Kohtuasi C‑715/20
K.L.
versus
X sp. z o.o.
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy dla Krakowa – Nowej Huty w Krakowie)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 20. veebruari 2024. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 4 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Erinev kohtlemine töölepingu ülesütlemise korral – Tähtajalise töölepingu ülesütlemine – Ülesütlemise põhjuste esitamise kohustuse puudumine – Kohtulik kontroll – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47
1. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töötingimused – Mõiste – Töölepingu ülesütlemise kord vallandamise korral – Hõlmamine
(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 4 punkt 1)
(vt punktid 35–40)
2. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Tähtajaliste töötajate diskrimineerimise keeld –Riigisisesed õigusnormid, mis näevad tähtajatu töölepingu puhul ette tööandja kohustuse teavitada töölepingu ülesütlemise põhjustest, kuid ei näe seda kohustust ette tähtajalise töölepingu puhul – Lubamatus
(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 4 punkt 1)
(vt punktid 51–56, 63–67 ja 82 ning resolutsioon)
3. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Tähtajaliste töötajate diskrimineerimise keeld – Vahetu õigusmõju – Võimalus tugineda sellele keelule eraõiguslike isikute vahelises vaidluses – Puudumine
(Nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, klausli 4 punkt 1)
(vt punktid 75 ja 76)
4. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Tähtajaliste töötajate diskrimineerimise keeld – Suhe põhiõiguste hartaga – Võimalus tugineda põhiõiguste harta artiklile 47 – Kahe eraõigusliku isiku vahelised vaidlused – Liikmesriigi kohtu kohustused ja pädevus – Riigisisese õigusnormi tõlgendamine kooskõlas liidu õigusega – Kohustus jätta kohaldamata artikliga 47 vastuolus olev mis tahes riigisisene õigusnorm
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47, artikli 51 lõige 1 ja artikli 52 lõige 1; nõukogu direktiiv 1999/70, lisa, artikli 4 punkt 1)
(vt punktid 77–82 ja resolutsioon)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus (suurkoda) täpsustas eelotsusetaotlust lahendades tähtajalise töölepinguga töötajate diskrimineerimiskeelu põhimõtte ulatust seoses kohustusega põhistada töölepingu ülesütlemist ning samuti liikmesriigi kohtute kohustusi selle põhimõtte rikkumise korral eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses.
K.L. ja Poola õiguse alusel asutatud äriühing X sp. z o.o. sõlmisid tähtajalise töölepingu osalise ajaga töötamiseks ajavahemikuks 1. november 2019 kuni 31. juuli 2022. X edastas 15. juulil 2020 K.L‑ile avalduse selle töölepingu etteteatamistähtajaga ülesütlemise kohta, märkimata seal ülesütlemise põhjusi. Poola tööseadustiku(1) artikli 30 lõike 4 alusel on tööandja kohustatud põhjuse esitama üksnes tähtajalise töölepingu etteteatamisega ülesütlemise korral(2).
K.L. esitas hagi Sąd Rejonowy dla Krakowa – Nowej Huty w Krakowiele (Krakówi Nowa Huta rajoonikohus Krakówis, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, nõudes kahju hüvitamist oma vallandamise õigusvastasuse alusel. Ta tugines eeskätt raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta(3) klauslis 4 ette nähtud tähtajalise töölepinguga töötajate diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumisele.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus väitis, et ehkki Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) on juba sedastanud, et tööseadustiku artikli 30 lõige 4 on kooskõlas põhiseaduses ette nähtud demokraatliku õigusriigi põhimõtte ja seaduse ees võrdsuse põhimõttega, väljendas Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kahtlust, kas see riigisisene säte on kooskõlas liidu õigusega. Kuid viimati nimetatud kohus ei saanud eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul jätta seda sätet kohaldamata, sest tähtajaliste töötajate diskrimineerimiskeelu põhimõttel puudub vahetu õigusmõju eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses.
Selles kontekstis palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausliga 4 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ja kas sellele klauslile on võimalik tugineda eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses.
Euroopa Kohtu hinnang
Olles täpsustanud, et kõnealune töölepingu ülesütlemise kord on hõlmatud mõistega „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses, mis käsitleb diskrimineerimiskeelu põhimõtet, analüüsis Euroopa Kohus küsimust, kas see kord tingib erineva kohtlemise, mis kujutab endast tähtajalise töölepinguga töötajate ebasoodsamat kohtlemist võrreldes tähtajatu töölepinguga töötajatega, kes on võrreldavas olukorras, hinnates seejärel vajaduse korral, kas selline erinev kohtlemine võib olla õigustatud „objektiivsete põhjustega“.
Esimesena, seoses küsimusega, kas asjaomased olukorrad on võrreldavad, tuletas Euroopa Kohus meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama, kas puudutatud isikud teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses,(4) võttes arvesse kõiki tegureid, näiteks töö laadi, koolitus- ja töötingimusi.
Teisena leidis Euroopa Kohus, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, tuleneb tähtajalise töölepinguga töötajate ebasoodsam kohtlemine võrreldes tähtajatu töölepinguga töötajatega asjaolust, et viimaste suhtes ei kohaldata kõnealust piirangut, mis seondub töölepingu ülesütlemise põhjustest teavitamisega. Isegi eeldusel, et pärast seda, kui tähtajalise töölepinguga töötaja on esitanud hagi oma töölepingu ülesütlemise peale, on tagatud selle lepingu ülesütlemise põhjuste põhjendatuse kohtulik kontroll ja ühtlasi ka puudutatud isiku tõhus kohtulik kaitse, ei ole sel töötajal eelnevalt teavet, mis võib olla määrava tähtsusega selle üle otsustamisel, kas esitada hagi või mitte.
Kolmandana viitab Poola valitsus seoses „objektiivsete põhjustega“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses konstitutsioonikohtu eespool viidatud kohtuotsusele tuginedes täieliku tööhõive poliitika järgimisele, mis nõuab tööturu suurt paindlikkust, millele aitavad tema sõnul kaasa tähtajalised töölepingud.
Euroopa Kohus aga leidis, et need asjaolud sarnanevad pigem kriteeriumiga, mis viitab üldiselt ja abstraktselt üksnes töösuhte kestusele, ja ei võimalda seega tagada, et erinev kohtlemine vastab tegelikule vajadusele. Erinev kohtlemine ei ole ka Poola valitsuse viidatud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Asjaomane töötingimus ei puuduta tööandja õigust ennast öelda tähtajaline tööleping etteteatamisega üles, vaid seda, et töötajale teatatakse kirjalikult tema töölepingu ülesütlemise põhjusest või põhjustest. Isegi kui tööandjad oleksid kohustatud esitama tähtajalise töölepingu ennetähtaegse ülesütlemise põhjused, ei jääks nad nimelt sellest tulenevalt ilma paindlikkusest, mis on omane sellele töölepingu vormile.
Neil tingimustel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas tööseadustiku artikli 30 lõiget 4 on võimalik tõlgendada kooskõlas raamkokkuleppe klausliga 4. Kui see ei ole nii, ei ole ta kohustatud jätma ainuüksi liidu õiguse alusel kohaldamata riigisisest õigusnormi, mis on vastuolus raamkokkuleppe klausliga 4, millel ei ole vahetut õigusmõju eraõiguslike isikute vahelistes suhetes.
Samas, kui liikmesriik võtab vastu õigusnormid, mis täpsustavad ja konkretiseerivad eelkõige raamkokkuleppe klausliga 4 reguleeritud töötingimusi, kohaldab ta liidu õigust(5) ja peab seega tagama, et järgitaks eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Viimati nimetatud sättel on aga vahetu õigusmõju. Euroopa Kohus tuvastas, et kõnealusest riigisisesest õigusnormist tulenev erinev kohtlemine rikub seda õigust, kuna tähtajalise töölepinguga töötaja jääb ilma võimalusest – mis on ometigi tähtajatu töölepinguga töötajal – eelnevalt hinnata, kas tema töölepingu ülesütlemise otsuse peale on vaja esitada hagi, ja sõltuvalt asjaoludest võimalusest esitada hagi, milles vaidlustatakse täpselt sellise ülesütlemise põhjused.
Järelikult on liikmesriigi kohus kohustatud eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses juhul, kui tal ei ole võimalik tõlgendada kohaldatavat riigisisest õigust kooskõlas raamkokkuleppe klausliga 4, tagama põhiõiguste harta artikli 47 täieliku õigusmõju, jättes vajalikus osas kohaldamata sellega vastuolus oleva mis tahes riigisisese õigusnormi.