Euroopa Komisjoni 2. juunil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 24. märtsi 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-374/20: KM versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-341/21 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: T. S. Bohr ja B. Mongin)

Teised menetlusosalised: KM, Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

Komisjon palub Euroopa Kohtul,

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (seitsmes koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus kohtuasjas T-374/20: KM vs. komisjon;

jätta hagi rahuldamata;

mõista vastustajalt välja esimese kohtuastme kohtukulud;

mõista vastustajalt välja apellatsiooniastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon esitab apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet.

Esimeses väites heidab komisjon ette õigusnormi rikkumist seoses kriteeriumidega, millest lähtuvalt hinnatakse seadusandja tehtud valikute seaduslikkust, ja põhjendamiskohustuse rikkumist. Üldkohus lähtus põhimõttest, et seda, kas liidu õigusakt on põhiõiguste seisukohalt seaduslik, ei tohi hinnata lähtuvalt väidetest, mis põhinevad asjasse puutuva õigusakti tagajärgedel üksikjuhtumile; personalieeskirjade teatava sätte õigusvastasust ei saa põhjendada seadusandja otsustuse „ebasobivusega“; Üldkohus kohaldas valesti 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsust C-460/18 P¹ , kuna ei võtnud arvesse kõiki väljakujunenud põhimõtete aspekte, mis iseloomustavad mõlemat võrreldavat olukorda.

Teises väites heidab komisjon ette õigusnormi rikkumist diskrimineerimiskeelu tõlgendamisel seoses personalieeskirjade VIII lisa artiklitega 18 ja 20, mis käsitlevad võrreldavaid olukordi. Abielu sõlmimise aeg ei ole ainus personalieeskirjade VIII lisa artikliteid 18 ja 20 eristav kriteerium. Erinevus põhineb real teguritel, mida Üldkohus keeldus arvesse võtmast; Üldkohus oleks pidanud võtma arvesse personalieeskirjade VIII lisa artiklites 18 ja 20 ette nähtud miinimumkestuse tingimuse eesmärki, mis oleks nende artiklite erinevuse esile toonud; sama järeldus kehtib ka diskrimineerimisele vanuse alusel.

Kolmanda väitega heidab komisjon viimaks ette õigusnormi rikkumist põhiõiguste harta² artikli 52 lõike 1 tõlgendamisel ja mitut põhjendamiskohustuse rikkumist. Esiteks on tehtud viga, tõlgendades põhiõiguste harta artikli 52 lõiget 1 selliselt, et ametniku surma tagajärjed üleelanud abikaasa jaoks ei erine olenevalt sellest, kas abielu sõlmiti enne või pärast seda, kui ametnik teenistusest lahkus; teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi eesmärgi tõkestada pettusi tõlgendamisel ja rikkus põhjendamiskohustust.

____________

¹ 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus HK vs. komisjon, ECLI:EU:C:2019:1119.

² Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2012, C 326, lk 391).