KOHTUJURISTI ETTEPANEK
DÁMASO RUIZ-JARABO COLOMER
esitatud 6. mail 2003(1)
Liidetud kohtuasjad C-397/01–C-403/01
Bernhard Pfeiffer jt
versus
Deutsches Rotes Kreuz, Kreisverband Waldshut eV
(Arbeitsgericht Lörrach’i esitatud eelotsusetaotlus)
Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Direktiiv 93/104/EÜ – Kohaldamisala – Kiirabiautosid saatvad päästetöötajad – „Maanteevedude” mõiste ulatus – Maksimaalne iganädalane tööaeg – Põhimõte – Vahetu õigusmõju – Erandid – Tingimused
1. Esimese astme kohus sotsiaalküsimustes, Arbeitsgericht Lörrach (Saksamaa), esitas Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust tööaja korralduse teatavaid aspekte käsitleva direktiivi 93/104/EÜ(2) teatud sätete tõlgendamiseks, tundes huvi eelkõige artikli 1, milles määratletakse direktiivi kohaldamisala, artikli 6, mis kehtestab maksimaalse nädalase tööaja ja artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkti i vastu, mis võimaldab artiklit 6 teatud tingimustel mitte kohaldada.
I. Põhikohtuasjade faktilised asjaolud
2. Siseriiklik kohus on esitanud Euroopa Kohtule seitse eelotsusetaotlust seoses sama arvu kohtuasjadega. Kuna kõigi kohtuasjadega seonduvad eelotsuse küsimused on samad ja asjaolud sarnased, siis liideti kirjaliku menetluse raames nimetatud seitse kohtuasja Euroopa Kohtu presidendi 7. novembri 2001. aasta määrusega.
3. Kõik hagejad on kiirabi osutamiseks ja patsientide transpordiks kvalifitseeritud Saksa Punase Risti (Deutsches Rotes Kreuz) praegused või endised päästetöötajad, kellest kaks nõuavad ületunnitöö eest tasu maksmist ja ülejäänud õiguse tunnustamist mitte töötada üle 48 tunni nädalas.
4. Kostja osutab muust tegevusest sõltumatult maapõhist kiirabiteenust Waldshut’i piirkonnas, hallates mitut ööpäevringselt avatud ja ühte vaid päeval 12 tundi avatud arstiabipunkti. Teenust osutatakse tavaliste kiirabiautode abil, mille brigaadi moodustavad kaks päästetöötajat või meditsiiniõde (Rettungstransportfahrzuegen) ning kiirabiautodega, mille brigaadi kuulub üks kiirabiarst ja üks päästetöötaja või meditsiiniõde (Notarzt-Einsatzfahrzeugen).
Väljakutse korral sõidavad kiirabiautod abi andmiseks haavatu või haige asukohta. Üldjuhul transporditakse abivajaja seejärel haiglasse.
5. Töölepingutes leppisid pooled kokku, et kohaldatakse Saksa Punase Risti teenistujate, töötajate ja praktikantide töötingimusi puudutavat kollektiivlepingut (Tarifvertrag über Arbeitsbedingungen für Angestellte, Arbeiter und Auszubildende des Deutschen Roten Kreuzes), edaspidi „Punase Risti kollektiivleping”.
6. Ettevõtja kiirabiteenistuses töötatakse nimetatud kollektiivlepingu kohaselt keskmiselt 49 tundi nädalas. Pooled on üksmeelel, et kollektiivlepingu artikli 14 lõike 2 punktis b sätestatud tööpäeva pikendamiseks nõutav materiaalne tingimus, st päevas vähemalt 3 tunnine kohustuslik valveaeg (Arbeitsbereitschaft), oli täidetud.
II. Kohaldatavad Saksa õigusnormid
7. Saksamaal reguleerib töö- ja puhkeaega 6. juuni 1994. aasta tööajaseadus (Arbeitszeitgesetz), mis võeti vastu direktiivi 93/104 ülevõtmiseks siseriiklikku õigusesse.
8. Artikli 2 lõike 1 alusel mõistetakse tööajana ajavahemikku tööpäeva algusest tööpäeva lõpuni, millest on välja jäetud puhkepausid; artikli 3 kohaselt ei tohi tööaeg olla pikem kui kaheksa tundi tööpäevas, ehkki seda võib pikendada kümne tunnini tingimusel, et tööpäeva keskmine pikkus kuue kalendrikuu või 24 nädala jooksul ei ületa kaheksat tundi tööpäevas.
9. Artikli 7 lõike 1 punkt 1 kohaselt võib kollektiivlepinguga või ettevõttesisese kokkuleppega erandina artiklis 3 sätestatust:
a) pikendada ilma hüvitiseta päevast tööaega üle 10 tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg;
b) määrata hüvitatav puhkeaeg muule ajahetkele ja
c) pikendada ilma hüvitiseta päevast tööaega 10 tunnini maksimaalselt 60 päeval aastas.
10. Saksa Punase Risti kollektiivlepingu artikli 14 lõike 1 kohaselt ei tohi nädalane tööaeg puhkepause arvestamata ületada 39 tundi (alates 1. aprillist 1990 38,5 tundi) nädalas. Reeglina arvutatakse keskmine nädalane tööaeg 26 nädala alusel.
Vastavalt lõikele 2 võib tavalist päevast tööaega pikendada a) 10 tunnini päevas või keskmiselt 49 tunnini nädalas, kui tööaja sisse kuulub tavapäraselt keskmiselt vähemalt 2 tundi kohustuslikku valveaega päevas b) 11 tunnini päevas või keskmiselt 54 tunnini nädalas, kui valveaeg on 3 tundi ja c) kuni 12 tunnini päevas või keskmiselt 60 tunnini nädalas, kui töötaja on töökohas, kuid töötab vaid vajaduse korral.
Lisa 2 sisaldab kiirabi personali puudutavaid erinorme. Selleks, et kohaldada nimetatud norme kiirabis töötavatele pääste- ja transporditöötajatele, peab arvestama artikli 14 lõike 2 kohta käivat märkust, mille kohaselt tuleb artikli 14 lõike 2 punktis b sätestatud 54-tunnist maksimaalset töönädalat järk-järgult vähendada. Alates 1. jaanuarist 1993 on töönädala maksimaalne pikkus 49 tundi.
III. Eelotsuse küsimused
11. Enne nimetatud kohtuasjade lahendamist otsustas Arbeitsgericht Lörrach menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas […] direktiivi 93/104/EÜ […] artikli 1 lõikes 3 sisalduvat viidet nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta(3) artikli 2 lõikele 2, mis sätestab, et nimetatud direktiivi sätteid ei kohaldata juhul, kui teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub, tuleb mõista nii, et nimetatud erand hõlmab ka hageja tegevust päästetöötajana?
b) Kas direktiivi 93/104/EÜ artikli 1 lõikes 3 esinevat maanteevedude mõistet tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalast on välja arvatud üksnes sellised veoteenused, mille käigus läbitakse nende eripärast lähtudes pikki vahemaid ning mille puhul ei saa võimalike takistuste ettenägematuse tõttu tööpäeva pikkust ette kindlaks määrata, või hõlmab see mõiste ka maapõhise kiirabiteenuse osutamist, mis seisneb vähemalt osaliselt sõiduki juhtimises ning patsiendi saatmises teeloleku ajal?
2. Kas Euroopa Kohtu otsust SIMAP(4) arvestades tuleb direktiivi 93/104/EÜ artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkti i tõlgendada nii, et iganädalase tööaja pikendamiseks üle 48 tunni peab olema töötaja isiklik nõusolek või võib selline nõusolek seisneda ka selles, et töötaja ja tööandja on töölepingus kokku leppinud, et töötingimuste suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut, mis võimaldab keskmise nädalase tööaja pikendamist keskmiselt üle 48 tunni?
3. Kas direktiivi 93/104/EÜ artikli 6 sisu on piisavalt täpne ja tingimusteta, et üksikisikud saaksid sellele siseriiklikus kohtus toetuda juhul, kui riik ei ole seda direktiivi siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võtnud?”
IV. Ühenduse õigusnormid
12. Sätted, mille tõlgendamist taotletakse, on järgmised:
Direktiiv 89/391
Artikkel 2
„[...]
2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.
Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas käesoleva direktiivi eesmärke.”
Direktiiv 93/104
Artikkel 1
„[...]
3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui ka erasektori tegevusalade suhtes direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 tähenduses, piiramata käesoleva direktiivi artikli 17 kohaldamist, välja arvatud õhu-, raudtee-, maantee-, mere-, sisevee- ja järveveod, merekalapüük, muud tööd merel ja koolitusel olevate arstide tegevus.
[...]”
Artikkel 6
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate turvalisust ja tervist tagavad, et:
1) iganädalase tööaja pikkus määratakse kindlaks õigus- ja haldusnormidega või töösuhte poolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingutega;
2) keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi.”
Artikkel 18 lõige 1
„[...]
b) i) Liikmesriigil on siiski võimalus mitte kohaldada artiklit 6, kui ta samal ajal respekteerib töötajate turvalisuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid ning võtab vajalikud meetmed, mis tagavad, et:
─ ükski tööandja ei nõua töötajalt rohkem kui 48-tunnilist töötamist seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, arvutatud keskmisena artikli 16 lõikes 2 nimetatud võrdlusperioodi kohta, kui ta ei ole varem saanud töötaja nõusolekut niisugust tööd teha,
─ tööandja ei kahjusta ühtki töötajat seepärast, et töötaja ei soovi anda oma nõusolekut niisugust tööd teha,
─ tööandja peab ajakohastatud registrit kõigi töötajate kohta, kes niisugust tööd teevad,
─ register antakse pädeva asutuse käsutusse, kes võib töötajate turvalisuse ja/või tervisekaitsega seotud põhjustel keelata või piirata võimalust ületada maksimaalset nädalast tööaega,
─ tööandja annab pädevale asutusele nende nõudmisel teavet juhtumite kohta, mil töötajad on andnud nõusoleku teha seitsme päeva jooksul tööd üle 48 tunni, arvutatud keskmisena artikli 16 lõikes 2 nimetatud võrdlusperioodi kohta.
Enne seitsme aasta pikkuse ajavahemiku möödumist punktis a nimetatud kuupäevast vaatab nõukogu komisjoni ettepaneku ja sellega kaasneva hinnanguaruande põhjal läbi käesoleva alapunkti i sätted ning otsustab, milliseid meetmeid võtta.
[...]”
V. Menetlus Euroopa Kohtus
13. Käesoleva menetluse raames esitasid põhikohtuasjade hagejad ja komisjon Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 20 sätestatud tähtaja jooksul kirjalikke märkusi.
Arvestades sellega, et ükski huvitatud isikutest ei soovinud esitada suulisi märkusi, otsustas Euroopa Kohus oma kodukorra artikli 104 lõike 4 kohaselt asjad lahendada suulise menetluseta.
VI. Esitatud märkused
14. Põhikohtuasjade hagejate arvates võimaldab Punase Risti kollektiivleping tööandjal ühepoolselt ja ilma töötaja nõusolekuta otsustada töönädala keskmise pikkuse üle juhul, kui töö puhul on vajalik valve organiseerimine. Saksa õiguskirjandus ja kohtupraktika määratlevad tööaja hulka arvatavat valveaega kui aktiivse valvsuse aega puhketingimustes. Selline kollektiivleping on vastuolus direktiiviga 93/104, kuna see näeb ette 48 tunnist pikema nädalase tööaja, mistõttu asjaolu, et kollektiivleping on kooskõlas tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunktiga a, tähendab seda, et Saksa seadusandja ei ole nimetatud direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud.
15. Komisjon väidab, et päästetöötajate valveaeg töökohas on osa tööajast, kuna direktiivi 89/391 artikli 2 lõikes 2 sätestatud erand ei hõlma nende tegevust, kuid jääb sellegipoolest direktiivi 93/104 kohaldamisalasse; töötajad, kelle tööandja ei tegele maanteevedudega, ei ole hõlmatud direktiivi 93/104 artikli 1 lõikes 3 maanteeveole ette nähtud tegevusvaldkondliku erandiga isegi siis, kui ettevõtja tegeleb kaupade või isikute veoga. Komisjoni arvates peavad töönädala pikendamiseks üle 48 tunni olema täidetud kõik direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud tingimused, sh töötaja selgesõnaline nõusolek, kusjuures nõusolekuks ei loeta, kui töötaja on teadlik tööaja pikendamist võimaldava kollektiivlepingu kohaldamisest töösuhtele. Komisjon väidab, et direktiivi 93/104 artikli 6 sõnastus on piisavalt täpne ja tingimusteta, et üksikisik saaks sellele siseriiklikus kohtus toetuda juhul, kui liikmesriik ei ole selle sätteid nõuetekohaselt üle võtnud. Sellisel juhul peab kohtunik siseriiklikku õigust tõlgendama direktiivi sisu ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk.
VII. Eelotsuse küsimuste analüüs
16. Kaheosalisena formuleeritud esimese küsimusega taotleb siseriiklik kohus Euroopa Kohtult direktiivi 93/104 kohaldamisala piiritlemist eemärgiga määrata kindlaks, kas põhikohtuasjade hagejate tegevus on direktiiviga hõlmatud.
A. Esimese küsimuse esimene osa
17. Arbeitsgericht soovib esiteks teada, kas direktiivi 93/104 artikli 1 lõike 3 ja direktiivi 89/391 artikli 2 alusel jääb nimetatud sätete kohaldamisalast välja kiirabiteenistuses töötavate päästetöötajate tegevus.
18. Nagu Euroopa Kohus on märkinud kohtuotsuses SIMAP,(5) piirab direktiivi 93/104 artikli 1 lõige 3 oma kohaldamisala, viidates ühelt poolt selgesõnaliselt direktiivi 89/391 artiklile 2 ja teiselt poolt nähes ette teatud spetsiifilisi tegevusvaldkondi puudutavad erandid. Seetõttu tuleb kiirabiteenistuses töötavate päästetöötajate töö direktiivi 93/104 kohaldamisalasse kuulumise kindlaksmääramiseks analüüsida lühidalt seda, kas nimetatud tegevus kuulub direktiivi 89/391 kohaldamisalasse.
19. Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 1 alusel kohaldatakse nimetatud direktiivi nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade, eelkõige tööstuse, põllumajanduse, kaubanduse, halduse, teeninduse, hariduse, kultuuri ja vaba ajaga seotute suhtes. Sellele vaatamata ei kohaldata direktiivi nimetatud artikli lõike 2 kohaselt juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei või kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.
20. Kohtuotsuses SIMAP(6) leidis Euroopa Kohus, et sättes viidatud avaliku teenistuse spetsiifilise tegevuse eesmärk on ühiskonna harmooniliseks arenguks hädavajaliku avaliku korra ja julgeoleku tagamine ja et tavatingimustel ei saa sellega samastada valveteenust osutavate tervishoiutöötajate tegevust.
21. Käesoleval juhul tuleb täpsustada, kas kiirabiteenus, mida osutavad Punase Risti päästetöötajad, kujutab endast kodanikukaitseteenust. Jaatava vastuse korral tuleb analüüsida seda, kas nimetatud teenus kuulub spetsiifiliste tegevuste hulka, mis satuvad oma eripära tõttu vältimatult vastuollu direktiivi 93/104 kohaldamisega, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte.
22. Nagu Euroopa Kohus SIMAP-i otsuses(7) märkis, tuleneb nii direktiivi 89/391 eesmärgist, mis seisneb töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamise soodustamises, kui ka direktiivi artikli 2 lõike 1 sõnastusest, et direktiivi kohaldamisala tuleb mõista laialt. Järelikult tuleb erandeid, sh ka artikli 2 lõikes 2 sätestatud erandit, tõlgendada kitsalt.
23. Kodanikukaitset loetakse tavaliselt avalikuks teenuseks, mille peamine eesmärk on tagada isikute ja vara füüsiline puutumatus tõsise kollektiivse ohu, õnnetuse või erakorralise katastroofi korral, mil üksikisikute turvalisus ja elu on ohus.
24. Sellise Punase Risti poolt tagatava ning arstide ja päästetöötajate poolt kiirabiautodega osutatava kiirabiteenuse eesmärk, nagu käsitletakse põhikohtuasjades, on anda haigetele esmaabi ja vedada neid vajaliku arstiabi osutamist võimaldavates tingimustes. Arvestades sellega, et kodanikukaitset rakendatakse üldise hädaolukorra puhul, ei kuulu selle alla tavatingimustes osutatav nimetatud tegevus.
25. Katastroofide ja õnnetuste korral kaasab avalik võim loomulikult kõik tema käsutuses olevad inim- ja materiaalsed ressursid, paludes abi ka organisatsioonidelt ja ettevõtjatelt, sh vajaduse korral ka eraisikutelt. Selliste erandlike asjaolude esinemisel peab terve kiirabiteenistus oma töötajate ja vahenditega kaasa aitama kodanikukaitse ülesannete täitmisele.
26. Minu arvates on teatud spetsiifiliste kodanikukaitseteenuste väljajätmine direktiivi kohaldamisalast seletatav mitmel moel: esiteks hädaolukordade, nendest tulenevate vajaduste ning lühikese aja jooksul mobiliseeritavate inim- ja materiaalsete ressursside eripära ja ulatusega; teiseks sellega, et kodanikukaitset teostatakse erinevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike teenistuste organiseerimis-, planeerimis-, koordineerimis- ja juhtimissüsteemide kaudu vastavalt ohu olemusele ja kolmandaks sellega, et kodanikukaitseks võib olla vajalik riigi kõigi elanike isiklik osalemine ning nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike järelevalve-, kiirabi-, tuletõrje- ja meediateenistuste koostöö.
Neist iseloomulikest tunnustest ilmneb lisaks kodanikukaitseteenuste teostamise ettenägematusele asjaolu, et suur osa katastroofi korral sekkuvatest isikutest on isikute ja vara eest hoolitsemise ning isikute ja vara päästmisega tegelevate ettevõtjate töötajad. Päästetegevuse raames täidavad nad vastavalt direktiivi 89/391 rakendava siseriikliku õiguse kohaldamiseks nende ettevõttes kehtestatud riskide vastastele kaitse- või ennetusmeetmetele ülesandeid, milleks neil on kvalifikatsioon. Lõpetuseks, kuna kodanikukaitseteenused enamikul juhtudel ei toimi struktuuridena, millel on töötajad, siis on loogiline, et neile ei kohaldata sellise direktiivi sätteid, mille eesmärk on töötajate ohutuse ja tervishoiu parandamise soodustamine.
27. Nagu ma eespool märkisin, on direktiivi 89/391 kohaldamisala äärmiselt lai ning hõlmab kiirabiteenust, mida Punane Rist tavatingimustel kiirabiautode abil osutab. Kui Punase Risti koostöö on riikliku tähtsusega katastroofi või õnnetuse tõttu kodanikukaitseteenustele vajalik, siis oodatakse Punase Risti töötajatelt tavaliselt täidetavate ülesannetega identsete või sarnaste ülesannete täitmist, mistõttu direktiivis 89/391 sätestatud kohustused töötajate ohutuse ja tervishoiu osas ei muutu. Seetõttu ei saa väita, et nimetatud tegevus oma eripära tõttu direktiivi kohaldamisega vältimatult vastuollu satub.
Seetõttu kuulub vaidlusalune tegevus direktiivi 89/391 kohaldamisalasse nii tavatingimustel kui ka juhtudel, mil Punane Rist teeb katastroofi tõttu koostööd kodanikukaitseteenustega.
28. Mis puudutab direktiivi 93/104 materiaalset kohaldamisala, siis märgiksin, et lisaks teatud tegevusvaldkondadele, mis tegelevad vedude, kalapüügi ja meretöödega, on kohaldamisalast välja jäetud vaid koolitusel olevate arstide töö.(8)
Kuna kiirabis töötavate päästetöötajate tegevus ei ole ettenähtud erandite hulgas loetletud, siis tuleb direktiivi 93/104 artikli 1 lõiget 3 ja direktiivi 89/391 artiklit 2 tõlgendada nii, et nimetatud tegevus kuulub mõlema sätte kohaldamisalasse.
B. Esimese küsimuse teine osa
29. Seejärel soovib Arbeitsgericht teada, kas direktiivi 93/104 artikli 1 lõikes 3 sisalduv maanteeveo mõiste, mis on direktiivi kohaldamisalast välja jäetud tegevusvaldkond, hõlmab kiirabiteenuse osutamist, mis seisneb vähemalt osaliselt sõiduki juhtimises ja patsiendi saatmises teeloleku ajal.
30. Euroopa Kohus on väljendanud oma arvamust direktiivi 93/104 eesmärgi kohta kohtuotsuses BECTU(9), märkides, et EÜ asutamislepingu(10) artiklist 118A, mis on direktiivi õiguslik alus ja direktiivi esimesest, neljandast, seitsmendast ja kaheksandast põhjendusest ning direktiivi artikli 1 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et direktiivi eesmärk on kehtestada miinimumnõuded töötajate elu- ja töötingimuste parandamiseks, ühtlustades eelkõige tööaega reguleerivaid siseriiklikke õigusnorme ning lisades, et ühenduse tasandil toimuva ühtlustamise eesmärk on tagada töötajate tervise ja turvalisuse parem kaitse, garanteerides neile minimaalsed puhkeajad ning samuti piisavad puhkepausid.
31. Direktiiv 93/104 kehtestab seega ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuded tööaja korralduse valdkonnas, mida kohaldatakse minimaalse igapäevase ja iganädalase puhkeaja, iga-aastase puhkuse, vaheaegade ja maksimaalse nädalase tööaja ning öötöö ja vahetustega töö teatud aspektide ja töömallide suhtes.
32. Minu arvates jääb maanteevedu direktiivi kohaldamisalast välja, kuna direktiivi vastuvõtmisel kehtis juba nimetatud valdkonnas tööaja korraldust ja töötingimusi täpsemalt reguleeriv ühenduse õigusakt.
Tegemist on määrusega (EMÜ) nr 3820/85,(11) millega reguleeritakse erinevaid autoveo sotsiaalseid aspekte nagu sõiduaeg, vaheajad ja puhkeajad; kusjuures selle direktiivi kohaldamisalast jäävad välja eriolukorra kehtimise ajal või päästeoperatsioonide korral teostatud veod, mille hulka kuuluvad minu arvates ka kiirabiteenused.(12)
33. Euroopa Kohus uuris kohtuotsuses Bowden jt(13) direktiivi 93/104 kohaldamisalast maanteevedude väljajätmise ulatust ning leidis, et viidates „õhu-, raudtee-, maantee-, mere-, sisevee- ja järvevedudele” soovis ühenduse seadusandja hõlmata nimetatud tegevusvaldkonnad üldiselt, samas kui „muude tööde merel” ja „koolitusel olevate arstide tegevuse” puhul pidas seadusandja silmas „just nimetatud spetsiifilisi tegevusi kui selliseid”(14), mistõttu direktiivi kohaldamisalast maanteeveo väljajätmine laieneb kõigile selle tegevusvaldkonna töötajatele.
Nagu komisjon viitab, võeti nimetatud kohtuotsuses arvesse tööandja tegevust, arvestamata töötajate poolt ettevõtja raames teostatava tegevusega. Asjaolu, et ettevõtja kuulub ühte nimekirjas loetletud tegevusvaldkonda, mis on Euroopa Kohtu arvates üldiselt hõlmatud, näiteks maanteeveo tegevusvaldkonda, tähendab seda, et kõik nimetatud ettevõtja töötajad jäävad direktiivi 93/104 kohaldamisalast välja.
34. Haige asukohas kiirabi osutavate ja haiget kiirabiautos talle vajaliku abi saamiseks haiglasse vedavate päästetöötajatega töölepinguid sõlmiva Punase Risti tegevuse puhul ei ole tegemist maanteeveoga isegi siis, kui vedu toimub teid mööda; samuti ei saa nimetatud tegevust lugeda õhuveoks, kui seda teostatakse äärmiselt tõsiste juhtumite korral lennukite või helikopterite abil.
35. Saksa kohus väljendab siiski oma kahtlust kiirabiautoga teostatava veo käsitlemise osas seoses Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas Tögel(15), mille kohaselt haavatute ja haigete vedu meditsiiniõe juuresolekul kuulub direktiivi 92/50/EMÜ,(16) millega reguleeritakse riiklike teenuslepingute sõlmimise korra kooskõlastamist, IA lisa kategooriasse 2.
36. Ma ei arva, et nimetatud otsus oleks otsustava tähtsusega tööaja korralduse teatavaid aspekte käsitleva direktiivi 93/104 kohaldamisala määratlemisel.
37. Direktiiv 92/50 näeb ette kahetasandilise kohaldamise sõltuvalt sellest, kas teenus on loetletud IA või IB lisas. Lepingud, mille objektiks on esimeses lisas loetletud teenused, sõlmitakse kooskõlas III–VI jaotise sätetega ning lepingud, mille objektiks on teises lisas loetletud teenused, peavad järgima artiklites 14 ja 16 sätestatut. Kui teenused on loetletud mõlemas nimekirjas, siis otsustatakse kohaldatava menetluse üle vastavalt teenuste maksumusele.
Kohtuasjast Tögel tulenevalt kuuluvad vaidlusalused teenused samal ajal nii IA lisa kategooriasse 2 (maismaatransporditeenused) kui ka IB lisa kategooriasse 25 (tervishoiu- ja sotsiaalteenused), mistõttu Euroopa Kohus leidis, et lepingule võib kohalduda nii üks kui ka teine menetlus, vastavalt sellele, kas IA lisas loetletud teenuste maksumus on suurem või väiksem IB lisas loetletud teenuste maksumusest.
38. Käesolevas kohtuasjas ei küsita riikliku teenuslepingu sõlmimise menetluse kohta, mistõttu direktiivi 92/50 ja seda tõlgendavat kohtupraktikat ei saa kohaldada.
39. Esitatud põhjenduste alusel tuleb järeldada, et direktiivi 93/104 artikli 1 lõikes 3 sisalduv maanteevedude mõiste ei hõlma kiirabiteenust, mis seisneb vähemalt osaliselt sõiduki juhtimises ja patsiendi saatmises teeloleku ajal.
C. Teine küsimus
40. Seejärel soovib Arbeitsgericht teada, kas direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkti 1 esimese taande kohaselt peab nädalase tööaja pikendamiseks üle 48 tunni olema töötaja selgesõnaline nõusolek või vastupidi, piisab sellest, et töötaja nõustub kollektiivlepingus sätestatud töötingimustega, mis võimaldavad nädalase tööaja pikendamist keskmiselt üle nimetatud piiri.
41. Viidatud säte võimaldab liikmesriikidel mitte kohaldada maksimaalset iganädalast tööaega reguleerivat direktiivi artiklit 6, kui nad samal ajal respekteerivad töötajate turvalisuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid ning võtavad vajalikud meetmed, mis tagavad, et ükski tööandja ei nõua töötajalt viimase nõusolekuta rohkem kui 48-tunnilist töötamist seitsmepäevase ajavahemiku jooksul, arvutatud keskmisena artikli 16 lõikes 2 nimetatud võrdlusperioodi kohta.
42. Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses SIMAP(17) rõhutab, on nimetatud artikli sõnastusest tulenevalt vajalik töötaja nõusolek. Kui ühenduse seadusandja oleks tahtnud asendada töötaja nõusoleku kollektiivlepingus väljendatud ametiühingu nõusolekuga, siis oleks direktiivi artikkel 6 loetletud direktiivi artikli 17 lõikes 3 toodud sätete nimekirjas, millest võib tööturu osapoolte vahel sõlmitud kollektiivlepingute või lepingutega erandeid teha.
43. Arbeitsgericht soovib lisaks sellele teada, kas piisab sellest, et töötaja annab nõusoleku, et talle kohaldatakse kollektiivlepingut, mille kohaselt tööandjal on teatud tingimustel õigus pikendada nädalast tööaega üle direktiivi 93/104 artiklis 6 kehtestatud maksimaalsest iganädalasest tööajast, st üle 48 tunni igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö.
44. Minu arvates peab sellele küsimusele vastama eitavalt mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et töötaja seisukohast on suur vahe sellise olukorra, kus töönädalat pikendatakse üle direktiivis 93/104 sätestatud maksimaalse nädalase tööaja ja olukorra vahel, kus töötajal on kohustus teha tööandja nõudel tavalist tööpäeva või töönädalat pikendavat ületunnitööd.
45. Viimasena nimetatud olukorra kohta leidis Euroopa Kohus, et viidates tööpäeva normaalpikkusele ei mõjuta direktiivi 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest,(18) artikli 2 lõike 2 punkt i ületunnitöö tegemist, mida iseloomustab see, et ületunde tehakse väljaspool selle tööpäeva normaalpikkust, millele need lisanduvad. Sellegipoolest peab tööandja teavitama töötajat kõigist töölepingu või töösuhte sätetest, mille alusel töötaja on kohustatud ületunde tegema, nimetatud teabe peab teatavaks tegema samadel tingimustel kui artikli 2 lõikes 2 selgesõnaliselt mainitud lepingu oluliste aspektide teatavaks tegemiseks ettenähtud tingimused. Analoogia põhjal direktiivi artikli 2 lõikes 3 ette nähtud tööpäeva normaalpikkusega võib nimetatud teabe esitada viidetega kohaldatavatele õigus- ja haldusnormidele või põhikirjasätetele või kollektiivlepingutele.(19)
46. See ei ole võimalik siiski juhul, kui tööandja teeb ettepaneku muuta normaalset tööaega iga nädal nii, et tööaeg ületab korrapäraselt direktiivi 93/104 artiklis 6 töötajate turvalisuse ja tervise kaitseks ette nähtud maksimaalset tööaega. Liikmesriigid, kes otsustavad nimetatud sätet mitte kohaldada, peavad tagama direktiivi nimetatud artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud kohustuste täitmise.
47. Teiseks seetõttu, et töötaja nõusolek ei ole ainus sättes endas kehtestatud tingimus artikli 6 kohaldamiseks. Ei tohi unustada, et direktiivi peamine eesmärk on töösuhte kõige nõrgemaks pooleks olevate töötajate turvalisuse ja tervisekaitse tagamine. Just nimelt selle vältimiseks, et tööandja saavutaks ettekäänete ja hirmutamise teel töötaja loobumise oma õigusest kehtestatud maksimaalse tööaja piiridesse jäävale tööajale, kaasneb selgesõnalise nõusolekuga rida tagatisi, mis on suunatud sellele, et vältida huvitatud isiku kahjustamist mainitud tingimustel üle 48 tunni nädalas töötamisest keeldumise tõttu; et tööandja peaks ajakohastatud registrit kõigi töötajate kohta, kes niisugust maksimaalset nädalast tööaega ületavat tööd teevad; et nimetatud register antakse pädeva asutuse käsutusse; ja et tööandja annaks vastavale asutusele viimase nõudmisel teavet töötajate nõusoleku kohta.
Arbeitsgerichti kirjeldatud tingimustes ei täida töölepingus sisalduv lihtne viide kollektiivlepingule nimetatud tingimusi.
48. Lõpetuseks seetõttu, et kõnealuse sätte sõnastusest tulenevalt ei kuulu artikli 6 mittekohaldamise õigus mitte tööturu osapoolte ega töölepingu pooltele vaid liikmesriikidele, kes austavad töötajate turvalisuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid ja võtavad asjakohased meetmed, et tagada soovitav eesmärk, st see, et nõusolek oleks selgesõnaline, teadlik ja vabatahtlik, et nõusoleku andmisest keeldumine ei tooks kaasa kahjustavaid tagajärgi, et nõusolek oleks kirjalik ning et vastav teave oleks pädevatele asutustele kättesaadav.
49. Seetõttu leian, et direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkti i kohaselt peavad liikmesriigid, kes otsustavad mitte kohaldada artiklit 6, võtma kõik vajalikud meetmed soovitavate eesmärkide saavutamise tagamiseks, sh selle tagamiseks, et ükski tööandja ei nõuaks töötajalt ilma viimase nõusolekuta töötamist keskmiselt enam kui 48 tundi igas seitsmepäevases ajavahemikus. Selles osas ei kujuta endast kehtivat nõusolekut see, et töötaja on töölepingus kokku leppinud, et töötingimused kehtestatakse kollektiivlepinguga, mis omakorda võimaldab keskmise töönädala pikendamist üle nimetatud piiri.
D. Kolmas küsimus
50. Selle küsimusega soovib Saksa kohus teada, kas direktiivi 93/104 artikli 6 sõnastus on piisavalt täpne ja tingimusteta, et üksikisik saaks sellele siseriiklikus kohtus toetuda juhul, kui siseriiklik õigus ei ole sättega kooskõlas.
51. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika(20) kohaselt võivad üksikisikud juhul, kui direktiivi sätted on nende sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, neile vaidluses riigi vastu toetuda juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse direktiivis ettenähtud tähtajaks üle võtmata või kui direktiiv ei ole nõuetekohaselt üle võetud. Ühenduse õigusnorm on tingimusteta siis, kui see ei ole seotud ühegi tingimusega ja selle rakendamine või mõju ei sõltu ühegi õigusakti vastuvõtmisest ühenduse institutsioonide või liikmesriikide poolt;(21) see on piisavalt täpne selleks, et üksikisik saaks sellele toetuda ja kohus seda rakendada siis, kui sellega kehtestatakse selgesõnaline kohustus.(22)
52. Direktiivi 93/104 artikli 6 kohaselt peavad liikmesriigid võtma asjakohased meetmed, mis kooskõlas vajadusega kaitsta töötajate turvalisust ja tervist tagavad, et iganädalase tööaja pikkus määratakse kindlaks nii, et keskmine tööaja pikkus igas seitsmepäevases ajavahemikus, kaasa arvatud ületunnitöö, ei ületa 48 tundi.
Sätte sõnastus on selge ja täpne ning ei jäta liikmesriikidele põhimõtteliselt mingisugust kaalutlusõigust sätte rakendamisel siseriiklikus õiguses.
53. Sellele vaatamata tuleb arvestada sellega, et keskmise tööaja pikkuse arvutamisel ei tohi võrdlusperiood artikli 16 lõike 2 kohaselt ületada nelja kuud, ehkki artikli 17 lõike 4 kohaselt saab seda pikendada kuue või kaheteistkümne kuuni.
Selles osas märkis Euroopa Kohus SIMAP-i otsuses,(23) et isegi kui direktiivi 93/104 nimetatud sätted jätavad liikmesriikidele teatava kaalutlusõiguse artikli 6 kohaldamiseks vajaliku võrdlusperioodi osas, ei muuda see asjaolu sätte täpset ja tingimusteta iseloomu, kuna nimetatud kaalutlusõigus ei välista minimaalsete õiguste kindlaksmääramist. Euroopa Kohus lisas, et direktiivi artikli 17 lõike 4 sõnastusest tuleneb, et võrdlusperiood ei tohi ületada kahtteist kuud, mistõttu on võimalik määratleda minimaalne kaitse, mis peab igal juhul tagatud olema.
54. Arvestades selle kohtupraktikast tuleneva tõlgendusega, on direktiivi 93/104 artikli 6 lõige 2 selge, täpne ja tingimusteta isegi siis, kui liikmesriigid kehtestavad erandeid artikli 16 lõikes 2 sätestatud võrdlusperioodist; lisaks sellele tulenevad nimetatud sättest üksikisikute õigused, mistõttu siseriiklikus kohtus saab nimetatud sättele toetuda, kui liikmesriik ei ole sätet kehtestatud tähtaja jooksul nõuetekohaselt üle võtnud.(24)
55. On selge, et direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkt i annab liikmesriikidele õiguse mitte kohaldada artiklit 6, mistõttu üksikisikud ei saa alati toetuda sätte vahetule õigusmõjule.
Sellele vaatamata peavad liikmesriigid nimetatud võimaluse kasutamiseks austama töötajate turvalisuse ja tervisekaitse üldpõhimõtteid ning võtma vajalikud meetmed loetletud konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Selle hindamine, kas liikmesriik on nimetatud õigust kasutanud ja kas ta on täitnud viidatud sättes kehtestatud nõuded, kuulub siseriikliku kohtu pädevusse.(25)
56. Nagu teada, on Euroopa Kohus korrapäraselt keeldunud tunnustamast üksikisiku õigust toetuda riigi poolt kehtestatud tähtaja jooksul nõuetekohaselt üle võtmata jäetud direktiivile vaidluses teise eraisiku vastu, väites, et EÜ artikli 249 alusel kehtib direktiivi kohustuslikkus, millel põhineb võimalus sellele toetuda siseriiklikus kohtus, ainuüksi „iga adressaadiks oleva liikmesriigi” suhtes, mistõttu direktiiv kui selline ei pane üksikisikule kohustusi ning seda ei saa seetõttu kasutada üksikisiku vastu.(26)
57. Arvestades sellega, et põhikohtuasjades on tegemist eraisikutevaheliste menetlustega, siis ei ole töötajatel nimetatud kohtupraktika kohaselt õigust toetuda direktiivi 93/104 artikli 6 lõike 2 vahetule õigusmõjule.(27)
58. Euroopa Kohtu praktika(28) kohaselt peab siseriiklikku õigust tõlgendav siseriiklik kohus, rakendades sellistel tingimustel siseriikliku õigust, mille sätted on vastu võetud enne või pärast direktiivi, tegema direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades kõik võimaliku, et saavutada ühenduse õigusnormis sätestatud eesmärk ning seeläbi täita EÜ artikli 249 kolmanda lõigu nõudeid. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes arutab direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat kohtuasja, mis tuleneb pärast direktiivi ülevõtmiseks ettenähtud tähtaja möödumist toimunud asjaoludest, tõlgendama siseriiklike õigusnorme kooskõlas selle direktiivi eesmärkidega.
Kui direktiiviga kooskõlaline tõlgendamine on võimatu, peab siseriiklik kohus andma ühenduse õigussätetele täieliku õigusmõju, otsustades vajaduse korral ühenduse õigusega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmise, ilma et ta peaks taotlema või ootama niisuguse sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega.(29)
59. Eespool esitatust tulenevalt on juhul, kui riik ei ole kasutanud direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud võimalust, nimetatud direktiivi artikli 6 lõikega 2 vastuolus Saksa tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkti a sarnane õigusnorm, mis võimaldab kollektiivlepingu või ettevõttesisese kokkuleppega pikendada päevast tööaega üle kümne tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg.
Seetõttu tuleb Saksa Punase Risti kollektiivlepingu artiklit 14, arvestades, et see põhineb viidatud artiklil 7, tõlgendada nii, et töötajad, kellele seda kohaldatakse, ei pea töötama keskmiselt üle 48 tunni nädalas, arvestades direktiivi 93/104 artikli 16 lõikega 2 ja artikli 17 lõikega 4, mis käsitlevad keskmise tööaja arvutamiseks võrdlusperiood kehtestamist.
VIII. Ettepanek
60. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule vastata Arbeitsgericht Lörrach’ile järgmiselt:
1. a) Nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiivi 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, artikli 1 lõiget 3 ja nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et kiirabis töötavate päästetöötajate tegevus kuulub mõlema sätte kohaldamisalasse.
b) Direktiivi 93/104 artikli 1 lõikes 3 sisalduv maanteevedude mõiste ei hõlma kiirabiteenust, mis seisneb vähemalt osaliselt sõiduki juhtimises ja patsiendi saatmises veo ajal.
2. Direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunkti i kohaselt peavad liikmesriigid, kes otsustavad mitte kohaldada artiklit 6, võtma kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et ükski tööandja ei nõuaks töötajalt ilma viimase nõusolekuta töötamist keskmiselt enam kui 48 tundi igas seitsmepäevases ajavahemikus. Selles osas ei kujuta endast kehtivat nõusolekut see, et töötaja on töölepingus kokku leppinud, et töötingimused kehtestatakse kollektiivlepinguga, mis omakorda võimaldab keskmise töönädala pikendamist üle nimetatud piiri.
3. Direktiivi 93/104 artikli 6 lõige 2 on selge, täpne ja tingimusteta isegi siis, kui liikmesriigid kehtestavad artikli 16 lõikes 2 sätestatud võrdlusperioodist erandeid; lisaks sellele tulenevad nimetatud sättest üksikisikute õigused, mistõttu saab siseriiklikus kohtus nimetatud sättele toetuda, kui liikmesriik ei ole sätet kehtestatud tähtaja jooksul nõuetekohaselt üle võtnud. Sellele vaatamata, arvestades sellega, et põhikohtuasjades on tegemist eraisikutevaheliste menetlustega, ei saa töötajad toetuda nimetatud sätte vahetule õigusmõjule.
Juhul kui riik ei ole kasutanud direktiivi 93/104 artikli 18 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud võimalust, siis on nimetatud direktiivi artikli 6 lõikega 2 vastuolus Saksa tööajaseaduse artikli 7 lõike 1 punkti 1 alapunkti a sarnane õigusnorm, mis võimaldab kollektiivlepingu või ettevõttesisese kokkuleppega pikendada päevast tööaega üle kümne tunni, kui tööaja sisse kuulub regulaarne ja arvestatav valveaeg. Seetõttu tuleb Saksa Punase Risti teenistujate, töötajate ja praktikantide töötingimusi puudutava kollektiivlepingu artiklit 14, arvestades, et see põhineb viidatud artiklil 7, tõlgendada nii, et töötajad, kellele seda kohaldatakse, ei pea töötama keskmiselt üle 48 tunni nädalas, arvestades direktiivi 93/104 artikli 16 lõikega 2 ja artikli 17 lõikega 4, mis käsitlevad keskmise tööaja arvutamiseks võrdlusperioodi kehtestamist.