Kohtuasi T‑156/11
Since Hardware (Guangzhou) Co., Ltd
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Dumping – Hiinast pärit triikimislaudade import – Menetluse algatamine vaid ühe äriühingu suhtes – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti c teises lõigus sätestatud kolmekuuline tähtaeg – Tõendamiskoormis – Kahju tuvastamine
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (kaheksas koda), 18. september 2012
1. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Uurimise algatamine – Asjaomased ettevõtjad – Võimalus algatada dumpinguvastane menetlus vaid ühe tootja suhtes
(1994. aasta üldine tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe VI artikli lõige 1; VI artikli rakendamist käsitlev leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping”, artikkel 1, artikli 5.2 punkt ii ja artiklid 6.1.3, 6.7, 6.10 ja 9.2; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 5 lõiked 1, 2, 7 ja 9, artikli 9 lõiked 3–6 ja artikkel 17)
2. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastaste tollimaksude kohaldamist õigustanud asjaolude läbivaatamine – Maailma Kaubandusorganisatsiooni aruanne, millega jäetakse eksportija esialgse uurimise tulemusena lõpliku dumpinguvastase meetme kohaldamisalast välja ja keelatakse tema suhtes läbivaatamine – Selle eksportija suhtes institutsioonide poolt uue menetluse algatamine – Lubatavus – Tingimused
(Tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe artikli VI rakendamise leping, artikkel 5.8; nõukogu määrus nr 1225/2009, artikkel 5)
3. Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Meetodid – Tõlgendamine ühenduse sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid arvestades – Määruse nr 1225/2009 tõlgendamine GATT 1994. aasta dumpinguvastast lepingut arvestades
(1994. aasta üldine tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe VI artikli lõige 1; VI artikli rakendamist käsitlev leping, „1994. aasta dumpinguvastane leping”; nõukogu määrus nr 1225/2009)
4. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Menetluse lõpetamine – Dumpingumarginaal alla 2% – Uue uurimise algatamine – Institutsioonide kaalutlusruum
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 9 lõige 3)
5. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvessevõetavad tegurid – Uue uurimise algatamine – Läbivaatamise menetlus – Analüüs, mille institutsioonid peavad tegema – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 3 lõige 1 ja artikli 11 lõige 3)
6. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine – Kehtivus – Nõukogu kaalutlusõigus
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 11 lõiked 1 ja 2)
7. Tühistamishagi – Väited – Võimu kuritarvitamine – Mõiste
(ELTL artikkel 263)
8. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Arvessevõetavad tegurid – Paljusus – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Liidu tööstusharu olukorda puudutavate kõigi tegurite analüüsimise puudumine – Vaid asjakohaste tegurite arvesse võtmine – Ilmne hindamisviga – Puudumine
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 3 lõige 5)
9. Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Vaidluseseme määratlemine – Ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest – Abstraktne äramärkimine – Vastuvõetamatus
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõige 1)
10. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis b toodud mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import – Nende tingimuste hindamise menetlus, mis võimaldab tootjal saada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi – Nimetatud määruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises lõigus ette nähtud tähtaja ületamine komisjoni poolt – Tagajärjed
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punkt c)
11. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis b toodud mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import – Turumajandusriike puudutavate eeskirjade kohaldamine – Kohaldamine ainult neile tootjatele, kes vastavad määruse artikli 2 lõike 7 punktis c toodud tingimustele
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punkt c)
12. Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumping – Normaalväärtuse määramine – Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis b toodud mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import – Turumajandusriike puudutavate eeskirjade kohaldamine – Institutsioonide kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Tootjate tõendamiskoormis
(Nõukogu määrus nr 1225/2009, artikli 2 lõike 7 punktid b ja c)
1. Põhimõtteliselt puudutavad dumpinguvastased menetlused kolmandast riigist pärineva tootekategooria kogu importi, mitte konkreetsete ettevõtjate tooteid, dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 5 lõigete 1, 2, 7, 9 ja 17 alusel ei saa väita, et dumpinguvastast menetlust ei saa mingil juhul algatada vaid ühe tootja vastu. Samuti ei saa algmääruse artikli 5 lõiget 9 tõlgendada nii, et see keelab liidu institutsioonidel algatada menetlust vaid ühe tootja suhtes, kui neile esitati nõuetekohaselt kaebus, milles olid tõendid dumpingu, kahju ning väidetava dumpinguhinnaga impordi ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose kohta, kui eelmise uurimise käigus on tuvastatud, et selle tootja dumpingumarginaal oli null või de minimis ja et sama asjaomase toote kõigi tootjate suhtes kehtivad dumpinguvastased meetmed.
Määruse nr 1225/2009 artikli 9 lõige 4 näeb küll ette, et dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse, kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui ühenduse huvid nõuavad sekkumist, kuid see säte ei kehtesta ühtegi nõuet seoses äriühingute arvuga, kelle suhtes selline tuvastamine peab toimuma ja dumpinguvastane tollimaks tuleb kehtestada. Mis puutub algmääruse artikli 9 lõike 5 esimese lõigu teises lauses kehtestatud kohustusse, et tollimaksu kehtestavas määruses täpsustatakse tollimaks iga asjaomase tarnija jaoks või, kui see on võimatu, siis märgitakse iga tarniva riigi kohta, et mõistet „iga tarnija” tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas iga tarnijat, keda menetlus puudutas. See säte ei nõua seega, et asjaomase kolmanda riigi kõigile tarnijatele kehtestataks tollimaksud. Sellist tõlgendust toetab ka 1994. aasta üldine tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (dumpinguvastane leping) artikli 9.2 sõnastus, mis viitab otsesõnu sellele, et võimuorganid peavad nimetama kõnealuse toote tarnija või tarnijad.
Ei saa ka järeldada, et GATT artiklist VI.1 või dumpinguvastase lepingu artiklist 1 ilmneb, et dumpinguvastast menetlust ei saa mingil juhul vaid ühe tootja suhtes algatada. GATT artikkel VI.1 ei käsitle menetluste algatamist ega tootjate arvu, kelle suhtes selliseid menetlusi võib läbi viia. Dumpinguvastase lepingu artikli 5.2 punktis ii ning artiklites 6.1.3, 6.7, 6.10 ja 9.2 ei ole ka piiranguid tootjate arvule, keda menetluse algatamine võib puudutada.
(vt punktid 65, 68, 74, 76, 77, 92 ja 93)
2. WTO apellatsioonikogu aruanne – milles tõdetakse, et esialgse uurimise ajal ei ületanud teatava eksportija marginaal miinimumtaset ja seetõttu tuleb ta lõpliku dumpinguvastase meetme kohaldamisalast välja arvata ning tema suhtes ei või algatada läbivaatamist – ei saa takistada liidu institutsioonidel algatamast uut uurimist tootja suhtes, kui institutsioonidele on nõuetekohaselt esitatud kaebus, milles on tõendid dumpingu, kahju ning väidetava dumpinguhinnaga impordi ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose kohta.
Kuivõrd asjaomane eksportija on välistatud dumpinguvastase meetme kohaldamisalast ja tema ekspordi suhtes ei kohaldatud tollimakse, ei saa tema suhtes algatada läbivaatamist, sest sellised läbivaatamised puudutaksid juba tasutud tollimakse või vajadust neid tollimakse säilitada ja seega ei saaks selliseid läbivaatamisi korraldada toojale, kelle marginaal on de minimis.
(vt punktid 80, 82 ja 83)
3. Liidu õigusaktide tekste tuleb tõlgendada nii palju kui võimalik rahvusvahelise õiguse valguses, eelkõige siis, kui nende tekstidega nimelt soovitakse rakendada ühenduse sõlmitud rahvusvahelist lepingut, nagu see on dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 puhul, mis võeti vastu 1994. aasta üldise tolli‑ ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Ühenduse sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkus liidu teisese õiguse tekstide suhtes nõuab seda, et viimaseid tõlgendataks võimaluste piires kooskõlaliselt nende lepingutega.
(vt punktid 108 ja 109)
4. Dumpinguvastase algmääruse 1225/2009 artikli 9 lõige 3 näeb institutsioonidele ette üksnes võimaluse – mitte aga kohustuse – teostada läbivaatamine, kui on tuvastatud, et eksportijal on de minimis marginaal. Selle sätte sõnastusest ilmneb nimelt, et menetlus lõpetatakse viivitamatult individuaalsete eksportijate suhtes, kelle puhul tuvastati uurimise käigus de minimis dumpingumarginaal, mis tähendab, et lõpetatakse vaid uurimine, kuid nende suhtes jätkub menetlus ning nende suhtes võidakse hilisema läbivaatamise käigus algata uus uurimine.
Sellega seoses ilmneb tegusõna „võima” kasutamisest, et institutsioonidel on õigus, mitte aga kohustus, viia läbivaatamise käigus de minimis dumpingumarginaaliga ettevõtja suhtes läbi uus uurimine. See säte annab institutsioonidele kaalutlusruumi seoses otsusega, kas viia läbi uus uurimine konkreetsete eksportijate suhtes, kelle dumpingumarginaal oli läbivaatamise käigus alla 2%.
(vt punktid 110–112)
5. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 119–123)
6. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 125 ja 126)
7. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 130)
8. Vt otsuse tekst.
(vt punktid 134–143 ja 148)
9. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 153)
10. Põhimõtteliselt tuleb kõik turumajanduslikku kohtlemist käsitlevad otsused dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti c teise lõigu kohaselt vastu võtta kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest ning tehtud otsus peab jääma kehtima kuni selle uurimise lõppemiseni. Samas on tõsi kas see, et kehtiva liidu õiguse kohaselt sellele sättele liidu kohtus antud tõlgenduse järgi ei too esiteks otsuse tegemine pärast selle tähtaja lõppu ainuüksi selle asjaolu tõttu kaasa dumpinguvastast tollimaksu kehtestava määruse tühistamist, ja teiseks võib sellist otsust menetluse käigus muuta, kui see osutub ekslikuks.
Kolmekuulise tähtaja ületamine saab sellise tühistamise kaasa tuua üksnes siis, kui hageja tõendab, et tähtaega ületamata jättes oleks nõukogu võinud vastu võtta vaidlustatud määrusest erineva määruse, mis oleks tema huvidele soodsam.
Peale selle ei jõudnud Üldkohus järeldusele, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teise lõigu ratio legis õigustaks seda, et ettevõtja suhtes lõplikke dumpinguvastaseid tollimakse kehtestav määrus võidaks tühistada iga kord, kui komisjon võis teada turumajanduslikku kohtlemist käsitleva otsuse mõju selle ettevõtja dumpingumarginaali arvutamisele, ja pelga asjaolu tõttu, et selline teadmine eksisteeris turumajanduslikku kohtlemist käsitleva otsuse tegemisel. Puudub vahetu seos algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c teises lõigus käsitletud kolmekuulise tähtaja ning selle vahel, et komisjon võis teada, milline mõju on turumajanduslikku kohtlemist käsitleval otsusel mingi ettevõtja dumpingumarginaalile. Algmäärus ei kehtesta ka kohustust, et turumajanduslikku kohtlemist käsitlev otsus peab olema vastu võetud hetkel, kui komisjon ei teadnud asjaolusid, mis võimaldavad teada, milline on turumajanduslikku kohtlemist käsitleva otsuse mõju ettevõtja dumpingumarginaalile. Sellega seoses ei saa välistada, et isegi kui turumajanduslikku kohtlemist käsitleva otsuse vastuvõtmisel seda tähtaega ei ületatud, teeb komisjon sellise otsuse, ehkki tema valduses on juba teave, mis võimaldab tal arvutada selle otsuse mõju asjaomase ettevõtja dumpingumarginaalile.
(vt punktid 160, 165 ja 167)
11. Vt otsuse tekst.
(vt punkt 177)
12. Liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad uurima. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist.
Sama kehtib asjaomase riigi õigusliku ja poliitilise olukorra osas, mida liidu institutsioonid peavad hindama otsustamaks, kas eksportija tegutseb turumajanduse tingimustes ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta ning kas selle tulemusena võib tunnustada tema turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundit.
Kuigi kaubanduse kaitsemeetmete ja eelkõige dumpinguvastaste meetmete valdkonnas ei saa liidu kohus sekkuda liidu ametivõimude pädevusse jäetud hindamisse, on tal sellegipoolest kohustus kindlaks teha, kas institutsioonid võtsid arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid ja hindasid toimikus olevaid tõendeid nõutud hoolsusega.
Lisaks ilmneb dumpinguvastase algmääruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktist c, et tõendamiskohustus lasub tootjal, kes taotleb turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundit. Nimelt peab määruse artikli 2 lõike 7 punkti c alusel esitatud taotlus sama sätte punkti b kohaselt olema esitatud kirjalikult ja sisaldama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes. Järelikult ei pea liidu institutsioonid tõendama, et tootja ei vasta kõnealuse seisundi saamiseks seatud tingimustele. Küll aga peavad need institutsioonid hindama, kas tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et määruse artikli 2 lõike 7 punkti c esimeses lõigus esitatud tingimused on täidetud, ja liidu kohus peab kontrollima, kas sellisel hindamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga.
(vt punktid 182–185)