ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
22. mai 2012(*)
Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Keelatud kokkulepete valdkonnas läbiviidava menetluse haldustoimiku sisukord – Juurdepääsu keelamine – Uurimise eesmärki kaitsev erand – Kolmandate isikute ärihuve kaitsev erand – Otsustamisprotsessi kaitsev erand – Institutsiooni kohustus hinnata juurdepääsutaotluses nimetatud dokumentide sisu konkreetselt ja individuaalselt
Kohtuasjas T‑344/08,
EnBW Energie Baden-Württemberg AG, asukoht Karlsruhe (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Bach ja A. Hahn,
hageja,
keda toetab
Rootsi Kuningriik, esindajad: K. Petkovska, S. Johannesson ja A. Falk,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Costa de Oliveira, A. Antoniadis ja O. Weber ning hiljem A. Bouquet, P. Costa de Oliveira ja A. Antoniadis,
kostja,
keda toetavad
Siemens AG, asukoht Berliin (Saksamaa) ja München (Saksamaa), esindajad: advokaadid I. Brinker, C. Steinle ja M. Holm-Hadulla,
ja
ABB Ltd, asukoht Zürich (Šveits), esindajad: solicitor J. Lawrence ja barrister E. Whiteford ning hiljem solicitor J. Lawrence ja solicitor D. Howe,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 16. juuni 2008. aasta otsus SG.E.3/MV/psi D (2008) 4931, milles ei lubatud menetluse COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed – toimikuga tutvumist,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: esimees I. Pelikánová (ettekandja) ning kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik K. Andová,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. novembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja EnBW Energie Baden-Württemberg AG on energiajaotusettevõtja. Ta leiab, et talle on kahju tekitatud gaasisolatsiooniga jaotusseadmete (edaspidi „GIS”) tootjate kartelli tegevusega, mille eest määrati karistus komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsuses K(2006) 6762 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed; edaspidi „otsus GIS”).
2 Otsuses GIS tuvastas Euroopa Ühenduste Komisjon, et mitu ettevõtjat olid rikkunud EÜ artikli 81 lõiget 1 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes GIS‑ide turul kartellis, mille abil nad kooskõlastasid hankemenetluses tehtavaid pakkumisi, määrasid kindlaks hindu ning jaotasid Euroopas omavahel GIS projekte ja turge. Komisjon määras seetõttu selles kartellis osalenud ettevõtjatele trahvid, mille kogusumma ulatus 750 miljoni euroni.
3 9. novembril 2007 palus hageja komisjonilt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 2 lõike 1 alusel juurdepääsu kõigile dokumentidele, mis puudutasid juhtumi COMP/F/38.899 menetlust.
4 Pärast hageja ja komisjoni vahelisi vestlusi esitas hageja ilma konkreetse esemeta selle taotluse ja 10. detsembril 2007 kordustaotluse ning 13. detsembril 2007 uue taotluse asjassepuutuva juhtumi dokumentidega tutvumiseks. 11. jaanuari 2008. aasta faksis täpsustas hageja oma taotlust, jättes sellest välja kolme liiki dokumendid: kõik dokumendid, mis olid seotud ainult asjassepuutuvate ettevõtjate struktuuriga, kõik dokumendid, mis puudutasid ainult otsuse GIS adressaatide kindlaksmääramist, ja kõik dokumendid, mis olid koostatud tervikuna ainult jaapani keeles.
5 30. jaanuaril 2008 jättis komisjon rahuldamata hageja taotluse, mida oli muudetud 11. jaanuaril 2008.
6 Hageja esitas 20. veebruaril 2008. aastal kordustaotluse määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel.
7 16. juunil 2008 jättis komisjon hageja kordustaotluse rahuldamata (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
8 Vaidlustatud otsuse punktis 2 liigitas komisjon juhtumi COMP/F/38.899 toimiku dokumendid järgmisesse viide kategooriasse:
1) trahvide eest kaitse saamise või trahvide vähendamise taotluse raames esitatud dokumendid: asjassepuutuvate ettevõtjate avaldused ja kõik nende esitatud dokumendid, mis olid seotud trahvide eest kaitse saamise või trahvide vähendamise taotlusega;
2) teabenõuded ja isikute vastused nendele teabenõuetele;
3) kontrolli käigus saadud dokumendid: dokumendi, mis olid saadud ettevõtjate ruumides läbi viidud kontrollide käigus;
4) vastuväiteteatis ja ettevõtjate vastused;
5) sisedokumendid:
a) faktilisi asjaolusid puudutavad dokumendid: esiteks sisulised märkmed kogutud tõenditest tehtavate järelduste teemal, teiseks kirjavahetus muude konkurentsiasutustega ja kolmandaks konsultatsioonid komisjoni muude asjas osalenud teenistustega;
b) menetlusdokumendid: kontrolli teostamise otsused, kontrolli protokollid, kontrolli aruanded, nimekirjad kontrolli käigus võetud dokumentidest, tõendid teatud dokumentide kättetoimetamise kohta ja toimikus olevad märkmed.
9 Edasi, vaidlustatud otsuse punktis 3 märkis komisjon, et igale kategooriale kohaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand ja et 5. kategooria alapunkti a dokumentidele kohaldub ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erand.
10 Vaidlustatud otsuse punktis 4 selgitas komisjon seejärel, et 1.–4. kategooria dokumentidele kohaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erand.
11 Vaidlustatud otsuse punktis 5 märkis komisjon, et ta ei suuda välja tuua ühtegi asjaolu niisuguste ülekaalukate üldiste huvide esinemise kohta, mis vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 2 õigustaksid taotletud dokumentidele juurdepääsu andmist.
12 Lõpuks, vaidlustatud otsuse punktis 6 põhjendas komisjon oma keeldumist anda toimikule osaline juurdepääs asjaoluga, et toimiku kõigile dokumentidele tervikuna kohaldusid määruses nr 1049/2001 ette nähtud kõik erandid.
Menetlus ja poolte nõuded
13 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. augustil 2008.
14 Samal päeval esitas ta eraldi dokumendina taotluse kohtuasja lahendamiseks kiirendatud menetluses vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 76a lõike 1 esimesele lõigule. Komisjon esitas selle taotluse kohta oma märkused 11. septembril 2008. Üldkohus (teine koda) jättis 1. oktoobri 2008. aasta otsusega kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse rahuldamata.
15 8. detsembril 2008 palus Rootsi Kuningriik luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. Vastavalt 9. ja 12. detsembril 2008 palusid Siemens AG ja ABB Ltd luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
16 13. märtsi 2009. aasta määrusega andis Üldkohtu teise koja esimees loa nendeks menetlusse astumisteks.
17 Rootsi Kuningriik ja Siemens esitasid menetlusesse astuja seisukohad 27. mail 2009. ABB esitas oma menetlusesse astuja seisukohad 28. mail 2009.
18 29. ja 30. septembril 2009 esitasid vastavalt hageja ja komisjon nende menetlusesse astuja seisukohtade kohta oma märkused.
19 18. novembril 2009 esitas komisjon Üldkohtu võetud menetlust korraldava meetme raames juhtumi COMP/F/38.899 toimiku ülevaate, märkides iga selles viidatud dokumendi kohta, millisesse eespool punktis 8 esitatud kategooriasse see kuulub, jättes välja andmeid erinevate dokumentide sisu kohta.
20 Olles pooled ära kuulanud, peatas Üldkohtu teise koja esimees 26. aprilli 2010. aasta määrusega käesolevas kohtuasjas menetluse kuni Üldkohtu lõpliku otsuse tegemiseni kohtuasjas T‑399/07: Basell Polyolefine vs. komisjon. Kuna selleks otsuseks oli 25. jaanuari 2011. aasta registrist kustutamise määrus, jätkus menetlus sellel kuupäeval.
21 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, nimetati ettekandja‑kohtunik neljandasse kotta, millele käesolev kohtuasi seetõttu lahendamiseks määrati.
22 Üldkohtu otsustatud menetlust korraldavate meetmete raames esitas hageja oma 20. veebruari 2008. aasta kordustaotluse ärakirja ja komisjon vastas kirjalikele küsimustele.
23 Hageja, keda toetab Rootsi Kuningriik, palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon keeldus talle ka osalise juurdepääsu andmisest toimikus olevatele dokumentidele;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
24 Komisjon, keda toetavad Siemens ja ABB, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
25 Oma hagiavalduse põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet, millest esimene puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande ning sama määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist, teine puudutab kõnealuse määruse artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa rikkumist ning kolmas nimetatud määruse artikli 4 lõike 6 rikkumist. Ta esitab ka neljanda väite, mis sisuliselt puudutab juurdepääsutaotluse ulatuse osas tehtud ilmset hindamisviga.
A – Argumendi, et dokumente ei hinnatud konkreetselt ja individuaalselt, vastuvõetavus
26 Rootsi Kuningriik esitas argumendi – mida hageja sõnaselgelt ei esitanud –, et komisjon ei hinnanud toimiku dokumente konkreetselt ja individuaalselt. Komisjon on seisukohal, et see argument on vastuvõetamatu, kuna see väljub hageja määratletud hagi eseme piirest.
27 Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 neljandale lõigule, mida kohaldatakse nimetatud põhikirja artikli 53 kohaselt Üldkohtu suhtes, peab menetlusse astumise avaldus piirduma ühe poole nõuete toetamisega. Vastavalt kodukorra artikli 116 lõikele 3 peab menetlusse astuja nõustuma kohtuasja staadiumiga menetlusse astumise ajal. Kohtupraktika kohaselt ei ole nende sätetega vastuolus see, kui menetlusse astuja esitab argumente, mis erinevad selle poole argumentidest, kelle toetuseks ta on menetlusse astunud tingimusel, et need ei muuda kohtuvaidluse piire ning et menetlusse astumise eesmärk on ikkagi selle poole nõuete toetamine (Euroopa Kohtu 23. veebruari 1961. aasta otsus kohtuasjas 30/59: De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 1, 37, ja 8. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑248/99 P: Prantsusmaa vs. Monsato ja komisjon, EKL 2002, lk I‑1, punkt 56; Üldkohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑119/02: Royal Philips Electronics vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1433, punktid 203 ja 212).
28 Käesolevas asjas tuleb meenutada, et institutsiooni kohustus viia läbi määruse nr 1049/2001 alusel esitatud juurdepääsutaotluses nimetatud dokumentide sisu konkreetne ja individuaalne hindamine on põhimõtteline lahendus, mida kohaldatakse olenemata sellest, millisesse valdkonda taotluse esemeks olevad dokumendid kuuluvad, kuid see põhimõtteline lahendus ei tähenda, et hindamine tuleb läbi viia alati mis tahes asjaoludel (Üldkohtu 13. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑2/03: Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1121, edaspidi „kohtuotsus VKI”, punktid 74 ja 75).
29 Seetõttu on selle kohustuse rikkumist puudutava argumendi uurimine etapp, mis peab eelnema määruse nr 1049/2001 artikli 4 sätete rikkumisega seotud väidete uurimisele. Sellest tuleneb, et nimetatud sätete rikkumist puudutavate väidete uurimisel peab Üldkohus igal juhul kontrollima, kas komisjon on iga dokumenti, millele juurdepääsu taotleti, konkreetselt ja individuaalselt hinnanud, või ta on tõendanud, et nendele dokumentidele tervikuna, millega tutvumisest keelduti, kohaldus ilmselgelt mõni erand.
30 Lisaks tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et Rootsi Kuningriik esitas argumendi, et dokumente ei ole konkreetselt ja individuaalselt hinnatud, oma menetlusse astuja seisukohtade esimeses osas ilma otsese viiteta hageja esitatud väitele, korrati seda hiljem määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumise väidet puudutavas argumentatsioonis.
31 Seega tuleb vastuvõetavaks tunnistada Rootsi Kuningriigi argument, et avaldamata dokumente ei ole konkreetselt ja individuaalselt hinnatud.
B – Põhiküsimus
1. Neljas väide, mis puudutab juurdepääsutaotluse ulatuse osas tehtud ilmset hindamisviga
32 Vaidlustatud otsuse punkti 2 lõpust nähtub, et komisjoni hinnangul ei hõlmanud hageja juurdepääsutaotlus 5. kategooria alapunkti b kuuluvaid dokumente (vt eespool punkt 8), „sest need dokumendid olid puhtalt menetluslikku laadi ja/või kajastasid teadaolevaid fakte”. Vastates kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele märkis komisjon esiteks, et selline hinnang põhines asjaolul, et korduvtaotluses ei esitanud hageja vastuväiteid juurdepääsutaotluse ulatuse kitsendava määratluse suhtes, nagu see oli esitatud vastuses tema esialgsele taotlusele, ega isegi maininud sisedokumente. Teiseks viitas ta ühele toimikus olevale 21. jaanuari 2008. aasta märkmele, mis puudutas konkurentsi peadirektoraadi ametniku ja hageja nõustajate vahelist 9. jaanuari 2008. aasta telefonivestlust. Sellest märkmest tuleneb, et hageja nõustajad täheldasid, et nende juurdepääsutaotlus puudutas ainult dokumente, millel on seos GIS‑ide kartellis osalejatele etteheidetud rikkumisega, mitte aga näiteks sisedokumente. Need kaks asjaolu koos viisid komisjoni arusaamani, et hageja juurdepääsutaotlus ei hõlma 5. kategooria alapunkti b kuuluvaid dokumente.
33 Hagiavalduses on hageja sellele välistamisele vastu, väites, et ta ei ole kusagil märkinud, et tema taotlus neid dokumente ei hõlma, ja et vastupidi, ta oli oma 11. jaanuari 2008. aasta faksis expressis verbis välja toonud need dokumendid, mida tema taotlus ei puudutanud.
34 Selle kohta tuleb esiteks märkida, et 9. novembri 2007. aasta taotluses palus hageja tutvuda toimiku kõigi dokumentidega, mis puudutasid GIS‑ide kartelli, esitamata täiendavaid täpsustusi või piiranguid. Edasi piiras hageja 11. jaanuari 2008. aasta faksis oma taotlust, välistades konkreetselt nimetatud dokumentide kategooriad: kõik dokumendid, mis olid seotud ainult asjassepuutuvate ettevõtjate struktuuriga, kõik dokumendid, mis puudutasid ainult otsuse GIS adressaatide kindlaksmääramist, ja kõik dokumendid, mis olid koostatud tervikuna ainult jaapani keeles. See selge kirjalik täpsustus, mis esitati pärast 9. jaanuari 2008. aasta telefonivestlust, ei toeta komisjoni argumenti, et hageja täpsustas oma taotluse ulatust suuliselt nimetatud vestluse käigus.
35 Teiseks on 20. veebruari 2008. aasta korduvtaotlusel täpselt sama ulatus, mis esialgsel taotlusel, nagu see on piiritletud 11. jaanuari 2008. aasta faksis, nimelt oli selle eesmärk nõuda „kõigi komisjoni valduses olevate juhtumi COMP/F/38.899 menetlust […] puudutavate dokumentide” avalikustamist, välja arvatud kolm kategooriat dokumente, mis on välja toodud nimetatud 11. jaanuari 2008. aasta faksis. Seega hiljemalt korduvtaotluse lugemisel oleks komisjon pidanud kahtluse alla seadma oma kitsendava arusaama juurdepääsutaotluse ulatusest.
36 Kolmandaks, põhjused, millele komisjon kitsendava mõistmise sisulisel õigustamisel tugineb, milleks on väidetav asjaolu, et 5. kategooria alapunkti b dokumendid olid puhtalt menetluslikud ja sisaldasid ainult juba teadaolevaid fakte, ei ole määruse nr 1049/2001 kontekstis asjassepuutuvad. Nimelt ei ole määruse nr 1049/2001 seisukohast mingit tähtsust isiklikul huvil, mis taotlejal võib juurdepääsutaotluse esitamisel olla, mistõttu ei tule komisjonil selle kohta otsust teha ega seisukohti võtta, ega ka sellest taotluse lahendamise raames järeldusi teha.
37 Seega tuleb tuvastada, et hageja väidab põhjendatult, et sellega, et komisjon mõistis tema juurdepääsutaotluse ulatust kitsendavalt, on tehtud ilmne hindamisviga. Seetõttu tuleb tühistada vaidlustatud otsus osas, milles hagejale ei võimaldata tutvuda 5. kategooria alapunkti b liigitatud dokumentidega.
2. Esimene väide, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande ning sama määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist
38 See väide koosneb kolmest osast. Esimene osa puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist. Teine osa puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande rikkumist. Väite kolmas osa puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist.
39 Tuleb meenutada, et EÜ artikli 255 lõike 2 alusel vastu võetud määruse nr 1049/2001 eesmärk on vastavalt selle põhjendusele 4 ja artiklile 1 anda avalikkusele võimalikult täieulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega. Nimetatud määruse põhjenduses 2 meenutatakse, et see tutvumisõigus tuleneb institutsioonide demokraatlikkusest. Samuti tuleneb sellest määrusest, eelkõige põhjendusest 11 ja artiklist 4, mis näeb ette vastavad erandid, et dokumentidega tutvumise õigust võib siiski teatud avalikest või erahuvidest lähtudes piirata.
40 Kindlasti ei piisa sellele dokumendile, mille avaldamist taotleti, juurdepääsu keelamise õigustamiseks põhimõtteliselt sellest, et see dokument puudutab ühte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevust. Institutsioon on kohustatud ka selgitama esiteks küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni selles artiklis ette nähtud erand (Euroopa Kohtu 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑39/05 P ja C‑52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EKL 2008, lk I‑4723, punkt 49; 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, EKL 2010, lk I‑5885, edaspidi „kohtuotsus TGI”, punkt 53, ja 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8593, punkt 72).
41 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuna määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust juurdepääsust dokumentidele, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (Euroopa Kohtu 1. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑266/05 P: Sison vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑1233, punkt 63; 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑64/05 P: Rootsi vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑11389, punkt 66, ja eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 36).
42 Hageja esitatud esimese väite kolme osa tuleb uurida neid põhimõtteid silmas pidades.
43 Arvestades, nagu tuleneb ka eespool punktist 29, et argument konkreetse ja individuaalse hindamata jätmise kohta puudutab laiemat küsimust, mis on ühine esimese väite kõigile kolmele osale, tuleb seda argumenti uurida enne, kui hinnata, kas komisjon on õigesti kohaldanud erinevaid erandeid, millele ta vaidlustatud otsuses tugines, et põhjendada taotletud dokumentide avaldamisest keeldumist. Seega tuleb kõigepealt uurida, kas käesolevas asjas olid täidetud tingimused selleks, et komisjon oleks niisugusest konkreetsest ja individuaalsest hindamisest vabastatud.
a) Käesolevas asjas niisuguste tingimuste esinemine, mis lubavad teha erandi taotletud dokumentide sisu konkreetse ja individuaalse hindamise kohustusest
44 Kõigepealt tuleb märkida, et erandite tegemist taotletud dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise kohustusest on kohtupraktikas aktsepteeritud erinevates olukordades.
45 Esiteks on tegemist juhtudega, mille puhul on ilmselge, et arvestades asjassepuutuva juhtumi asjaolusid, tuleb juurdepääsust keelduda või vastupidi, seda lubada. Üldkohus on otsustanud, et see võib ette tulla eelkõige juhul, kui erand juurdepääsuõigusest hõlmab kas ilmselgelt teatud dokumente tervikuna või vastupidi, need on tervikuna ilmselgelt juurdepääsetavad, või kui komisjon on sarnastel asjaoludel neid juba varem konkreetselt ja individuaalselt hinnanud (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 75). Niisuguse ilmselge olukorra esinemist on tunnustanud ka Euroopa Kohus, kes asus seisukohale, et institutsioonidel on lubatud selleks, et selgitada, kuidas taotletud juurdepääs dokumentidele võib kahjustada mõnda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 ette nähtud erandiga kaitstud huvi, tugineda teatud dokumentide kategooriatele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sarnaseid üldist laadi kaalutlusi saab kohaldada sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 50, eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus TGI, punktid 54 ja 55, eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 74). Selles kontekstis tuleb ka mõisteid „dokumentide kategooria” ja „sama laadi dokumendid” tõlgendada laias tähenduses ja nende sisule tähelepanu pööramata, nagu tuleneb eespool punktis 40 viidatud kohtuotsusest TGI, milles neid mõisteid kasutati viisil, mis hõlmaks kõiki riigiabi puudutavas komisjoni menetluse toimikus sisalduvaid dokumente, ning eespool punktis 40 viidatud kohtuotsusest Rootsi jt vs. API ja komisjon, milles järeldati, et dokumendid kuuluvad samasse kategooriasse juba ainult seetõttu, et komisjon koostas need poolena niisugustes erinevates kohtumenetlustes, mis olid pooleli juurdepääsutaotluse rahuldamata jätmise ajal.
46 Teiseks, sama õigustust saab kasutada samasse kategooriasse kuuluvate dokumentide suhtes, millega on eelkõige tegemist siis, kui need sisaldavad sama tüüpi teavet. Seejärel peab Üldkohus kontrollima, kas erand, millele tuginetakse, hõlmab ilmselgelt ja tervikuna sellesse kategooriasse kuuluvaid dokumente. Vastupidi juhtudele, millele viidati eelmises punktis, puudutab asjassepuutuvate dokumentide ühine kriteerium seega nende sisu, sest institutsioon, kellele on esitatud juurdepääsutaotlus, on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erinevatele tutvumisõiguse eranditele tuginedes kohustatud avalikustamise keeldumist õigustama taotletud dokumentides sisalduvast teabest lähtudes.
47 Kolmandaks, taotletud dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise kohustusest kõrvalekaldumine on lubatud ainult erandjuhtudel ja üksnes siis, kui dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamisega kaasnev halduskoormus oleks eriti suur, ületades mõistlikkuse piiri (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Käesolevas asjas tõi komisjon vaidlustatud otsuse punktis 1 „Esialgsed märkused” selgelt välja nendest võimalustest kaks: esiteks eespool punktis 45 viidatud olukorra, mille puhul on selge, et tutvumise võimaldamisest tuleb keelduda, sest teatud dokumentidele saab ilmselgelt tervikuna mõnda erandit kohaldada, ja teiseks eespool punktis 46 viidatud olukorra, mille puhul võib institutsioon esitada tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjused viitega dokumentide gruppidele, mis sisaldavad sama liiki teavet.
49 Kõigepealt ja väljaspool taotluse enda uurimise konteksti tuleb ära märkida eranditele tehtud viite abstraktsus ja üldsõnalisus. Lisaks ei näita komisjon, millistele dokumentidele neid kahte erandit kohaldatakse, mistõttu tuleb järeldada, et ta kohaldab neid kõigile taotletud dokumentidele. Komisjon kinnitas seda tõlgendust, märkides oma kostja vastuses, et „[vaidlustatud] otsuses loetletud kõikidele dokumendikategooriatele tuleb ilmselgelt ja tervikuna kohaldada erandpõhjuseid […], mis on sätestatud [määruse nr 1049/2001] artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ning [artikli 4] lõikes 3”.
50 Lisaks väidab komisjon kostja vastuse esitamise staadiumis, et hageja „taotlus ei olnud piisavalt täpne, kuigi komisjoni teenistused olid pööranud tema tähelepanu toimiku mahule ja töökoormusele, mille taotlus endaga kaasa toob”. Kuigi seda tähelepanekut tuleb mõista kui tuginemist eespool punktis 47 viidatud erandjuhule, mis on seotud äärmiselt suure töömahuga, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad otsuse põhjendused sisalduma otsuses endas ning komisjoni hilisemaid selgitusi ei võeta arvesse, välja arvatud erandlikel asjaoludel (Üldkohtu 2. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑61/89: Dansk Pelsdyravlerforening vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1931, punkt 131; 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑295/94: Buchmann vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑813, punkt 171, ja 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3141, punkt 95).
51 Kuid 30. jaanuari 2008. aasta kirjas, millega taotlus jäeti rahuldamata, õigustatakse dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise puudumist mitte selle hindamisega seotud töömahu, vaid ainult asjaoluga, et kõikidele taotletud dokumentidele on ilmselgelt ja tervikuna kohaldatavad erandid, millele komisjon tugines. Vaidlustatud otsuses endas ei ole selle kohta mingit selgitust. Alles kostja vastuses märkis komisjon esimest korda, et hageja poolt taotluse täpsustamine ei ole piisav, arvestades töömahtu, mille tekitab konkreetne ja individuaalne hindamine. Seega ei ole viimati nimetatud argument määrav põhjus, mis oli aluseks vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele.
52 Eeltoodut arvestades tuleb argument tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
53 Kõigepealt tuleb seega uurida, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud erandlike asjaolude esinemist, millele ta vaidlustatud otsuses tugines, jättes taotletud dokumentidele andmata konkreetse ja individuaalse hinnangu. Seejärel tuleb teises järjekorras uurida töömahtu puudutavat erandit, millele komisjon tugineb kostja vastuses.
Esimene erand, millele vaidlustatud otsuses tugineti ja mille kohaselt on üldise eelduse alusel selge, et taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleb keelduda
54 Nagu on meenutatud eespool punktis 41, siis juhul, kui tehakse erandeid üldsuse võimalikult laiaulatuslikust juurdepääsust dokumentidele, tuleb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsalt.
55 Kuid samuti on otsustatud, et institutsioonidel on selles küsimuses lubatud tugineda teatud dokumentide kategooriatele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sarnaseid üldist laadi kaalutlusi saab kohaldada sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 50, eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus TGI, punkt 54, ja eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 74). Seda arvestades tuleb kontrollida, kas üldist laadi kaalutlustest lähtudes saab järeldada, et komisjonil oli õigus tugineda eeldusele, et asjassepuutuvate dokumentide avalikustamine kahjustab määruse nr 1049/2001 artikliga 4 kaitstud huve, ilma et ta oleks pidanud iga dokumendi sisu konkreetselt hindama (vt selle kohta eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 76).
56 Kuid vastupidi sellele, mida komisjon väitis kohtuistungil, ei saa käesolevas asjas niisugune eeldus põhineda analoogilisel arutluskäigul sellega, mida Euroopa Kohus järgis kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus TGI. Selles kohtuasjas, mille ese oli juurdepääsutaotlus riigiabi puudutavas menetluses, otsustas Euroopa Kohus, et üldine eeldus, et kõikidele taotletud dokumentidele sai kohaldada erandit, võis tuleneda nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusest (EÜ) nr 659/1999 millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) ning kohtupraktikast komisjoni haldustoimikuga tutvumise õiguse valdkonnas, arvestades, et nimetatud määrus ei näinud nende dokumentide suhtes ette mingit juurdepääsuõigust, mis oleks laienenud muudele huvitatud isikutele kui abi andmise eest vastutav liikmesriik. Nimelt, kui need huvitatud isikud saaksid juurdepääsu toimiku dokumentidele määruse nr 1049/2001 alusel, seataks kahtluse alla riigiabi andmise üle teostatava kontrolli kord (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus TGI, punktid 55–58).
57 Selles küsimuses tuleb esiteks toonitada, et kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus TGI, ei olnud komisjon erinevalt käesoleva asja asjaoludest ajal, mil ta juurdepääsu andmisest keeldus, veel vastu võtnud lõplikku otsust, millega oleks lõpetatud menetlus, mille toimik oli juurdepääsutaotluse esemeks. Lisaks on eespool punktis 40 viidatud kohtuotsuses TGI Euroopa Kohtu arutluskäigus esitatud just argument, et asjassepuutuva menetlusega seotud dokumentidega tutvumise sätetest ei saa kõrvale kalduda määrusele nr 1049/2001 tuginemise abil. Kuid konkreetse menetluse – olenemata sellest, kas tegemist on riigiabi või konkurentsi valdkonnaga – toimikuga tutvumise korda kohaldatakse ainult selle menetluse kestuse jooksul. Seega tuleb asuda seisukohale, et eespool punktis 40 viidatud kohtuotsuses TGI esitatud Euroopa Kohtu arutluskäiku ei saa üle kanda olukorrale, kus institutsioon on juba vastu võtnud lõpliku otsuse sulgeda toimik, millega tutvumist – nagu käesolevas asjas – taotletakse.
58 Teiseks peaks käesolevas asjas analoogiliselt kohtuasjaga, milles tehti eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus TGI, üldine eeldus, et konkurentsi valdkoda puudutava menetluse toimiku dokumente ei tuleks avalikustada, tulenema nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrusest (EÜ) nr 1/2003, [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1, ELT eriväljaanne 08/02, lk 205), mida on hiljem muudetud, nagu ka kohtupraktikast seoses õigusega tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega.
59 Tõsi, nagu ka määrus nr 659/1999 riigiabi valdkonnas, ei ole määruses nr 1/2003 menetlusega mitteseotud isikutele ette nähtud õigust tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega keelatud kokkuleppeid puudutavas menetluses. Kuid määruse nr 1/2003 artiklis 27 on sätestatud nende ettevõtjate toimikuga tutvumise õigus, kelle suhtes on menetlus algatatud, ja seda laiemas, kaitseõiguste tagamise kontekstis. Selle õiguse raames võimaldatud juurdepääs dokumentidele ei saa laieneda institutsiooni sisedokumentidele, teiste ettevõtjate ärisaladustele ja muule konfidentsiaalsele teabele (Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 1015, ja 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 45).
60 Määruse nr 1/2003 sätteid dokumentidega tutvumise kohta täpsustati komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), mis näeb ette kaebuse esitaja tutvumisõiguse juhul, kui tema kaebus jäetakse rahuldamata. Selle kohta on määruse nr 773/2004 artikli 8 lõikes 2 ja artikli 15 lõikes 4 sätestatud, et dokumente, mis on saadud kaebuse esitajalt või ettevõtjalt, kasutatakse ainult EÜ artiklite 81 ja 82 rakendamisega seotud kohtu- või haldusmenetluste jaoks.
61 Sellest tuleneb, et kuigi ettevõtjatel, kelle suhtes on algatatud menetlus konkurentsiõiguse valdkonnas, või selliste kaebuste esitajatel, mida komisjon ei ole rahuldanud, on õigus tutvuda komisjoni haldustoimiku teatud dokumentidega, kohaldatakse sellele õigusele teatud piiranguid, mis ise tingivad igale üksikjuhtumile eraldi hinnangu andmise. Seega, isegi kui järgida eespool punktis 40 viidatud kohtuotsuses TGI Euroopa Kohtu kasutatud arutluskäiku, mille kohaselt tuleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandi tõlgendamisel arvesse võrra toimikule juurdepääsu piiranguid, mis esinevad konkreetsetes menetlustes – nagu riigiabi ja konkurentsi valdkonna menetlused –, ei luba see arvessevõtmine eeldada, et ohu tõttu võtta komisjonilt võime keelatud kokkuleppeid sanktsioneerida, tuleb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud eranditest vähemalt üht kohaldada automaatselt komisjoni selle valdkonna toimikute kõigile dokumentidele.
62 Seega ei saanud komisjon iga dokumenti konkreetselt analüüsimata eeldada, et kõigile dokumentidele, millele juurdepääsu taotleti, oli ilmselgelt kohaldatav määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand.
63 Järelikult ei oleks komisjon pidanud jätma taotletud dokumentidele andmata konkreetset ja individuaalset hinnangut, tuginedes esimese erandi esinemise olukorrale.
Teine erand, millele vaidlustatud otsuses tugineti ja mis puudutab dokumentide hindamist kategooriate kaupa
64 Kõigepealt tuleb täpsustada, nagu märgitud eespool punktis 46, et sama õigustust saab kasutada samasse kategooriasse kuuluvate dokumentide suhtes eriti siis, kui need sisaldavad sama tüüpi teavet. Kuid Üldkohtu ülesanne on kontrollida, kas erand, millele tuginetakse, kohaldub ilmselgelt ja tervikuna kõigile sellesse kategooriasse kuuluvatele dokumentidele.
65 Käesolevas asjas, nagu nähtub eespool punktis 48 viidatud vaidlustatud otsuse lõigust, tugines komisjon eespool punktis 28 viidatud kohtuotsuse VKI punktile 73, et õigustada lähtumist dokumentide gruppidest. Kuid Üldkohus toonitas viimati mainitud punktis, et ta on seisukohal, et dokument‑dokumendilt hindamine on igal juhul vajalik selleks, et hinnata – mis on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 kohaselt kohustuslik – võimalikku osalise juurdepääsu andmist taotletud dokumentidele (kohtuotsus VKI, punkt 73). Seega võib institutsioon dokumentide individuaalse hindamise läbi viimata jätta ainult juhul, kui tutvumisõiguse erand kohaldub ilmselgelt ja tervikuna kõigile ühe kategooria dokumentidele.
66 Lisaks tuleb märkida, et dokumentide kategooriad, mis institutsioon on asjas koostanud, peavad olema määratletud dokumentides sisalduva teabe alusel, kusjuures niisugune määratlus ei pruugi vastata dokumentide liikidele. Näiteks võib esineda olukord, kus ettevõtja vastus vastuväiteteatisele sisaldab teavet, mille avalikustamisest tuleb keelduda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 sätestatud mõne erandi alusel, samas kui mõne muu ettevõtja vastus, ehkki see on sama liiki dokument, sisaldab teavet, mis niisugust kaitset ei vaja. Seega võib sama õigustust kohaldada kogu dokumentide grupi avalikustamisest keeldumisele eriti juhul, kui ühte kategooriasse kuuluvad dokumendid sisaldavad sama laadi teavet. Nimelt hõlbustab ja lihtsustab sellisel juhul dokumentide grupi põhine õigustus komisjoni ülesannet taotlust uurida ja oma otsust põhjendada.
67 Sellest tuleneb, et hindamise õiguspärasuse tingimus on see, et juurdepääsutaotluse lahendamisel oleks kategooriate kaupa hindamine tõhus. Dokumentide kategooriate kindlaksmääramine peab seega toimuma kriteeriumide alusel, mis lubavad komisjonil kasutada sama põhjendust kõigi samasse kategooriasse liigitatud dokumentide suhtes. Käesolevas asjas pidid seega samasse kategooriasse kuuluvatel dokumentidel olema ühised tunnused, mis olid asjassepuutuvad nende võimaliku avalikustamise otsuse seisukohast. Ühele kategooriale kohaldatud põhjendus pidi seega tingimata erinema teistele kategooriatele kohaldatud põhjendustest. Nimelt juhul, kui oleks võimalik kohaldada sama põhjendust kahele erinevale kategooriale, oleks tegelikult juurdepääsutaotluse lahendamise seisukohast tegemist sama kategooriaga. Sel juhul on kategooriatesse liigitamine seega kunstlik ja kasutu.
68 Kuid esiteks, käesolevas asjas ei täitnud taotletud dokumentide liigitamine kategooriatesse, nagu tegi komisjon (vt eespool punkt 8), suures osas mingit kasulikku funktsiooni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise seisukohast. Täpsemalt, nagu märgitud ka tagapool punktides 70–85 seoses eranditega, mis puudutavad uurimise eesmärgi kaitset ja kolmandate isikute ärihuvide kaitset, ei hõlbustanud ega lihtsustanud see liigitamine komisjoni ülesannet taotlust uurida ja otsust põhjendada, sest kategooriatesse liigitamise aluseks oli dokumentide liik, sõltumata dokumentides sisalduvast teabest.
69 Teiseks, nagu on märgitud tagapool punktides 86–91, siis mis puudutab komisjoni otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandit, ei kohaldunud see ilmselgelt ja tervikuna dokumentidele, mille osas komisjon sellele erandile tugines, erinevalt nõudest, millele viidati eespool punktides 64 ja 65.
– Uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi uurimine vaidlustatud otsuse punktis 3
70 Vaidlustatud otsuse punkt 3 jaguneb kaheks osaks. Punkt 3.1 „Käimasolev menetlus” puudutab juurdepääsuõigusest keeldumise õigustust uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi alusel. Punktis 3.2 „Uurimisega seotud dokumentide kaitse üldiselt, mis ei puuduta ainult konkreetset menetlust” märgib komisjon kõigepealt, et füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes määruse nr 1/2003 rakendamise käigus vabatahtlikult või kohustuslikus korras andmeid esitavad, tekib õiguspärane ootus, et komisjon neid dokumente ei avalikusta ja et neid kasutatakse ainult konkurentsiõiguse valdkonnas läbiviidavas menetluses, sealhulgas kontrollimisel liidu kohtu poolt. Ta viitab ka määruse nr 1/2003 sätetele, välistades ärisaladusega kaitstud niisuguse teabe avalikustamise, mis on võinud sattuda komisjoni käsutusse tema poolt selle määruse kohaldamisel. Kui komisjon reedaks ettevõtjate usaldust, võimaldades tutvuda taotletud dokumentidega, väheneks ettevõtjate valmisolek temaga koostööd teha niivõrd, et ta ei saaks enam korrektselt täita konkurentsiõiguse rakendamise ülesannet. Lõpuks märgib komisjon selgelt, et „[e]espool esitatud põhjendus käib kõigi viit liiki dokumentide kohta, millele viidatakse [vaidlustatud otsuse punktis 2]”.
71 Samuti tuleneb vaidlustatud otsuse nende punktide analüüsist, mis puudutab dokumentide eri kategooriaid, et komisjoni põhjenduskäik on sisuliselt suures osas sama kõigi 1., 2., 4. kategooria ja 5. kategooria alapunkt a puhul.
72 Nimelt tugines komisjon iga kategooria puhul peamiselt kaalutlusele, et dokumentide avalikustamine teeks avalikuks leebemat kohtlemist taotlenud isikute ja teabenõuete adressaatide esitatud teabe, mis hõlbustaks kahju hüvitamise hagide esitamist koostööd teinud või teabenõuetele vastanud ettevõtjate vastu ning seetõttu pärsiks tulevaste leebemat kohtlemist taotlevate isikute ja teabenõuete adressaatide tahet temaga koostööd teha. Komisjoni leebusprogrammi ja uurimiste niisugune nõrgestamine takistaks tal tõhusalt täita ülesannet, mis seisneb liidu konkurentsiõiguse järgimise tagamises.
73 Täpsemalt, mis puudutab 1. kategooriat, siis märkis komisjon, et advokaadid jälgivad väga täpselt tema leebuspoliitikat, mistõttu võib tema tegevusel ühes asjas olla mõju tulevastele asjadele. 2. kategooria kohta toonitab komisjon, et määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel esitatud teabenõuete adressaadid võisid oma vastuses piirduda rangelt ainult miinimumiga või kasutada viivitustaktikat, sundides teda nii teabe saamiseks tegema ametlikke otsuseid. 4. kategooria osas tõi komisjon esile temaga koostööd tegevate ettevõtjate õiguspärase ootuse asjaolu suhtes, et nende esitatud teavet avalikustatakse ainult määruses nr 1/2003 ette nähtud ulatuses. 5. kategooria alapunkti a osas piirdus komisjon väga üldise märkusega, et nende dokumentide avalikustamine „nagu [ta on seda] juba selgitanud [1.–4.] kategooria dokumentide kohta”, seadis ohtu uurimise eesmärgi kaitse, esitamata iseseisvat põhjendust spetsiifiliselt selle kategooria dokumentide sisu kohta.
74 Arvestades komisjoni õigustusi 1., 2. ja 4. kategooria ning 5. kategooria alapunkti a dokumentidega tutvumisest keeldumisele, ei ole seega nendesse vastavatesse kategooriatesse kuuluvad dokumendid sisu poolest tegelikult erinevad, mistõttu vaidlustatud otsuses kategooriate moodustamisel ei ole mingit kasu.
75 Komisjon küll kinnitas, vastates kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele, et kuigi avalikustamisest, millele ta vastu oli, keeldumist sai põhjendada mõne olulise õiguspõhimõttega, tõendavad vaidlustatud otsuses esitatud selgitused, et ta võttis arvesse erinevatesse kategooriatesse kuuluvate dokumentide eripärasid. Tuleb aga asuda seisukohale, et põhjused, millele viidatakse 1., 2. ja 4. kategooria ning 5. kategooria alapunkti a suhtes ülevaatlikult eespool punktis 73, on suures osas omavahel äravahetatavad ja neid võib kohaldada igale dokumentide kategooriale samamoodi.
76 Seega oli 1., 2. ja 4. kategooria ning 5. kategooria alapunkti a puhul komisjoni läbi viidud kategooriatesse jaotamine kunstlik. See ei vasta eri kategooriasse kuuluvate dokumentide sisu tegelikele erinevustele. Sellest tuleneb, et eespool punktis 64 viidatud tingimused, mille esinemisel ei ole komisjon kohustatud iga dokumenti konkreetselt ja individuaalselt hindama, ei olnud täidetud, mistõttu oli komisjon kohustatud nende kategooriate iga dokumenti individuaalselt hindama.
77 Kuid 3. kategooria osas, mis puudutab ettevõtjate äriruumides läbi viidud kontrollide käigus saadud dokumente, märgib komisjon konkreetselt, et ettevõtjate õiguspärane ootus selle suhtes, et dokumente, mille võetuse ta oma pädevust teostades korraldas, ei avalikustata, vaid et neid kasutatakse ainult konkurentsi valdkonnas läbiviidavas menetluses. Tuleb meenutada, et 3. kategooriasse kuuluvad dokumendid erinevad teistesse kategooriatesse kuuluvatest dokumentidest selle poolest, kuidas komisjon need sai – nimelt võeti need ära ettevõtjate tahte vastaselt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti c alusel teostatud komisjoni etteteatamata kontrollide käigus, samas kui kõik muud dokumendid, mille koostajaks ei ole komisjon ise, esitasid ettevõtjad kas ise vabatahtlikult või seetõttu, et nad olid õiguslikult kohustatud teavet väljastama ning pärast põhjalikku järelemõtlemist ja vajadusel õigusnõustajate abi kasutades. Arvestades seda dokumentide kohustusliku esitamise elementi, mis on seotud 3. kategooriaga, erines ettevõtjate ootus, mis võis antud juhul tekkida asjaolu pinnalt, et võetud dokumente kasutatakse ainult komisjoni poolt EÜ artikli 81 alusel läbiviidavas menetluses, oma laadilt ootusest, millele komisjon tugines seoses 4. kategooria dokumentidega, mis võis väidetavalt tekkida asjaolu pinnalt, et vabatahtlikult esitatud dokumente ei avalikustata, ja seda isegi olenemata asjaolust, et mõlemal juhul võis see ootus tuleneda määruse nr 1/2003 artikli 28 sätetest. Komisjoni esitatud õigustus seoses 3. kategooria dokumentidega tugineb seega konkreetsetel kriteeriumidel, mida tuleb arvesse võtta asjassepuutuvate dokumentide võimaliku avalikustamise üle otsustamisel.
78 Eespool esitatust tuleb järeldada, et 3. kategooria oli ainus komisjoni määratletud dokumentide kategooria, millel oli vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduskäiku arvestades juurdepääsutaotluse uurimise seisukohast mingi kasu. See järeldus ei saa aga mõjutada komisjoni nende motiivide põhjendatuse uurimist, millele ta tugines nendesse kategooriatesse kuuluvate dokumentide avalikustamisest keeldumise õigustamisel.
79 Seega ei oleks komisjon pidanud vaidlustatud otsuse punktis 3, mis puudutas uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandit, jätma andmata konkreetset ja individuaalset hinnangut 1., 2. ja 4. kategooria ning 5. kategooria alapunkti a dokumentidele.
– Ärihuvide kaitsega seotud erandi uurimine vaidlustatud otsuse punktis 4
80 Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi vaidlustatud otsuse punktis 4, milles käsitatakse ärihuvide kaitsega seotud erandit, märgib komisjon, et 1.–4. kategooria dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleb keelduda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel, ei maini ta 5. kategooriasse kuuluvaid dokumente. Seega tuleb järeldada, et komisjon ei viidanud sellele erandile viimati nimetatud dokumentide suhtes.
81 Lisaks ei ole vaidlustatud otsuse punktis 4 esitatud põhjendus üles ehitatud selle otsuse punktis 2 määratletud dokumentide kategooriate alusel. Nimelt eristab ta kahte dokumentide gruppi: esiteks „asjassepuutuvate ettevõtjate dokumendid” ja teiseks „komisjoni dokumendid”.
82 Kuid nagu ka kategooriatesse jagamine uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi kohaldamiseks (vt eespool punktid 70–76), on see liigitamine kunstlik, sest avalikustamisest keeldumiseks kasutatud põhjenduskäik on nimelt mõlema grupi dokumentide puhul sama.
83 Nii jätkab komisjon pärast seda, kui ta on selgitanud, et ettevõtjate dokumendid „sisaldavad nende eri laadi tundlikku äriteavet” ja „üksikasjalikke andmeid nende äritegevuse ja turul käitumise kohta”, st teavet, mille kaitsmise suhtes kolmandate isikute eest, kellel on soov nendega tutvuda, on ettevõtjatel õiguspärane ootus, kinnitades, et „eespool esitatud põhjendus ettevõtjate dokumentide kohta kehtib sama moodi ka [tema] dokumentidele”.
84 Dokumentide gruppidena analüüsimisest hoolimata on komisjoni põhjenduskäik seega üldine ja seda võib kohaldada kõigile 1.–4. kategooria dokumentidele, ning ta rikub seega eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikast tulenevat selgitamiskohustust küsimuses, kuidas võib juurdepääs igale dokumendile, mille avalikustamist on taotletud, konkreetselt ja tegelikult kahjustada ärihuvide kaitset.
85 Seetõttu ei oleks komisjon pidanud vaidlustatud otsuse punktis 4, mis puudutas ärihuvide kaitsega seotud erandit, jätma 1.–4. kategooria dokumentidele andmata konkreetset ja individuaalset hinnangut.
– Komisjoni otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandi uurimine vaidlustatud otsuse punktis 3
86 Nagu märgitud eespool punktis 9, tugineb komisjon määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandile, mis puudutab tema otsustamisprotsessi kaitset, ainult 5. kategooria alapunkti a kuuluvate dokumentide suhtes.
87 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et „juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve”.
88 Esiteks tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 3.2.5 kaudselt ja komisjoni 9. novembri 2011. aasta vastusest Üldkohtu kirjalikele küsimustele otseselt, et tema arvates sisaldasid kõik 5. kategooria alapunkti a kuuluvad dokumendid sisekasutuseks esitatud arvamusi selle sätte mõttes.
89 Teiseks, nagu toonitati eespool punktides 64 ja 65, võib institutsioon dokumentide individuaalse hindamise läbi viimata jätta ainult juhul, kui tutvumisõiguse erand kohaldub ilmselgelt ja tervikuna kõigile ühe kategooria dokumentidele.
90 Kuid käesolevas asjas ei luba midagi eeldada, et kõigile 5. kategooria alapunkti a dokumentidele võib ilmselgelt ja tervikuna seda erandit kohaldada. Vastupidi, arvestades 5. kategooria alapunkti a kolme alakategooria – nagu komisjon need vaidlustatud otsuse punktis 2 määratles ja nagu ta neid täpsustas 9. novembri 2011. aasta vastuses Üldkohtu kirjalikele küsimustele – dokumentide laadi, viitavad kõik märgid sellele, et suur arv neid dokumente sisaldavad lõike, mis ei ole arvamused määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses. See tähelepanek käib muu hulgas nende dokumentide pealkirjade, sissejuhatuste ja nende eri adressaatidele saatmisel lisatud kaaskirjade kohta.
91 Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei oleks pidanud vaidlustatud otsuse punkti 3 lõigus, mis puudutas tema otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandit, jätma 5. kategooria alapunkti a dokumentidele andmata konkreetset ja individuaalset hinnangut; käesolevas uurimisetapis puudub vajadus analüüsida küsimust, kas komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et kõik 5. kategooria alapunkti a kuuluvad dokumendid sisaldavad arvamusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigu tähenduses.
92 Eelnevast tuleneb, et selleks, et jätta taotletud dokumentidele konkreetne ja individuaalne hinnang andmata, võis komisjon gruppide kaupa uurimise läbi viia ainult 3. kategooria dokumentide osas.
Erand, millele tugineti komisjoni kostja vastuses ja mis puudutab äärmiselt suurt ja ebamõistlikku töömahtu
93 Nagu märgitud eespool punktides 50–52, ei õigusta see erand taotletud dokumentidele konkreetse ja individuaalse hinnangu andmata jätmist, sest seda vaidlustatud otsuses ei mainita. Kuid siinkohal on sobilik teises järjekorras uurida, kas see argument on põhjendatud.
94 Komisjon väidab kostja vastuse punktis 103, et ta juhtis hageja tähelepanu toimiku mahule ja töökoormusele, mille tema taotlus endaga kaasa toob, kuid hageja ei muutnud sellest hoolimata oma taotlust piisavalt täpseks. Samas viitab ta Üldkohtu praktikale, mille kohaselt võib erandlikel asjaoludel suure arvu dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamisega seotud töömaht õigustada „õiglase lahenduse” leidmist taotlejaga, et saavutada tasakaal taotleja ja hea halduse huvide vahel (Üldkohtu 19. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑14/98: Hautala vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑2489, punkt 86, ja eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punktid 101–103).
95 Kuid käesolevas asjas ei saanud komisjon igal juhul tugineda viidatud kohtupraktikale selleks, et õigustada taotletud dokumentidele vaidlustatud otsuses konkreetse ja individuaalse hinnangu andmata jätmist.
96 Esiteks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, tuleneb toimikust, et hageja reageeris positiivselt tema ettepanekule juurdepääsutaotlust täpsustada. Nimelt esitas hageja oma hagiavalduse lisana 11. jaanuari 2008. aasta faksi, mille ta saatis järelkajana eelmisel päeval komisjoniga peetud telefonivestlusele. Selles faksis piirab hageja oma juurdepääsutaotlust „selleks, et vähendada võimalikult palju konkurentsi peadirektoraadi töömahtu”, loobudes kolmest kategooriast dokumentidest: kõigist dokumentidest, mis olid seotud ainult asjassepuutuvate ettevõtjate struktuuriga, kõigist dokumentidest, mis puudutasid ainult otsuse GIS adressaatide kindlaksmääramist, ja kõigist dokumentidest, mis olid koostatud tervikuna ainult jaapani keeles.
97 Selle taustal tuleb tagasi lükata argument, milles komisjon tugineb 2008. aasta jaanuari elektroonilisele kirjavahetusele ja mis tema sõnul tõendab, et hoolimata tema korduvatest palvetest, mida korrati 22. jaanuari 2008. aasta elektronkirjas, ei täpsustanud hageja oma juurdepääsutaotlust. Nimelt algab see kirjavahetus 18. jaanuari 2008. aasta elektronkirjaga, milles hageja väljendab rahulolematust seoses asjaoluga, et komisjon ei ole vastanud tema 13. detsembri 2007. aasta taotlusele 15 tööpäeva jooksul, nagu on ette nähtud määruses nr 1049/2001. Komisjoni 22. jaanuari 2008. aasta (kl 10.24) vastusest ja hageja sama päeva vastusest (kl 11.51) nähtub, et komisjon ei olnud siis veel arvesse võtnud hageja 11. jaanuari 2008. aasta faksi, milles viimane oma taotlust täpsustas, kuigi hagejal oli selle faksi korrektset kohalejõudmist tõendav kinnitusteade. Kirjavahetus lõpeb komisjoni 22. jaanuari 2008. aasta (kl 16.57) elektronkirjaga, milles võetakse teatavaks hageja soov teha koostööd ja kinnitatakse juurdepääsutaotluse täpsustuse kättesaamist.
98 Seega, kuigi komisjon tõesti meenutas hagejale saadetud elektronkirjades, et ta peab oma taotlust täpsustama, meenutati seda seetõttu, et ta ei olnud arvesse võtnud üht varasemat faksi, milles taotlust oli täpsustatud, nagu ta ka ise nende kirjavahetuse lõpetanud elektronkirjas tunnistas. Neid asjaolusid arvestades ei saa komisjon põhjendatult väita, et hageja ei reageerinud tema 22. jaanuari 2008. aasta palvele taotlust täpsustada.
99 Lisaks, komisjoni 30. jaanuari 2008. aasta kirja, milles jäeti esialgne taotlus rahuldamata, punktis 1 käsitatakse juurdepääsutaotluse täpsustamist, kuid selles ei mainita, et see ei ole komisjoni töömahu vähendamiseks piisav.
100 Teiseks, komisjon ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et taotletud dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise tõttu tekkiv töökoormuse ulatus oleks olnud niivõrd erakordne, et see õigustas sellist hindamise teostamisest keeldumist. Üldkohus on selle kohta märkinud, et kuna institutsioonide dokumentidele juurdepääsu õigus on põhimõtteline lahendus, siis lasub taotlusest tuleneva töömahu ebamõistlikkusega seotud erandile tugineval institutsioonil kohustus tõendada töömahu suurust (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 113).
101 Mis puudutab taotluse läbivaatamiseks vajalikku töö mahtu, siis põhimõtteliselt ei tule seda juurdepääsuõiguse ulatuse kohandamiseks arvesse võtta, sest määruses nr 1049/2001 on sõnaselgelt ette nähtud võimalus, et juurdepääsutaotlus võib puudutada väga paljusid dokumente, kuna selle määruse artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 2 on sätestatud, et nii esmakordse kui ka kordustaotluse tähtaegu võib erandjuhtudel pikendada, näiteks kui taotlus käsitleb väga pikka dokumenti või väga paljusid dokumente (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punktid 108 ja 110).
102 Lisaks, taotluse menetlemiseks vajaminev töömaht ei sõltu mitte ainult taotluses nimetatud dokumentide arvust ja mahust, vaid ka nende laadist. Järelikult ei näita väga paljude dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise vajadus iseenesest juurdepääsutaotluse menetlemiseks vajalikku töömahtu, kuna töömaht sõltub samuti sellest, kuivõrd põhjalikku hindamist eeldatakse (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 111).
103 Järelikult on ainult erandjuhtudel, kui dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamisega kaasneva administratiivtöö maht kujuneb eriti suureks, ületades selle, mida võib mõistlikult nõuda, lubatud erandi tegemine dokumentide hindamise kohustusest (vt analoogia alusel Üldkohtu 7. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑211/00: Kuijer vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑485, punkt 57, ja eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 112).
104 Kuid käesolevas asjas ei ole komisjon tõendanud ega isegi väitnud enne menetlust Üldkohtus, et esinesid niisugused erandlikud asjaolud. Tõsi, ta mainis vaidlustatud otsuse sissejuhatavas osas 10. aprilli 2008. aasta kirja, milles ta oli hagejat teavitanud asjaolust, et arvestades toimiku mahtu – rohkem kui 1900 dokumenti – ei ole ta suuteline juurdepääsutaotlust menetlema määruses nr 1049/2001 ette nähtud tähtaja jooksul. Ta tugines seetõttu määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 2, et pikendada juurdepääsu korduvtaotlusele vastamise tähtaega. Kuid komisjon ei väitnud selles staadiumis, et tekkiva töömahu tõttu ei ole võimalik dokumente konkreetselt ja individuaalselt hinnata. Seega tuleb vastupidi järeldada, et ta ei arvanud ise, et see töömaht oli ebamõistlik.
105 Kolmandaks tuleb meenutada, et kui institutsioon on tõendanud, et taotluses nimetatud dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamisega kaasneb ebamõistlikult suur halduskoormus, siis on ta kohustatud taotlejaga nõu pidama ühest küljest selleks, et kindlaks teha või paluda taotlejal täpsustada, milline on taotleja huvi kõnealuste dokumentide saamise suhtes, ning teisest küljest kaaluda, millised on konkreetsed võimalused võtta mõni muu meede, mis oleks vähem koormav kui dokumentide konkreetne ja individuaalne hindamine. Kuna dokumentidega tutvumise õigus on põhimõte, on institutsioon neis tingimustes kohustatud valima sellise meetme, mis on dokumentidega tutvumise õiguse seisukohast taotlejale kõige soodsam, kuid millega ei kaasne ebamõistlikult suurt töömahtu (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 114).
106 Järelikult võib institutsioon loobuda konkreetse ja individuaalse hindamise läbiviimisest alles pärast seda, kui ta on tegelikult uurinud kõiki teisi võimalikke meetmeid ning oma otsuses üksikasjalikult selgitanud põhjuseid, miks ka teiste meetmetega oleks kaasnenud ebamõistlikult suur töömaht (eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus VKI, punkt 115).
107 Kuid käesolevas asjas ei selgu vaidlustatud otsuse põhjendustest, et komisjon oleks hinnanud konkreetselt, täpselt ja asjaolusid arvestades esiteks teisi võimalikke alternatiive oma töömahu vähendamiseks, ning teiseks põhjusi, mis oleksid tal võimaldanud loobuda igasugusest hindamisest selle asemel, et võimaluse korral kohaldada kõige vähem piiravat meedet hageja juurdepääsuõiguse suhtes. Täpsemalt, vaidlustatud otsusest ei nähtu, et komisjon oleks hinnanud töömahtu, mis oleks kaasnenud nende üksikute dokumentide kindlakstegemise ning seejärel konkreetse ja individuaalse hindamisega, mis kõige tõenäolisemalt oleksid olnud piisavad selleks, et viivitamatult ja esialgu võib-olla osaliselt rahuldada hageja huve.
108 Seega ei ole täitnud komisjon tingimusi, mis peavad olema täidetud vastavalt kohtuotsusele VKI vs. komisjon, et jätta konkreetselt ja individuaalselt taotletud dokumendid hindamata selle hindamisega tekitatava töömahu tõttu.
109 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon võis kategooriate kaupa hindamise – ainult uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi seisukohast – läbi viia ainult 3. kategooria dokumentide suhtes, st kontrollide käigus võetud dokumentide suhtes (vt eespool punkt 77). Komisjon võis seega jätta need taotletud dokumendid konkreetselt ja individuaalselt hindamata. See seisukoht ei mõjuta aga küsimust, kas ta võis nende dokumentidega tutvumisest keeldumisel põhjendatult tugineda nimetatud erandile; seda küsimust uuritakse tagapool punktides 113 ja järgnevad.
110 Kuid kõigi ülejäänud taotletud dokumentide osas ja kõigi ülejäänud erandite osas, millele komisjon tugines, pidi ta läbi viima konkreetse ja individuaalse hindamise. Kuna komisjon ei ole sellist hinnangut andnud, on vaidlustatud otsus seega ebaseaduslik, sest selles on rikutud kohustust konkreetselt ja individuaalselt hinnata taotluses viidatud dokumente järgmiselt:
– määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet kohaldades dokumente, mis kuuluvad 1., 2., 4. kategooriasse ja 5. kategooria alapunkti a;
– määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet kohaldades dokumente, mis kuuluvad 1.– 4. kategooriasse;
– määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku kohaldades dokumente, mis kuuluvad 5. kategooria alapunkti a.
111 Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles ei võimaldata tutvuda dokumentidega, mis kuuluvad 1., 2., 4. kategooriasse ja 5. kategooria alapunkti a.
112 Osas, mis puudutab muid kui 3. kategooriasse kuuluvaid dokumente, on tagapool esitatud analüüs juurdepääsuõiguse erandite põhjendatuse kohta, millele vaidlustatud otsuses tugineti, seega ainult informatiivne.
b) Esimese väite esimene osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist
113 Hageja, keda toetab Rootsi Kuningriik, leiab, et nende dokumentide avalikustamine, millega ta tutvuda soovis, ei sea ohtu ei käimasolevat uurimist ega tulevasi uurimisi. Mis puudutab uurimist juhtumis COMP/F/38.899, siis leiab hageja, et see lõppes otsusega GIS. Võimalik uurimise jätkamine pärast otsuse tühistamist liidu kohtu poolt oleks käsitatav uue menetlusena. Mis puudutab tulevasi uurimisi, siis leiab hageja, et komisjoni põhjenduskäik loob uue erandi, mida ei toeta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 sõnastus ja mis võtab tutvumisõiguselt kogu kasuliku mõju.
114 Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad ABB ja Siemens, leiab, et vajadus kaitsta menetluse eesmärki, mida tehti juhtumis COMP/F/38.899, jääb alles kuni ajani, mil otsus GIS ei ole enam edasikaevatav. Lisaks, tema arvates laieneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande kohaldamisala üldiselt tema ülesande kaitsele kohaldada konkurentsiõigust ja muu hulgas tema leebusprogrammile. Kuid trahvide määramata jätmise või nende vähendamise taotluse esitanud ettevõtjate dokumentide avalikustamine veenab tõenäoliselt neid tulevikus komisjoniga vabatahtlikku koostööd mitte tegema.
115 Käesoleval juhul keeldus komisjon avalikustamast hagejale neid dokumente, mis olid seotud konkurentsi valdkonna menetlusega, tuginedes muu hulgas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud tutvumisõiguse erandile, mis puudutab kontrollimiste, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärkide kaitset. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et taotletud dokumendid on seotud „uurimisega” nimetatud sätte tähenduses. Kuid hageja väidab, et kuna komisjoni uurimine on lõppenud, ei saa selle kaitsega seotud erandit enam kohaldada.
116 Selles küsimuses tuleb esiteks meenutada, et nagu tuleneb ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes kehtestatud erandi sõnastusest, ei taheta selle erandiga kaitsta uurimist kui sellist, vaid uurimise eesmärki, milleks konkurentsiõigust puudutavas menetluses on kontrollida, kas toime on pandud EÜ artikli 81 rikkumine, ja vajaduse korral karistada selle eest vastutavaid äriühinguid. Just sel põhjusel võivad kuni selle eesmärgi saavutamiseni nimetatud erandi alla kuuluda toimikus olevad erinevate uurimistoimingutega seotud dokumendid, isegi kui konkreetne uurimine või kontroll, mille käigus koostatud dokumendile juurdepääsu taotletakse, on lõppenud (Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑36/04: API vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3201, punkt 133; vt analoogia alusel Üldkohtu 6. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑391/03 ja T‑70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2023, punkt 110, ja 1993. aasta asjaajamiskorra kohta 13. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑20/99: Denkavit Nederland vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3011, punkt 48).
117 Käesolevas asjas oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise päevaks komisjon juba peaaegu 17 kuu eest teinud otsuse GIS, milles on tuvastatud rikkumised, mida komisjon asjassepuutuvatele ettevõtjatele süüks pani, ning mis seega lõpetas menetluse COMP/F/38.899. Järelikult on väljaspool kahtlust, et sel kuupäeval ei olnud pooleli ühtki uurimistoimingut, mille eesmärk oleks tõendada asjassepuutuvate rikkumiste toimepanemist ja mida taotletud dokumentide avalikustamine oleks võinud ohustada.
118 On tõsi, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval olid otsuse GIS peale esitatud hagid alles Üldkohtu menetluses, mistõttu võidi Üldkohtu poolt selle otsuse tühistamise korral menetlus uuendada. See olukord ei ole asjassepuutuvates kohtuasjades kohtuotsuste kuulutamisega muutunud, sest nende kohtuotsuste peale on esitatud Euroopa Kohtule hulk apellatsioonkaebusi, mida alles menetletakse.
119 Kuid tuleb asuda seisukohale, et uurimine konkreetses asjas tuleb pidada lõpetatuks lõpliku otsuse vastuvõtmisega, sõltumata selle otsuse võimalikust hilisemast tühistamisest kohtu poolt, sest just sel ajal peab asjassepuutuv institutsioon ise menetlust lõpule viiduks.
120 Nimelt nõustumine sellega, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane hõlmab eri uurimistoimingutega seotud dokumente seni, kuni kõik võimalikud kohtumenetluste tulemused ei ole veel ära otsustatud, isegi olukorras, kui Üldkohtule esitatakse hagiavaldus, mis võib viia komisjoni menetluse uuendamiseni, tähendaks, et juurdepääsu võimaldamine nendele dokumentidele sõltuks juhuslikest sündmustest, nimelt sellise menetluse tulemusest ja järeldustest, mida komisjon sellest võib teha. Igal juhul on tegemist tulevikus aset leidvate ebakindlate sündmustega, mis sõltuvad keelatud kokkuleppe eest karistava otsuse adressaatideks olevate äriühingute ja erinevate asjassepuutuvate ametiasutuste otsustest.
121 Selline lahendus oleks vastuolus eesmärgiga, mis seisneb avalikkusele võimalikult laiaulatusliku juurdepääsu tagamises institutsioonide dokumentidele, et anda kodanikele võimalus kontrollida tõhusamalt avaliku võimu teostamise seaduslikkust (vt eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus API vs. komisjon, punkt 140; vt selle kohta ka eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, punkt 112).
122 Sellest järeldub, et taotletud dokumentide avalikustamine ei saanud kahjustada uurimise eesmärkide kaitset komisjoni menetluses GIS‑ide kartelli asjas.
123 Teiseks, eelmises punktis esitatud hinnangut ei saa seada kahtluse alla komisjoni argument, et mõistel „uurimise eesmärgid” on üldisem tähendus, hõlmates kogu komisjoni poliitikat keelatud kokkulepete eest karistamise ja nende ärahoidmise valdkonnas.
124 Komisjoni sõnul ei saa sisuliselt keelatud kokkulepete valdkonnas mõiste „uurimised” piirduda menetlusega, mis eelneb keeluotsusele, vaid seda tuleb pidada komisjoni selle regulaarse ja järjepideva ülesande lahutamatuks osaks, mis seisneb liidu konkurentsiõiguse kohaldamises. Seetõttu kohaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane ka pärast konkreetse menetluse lõppu. Arvestades, et keelatud kokkulepete eest karistamise menetluses on komisjon sõltuv ettevõtjate koostööst, leiab ta, et juhul kui dokumente, mis ettevõtjad talle esitavad, ei käsitata konfidentsiaalselt, on need ettevõtjad vähem motiveeritud trahvidest vabastamise või nende vähendamise taotlusi esitama ja nad piirduksid rangelt minimaalsega muu teabe esitamisel, muu hulgas teabenõuetele vastates ja kontrollide läbiviimisel. Konfidentsiaalsuse kaitse on seega üks konkurentsiõiguse rikkumiste tegeliku menetlemise tingimus ja seetõttu komisjoni konkurentsipoliitika üks põhielemente.
125 Kuid komisjoni väljapakutud tõlgendusega nõustumine tähendaks, et tal lubataks jätta määruse nr 1049/2001 kohaldamisalast ajaliste piiranguteta kõrvale kogu oma tegevus konkurentsi valdkonnas, viidates lihtsalt tema leebusprogrammi tulevikus võimalikult asetleidvale kahjustamisele. Selles küsimuses tuleb arvesse võtta asjaolu, et tagajärjed, mida komisjon oma leebusprogrammile kardab saabuvat, sõltuvad mitmest ebakindlast faktorist, mille seas on muu hulgas viis, kuidas isikud, kellele keelatud kokkuleppega kahju tekitati, saadud dokumente kasutavad, milline on nende poolt võimalikult esitatavate kahju hüvitamise hagide rahuldamise määr, summad, mis siseriiklikud kohtud neile välja mõistavad ja keelatud kokkulepetes osalevate ettevõtjate reaktsioon tulevikus.
126 Tuleb asuda seisukohale, et mõiste „uurimine” nii lai tõlgendus ei ole kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt tuleb määruse nr 1049/2001 eesmärgi tõttu, milleks on vastavalt selle põhjendusele 4 „rakendada võimalikult täieulatuslikult ellu avalikkuse õigus juurde pääseda dokumentidele”, nimetatud määruse artiklis 4 kehtestatud erandeid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (vt eespool punktis 41 viidatud kohtupraktika).
127 Selle kohta tuleb toonitada, et ükski määruse nr 1049/2001 säte ei luba eeldada, et liidu konkurentsipoliitikat tuleks selle määruse kohaldamisel kohelda erinevalt liidu muudest poliitikatest. Seega ei ole mingit põhjust mõistet „uurimise eesmärgid” tõlgendada konkurentsipoliitika raames erinevalt kui liidu muude poliitikate raames.
128 Samuti tuleb meenutada, et leebus- ja koostööprogrammid, mille tõhusust komisjon kaitsta üritab, ei ole liidu konkurentsiõiguse normide järgimise tagamise ainsad vahendid. Nimelt võivad tõhusa konkurentsi säilitamisele liidus oluliselt kaasa aidata siseriiklikele kohtutele esitatavad kahju hüvitamise hagid (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan, EKL 2001, lk I‑6297, punkt 27).
129 Eeltoodust tuleneb, et komisjon on rikkunud õigusnormi, tuvastades vaidlustatud otsuses, et käesolevas asjas oli kohaldatav määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud dokumentidega tutvumise õiguse erand. Täpsemalt, tal ei olnud seega õigust sellele erandile tuginedes keelduda juurdepääsust 3. kategooria dokumentidele.
130 Seega tuleb nõustuda hageja esitatud esimese väite esimese osaga dokumentide osas, mis kuuluvad 1., 2., 3. ja 4. kategooriasse ning 5. kategooria alapunkti a.
c) Esimese väite teine osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande rikkumist
131 Esiteks, hageja, keda toetab Rootsi Kuningriik, leiab sisuliselt, et kuna andmed, mida sisaldavad taotletud toimiku dokumendid, on vananenud, ei saa need enam ohustada asjassepuutuvate ettevõtjate ärihuve. Teiseks leiab ta, et keelatud kokkuleppe poolte huvi, et toimiku dokumente hoitaks salajas, ei ole objektiivselt kaitset väärt. Kolmandaks, keelatud kokkuleppe pooltel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et neid dokumente ei avalikustata.
132 Komisjon, keda toetavad ABB ja Siemens, väidab sisuliselt, et mõistet „ärihuvide kaitse” tuleb tõlgendada laialt. Tema arvates on konfidentsiaalset laadi juba uuritud konkurentsi valdkonnas läbiviidavat menetlust puudutavate isikute poolt toimikuga tutvumise võimaldamisel, mistõttu ei ole uus konkreetne ja põhjalik uurimine vajalik. Lisaks ei saa kaubanduslike andmete tundlikkust hinnata ainult nende vanuse alusel. Lisaks ei näe määrus nr 1/2003, milles on sätestatud ammendavalt avalik-õiguslikud karistused, mida võidakse määrata keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjale, ette ettevõtja ärihuvide kaitset puudutavate õiguste äravõtmist.
133 Vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
134 Tuleb märkida, et kuigi kohtupraktikas ei ole antud definitsiooni „ärihuvide” kontseptsioonile, on Üldkohus siiski täpsustanud, et kaitse, mis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt peab ärihuvidele olema tagatud, ei saa laieneda äriühingut ja tema ärisuhteid puudutavale kogu teabele, et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt tagatakse avalikkusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide valduses olevatele dokumentidele (Üldkohtu 30. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑380/04: Terezakis vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 93).
135 Seega tuleb uurida, kas komisjon on teinud vea, tuvastades, et 1.–4. kategooria dokumendid sisaldavad „ärihuve” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses.
136 Hageja ei vaidle üldiselt vastu sellele, et taotletud dokumendid võivad sisaldada teavet GIS‑ide kartellis osalenud äriühingute ärisuhete, nende toodete hindade, kulustruktuuri, turuosade ja muude sarnaste teemade kohta.
137 Kuid mis puudutab hageja esimest argumenti teabe vanuse teemal, siis tuleb märkida, et komisjoni teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [EÜ] artiklite 81 ja 82, EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005, C 325, lk 7, edaspidi „teatis konkurentsiasjade toimikutele juurdepääsureeglite kohta”) punktis 23 on komisjon ise seisukohal, et „[t]eavet, mis ei ole enam äriliselt oluline, näiteks aja möödumise tõttu, ei saa enam pidada salajaseks”, ja et „[t]a eeldab reeglina, et andmed poolte käibe, müügi, turuosa ja muu sellise kohta, mis on vanemad kui viis aastat, ei ole enam salajased”.
138 See komisjoni teatis ei saa kindlasti olla Üldkohtule määruse nr 1049/2001 tõlgendamisel siduv. Nimelt on selle teatise punktis 2 täpsustatud, et juurdepääsuõigus, nagu see selles teatises on määratletud, erineb üldisest dokumentidele juurdepääsuõigusest määruse nr 1049/2001 alusel, mille kohta kehtivad teised kriteeriumid ja erandid. Lisaks puudutab teatise konkurentsiasjade toimikutele juurdepääsureeglite kohta punkt 23 mõistet „salajane” ja mitte mõistet „ärihuvid”, millele viidatakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes. Seetõttu saab mõistest „ärihuvid” aru saada ainult nimetatud määruse seisukohast vaadelduna. Sellest hoolimata annab kõnealune punkt 23 märku sellest, kuidas komisjon viimati nimetatud mõistet sisuliselt mõistab.
139 Nimelt, kuna komisjon on mõiste „salajane” tõlgendamiseks tuginenud mõistele „äriliselt oluline”, mis on omakorda lähedane mõistele „ärihuvid”, võib sellest järeldada, et tema hinnangul sõltub dokumendi või teabe salastatuse määr nende negatiivsete tagajärgede olulisusest, mida äriühing kardab saabuvat juhul, kui asjassepuutuv dokument või teave avalikustatakse. Seega viitab teatise konkurentsiasjade toimikutele juurdepääsureeglite kohta punkt 23 huvide kaalumisele, mida tuleb komisjoni enda sõnul teha olukorras, kus teavet äriühingu äritegevuse kohta võidakse avalikustada teistele majandustegevuses osalejatele, kelle huvid võivad olla vastuolus asjassepuutuva äriühingu huvidega, millega ongi tegemist käesolevas asjas. Negatiivsed tagajärjed, mis võivad tuleneda äriliselt tundliku teabe avalikustamisest, on seda enam vähem olulised, mida vanem on teave (vt selle kohta Üldkohtu 15. novembri 1990. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑1/89–T‑4/89 ja T‑6/89–T‑15/89: Rhône-Poulenc jt vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑637, punkt 23, ja 19. juuni 1996. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑134/94, T‑136/94–T‑138/94, T‑141/94, T‑145/94, T‑147/94, T‑148/94, T‑151/94, T‑156/94 ja T‑157/94, NMH Stahlwerke jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑537, punktid 24 ja 32).
140 Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, 16. juunil 2008 oli enamik äriliselt tundlikust teabest, mis sisaldus taotletud dokumentides, tunduvalt vanem kui viis aastat. Nagu nimelt toonitab hageja, ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal asjaolu tõttu, et GIS‑ide kartell tegutses 15. aprillist 1988 kuni 11. maini 2004, ainult teave aastate kohta 2003 ja 2004 veel vanem kui viis aastat.
141 Komisjon väidab, et eespool punktis 139 viidatud Üldkohtu praktika puudutas mõistet „ärisaladus” ja mitte palju laiemat mõistet „ärihuvid”, ning et teatise konkurentsiasjade toimikutele juurdepääsureeglite kohta punktis 23 nimetatud viie aasta piirmäär ei ole siduv norm, vaid pigem „empiiriline reegel”. Lisaks viitab ta näidetele kohtupraktikast, milles on andmeid peetud kaitse vääriliseks ka pärast seda perioodi.
142 Tuleb märkida, et nagu täheldab õigesti ka komisjon, ei saa kohaldada ranget reeglit, et mis tahes teavet teatud vanusega faktiliste asjaolude kohta tuleb pidada niisuguseks, mis ei kahjusta enam selle äriühingu ärihuve, kelle kohta need käivad. Kuid nagu juba märgitud eespool punktis 139, suurendab asjaolu, et asjassepuutuval teabel on juba teatud vanus, tõenäosust, et äriühingute ärihuvisid ei kahjustata enam määral, mis õigustaks erandi tegemist määruses nr 1049/2001 kehtestatud läbipaistvuse põhimõttest. Seetõttu ja võttes arvesse asjaolu, et käesolevas asjas puudutas asjassepuutuvate äriühingute ärihuvidega seotud teave 16 aasta pikkust perioodi (1988–2004), tuleb asuda seisukohale, et komisjonil oli igal juhul kohustus taotletud dokumente uurida konkreetselt ja individuaalselt ärihuvide kaitse erandi aspektist ning ta ei saanud piirduda üldise hinnangu andmisega kõigi 1.–4. kategooria dokumentide kohta. Kuna ta niisugust uurimist läbi ei viinud, ei ole ta õiguslikult piisavalt tõendanud, et taotletud dokumentide avalikustamine võis kahjustada määratletud juriidiliste isikute ärihuvide kaitset.
143 Seda tausta arvestades tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et arvestades asjaolu, et otsuse GIS mittekonfidentsiaalse versiooni avalikuks tegemisel ja menetluses toimikuga tutvumise võimaldamisel oli toimiku COMP/F/38.899 konfidentsiaalset teavet juba uuritud, et kontrollida, kas see väärib kaitset, ei olnud vajalik, et ta erinevaid dokumente konkreetselt ja ammendavalt uuesti uurib.
144 Nimelt on esiteks selles argumendis segi aetud erinevad sätted, mis reguleerivad kaitstud teabe konfidentsiaalsust, mis aga tähendab, et nende kaitsmise vajaduse hindamisel ja juurdepääsu võimaldamise poolt ja vastu argumentide kaalumisel tuleb kohaldada erinevaid kriteeriume. Komisjon ise on seda asjaolu tunnustanud eespool punktis 138 viidatud teatise konkurentsiasjade toimikutele juurdepääsureeglite kohta punktis 2.
145 Näiteks teatavatele toimiku dokumentidele juurdepääs, mis on ettevõtjatel, kellele komisjon on määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 2 alusel vastuväiteteatise saatnud, toimub nende kaitseõiguse teostamise raames, ning nagu märgitud eespool punktis 60, saab nii saadud dokumente kasutada ainult kohtu- või haldusmenetlustes, mis on seotud EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisega. Seega kaitseõigused kui spetsiifilised ja ettevõtjate põhiõiguste hulka kuuluvad õigused annavad ainult konkreetsetel eesmärkidel juurdepääsu konkreetsetele dokumentidele, mille hulgast on välistatud ainult institutsioonide sisedokumendid, teiste ettevõtjate ärisaladused ja muu konfidentsiaalne teave. Vastupidi aga annab üldise õigusena üldsuse juurdepääs määruse nr 1049/2001 alusel potentsiaalse juurdepääsu – ilma saadud dokumentide kasutamise piiranguteta – kõigile institutsioonide valduses olevatele dokumentidele, kuid sellest juurdepääsust võidakse keelduda mitmel põhjusel, mis on sätestatud eespool viidatud määruse artiklis 4. Neid erinevusi arvestades ei saa asjaolu, et komisjon oli juba hinnanud, millises ulatuses ta võib võimaldada toimikus COMP/F/38.899 sisalduvale teabele juurdepääsu kaitseõiguste teostamiseks toimikuga tutvumise raames, või millises ulatuses tuleks seda teavet avaldada otsuse GIS mittekonfidentsiaalses versioonis, anda komisjonile võimalust jätta nendes küsimustes andmata uut hinnangut nende spetsiifiliste juurdepääsuõigusega seotud tingimuste seisukohast, mis on sätestatud määruses nr 1049/2001.
146 Teiseks, eespool punktides 139–142 esitatud kaalutlustest tuleneb, et juba lihtsalt aja möödumine võib järk-järgult vähendada toimiku COMP/F/38.899 teabe kaitse vajadust ärihuvide seisukohast. Seega piisas juba ainult sellest, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 2 alusel toimikuga tutvumise võimaldamisest 2006. aasta aprillis kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni 16. juunil 2008 oli möödunud enam kui kaks aastat, komisjoni kohustuse tekkimiseks hinnata uuesti asjassepuutuvate ettevõtjate ärihuvide kaitsega seotud konfidentsiaalsuse vajadust.
147 Lõpuks tuleb märkida, et kartellis osalenud ettevõtjate huve – ja muu hulgas menetlusse astujate ABB ja Siemensi huve – ei saa taotletud dokumentide avalikustamata jätmise korral kvalifitseerida ärihuvideks sõna otseses mõttes. Arvestades nimelt muu hulgas enamiku toimikus oleva teabe vanust, ei tundu huvi, mis võib olla äriühingutel taotletud dokumentide avalikustamata jätmise korral, olevat seotud nende konkurentsipositsiooni säilitamisega GIS‑ide turul, millel nad tegutsevad, vaid pigem tahtega vältida, et nende vastu ei esitataks siseriiklikele kohtutele kahju hüvitamise hagisid.
148 Lisaks, isegi kui asjaolu, et äriühingu vastu võidakse esitada kahju hüvitamise hagisid, võib kahtlemata tekitada suuri kulutusi kas või seoses advokaaditasudega ja isegi juhul, kui need hagid hiljem põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetakse, ei saa kartellis osalenud ettevõtja huvi vältida selliseid hagisid pidada ärihuviks ja igal juhul ei ole see huvi, mida tuleb kaitsta, arvestades muu hulgas iga isiku õigust nõuda kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud tegevusega, millega võidi piirata või kahjustada vaba konkurentsi (eespool punktis 128 viidatud kohtuotsus Courage ja Crehan, punktid 24 ja 26, ning Euroopa Kohtu 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04–C‑298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I‑6619, punktid 59 ja 61).
149 Eeltoodust nähtub, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada kartellis osalenud ettevõtjate ärihuve.
150 Seetõttu tuleb hageja esimese väite teise osaga nõustuda.
d) Esimese väite kolmas osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist
151 Hageja väidab, et komisjon on rikkunud õigusnormi, sest kuna ta välistas üldiselt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu alusel juurdepääsuõiguse 5. kategooria alapunkti a dokumentidele, keelas ta ka tutvumise dokumentidega, mis ei sisaldanud sisekasutuseks esitatud arvamusi selle sätte tähenduses. Lisaks ei selgitanud komisjon, kuidas hageja poolt nende dokumentidega tutvumine kahjustab tõsiselt tema otsustamisprotsessi, nagu nõuab nimetatud säte. Nimelt ei ole pärast otsuse GIS vastuvõtmist mõeldav, et sisedokumentide avalikustamine võiks soodustada menetluse tulemuste mõjutamise katseid.
152 Esiteks tuleb meenutada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 tehakse selget vahet sellel, kas menetlus on või ei ole lõpetatud. Nii kuulub selle lõike esimese lõigu kohaselt otsustamisprotsessi kaitsva erandi kohaldamisalasse esiteks iga dokument, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud. Teiseks näeb sama lõike teine lõik ette, et pärast otsuse tegemist hõlmab see erand ainult neid dokumente, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest.
153 Seega ainult osa sisedokumentidest, nimelt need, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, on sellised, mille suhtes lõike 3 teine lõik lubab keeldumist isegi pärast otsuse tegemist, kui dokumendi avalikustamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi.
154 Sellest nähtub, et liidu seadusandja leidis, et kui otsus on kord juba vastu võetud, ei ole otsustamisprotsessi kaitse nõuded enam nii teravalt päevakorral, mistõttu kõigi muude dokumentide avalikustamine peale määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus nimetatud dokumentide ei saa seda protsessi kunagi kahjustada, ja et niisuguse dokumendi avalikustamisest keeldumist ei saa lubada, isegi kui avalikustamine oleks otsustamisprotsessi oluliselt kahjustanud, kui see oleks toimunud enne asjaomase otsuse vastuvõtmist (Euroopa Kohtu 21. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑506/08 P: Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, EKL 2011, lk I‑6237, punktid 78–80).
155 Käesolevas asjas tuleb toonitada, et komisjon põhistas oma keeldumist ainult määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, mitte selle sätte esimesele lõigule tuginedes.
156 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et kõik 5. kategooria alapunkti a dokumendid sisaldasid määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses sisekasutuseks esitatud arvamusi, mis on osa sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, siis väitis komisjon Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates, et see mõiste hõlmab esiteks kõiki dokumente, mis sisaldavad või milles palutakse hinnangut või otsust tema ametnikelt või teenistustelt, teiseks kõiki dokumente, mida kasutatakse tema otsuse ettevalmistamiseks, ja kolmandaks kõiki dokumente, mille abil tagatakse teiste teenistuste osalus menetluses. Tema hinnangul vastavad sellele määratlusele kõik dokumendid, mis kuuluvad 5. kategooria alapunkti a alla, mille ta 9. novembri 2011. aasta vastuses liigitas nende leheküljenumbrite alusel toimikus COMP/F/38.899.
157 Komisjon tugines selles küsimuses liidu kohtu kvalifikatsioonile, mille see oli andnud komisjonilt teistes asjades taotletud dokumentidele. Nii nähtub komisjoni hinnangul eespool punktis 154 viidatud kohtuotsuse Rootsi vs. MyTravel ja komisjon ning Üldkohtu 9. septembri 2008. aasta otsuse kohtuasjas T‑403/05: MyTravel vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑2027) lugemisel, et liidu kohtud kvalifitseerisid konkurentsi peadirektoraadi poolt nõuandekomiteele saadetud teatise, toimiku teatud märkused ning ühe aruande teatud kohtuotsuse tagajärgede kohta ja selle aruande ettevalmistavad dokumendid arvamusi sisaldavateks sisedokumentideks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses. Samuti leiab ta, et Üldkohus asus 9. juuni 2010. aasta otsuses kohtuasjas T‑237/05: Éditions Jacob vs. komisjon (EKL 2010, lk II‑22245) seisukohale, et seda liiki arvamusi sisaldasid konkurentsi peadirektoraadi poolt komisjoni õigustalitusele saadetud teatis, milles paluti arvamust ühe õigusnormi kohaldamise suhtes, ja komisjoni konkurentsiasjade eest vastutava liikme jaoks koostatud dokument, milles esitati ülevaade toimiku hetkeseisust.
158 Kuid selles küsimuses tuleb asuda seisukohale, et tuginedes teatud üksikute dokumentide suhtes liidu kohtute antud hinnangutele, üritab komisjon üldistuste ja analoogia kaudu samaväärseks muuta mõisteid „sisekasutuseks esitatud arvamused, mis on osa sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest”, mida kasutatakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus, ja „institutsiooni sisekasutuseks koostatud dokument”, mida kasutatakse selle lõike esimeses lõigus. Lõpuks võtaks mõiste „sisekasutuseks esitatud arvamused, mis on osa sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest” laia määratlusega nõustumine osaliselt ära nimetatud artikli lõike 3 kahe lõigu kasuliku mõju, sest selle artikli ülesehitus põhineb just eespool punktis 154 viidatud kohtupraktikas esile toodud põhimõttel, et pärast seda, kui institutsioon on otsuse vastu võtnud, on juurdepääsu andmisest keeldumine võimalik ainult osade sisekasutuseks mõeldud dokumentide suhtes.
159 Komisjon ei ole seega õiguslikult piisavalt tõendanud, et kõik 5. kategooria alapunkti a dokumendid sisaldasid arvamusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses.
160 Lisaks, kuigi õigustused, millele komisjon Üldkohtu menetluses tugines ja mis on esitatud eespool punktis 156, on niisugused, mis muudavad usutavaks teesi, et palju 5. kategooria alapunkti a dokumente sisaldavad selliseid arvamusi, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei tuginenud nendele õigustustele – muu hulgas konfidentsiaalne versioon toimiku COMP/F/38.899 dokumentide nimekirjast ja leheküljenumbrite abil nende dokumentide määratlemine, mis kuulusid 5. kategooria alapunkti a kolme alakategooriasse – vaidlustatud otsuses ja neid ei saa seega pidada põhjuseks, mis viis nimetatud otsuse vastuvõtmiseni. Seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast järeldada, et komisjon ei ole tõendanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses arvamuste sisaldumist 5. kategooria alapunkti a kõigis dokumentides.
161 Seega on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi, kuna komisjon tuvastas, et kõik 5. kategooria alapunkti a dokumendid sisaldavad arvamusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses.
162 Kolmandaks, mis puudutab komisjoni poolt vaidlustatud otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu alusel juurdepääsu andmisest keelumise õigustamiseks kasutatud põhjenduskäiku, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab selle erandi kohaldamine, et on tõendatud, et taotletud dokumentidele juurdepääs võib konkreetselt ja reaalselt kahjustada komisjoni otsustamisprotsessi kaitset ning et see kahjustamise oht on mõistlikult ettenähtav ja ei ole ainult oletuslik (vt Üldkohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑144/05: Muñiz vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
163 Pealegi, selleks et kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandit, peab otsustamisprotsessi kahjustamine olema tõsine. See on nii muu hulgas siis, kui dokumentide avalikustamisel on otsustamisprotsessile oluline mõju. Kahjustamise raskuse hindamine sõltub juhtumi kõigist asjaoludest, muu hulgas institutsiooni poolt dokumentide avalikustamise osas välja toodud negatiivsest mõjust otsustamisprotsessile (eespool punktis 162 viidatud kohtuotsus Muñiz vs. komisjon, punkt 75).
164 Käesolevas asjas toonitatakse vaidlustatud otsuses, et komisjoni otsustamisprotsess nõuab usaldusväärse õhkkonna ja avatud suhtlemise säilimist, selleks et komisjoni teenistused saaksid vabalt väljendada oma seisukohti, eriti tundlike probleemide teemal, nagu keelatud kokkulepete juhtumid. See olevat oluline tingimus, et nimetatud institutsioon saaks oma ülesandeid täita. Keelatud kokkuleppe menetlust puudutavate sisemiste ja esialgsete seisukohtade avaldamine kahjustaks seda võimet ja võiks vähendada olemasolevat kaalutlusruumi nende seisukohtade uuel uurimisel.
165 Komisjon lisab, et juhul kui GIS‑ide kartellis osalejate esitatud hagiavalduste tulemusena otsus GIS tühistatakse, peab ta asjas oma menetlust jätkama. Sisedokumentide avalikustamine võib seega soodustada menetluse tulemuste mõjutamise katseid ja seega kahjustada oluliselt komisjoni otsustamisprotsessi.
166 Tuleb tuvastada, et sellised õigustused on üldised ja abstraktsed ning neid ei põhjendata dokumentide sisu puudutavate üksikasjalike argumentidega. Selliseid kaalutlusi võib esitada ükskõik millise samalaadse dokumendi kohta. Seega ei ole need piisavad, et õigustada käesolevas asjas taotletud dokumentidele juurdepääsu keelamist, ilma et kahjustataks määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite kitsa tõlgendamise põhimõtet ning eriti seda erandit, mis on sätestatud nimetatud määruse artikli 4 lõike 3 teises lõigus. Eriti tuleb toonitada, et komisjon ei ole esitanud mingeid täpsustusi viisi kohta, kuidas võiks kolmas isik üritada „mõjutada uurimise tulemusi”, kui seda jätkatakse.
167 Lisaks, mis puudutab täpsemalt selle teoreetilise võimaluse esiletõstmist, et kui otsus GIS tühistatakse, peab komisjon vastu võtma uue otsuse, siis tuleb märkida, et komisjon üritab leida ühiseid jooni või lausa samastada käesolevat olukorda, mille eripära, nagu eespool punktides 117–119 mainitud, on asjaolu, et ta oli juba otsuse vastu võtnud, olukorraga, kus otsust veel vastu võetud ei ole. Arvestades eespool punktides 152–154 meenutatud kohtupraktikat, milles kehtestatakse pärast otsuse vastuvõtmist juurdepääsust keeldumisele palju rangemad nõuded, tuleb vältida mis tahes segiajamise võimalust kahe erineva faktilise olukorra vahel, mille esinemisel kohaldatakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 kahte lõiku.
168 Sellest tuleneb, et mis puudutab 5. kategooria alapunkti a dokumentides esitatud arvamusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu tähenduses, siis on komisjon vääralt tuvastanud, et nende dokumentide avalikustamine kahjustaks oluliselt tema otsustamisprotsessi.
169 Seetõttu on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi, kuna selles tuginetakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud erandile.
170 Seega tuleb hageja esimese väite kolmanda osaga nõustuda.
171 Arvestades kõike eeltoodut tuleb esiteks kooskõlas eespool punktis 37 tuvastatuga nõustuda väitega ilmse hindamisvea kohta juurdepääsutaotluse ulatuse osas seoses 5. kategooria alapunkti b dokumentidega ja seega tühistada vaidlustatud otsus osas, milles ei võimaldata nende dokumentidega tutvumist.
172 Teiseks, kooskõlas eespool punktides 110 ja 111 esitatud seisukohtadega tuleb nõustuda argumendiga, et taotletud dokumente ei ole konkreetselt ja individuaalselt hinnatud, välja arvatud 3. kategooria dokumentide osas ja seda ainult seoses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erandiga.
173 Kolmandaks, kooskõlas eespool punktides 129 ja 130 esitatud seisukohtadega tuleb nõustuda esimese väite esimese osaga, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist 1., 2., 3. ja 4. kategooria ning 5. kategooria alapunkti a dokumentide suhtes, kuna komisjon tuvastas vääralt, et käesolevas asjas on kohaldatav uurimise eesmärgi kaitsega seotud erand.
174 Neljandaks, kooskõlas eespool punktides 149 ja 150 esitatud seisukohtadega tuleb nõustuda esimese väite teise osaga, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande rikkumist, kuna komisjon tuvastas vääralt, et 1.–4. kategooria dokumentide avalikustamine kahjustaks GIS‑ide kartellis osalenud ettevõtjate ärihuve.
175 Viiendaks, vastavalt eespool punktides 161 ja 168 esitatud seisukohtadele tuleb nõustuda esimese väite kolmanda osaga, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist, kuna komisjon tuvastas vääralt, et kõik 5. kategooria alapunkti a kuuluvad dokumendid sisaldavad arvamusi selle sätte mõttes, ja kuna ta leidis vääralt, et nende dokumentide avalikustamine kahjustab oluliselt tema otsustamisprotsessi.
176 Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada terves ulatuses, ilma, et tuleks uurida hageja teist ja kolmandat väidet.
Kohtukulud
177 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
178 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese ja kolmanda lõigu alusel kannavad Rootsi Kuningriik, ABB ja Siemens enda kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 16. juuni 2008. aasta otsus SG.E.3/MV/psi D (2008) 4931, milles ei lubatud menetluse COMP/F/38.899 – Gaasisolatsiooniga jaotusseadmed – toimikuga tutvumist.
2. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja EnBW Energie Baden-Württemberg AG kohtukulud.
3. Jätta Rootsi Kuningriigi, ABB Ltd ja Siemens AG kohtukulud nende endi kanda.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. mail 2012 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
A – Argumendi, et dokumente ei hinnatud konkreetselt ja individuaalselt, vastuvõetavus
B – Põhiküsimus
1. Neljas väide, mis puudutab juurdepääsutaotluse ulatuse osas tehtud ilmset hindamisviga
2. Esimene väide, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande ning sama määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist
a) Käesolevas asjas niisuguste tingimuste esinemine, mis lubavad teha erandi taotletud dokumentide sisu konkreetse ja individuaalse hindamise kohustusest
Esimene erand, millele vaidlustatud otsuses tugineti ja mille kohaselt on üldise eelduse alusel selge, et taotletud dokumentidele juurdepääsu andmisest tuleb keelduda
Teine erand, millele vaidlustatud otsuses tugineti ja mis puudutab dokumentide hindamist kategooriate kaupa
– Uurimise eesmärgi kaitsega seotud erandi uurimine vaidlustatud otsuse punktis 3
– Ärihuvide kaitsega seotud erandi uurimine vaidlustatud otsuse punktis 4
– Komisjoni otsustamisprotsessi kaitsega seotud erandi uurimine vaidlustatud otsuse punktis 3
Erand, millele tugineti komisjoni kostja vastuses ja mis puudutab äärmiselt suurt ja ebamõistlikku töömahtu
b) Esimese väite esimene osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist
c) Esimese väite teine osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande rikkumist
d) Esimese väite kolmas osa, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teise lõigu rikkumist
Kohtukulud