Language of document : ECLI:EU:T:2021:892

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)

15. detsember 2021(*)

Keskkond – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Liikmesriikide kohustus kaitsta ja parandada välisõhu kvaliteeti – Vaie – Vaide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine

Kohtuasjas T‑569/20,

Stichting Comité N 65 Ondergronds Helvoirt, asukoht Helvoirt (Madalmaad), esindajad: advokaadid T. Malfait ja A. Croes,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Haasbeek, G. Gattinara ja M. Noll-Ehlers,

kostja,

keda toetavad

Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. Bulterman, M. de Ree, J. Langer ja J. Hoogveld,

ja

Euroopa Parlament, esindajad: W. Kuzmienko ja C. Ionescu Dima,

ning

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: K. Michoel ja A. Maceroni,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 6. juuli 2020. aasta otsus, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata kaebuse CHAP (2019) 2512 menetlemise lõpetamise otsuse peale esitatud vaie,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud F. Schalin ja I. Nõmm (ettekandja),

kohtusekretär: E. Coulon,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Stichting Comité N 65 Ondergronds Helvoirt on komitee, mis asutati 2. märtsil 2011, kui Vughti, Haareni, Oisterwijki, Tilburgi ja ’s-Hertogenboschi (Madalmaad) kohalikud omavalitsused esitasid oma nägemuse piirkondliku tähtsusega maantee N 65 ja sellega külgnevate alade kohta.

2        Pärast liikmesriigi tasandil erinevate haldus- ja kohtumenetluste algatamist esitas hageja 29. augustil 2019 Euroopa Komisjonile kaebuse Madalmaade Kuningriigi vastu. Ta leidis, et Madalmaade ametiasutuste poolt õhukvaliteedi kontrolli ja hindamise läbiviimine piirkondliku tähtsusega maantee N 65 ümbruses on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT 2008, L 152, lk 1). Hageja oli seisukohal, et komisjon tõlgendas valesti sätet, mille kohaselt tuleb välisõhu kvaliteedi hindamise meetmeid rakendada mitte kaugemal kui 10 m sõidutee servast.

3        Komisjon teatas 30. jaanuari 2020. aasta kirjas hagejale, et ta on otsustanud kaebuse (toimik CHAP (2019) 2512) menetlemise meetmeid võtmata lõpetada, sest hageja ei olnud 6. ja 21. septembri 2019. aasta ja 8. jaanuari 2020. aasta kirjades esitanud ühtegi uut asjakohast tõendit, millega võiks põhjendada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamist Madalmaade Kuningriigi suhtes.

4        Hageja esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13; edaspidi „Århusi määrus“) artikli 10 alusel 12. märtsil 2020 vaide.

5        Kaebuse CHAP (2019) 2512 menetlemise lõpetamise otsuse peale esitatud vaide jättis komisjon 6. juuli 2020. aasta kirjaga vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (edaspidi „vaidlustatud otsus“). Ta leidis, et 30. jaanuari 2020. aasta kiri ei ole „haldusakt“ Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses ega „halduslik tegevusetus“ määruse artikli 2 lõike 1 punkti h tähenduses. Komisjon märkis nimelt, et ta võttis 30. jaanuari 2020. aasta kirja, millega lõpetati kaebuse menetlemine meetmeid võtmata, vastu haldusjärelevalve organina ELTL artikli 258 alusel. Ta oli seisukohal, et Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punkti b kohaselt ei ole selline tegevus haldusakt määruse artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses.

 Menetlus ja poolte nõuded

6        Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. septembril 2020 ja milles ta palus Üldkohtul vaidlustatud otsuse tühistada.

7        Komisjon esitas 25. novembril 2020 Üldkohtu kantseleisse kostja vastuse.

8        Euroopa Liidu Nõukogu, Madalmaade Kuningriik ja Euroopa Parlament esitasid vastavalt 3., 9. ja 10. detsembril 2020 Üldkohtu kantseleisse avaldused menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

9        Hageja esitas repliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. jaanuaril 2021.

10      Üldkohtu teise koja president andis 20. jaanuari 2021. aasta otsustega nõukogule, Madalmaade Kuningriigile ja parlamendile loa astuda menetlusse.

11      Komisjon esitas vasturepliigi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. veebruaril 2021.

12      Parlament, Madalmaade Kuningriik ja nõukogu esitasid vastavalt 1., 2. ja 4. märtsil 2021 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukohad.

13      Üldkohus (teine koda) otsustas kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel teha otsuse ilma menetluse suulise osata.

14      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        saata toimik komisjonile tagasi, et ta tunnistaks selle vastuvõetavaks ja teeks asjas sisulise otsuse;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15      Komisjon ja Madalmaade Kuningriik paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

16      Parlament palub Üldkohtul sisuliselt toetada komisjoni nõudeid ja jätta hagi rahuldamata.

17      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        toetada komisjoni nõudeid ja jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

18      Hageja põhjendab tühistamishagi kahe väitega, millest kumbki jaguneb mitmeks osaks.

 Esimene väide, et on rikutud Århusi konventsiooni artiklit 1 ja artikli 9 lõikeid 2 ja 3, ELTL artiklit 216, Århusi määruse artikli 1 lõike 1 punkti d, artikli 2 lõike 1 punkti g ja lõiget 2 ning artiklit 10

19      Esimeses väites, mis on jaotatud kaheks osaks, väidab hageja, et komisjon rikkus keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ja kiideti Euroopa Liidu nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1) (edaspidi „Århusi konventsioon“), artiklit 1 ning artikli 9 lõikeid 2 ja 3, ELTL artiklit 216, Århusi määruse artikli 1 lõike 1 punkti d, artikli 2 lõike 1 punkti g ja lõiget 2 ning artiklit 10.

 Esimene väiteosa, mis on esitatud esimese võimalusena ja mille kohaselt on rikutud Århusi määruse artikli 1 lõike 1 punkti d, artikli 2 lõike 1 punkti g ja lõiget 2 ning artiklit 10

20      Esimeses väiteosas, mis on esitatud esimese võimalusena, väidab hageja, et Århusi määruse artikli 10 lõikes 1 ette nähtud vaidemenetlus erineb ELTL artiklite 258 ja 260 kohasest rikkumismenetlusest; et komisjon võttis 30. jaanuaril 2020 vastu keskkonnaalase üksikotsuse, millel on õiguslikult siduv mõju; et see otsus kuulub haldusakti mõiste alla Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses ning et selle otsuse peale saab järelikult esitada vaide, mistõttu ei saa selle otsuse peale esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks.

21      Komisjon, keda selles osas toetab Madalmaade Kuningriik, vaidleb nendele argumentidele vastu.

22      Olgu märgitud, et Århusi määruse artikli 10 lõike 1 kohaselt on mis tahes valitsusvälisel organisatsioonil, mis vastab selle määruse artikli 11 nõuetele, õigus esitada vaie liidu institutsioonile, kes on keskkonnaõiguse alusel võtnud vastu haldusakti.

23      Århusi määruse artikli 10 lõikes 1 kasutatud mõiste „haldusakt“ on määratletud selle määruse artikli 2 lõike 1 punktis g kui keskkonnaõiguse kohane üksikmeede, mille on võtnud liidu institutsioon ning millel on õiguslikult siduv ja väline mõju.

24      Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punktis b on ette nähtud ka mõiste „haldusakt“ piirid, sätestades, et see mõiste ei hõlma meetmeid, mis liidu institutsioon või organ on haldusjärelevalve organina võtnud või võtmata jätnud, muu hulgas ELTL artiklite 258 ja 260 alusel, mis käsitlevad liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust.

25      Käesolevas kohtuasjas jättis komisjon vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata vaide, mille hageja oli esitanud 30. jaanuari 2020. aasta kirja peale, mis oli kiri, milles teatati hagejale, et komisjon on otsustanud kaebuse toimiku menetlemise meetmeid võtmata lõpetada, sest talle ei ole esitatud ühtegi uut asjakohast asjaolu, millega võiks põhjendada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamist Madalmaade Kuningriigi suhtes.

26      Kõigepealt leidis komisjon, et vastavalt Århusi määruse artikli 2 lõikele 2 ei ole vaie võimalik, kui tegemist on haldusjärelevalve organina tegutseva liidu institutsiooni või organi poolt meetmete võtmise või võtmata jätmisega.

27      Seejärel leidis komisjon, et hageja poolt vahendi complaint handling (komisjoni kaebuste registreerimise süsteem) kaudu esitatud kaebuse menetlemine (edaspidi „CHAP-menetlus“) võib olla esimene etapp, mis viib rikkumismenetluse algatamiseni, sest see võimaldab komisjonil hinnata, kas liikmesriigid võivad olla rikkunud liidu õigusnorme, ja võtta meetmeid, mida ta peab sobivaks.

28      Komisjon lisas ühelt poolt, et Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punkti b kohaselt ei ole rikkumismenetlused hõlmatud mõistega „haldusakt“ Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses ega mõistega „halduslik tegevusetus“ selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti h tähenduses, ning teiselt poolt, et kaebuste lahendamise menetlused on olemas üksnes selleks, et ta saaks täita aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesannet ELL artikli 17 ning ELTL artikli 258 ja sellele järgnevate artiklite alusel. Komisjon leidis seega, et Århusi määruse kohaselt ei saa selliseid kaebuste lahendamise menetlusi käsitleda rikkumismenetlustest endist erinevalt.

29      Lisaks tuletas komisjon meelde, et komisjoni teatisele „[Liidu] õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ (ELT 2017, C 18, lk 10) lisatud dokumendi „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise haldusmenetlus“ punkti 10 kohaselt teatas ta hagejale põhjused, miks ta tegi ettepaneku toimiku menetlemine lõpetada, ning palus hagejal esitada omapoolsed märkused.

30      Viimaseks märkis komisjon, et hageja 6. ja 21. septembri 2019. aasta ning 8. jaanuari 2020. aasta kirjad ei sisalda uusi asjakohaseid tõendeid ning seetõttu lõpetas komisjon kaebuse toimiku menetlemise.

31      Neil põhjustel jättis komisjon hageja vaide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

32      Tuleb kindlaks teha, kas komisjon otsustas õigesti, et Århusi määruse artikli 10 lõike 1 alusel esitatud hageja vaie on vastuvõetamatu.

33      Esiteks tuleb analüüsida, kas komisjon tegutses haldusjärelevalve organina ELTL artiklis 258 ette nähtud rikkumismenetluse raames, kui ta lõpetas 30. jaanuari 2020. aasta kirjaga hageja kaebuse toimiku menetlemise ilma meetmeid võtmata, ja kas seetõttu ei ole Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punkti b kohaselt see kiri haldusakt Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses.

34      Oma kaebuses väitis hageja, et Madalmaade Kuningriik on rikkunud direktiivi 2008/50 ja eelkõige selle direktiivi III lisa (mis käsitleb õhukvaliteedi hindamist ja proovivõtukohtade valimist mõõtmiseks), sest viis, kuidas mõõdeti direktiivis kehtestatud piirväärtusi, oli direktiivi sätetega vastuolus.

35      Komisjon teatas 30. jaanuari 2020. aasta kirjas hagejale, et ta on otsustanud kaebuse toimiku menetlemise meetmeid võtmata lõpetada, sest hageja ei olnud 6. ja 21. septembri 2019. aasta ja 8. jaanuari 2020. aasta kirjades esitanud ühtegi uut asjakohast tõendit, millega võiks põhjendada rikkumismenetluse algatamist Madalmaade Kuningriigi suhtes.

36      Eespool mainitud asjaolud viivad järeldusele, et komisjoni otsust lõpetada hageja kaebuse menetlemine meetmeid võtmata tuleb ilmselgelt mõista nii, et see väljendab komisjoni keeldumist algatada ELTL artikli 258 alusel Madalmaade Kuningriigi suhtes menetlus sellele liikmesriigile liidu õigusest tulenevate kohustuste väidetava rikkumise tõttu.

37      Seda tõlgendust kinnitab pealegi asjaolu, et kaebuse menetlemise lõpetamise otsus tehti selleks, et lõpetada menetlus CHAP (2019) 2512 ehk menetlus, mille eesmärk on lahendada komisjoni saadud uurimistaotlused ja kaebused, mis käsitlevad liikmesriikidepoolseid liidu õiguse rikkumisi, ning samuti kinnitavad seda komisjoni sellekohased sõnaselged märkused 30. jaanuari 2020. aasta kirjas.

38      Pärast seda, kui komisjon oli märkinud, et ta ei ole apellatsioonikohus Madalmaade kohtute tehtud otsuste suhtes, rõhutas ta ühemõtteliselt, et ta esitab liikmesriigi vastu hagi üksnes siis, kui liikmesriigi institutsioonide otsused näivad olevat liidu õigusega vastuolus. Selle kohta märkis ta selgelt, et käesolevas asjas ei ole piisavalt tõendeid rikkumismenetluse läbiviimise põhjendamiseks.

39      Niisuguses kontekstis püüab hageja eristada EU Piloti menetlust ja CHAP-menetlust ning väita, et järeldust, et EU Piloti menetlus on lahutamatult seotud rikkumismenetlusega, ei saa laiendada CHAP-menetlusele.

40      Kõigepealt olgu meenutatud, et kohtupraktika kohaselt on EU Piloti menetlus teatud mõttes eelnev ELTL artikli 258 kohasele menetlusele ning on seega rikkumismenetlusega lahutamatult seotud. Nimelt on liidu kohus leidnud, et kuigi EU Piloti menetlus ei põhine nimetatud sättel, on see menetlus selliste komisjoni toimingute struktuurne raamistik, mida komisjon on alati teinud kaebuse saamisel või omal algatusel tegutsedes (25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Spirlea vs. komisjon, T‑306/12, EU:T:2014:816, punkt 66), ning seega üksnes formaliseerib või struktureerib teabevahetuse, mis leiab komisjoni ja liikmesriikide vahel tavapäraselt aset sellise uurimise mitteametlikus etapis, mis puudutab võimalikke liidu õiguse rikkumisi (11. mai 2017. aasta kohtuotsus Rootsi vs. komisjon, C‑562/14 P, EU:C:2017:356, punkt 43).

41      Seda arvestades tekib küsimus, kas EU Piloti menetlust puudutavat põhjenduskäiku saab laiendada CHAP-menetlusele, mille hageja käesolevas asjas algatas.

42      Tuleb tõdeda, et hageja esitatud CHAP-kaebuse menetlus oli esimene etapp, mis võis viia rikkumismenetluse algatamiseni ELTL artikli 258 alusel, ning sellel menetlusel ei olnud muud eesmärki kui võimaldada komisjonil täita aluslepingute täitmise järelevalvaja ülesannet ELL artikli 17 ja ELTL artikli 258 alusel.

43      Järeldust, et hageja poolt komisjonile esitatud kaebust saab käsitleda üksnes ELTL artikli 258 kohase rikkumismenetluse kontekstis, kinnitab tõdemus, et ainus viis, kuidas komisjon oleks saanud selle kaebuse rahuldada, oleks olnud Madalmaade Kuningriigi suhtes rikkumismenetluse algatamine (vt selle kohta 15. jaanuari 2007. aasta kohtumäärus Sellier vs. komisjon, T‑276/06, ei avaldata, EU:T:2007:6, punkt 9; 16. aprilli 2012. aasta kohtumäärus F91 Diddeléng jt vs. komisjon, T‑341/10, ei avaldata, EU:T:2012:183, punktid 24 ja 25, ning 21. oktoobri 2014. aasta kohtumäärus Bharat Heavy Electricals vs. komisjon, T‑374/14, ei avaldata, EU:T:2014:931, punkt 8).

44      On tõsi, nagu hageja rõhutas, et lisaks EU Piloti menetluse või rikkumismenetluse algatamisele või kaebuse toimiku menetlemise meetmeid võtmata lõpetamisele võib CHAP-menetlus viia ka muu probleemide lahendamise mehhanismini ning seega võimaldaks CHAP-menetlus vältida rikkumismenetlust asjaomase liikmesriigi suhtes.

45      Siiski tuleb ühelt poolt rõhutada, et need võimalikud probleemide lahendamise mehhanismid, kui tahes tõhusad need ka poleks, on mitteametlikud ning nende kasutamine sõltub komisjoni kaalutlusõigusest. Kui komisjon ei ole rahul sellise mehhanismi raames toimunud arutelude tulemusega, võib ta jätkata ametlikku menetlust. Kui ametlikku menetlust jätkatakse, viib see vältimatult kaebuse toimiku menetlemise meetmeid võtmata lõpetamiseni, EU Piloti toimiku avamiseni või ELTL artikli 258 alusel rikkumise tuvastamise menetluse läbiviimiseni.

46      Teiselt poolt väljendub CHAP-menetluse ja EU Piloti menetluse suur sarnasus ka selles, et mõlemad võimaldavad lisaks liikmesriigi suhtes rikkumismenetluse algatamisele ka vältida sellise menetluse läbiviimist.

47      Järelikult tuleb asuda seisukohale, et sarnaselt EU Piloti menetlusega oli hageja algatatud CHAP-menetlus lahutamatult seotud rikkumismenetlusega.

48      Teiseks, võttes arvesse asjaolu, et hageja esitatud kaebuse menetlemine oli esimene etapp menetluses, mille tulemusel võib komisjon algatada ELTL artikli 258 alusel rikkumismenetluse, ning et ta tegutses seega haldusjärelevalve organina rikkumismenetluse raames, ei saa 30. jaanuari 2020. aasta kiri – milles teatati hagejale, et komisjon on otsustanud kaebuse toimiku menetlemise meetmeid võtmata lõpetada – kujutada endast haldusakti, mille peale saaks esitada Århusi määruse artikli 10 alusel vaide. Nimelt välistab määruse artikli 2 lõike 2 punkt b selle toimingu selgelt määruse artikli 2 lõike 1 punktis g määratletud haldusakti mõiste alt.

49      Vastupidi hageja väidetule ei kuulu tema vaie seega Århusi määruse artikli 10 alusel esitatud vaide esemelisesse kohaldamisalasse, sest see kohaldamisala on määruse artikli 2 lõikes 2 piiratud.

50      Seega toimis komisjon õigesti, kui ta jättis kaebuse CHAP (2019) 2512 menetlemise lõpetamise otsuse peale Århusi määruse artikli 10 alusel esitatud vaide vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

51      Hageja püüab asjatult seda järeldust kahtluse alla seada.

52      Esiteks väidab hageja, et kui komisjon tunnistab vaide vastuvõetamatuks, takistab komisjon Üldkohtul teha otsust keskkonnaküsimuste kohta – käesoleval juhul direktiivi 2008/50 III lisa C jao õige tõlgendamise kohta – ning võtab endale õigusemõistmispädevuse, mis talle ei kuulu.

53      See argument tuleb tagasi lükata. Nagu komisjon õigesti rõhutab, ei ole ta endale võtnud õigusemõistmispädevust, vaid piirdunud talle EL toimimise lepinguga ja väljakujunenud kohtupraktikaga antud kaalutlusõiguse teostamisega. Liidu kohus on nimelt rõhutanud, et komisjonil on kaalutlusõigus rikkumismenetlus algatada või algatamata jätta. Eraõiguslikel isikutel ei ole seega õigust komisjonilt nõuda, et viimane võtaks teatava kindla seisukoha. Järelikult ei ole komisjon kohustatud algatama menetlust ELTL artikli 258 alusel. Kaebuse esitanud hagejal ei olnud liidu õiguse sätetes ette nähtud menetluslike õiguste puudumisel, mis oleksid tal võimaldanud nõuda, et komisjon teda informeeriks ja kuulaks ta ära, võimalust esitada liidu kohtusse hagi võimaliku otsuse peale, millega tema kaebuse menetlemine lõpetatakse (14. jaanuari 2004. aasta kohtumäärus Makedoniko Metro ja Michaniki vs. komisjon, T‑202/02, EU:T:2004:5, punkt 46, ja 19. novembri 2014. aasta kohtumäärus Mirelta Ingatlanhasznosító vs. komisjon ja ombudsman, T‑430/14, ei avaldata, EU:T:2014:996, punkt 6; vt selle kohta ka 17. juuli 1998. aasta kohtumäärus Sateba vs. komisjon, C‑422/97 P, EU:C:1998:395, punkt 42).

54      Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punkt b on kooskõlas EL toimimise lepinguga – käesolevas kohtuasjas eelkõige ELTL artikliga 258 – ja eespool punktis 53 viidatud väljakujunenud kohtupraktikaga, kuivõrd selles määruse sättes on ette nähtud, et haldusaktid ja halduslik tegevusetus, mille peale võib esitada vaide määruse artikli 10 alusel, ei hõlma meetmeid, mis on võetud või võtmata jäetud ELTL artiklite 258 ja 260 alusel.

55      Teiseks ei ole õige hageja väide, et komisjon on võtnud endale ainupädevuse keskkonnaga seotud küsimustes, kui komisjon leidis, et seisukoha peale, mille komisjon võttis kaebuse kohta, ei ole võimalik esitada vaiet. Käesoleval juhul on vaie vastuvõetamatu nimelt põhjusel, mis on selgelt ette nähtud Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punktis b: vaie on esitatud otsuse peale jätta liikmesriigi vastu rikkumismenetlus algatamata.

56      Hageja ei ole ka kuidagi tõendanud, et väljaspool Århusi määruse artikli 2 lõikes 2 ette nähtud olukordi oleks komisjonile esitatud keskkonnaalaste küsimustega seotud kaebusi samamoodi koheldud ja need kõik oleks seega vastuvõetamatuks tunnistatud.

57      Kolmandaks väidab hageja tulemusetult, et komisjon muutis keskkonnakaitseorganisatsioonidele nii liidu õigusest kui ka rahvusvahelistest lepingutest tulenevate õiguste teostamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks ja seeläbi on komisjon rikkunud Århusi määruse ratio legis’t ning kahjustanud tegelikku võimalust pöörduda keskkonnaasjades kohtusse.

58      Ühelt poolt on komisjon nimelt järginud piirangut, mille seadusandja ise Århusi määruses ette nägi, see tähendab piirangut, mille kohaselt ei arvata haldusaktide ja haldusliku tegevusetuse hulka, mille peale võib esitada vaide määruse artikli 10 alusel, teatavate meetmete võtmist või võtmata jätmist, näiteks ELTL artikli 258 alusel.

59      Teiselt poolt on oluline meeles pidada, et Århusi määruse artikli 10 kohase vaidemenetluse eesmärk on hõlbustada valitsusvälistel organisatsioonidel kohtusse pöördumist – kuna nad ei pea tuginema piisavale huvile ega väitma, et mõnda õigust on rikutud, et kasutada seda õigust vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõigule – ning et Århusi määrus annab seega nendele organisatsioonidele adressaadi staatuse (vt selle kohta kohtujurist Jääskineni ettepanek liidetud kohtuasjades nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2014:310, punkt 124, ja kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2018:837, punkt 36).

60      Järelikult ei ole Århusi määruse artiklis 10 ette nähtud vaidemenetluse eesmärk võimaldada hagi esitamist selliste meetmete peale, mida ei saa ELTL artikli 263 alusel vaidlustada põhjustel, mis ei ole seotud valitsusväliste organisatsioonide kaebeõiguse puudumisega.

61      Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mis on esitatud teise võimalusena ja õigusvastasuse väitena, mille kohaselt ei ole Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punktiga b ja artikliga 10 täielikult täidetud kohustusi, mis tulenevad Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 3 koostoimes artikliga 1, ning mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 216

62      Teises väiteosas väidab hageja teise võimalusena, et Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punkt b ja artikkel 10 on õigusvastased, sest need ei rakenda täielikult kohustusi, mis tulenevad Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 3 koostoimes artikliga 1, ning et rikutud on ELTL artiklit 216.

63      Komisjon – keda seejuures toetavad Madalmaade Kuningriik, parlament ja nõukogu – vaidleb hageja esitatud argumentidele vastu.

64      Tuleb tõdeda, et hageja arutluskäik põhineb üksnes lahendusel, mille valis Üldkohus 14. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht vs. komisjon (T‑396/09, EU:T:2012:301), ja arutluskäigul, mille esitas kohtujurist Jääskinen oma ettepanekus liidetud kohtuasjades nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht (C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2014:310).

65      Üldkohus leidis 14. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht vs. komisjon (T‑396/09, EU:T:2012:301), et sarnaselt kõigi muude rahvusvaheliste lepingutega, mille pool on Euroopa Liit, on ka Århusi konventsioonil esimus liidu teisese õiguse aktide suhtes; liidu kohus saab kontrollida määruse sätte kehtivust rahvusvahelise lepingu alusel üksnes siis, kui rahvusvahelise lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista ning kui lisaks sellele on lepingu sätted nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed.

66      Üldkohus täpsustas siiski eeskätt 22. juuni 1989. aasta kohtuotsusele Fediol vs. komisjon (70/87, EU:C:1989:254) ja 7. mai 1991. aasta kohtuotsusele Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186) viidates, et Euroopa Kohus on otsustanud, et ta peab kontrollima liidu õigusakti õiguspärasust rahvusvahelise lepingu selliste sätete alusel, mis ei anna õigussubjektile õigust neile kohtus tugineda, kui liit on soovinud rakendada mingit konkreetset kohustust, mille ta on võtnud selle lepingu raames, või juhul, kui teisese õiguse akt viitab sõnaselgelt sellise lepingu konkreetsetele sätetele. Üldkohus järeldas sellest, et liidu kohtul peab olema võimalik kontrollida määruse õiguspärasust rahvusvahelise lepingu alusel, kui selle määruse eesmärk on täita rahvusvahelise lepinguga liidu institutsioonidele pandud kohustust (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht vs. komisjon, T‑396/09, EU:T:2012:301, punkt 54).

67      Üldkohus leidis, et nimetatud kohtuasjas olid need tingimused täidetud, sest esiteks vaidlustasid hagejad, kes ei tuginenud lepingu sätete vahetule õigusmõjule, täiendavalt ja ELTL artikli 277 kohaselt Århusi määruse ühe sätte kehtivuse Århusi konventsiooni alusel, ning teiseks – nagu nähtub Århusi määruse artikli 1 lõikest 1 ning põhjendusest 18 – võeti määrus vastu liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks, mis on ette nähtud konventsiooni artikli 9 lõikes 3. Üldkohus järeldas sellest, et Århusi määruse artikli 10 lõige 1, kuivõrd sellega nähakse vaidemenetlus ette üksnes haldusaktide puhul, mis on määratletud kui „üksikmeetmed“ – välistades seega „üldmeetmed“ –, on vastuolus Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3 (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht vs. komisjon, T‑396/09, EU:T:2012:301, punktid 57, 58 ja 69).

68      Apellatsioonimenetluse raames leidis kohtujurist Jääskinen, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 on selle eesmärki ja ülesehitust arvestades seega osaliselt piisavalt selge norm, et selle põhjal võiks teostada õiguspärasuse kontrolli seoses nende organisatsioonide kohtusse pöördumise võimalusega, millel on riigisisese õiguse või isegi liidu õiguse kohaselt õigusvõime, ning seetõttu võib nimetatud säte olla liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse hindamisel viitekriteerium (kohtujurist Jääskineni ettepanek liidetud kohtuasjades nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2014:310, punkt 95).

69      Tuleb siiski rõhutada, et Euroopa Kohus ei järginud Üldkohtu valitud lahendust, mida kaitses kohtujurist Jääskinen.

70      Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub nimelt, et sellise rahvusvahelise lepingu sätetele, mille pool liit on, saab liidu teisese õiguse akti peale esitatud tühistamishagi või sellise akti õigusvastasusel põhineva vastuväite toetuseks tugineda üksnes tingimusel, et esiteks ei välista seda selle lepingu laad ja ülesehitus ning et teiseks on lepingu sätted nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed (3. juuni 2008. aasta kohtuotsus Intertanko jt, C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 45; 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 110, ning 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Air Transport Association of America jt, C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 54).

71      Euroopa Kohus on otsustanud, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 ei sisalda ühtegi tingimusteta ja piisavalt täpset kohustust, mis võiks eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda vahetult reguleerida (8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie, C‑240/09, EU:C:2011:125, punkt 45). Ta leidis nimelt, et kuna vaid „siseriiklike õigusaktide nõuetele vastava[tel] üldsuse esindaja[tel], juhul kui need nõuded on sätestatud“, on konventsiooni artikli 9 lõikes 3 ette nähtud õigused, sõltub selle sätte rakendamine ja mõju hilisemast õigusaktist (13. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 55).

72      Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõikele 3, millel Århusi määruse artikli 10 lõige 1 põhineb, ei või tugineda selleks, et hinnata viimati nimetatud sätte õiguspärasust (13. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht, C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2015:4, punkt 61). Üldkohus on seda lahendust korduvalt meelde tuletanud (15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, EU:T:2016:736, punkt 50, ning 14. märtsi 2018. aasta kohtuotsus TestBioTech vs. komisjon, T‑33/16, EU:T:2018:135, punkt 88).

73      Olgu märgitud, et hageja kordas oma menetlusdokumentides sõna-sõnalt kohtujurist Jääskineni arutluskäiku liidetud kohtuasjades nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht (C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2014:310) esitatud ettepanekus ning piirdus rõhutamisega, et kohtujuristi seisukohta ei võetud piisavalt arvesse. Hageja ei esitanud siiski ühtegi argumenti, mis õigustaks seda, et Üldkohus heidab kõrvale lahenduse, mille Euroopa Kohus lõpuks valis 13. jaanuari 2015. aasta kohtuotsuses nõukogu jt vs. Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht (C‑401/12 P – C‑403/12 P, EU:C:2015:4).

74      Eeltoodust tuleneb, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõiget 3 ei saa kasutada sättena, millele on võimalik tugineda Århusi määruse artikli 10 õiguspärasuse hindamiseks.

75      Sellest järeldub, et väide, et Århusi määruse artikli 2 lõike 2 punkt b ja artikkel 10 on Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 seisukohast õigusvastased, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

76      Ükski hageja argument seda järeldust kahtluse alla ei sea.

77      Esiteks tugineb hageja eespool punktis 74 nimetatud põhjusel edutult Århusi konventsiooni vastavuskomitee 17. märtsi 2017. aasta järeldustele, mille pealkiri on „Findings and Recommendations of the Compliance Committee with Regard to Communication ACCC/C/2008/32 (Part II) Concerning Compliance by the European Union“ (vastavuskomitee järeldused ja soovitused seoses teatisega ACCC/C/2008/32 (II osa), mis käsitleb konventsiooni täitmist Euroopa Liidu poolt) ja mille kohaselt on komisjoni lähenemisviis vastuolus Århusi konventsioonist tulenevate kohustustega, mis puudutavad keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise võimalust.

78      Pealegi ei ole aruandes esitatud järeldustes sõnaselgelt öeldud, et säte, mis näeb ette, et ELTL artikli 258 kohase rikkumismenetluse algatamata jätmise otsuse peale Århusi määruse artikli 10 alusel esitatud vaie on vastuvõetamatu, oleks õigusvastane.

79      Nimelt väljendas vastavuskomitee oma järelduste punktides 106–112 kahtlust Århusi määruse artikli 2 lõikes 2 kasutatud mõiste „haldusjärelevalve organ“ vastavuse osas. Nimetatud komitee rõhutas, et Århusi konventsioon välistab mõiste „avaliku võimu organ“ alt „kohtu ja seadusandja“, kuid mitte organid, kes tegutsevad „haldusjärelevalve organina“. Vastavuskomitee leidis niisiis, et sellest tuleb järeldada, et Århusi konventsioon teeb vahet kohtu- ja haldusmenetluste vahel ning välistab avaliku võimu organid üksnes siis, kui nad toimivad kohtuna, kuid mitte siis, kui nad teevad haldusjärelevalvet. Vastavuskomitee jõudis järeldusele, et kuigi ta ei ole veendunud, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 alusel peab saama vaidlustada kõigi Århusi määruse artikli 2 lõikes 2 loetletud haldusjärelevalveorganite, näiteks ombudsmani tegevust või tegevusetust, kahtleb ta, kas selle sättega on kooskõlas haldusjärelevalve organina tegutsevate institutsioonide mis tahes haldusaktide ja haldusliku tegevusetuse üldine välistamine. Ta täpsustas siiski, et kuna tal ei ole konkreetseid näiteid rikkumiste kohta, ei lähe ta nii kaugele, et tuvastada selles osas konventsiooni rikkumine.

80      Nende järelduste põhjal ei saa seega asuda seisukohale, et vastavuskomitee leidis, et ELTL artikli 258 kohase rikkumismenetluse algatamata jätmise otsuse peale Århusi määruse artikli 10 alusel esitatud vaide vastuvõetamatus ei ole Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3 kooskõlas.

81      Teiseks, mis puudutab ELTL artikli 216 väidetavat rikkumist, siis tuleb tõdeda, et hageja menetlusdokumentides esitatud põhjendustes ei ole kordagi viidatud sellele sättele ega täpsustatud selle väidetava rikkumise põhjusi, nagu rõhutavad komisjon, parlament ja nõukogu. Järelikult tuleb see tagasi lükata.

82      Igal juhul tuleb see argument tagasi lükata siis, kui ELTL artikli 216 väidetavat rikkumist peab mõistma kui tagajärge, mis tuleneb asjaolust, et komisjon ei järgi Århusi konventsiooni artikli 9 lõiget 3, mis on liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele siduv.

83      Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 näeb nimelt ette, et „[konventsiooniosaline tagab] siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega“. Selle sätte sõnastusest nähtub, et konventsiooniosalistel on nende menetluste rakendustingimuste määratlemisel ulatuslik kaalutlusruum (vt selle kohta 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Mellifera vs. komisjon, C‑784/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:630, punkt 88).

84      Kolmandaks ei ole Århusi konventsiooni artikli 1 ja artikli 9 lõike 2 väidetavaid rikkumisi mainitud ei väite kirjelduses ega selle põhjendustes, mistõttu tuleb need tagasi lükata.

85      Järelikult tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

86      Esimese väite analüüsi arvestades tuleb asuda seisukohale, et tulemusetu on hageja argument, mille kohaselt nõudis komisjon Madalmaade Kuningriigilt riigisiseste proovivõtueeskirjade korrigeerimist ja see nõudmine tõendab, et Madalmaade Kuningriik ei ole täitnud direktiivist 2008/50 tulenevaid kohustusi.

87      Isegi kui eeldada, et Madalmaade Kuningriik on rikkunud direktiivi 2008/50, ei mõjuta see võimalik rikkumine kuidagi vaidlustatud otsuse õiguspärasust, sest vaie jäeti läbi vaatamata vastuvõetamatuse tõttu, mitte põhjusel, et Madalmaade Kuningriik ei ole nimetatud direktiivi kuidagi rikkunud.

88      Kõigest eeltoodust tuleneb, et nii esimese väite esimene kui ka teine osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud Århusi konventsiooni artiklit 5, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 2 ja 8, põhiõiguste harta artikleid 2 ja 7, ELTL artikli 3 lõiget 3, artiklit 9, artikli 168 lõiget 1 ja artikli 191 lõikeid 1 ja 2 ning direktiivi 2008/50 artikleid 6, 7 ja 23 ning III lisa ja XI lisa B jagu

89      Teises väites, mis on jagatud neljaks osaks, väidab hageja, et komisjon rikkus Århusi konventsiooni artiklit 5, Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 2 ja 8, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 2 ja 7, ELTL artikli 3 lõiget 3, artiklit 9, artikli 168 lõiget 1 ja artikli 191 lõikeid 1 ja 2 ning direktiivi 2008/50 artikleid 6, 7 ja 23 ning III lisa ja XI lisa B jagu.

90      Komisjoni arvates, keda selles osas toetab Madalmaade Kuningriik, on see väide tulemusetu.

91      Olgu meenutatud, et vaidlustatud otsusega tunnistas komisjon kaebuse CHAP (2019) 2512 menetlemise lõpetamise otsuse peale esitatud vaide vastuvõetamatuks. Vaidlustatud otsuses mainitud vastuvõetamatuse alus põhineb asjaolul, et nimetatud otsuse vastuvõtmisel tegutses komisjon haldusjärelevalve organina Århusi määruse artikli 2 lõike 2 tähenduses, mistõttu ei ole selle otsuse puhul tegemist haldusaktiga Århusi määruse artikli 2 lõike 1 punkti g tähenduses.

92      Kaebuse menetlemise lõpetamise otsus ei sisaldanud seega lõplikke järeldusi selle kohta, kas Madalmaade Kuningriik rikkus direktiivi 2008/50 või mitte. Nimetatud otsus sisaldas üksnes komisjoni hinnangut selle kohta, kas rikkumismenetlus ELTL artikli 258 alusel on võimalik algatada või mitte.

93      Teise väite raames esitatud hageja argumendid põhinevad aga üksnes sisulistel argumentidel, mille kohaselt on Madalmaade Kuningriik ja seega ka komisjon rikkunud vastavalt õhukvaliteedi hindamise kriteeriume, kokkupuutekriteeriumi ja kohustust koostada direktiivis 2008/50 ette nähtud õhukvaliteedi kava, samuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 2 ja 8 ning põhiõiguste harta artiklitega 2 ja 7 tagatud õigust elule ning ELTL artikliga 9, artikli 168 lõikega 1 ja artikli 191 lõikega 1 tagatud õigust inimeste tervise kõrgetasemelisele kaitsele.

94      Sellest järeldub, et hageja esitatud väide on tulemusetu.

95      Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

96      Ilma et oleks vaja otsustada, kas vastuvõetav on hageja nõue saata toimik komisjonile tagasi, et ta tunnistaks selle vastuvõetavaks ja teeks asjas sisulise otsuse, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

97      Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb hageja kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista komisjoni kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.

98      Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannavad Madalmaade Kuningriik, parlament ja nõukogu ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Stichting Comité N 65 Ondergronds Helvoirti kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Madalmaade Kuningriigi, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.

Tomljenović

Schalin

Nõmm

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. detsembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: hollandi.