Kohtuasi C‑216/22
A. A.
versus
Bundesrepublik Deutschland
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Sigmaringen)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 8. veebruari 2024. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühised nõuded – Direktiiv 2013/32/EL – Artikli 33 lõige 2 ning artikli 40 lõiked 2 ja 3 – Korduv taotlus – Sellise taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmise tingimused – Mõiste „uus asjaolu või tõend“ – Euroopa Kohtu otsus, mis käsitleb liidu õiguse tõlgendamise küsimust – Artikkel 46 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Liikmesriigi kohtu pädevus teha sellise taotluse kohta sisuline otsus, kui taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmise otsus on õigusvastane – Menetluslikud tagatised – Artikli 14 lõige 2
1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetlus – Taotlus, mida liikmesriigid võivad pidada vastuvõetamatuks – Põhjendus – Korduv taotlus, millest ei ilmne ühtegi uut asjaolu ega tõendit – Mõiste „uus asjaolu“ – Euroopa Kohtu otsus, mis on rahvusvahelise kaitse saamiseks vajalike tingimuste hindamisel asjakohane – Asjasse puutuv kohtuotsus, mis puudutab sellise õigusnormi tõlgendamist, mis kehtis juba varasema taotluse kohta otsuse tegemise ajal – Hõlmamine – Kohtuotsuse kuupäev – Mõju puudumine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 2 punkt f, artikli 33 lõike 2 punkt d ning artikli 40 lõiked 2 ja 3)
(vt punktid 38, 40, 44, 49 ja 54 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetlus – Direktiiv 2013/32 – Rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse peale esitatud kaebus – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Korduva taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmise otsuse tühistamine – Kohustus saata rahvusvahelise kaitse taotlus läbivaatamiseks tagasi menetlevale ametiasutusele – Puudumine – Liikmesriikide võimalus anda oma kohtutele õigus teha ise taotluse kohta otsus – Tingimus – Direktiivi 2013/32 II peatüki sätetes ette nähtud tagatiste järgimine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32, artikli 40 lõige 3 ning artikli 46 lõike 1 punkti a alapunkt ii ja lõige 3)
(vt punktid 58–65 ja 67 ning resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus, kellele esitas eelotsusetaotluse Verwaltungsgericht Sigmaringen (Sigmaringeni halduskohus, Saksamaa), tegi suurkojas otsuse muu hulgas selle kohta, kas Euroopa Kohtu eelotsus on uus asjaolu, millest tingituna tuleb korduv varjupaigataotlus sisuliselt läbi vaadata ning seda ei tohi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
Süüria kodanik esitas 26. juulil 2017 Saksamaal varjupaigataotluse. Ta selgitas Saksamaa pädevas ametiasutuses toimunud vestlusel, et aastatel 2003–2005 läbis ta Süürias ajateenistuse ning lahkus sellest riigist kartuse tõttu, et ta kutsutakse tagasi väeteenistusse või vahistatakse, kui ta keeldub sõjaväekohustuse täitmisest.
Saksamaa pädev ametiasutus andis 16. augusti 2017. aasta otsusega talle täiendava kaitse, kuid keeldus pagulasseisundi andmisest. Ametiasutus põhjendas keeldumist muu hulgas sellega, et ei ole alust eeldada, et kuna taotleja oli enne Süüria armeesse kutsumist juba Süüriast lahkunud, peetakse teda koduriigis väejooksikuks või režiimivastaseks. Pealegi ei ole ta tõendanud, et tema lahkumise põhjuseks oli sõjaväeteenistusse kutsumine. Ta viitas vaid üldiselt sõja tõttu valitsevale ohtlikule olukorrale Süürias.
Taotleja ei kaevanud seda otsust edasi ja otsus jõustus. 15. jaanuaril 2021 esitas ta uue varjupaigataotluse (korduv taotlus), milles ta tugines Euroopa Kohtu 19. novembri 2020. aasta kohtuotsusele Bundesamt für Migration und Flüchtlinge (sõjaväeteenistus ja varjupaik)(1). Ta väitis, et Euroopa Kohus märkis selles kohtuotsuses, et teatud asjaoludel esineb „tugev eeldus“, et sõjaväeteenistusest keeldumine on seotud ühega direktiivi 2011/95(2) artiklis 10 nimetatud tagakiusamise põhjustest.
Saksamaa pädev ametiasutus jättis 22. märtsi 2021. aasta otsusega taotleja korduva varjupaigataotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusega, et viidatud Euroopa Kohtu otsus ei tähenda, et ta peaks seda taotlust sisuliselt läbi vaatama.
Sigmaringeni halduskohtul, kellele taotleja esitas selle otsuse peale kaebuse, tekkis kahtlus, kas Euroopa Kohtu otsus, milles piirdutakse vaid sellise liidu õigusnormi tõlgendamisega, mis kehtis juba varasema taotluse kohta otsuse tegemise ajal, võib olla „uus asjaolu või tõend“, mis välistab võimaluse korduv varjupaigataotlus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.
Euroopa Kohtu hinnang
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et nii direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 sõnastusest ja eesmärgist kui ka direktiivi ülesehitusest nähtub, et kõnealuses sättes ette nähtud võimalus jätta rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata on erand kohustusest selline taotlus sisuliselt läbi vaadata. Seega on Euroopa Kohus varem sedastanud, et nii kõnealuses sättes toodud loetelu ammendavusest kui ka selles loetelus sisalduvate vastuvõetamatuse aluste erandlikkusest tuleneb, et neid aluseid tuleb tõlgendada kitsalt(3). Järelikult tuleb olukordi, kus direktiivi 2013/32 kohaselt tuleb korduv taotlus lugeda vastuvõetavaks, tõlgendada seevastu laialt.
Lisaks nähtub direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d sõnastusest endast ja eelkõige väljendi „uusi [asjaolusid] ega tõendeid“ kasutamisest, et selles sättes ei peeta silmas mitte ainult faktilist muutust taotleja enda olukorras või tema päritoluriigis, vaid ka uusi õiguslikke asjaolusid.
Kohtupraktikast ilmneb muu hulgas, et korduvat taotlust ei saa tunnistada direktiivi 2013/32(4) artikli 33 lõike 2 punkti d alusel vastuvõetamatuks, kui menetlev ametiasutus sama direktiivi tähenduses(5) tuvastab, et varasema taotluse lõplik tagasilükkamine on liidu õigusega vastuolus. Selline järeldus on ametiasutusele tingimata siduv, kui see vastuolu nähtub Euroopa Kohtu otsusest või tuvastatakse täiendavalt liikmesriigi kohtu otsusega(6).
Järelikult võib direktiivi 2013/32 konkreetses kontekstis mis tahes Euroopa Kohtu otsus kuuluda selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40(7) lõigete 2 ja 3 tähenduses mõiste „uus asjaolu“ alla. See järeldus ei sõltu sellest, kas kohtuotsus tehti enne või pärast varasema taotluse kohta otsuse tegemist või kas kohtuotsuses tuvastatakse otsuse aluseks olnud riigisisese õigusnormi vastuolu liidu õigusega või piirdutakse vaid liidu õiguse, sealhulgas otsuse tegemise ajal juba kehtinud õiguse tõlgendamisega.
Korduva taotluse vastuvõetavuseks on direktiivi 2013/32 artikli 40 lõike 3 kohaselt siiski nõutav, et uued asjaolud või tõendid „olulisel määral suurendavad tõenäosust, et taotlejat saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi [2011/95] alusel“.
Järelikult on mis tahes Euroopa Kohtu otsus, sealhulgas kohtuotsus, milles piirdutakse vaid sellise liidu õigusnormi tõlgendamisega, mis kehtis juba varasema taotluse kohta otsuse tegemise ajal, sõltumata sellest, millal see kohtuotsus tehti, uus asjaolu direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d ja artikli 40 lõigete 2 ja 3 tähenduses, kui see suurendab olulisel määral tõenäosust, et taotlejat saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna.