EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
13. märts 2013(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Personalieeskirjade artikli 43 esimene lõik – Karjääriarengu aruannete hilinenult koostamine – Mittevaraline kahju – Edutamisvõimaluse kaotus
Kohtuasjas F‑91/10,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
AK, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht Espoo (Soome), esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.‑N. Louis ja É. Marchal,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: G. Berscheid ja J. Baquero Cruz,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch (ettekandja) ning kohtunikud R. Barents ja K. Bradley,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 20. juuni 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 AK palub Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 30. septembril 2010 saabunud hagiavaldusega:
– esiteks tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 24. novembri 2009. aasta otsus, milles jäeti rahuldamata tema taotlus esiteks hüvitada kahju, mida ta kandis väidetavalt seetõttu, et perioodide 2001−2002, 2004, 2005 ja 2008 kohta ei koostatud karjääriarengu aruandeid, ning teiseks algatada haldusjuurdlus väidetavate psühholoogilise ahistamise episoodide uurimiseks;
– teiseks mõista komisjonilt välja kahjuhüvitis.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 24 esimese lõigu redaktsioonis, mis kehtis 24. novembri 2009. aasta otsuse tegemise hetkel, oli sätestatud:
„Ühendused aitavad iga ametnikku, eelkõige menetluses sellise isiku vastu, kes esineb ähvarduste, solvavate või laimavate tegude või rünnakutega isiku või omandi vastu, mille all ametnik või tema pereliige kannatab ametniku ametiseisundi ja kohustuste tõttu.”
3 Personalieeskirjade artikli 43 esimene lõik näeb ette:
„Iga ametniku pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta koostatakse korrapäraselt, kuid vähemalt üks kord kahe aasta jooksul aruanne iga institutsiooni poolt [...] ettenähtud tingimustel.”
4 Personalieeskirjade pensioniskeeme käsitleva VIII lisa artikkel 13 sätestab:
„1. [A]lla 65‑aastasel ametnikul, kelle töövõimetuskomitee on pensioniõiguste omandamise ajal tunnistanud püsivalt ja täielikult töövõimetuks ja kes seetõttu ei saa täita oma ametikohustusi oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal ning kes peab seetõttu lõpetama teenistuse ühendustes, [on] õigus sellise töövõimetuse püsimise ajal saada personalieeskirjade artiklis 78 sätestatud invaliidsustoetust.
2. Invaliidsustoetust saavad isikud ei või teha tasustatavat tööd ilma ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eelneva loata. […]”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
5 Hageja asus ametisse nimetava asutuse 25. jaanuari 1999. aasta otsusega − millega asendati 9. septembri 1997. aasta otsus − komisjoni tööle katseajal oleva ametnikuna, kes määrati palgaastme A 5 järku 1.
6 Hageja karjääriarengu aruande ajavahemikuks 1. juuli 2001 kuni 31. detsember 2002 (edaspidi „2001.−2002. aasta karjääriarengu aruanne”), mis võeti esialgu vastu 10. aprillil 2003, tühistas Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus esimest korda 20. aprilli 2005. aasta otsusega kohtuasjas T‑86/04: [AK] vs. komisjon (edaspidi „20. aprilli 2005. aasta kohtuotsus”). Administratsioon koostas uue karjääriarengu aruande, mille edasikaebuse hindaja võttis selle ajavahemiku kohta vastu 2. juunil 2006, kuid ka see tühistati, nimelt Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 2009. aasta otsusega kohtuasjas T‑102/08 P: [AK] vs. komisjon (edaspidi „6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus”). 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruande viimane redaktsioon võeti vastu käesoleva kohtumenetluse kestel, 25. jaanuaril 2012.
7 Hageja karjääriarengu aruanne 2004. aasta kohta (edaspidi „2004. aasta karjääriarengu aruanne”) võeti esialgu vastu 14. jaanuaril 2005, kuid see tühistati Üldkohtu 13. detsembri 2007. aasta otsusega kohtuasjas F‑42/06: [AK] vs. komisjon (edaspidi „13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus”). See asendati uue 2004. aasta karjääriarengu aruandega, mis koostati käesoleva kohtumenetluse kestel, 25. jaanuaril 2012.
8 Mis puudutab hageja karjääriarengu aruannet 2005. aasta kohta (edaspidi „2005. aasta karjääriarengu aruanne”), siis ametisse nimetav asutus rahuldas 23. aprillil 2007 tema kaebuse, mille ta selle aruande peale esitas, ja menetlust, mille tulemusena see karjääriarengu aruanne koostati, tuli seega alustada uuesti. 2005. aasta karjääriarengu aruanne saadeti viimaks hagejale käesoleva kohtumenetluse kestel, 8. juunil 2012.
9 Lõpuks tuleb märkida, et hageja karjääriarengu aruanne 2008. aasta kohta (edaspidi „2008. aasta karjääriarengu aruanne”) ei olnud 20. septembril 2012, mil käesolevas kohtuasjas nõu pidama hakati, veel lõplik.
10 Hageja edutati 1. märtsil 2008 palgaastmele AD 12.
11 Tuvastanud, et 1. septembri 2008. aasta seisuga oli hagejal kogunenud kolme aasta kohta 426 päeva puudumist haiguse tõttu, otsustas ametisse nimetav asutus 2008. aasta detsembris pöörduda töövõimetuskomitee poole, kes leidis ühehäälselt, et hagejal on püsiv töövõimetus, mida võib pidada täielikuks ja mille tõttu ei ole ta võimeline täitma ametikohustusi oma karjäärivahemikule vastaval ametikohal. Ametisse nimetav asutus otsustas nende järelduste põhjal 7. mail 2009 hageja teenistuse püsiva töövõimetuse tõttu lõpetada ning hakata alates 2009. aasta 1. juunist talle maksma invaliidsustoetust.
12 Hageja esitas 24. juulil 2009 selle töövõimetuse tõttu pensionile saatmise otsuse peale kaebuse. See kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 29. oktoobri 2009. aasta otsusega rahuldamata.
13 Vahepeal, 10. augustil 2009 oli hageja esitanud abitaotluse, milles ta palus algatada haldusjuurdlus, et tuvastada ahistamise episoodid, mille ohvriks ta ennast pidas, ja maksta talle hüvitist kahju eest, mida ta arvas end olevat kandnud alates 2003. aastast paljude rikkumiste tõttu tema karjääriarengu aruannete koostamisel ning tema haiguse pärast puudumiste administratiivse haldamise ja seetõttu, et tema töökeskkond ei vasta tema haigusele. Hageja väitis, et talle on põhjustatud eelkõige varalist kahju, mis seisneb vahes tema invaliidsustoetuse ja selle töötasu vahel, mida ta oleks saanud, kui tal oleks lastud töötada. Ametisse nimetav asutus jättis need taotlused 24. oktoobri 2009. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) rahuldamata.
14 Hageja esitas oma nõustaja 24. veebruari 2010. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuse peale kaebuse. See kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 18. juuni 2010. aasta otsusega, millest hagejale teatati sama aasta 21. juunil, rahuldamata.
Poolte nõuded ja menetlus
15 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista komisjonilt välja:
„− 53 000 [eurot] palgaastmele A 5 edutamise võimaluse kaotamise tõttu 2003. aasta edutamise raames ning lisaks viia vastavusse tema pensioniõigused, tasudes vastavad sissemaksed;
– 400 [eurot] kuus (mis on 70% vahest tema saadava invaliidustoetuse ja selle invaliidsustoetuse vahel, mida ta oleks saanud, kui teda oleks 2003. aastal edutatud);
– 35 000 [eurot] mittevaralise kahju eest, mis põhjustati sellega, et tema haldusseisundit ei muudetud õiguspäraseks, hoolimata [20. aprilli 2005. aasta, 6. oktoobri 2009. aasta ja 13. detsembri 2007. aasta] kohtuotsustest”;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
16 Oma 4. mai 2012. aasta märkustes suurendas hageja oma mittevaralise kahju eest nõutava hüvitise summat, hinnates selle 70 000 eurole.
17 Hageja hindab 9. juuli 2012. aasta kirjas nüüd hüvitise, mis talle tuleks väidetavalt maksta „2003. aastal, 2005. aastal või hiljemalt 2007. aastal edutamise võimaluse kaotamise tõttu, [...] vastavalt 410 070 [eurole], 204 996 [eurole] ja 90 130 [eurole]”.
18 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Hageja taotles oma hagiavaldusele lisatud 30. septembri 2010. aasta kirjaga käesolevas kohtuasjas anonüümsust ning esitas 7. mail 2012 hoolimata hagi konkreetsest kontekstist selle taotluse uuesti.
20 Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei palus pooltel 8. veebruari 2011. aasta kirjaga osaleda mitteametlikul koosolekul, kus püüti saavutada vaidluses kompromiss. Selle koosoleku tulemusena − mis toimus sama aasta 1. märtsil ettekandja‑kohtuniku osavõtul − määrati pooltele tähtaeg, et jõuda kokkuleppele. Tõdenud, et pooled ei suuda saavutada kompromissi, lõpetas Avaliku Teenistuse Kohus kompromissi otsimise. Avaliku Teenistuse Kohtu president kutsus 20. juunil 2012 toimunud kohtuistungi lõpul pooled siiski uuele mitteametlikule koosolekule. Nähes, et ka see uus kompromissi saavutamise katse luhtus, lõpetas Avaliku Teenistuse Kohus arutelud ja hakkas asja üle 20. septembril 2012 pärast viimaste märkuste esitamist nõu pidama.
Õiguslik käsitlus
21 Tuleb meenutada, et hageja 10. augusti 2009. aasta taotlusel oli kaks eset: saavutada selle varalise ja mittevaralise kahju hüvitamine, mis põhjustati paljude rikkumistega karjääriarengu aruannete väljatöötamisel, ning paluda komisjonilt abi, st paluda tal algatada juurdlus ahistamisepisoodide uurimiseks. See taotlus jäeti vaidlustatud otsusega tervikuna rahuldamata. Et sellel otsusel on kaks eset, tuleb hagi esimest nõuet, millega palutakse vaidlustatud otsus tühistada, mõista nii, et sellega püütakse saavutada vaidlustatud otsuse tühistamine osas, milles jäeti rahuldamata kahju hüvitamise taotlus, ja osas, milles jäeti rahuldamata psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotlus.
1. Nõue tühistada vaidlustatud otsus osas, milles jäeti rahuldamata hageja kahju hüvitamise taotlus
22 Hageja palub tühistada vaidlustatud otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tema 10. augustil 2009 esitatud kahju hüvitamise taotlus.
23 Selles küsimuses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on institutsiooni otsus, millega jäetakse rahuldamata kahju hüvitamise taotlus, lahutamatult seotud haldusmenetlusega, mis eelneb Avaliku Teenistuse Kohtule kahju hüvitamise hagi esitamisele ning järelikult ei saa tühistamisnõudeid sellises kontekstis hinnata eraldi kahju hüvitamise nõuetest. Tegelikult aitab institutsiooni poolt kohtueelses etapis väljendatud seisukohta sisaldav akt kaasa vaid kahju kannatanud poole kahju hüvitamise nõude esitamisele Avaliku Teenistuse Kohtus. Seega ei tule tühistamisnõuete kohta seisukohta võtta eraldi (Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑25/02: Sautelet vs. komisjon, punkt 45 ja 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑256/02: I vs. Euroopa Kohus, punkt 47; Avaliku Teenistuse Kohtu 11. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑55/09: Maxwell vs. komisjon, punkt 48) vaidlustatud otsusest osas, milles jäeti rahuldamata hageja kahju hüvitamise taotlus.
24 Kuna komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mille kohaselt ei ole hagejal huvi saavutada vaidlustatud otsuse tühistamist osas, milles tema kahju hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata, sest ta saadeti automaatselt töövõimetuse tõttu pensionile, tuleb mõista nii, et see on suunatud selle tühistamisnõude vastu, ei ole selle vastuväite kohta järelikult vaja otsust teha.
25 Seega on tarvis järgnevalt analüüsida ka hagiavalduses toodud kahju hüvitamise nõudeid enne nõuet tühistada vaidlustatud otsus osas, milles jäeti rahuldamata hageja abitaotlus.
2. Nõuded hüvitada hageja kantud kahju
Kahju hüvitamise nõuete vastuvõetavus
26 Kogu hagiavaldusest ilmneb, et oma kahju hüvitamise nõuetes taotleb hageja Avaliku Teenistuse Kohtus, et hüvitataks kahju, mida ta kandis väidetavalt seetõttu, et 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruandeid ei koostatud nõuetekohaselt õigel ajal.
27 Hageja väidab – tuginedes Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsusele kohtuasjas C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon – teiste argumentide hulgas, millega ta oma hagi põhistab, et ta ei kaotanud enda töövõimetuse tõttu pensionile saatmise tulemusena õigust sellele, et tema tööd hinnatakse aruandes, mis on koostatud õigesti ja õiglaselt. Karjääriarengu aruannetega seonduvat huvi peaks hindama mitte üksnes selle põhjal, kuidas need aitavad asjaomasel ametnikul karjääri teha, vaid ka selle põhjal, milline hinnang on nendes antud inimlikele omadustele, mida see ametnik on oma kutsetöös ilmutanud. Pealegi võivad 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruanded kujutada endast arstlikule komisjonile hinnangulist teavet, mille tõttu teeb see komisjon otsuse, et tema haigus on kutsehaigus, sest haiguse kvalifitseerimine kutsehaiguseks võib sõltuda töökeskkonnast ja ‑tingimustest, mida hinnatakse igas hindamisaruandes.
28 Komisjon arvab vastupidi, et hageja ei saa enda töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile saatmise tulemusena väita, et talle tekitati kahju sellega, et 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruandeid ei lõpetatud. Eespool viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon ei ole tema sõnul käesoleval juhul asjakohane, sest selles kohtuasjas ei loetud automaatselt pensionilesaatmist püsiva töövõimetuse tõttu, mida peeti täielikuks, lõplikuks ning asjaomase isiku võimalik uuesti tööleasumine ei olnud seega hüpoteetiline (eespool viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkt 48). Käesoleval juhul on asjaolud teistsugused.
29 Sellega seoses tuleb kohe tõdeda, et hageja argument, et 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruanded võiksid aidata tõendada, et tema haigus on kutsehaigus, on spekulatiivne. Võttes arvesse kõnesolevaid kohtumenetluse kestel koostatud karjääriarengu aruandeid, näib see isegi ekslik, sest nendes aruannetes ei ole ühtegi objektiivset täpsustust hageja töötingimuste kohta. Peale selle sisaldavad 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruanded hageja enda ebamäärast vihjet halvale õhukvaliteedile ühes auditooriumis ning tema lühikest meenutust, milliseid samme astus administratsioon 2008. aasta märtsist kuni oktoobrini seoses tema tervisliku seisundiga, ja veel ühte tema lühikest selget märkust, et ta ei suuda komisjoni ruumides töötada.
30 Lisaks meenutas Euroopa Kohus oma eespool viidatud kohtuotsuses Gordon vs. komisjon, et kuigi ametnik, kelle töövõimetuskomitee tunnistab püsivalt ja täielikult töövõimetuks, saadetakse tõesti automaatselt pensionile, on sellise ametniku olukord – vastupidi eelkõige pensioniealiseks saanud ametniku olukorrale – pöörduv: niisugune ametnik võib institutsioonis uuesti tööle asuda ning tema tegevus seega ainult peatatakse, kusjuures see, milliseks tema olukord institutsioonides edaspidi kujuneb, sõltub tingimustest, mille tõttu ta töövõimetuks tunnistati ja mida võib regulaarsete vaheaegadega kontrollida. Euroopa Kohus leidis seega, et püsivalt ja täielikult töövõimetul ametnikul säilib huvi karjääriarengu aruanne vaidlustada (eespool viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkti 27 algus, punktid 46, 47 ja 51).
31 Kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsuses Gordon vs. komisjon, ei peetud asjaomase isiku püsivat täielikku töövõimetust siiski lõplikuks ja tema uuesti tööleasumine ei olnud lihtsalt hüpoteetiline, vaid täiesti reaalne (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkt 48). Selles olukorras täpsustas Euroopa Kohus, et ametnikul, kes on tunnistatud püsivalt ja täielikult töövõimetuks, on samasugune õigus nagu töötaval ametnikul oodata, et tema karjääriarengu aruanne koostataks õiglaselt, objektiivselt ja nõuetekohast hindamist puudutavate õigusnormide alusel, kui ta võib institutsioonides uuesti tööle hakata (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkt 49).
32 Käesoleval juhul leidis töövõimetuskomitee aga, et „ei ole vaja mingit uuesti üle vaatavat arstlikku läbivaatust” ja seda hageja „töövõimetuse põhjustanud patoloogia püsivuse” tõttu, mistõttu otsuse põhjal võib seega tõesti asuda seisukohale, et hageja uuesti töölehakkamine on hüpoteetiline.
33 Tuleb siiski märkida, et eespool viidatud kohtuotsuses Gordon vs. komisjon võttis Euroopa Kohus eespool toodud seisukoha, tehes otsuse apellatsioonkaebuse väidete kohta, mis olid suunatud Esimese Astme Kohtu otsuse peale, mis omakorda käsitles karjääriarengu aruande peale esitatud tühistamishagi. Olukord on teistsugune, kui hinnatakse – nagu käesoleval juhul – põhjendatud huvi saavutada mitte tühistamine, vaid hüvitamine ning pealegi mitte väidetavalt õigusvastase karjääriarengu aruandega põhjustatud kahju, vaid sellise kahju hüvitamine, mis tekitati sellega, et administratsioon viivitas karjääriarengu aruande koostamisega. Niisugusel juhul säilib töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile saadetud ametnikul – olgu tema uuesti töölehakkamine täiesti hüpoteetiline või reaalne – põhimõtteliselt huvi selle vastu, et talle hüvitataks kahju, mida ta selle viivituse tõttu tõesti kandis.
34 Seega tuleb vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas ja mille kohaselt puudub hagejal huvi oma kahju hüvitamise nõudeid esitada, tagasi lükata.
35 Töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile saadetud ametniku põhimõtteliselt säilinud huvi selle vastu, et talle hüvitataks kahju, mida ta selle viivituse tõttu oma karjääriarengu aruannete koostamisel tõesti kandis, ei vabasta seda ametnikku siiski kohtupraktikas pidevalt meenutatud Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise nõuete järgimisest, mille hulgas on eelkõige tingimus, et hüvitise saamiseks peab ta tõendama, et ta kandis tegelikku ja kindlat kahju (vt näiteks Euroopa Kohtu 27. jaanuari 1982. aasta otsus liidetud kohtuasjades 256/80, 257/80, 265/80, 267/80 ja 5/81: Birra Wührer jt vs. nõukogu ja komisjon, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑99/95: Scott vs. komisjon, punkt 72; Avaliku Teenistuse Kohtu 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑50/09: Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon, punkt 117, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtule, kohtuasi T‑401/11 P, ja 13. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑101/09: AA vs. komisjon, punkt 78). Seda küsimust analüüsitakse kahju hüvitamise nõuete sisulise analüüsimise käigus.
36 Komisjon väidab ka, et 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruanne tühistati 20. aprilli 2005. aasta kohtuotsusega peamiselt seetõttu, et selles aruandes on korduvalt viidatud põhjendatud puudumistele haiguse tõttu, ning et hageja ei taotlenud selles kohtuasjas kahju hüvitamist. Ta märgib ka, et kuigi 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsusega tühistati uus 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruanne põhjenduse puudumise tõttu, jäeti selles hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata põhjendusel, et uues karjääriarengu aruandes ja konkreetsemalt selle tulemuslikkust käsitlevas osas – mida kohtuotsuses kritiseeriti põhjenduse puudumise tõttu − ei olnud ühtegi sõnaselgelt negatiivset hinnangut hageja kohta, nii et uue 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruande tühistamine kujutas endast juba iseenesest sobivat ja piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest.
37 Komisjon järeldab sellest, et 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruande osas tuleb kahju hüvitamise nõue – vähemalt mis puudutab väidetavat mittevaralist kahju – jätta rahuldamata, vastasel korral eiratakse kohtuotsuse seadusjõudu.
38 Sellega seoses tuleb meenutada, et hagi on vastuvõetamatu kohtuotsuse seadusjõu tõttu, mis on varasemal kohtuotsusel, millega tehti otsus hagi kohta, mille pooled olid samad, ese oli sama ja mis põhines samadel alustel (Euroopa Kohtu 19. septembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep vs. komisjon, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB jt vs. komisjon, punkt 37; Euroopa Liidu Üldkohtu 25. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑66/01: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 197).
39 Käesoleval juhul taotletakse hagiga aga mitte õigusvastase karjääriarengu aruande tühistamist ja sellega põhjustatud kahju hüvitamist, vaid karjääriarengu aruande hilinenud koostamisega tekitatud kahju hüvitamist.
40 Sellest järeldub, et käesoleva hagi ese ei ole sama nagu hagidel, mille kohta tehti otsus 20. aprilli 2005. aasta ja 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsustega.
41 Komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt eiratakse kohtuotsuse seadusjõudu, tuleb seega tagasi lükata.
Kahju hüvitamise nõuetega seotud sisulised küsimused
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamine teatud tingimuste koosesinemist, milleks on institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, väidetava kahju tegelik tekkimine ning põhjusliku seose olemasolu käitumise ja väidetava kahju vahel (vt Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑135/00: Morello vs. komisjon, punkt 130, ja 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑105/03: Dionyssopoulou vs. nõukogu, punkt 30 ja Avaliku Teenistuse Kohtu 23. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑50/08: Bartha vs. komisjon, punkt 53).
43 Avaliku Teenistuse Kohus peab seega analüüsima üksteise järel neid tingimusi.
Komisjonile ette heidetava käitumise õigusvastasus
44 Hageja väidab, et esines mitmesugust õigusvastast käitumist.
45 Esimene õigusvastane käitumisviis, mida hageja hagiavalduses komisjonile ette heidab, on see, et aastate 2001–2002, 2004, 2005 ja 2008 kohta ei koostatud karjääriarengu aruannet, mistõttu rikuti personalieeskirjade artikli 43 esimest lõiku. Vaidlustatud otsus on seega õigusvastane osas, milles seda rikkumist ei tuvastatud.
46 Teine õigusvastane käitumisviis, mida hageja – ikka hagiavalduses − komisjonile ette heidab, on see, et ELTL artikli 266 kohaselt pidi administratsioon võtma vajalikud meetmed, et kaotada nende rikkumiste tagajärjed, mille oli tuvastanud liidu kohus, kes tühistas 2001.−2002. ja 2004. aasta karjääriarengu aruannete koostamist käsitlevad otsused. Et ametisse nimetav asutus ei võtnud 20. aprilli 2005. aasta, 6. oktoobri 2009. aasta ja 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsuste täitmiseks mingeid meetmeid, säilitas ta kohtu tuvastatud rikkumiste tagajärjed. Õigusvastane olukord püsis 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruande osas seega üle seitsme aasta ja 2004. aasta karjääriarengu aruande osas üle viie aasta. Sama käib ametisse nimetava asutuse otsuse kohta, millega rahuldati kaebus, mille hageja oli esitanud oma lõpetamata jäetud 2005. aasta karjääriarengu aruande koostamist käsitleva otsuse peale.
47 Oma järgnevates märkustes, mille ta esitas vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele, vaidlustab hageja menetluse, mille tulemusena koostati 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruanded, mis talle kohtumenetluse kestel edastati, ning leiab, et neid karjääriarengu aruandeid ei saa pidada lõpetatud aruanneteks. Ta arvab eelkõige, et täites ametisse nimetava asutuse 23. aprilli 2007. aasta otsust, mis käsitleb 2005. aasta karjääriarengu aruannet, ning esiteks 20. aprilli 2005. aasta ja 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuseid ja teiseks 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsust, mis käsitlevad vastavalt 2001.−2002. aasta karjääriarengu aruannet ja 2004. aasta karjääriarengu aruannet, on mõistlikku tähtaega nüüd ületatud „nii palju, et praeguses etapis ei ole enam võimalik neid koostada”. Lõpuks heidab ta komisjonile ette, et viimane ei ajakohastanud tema edutamistoimikut, eelkõige ei analüüsinud võimalust anda talle eelispunkte.
48 Komisjon leiab, et kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud seetõttu, et talle ei saa ette heita mingit eksimust.
49 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab administratsioon hoolitsema karjääriarengu aruannete perioodilise koostamise eest personalieeskirjades või nende alusel vastu võetud õigusnormides ette nähtud kuupäevadeks ning karjääriarengu aruannete korrapärase koostamise eest nii hea halduse tagamiseks kui ka ametnike huvide kaitsmiseks. Eriliste asjaolude puudumise korral paneb administratsioon siis, kui koostab karjääriarengu aruande hilinemisega, seega toime ametialase eksimuse, mis toob kaasa tema vastutuse (Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑279/01: Lebedef vs. komisjon, punktid 55 ja 56).
50 Tuleb ka meenutada, et institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, nõutakse tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist, kuid samuti märkida, et kuna niisuguse kohtuotsuse täitmine eeldab teatavate haldusmeetmete võtmist, on institutsiooni käsutuses mõistlik tähtaeg selle kohtuotsuse täitmiseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑81/96: Apostolidis jt vs. komisjon, punkt 37, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 17. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades F‑44/06 ja F‑94/06: C ja F vs. komisjon, punkt 60). Järelikult eirab institutsioon ELTL artiklit 266 ja paneb toime vea, mis võib tuua kaasa liidu vastutuse, kui ta – ilma et esineks erilisi raskusi tühistava kohtuotsuse tõlgendamisel või praktilisi raskusi – jätab võtmata konkreetsed meetmed selle kohtuotsuse täitmiseks mõistliku aja jooksul (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus C ja F vs. komisjon, punktid 63−67).
51 Antud juhul ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktis 6 ja järgnevates punktides toodud faktiliste asjaolude kirjeldusest, et komisjon viivitas 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruannete koostamisega eriti kaua.
52 Komisjon väidab siiski, et hindajaid informeeriti sellest, et puudumisi haiguse tõttu tuleb võtta arvesse eriliste asjaoludena ja anda soodsam hinnang, ning et ka hindamisaruandes toodud kommentaarid peavad seda arvessevõtmist kajastama, alles 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuse kuulutamisega – siis, kui hageja oli juba töövõimetuse tõttu pensionile saadetud −, samas kui õiguse varasemas seisu kohaselt tuli puudumisi haiguse tõttu käsitada nii, et need ei avalda hindajate sõnastatavatele kommentaaridele mingit mõju.
53 Tuleb siiski märkida, et tõlgendus, mille kohus liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab vajaduse korral selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest tuleneb, et nõnda tõlgendatud õigusnormi võib ja tuleb kohaldada isegi õigussuhetele, mis tekkisid enne selle kohtuotsuse tegemist, milles see tõlgendus toodi (vt selle kohta Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑80/09 P: komisjon vs. Q, punkt 164). Sellest järeldub, et 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuses esitatud personalieeskirjade artikli 43 esimese lõigu tõlgendus on hageja faktilise ja õigusliku olukorra suhtes täiel määral kohaldatav juba enne viidatud kohtuotsuse kuulutamist. Seega ei vabasta kohtupraktikas valitsenud väidetav kindlusetus komisjoni tema vastutusest.
54 Seevastu käesolevas kohtuasjas ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ajakohastanud hageja edutamistoimikut, jättes analüüsimata, kas talle saab anda eelispunkte, nagu hageja oma märkustes vastuseks Avaliku Teenistuse Kohtu võetud menetlust korraldavatele meetmetele väidab. Tuginedes sellele väidetavalt õigusvastasele käitumisviisile, lisab hageja veel ühe käitumisviisi nendele, mille üle ta kurtis oma hagis, ning esitab nii uue väite. Samal ajal kui karjääriarengu aruande õigeaegset koostamist on nõutud personalieeskirjade artikli 43 esimeses lõigus, kuuluvad edutamised, mille puhul eelispunkte antakse, personalieeskirjade artikli 45 kohaldamisalasse. Eelnevad kaalutlused ei takista siiski Avaliku Teenistuse Kohtul hageja kantud kahju analüüsimisel analüüsimast ka seda, kas hageja kaotas komisjoni poolt karjääriarengu aruannete koostamisel tekkinud viivituste tõttu edutamisvõimaluse.
55 Lõpuks tuleb märkida, komisjonile ei saa käesoleva hagi raames ka ette heita, et ta pani toime rikkumisi nende karjääriarengu aruannete koostamisel, mis edastati käesoleva kohtumenetluse kestel, kuna vastasel juhul muudetakse radikaalselt vaidluse eset ja minnakse mööda institutsioonisisestest õiguskaitsevahenditest.
56 Kõigest eelnevast tuleneb, et komisjon pani toime eksimuse, kui ta ei koostanud 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruandeid ettenähtud kuupäevadeks ega võtnud mõistlike tähtaegade jooksul rakendusmeetmeid 20. aprilli 2005. aasta, 13. detsembri 2007. aasta ja 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuste täitmiseks, kuid talle ei saa ette heita ühtegi muud eksimist, mis puudutab karjääriarengu aruannete koostamist pärast Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumist.
57 Avaliku Teenistuse Kohus peab seega analüüsima selle kahju ulatust, mida hageja võis kanda viivituste tõttu 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruannete koostamisel.
Hageja kantud kahju
– Mittevaraline kahju, mida hageja väidetavalt kandis
58 Hageja leiab, et viivitus 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruannete koostamisel põhjustas talle mittevaralist kahju, sest tekitas talle ebakindlust ja stressi ning tal kestsid ligi seitse aastat vaidlused ja seda nelja hindamise osas.
59 Komisjon väidab vastu, et see, et hageja tõesti kandis mingit mittevaralist kahju, mille hüvitamist ta taotleb, ei ole tõendatud.
60 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib viivitus karjääriarengu aruannete koostamisel juba iseenesest ametnikku kahjustada ja seda ainuüksi sellega, et niisuguse aruande puudumine võib mõjutada tema karjääri arengut teataval hetkel, kui tehakse seda puudutavaid otsuseid (Esimese Astme Kohtu 28. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑59/96: Burban vs. parlament, punkt 68, ja 30. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑246/02: Ferrer de Moncada vs. komisjon, punkt 68). Selles mõttes võib lubada, et töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile saadetud ametnik palub hüvitada tegeliku ja kindla mittevaralise kahju, mis on tingitud tema ebakindluse‑ ja rahutusetundest oma tööalase tuleviku osas, mida võis omakorda tekitada karjääriarengu aruande puudumine tema kohta, kui ta töötas. See on nii seda enam, et karjääriarengu aruanne kujutab endast kirjalikku ja formaalset tõendit, mis kinnitab selle töö kvaliteeti, mida ametnik on asjaomasel perioodil teinud.
61 Hageja võimalust saada hüvitist mittevaralise kahju eest, mida põhjustati tema karjääriarengu aruannete hilinenult koostamisega, ei välista käesoleval juhul asjaolu – millele komisjon tugineb –, et kui Avaliku Teenistuse Kohus tühistas 2004. aasta karjääriarengu aruande 13. detsembri 2007. aasta otsusega, jättis ta mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, leides, et tühistamine kujutab endast juba iseenesest sobivat ja piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida hageja võis tühistatud akti tõttu kanda (13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus, punkt 46). 2005. aasta karjääriarengu aruande osas ei välista seda võimalust ka asjaolu, et see aruanne tühistati kaebuse tulemusena ametisse nimetava asutuse 23. aprilli 2007. aasta otsusega ja et niisugusel tühistamisel peaks olema samasugune igasugust mittevaralist kahju hüvitav mõju nagu tühistaval kohtuotsusel.
62 Tuleb veel kord märkida, et käesoleva kahju hüvitamise nõuet sisaldava hagi ese erineb seetõttu, et selle hagiga palutakse hüvitada mittevaraline kahju, mis põhjustati sellega, et 2004. aasta karjääriarengu aruannet ei koostatud ettenähtud tähtaja jooksul nõuetekohaselt, 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsusega rahuldamata jäetud kahju hüvitamise nõudest, millega paluti hüvitada mittevaraline kahju, mis tekitati hageja sõnul tema au riivamistega kõnesolevas karjääriarengu aruandes (13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus, punkt 42). Ka 2005. aasta karjääriarengu aruanne tühistati ametisse nimetava asutuse 23. aprilli 2007. aasta otsusega selle aruande õigusvastasuse tõttu, mitte viivituse tõttu selle koostamisel.
63 Tuleb aga asuda seisukohale, et niisugune ametnik nagu hageja, kelle uuesti töölehakkamine on hüpoteetiline, ei saa enam ajavahemiku osas pärast tema automaatselt pensionile saatmist tugineda tegelikule ja kindlale mittevaralisele kahjule, mille tekitas ebakindluse‑ ja rahutusetunne tema tööalase tuleviku osas, sest just see tööalane tulevik ongi hüpoteetiline.
64 Avaliku Teenistuse Kohus leidis tõesti 10. novembri 2009. aasta otsuses kohtuasjas F‑93/08: N vs. parlament (punkt 46), et igal ametnikul peab igal juhul olema õigus vaidlustada teda puudutav hindamisaruanne. Selle kohtuotsuse aluseks olevad asjaolud ei ole siiski võrreldavad käesoleva kohtuasja asjaoludega. Sel juhul ei olnud tegemist mitte kahju hüvitamise nõuet sisaldava hagiga, mille on viivituse tõttu karjääriarengu aruande koostamisel esitanud endine ametnik, kes saab invaliidsustoetust ja kelle uuesti töölehakkamine on hüpoteetiline, vaid tühistamishagiga, mille esitas ametnik, kes väitis, et hoolimata tema üleviimisest Euroopa Parlamendist komisjoni on tal endiselt huvi vaidlustada parlamendi koostatud hindamisaruanne, sest tema nimelt töötas edasi (eespool viidatud kohtuotsus N vs. parlament, punkt 45).
65 Piiri, mis on käesoleva kohtuotsuse punktis 63 seatud hagejapoolsele võimalusele saavutada selle mittevaralise kahju hüvitamine, mis põhjustati tema karjääriarengu aruannete hilinenult koostamisega, ei väära käesoleval juhul ka tema argumendid. Hageja väidab oma hagi põhistamiseks, et ei saa välistada, et komisjonis toimuv töötingimuste muutus võimaldab tal uuesti tööle asuda ning meditsiinialaste teadmiste areng või isegi selle arstliku komisjoni töö, kellel paluti tunnistada tema haigus kutsehaiguseks, toob ilmsiks tema invaliidsuse täpsed põhjused ja näitab võib-olla, missugustel tingimustel saab ta sobivas töökeskkonnas uuesti tööle hakata. Ta lisab, et on võimalik, et tal lubatakse teha mingit muud tööd, mis sobib tema invaliidsusega kokku ning milleks võib olla vaja tema komisjonis tehtava töö õiget ja õiglast hinnangut.
66 Võttes siiski arvesse meetmeid, mis komisjon on võtnud hagejale sobivate töötingimuste tagamiseks, nagu need on loetletud vaidlustatud otsuses, tundub nende tingimuste uus soodne muutus hüpoteetiline. Ka meditsiinialaste teadmiste areng või arstliku komisjoni töö tulemused on hüpoteetilised ega muuda hageja patoloogia leevenemist või kadumist ja tema võimalikku tagasipöördumist tööle õiguslikult usutavaks. Pealegi teeb selle tööle tagasipöördumise veel ebatõenäolisemaks 1954. aastal sündinud hageja vanus, sest ta jõuab 2019. aastal ikka, mil ta personalieeskirjade artikli 52 alusel automaatselt pensionile saadetakse. Lisaks on väide, et ta võib teha mõnda muud, tema tervisliku seisundiga sobivat tööd, samuti hüpotees, millel ei ole mingit konkreetset alust.
– Võimaluse kaotus, millega hageja väidab tegemist olevat
67 Hageja väidab muu hulgas, et ta kaotas võimaluse, et ta edutatakse 2003. aasta edutamise raames palgaastmele A 4 – mis nimetati 1. mail 2004 ümber A*12‑ks ja siis 1. mail 2006 AD 12‑ks –, kuigi võttes arvesse tema staaži madalamal palgaastmel ja asjaolu, et talle ei olnud tehtud etteheiteid, oli tema edutamine enam kui tõenäoline. Et aga teenete‑ ja eelispunkte ei olnud antud, ei saanud komisjon alates 2003. aastast tema olukorda võimaliku edutamise huvides arvesse võtta.
68 Komisjon arvab omakorda, et varaline kahju, mille hüvitamist hageja taotleb, väites, et ta kaotas võimaluse, et ta edutatakse palgaastmele AD 12 varem, kui ta edutati, ei ole tõendatud.
69 Kohtupraktikas on nõustutud, et niisuguse võimaluse kaotus nagu eelkõige varasema edutamise võimalus kujutab endast – tingimusel et see on piisavalt tõendatud – hüvitatavat varalist kahju (Euroopa Liidu Üldkohtu 10. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑260/09 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Simões Dos Santos, punkt 104, ja eespool viidatud kohtuotsus AA vs. komisjon, punkti 36 algus ja punkt 81). Selle kohtupraktika jätkuna tuleb ka asuda seisukohale, et haiguse tõttu automaatselt pensionile saadetud ametnikul säilib õigus taotleda edutamisvõimaluse kaotuse hüvitamist, isegi kui tema uuesti töölehakkamine on hüpoteetiline, sest see võimaluse kaotus võis teda kahjustada siis, kui ta töötas, ja see võib peegelduda talle makstava invaliidsustoetuse summas, samuti talle hiljem makstava vanaduspensioni summas.
70 Komisjon leiab siiski, et on väga vähe tõenäoline, et uued hinnangud võiksid või oleksid võinud tuua kaasa hageja edutamise, sest vahe tema saadud punktide ja 2003.−2008. aasta erinevate edutamiskünniste vahel on nii suur. Komisjon täpsustab, et eelispunktide andmine selle peadirektoraadi poolt, kus ametnik töötab, ei ole kunagi garanteeritud, isegi kui tingimused selleks on täidetud, ning et hageja teenetepunktide arv võib siis, kui vaidlusalused karjääriarengu aruanded on nõuetekohaselt lõpetatud, tõusta üsna vähe.
71 Avaliku Teenistuse Kohus tõdeb sellega seoses, et hageja ei esita ühtegi konkreetset asjaolu, mis tõendaks tema väidet, et oli suur võimalus, et ta edutatakse 2003. aastal palgaastmele A 4. Oma hagiavalduses mainib ta ainult oma staaži palgaastmel A 5, viitab keskmisele staažile sellel palgaastmel – täpsustamata siiski selle kestust – ja asjaolu, et talle ei olnud tehtud etteheiteid. Ta ei esita oma järgnevates märkustes täpsustusi ka selle kohta, et oli võimalus, et ta edutatakse palgaastmele A 4 2003. aastal või hiljem, 2007. aastal. Isegi eeldusel, et tuues välja keskmise staaži sel palgaastmel, viitab hageja personalieeskirjade I lisa punktis B nimetatud edutamismäärale 25%, tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 6 lõike 2 kohaselt väljendab see määr ainult keskmise karjääri arengut, ning eriti asjaolu, et see ei kahjusta teenetepõhise edutamise põhimõtet.
72 Seevastu komisjon on omalt poolt esitanud arvandmed 2003. aastal palgaastmelt A 5 palgaastmele A 4 edutamise künnise kohta, 2005. aastal palgaastmelt A*11 – mis varem oli palgaaste A 5 − palgaastmele A*12 edutamise künnise kohta ja 2006. aastal palgaastmelt AD 11 palgaastmele AD 12 edutamise künnise kohta − arvandmed, mis kinnitavad väidet, et hageja edutamine mõne nimetatud aasta edutamise raames oli äärmiselt ebatõenäoline. Täpsustades, et 2007. aastal palgaastmele AD 12 edutamiseks oli hagejal vaja 12,5 punkti rohkem, tõendab komisjon samuti, et kuigi matemaatiliselt ei olnud see võimatu, et hageja edutatakse 2008. aastal palgaastmele AD 12, oli see võimalus siiski väga väike.
73 Lisaks tuleb märkida, et hoolimata ühe teenetepunkti lisamisest kohtumenetluse kestel koostatud 2001.−2002. ja 2004. aasta karjääriarengu aruannetesse ja poole punkti lisamisest 2005. aasta karjääriarengu aruandesse – mis koostati samuti kohtumenetluse kestel – jääb hageja tunduvalt alla 2008. aasta edutamistele eelnevate edutamiste puhul kindlaks määratud künniste ja seda isegi siis, kui arvestada täiendavate eelispunktide andmise võimalusega.
74 Kõigest eelnevast tuleb järeldada, et hagejal on õigus nõuda, et talle hüvitataks esiteks mittevaraline kahju, mida põhjustas ebakindluse‑ ja rahutusetunne tema tööalase tuleviku osas, mida võis omakorda tekitada asjaolu, et puudusid 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruanded tema kohta, kui ta töötas, ning teiseks varaline kahju, mis on tingitud edutamisvõimaluse kaotusest 2003. aastal ja hiljem, 2007. aastal. Selle võimaluse kaotuse tõttu on hagejal ka õigus nõuda, et talle hüvitataks kahju, mida ta kannab seetõttu, et ei saa kõrgemat invaliidsustoetust ja hiljem kõrgemat vanaduspensioni. Selle varalise kahju hüvitamisel tuleb siiski võtta arvesse, et võimalus, mille hageja kaotas, oli eriti väike.
Põhjuslik seos eksimuse ja kahju vahel
75 On pidevalt leitud, et institutsiooni vastutuse toob kaasa vaid selline süüline käitumine, millel on sellest käitumisest tingitud kahjuga otsene põhjuslik seos. Teiste sõnadega saab institutsiooni pidada vastutavaks ainult niisuguse kahju eest, mis tuleneb asjassepuutuva institutsiooni õigusvastasest käitumisest piisavalt otseselt (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon, punkt 179).
76 Eelkõige ei saa ametnik viivituse üle teda puudutava karjääriarengu aruande koostamisel kurta siis, kui see viivitus tekkis – vähemalt osaliselt – tema süül või kui ta aitas sellele märkimisväärselt kaasa (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑296/01: Tatti vs. komisjon, punkt 60; eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Lebedef vs. komisjon, punkt 57 ja eespool punktis 61 viidatud kohtuotsus Ferrer de Moncada vs. komisjon, punkt 85).
77 Sellega seoses ei saa asjaolu – millele komisjon tugineb −, et hageja ei teinud kõike endast olenevat, et vältida viivitusi tema karjääriarengu aruannete koostamisel, kujutada endast põhjalikumate täpsustuste puudumisel käesoleval juhul asjaolu, mis välistab institutsiooni vastutuse.
78 Samuti ei saa väita, et hagejal ei ole õigust kurta viivituse üle tema karjääriarengu aruannete väljatöötamisel, heites talle ette – nagu teeb komisjon – üldist hooletust, kui sellele ei ole konkreetselt viidatud. Kui ei ole tõendatud kuritarvitus, ei saa talle ette heita, et ta kasutas kõiki institutsioonisiseseid õiguskaitsevahendeid üsna tihti (vt selle viimase kohta eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Ferrer de Moncada vs. komisjon, punkt 86), või ka seda, et ta pöördus pärast automaatselt pensionilesaatmist tagasi elama oma päritoluriiki, mille tõttu oli vaja kasutada postiteenust. Institutsioonisiseste õiguskaitsevahendite kasutamine hageja poolt ja tema tagasipöördumine päritoluriiki kujutavad endast aga objektiivseid faktilisi asjaolusid, mida ei saa ette heita ka komisjonile, kui ei ole kuidagi konkreetselt tõendatud komisjonipoolsed viivitused nende faktiliste asjaolude haldamisel.
79 Seega tuleb nõustuda, et komisjoni õigusvastase käitumise ja kahju vahel eespool osundatud määral on põhjuslik seos.
Hageja kantud kahju hüvitamine
80 Eelneva põhjal peab Avaliku Teenistuse Kohus nüüd hindama hageja kantud kahju ja määrama kindlaks selle hüvitise summa, mida talle maksta tuleb.
81 Komisjon palus oma kostja vastuses, et juhul, kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et hagejale kahju hüvitamise tingimused on täidetud, hinnataks varalist kahju hilisemas etapis ja et Avaliku Teenistuse Kohus analüüsiks seda ainult juhul, kui pooled ei jõua hüvitise summa osas kokkuleppele.
82 Niisugune toimimisviis tuleb siiski kõrvale heita. Avaliku Teenistuse Kohus peab võtma arvesse, et kaks vaidluse kompromissiga lahendamise katset on juba nurjunud. Lisaks otsustas komisjon ise mitte käsitleda oma kostja vastuses ja kohtuistungil võimaliku hüvitise summa küsimust, samas kui tal oli võimalik selles küsimuses seisukoht võtta.
– Hageja mittevaralise kahju hüvitamine
83 Oma hagiavalduses hindas hageja ex æquo et bono selle summa, mis on vajalik, et hüvitada mittevaraline kahju, mida ta väidetavalt kandis 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruannete puudumise tõttu tuntava ebakindlusetunde ja stressi tulemusena, 35 000 eurole.
84 Oma 4. mai 2012. aasta märkustes tõstis hageja oma mittevaralise kahju eest nõutava hüvitise summat, hinnates selle 70 000 eurole, selle kahju suurenemise tõttu, mis oli väidetavalt tingitud vigadest, mis komisjon vaidlusaluste karjääriarengu aruannete koostamisel kohtumenetluse jooksul tegi, ja viimase üldisest hooletusest.
85 Selles osas tuleb võtta arvesse, kui suur oli komisjoni kogu viivitus 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruannete koostamisel, arvestades siiski – nagu märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 –, et hüvitatav mittevaraline kahju, mille põhjustas hageja ebakindluse‑ ja rahutusetunne oma tööalase tuleviku pärast, on piiratud ajavahemikuga, mil ta töötas, nii et perioodi pärast 2009. aasta 1. juunit – mil ta invaliidsuse tõttu automaatselt pensionile saadeti – ei saa arvesse võtta.
86 Tuleb ka meenutada, et institutsioonisiseste õiguskaitsevahendite kasutamine ja hageja tagasipöördumine oma päritoluriiki kujutavad endast objektiivseid faktilisi asjaolusid, mida ei saa niisugustena panna ei hageja ega komisjoni süüks, kui hinnatakse kahju, mida hageja oma karjääriarengu aruannete hilinenult koostamise tõttu kandis.
87 Lõpuks ei saa Avaliku Teenistuse Kohus rahuldada hageja nõuet mõista talle välja suurendatud kahjuhüvitis nende vigade tõttu, mis komisjon 2001.−2002., 2004., 2005. ja 2008. aasta karjääriarengu aruannete koostamisel kohtumenetluse kestel väidetavalt tegi, vastasel juhul eeldab ta nende õigusvastasust ja väljub hagiavalduses piiritletud vaidluse raamistikust.
88 Esitatud hinnangute põhjal tuleb hageja mittevaraline kahju hinnata ex æquo et bono 15 000 eurole.
– Edutamisvõimaluse kaotuse hüvitamine
89 Mis puudutab edutamisvõimaluse kaotust ja hageja arvamust, et tema edutamine 2003. aasta edutamise raames palgaastmele A 4 oleks olnud tõenäolisem, kui teda oleks nõuetekohaselt hinnatud ettenähtud tähtaja jooksul, siis hageja hindas oma kahju hagiavalduses 70 protsendile vahest palgaastmel A 5 töötava ametniku saadava töötasu ja selle töötasu vahel, mida ta palgaastmel A 4 töötava ametnikuna sai, alates 2003. aasta edutamisest, mis on 53 000 eurot. Hageja sõnul tuleks sellele summale lisada 400 eurot kuus, mis vastab 70 protsendile vahest tema saadava invaliidsustoetuse ja selle invaliidsustoetuse vahel, mida ta oleks saanud, kui ta oleks edutatud 2003. aastal palgaastmele A 4. Lõpuks tuleks viia vastavusse tema pensioniõigused, tasudes vastavad sissemaksed.
90 Oma 9. juuli 2012. aasta märkustes hindab hageja hüvitise tõusu, mis talle tuleks määrata seetõttu, et ta kaotas võimaluse, et teda edutatakse 2003. või 2005. aastal või hiljem, 2007. aastal − võttes aluseks 95 protsendilise tõenäosuse määra – vastavalt 410 000 eurole, 204 996 eurole ja 90 130 eurole. Ta väidab, et kuna talle ei olnud antud teenete‑ ja eelispunkte, ei saanud komisjon alates 2003. aastast võtta tema olukorda võimaliku edutamise huvides arvesse ning et komisjoni eksimuste kogunemine ei võimaldanud viimasel täita 20. aprilli 2005. aasta, 13. detsembri 2007. aasta ja 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuseid ning 23. aprilli 2007. aasta otsust, millega rahuldati tema 2005. aasta karjääriarengu aruande peale esitatud kaebus.
91 Kohtupraktika kohaselt tuleb selleks, et määrata kindlaks võimaluse kaotuse korral makstava hüvitise summa, kõigepealt tuvastada, mis laadi võimaluse ametnik kaotas, ja siis kindlaks teha kuupäev, millest alates oleks see võimalus talle kasu toonud, seejärel see võimalus kvantifitseerida ja lõpuks täpsustada, millised olid selle võimaluse kaotuse rahalised tagajärjed ametnikule (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus AA vs. komisjon, punkt 83).
92 Lisaks tuleb võimalus, mille ametnik kaotas, kohtupraktika kohaselt kindlaks määrata objektiivselt, kui see on võimalik, ja seda täpse analüüsi tulemusena saadud matemaatilise koefitsiendina. Kui seda võimalust ei saa aga nõnda kvantifitseerida, on lubatud kantud kahju hinnata ex æquo et bono (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus AA vs. komisjon, punktid 93 ja 94).
93 Käesolevas kohtuasjas ei saa Avaliku Teenistuse Kohus määrata kindlaks matemaatilist koefitsienti, mis peegeldaks võimaluse kaotust, esiteks seepärast, et kuna võimalus, et hageja edutatakse enne 2008. aasta 1. märtsi palgaastmele A 4, oli äärmiselt väike, ei ole seda võimalik kvantifitseerida, ning teiseks seetõttu, et pooled ei esitanud Avaliku Teenistuse Kohtule analüüsiks vajalikku täpset teavet, mille põhjal oleks viimane saanud selle koefitsiendi kindlaks määrata, kuna hageja märkis konkreetselt ainult, et oli suur võimalus, et teda enne seda kuupäeva edutatakse.
94 Kasutades seega võimalust hinnata kantud kahju ex æquo et bono, mis Avaliku Teenistuse Kohtul on, tuleb määrata hagejale kindel summa hüvitiseks võimaluse kaotuse eest selle tulemusena, et tema tööd aastatel 2001/2002, 2004, 2005 ja 2008 kindlaksmääratud tähtaegade jooksul nõuetekohaselt ei hinnatud (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑6/07: Suvikas vs. nõukogu, punktid 143 ja 144).
95 Selle hüvitise summa hindamisel tuleb võtta arvesse, et kuigi hageja võimalus, et teda edutatakse palgaastmest A 5 või sellega samaväärsest palgaastmest kõrgemale palgaastmele enne 2008. aasta 1. märtsi, oli äärmiselt väike, ei ole see seepärast veel ebapiisav, et tõendada kahju, mis võib anda õiguse adekvaatsele hüvitisele. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et hageja edutati 2008. aasta edutamise raames palgaastmele AD 12 (vt selle kohta Euroopa Liidu Üldkohtu 1. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑91/09 P: Skareby vs. komisjon, punkt 72).
96 Eelneva põhjal määrab Avaliku Teenistuse Kohus ex æquo et bono kindlaks, et hagejale tuleb maksta tema varalise kahju eest, mille põhjustas asjaolu, et ta kaotas võimaluse, et ta edutatakse enne 2008. aasta 1. märtsi palgaastmele A 4, kindlasummaline hüvitis 4000 eurot.
97 Et nõnda välja mõistetud hüvitis on kindlasummaline, ei ole vaja kohustada komisjoni viima hageja vanaduspensioni õigusi täiendavate sissemaksete tegemisega õigusaktidega kooskõlla.
3. Nõue tühistada vaidlustatud otsus osas, milles jäeti rahuldamata abitaotlus
98 Hageja heidab komisjonile ette, et viimane keeldus algatamast haldusjuurdlust ahistamisepisoodide kohta, mille ohver ta väidetavalt oli. Ta rõhutab, et ta ei pääse ligi oma haldustoimikule, et tõendada neid faktilisi asjaolusid või konkreetset kahju, mida ta väidab olevat kandnud, ning edastada see teave vajaduse korral arstlikule komisjonile, kes peab tegema otsuse küsimuses, kas tema haigus on kutsehaigus.
99 Tuleb tõdeda, et hagiavaldus ei võimalda hageja tühistamisväite õiguslikku alust kindlalt tuvastada.
100 Eeldusel, et seda väidet on vaja tõlgendada nii, et see põhineb personalieeskirjade artiklil 24 ja ilmsel hindamisveal, tuleb märkida, et hageja taotlus algatada ahistamise tõttu haldusjuurdlus põhines peamiselt hüpoteetilistel ja üldsõnalistel väidetel, ilma et konkreetseid asjaolusid, millel need süüdistused põhinevad, oleks täpsustatud või ilma et oleks nimetanud ahistajat või ahistajaid. Hageja väidetav võimatus pääseda ligi oma haldustoimikule, et tõendada ahistamisepisoode või kahju, ei saa kaasa tuua administratsiooni kohustust algatada haldusjuurdlus ainuüksi nende paljasõnaliste väidete põhjal. Kohtupraktikas on nimelt nõutud, et ametnik, kes väidab, et teda ahistati, esitab esialgsed tõendid sellise rünnaku toimumise kohta, mis on tema suhtes väidetavalt toime pandud (Euroopa Liidu Üldkohtu 5. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑402/09 P: Marcuccio vs. komisjon, punktid 37 ja 39 ning Avaliku Teenistuse Kohtu 5. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑71/10: Cantisani vs. komisjon, punkt 78). Üldiselt ei ole hageja aga kuidagi näidanud, et teda ahistati, sest tõendid selle kohta puuduvad.
101 Mis puudutab eelkõige venitamisi hageja karjääriarengu aruannete koostamisel, siis tuleb märkida, et kuigi need viivitused kujutavad endast ametialast eksimust, ei ole need siiski esialgsed tõendid nii tõsise teo kohta nagu ahistamine.
102 Lisaks ja et hageja väidet tuleb tõlgendada nii, et selle all on mõeldud ka abi, mida ta oma meditsiiniliste probleemide tõttu taotles, tuleb tõdeda, et esiteks selle väite lakoonilisus ning teiseks meetmed, mis komisjon asjaomasele isikule sobivate töötingimuste loomiseks võttis ja mis on vaidlustatud otsuses loetletud, ei võimalda asuda seisukohale, et kui komisjon keeldus talle seda abi osutamast, on ta rikkunud personalieeskirjade artiklit 24 ja teinud ilmse hindamisvea.
103 Lõpuks tuleb märkida, et hageja ei näi vaidlustavat vastust, mille andis ametisse nimetav asutus oma 18. juuni 2010. aasta otsuses hageja taotlusele pääseda ligi oma tervisetoimikule.
104 See väide tuleb tagasi lükata ja järelikult jätta rahuldamata ka nõue tühistada vaidlustatud otsus osas, milles jäeti rahuldamata abitaotlus.
Kohtukulud
105 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
106 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse võitnud peamiste nõuete osas, milleks on nõuded hüvitada kahju, mida ta kandis viivituse tõttu karjääriarengu aruannete koostamisel, ning komisjon on seega kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja komisjonilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Mõista Euroopa Komisjonilt AK kasuks välja 15 000 euro suurune hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju eest.
2. Mõista Euroopa Komisjonilt AK kasuks välja 4000 euro suurune hüvitis selle eest, et viimane kaotas võimaluse, et ta edutatakse enne 2008. aasta 1. märtsi palgaastmest A5 või samaväärsest palgaastmest kõrgemale palgaastmele.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja AK kohtukulud.
Van Raepenbusch | Barents | Bradley |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. märtsil 2013 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |