Kohtuasi T-136/05

EARL Salvat père & fils jt

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi – Viinamarjakasvatuse ümberkorraldusmeetmed – Otsus, millega tunnistatakse abi osaliselt ühisturuga kokkusobivaks ja osaliselt kokkusobimatuks – Tühistamishagi – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustus – Hindamine EÜ artikli 87 lõike 1 alusel

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid

(EÜ artikkel 230)

2.      Tühistamishagi – Füüsilised ja juriidilised isikud – Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid

(EÜ artikli 230 neljas lõik)

3.      Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus

(EÜ artikli 87 lõige 1 ja EÜ artikkel 253)

4.      Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi

(EÜ artikli 87 lõige 1)

1.      EÜ artikli 230 tähenduses saab tühistamishagi esitada vaid selliste aktide ja otsuste peale, mis tekitavad hagejale siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad hageja huve, tuues kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis. Sellest järeldub, et üksnes tõik, et otsus tunnistab teatatud abi ühisturuga kokkusobivaks ega kahjusta seega sisuliselt hageja huve, ei vabasta ühenduse kohut kohustusest kontrollida, kas komisjoni antud hinnang otsuses tekitab siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis riivavad hageja huve.

(vt punktid 34 ja 36)

2.      Isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, ei saa väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis neid kõigi teiste isikute suhtes iseloomustab ja selle tõttu teistest eristab analoogiliselt selle otsuse adressaatidega. Seega ei saa põhimõtteliselt ettevõtja vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektoriaalne abikava, kui see otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada.

Niisugune otsus on hagejast ettevõtja suhtes üldkohaldatav meede, mida kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja mis tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale. Erinevas olukorras on aga ettevõtja, keda kõnealune otsus ei puuduta ainult kui asjaomases sektoris tegutsevat ettevõtjat ja potentsiaalselt abisaajat vaidlusaluse abikava alusel, vaid ka kui abisaajat, kes on selle kava alusel tegelikult üksiktoetust saanud, mille tagastamist komisjon nõuab.

Nimetatud ettevõtja on otseselt puudutatud kas osas, milles komisjoni otsuses kohustatakse adressaadiks olevat liikmesriiki võtma vajalikud meetmed, et ühisturuga kokkusobimatu abi tagasi nõuda, ning osas, milles asjaomane ettevõtja on seda abi saanud ja peab selle tagasi maksma. Otsese puutumuse kaks kriteeriumi seisnevad järgmises: esiteks peab kõnealune õigusakt mõjutama eraisiku õiguslikku seisundit otseselt ning teiseks ei tohi see õigusakt jätta tema täitmise eest vastutavatele adressaatidele mingisugust kaalutlusõigust. Hagejast ettevõtja otsene puutumus sõltub kahe eespool mainitud kriteeriumi täitmisest ning asjaolu, kas ta vaidlustab liikmesriigile adresseeritud tagasinõudmise korralduse või mitte, siinjuures asjasse ei puutu.

(vt punktid 64, 67, 69, 75–77)

3.      Seda, kas otsuse põhistus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastusest, vaid ka kontekstist ja kõigist antud valdkonda reguleerivatest õigusnormidest lähtudes. Ehkki komisjon ei ole kohustatud vastama kõigile fakti‑ ja õigusväidetele, mis huvitatud isik on haldusmenetluses esitanud, peab ta sellegipoolest võtma arvesse kõiki antud juhtumi korral asjassepuutuvaid tegureid, et ühenduse kohus saaks teostada seaduslikkuse kontrolli ja anda nii liikmesriikidele kui ka huvitatud isikutele teada tingimustest, millest lähtuvalt ta asutamislepingut kohaldas.

Seoses otsusega, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks, peab komisjon eelkõige ära näitama põhjused, miks asjaomased meetmed kuuluvad EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse. Samas ei saa nõuda, et iga meetme kohta, mille komisjon loeb abiks, on vaja esitada põhjendus kõigi nelja tingimuse osas EÜ artikli 87 kohaldamiseks. Seega juhul, kui otsuses on analüüsitud, kuidas on EÜ artikli 87 lõikes 1 kehtestatud tingimused abi ühisturuga kokkusobimatuse tuvastamiseks käesolevas asjas täidetud, ei saa pidada asjaolu, et seda on tehtud üldistatult analüüsi alusel, mis laieneb kõigile asjaomastele meetmetele, iseenesest põhjendamiskohustusega vastuolus olevaks, seda enam, kui need meetmed kuuluvad sama tegevuskava alla.

(vt punktid 91, 99, 100 ja 104)

4.      Riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses saab pidada vaid neid eeliseid, mis on otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest. Siinjuures ei pea tegema vahet, kas abi on antud otse riigi poolt või riigi poolt määratud või asutatud avalik‑ või eraõigusliku isiku kaudu. Sellise isiku staatus ei ole riigiabi käsitlevate asutamislepingu normide kohaldamisel määrava tähtsusega. Üksnes asjaolu, et tegemist on avalik‑õigusliku isikuga, ei tähenda automaatselt EÜ artikli 87 kohaldamist ning samamoodi ei välista seda kohaldamist üksnes asjaolu, et meetmed on võtnud eraõiguslik isik.

Neil asjaoludel tuleb tootmisharudevaheliste organisatsioonide makseid, mis on kehtestatud tootmisharudevahelise komitee otsusega asjaomase sektori teatavatele tootjatele makstava abi rahastamiseks, pidada riigi ressurssideks, kuivõrd riik saab eelnimetatud komitee üle teostatava valitseva mõju kaudu suurepäraselt juhtida tema ressursside kasutamist, rahastamaks vajaduse korral spetsiaalseid soodustusi, mida teatavatele ettevõtjatele antakse.

(vt punktid 130, 139, 156)