ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

28. jaanuar 2015(*)

Konkurents – Haldusmenetlus – Vesinikperoksiidi ja perboraadi Euroopa turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsuse avaldamine – Komisjoni koostööteatise alusel komisjonile esitatud teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata jätmine – Põhjendamiskohustus – Konfidentsiaalsus – Ametisaladus – Õiguskindlus

Kohtuasjas T‑341/12,

Evonik Degussa GmbH, asukoht Essen (Saksamaa), esindajad: advokaadid C. Steinle, M. Holm-Hadulla ja C. von Köckritz,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Giolito, M. Kellerbauer ja G. Meessen,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 23. mai 2012. aasta otsus C(2012) 3534 (final), millega jäeti rahuldamata konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, mille Evonik Degussa oli esitanud komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuse 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes artikli 8 alusel (juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat),

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees S. Papasavvas, kohtunikud N. J. Forwood (ettekandja) ja E. Bieliūnas,

kohtusekretär: ametnik C. Heeren,

arvestades kirjalikus menetluses ja 9. aprilli 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 3. mail 2006 vastu otsuse K(2006) 1766 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta Akzo Nobel NV, Akzo Chemicals Holding AB, Eka Chemicals AB, Degussa AG, Edison SpA, FMC Corporation’i, FMC Foret SA, Kemira OYJ, L’Air Liquide SA, Chemoxal SA, Snia SpA, Caffaro Srl, Solvay SA/NV, Solvay Solexis SpA, Total SA, Elf Aquitaine SA ja Arkema SA vastu (juhtum COMP/38.620 – Vesinikperoksiid ja perboraat) (edaspidi „VPP otsus”).

2        VPP otsuses tuvastas komisjon eelkõige, et hageja Degussa AG (nüüd Evonik Degussa GmbH) osales EÜ artikli 81 rikkumises Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumil koos 16 teise äriühinguga, kes tegutsesid vesinikperoksiidi ja perboraadi sektoris. Kuna hageja oli olnud esimene äriühing, kes võttis komisjoniga 2002. aasta detsembris ühendust vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), ja kuna ta oli selle raames teinud komisjoniga täielikult koostööd, edastades sellele institutsioonile kogu tema valduses oleva teabe rikkumise kohta, siis kohaldati talle täielikku kaitset trahvi eest.

3        2007. aastal avaldati komisjoni konkurentsi peadirektoraadi veebilehel VPP otsuse esimene mittekonfidentsiaalne versioon.

4        Komisjon saatis hagejale 28. novembril 2011 kirja, milles teatas talle oma kavatsusest avaldada VPP otsuse uus ja üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, milles esitatakse otsuse sisu tervikuna, välja arvatud konfidentsiaalne teave. Sellega seoses palus komisjon hagejal määratleda VPP otsuses teave, mille suhtes ta kavatseb esitada konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

5        Kuna hageja leidis, et selle otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon sisaldas konfidentsiaalseid andmeid või ärisaladusi, teatas ta komisjonile 23. detsembri 2011. aasta kirjas, et ta on kavandatud avaldamise vastu. Hageja viitas oma vastuväite põhjendamiseks eelkõige sellele, et nimetatud mittekonfidentsiaalses versioonis on hulgaliselt andmeid, mille ta oli komisjonile edastanud leebema kohtlemise programmi raames, samuti tema paljude töötajate nimed ja teave tema ärisuhete kohta. Hageja sõnul rikub kavandatav avaldamine seega eelkõige õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtet ja võib kahjustada komisjoni uurimistegevust.

6        Komisjon teatas 15. märtsi 2012. aasta kirjas hagejale, et ta nõustus tema taotlusega kustutada avaldatavast uuest mittekonfidentsiaalsest versioonist nii kogu teave, mida võimaldab otseselt või kaudselt tuvastada sellise teabe allikat, mis on edastatud 2002. aasta koostööteatise alusel, kui ka hageja töötajate nimed. Seevastu leidis komisjon, et konfidentsiaalsena ei saa käsitleda muud teavet, mille kohta hageja oli esitanud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse.

7        Kasutades komisjoni presidendi 13. oktoobri 2011. aasta otsuses 2011/695/EL ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (ELT L 275, lk 29, edaspidi „ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsus”) ette nähtud võimalust, pöördus hageja ärakuulamise eest vastutava ametniku poole, et viimane välistaks avaldatavast mittekonfidentsiaalsest versioonist kogu teabe, mille ta oli esitanud 2002. aasta koostööteatise alusel.

 Vaidlustatud otsus

8        24. mai 2012. aasta otsusega C(2012) 3534 (final) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jättis ärakuulamise eest vastutav ametnik komisjoni nimel rahuldamata hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ja andis seega loa avaldada teave, mida ta oli komisjonile edastanud, et talle kohaldataks komisjoni leebema kohtlemise programmi.

9        Vaidlustatud otsuses rõhutas ärakuulamise eest vastutav ametnik esmalt oma piiratud pädevust, mis võimaldas tal üksnes hinnata seda, kas teavet tuleks käsitleda konfidentsiaalsena, mitte aga heastada hagejal komisjoni suhtes tekkinud õiguspärase ootuse väidetavat rikkumist.

10      Ta rõhutas lisaks, et hageja vaidleb vastu VPP otsuse uue ja üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamisele vaid seetõttu, et nimetatud versioonis sisalduks teave, mille ta edastas 2002. aasta koostööteatise alusel, ja sellise teabe edastamine kolmandatele isikutele võib siseriiklikesse kohtutesse esitatud kahju hüvitamise hagide kontekstis tekitada talle kahju. Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul on komisjonil ulatuslik kaalutlusruum otsustada, kas avaldada enam kui oma otsuste põhiline sisu. Lisaks ei kujuta viited haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele endast iseenesest ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.

11      Ärakuulamise eest vastutava ametniku sõnul ei ole hageja tõendanud, et sellise teabe avaldamine, mille ta oli komisjonile leebemat kohtlemist taotledes edastanud, võiks tekitada talle tõsist kahju. Komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvitud ettevõtja huvi selle suhtes, et talle süüks pandud rikkumise üksikasju üldsusele ei avaldataks, ei vääri igal juhul mingit erilist kaitset. Ärakuulamise eest vastutav ametnik tuletas selles osas meelde, et kahju hüvitamise hagid on lahutamatu osa Euroopa Liidu konkurentsipoliitikast ja et seetõttu ei saa hageja tugineda õiguspärasele huvile, et teda kaitstaks riski eest, et talle võidakse sellised nõuded esitada, kuna ta osales VPP otsuse esemeks olnud kartellikokkuleppes.

12      Ärakuulamise eest vastutav ametnik leidis ühtlasi, et tal puudus pädevus vastata hageja argumendile, et kolmandatele isikutele sellise teabe avaldamine, mille ta oli komisjonile leebema kohtlemise programmi raames edastanud, kahjustaks seda programmi, kuna selline küsimus ületab ametniku pädevuse piirid. Ta tuletas sellega seoses meelde, et kohtupraktika kohaselt saab üksnes komisjon hinnata, millises ulatuses tuleb süüks arvatud tegevuse faktiline ja ajalooline taust üldsusele avaldada, tingimusel et see ei sisalda konfidentsiaalset teavet.

13      Lõpuks märkis ametnik, et kuna ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklis 8 talle antud pädevus piirdub hindamisega, millises ulatuses kuulub teave ärisaladuse alla või millises ulatuses tuleks teavet mõnel teisel alusel konfidentsiaalsena käsitleda, ei ole tal pädevust võtta seisukoht hageja argumendi kohta, et sellise teabe avaldamine, mille ta oli leebema kohtlemise programmi alusel edastanud, tekitaks põhjendamatu erineva kohtlemise võrreldes VPP otsusega karistatud rikkumises osalenud teiste ettevõtjatega, ning rikkus seega võrdse kohtlemise põhimõtet.

 Menetlus ja poolte nõuded

14      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. augustil 2012.

15      Üldkohtu president otsustas 16. novembri 2012. aasta määrusega kohtuasjas T‑341/12 R: Evonik Degussa vs. komisjon, esiteks peatada vaidlustatud otsuse täitmine ja teiseks kohustada komisjoni mitte avaldama VPP otsuse versiooni, mis on hagejat puudutavas osas üksikasjalikum kui versioon, mis avaldati 2007. aastal konkurentsi peadirektoraadi veebilehel.

16      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik kolmanda koja koosseisu, millele käesolev asi on seetõttu määratud.

17      Üldkohus (kolmas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil esitada üks dokument. Komisjon esitas taotletud dokumendi ette nähtud tähtaja jooksul.

18      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 9. aprilli 2014. aasta kohtuistungil.

19      Hageja esitas kohtuistungi päeval koopia komisjoni 11. veebruari 2014. aasta kirjast, mis käsitles Ameerika Ühendriikides pooleli olevat vahekohtumenetlust. Kolmanda koja esimees palus komisjonil esitada oma seisukohad uue tõendi kohta nädala aja jooksul alates kohtuistungist; komisjoni kinnitas 15. aprillil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas, et ta vaidleb vastu selle tõendi arvestamisele käesolevas menetluses, kuna see on esitatud hilinemisega.

20      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

21      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

22      Hageja esitab oma hagi põhjenduseks sisuliselt viis väidet. Nendest esimene käsitleb seda, et on rikutud ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklit 8, õigust heale haldusele ja õigust olla ära kuulatud; teine väide käsitleb ebapiisavat põhjendamist; kolmas väide käsitleb seda, et on rikutud ELTL artikliga 339 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikliga 8 kaitstud ametisaladust ning selle teabe konfidentsiaalset laadi, mida komisjon kavatseb avaldada; neljas väide käsitleb õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist; ja viies väide käsitleb seda, et on rikutud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 28 lõikes 1 toodud eesmärgipärasuse põhimõtet ja komisjoni teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [ELTL artiklite 101 ja 102], EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005, C 325, lk 7; edaspidi „toimikutele juurdepääsu teatis”) punkti 48.

 Esimene väide, et on rikutud ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklit 8, õigust heale haldusele ja õigust olla ära kuulatud

23      See väide koosneb sisuliselt kahest osast. Esimeses osas heidab hageja ärakuulamise eest vastutavale ametnikule ette, et viimane ei hinnanud sisuliselt hageja esitatud argumente, mis käsitlesid õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, ega ka argumenti, et komisjoni kavandatud avaldamine rikub määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 esitatud põhimõtet, et selle määruse artiklite 17‒22 alusel kogutud teavet võib kasutada ainult sellel eesmärgil, milleks seda koguti. Piirdudes oma hinnangus üksnes küsimusega, kas see teave, mille avaldamisele hageja vastu vaidles, oli konfidentsiaalne või mitte, on see ametnik nõuetevastaselt piiranud selle kontrolli ulatust, mille ta peab läbi viima ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 alusel.

24      Teises osas väidab hageja, et kuna ärakuulamise eest vastutav ametnik ei võtnud seisukohta teatavate tema esitatud argumentide kohta, võttis see ametnik vaidlustatud otsuse vastu, rikkudes hageja õigust heale haldusele, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1. See tegevusetus piirab ka põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis a esitatud hageja õigust olla haldusmenetluse raames tõhusalt ära kuulatud.

25      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

26      Esimese osaga seoses tuleb esmalt märkida, et esimese väitega heidab hageja ärakuulamise eest vastutavale ametnikule sisuliselt ette, et viimane ei vastanud hageja kolmele erinevale argumendile, mille hageja ametnikule esitas ja millest igaüks võis hageja sõnul takistada komisjoni kavandatud VPP otsuse põhjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamist. Need argumendid puudutavad esiteks määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 esitatud põhimõtte rikkumist; selle põhimõtte kohaselt võib nimetatud määruse artiklite 17–22 kohaselt kogutud teavet kasutada ainult eesmärgil, milleks see koguti; teiseks seda, et on rikutud hageja õiguspärast ootust, et vaidlusalust teavet ei avaldata; ja kolmandaks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna selle avaldamisega pannakse hageja ebasoodsamasse olukorda kui VPP otsuse teised adressaadid, kes ei olnud komisjoniga koostööd teinud, selle otsusega tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumisest kahju saanute esitada võidavate kahju hüvitamise hagide raames.

27      Ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 1 lõike 1 kohaselt sätestab see otsus konkurentsimenetlustes ametisse nimetatavate ärakuulamise eest vastutavate ametnike volitused ja ülesanded.

28      Ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõigetes 1‒3 on sätestatud:

„1. Kui komisjon kavatseb avalikustada teavet, mis võib kujutada endast mis tahes ettevõtja või isiku ärisaladust või muud konfidentsiaalset teavet, teatab konkurentsi peadirektoraat asjaomasele ettevõtjale või isikule kirjalikult sellisest kavatsusest ning esitab põhjused. Määratakse tähtaeg, mille jooksul võib asjaomane ettevõtja või isik esitada kirjalikke märkusi.

2. Kui asjaomane ettevõtja või isik ei nõustu teabe avalikustamisega, võib ta edastada küsimuse ärakuulamise eest vastutavale ametnikule. Kui ärakuulamise eest vastutav ametnik leiab, et teavet võib avalikustada, sest see ei kujuta endast ärisaladust või muud liiki konfidentsiaalset teavet või kui sellise teabe avalikustamiseks on ülekaalukas huvi, siis koostatakse selle kohta põhjendatud otsus, mis tehakse teatavaks asjaomasele ettevõtjale või isikule. Otsuses määratakse kindlaks tähtaeg, pärast mida teave avalikustatakse. See tähtaeg ei tohi olla lühem kui üks nädal teatamise kuupäevast arvates.

3. Esimest ja teist lõiget kohaldatakse mutatis mutandis teabe avalikustamise suhtes Euroopa Liidu Teatajas.”

29      Mis puudutab esmalt ärakuulamise eest vastutavale ametnikule tehtud etteheidet, et ta ei hinnanud eesmärgipärase kasutamise põhimõtte rikkumist, kuivõrd üldse võib järeldada, et hageja on sellise argumendi konkreetselt sellele ametnikule esitanud oma 10. aprilli 2012. aasta taotluses, siis tuleb nõustuda komisjoni seisukohaga, et vaidlustatud otsuses on sellele antud sisuliselt vastus. Nimelt on ärakuulamise eest vastutav ametnik märkinud vaidlustatud otsuse punktis 19, et ilma, et see mõjutaks ametisaladuse nõuetekohast kaitset, peab komisjon kindlaks tegema, millist teavet ta kavatseb avaldada määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel vastu võetud otsuste põhilisele sisule lisaks. Vaidlustatud otsuse punktides 20 ja 21 lükkas ärakuulamise eest vastutav ametnik pealegi tagasi hageja argumendi, et selline avaldamine on välistatud teabe osas, mis on komisjonile edastatud komisjoni leebema kohtlemise programmi kohaldamise eesmärgil.

30      Seega, ilma et see mõjutaks selle seisukoha õigsuse hindamist viienda väite raames, tuleneb vaidlustatud otsusest vaikimisi, ent tingimata, et sellise teabe avaldamine, mille leebema kohtlemise programmi kohaldamist taotlev ettevõtja on edastanud, ei riku isegi selle ettevõtja vastavale vastuväitele vaatamata määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 toodud põhimõtet, mille kohaselt konkurentsiõiguse rikkumist puudutava uurimise raames komisjoni saadud teavet võib kasutada ainult eesmärgil, milleks seda koguti.

31      Mis puudutab seejärel argumente selle kohta, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei vastanud vastuväidetele, mille kohaselt on rikutud õiguspärast ootust, et vaidlusalune avaldamine ei toimu, ja et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, siis tuleb märkida, et hageja on tõepoolest esitanud need argumendid taotluses, mille ta esitas ärakuulamise eest vastutavale ametnikule 10. aprillil 2012.

32      Seega tuleb kindlaks määrata, kas see ametnik on vaidlustatud otsuse punktides 15 ja 24 õiguspäraselt leidnud, et tal puudub pädevus nendele argumentidele vastata, võttes arvesse tema pädevuse piire, mis tulenevad ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklist 8.

33      Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et Üldkohus leidis, et kui ärakuulamise eest vastutav ametnik tegi otsuse vastavalt komisjoni 23. mai 2001. aasta otsuse 2001/462/EÜ, ESTÜ ärakuulamise eest vastutavate ametnike pädevuse kohta teatavates konkurentsimenetlustes (EÜT L 162, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 151) artikli 9 kolmandale lõigule, mis asendati ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõikega 3, ei tohi ta piirduda selle kontrollimisega, kas EÜ artikli 81 rikkumise eest sanktsiooni määrava otsuse versioon, mis on talle analüüsiks esitatud, sisaldas ärisaladusi või muud sarnase kaitse all olevat konfidentsiaalset teavet, vaid ta peab ka kontrollima, kas see versioon sisaldas muud teavet, mida ei saa avalikustada avalikkusele kas informatsiooni eriliselt kaitsvate ühenduse õigusnormide tõttu või seetõttu, et kõnealune informatsioon on oma laadilt ametisaladus (Üldkohtu 30. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑198/03: Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1429, punkt 34, ja 12. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑474/04: Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4225, punkt 66).

34      Sellest kohtupraktikast ilmneb samuti, et teatud informatsiooni eriliselt kaitsvate õigusnormide hulka kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikkel 4, mis näevad ette erandid viimatimainitud määruse artikli 2 lõikes 1 mainitud õigusest tutvuda institutsioonide dokumentidega (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 64).

35      Seejärel tuleb rõhutada, et eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuste Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon ja Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon tegemise ajal viitas otsuse 2001/462 artikkel 9 üksnes nende ettevõtjate ärisaladuste kaitsele, kelle suhtes toimus konkurentsiõiguse rikkumise valdkonnas uurimine. See säte erines seega nimetatud punktis seda asendava ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklist 8, sest viimatinimetatu viitab nii ettevõtjate ärisaladustele kui ka muule konfidentsiaalsele teabele.

36      Nagu eespool punktis 33 on rõhutatud, andis Üldkohus viidatud punktis tsiteeritud kohtuotsustes siiski otsuse 2001/462 artikli 9 lõikele 3 tõlgenduse, mis väljus selle sätte sõnastusest, tuginedes sätte konteksti ja eesmärkide analüüsile.

37      Niisiis märkis Üldkohus esmalt, et otsuse 2001/462 artikliga 9 rakendatakse menetluslikus plaanis ühenduse õigusega sätestatud kaitset teabele, millest komisjon sai teadlikuks konkurentsieeskirjade rakendamise menetluste raames (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 28). Meenutades sellega seoses teabe kaitset, mis selle laadi tõttu on hõlmatud ametisaladusega vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ artiklite 81 ja 82] rakendamise kohta (ELT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 20 lõikele 2, märkis Üldkohus, et kohtupraktika kohaselt hõlmab ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluva informatsiooni valdkond enamat kui ettevõtjate ärisaladusi (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 29).

38      Üldkohus märkis seejärel esiteks, et otsuse 2001/462 artikli 9 kaks esimest lõiku käsitlesid teabe avalikustamist isikutele, ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele, et nad saaksid teostada oma õigust olla konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse raames ära kuulatud, ja teiseks, et neid sätteid kohaldatakse üksnes mutatis mutandis informatsiooni avalikustamisele Euroopa Liidu Teatajas avaldamise teel vastavalt selle sätte kolmandale lõigule. See tähendas eelkõige, et kui ärakuulamise eest vastutav ametnik tegi otsuse 2001/462 artikli 9 kolmanda lõigu alusel otsuse, on ta kohustatud järgima ametisaladuse kaitset teabe puhul, mis ei vaja nii erilist kaitset kui ärisaladustele on antud, ja eelkõige sellise teabe puhul, mida võib avalikustada neile kolmandatele isikutele, kellel on õigus olla ära kuulatud omas asjas, kuid mida konfidentsiaalsuse tõttu ei saa üldsusele teatavaks teha (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 31).

39      Üldkohus põhjendas otsuse 2001/462 artikli 9 laia tõlgendust ka viitega selle otsuse põhjendusele 9, mille kohaselt „[f]üüsilisi isikuid käsitleva teabe avalikustamise korral tuleks erilist tähelepanu pöörata […] määrusele […] nr 45/2001” (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 32).

40      Need järeldused jäävad kehtima ka ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse raames.

41      Nii nagu otsuse 2001/462 artikkel 9, on ka ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 eesmärk rakendada menetluslikult seda kaitset, mille liidu õigus annab teabele, millest komisjon sai teadlikuks konkurentsieeskirjade rakendamise menetluste raames; see kaitse on nüüd sätestatud määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2. Niisiis eristab see artikkel 8 sarnaselt eespool punktis 38 märgitule teabe konfidentsiaalsust selliste kolmandate isikute suhtes, kellel on õigus konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse raames olla ära kuulatud, ja laiemat konfidentsiaalsust, mida tuleb järgida, kui kavandatakse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Lisaks kordab ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse põhjendus 23 sisuliselt otsuse 2001/462 põhjendust 9, viidates vajadusele, et ärakuulamise eest vastutav ametnik arvestaks eelkõige määrusega nr 45/2001, kui ta avalikustab teavet füüsiliste isikute kohta.

42      Käesolevas asjas ei kujuta aga hageja poolt ärakuulamise eest vastutava ametniku ees esile tõstetud õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõte endast eeskirju, millega eriliselt kaitstakse üldsusele avaldamise eest sellist teavet, nagu hageja poolt komisjonile leebema kohtlemise saamise eesmärgil edastatud teave.

43      Nimelt, vastupidi näiteks määruses nr 45/2001 esitatud reeglitele, mis puudutavad isikuandmete töötlemist liidu asutuste või institutsioonide poolt, või määruse nr 1049/2001 artiklis 4 esitatud reeglile, mis puudutas erandeid dokumentidega tutvumise õigusest, ei ole nende põhimõtete eriline eesmärk kaitsta teabe või dokumentide konfidentsiaalsust. Kuna need põhimõtted ei kuulu seega sellistena nende hulka, mis on liidu õiguses ette nähtud sellise informatsiooni kaitseks, millest komisjon sai teadlikuks konkurentsieeskirjade rakendamise menetlustes, siis ületavad need ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklis 8 sellele ametnikule pandud ülesannete piirid.

44      Sellest tuleneb, et ärakuulamise eest vastutav ametnik vähendas õigustatult siinses asjas oma pädevust, et vastata hageja esitatud vastuväidetele vaidlusaluse avaldamise kohta, mis tuginesid õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõttele.

45      Mis puudutab hageja poolt esimese väite põhjenduseks esitatud etteheidet, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna ükski komisjoni talitus ei hinnanud hageja põhimõttelisi vastuväiteid VPP otsuse üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamise kohta, siis ei saa sellega samuti nõustuda.

46      Nimelt, nagu komisjon õigustatult väidab, tugineb see etteheide ekslikule eeldusele, et komisjon on üldiselt jätnud selles küsimuses seisukoha võtmata.

47      Niisiis märkis komisjon konkurentsi peadirektoraadi 28. novembri 2011. aasta kirjas hagejale, et ta oli otsustanud läbipaistvuse huvides avaldada VPP otsuse uue ja üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni.

48      Lisaks ilmneb konkurentsi peadirektoraadi 15. märtsi 2012. aasta kirjast hagejale, et vaidlusaluse avaldamise suhtes esitatud põhimõtteliste vastuväidete analüüsimise käigus leidis komisjon, et ta peab kaaluma eelkõige oma uurimistegevuse eesmärkide kaitset, mida käsitletakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes esitatud läbipaistvuse põhimõtte erandis, võrreldes poolte õiguspäraste huvidega. Komisjon märkis samuti, et dokument, näiteks ettevõtja tehtud avaldus, ei pälvi kaitset pelgalt seetõttu, et see edastati leebema kohtlemise taotluse raames, ning et kavandatud avaldamine ei kahjustanud tema uurimistegevuse eesmärke. Lisaks rõhutas komisjon, et käesolevas asjas tuleb arvesse võtta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 7, mille kohaselt selle artikli esimeses kolmes lõigus sätestatud dokumentidega tutvumise erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Komisjon järeldas sellest, et vaidlusalune avaldamine ei tooks kaasa hageja õiguspärase ootuse rikkumist.

49      Järelikult on komisjon vastupidi hageja väitele nõuetekohaselt hinnanud hageja esitatud põhimõttelisi vastuväiteid vaidlusalusele avaldamisele.

50      Võttes lõpuks arvesse eespool punktides 30, 44 ja 49 tehtud järeldusi, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata väite teine osa, milles hageja väitis, et ärakuulamise eest vastutava ametniku keeldumine vastata teatavatele tema vastuväidetele vaidlusaluse avaldamise kohta rikkus põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 tagatud õigust heale haldusele ja selle harta artikli 41 lõike 2 punktis a toodud õigust olla haldusmenetluse käigus tõhusalt ära kuulatud.

51      Sellest tuleneb, et esimene väide ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

 Teine väide, mis käsitleb ebapiisavat põhjendamist

52      Hageja heidab ärakuulamise eest vastutavale ametnikule ette vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendamist, mis rikub esiteks ELTL artiklit 296 ja põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c ning teiseks ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõiget 2. Niisiis ei ole vaidlustatud otsuses selgitatud, mis õigustaks enam kui viis aastat pärast VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamist seda, et sellest otsusest avaldatakse põhjalikum mittekonfidentsiaalne versioon. Ehkki hageja tunnistab, et komisjon viitas 28. novembril 2011 hagejale saadetud kirjas läbipaistvusele, ei võimalda see üksik viide siiski mõista, miks komisjon leiab, et tema veebilehel 2007. aastal avaldatud esimene mittekonfidentsiaalne versioon ei ole enam selle nõude täitmiseks piisav. Vaidlustatud otsuses selle kohta esitatud konkreetne põhjendus oleks olnud veelgi vajalikum, kuna komisjoni otsus avaldada VPP otsuse põhjalikum mittekonfidentsiaalne versioon kaldub kõrvale komisjon varasemast halduspraktikast.

53      Komisjon väidab, et vaidlustatud otsus on oma kontekstis vaadelduna selles küsimuses piisavalt põhjendatud.

54      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on võimaldada liidu kohtul otsuse seaduslikkust kontrollida ja anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et ta saaks hinnata, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või on sellega mõnda normi rikutud, mistõttu võib otsuse kehtivuse vaidlustada, kusjuures kohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist ja kontekstist, milles see vastu võeti (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 14; Üldkohtu 11. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑49/95: Van Megen Sports vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1799, punkt 51).

55      Niisiis, kuigi komisjon peab ELTL artikli 296 alusel mainima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub otsuse õiguslik põhjendus, ja selle vastuvõtmise aluseks olevaid kaalutlusi, ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 26. oktoobri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑53/12: CF Sharp Shipping Agencies vs. nõukogu, punkt 37). Eelkõige on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (Üldkohtu 15. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑465/08: Tšehhi Vabariik vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑1941, punkt 163).

56      Seda põhjendamiskohustust rakendatakse ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artikli 8 lõikes 2 koostoimes sama sätte lõikega 3 seoses nende otsustega, mida ärakuulamise eest vastutav ametnik peab tegema konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustega seoses, mis puudutavad teatud teavet konkurentsieeskirjade rakendamise menetluste raames.

57      Käesolevas asjas ilmneb nii hageja 23. detsembri 2011. aasta kirjast konkurentsi peadirektoraadile kui ka hageja 10. aprilli 2012. aasta kirjast ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, et hageja väitis haldusmenetluse käigus, et VPP otsuse uue versiooni avaldamine, mis sisaldaks teavet, mille ta oli vabatahtlikult edastanud selleks, et talle kohaldataks 2002. aasta koostööteatist, rikub tema õiguspäraseid ootusi ega saa olla õigustatud ühegi suurema avaliku huviga. Lisaks ilmneb neist kirjadest, et hageja väitis, et selline avaldamine kalduks kõrvale komisjoni varasemast halduspraktikast, mille kohaselt ei avalikustatud kolmandatele isikutele teavet, mille ettevõtjad olid komisjonile leebema kohtlemise programmi raames edastanud.

58      Selles küsimuses tuleb märkida, et ehkki ärakuulamise eest vastutav ametnik ei vastanud konkreetselt sisuliselt ühelegi neist argumentidest, siis oli selle vastamata jätmise eesmärk – nagu tuleneb esimese väite hindamisest – järgida ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklis 8 talle pandud pädevuse piire.

59      Siiski, nagu juba eespool punktis 49 rõhutati, võeti vaidlustatud otsus vastu pärast haldusmenetlust, mille käigus pidi komisjon vastama hageja esitatud põhimõttelistele vastuväidetele kavandatava avaldamise kohta, mis asusid väljaspool ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevuse piire.

60      Neil asjaoludel ja eesmärgiga tagada hageja tõhus kohtulik kaitse tuleb vaadelda vaidlustatud otsust selle vastuvõtmise kontekstis ja järeldada seega, et nimetatud otsuses on vaikimisi, ent tingimata esitatud komisjoni seisukohad kavandatud avaldamise kohta, mida on väljendanud konkurentsi peadirektoraat osas, milles need puudutavad ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevuse alt välja jäävaid aspekte.

61      Kui vaidlustatud otsust sel viisil tõlgendada, võimaldab see hagejal mõista faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub selle õiguslik põhjendus.

62      Seega esiteks, nagu eespool punktis 47 juba meelde tuletati, põhjendas komisjon konkurentsi peadirektoraadi 28. novembri 2011. aasta kirjas hagejale oma kavatsust avaldada VPP otsuse üksikasjalikum mittekonfidentsiaalne versioon, viidates läbipaistvuse eesmärgile.

63      Teiseks, vastab küll tõele, et ärakuulamise eest vastutav ametnik loobus pädevusest hinnata hageja õiguspäraste ootuste võimalikku rikkumist, kuna selline hindamine oleks ületanud ärakuulamise eest vastutava ametniku ülesannete ja pädevuse otsuse artiklist 8 tuleneva pädevuse piirid, vastas komisjon siiski 15. märtsil 2012 hagejale saadetud kirjas otsesõnu tema argumendile, et vaidlusalune avaldamine rikuks hageja õiguspäraseid ootusi.

64      Nagu juba eespool punktis 48 on rõhutatud, ilmneb viidatud kirjast sisuliselt, et vaidlusaluse avaldamise kohta esitatud vastuväidete analüüsimisel leidis komisjon, et ta peab kaaluma eelkõige oma uurimistegevuse eesmärkide kaitset, mida käsitletakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes esitatud läbipaistvuse põhimõtte erandis, võrreldes poolte õiguspäraste huvidega. Komisjon märkis samuti, et dokument ei pälvi kaitset pelgalt seetõttu, et see edastati leebema kohtlemise taotluse raames, ning et kavandatud avaldamine ei kahjustanud tema uurimise eesmärke. Lisaks rõhutas komisjon, et käesolevas asjas tuleb arvesse võtta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 7, mille kohaselt selle artikli esimeses kolmes lõigus sätestatud dokumentidega tutvumise erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Komisjon järeldas sellest, et vaidlusalune avaldamine ei tooks kaasa hageja õiguspärase ootuse rikkumist.

65      Kolmandaks mainitakse vaidlustatud otsuses mitut asjaolu, mis põhjendavad hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse rahuldamata jätmist. Ärakuulamise eest vastutav ametnik rõhutas seal esmalt, et viited haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele ei kujuta endast iseenesest ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet. Konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste rahuldamata jätmist põhjendati seejärel esiteks komisjoni ulatusliku kaalutlusõigusega avaldada enamat kui määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud otsuste põhiline sisu; teiseks asjaoluga, et hageja ei tõendanud, et tema poolt 2002. aasta koostööteatise alusel komisjonil edastatud teabe avaldamine võib talle tekitada tõsist kahju; ja kolmandaks asjaoluga, et isegi kui selline kahju tekitamise võimalus oleks tõendatud, ilmneb kohtupraktikast, et hageja huvi, et üksikasjad tema osalemise kohta rikkumises ei oleks üldsusele teada, ei vääri kaitset. Ärakuulamise eest vastutav ametnik lisas, et seda kohtupraktikat kohaldatakse siinses asjas analoogia alusel, kuna ehkki hagejale ei määratud VPP otsusega trahvi, tuvastas see otsus siiski, et ta osales selles otsuses kirjeldatud EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises.

66      Lõpuks tuleb eelmises punktis esitatud kaalutluste alusel samuti tagasi lükata hageja argument, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendust, miks siinses asjas kaldutakse kõrvale komisjoni varasemast halduspraktikast. Isegi kui lugeda tõendatuks komisjoni varasem halduspraktika, millele hageja viitab ja mida analüüsitakse neljanda väite raames, on vaidlustatud otsuses selle vastuvõtmise konteksti arvestades esitatud piisavalt asjaolusid, mis võimaldavad hagejal mõista põhjuseid, miks komisjon otsustas siinses asjas sellest praktikast kõrvale kalduda.

67      Seetõttu ei saa hagejaga nõustuda ka selles, kui ta väidab, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud ja teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis käsitleb ametisaladuse kaitse rikkumist ja selle teabe konfidentsiaalse laadi rikkumist, mille avaldamist komisjon kavandab

68      Hageja väidab, et ärakuulamise eest vastutav ametnik rikkus vaidlustatud otsuses selle teabe konfidentsiaalset laadi, mis komisjonile oli uurimise käigus vabatahtlikult edastatud. Vaidlustatud otsus rikub seetõttu nii ELTL artiklit 339 kui ka EIÕK artiklit 8.

69      Hageja sõnul tuleneb see konfidentsiaalne laad esmalt asjaolust, et teave on pärit avaldustest, mille ta ise või teised ettevõtjad tegid leebema kohtlemise programmi alusel, või komisjonile uurimise käigus vabatahtlikult edastatud dokumentidest. Teave puudutas hageja eraõiguslikku tegevust, mis on kaitstud selle sisust sõltumata EIÕK artikli 8 lõikega 1. Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu 7. novembri 1985. aasta otsusest kohtuasjas 145/83: Adams vs. komisjon (EKL 1985, lk 3539), et erilist kaitset on väärt teave ja dokumendid, mis on komisjonile vabatahtlikult edastatud, tingimusel et komisjon neid ei avalda.

70      Hageja väidab seejärel, et teave, mille konfidentsiaalsena käsitlemist ta taotleb, kuulub ELTL artiklis 339 ja määruse nr 1/2003 artikli 30 lõikes 2 kaitstud ametisaladuse alla, kuna see vastab kolmele tingimusele, mis on esile toodud eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuses Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon. Seega peab see teave olema teada vaid piiratud arvule isikutele, selle avalikustamine võib hagejale põhjustada olulist kahju ja teabe avalikustamata jätmine on objektiivselt kohustuslik, isegi kui arvestada vastupidiseid huve, mis räägiksid selle avalikustamise poolt.

71      Hageja märgib sellega seoses, et teave, mille avaldamist siinses asjas kavandatakse ja mis ei olnud lisatud 2007. aastal avaldatud VPP otsuse esialgsesse mittekonfidentsiaalsesse versiooni, näitab üksikasjalikult mitte üksnes VPP otsuses käsitletud konkurentsivastaseid kokkuleppeid ja teabevahetusi, vaid ka seda, mis viisil ta nendes osales. Selle teabega kaasneb rida tsitaate dokumentidest, mille esitasid leebema kohtlemise taotlejad, ning komisjoni esitatud abivahendeid tõlgendamiseks. Selline avaldamine tuleb samastada hageja ja VPP otsuse teiste adressaatide, kes tegid avaldusi leebema kohtlemise taotlemise raames, tehtud ütluste otsese avaldamisega, mis võib tõsiselt kahjustada hageja mainet ja mõjutada tema seisundit turul. Hageja lisab, et kavandatud avaldamine tekitaks talle suuremat kahju kui teistele ettevõtjatele, kes osalesid VPP otsusega karistatud rikkumises, kuna selleks, et saada kaitset trahvi eest, ei olnud tal muud valikut, kui tingimusteta nõustuda sellega, et ta osales rikkumises, ja aidata nii palju kui võimalik kaasa komisjoni faktide tuvastamisele.

72      Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et teave äriühingute ärisuhete, nende toodete hindade, nende kulude ülesehituse, turuosade või muude sarnaste asjaolude kohta, nagu siinses asjas kavandatud avaldamise esemeks olev teave, kuulub nende äriühingute ärihuvide alla ja seda tuleb kaitsta, isegi kui see puudutab tegevust, mille õigusvastasus on tuvastatud. Kavandatud avaldamine tekitaks hagejale suurema riski, et temalt mõistetakse välja kahjuhüvitis siseriiklikes kohtutes toimuvates menetlustes. Hageja rõhutas kohtuistungil, et teda tuleb selliste võimalike vastutuse tuvastamise hagide eest kaitsta.

73      Hageja väidab lisaks, et ärakuulamise eest vastutava ametniku poolt tema konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste rahuldamata jätmine rikub üldist eeldust, et on õigusvastane avaldada teavet, mis pärineb 2002. aasta koostööteatise alusel tehtud ettevõtjate avaldustest ja nende ettevõtjate poolt komisjonile vabatahtlikult edastatud dokumentidest. Nimelt tuleb vältida olukorda, et eeskirjadelt, mis reguleerivad seda, kuidas komisjon töötleb teavet, mille ta on saanud kartelle puudutavate menetluste raames, eelkõige 2002. aasta koostööteatise eeskirjadelt võetakse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise teel nende sisu. Samuti rõhutas hageja kohtuistungil, et komisjon ei saa avaldamise teel võtta määruse nr 1049/2001 artikliga 4 teatud teabele antud kaitset avalikustamise eest.

74      Hageja märgib veel, et vaidlustatud otsusest ei ilmne mingit suuremat avalikku huvi, mis põhjendaks kavandatud avaldamist vaidlusaluse teabe konfidentsiaalsele laadile vaatamata. Kuna üldsust on juba piisavalt teavitatud 2007. aastal avaldatud mittekonfidentsiaalse versiooniga, on selline avalik huvi igal juhul siinses asjas olematu. Mis puudutab VPP otsuses tuvastatud rikkumise ohvrite võimalikke huve selle suhtes, et selle otsuse üksikasjalikum versioon avaldatakse, siis see kujutab endast rangelt erahuvi. Hageja lisas kohtuistungil viimase küsimuse kohta, et vaidlustatud otsuses ei ole igal juhul selgitatud, miks on kavandatud avaldamine vajalik, et võimaldada VPP otsuses käsitletud kartelli ohvrite õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

75      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

76      See väide koosneb sisuliselt kolmest osast: esimene käsitleb hageja ärisaladuste või vähemalt teda puudutava äriteabe konfidentsiaalsuse rikkumist, teine käsitleb leebema kohtlemise programmi alusel komisjonile edastatud teabe konfidentsiaalsuse rikkumist ja kolmas käsitleb seda, et on rikutud õigust eraelu kaitsele.

77      Sellega seoses märgib Üldkohus esmalt, et kolmanda väite põhjenduseks esitatud argumendid, et on rikutud õiguspärast ootust, mis hagejal väidetavalt tekkis 2002. aasta koostööteatise ja komisjoni varasema praktika alusel, kattuvad sisuliselt ühe osaga neljanda väite põhjenduseks esitatud argumentidest. Neid argumente hinnatakse seetõttu neljanda väite raames.

78      Seejärel tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 339 on sätestatud, et liidu institutsioonide liikmed, komiteede liikmed ja liidu ametnikud ning muud teenistujad ei tohi isegi pärast oma ametikohustuste lõppemist avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente.

79      Määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 on märgitud, et ilma, et see piiraks selle määruse artiklite 12 ja 15 kohaldamist, võib komisjoni poolt sama määruse alusel läbi viidud uurimise raames artiklite 17–22 kohaselt kogutud teavet kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti. Määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2, millega kõnealuse määruse kohaldamise valdkonnas täiendatakse ELTL artiklis 339 esitatud käitumisnormi, on eelkõige täpsustatud, et ilma, et see mõjutaks komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostööd ning vastuväiteteatise adressaatidele antud võimalust uurimistoimikuga tutvuda, ei tohi komisjon ja need konkurentsiasutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad avaldada käesoleva määruse alusel saadud või vahetatud teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.

80      Lisaks avaldab komisjon vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 30 lõikele 1 otsused, millega ta määrab trahvid ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele, keda ta peab vastutavaks liidu kartellialase õiguse rikkumises. Määruse artikli 30 lõikes 2 on sätestatud, et avaldamisel esitatakse osapoolte nimed ja otsuse põhiline sisu, sealhulgas kehtestatud sanktsioonid, kuid tuleb arvestada ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.

81      Lõpuks näeb komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 16 lõige 1 sisuliselt ette, et komisjon ei tee kättesaadavaks ega edasta teavet, sealhulgas dokumente, mis asuvad uurimistoimikus, kui need sisaldavad mõne isiku ärisaladusi või muud konfidentsiaalset teavet.

82      Käesolevas asjas ei vaidle hageja vastu sellele, et ta osales VPP otsuses käsitletud kartellis. Seevastu väidab ta esiteks, et vaidlusaluse teabe konfidentsiaalsus tuleneb pelgalt sellest, et ta edastas selle vabatahtlikult komisjonile leebema kohtlemise programmi raames, ja et kavandatud avaldamine võib seega kahjustada komisjoni uurimistegevust.

83      Teiseks viitab ta esmalt asjaolule, et komisjoni kavandatud VPP otsuse üksikasjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine kahjustaks nõuetevastaselt tema ärihuve määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande tähenduses, kuna selles versioonis on esitatud teavet tema hindade ja kavandatud hinnatõusude kohta, tema rolli kohta konkurentidega toimunud kohtumistel, nende kohtumiste toimumispaikade ja -kuupäevade ning neil osalenud isikute ja nende sisu kohta. Hageja sõnul kahjustab kavandatud avaldamine seega tõsiselt tema mainet ja suurendab riski, et VPP otsuses tuvastatud rikkumise ohvrid esitavad tema vastu kahju hüvitamise hagisid või selles rikkumises osalenud muud ettevõtjad esitavad tema vastu regresshagisid. Ta väidab seejärel, et vaidlusalune teave on igal juhul ärisaladus või vähemalt konfidentsiaalset laadi äriteave, mille avaldamine on määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 2 ja artikli 30 lõike 2 alusel välistatud. Seejärel väidab ta veel, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes esitatud kaitse kohtumenetluste eest takistab vaidlusalust avaldamist, kuna see avaldamine rikuks siseriiklikele kohtutele esitatud tsiviilhagide raames poolte võrdsust, rikkudes seega põhiõiguste harta artiklis 41 esitatud erapooletuse põhimõtet. Lõpuks tuleneb vaidlusaluse teabe konfidentsiaalsus sellest, et see menetluse käigus komisjonile vabatahtlikult edastatud teave kuulub hageja eraõigusliku tegevuse alla ja on seetõttu kaitstud EIÕK artikli 8 lõikega 1.

 Esimene osa, mille kohaselt vaidlusalune teave kujutab endast ärisaladust või vähemalt konfidentsiaalset laadi äriteavet

84      Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei loeta salajaseks ega konfidentsiaalseks teavet, mis seda oli, kuid mis on vähemalt viis aastat vana ja mida tuleb seetõttu pidada vananenuks, välja arvatud juhul, kui hageja tõendab erandkorras, et vaatamata andmete vanusele on need endiselt olulised tema või mõne kolmanda isiku kaubandusliku seisundi jaoks (Üldkohtu 15. novembri 1990. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑1/89‒T‑4/89 ja T‑6/89‒T‑15/89: Rhône-Poulenc jt vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑637, punkt 23; vt Üldkohtu neljanda koja esimehe 22. veebruari 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑383/03: Hynix Semiconductor vs. nõukogu, EKL 2005, lk II‑621, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 8. mai 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑108/07: Diamanthandel A. Spira vs. komisjon, punkt 65, ja Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 10. mai 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑354/08: Diamanthandel A. Spira vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 47).

85      Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune teave on enam kui viis aastat vana, kusjuures suurem osa sellest on koguni enam kui kümme aastat vana. Siiski tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud ühtegi konkreetset argumenti tõendamaks, et teabe vanusele vaatamata sisaldab see endiselt praegu olulisi elemente tema või mõne kolmanda isiku kaubandusliku seisundi kohta. Seega piirdus ta kinnitusega, et komisjoni poolt avaldamiseks kavandatud VPP otsuse paljudes lõikudes, kus kirjeldatakse rikkumise asjaolusid, sisaldub teavet tema ärisuhete ja hinnapoliitika kohta, et ärisaladuse ei kaitse ei ole välistatud õigusvastast tegevust puudutava teabe osas ja et lõpuks ei saa ärisaladuste kaitse olla piiratud jäigalt määratletud ajavahemikuga.

86      Sellest tuleneb, et isegi kui VPP otsuses sisalduv teatud teave, mida komisjon esmakordselt kavatseb avaldada, võis endast teatud ajal kujutada ärisaladust, tuleb seda teavet igal juhul pidada vananenuks, lisaks ei ole tõendatud, miks on endiselt põhjendatud anda sellele erandkorras sellekohast kaitset määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 alusel.

87      Järelikult ei ole esimene osa põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

 Teine osa, mille kohaselt komisjonile leebema kohtlemise programmi alusel edastatud teave on konfidentsiaalne

88      Kuna ametisaladusega hõlmatud teabe valdkond on laiem kui ettevõtjate ärisaladus (vt selle kohta eespool punktis 69 viidatud kohtuotsus Adams vs. komisjon, punkt 34, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 29), siis ilma et see mõjutaks neljanda väite sisulise põhjendatuse analüüsi, tuleb kindlaks määrata, kas vastavalt hageja väidetele peab teavet selle alusel kaitsma pelgalt seetõttu, et ettevõtja edastas selle vabatahtlikult komisjonile, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi.

89      ELL artikli 1 teise lõike kohaselt tehakse otsused liidus nii avalikult kui võimalik. Nimetatud põhimõte peegeldub ELTL artiklis 15, mis teatud tingimustel tagab kodanikele õiguse tutvuda institutsiooni dokumentidega. Kooskõlas selle põhimõttega ja avaldamist sõnaselgelt käskivate või keelavate sätete puudumise korral on institutsioonide õigus teavitada avalikkust vastuvõetud aktidest reegel, millest on erandeid, kus liidu õigus keelab eelkõige ametisaladuse hoidmist tagavate sätete abil selliste dokumentide või dokumentides sisalduva teabe avalikustamise (vt analoogia alusel eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 69).

90      Ei ELTL artikkel 339 ega määruse nr 1/2003 artikkel 28 ei määratle sõnaselgelt, milline teave peale ärisaladuste on hõlmatud ametisaladusega. Seejuures ei saa määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikest 2 järeldada, et nii on see igasuguse informatsiooni puhul, mis on saadud nimetatud määrust rakendades, kusjuures erandiks on informatsioon, mille avaldamine on määruse artikli 30 alusel kohustuslik. Nii ELTL artikkel 339 kui ka määruse nr 1/2003 artikkel 28, mis seda esmase õiguse sätet ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade valdkonnas täiendab ja rakendab, keelavad üksnes sellise teabe avalikustamise, mis oma laadilt on ametisaladus (vt analoogia alusel eespool punkt 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 70).

91      Lisaks, kuigi eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuse Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon punktis 75 ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuse Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon punktis 64 on märgitud, et teatud informatsiooni konfidentsiaalsust kaitstakse erandiga määruse nr 1049/2001 artiklis 4 toodud dokumentidega tutvumise õigusest, on selline kaitse asjassepuutuv, et hinnata, kas komisjon on järginud määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 2 esitatud keeldu avaldada teavet, mille kohta kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus.

92      Siiski on Euroopa Kohus pärast nende kohtuotsuste tegemist tõlgendanud määruse nr 1049/2001 artiklit 4 viisil, mille kohaselt võivad institutsioonid võtta aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi. Seda tõlgendust tuleb järgida, kui menetlust reguleerivad õigusnormid näevad samuti ette ranged reeglid menetluse raames saadud või koostatud teabe töötlemiseks (Euroopa Kohtu 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punktid 108, 116 ja 118). Olukord on täpselt selline määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 2 ja artikli 28 ning määruse nr 773/2004 artiklite 6, 8, 15 ja 16 puhul, mis piiravad ELTL artikli 101 kohaldamise menetluse toimikudokumentide kasutamist (Euroopa Kohtu 27. veebruari 2014. aasta otsus kohtuasjas C‑365/12 P: komisjon vs. EnBW Energie Baden-Württemberg, punkt 86). Kui selles kontekstis tõlgendada määruse nr 1049/2001 artiklit 4 nii, et see keelab komisjonil avalikustamast mis tahes teavet, mille suhtes on tal õigus selle sätte alusel keelduda dokumentidega tutvumise õiguse andmisest, viidates üldisele eeldusele, siis võtaks see määruse nr 1/2003 artiklilt 30 selle sisu. Nimelt võtaks selline tõlgendus komisjonilt võimaluse avaldada isegi oma otsuse põhiline sisu, kuna sellega kaasneb tingimata uurimistoimiku osade ilmsikstulek. Teiseks on selle praktiline tagajärg see, et pööratakse ümber tõendamiskoormis, mis konfidentsiaalsena käsitlemise valdkonnas lasub konfidentsiaalsuse taotlejal, kuna siis piisaks, kui see taotleja tugineb üldisele eeldusele, millele institutsioonid võivad eespool toodud tingimustel viidata, ja kohustataks tegelikult komisjoni tõendama, et vaidlusalust teavet võib lisada oma otsuse avaldatud versiooni.

93      Vastupidi sellele, mida hageja sisuliselt väidab, ei saa teabe avaldamist liidu konkurentsiõiguse rikkumise kohta – tehes seda rikkumist karistava otsuse avaldamise teel määruse nr 1/2003 artikli 30 alusel – põhimõtteliselt segi ajada sellega, kui kolmandad isikud tutvuvad sellist rikkumist puudutavas komisjoni uurimistoimikus asuvate dokumentidega. Niisiis, kui käesolevas asjas toimuks teabe avaldamine asjaolude kohta, mis kujutasid endast rikkumist ja mida ei olnud esitatud 2007. aastal avaldatud VPP otsuse mittekonfidentsiaalses versioonis, siis ei edastataks kolmandatele isikutele hageja poolt komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlusi, protokolle, milles on esitatud leebema kohtlemise programmi raames hageja tehtud suulised avaldused, või koguni dokumente, mida viimane vabatahtlikult komisjonile uurimise käigus esitas.

94      Nende põhimõtete alusel tuleb hinnata kolme kumulatiivset tingimust, mis peavad olema täidetud, et teave kuuluks oma laadilt ametisaladuse alla ja vääriks seega kaitset avaldamise eest; need on esiteks, et informatsioon oleks teada piiratud arvule isikutele, teiseks võib selle avalikustamine põhjustada olulist kahju informatsiooni esitanud isikule või kolmandatele isikutele ja lõpuks kolmandaks, et huvid, mida võidakse informatsiooni avalikustamisega kahjustada, on objektiivselt kaitstavad (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 65).

95      Komisjon väidab, et siinses asjas ei ole esimene tingimus täidetud, kuna teave, mille hageja talle uurimise käigus edastas, oli esitatud toimikus, millega VPP otsuse teised adressaadid said tutvuda.

96      Need argumendid tuleb kõrvale jätta. Sellega seoses tuleb eristada ühelt poolt kaitset, mis tuleb anda ametisaladusega hõlmatud teabele seoses isikute, ettevõtjate või ettevõtjate ühendustega, kellel on õigus olla konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluses ära kuulatud, ja teiselt poolt kaitset, mis tuleb sellisele teabele anda seoses laiema üldsusega (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 29; vt samuti analoogia alusel Euroopa Kohtu asepresidendi 10. septembri 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑278/13 P(R): komisjon vs. Pilkington Group, punktid 56 ja 57).

97      Tegelikult leevendatakse institutsioonide ametnike ja teenistujate ELTL artiklis 339 sätestatud ning ettevõtjate suhtes määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 2 alusel kohaldatavate konkurentsieeskirjade valdkonnas rakendatavat kohustust mitte avalikustada nende valduses olevat ametisaladust nende isikute suhtes, kellele kõnealuse määruse artikli 27 lõige 2 omistab õiguse olla ära kuulatud. Komisjonil on lubatud edastada nendele kolmandatele isikutele ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat konkreetset teavet, tingimusel et need andmed oleksid vajalikud uurimise kohasel teostamisel. Selles olukorras tuleb siiski järeldada, et see teave oli teada üksnes piiratud arvule isikutele.

98      Sellest tuleneb, et määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 2 toodud reegel, mis annab komisjoni uurimisega seotud pooltele õiguse haldustoimikuga tutvuda, ei mõjuta uurimise käigus komisjonile edastatud ja ametisaladusega hõlmatud teabe kaitset laiemale üldsuse avalikustamise eest.

99      Mis puudutab teist tingimust, siis järeldab Üldkohus, et ka see on siinses asjas täidetud.

100    Nagu märgiti eespool punktis 83, väidab hageja, et kavandatud avaldamine tekitab talle tõsist kahju, kuna kahjustatakse tema mainet ja tal lasub suurem risk, et selle avaldamise tagajärjel mõistetakse temalt välja hüvitis kas VPP otsuses tuvastatud rikkumise ohvrite esitatud kahju hüvitamise hagide raames või koguni selles rikkumises osalenud muude ettevõtjate esitatud regresshagide raames.

101    Sellega seoses ei ole vaidlust, et vaidlusalune teave, mille avaldamine sõltub kohtuvaidluse lahendusest, seisneb peamiselt nende elementide kirjelduses, mis moodustasid EÜ artikli 81 rikkumise, mille suhtes komisjon VPP otsuses sanktsioone rakendas.

102    Esiteks tuleb märkida, et mis puudutab hageja väidet, et vaidlusaluse teabe avaldamine võib kahjustada tema mainet ja mõjutada tema seisundit tema ärisuhetes, siis VPP otsuse teatud lõigud, mille avaldamist esmakordselt plaanitakse, toovad selle otsuse 2007. aastal avaldatud versiooniga võrreldes oluliselt üksikasjalikumalt välja hageja toime pandud rikkumise. See kehtib niisiis VPP otsuse punktides 115, 116, 123, 126, 130, 140, 147, 149, 150, 151, 169, 170, 188, 189, 201, 211, 233, 260 ja 277 esitatud lõikude kohta, mille avaldamist komisjon kavandab ja mis võimaldavad mõista hageja olulist rolli mitte üksnes selles otsuses käsitletud EÜ artikli 81 rikkumise sünni juures, vaid ka selle rikkumise jätkumises seitsme aasta jooksul.

103    Teiseks, kuigi komisjon ei ole tõepoolest vaidlustatud otsust konkreetselt põhjendanud viitega siseriiklikes kohtutes esitatud kahju hüvitamise hagide lihtsustamise eesmärgile, ilmneb toimikust siiski prima facie, et komisjoni kavandatud VPP otsuse põhjalikuma mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamine ja eelkõige otsuse selle osa avaldamine, mis puudutab kartelli toimimist, võimaldaks kolmandatel isikutel, keda nende arvates on otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine kahjustanud, lihtsamalt tuvastada hageja ja teiste selles rikkumises osalenud ettevõtjate lepinguvälist vastutust ning vajaduse korral selle vastutuse ulatust.

104    Nagu ilmneb eespool punktis 102 mainitud VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni lõikudest, mille avaldamist kavandatakse, avaldab see versioon nimelt üksikasjalikult konkurentsivastased kontaktid või kokkulepped, milles hageja osales, mainides eelkõige nende kontaktide või kokkulepetega seotud tooteid, kohaldatud hindasid puudutavaid arvandmeid ning osaliste eesmärke hindade ja turuosade jagamisel. Selline teave aitab füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes leiavad, et nad on ohvrid EÜ artikli 81 rikkumise tõttu, mille eest on VPP otsuses karistus määratud, tõendada oma kahju ning samuti põhjuslikku seost rikkumise ja väidetava kahju vahel.

105    Seetõttu ja ilma, et arutluskäigu siinses faasis oleks isegi vaja seisukohta võtta küsimuses, kas hageja väidete kohaselt seaks vaidlusaluse teabe avaldamine ta kahju hüvitamise hagide raames ebasoodsasse olukorda võrreldes teiste ettevõtjatega, kes osalesid VPP otsusega karistatud rikkumises, aga kes ei näidanud üles sama koostöövalmidust, tuleb lugeda tõendatuks, et sellise teabe avaldamine, mille konfidentsiaalsena käsitlemist hageja taotles, võib talle tõsist kahju tekitada.

106    Mis puudutab lõpuks kolmandat tingimust, siis tuleb meelde tuletada, et see tähendab, et teabe konfidentsiaalse laadi hindamisel on vaja kaaluda õigustatud huve, mis vastanduvad informatsiooni avalikustamisele, võrreldes üldise huviga, mis nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus oleks nii avalik kui võimalik (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 65).

107    Sellega seoses, mis puudutab esmalt hageja argumenti, et kavandatud avaldamine kahjustaks tema mainet ja seetõttu ka tema ärihuve, siis tuleb kõigepealt meelde tuletada, et konkurentsiõiguse rikkumise eest komisjoni poolt trahvitud ettevõtja huvi, et etteheidetud rikkumise üksikasju ei avalikustataks üldsusele, ei vääri põhimõtteliselt erilist kaitset, arvestades esiteks avalikkuse huvi saada võimalikult laiaulatuslikult teada komisjoni tegevuse põhjuseid, ettevõtjate huvi teada, millise tegevuse eest võidakse neile määrata karistusi, ning rikkumise tõttu kahju kannatanud isikute huvi saada teada üksikasju, et vajaduse korral esitada nõudeid karistatud ettevõtjate vastu, ning teiseks arvestades selle ettevõtja võimalust antud otsus kohtulikult vaidlustada (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 78 ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon, punkt 72; vt analoogia alusel EFTA Kohtu 21. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas E‑14/11: EDB Schenker vs. EFTA Surveillance Authority, Report of the EFTA Court, lk 1178, punkt 189).

108    Sellest tuleneb, et hageja ei saa õiguspäraselt vastu vaielda sellele, et komisjon avalikustab teabe, mis üksikasjalikult kirjeldab tema osalemist rikkumises, mille eest on VPP otsuses karistus määratud, kuna selline avalikustamine võiks muuta tema kuvandit, mis tal oma ärisuhetes on, ja seetõttu kahjustada tema ärihuve.

109    Mis puudutab seejärel hageja argumenti, et kavandatud avaldamine sekkuks põhjendamatult praegu menetluses olevatesse või tulevastesse tsiviilhagidesse, kuna see võtaks siseriiklikelt kohtutelt, kellele sellised hagid on esitatud, võimaluse ise hinnata vajadust taotleda komisjonilt taolist teavet, mis on käesoleva menetluse keskmes, vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 15 lõikele 1, siis sellega ei saa nõustuda.

110    Nimelt tuleb märkida, et selle argumendiga soovib hageja end sisuliselt kaitsta võimaluse eest, et temalt mõistetakse välja kahjuhüvitis, kuna ta osales EÜ artikli 81 rikkumises. EÜ artikli 81 rikkumises osalenud äriühingu huvi selliseid hagisid vältida ei ole kaitsmist vääriv huvi, arvestades eelkõige iga isiku õigust nõuda konkurentsi piirava või kahjustava tegevusega talle tekitatud kahju hüvitamist (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan, EKL 2001, lk I‑6297, punktid 24 ja 26; 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04‒C‑298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I‑6619, punktid 59 ja 61, ja 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑199/11: Otis jt, punkt 41).

111    Sellest tuleneb samuti, et hageja etteheited, mis puudutavad põhiõiguste harta artiklis 41 toodud erapooletuse põhimõtte ja menetlusliku võrdsuse põhimõtte võimalikku rikkumist siseriiklikes menetlustes, ei ole põhjendatud ja tuleb tagasi lükata.

112    Siiski väidab hageja sisuliselt ja seda neljandast väitest eraldiseisvalt, et kuna vaidlustatud otsus pärssis ettevõtjate tahet teatada neile teada olevatest liidu konkurentsiõiguse rikkumistest ja teha komisjoniga koostööd, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, siis võib see oma laadilt nurjata selle poliitika tõhusust, millega võideldakse liidu kartellialase õiguse rikkumiste vastu. Tema sõnul on see huvi kaitsmisväärt, kuna leebema kohtlemise programmil on keskne mõju liidu kartellialase õiguse üldisele tõhususele. Ta lisab selles kontekstis sisuliselt, et kuna teave, mida soovitakse avalikustada, puudutas teda rohkem kui teisi ettevõtjaid, kes ei olnud taotlenud leebemat kohtlemist, siis kahjustab selline avalikustamine teda ebaproportsionaalselt siseriiklikes kohtutes toimuvates menetlustes, see aga seab ohtu leebema kohtlemise programmi tõhususe.

113    Sellega seoses tuleb märkida, et ühest küljest võib nende leebema kohtlemise programmide tõhusust kahjustada leebema kohtlemise menetlusega seotud dokumentide edastamine isikutele, kes soovivad esitada kahju hüvitamise hagi, isegi kui siseriiklikud konkurentsiametid või komisjon vabastavad leebema kohtlemise taotleja täielikult või osaliselt trahvist, mille nad oleksid võinud määrata (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑360/09: Pfleiderer, EKL 2011, lk I‑5161, punkt 26). Nimelt võidakse pärssida konkurentsiõiguse rikkumisega seotud isiku tahet kasutada selliste leebema kohtlemise programmidega antud võimalusi, kui esineb sellise avalikustamise tõenäosus, arvestades eelkõige seda, et komisjonile selle programmi raames edastatud dokumendid või tehtud avaldused võivad olla laadilt ennast süüstavad.

114    Teisest küljest aga võib õigus saada sellise kahju hüvitamist, mis tekkis lepingust või tegevusest, mis võib piirata või kahjustada konkurentsi, aidata märkimisväärselt kaasa tõhusa konkurentsi säilimisele liidus (vt eespool punktis 110 viidatud kohtuotsus Otis jt, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika) ning osaleb seega avaliku huvi eesmärgi elluviimisel (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus DB Schenker vs. EFTA Surveillance Authority, punkt 132).

115    Neid põhimõtteid kasutades on Euroopa Kohus, kui temalt paluti eelotsust seoses vaidlustega, mis käsitlesid konkurentsiõiguse rikkumise tõttu väidetavalt kahju saanud isikute õigust tutvuda siseriiklike konkurentsiasutuste uurimistoimikutega, kutsunud siseriiklikke kohtuid üles kaaluma huvisid, millega saab põhjendada sellise teabe avaldamist, mille leebema kohtlemise taotlejad vabatahtlikult esitasid, ja nende taotlejate kaitset (eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Pfleiderer, punkt 30, ja 6. juuni 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑536/11: Donau Chemie jt, punktid 30 ja 31).

116    Tuleb hinnata selle kohtupraktika ulatust siinses asjas.

117    Nagu ilmneb eespool punktist 93, ei käsitle siinne juhtum konkurentsimenetlust puudutavate dokumentidega tutvumisest keeldumise vaidlustamist, mis oli keskne küsimus kohtuasjades, kus tehti eespool punktis 113 viidatud kohtuotsus Pfleiderer ja eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus Donau Chemie jt, vaid siinne juhtum puudutab hoopis seda, et komisjon kavatseb avaldada teatud teavet, mis sisaldub dokumentides või avaldustes, mille hageja edastas talle vabatahtlikult eesmärgiga, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi.

118    Käesolevas asjas väidab hageja üksnes üldiselt, et tema poolt uurimise käigus vabatahtlikult edastatud teabe, mis edastati lootuses, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi, avaldamine kahjustab komisjoni uurimistegevuse eesmärki.

119    Selles olukorras tuleb tunnistada, et isegi kui see väide vastab tõele, ei ilmne sellest õigusnorm, mida komisjon on rikkunud pelgalt seetõttu, et leebema kohtlemise programmi raames edastatud teabe kavandatud avaldamine võib avaldada mõju nimetatud programmi rakendamisele tulevastes uurimistes. Lisaks tähendab see konkreetne argument üldsuse huvi saada võimalikult laiaulatuslikult teada komisjoni tegevuse põhjuseid, ettevõtjate huvi teada, millise tegevuse eest võidakse neile määrata karistusi, ning lõpuks komisjoni huvi säilitada leebema kohtlemise programmi tõhusust. Need konkreetsed huvid ei ole hageja huvid, kuna üksnes komisjon peab juhtumi asjaolusid arvestades omavahel tasakaalustama ühelt poolt leebema kohtlemise programmi tõhusust ja teiselt poolt üldsuse ning ettevõtjate huvi saada teada komisjoni otsuse sisu ja tegutseda oma õiguste kaitseks.

120    Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada hageja argument, et sisuliselt ei ole teave, mille konfidentsiaalsena käsitlemist ta taotles, keskne VPP resolutiivosa mõistmiseks, ning seega ei kohaldata sellele avaldamiskohustust, mis on komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 alusel. Nimelt ilma, et oleks vaja hinnata, kas see on nii, piisab sellest, kui märkida, et eespool punktis 107 esitatud järeldust arvestades ei soovita viidatud sättega piirata komisjoni õigust avaldada vabatahtlikult otsuse nõutavast miinimumist täielikum versioon ja lisada sinna informatsiooni, mille avaldamine ei ole kohustuslik, sellises ulatuses, et informatsiooni avalikustamine ei ole vastuolus ametisaladuse kaitsega (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 79).

121    Mis puudutab hageja viidet Euroopa Kohtu 16. juuli 1992. aasta otsusele kohtuasjas C‑67/91: Asociación Española de Banca Privada jt (EKL 1992, lk I‑4785), siis kuulub selle asjassepuutuvuse analüüs viienda väite raamesse, kus seda ka hinnatakse.

122    Sellest tuleneb, et teine väiteosa ei ole põhjendatud ja tuleb seetõttu tagasi lükata.

 Kolmas osa, mille kohaselt on rikutud õigust eraelu kaitsele

123    Hageja viitab lõpuks sellele, et on rikutud EIÕK artikli 8 lõikes 1 tagatud õigust eraelu kaitsele, mis on nüüd esitatud ka põhiõiguste harta artiklis 7.

124    Sellega seoses tuleb sarnaselt hageja väidetele märkida, et eespool punktis 76 viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Éditions Odile Jacob ilmneb, et komisjon tunnistas, et andmeid, mille koondumise osaliseks olevad ettevõtjad talle edastasid, tuleb pidada nende eraõigusliku tegevuse alla kuuluvaks ning sellisena kuuluvad need EIÕK artikli 8 sätete kaitse alla.

125    Siiski, kuigi ka komisjon peab põhimõtteliselt seda järgima, kui ta kogub ettevõtjatelt teavet liidu kartellialase õiguse rikkumise uurimise raames, ei saa isik vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikale viidata EIÕK artiklile 8, kui ta viitab oma maine rikkumisele, mis ootuspäraselt tuleneb tema enda sellisest tegevusest nagu kuritegu (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. juuli 2004. aasta otsus Sidabras ja Džiautas vs. Leedu, avaldused nr 55480/00 ja 59330/00, punkt 49, Recueil des arrêts et décisions, 2004-VIII, lk 367; 16. oktoobri 2008. aasta otsus Taliadorou ja Stylianou vs. Küpros, avaldused nr 39627/05 ja 39631/05, punkt 56; ja 3. aprilli 2012. aasta otsus Gillberg vs. Rootsi, avaldus nr 41723/06, punkt 67).

126    Sellest tuleneb, nagu komisjon ka õigustatult märkis, et EIÕK artiklis 8 tagatud õigus eraelu kaitsele ei saa takistada sellise teabe avalikustamist, mis sarnaselt siinses asjas kavandatud avaldamisega puudutab ettevõtja osalemist liidu kartellialase õiguse rikkumises, mida komisjon on tuvastanud määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel vastu võetud otsuses, mis tuleb avaldada sama määruse artikli 30 alusel.

127    Seega tuleb kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja koos sellega kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mis puudutab õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

128    Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub õiguspärast ootust, mis tal väidetavalt tekkis 2002. aasta koostööteatise ja komisjoni mitme avalduse põhjal ning mis seisneb selles, et komisjonile leebema kohtlemise programmi raames vabatahtlikult edastatud teavet ei avalikustata. Hageja õiguspärane ootus selle suhtes, et tema poolt vabatahtlikult komisjonile edastatud teavet käsitletakse konfidentsiaalsena, puudutab nii kolmandate isikute otsest õigust tutvuda uurimistoimikus olevate dokumentide või avaldustega kui ka selliste dokumentide või avalduste tervikuna või osalist avalikustamist VPP otsuse üksikasjalikuma versiooni avaldamise teel.

129    Seetõttu rikub komisjoni otsus avaldada vaidlusalune teave mitu aastat pärast VPP otsuse aluseks olnud menetluse lõppemist seda õiguspärast ootust ja varasemat halduspraktikat. Selline avaldamine pärsib mitte üksnes ettevõtjate tahet teha komisjoniga vabatahtlikult koostööd EÜ artikli 81 rikkumiste uurimise ja menetlemise raames, vaid rikub lisaks ka võrdsuse põhimõtet. Sellega seoses ei oma tähtsust, et vaidlusalune teave on enam kui viis aastat vana.

130    Hageja väidab lisaks, et õiguspärane ootus, mis tekkis tal asjaolu suhtes, et vaidlusalust teavet ei avaldata, tuleneb samuti sellest, et komisjon on juba 2007. aastal oma veebilehel avaldanud VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni ja et see avaldamine võttis arvesse suuremat osa konfidentsiaalsena käsitlemise taotlustest. Sellest avaldamisest tuleneb seega komisjoni vaikimisi tehtud otsus rahuldada hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlused. Seades kahtluse alla selle vaikimisi tehtud otsuse, rikkus vaidlustatud otsus mitte üksnes hageja õiguspärast ootust, vaid ka õiguskindluse põhimõtet.

131    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

132    Sellega seoses tuleb esmalt rõhutada, et vastavalt eespool punktides 58‒60 esitatud arutluskäigule tuleb vaidlustatud otsust vaadelda selle vastuvõtmise aluseks oleva haldusmenetluse kontekstis ja et see otsus sisaldab seega komisjoni seisukohti kavandatud avaldamise kohta, kuivõrd need puudutavad aspekte, mis ei kuulu ärakuulamise eest vastutava ametniku pädevusse.

133    Sellest tuleneb, et pelk asjaolu, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei olnud pädev võtma seisukohta hageja argumentide osas, mis puudutasid õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, nagu ilmneb sisuliselt esimese väite hindamisest, ei mõjuta liidu kohtu pädevust võtta nende argumentide osas seisukoht käesoleva hagi raames.

134    Sisulises küsimuses tuleb meelde tuletada, et selliseid käitumisreegleid nagu need, mis sisalduvad 2002. ja 2006. aasta koostööteatistes, vastu võttes ja nende avaldamisel teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab kõnealune institutsioon oma kaalutlusõigust ega saa nendest normidest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 211; Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone-Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 71).

135    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et igal õigussubjektil, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (Euroopa Kohtu 11. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 265/85: Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products (Lopik) vs. EMÜ, EKL 1987, lk I‑1155, punkt 44, ja 16. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑537/08 P: Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑12917, punkt 63).

136    Käesolevas asjas tuleb esiteks lükata tagasi hageja argument, mille kohaselt keeld, et komisjon ei või avalikustada mingitki teavet, mis sisaldub leebema kohtlemise taotluses või leebema kohtlemise programmi alusel tehtud avaldustes, tuleneb 2002. aasta või lausa 2006. aasta koostööteatisest.

137    2002. aasta koostööteatise punktidest 32 ja 33 ilmneb tõepoolest, et „kõik[i] [selle] teatise alusel komisjonile esitatud selgitus[i] […] tohib avaldada ja kasutada üksnes [EÜ] artikli 81 rakendamise eesmärgil” ja et „[k]omisjon leiab, et üldjuhul kahjustab [leebema kohtlemise taotluse raames] saadud dokumentide avaldamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud kontrollimiste ja uurimiste eesmärgi kaitset”. Ühtlasi vastab tõele, et komisjon täpsustas 2006. aasta koostööteatises – mis võeti vastu pärast seda, kui hageja tegi koostööd uurimises, mille lõpus võeti vastu VPP otsus – esiteks, et teatud ettevõtjate initsiatiivi esitada vabatahtlikult teavet kartelli kohta ja nende osa kohta selles kartellis „ei tohiks takistada kahju sissenõudmine tsiviilkohtumenetluse käigus” (punkt 6), ja teiseks et „[t]eised pooled, nagu kaebuse esitajad, ei [saa] juurdepääsu ettevõtjate avaldustele”, mis on tehtud leebema kohtlemise programmi alusel (punkt 33).

138    Siiski, nagu komisjon õigustatult rõhutab, puudutavad need erinevad kohustused üksnes nende dokumentide avaldamist, mille on talle vabatahtlikult esitanud ettevõtjad, kes soovivad, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, ja selle programmi raames nende ettevõtjate endi tehtud avaldusi. Eelkõige nende kohustuste valguses tuleb mõista komisjoni otsust, millele see institutsioon menetlusdokumentides viitab ja millega keelduti EnBW Energie Baden-Württemberg AG‑le andmast luba tutvuda kõigi haldustoimikus olevate dokumentidega juhtumis COMP/F/38.899 – gaasisolatsiooniga jahutusseadmed.

139    Need kohustused heidavad ka valgust põhjusele, mis on aluseks komisjoni otsusele kustutada VPP otsuse üksikasjalikumas mittekonfidentsiaalses versioonis, mille avaldamist ta kavatses, kogu teave, mis võimaldaks otseselt või kaudselt tuvastada, kes on selle teabe allikas, mille hageja komisjonile edastas, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi.

140    Teiseks tuleb märkida, et eespoolt punktides 136‒139 esitatud erisusega ei lähe vastuollu hageja viidatud komisjoni avaldused või seisukohad.

141    Niisiis, mis puudutab esmalt konkurentsi peadirektoraadi peadirektori poolt ühele Ameerika Ühendriikide kohtule 2011. aasta oktoobris saadetud kirjas esinevat lõiku, mille 22. detsembril 2011 ajakirjanduses avaldatud versiooni hageja esitas, siis ei saanud see hagejas tekitada õiguspärast ootust, millele ta viitas. Nimelt väitis konkurentsi peadirektoraadi peadirektor selles lõigus, et Ameerika Ühendriikide kohtule sellise EÜ artikli 81 rikkumist tuvastava otsuse konfidentsiaalse versiooni edastamine kahjustaks liidu avalikke huve ja mõjutaks oluliselt tema suutlikkust kartelle tuvastada ja nende eest karistada. Vaidlust ei ole selles, et VPP otsuse selline konfidentsiaalne versioon sisaldab erinevalt sellest mittekonfidentsiaalsest versioonist, mille avaldamist siinses asjas kavandatakse, eelkõige viiteid allikale, kust on pärit ettevõtjate poolt vabatahtlikult komisjonile edastatud teave, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, ja et selline versioon võib seega sisaldada ennast süüstavaid avaldusi, mille need ettevõtjad on teinud. Selline konfidentsiaalne versioon võib lisaks sisaldada rikkumises osalemise eest süüdi mõistetud ettevõtjate töötajate nimesid.

142    Selles olukorras ei saa konkurentsi peadirektoraadi peadirektori kirja lõigust, millele hageja viitab ja mida tsiteeriti eelmises punktis mainitud ajakirjandusartiklis, tuletada komisjoni poliitikat, mis tagab kogu sellise teabe konfidentsiaalsuse, mida ettevõtja on vabatahtlikult edastanud, kui ta taotles leebema kohtlemise programmi kohaldamist, eelkõige seoses komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud otsuste avaldamisega.

143    Eespool punktides 141 ja 142 esitatud arutluskäiku saab analoogia alusel kohaldada ka Ühendriikides pooleli olevat vahekohtumenetlust puudutavale kirjale, mille konkurentsi peadirektoraat saatis 11. veebruaril 2014 ühele advokaadibüroole ja mille hageja esitas kohtuistungi päeval. Nimelt, ilma et oleks vaja seisukohta võtta selle tõendi vastuvõetavuse osas, mida komisjon vaidlustab, tuleb märkida, et sarnaselt eespool punktis 141 viidatud kirjaga väljendab see kiri komisjoni vastuväidet üksnes sellele, et avaldada konfidentsiaalne versioon liidu kartelliõiguse rikkumist tuvastavast otsusest, milles mitut ettevõtjat selle rikkumise eest karistati. Üldkohus märgib lisaks, et igal juhul ei ole see 14. veebruari 2014. aasta kuupäeva kandev kiri asjassepuutuv, et hinnata, kas 2012. aasta mais vastu võetud vaidlustatud otsus rikub hageja õiguspärast ootust.

144    Mis puudutab seejärel komisjoni seisukohti, mille ta esitas kui amicus curiae 2011. aasta novembris High Court of Justice’ile (England & Wales) (kõrgem kohus (Inglismaa ja Wales), Ühendkuningriik) ja mis esitati menetlust korraldava meetme raames, siis ei saanud ka need tekitada hagejas õiguspärast ootust selle suhtes, et komisjon ei avalda VPP otsuse mittekonfidentsiaalset versiooni, mis on üksikasjalikum kui 2007. aastal avaldatu.

145    Nimelt ei nõustunud komisjon oma seisukohtades üksnes sellega, et kolmandatele isikutele avaldatakse esiteks liidu konkurentsiõiguse rikkumist tuvastava otsuse konfidentsiaalne versioon ja teiseks dokumendid, mille ettevõtjad talle vabatahtlikult olid esitanud selle otsuse vastuvõtmiseni viinud uurimise raames, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, ning leebema kohtlemise taotlemisel tehtud avaldusi selle uurimise raames. Niisiis, kuivõrd need komisjoni seisukohad puudutavad liidu konkurentsiõiguse rikkumist tuvastava otsuse konfidentsiaalse versiooni avalikustamist, siis on eespool punktides 141 ja 142 esitatud arutluskäik mutatis mutandis kohaldatav. Mis puudutab komisjoni ilmselget vastuseisu avaldada kolmandatele isikutele dokumente ja avaldusi, mille ettevõtjad olid vabatahtlikult teinud leebema kohtlemise programmi kohaldamiseks, siis ei saa sellest tuletada komisjoni poliitikat, mis üldiselt võimaldab kogu teabe, mis puudutab liidu konkurentsiõiguse rikkumist ja mille on edastanud leebema kohtlemise programmi kohaldamist taotlev ettevõtja, konfidentsiaalsena käsitlemist.

146    Igal juhul tuleb märkida, et kõnealuste seisukohtade punktides 20, 21 ja 23 on komisjon oma seisukohta, et oleks ebaproportsionaalne avaldada kolmandatele isikutele asjaomase otsuse konfidentsiaalset versiooni, kinnitanud eelkõige sellega, et nimetatud versioonis on väga vähe täiendavat teavet kõnealuse kartelli tegevuse kohta Ühendkuningriigis, võrreldes selle otsuse mittekonfidentsiaalse versiooniga, mis on üldsusele kättesaadav. Komisjon leidis selles konkreetses asjas, et kõnealuse otsuse konfidentsiaalse versiooni avalikustamine ei olnud põhjendatud, võttes arvesse selle versiooni väga piiratud lisaväärtust nimetatud kartelli tõttu väidetavalt kahju kannatanule, kes taotles Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtutelt väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist.

147    Seevastu siinne menetlus puudutab VPP otsuse mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamist, mis sisaldab suurt hulka üksikasjalikku teavet otsusega karistatud kartelli toimimise kohta, mida ei olnud esitatud selle otsuse versioonis, mis avaldati konkurentsi peadirektoraadi veebilehel 2007. aastal. Nagu eespool punktis 103 on rõhutatud, peaks selline avaldamine prima facie võimaldama kolmandatel isikutel, keda nende arvates on nimetatud kartell kahjustanud, lihtsamalt tuvastada hageja ja teiste selles rikkumises osalenud ettevõtjate tsiviilvastutust ning vajaduse korral selle vastutuse ulatust. Sellest tuleneb, et eespool punktis 144 viidatud komisjoni seisukohtades väljendatud vaatepunkt puudutas siinse asjaga võrreldes erinevat olukorda ja et viidatud seisukohad ei saanud mingil juhul tekitada hagejas õiguspärast ootust, millele ta viitas.

148    Mis puudutab lisaks argumenti, mis tuleneb komisjoni seisukohtadest Ühendriikides algatatud tsiviilmenetlustes ja mille kohaselt temaga vabatahtlikult koostööd tegevaid ettevõtjaid, kes avaldavad kartelli olemasolu, ei saa selliste hagide raames panna ebasoodsamasse olukorda võrreldes kartelli nende osalistega, kes ei näidanud üles sellist koostöövalmidust, siis ei saa ka selle argumendiga nõustuda.

149    Sellega seoses, kuna esiteks ei ole komisjoni poolt konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvitud ettevõtja huvi selle suhtes, et talle süüks pandud rikkumise üksikasju ei avalikustata, väärt mingit erilist kaitset (vt eespool punkt 107), siis ei saa hageja nõuda seda kaitset ettekäändel, et tal peab olema siseriiklikus kohtus eriline seisund võrreldes nende ettevõtjatega, kes ei teinud komisjoniga samas ulatuses koostööd. Seejärel, kuna avaldatud otsus puudutab asjaolusid, mis kinnitavad otsuse iga adressaadi vastutust ELTL artikli 101 rikkumise eest, ei ole hageja sellega seoses ebasoodsamas olukorras kui rikkumise teised osalised. Lõpuks tuleb meelde tuletada, et eespool punktis 2 kirjeldatud hageja koostöö komisjoniga tõi kaasa täieliku trahvist vabastamise, mis on 2002. aasta koostööteatise kohaselt tavapärane tagajärg. Igal juhul ei esitanud hageja ühtegi tõendit selle kohta, et selle teabe avaldamine, mille konfidentsiaalsena käsitlemist ta siinses asjas taotleb ja mis puudutab kartelli toimimist tervikuna, paneks ta VPP otsuse teiste adressaatidega võrreldes ebasoodsamasse olukorda kahju hüvitamise hagide raames. Sellest tuleneb, et ühelt poolt vaatepunkt, mida kajastavad ka 2011. aasta novembris High Court of Justice’ile esitatud seisukohad, millele eespool punktis 144 viidati, ja teiselt poolt komisjoni poolt siinses asjas esitatud seisukoht ei ole vastuolulised.

150    Mis puudutab hageja viiteid komisjoni kaitstud seisukohale kohtuasjas, milles Üldkohus tegi 22. mail 2012 otsuse T‑344/08: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon, ja milles Euroopa Kohus tegi eespool punktis 92 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. EnBW Energie Baden-Württemberg, siis ei ole need kohtuotsused siinses juhtumis asjassepuutuvad, kuna nagu komisjon on õigustatult rõhutanud, puudutas see juhtum otsust mitte anda luba tutvuda kõigi dokumentidega, mis asuvad konkurentsiõiguse rikkumist puudutavas komisjoni toimikus. Sellest tuleneb, et komisjoni seisukoht selles raamistikus ei saanud tekitada hagejas õiguspärast ootust, et komisjon hoidub avalikustamast mis tahes teavet, mille hageja oli talle uurimise käigus vabatahtlikult edastanud, et talle kohaldataks leebema kohtlemise programmi.

151    Kolmandaks tuleb hinnata hageja argumenti, et tema õiguspärase ootuse rikkumine on tingitud ka sellest, et komisjoni varasem praktika seisnes selles, et ettevõtjate poolt leebema kohtlemise taotluse alusel vabatahtlikult edastatud teavet, mille konfidentsiaalsena käsitlemist nad olid taotlenud, ei avalikustatud. Seda praktikat väljendab 2007. aastal avaldatud VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, milles suures osas võetakse arvesse hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi ja mida erinevalt liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest karistusi määravate teiste otsuste avaldatud versioonidest ei olnud komisjon kvalifitseerinud esialgseks.

152    Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui selline praktika oleks tõendatud, ei saaks see tekitada hagejas õiguspärast ootust, et komisjon tulevikus oma praktikat ei muuda.

153    Nimelt, ehkki õiguspärase ootuse põhimõte kuulub liidu õiguse aluspõhimõtete hulka, ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et säilib olukord, mida liidu institutsioon võib oma kaalutlusõigust teostades muuta (Euroopa Kohtu 15. juuli 1982. aasta otsus kohtuasjas 245/81: Edeka, EKL 1982, lk 2745, punkt 27; vt Üldkohtu 8. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑29/05: Deltafina vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4077, punkt 426 ja seal viidatud kohtupraktika).

154    Käesolevas asjas ilmneb eespool toodud kolmanda väite hindamisest, et teavet, mille avaldamisele hageja vastu vaidleb, ei saa lugeda laadilt konfidentsiaalseks, võttes arvesse hageja poolt haldusmenetluse ja siinse kohtumenetluse käigus esitatud argumente.

155    Komisjonil on ulatuslik kaalutlusõigus otsustada, kas sellist teavet avaldada või mitte. Võttes arvesse eespool punktides 89 ja 90 meenutatud põhimõtteid, tuleb määruse nr 1/2003 artikli 30 lõiget 2 tõlgendada nii, et see piirab komisjonile pandud avaldamiskohustust üksnes sellega, et esitatakse osapoolte nimed ja selle sätte esimeses lõikes viidatud otsuse põhiline sisu, et lihtsustada komisjoni ülesannet teavitada üldsust nende otsuste olemasolust ja sisust, võttes arvesse eelkõige keelelisi piiranguid, mis on seotud Euroopa Liidu Teatajas avaldamisega. Nimetatud säte ei piira seevastu komisjoni pädevust – kui viimane leiab selle olevat otstarbeka ning kui tema vahendid seda võimaldavad – avaldada oma otsuste terviktekste või vähemalt nende otsuste väga detailseid versioone, tingimusel et järgitakse ärisaladuste ja muu konfidentsiaalse teabe kaitset (vt analoogia alusel eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 76).

156    Ehkki komisjonil on seega üldine kohustus avaldada üksnes oma otsuste mittekonfidentsiaalseid versioone, ei ole selle nõude järgimise tagamiseks vaja tõlgendada määruse nr 1/2003 artikli 30 lõiget 2 nii, et see omistab selle määruse artiklite 7‒10, 23 ja 24 alusel tehtud otsuste adressaatidele eriõiguse vaielda vastu Euroopa Ühenduse Teatajas ning vajaduse korral ka kõnealuse institutsiooni veebilehel komisjoni poolt sellise informatsiooni avaldamisele, mis ei ole vaatamata mittekonfidentsiaalsusele kõnealuste otsuste resolutiivosa mõistmiseks oluline (vt analoogia alusel eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 77). Järelikult ei ole määruse nr 1/2003 artikli 30 lõike 2 eesmärk piirata komisjoni õigust vabatahtlikult avaldada otsuse nõutavast miinimumist täielikum versioon ja lisada sinna teavet, mille avaldamine ei ole nõutav, tingimusel et teabe avalikustamine ei ole vastuolus ametisaladuse kaitsega (vt eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 79).

157    Nimetatud kaalutlusõigusest tuleneb seega, et vastavalt eespool punktis 153 osundatud kohtupraktikale ei saa hagejal tekkida mingit õiguspärast ootust selle varasema halduspraktika säilimise suhtes, isegi kui oleks tõendatud viidatud praktika olemasolu.

158    See järeldus on seda ilmsem, kuna käesolevas asjas võib üksikasjaliku teabe avaldamine liidu kartellialase õiguse rikkumise kohta lihtsustada selle rikkumise eest vastutavate ettevõtjate tsiviilvastutuse tuvastamist ja seega tugevdada selle õiguse kohaldamist erasfääris. Sellega seoses tuleb samuti meelde tuletada, et komisjon rõhutas 2002. aasta koostööteatise punktis 31 ja 2006. aasta koostööteatise punktis 39, et „[k]aitse trahvide eest või trahvide vähendamine iseenesest ei kaitse ettevõtjat [EÜ artikli 81] rikkumises osalemisega kaasnevate tsiviilõiguslike tagajärgede eest”.

159    Samuti ei saa nõustuda hageja argumendiga, et tema õiguspärane ootus, et komisjon ei avalikusta uurimise käigus vabatahtlikult edastatud teavet, on tingitud sellest, et 2007. aastal avaldati VPP otsuse esimene mittekonfidentsiaalne versioon, mis võttis arvesse tema esitatud taotlusi konfidentsiaalsena käsitlemiseks.

160    Vastab tõele, et komisjon ei ole 2007. aastal avaldatud VPP otsuse esimest mittekonfidentsiaalset versiooni otsesõnu määratlenud esialgsena.

161    Tuleb siiski meelde tuletada, et sellel ajal oli Üldkohus määruse nr 17 artikli 21 lõiget 2, mis vastab sisuliselt määruse nr 1/2003 artikli 30 lõikele 2, juba tõlgendanud nii, et selle sätte eesmärk ei olnud piirata komisjoni õigust vabatahtlikult avaldada otsuse nõutavast miinimumist täielikum versioon ja lisada sinna teavet, mille avaldamine ei ole kohustuslik, tingimusel et teabe avalikustamine ei ole vastuolus ametisaladuse kaitsega (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bank Austria Creditanstalt vs. komisjon, punkt 79). Selles kontekstis tuleb järeldada, et pelgalt asjaolu, et komisjon avaldas 2007. aastal VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni ega määratlenud seda esialgsena, ei saanud hagejale anda mingeid täpseid kinnitusi selle kohta, et selle otsuse uut üksikasjalikumat mittekonfidentsiaalset versiooni ei avaldata hiljem, vastavalt eespool punktis 135 viidatud kohtupraktikale.

162    Lisaks oli hageja 2006. aastal esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotluste põhjenduseks eelkõige asjaolu, et VPP otsuse konfidentsiaalses versioonis avaldati tema arvates väga palju teda puudutavat tundlikku äriteavet. VPP otsuse esimese mittekonfidentsiaalse versiooni avaldamise hetkel oli juba väljakujunenud kohtupraktika, et salajaseks ega konfidentsiaalseks ei loeta teavet, mis seda oli, kuid mis on vähemalt viis aastat vana ja mida tuleb seetõttu pidada vananenuks, välja arvatud juhul, kui asjaomane ettevõtja tõendab erandkorras, et vaatamata andmete vanusele on need endiselt olulised tema või mõne kolmanda isiku kaubandusliku seisundi jaoks (vt eespool punktis 84 viidatud kohtupraktika). Järelikult võis hageja juba tol ajal teada, et selle teabe võimalikku konfidentsiaalset laadi ei ole võimalik lõputult kaitsta.

163    Kuna hageja ei ole esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et komisjon on võtnud tema suhtes konkreetse kohustuse jätta avaldamata VPP otsuse mittekonfidentsiaalne versioon, mis sisaldab rohkem teavet võrreldes sellega, mis avaldati konkurentsi peadirektoraadi veebilehel 2007. aasta septembris, siis ei saa ta tugineda pelgalt sellele avaldamisele, et tuletada sellest vastavat õiguspärast ootust.

164    Lõpuks tuleb tagasi lükata ka etteheited, mis käsitlevad õiguskindluse põhimõtte ja hea halduse õiguse rikkumist, kuna hageja argumendid nende kohta kattuvad sisuliselt nendega, mille ta esitas õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta.

165    Sellest tuleneb, et neljas väide ei ole põhjendatud ja tuleb seega tagasi lükata.

 Viies väide, mis puudutab määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 esitatud eesmärgipärasuse põhimõtte rikkumist ja toimikutele juurdepääsu teatise punkti 48 rikkumist

166    Hageja väidab, et kuna vaidlustatud otsus tähendaks leebema kohtlemise kandidaatidelt pärit avalduste ja dokumentide avaldamist, siis rikub see määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 esitatud eesmärgipärasuse põhimõtet. Vastavalt sellele sättele võib sama määruse artiklite 17–22 kohaselt toimunud menetluste raames saadud teavet kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti. Komisjoni toimikust pärit teabe avalikustamine sel viisil, et mitu aastat tagasi vastu võetud VPP otsusest avaldatakse täielikum mittekonfidentsiaalne versioon, ei ole seotud selle teabe kogumise eesmärgiga. Seda järeldust kinnitab toimikutele juurdepääsu teatise punkt 48, millest tulenevalt antakse juurdepääs ainult tingimusel, et sellisel viisil omandatud teavet võib kasutada ainult kohtu- või haldusmenetluse eesmärgil liidu konkurentsieeskirjade kohaldamiseks asjaomase haldusmenetluse küsimuses.

167    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

168    Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et hagejaga ei saa nõustuda, kui ta tugineb vaidlustatud otsuse kriitikas käesoleva väite raames toimikutele juurdepääsu teatise punktile 48.

169    Nimelt, nagu komisjon õigustatult märgib, ilmneb toimikutele juurdepääsu teatise punktist 48, et seal esitatud keeld kasutada uurimistoimikus asuvaid dokumente muul otstarbel kui kohtu- või haldusmenetluse eesmärgil liidu konkurentsieeskirjade kohaldamiseks asjaomase haldusmenetluse küsimuses on adresseeritud isikutele, ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, kellele komisjon on saatnud vastuväiteteatise ja kellel on juurdepääs sellele toimikule vastavalt toimikutele juurdepääsu teatise punktile 3. Nimetatud punkti 48 eesmärk ei ole seega piirata seda, kui komisjon kasutab EÜ artikli 81 rikkumisega seotud uurimise käigus saadud avaldusi või dokumente.

170    Mis puudutab seejärel määruse nr 1/2003 artikli 28 lõikes 1 toodud eesmärgipärasuse põhimõtte rikkumist, siis tuleb meelde tuletada, et selle sätte kohaselt saab nimetatud määruse artiklite 17‒22 alusel kogutud teavet kasutada ainult sel eesmärgil, milleks see koguti, ilma et see piiraks artiklite 12 ja 15 kohaldamist, mis puudutavad liikmesriikide konkurentsiasutustega teabe vahetamist ja koostööd komisjoni ja liikmesriikide kohtute vahel.

171    Siiski ei saa selle etteheitega nõustuda, ilma et oleks isegi vaja otsustada poolte vahel vaidlust tekitanud küsimuse üle, kas selle sätte kohaldamisalasse kuulub teave, mis on komisjonile uurimise käigus vabatahtlikult edastatud, vaatamata sellele, et määruse nr 1/2003 artiklites 17‒22 on komisjoni uurimispädevust piiritletud.

172    Nimelt on määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud komisjoni otsuste avaldamine, nagu ilmneb selle määruse artiklist 30, viimane etapp haldusmenetluses, milles komisjon tuvastab EÜ artikli 81 rikkumised ja karistab nende eest.

173    Ilma et see mõjutaks kaitset, mis tuleb anda komisjoni uurimistoimikus sisalduvale konfidentsiaalsele teabele, tuleneb sellest, et kui komisjon avaldab määruse nr 1/2003 artikli 23 alusel tehtud otsustest mittekonfidentsiaalse versiooni, mis sisaldab teavet, mille ettevõtjad talle vabatahtlikult edastasid selleks, et neile kohaldataks leebema kohtlemise programmi, siis ei saa järeldada, et selline avaldamine ei ole seotud viidatud teabe kogumise põhjusega.

174    See järeldus võimaldab lisaks eristada käesolevat kohtuasja hageja viidatud kohtuasjast, mille alusel tehti eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Asociación Española de Banca Privada jt. Ilma et oleks isegi vaja meelde tuletada erinevusi ühelt poolt määruse nr 17 artikli 20 lõike 1 ja teiselt poolt seda sätet asendava määruse nr 1/2003 artikli 28 lõike 1 vahel, piisab märkimisest, et see kohtuotsus käsitles seda, et siseriiklikud ametiasutused kasutasid tõenditena komisjoni poolt ettevõtjatelt kogutud teavet, mida ei olnud mainitud komisjoni otsuses, millega konkurentsiõiguse rikkumist karistati ja mis oli avaldatud määruse nr 17 artiklis 21 toodud tingimuste alusel; selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et taoline kasutamine oli keelatud, kuna see ei olnud seotud viidatud teabe kogumise põhjustega (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Asociación Española de Banca Privada jt, punktid 35‒38 ja 47‒54).

175    Seega ei ole viies väide põhjendatud ja tuleb tagasi lükata ning hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

176    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

177    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud välja Evonik Degussa GmbH‑lt.

Papasavvas Forwood Bieliūnas

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. jaanuaril 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: saksa.