Liidetud kohtuasjad C‑674/18 ja C‑675/18
EM
versus
TMD Friction GmbH
ja
FL
versus
TMD Friction EsCo GmbH
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht)
Euroopa Kohtu (viies koda) 9. septembri 2020. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Ettevõtete üleminek – Direktiiv 2001/23/EÜ – Artiklid 3 ja 5 – Töötajate õiguste kaitse – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Üleminek, mille viib läbi sellise võõrandava ettevõtte pankrotihaldur, mille suhtes toimub maksejõuetusmenetlus – Tööandja vanaduskindlustushüvitised – Omandaja kohustuste piiramine – Täiendava tööandja pensioniskeemi alusel võlgnetav summa, mis on arvutatud töötaja töötasu alusel maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel – Direktiiv 2008/94/EÜ – Artikkel 8 – Vahetu õigusmõju – Tingimused
1. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23 – Erandid – Üleminek maksejõuetusmenetluse käigus – Kohtu järelevalve all toimuv ülemineku teel saneerimise menetlus, mida kohaldati eesmärgiga säilitada võõrandaja või tema tegevus tervikuna või osaliselt – Välistamine
(Nõukogu direktiiv 2001/23, artiklid 3–5)
(vt punktid 48–51, 54–57 ja 60–62)
2. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23 – Erandid – Üleminek maksejõuetusmenetluse käigus – Kohustus maksta töötajatele vanaduspensioni täiendavast tööandja pensioniskeemist – Osaline üleminek omandajale – Lubatavus
(Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 3 lõige 4 ja artikli 5 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 63–68)
3. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Ettevõtete üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Direktiiv 2001/23 – Erandid – Üleminek maksejõuetusmenetluse käigus – Pärast maksejõuetusmenetluse algatamist sellise sündmuse toimumine, mis annab õiguse saada vanaduspensioni täiendavast tööandja pensioniskeemist – Ülemineku hetkel kehtivatest töösuhetest tulenevate õiguste ja kohustuste üleminek omandajale – Tööandja pensioniskeemi alusel tulevikus tekkivate õiguste välistamine nende töötamise perioodide eest, mis eelnesid maksejõuetusmenetluse algatamisele – Lubatavus – Tingimus – Nõutav minimaalne kaitsetase
(Nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 3 lõige 4 ja artikli 5 lõike 2 punkt a)
(vt punktid 70–75 ja resolutsiooni punkt 1)
4. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Direktiiv 2008/94 – Täiendavad tööandja pensioniskeemid – Vanadushüvitiste saamise õiguse kaitse – Nõutav minimaalne kaitsetase – Pärast maksejõuetusmenetluse algatamist sellise sündmuse toimumine, mis annab õiguse saada vanaduspensioni täiendavast tööandja pensioniskeemist – Hüvitised, mille eest omandaja ei vastuta – Maksejõuetuskindlustuse andja sekkumine, mis on piiratud tulevikus tekkivate õigustega, mis olid selle menetluse algatamise hetkel juba lõplikud – Alus, et määrata kindlaks hüvitiste summa see osa, mille eest nimetatud asutus vastutab – Miinimumkaitse järgimata jätmine – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/94, artikkel 8; nõukogu direktiiv 2001/23, artikli 3 lõike 4 punkt b)
(vt punktid 77–80, 85, 86 ja 91–93 ning resolutsiooni punkt 2)
5. Sotsiaalpoliitika – Õigusaktide ühtlustamine – Töötajate kaitse tööandja maksejõuetuse korral – Direktiiv 2008/94 – Täiendavad tööandja pensioniskeemid – Vanadushüvitiste saamise õiguse kaitse – Väline pensioniasutus – Töötaja võimalus tugineda sellise asutuse vastu direktiivi artiklile 8, millel on vahetu õigusmõju – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/94, artikkel 8)
(vt punktid 95 ja 96 ning resolutsiooni punkt 3)
Kokkuvõte
Eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleliolevates kohtuasjades olid kaks Saksa kodanikku töötanud Saksa õiguse alusel asutatud äriühingus vastavalt alates 1996. ja 1968. aastast. See äriühing võimaldas oma töötajatele täiendavast tööandja pensioniskeemist makstavat pensioni. Nimetatud äriühingu tegevuse võõrandamise ajal läksid põhikohtuasja hagejate töölepingud üle teisele äriühingule TMD Friction. Selle äriühingu vara suhtes algatati maksejõuetusmenetlus, kuid tema tegevus jätkus. Seejärel võõrandas pankrotihaldur TMD Frictioni teatava tegevuse üksusele, mis hiljem sai ise nime TMD Friction, ning ülejäänud tegevuse teisele äriühingule TMD Friction EsCo.
Pensions-Sicherungs-Verein (maksejõuetuskindlustusasutus), mis on eraõiguslik asutus, mis tagab tööandjapensionide maksmise tööandja maksejõuetuse korral Saksamaal, teatas ühele põhikohtuasja kaebajatest, et ta ei ole maksejõuetusmenetluse algatamise hetkeks oma vanuse tõttu (29 aastat) veel omandanud mingit lõplikku õigust vanaduspensionile. Seetõttu esitas ta TMD Frictioni vastu hagi nõudega mõista viimaselt tulevikus, kui ta on jõudnud pensioniikka, mis annab õiguse saada hüvitist, välja vanaduspension, mille summas võetakse arvesse enne maksejõuetusmenetluse algatamist täitunud töötamisperioodid. Põhikohtuasja teine hageja omakorda saab alates 1. augustist 2015 TMD Friction EsCo-lt täiendavast tööandja pensioniskeemist vanaduspensioni 145,03 eurot kuus. Ta esitas selle äriühingu vastu hagi, nõudes viimaselt suurema tööandjapensioni väljamõistmist. Kaks omandajast äriühingut esitasid vastuvaidlemiseks argumendi, et ettevõtte üleminekul pärast ettevõtte võõrandaja vara suhtes maksejõuetusmenetluse algatamist vastutab omandaja ainult tööandjapensioni selle osa eest, mis põhineb pärast maksejõuetusmenetluse algatamist töötatud ajal. Kuna hagid jäeti rahuldamata nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes, esitasid põhikohtuasja hagejad eelotsusetaotluse esitanud Bundesarbeitsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) kassatsioonkaebuse.
Euroopa Kohus lahendas nimetatud liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse 9. septembri 2020. aasta kohtuotsusega, võttes seisukoha pensioniõiguste kohta, mis olid kõnealuse täiendava tööandja pensioniskeemi alusel kogunenud, seoses nende ettevõtete üleminekuga, kelle suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, lähtudes direktiivi 2001/23 (ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta)(1) artiklitest 3 ja 5 ning direktiivi 2008/94 (töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral)(2) artiklist 8.
Euroopa Kohus meenutas esiteks, et direktiivi 2001/23 eesmärk on kaitsta töötajaid, tagades nende õiguste kaitse tööandja vahetumise korral, ning tagada nii palju kui võimalik töölepingute või töösuhete jätkumine omandajaga ilma muudatusteta, ilma et selles oleks siiski ette nähtud selle valdkonna riigisiseste õigusaktide täielik ühtlustamine. Euroopa Kohus täpsustas lisaks, et selle direktiivi eesmärk on ka tagada õiglane tasakaal ühelt poolt töötajate ja teiselt poolt omandaja huvide vahel. Mis puudutab selle direktiivi sätteid, mis käsitlevad konkreetselt juhtumeid, mil ettevõtja läheb üle pärast maksejõuetusmenetluse algatamist, siis tõdes Euroopa Kohus, et direktiivi 2001/23 artikli 5 lõige 1 ei ole kohaldatav põhikohtuasjades käsitletavatele menetlustele, mille eesmärk on võõrandaja tegevuse säilitamine pärast selle tegevuse üleminekut, ning seega ei ole tegemist nimetatud võõrandaja varade likvideerimiseks algatatud menetlusega. Selle direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti a kohta otsustas Euroopa Kohus, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei kuulu selle sätte kohaldamisalasse, kuna ei saa asuda seisukohale, et need riigisisesed õigusnormid puudutavad kohustusi, mida võõrandaja peab täitma enne ülemineku kuupäeva või enne maksejõuetusmenetluse algatamist. Nimelt, ehkki täiendavast tööandja pensioniskeemist pensioni saamise õigus oli enne maksejõuetusmenetluse algatamist juba omandatud, tekib õigus vanaduspensionile pärast selle menetluse algatamist alles sellise sündmuse saabumisel, mis annab õiguse hüvitisele.
Euroopa Kohus rõhutab siiski, et liikmesriigid võivad ettevõtte ülemineku korral pärast maksejõuetusmenetluse algatamist alati tugineda direktiivi artikli 3 lõikes 4 ette nähtud eranditele. Euroopa Kohus täpsustab, et see säte ei keela kehtestada, et omandajale läheb osaliselt üle kohustus maksta töötajatele vanaduspensioni täiendavast tööandja pensioniskeemist. Töötajate kaitse seoses nende omandatud või tulevikus tekkivate õigustega peab igal juhul olema vähemalt samal tasemel kui kaitse, mida on nõutud direktiivi 2008/94 artiklis 8.
Seega otsustas Euroopa Kohus, et olukorras, kus toimub sellise ettevõtte üleminek, mille suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, ei ole direktiiviga 2001/23, eelkõige selle artikli 3 lõike 4 punktidega a ja b vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui pärast selle menetluse algatamist leiab aset sündmus, mis annab õiguse vanaduspensionile täiendava tööandja pensioniskeemi alusel, ei vastuta omandaja töötaja tulevikus tekkivate õiguste eest sellele pensionile, mis on kogunenud enne nimetatud menetluse algatamist töötatud perioodide eest. Selle järelduse suhtes kehtib siiski tingimus, et selle summa kohta, mille eest omandaja ei vastuta, on töötajate huvide kaitseks võetud meetmed, mis on vähemalt võrdväärsed kaitsetasemega, mida on nõutud direktiivi 2008/94 artiklis 8.
Teiseks analüüsis Euroopa Kohus, millise ulatusega on maksejõuetuskindlustuse andja kohustus seoses sellega, kas maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel tulevikus tekkivad õigused vanaduspensionile on lõplikud või mitte, ning seda, millisel alusel arvutatakse hüvitiste summa see osa, mille eest see asutus vastutab. Sellega seoses tuletas Euroopa Kohus kõigepealt direktiivi 2008/94 artiklis 8 nõutava minimaalse kaitse kohta meelde, et see nõuab, et endine töötaja saaks oma tööandja maksejõuetuse korral vähemalt poole vanadushüvitistest, millele tal on tekkinud õigus täiendava tööandja pensioniskeemi alusel, ja et see säte kohustab liikmesriike tagama igale endisele töötajale sellisel juhul hüvitise, mis vastab vähemalt poolele selle skeemi alusel omandatud õiguste väärtusest. Samuti takistab selline minimaalne kaitse töötaja tööandjapoolsete vanadushüvitiste ilmselgelt ebaproportsionaalset vähendamist, mis kahjustab tõsiselt asjaomase isiku võimet end ülal pidada. Sellega oleks tegemist juhul, kui vanadushüvitist vähendataks sellisel endisel töötajal, kes juba elab või peaks selle vähendamise tõttu elama allpool Euroopa Liidu Statistikaameti (Eurostat) kehtestatud asjaomase liikmesriigi vaesusriski piiri. Niisiis nõuab minimaalne kaitse, et liikmesriik tagaks endisele töötajale, kelle vanaduspensioni on sel moel vähendatud, nii suure hüvitise, et ilma, et see korvaks tingimata kogu tekkinud kahju, aitaks see heastada kahju ilmselget ebaproportsionaalsust. Euroopa Kohus meenutas samuti, et direktiivi 2008/94 artikli 8 eesmärk on tagada pikaajaliste töötajate huvide kaitse.
Seejärel järeldas Euroopa Kohus, et nimetatud artiklist tuleneb, et hüvitise summa, millest endisel töötajal on õigus vähemalt 50%-le, tuleb arvutada nii, et võetakse nõuetekohaselt arvesse võõrandaja juures töötatud aega, mille jooksul on kogunenud õigus vanadushüvitisele, ja töötaja brutotöötasu nende hüvitiste õiguse tekkimise ajal. Lisaks märkis Euroopa Kohus, et igasugune erinev tõlgendus ei võimaldaks kindlaks teha, kas tuleb heastada tagajärjed, mis tulenevad hüvitiste vähendamisest endisele töötajale, kes juba elab või peaks selle vähendamise tõttu elama allpool asjaomase liikmesriigi jaoks kindlaks määratud vaesusriski piiri.
Euroopa Kohus järeldas, et direktiivi 2001/23 artikli 3 lõike 4 punkti b koostoimes direktiivi 2008/94 artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis olukorras, kus täiendava tööandja pensioniskeemi järgse vanadushüvitise õiguse tekkimise sündmus leiab aset pärast selle maksejõuetusmenetluse algatamist, mille käigus ettevõtte üleminek toimus, ja mis puudutab nende hüvitiste seda osa, mille eest omandaja ei vastuta, sätestavad esiteks, et liikmesriigi õiguse alusel määratletud maksejõuetuskindlustuse andja ei pea sekkuma, kui tulevikus tekkivad õigused vanadushüvitisele ei olnud selle maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel veel lõplikud, kui selle tagajärjel võetakse töötajatelt nimetatud sättega tagatud minimaalne kaitse. Samas kontekstis on sellega vastuolus õigusnormid, mis näevad ette, et nende hüvitiste summa selle osa kindlaksmääramiseks, mille eest nimetatud asutus vastutab, arvutatakse see summa igakuise brutotöötasu põhjal, mida asjaomane töötaja sai maksejõuetusmenetluse algatamise hetkel.
Kolmandaks, mis puudutab direktiivi 2008/94 artikli 8 vahetut õigusmõju, siis tuletas Euroopa Kohus meelde oma hiljutist kohtupraktikat(3) ja järeldas, et sellel artiklil võib olla selline mõju ja sellele võib tugineda eraõigusliku üksuse vastu, kelle liikmesriik on määranud vastutama tööandjapensioni maksmise eest tööandja maksejõuetuse korral. Selle tingimuseks on siiski esiteks, et arvestades sellele asutusele usaldatud garantiiülesannet ja selle teostamise tingimusi, võib seda asutust samastada riigiga, ja teiseks, et see ülesanne hõlmab tegelikult vanadushüvitiste liike, mille puhul on nõutud viidatud artiklis 8 ette nähtud minimaalse kaitse olemasolu. Euroopa Kohus lisas, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjades on see nii.