Language of document :

Euroopa Komisjoni 6. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas laiendatud koda) 23. septembri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-411/17: Landesbank Baden-Württemberg versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

(kohtuasi C-584/20 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: D. Triantafyllou, A. Nijenhuis, A. Steiblytė, V. Di Bucci)

Teised menetlusosalised: Landesbank Baden-Württemberg, Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Apellandi nõuded

Apellant palub

tühistada Üldkohtu otsus;

mõista kohtukulud välja vastustajalt apellatsioonimenetluses.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsus, millega Üldkohus tühistas Landesbank Baden-Württembergi puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 11. aprilli 2017. aasta täitevistungil tehtud otsuse ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2017. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2017/05) (vaidlusalune otsus), tuleb järgmistel põhjustel tühistada:

Esiteks on vaidlusaluse otsuse lisa kvalifitseerimine väär osas, milles Üldkohus leiab, et see lisa „ei ole [selle otsusega] lahutamatult seotud“. Sellega on moonutatud faktilisi asjaolusid. Lisaks rikkus Üldkohus sellega seoses võistleva menetluse põhimõtet ja Ühtse Kriisilahendusnõukogu kaitseõigusi. Vaidlusaluse otsuse lisa on selle otsuse lahutamatu osa. Kõnealune lisa esitati SRB täitevistungile koos otsuse tekstiga elektrooniliselt ja viimati nimetatu kiitis selle heaks. Otsuse omakäelist allkirja kandval kaaskirjal oli nimetatud lisa märgitud sama koondnumbriga. Üldkohus jättis selle tähelepanuta ja ei andnud Ühtsele Kriisilahendusnõukogule võimalust tõendada kahe dokumendi seotust, kuigi tegemist oli Üldkohtu poolt omal algatusel tõstatatud õigusliku puudusega.

Teiseks luges Üldkohus delegeeritud määruse (EL) 2015/631 peale esimeses kohtuastmes esitatud õigusvastasuse vastuväite vääralt ja ilma põhjenduseta lubatavaks. Üldkohus jättis tähelepanuta, et delegeeritud määruse väidetav õigusvastasus tuleneb määrusest (EL) nr 806/20142 ja direktiivist 2014/593 . Kuna kahe viimati nimetatud õigusakti õiguspärasust ei olnud vaidlustatud, siis ei oleks tohtinud Üldkohus kontrollida delegeeritud määruse õigusvastasust, kuivõrd delegeeritud määrus põhineb kahel hierarhias kõrgemal asetseval õigusaktil. Üldkohus ei selgitanud ka seda, mil määral tulenevad delegeeritud määruses tuvastatud õiguslikud puudused kõrgemal asetsevatest õigusaktidest.

Kolmandaks tõlgendas Üldkohus vääralt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiget 1 ja artikli 70 lõiget 2 seoses sihttaseme ja aastase põhisummaga. Üldkohus lähtus sellest, et sihttasemest ja aastasest põhisummast võib minna üle või jääda allapoole. Seejuures ei märganud aga Üldkohus, et sellisel asutusel nagu Ühtsel Kriisilahendusnõukogul ei saa olla volitust selliste summade kindlaksmääramiseks. Kindla võrdlussummaga kaasneb vajadus koormuse proportsionaalseks jagamiseks kõigi maksmiseks kohustatute vahel.

Neljandaks käsitas Üldkohus delegeeritud määrust, nimelt selle artikleid 4–7, artiklit 9 ja I lisa vääralt kui „vastastikku sõltuvaid“ ning seejuures kvalifitseeris ta osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimist ebaõigesti. Üldkohus tugines oma osamaksete „vastastikkuse sõltuvuse“ teesis individuaalsete osamaksete korrigeerimisele riskiprofiiliga, mis on osamakseid tasuma kohustatud asutustel. See korrigeerimine on siiski üksikute asutuste nende konkurentidega võrdlemise tulemus; seda ei või aga segi ajada „vastastikuse sõltuvusega“.

Viiendaks laiendas Üldkohus vääralt Euroopa Komisjonil ELTL artikli 296 kohaselt olevat põhjendamiskohustust. Üldkohus kritiseeris delegeeritud määruse mitut normi koos käsitledes, et osamaksete arvutamise meetod on läbipaistmatu, mööndes samas, et konkureerivate asutuste andmed on konfidentsiaalsed. Apellandi arvates peaks aga piisama sellest, et konkreetses otsuses selgitatakse kohaldatavat meetodit, selle mõtet ja ulatust, nii et iga osamaksete tasumiseks kohustatud asutus saab seostada neid teda puudutavate oluliste andmetega. Tema arvukate konkurentide andmed on selles osas ebaolulised. Kohtupraktikas on mitu näidet, kus säilitatakse konkureerivate isikute andmete konfidentsiaalsus, ilma et asjaomaseid norme peetaks ebasobivaks. Lõpuks ei kasutanud Üldkohus võimalust kohaldada enda menetluseeskirju konfidentsiaalsele teabele juurdepääsu kohta.

____________

1 Euroopa Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante- osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).