EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
23. september 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikkel 20 – Plaaniline ravi – Eelnev luba – Kohustuslik andmine – Tingimused – Kindlustatud isikul eelneva loa taotlemiseks takistuse esinemine – Määrus (EÜ) nr 987/2009 – Artikkel 26 – Kindlustatud isiku poolt plaanilise ravi käigus kantud kulude hüvitamine – Hüvitamise kord – Direktiiv 2011/24/EL – Piiriülesed tervishoiuteenused – Artikli 8 lõige 1 – Tervishoiuteenused, mille suhtes võib kohaldada eelneva loa nõuet – Proportsionaalsuse põhimõte – Artikli 9 lõige 3 – Piiriüleste tervishoiuteenuste taotluste menetlemine – Arvesse võetav teave – Mõistlik aeg – Teenuste osutamise vabadus – ELTL artikkel 56
Kohtuasjas C‑777/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Szombathelyi Közigazgatási és Munkaügyi Bírósági (Szombathelyi haldus- ja töökohus, Ungari) 28. novembri 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. detsembril 2018, menetluses
WO
versus
Vas Megyei Kormányhivatal,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president M. Vilaras, kohtunikud S. Rodin, D. Šváby, K. Jürimäe ja N. Piçarra (ettekandja),
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Vas Megyei Kormányhivatal, esindaja: Gy. Szele,
– Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja M. M. Tátrai,
– Madalmaade valitsus, esindajad: K. Bulterman ja H. S. Gijzen,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas, B.‑R. Killmann, L. Malferrari ja A. Szmytkowska,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 56, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artikli 20 lõike 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artikli 26 lõigete 1 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT 2011, L 88, lk 45) artikli 8 lõike 1 ja artikli 9 lõike 3 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses WO ja Vas Megyei Kormányhivatali (Vasi komitaadi kohalik omavalitsus, Ungari; edaspidi „haldustalitused“) vahel seoses nende asutuste keeldumisega hüvitada WO-le Saksamaal osutatud piiriüleste raviteenuste kulud.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Määrus nr 883/2004
3 Määruse nr 883/2004 artiklis 1 on sätestatud järgmist:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
l) õigusaktid – iga liikmesriigi puhul õigus- ja haldusnormid ning muud rakendusmeetmed, mis on seotud artikli 3 lõikes 1 käsitletud sotsiaalkindlustusliikidega.
See termin ei hõlma lepingulisi sätteid, välja arvatud eelmises lõigus osutatud õigus- ja haldusnormidest tulenevate kindlustuskohustuste rakendamiseks vajalikud sätted või avalik-õiguslike asutuste otsuste subjektiks olnud sätted, mis muudavad need kohustuslikuks või laiendavad nende ulatust, tingimusel et asjaomane liikmesriik seda vastavalt deklareerib ning teavitab sellest Euroopa Parlamendi presidenti ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujat. Nimetatud deklaratsioon avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas;
m) pädev võimuorgan – asjaomase liikmesriigi minister, ministrid või muu samaväärne võimuorgan, kes vastutab kogu riigis või selle mõnes osas sotsiaalkindlustusskeemide eest;
[…]
p) asutus – asjaomase liikmesriigi puhul kõigi või osa õigusaktide kohaldamise eest vastutav organ või asutus;
q) pädev asutus:
i) asutus, kus asjaomane isik on hüvitise taotlemise ajal kindlustatud või
ii) asutus, kellelt asjaomasel isikul on praegu või tulevikus õigus saada hüvitisi, kui tema või tema pereliige või -liikmed elavad asutuse asukohajärgse liikmesriigi territooriumil või
iii) asutus, mille on määranud asjaomase liikmesriigi pädev võimuorgan […]
[…]
r) elukohajärgne asutus ja viibimiskohajärgne asutus – vastavalt asutus, kes on pädev andma hüvitist asjaomase isiku elukohas, ja asutus, kes on pädev andma hüvitist asjaomase isiku viibimiskohas selle asutuse rakendatavate õigusaktide alusel, või sellise asutuse puudumisel asjaomase liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutus;
[…]“.
4 Vastavalt selle määruse artikli 3 lõikele 1:
„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:
a) haigushüvitised;
[…]“.
5 Nimetatud määruse artikkel 19 „Viibimine väljaspool pädevat liikmesriiki“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kui lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti, omavad ka kindlustatud isik ja tema pereliikmed, kes viibivad muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik, õigust mitterahalistele hüvitistele, mis nende viibimise ajal on vajalikud meditsiinilistel põhjustel, võttes arvesse hüvitiste iseloomu ja eeldatavat viibimise pikkust. Neid hüvitisi annab pädeva asutuse nimel viibimiskoha liikmesriigi asutus vastavalt selle asutuse kohaldatavatele õigusaktidele, nii nagu oleksid asjaomased isikud kindlustatud nimetatud õigusaktide alusel.
2. Halduskomisjon koostab mitterahaliste hüvitiste loetelu, mille andmiseks teises liikmesriigis viibimise ajal on nõutavad praktilised põhjused või eelkokkulepe asjaomase isiku ja hooldust pakkuva asutuse vahel.“
6 Sama määruse artiklis 20 „Reisimine mitterahaliste hüvitiste saamise eesmärgil – luba saada asjakohast ravi väljaspool elukohajärgset liikmesriiki“ on ette nähtud järgmist:
„1. Kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, siis taotleb kindlustatud isik, kes reisib teise liikmesriiki eesmärgiga sealviibimise ajal saada mitterahalisi hüvitisi, luba pädevalt asutuselt.
2. Kindlustatud isik, kes on saanud pädevalt asutuselt loa minna teise liikmesriiki tema seisundile sobiva ravi saamiseks, saab mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimiskohajärgne asutus vastavalt viimase kohaldatavate õigusaktide sätetele, nagu oleks ta kindlustatud nimetatud õigusaktide alusel. Luba antakse, kui kõnealune ravi kuulub kõnealuse isiku elukohajärgses liikmesriigis õigusaktidega sätestatud hüvitiste hulka ning seda ravi pole võimalik talle pakkuda meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse tema tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu.
[…]“.
2. Määrus nr 987/2009
7 Määruse nr 987/2009 põhjendustes 16 ja 17 on märgitud järgmist:
„(16) Lähtudes määrusest [nr 883/2004], tuleb selgitada mitterahaliste haigushüvitistega seotud kulutuste kandmise tingimusi plaanilise ravi raames, nimelt juhul, kui kindlustatud isik läheb ravile teise liikmesriiki kui see, kus ta on kindlustatud või kus on tema elukoht. Täpsustada tuleks kindlustatud isikute kohustusi seoses eelneva loa taotlemisega ning asutuste kohustusi patsiendi suhtes seoses loa andmise tingimustega. Samuti tuleks täpsustada loa alusel teises liikmesriigis saadud ravi rahalise kulu kandmise tagajärjed.
(17) Käesolev määrus ja eelkõige väljaspool pädevat liikmesriiki viibimist ja plaanilist ravi käsitlevad sätted ei tohiks takistada soodsamate siseriiklike sätete kohaldamist, eelkõige teises liikmesriigis tekkinud kulude tagasimaksmise suhtes.“
8 Selle määruse artikli 25 „Viibimine muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik“ lõigetes 4 ja 5 on sätestatud järgmist:
„4. Kui kindlustatud isik kandis tegelikult määruse [nr 883/2004] artikli 19 raames sätestatud kõik mitterahaliste hüvitiste kulud või osa nendest kuludest ning kui viibimiskohajärgse asutuse kohaldatavad õigusaktid võimaldavad nende kulude tagasimaksmise kindlustatud isikule, saadab ta tagasimaksmistaotluse viibimiskohajärgsele asutusele. Sellisel juhul maksab see asutus nimetatud isikule otse tagasi nendele hüvitistele vastavate kulude summa tema kohaldatavates õigusaktides sätestatud tagasimaksmise piirmäärade ja tingimuste kohaselt.
5. Kui kõnealuste kulude tagasimaksmist ei taotleta otse viibimiskoha liikmesriigi asutuselt, maksab tekkinud kulud asjaomasele isikule tagasi pädev asutus vastavalt viibimiskoha liikmesriigi asutuse kindlaksmääratud tagasimaksmise piirmääradele […]
Pädeva asutuse taotluse korral annab viibimiskohajärgne asutus pädevale asutusele kogu vajaliku teabe selliste määrade ja summade kohta.“
9 Nimetatud määruse artiklis 26 „Plaaniline ravi“ on ette nähtud järgmist:
„1. Määruse [nr 883/2004] artikli 20 lõike 1 kohaldamisel esitab kindlustatud isik viibimiskohajärgsele asutusele pädeva asutuse väljastatud dokumendi. Käesolevas artiklis tähendab pädev asutus asutust, mis kannab plaanilise ravi kulud; […]
2. Kui kindlustatud isik ei ela pädevas liikmesriigis, taotleb ta luba elukohajärgselt asutuselt, kes edastab taotluse viivitamata pädevale asutusele.
Sellisel juhul esitab elukohajärgne asutus õiendi selle kohta, kas määruse [nr 883/2004] artikli 20 lõike 2 teise lausega kehtestatud tingimused on elukohaliikmesriigis täidetud.
Pädev asutus võib taotletava loa andmisest keelduda üksnes juhul, kui elukohajärgse asutuse hinnangu kohaselt ei ole kindlustatud isiku elukohaliikmesriigis täidetud määruse [nr 883/2004] artikli 20 lõike 2 teise lausega kehtestatud tingimused või kui pädevas liikmesriigis on meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul võimalik osutada sama ravi, võttes arvesse asjaomase isiku tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu.
Pädev asutus teavitab elukohajärgset asutust oma otsusest.
Kui selle riigi siseriikliku õigusega määratud tähtaja jooksul vastust ei esitata, loetakse luba pädeva asutuse poolt antuks.
3. Kui kindlustatud isik, kes ei ela pädevas liikmesriigis, vajab kiireloomulist elutähtsat ravi ja loa andmisest ei saa keelduda määruse [nr 883/2004] artikli 20 lõike 2 teise lause kohaselt, annab pädeva asutuse nimel loa elukohajärgne asutus, teavitades pädevat asutust sellest viivitamata.
Pädev asutus nõustub loa väljastanud elukohajärgse asutuse poolt heaks kiidetud arstide leidudega ja nende otsustega kiireloomulise elutähtsa ravi vajalikkusega seonduvate ravivõimaluste kohta.
[…]
6. Ilma et see piiraks lõike 7 kohaldamist, kohaldatakse mutatis mutandis [käesoleva määruse] artikli 25 lõikeid 4 ja 5.
7. Kui kindlustatud isik on juba ise kandnud lubatud ravi kulud täielikult või osaliselt ning pädeva asutuse poolt viibimiskohajärgsele asutusele või kindlustatud isikule lõike 6 kohaselt tagasi makstavate kulude summa (tegelik kulu) on väiksem summast, mis pädeval asutusel oleks tulnud maksta, kui sama ravi oleks osutatud pädevas liikmesriigis (arvestuslik kulu), maksab pädev asutus kindlustatud isikule taotluse korral tagasi tema kantud ravikulud selle summa ulatuses, mille võrra arvestuslik kulu on suurem tegelikust kulust. Tagasimakstav summa ei või siiski ületada kindlustatud isiku tegelikult tehtud kulutusi ning selle puhul võib võtta arvesse summat, mis kindlustatud isik oleks pidanud maksma juhul, kui ravi oleks osutatud pädevas liikmesriigis.“
3. Direktiiv 2011/24
10 Direktiivi 2011/24 põhjendustes 8 ja 46 on märgitud järgmist:
„(8) Euroopa Liidu Kohus on juba käsitlenud mõningaid piiriüleste tervishoiuteenustega seotud küsimusi, eelkõige muus liikmesriigis kui tervishoiuteenuse saaja elukohaliikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamist. Käesoleva direktiiviga soovitakse saavutada Euroopa Liidu Kohtu konkreetsete kohtuasjade põhjal välja töötatud põhimõtete üldisem ja ka tõhusam kohaldamine. […]
[…]
(46) Igal juhul, kui liikmesriik otsustab kooskõlas käesoleva direktiiviga luua eellubade süsteemi teistes liikmesriikides osutatud haigla- või eriravi kulude katmiseks, peaks kindlustajaliikmesriik hüvitama ka sellise teises liikmesriigis osutatud ravi kulud ulatuses, mida ta oleks hüvitanud juhul, kui sama tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajaliikmesriigi territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikke kulusid. Siiski, kui […] määruses [nr 883/2004] sätestatud tingimused on täidetud, tuleks luba ja hüvitised anda vastavalt määrusele [nr 883/2004], kui patsient ei soovi teisiti. Seda tuleks kohaldada eelkõige juhtudel, kui luba antakse pärast taotluse halduslikku või kohtulikku läbivaatamist ning asjaomane isik on saanud ravi teises liikmesriigis. Sellisel juhul ei tuleks kohaldada käesoleva direktiivi artikleid 7 ja 8. See on kooskõlas Euroopa […] Kohtu kohtupraktikaga, milles täpsustakse, et patsientidel, kellele keelduti eelloa andmisest põhjustel, mis hiljem osutusid alusetuteks, on õigus saada hüvitist teises liikmesriigis saadud ravi kulude eest täies ulatuses vastavalt ravi osutanud liikmesriigi õigusnormidele.“
11 Selle direktiivi artikli 2 punkti m kohaselt ei piira kõnealuse direktiivi kohaldamine määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 kohaldamist.
12 Nimetatud direktiivi artiklis 7 „[Piiriüleste tervishoiuteenuste k]ulude hüvitamise üldpõhimõtted“ on sätestatud järgmist:
„1. Ilma et see piiraks määruse [nr 883/2004] kohaldamist ja kui artiklites 8 ja 9 ei ole sätestatud teisiti, tagab kindlustajaliikmesriik piiriüleseid tervishoiuteenuseid saanud kindlustatud isiku poolt kantud kulude hüvitamise, kui asjaomane tervishoiuteenus kuulub hüvitiste hulka, millele kindlustatud isikul on õigus kindlustajaliikmesriigis.
[…]
3. Kindlustajaliikmesriik määrab kas kohalikul, piirkondlikul või riiklikul tasandil kindlaks tervishoiuteenused, mille kulude katmiseks kindlustatud isikul on õigus, ning selliste kulude katmise ulatuse, olenemata sellest, kus tervishoiuteenust osutati.
4. Kindlustajaliikmesriik hüvitab või tasub otse piiriülese tervishoiuteenuse kulud sellises ulatuses, nagu ta oleks seda teinud siis, kui seda tervishoiuteenust oleks osutatud tema territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.
Kindlustajaliikmesriik võib otsustada hüvitada piiriülese tervishoiuteenuse kogukulu, isegi kui see kulu ületab maksumuse, mida oleks hüvitatud juhul, kui seda tervishoiuteenust oleks osutatud tema territooriumil.
Kindlustajaliikmesriik võib otsustada hüvitada muud seonduvad kulud, nagu näiteks majutus- ja reisikulud […] tingimusel, et need kulud on dokumentidega piisavalt tõendatud.
[…]
7. Kindlustajaliikmesriik võib piiriülese tervishoiuteenuse, sealhulgas telemeditsiini kaudu saadud tervishoiuteenuste kulude hüvitamist sooviva kindlustatud isiku suhtes kohaldada samu tingimusi, vastavuskriteeriumeid ning õigus- ja haldusformaalsusi […], mida kohaldataks juhul, kui kõnealuseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. See võib hõlmata kindlustajaliikmesriigi riiklikule sotsiaalkindlustussüsteemile või riiklikule tervishoiusüsteemile teenuseid osutava tervishoiutöötaja või tervishoiuametniku (näiteks üldarst või esmatasandi arst, kelle juures patsient on registreeritud) hinnangut, kui see on vajalik selleks, et määrata kindlaks patsiendi õigus tervishoiuteenustele. Ükski käesoleva lõike kohaselt kohaldatav tingimus, vastavuskriteerium ega õigus- või haldusformaalsus ei tohi olla diskrimineeriv ega kujutada endast takistust patsientide, teenuste või kaupade vabale liikumisele, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud planeerimisvajadusega, mis on seotud eesmärgiga tagada küllaldane ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete raviteenuste tasakaalustatud valikule asjaomases liikmesriigis või sooviga kontrollida kulusid ja vältida niipalju kui võimalik rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist.
8. Kindlustajaliikmesriik ei kehtesta piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamise suhtes eelloa nõuet, välja arvatud artiklis 8 sätestatud juhtudel.
[…]“.
13 Sama direktiivi artikli 8 „Tervishoiuteenused, mille suhtes võib kohaldada eelloa nõuet“ lõigetes 1–3 on sätestatud järgmist:
„1. Kindlustajaliikmesriik võib piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks ette näha eellubade süsteemi vastavalt käesolevale artiklile ja artiklile 9. Eellubade süsteem, sealhulgas kriteeriumid ja nende kriteeriumide kohaldamine ning eelloa andmisest keeldumise individuaalsed otsused piirduvad eesmärgi saavutamiseks vajaliku ja proportsionaalsega ega tohi kujutada endast meelevaldset diskrimineerimist või põhjendamatut takistust patsientide vabale liikumisele
2. Tervishoiuteenused, mille suhtes võib kohaldada eelloa nõuet, on üksnes:
a) tervishoiuteenused, mis sõltuvad planeerimisvajadusest, mis on seotud eesmärgiga tagada küllaldane ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete raviteenuste tasakaalustatud valikule asjaomases liikmesriigis või sooviga kontrollida kulusid ja vältida niipalju kui võimalik rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist, ning:
i) hõlmavad patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks või
ii) nõuavad kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiiniliste infrastruktuuride või seadmete kasutamist;
[…]
Liikmesriigid teatavad komisjonile punktis a osutatud tervishoiuteenuste kategooriad.
3. Kui kindlustatud isik taotleb eelluba piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks, teeb kindlustajaliikmesriik kindlaks, kas määruses [nr 883/2004] sätestatud tingimused on täidetud. Kui need tingimused on täidetud, antakse eelluba kõnealuse määruse kohaselt, välja arvatud juhul, kui patsient soovib teisiti.“
14 Direktiivi 2011/24 artikli 9 lõikes 3 on sätestatud järgmist:
„Liikmesriigid kehtestavad mõistlikud tähtajad, mille jooksul tuleb piiriüleste tervishoiuteenuste taotlused läbi vaadata, ja teevad need tähtajad eelnevalt teatavaks. Piiriülese tervishoiuteenuse taotluse läbivaatamisel võtavad liikmesriigid arvesse järgmist:
a) konkreetset terviseseisundit,
b) kiireloomulisust ja juhtumi eripära.“
B. Ungari õigus
15 1997. aasta LXXXIII. seaduse kohustusliku ravikindlustuse teenuste kohta (1997. évi LXXXIII. törvény a kötelező egészségbiztosítás ellátásairól; edaspidi „ravikindlustuse seadus“) artikli 27 lõikes 6 on ette nähtud järgmist:
„Piiriüleste tervishoiuteenuste raames on kindlustatul – välja arvatud isikutel, kes võivad taotleda tervishoiuteenuseid vabatahtliku kindlustuse alusel –, kes kasutab II peatüki 1.–3. jaos määratletud tervishoiuteenuseid, samad õigused nagu siis, kui ta oleks analoogilises olukorras saanud tervishoiuteenuseid Ungaris.
Ravikindlustusandja hüvitab teenuse osutamise tegelikud kulud, mis on nõuetekohaselt tõendatud, ilma et hüvitamisele kuuluv summa võiks siiski ületada selle ravi maksumuse, mida osutab Ungaris riiklikest vahenditest rahastatav teenuseosutaja nimetatud ravi päeval.
Kindlustatud isik – välja arvatud isikud, kes võivad taotleda tervishoiuteenuse hüvitisi vabatahtliku kindlustuse alusel – saab välismaal ravikindlustust käsitlevas valitsuse määruses sätestatud hüvitisi üksnes eelneva loa alusel.
Kui kindlustatu soovib saada hüvitist tervishoiuteenuse eest, mille puhul Ungari õiguses on nõutud, et raviarst peab patsienti sellele suunama, peab selleks, et saada hüvitist, olema tema käsutuses ka raviteenusega seotud retsept, mis on koostatud vastavalt õigusnormidele.“
16 Valitsuse 25. septembri 2013. aasta määruses nr 340/2013. (IX. 25.) piiriüleste tervishoiuteenuste korralduse kohta (a külföldön történő gyógykezelések részletes szabályairól szóló 340/2013. (IX. 25.) Korm. Rendelet; edaspidi „valitsuse määrus“) artikli 2 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
„Isik, kellel on õigus saada tervishoiuteenuseid välismaal, võib seda ravi saada
a) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimist ja rakenduseeskirju käsitlevate Euroopa Liidu määruste (edaspidi „liidu määrused“) sätete kohaselt,
b) [ravikindlustusseaduse] artikli 5/B lõike s punktis sb osutatud piiriülese tervishoiuteenuse raames (edaspidi „piiriülene tervishoid“) ja
c) õigluse huvides vastavalt [ravikindlustusseaduse] artikli 28 lõikele 1 ja artiklile 9.“
17 Selle määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
„Isikul, kellel on õigus saada tervishoiuteenuseid välismaal, ei ole artikli 2 lõike 1 punktides a ja c osutatud tervishoiuteenuste puhul ning artikli 2 lõike 1 punktis b nimetatud välismaal saadud tervishoiuteenuste puhul õigus 1. lisas loetletud hüvitistele, mida Nemzeti Egészségbiztosítási Alapkezelő [riiklik haigekassa, Ungari; edaspidi „haigekassa“] hüvitab.“
18 Nimetatud määruse artikli 5 lõigetes 1–3 on sätestatud järgmist:
„1. Kui on esitatud taotlus tervishoiuteenuste saamiseks välismaal, analüüsib haigekassa kaheksa päeva jooksul alates selle saamisest, kas nõue puudutab Ungaris tunnustatud ja sotsiaalkindlustuse poolt hüvitatavat hüvitist.
2. Kui teenus on sotsiaalkindlustuse poolt tunnustatud ja hüvitatav, uurib haigekassa täiendava 15‑päevase tähtaja jooksul, kas patsienti saab ravida meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul, mis on taotluses märgitud, riiklikest vahenditest rahastatava tervishoiuteenuse osutaja poolt. Vajaduse korral kasutab haigekassa eksperti, et kontrollida taotluses esitatud andmeid.
3. Kui riiklikest vahenditest rahastatav tervishoiuteenuse osutaja võib taotluses märgitud meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul Ungaris ravida isikut, kellel on õigus saada tervishoiuteenuseid välismaal, jätab haigekassa taotluse rahuldamata ja pakub välja riiklikest vahenditest rahastatava tervishoiuteenuse osutaja. Haigekassa küsib enne, kas riiklikest vahenditest rahastatav riiklik tervishoiuteenuse osutaja on võimeline teenust osutama.“
19 Valitsuse määruse artikli 7 lõike 1 kohaselt:
„Kui isik, kellel on õigus saada tervishoiuteenuseid välismaal, soovib saada välismaal tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt, kes ei kuulu liidu määruste kohaldamisalasse, või mõnel muul põhjusel, mida liidu määrustes ei ole ette nähtud, või taotleb luba, mis annab talle üksnes õiguse saada ravi, täpsustamata tervishoiuteenuse osutajat, peab ta seda oma taotluses täpsustama. haigekassa jätkab artikli 5 lõigetes 1–3 ette nähtud menetlust, võttes arvesse kiireloomulisust ja erilisi asjaolusid. […]“.
20 Selle määruse 1. lisast nähtub, et põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal oli nõutav luba järgmistel juhtudel:
– haiglaravi- ja hooldusteenused, mis on toodud tervishoiuministeeriumi 2. aprilli 1993. aasta määruse nr 9/1993. (IV. 2.) spetsialiseerunud terviseteenuste sotsiaalkindlustusest rahastamise teatavate küsimuste kohta (az egészségügyi szakellátás társadalombiztosítási finanszírozásának egyes kérdéseiről szóló 9/1993. (IV. 2.) NM rendelet; edaspidi „eriarstiteenuste määrus“) 3. lisas – see on kõik teenused, millega kaasneb haiglas viibimine, või nendega seotud igasugused ühekordseks kasutamiseks mõeldud vahendid ja implantaadid, mis hüvitatakse tükikaupa ja mille loetelu on toodud eriarstiteenuste määruse 1. lisas, ning toimeained, mis hüvitatakse koguste kaupa ja mille loetelu on toodud selle määruse 1/A. lisas;
– nimetatud määruse 9., 10. ja 10/A. lisas loetletud päevased hooldusteenused ja raviteenused;
– sama määruse 8. lisas loetletud suure maksumusega kirurgilised protsessid ja operatsioonid, mis on riigi tasandil vähe levinud, välja arvatud organi siirdamisega seotud ravi.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
21 Ungari kodanikul WO‑l eraldus 1987. aastal vasaku silma reetina ja ta kaotas sellest silmast nägemise.
22 2015. aastal diagnoositi WO‑l paremas silmas glaukoom. Ravi mitmes Ungari tervishoiuasutuses ei andnud tulemusi ning puudutatud isiku nägemisväli kahanes üha rohkem ja silmarõhu näitajad olid kõrged.
23 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et WO võttis 29. septembril 2016 ühendust ühe Recklinghausenis (Saksamaa) tegutseva arstiga ja sai viimaselt vastuvõtuaja arstlikuks läbivaatuseks 17. oktoobril 2016. Arst teatas talle, et ta peab jääma sinna kuni 18. oktoobrini 2016, mil vajaduse korral leiab aset silmaoperatsioon.
24 Vahepeal tehti Ungaris 15. oktoobril 2016 läbiviidud tervisekontrolli käigus kindlaks, et WO siserõhk silmas on 37 mmHG, mis on palju kõrgem kui 21 mmHg, millest alates peetakse silma siserõhku normiväliseks. Pärast WO arstlikku läbivaatust 17. oktoobril 2016 Saksamaal leidis selles liikmesriigis tegutsev arst, et kiiresti tuleb teha silmaoperatsioon, et päästa WO nägemine. See toimus 18. oktoobril 2016 edukalt.
25 Haldustalitused jätsid WO esitatud piiriülese tervishoiuteenuse hüvitamise taotluse rahuldamata ning Budapest Főváros Kormányhivatala (Budapesti pealinnavalitsus, Ungari) jättis seejärel vaide rahuldamata. Viimati nimetatud teenistused väitsid, et silmaoperatsioon on plaaniline ravi, mille jaoks WO ei ole saanud eelnevat luba, mille alusel võib hüvitist maksta. Nimetatud talitused tuginesid oma otsuse põhjenduseks määruse nr 883/2004 artiklitele 4, 19, 20 ja 27, määruse nr 987/2009 artiklitele 25 ja 26 ning valitsuse määruse artikli 3 lõikele 1 ja artikli 4 lõikele 1.
26 WO esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule tervishoiuteenuste hüvitamisest keeldumise otsuse peale kaebuse.
27 See kohus märgib esiteks, et Euroopa Kohus on 5. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuses Elchinov (C‑173/09, edaspidi „kohtuotsus Elchinov“, EU:C:2010:581, punkt 51) leidnud, et EÜ artikliga 49 (nüüd ELTL artikkel 56) ning nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1971, L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 (ELT 2006, L 392, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71“), artikliga 22 on vastuolus niisugune liikmesriigi õigusnorm, mida tõlgendatakse selliselt, et sellega on igal juhul välistatud teises liikmesriigis ilma eelneva loata saadud haiglaravi hüvitamine.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et võttes arvesse, et määruse nr 1408/71 sätted, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud kohtuotsuses Elchinov, on sarnased käesoleval juhul kõne all olevate määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 sätetega, saab selles kohtuotsuses Euroopa Kohtu esitatud lahenduse üle kanda käesolevale kohtuasjale.
29 Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid on kooskõlas direktiivi 2011/24 artikli 8 lõikega 1 ja artikli 9 lõikega 3, kuna need õigusnormid seavad kindlustatud isikule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise sõltuvusse eelneva loa taotlemisest, sõltumata patsiendi terviseseisundist tulenevatest konkreetsetest asjaoludest, ja kujutavad endast seega teenuste osutamise vabaduse põhjendamatut piirangut.
30 Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus kindlustatu suundus teise liikmesriiki, et läbida selles liikmesriigis asuva tervishoiuteenuse osutaja juures arstlik läbivaatus, ja kus see teenuseosutaja viis sellele meditsiinilisele läbivaatusele järgneval päeval läbi operatsiooni, on hõlmatud määruse nr 883/2004 artikli 20 lõikes 1 ja määruse nr 987/2009 artiklis 26 kasutatud mõistega „plaaniline ravi“ ning on seotud eelneva loa nõudega.
31 Neil asjaoludel otsustas Szombathelyi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Szombathelyi haldus- ja töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on vaidlustatud põhikohtuasjas, milles on välistatud võimalus anda tagantjärele luba piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks teises liikmesriigis eelneva loata tervishoiuteenuste saamise korral ka juhul, kui eelneva loa ootamisel esineb tõeline oht, et patsiendi terviseseisund halveneb pöördumatult, kujutab endast [ELTL] artikliga 56 vastuolus olevat piirangut?
2. Kas liikmesriigi loasüsteem, milles on välistatud võimalus anda piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks tagantjärele luba ka juhul, kui eelneva loa ootamisel esineb tõeline oht, et patsiendi terviseseisund halveneb pöördumatult, on kooskõlas direktiivi [2011/24] artikli 8 lõikes 1 sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning patsientide vaba liikumise põhimõttega?
3. Kas selline liikmesriigi õigusnorm, mis näeb olenemata luba taotleva patsiendi terviseseisundist pädeva asutuse eelneva loa andmiseks ette 31‑päevase tähtaja ning loa andmisest keeldumiseks 23-päevase menetlustähtaja, vastab direktiivi [2011/24] artikli 9 lõikes 3 sätestatud, konkreetset terviseseisundit ning kiireloomulisust ja juhtumi eripära arvestava mõistliku menetlustähtaja nõudele? Kas ametiasutus võib taotluse puhul kontrollida, kas see tervishoiuteenus on sotsiaalkindlustusega kaetud, ja kui see on nii, siis kas seda teenust võib osutada meditsiiniliselt põhjendatud tähtaja jooksul riiklikest vahenditest rahastatav tervishoiuteenuse osutaja, samas kui ametiasutus hindab juhul, kui see teenus ei ole sotsiaalkindlustuse vahenditest hüvitatav, patsiendi nimetatud teenuseosutaja osutatava tervishoiuteenuse kvaliteeti, ohutust ja kuluefektiivsust?
4. Kas määruse [nr 883/2004] artikli 20 lõiget 1 võib tõlgendada nii, et piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamist saab taotleda ainult siis, kui patsient esitab pädevale asutusele eelneva loa taotluse? Alternatiivselt, kas [selles sättes] on sellisel juhul iseenesest välistatud võimalus esitada nende tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks loataotlus tagantjärele?
5. Kas selline juhtum, kus patsient liigub teise liikmesriiki nii, et ta on saanud konkreetse vastuvõtuaja meditsiinilisele läbivaatusele ning esialgse vastuvõtuaja võimalikule operatsioonile või meditsiiniprotseduurile meditsiinilisele läbivaatusele järgneval päeval, kuid patsiendi tervisliku seisundi tõttu operatsioon või meditsiiniprotseduur tõepoolest toimub, kuulub määruse [nr 883/2004] artikli 20 lõike 1 reguleerimisalasse? Kas sel juhul on [selle sätte] alusel võimalik esitada loataotlus ravikulude hüvitamiseks tagantjärele?
6. Kas selline juhtum, kus patsient suundub teise liikmesriiki, kus ta on saanud konkreetse vastuvõtuaja meditsiinilisele läbivaatusele ning esialgse vastuvõtuaja võimalikule operatsioonile või meditsiiniprotseduurile meditsiinilisele läbivaatusele järgneval päeval, kusjuures patsiendi tervisliku seisundi tõttu operatsioon või meditsiiniprotseduur tõepoolest toimub, kuulub mõiste „plaaniline ravi“ alla määruse [nr 987/2009] artikli 26 tähenduses? Kas sel juhul on [selle artikli] alusel võimalik esitada loataotlus kulude hüvitamiseks tagantjärele? Kas määruse [nr 987/2009] artikli 26 lõikes 1 nimetatud eelnev luba on õigusnormidega nõutav ka [selle määruse] artikli 26 lõikes 3 osutatud kiireloomulise ja elutähtsa ravi puhul?“
III. Eelotsuse küsimuste analüüs
A. Sissejuhatavad kaalutlused
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega sisuliselt teada, kuidas tuleb tõlgendada nii ELTL artiklit 56, milles on ette nähtud teenuste osutamise vabadus, kui ka teatavaid liidu teisese õiguse sätteid, nimelt määruse nr 883/2004 artiklit 20, määruse nr 987/2009 artiklit 26 ning direktiivi 2011/24 artikli 8 lõiget 1 ja artikli 9 lõiget 3.
33 Sellega seoses tuleb korrata, et määruse nr 883/2004 artikli 20 ja määruse nr 987/2009 artikli 26 kohaldatavus konkreetsele olukorrale ei välista, et see olukord võib kuuluda ka ELTL artikli 56 kohaldamisalasse ning et asjaomasel isikul võib viimati nimetatud artikli alusel olla paralleelselt õigus saada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid kulude katmise ja hüvitamise tingimustel, mis erinevad määruse nr 883/2004 artiklis 20 ja määruse nr 987/2009 artiklis 26 ette nähtud tingimustest (vt selle kohta 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Vanbraekel jt, C‑368/98, EU:C:2001:400, punktid 36–53, ning 16. mai 2006. aasta kohtuotsus Watts, C‑372/04, EU:C:2006:325, punktid 46–48).
34 Just niisuguses õiguslikus kontekstis tuleb analüüsida eelotsuse küsimusi.
B. Neljas, viies ja kuues küsimus
35 Oma neljanda, viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artiklit 20 ja/või määruse nr 987/2009 artiklit 26, milles on ette nähtud esimesena nimetatud määruse rakendamise kord, tuleb tõlgendada selliselt, et mõiste „plaaniline ravi“ hõlmab raviteenuseid, mida kindlustatud isik saab muus liikmesriigis kui see, kus ta elab, ainult tema enda otsustusel, mis on tehtud pärast seda, kui igasugune muu ravi, mida kindlustatud isik mitmes oma elukohaliikmesriigi raviasutuses proovis, oli tulemusetu, ning kas jaatava vastuse korral tuleb neid sätteid tõlgendada selliselt, et kindlustatud isik võib taotleda pädevalt asutuselt, et viimane hüvitaks teises liikmesriigis saadud plaanilise ravi kulud, isegi kui isik ei taotlenud selleks nimetatud asutuse eelnevat luba, vähemalt siis, kui erilised asjaolud, mis on eelkõige seotud tema terviseseisundi või haiguse võimaliku arenguga, võivad õigustada sellise loa puudumist ja muuta taotletava hüvitamise võimalikuks.
36 Sellega seoses tuleb kõigepealt korrata, et vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti l esimesele lõigule koostoimes selle artikli 3 lõikega 1 kohaldatakse seda määrust seaduste, määruste ja muude õiguslike sätete suhtes ning kõigi muude riigisiseste rakendusmeetmete suhtes, mis on seotud viimati nimetatud sättes osutatud sotsiaalkindlustusliikidega, välja arvatud need lepingutingimused, mis ei ole nimetatud määruse artikli 1 punkti l teises lõigus nimetatud sätted (vt analoogia alusel 15. märtsi 1984. aasta kohtuotsus Tiel‑Utrecht Schadeverzekering, 313/82, EU:C:1984:107, punkt 16).
37 Sellest järeldub, et selleks, et põhikohtuasi saaks kuuluda määruse nr 883/2004 ja määruse nr 987/2009 reguleerimisalasse, pidi põhikohtuasjas kõne all olevat tervishoiuteenust WO-le osutama selle liikmesriigi eraõiguslik teenuseosutaja, kuhu ta teenuse saamiseks suundus, selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide alusel, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kui peaks osutuma, et see nii ei ole, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljandat, viiendat ja kuuendat küsimust analüüsida üksnes ELTL artikli 56 ja direktiivi 2011/24 seisukohast.
1. Mõiste „plaaniline ravi“ ning sellise ravi kulude hüvitamise tingimused
38 Mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olevad piiriülesed tervishoiuteenused kuuluvad mõiste „plaaniline ravi“ alla määruse nr 883/2004 artikli 20 ja määruse nr 987/2009 artikli 26 tähenduses, siis tuleb märkida, et kuigi see mõiste ei esine esimese sätte sõnastuses, siis teisest nimetatud sättest, mille sõnaselge pealkiri on „Plaaniline ravi“, tõlgendatuna koostoimes määruse nr 987/2009 põhjendusega 16, tuleneb seevastu, et selline mõiste hõlmab tervishoiuteenuseid, kui kindlustatud isik läheb ravile teise liikmesriiki kui see, kus ta on kindlustatud või kus on tema elukoht, ning mis koosnevad mitterahalistest hüvitistest, mis on ette nähtud määruse nr 883/2004 artikli 20 lõikes 1, millele määruse nr 987/2009 artikkel 26 sõnaselgelt viitab.
39 Tuleb täpsustada, et „plaaniline ravi“ nende sätete tähenduses erineb määruse nr 883/2004 artiklis 19 ja määruse nr 987/2009 artiklis 25 nimetatud ravist, mis on ette nähtud selles liikmesriigis kindlustatud isikule, kuhu see isik on suundunud näiteks turismi- või haridusega seotud põhjustel, ja mis on meditsiinilisest seisukohast vajalikud, et ta ei oleks sunnitud enne selles riigis viibimiseks ette nähtud aja lõppu suunduma pädevasse liikmesriiki, et seal vajalikku ravi saada (vt analoogia alusel 15. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑211/08, EU:C:2010:340, punktid 59–61).
40 Määruse nr 883/2004 artikli 20 lõike 1 kohaselt tuleb kindlustatud isikul, kes suundub teise liikmesriiki plaanilise ravi saamiseks vastavalt selles määruses sätestatud tingimustele, taotleda selleks pädevalt asutuselt luba.
41 Nimetatud määruse artikli 20 lõike 2 esimeses lauses on liikmesriigi õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvale ja sama määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt välja antud luba omavale kindlustatud isikule antud õigus saada plaanilist ravi, mida pädeva asutuse arvel annab viibimiskoha asutus vastavalt selle liikmesriigi kohaldatavatele õigusaktidele, kus ravi saadi, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud (vt analoogia alusel määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alapunktiga i, mis asendati määruse nr 883/2004 artikliga 20, kohtuotsus Elchinov, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Mis puutub määruse nr 883/2004 artikli 20 lõike 2 teise lausesse, siis selles on sätestatud kaks tingimust, mille täitmise korral on pädev asutus kohustatud selle määruse artikli 20 lõike 1 alusel taotletud eelneva loa andma (vt analoogia alusel määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 2 teise lõiguga kohtuotsus Elchinov, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Esimese tingimuse täitmiseks on vaja, et kõnesolev ravi kuuluks teenuste hulka, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, mille territooriumil asjaomane kindlustatud isik elab. Teine tingimus on täidetud üksnes siis, kui plaanilist ravi, mida kindlustatud isik kavatseb saada muus liikmesriigis kui elukohariik, ei ole elukohaliikmesriigis võimalik saada meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul, võttes arvesse tema tervise hetkeseisu ja haiguse võimalikku kulgu.
44 Eeltoodust tuleneb, et tervishoiuteenused, mida on saadud muus liikmesriigis kui see, kus kindlustatud isik elab, ainuüksi tema tahtest tulenevalt, põhjusel, et tema arvates ei olnud samasugune ravi või sama tõhus ravi elukohaliikmesriigis meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul kättesaadav, kuulub mõiste „plaaniline ravi“ alla määruse nr 883/2004 artikli 20 tähenduses koostoimes määruse nr 987/2009 artikliga 26. Neil asjaoludel on selliste raviteenuste saamise tingimuseks vastavalt esimesena nimetatud määruse artikli 20 lõikele 1 elukohaliikmesriigis eelneva loa andmine.
2. Õigus plaanilise ravi kulude hüvitamiseks, kui selleks puudub eelnev luba
45 Mis puudutab küsimust, kas määruse nr 883/2004 artiklit 20 ja/või määruse nr 987/2009 artiklit 26 tuleb tõlgendada selliselt, et pädev asutus võib nende sätete tähenduses eelneva loa puudumisel hüvitada kulud, mida kindlustatud isik on kandnud seoses plaanilise raviga, mida ta on saanud muus liikmesriigis kui see, kus ta elab, vähemalt siis, kui konkreetsed asjaolud, mis on seotud eelkõige tema tervisliku seisundi ja haiguse võimaliku arenguga, võivad selle loa puudumist õigustada, tuleb esmalt märkida, et määruse nr 987/2009 artikkel 26, mis piirdub üksnes nende eeskirjade ette nägemisega, mis on seotud loa andmise menetluse ja kindlustatud isikule antud plaanilise ravi kulude hüvitamisega, ei reguleeri nimetatud loa andmise tingimusi. Seega tuleb sellele küsimusele vastata, arvestades määruse nr 883/2004 artiklit 20 koostoimes ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadusega.
46 Tuleb korrata, et Euroopa Kohus on juba tuvastanud kaks juhtumit, mil kindlustatud isikul on, isegi kui enne viibimiskohajärgses liikmesriigis plaanilise ravi andmise algust ei ole selleks nõuetekohaselt luba väljastatud, õigus saada otse pädevalt asutuselt hüvitist summas, mis vastab summale, mille see asutus oleks nõuetekohase loa olemasolul tavapäraselt hüvitanud.
47 Esimesel juhul on kindlustatud isikul õigus saada sellist hüvitist, kui pärast loataotluse esitamist sai ta pädevalt asutuselt keelduva vastuse ning hiljem tuvastab kas pädev asutus ise või kohus, et selline keeldumine on põhjendamata (vt analoogia alusel, seoses määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktiga c, 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Vanbraekel jt, C‑368/98, EU:C:2001:400, punkt 34).
48 Teisel juhul on kindlustatud isikul õigus saada otse pädevalt asutuselt hüvitist summas, mis vastab summale, mille see asutus oleks tavapäraselt hüvitanud, kui sellel isikul oleks olnud selline luba olemas, kui tema tervisliku seisundiga või haiglaravil kiireloomulise abi saamise vajadusega seotud põhjustel ei saanud ta sellist luba taotleda või ei saanud oodata pädeva asutuse otsust esitatud loataotluse kohta. Euroopa Kohus on selle kohta otsustanud, et õigusnormid, mis igal juhul välistavad teises liikmesriigis ilma loata saadud haiglaravi hüvitamise, jätavad kindlustatud isiku ilma sellise ravi hüvitamisest, isegi kui selleks vajalikud tingimused on täidetud. Sellised õigusnormid, mis ei ole põhjendatud üldise huvi vajadustega ega vasta igal juhul proportsionaalsuse nõudele, kujutavad endast järelikult teenuste osutamise vajaduse põhjendamatut piirangut (vt analoogia alusel, seoses EÜ artikliga 49 ja määrusega nr 1408/71, kohtuotsus Elchinov, punktid 45–47, 51 ja 75).
49 Kuna käesoleval juhul on selge, et WO ei taotlenud talle Saksamaal osutatud plaanilise ravi jaoks määruse nr 883/2004 artikli 20 lõike 1 alusel eelnevat luba ning kuna pädeva asutuse poolt sellega seotud kulude hüvitamisest keeldumine põhines üksnes asjaolul, et WO ei taotlenud luba enne sellise ravi saamist, siis tuleb kindlaks teha, kas tal on vastavalt kohtuotsusest Elchinov tulenevale kohtupraktikale siiski õigus nimetatud ravi tõttu kantud kulude hüvitamisele pädeva asutuse poolt. Selleks peab pädev asutus, kes allub liikmesriigi kohtu kontrollile, kontrollima, kas on täidetud sellest kohtuotsusest tulenevad kaks tingimust.
50 Esiteks tuleb hinnata, kas kindlustatud isikul oli eriliste asjaolude tõttu, mis on seotud terviseseisundi või vajadusega saada kiireloomulist haiglaravi, takistatud sellise teises liikmesriigis saadud ravi kulude hüvitamiseks loa taotlemine, või kas tal ei olnud juhul, kui ta oli enne ravi algust luba taotlenud, võimalik ära oodata pädeva asutuse otsust taotluse kohta (vt analoogia alusel kohtuotsus Elchinov, punktid 45–47 ja 75–77, ning 11. juuli 2013. aasta kohtumäärus Luca, C‑430/12, ei avaldata, EU:C:2013:467, punktid 28 ja 33).
51 Teiseks on vaja kontrollida, kas on täidetud tingimused pädeva asutuse poolt asjaomase plaanilise ravi kulude hüvitamiseks määruse nr 883/2004 artikli 20 lõike 2 teise lause alusel, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 43 (vt analoogia alusel kohtuotsus Elchinov, punkt 45, ning 11. juuli 2013. aasta kohtumäärus Luca, C‑430/12, ei avaldata, EU:C:2013:467, punkt 23).
52 Käesoleval juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab, et need kaks tingimust on täidetud, on põhikohtuasjas kaebuse esitajal õigus sellele, et pädev asutus hüvitab talle otse käesoleva kohtuotsuse punktis 46 nimetatud summa.
53 Ilma et see mõjutaks hinnangut, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selles osas andma, võttes arvesse kõiki põhikohtuasja konkreetseid asjaolusid, tuleb seoses esimese tingimusega märkida, et ajavahemikul 29. septembrist 2016, mil WO võttis ühendust Saksamaal praktiseeriva arstiga läbivaatuse ja võimaliku ravi eesmärgil, kuni tema poolt selles liikmesriigis edukalt läbitud silmaoperatsiooni lõpuleviimise kuupäevani 18. oktoobril 2016, see on järgmisel päeval pärast kindlat vastuvõttu, mille ta läbivaatuse jaoks kokku leppis, möödus 20 päeva.
54 Eelotsusetaotlusest ei nähtu küll, et WO oleks sel ajavahemikul olnud olukorras, mis takistas tal esitada pädevale asutusele vastavalt määruse nr 883/2004 artikli 20 lõikele 1 Saksamaal kavandatud ravi jaoks loataotlust. Siiski võib 15. oktoobril 2016 Ungaris toimunud läbivaatus, mille tulemus kinnitas, et Saksamaal 18. oktoobril 2016 tegelikult toimunud WO silmaoperatsioon oli kiireloomuline, viidata sellele, et isegi kui ta ei olnud takistatud eelneva loa taotlust esitamast, ei oleks ta saanud oodata pädeva asutuse otsust selle taotluse kohta.
55 Eeltoodut arvestades tuleb neljandale, viiendale ja kuuendale küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 20 sätteid koostoimes määruse nr 987/2009 artikliga 26 tuleb koostoimes ELTL artikliga 56 tõlgendada selliselt, et:
– ravi, mida on saadud muus liikmesriigis kui see, kus kindlustatud isik elab, ainuüksi tema tahtest tulenevalt põhjusel, et tema arvates ei olnud see ravi või sama tõhus ravi elukohajärgses liikmesriigis meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul kättesaadav, on hõlmatud mõistega „plaaniline ravi“ nende sätete tähenduses ning järelikult kehtib sellise ravi saamise suhtes muus liikmesriigis kui see, kus on kindlustatud isiku elukoht, määruses nr 883/2004 ette nähtud tingimustel põhimõtteliselt elukohariigi pädeva asutuse väljaantud loa nõue;
– kindlustatud isikul, kes on saanud plaanilist ravi muus liikmesriigis kui elukohariik, ilma et ta oleks määruse artikli 20 lõike 1 alusel taotlenud luba pädevalt asutuselt, on õigus ravikulude hüvitamisele nimetatud määruses ette nähtud tingimustel, kui
– esiteks oli see isik kuupäevast, mil ta pani kinni vastuvõtuaja arstliku läbivaatuse ja võimaliku ravi saamiseks teises liikmesriigis, kuni kuupäevani, mil talle osutati asjaomast ravi selles liikmesriigis, kuhu ta pidi suunduma, eelkõige tervisliku seisundi või kiireloomulise ravi saamise vajadustega seotud põhjustel olukorras, mis takistas tal pädevalt asutuselt sellist luba taotlemast või oodata ära selle taotluse kohta otsuse tegemist, ja
– teiseks on lisaks täidetud muud tingimused sama määruse artikli 20 lõike 2 teise lause alusel mitterahaliste hüvitiste maksmiseks.
Liikmesriigi kohus peab selles küsimuses tegema vajaliku kontrolli.
C. Esimene ja teine küsimus
56 Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb teisena analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 ja direktiivi 2011/24 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis igal juhul seavad teises liikmesriigis kindlustatud isikule osutatud tervishoiuteenuste kulude hüvitamise sõltuvusse eelnevast loast, sealhulgas juhul, kui loa andmist oodates esineb tegelik oht, et selle isiku tervislik seisund halveneb pöördumatult.
57 Euroopa Kohtu vastus neile kahele küsimusele on põhikohtuasjas asjakohane üksnes juhul, kui WO-l ei ole õigust talle määruse nr 883/2004 artikli 20 alusel koostoimes ELTL artikliga 56 Saksamaal osutatud ravi kulude hüvitamisele, kui ei ole täidetud käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud tingimused.
1. Eelnev luba ELTL artikli 56 tähenduses
58 Tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale kujutavad sellised liikmesriigi õigusnormid, mis seavad kindlustatud isiku poolt muus kui tema sotsiaalkindlustuse riigis osutatud tervishoiuteenuste eest kantud kulude kandmise või hüvitamise sõltuvusse eelneva loa andmisest, samas kui sellele isikule viimati nimetatud liikmesriigis tekkinud kulude kandmine või hüvitamine ei sõltu nimetatud loast, ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt selle kohta 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Kohll, C‑158/96, EU:C:1998:171, punkt 35, ja 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑255/09, EU:C:2011:695, punkt 60).
59 Euroopa Kohus on möönnud, et eesmärkide hulgas, mis võivad sellist teenuste osutamise vabaduse piirangut õigustada, on eesmärk ennetada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise ohtu, säilitada tasakaalustatud ja kõigile kättesaadavad tervishoiu- ja haiglaraviteenused, säilitada ravivõimsus või meditsiiniline pädevus riigi territooriumil ning võimaldada planeerimist, mille eesmärk on esiteks tagada asjaomase liikmesriigi territooriumil piisav ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete haiglaraviteenuste tasakaalustatud valikule ning teiseks tagada kulude kontrolli all hoidmine ja vältida niipalju kui võimalik rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist (vt analoogia alusel kohtuotsus Elchinov, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).
60 Euroopa Kohus on selles kontekstis sellegipoolest teinud vahet esiteks tervishoiuteenustel, mida raviarstid osutavad oma praksises või patsiendi kodus, ning teiseks halglaraviteenustel ja tervishoiuteenustel, mis nõuavad kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiiniliste seadmete kasutamist (edaspidi „kulukad haiglavälise ravi teenused“) (vt selle kohta 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Decker, C‑120/95, EU:C:1998:167, punktid 39–45; 28. aprilli 1998. aasta kohtuotsus Kohll, C‑158/96, EU:C:1998:171, punktid 41–52; 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Smits ja Peerbooms, C‑157/99, EU:C:2001:404, punkt 76, ning 5. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑512/08, EU:C:2010:579, punktid 33–36).
61 Euroopa Kohus otsustas eelkõige seoses haiglaravi ja kulukate haiglavälise ravi teenustega, millel on vaieldamatud erisused, et ELTL artikliga 56 ei ole põhimõtteliselt vastuolus, et patsient saab teises liikmesriigis neid teenuseid, mis on kaetud selles ravikindlustussüsteemis, mille alla ta kuulub, kui selleks on eelnev luba (vt selle kohta 5. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑512/08, EU:C:2010:579, punktid 33–36, ning kohtuotsus Elchinov, punktid 40–43 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Euroopa Kohus on siiski korranud, et on oluline, et sellise loa andmiseks kehtestatud tingimused oleksid põhjendatud selliste ülekaalukate põhjustega, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 59, et need ei läheks kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks objektiivselt vajalik, ning et sama tulemust ei oleks võimalik saavutada asjaomaseid vabadusi vähem piiravate eeskirjadega. Selline süsteem peab ka põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mis seaks liikmesriigi asutuste kaalutlusõigusele piirid, et seda ei saaks kasutada meelevaldselt (vt selle kohta kohtuotsus Elchinov, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
63 Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kindlustatud isikud, kes lähevad ilma eelneva loata muusse liikmesriiki kui riik, kus nad on kindlustatud, selleks et end seal ravida, võivad nõuda saadud ravi kulude hüvitamist üksnes kindlustajariigi ravikindlustusskeemiga tagatud kindlustuskatte piires (vt analoogia alusel kohtuotsus Elchinov, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti saab ravi puhul, mis on saadud muus liikmesriigis kui riik, kus isik on kindlustatud, kindlustatu vastu tugineda ka hüvitiste andmise tingimustele, eeldusel et need ei ole diskrimineerivad ega kujuta endast isikute vaba liikumise piirangut. See kehtib eelkõige nõude kohta konsulteerida enne eriarstiga konsulteerimist üldarstiga (13. mai 2003. aasta kohtuotsus Müller‑Fauré ja van Riet, C‑385/99, EU:C:2003:270, punktid 98 ja 106).
64 Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et miski ei takista liikmesriigil kehtestamast hüvitiste summasid, mida teises liikmesriigis ravi saanud patsiendid võivad nõuda, tingimusel et need summad põhinevad objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja läbipaistvatel kriteeriumidel (vt selle kohta 13. mai 2003. aasta kohtuotsus Müller‑Fauré ja van Riet, C‑385/99, EU:C:2003:270, punkt 107).
2. Eelnev luba direktiivi 2011/24 tähenduses
65 Nagu nähtub eelkõige direktiivi 2011/24 põhjendusest 8, kodifitseeriti selle direktiiviga Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb muus liikmesriigis kui see, kus elab raviteenuse saaja, osutatud tervishoiuteenustega seotud teatavaid aspekte, eelkõige sellise ravi hüvitamist, et saavutada Euroopa Kohtu poolt juhtumipõhiselt kehtestatud põhimõtete üldisem ja tõhusam kohaldamine.
66 Direktiivi 2011/24 kohaldatakse vastavalt selle artikli 2 punktile m, ilma et see piiraks määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 sätete kohaldamist. Nii on selle direktiivi artikli 8 lõikes 3 sätestatud, et „[k]ui kindlustatud isik taotleb eelluba piiriülese tervishoiuteenuse saamiseks, teeb kindlustajaliikmesriik kindlaks, kas määruses [nr 883/2004] sätestatud tingimused on täidetud“, ning täpsustatud, et „[k]ui need tingimused on täidetud, antakse eelluba kõnealuse määruse kohaselt, välja arvatud juhul, kui patsient soovib teisiti.“ Nimetatud direktiivi põhjenduses 46 on täpsustatud, et „kui määruses [nr 883/2004] sätestatud tingimused on täidetud, tuleks luba ja hüvitised anda vastavalt [sellele] määrusele, kui patsient ei soovi teisiti. Seda tuleks kohaldada eelkõige juhtudel, kui luba antakse pärast taotluse halduslikku või kohtulikku läbivaatamist ning asjaomane isik on saanud ravi teises liikmesriigis.“.
67 Direktiivi 2011/24 III peatükis, mis reguleerib piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamist, asuva artikli 7 „Kulude hüvitamise üldpõhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt „[i]ma et see piiraks määruse [nr 883/2004] kohaldamist ja kui artiklites 8 ja 9 ei ole sätestatud teisiti, tagab kindlustajaliikmesriik piiriüleseid tervishoiuteenuseid saanud kindlustatud isiku poolt kantud kulude hüvitamise, kui asjaomane tervishoiuteenus kuulub hüvitiste hulka, millele kindlustatud isikul on õigus kindlustajaliikmesriigis“.
68 Seejärel on direktiivi 2011/24 artikli 7 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud, et kindlustajaliikmesriik hüvitab või tasub otse piiriülese tervishoiuteenuse kulud sellises ulatuses, nagu ta oleks seda teinud siis, kui seda tervishoiuteenust oleks osutatud tema territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.
69 Lisaks nähtub selle direktiivi artikli 7 lõikest 7, et kindlustajaliikmesriik võib piiriülese tervishoiuteenuse kulude hüvitamist sooviva kindlustatud isiku suhtes kohaldada samu tingimusi, vastavuskriteeriumeid ning õigus- ja haldusformaalsusi (olenemata sellest, kas need on kehtestatud kohalikul, piirkondlikul või riiklikul tasandil), mida kohaldataks juhul, kui kõnealuseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil, sealhulgas tervishoiutöötaja või tervishoiuametniku hinnang, tingimusel et ükski tingimus, vastavuskriteerium ega õigus- või haldusformaalsus ei ole diskrimineeriv ega kujutada endast takistust patsientide, teenuste või kaupade vabale liikumisele, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud planeerimisvajadusega.
70 Lõpuks tuleneb direktiivi 2011/24 artikli 7 lõikest 8, et liikmesriik ei kehtesta piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamise suhtes eelloa nõuet, välja arvatud selle direktiivi artiklis 8 sätestatud juhtudel.
71 Mis puutub direktiivi 2011/24 artiklisse 8, mis käsitleb „[t]ervishoiuteenuseid, mille suhtes võib kohaldada eelloa nõuet“, siis kuigi selle lõikes 1 on ette nähtud, et kindlustajaliikmesriik võib piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks ette näha eellubade süsteemi vastavalt nimetatud artikli sätetele ja artiklile 9, täpsustab sama artikli 8 lõige 1, et see süsteem, sealhulgas kriteeriumid ja nende kriteeriumide kohaldamine ning eelloa andmisest keeldumise individuaalsed otsused piirduvad eesmärgi saavutamiseks vajaliku ja proportsionaalsega ega tohi kujutada endast meelevaldset diskrimineerimist või põhjendamatut takistust patsientide vabale liikumisele.
72 Direktiivi 2011/24 artikli 8 lõike 2 esimeses lõigus, mis kehtestab ammendava loetelu tervishoiuteenustest, mille suhtes võib kohaldada eelloa nõuet, on punktis a nimetatud tervishoiuteenused, mis „sõltuvad planeerimisvajadusest, mis on seotud eesmärgiga tagada küllaldane ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete raviteenuste tasakaalustatud valikule asjaomases liikmesriigis või sooviga kontrollida kulusid ja vältida niipalju kui võimalik rahaliste, tehniliste või inimressursside raiskamist, ning „hõlmavad patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks“ [alapunkt i] või „nõuavad kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiiniliste infrastruktuuride või seadmete kasutamist“ [alapunkt ii].
3. ELTL artiklit 56 ja direktiivi 2011/24 käsitleva kohtupraktika kohaldamine käesoleval juhul
a) Teenuste osutamise vabaduse piirangu esinemine
73 Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest nähtub esiteks, et vastavalt liikmesriigi õigusnormidele, eelkõige ravikindlustusseaduse artikli 27 lõikele 6 koostoimes valitsuse määruse ja eriarstiravi määruse asjakohaste sätetega, sõltus haiglaravi ja ning haiglaväliste ühepäevaste operatsioonide kulude kandmine ja hüvitamine pädeva asutuse poolt, kui neid teostati teises liikmesriigis, eelnevast loast. Seevastu Ungari sotsiaalkindlustussüsteemi, kus WO oli kindlustatud, raames antavate mitterahaliste hüvitiste saamiseks ei olnud sellist luba vaja.
74 Teiseks jättis pädev asutus rahuldamata WO taotluse hüvitada talle täies ulatuses Saksamaal osutatud ravi kulud, põhjendusel, et puudub eelnev luba. Kui kontrollist, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab läbi viima, ei ilmne vastupidist, puudutas see keeldumine nii 18. oktoobril 2016 toimunud silmaoperatsiooni kulusid kui ka 17. oktoobril 2016 toimunud arstikonsultatsiooni kulusid. Eelotsusetaotlusest ei nähtu siiski, et Ungari kohustusliku ravikindlustusega hõlmatud isikule Ungaris arstikonsultatsiooniga seotud kulude hüvitamine sõltuks niisugusest loast.
75 Käesoleva kohtuotsuse punktis 58 viidatud kohtupraktikast tuleneb aga, et selline eelloa süsteem, nagu on kehtestatud põhikohtuasjas kõne all olevate liikmesriigi õigusnormidega, kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piirangut.
b) Eelneva loa süsteemi põhjendatus
76 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud eelneva loa süsteemis sisalduv piirang on proportsionaalne, kuna piiriüleste ravikulude hüvitamine sõltub igal juhul eelneva loa saamisest, sealhulgas juhul, kui kindlustatud isik ei ole enne ravi algust taotlenud pädevalt asutuselt luba, võttes arvesse tema terviseseisundit, mis vajab kiireloomulist ravi, ja kohaldatava menetluse keerukust. Lisaks märgib see kohus, et kuna tagantjärele loataotluse esitamist ei ole ette nähtud, ei ole piiriüleste ravikulude hüvitamise taotlemisel võimalik kontrollida, kas selleks nõutavad tingimused on täidetud.
77 Ungari valitsus selgitab omalt poolt, et Ungari õigusnormidega kehtestatud piiriüleste tervishoiukulude hüvitamise ja täieliku hüvitamise eelloa süsteemi eesmärk on võimaldada riiklikul sotsiaalkindlustussüsteemil toime tulla planeerimisega seotud erakorraliste väljakutsetega, mis tekivad vananevas ühiskonnas. See valitsus väidab, et kui oleks võimalik taotleda tagantjärele luba, ei innustaks see patsiente enam taotlema eelnevat luba ja oleks kasulik paremini informeeritud ning välismaal ravimiseks vajalikke vahendeid omavatele patsientidele, mille tagajärjel riigi sotsiaalkindlustussüsteemi rahalised vahendid ammenduvad. See süsteem, millega on liitunud mitu miljonit isikut, muutuks sellest pikaajalises perspektiivis nii rahaliselt kui ka inimressursside tasandil nõrgemaks.
1) Esitatud põhjenduse vastuvõetavus
78 Ungari valitsuse esitatud põhjendus on sisuliselt seotud vajadusega võimaldada planeerimist, mille eesmärk on ühelt poolt tagada, et asjaomase liikmesriigi territooriumil oleks piisavalt ja püsivalt kättesaadav kvaliteetsete haiglaraviteenuste tasakaalustatud valik, ning teiselt poolt tagada kontroll kulude üle ja vältida nii palju kui võimalik rahaliste, tehniliste ja inimressursside raiskamist. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 59 ja 72, võivad sellised eesmärgid põhimõtteliselt õigustada nii ELTL artikliga 56 seotud Euroopa Kohtu praktikat kui ka direktiivi 2011/24 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti a silmas pidades teises liikmesriigis saadud tervishoiukulude hüvitamiseks eelloa süsteemi kehtestamist.
79 Nagu nähtub siiski käesoleva kohtuotsuse punktidest 60, 61 ja 72, saab nii vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb ELTL artiklit 56, kui ka vastavalt direktiivi 2011/24 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punktile a sellisele kohustusele tugineda vaid selles kohtupraktikas ja viimati nimetatud sätte punktides i ja ii ette nähtud teatavatel ammendavalt loetletud juhtudel, kusjuures meditsiinilist konsultatsiooni nende hulgas ei ole. Sellest tuleneb, et teenuste osutamise vabaduse piirang, mis kaasneb sellise eelneva loaga teise liikmesriigi territooriumil toimuva konsultatsiooni kulude hüvitamiseks asukohaliikmesriigis, ei saa olla põhjendatud viitega käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud eesmärkidele ega vasta direktiivi 2011/24 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti a alapunktides i ja ii ette nähtud tingimustele.
80 Mis puutub silmaoperatsiooni, mis WO-le tehti, kui ta viibis Saksamaal, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus peab veenduma, et tegemist on haiglaraviga või kulukate haiglavälise ravi teenustega käesoleva kohtuotsuse punktis 60 mainitud kohtupraktika ja direktiivi 2011/24 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti a alapunkti i või ii tähenduses. Ungari valitsuse viidatud kohustust saab põhimõtteliselt lugeda vastuvõetavaks ainult sellisel juhul.
2) Eelneva loa süsteemi proportsionaalsus
81 Juhul, kui asjaomase ravi näol on tegemist haiglaravi või kulukate haiglavälise ravi teenustega, siis tuleks veel kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olevate liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud eelneva loa süsteem selliste raviteenuste hüvitamiseks, mis on osutatud teises liikmesriigis, vastab vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 62 mainitud kohtupraktikale ja direktiivi 2011/24 artikli 8 lõikele 1.
82 Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, võtavad liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad ilma eelneva loata osutatud haiglaravi hüvitamise kõigil juhtudel, kindlustatud isikult, kes oma terviseseisundiga seotud põhjustel või vajaduse tõttu saada kiireloomulist haiglaravi ei saanud sellist luba taotleda või kes ei saanud ära oodata pädeva asutuse vastust, õiguse sellist ravi pädeva asutuse kulul saada, isegi kui sellise hüvitamise tingimused on täidetud (kohtuotsus Elchinov, punkt 45).
83 Euroopa Kohus on tõdenud, et sellistes olukordades, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, ei kahjusta sellise ravi hüvitamine haiglate planeerimise eesmärkide saavutamist ega kahjusta oluliselt sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu, kuna selline hüvitamine ei mõjuta tasakaalustatud ja kõigile kättesaadavate haiglaraviteenuste säilitamist ega ravivõimsust ja meditsiinilise pädevuse säilitamist riigi territooriumil (kohtuotsus Elchinov, punkt 46).
84 Kaalutlused, millele Euroopa Kohus tugines seoses õigusega saada EÜ artikli 49 ja määruse nr 1408/71 artikli 22 alusel eelneva loata teises liikmesriigis osutatud haiglaravi hüvitamist, võib üle kanda ELTL artikli 56 ja direktiivi 2011/24 kontekstile, mis puudutab õigust ilma eelneva loata teises liikmesriigis saadud haiglaravi või kulukate haiglavälise ravi teenuste kulude hüvitamisele.
85 Sellest järeldub, et sellised liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad pädeva asutuse poolt teises liikmesriigis saadud haiglaravi või kulukate haiglavälise ravi teenuste kulude hüvitamise, kui puudub eelnev luba, sealhulgas eriolukordades, kus kindlustatud isik ei saanud luba taotleda või ei saanud oodata pädeva asutuse otsust esitatud loataotluse kohta, põhjustel, mis on seotud tema terviseseisundiga või vajadusega saada sellist ravi kiireloomuliselt, isegi kui sellise hüvitamise tingimused ei ole täidetud, ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 62 ja 71 korratud proportsionaalsuse nõudele. Järelikult kujutavad need õigusnormid endast ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabaduse ebaproportsionaalset piirangut ja rikuvad direktiivi 2011/24 artikli 8 lõiget 1.
86 Eeltoodut arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et:
– ELTL artiklit 56 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/24 artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad eelneva loa puudumisel teises liikmesriigis saadud meditsiinilise konsultatsiooni kulude hüvitamise kindlustuskatte piires, mille tagab neid kindlustanud liikmesriigi ravikindlustussüsteem;
– ELTL artiklit 56 ning direktiivi 2011/24 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad juhul, kui kindlustatud isikul ei olnud võimalik taotleda luba või kui ta ei saanud oodata pädeva asutuse otsust esitatud taotluse kohta põhjustel, mis on seotud tema tervisliku seisundiga või vajadusega saada sellist haiglaravi või kulukat haiglavälise ravi teenust kiireloomuliselt, isegi kui sellise hüvitamise tingimused on täidetud, eelneva loa puudumisel teises liikmesriigis saadud ravi teenuste kulude hüvitamise kindlustuskatte piires, mille tagab neid kindlustanud liikmesriigi ravikindlustussüsteem.
D. Kolmas küsimus
87 Kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida kolmandana, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/24 artikli 9 lõiget 3, mis kohustab liikmesriike kehtestama piiriüleste tervishoiuteenuste taotluste menetlemiseks mõistlikud tähtajad, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis sõltumata sellise patsiendi terviseseisundist, kes on taotlenud eelnevat luba piiriüleste tervishoiuteenuste hüvitamiseks, näevad niisuguse loa väljastamiseks ette 31‑päevase tähtaja ning sellest keeldumiseks 23‑päevase tähtaja.
88 Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2011/24 artikli 9 lõige 3 kohustab liikmesriike kehtestama mõistlikud tähtajad, mille jooksul tuleb piiriüleste tervishoiuteenuste taotlused läbi vaadata, ning võtma nende taotluste läbivaatamisel arvesse vastavalt selle sätte punktidele a ja b „konkreetset terviseseisundit“ ning „kiireloomulisust ja juhtumi eripära“.
89 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et piiriüleste tervishoiuteenuste hüvitamiseks eelneva loa taotluste läbivaatamise tähtaeg on Ungari õigusnormidega kindlaks määratud sõltumata sellise loa taotleja terviseseisundist, siis nii Ungari valitsuse kui ka komisjoni kirjalikest seisukohtadest nähtub, et valitsuse määruse artikli 7 lõige 1, millega võeti Ungari õiguskorda üle direktiivi 2011/24 artikli 9 lõige 3, võimaldab pädeval asutusel võtta selle määruse artiklis 5 ette nähtud loa andmise menetluses arvesse kõnealuse juhtumi eripära ja kiireloomulisust.
90 Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et pädevad asutused ei võta piiriüleste tervishoiuteenusteks eelneva loa taotluste läbivaatamisel arvesse konkreetse juhtumi eripära ja kiireloomulisust.
91 Seega tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/24 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis näevad piiriüleste tervishoiuteenuste eest hüvitise saamiseks eelneva loa väljastamiseks ette 31‑päevase tähtaja ja sellest keeldumiseks 23‑päevase tähtaja, võimaldades pädeval asutusel võtta arvesse asjaomase juhtumi eripära ja kiireloomulisust.
Kohtukulud
92 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 20 sätteid koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord, artikliga 26, mis käsitleb plaanilist ravi, tuleb koostoimes ELTL artikliga 56 tõlgendada selliselt, et:
– ravi, mida on saadud muus liikmesriigis kui see, kus kindlustatud isik elab, ainuüksi tema tahtest tulenevalt põhjusel, et tema arvates ei olnud see ravi või sama tõhus ravi elukohajärgses liikmesriigis meditsiiniliselt vastuvõetava aja jooksul kättesaadav, on hõlmatud mõistega „plaaniline ravi“ nende sätete tähenduses ning järelikult kehtib sellise ravi saamise suhtes muus liikmesriigis kui see, kus on kindlustatud isiku elukoht, määruses nr 883/2004 ette nähtud tingimustel põhimõtteliselt elukohariigi pädeva asutuse väljaantud loa nõue;
– kindlustatud isikul, kes on saanud plaanilist ravi muus liikmesriigis kui elukohariik, ilma et ta oleks määruse artikli 20 lõike 1 alusel taotlenud luba pädevalt asutuselt, on õigus ravikulude hüvitamisele nimetatud määruses ette nähtud tingimustel, kui
– esiteks oli see isik kuupäevast, mil ta pani kinni vastuvõtuaja arstliku läbivaatuse ja võimaliku ravi saamiseks teises liikmesriigis, kuni kuupäevani, mil talle osutati asjaomast ravi selles liikmesriigis, kuhu ta pidi suunduma, eelkõige tervisliku seisundi või kiireloomulise ravi saamise vajadustega seotud põhjustel olukorras, mis takistas tal pädevalt asutuselt sellist luba taotlemast või oodata ära selle taotluse kohta otsuse tegemist, ja
– teiseks on lisaks täidetud muud tingimused sama määruse artikli 20 lõike 2 teise lause alusel mitterahaliste hüvitiste maksmiseks.
Liikmesriigi kohus peab selles küsimuses tegema vajaliku kontrolli.
2. ELTL artiklit 56 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiivi 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad eelneva loa puudumisel teises liikmesriigis saadud meditsiinilise konsultatsiooni kulude hüvitamise kindlustuskatte piires, mille tagab neid kindlustanud liikmesriigi ravikindlustussüsteem.
ELTL artiklit 56 ning direktiivi 2011/24 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad juhul, kui kindlustatud isikul ei olnud võimalik taotleda luba või kui ta ei saanud oodata pädeva asutuse otsust esitatud taotluse kohta põhjustel, mis on seotud tema tervisliku seisundiga või vajadusega saada kiireloomuliselt sellist haiglaravi või haiglavälist ravi, mis nõuab kitsalt spetsialiseeritud ja kulukate meditsiiniliste seadmete kasutamist, isegi kui sellise hüvitamise tingimused on täidetud, eelneva loa puudumisel teises liikmesriigis saadud ravi teenuste kulude hüvitamise kindlustuskatte piires, mille tagab neid kindlustanud liikmesriigi ravikindlustussüsteem.
3. Direktiivi 2011/24 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis näevad piiriüleste tervishoiuteenuste eest hüvitise saamiseks eelneva loa väljastamiseks ette 31‑päevase tähtaja ja sellest keeldumiseks 23‑päevase tähtaja, võimaldades pädeval asutusel võtta arvesse asjaomase juhtumi eripära ja kiireloomulisust.
Allkirjad