AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

9. detsember 2008

Kohtuasi F‑52/05

Q

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Administratsioonil lasuv abistamiskohustus – Abitaotluse tagasilükkamine – Administratsioonil lasuv hoolitsemiskohustus – Hindamine – 2003. aasta hindamine – Karjääriarengu aruanne

Ese:      Hagi, mille Q esitas EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel, nõudes sisuliselt esiteks, et tühistataks komisjoni otsus, millega jäeti kaudselt rahuldamata tema abitaotlus, teiseks tühistada tema karjääriarengu aruanded, mis käsitlevad ajavahemikke 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. oktoobrini ja 2003. aasta 1. novembrist kuni 31. detsembrini (edaspidi „2003. aasta karjääriarengu aruanded”), ning kolmandaks nõue mõista komisjonilt välja hagejale tekkinud kahju.

Otsus: Tühistada komisjoni otsus jätta rahuldamata abitaotlus, mille hageja 29. aprillil 2004 esitas, sest komisjon keeldus võtmast ajutist eemaldamismeedet. Mõista komisjonilt hageja kasuks välja 18 000 euro suurune summa. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Mõista kolm neljandikku hageja kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Hageja kannab ühe neljandiku oma kohtukuludest.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Huvitatud isiku maine ja töötingimuste kahjustamisele suunatud tegevus

(Personalieeskirjad, artikli 12 a lõige 3; nõukogu direktiiv 2000/78, põhjendus 30 ning artikkel 1 ja artikli 2 lõige 3)

2.      Ametnikud – Hagi – Huve kahjustav akt – Mõiste –Abitaotluse kaudne rahuldamata jätmine

(Personalieeskirjad, artiklid 24, 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Haldusorgani abistamiskohustus – Kohaldamisala – Ulatus – Administratsiooni kohustus psühholoogilist ahistamist puudutavad kaebused läbi vaadata – Hoolitsuse ja kiiruse nõue

(Personalieeskirjad, artikkel 24)

4.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Hindamisaruande tühistamise hagi – Kohtumenetluse toimumise ajal pensionile jäänud ametnik

(Personalieeskirjad, artiklid 43, 90 ja 91)

5.      Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Nõue hüvitada kahju, mis tekkis hageja haiguse ja hageja invaliidsuspensionile saatmise tõttu administratsioonipoolse väärhalduse tagajärjel

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad Euroopa Ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artiklid 18 ja 22)

6.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Sellise vaidlustatud akti tühistamine, mis ei taga mittevaralise kahju piisavat hüvitamist

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

1.      Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne‑ või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]” (mis tähendab, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid) ja „tahtlikud”. Teise tingimuse kohaselt, mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja”, peab see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused „kahjusta[m]a inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”. Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese ja mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peab personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa.

Personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 vastupidine tõlgendus viiks selleni, et nimetatud sättelt võetakse kogu kasulik mõju, sest psühholoogilise ahistamise toimepanija pahatahtlikku kavatsust on raske tõendada. Kuigi on juhtumeid, mil niisugune kavatsus on tegude toimepanija käitumise loomulik seletus, tuleb märkida, et sellised juhtumid on harvad ja enamikes olukordades hoidub eeldatav ahistaja igasugusest käitumisest, mis võib lasta aimata tema kavatsust kahjustada ohvri mainet või tema töötingimusi. Niisugune tõlgendus, mis põhineb eeldatava ahistaja pahatahtlikul kavatsusel, ei oleks pealegi vastavuses „ahistamise” määratlusega, mis on esitatud direktiivis 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, ja mille järgi soovimatu käitumise „eesmärk või selle tegelik toime” on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna loomine, mis näitab, et ühenduse seadusandja soovis – nagu kinnitab selle direktiivi põhjendus 30 – tagada psühholoogilise ahistamise ohvritele „piisava õiguskaitse”. Sellist kaitset ei saaks nimelt tagada, kui psühholoogiline ahistamine tähendaks ainult käitumist, mille eesmärk oli kahjustada isiku isiksust, võttes arvesse, kui raske on ohvril tõendada niisuguse käitumise, mille eesmärk oli teda tahtlikult psühholoogiliselt ahistada, kavatsust ja selle kavatsuse tõukejõudu. Samuti oleks raske mõista, miks oleks ühenduse seadusandja pärast seda, kui ta leidis direktiivis 2000/78, et käitumine, mille eesmärk ei olnud alandada isiku väärikust, kuid mis tegi seda siiski, kujutab endast psühholoogilist ahistamist, pidanud otsustama 2004. aastal personalieeskirjade reformi (mis viidi läbi määrusega nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi) raames vähendada ametnikele ja muudele teenistujatele tagatud kaitse taset ning piirata psühholoogilise ahistamise mõistet personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 ainult käitumisega, mille eesmärk oli kahjustada isiku väärikust.

(vt punktid 132–139)

2.      Personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlusele vastamata jätmine tekitab personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 sätestatud neljakuulise tähtaja möödumisel kaudse rahuldamata jätmise otsuse, mis kujutab endast hageja huve kahjustavat akti. Kuigi administratsioon peab siis, kui ametnik, kes taotleb oma institutsioonilt kaitset, esitab minimaalsegi tõendi rünnakute kohta, mida ta kinnitab endale osaks saavat, võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia juurdluse selleks, et teha kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud, ei võimalda see kohustus kõnesoleval institutsioonil kõrvale kalduda personalieeskirjade artikli 90 lõikest 1, mis võimaldab ametnikul kutsuda esile administratsioonipoolse otsusetaolise seisukohavõtu kindla tähtaja jooksul.

Kuigi administratsiooni käitumist ei saa enne haldusjuurdluse lõppu tõesti käsitada nii, et ta jättis abitaotluse lõplikult rahuldamata, on administratsioon isegi enne lõplikku seisukohavõttu selle taotluse osas sellegipoolest kohustatud andma teatavad aktid, kas või üksnes kaebuse tagamiseks. Asjaolu, et neid meetmeid ei võetud, sest administratsioon ei reageerinud nimetatud taotlusele, võib huvitatud isiku huve kahjustada.

(vt punktid 193, 195 ja 196)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 3. aprill 1990, kohtuasi T‑135/89: Pfloeschner vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑153, punkt 17); 6. november 1997, kohtuasi T‑223/95: Ronchi vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑321 ja II‑879, punkt 31); 26 oktoober 2007, kohtuasi T‑154/05: Lo Giudice vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punkt 136).

3.      Personalieeskirjade artikli 24 lõikes 1 sätestatud abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon juhtumi korral, mis on vastuolus korra ja rahuga talituses, sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et selgitada välja faktilised asjaolud ja teha, olles nendest teadlik, vajalikud järeldused.

Administratsioon ei reageeri väidetaval psühholoogilisel ahistamisel rajanevale abitaotlusele vajaliku hoolsusega, kui ta ei võta juba enne haldusjuurdluse läbiviimist esialgse õiguskaitse korras meetmeid huvitatud isiku eemaldamiseks, kui ühelt poolt annavad faktiliste asjaolude tähtsus ja tõsidus tunnistust kui mitte psühholoogilise ahistamise asetleidmisest siis vähemalt sellise ahistamise kahtlusest ja kui teiselt poolt näevad asjassepuutuva institutsiooni vastu võetud sise‑eeskirjad ette võimaluse võtta niisuguseid meetmeid eeldatava ohvri kasuks vähimagi psühholoogilise ahistamise kahtluse korral.

(vt punktid 205, 207, 209 ja 213)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon, (EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16).

Esimese Astme Kohus: 21. aprill 1993, kohtuasi T‑5/92: Tallarico vs. parlament (EKL 1993, lk II‑477, punkt 31); 5. detsember 2000, kohtuasi T‑136/98: Campogrande vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 42).

4.      Hindamisaruanne (mis on oluline ametniku teenistuskäiku mõjutav sisedokument) mõjutab hinnatava isiku huve põhimõtteliselt ainult tema ametikohustuste lõpliku lõppemiseni. Pärast ametikohustuste lõppemist ei ole ametnikul seega enam huvi hindamisaruande peale esitatud hagi menetlemise jätkamise vastu, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et on olemas eriline asjaolu, mis põhjendab isiklikku ja praegust huvi saavutada selle aruande tühistamine. Invaliidsuspensionile jäänud hagejal ei säili niisugust huvi, kui töövõimetuskomitee leiab, et meetme võtmise tinginud patoloogia konkreetset loomu arvestades ei eelda asi enam mingit tüüpi arstlikku kontrolli.

Seevastu säilib ametnikul huvi taotleda, et nõude raames hüvitada tööalane ja mittevaraline kahju, mida ametnik arvab ennast olevat administratsiooni väidetavalt õigusvastase käitumise tõttu kandnud, langetataks otsus hindamisaruande õiguspärasuse kohta.

(vt punktid 227, 228 ja 259)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 13. detsember 1990, kohtuasi T‑20/89: Moritz vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑769, punkt 18); 31. mai 2005, kohtuasi T‑105/03: Dionyssopoulou vs. nõukogu (EKL 2005, lk I‑A‑137 ja II‑621, punkt 20); 12. september 2007, kohtuasi T‑249/04: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punkt 47), apellatsiooni korras Euroopa Kohtusse edasi kaevatud, kohtuasi C‑525/07 P.

5.      Rahuldamata tuleb jätta ametniku nõue hüvitada varaline kahju, mis on tingitud ametniku pensionile saatmisest invaliidsuse tõttu, mis on väidetavalt administratsiooni toime pandud väärhaldusest tingitud kutsehaiguse tagajärg. Avaliku Teenistuse Kohus on pädev tegema otsust põhjusliku seose kohta ametniku töötingimuste ja haiguse vahel, millele ta tugineb, sest ühiseeskirjade Euroopa Ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta artiklis 18 on nähtud ette, et otsuse haiguse kutsealaseks tunnistamise kohta teeb ametisse nimetav asutus institutsiooni(de) määratud arsti(de) uuringutulemuste põhjal, pärast konsulteerimist ühiseeskirjade artiklis 22 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab. Personalieeskirjade artikli 73 elluviimiseks kehtestatud kord näeb seega tööõnnetuse või kutsehaiguse korral ette kindlasummalise hüvitise, ilma et asjaomasel isikul oleks tarvis üldse tõendada, et institutsioon tegi mingi vea, kusjuures täiendavat hüvitist on ametnikul õigus taotleda ainult siis, kui ilmneb, et personalieeskirjadega kehtestatud kord ei võimalda kantud kahju sobival viisil hüvitada.

Hageja esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded peab seevastu läbi vaatama kohus.

(vt punktid 238–240 ja 242)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. oktoober 1986, liidetud kohtuasjad 169/83 ja 136/84: Leussink vs. komisjon (EKL 1986, lk 2801, punkt 13); 9. september 1999, kohtuasi C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑5251, punkt 22).

Esimese Astme Kohus: 14 mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punkt 74); 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punkt 95).

Avaliku Teenistuse Kohus: 2 mai 2007, kohtuasi F‑23/05: Giraudy vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 193).

6.      Õigusvastase karjääriarengu aruande tühistamine ei kujuta iseenesest ametnikule põhjustatud mittevaralise kahju sobivat ja piisavat hüvitamist, kui see aruanne sisaldab sõnaselgelt negatiivseid hinnanguid hageja võimetele.

(vt punkt 273)