EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)
23. november 2010(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Avalik konkurss – Reservnimekirja kandmata jätmine – Meeste ja naiste tasakaalustatud esindatus konkursikomisjonis
Kohtuasjas F‑50/08,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Gábor Bartha, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat P. Homoki,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall, V. Bottka ja A. Sipos,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees S. Gervasoni, kohtunikud H. Kreppel (ettekandja) ja H. Tagaras,
kohtusekretär: W. Hakenberg,
on teinud järgmise
otsuse
1 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 19. mail 2008 saabunud hagiavalduses palub G. Bartha sisuliselt esiteks, et tühistataks avaliku konkursi EPSO/AD/56/06 konkursikomisjoni otsus, millega talle anti teada, et ta ei saanud nimetatud konkursi katsel läbi, ja teiseks, et Euroopa Komisjoni kohustataks hüvitama selle otsuse tagajärjel talle tekkinud kahju.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) III lisa artiklis 3 on sätestatud:
„Valimiskogu [mõiste „valimiskogu” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „konkursikomisjon”] koosneb ametisse nimetava asutuse või ametiisiku nimetatud esimehest ning ametisse nimetava asutuse või ametiisiku ja personalikomitee nimetatud liikmetest; kumbki nimetab ühepalju liikmeid.
Kahe või enama institutsiooni ühise avatud konkursi [mõiste „avatud konkurss” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „avalik konkurss”] puhul koosneb [konkursikomisjon] personalieeskirjade artikli 2 lõikes 2 nimetatud ametisse nimetava asutuse või ametiisiku nimetatud esimehest ja institutsioonide ettepaneku põhjal sama asutuse või ametiisiku ametissenimetatud liikmetest ning institutsioonide personalikomiteede ühise kokkuleppega ametissenimetatud liikmetest viisil, mis tagab võrdse esindatuse.
[Konkursikomisjon] võib teatavate katsete puhul kasutada ühe või mitme eksamineerija abi, kes osalevad katsetel nõuandvas pädevuses.
[Konkursikomisjon] koostatakse ametnikest, kelle tegevusüksus ja ametiaste on vähemalt sama, mis täidetava ametikoha oma.
Kui [konkursikomisjoni] kuulub üle nelja liikme, koosneb see vähemalt kahest mõlemast soost liikmest.”
Vaidluse taust
3 Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 25. juulil 2006 avaliku konkursi EPSO/AD/56/06 teate, et koostada reservnimekiri Ungari kodakondsusega palgaastme AD 5 administraatori ametikoha täitmiseks (ELT C 172 A, lk 3, edaspidi „konkursiteade”).
4 See konkurss toimus neljas valdkonnas: „Euroopa avalik haldus/personalihaldus”, „Õigus”, „Majandus” ja „Ärimajandus/Ärijuhtimine”.
5 „Õiguse” valdkonnas tuli valida kümme kandidaati.
6 Hageja kandideeris konkursile EPSO/AD/56/06 ja valis registreerimise ajal valdkonnaks „Õiguse”.
7 Olles edukalt läbinud eelvalikutesti, mis korraldati kandidaatide esialgse valiku tegemiseks, sooritas hageja konkursiteates märgitud kolm kirjalikku katset ja seejärel suulise katse, mis oli ette nähtud kirjalike katsete järel valituks osutunud kandidaatidele.
8 Konkursikomisjoni esimees teatas 19. novembri 2007. aasta kirjas hagejale, et tema nime ei olnud võimalik reservnimekirja kanda, kuna kõigi kirjalike katsete ja suulise katse järel saadud üldhinne oli madalam kui „Õiguse” valdkonnas konkursi edukalt läbinud kümne isiku omad.
9 Hageja taotles 22. novembri 2007. aasta kirjas otsuse jätta ta reservnimekirja kandmata uuesti läbivaatamist.
10 Kuna hageja ei saanud taotletud dokumente ega teavet, siis kordas ta 10. detsembril 2007 EPSO-le saadetud e-kirjas oma taotlust.
11 EPSO saatis 20. detsembril 2007 hagejale koopiad tema kirjalikest katsetest b ja c ning vastavatest hindamislehtedest.
12 Arvestades EPSO saadetud dokumente, täiendas hageja 7. jaanuari 2008. aasta kirjas neid etteheiteid, mis olid algselt esitatud tema taotluses otsuse uuesti läbivaatamiseks.
13 Konkursikomisjoni esimees jättis 23. jaanuari 2008. aasta otsusega läbivaatamise taotluse rahuldamata.
14 Hageja vaidlustas 25. jaanuaril 2008 EPSO-le saadetud e-kirjas 23. jaanuari 2008. aasta otsuse.
15 Konkursikomisjoni esimees kinnitas 31. märtsi 2008. aasta otsuses hageja reservnimekirja kandmata jätmist.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Hagiavaldus esitati 19. mail 2008.
17 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada 19. novembri 2007. aasta otsus;
– tühistada 23. jaanuari 2008. aasta otsus;
– tühistada 31. märtsi 2008. aasta otsus;
– kohustada komisjoni hüvitama viidatud otsuste õigusvastasusest tulenev kahju;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Dokumendis „Muudatused hagiavaldusse”, mida Avaliku Teenistuse Kohus luges repliigiks, palus hageja Avaliku Teenistuse Kohtul samuti:
– kohustada komisjoni maksma talle varalise kahju hüvitamiseks 924 eurot iga kuu eest ajavahemikus 31. märtsist 2008 kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni;
– kohustada komisjoni maksma talle mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 000 eurot;
– kohustada EPSO-t tegema uus otsus, millega asendatakse 19. novembri 2007. aasta otsus.
20 Vasturepliigis palus komisjon uuesti Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hageja hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
21 Kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel otsustas Avaliku Teenistuse Kohus pooltega kokkuleppel lahendada asja ilma kohtuistungita.
Õiguslik käsitlus
A – Tühistamisnõuded
1. Sissejuhatavad märkused tühistamisnõuete eseme kohta
22 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juhul, kui konkursikandidaat taotleb konkursikomisjoni otsuse uuesti läbivaatamist, isikut kahjustavaks meetmeks otsus, mille see komisjon tegi pärast seda, kui oli kandidaadi olukorra uuesti läbi vaadanud (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑173/05: Heus vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑329 ja II‑A‑2‑1695, punkt 19). Seetõttu asendab 23. jaanuari 2008. aasta otsus, mis võeti vastu pärast hageja 22. novembri 2007. aasta uuesti läbivaatamise taotlust, konkursikomisjoni esialgset, 19. novembri 2007. aasta otsust ning kujutab endast isikut kahjustavat meedet (edaspidi „vaidlusalune otsus”).
23 Lisaks ilmneb toimiku materjalidest, et pärast vaidlusaluse otsuse saamist saatis hageja 25. jaanuaril 2008 EPSO-le – kellele konkursiteate kohaselt tuli saata mitte üksnes uuesti läbivaatamise taotlused, vaid ka kandidaatide kaebused personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel – e-kirja, milles ta vaidlustas selle otsuse põhjendatuse ning rõhutas eelkõige, et selle vastuvõtmisel rikuti teatud eeskirju, mis reguleerivad konkursikomisjonide tööd. Võttes arvesse selle kirja teemat ning asjaolu, et EPSO valik edastada see konkursikomisjoni esimehele, et viimane sellele vastaks, ei saa mõjutada viisi, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus peab nimetatud kirja määratlema, siis tuleb nimetatud kirja lugeda personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuseks, mis jäeti 31. märtsi 2008. aasta kirjas otseselt rahuldamata. Kohus on leidnud, et selliste tühistamisnõuete eesmärk, mis on formaalselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kui sellel otsusel puudub autonoomne sisu, on esitada Avaliku Teenistuse Kohtule menetlemiseks akt, mille peale kaebus esitati (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8; vt samuti Avaliku Teenistuse Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑104/07: Hoppenbrouwers vs. komisjon, EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑259 ja II‑A‑1‑1399, punkt 31). Kuna selles olukorras puudub 31. märtsi 2008. aasta otsusel autonoomne sisu, siis ei ole vaja otsustada selle otsuse tühistamiseks esitatud nõuete üle.
2. Vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitatud nõuded
a) Vastuvõetavus
24 Komisjon märgib, et vaidlusaluse otsuse peale oleks pidanud hagi esitama kolme kuu ja kümne päeva jooksul alates sellest otsusest teatamisest, st hiljemalt 3. mail 2008. Käesolev hagiavaldus esitati alles 19. mail 2008. Seetõttu tuleks hagiavaldus komisjoni arvates jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
25 Sellega seoses on väljakujunenud kohtupraktika, et konkursikomisjoni otsuse vaidlustamise õiguskaitsevahend on tavaliselt vahetu pöördumine Euroopa Liidu kohtusse. Kui huvitatud isik otsustab siiski kõigepealt halduskaebusega administratsiooni poole pöörduda – nagu hageja käesolevas asjas tegi –, siis sõltub hiljem esitatud hagiavalduse vastuvõetavus sellest, kas huvitatud isik järgis kõiki eelneva kaebuse esitamisega seotud menetlusnõudeid (Esimese Astme Kohtu 25. novembri 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑41/04: Pérez-Díaz vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑373 ja II‑1697, punkt 32).
26 Kuna hageja otsustas käesolevas asjas esitada vaidlusaluse otsuse peale kaebuse, siis oli tal vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 kohustus esitada see kolme kuu jooksul alates nimetatud otsusest teatamisest. Toimiku materjalidest ilmneb, et huvitatud isik täitis selle nõude, kuna tema kaebus saabus EPSO-sse 25. jaanuaril 2008, st kaks päeva pärast vaidlusalusest otsusest teatamist 23. jaanuaril 2008.
27 Lisaks, kuna personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 kohaselt tuleb selles artiklis kirjeldatud kaebused esitada kolme kuu jooksul alates kaebust käsitleva otsuse teatamise kuupäevast, ning seda tähtaega pikendatakse kodukorra artikli 100 lõike 3 alusel suurte vahemaadega seoses kümne päeva võrra, siis ei ole vaidlust selles, et hageja esitas 19. mail 2008, st kolme kuu ja kümne päeva jooksul, Avaliku Teenistuse Kohtule käesoleva hagi. Selles olukorras ei olnud komisjonil alust väita, et hagi oli hilinenult esitatud.
b) Põhiküsimus
28 Oma nõuete põhjenduseks esitas hageja kõigepealt kuus väidet, mis käsitlesid esiteks personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu rikkumist, teiseks õiglase menetluse nõude rikkumist, kolmandaks hindamist käsitlevate põhimõtete rikkumist, neljandaks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 rikkumist, viiendaks võimu kuritarvitamist ja hea halduse põhimõtte rikkumist ning kuuendaks õiguskindluse põhimõtte rikkumist.
29 Siiski teatas hageja repliigis Avaliku Teenistuse Kohtule, et ta loobub õiglase menetluse nõude rikkumist, hindamist käsitlevate põhimõtete rikkumist ning õiguskindluse põhimõtte rikkumist käsitlevatest väidetest.
30 Tuleb uurida personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu rikkumist käsitlevat väidet.
Poolte argumendid
31 Hageja meenutab, et personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu kohaselt, „[k]ui [konkursikomisjoni] kuulub üle nelja liikme, koosneb see vähemalt kahest mõlemast soost liikmest”. Hageja sõnul rikuti käesolevas asjas seda sätet, kuna konkursikomisjoni kuulus suulise katse ajal vaid üks naissoost liige.
32 Komisjon väidab oma kaitseks esiteks, et väide on vastuvõetamatu, kuna seda ei esitatud kohtueelses menetluses, ning seejärel rõhutab täiendavalt, et personalieeskirjade III lisa artikli 3 viies lõik ei olnud käesolevas asjas kohaldatav, kuna konkursikomisjon koosnes üksnes neljast põhiliikmest ja neljast asendusliikmest. Igal juhul, isegi kui konkursikomisjon oleks pidanud seda sätet järgima, siis väidab komisjon, et personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendat lõiku – mis ei erista põhiliikmete ja asendusliikmete vahel – järgiti, kuna konkursikomisjonis oli kaks naissoost liiget.
33 Hageja märgib väite vastuvõetavuse osas, et kaebuse ja hagi vastavust nõudev norm ei kehti konkursside valdkonnas ja et igal juhul on konkursikomisjoni liikmete võrdse esindatuse reegli rikkumist käsitlev väide avalikul huvil põhinev väide, mida võib esimest korda esitada alles kohtus. Sisulises küsimuses väidab huvitatud isik, et kontrollimaks personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendas lõigus esitatud nõude täitmist, mille eesmärk oli takistada mis tahes diskrimineerimist, tuli arvesse võtta üksnes põhiliikmeid või vähemalt neid liikmeid, kes suulise katse ajal kohal olid.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
– Väite vastuvõetavus
34 Avaliku Teenistuse Kohus leidis 1. juuli 2010. aasta otsuses kohtuasjas F‑45/07: Mandt vs. parlament (EKL AT 2010, punktid 119 ja 120), et kaebuse ja hagiavalduse vastavuse nõuet on rikutud üksnes siis, kui kohtule esitatud hagis muudetakse kaebuse eset või alust, kusjuures aluse mõistet tuleb tõlgendada laialt. Niisuguse tõlgenduse kohaselt tuleb tühistamisnõuete puhul „vaidluse aluse” all mõista vaidlustatud akti sisemise õiguspärasuse vaidlustamist hageja poolt, või teise võimalusena selle välise õiguspärasuse vaidlustamist. Järelikult, ja ilma et see mõjutaks õigusvastasuse väidet ja avalikul huvil põhinevaid väiteid, on vaidluse alus muutunud ja vastavuse nõuet on järelikult rikutud, kui hageja, kes on kaebuses üksnes kritiseerinud teda kahjustava akti ja selle menetluslike aspektide vormilist õiguspärasust, esitas hagis sisulised väited, või vastupidi, kui hageja, kes on kaebuses vaidlustanud tema huve kahjustava akti sisulise õiguspärasuse, esitas hagi, mis sisaldab selle akti vormilise õiguspärasusega seotud väiteid.
35 Kuigi käesolevas asjas ei ole personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu rikkumist käsitlevat väidet kaebuses isegi kaudselt esitatud, on hageja siiski kaebuses kahtluse alla seadnud vaidlusaluse otsuse välise õiguspärasuse, väites eelkõige, et tema kirjalikku katset c ei olnud kontrollinud ungarikeelne hindaja, mis tema arvates oli kaasa toonud normide rikkumise kogu menetluses, ja et vaidlusalune otsus oli ebapiisavalt põhjendatud, arvestades 22. novembri 2007. aasta ja 7. jaanuari 2008. aasta kirjades esitatud märkusi. Selles olukorras on vastuvõetav eespool viidatud väide, mis kuulub sama õigusliku aluse alla kui teatud kaebuses esitatud väited.
– Väite põhjendatus
36 Kõigepealt tuleb uurida, kas hageja sooritusi hinnanud konkursikomisjoni kuulus personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu tähenduses „üle nelja liikme”, et määrata kindlaks, kas käesolevas asjas pidi konkursikomisjon neid sätteid järgima.
37 Sellega seoses tuleb personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendas lõigus esitatud väljendit „[konkursikomisjoni] liikme[d]” selle üldisust arvestades mõista nii, et sellega peetakse silmas konkursikomisjoni kõiki liikmeid, sh esimeest, ja mitte üksnes neid liikmeid, kes ei ole esimehe ülesannetes. Sellest tuleneb, et konkursikomisjonid, mis nagu käesolevas asjas koosnevad vähemalt viiest liikmest, sh esimees, kuuluvad viidatud sätte kohaldamisalasse.
38 Teiseks tuleb uurida, kas konkursikomisjon täitis personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendas lõigus esitatud eeskirja, st koosnes „vähemalt kahest mõlemast soost liikmest”, mis tähendab, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata, kas eeskirja täitmist tuleb kontrollida konkursikomisjoni loomise hetkel, nagu nähtub konkurssi korraldanud institutsioonide poolt avaldatud nimekirjast, või katsete tegeliku toimumise ajal; ja seejärel kindlaks määrata, kas arvesse tuleb võtta vaid konkursikomisjoni põhiliikmeid või ka asendusliikmeid.
39 Mis puudutab küsimust, kas personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendas lõigus esitatud eeskirja täitmist tuleb kontrollida konkursikomisjoni liikmete nimekirja avaldamise hetkel või suuliste katsete toimumise hetkel, siis leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et eespool viidatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega peetakse silmas avaldatud nimekirjas esitatud konkursikomisjoni liikmeid. Nimelt, kui viidatud normi tuleks järgida katsete toimumise ajal, tuleneksid sellest olulised praktilised raskused konkursse korraldavale administratsioonile, kuna vastupidine tõlgendus paneks sellele liiga raske kohustuse personalihalduse valdkonnas, ja seda eriti olukorras, kui konkursikomisjonid peavad personalieeskirjade sama III lisa artikli 3 teise lõigu kohaselt koosnema nii ametisse nimetava asutuse või ametiisiku nimetatud liikmetest kui ka personalikomitee või -komiteede poolt ametisse nimetatud liikmetest.
40 Mis puudutab küsimust, kas personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu järgimise kontrollimiseks tuleb arvesse võtta vaid põhiliikmeid või ka asendusliikmeid, siis tuleb kõigepealt meenutada, et kohtupraktikaga on konkursikomisjoni koostaval administratsioonil seaduslikult lubatud – kuigi see võimalus ei ole personalieeskirjades otsesõnu ette nähtud – määrata mitte üksnes põhiliikmeid vaid ka asendusliikmeid. Nimelt on konkursikomisjoni asendusliikmete määramise taga huvi tagada põhiliikmetel takistuse esinemise korral nende asendamine, et konkursikomisjon võiks oma töö mõistliku tähtaja jooksul lõpule viia, säilitades püsiva koosseisu kõigi suuliste katsete jooksul (Esimese Astme Kohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑100/04: Giannini vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑2‑9 ja II‑A‑2‑37, punkt 207).
41 Siiski tuleb personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendas lõigus esitatud eeskirja täitmise kontrollimiseks põhimõtteliselt arvesse võtta üksnes konkursikomisjoni põhiliikmeid, kuna tavaliselt viivad just nemad katsed tegelikult läbi.
42 Lisaks, kui personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendat lõiku tuleks tõlgendada nii, et konkursikomisjoni koosseisu vastavuse hindamiseks tuleb arvesse võtta selle komisjoni kõiki liikmeid, olgu need siis põhi- või asendusliikmed, siis kaotaks viidatud säte sellise tõlgenduse järel suure osa oma ulatusest. Nimelt kehtestas seadusandja nõude, et rohkem kui neljaliikmelisse konkursikomisjoni peab kuuluma vähemalt kaks mõlemast soost liiget, eesmärgiga panna konkursikomisjonide koosseis väljendama sugude tasakaalustatud esindatust. Sellist eesmärki ei saavutata aga siis, kui piisaks sellest, et koos asendusliikmetega vähemalt kaheksast liikmest koosnevas konkursikomisjonis esindaks üht või teist sugu vaid kaks asendusliiget.
43 Sellest tuleneb, et konkursikomisjon, kuhu liikmete nimekirja avaldamise hetkel kuulus enam kui neli põhiliiget, vastab personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu tingimustele üksnes siis, kui selle põhiliikmete hulgas on vähemalt kaks mõlemast soost liiget.
44 Siiski võib nõuet, et arvesse peab võtma konkursikomisjoni põhiliikmeid nende liikmete nimekirja avaldamise hetkel, piirata konkreetsel juhul, kus vaatamata asjaolule, et konkursikomitee koostamine ei vastanud selles faasis personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu sätetele, nagu neid on eelmises punktis tõlgendatud, vastas konkursikomisjoni koosseis katsete tegeliku toimumise ajal sellele eeskirjale. Nimelt on sellises olukorras täielikult täidetud personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu eesmärk – tagada, et konkursi kandidaadi sooritust hindaks komisjon, milles on tagatud naiste ja meeste tasakaalustatud esindatus.
45 Kuigi EPSO kutsus käesolevas asjas 23. augusti 2006. aasta kirjas institutsioone ja personalikomiteesid üles esitama selliste isikute nimesid, kellest võis moodustada konkursikomisjoni, ning meenutas neile eelkõige, et rohkem kui neljast liikmest koosnevasse konkursikomisjoni pidi tingimata kuuluma vähemalt kaks mõlema soo esindajat, siis tõendavad toimiku materjalid, et natuke aega enne suuliste katsete toimumist avaldas EPSO oma Interneti-leheküljel avaliku konkursi EPSO/AD/56/06 konkursikomisjoni põhi- ja asendusliikmete nimed, millest selgub, et konkursikomisjoni kuulus põhiliikmest esimees, kes oli meessoost, ja neli põhiliiget, samuti meessoost, kuid sinna ei kuulunud ühtegi naissoost liiget, mis rikkus seega personalieeskirjade III lisa artikli 3 viiendat lõiku.
46 EPSO avaldatud nimekirjas oli ka üks asendusliikmest esimees ja üks asendusliige, kumbki naissoost, ja see asendusliige osales hageja suulisel katsel.
47 Siiski ei suuda see asjaolu tõendada, et konkursikomisjon vastas personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu ettekirjutustele, kuna ei ole tõendatud ega isegi väidetud, et naissoost asendusliikmest esimees kuulus tegelikult ka komisjoni püsikoosseisu, mis katsete ajal uuris kandidaatide võimeid.
48 Seega tuleb järeldada, et käesolevas asjas ei vastanud konkursikomisjoni koosseis personalieeskirjade III lisa artikli 3 viienda lõigu nõuetele.
49 Kuna ei ole tõendatud, et ilma selle rikkumiseta oleks vaidlusalusel otsusel olnud sama sisu, tuleneb sellest, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, ilma et oleks vaja uurida teisi hagiavalduses esitatud väiteid.
B – Nõue, et Avaliku Teenistuse Kohus kohustaks EPSO‑t tegema uue otsuse, millega asendatakse 19. novembri 2007. aasta otsus
50 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu kohus personalieeskirjade artiklile 91 tugineva õiguspärasuse kontrolli raames teha ametiasutusele ettekirjutusi (Esimese Astme Kohtu 2. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑14/03: Di Marzio vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑43 ja II‑167, punkt 63). Seetõttu tuleb eespool viidatud nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
C – Kahju hüvitamise nõuded
1. Poolte argumendid
51 Hageja palub, et hüvitataks vaidlusaluse otsuse tõttu väidetavalt tekkinud varaline ja ka mittevaraline kahju. Ta täpsustab, et varaline kahju seisneb erinevuses palgaastme AD 5 järgu 2 ametniku palga ja selle palga vahel, mida ta hetkel saab, ning selles, et temalt võeti ära Euroopa Liidu sotsiaalkindlustusõigused ja vanaduspension.
52 Komisjon palub jätta eespool viidatud nõuded rahuldamata.
2. Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
53 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab administratsiooni vastutuse tekkimine, et esineksid koos teatud tingimused, milleks on institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjusliku seose olemasolu tegevuse ja väidetava kahju vahel (Euroopa Kohtu 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, I‑1981, punkt 42, ja 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑348/06 P: komisjon vs. Girardot, EKL 2008, lk I‑833, punkt 52). Need kolm tingimust peavad esinema koos. Kui nendest üks puudub, võib hüvitist käsitlevad nõuded jätta rahuldamata.
54 Mis puudutab põhjuslikku seost, siis on põhimõtteliselt vajalik, et hageja tõendab, et institutsiooni toime pandud rikkumise ja viidatud kahju vahel on vahetu ja kindel põhjuslik seos (Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑140/97: Hautem vs. EIB, EKL AT 1999, lk I‑A‑171 ja II‑897, punkt 85).
55 Siiski võib pidada põhjuslikku seost kohtupraktikas nõutava kindlusastmega tõendatuks, kui liidu institutsiooni õigusvastase teo tagajärjeks saab pidada mitte tingimata seda, et isikut ei ole tööle võetud – sest huvitatud isik ei suuda kunagi tõendada, et tal olnuks sellele õigus –, vaid seda, et isik on jäänud ilma ka tõsisest võimalusest saada ametnikuks või teenistujaks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise näol (Esimese Astme Kohtu 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3315, punkt 150; Avaliku Teenistuse Kohtu 22. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑46/07: Tzirani vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑323 ja II‑A‑1‑1773, punkt 218).
56 Mis puudutab varalist kahju, siis taotleb hageja sellise varalise kahju hüvitamist, mis tulenes esiteks sissetuleku kaotusest, mis tekkis käesolevas asjas erinevusest palgaastme AD 5 järgu 2 ametniku palga ja selle palga vahel, mida ta hetkel saab, ja teiseks sellest, et temalt võeti ära Euroopa Liidu sotsiaalkindlustusõigused ja vanaduspension. Siiski ei ole käesolevas asjas tõendatud, et kui konkursikomisjoni moodustamisel ei oleks õigusnormi rikutud, siis oleks hageja ametnikuna tööle võetud, või vähemalt oleks tal olnud tõsine võimalus tööle saada. Kuna järelikult ei ole täidetud tingimus põhjuslikust seosest administratsiooni õigusrikkumise ja viidatud kahju vahel, siis tuleb varalise kahju hüvitamist käsitlevad nõuded rahuldamata jätta. Igal juhul peab tühistatud akti andnud administratsioon võtma meetmed käesoleva kohtuotsuse täitmiseks ja eelkõige võtma kohaldatavaid Euroopa õigusnormide põhimõtteid järgides vastu mis tahes akti, millega õiglaselt heastatakse tühistatud aktiga hagejale tekitatud ebasoodne olukord (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑132/03: Casini vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 98).
57 Mis puudutab mittevaralist kahju, siis tuleb märkida, et hageja ei tõenda, et talle oleks tekkinud mittevaraline kahju, mis on eraldatav õigusnormi rikkumisest, mis oli vaidlusaluse otsuse tühistamise aluseks, ja mida selle tühistamisega täielikult ei saa parandada (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 19. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑49/08 P: Michail vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑121 ja II‑B‑1‑739, punkt 88).
58 Sellest tuleneb, et kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
59 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel ja ilma et see piiraks kodukorra teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib juhul, kui õiglus seda nõuab, Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
60 Eespool toodud põhjendustest tuleneb, et kohtuvaidluse on kaotanud komisjon. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada konkursi EPSO/AD/56/06 konkursikomisjoni 23. jaanuari 2008. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata G. Bartha taotlus vaadata läbi viidatud komisjoni otsus, millega lükati tagasi tema kandidatuur.
2. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Gervasoni | Kreppel | Tagaras |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. novembril 2010 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |
W. Hakenberg | | S. Gervasoni |