EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
8. veebruar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Kohaldamisala – Artikkel 25 – Kohtualluvuse kokkulepe – Lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis – Muu liikmesriigi kohtualluvuse kokkuleppimine sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks – Välismaine element
Kohtuasjas C‑566/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Nejvyšší soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) 14. juuni 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. augustil 2022, menetluses
Inkreal s.r.o.
versus
Dúha reality s.r.o.,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud T. von Danwitz, P. G. Xuereb, A. Kumin (ettekandja) ja I. Ziemele,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Dúha reality s. r. o., esindaja: advokát J. Mráz,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, A. Edelmannová ja J. Vláčil,
– Šveitsi valitsus, esindajad: M. Kähr ja L. Lanzrein,
– Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja K. Walkerová,
olles 12. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 25 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Inkreal s.r.o. ja Dúha reality s.r.o. vahelises kohtuvaidluses selle üle, kuidas määrata kindlaks kohus, kes on territoriaalselt pädev lahendama maksenõuet, mis esitati selle alusel, et Inkreal võttis õiguste ülemineku korras üle kaks FD poolt Dúha reality vastu olevat nõuet.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määruse nr 1215/2012 põhjendused 3, 15, 19, 21, 22 ja 26 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) [Euroopa] Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, lihtsustades muu hulgas õiguskaitse kättesaadavust eelkõige tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kaudu. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab liit võtma eelkõige siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed seoses õigusalase koostööga piiriülese toimega tsiviilasjades.
[…]
(15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. […]
[…]
(19) Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramise vabadus piiratud, tuleks austada poolte lepinguvabadust, kui käesolevas määruses sätestatud erandliku kohtualluvuse alustest ei tulene teisiti.
[…]
(21) Harmoonilise õigusemõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust vähendada miinimumini ja tagada, et eri liikmesriikides ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. Paralleelsete menetluste ja seotud hagide lahendamiseks ning selleks, et ennetada probleeme, mis tulenevad siseriiklikest erinevustest seoses ajaga, mille jooksul saab kohtuasja pidada pooleliolevaks, peaks olema selge ja tõhus süsteem. […]
(22) Selleks et suurendada erandlike kohtualluvuse kokkulepete tõhusust ja et hoida ära menetlustaktika kuritarvitamist, tuleb siiski näha ette erand üldisest paralleelsete kohtumenetluste eeskirjast, et tegeleda rahuldavalt eriolukorraga, kus võivad esile kerkida samaaegsed menetlused. Niisuguse olukorraga on tegemist, kui on pöördutud erandliku kohtualluvuse kokkuleppes määramata kohtu poole ning seejärel on pöördutud kokkuleppes määratud kohtu poole samal alusel ja samade poolte vahel esitatud hagiga. […]
[…]
(26) Vastastikune usaldus õigusemõistmise vastu liidus õigustab põhimõtet, mille kohaselt tuleks ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid tunnustada ilma erimenetluseta kõigis liikmesriikides. Lisaks õigustab kohtuotsuse täitmisele eelneva täidetavaks tunnistamise menetluse kaotamist liikmesriigis, kus kohtuotsusele tuginetakse või täitmist taotletakse, eesmärk muuta piiriüleste kohtuvaidluste lahendamine kiiremaks ja odavamaks. Sellest tulenevalt tuleks liikmesriigi kohtu tehtud kohtuotsust kohelda kui otsust, mis on tehtud taotluse saanud liikmesriigis.“
4 Määruse artikli 25 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas:
a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega;
b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“
Tšehhi õigus
5 Seaduse nr 99/1963 tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohta (zákon č. 99/1963 Sb., občanský soudní řád; edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) artikli 11 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui asi allub Tšehhi kohtule ja kui territoriaalse pädevuse tingimused puuduvad või neid ei ole võimalik kindlaks määrata, määrab Nejvyšší soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim kohus) kohtu, kes asja läbi vaatab ja lahendab.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
6 Slovakkia residendist FD kui laenuandja ning Slovakkias asutatud ja seal asuv äriühing Dúha reality kui laenuvõtja sõlmisid vastavalt 29. juunil 2016 ja 11. märtsil 2017 kaks rahalise laenu lepingut.
7 Mõlemas lepingus on samasisuline kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt juhul, kui tekib vaidlus, mida ei ole võimalik läbirääkimiste teel lahendada, „lahendab selle Tšehhi Vabariigi kohus, kes on esemeliselt ja territoriaalselt pädev“.
8 FD loovutas 8. detsembri 2021. aasta nõuete loovutamise lepinguga kahest laenulepingust tulenevad nõuded kogusummas 153 740 eurot Inkrealile, mis on Slovakkia õiguse alusel asutatud äriühing asukohaga Slovakkias.
9 Kuna Dúha reality ei maksnud laene tagasi, pöördus Inkreal 30. detsembril 2021 Nejvyšší soudi (kõrgeim kohus) poole, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, nõudega esiteks mõista välja Dúha reality võlgnetav summa ja teiseks määrata kindlaks Tšehhi kohus, kes on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 11 lõike 3 alusel territoriaalselt pädev asja nendes kahes laenulepingus sisalduva kohtualluvuse kokkulepe alusel sisulistes küsimustes lahendama.
10 Selles kontekstis väidab Inkreal, et tegemist on õiguspärase kohtualluvuse kokkuleppega, mis on kooskõlas määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikega 1, ning selle määruse alusel ei esine ka muud, nimelt valikulist või erandlikku kohtualluvust.
11 Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt sõltub määruse nr 1215/2012 kohaldatavus välismaise elemendi olemasolust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas see määrus on kohaldatav põhikohtuasjas kõne all oleva olukorra suhtes, kus välismaine element piirdub kohtualluvuse kokkuleppega, milles vaidlus on määratud alluma muu liikmesriigi kui lepingupoolte asukohaliikmesriigi kohtule. Nii liikmesriikide õigusteoorias kui ka kohtupraktikas on selles küsimuses kohaldatud vastakaid lahendusi.
12 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuigi määruse nr 1215/2012 kohaldatavus võib olla põhjendatud eelkõige vajadusega tõlgendada seda määrust ühetaoliselt ja liidu seadusandja väljendatud sooviga austada poolte lepingulist autonoomiat, saab sellist olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siiski käsitada puhtalt riigisisesena, sest pelgalt poolte tahe ei ole piisav, et muuta nende lepinguline suhe oma olemuselt rahvusvaheliseks.
13 Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší soud (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas välismaise elemendi olemasolu seisukohast, mis on määruse [nr 1215/2012] kohaldamise vajalik tingimus, võib nimetatud määruse kohaldamise alus olla ainuüksi asjaolu, et kaks poolt, kelle asukoht on samas liikmesriigis, lepivad kokku muu Euroopa Liidu liikmesriigi kohtualluvuses?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
14 Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see säte reguleerib kohtualluvuse kokkulepet, millega ühes ja samas liikmesriigis asuvad lepingupooled lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamine allub muu liikmesriigi kohtule, isegi kui sellel lepingul ei ole vastava muu liikmesriigiga mingit muud seost.
15 Nimetatud küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada, et liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning vastava õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa norm on (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Pankki S, C‑579/21, EU:C:2023:501, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Mis puudutab määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 sõnastust, siis tuleneb sellest sättest kõigepealt, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivad vaidlused alluvad teatava liikmesriigi kohtule või kohtutele, allub see asi vastavale kohtule või neile kohtutele, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Seejärel on selles sättes ette nähtud, et see kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Lõpuks on sama sätte punktides a–c täpsustatud, kuidas kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse.
17 Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 sõnastus ei takista seda, et kohtualluvuse kokkulepe, millega lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis, lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevad vaidlused alluvad muu liikmesriigi kohtule, kuulub selle sätte kohaldamisalasse, isegi kui sellel lepingul ei ole vastava muu liikmesriigiga mingit muud seost.
18 Mis puudutab määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 konteksti, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab selle määruse kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine välismaise elemendi olemasolu (vt selle kohta 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu, C‑281/02, EU:C:2005:120, punkt 25, ja 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21, EU:C:2022:648, punktid 27 ja 29).
19 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi määruse nr 1215/2012 põhjendustes 3 ja 26 on kasutatud mõisteid „piiriülese toimega tsiviilasjad“ ja „piiriülesed kohtuvaidlused“, ei ole seal määratletud välismaist elementi, mille olemasolust sõltub nimetatud määruse kohaldatavus (vt selle kohta 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Generalno konsulstvo na Republika Bulgaria, C‑280/20, EU:C:2021:443, punkt 30).
20 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1), artikli 3 lõikes 1 on aga võrdväärne mõiste „piiriülene juhtum“ määratletud kui juhtum, mille korral vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on muus liikmesriigis kui selles, kus asub avaldusega tegelev kohus (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Generalno konsulstvo na Republika Bulgaria, C‑280/20, EU:C:2021:443, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Kuna mõlemad määrused kuuluvad õigusalase koostöö valdkonda piiriülese toimega tsiviilasjades, on vaja, et liidu seadusandja tõlgendaks nendes määrustes kasutatud samaväärseid mõisteid ühtviisi (3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Generalno konsulstvo na Republika Bulgaria, C‑280/20, EU:C:2021:443, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Samuti tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et välismaine element esineb ka siis, kui asjaomase vaidluse olukord tekitab küsimusi kohtualluvuse kindlaksmääramise kohta rahvusvahelises õiguskorras (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21, EU:C:2022:648, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et põhikohtuasi vastab mõiste „piiriülene vaidlus“ määratlusele, nagu seda on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktis 20, kuna vaidluse pooled asuvad muus liikmesriigis kui see, kus asub kohus, kelle poole on kõnealuse kohtualluvuse kokkuleppe alusel pöördutud.
24 Teiseks, nagu Tšehhi valitsus ja Euroopa Komisjon väidavad, tõstatab põhikohtuasi rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemise küsimuse, täpsemini küsimuse, kas see vaidlus allub Tšehhi Vabariigi kohtule või Slovaki Vabariigi kohtule, mis on selle liikmesriigi kohus, kus on mõlema lepingupoole asukoht.
25 Neil asjaoludel on sellisel õiguslikul olukorral, nagu on kõne all põhikohtuasjas, välismaine element käesoleva kohtuotsuse punktis 18 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna kokkulepe, mille alusel on vaidluse allumine määratud muu liikmesriigi kui lepingupoolte asukohaliikmesriigi kohtule, tõendab iseenesest põhikohtuasja piiriülest mõju.
26 Määruse nr 1215/2012 artikli 25 tõlgendamisel tuleb arvesse võtta ka selle määruse põhjendustes 15, 19 ja 22 nimetatud eesmärki austada poolte autonoomiat ja suurendada kohtualluvuse valiku ainuõiguslike kokkulepete tõhusust.
27 Euroopa Kohus on määruse nr 1215/2012 eesmärki puudutavas osas korduvalt nentinud, et selle eesmärk on ühtlustada kohtualluvuse kollisiooninormid tsiviil- ja kaubandusasjades hästi ettenähtavate kohtualluvuse eeskirjade abil ning seega taotletakse sellega õiguskindluse eesmärki, mille sisu on Euroopa Liidus elu- või asukohta omavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata (14. septembri 2023. aasta kohtuotsus EXTÉRIA, C‑393/22, EU:C:2023:675, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles kontekstis nõuab õiguskindluse eesmärk, et liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, saaks hõlpsasti lahendada asja talle allumise küsimuse ilma kohustuseta asuda asja sisuliselt läbi vaatama (28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt selline kohtualluvuse kokkulepe, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on selle sättega hõlmatud, vastab kõnealuse määrusega taotletavale õiguskindluse eesmärgile.
29 Esiteks, kuivõrd lepingu pooled, kelle asukoht on samas liikmesriigis, võivad õiguspäraselt kokku leppida, et sellest lepingust tulenevad vaidlused alluvad teise liikmesriigi kohtule, ilma et oleks vaja, et lepingul oleks asjaomase muu liikmesriigiga täiendavaid seoseid, aitab selline võimalus tagada, et hageja teab kohut, kuhu ta võib pöörduda, et kostja näeb ette, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata, ning et kohtul, kelle poole on pöördutud, oleks hõlpsasti võimalik tema kohtualluvus kindlaks teha.
30 Teiseks vähendab määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 kohaldatavus sellisele kohtualluvuse kokkuleppele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, samaaegsete menetluste esinemise võimalust ja väldib seda, et eri liikmesriikides tehakse vastuolulised kohtuotsused, nagu seda nõuab määruse põhjenduses 21 nimetatud eesmärk tagada harmooniline õigusemõistmine.
31 Nimelt, kui käesoleval juhul ei oleks kohtualluvus kindlaks määratud mitte määruse nr 1215/2012 sätete alusel, vaid asjaomaste liikmesriikide rahvusvahelise eraõiguse normide alusel, tekiks suurem oht, et tekivad kohtualluvuse konfliktid, mis kahjustavad õiguskindlust, sest nende riigisiseste õigusnormide kohaldamine võib viia vastakate lahendusteni.
32 Tuleb lisada, et õiguskindluse eesmärki kahjustataks ka siis, kui niisugustel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, oleks määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõige 1 kohaldatav üksnes tingimusel, et peale kokkuleppe, mille kohaselt kohtualluvus määratakse teise liikmesriigi kohtule, esinevad täiendavaid asjaolusid, mis tõendavad asjaomase vaidluse piiriülest mõju.
33 Nimelt, kuna selline tingimus tähendab, et kohus, kelle poole on pöördutud, peab kontrollima selliste täiendavate asjaolude esinemist käesolevas asjas ja hindama nende asjakohasust, siis vähendatakse lepingupoolte jaoks nii selle ettenähtavust, millisele kohtule nende vaidluse lahendamine allub, kui muudetaks ka kohtu, kelle poole on pöördutud, kohtualluvuse kontrollimine keerulisemaks.
34 Siiski on Euroopa Kohus selles kontekstis juba otsustanud, et kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud kohtu valikut saab hinnata üksnes määruse nr 1215/2012 artiklis 25 sätestatud nõuetega seotud kaalutluste alusel, kuna kindlaks määratud kohtu ja vaidlusaluse suhte vahelisi seoseid või kohtualluvuse kokkuleppe põhjendatust puudutavad kaalutlused ei ole nende nõuetega seotud (vt selle kohta 16. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Castelletti, C‑159/97, EU:C:1999:142, resolutsiooni punkt 5).
35 Lisaks tuleb rõhutada, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 1 kohaldatavus niisuguse kohtualluvuse kokkuleppe suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peegeldab vastastikust usaldust õigusemõistmise vastu liidus, mida on silmas peetud selle määruse põhjenduses 26, ning aitab seega säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, muu hulgas lihtsustades õiguskaitse kättesaadavust selle määruse põhjenduse 3 tähenduses.
36 Lõpuks tuleb märkida, et nõukogu 26. veebruari 2009. aasta otsuse 2009/397/EÜ (kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlevale konventsioonile Euroopa Ühenduse nimel allakirjutamise kohta) (ELT 2009, L 133, lk 1) I lisas esitatud ning nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/887/EL (ELT 2014, L 353, lk 5) heaks kiidetud 30. juuni 2005. aasta kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva Haagi konventsiooni artikli 1 lõikes 2 sätestatud eeskiri ei lükka seda tõlgendust ümber. Nimetatud sätte kohaselt „on rahvusvahelised juhtumid mis tahes juhtumid, mille puhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuvaidluse poolte elu- või asukoht on ühes ja samas osalisriigis ning kus kohtuvaidluse pooled ja kohtuvaidlusega seotud muud asjaolud on olenemata valitud kohtu asukohast seotud üksnes kõnealuse osalisriigiga“.
37 Sellega seoses tuleb märkida, nagu väitis komisjon, et konventsiooni artikli 1 lõikes 2 sätestatud eeskiri peegeldab konventsiooni autorite valikut, pidades silmas vajadust sellise lahenduse ettenägemise järele, mis suudaks leida laialdast rahvusvahelist toetust.
38 Erinevalt selle konventsiooni autoritest otsustas liidu seadusandja aga mitte lisada määrusesse nr 1215/2012 sarnast normi, rõhutades kõnealuse määruse põhjenduses 3 vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamise ja arendamise eesmärki, võttes meetmeid piiriülese toimega tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas.
39 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see säte reguleerib kohtualluvuse kokkulepet, millega ühes ja samas liikmesriigis asuvad lepingupooled lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamine allub muu liikmesriigi kohtule, isegi kui sellel lepingul ei ole vastava muu liikmesriigiga mingit muud seost.
Kohtukulud
40 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
see säte reguleerib kohtualluvuse kokkulepet, millega ühes ja samas liikmesriigis asuvad lepingupooled lepivad kokku, et sellest lepingust tulenevate vaidluste lahendamine allub muu liikmesriigi kohtule, isegi kui sellel lepingul ei ole vastava muu liikmesriigiga mingit muud seost.
Allkirjad