ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (neljas koda)
28. jaanuar 2009(*)
ERF – Rahalise abi vähendamine – Rahastamiskava muutmine komisjoni heakskiiduta – Erimeetmetes ette nähtud rahastamise ülemmäär – Mõiste „oluline muudatus” – Määruse (EMÜ) nr 4253/88 artikkel 24 – Põhjendamiskohustus – Tühistamishagi
Kohtuasjas T‑74/07,
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: M. Lumma ja C. Blaschke, keda abistas advokaat C. von Donat,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Wilms ja L. Flynn,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 27. detsembri 2006. aasta otsus K (2006) 7271, millega vähendati Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahalist abi, mis oli määratud ühenduse algatuse Interreg II rakenduskavale Saarimaal, Lotringis ja Westpfalzis,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda),
koosseisus: president O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja S. Frimodt Nielsen,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. juuni 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Ajavahemikul 1989–1999 olid EÜ artiklis 158 ette nähtud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse rakenduseeskirjad määratletud nõukogu 24. juuni 1988. aasta määruses (EMÜ) nr 2052/88 struktuurifondide ülesannete ja tõhususe kohta ning nende tegevuse kooskõlastamise kohta teiste struktuurifondide ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 185, lk 9). Nimetatud määrus kujutas endast põhilist struktuurifonde ja eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) reguleerivat eeskirja. Määrust nr 2052/88 muudeti muu hulgas nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2081/93 (EÜT L 193, lk 5).
2 Määruse nr 2052/88 artikkel 1 määratleb peamised eesmärgid, mida ühendus oma tegevusega struktuurifondide abil taotleb.
3 Määruse nr 2052/88 artikkel 4 käsitleb vastastikust täiendavust, koostööd ja tehnilist abi. Selle artikli lõige 1 sätestab:
„1. Ühenduse tegevus täiendab vastavaid riiklikke tegevusi või aitab neile kaasa. See tugineb tihedaile konsultatsioonidele komisjoni, asjassepuutuva liikmesriigi ning selle liikmesriigi poolt riiklikul, regionaalsel, kohalikul või muul tasandil määratud […] pädevate asutuste ja organite vahel, kusjuures kõik pooled tegutsevad partneritena ühise eesmärgi nimel. Kõnealuseid konsultatsioone käsitletakse edaspidi „partnerlusena”. Partnerlus hõlmab tegevuse ettevalmistamist, rahastamist ning eelhindamist, seiret ja järelhindamist.
Partnerlust teostatakse, järgides täielikult kõigi partnerite vastavaid institutsioonilisi, seaduslikke ja finantsilisi volitusi.”
4 Määruse nr 2052/88 artikkel 5 „Abivormid” näeb lõike 2 punktis a ette, et „mis puudutab struktuurifonde […], on rahalist abi [eelkõige] võimalik saada rakenduskava kaasfinantseeringuna”. Sama sätte lõikes 5 on mõiste „rakenduskava” defineeritud kui „mitme aasta ühtekuuluvate meetmete kogum, mille rakendamiseks võidakse kasutada [eelkõige] üht või mitut struktuurifondi”.
5 Määruse nr 2052/88 artikli 13 „Abi diferentseerimine” lõikes 3 on sätestatud:
„Ühenduse osaluse kohta fondide vahendusel […] kehtivad järgmised piirmäärad:
– maksimaalselt 75% kogukuludest ja üldreeglina minimaalselt 50% riiklikest kulutustest eesmärgi 1 sihtaladel võetavate meetmete puhul;
– maksimaalselt 50% kogukuludest ja üldreeglina minimaalselt 25% riiklikest kulutustest muudel sihtaladel võetavate meetmete puhul.
[…]”
6 Nõukogu võttis 19. detsembril 1988 vastu määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1). Määrust nr 4253/88 muudeti nõukogu 20. juuli 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 2082/93 (EÜT L 193, lk 20).
7 Määruse nr 4253/88 artikkel 17 „Fondide rahaline osalus” sätestab:
„[…]
2. Fondide rahaline osalus arvutatakse seoses abikõlblike kogukuludega või riiklike või samalaadsete (riiklike, piirkondlike või kohalike ja ühenduse tasandi) abikõlblike kogukulutustega iga tegevuse (rakenduskava, toetuskava, üldine toetus, projekt, tehniline abi, uuringud) kohta.
[…]
4. Fondide osalust rakenduskava iga üksiku meetme kohta võib diferentseerida vastavalt partnerluse raames sõlmitud kokkulepetele.”
8 Määruse nr 4253/88 artikkel 24 „Abi vähendamine, peatamine ja tühistamine” sätestab:
„1. Kui tegevuse või meetme elluviimine ei näi osaliselt ega tervikuna õigustavat selleks eraldatud abi, vaatab komisjon juhtumi asjakohasel viisil partnerluse raames läbi, nõudes eelkõige liikmesriigilt või liikmesriigi poolt tegevuse rakendamiseks määratud ametiasutustelt märkuste esitamist kindlaksmääratud aja jooksul.
2. Pärast läbivaatamist võib komisjon asjaomasele tegevusele või meetmele antavat abi vähendada või selle peatada, kui uurimise käigus ilmneb eeskirjade eiramine või tegevuse või meetme rakendamise tingimusi mõjutav oluline muudatus, mille kohta ei ole taotletud komisjoni heakskiitu.
3. Iga alusetult makstud ja sissenõudmisele kuuluv summa makstakse komisjonile tagasi. […]”
9 Määruse nr 4253/88 artikkel 25, mis reguleerib fondidest eraldatava abi rakendamist, sätestab lõikes 5:
„Arvestades kasutatavaid vahendeid ja eelarveeeskirju […], kohandab seirekomisjon kavandatud rahastamiskava, sh võimalikke ülekandeid erinevate ühenduse rahastamisallikate vahel ja sellest tulenevaid muudatusi abi määras […]
Komisjonile ja asjassepuutuvatele liikmesriikidele teatatakse neist muudatustest viivitamatult. Muudatused on kohaldatavad alates komisjoni ja asjassepuutuva liikmesriigi kinnitusest; nimetatud kinnitus tehakse kahekümne tööpäeva jooksul alates kõnesoleva teate kättesaamisest, mille kuupäeva kinnitab komisjoni kviitung.
Muud muudatused otsustab komisjon seirekomisjoni arvamuse järel, koostöös asjassepuutuva liikmesriigiga.”
Vaidluse taust
10 Komisjon eraldas 28. septembri 1995. aasta otsusega K(95) 2271 ühenduse rahalise abi ühenduse algatuse Interreg II raames käivitatud rakenduskavale, mis puudutas Saarimaa, Lotringi ja Westpfalzi piirkondi. Abi eraldamise otsuse artikkel 2 näeb ette, et otsusele lisatud „rahastamiskavas tuuakse välja rahalise abi andmise üksikasjalikud eeskirjad, sh fondide osalus kõnesolevasse programmi […] kuuluvates eri alaprogrammides ja meetmetes”. Abi eraldamise otsuse põhiosa kasutab kolmandale programmitasandile (edaspidi „meetmed või meetmerühmad”) viidates sõna „meede”, samas kui otsusele lisatud rahastamiskavas on kasutatud sellele tasandile viitamisel väljendit „meetmerühm”. Rahastamiskavas, täpsemalt nende tulpade peakirjades, kus on esitatud vastavalt ühenduse ja liikmesriigi tasutavad summad, on lisaks märgitud, et iga äratoodud summa moodustab 50% iga prioriteetse suuna ning iga meetme või meetmerühma kogukuludest.
11 Abi eraldamise otsust muudeti komisjoni 7. aprilli 1998. aasta ja 29. detsembri 1999. aasta otsustega. Viimase muudatuse järgses redaktsioonis nägi abi eraldamise otsus ette kogukulud summas 66 898 400 eurot, millest 23 726 800 eurot pidi tasuma ERF ja 42 171 600 eurot tuli tasuda liikmesriigi ametiasutustel. Igale muutmisotsusele lisatud rahastamiskava lõpus toodud seletava märkuse kohaselt oli tagatud, et ühenduse abi ei ületa 50% riiklikest kogukulutustest.
12 Programmi üksikasjalike rakenduseeskirjade järgi, mis olid ette nähtud abi eraldamise otsuses, vastutas selle rakendamise eest partnerluse raames loodav seirekomisjon. Seirekomisjonil tuli eeskätt tagada õigusnormide, sh tegevuste ja kavade abikõlblikkust reguleerivate eeskirjade järgmine ning valmistada ette ja vaadata läbi abi puudutavad võimalikud muudatused. Kõik programmi rakendamisega seotud olulised küsimused tuli otsustada ühehäälselt. Komisjon oli seirekomisjonis esindatud ning hääleõiguslik.
13 Komisjon palus 12. mai 1999. aasta kirjas, et programmi muudatused esitataks talle heakskiitmiseks enne 31. juulit 1999 osas, milles neis nähti ette kogusumma suurenemine või fondidevahelised ülekanded. Seda taotlust käsitleti seirekomitee 17. juuni 1999. aasta koosolekul. Sel koosolekul teatas komisjoni esindaja, et tuleb lõplikult kinnitada rakenduskavale eraldatava ERF‑i abi kogusumma.
14 Arvestades struktuurifondidest rahastatavate ja planeerimisperioodi 1994–1999 puudutavate programmide lõppemist 31. detsembril 1999, võttis komisjon 9. septembril 1999 vastu suunised struktuurifondide rakendusmeetmete (1994–1999) finantsaruandluse kohta (edaspidi „suunised”) ja teavitas neist liikmesriike. Saksakeelses versioonis sätestavad need suunised eeskätt järgmist:
„6. Rahastamiskavad
6.1. Kohustuste täitmise tähtaja möödumise järel ei või rahastamiskava muuta.
6.2. Programmide finantsaruandlus peab tuginema rahastamiskava kehtivale versioonile (reeglina on tegemist kolmetasandilise rahastamiskavaga: programm, alaprogramm ja meede). Liikmesriikide tehtavad väljamaksed peavad olema sama täpsusastmega kui rahastamiskavad, mis on lisatud rakendusmeetmete heakskiitmise otsustele, ning peavad seega reeglina kajastama tegelikult kantud kulusid lahtikirjutatuna meetmete tasandil.
Igast fondist meetme kohta eraldatud abisumma võib ületada 20% võrra, kui kehtivas rahastamiskavas kinnitatud alaprogrammi kogusumma ei tõuse.
[…]
7. Lõpparvestus
7.1. Liikmesriigid on kohustatud tagama kogu saadud ühenduse abisumma edastamise lõplikele abisaajatele. Arvestades, et varem on lõpparvestuses sellega seoses esinenud probleeme, jääb ühenduse abisummaks, mis arvutatakse punktis 6.2 sätestatud üksikasjalike rakenduseeskirjade alusel, madalam kahest allpool nimetatud summast:
a) summa, mis saadakse, kohaldades deklareeritud kuludele ühenduse kaasrahastamise määra, mis tuleneb meetme osas kehtivast rahastamiskavast;
b) lõplikele abisaajatele tegelikult maksmisele kuuluv ühenduse abisumma (meetme osas makstud ja maksmisele kuuluv summa) […]”
15 Seirekomisjoni 10. novembri 1999. aasta koosolekule järgnenud kirjaliku menetluse raames osutas komisjoni regionaalpoliitika ja ühtekuuluvuse peadirektoraat oma 3. mai 2000. aasta kirjas, et tal ei ole kõnealuse programmi raames heaks kiidetud projektide muudatusettepanekute osas vastuväiteid ja palus, et teda teavitataks projektide edasistest muudatustest üksnes juhul, kui tegemist on määruse nr 4253/88 artikli 24 mõttes olulise muudatusega, mis puudutab tegevuse või meetme laadi või rakendustingimusi (projekti ese, kulud, abisaajad jms) ja/või avaldab mõju ühenduse eelarvele.
16 Finantsaruandlus esitati komisjonile 20. märtsi 2003. aasta kirjaga, millele oli lisatud abisumma väljamaksmise taotlus. Saksamaa ametiasutused leidsid selles taotluses, et ühenduse koguosalus tuleb arvutada liites ühenduse osaluse igas teostatud projektis, mis tuleb omakorda arvutada kohaldades projekti kogukuludele seirekomisjoni otsustatud osalusmäära, mis oli suurema osa projektide puhul umbkaudu 50%, välja arvatud väga kulukad projektid, mille jaoks oli kinnitatud madalam osalusmäär. Et osa projektide abikõlblik kogukulu oli ettenähtust madalam, ei vastanud abisumma väljamaksmise taotluses esitatud summad neile, mis olid esitatud viimasele muutmisotsusele lisatud rahastamiskavas. Nii oli ERF‑ist rakenduskavale taotletava abi summa rahastamiskavas kõigi prioriteetsete suundade ja kõigi meetmete või meetmerühmade jaoks sätestatud summast väiksem, välja arvatud meetmerühma 3.2 puhul, mille jaoks taotletav ERF osalus ületas pisut rahastamiskavas märgitud summat.
17 27. detsembri 2006. aasta otsusega K(2006) 7271 (edaspidi „vaidlusalune otsus”) vähendas komisjon 933 691,04 euro võrra ühenduse algatuse Interreg II raames Saarimaad, Lotringi ja Westpfalzi puudutavale rakenduskavale ERF‑ist eraldatavat abi.
18 Komisjon märgib, et ühenduse fondidest toetust saavad programmid tuleb rakendada kooskõlas abi andmise otsustega ja komisjoni heakskiidetud rahastamistabelitega ning toob esile, et muudatuste tegemine ei olnud enam võimalik pärast 31. detsembrit 1999 ehk kohustuste täitmise tähtpäeva, sest programmiperiood oli juba lõppenud. Komisjon osutab, et ehkki abi eraldamise otsuses oli ERF‑i osalusmääraks kinnitatud 50% riiklikest kulutustest kogu programmi osas, nägi 7. aprilli 1998. aasta muutmisotsus iga meetme või meetmerühma jaoks ette erineva rahastamise määra. Komisjon tõdeb, et tegelik kogukulu ega ka ERF‑i osalust tähistavad summad iga meetme või meetmerühma puhul ei ole vastavuses kehtivas rahastamiskavas esitatud summadega. Ta selgitab, et olles suunistes loobunud käsitamast teatavaid kõrvalekaldeid rahastamiskavast – nii suurema kui väiksema summa poole – kui olulisi muudatusi, aktsepteerib ta nende suuniste punkti 6.2 alusel summa ületamist, kohaldades sama prioriteetse suuna sisese kompensatsioonimehhanismi näol teatavat paindlikkust. Seevastu juhul, kui summa jääb ettenähtust madalamaks, kohaldab ta suuniste punkti 7 ja piirab ühenduse osaluse kahest summast madalamaga ehk sellega, mis saadakse, kohaldades iga meetme või meetmerühma rahastamise määra tegelikele kuludele või abisaajatele tegelikult maksmisele kuuluvale summale. Mis puudutab meetmeid või meetmerühmi 1.2, 2.2, 3.1, 4.1 ja 4.2, siis keeldub komisjon tasumast Saksamaa ametiasutuste taotletud summat, mis vastab abisaajatele tegelikult maksmisele kuuluvale summale, sest selline makse võib tuua kaasa kehtivas rahastamiskavas meetmetele või meetmerühmadele ette nähtud rahastamise määra ületamise ning seega selle kava muutmise.
Menetlus ja poolte nõuded
19 Saksamaa Liitvabariik esitas kõnesoleva hagi 12. märtsil 2007 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega.
20 Saksamaa Liitvabariik palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.
Õiguslik käsitlus
22 Saksamaa Liitvabariik esitab sisuliselt kolm väidet, mis on vastavalt järgmised: määruse nr 4253/88 artikli 24 rikkumine, puudulik põhjendus ja määruse nr 2052/88 artiklis 4 sätestatud „partnerluse” eiramine.
Esimene väide, et rikuti määruse nr 4253/88 artiklit 24
Poolte argumendid
23 Saksamaa Liitvabariik väidab, et komisjon rikkus määruse nr 4253/88 artiklit 24, vähendades kõnealuse rahalise abi summat, ilma et selles sättes ette nähtud tingimused oleks täidetud. Saksamaa Liitvabariik tõdeb esiteks, et rahastamiskavas ette nähtud kogukulude ja lõplike kogukulude vahelist erinevust ning sellest tulenevaid muudatusi ERF‑i osaluse ja kogukulude suhtes ei saa pidada „olulisteks muudatusteks” määruse nr 4253/88 artikli 24 mõttes ning et komisjon andis igal juhul eelneva heakskiidu; teiseks märgib Saksamaa Liitvabariik, et komisjon jättis kasutamata kaalutlusõiguse, mille see säte andis talle ühenduse abi õigustatuse üle otsustamiseks.
24 Muudatuse olulisuse kohta väidab Saksamaa Liitvabariik esiteks, et kuna rahastamiskavad olid näitlikud ning oma laadist tulenevalt üksnes esialgsed, ei ole alust pidada iga muudatust oluliseks. Saksamaa Liitvabariik vaidlustab samuti komisjoni kinnituse vaidlusaluse otsuse põhjenduses 12, mille kohaselt tuleb komisjonil „pidada abisumma ülejäänud osa väljamaksmise taotlust vastuvõetamatuks, kui ühe või mitme meetme osas on lõpliku rahastamiskavaga võrreldes kõrvalekaldeid”. Saksamaa Liitvabariik toob selle kohta esile, et kuna rahastamiskavas on ERF‑i abisummad märgitud maksimumsuuruses, ei tuleks summa vähenemist pidada kõrvalekaldeks.
25 Saksamaa Liitvabariik väidab teiseks, et sõltumata mõiste „oluline muudatus” määratlusest ei esinenud kõnesoleva programmi rakendamisel niisuguseid muudatusi, sest seda rakendati abi eraldamise otsuse viimase redaktsiooni ja seirekomisjoni otsuste alusel. Saksamaa Liitvabariik toob selle kohta esile, et kehtiv rahastamiskava sätestas esiteks üksnes ERF‑i abi maksimumsumma ja teiseks ERF‑i osaluse, mis vastab 50%-le kogukuludele ning mis on kohaldatav programmi kõigil tasanditel ja eelkõige iga üksiku projekti tasandil, ning märgib, et neid piire ei ületatud.
26 Saksamaa Liitvabariik vaidlustab komisjoni kinnituse vaidlusaluse otsuse põhjendustes 2 ja 13, mille järgi abi eraldamise otsuse muutmise otsustega muudeti rahastamiskava nii, et see nägi ette meetme või meetmerühma tasandil kohaldatavad rahastamise ülemmäärad, mis jäävad alla 50%. Saksamaa Liitvabariik tõdeb, et nende otsustega üksnes suurendati või vähendati maksimaalset abisummat iga meetme või meetmerühma osas, aga ettenähtud osalusmäär ehk maksimaalselt 50% kogukuludest jäi samaks, nagu tuleneb nende otsuste lisades asuvates rahastamiskavades sisalduvaist selgitavatest märkustest, mille kohaselt oli tagatud, et ühenduse vahendid ei ületa 50% riiklikest kogukulutustest (vt eespool punkt 11). Saksamaa Liitvabariik kinnitab, et vaatamata tõsiasjale, et neis kavades oli ette nähtud liikmesriigi kulude tõus, viis see tõus üksnes ERF‑st kaasrahastatava osa raamatupidamisliku vähendamiseni ega päädinud erimäära kehtestamisega igale meetmele või meetmerühmale.
27 Saksamaa Liitvabariik väidab sellest lähtuvalt, et määrasid, millele komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1 ja 13 osutab, ei kinnitatud muutmisotsustes ja need tulenevad lihtsalt asjaolust, et teatud projektide jaoks kinnitas seirekomisjon ERF‑i abi määra, mis jäi alla 50% ülemmäära, nii et muutmisotsuste rahastamiskavades eri meetmete ja meetmerühmade osas märgitud kumuleeritud väärtused jäävad igal juhul sellest ülemmäärast allapoole.
28 Kolmandaks väidab Saksamaa Liitvabariik, et komisjon ei või otsustada – nii nagu ta teeb seda vaidlusaluse otsuse põhjendustes 17 ja 21 – suuniste punkti 7a alusel, et projekti ettenähtud kulude ja tegelike kulude vaheline erinevus on oluline muudatus määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 mõttes, sest suunised sellele sättele ei viita ega saa seega olla ERF‑i abisumma vähendamise õiguslik alus. Saksamaa Liikmesriik lisab, et suunised võeti vastu alles 1999. aasta septembris ja seega ei saanud nendega enam ümber teha kogu programmi, mis oli käigus alates 4. novembrist 1994. Lisaks rõhutas komisjon ise vaidlusaluse otsuse põhjenduses 24, et suunised on oma laadilt institutsioonisisene akt.
29 Igal juhul leiab Saksamaa Liitvabariik, et isegi kui nõustuda suuniste punkti 7a kohaldamisega, ei ole abisumma vähendamine käesolevas asjas põhjendatud. Saksamaa Liitvabariik tuletab selles osas meelde, et madalaima summa valimine, mis on ette nähtud suuniste punktides 7a või 7b, on suuniste punkti 7.1 järgi vajalik, et tagada „kogu saadud ühenduse abisumma edastami[n]e lõplikele abisaajatele”. Kõnealune liikmesriik järeldab sellest, et punktis 7a silmas peetud summal on lõplikule abisaajale makstava summa suhtes üksnes näitlik väärtus ning märgib, et see punkt ei sisalda seega mingit iseseisvat eeskirja abi vähendamise kohta. Saksamaa Liitvabariik kinnitab, et vaidlusaluse programmi puhul vastab näitlik summa ERF‑ist eraldatavale abisummale juhul, kui rahastamise määr ei ületa 50% kogukuludest. Neil kaalutlustel väidab see liikmesriik, et kõnesoleval juhul võtab komisjon arvesse kolme erinevat summat, arvestades iga kord üksnes madalaimat.
30 Neljandaks väidab Saksamaa Liitvabarik, et ka komisjon ise ei leidnud programmi rakendamise ajal, et kulude erinevused projektitasandil oleksid olnud olulised, sest liikmesriigi hinnangul märkis komisjon 12. mai 1999. aasta kirjas (vt punkt 13 eespool), et talle tuleb esitada üksnes fondide koguosaluse tõusu või fondidevahelisi ülekandeid puudutavad muudatused. Lisaks kinnitas komisjon liikmesriigi väitel oma 3. mai 2000. aasta kirjas (vt punkt 15 eespool), et projektide tavapärased muudatused ei ole „olulised muudatused” määruse nr 4253/88 artikli 24 mõttes.
31 Komisjoni väidetava nõusoleku kohta toob Saksamaa Liitvabariik teiseks välja, et isegi kui eeldada, et kõnesolevate muudatuste näol on tegemist komisjoni heakskiitu vajavate oluliste muudatustega, tuleb pidada neid komisjoni poolt heaks kiidetuks, sest need lähtuvad seirekomisjoni kokkuleppest ja seirekomisjonis on ka komisjoni esindaja, kes tegutseb seal selle institutsiooni pädevuses. Saksamaa Liitvabariik väidab selles osas, et määruse nr 4253/88 artikli 17 lõige 4, mis lubab üksikprojekte käsitlevate kokkulepete sõlmimist, ei keela seirekomisjonil kinnitada ERF‑i abisummat koostöös komisjoniga.
32 Mis puudutab kolmandaks komisjoni kaalutlusõiguse kasutamata jätmist, siis väidab Saksamaa Liitvabariik, et isegi kui rahastamiskava ja abi väljamaksmise taotluse vahelisi erinevusi tuleb pidada olulisteks muudatusteks, millel puudub komisjoni heakskiit, on selle heaksiidu küsimata jätmise näol tegemist üksnes menetluseeskirjade rikkumisega, millega vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei saa õigustada ERF‑i rahalise abi vähendamist ja keeldumist abisumma jäägi väljamaksmisest. Saksamaa Liitvabariigi hinnangul oleks komisjon pidanud arvestama oma otsuse mõju toetust saavatele projektidele, mis viidi läbi plaanipäraselt. Saksamaa Liitvabariik lisab, et komisjon ei selgitanud ei meetmete, meetmerühma ega projektitasandi osas, miks seirekomisjoni määratud ja abi väljamaksmise taotluses märgitud summad ei olnud enam õigustatud.
33 Komisjon vaidlustab kõik esitatud argumendid.
Esimese Astme Kohtu hinnang
34 Saksamaa Liitvabariigi argumente arvestades tuleb järgnevalt välja selgitada, kas rahastamiskavas ette nähtud summade ja abi väljamaksmise taotluses näidatud summade erinevus on oluline muudatus määruse nr 4253/88 artikli 24 mõttes, kui käesolevas asjas andis komisjon sellele muudatusele eelneva heakskiidu ning kui ta lõpuks jättis kasutamata kaalutlusõiguse, mis oli talle selle sättega antud ühenduse abi õigustatuse üle otsustamiseks.
35 Mis puudutab esiteks oluliste muudatuste esinemist määruse nr 4253/88 artikli 24 mõttes, siis väidab Saksamaa Liitvabariik sisuliselt, et rahastamiskavas ette nähtud kulude ja tegelike kulude vahelised erinevused ei kujuta endast olulisi muudatusi seetõttu, et esiteks on abi eraldamise otsuse lisas asuv rahastamiskava üksnes näitlik; teiseks ei riku need erinevused abi eraldamise otsuse viimases redaktsioonis ning seirekomisjoni poolt ettenähtud tingimusi; kolmandaks ei võimalda suuniste punkt 7a määratleda vaidlusaluseid erinevusi oluliste muudatustena ja lõpuks möönis komisjon ise selle liikmesriigi väitel, et erinevused projektitasandil ei ole olulised muudatused.
36 Abi eraldamise otsusele lisatud rahastamiskava väidetavat näitlikkust ja esialgsust käsitledes tuleb esiteks viidata Esimese Astme Kohtu 9. septembri 2008. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑349/06, T‑371/06, T‑14/07, T‑15/07 ja T‑332/07: Saksamaa vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), täpsemalt selle kohtuotsuse punktidele 60–64, milles lükati tagasi Saksamaa Liitvabariigi argumentatsioon, mis oli sisuliselt identne käesolevas asjas esitatuga (vt selle kohta seoses ühenduse kohtu õigusega põhjendada lahendit viitega sisuliselt identse küsimuse kohta tehtud varasemale lahendile, Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑229/04: Crailsheimer Volksbank, EKL 2005, lk I‑9273, punktid 47–49, ja Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑47/03: Sison vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 102). Viidatud kohtuotsuses sedastas Esimese Astme Kohus, et kohaldatavatest õigusnormidest – sellisena, nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas – tuleneb, et iga struktuurifondidest saadavat rahalist abi tuleb kasutada vastavalt selle heakskiitmise otsusele ja eelkõige rahastamiskavale otsuse lisas ning seega toob komisjoni heakskiidetud rahastamiskava muutmine tema nõusolekuta põhimõtteliselt kaasa asjassepuutuvale programmile eraldatud abisumma vähendamise.
37 Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, mille kohaselt seirekomisjon võib muuta rahastamiskava, esitamata neid muudatusi komisjonile, kui muudatused ei nõua programmile täiendavate vahendite eraldamist. Tuleb tõdeda – nagu ilmneb selgelt ka määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikest 5 –, et rahastamiskava igast muudatusest tuleb pärast seda, kui seirekomisjon on selle vastu võtnud, teatada kinnituse saamiseks kas komisjonile ja asjassepuutuvale liikmesriigile või peab selle vastu võtma pärast seirekomisjoni arvamust komisjon ise koostöös asjassepuutuva liikmesriigiga. Sellest tuleneb, et rahastamiskavas ei või teha ühtki muudatust ilma komisjoni eelneva või a posteriori heakskiiduta.
38 Mis puudutab teiseks Saksamaa Liitvabariigi argumenti, et rahastamiskavas osutatud summade ja lõppsummade vahelised erinevused ei riku abi eraldamise otsuse viimases redaktsioonis sätestatud tingimusi, sest kohaldatav osalusmäär ei ületa eeskätt kogukulude 50% ülemmäära, tuleb märkida, et selle argumendiga soovis Saksamaa Liitvabariik vaidlustada vaidlusaluses otsuses sisalduva kinnituse, et abi eraldamise otsus nägi viimases redaktsioonis iga meetme või meetmerühma jaoks ette osaluse erimäära, mis jäi enamikul juhtudel alla 50%.
39 Selle kohta tuleb märkida, et osalusmäärad, millele komisjon vaidlusaluses otsuses viitab, on selgunud ERF‑i abisummade ja iga meetme või meetmerühma jaoks rahastamiskavas ette nähtud summade suhtena. Tuleb tõdeda, et arvutades ERF‑i osalusmäära rahastamiskavas ette nähtud summadest lähtudes, rakendas komisjon üksnes määruse nr 4253/88 artikli 17 lõiget 2, mille järgi ERF‑i osalus kinnitatatakse protsendimäärana ja arvutatakse kas kogukulude või kõikide abikõlblike riiklike kulutuste alusel, nii nagu need on näidatud rahastamiskavas (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑65/04: Nuova Gela Sviluppo vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 82).
40 Ehkki on tõsi, et määruse nr 4253/88 artikli 17 lõike 2 lähtepunkt on ühtne osalusmäär kogu tegevuse puhul (rakenduskava, toetuskava jms), lubab määruse artikli 17 lõige 4 sõnaselgelt osalusmäära kinnitamist üksikute või erimeetmete jaoks, kusjuures „üksikud meetmed” selle sätte tähenduses peavad tingimata vastama mõnele rahastamiskavas näidatud programmitasandile. Õigupoolest tuleneb kohtupraktikast, et ühenduse osalusmäär kuulub abi käsitlevate eeskirjade hulka, mis täpsustatakse abi eraldamisel ja mille hilisemale muutmisele kohaldatakse määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud menetlusi (eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Nuova Gela Sviluppo vs. komisjon, punkt 92). Selline tõlgendus on lisaks ainsana kooskõlas määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikega 5, mis näeb ette, et abi eraldamise otsusele lisatud rahastamiskavade kohandused toovad kaasa muudatuse abi määras ja annab seega selgelt mõista, et sellise abi määrad nähakse ette rahastamiskavas ning et nende määrade muudatused kaasnevad automaatselt teiste kavas tehtud muudatustega. Lisaks tuleb tõdeda, et sellise juhtumi puhul, nagu on kõne all käesolevas asjas, kus lõppkulud on rahastamiskavas ettenähtutest madalamad, on üksnes eespool kirjeldatud viisil võimalik jaotada vähenenud kulusumma ühenduse ja liikmesriikide vahel samas proportsioonis kui see, mille ulatuses nad oleksid kandnud kulusid juhul, kui need oleksid olnud sellises suurusjärgus, nagu oli ette nähtud partnerluse raames koostatud rahastamiskavas.
41 Eeltoodust tuleneb, et Saksamaa Liitvabariik ei saa väita, et liikmesriigi ja ühenduse poolt eri meetmete või meetmerühmade kohta tasutavate summade muutmine, mis otsustati muutmisotsustes, ei toonud kaasa muutust ERF‑i osalusmääras vastavate meetmete või meetmerühmade puhul, tekitades nii uued osalusmäärad, mis enamikul juhtudel olid madalamad kui 50%. Nõustuda nimetatud liikmesriigi väitega, et kinnitati üksnes ühtne 50% ülemmäär, tähendaks nõustumist sellega, et ERF‑ist eraldatava lõpliku abisumma saab määrata kindlaks vaid programmi lõppedes, mis oleks vastuolus kohaldatavate õigusnormidega, nii nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas (vt punkt 39 eespool).
42 Eelnevat arvesse võttes ei oma asjas tähtsust tõik, et muutmisotsuste põhjendustes ei ole sõnaselgelt osutatud, et ettenähtud kogukulude ja ühenduse osaluse uus suhe tähendab, et iga meetme või meetmerühma jaoks kehtiv erimäär asendatakse ühtse 50% määraga, sest selline asendus tuleneb otse õigusnormidest. Lisaks on alust märkida, nagu tõdeb ka komisjon, et kõnealuste otsuste põhistuses on viidatud määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikele 5.
43 Lõpuks on kohane nentida, et osaluse erimäära kinnitamine iga meetme või meetmerühma kohta ei tähenda, et muutmisotsused tõid kaasa ERF‑ist eraldatava abisumma vähendamise, sest – nagu rõhutab komisjon – see oleks makstud välja täies mahus, kui programmi lõppkulud oleksid olnud neist otsustest tulenevas rahastamiskavas ettenähtud suurusjärgus.
44 Sellist järeldust ei sea kahtluse alla Saksamaa Liitvabariigi argumendid, mille järgi käesolevas asjas oli esiteks muutmisotsustele lisatud rahastamiskavades märgitud, et on tagatud, et ühenduse vahendid ei ületa 50% riiklikest kogukuludest, ja teiseks viidi rakenduskava ellu kooskõlas seirekomisjoni otsustega.
45 Väite kohta, mis puudutab muutmisotsustele lisatud rahastamiskavades sisalduvat selgitavat märkust, mille järgi oli tagatud, et ühenduse vahendid ei ületa 50% riiklikest kogukulutustest, tuleb sarnaselt komisjoniga tõdeda, et selline märge ei takista asumast seisukohale, et abi eraldamise otsus nägi muudetud kujul teatavate meetmete või meetmerühmade jaoks ette 50% madalama osalusmäära, sest 50% ülemmäärast tuli kinni pidada üksikute projektide tasandil. Nii ei oleks olnud võimalik rahastada projekti oluliselt 50% ületavas määras ja näha ette sellest määrast palju madalamaid osalusmäärasid teiste sama meetme või meetmerühma kuuluvate projektide jaoks, isegi kui meetme või meetmerühma jaoks ette nähtud üldmäärast oli kinni peetud.
46 Argumendi kohta, mille järgi rakenduskava viidi ellu kooskõlas seirekomisjoni otsustega, piisab märkimast, et vaidlusalusest otsusest ja sellele lisatud tabelist ilmneb selgesti, et seda rakenduskava ei viidud ellu kooskõlas seirekomisjoni otsustega, sest üht osa kõnealusele programmile eraldatud vahenditest lõpuks ei kasutatudki. Nagu tõdeb komisjon, põhjustas käesoleva vaidluse nimelt asjaolu, et programmi ei viidud täielikult ellu, nii nagu oli ette nähtud, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele viisis, kuidas tuleks arvutada ühenduse osalus, kui programmi kogukulud on ettenähtust madalamad. Projektide nõuetekohane elluviimine on loomulikult oluline, ent sellest ei piisa kava nõuetekohase rakendamise konstateerimiseks; abi eraldamise otsuses kinnitatud tingimuste, sh osalusmäärade järgimine on sel puhul samuti vältimatu.
47 Mis puudutab kolmandaks argumenti, et suuniste punkt 7a ei võimalda määratleda vaidlusaluseid kõrvalekaldeid oluliste muudatustena, tuleb kõigepealt märkida – nagu selgub ka vaidlusaluse otsuse teisest volitusest ja põhjendusest 28 –, et komisjon ei tuginenud abi vähendamise otsuses suunistele, vaid määruse nr 4253/88 artiklile 24. Suunistega meenutas komisjon liikmesriikidele vaid seda, kuidas tema tõlgendab kohaldatavaid sätteid ja teatas neile, et oli talle määruse nr 4253/88 artikliga 24 antud kaalutlusõiguse alusel otsustanud aktsepteerida teatavatele tingimustele vastavaid kõrvalekaldeid, nagu oli märgitud ka otsuse põhjenduses 15. Olles võtnud liikmesriikidele edastatud teatega kohustuse kasutada oma kaalutlusõigust, et rakendada määruse nr 4253/88 artiklit 24 kooskõlas suunistes ette nähtud kriteeriumidega, põhjendas komisjon vaidlusalust otsust muidugi viitega neile kriteeriumidele, ent see ei tähenda, et suunised on vaidlusaluse otsuse õiguslik alus. Veelgi enam, suuniste vastuvõtmine alles 1999. aasta septembris ei tähenda vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väidetele, et nende vastuvõtmine nõudis käigusolevate programmide ümbertegemist. Nagu on sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktides 36–46, tulenes rahastamiskava kohustuslikkus ja meetme või meetmerühma kaupa kinnitatud osalusmäära olemasolu kohaldatavatest õigusnormidest, nii et suuniste punkt 7, mille sisu ei näi kuidagi nende sätetega vastuolus olevat, ei nõudnud programmide vähimatki muutmist.
48 Igal juhul tuleb sedastada, et komisjon ei kohaldanud käesolevas asjas suuniste punkti 7 ekslikult, sest nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 39–46, ei saa suuniste punktis 7a viidatud „ühenduse kaasfinanatseerimise määra, mis tuleneb meetme osas kehtivast rahastamiskavast” mõista teisiti, kui viitavana sellisele rahastamise määrale, mis on arvutatud vastavalt ühenduse osaluse ja rahastamiskavas iga meetme või meetmerühma jaoks ette nähtud – ja komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1 välja toodud – kogukulude suhtele; seda ei saa mõista viitena ühtsele 50% ülempiirile.
49 Mis puudutab viimaseks argumenti, mille kohaselt komisjon tunnustas, et erinevused projektitasandil ei ole olulised muudatused, tuleb märkida, et komisjoni 12. mai 1999. aasta kirjas (vt eespool punkt 13) esitatud palve, et kogusumma tõusu või fondidevahelisi ülekandeid ette nägevad muudatused esitataks heakskiidu saamiseks komisjonile enne kindlat kuupäeva, ei tähenda, et oleks langetatud otsus, mille kohaselt liikmesriigi ametiasutused võivad teha programmis piiramatult muid muudatusi, hoolimata seirekomisjonile määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikes 5 sätestatud kohustusest teatada komisjonile igast muudatusest ja oodata viimase kinnitust. Samuti ei tulene 3. mai 2000. aasta kirjast (vt eespool punkt 15), et projektide muudatused ei kuulu ühelgi juhul määruse nr 4253/88 artikli 24 kohaldamisalasse. Vastupidi, selles kirjas osutab komisjon selgelt, et projektide muudatustest ei tule talle teatada vaid siis, kui puuduvad olulised muudatused ja mõju ühenduse eelarvele. Nagu rõhutab komisjon, mahuvad projektitasandi kõrvalekalded määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 kohaldamisalasse vaid siis, kui need põhjustavad kõrvalekaldeid rahastamiskavas märgitud summadest.
50 Mis puudutab teiseks komisjoni väidetavat heakskiitu kõnealustele muudatustele, ei saa nõustuda Saksamaa Liitvabariigi argumendiga, mille kohaselt komisjoni esindaja kohalolek seirekomisjonis ja tema aktiivne osalus programmi rakendamisel olid samaväärsed kui komisjoni heakskiit tehtud muudatustele. Määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikest 5 ilmneb selgesti, et ehkki seirekomisjon on küll põhimõtteliselt pädev rahastamiskava kohandama, kui see ei too kaasa programmi kogukulude tõusu, tuleb igast tehtud muudatusest teatada viivitamatult komisjonile ja asjassepuutuvale liikmesriigile ja see on kohaldatav alles nendepoolse kinnituse saamisest. Tuleb tõdeda, et selle sätte ainuvõimaliku tõlgenduse kohaselt ei ole komisjoni esindaja seirekomisjonis „komisjon” selle sätte mõttes, sest arvestades tema osalust seirekomisjonis, ei oleks sel juhul mingit mõtet kohustusel teatada seirekomisjoni otsusest pärast selle vastuvõtmist ega kohustusel oodata komisjoni kinnitust.
51 Lisaks on vaieldamatu, et määruse nr 4253/88 artikli 25 lõike 5 kolmanda lõigu alusel vastu võetud kaks abi eraldamise otsuste muutmise otsust võttis vastu komisjon kollegiaalorganina, mitte tema esindaja seirekomisjonis, sest seirekomisjonil puudub nende vastuvõtmiseks pädevus. Viiteid „komisjonile” määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikes 5 ei tule tõlgendada nii, et nendega peetakse sõltuvalt arutlusel olevast lõigust teise võimalusena silmas kollegiaalorganit või tema esindajat seirekomisjonis.
52 Neil kaalutlustel tuleb otsustada, et komisjoni heakskiit seirekomisjoni otsustatud muudatusele on kindel vaid siis, kui muudatusest teatati talle heakskiidu saamiseks ametlikult (vt selle kohta eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Nuova Gela Sviluppo vs. komisjon, punktid 64 ja 66; vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 22. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑282/04: Itaalia vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 72 ja 78). Kuna Saksamaa Liitvabariik ei teatanud komisjonile käesolevas asjas arutlusel olevatest muudatustest, ei saa ta ka väita, et need on heaks kiidetud.
53 Mis puudutab kolmandaks Saksamaa Liitvabariigi argumenti, mille kohaselt komisjon ei teostanud talle määruse nr 4253/88 artikliga 24 antud kaalutlusõigust, täpsemalt argumenti, mille kohaselt komisjoni tuvastatud muudatustele tema heakskiidu taotlemata jätmine on üksnes menetluseeskirjade rikkumine, mis ei õigusta abi vähendamist ja nõuetekohaselt elluviidud projektide rahastamise ohtuseadmist, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi õigustab ühenduse abi reguleerivate liikmesriigi või ühenduse – sh rahandusalaste –õigusnormide rikkumine eraldatud rahalise abi vähendamist või tühistamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑8027, punktid 29–34, ja 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑240/03 P: Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑731, punktid 76 ja 97). Siinkohal on alust märkida, et Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (FEOGA) rahastatavate maaelu arengukavadega seoses sedastas Esimese Astme Kohus eespool punktis 52 viidatud kohtuotsuses Itaalia vs. komisjon (punktid 72 ja 78), et määruse nr 4253/88 artikli 25 lõikega 5 sisuliselt väga sarnase sätte eiramine Itaalia Vabariigi poolt tõi kaasa rakenduskavale antud abi vähendamise.
54 Tuleb märkida, et tunnistada vastavalt Saksamaa Liitvabariigi taotlusele, et kuna Saksamaa rikkus üksnes menetluseeskirju, ei või komisjon abi vähendada, sest see mõjutaks nõuetekohaselt elluviidud projekte, tähendaks jätta tagajärgedeta see, et Saksamaa Liitvabariik rikkus oma kohustust viia rakenduskava ellu vastavalt komisjoni heakskiidu saanud rahastamiskavale. Niisugune lahendus võtaks nimetatud kohustuselt mõtte, sest sel juhul tuleks liikmesriigi ametiasutusel kogu rahastuse saamiseks üksnes tõendada teatavate projektide nõuetekohast elluviimist, sõltumata sellest, kas on järgitud komisjoniga kokku lepitud rahastamiseeskirju.
55 Igal juhul tuleb nentida, et vaidlusalune otsus ei ohusta elluviidud projektide rahastamist. Kuna kõnealuse rakenduskava kulud on ettenähtust madalamad, võivad liikmesriigi ametiasutused kasutada ühe osa niiviisi kokkuhoitud riiklikke vahendeid nõuetekohaselt elluviidud projektide täiendavaks rahastamiseks.
56 Sellega seoses ei oma tähtsust tõsiasi, millele Saksamaa Liitvabariik juhtis tähelepanu kohtuistungil Esimese Astme Kohtu küsimusele vastates ja mille kohaselt on liikmesriigi makstav summa kolme siseriikliku ametiasutuse eelarves, sest tegemist on ühenduse algatuse Interreg II raames väljatöötatud programmiga. Tõsiasi, et arvestades eri siseriiklike asutuste suhteid peab teostamata projekte finantseerima üks asutus ja elluviidud projekte teine, ei ole takistuseks tõdemusele, et teatavate projektide teostamata jäämise tulemusena kokku hoitud riiklikke vahendeid võib kasutada elluviidud projektide täiendavaks rahastamiseks.
57 Kui kõnealustel projektidel on tõepoolest piiriülene tähtsus, mis peaks iseenesest olema igal ühenduse algatuse Interreg II rakenduskava raames rahastataval projektil, võib liikmesriigi ametiasutus, kelle projekte ei teostatud või kelle projektid osutusid vähem kulukaks, otsustada tasuda osa liikmesriigi poolt neile projektidele makstavast summast, mis viidi ellu vastavalt eeskirjadele. Igal juhul tuleb tõdeda, et rakenduskava toetamise taotlused esitavad vastava programmi sihtalade pädevad siseriiklikud asutused koos ning abi eraldamise otsustes tehakse vahet üksnes ühenduse ja liikmesriigi tasutaval summal, eristamata sealjuures iga siseriikliku ametiasutuse tasutavaid summasid.
58 Kõike eeltoodut arvestades ei saa Saksamaa Liitvabariigi esimese väitega nõustuda.
Teine väide, et põhjendus on puudulik
Poolte argumendid
59 Saksamaa Liitvabariik väidab komisjoni viite kohta suuniste punktile 6.2, mis sisaldub vaidlusaluse otsuse põhjenduses 16, et see ei selgita, miks kõrvalekalle „ülespoole” võrreldes rahastamiskavas ette nähtud kuludega kuulub suuniste kohaldamisalasse, ent kõrvalekalle „allapoole” on oluline muudatus määruse nr 4253/88 artikli 24 lõike 2 mõttes. Saksamaa Liitvabariik väidab, et kui komisjon oleks käesolevas asjas kohaldanud suunistes ette nähtud 20% paindlikkust, ei oleks mingit vähendamist toimunud. Liikmesriik lisab sellega seoses, et on iseäranis arusaamatu, miks komisjon paindlikkuse kohaldamata jättis, sest komisjoni hinnangul oleks nõuetekohase taotluse esitamise korral olnud võimalik kogu ERF‑i abi välja maksta ka sellele eeskirjale tuginemata (vaidlusaluse otsuse põhjendus 20). Saksamaa Liitvabariik kinnitab, et ei mõista, miks komisjon, kes omistas vaidlusaluses otsuses põhjapaneva tähtsuse rahastamiskavas iga meetme või meetmerühma jaoks ette nähtud rahastamise määradele, ei aktsepteeri suuniste kohaldamist, et võimaldada – selle asemel, et kavas ette nähtud abi 20% võrra ületada – rahastamise määra samaväärset ületamist ja seda juhul, kui taotletav summa on kavas ette nähtud abisummast madalam.
60 Vaidlusaluse otsuse lisas asuva tabeli kohta väidab Saksamaa Liitvabariik, et see on arusaamatu ja tõdeb, et selle põhjuseks võib olla asjaolu, et selgitusi ega tulpade pealkirju ei koostatud menetluse keeles ehk saksa keeles. Saksamaa Liitvabariik väidab, et teise põhjendamisvea tingis nõukogu 15. märtsi 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), artikli 3 rikkumine. Saksamaa Liitvabariik vaidlustab komisjoni väite, et tabelis ära toodud matemaatilised valemid on selged.
61 Komisjon väidab, et vaidlusaluse otsuse põhjendus ei ole puudulik.
Esimese Astme Kohtu hinnang
62 Vaidlusaluse otsuse põhjenduse 16 kohta väidab Saksamaa Liitvabariik esiteks, et komisjon ei selgita, miks on aktsepteeritav kõrvalekalle „ülespoole” võrreldes rahastamiskavas ettenähtud kuludega, ent kõrvalekalle „allapoole” on oluline muudatus määruse nr 4253/88 artikli 24 mõttes. Tuleb märkida, et komisjon osutab vaidlusaluse otsuse põhjendustes 12 ja 15, et igasugune kõrvalekalle nii üles- kui ka allapoole on oluline muudatus. Seejärel märgib komisjon selle otsuse põhjenduses 16, et kõrvalekaldeid ülespoole võib aktsepteerida tingimusel, et nende ulatus on piiratud (20% asjassepuutuvale meetmele ettenähtud summast) ning et need kompenseeritakse alaprogrammi/prioriteetse suuna sisese vastava langusega nii, et „alaprogrammile eraldatav summa […] ei tõuse”. Neil kaalutlustel tuleb sedastada, et komisjon ei leidnud, et kõrvalekalded „ülespoole” on alati lubatud ja „allapoole” mitte, ja seega ei saanud vaidlusalune otsus vastavasisulist põhjendust sisaldada.
63 Teiseks väidab Saksamaa Liitvabariik, et komisjon ei selgita, miks ta ei kohaldanud käesolevas asjas 20% paindlikkust, mis on ette nähtud suuniste punktis 6. Sellega seoses tuleb märkida, et suuniste punktist 6.2 ja vaidlusaluse otsuse põhjendusest 19 ilmneb vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väidetele, et 20% paindlikkust kohaldati, ent see oli võimalik vaid prioriteetse suuna 3 puhul, sest vaid selle suuna puhul esines meede või meetmerühm, mille osas rahastamiskavas ette nähtud summat ületati. Sellise selgituse korral on selge, et teiste suundade suhtes ei saanud suuniseid kohaldada, sest üks nende kohaldamise tingimus ehk ettenähtud summa ületamine vähemalt ühe meetme või meetmerühma osas ei olnud täidetud.
64 Kolmandaks kinnitab Saksamaa Liitvabariik, et ta ei mõista, miks komisjon ei kohalda suuniseid nii, et aktsepteeritaks meetme või meetmerühma osas kinnitatud osalusmäära 20% ületamist, kui sellega ei kaasne prioriteetse suuna jaoks ette nähtud abisumma ületamist, samuti nagu suuniste punkti 6.2 järgi meetme või meetmerühma jaoks ette nähtud abisumma ületamist, kui sellega ei kaasne prioriteetse suuna jaoks ette nähtud abisumma ületamist. Sellega seoses tuleb tõdeda, et Saksamaa Liitvabariik taotleb suuniste kohaldamist teatava analoogia alusel. Komisjon on siiski osutanud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 24, et suuniseid kui komisjoni teenistustele adresseeritud juhiseid tuleb kohaldada kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, nii et neid ei saa kohaldada Saksamaa Liitvabariigi programmide suhtes teisiti kui teiste liikmesriikide programmide suhtes. Järelikult on vaidlusalune otsus selles osas piisavalt põhjendatud.
65 Seejärel märgib Saksamaa Liitvabariik vaidlusalusele otsusele lisatud tabeli kohta, et see on arusaamatu, sest selgitused ega tulpade pealkirjad ei ole koostatud saksa keeles, ning vaidlustab komisjoni väite, et seal sisalduvaid matemaatilisi valemeid on lihtne mõista. Siinkohal on piisav, kui sedastada sarnaselt komisjoniga, et Saksamaa Liitvabariigi hagiavalduses sisalduvaist viidetest tabeli sisule ilmneb, et ta on sellest õigesti aru saanud. Lisaks on alust tõdeda, et vaidlusaluse otsuse põhiosas esitatud põhjendus võimaldab mõista iga meetme või meetmerühma osas sooritatud arvutustehet ning põhjusi, miks Saksamaa Liitvabariigi taotletud summa sai heakskiidu või ei saanud seda.
66 Neil kaalutlustel ei saa Saksamaa Liitvabariigi teise väitega nõustuda.
Kolmas väide, et „partnerlust” eirati
Poolte argumendid
67 Saksamaa Liitvabariik väidab, et kuna vaidlusalune programm töötati välja ühiselt ja projektidele eraldatavad summad kinnitati vastavalt programmile, muudab komisjon ettenähtud tingimustest kõrvale kaldudes ühepoolselt ERF‑i abi ega austa „partnerlust”.
68 Saksamaa Liitvabariigi väitel tähendab komisjoni kohaldatav arvutusmeetod, et ühegi kõnealuse projekti jaoks ei ole üldine rahastamine enam tagatud, sest pädevad teenistused ja projekti eest vastutavad isikud ei saa määrata ERF‑i abisumma suurust kindlaks enne 31. detsembrit 2001 ehk kulude kokkuarvestamise kuupäeva ja abisumma väljamaksmise taotluse esitamist.
69 Saksamaa Liitvabariik väidab, et komisjon ei austa „partnerlust” lisaks seetõttu, et tema käitumine on vastuolus õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, arvestades seda, et komisjoni esindaja seirekomisjonis ei selgitanud partneritele rahastamistabelites näidatud summade tähendust enne kohustuste täitmise tähtaja möödumist, samuti ei olnud ohus seirekomisjonis otsustatud projektide rahastamine. Repliigis kinnitab Saksamaa Liitvabariik, et komisjon soovib oma osalust seirekomisjonis minimeerida. Liikmesriik väidab, et programmi rakendamisel oli see osalus tooniandev ja kinnitab, et projektides ERF‑i osaluse kindlaksmääramisel vastavalt seirekomisjoni kodukorrale tegi komisjon koostööd õigusliku raamistiku piires. Saksamaa Liitvabariik on seisukohal, et komisjoni kasutatud arvutusmeetod on seevastu vastuolus seirekomisjoni otsustega ega ole siduv – vähemalt juhtudel, mille puhul komisjon võttis eelnevalt osa seirekomisjoni vastupidiste otsuste langetamisest.
70 Saksamaa Liitvabariik lisab, et „partnerlus” eeldab, et komisjon lubab programmi rakendamist puudutava põhimõttelise erimeelsuse korral abi väljamaksmise taotlust parandada.
71 Komisjon vaidlustab need argumendid.
Esimese Astme Kohtu hinnang
72 Kõigepealt tuleb meentutada, et määruse nr 2052/88 artikli 4 lõike 1 järgi (vt eespool punkt 3), kasutatakse mõistet „partnerlus” rõhutamaks, et „[ühenduse tegevus] tugineb tihedaile konsultatsioonidele komisjoni, asjassepuutuva liikmesriigi ning selle liikmesriigi […] määratud […] pädevate asutuste ja organite vahel”. Partnerlus hõlmab eelkõige tegevuse ettevalmistamist, rahastamist, seiret ja hindamist ning seda teostatakse järgides täielikult kõigi partnerite vastavaid institutsioonilisi, seaduslikke ja finantsilisi volitusi.
73 Mis puudutab järgmiseks Saksamaa Liitvabariigi argumenti, mille kohaselt komisjon ei austanud „partnerlust”, sest ta muutis väidetavalt ühepoolselt ERF‑i abi tingimusi, tuleb tõdeda, et esimese väite uurimisel ilmneb, et vastupidi Saksamaa Liitvabariigi väidetele ei kaldunud komisjon abi eraldamise otsuse viimases redaktsioonis sätestatud tingimustest kõrvale ega muutnud järelikult ühepoolselt ERF‑i abi tingimusi. Arvestades lisaks, et rahastamismäärad olid kinnitatud abi eraldamise otsuses, ei saa samuti väita, et arvutusmeetod, mida komisjon kasutas kooskõlas kohaldatava õiguse ja abi lõppsumma eraldamise otsusega, toob kaasa selle, et ühenduse abisummat ei ole võimalik eelnevalt kindlaks määrata.
74 Argumendi kohta, et komisjoni tegevus on vastuolus õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, arvestades seirekomisjoni kuuluva komisjoni esindaja käitumist, piisab meenutamast, et väljakujunenud kohtupraktika järgi eeldab õiguspärase ootuse teke, et selleks volitatud isik on andnud täpseid ja kohaldatavate õigusnormidega kooskõlas olevaid kinnitusi (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑203/97: Forvass vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑129 ja II‑705, punkt 70, ja 30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑347/03: Branco vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2555, punkt 102). Lisaks sellele, et täpse kinnitusena ei ole võimalik käsitada asjaolu, et komisjoni esindaja seirekomisjonis ei hoiatanud rahastamise määra olemasolu eest meetmete või meetmerühma tasandil, ilmneb toimikust, et komisjoni esindaja taandas end projekte puudutavate otsuste vastuvõtmisest, et mitte ennetada komisjoni siseauditi otsust, kusjuures nagu selgub ka eespool toodud käsitlusest, ei ole need „kinnitused” ühelgi juhul kooskõlas kohaldatava õigusega.
75 Mis puudutab viimaseks Saksamaa Liitvabariigi argumenti, et komisjon peaks lubama abi väljamaksmise taotluse parandamist, tuleb märkida, et selle asemel, et komisjoni tõlgendusega mittenõustumisel paluda luba esitada uus taotlus, nõudega maksta välja suurem summa meetmete või meetmerühmade osas, mille jaoks esialgne taotlus nägi ette madalama summa kui see, mis selgus rahastamiskavas ette nähtud rahastamismäära kohaldamisel, esitas Saksamaa Liitvabariik selle tõlgenduse vaidlustamiseks kõnesoleva hagi. Seda arvestades ei saanud komisjon, isegi kui eeldada, et see oleks kohaldatava õigusega kooskõlas, lubada omal algatusel abisumma väljamaksmise taotlust parandada.
76 Eelnevat arvestades tuleb kõnesolev väide tagasi lükata ja seega jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
77 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Saksamaa Liitvabariik on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja Saksamaa Liitvabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.
Czúcz | Labucka | Frimodt Nielsen |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. jaanuaril 2009 Luxembourgis.
Allkirjad