ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

21. juuni 2010

Kohtuasi T‑284/09 P

Herbert Meister

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud − Hindamine – Hindamisaruannete hilinenud koostamine – Esimeses astmes esitatud hagi ese – Kaebusele vastamine hilinemisega – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 18. mai 2009. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades F‑138/06 ja F‑37/08: Meister vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑131 ja II‑A‑1‑727), milles palutakse see otsus tühistada.

Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Herbert Meisteri kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista talt välja Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kohtukulud käesolevas kohtuastmes.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Eelnev haldusmenetlus

(Personalieeskirjad, artikkel 90 ja artikli 91 lõige 3)

2.      Ametnikud – Hagi – Järjestikuste hindamisperioodide eest antud edutamispunktide peale esitatud hagi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Tõendite hindamise kontroll Üldkohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa, artikkel 11)

1.      Kaebustele vastamise tähtaja osas on seadusandja selleks, et kaitsta ametnikku kaebust läbi vaatava ametisse nimetava asutuse võimaliku tegevusetuse eest, näinud ette, et administratsiooni vaikimine on juhul, kui ametisse nimetav asutus ei vasta määratud tähtaja jooksul, käsitatav negatiivse otsusena, mille peale võib otse esitada tühistamishagi, mitte aga tegevusetushagi. Ametniku kaitseõigused on piisavalt tagatud ja asjakohaselt kaitstud seeläbi, et ametnikul on võimalus esitada tema huve kahjustava akti peale hagi kolme kuu jooksul, arvates vaikimisi tehtud otsusest, millega kaebus rahuldamata jäeti. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt peab ametnik siiski tegutsema personalieeskirjades sätestatud tähtaegadest kinni pidades.

Seevastu hakkab ametisse nimetava asutuse vastusega hilinemisel kulgema uus hagi esitamise tähtaeg, juhul kui sõnaselge otsus tehakse personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 teise taande kohaselt enne vaikimisi tehtud otsuse, millega kaebus rahuldamata jäeti, vaidlustamiseks ette nähtud tähtaja möödumist.

Asjaolu, et vastus kaebusele esitatakse hilinemisega, ei sea iseenesest seda vastust ega kaebuses märgitud haldusakti kahtluse alla. Esiteks, kui niisugune otsus tühistataks vaid hilinemise põhjusel, siis uus otsus, mis peaks tühistatud otsuse asendama, ei saa mingil juhul olla esimesest otsusest varasem. Teiseks, personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud tähtaegade mittejärgimine otsuse kehtivust üksi ei mõjuta, kuid võib kaasa tuua asjaomase institutsiooni vastutuse asjaomasele isikule tekitatud võimaliku kahju eest.

Sellega seoses tekib institutsiooni vastutus vaid juhul, kui hageja tõendab, et olemasolev kahju on tekkinud vaid hilinenud teatavaks tegemise tõttu.

(vt punktid 26–30)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. oktoober 1981, kohtuasi 125/80: Arning vs. komisjon (EKL 1981, lk 2539, punkt 9); 16. juuli 2009, kohtuasi C‑385/07 P: Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑6155, punktid 193−196).

Üldkohus: 1. detsember 1994, kohtuasi T‑54/92: Schneider vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑281 ja II‑887, punkt 27); 18. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑178/95 ja T‑179/95: Picciolo ja Caló vs. Regioonide Komitee (EKL AT 1997, lk I‑A‑51 ja II‑155, punkt 29); 6. november 1997, kohtuasi T‑15/96: Liao vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑329 ja II‑897, punkt 34); 26. jaanuar 2005, kohtuasi T‑267/03: Roccato vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑1 ja II‑1, punkt 84); 5. märts 2008, kohtuasi T‑414/06 P: Combescot vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑1 ja II‑B‑1‑1, punkt 44).

2.      Järjestikuste hindamisaastate omavahelise seose osas on üheselt selge, et ametniku punktisumma iga aasta lõpus moodustub viimasel aastal talle antud punktide (esimene komponent) ja juba varem kogutud punktide (teine komponent) kogusummast.

Kohtupraktika, mille kohaselt ei piirdu teatud kindlal aastal antud punktide mõju mitte üksnes käimasoleva edutamisega, ei tähenda mingil juhul seda, et ametnikul, kellele antakse hindamisperioodi lõpus teada tema punktide arv, oleks õigus vaidlustada lisaks kogutud punktide kogusumma esimesele komponendile ka selle teine komponent. Kui kaebus või hagi oleks võimalik esitada ka teise komponendi vaidlustamiseks, riivaks see õiguskindlust, kuivõrd ametnik saaks kahtluse alla seada varasemate hindamisperioodide eest antud punktid, mida ta ei ole personalieeskirjades sätestatud tähtaegade jooksul vaidlustanud.

(vt punktid 41, 42 ja 44)

Viited:

Üldkohus: 11. detsember 2003, kohtuasi T‑323/02: Breton vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2003, lk I‑A‑325 ja II‑1587, punktid 51–53); 4. mai 2005, kohtuasi T‑144/03: Schmit vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑101 ja II‑465, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika); 19. oktoober 2006, kohtuasi T‑311/04: Buendía Sierra vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4137, punkt 88).

3.      Ainult esimese astme kohus on esiteks pädev faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest – ja teiseks neid faktilisi asjaolusid hindama. Seega ei ole faktiliste asjaolude esimese astme kohtus hindamine Üldkohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui kohtule esimeses astmes esitatud tõendeid on moonutatud. Selline moonutamine peab selgelt nähtuma toimikumaterjalidest, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata.

(vt punkt 55)

Viited:

Üldkohus: 8. september 2009, kohtuasi T‑404/06 P: ETF vs. Landgren (EKL 2009, lk II‑2841, punktid 191–193 ja seal viidatud kohtupraktika).