ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)
29. märts 2007(*)
Riigiabi – Maa müügihind – Otsus ühisturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmise kohta – Abi diskonteeritud väärtus – Liitintressimäär – Põhjendused
Kohtuasjas T‑369/00,
Département du Loiret (Prantsusmaa), esindaja: advokaat A. Carnelutti,
hageja,
keda toetab
Scott SA, asukoht Saint-Cloud (Prantsusmaa), esindajad: Sir Jeremy Lever, QC, barrister J. Gardner, barrister G. Peretz, solicitor R. Griffith ja solicitor M. Papadakis,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Rozet ja J. Flett,
kostja,
mille esemeks on taotlus osaliselt tühistada komisjoni 12. juuli 2000. aasta otsus 2002/14/EÜ Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clark’ile antud riigiabi kohta (EÜT 2002, L 12, lk 1),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. D. Cooke, kohtunikud R. García-Valdecasas ja I. Labucka,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
1 Ameerika Ühendriikide õiguse alusel loodud äriühing Scott Paper Co. ostis 1969. aastal Prantsuse õiguse alusel loodud äriühingu Bouton Brochard ning asutas eraldi äriühingu Bouton Brochard Scott SA, millele läks üle Bouton Brochard’i tegevus. Bouton Brochard Scott nimetati 1987. aasta novembris ümber Scott SA‑ks. Viimati nimetatu tegevuseks oli käesolevas asjas käsitletaval ajavahemikul tualett- ja majapidamispaberi tootmine.
2 Orléansi linn (Prantsusmaa), Loiret’ departemang (Prantsusmaa) ja Scott sõlmisid 31. augustil 1987 lepingu, millega Scottile müüdi La Saussaye tööstuspiirkonnas asuv 48 hektari suurune maa-ala ning sätestati, et reoveetasude kindlaksmääramine peab toimuma soodusmäära alusel (edaspidi „Scotti leping”). Leping nägi ette, et hageja ja Orléansi linn eraldavad Scottile maatüki arendustöödeks maksimumsummas kuni 80 miljonit Prantsuse franki (FRF) (12,2 miljonit eurot).
3 Maatüki arendamiseks vajalike uuringute ja tööde läbiviijaks määrati Société d’économie mixte pour l’équipement du Loiret (edaspidi „Sempel”). Hageja, Orléansi linna ja Sempeli 12. septembri 1987. aasta kokkuleppest (edaspidi „Sempeli kokkulepe”) nähtub, et Orléansi linn müüs Sempelile sümboolse frangi eest 68 hektarit maad. Lisaks tuleneb Scotti lepingu punktist 4 ning Sempeli kokkuleppe punktist 12, et viimati nimetatu müüs need 48 hektarit ja ühe tehase-kaubalao 31 miljoni Prantsuse frangi (4,7 miljoni euro) eest Scottile, st hinnaga 65 Prantsuse franki ruutmeeter.
4 Cour des comptes française (Prantsuse kontrollikoda) avaldas 1996. aasta novembris avaliku aruande pealkirjaga „Kohalike omavalitsusüksuste poolt ettevõtjatele antud soodustused”. Kontrollikoda soovis selle aruandega juhtida tähelepanu võimalikule abile, mida Prantsuse kohalikud omavalitsusüksused on andnud teatud ettevõtjatele, eelkõige sellele, et Scottile anti La Saussaye tööstuspiirkonnas asuv 48 hektari suurune maatükk.
5 Komisjon sai pärast selle aruande avaldamist 23. detsembri 1996. aasta kirjaga kaebuse, mis käsitles soodustingimusi, millega Orléansi linn ja Loiret departemang olid kõnealuse 48‑hektarilise maatüki Scottile müünud, ning viimati nimetatule reoveetasu osas kohaldatud soodusmäära.
6 Komisjon palus 17. jaanuari 1997. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustelt lisateavet. Ajavahemikus jaanuar 1997 kuni aprill 1998 vahetasid Prantsuse ametiasutused ja komisjon taotletud teavet ja täpsustusi puudutavaid kirju.
7 Kimberly-Clark Corp. ostis Scotti aktsiad 1996. aasta jaanuaris. Kimberly-Clark teatas tehase sulgemisest 1998. aasta jaanuaris. Tehase vara, st maatüki ja paberitehase ostis 1998. aasta juunis Procter & Gamble (edaspidi „P & G”).
8 Komisjon teatas 10. juuli 1998. aasta kirjas Prantsuse ametiasutustele oma 20. mai 1998. aasta otsustest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ettenähtud menetlus ning palus neil esitada oma seisukohad ja vastata teatud küsimustele. Eespool nimetatud kirja avaldamisega 30. septembri 1998. aasta Euroopa Ühenduste Teatajas (EÜT C 301, lk 4) teavitati huvitatud pooli menetluse algatamisest ning kutsuti neid üles kõnealuste meetmete kohta omapoolseid märkusi esitama.
Vaidlustatud otsus
9 Komisjon võttis ametliku uurimismenetluse lõppedes 12. juulil 2000 vastu otsuse 2002/14/EÜ Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clark’ile antud riigiabi kohta (EÜT 2002, L 12, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”). Pärast käesoleva hagi esitamist (vt allpool punkt 13), 2. märtsil 2001 teatas komisjon Prantsuse Vabariigile vaidlustatud otsuse parandusest. Sellega muudeti vaidlustatud otsuse artiklit 1 ning põhjendusi 172 ja 217 ning põhjenduse 239 punkti b alapunkti a.
10 Vaidlustatud otsuse muudetud versioon näeb ette:
„Artikkel 1
Prantsusmaa poolt Scottile antud riigiabi, mis seisnes maatüki soodushinnas ja soodusmääraga reoveetasude hinna lubamises, summas 39,58 miljonit Prantsuse franki (6,03 miljonit eurot) või diskonteeritud väärtusega 80,77 miljonit Prantsuse franki (12,3 miljonit eurot) maatüki soodushinda puudutavas osas […], on ühisturuga kokkusobimatu.
Artikkel 2
1. Prantsuse Vabariik võtab kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt artiklis 1 märgitud ja juba tema käsutusse ebaseaduslikult antud abi tagasi saada.
2. Tagasinõudmine peab toimuma viivitamatult vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab käesoleva otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Tagasimakstavale abile lisandub intress, mida arvestatakse alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni selle tagastamise kuupäevani. Intresside arvutamisel kasutatakse regionaalabi toetusekvivalendi suhtes kohaldatavat viitemäära.” [mitteametlik tõlge]
11 Komisjon on intresside määramise küsimuses asunud järgmisele seisukohale (vaidlustatud otsuse põhjendus 239):
„[T]aastamaks majandustingimusi, milles ettevõtja oleks pidanud tegutsema juhul, kui kokkusobimatut abi ei oleks talle antud, peavad Prantsuse ametiasutused võtma kõik vajalikud meetmed, et kõrvaldada abist tulenevad eelised ning et kõnealune abi abisaajalt tagasi saada.
Abi tuleb tagasi nõuda vastavalt Prantsuse õiguses ettenähtud korrale. Tagasimakstavale abile lisandub intress, mida arvestatakse alates kuupäevast, mil abi anti, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni, ning mille arvutamisel kasutatakse Prantsusmaal regionaalabi toetusekvivalendi suhtes kohaldatavat viitemäära.”
12 Sel moel on komisjoni poolt väljaarvutatud tagasimakstava abi diskonteeritud väärtuse, st 80,77 miljoni Prantsuse frangi puhul (vt eespool punkt 10) selle sisse arvestatud summa, mis on saadud intressimäära kohaldamisel ebaseadusliku abi andmise kuupäevast kuni vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevani. Selline intressimäär vastab viitemäärale, mida komisjoni kasutab Prantsusmaa poolt antavates toetustes sisalduvate abile iseloomulike elementide kindlaksmääramiseks, st „5,7% alates 1. jaanuarist 2000” (vaidlustatud otsuse põhjendused 172 ja 239).
Menetlus ja poolte nõuded
13 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 4. detsembril 2000.
14 Ühtlasi esitas ka Scott vaidlustatud otsuse osaliseks tühistamiseks hagi, mis saabus kohtukantseleisse 30. novembril 2000 ning registreeriti numbri T‑366/00 all.
15 Scott esitas 19. märtsil 2001 kohtukantseleisse taotluse käesolevas asjas hageja nõuete toetuseks menetlusse astumiseks.
16 Viienda laiendatud koja esimehe 10. mai 2001. aasta määrusega lubati Scottil astuda käesolevas asjas menetlusse hageja nõuete toetuseks.
17 Esimese Astme Kohus otsustas Scotti taotlusel enne asja sisulist arutamist võtta esmalt seisukoht Scotti poolt kohtuasjas T‑366/00 tõstatatud aegumise küsimuses, tulenevalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklist 15.
18 Esimese Astme Kohus jättis 10. aprilli 2003. aasta otsustega hageja ja Scotti hagid rahuldamata osas, milles need põhinesid asjaolul, et komisjon on rikkunud määruse nr 659/1999 artiklit 15, ning sellega seotud kohtukulude küsimus jäeti jäeti edaspidiseks lahendamiseks (10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑366/00: Scott vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1763 ja kohtuasjas T‑369/00: Département du Loiret vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1789). Ülejäänud osas otsustati asja menetlemist jätkata.
19 Esimese Astme Kohus otsustas nii käesolevas asjas kui kohtuasjas T‑366/00 menetluse peatada, kuni Euroopa Kohus on teinud otsuse Scotti esitatud apellatsioonkaebuse osas eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Scott vs. komisjon peale.
20 Euroopa Kohus jättis 6. oktoobri 2005. aasta otsusega kohtuasjas C‑276/03 P: Scott vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑8437) Scotti esitatud apellatsioonkaebuse eespool punktis 18 viidatud 10. aprilli 2003. aasta otsuse Scott vs. komisjon peale rahuldamata.
21 Esimese Astme Kohus kutsus 10. novembri 2005. aasta kirjas pooli üles esitama märkusi menetluse jätkamise kohta, arvestades eespool punktis 20 viidatud 6. oktoobri 2005. aasta kohtuotsust Scott v. komisjon. Hageja kinnitas 24. novembri 2005. aasta vastuses, et ta jääb põhiküsimuses hagi toetuseks esitatud väidete juurde.
22 Esimese Astme Kohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande alusel suulise menetluse taasavada ja palus menetlust korraldavate meetmete raames pooltel kirjalikult vastata reale küsimustele. See palve täideti.
23 Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 25. oktoobri 2006. aasta kohtuistungil.
24 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega tunnistatakse ebaseaduslikuks maatüki soodushinnana antud riigiabi ning kohustatakse tagastama 39,58 miljonit Prantsuse franki (6,03 miljonit eurot) või diskonteeritud väärtuse alusel 80,77 miljonit Prantsuse franki (12,3 miljonit eurot);
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
25 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
26 Scott kui hageja nõuete toetuseks menetlusse astuja palub Esimese Astme Kohtul:
– tunnistada hagi põhjendatuks;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Õiguslik käsitlus
27 Hageja esitab hagi toetuseks kaks väidet. Esimene tugineb asjaolule, et komisjon on teatise 97/C 209/03, mis käsitleb ametivõimude korraldatavas maa ja hoonete müügis sisalduvaid riigiabi elemente (EÜT 1997, C 209, lk 3), kohaldamisel rikkunud ühenduse õiguse tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguskindluse põhimõtteid ning EÜ artikleid 87 ja 253. Teine väide põhineb EÜ artikli 87 lõike 1 ja EÜ artikli 253 rikkumisel. Teine väide jaguneb viieks osaks, mis puudutavad järgmisi vaidlustatud otsuse aspekte:
– kõnealuse maatüki müügiga seonduv reklaam;
– Scotti tehase maksutulud;
– avalikes huvides tehtud kulutused;
– viga abisumma arvutamisel;
– liitintressid.
28 Esmalt tuleb käsitleda teise väite viiendat osa.
Poolte argumendid
29 Hageja väidab, et komisjon on rikkunud EÜ artikli 87 lõiget 1 ja EÜ artiklit 253, kui kasutas vaidlustatud otsuses liitintresse. Hageja rõhutab selles osas, et status quo ante taastamine ei tähenda mitte liitintresside, vaid iga-aastase kindlaksmääratud suurusega intressi sissenõudmist. Tegelikult ei ole liitintresside kohaldamine komisjoni praktikas tavaline. Lisaks väidab hageja, et komisjon ei ole liitintressi kasutamist põhjendanud, rikkudes seeläbi EÜ artiklit 253.
30 Scott nendib, et liitintresside kohaldamine võib olla teatud juhtudel asjakohane, et kõrvaldada eeliseid, millest abisaaja on tulu saanud, näiteks juhul kui abisaaja on liikmesriigi poolt antud intressideta laenu summa investeerinud ning saanud puhastulu pärast seda, kui on täitnud tagastamiskorralduse, millega liitintresse ei kohaldatud. Käesoleva kohtuasja puhul siiski sellise erijuhtumiga tegemist ei ole ning vaidlustatud otsuses ei ole väidetud vastupidist.
31 Scott lisab, et kuna vaidlustatud otsuse artiklis 2 on ette nähtud, et abi tagasinõudmine peab toimuma vastavalt siseriiklikele eeskirjadele, siis tähendab see seda, et intressid, mis vastavad ajavahemikule vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevast kuni abi tagasimaksmise kuupäevani, arvutatakse välja lihtmäära alusel. Ehk siis, kui selle ajavahemiku osas on selline intresside väljaarvutamine õigustatud, on seda enam õigustatud lihtmäära kasutamine selle ajavahemiku osas, mis kulgeb abi andmise kuupäevast kuni vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevani.
32 Komisjon tuletab meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud ebaseadusliku abi korral taastada tegelik konkurentsiolukord (vaidlustatud otsuse põhjendus 218). Selleks tuleb täielikult kõrvaldada eelised, mida abisaaja tegelikult kasutas. Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud otsuses on abi nominaalväärtuse diskonteerimisega (vt põhjendus 172) võetud arvesse tegelikke eeliseid, mis on võrdsustatavad intressideta laenu andmisega, millest abisaaja sai asjassepuutuval perioodil tulu. Diskonteeritud väärtus näitab finantssoodustust, mis tuleneb kapitali teatud perioodiks tasuta kasutusse andmisest, ning kajastab kulutusi, mida Scott oleks pidanud tegema, kui ta oleks selle summa laenanud mõnelt pangalt aastal 1987 kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni. Komisjon rõhutab, et tema poolt vaidlustatud otsuses kasutatud lähenemisviis on kooskõlas Esimese Astme Kohtu poolt 8. juuni 1995. aasta otsuses T‑459/93: Siemens vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑1675, punkt 97) kasutatuga ning et seega on otsus piisavalt põhjendatud.
33 Komisjon märgib, et vaidlustatud otsuses toodud diskonteeritud väärtuse puhul on selle sisse arvestatud eelised, mida abisaaja kasutas alates abi andmisest aastal 1987 kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, nii et edasi tuleb intresse arvestada vaid otsuse kuupäeva ja tegeliku tagasimaksmise kuupäeva vahele jääva ajavahemiku osas.
Esimese Astme Kohtu hinnang
34 Esmalt tuleb uurida hageja argumenti, mille kohaselt komisjon ei ole piisavalt põhjendanud otsust abi väärtust ajakohastada, kohaldades selleks liitintresse.
35 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑301/96: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9919, punkt 87).
36 Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuses kasutatud intressimäärana 5,7%, ilma et oleks täpsustatud, kas tegemist on liitmääraga. Otsuse lugeja võib järeldada, et kasutatud on liitintressimäära, alles pärast seda, kui on lähtunud arvutamisel abi „diskonteeritud väärtusest” ehk 80,77 miljoni Prantsuse frangi suurusest abisummast, mis abi andmisel 1987. aastal oli 39,58 miljonit Prantsuse franki. Komisjon ei ole põhjendanud, miks ta on lihtmäära asemel kasutanud liitmäära. Lisaks ei ole ta märkinud, kuidas saab intressimäära kohaldamine muuta aastal 2000 ajakohaseks sellise abi väärtuse, mille andmine seisnes maatüki soodushinnaga müümises aastal 1987.
37 Hageja, keda toetab Scott, väidab, et kuna liitintresside kasutamine on komisjoni praktikas uudne, oleks ta pidanud nende kasutamise otsust põhjendama.
38 Tuleb nentida, et vaidlustatud otsuse kuupäeval ei olnud üheski eeskirjades täpsustatud, et tagastamiskorraldustes ettenähtud intressimäära puhul on tegemist liitmääraga, ning et komisjon oma tagastamiskorraldustes liitmääraga intresse ei kohaldanud.
39 Esiteks, mis puudutab eeskirjade puudumist, siis tuleb meenutada, et komisjonile antud volitused teha otsuseid ebaseadusliku abi tagastamise kohta tulenevad hetkel määrusest nr 659/1999 (vt selle kohta eespool punktis 18 viidatud kohtuotsus Département du Loiret vs. komisjon, punktid 50 ja 51). Määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikest 2 tuleneb, et „[v]astavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon”. Komisjon on Esimese Astme Kohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes kinnitanud, et viimati nimetatud sättes ei ole mitte kuidagi täpsustatud, kas kohaldada tuleb liht- või liitmääraga intresse.
40 Komisjon on teatises, mis käsitleb ebaseadusliku abi tagasinõudmisel kohaldatavaid intressimäärasid ja mis avaldati 8. mai 2003. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 110, lk 21), st kolm aastat pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, nentinud, et küsimus on selles, kas ebaseadusliku abi tagasinõudmise korral kohaldatavad intressid peaksid olema liht- või liitmääraga, ning ta pidas „hädavajalikuks oma sellekohast seisukohta selgitada”. Komisjon teatas kõigile liikmesriikidele ja huvitatud pooltele, et kõigis ebaseadusliku abi tagasinõudmist käsitlevates otsustes, mida ta edaspidi teeb, kohaldab ta viitemäärana liitmäära. Siit järeldub a contrario, et enne selle teatise vastuvõtmist ei olnud komisjoni seisukoht liitintressimäära kasutamise küsimuses tagastamiskorraldustes ühemõtteliselt selge.
41 Liitintressimäära kasutamine kinnitati komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse määrust nr 659/1999 (ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3), artikli 11 lõikes 2, mille kohaselt „[i]ntressimäärale kohaldatakse intressi kuni toetuse tagasinõudmise kuupäevani”.
42 Teiseks ei ole komisjon kuidagi tõendanud, et ta kohaldas vaidlustatud otsuse tegemise ajajärgul tagastamiskorraldustes liitintresse. Esiteks ei ole ta vaidlustatud otsuses ühelegi sellisele otsusele viidanud. Teiseks ei suutnud komisjon vastuseks ühele Esimese Astme Kohtu poolt esitatud kirjalikule küsimusele komisjoni selle ajajärgu praktika kohta viidata mitte ühelegi enne vaidlustatud otsust tehtud otsusele, kus oleks kohaldatud liitintresse.
43 Siit järeldub, et liitintresside kasutamine käesolevas asjas kujutas endast komisjoni uue ja olulise poliitika esmakordset avaldumist, mida komisjon pole mitte kuidagi selgitanud. Komisjon oleks vaidlustatud otsuses pidanud esiteks märkima seda, et on otsustanud kohaldada liitintresse, ning teiseks sellist lähenemisviisi põhjendama (vt selle kohta ja analoogselt Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 73/74: Fabricants de papiers peints vs. komisjon, EKL 1975, lk 1491, punktid 31–34). Vastupidiselt komisjoni poolt väidetule (vt eespool punkt 32) ei nähtu Siemensi kohtuotsusest, milles on käsitletud intresside kohaldamise tähtsust üldiselt, käesolevas asjas vajalikke täpsustusi.
44 Tuleb lisada, et arvestades vaidlusaluse müügitehingu ja vaidlustatud otsuse tegemise kuupäevade vahele jäävat aega, st 13 aastat, oli liitintresside kohaldamisel tagasimakstava abi summale olulised finantstagajärjed (vt eespool punkt 11). Seega oli hagejal ja menetlusse astujal konkreetne huvi teada liitintresside kohaldamise aluseks olevaid põhjendusi. Neil asjaoludel oli komisjon ilmtingimata kohustatud vaidlustatud otsust põhjendama.
45 Pealegi on komisjoni põhjendused ebapiisavad osas, mis puudutab 5,7%-lise intressimäära kasutamist. Komisjon on vaidlustatud otsuses seda üksnes kirjeldanud kui viitemäära, mida kasutatakse Prantsusmaa poolt antavates toetustes sisalduvate abile iseloomulike elementide kindlaksmääramiseks alates 1. jaanuarist 2000, ning esitab joonealuses märkuses tema enda koostatud tabeli, mida kasutatakse abi „toetusekvivalendi” kindlaksmääramiseks ja kus on ära toodud liikmesriikide jaoks ette nähtud viite- ja diskontomäärad (põhjendused 172 ja 239).
46 Vastavalt komisjoni 1997. aasta teatisele viite- ja diskontomäärade kehtestamise meetodi kohta (EÜT C 273, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 146) määratakse „soovituslik määr kindlaks viieaastase pankadevaheliste vahetustehingute intressimäärana, millele lisandub […] preemia”. Tundub, et aasta 2000 jaoks kohaldatav 5,7%-lise määra aluseks oli viieaastase perioodi suhtes kohaldatav viitemäär. Seega ei ole mitte kuidagi põhjendatud selle määra kasutamine vaidlustatud otsuses 13-aastase perioodi osas, mis kulges vaidlusaluse müügitehingu kuupäevast aastal 1987 kuni vaidlustatud otsuse kuupäevani aastal 2000.
47 Pealegi ei sisalda 1997. aasta teatis mitte mingisuguseid andmeid selle kohta, kas kasutada tuleks liht- või liitmäära. Kuni vaidlustatud otsuse kuupäevani kasutati kõnealust tabelit lihtintressimäära kohaldamisel. Vaidlustatud otsuses ei ole toodud mitte mingisuguseid põhjendusi selle kohta, kas need tabelid on ette nähtud liitintresside arvestamiseks.
48 Komisjon väidab, et liitmäära kasutamine toetuse esialgse väärtuse diskonteerimiseks tuleneb vajadusest taastada tegelik konkurentsiolukord, kõrvaldades eelised, millest abisaaja on kasu saanud (vt eespool punkt 32).
49 Selline põhjendus eeldab esiteks seda, et sel kuupäeval on selline eelis endiselt abisaaja kasutada, ning teiseks seda, et vaidlusalust abi saab selle vormist tulenevalt samastada intressideta laenuga summas, mis võrdub esialgse toetuse väärtusega. Vaidlustatud otsus ei sisalda selle kohta mitte mingisuguseid selgitusi.
50 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt vaidlustatud otsusele anti Scottile 1987. aastal abi seeläbi, et talle müüdi arendatud maatükk soodushinnaga, st hinnaga, mis oli sel ajal turuhinnast madalam. Ei saa pidada iseenesestmõistetavaks, et neil asjaoludel annab esialgse toetuse hinnangulise suuruse diskonteerimine seeläbi, et kõnealuse ajavahemiku osas kohaldatakse 5,7%-list liitintressimäära, tulemuseks väärtuse, mis vastab eelisele, mida abisaaja sai maatüki omanikuna kasutada aastal 2000. Õigupoolest on komisjon nentinud, et aastal 1987 antud eelis seisnes sellise arendatud maatüki omandiõiguse üleminekus, mida toetati 56% ulatuses (39,58 miljonit Prantsuse franki 70,588 miljoni Prantsuse frangi suurusest hinnangulisest väärtusest). Vaidlustatud otsuses ei täpsustata, kuidas oli see eelis otsuse vastuvõtmise hetkel endiselt Scotti kasutada.
51 Pealegi on teada, et Scott lõpetas La Saussaye tööstuspiirkonnas tegevuse ning et maatükk ja tehas müüdi Prantsuse ametiasutuste esitatud andmete kohaselt aastal 1998 P & G-le (vt eespool punkt 7) hinnaga 27,6 miljonit Prantsuse franki (vaidlustatud otsuse põhjendus 162). Kuigi komisjon ei ole pidanud vajalikuks seda väärtust kontrollida, ei ole ta vaidlustanud, et müük toimus tavapärastes turutingimustes, ning analüüsib seda vaidlustaud otsuses, nõustudes võimalusega, et maatükk müüdi 27,6 miljoni Prantsuse frangiga (põhjendused 163–166). Seega ei olnud see hind madalam mitte üksnes komisjoni poolt aastal 1987 kindlaksmääratud väärtusest (70,588 miljonit Prantsuse franki), vaid ka Scotti poolt Sempelile tasutud 31 miljoni Prantsuse frangi suurusest hinnast.
52 Neil asjaoludel ning arvestades, et vaidlustatud otsuses puuduvad igasugused põhjendused selles osas, mis puudutab aastal 2000 eeldatavalt Scotti kasutada olnud eelise ja 80,77 miljoni Prantsuse frangi suuruse summa vahelist seost, on Esimese Astme Kohtul võimatu teostada kontrolli küsimuses, kas liitintressimäära kasutamisel saadakse diskonteeritud väärtus, mis võrdub sellise eelise väärtusega, mis tuleb kõrvaldada.
53 Lõpuks esineb vaidlustatud otsuses üks ilmne ebakõla, mida komisjon ei ole selgitanud. Kuigi komisjon kasutas vaidlustatud otsuses abi diskonteeritud väärtuse väljaarvutamisel liitmäära, on selle otsuse artikli 2 – mis näeb ette, et tagasinõudmine peab toimuma vastavalt siseriiklikele eeskirjadele (vt eespool punkt 11) – tulemuseks olukord, kus vaidlustatud otsuse kuupäevast kuni abi tagastamise kuupäevani kulgenud ajavahemiku osas on intressid arvestatud lihtmäära alusel. Komisjon ei ole mitte kuidagi põhjendanud seda, et kuni vaidlustatud otsuse kuupäevani kohaldati liitmääraga intresse ja edasi kuni abi tagastamiseni lihtmääraga intresse. Pealegi, kuigi Scott on sellele ebakõlale viidanud (vt eespool punkt 31), ei ole komisjon käesolevas menetluses isegi mitte püüdnud oma sellekohast lähenemisviisi põhjendada.
54 Seega ei ole vaidlustatud otsus piisavalt põhistatud. Seega tuleb teise väite viies osa lugeda vastuvõetavaks ning seega tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see puudutab abi, mille andmine seisnes vaidlusaluse maatüki müümises soodushinnaga, ilma et oleks vaja uurida muid hagi toetuseks esitatud väiteid ja argumente.
Kohtukulud
55 Esimese Astme Kohus jättis eespool punktis 18 nimetatud kohtuotsuses Département du Loiret vs. komisjon kohtukulude kandmise küsimuse otsustamise edaspidiseks.
56 Seega tuleb Esimese Astme Kohtul käesolevas kohtuotsuses teha otsus kõikide Esimese Astme Kohtus toimunud menetlustes kantud kohtukulude üle.
57 Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on olulises osas tehtud kostja kahjuks, mõistetakse lisaks tema enda kohtukuludele, mis jäävad tema enda kanda, temalt välja ka hageja ja Scotti kohtukulud vastavalt viimati nimetatute nõuetele.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 12. juuli 2000. aasta otsus 2002/14/EÜ Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clark’ile antud riigiabi kohta osas, milles see puudutab selle otsuse artiklis 1 nimetatud abi, mille andmine seisnes maatüki müümises soodushinnaga.
2. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista talt välja hageja ja Scotti kohtukulud.
Cooke | García-Valdecasas | Labucka |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. märtsil 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |