Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 8. veebruaril 2024(1)
Kohtuasi C‑35/23 [Greislzel](i)
Isa
versus
ema,
menetluses osalesid:
laps L,
lasteombudsman ad litem
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberlandesgericht Frankfurt am Main (liidumaa kõrgeim üldkohus Maini-äärses Frankfurdis, Saksamaa))
Eelotsusemenetlus – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Vanemlik vastutus – Rahvusvaheline kohtualluvus lapseröövi korral – Lapse harilik viibimiskoht liikmesriigis enne tema ebaseaduslikku äraviimist – Ebaseaduslik äraviimine liikmesriiki – Liikmesriigist kolmandasse riiki (Šveits) tagasisaatmise menetlus – 1980. aasta Haagi konventsioon
1. Euroopa Liidu seadusandja on määrusega (EÜ) nr 2201/2003(2) muu hulgas täpsustanud, millised kohtud on pädevad arutama Euroopa Liidu sisest lapseröövi käsitlevaid vaidlusi.
2. Määruse nr 2201/2003 sätete eesmärk on selles kontekstis ühelt poolt takistada laste ebaseaduslikke viimisi ühest liikmesriigist teise (ebaseaduslik äraviimine või ebaseaduslik kinnihoidmine) ning tagada äraviimise korral lapse viivitamatu tagasitoomine.(3)
3. Euroopa Kohus on mitmele eelotsusetaotlusele vastates tõlgendanud määruse nr 2201/2003 artiklit 10 „Kohtualluvus lapseröövi korral“.(4) Üheski neist ei olnud aga tegemist selle artikli kohaldamisega, kui, nagu käesolevas asjas, taotletakse lapse tagasisaatmist kolmandasse riiki (Šveitsi), kus pealegi ei olnud enne ebaseaduslikku äraviimist tema harilik viibimiskoht.
4. Euroopa Kohus on samuti otsustanud määruse nr 2201/2003 ja 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni vahelise seose kohta.(5) Kui ma ei eksi, ei ole mul seni tulnud selgitada, millist mõju võib avaldada selle konventsiooni põhjal esitatud lapse tagasitoomise taotlus kohtualluvuse kindlaksmääramisele määruse nr 2201/2003 artikli 10 alusel esitatud hooldusõiguse taotluse üle otsustamiseks.
I. Õiguslik raamistik
A. 1980. aasta Haagi konventsioon
5. Preambulis on märgitud, et käesoleva konventsiooni eesmärk on kaitsta last rahvusvahelisel tasandil tema õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ning luua menetlused, et tagada lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki.
6. Artikli 12 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:
„Kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on artikli 3 tähenduses õigusvastane ja lapse asukohaks oleva lepinguosalise riigi kohtus või haldusorganis toimuva menetluse alguskuupäevaks on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane kohus või haldusorgan lapse viivitamatut tagastamist.
Ka siis, kui menetlust alustatakse pärast eelmises lõigus nimetatud aja möödumist, nõuab kohus või haldusorgan lapse tagastamist, välja arvatud juhul, kui leiab tõendust, et laps on uue keskkonnaga kohanenud.“
B. Liidu õigus. Määrus nr 2201/2003
7. Põhjendustes 12 ja 17 on sätestatud:
„(12) Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha [mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse elukoha vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel.
[…]
(17) Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral tuleks viivitamatult saavutada lapse tagastamine ja sel eesmärgil kohaldatakse jätkuvalt [1980. aasta Haagi konventsiooni], mida täiendavad käesoleva määruse sätted, eriti artikkel 11 […]“.
8. Artiklis 8 („Üldine kohtualluvus“) on ette nähtud:
„1. Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle [harilik viibimiskoht] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.
2. Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“
9. Artiklis 10 („Kohtualluvus lapseröövi korral“) on ette nähtud:
„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse [harilik viibimiskoht] vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni [lapsel on harilik viibimiskoht teises liikmesriigis] ja
a) iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus [(mõiste „eestkosteõigus“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hooldusõigus“)], on nõustunud äraviimise või kinni[hoidmisega];
või
b) laps on [viibinud] kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on [hooldusõigus], on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:
i) ühe aasta jooksul pärast seda, kui [isikuhooldusõiguse] kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni [hoitakse],
ii) [hooldusõiguse] kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja alapunktis i sätestatud ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust;
iii) läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või [kinnihoidmist harilikult viibis], on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;
iv) selle liikmesriigi kohtutes, kus laps [harilikult viibis] vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või [kinnihoidmist], on tehtud [hooldusõigust] käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse tagasitoomist“.
10. Artiklis 11 („Lapse tagasitoomine“) on sätestatud:
„1. Kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on [hooldusõigus], taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist [1980. aasta Haagi konventsiooni] alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist [harilikult viibis], kohaldatakse lõikeid 2–8.
[…]“.
II. Faktilised asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused
11. L-i vanemad (isal on Saksa ja emal Poola kodakondsus) abiellusid 2013. aasta märtsis Saksamaal, riigis, kus nad algul koos elasid.
12. 2013. aasta juunis kolis isa tööalastel põhjustel Šveitsi. L sündis 12. novembril 2014 Šveitsis ning tal on Saksa ja Poola kodakondsus.
13. 2015. aasta jaanuarist kuni 2016. aasta aprilli alguseni elas L oma ema juures Saksamaal. Isa külastas regulaarselt ema ja ühist tütart Saksamaal; nad veetsid ka puhkust koos.
14. 9. aprillil 2016 asus ema koos L-iga elama Poolasse. Algul külastas isa L-i Poolas.
15. Alates 17. aprillist 2017 ei lubanud ema isal L-iga suhelda ja registreeris L-i isa nõusolekuta Poolas lasteaeda.
16. 2017. aasta mai lõpus teatas ema isale, et tema ja L jäävad elama Poolasse.
17. 7. juulil 2017 taotles isa Šveitsi keskasutuse (Bundesamt für Justiz in Bern (liitvabariigi justiitsamet Bernis, Šveits)) kaudu Poola kohtult L-i tagasitoomist Šveitsi.
18. Sąd Rejonowy Krakowa-Nowej Huty (Krakówi Nowa Huta rajoonikohus, Poola) jättis 8. detsembril 2017 isa esitatud tagasitoomistaotluse rahuldamata põhjendusega, et isa oli andnud nõusoleku L-i koos emaga määramata ajaks Poolasse asumiseks ja et lisaks sellele oli L-i tagasitoomise korral tõsine oht L-i heaolule 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 punkti b tähenduses.
19. Isa esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille jättis Sąd Okręgowy Krakowa (Krakówi regionaalne kohus, Poola) 17. aprillil 2018 rahuldamata.
20. Ema algatas 27. septembri 2017. aasta hagiga Poolas abielu lahutamise menetluse. Sąd Okręgowy Krakowa (Krakówi regionaalne kohus) määras 5. juunil 2018 ajutiselt ühise tütre hooldusõiguse emale ja reguleeris isa elatise maksmise kohustust.
21. Isa esitas 29. juunil 2018 Bundesamt für Justiz in Bonnile (liitvabariigi justiitsamet Bonnis, Saksamaa) 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel L-i tagasitoomise taotluse. Hiljem ta loobus sellest.
22. Isa esitas 13. juulil 2018 Amtsgericht Frankfurt am Mainis (Maini‑äärse Frankfurdi esimese astme kohus, Saksamaa) hagi kohtuasjas, milles esitati hiljem eelotsusetaotlus. Sellele kohtule 13. juulil 2018 esitatud hagiavalduses palus ta:
– esimese võimalusena (tema nõuete punkt I) määrata L-i ainuhooldusõigus talle ja teise võimalusena anda talle L-i elukoha määramise õigus;
– lisaks palus ta (oma nõuete punktis II), et ema kohustataks alates otsuse jõustumise kuupäevast L-i Šveitsi tagasi tooma.
23. Selles vaidluses
– väitis isa, et vanemad leppisid 2015. aastal omavahel kokku, et edaspidi elavad nad mõlemad koos L-iga Šveitsis. 2016. aasta aprillis otsustas ema asuda ajutiselt elama Poola. Isa andis oma nõusoleku, kuid piiras sõnaselgelt Poolas viibimise kestust;(6)
– ema vaidles nendele väidetele vastu. Ta väitis, et isa oli nõus sellega, et L läheb Poola, ilma et nad oleksid kokku leppinud, et sinna asutakse elama piiratud ajaks. Samuti ei leppinud nad kokku, et asuvad (edaspidi) elama Šveitsi.
24. Amtsgericht Frankfurt am Main (Maini-äärse Frankfurdi esimese astme kohus) jättis 3. juunil 2019 isa nõude rahvusvahelise kohtualluvuse puudumise tõttu rahuldamata. Selle kohtu hinnangul ei olnud isa tõendanud, et oli konkreetne kokkulepe, et L elab Poolas ajutiselt. Kohus leidis, et andmed, mille isa 9. mai 2019. aasta kohtuistungil esitas, räägivad vastu argumentidele, mille ta esitas 3. augusti 2018. aasta menetlusdokumendis: sellest järeldub, et 2017. aasta mais pidasid lapsevanemad Poolas elamise kestuse üle alles läbirääkimisi.
25. Isa esitas 8. juulil 2019 esimese astme kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Frankfurt am Mainile (liidumaa kõrgeim üldkohus Maini-äärses Frankfurdis, Saksamaa). Apellatsioonkaebuses kordab ta esimeses kohtuastmes esitatud argumente ja väidab, et
– esimese astme kohtu pädevus tuleneb määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõikest 6 koostoimes artikli 11 lõikega 7 ja artikliga 10. Sąd Rejonowy Krakowa-Nowej Huty (Krakówi Nowa Huta rajoonikohus) märkis oma 8. detsembri 2017. aasta otsuses, et L-i elukoht ei olnud enne tema Poolasse äraviimist mitte Šveitsis, vaid Saksamaal;
– sellisel juhul kohaldatakse 1980. aasta Haagi konventsiooni kohase menetluse aluseks olevaid põhimõtteid. Nende kohaselt peab isik, kes on lapse tagasitoomise vastu, tõendama, et (ühise) hooldusõiguse omanik on andnud nõusoleku lapse äraviimiseks või kinnihoidmiseks või on andnud selleks loa tagasiulatuvalt. Väidetavalt ei ole ema tõendanud, et isa andis nõusoleku määramata ajaks.
26. Lisaks palus isa esitada eelotsusetaotluse, mille Oberlandesgericht Frankfurt am Main (liidumaa kõrgeim üldkohus Maini-äärses Frankfurdis) rahuldas, esitades Euroopa Kohtule järgmised küsimused:
„Mil määral on [määruse nr 2201/2003] artiklites 10 ja 11 sätestatud kord piiratud menetlustega, mis puudutavad Euroopa Liidu liikmesriikide vahelisi suhteid?
Täpsemalt:
1. Kas [määruse nr 2201/2003] artikkel 10 on kohaldatav ja asi allub seega jätkuvalt senise elukohariigi kohtutele, kui lapse harilik viibimiskoht oli enne äraviimist liidu liikmesriigis (Saksamaa) ja rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni […] kohane lapse tagasitoomise menetlus puudutas liidu liikmesriigi (Poola) ja kolmanda riigi (Šveits) vahelist suhet ning selles menetluses lapse tagasitoomisest keelduti?
Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:
2. Millised nõuded tuleb [määruse nr 2201/2003] artikli 10 punkti b alapunkti i alusel esitada kohtualluvuse säilimise tõendamisele?
3. Kas [määruse nr 2201/2003] artikli 11 lõiked 6–8 on kohaldatavad ka Haagi konventsiooni kohases lapse tagasitoomise menetluses, mis puudutab suhet kolmanda riigi ja vastuvõtvaks riigiks oleva liidu liikmesriigi vahel, kui lapse harilik viibimiskoht oli enne äraviimist muus liidu liikmesriigis?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
27. Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 25. jaanuaril 2023.
28. Kirjalikud seisukohad on esitanud Saksamaa ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon. Need samad pooled, samuti lapse isa, osalesid 7. detsembril 2023 toimunud kohtuistungil.
IV. Õiguslik analüüs
29. Euroopa Kohtu juhiste järgi keskendun teisele eelotsuse küsimusele, mis puudutab määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i sätestatud tingimusi, mille alusel määratakse kindlaks, milline kohus on pädev sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas.(7)
30. Minu käsitlus on üles ehitatud järgmiselt:
– esimeses osas käsitlen lühidalt kohtualluvuse määramise eeskirju lapseröövi korral (määruse nr 2201/2003 artiklid 8 ja 10);
– teises osas analüüsin röövitud lapse tagasitoomise taotluste tunnusjooni, kuna need on üks määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i sätestatud kohtualluvuse säilitamise tingimustest;
– arutluskäigu täienduseks selgitan, millist mõju võivad teises osas välja töötatud kaalutlused avaldada algsele vaidlusele;
– lõpetuseks käsitlen muid spetsiifilisi probleeme, mida on eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatanud.
A. Rahvusvahelise kohtualluvuse määramise eeskirjad lapseröövi korral
31. Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikes 1 sätestatud „üldise kohtualluvuse“ reegel on, et „liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle [harilik viibimiskoht] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis“.
32. See kohtualluvuse määramine on kooskõlas (geograafilise) läheduse põhimõttega, mis on süsteemis kesksel kohal.(8)
33. Erandina sellest reeglist on juhtumeid, kus laps kaotab oma [hariliku viibimiskoha] ühes liikmesriigis ja omandab selle teises liikmesriigis, kuid rahvusvahelist kohtualluvust ei anta viimati nimetatud liikmesriigi kohtutele. Nii on see konkreetselt ebaseaduslikult äraviidud (või kinnihoitavate) laste puhul.
34. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 kohaselt on lapseröövi korral põhimõtteliselt pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne ebaseaduslikku äraviimist (või kinnihoidmist). Sellest tuleneb, et
– lapse röövinud vanem ei tohi ebaseaduslikust teost kasu saada. Kui see lapsevanem saaks esitada lapse suhtes hooldusõiguse taotluse uue hariliku viibimiskoha liikmesriigi kohtusse, oleks tal põhjendamatu eelis;(9)
– järelikult rahvusvahelise lapseröövi praktika stiimulid kaotatakse, mis on määruse nr 2201/2003 põhieesmärk.(10)
35. Selle liikmesriigi rahvusvaheline kohtualluvus, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist, ei säili siiski piiramatult.
36. Nimelt on võimalik, et see kohtualluvus läheb teatud hetkest alates üle lapse uue hariliku viibimiskoha kohtutele, kui teatavad määruse nr 2201/2003 artiklis 10 sätestatud tingimused on täidetud.
37. Nii võib see olla eelkõige juhul, kui isik, kellel on hooldusõigus:
– nõustub lapse äraviimisega (määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkt a);
– või ei võta teatavaid meetmeid(11) teatud aja jooksul ja laps on lõpuks oma uues keskkonnas kohanenud (määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkt b).(12)Seega võib ebaseaduslikult äraviidud lapse hooldusõigust omava isiku passiivsus mõjutada kohtualluvuse üleminekut ühelt liikmesriigilt teisele.(13)
B. Tagasitoomistaotlus ja määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkt i
38. Nagu ma eelnevalt märkisin, on lapse tagasitoomise taotlus üks määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i kohaldamise tingimusi.
39. Selle sätte kohaselt ja tingimusel, et esinevad selles sättes ette nähtud muud asjaolud, on see, kui pärast seda, kui lapse asukoht on teada saadud või peaks olema teada saadud, ei esitata lapse tagasitoomise taotlust (selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kuhu laps on ebaseaduslikult ära viidud) – tegur, mis võib põhjustada rahvusvahelise kohtualluvuse üleminekut.
40. Määruses nr 2201/2003 ei ole siiski määratletud, mida tuleb mõista „tagasitoomise“ või „tagasitoomistaotluse“ all. Seda ei ole määratletud ka 1980. aasta Haagi konventsioonis, mida määrus nr 2201/2003 täiendab,(14) ega 1996. aasta Haagi konventsioonis(15).
1. Taotlus lapse tagasitoomiseks muusse liikmesriiki kui see, kus oli tema harilik viibimiskoht enne röövimist
41. Käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades tuleb kindlaks teha, kas määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i kohaldamisalasse kuulub lapse tagasitoomise taotlus kitsas tähenduses(16), kuid millega taotletakse lapse tagasitoomist muusse riiki kui see, kus oli tema harilik viibimiskoht enne äraviimist.(17)
42. Esmapilgul näib, et määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i sõnastus(18) ei kohusta taotlema lapse tagasitoomist täpselt sellesse liikmesriiki, kus ta alaliselt elas vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist.
43. Nagu ma juba märkisin, on määruse nr 2201/2003 artikli 10 eesmärk hoida ära ebaseaduslik äraviimine ühest liikmesriigist teise. Selleks sisaldab see eeskirju, mille kohaselt keeldutakse teatavatel tingimustel andmast kohtualluvust selle liikmesriigi kohtutele, kus laps on pärast ebaseaduslikku äraviimist omandanud uue hariliku viibimiskoha.
44. Sama eesmärki silmas pidades on Euroopa Kohus valinud kohtualluvuse ülemineku tingimuste kitsalt tõlgendamise.(19) Sama loogikat järgides näib, et mida paindlikumalt lapse endise hariliku viibimiskoha liikmesriigis kohtualluvuse säilimise tingimusi tõlgendatakse, seda paremini saab seatud eesmärki kaitsta.(20)
45. Sellest tulenevalt võib määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i alusel esitada taotluse lapse „tagasitoomiseks“ muusse riiki (liikmesriiki, sh vahest ka kolmandasse riiki) kui see, kus oli tema endine harilik viibimiskoht.
46. Leian siiski, et määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i selline avatud tõlgendamine, nagu seda pooldavad komisjon ja L-i isa, tekitab tõsiseid raskusi.
47. Määruse nr 2201/2003 artiklis 10 sätestatud kohtualluvuse reegel on eriline võrreldes artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldreegliga. Seepärast „tuleb [seda] tõlgendada kitsalt ning tõlgendus ei tohi minna kaugemale määruses otseselt ette nähtud juhtudest […]“.(21)
48. Sellega seoses tuletan meelde, et määruse nr 2201/2003 artiklis 10 ei ole ette nähtud mitte ainult erandlik kohtualluvus, vaid seal on ära toodud ka asjaolud, mille korral see kohtualluvus säilib või, vastupidi, läheb üle üldjuhul pädevatele kohtutele, milleks on selle liikmesriigi kohtud, kus on lapse harilik viibimiskoht sel ajal.
49. Kuigi uus harilik viibimiskoht on tekkinud ebaseadusliku äraviimise tõttu,(22) on selle liikmesriigi kohtutel, kus lapsel on juba teatav pidepunkt, nende geograafilise läheduse tõttu lapse keskkonnale paremad võimalused hinnata, millised meetmed on lapse huvides.(23)
50. Euroopa Kohtu seisukohast soovis seadusandja määruse nr 2201/2003 artikliga 10 „kohtualluvuse määramisel luua tasakaalu ühelt poolt vajaduse vältida, et lapseröövi toimepanija saaks oma ebaseaduslikust teost kasu […] ja teiselt poolt võimaluse vahel võimaldada lapsele kõige lähemal asuval kohtul lahendada vanemliku vastutusega seotud hagisid“.(24)
51. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 ja seega ka selles sätestatud nõuete õige mõistmise võti seisneb selle tasakaalu leidmises.
52. Niisuguse tasakaalu tagab minu arvates paremini taotlus tuua laps tagasi sellesse liikmesriiki, kus ta vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist elas (käesoleval juhul Saksamaa), kui tagasitoomistaotlus, mis juhul, kui see rahuldatakse, tähendaks lapse viimist(25) mõnda teise riiki (Šveitsi), mis ei ole ka riik, kus ta sel ajal elab (Poola).
53. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 punktis b on üksikasjalikult kirjeldatud meetmeid, mida peab võtma isik, kes soovib vältida rahvusvahelise kohtualluvuse muutust:
– röövimise fakti vastu peab teatava tähtaja jooksul nõudma lapse tagasitoomist selle riigi ametiasutustelt, kus laps viibib;(26)
– 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel lapse tagasitoomata jätmise kohta tehtud otsuse vastu tuleks viivitamatult esitada lapse eelmise elukohariigi ametiasutustele lapse hooldusõigusega seotud taotlus(27) (kui see ei ole juba menetluses).
54. Leian, et kuna määruses nr 2201/2003 on kohtualluvuse säilimise tingimuseks seatud need konkreetsed õiguslikud meetmed, on määruse eesmärk saavutada see, et hooldusõiguse kasutaja hoidub lapse röövimisest, aga ka midagi enamat.
55. Lapse huvides soodustab see niisuguste mehhanismide rakendamist, mille eesmärk on lõpetada ajutine olukord(28) võimalikult kiiresti ja kooskõlas rahvusvahelist lapseröövi käsitlevate Euroopa õigusnormide loogikaga.(29) Röövitud lapse olukorra seadustamise esimene oluline etapp on ennistada status quo enne ebaseaduslikku äraviimist.(30) Selle saavutamiseks on minu arvates tingimata vajalik nõuda lapse tagasitoomist just sellesse liikmesriiki, kust ta ära viidi.
56. Nõuda lapse tagasitoomist muusse riiki kui see, kus oli enne ebaseaduslikku äraviimist tema harilik viibimiskoht, on üks viis selle äraviimise vastu seista, kuid see ei teeni eesmärki, mida ma just kirjeldasin. Seevastu piirab see olukordi, kus pädevad on lapse praeguse alalise hariliku viibimiskoha liikmesriigi kohtud, st lapsele kõige lähemal olevad kohtud.
57. Kokkuvõttes olen seisukohal, et taotlust, milles palutakse laps tagasi tuua muusse riiki kui see, kus oli tema harilik viibimiskoht enne ebaseaduslikku äraviimist, ei saa kvalifitseerida „tagasitoomistaotluseks“ määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i tähenduses.
2. Tagasitoomistaotlus ja hooldusõiguse määramise taotlus
58. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i on ette nähtud:
– tagasitoomistaotluse esitamine on sõnaselge tingimus, mis on isikule, kes taotleb hooldusõigust, seatud selleks, et säiliks rahvusvaheline kohtualluvus lapse varasema hariliku viibimiskoha riigis, kui ta on (või peaks olema) saanud teada lapse asukoha;
– selle liikmesriigi ametiasutustele, kuhu laps on ära viidud, ei ole võimalik esitada muid taotlusi kui lapse tagasitoomise taotlus.
59. Nagu ma selgitasin, nõuab määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkt i selleks, et säiliks selle liikmesriigi pädevus, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne ebaseaduslikku äraviimist, et algatataks menetlus lapse tagasitoomiseks sellesse riiki.
60. Sellest vaatenurgast võivad lapse tagasitoomise taotlus ja hooldusõiguse taotlus, mille rahuldamine tähendaks lapse tagasitoomist, näida samaväärsed.
61. Lapseröövi puhul on aga määrav tegur aeg.(31) Seetõttu ei ole määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i kohaldamisel taotlus, mille ainus ese on lapse kiiresti tagasitoomine ja mida seetõttu menetletakse kiirmenetluses, ning teine taotlus, millega lahendatakse hooldusõiguse küsimus pärast vaidluse sisuliste küsimuste üksikasjalikku analüüsimist vastavas menetluses, omavahel äravahetatavad.(32)
62. Ka süstemaatiline tõlgendus ei toeta seda, et määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i ette nähtud tagasitoomistaotluse saaks asendada hooldusõiguse määramise taotlusega. Selle artikli alapunkt i ning alapunktid ii ja iii(33) moodustavad järjestuse, milles hooldusõiguse taotlemine on ette nähtud pärast tagasitoomist. Need alapunktid koos kirjeldavad sammude ahelat, mida tuleb järgida, kui lapse asukoht teada saadakse, „tüüpilises“ olukorras, kus hooldusõiguse määramise taotlust ei ole veel esitatud.
63. Sellest hetkest alates on selleks, et säilitada kohtualluvus liikmesriigis, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne röövimist, vaja: taotleda tema tagasitoomist selle (uue) liikmesriigi ametiasutustelt, kuhu ta on ära viidud (punkt i); püüda seda jätkuvalt teha (punkt ii) ning tagasitoomistaotluse(34) rahuldamata jätmise korral esitada viivitamatult hooldusõiguse määramise taotlus selles liikmesriigis, kust laps on ära viidud (punkt iii).
64. Olen kokkuvõttes arvamusel, et selle liikmesriigi pädevuse tunnustamiseks, kus laps elas ja kust ta ebaseaduslikult ära viidi, peab isik, kes taotleb hooldusõigust (ja teab või peaks teadma, kus laps viibib), nõudma tema viivitamatut tagasitoomist. Niipea, kui lapse asukoht on talle teada,(35) ei ole tal valida, kas algatada menetlus põhikohtuasjas või taotleda lapse viivitamatut tagasitoomist.(36) Kui ta tagasitoomistaotlust ei esita või esitab selle hilinenult, läheb hooldusõiguse üle otsustamise pädevus üle selle liikmesriigi ametiasutustele, kus on lapse harilik viibimiskoht.(37)
C. Nende kriteeriumide kohaldamine põhikohtuasjas
65. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab teise eelotsuse küsimuse, lähtudes kahest eeldusest:
– esiteks näib, et ta ei pea määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i seisukohast oluliseks, et Poola kohtutele on esitatud tagasitoomistaotlus, mida menetleti 1980. aasta Haagi konventsiooni kohaselt;
– teiseks peab ta L-i hooldusõiguse taotlust, mis esitati Saksamaa kohtutele, tagasitoomistaotluseks sama artikli tähenduses.
66. Eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb hinnata nende eelduste õigsust.
1. L-i Šveitsi tagasitoomise taotlus
67. Eelotsusetaotlusest nähtub, et asja menetleva kohtu arvates ei võeta L-i Šveitsi tagasitoomise taotlust(38), mille esitas tema isa 7. juulil 2017 Poola kohtutele, arvesse selleks, et säiliks kohtualluvus Saksamaal vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktile i alusel.
68. Komisjon esitas oma seisukohtades teistsuguse vaatenurga: Šveitsi tagasitoomise taotlus on asjakohane; L-i isa „ei leppinud olukorraga, nagu see on“, vaid on püüdnud saavutada lapse tagasitoomist.(39)
69. Käesoleva ettepaneku punktis 41 jj esitatud põhjustel leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht on selle lõpptulemuses sisuliselt õige. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b asjaoludel oleks Saksamaa – kui lapse hariliku viibimiskoha liikmesriigi enne äraviimist – kohtute kohtualluvuse säilimiseks tulnud taotleda tagasitoomist sellesse riiki.
2. Hooldusõiguse määramise taotlus Saksa kohtus
70. Selleks, et teha kindlaks, kas selle liikmesriigi (Saksamaa) kohtutel, kus L enne ebaseaduslikku äraviimist harilikult viibis, on (veel) pädevus, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas lapse isa esitatud hooldusõiguse määramise taotlus on esitatud määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i ette nähtud üheaastase tähtaja jooksul.
71. Järeldan seega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus aktsepteerib L-i hooldusõiguse taotlust nii, nagu see oleks „tagasitoomise“ taotlus määruse nr 2201/2003 artikli 10 tähenduses. Sel viisil võib ta ületada takistuse, mida tekitab see, et puudub otseses mõttes tagasitoomistaotlus, mis on nimetatud artiklis nõutav päritoluliikmesriigi kohtualluvuse säilitamiseks, kui on teada lapse asukoht riigis, kuhu ta on ära viidud.
72. Põhjustel, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktis 58 jj, arvan, et see eeldus ei ole õige. See ei ole minu arvates ka põhjendatud, arvestades jaatavat vastust esimesele eelotsuse küsimusele, nagu annab eelotsusetaotluse esitanud kohus kaudselt mõista.
73. Üks küsimus on see, et määruse nr 2201/2003 artikli 10 kohaldamine (selleks et anda rahvusvaheline kohtualluvus lapse ebaseadusliku äraviimise korral teatavatele kohtutele) ei sõltu sama määruse artikli 11 kohaldamisest,(40) ning hoopis teine, et seda erandlikku kohtualluvust on võimalik igal ajal kasutada, olenemata igasugusest katsest saavutada lapse tagasitoomine.
D. Määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i muud nõuded
74. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja kaks küsimust, mis tuleks välja selgitada, kui nõustuda – vastupidi sellele, mida väidan –, et Saksamaal esitatud hooldusõiguse määramise taotlus on samastatav tagasitoomistaotlusega määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i tähenduses.
75. Esimene küsimus puudutab tähtaega, mis on hooldusõigusega isikule antud lapse viivitamatu tagasitoomise taotlemiseks niipea, kui ta saab (või peaks saama) teada lapse asukoha.
76. Kahtlus näib tulenevat lahknevusest faktiliste asjaolude kirjelduses, mille esitas L-i isa, kui ta taotles tema tagasitoomist Šveitsi ametiasutuste vahendusel, ja mille ta esitas Saksamaal väitmaks, et hooldusõiguse küsimustes on endiselt pädevad Saksamaa kohtud:
– tagasitoomismenetluses nimetas isa L-i ebaseadusliku äraviimise kuupäevaks 24. mai 2017, mil L hakkas Poolas käima lasteaias;
– hooldusõiguse menetluses tugines isa L-i emaga sõlmitud kokkuleppele, et laps läheb alates 2017. aasta novembrist lastehoidu Šveitsis.
77. Sõltuvalt sellest, milline kuupäev võetakse aluseks, oleks siis, kui L-i isa esitas hooldusõiguse määramise taotluse Saksamaal (13. juuli 2018), määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i sätestatud üheaastane tähtaeg lõppenud või mitte. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas isa avaldused hooldusõiguse menetluses, mis erinevad 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel tagasitoomismenetluses esitatud avaldustest, on vastuvõetavad.
78. Teine küsimus puudutab tõendeid faktiliste asjaolude kohta (st vanemate võimalik kokkulepe lapse Poolas elamise kohta pärast teatud kuupäeva), millest sõltub rahvusvaheline kohtualluvus. Isa arvates peab seda tõendama L-i ema 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 alusel,(41) mis on tema arvates kohaldatav ka määruse nr 2201/2003 artikli 10 kontekstis.
79. Minu seisukohast saab need eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused lahendada, lähtudes sellest, et ebaseaduslikult äraviidud lapse tagasitoomise ja hooldusõiguse menetlused on oma laadilt ja eseme tõttu autonoomsed, kuigi need on omavahel seotud.
80. Määruses nr 2201/2003 on nende kahe menetluse vahelist seost käsitletud kahes sättes: artiklis 11, mille ese on „Lapse tagasitoomine“, ja artiklis 42, mis kuulub sellesse jakku, mille ese on „Teatavate suhtlusõigust käsitlevate kohtuotsuste ja teatavate lapse tagasitoomist nõudvate kohtuotsuste täitmine“. Kumbki neist kahest sättest ei seo menetlusi eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud viisil.
81. Mis puutub määruse nr 2201/2003 artiklisse 11, siis selle sisu viitab olukorrale, kus (hooldusõigust omav isik esitab) liikmesriigi pädevatele asutustele taotluse teha otsus 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel, „et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas“.
82. Määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõikes 6 on ette nähtud üksnes asutustevahelise teabevahetuse mehhanism, nii et asutus, kes tegi tagasitoomisest keeldumise otsuse 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 alusel, edastab selle otsuse koopia selle liikmesriigi pädevale kohtule (või keskasutusele), kus oli vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist lapse harilik viibimiskoht.
83. Määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 punktis c on omakorda ette nähtud, et kui lapse tagasitoomine tuleneb kohtuotsusest, millega antakse selleks korraldus vastavalt artikli 11 lõikele 8, tuleb järgida teatavaid etappe ja tingimusi, et selle otsuse suhtes saaks kohaldada määruse nr 2201/2003 III peatüki 4. jaos ette nähtud täitmiskorda.
84. Miski määruses nr 2201/2003 ei viita sellele, et vanemliku vastutuse alase menetluse algatamisel on asjaolude kirjeldus, mille on hooldusõiguse kasutaja esitanud lapse eelneva tagasitoomise taotluse raames, hooldusõiguse kasutajale või kohtule, kelle poole pöörduti, vältimatult siduv.(42)
85. Määruses nr 2201/2003 ei ole ka nõutud, et kohtualluvuse jaoks määravate tegurite tõendamise eeskirjad vastavalt selle määruse artiklile 10 peavad olema samad, mida kohaldatakse lapse tagasitoomise üle otsustamisel 1980. aasta Haagi konventsioonis.(43)
86. Euroopa Kohus on sedastanud, et 1980. aasta Haagi konventsiooni kohases menetluses tehtud otsus ei mõjuta hooldusõiguse sisu ega seega otsust, mille pädev organ võib selles valdkonnas teha.(44)
87. Euroopa Kohus tuletas samuti meelde, et tagasitoomismenetluse kiire laadi tõttu peavad sellekohase taotluse „aluseks […] olema kiirelt ja kergelt kontrollitavad […] asjaolud“, ning viitas eelkõige kuupäevale, millest alates on äraviimine ebaseaduslik, ühe asjaoluna, mille tõendamine võib osutuda keeruliseks või isegi võimatuks.(45)
88. Neid eeldusi silmas pidades leian kokkuvõttes, et
– määruses nr 2201/2003 ei ole liikmesriigi kohtule (kes peab otsustama, kas ta on või mitte pädev arutama lapse hooldusõiguse taotlust) kehtestatud eeskirju, mille alusel määrata kindlaks, mil määral on teiste menetluste käigus, milles on taotletud lapse tagasitoomist, esitatud varasemad argumendid talle siduvad;(46)
– kuna puuduvad liidu õigusnormid, mis reguleeriksid nende asjaolude tõendamise koormist, mis on määruse nr 2201/2003 artikli 10 kohaselt konkreetse liikmesriigi kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse aluseks, on need normid kindlaks määratud iga liikmesriigi õiguskorras, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid ning määruse nr 2201/2003 kasulikku mõju.
V. Ettepanek
89. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Frankfurt am Maini (liidumaa kõrgeim üldkohus Maini-äärses Frankfurdis) teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 10 punkti b alapunkti i
tuleb tõlgendada nii, et
taotlust, mis on esitatud 1980. aasta rahvusvahelise lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva Haagi konventsiooni alusel ja mille eesmärk on lapse tagasitoomine muusse riiki kui see, kus oli tema harilik viibimiskoht enne äraviimist, ei saa kvalifitseerida „tagasitoomistaotluseks“ määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunkti i tähenduses.
Kui lapse asukoht on teada (või peab olema teada), siis selle liikmesriigi kohtute rahvusvaheline kohtualluvus, kus oli vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist lapse harilik viibimiskoht, kaob, kui hooldusõiguse kasutaja esitab hooldusõigusehagi nimetatud kohtutele, kuid ei esita tagasitoomistaotlust selle liikmesriigi ametiasutustele, kuhu laps on ära viidud, kui kõik muud määruse nr 2201/2003 artikli 10 punkti b alapunktis i sätestatud tingimused on täidetud.
1980. aasta Haagi konventsiooni alusel algatatud lapse tagasitoomise menetluses esitatud argumendid ei ole kohtule, kes peab otsustama, kas liikmesriigi kohus on pädev hilisemas hooldusõiguse menetluses, tingimata siduvad.
1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 13 sätestatud tõendamiskohustuse reeglit ei kohaldata asjaolude suhtes, mis on esitatud hooldusõiguse nõudes rahvusvahelise kohtualluvuse alusena.