Kohtuasi T‑393/21
(avaldatud väljavõtetena)
Max Heinr. Sutor OHG
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 8. mai 2024. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Õigusvastasuse vastuväide – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Osamaksete arvutamisel sellise krediidiasutuse usalduskohustuste arvessevõtmine, kellel on luba tegeleda investeerimistegevusega – Lubatavus
(Komisjoni määrus 2015/63, artikli 5 lõike 1 punkt e; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 2 lõike 2 punkt 3)
(vt punktid 41, 45, 51 ja 147)
2. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Osamaksete arvutamisel sellise krediidiasutuse usalduskohustuste arvessevõtmine, kellel on luba tegeleda investeerimistegevusega – Kriisilahenduse korral nende kohustuste puhul samade riskide esinemine nagu investeerimisühingute kohustuste puhul – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, põhjendus 12; komisjoni määrus 2015/63, artikli 5 lõike 1 punkt e)
(vt punktid 89–92 ja 95)
3. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Osamaksete arvutamisel sellise krediidiasutuse usalduskohustuste arvessevõtmine, kellel on luba tegeleda investeerimistegevusega – Põhimõte, mille kohaselt need kohustused kajastatakse asjaomase finantsinstitutsiooni bilansis – Liikmesriikidele jäetud võimalus teha erand, mis lubab finantsinstitutsioonidel kajastada neid kohustusi bilansiväliselt – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine tulenevalt lahknevustest erinevate riigisiseste õigusnormide vahel – Puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkt b; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 103 lõige 2; nõukogu direktiiv 86/635, artikli 10 lõige 1)
(vt punktid 98–100, 104, 106 ja 107)
Kokkuvõte
Üldkohus, kellele esitati tühistamishagi, mille ta rahuldas, tühistas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) otsuse ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta(1), kuna kriisilahendusnõukogu oli aasta sihttaseme kindlaksmääramisel rikkunud põhjendamiskohustust. Lisaks võttis Üldkohus seisukoha delegeeritud määruse 2015/63(2) artikli 5 lõike 1 punkti e kohaldamisala suhtes ja selle sätte kohta esitatud õigusvastasuse vastuväite suhtes. Lõpuks analüüsis Üldkohus ka määruse artikli 5 lõike 1 punkti e väidetavat rikkumist.
Hageja Max Heinr. Sutor OHG on Saksamaal asuv krediidiasutus. Kriisilahendusnõukogu võttis 14. aprillil 2021 vastu otsuse, milles ta määras kindlaks(3) krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute, sealhulgas hageja poolt ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) 2021. aasta eest tehtavad ex ante osamaksed.
Üldkohtu hinnang
Esimesena tuletas Üldkohus seoses delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 kohaldamisalaga meelde, et kohtupraktika kohaselt tuleb selles sättes ette nähtud erandit, mis võimaldab teatud kohustused ex ante osamaksete arvutamisel välja jätta, tõlgendada kitsalt. Samuti märkis Üldkohus, et delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punktis e on ette nähtud kolm kumulatiivset tingimust asjaomaste kohustuste väljajätmiseks, nimelt peavad need kohustused kuuluma investeerimisühingule, tulenema klientide varade või raha hoidmisest ning lisaks peavad kliendid olema kohaldatava maksejõuetusõiguse alusel kaitstud.
Mis puudutab esimest tingimust, siis täheldas Üldkohus, et delegeeritud määruse 2015/63(4) ja direktiivi 2014/59(5) kohaselt ei olnud delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punktis e sisalduv erand vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatav üksusele, kes oli korraga nii krediidiasutus kui ka investeerimisühing, nagu see oli hageja puhul. Üldkohus leidis, et kui komisjon oleks soovinud hõlmata krediidiasutusi, kes on ühtlasi investeerimisühingud, oleks ta delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punktis e viidanud „finantsinstitutsioonidele“, mitte „investeerimisühingutele“(6), samas kui erandi kohaldamise piiramiseks teatud üksustega kasutas ta täpsemat sõnastust(7).
Sellega seoses tuletas Üldkohus meelde, et mõiste „investeerimisühing“ määratlust direktiivis 2014/59 muudeti direktiiviga 2019/2034(8), mis viitab lõppastmes mõistele „investeerimisühing“ direktiivis 2014/65. Selle määratluse muudatus oli siiski kohaldatav alles alates 26. juunist 2021(9). Seetõttu tuleb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti e vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, st 14. aprillil 2021 kehtinud redaktsioonis, tõlgendada nii, et see ei võimalda selliste krediidiasutuste nagu hageja kohustusi nende ex ante osamakse kindlaksmääramiseks arvesse võetavate kohustuste arvutamisel välja jätta. Seega ei vasta hageja usalduskohustused delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punktis e ette nähtud kolmest kumulatiivsest tingimusest esimesele ja Üldkohus lükkas väite tervikuna tagasi.
Teisena väitis hageja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 rikkumise kohta esiteks, et tema usalduskohustused on riskivabad, ja teiseks, et asjaolu, et neid ei jäetud ex ante osamakse arvutamisel välja, toob kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise.
Esiteks märkis Üldkohus sissejuhatuseks, et komisjonil on ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ja liidu kohtu kontroll peab piirduma selle analüüsimisega, ega sellise õiguse teostamisel ei ole tehtud ilmset viga või võimu kuritarvitatud või ilmselgelt kaalutlusõiguse piire ületatud. Kõigepealt tuletas Üldkohus peamiselt meelde, et direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 on ette nähtud kaheksa tegurit, mida komisjon peab arvesse võtma osamaksete korrigeerimisel finantsinstitutsiooni riskiprofiiliga. Seejärel ei viita miski kõnealuses sättes sellele, et komisjon on kohustatud omistama ülekaaluka tähtsuse ühele või mitmele nimetatud teguritest, nagu finantsinstitutsiooni riskipositsioon, ega ka sellele, mil viisil peab komisjon riskipositsiooni arvesse võtma. Lõpuks ei tõendanud hageja igal juhul, et usalduskohustused on kriisilahenduse korral täielikult riskivabad. Nimelt esiteks ei anna Saksa õigus maksejõuetuse korral klientide rahalistele vahenditele erilist kaitset seni, kuni need asuvad ühisel kontol, mille hageja on enda juures loonud ja mida ta haldab enda nimel, kuid klientide arvel (edaspidi „transiitkonto“), ning teiseks on selleks, et hoiuste tagamise skeem kaitseks klientide vahendeid, vaja, et asjasse puutuvate Euroopa krediidiasutuste (edaspidi „tooteid pakkuvad finantsinstitutsioonid“) asukoht oleks mõnes liikmesriigis ja et kliendid ei paigutaks niisugustesse institutsioonidesse üle 100 000 euro, mistõttu on see kaitse piiratud nii territoriaalselt kui ka kvantitatiivselt.
Teiseks täpsustas Üldkohus direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 ning delegeeritud määruse 2015/63 eseme ja eesmärgi kohta, et need õigusaktid kuuluvad ühtse kriisilahenduskorra valdkonda, mille loomise eesmärk(10) on muu hulgas tagada maksejõuetute finantsinstitutsioonide probleemiga tegelemisel neutraalne lähenemisviis. Selleks et analüüsida, kas krediidiasutused, kellel on luba ka investeerimistegevusega tegelemiseks, nagu hageja, on investeerimisühingutega(11) võrreldavas olukorras seoses usalduskohustuste arvessevõtmisega ex ante osamaksete arvutamisel, märkis Üldkohus kõigepealt, et ex ante osamaksete eesmärk on rahastada kriisilahenduse meetmeid, mille võtmine sõltub tingimusest, et selline meede peab olema vajalik avalikes huvides(12). Ent krediidiasutused ja investeerimisühingud ei tekita võrreldavat riski seoses kahjuliku mõjuga, mida nende maksejõuetus võib finantsstabiilsusele avaldada, sest investeerimisühingutel ei ole suuri jaeklientidele ja äriühingutele antud laenude portfelle ning nad ei võta vastu hoiuseid. See on nii seda enam, et krediidiasutuste ja investeerimisühingute kliendid on erinevad.
Neil asjaoludel on kriisilahenduse tõenäosus krediidiasutuse puhul – nagu hageja – suurem kui investeerimisühingu puhul, mistõttu ei ole need kaks finantsinstitutsioonide kategooriat võrreldavas olukorras.
Samuti ei ole nende olukord võrreldav ka seoses usalduskohustuste käsitlemisega. Saksa õiguse kohaselt on investeerimisühingud kohustatud klientidelt saadud vahendid viivitamata eraldama mõnes krediidiasutuses avatud usalduskontole. Seevastu ei ole selline krediidiasutus nagu hageja kohustatud neid vahendeid transiitkontolt tooteid pakkuvale finantsinstitutsioonile viivitamata üle kandma.
Seega ei tõendanud hageja, et investeerimisühingute usalduskohustuste riskitase on võrreldav nende krediidiasutuste usalduskohustuste omaga, kellel on luba ka investeerimistegevusega tegelemiseks.
Mis puudutab seejärel ebavõrdset kohtlemist, mis seisneb sisuliselt selles, et kriisilahendusnõukogu kasutas kõigi finantsinstitutsioonide puhul sama meetodit aasta baasosamakse arvutamiseks, võtmata arvesse asjaolu, et teatud liikmesriigid on kasutanud erandit, mis võimaldab nende endi nimel, kuid teise isiku arvel hallatavate rahaliste vahenditega seotud kohustusi kajastada bilansiväliselt(13), siis tuletas Üldkohus meelde, et seoses nende kohustuste kindlaksmääramisega, mida tuleb ex ante osamakse arvutamisel arvesse võtta, on delegeeritud määruses 2015/63 „kohustuste kogusumma“ määratletud kui kohustuste kogusumma, mis on määratletud direktiivis 86/635, või kohustuste kogusumma määruses nr 1606/2002 osutatud rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite tähenduses(14). Pealegi, kuigi rahalisi vahendeid, mida finantsinstitutsioon haldab enda nimel, kuid teise isiku arvel, tuleb üldjuhul – nagu see on Saksamaal – kajastada selle finantsinstitutsiooni bilansis, kui ta on vastava vara omanik, on teatud liikmesriigid otsustanud direktiivis 86/635 ette nähtud erandi kasuks, mis võimaldab kajastada neid kohustusi bilansiväliselt. See olukord tuleneb aga määruse nr 806/2014 ja direktiivi 2014/59 sätetest nende koostoimes, tõlgendatuna lähtuvalt direktiivist 86/635, mille kehtivust hageja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohast ei vaidlustanud.
Mis puudutab asjaolu, et arvesse ei võetud erinevust eri liikmesriikide raamatupidamiseeskirjade vahel seoses usalduskohustuste kajastamisega finantsinstitutsioonide bilansis, siis märkis Üldkohus, et võrdse kohtlemise põhimõte ei saa anda komisjonile õigust delegeeritud õigusakte vastu võttes tegutseda väljaspool pädevust, mille liidu seadusandja on talle andnud. Kõnealusel juhul ei antud ei direktiiviga 2014/59 ega määrusega nr 806/2014 komisjonile pädevust ühtlustada riigisiseseid raamatupidamiseeskirju selles valdkonnas. Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta ei kõrvaldanud neid lahknevusi. Lisaks ei puuduta diskrimineerimiskeeld eri liikmesriikide õigusaktide vahelisi lahknevusi, tingimusel et need õigusaktid mõjutavad kõiki nende kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid ühtemoodi. Kõnealusel juhul ei väitnud ega veelgi vähem tõendanud hageja, et Saksa õigusnormid ei mõjuta kõiki nende kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid ühtemoodi. Lisaks võivad konkreetses tegevusvaldkonnas liidu õigusnormide vastuvõtmisel olla teatud ettevõtjatele nende individuaalse olukorra või nende suhtes muidu kohaldatavate riigisiseste õigusnormide seisukohast erinevad tagajärjed – seda ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtte riiveks, kui need õigusnormid põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel ja vastavad nende õigusnormidega seatud eesmärkidele. Üldkohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 3 punkt 11 ei põhine objektiivsetel kriteeriumidel, mis vastavad delegeeritud määrusega 2015/63 taotletavatele eesmärkidele.
Lõpuks, mis puudutab hageja ja nende krediidiasutuste ebavõrdset kohtlemist, kes koostavad oma bilansi rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt, samas kui Saksa õiguses on seda meetodit lubatud kasutada ainult emaettevõtjatel, siis märkis Üldkohus esiteks, et see olukord on Saksa õigusnormi, mitte delegeeritud määruse 2015/63 kohaldamise tagajärg, ning teiseks, et hageja oleks võinud koostada raamatupidamisaruandeid vastavalt nendele raamatupidamisstandarditele, kuid ta otsustas seda halduslikel ja rahalistel põhjustel mitte teha. Seetõttu ei saanud hageja väita, et sel põhjusel esineb ebavõrdne kohtlemine.
Mis puudutab kolmanda ja viimasena delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti e rikkumist, kuivõrd see ei võimalda hageja usalduskohustusi tema ex ante osamakse arvutamisel välja jätta, siis leidis Üldkohus esiteks, et kriisilahendusnõukogu ei rikkunud õigusnormi, kui ta ei jätnud nende kohustuste summat arvutamisel välja.
Teiseks tuletas Üldkohus meelde, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkt e ei anna pädevatele asutustele kaalutlusõigust jätta teatud kohustused ex ante osamaksete riskipõhisel korrigeerimisel välja, vaid selles on hoopis täpselt loetletud tingimused, mille täitmise korral võidakse teatud kohustused välja jätta. Järelikult ei rikkunud kriisilahendusnõukogu õigusnormi, kui ta ei kohaldanud analoogia alusel delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punkti e. Mis puudutab lisaks võrdse kohtlemise põhimõtte arvessevõtmist, siis on delegeeritud määruses vahet tehtud olukordadel, millel on märkimisväärsed erisused, mis on otseselt seotud asjaomaste kohustustega kaasnevate riskidega. Neid kaalutlusi arvestades ei ole delegeeritud määruse artikli 5 lõike 1 punkti e analoogia alusel kohaldamata jätmine vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Sama kehtib proportsionaalsuse põhimõtte suhtes, mille kohta leidis Üldkohus, et hageja esitas üksnes tõendamata väiteid.
Mis puudutab kolmandaks etteheidet, et hageja usalduskohustuste arvessevõtmine tema ex ante osamakse arvutamisel võib kaasa tuua nende kohustuste kahekordse arvessevõtmise selle arvutuse käigus, siis tõdes Üldkohus kõigepealt, et hageja ei selgitanud, milline konkreetne ex ante osamaksete arvutamise meetod oleks finantsinstitutsioonide jaoks vähem piirav, kuid samas sobiv selleks, et sama tõhusalt saavutada määruses nimetatud eesmärgid. Lisaks ei toodud igal juhul esile ühtegi asjaolu, mis oleks võinud kahtluse alla seada kriisilahendusnõukogu väite hoiuste tagamise skeemist tuleneva kaitse saamise tingimuste kohta. Lõpuks ei esitatud ühtegi argumenti, mis oleks viidanud sellele, et komisjon kavatses täielikult välistada kohustuste igasuguse kahekordse arvessevõtmise.
Mis puudutab neljandaks argumenti, et usalduskohustuste arvessevõtmine tema ex ante osamakse arvutamisel ei vasta vajalikkuse kriteeriumile, kuna maksejõuetuse korral oleks klientidel õigus hageja usaldushalduses olevate varade eraldamisele, mis annab tunnistust sellest, et nende klientide kaitseks on olemas piisavad tagatised, siis rõhutas Üldkohus, et hageja ei tõendanud, et tema klientide varad ja raha on maksejõuetuse korral tagatud tagatistega, mis on võrreldavad nendega, mis tagavad investeerimisühingute klientide varad ja raha.
Viiendaks märkis Üldkohus, et talle ei esitatud ühtegi konkreetset tõendit selle kohta, et usalduskohustuste arvessevõtmine ex ante osamakse arvutamisel tooks kaasa ebamugavused, mis on direktiivi 2014/59 eesmärkidega ilmselgelt ebaproportsionaalsed.