27. juulil 2009 esitatud hagi - Mugraby versus nõukogu ja komisjon
(Kohtuasi T-292/09)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Hageja: Muhamad Mugraby (esindajad: advokaadid J. Regouw ja L. Spigt)
Kostjad: Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon
Hageja nõuded
tuvastada, et komisjon ei ole midagi ette võtnud:
i) seoses hageja taotlusega, et komisjon esitaks nõukogule soovituse Liibanonile ühenduse abi peatamise kohta, nagu see on ette nähtud määruse (EÜ) nr 1638/2006 artiklis 28, kuna nimetatud määruse kohaselt peab sellise meetme võtma ning see on seal olemas;
ii) seoses hageja taotlusega, et komisjon kui otseselt Liibanoni puudutavate liidu abiprogrammide kohaldamise eest vastutav amet peataks nende programmide elluviimise seni, kuni Liibanon lõpetab jätkuvalt inimõiguste, täpsemalt hageja inimõiguste rikkumise;
tuvastada, et nõukogu kui EL-Liibanoni assotsiatsiooninõukogu osaline ei ole midagi ette võtnud seoses hageja taotlusega, et kutsuda komisjoni üles nõukogule soovitama konkreetsete ja tõhusate meetmete võtmist, mis käsitlevad Liibanoni ja ühenduse vahelise assotsiatsioonilepingu alusel antavat liidu abi Liibanonile, selleks et täita poolte lepingujärgseid kohustusi;
tuvastada, et ühendus, komisjon kui asutamislepingute täitmise järelevalvaja ja otseselt Liibanoni puudutavate liidu abiprogrammide kohaldamise eest vastutav amet ning nõukogu EL-Liibanoni assotsiatsiooninõukogu osalisena on vastutavad lepinguvälise kahju eest, mis on hagejale tekitatud selle tõttu, et 2002. aasta detsembrist alates on nad pidevalt jätnud tõhusalt kasutamata olemasolevaid meetmeid ja instrumente selleks, et tõhusalt jõustada assotsiatsioonilepingu inimõiguste klauslit;
kohustada komisjoni osaliselt mitterahalise hüvitisena selleks, et ta teeks nõukogule ettepaneku peatada EL-Liibanoni assotsiatsioonileping seni, kuni Liibanon lõpetab assotsiatsioonilepingu artikli 2 rikkumise hageja suhtes;
kohustada komisjoni piirduma käesolevate abiprogrammide (mida komisjon viib ellu või mille üle ta teostab järelevalvet) täitmise puhul nende programmidega, mis on konkreetselt suunatud inimõiguste edendamisele ning mille puhul ei ole tegemist rahalise abiga Liibanoni ametivõimudele, seni kuni Liibanon lõpetab assotsiatsioonilepingu artikli 2 rikkumise hageja suhtes;
kohustada nõukogu selleks, et ta kutsuks komisjoni üles sellise soovituse andmisele, mida on kirjeldatud eelnevas punktis neli, ning tegutsemisele assotsiatsioonilepingu institutsioonide kaudu samal eesmärgil;
mõista kostjatelt välja hageja varaline ja mittevaraline kahju summas, mis tuleb kindlaks määrata ex aequo et bono ja mis on vähemalt 5 000 000 eurot, ning kohtukulud.
Väited ja peamised argumendid
Hageja dr Muhammad Mugraby, kes on inimõigustega tegelev jurist ja aktivist Liibanonis, väidab, et Liibanoni ametivõimud kiusasid teda taga, ahistasid ja jätsid ta õiguskaitsest ilma selle tõttu, et ta tegeleb inimõiguste kaitsega. Väidetavalt on tal keelatud tegutseda õigusvaldkonnas ning temalt on ära võetud mitmed põhiõigused nagu õigus eraomandile, õigus õiglasele kohtuasja arutamisele ning õigus tõhusale õiguslikule kaitsele.
Hageja väidab, et EL-Liibanoni assotsiatsioonilepingu artikli 2 alusel peaks ühendus võtma mõistlikke meetmeid selleks, et takistada Liibanoni poolt kahju tekitamist sellistele isikutele nagu hageja ning seda Liibanoni ametivõimude vastu selliste piiravate meetmete võtmisega nagu assotsiatsioonilepingu peatamine. Hageja toob välja, et Liibanonile assotsiatsioonilepinguga antud soodustused sõltuvad põhiliste inimõiguste tagamise kohustuse täitmisest ning et inimõiguste pideva rikkumise korral annab lepingu artikkel 2 ühendusele õiguse võtta piiravaid meetmeid Liibanoni suhtes, mis vastavad rikkumiste tõsiduse astmele. Samal ajal väidab hageja, et siiamaani ei ühendus Liibanoni ametivõimudele avaldanud mingit tegelikku survet, et nad täidaks inimõiguste tagamise kohustust.
Hageja väidab, et ta on 29. aprillil 2009 ametlikult kutsunud kostjaid üles tegutsema, kuid kostjad on jätnud tema taotluse 26. mai 2009. aasta ja 29. mai 2009. aasta kirjadega rahuldamata. Hageja tugineb assotsiatsioonilepingu artiklis 2 sisalduvale inimõiguste klauslile selleks, et tõendada seda, et komisjon ja nõukogu on pidevalt jätnud inimõiguste klausli Liibanoni vastu tegelikult jõustamata.
Muu hulgas väidab hageja, et kostjad on rikkunud ühenduse õiguse põhimõtet, sh kohustust edendada põhiõiguste tagamist, mille eesmärk on isikute õiguste kaitse. Ta väidab, et kostjate kohustuse täitmata jätmise ja talle tekitatud kahju vahel esineb otsene põhjuslik seos ning seega on tal õigus hüvitisele. Hageja sõnul oleksid Liibanoni ametivõimud tõenäoliselt lõpetanud hageja õigusvastase ahistamise, kui oleks olnud oht, et kaotatakse juurdepääs ühenduse abile. Ta väidab seega, et tema saamata jäänud tulust tulenev kahju ei oleks olnud nii suur, kui kostjad oleksid tegutsenud õigeaegselt ja asjakohaselt.
____________