Language of document : ECLI:EU:T:2020:548

ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

18. november 2020(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – EUPMi Bosnias ja Hertsegoviinas lähetatud isikkoosseisu liige – Üleviimisotsus – Võimu kuritarvitamine – Teenistuse huvid – Psühholoogiline ahistamine – Karistuslik üleviimine – Vastutus – Mittevaraline kahju

Kohtuasjas T‑271/10 RENV II,

H, esindaja: avvocato M. Velardo,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: A. Vitro ja A. de Elera‑San Miguel Hurtado,

kostja,

mille ese on esiteks ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPM) Bosnias ja Hertsegoviinas personalijuhi allkirjastatud 7. aprilli 2010. aasta otsus viia hageja üle Banja Luka (Bosnia ja Hertsegoviina) piirkondlikku büroosse Criminal Justice Adviser – Prosecutor’i ametikohale ning 30. aprilli 2010. aasta otsus, millele on alla kirjutanud EUPMi juht, kelle ametikoht on ette nähtud nõukogu 8. detsembri 2009. aasta otsuse 2009/906/ÜVJP Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPM) kohta Bosnias ja Hertsegoviinas (ELT 2009, L 322, lk 22) artiklis 6, ja milles on täpsustatud tema üleviimise operatiivne põhjus, ning teiseks ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud kahju,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: president A. M. Collins, kohtunikud V. Kreuschitz ja Z. Csehi (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik E. Artemiou,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 1. juuli 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Nõukogu 11. märtsi 2002. aasta ühismeetmega 2002/210/ÜVJP Euroopa Liidu politseimissiooni kohta (EÜT 2002, L 70, lk 1; ELT eriväljaanne 18/01, lk 278) loodi Euroopa Liidu politseimissioon (EUPM), et tagada ÜRO rahvusvahelise politseijõudude üksuse operatsiooni jätkumine Bosnias ja Hertsegoviinas.

2        1. jaanuaril 2003 tegevust alustanud EUPMi pikendati korduvalt, muu hulgas nõukogu 8. detsembri 2009. aasta otsusega 2009/906/ÜVJP Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPM) kohta Bosnias ja Hertsegoviinas (ELT 2009, L 322, lk 22).

3        Hageja H on Itaalia kohtunik, kes lähetati EUPMi juurde Sarajevosse (Bosnia ja Hertsegoviina) Itaalia justiitsministri 16. oktoobri 2008. aasta otsusega, et täita seal alates 14. novembrist 2008 Criminal Justice Unit Adviser’i ülesandeid.

4        Itaalia justiitsministri 7. aprilli 2009. aasta otsusega ja 9. detsembri 2009. aasta otsusega pikendati hageja lähetust Chief of Legal Office’i ülesannete täitmiseks kuni 31. detsembrini 2009 ja uuesti kuni 31. detsembrini 2010.

5        Pärast EUPMi restruktureerimist 1. jaanuaril 2010 anti ametikohale Chief of Legal Office, mida täitis hageja, uus nimetus Senior Legal Advisor/Legal Counsel.

6        Hageja ja tema kolleeg A, kes oli EUPMi õigusnõunik, teatasid 17. märtsi 2010. aasta kirjas oma ülemustele EUPMi juhtimises toime pandud väidetavatest rikkumistest (edaspidi „17. märtsi 2010. aasta kiri“). See kiri edastati 17. märtsil 2010 hageja vahetule ülemusele – EUPMi poliitikaüksuse direktorile. 26. märtsil 2010 edastati EUPMi juhi büroole juhiga kokkusaamise eesmärgil nimekiri väidetavatest rikkumistest, millele osutati 17. märtsi 2010. aasta kirjas.

7        EUPMi personalijuhi 7. aprilli 2010. aasta otsusega viidi hageja alates 19. aprillist 2010 operatiivsetel põhjustel üle Banja Luka (Bosnia ja Hertsegoviina) piirkondlikku büroosse Criminal Justice Adviser – Prosecutor’i (ROBL-04) ametikohale (edaspidi „7. aprilli 2010. aasta otsus“).

8        Itaalia Vabariigi alalise Euroopa Liidu esinduse ametnik teatas 15. aprilli 2010. aasta e-kirjas hagejale, et 7. aprilli 2010. aasta otsuse kohaldamine on peatatud.

9        Otsuse 2009/906 artiklis 6 osutatud EUPMi juhi allkirjastatud 30. aprilli 2010. aasta otsusega kinnitas see juht 7. aprilli 2010. aasta otsust. Sellega seoses täpsustas ta, et 7. aprilli 2010. aasta otsuse tegi tema ise ja et hageja üleviimise operatiivsed põhjused vastasid vajadusele anda karistusõigusealast nõu Banja Luka büroos (edaspidi „30. aprilli 2010. aasta otsus“).

10      EUPMi juht lõpetas 26. mai 2010. aasta kirjaga A lepingu usalduse kaotuse tõttu.

11      Hageja esitas 4. juunil 2010 Tribunale amministrativo regionale del Laziole (Lazio piirkondlik halduskohus, Itaalia) kaebuse, milles palus tühistada 7. aprilli 2010. aasta otsuse ja hüvitada väidetavalt tekitatud kahju. Hageja esitas sellele kohtule ka taotluse peatada 7. aprilli 2010. aasta otsuse täitmine.

12      Hageja oli haiguspuhkusel alates augustist 2010 kuni tema lähetuse lõppemiseni EUPMi juures.

13      Hageja lähetus EUPMi juures lõppes 31. detsembril 2010.

14      EUPM suleti 2012. aastal.

15      A kaebuse alusel jõudis Euroopa Ombudsman 4. juuni 2015. aasta otsuses järeldusele, et tegemist on haldusomavoliga. Ombudsman kritiseeris eelkõige seda, et puudus varem kindlaks määratud raamistik rikkumisest teatamise menetlemiseks ja rikkumisest teatajate kaitse tagamiseks.

 Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus

16      Hageja esitas Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja EUPMi vastu hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. juunil 2010, ning palus tühistada 7. ja 30. aprilli 2010. aasta otsuse (edaspidi üheskoos „vaidlustatud otsused“).

17      Hageja esitas 17. juunil 2010 ka ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus eelkõige peatada vaidlustatud otsuste kohaldamise. Üldkohtu president jättis 22. juuli 2010. aasta kohtumäärusega H vs. nõukogu jt (T‑271/10 R, ei avaldata, EU:T:2010:315) selle taotluse kiireloomulisuse puudumise tõttu rahuldamata ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

18      Üldkohus jättis 10. juuli 2014. aasta kohtumäärusega H vs. nõukogu jt (T‑271/10, ei avaldata, edaspidi „algne kohtumäärus“, EU:T:2014:702) hagi läbi vaatamata vastuvõetamatuse tõttu, asudes seisukohale, et tal puudub pädevus seda lahendada.

19      Hageja esitas algse kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, väites sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tal puudub pädevus hagi üle otsustada.

20      Euroopa Kohus tühistas 19. juuli 2016. aasta kohtuotsusega H vs. nõukogu jt (C‑455/14 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse alusel tehtud esimene kohtuotsus“, EU:C:2016:569) esialgse kohtumääruse, jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles see oli suunatud komisjoni ja EUPMi vastu, saatis kohtuasja Üldkohtule sisulistes küsimustes otsuse tegemiseks osas, milles hagi oli suunatud nõukogu vastu, ning jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

21      Üldkohus jättis 11. aprilli 2018. aasta kohtuotsusega H vs. nõukogu (T‑271/10 RENV, edaspidi „kohtuasja uueks arutamiseks saatmise järel tehtud kohtuotsus“, EU:T:2018:180) hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

22      Hageja esitas kohtuasja uueks arutamiseks saatmise järel tehtud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus tühistas kohtuasja uueks arutamiseks saatmise järel tehtud kohtuotsuse 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsusega H vs. nõukogu (C‑413/18 P, ei avaldata, edaspidi „apellatsioonkaebuse kohta tehtud teine kohtuotsus“, EU:C:2019:1044), saatis kohtuasja tagasi Üldkohtusse tühistamisnõude kolmanda kuni viienda väite ja kahju hüvitamise nõude üle otsustamiseks ning jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

23      Üldkohtu kantselei palus 9. detsembri 2019. aasta kirjades, et pooled esitaksid vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikele 1 kirjalikud seisukohad selle kohta, milliseid järeldusi tuleb käesolevas menetluses teha apellatsioonkaebuse kohta tehtud teise kohtuotsuse põhjal. Hageja ja nõukogu esitasid seisukohad selleks ette nähtud tähtaja jooksul.

24      Üldkohtu presidendi 27. veebruari 2020. aasta otsusega määrati kohtuasi kolmandale kojale.

25      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustati koja presidendi 5. märtsi 2020. aasta otsusega menetleda seda kohtuasja eelisjärjekorras.

26      Üldkohtu kantselei palus 9. märtsi 2020. aasta kirjades, et pooled esitaksid täiendavad kirjalikud seisukohad vastavalt kodukorra artikli 217 lõikele 3. Pooled esitasid täiendavad seisukohad ette nähtud tähtaja jooksul, st 25. märtsil 2020.

27      Pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist esitas hageja 8. aprillil 2020 kohtuistungi korraldamise taotluse.

28      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikult teatud küsimustele ja nõukogul esitada teatud dokument. Pooled täitsid menetlust korraldavad meetmed ette nähtud tähtaja jooksul.

29      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 1. juuli 2020. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded

30      Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:

–        tühistada 7. aprilli 2010. aasta otsus ja vajaduse korral 30. aprilli 2010. aasta otsus;

–        mõista nõukogult, komisjonilt ja EUPMilt välja hüvitis hagejale tekitatud kahju eest, mille suurus on ex aequo et bono hinnates 30 000 eurot;

–        mõista nõukogult, komisjonilt ja EUPMilt välja kohtukulud ja 8% suurune intress.

31      Hageja muutis repliigis oma nõudeid nii, et ta lisas hagiavalduses nõutud kahjuhüvitise kogusummale 8000 eurot ning loobus nõuetest EUPMi vastu.

32      Pärast esimest tagasisaatmist esitatud seisukohtades muutis hageja oma nõudeid nii, et hagi oli esitatud üksnes nõukogu vastu. Samal ajal muutis ta neid nõudeid nii, et esiteks ei oleks haginõudeks enam vaidlustatud otsuste tühistamine, vaid üksnes nende õigusvastasuse kohta otsuse tegemine, ning teiseks, et kahjuhüvitis hõlmaks ka kahju, mis on tekkinud vaidlustatud otsuste tühistamise võimatuse tõttu. Kohtuasja esimesele tagasisaatmisele järgnenud menetluses täpsustas hageja, et ta nõuab esimese võimalusena 7. aprilli 2010. aasta otsuse tühistamist ja vajaduse korral 30. aprilli 2010. aasta otsuse tühistamist ning täpsustatud kahjuhüvitist ja teise võimalusena nende otsuste õigusvastaseks tunnistamist üksnes kahju hüvitamise eesmärgil.

33      Pärast teist tagasisaatmist esitatud seisukohtades kordas hageja oma nõuet, et esimese võimalusena tühistataks vaidlustatud otsused ja teise võimalusena tunnistataks need otsused õigusvastaseks üksnes kahju hüvitamise eesmärgil. Lisaks kordas ta nõuet hüvitada talle tekitatud kahju ning mõista kohtukulud ja 8% suurune intress välja nõukogult.

34      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

 Õiguslik käsitlus

 Tühistamisnõue

 Vaidluse ese

35      Vaidlustatud otsuste tühistamise nõude põhjendamiseks esitas hageja hagiavalduses viis väidet, millest esimene puudutab otsuse 2009/906 sätete rikkumist, teine põhjenduse puudumist, kolmas võimu kuritarvitamist, neljas ilmset hindamisviga ja viies psühholoogilist ahistamist.

36      Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 21, jättis Üldkohus kohtuasja uueks arutamiseks saatmise järel tehtud kohtuotsuses tühistamishagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

37      Apellatsioonkaebuse kohta tehtud teises kohtuotsuses Euroopa Kohus esiteks tühistas kohtuasja uueks arutamiseks saatmise järel tehtud kohtuotsuse (vt resolutsiooni punkt 1). Teiseks saatis ta kohtuasja tagasi Üldkohtusse tühistamisnõude osas otsuse tegemiseks kolmanda kuni viienda väite kohta (vt resolutsiooni punkt 2). Euroopa Kohus märkis põhjenduseks (apellatsioonkaebuse kohta tehtud teine kohtuotsus, punktid 102–117) sisuliselt, et Üldkohus eiras võistlevuse põhimõtet, mis tuleneb nõuetest, mis on seotud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, kuna vastuste ja dokumentide üle, mille nõukogu esitas pärast kohtuistungit, ei toimunud Üldkohtu menetluses võistlevat arutelu ning need olid esimeses kohtuastmes esitatud kolmanda kuni viienda väite tagasilükkamisele viinud Üldkohtu põhjenduskäigus määravad.

38      Seoses sellega olgu märgitud, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61, mida kohaldatakse Üldkohtu suhtes põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel, on juhul, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja asi suunatakse tagasi Üldkohtusse, Euroopa Kohtu otsused õigusküsimustes siduvad. Pärast seda, kui Euroopa Kohus on otsuse tühistanud ning saatnud asja uueks arutamiseks Üldkohtusse, läheb kohtuasi kodukorra artikli 215 alusel vastavalt Euroopa Kohtu otsusele tagasi Üldkohtu menetlusse ning Üldkohus peab uuesti tegema otsuse hageja esitatud tühistamisväidete kohta, välja arvatud nende resolutsiooni osade kohta, mida Euroopa Kohus ei tühistanud, ning nende osade aluseks olnud põhjenduste kohta, kuna need on omandanud seadusjõu (vt 3. juuli 2018. aasta kohtuotsus Keramag Keramische Werke jt vs. komisjon, T‑379/10 RENV ja T‑381/10 RENV, ei avaldata, EU:T:2018:400, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Neil asjaoludel ja eelkõige arvestades apellatsioonkaebuse kohta tehtud teise kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 sõnastust, tuleb kõigepealt analüüsida tühistamisnõude kolmandat kuni viiendat väidet ning seejärel vajaduse korral kindlaks teha, kas vaidluse ese puudutab ka tühistamisnõude kahte esimest väidet, nagu väidab hageja vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele.

 Sisulised küsimused

40      Kolmanda väite põhjendamiseks märgib hageja sisuliselt, et tema üleviimise ja „madalamale ametikohale paigutamise“ otsust ei võetud vastu teenistuse huvides ning sellel ei olnud muud eesmärki peale psühholoogilise ahistamise ja solvamise. Ta kinnitab, et üleviimise ja madalamale ametikohale paigutamise menetlust kasutati seega muude eesmärkide saavutamiseks kui need, mis on ette nähtud õigusaktidega. Ta täpsustab sellega seoses, et Prosecutor’i kiire lähetamine Banja Lukasse ei olnud tegelikult vajalik, et kohe algatati menetlus tema asemel uue Senior Legal Advisor’i/Legal Counsel’i (varem Chief of Legal Office) leidmiseks Sarajevosse ning et tema Banja Lukasse üleviimise ajal oli jätkuvalt käimas konkurss Criminal Justice Expert’i ametikohale Banja Lukas. Ta lisab, et 7. aprilli 2010. aasta otsusega paigutati ta ka „madalamale ametikohale“, kuna EUPMi struktuuri ja täidetavaid ülesandeid arvestades olid Criminal Justice Expert’i ülesanded piirkondlikus büroos vähem tähtsad kui Senior Legal Advisor’i/Legal Counsel’i ülesanded EUPMi peakorteris. Ta väidab samuti, et üleviimine ja madalamale ametikohale paigutamine on kättemaks 17. märtsi 2010. aasta kirja saatmise eest. Viienda väite põhjendamiseks märgib hageja, et 7. aprilli 2010. aasta otsus võeti vastu selleks, et teda psühholoogiliselt ja tööalaselt ahistada, kuna teda mitte ainult ei viidud üle ilma õiguspärase aluseta, vaid ka paigutati madalamale ametikohale. Ta lisab, et tema üleviimisele ja madalamale ametikohale paigutamisele lisandus rida solvavaid akte, sealhulgas telefoni kasutamisele seatud piirangud, „väga agressiivne“ e-kiri, milles temalt nõuti oma büroo vabastamist, õigustamatud raskused seoses puhkuse saamisega või tema väljajätmine EUPMi põhitegevusest tema lähetuse ajal. Repliigis loetleb ta täiendavalt akte, mida ta peab ahistamiseks.

41      Nõukogu ei pea hageja argumente põhjendatuks. Ta märgib, et hageja kinnitus, et ta oli üleviimise tõttu paigutatud madalamale ametikohale, ei ole faktiliselt ega õiguslikult põhjendatud. Hageja üleviimisega Sarajevost Banja Lukasse aprillis 2010 ei muudetud tema teenistuslikku staatust ega tema töötasu ja hüvitiste maksmist. Nõukogu täpsustab, et hagejal ei olnud mingit õigust konkreetsele ametikohale missioonis ning ta ei esitanud üksikasjalikumat faktilist teavet, mis võimaldaks asuda seisukohale, et ta paigutati üleviimise tõttu madalamale ametikohale. Lisaks väidab nõukogu, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et üleviimisotsuse vastuvõtmise ainus või peamine eesmärk oli teda psühholoogiliselt ahistada ja solvata. Lisaks ei nõustu nõukogu sellega, et puudus objektiivne huvi, et Banja Lukas oleks Prosecutor, ning et üleviimine toimus ajal, kui valikumenetlus Criminal Justice Expert’i ametikoha täitmiseks oli veel pooleli. Ta väidab samuti, et Üldkohus ei ole pädev otsustama küsimuse üle, kas prokuröri määramine Banja Luka piirkondlikku büroosse vastas operatiivvajadusele. Nõukogu märgib, et ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et hagejat ahistati psühholoogiliselt.

42      Kõigepealt tuleb ühelt poolt märkida, et kuigi EUPMi pädevate asutuste võetud otsused, mis puudutavad kohapeal läbi viidava tegevuse sooritamiseks liikmesriikide ja liidu institutsioonide poolt missioonile lähetatud personali paigutamist, omavad ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) alla kuuluvat operatiivaspekti, on need ühtlasi oma laadilt personalihalduse aktid, sama moodi nagu kõik samalaadsed otsused, mille on vastu võtnud liidu institutsioonid oma pädevuse teostamise raames (apellatsioonkaebuse kohta tehtud esimene kohtuotsus, punkt 54).

43      Lisaks kuuluvad vaidlustatud otsused konteksti, milles liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus (apellatsioonkaebuse kohta tehtud esimene kohtuotsus, punkt 69).

44      Teiselt poolt tuleb märkida, et liidu avalikku teenistust käsitlevas kohtupraktikas on tunnustatud võimalust tugineda psühholoogilise ahistamise esinemisele, selleks et põhjendada tühistamisnõudeid, mis ei ole suunatud mitte end ahistamise ohvriks pidava isikkoosseisu liikme abitaotluse tagasilükkamise vastu, vaid administratsiooni muude otsuste vastu (vt selle kohta 24. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Menghi vs. ENISA, F‑2/09, EU:F:2010:12, punktid 67 ja 70–72). Kuna liidu institutsioonide lähetatud isikkoosseis, kelle seisundit reguleerivad Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad (edaspidi „personalieeskirjad“), ja liikmesriikide lähetatud isikkoosseis on „kohapeal“ oma ülesandeid täites allutatud samadele reeglitele (vt selle kohta apellatsioonkaebuse kohta tehtud esimene kohtuotsus, punkt 50), tuleb seda kohtupraktikat kohaldada analoogia alusel nõuetele, mis on esitatud EUPMi juhi otsuste vastu, millega otsustati liikmesriigi lähetatud isikkoosseisu liikme üleviimine.

45      Veel nähtub kohtupraktikast, et psühholoogilise ahistamise esinemist võib võtta arvesse ka siis, kui ahistamise põhjustaja on ühtlasi vaidlustatud otsusele alla kirjutanud isik, selleks et teha kindlaks, kas see otsus on tehtud isikkoosseisu liikmele kahju tekitamiseks ja seega võimu kuritarvitades. Mis puudutab psühholoogilise ahistamise väidet, mis on esitatud üleviimise otsuse vastu suunatud nõuete põhjendamiseks, siis võib kõnealuse otsuse puhul olla tegemist võimu kuritarvitamisega, kui otsus on vastu võetud isikkoosseisu liikme isiksuse, väärikuse või kehalise ja vaimse puutumatuse kahjustamiseks (vt analoogia alusel 24. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Menghi vs. ENISA, F‑2/09, EU:F:2010:12, punktid 71 ja 72).

46      Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et see, mida hageja esitab kui viiendat väidet psühholoogilise ahistamise kohta, on vähemalt osaliselt faktiline alus võimu kuritarvitamist käsitlevale kolmandale väitele, mille raames ta kinnitab, et EUPMi juht kuritarvitas võimu üksnes eesmärgil teda ahistada ja solvata.

47      Neil asjaoludel tuleb kolmandat ja viiendat väidet analüüsida koos.

48      Väljakujunenud kohtupraktika järgi viitab võimu kuritarvitamise mõiste asjaolule, et haldusasutus on kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui sellel, milleks see on talle antud. Otsus on tehtud võimu kuritarvitades üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja üheselt mõistetavate asjaolude alusel ilmneb, et otsusega püüti saavutada väidetust erinevaid eesmärke. Ei piisa üksnes sellest, kui huvitatud isik viitab oma väidete põhjenduseks teatud asjaoludele, vaid ta peab esitama ka piisavalt täpsed, objektiivsed ja kokkulangevad tõendid, mis nende väidete tõepärasust või vähemalt tõenäosust kinnitaksid; selliste tõendite puudumisel ei saa institutsiooni väidete sisulist õigsust kahtluse alla seada (vt 19. detsembri 2013. aasta kohtumäärus da Silva Tenreiro vs. komisjon, T‑32/13 P, EU:T:2013:721, punktid 31–33 ja seal viidatud kohtupraktika).

49      Olgu veel märgitud, et kohtupraktika on seisukohal, et liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus oma talituste töö korraldamisel sõltuvalt neile antud ülesannetest ning nende käsutuses olevate töötajate ametikohtadele määramisel nimetatud ülesannete täitmiseks, kuid seda siiski tingimusel, et esiteks lähtutakse teenistuse huvidest ja teiseks järgitakse ametikohtade võrdväärsuse põhimõtet (vt 25. juuli 2006. aasta kohtuotsus Fries Guggenheim vs. Cedefop, T‑373/04, EU:T:2006:224, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu peab Üldkohtu kontroll piirduma küsimusega, kas institutsioon on jäänud lubatud piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud (vt 25. juuli 2006. aasta kohtuotsus Fries Guggenheim vs. Cedefop, T‑373/04, EU:T:2006:224, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Kui otsus ei ole vastuolus teenistuse huvidega, ei saa tekkida ka võimu kuritarvitamise küsimust (vt 7. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Clotuche vs. komisjon, T‑339/03, EU:T:2007:36, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      7. aprilli 2010. aasta otsuses põhjendati hageja üleviimist alates 19. aprillist 2010 Senior Legal Advisor’i/Legal Counsel’i ametikohalt, millel ta töötas EUPMi peakorteris Sarajevos, Criminal Justice AdviserProsecutor’i ametikohale Banja Luka piirkondlikus büroos, „operatiivsete põhjustega“. Seda põhjendust täiendati 30. aprilli 2010. aasta otsuses, millest nähtub, et hageja üleviimise operatiivsed põhjused lähtusid vajadusest saada Banja Luka büroos prokuröri nõuandeid.

52      Seda põhjendust ja eespool esitatud põhimõtteid arvestades tuleb analüüsida, kas EUPMi juht kuritarvitas võimu, kui ta viis hageja EUPMis teisele ametikohale.

53      Hageja esitab sisuliselt kolm erinevat argumentide liini, mille eesmärk on tõendada, et vaidlustatud otsuste puhul on võimu kuritarvitatud. Esiteks ei lähtutud tema üleviimisel teenistuse huvidest, teiseks oli tema üleviimise eesmärk ahistamine ja kolmandaks oli tema üleviimine reaktsioon EUPMi juhtimise kriitikale ning oli seega karistuslik.

54      Kõigepealt tuleb analüüsida, kas hageja argumendid tema üleviimise karistusliku laadi kohta võimaldavad tuvastada võimu kuritarvitamise.

55      Seoses sellega olgu märgitud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtupraktika kohaselt on üleviimisotsuse puhul tegemist võimu kuritarvitamisega, kui otsus võeti vastu psühholoogilise ahistamise kontekstis ning üle viidud isiku isiksuse, väärikuse või kehalise ja vaimse puutumatuse kahjustamiseks. See kehtib ka juhul, kui üleviimine võrdub tegelikult hageja karistamisega EUPMi juhtimise kritiseerimise eest. Tõendatuse korral tähendaksid sellised asjaolud võimu kuritarvitamist, sest EUPMi juht on kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui sellel, milleks see on talle antud, ning lisaks ei saaks üleviimist pidada teenistuse huvides olevaks. Seega tuleb analüüsida, kas hageja üleviimisel olid määravaks vaidlustatud otsustes esitatud põhjused, mis puudutasid teenistuse huve, või võeti need otsused vastu selleks, et saavutada eesmärgid, mis erinevad esile toodud eesmärkidest ning on õigusvastased.

56      Käesoleval juhul tuleb märkida, et hageja üleviimise eesmärk, nimelt vajadus saada EUPMi Banja Luka piirkondlikus büroos prokuröri nõuandeid, vastas formaalselt EUPMi ülesandele, nagu see tuleneb otsuse 2009/906 artiklist 2, st Bosnia ja Hertsegoviina pädevate õiguskaitseasutuste toetamine organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastases võitluses. Samuti tuleb täpsustada, et Banja Luka ametikoht, kuhu hageja üle viidi (Criminal Justice AdviserProsecutor), ehk ametikoht ROBL-04, oli 7. aprilli 2010. aasta otsuse vastuvõtmise ajal vakantne nimetuse Criminal Justice Expert all ning vastavalt kandideerimiskutsele tuli see täita „niipea kui võimalik“. Pealegi ei ole vaidlustatud seda, et hageja kvalifikatsioon ja töökogemus vastavad sobiva kandidaadi profiilile. Lisaks nähtub hageja kandideerimisavaldusest Chief of Legal Office’i ametikohale selgelt, et hageja nõustus olema EUPMi teenistuses teisel ametikohal kui see, millele ta kandideeris, nagu väidab nõukogu.

57      Tuleb siiski tõdeda, et hageja esitatud tõendid ning toimikus olevad tõendid on piisavalt täpsed, objektiivsed ja ühtelangevad, et saaks järeldada, et on tõenäoline, et vaidlustatud otsused on tehtud muude asjaolude tõttu kui vajadus saada hageja teenuseid prokurörina Banja Lukas ja et EUPMi juht taotles tema üleviimisega muud eesmärki kui toetada Bosnia ja Hertsegoviina pädevaid õiguskaitseasutusi organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastases võitluses.

58      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et 17. märtsi 2010. aasta kirjas teavitasid nii hageja kui ka tema kolleeg A oma ülemusi EUPMi juhtimisel toime pandud väidetavatest rikkumistest. See kiri edastati 17. märtsil 2010 hageja vahetule ülemusele, st EUPMi poliitikaüksuse direktorile, mida nõukogu ei eita. Hageja assistent saatis 26. märtsil 2010 EUPMi juhi büroole nimekirja 17. märtsi 2010. aasta kirjas mainitud rikkumistest, soovides saavutada hageja, A ja EUPMi juhi kohtumist, mida nõukogu samuti ei eita. Seega võeti 7. aprilli 2010. aasta otsus vastu kõigest kolm nädalat pärast 17. märtsi 2010. aasta kirja saatmist hageja ülemusele ja 12 päeva pärast seda, kui EUPMi juhile oli edastatud rikkumiste nimekiri.

59      Teiseks tuleb märkida, et 7. aprilli 2010. aasta otsus võeti vastu enne hageja ja A 17. märtsi 2010. aasta kirjas tõstatatud küsimuste uurimist.

60      Kolmandaks nähtub toimikust, et hageja, A ja EUPMi juhi kohtumine määrati 14. aprillile 2010. Hageja sõnul seda kohtumist ei toimunud, mida nõukogu ei eita.

61      Neljandaks tuleb märkida, et EUPMi juht otsustas alles 22. aprillil 2010 algatada tema ja A kirjavahetuse tulemusel siseuurimise väidete kohta, mida viimane oli esitanud oma 5. ja 21. aprilli 2010. aasta kirjas. Selles kontekstis olgu täpsustatud, et EUPMi juht viitas selles otsuses, mille hageja lisas apellatsioonkaebuse kohta tehtud teise kohtuotsuse suhtes esitatud seisukohtadele, õigusosakonna (Legal Office) poolt edastatud nimekirjale. Mõistlik on asuda seisukohale, et ta pidas silmas nimekirja, mille hageja assistent oli edastanud 26. märtsil 2010 EUPMi juhataja büroole (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 58). Veel tuleb märkida, et EUPMi juht tuletas uurimise algatamise otsuses meelde oma 19. aprilli 2010. aasta kirja sõnastust, mille kohaselt A esitas 5. aprilli 2010. aasta e-kirjas EUPMi juhtkonna vastu tõsiseid ja põhjendamata süüdistusi. Lisaks nähtub sellest 19. aprilli 2010. aasta kirjast, mille nõukogu esitas vastuseks menetlust korraldavale meetmele, et A saadetud 5. aprilli 2010. aasta e-kiri ja asjaolu, et hageja kui A ülemus ei reageerinud sellele e-kirjale, kahjustasid taas tõsiselt õigusosakonna ning haldus- ja tugiosakonna suhteid.

62      Viiendaks tuleb märkida, et EUPMi juht kinnitas 30. aprilli 2010. aasta otsusega hageja üleviimist Banja Lukasse enne eespool punktis 61 nimetatud siseuurimise tulemuste selgumist ning et küsimuste kohta, mille hageja ja A tõstatasid 17. märtsi 2010. aasta kirjas, ei viidud läbi konkreetset uurimist.

63      Kuuendaks nähtub toimikust, et EUPMi juht lõpetas A lepingu 26. mai 2010. aasta kirjaga usalduse kaotuse tõttu. Sellega seoses tuleb täpsustada, et A esitatud kaebusega seoses tegi Ombudsman 4. juuni 2015. aasta otsuses järelduse, et esineb haldusomavoli. Ombudsman kritiseeris asjaolu, et A leping lõpetati kaheksa päeva pärast seda, kui viimane oli saatnud EUPMis toime pandud väidetavaid rikkumisi käsitleva kirja tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse direktorile, kes täitis oma ülesandeid EUPMi tsiviiloperatsioonide ülemana nõukogu peasekretariaadi raames. Ombudsman kritiseeris ka seda, et puudus varem kindlaks määratud raamistik rikkumisest teatamise menetlemiseks ja rikkumisest teatajate kaitse tagamiseks. Selles kontekstis kritiseeris ta asjaolu, et kõnealusel juhul viidi uurimine läbi üksikjuhtumipõhiselt.

64      Seitsmendaks ei võimalda toimikus olevad dokumendid järeldada, et 7. aprilli 2010. aasta otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud Criminal Justice Expert’i ametikoha täitmiseks algatatud valikumenetlus lõppenud ning et hageja üleviimise otsus tehti selle ametikoha täitmiseks sobivate kandidaatide puudumise kontekstis.

65      Nimelt nähtub dateerimata tabelist, mille nõukogu esitas pärast kohtuistungit, mis korraldati kohtuasja esimesele tagasisaatmisele järgnenud menetluses, et kahest Criminal Justice Expert’i ametikohale kandideerinud kandidaadist oli sobiv ainult üks kandidaat, kes oli Itaalia kodanik, kuid kes jäeti kõrvale põhjendusel, et teine kandidaat vastas nõutavale profiilile paremini. Sellest tabelist ei nähtu siiski, et oli olemas teine kandidaat, keda oleks võinud pidada kõnealuse ametikoha nõuetele vastavaks. Lisaks märgib nõukogu apellatsioonkaebuse kohta tehtud teise kohtuotsuse suhtes esitatud seisukohtades, et ükski valikumenetluses osalenud kandidaatidest ei vastanud asjaomase ametikoha nõuetele sama hästi kui hageja.

66      Peale selle on EUPMi erinevate konkursikutsete tulemusi käsitlevas EUPMi juhi 23. aprilli 2010. aasta aruandes EUPMi tsiviiloperatsioonide ülemale, mis on koostatud pärast 7. aprilli 2010. aasta otsust, piirdutud üksnes märkimisega, et kuut ametikohta ei olnud võimalik täita ja kolme ametikoha osas on tehtud pikendamise otsus või „muu operatiivne otsus“.

67      Neil asjaoludel ei saa vastupidi sellele, mida väidab nõukogu oma menetlusdokumentides, asuda seisukohale, et menetlust ei viidud lõpule sobivate kandidaatide puudumise tõttu. Tegelikult on toimikus sisalduvate tõendite põhjal usutavam asuda seisukohale, et menetlust ei viidud lõpule seetõttu, et kõnealusele ametikohale otsustati üle viia hageja.

68      Nõukogu viidatud asjaolud, nimelt et Criminal Justice Expert’i ametikoht ei olnud selle ametikoha kahe kandidaadi jaoks prioriteet ning nad valiti EUPMi teistele ametikohtadele vastavalt nende eelistustele, ei võimalda tõendada, et valikumenetlus selle ametikoha täitmiseks ei olnud 7. aprilli 2010. aasta otsuse vastuvõtmise ajal enam pooleli. Kuigi toimikus sisalduvate dokumentide põhjal ei saa eitada, et kahe kõnealuse kandidaadi jaoks ei olnud Criminal Justice Expert’i ametikoht esimene valik, ei ole tõendatud, et need kandidaadid võeti enne 7. aprilli 2010. aasta otsuse tegemist tööle teistele ametikohtadele, kuna puuduvad seda järeldust toetavad tõendid. Pealegi ei oleks Criminal Justice Expert’i ametikohale sobivaks tunnistatud kandidaadi isiklikud eelistused ühelgi juhul tohtinud olla määravad järeldamaks, et hageja üleviimise kuupäeval ei olnud sellele ametikohale sobivat kandidaati.

69      Lisaks möönis nõukogu kohtuistungil, et hageja Banja Lukasse üleviimise otsuse vastuvõtmise ajaks ei olnud lõppenud valikumenetlus Criminal Justice Expert’i ametikoha täitmiseks. Mis puudutab nõukogu väidet, et kandidaadid sellele ametikohale olid 7. aprillil 2010 juba teada, sest kandideerimistähtaeg oli 23. märts 2010, siis piisab tõdemisest, et toimikust ei nähtu, et EUPMi juhile oleks sellest teatatud enne 7. aprilli 2010. aasta otsuse tegemist.

70      Mõistagi võib esineda juhtumeid, kus teenistuja teisele ametikohale üleviimine osutub vajalikuks enne valikumenetluse tulemuse äraootamist. Nõukogu ei ole siiski esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista põhjusi, miks EUPMi juht käesoleval juhul nii toimis. Lisaks saadeti Criminal Justice Expert’i ametikohale kandideerimise kutse liikmesriikidele vaid natuke rohkem kui üks kuu enne kõnesoleva üleviimisotsuse kuupäeva, ehk 2. märtsil 2010, kusjuures kandideerimisavalduste esitamise tähtaeg oli 23. märts 2010. Pealegi ei nähtu toimikust, et valikumenetlus oleks tühistatud enne 7. aprilli 2010. aasta otsuse vastuvõtmist.

71      Seega oleks käesoleval juhul pidanud EUPMi juht ootama enne 7. aprilli 2010. aasta otsuse tegemist ära Criminal Justice Expert’i ametikoha täitmiseks algatatud valikumenetluse ametliku tulemuse.

72      Kaheksandaks, hageja väidet, et EUPMi juht tegi otsuse viia ta üle mis tahes teisele EUPMi ametikohale, kinnitab vähemalt kaudselt e-kirjade sisu, mida hageja vahetas EUPMi poliitikaüksuse direktoriga, kes oli tema ülemus, ja Banja Luka piirkondliku büroo juhatajaga. Nimelt nähtub nimetatud direktori vastusest hageja 7. aprilli 2010. aasta e-kirjale, et vabad ametikohad Bosnias ja Hertsegoviinas, millele üleviimine oli võimalik, olid Banja Lukas, Mostaris ja Tuzlas. Banja Luka piirkondliku büroo juhataja vastusest hageja 8. aprilli 2010. aasta e-kirjale nähtub veel, et ta ei palunud teise prokuröri saatmist ning tal ei olnud tungivat vajadust hageja järele Banja Lukas.

73      Üheksandaks tuleb tõdeda, et hageja viidi Banja Lukasse üle tema tahte vastaselt. Lisaks ei nähtu toimikust, et enne 7. aprilli 2010. aasta otsuse vastuvõtmist oleks talle antud võimalus oma seisukoha esitamiseks.

74      Kümnendaks, isegi kui hageja üleviimine Sarajevost Banja Lukasse ei muutnud tema teenistuslikku staatust ega tema töötasu ja hüvitisi, on siiski selge, et 7. aprillil 2010 otsustatud üleviimist, mis pidi ametlikult jõustuma alates 19. aprillist 2010 ja tegelikult jõustus alates 26. aprillist 2010 ning millega kaasnes ka täidetavate ülesannete muutumine, kusjuures üleviimisotsusele ei lisatud üksikasjalikke selgitusi, pidi hageja tajuma kui karistust.

75      See mulje pidi hagejale jääma seda enam, kuna üleviimist saab käsitada üleviimisena kõrgemalt ametikohalt madalamale. Vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, nähtub toimikust, et EUPMis oli mitme tasandi ametikohti, esiteks kõrgema tasandi ametikohad, mille ametinimetuses sisaldus sõna senior, nagu Senior Legal Advisor/Legal Counsel, Senior Criminal Justice Expert või Senior Economic Crime Expert, ja teiseks madalama taseme ja väiksema vastutusega ametikohad, nagu Criminal Justice Expert või Economic Crime Expert. Sellest järeldub, et hageja võis tõepoolest tajuda üleviimist Senior Legal Advisor’i/Legal Counsel’i ametikohalt, millel ta töötas EUPMi peakorteris Sarajevos ja millele asumist ta oli konkreetselt taotlenud ajal, kui ta täitis Criminal Justice Unit Adviser’i ülesandeid Sarajevos, Criminal Justice AdviserProsecutor’i ametikohale EUPMi Banja Luka piirkondlikus büroos kui üleviimist madalama tasandi ametikohale, mis pakkus talle tööalaselt vähem huvi, ning seetõttu kui karistust.

76      Siinkohal tuleb märkida, et juhul kui ametnik oleks juba enne personalieeskirjade artikli 22a jõustumist omal algatusel teatanud oma ülemusele talle teada olnud õigusvastasest tegevusest või rikkumisest personalieeskirjadest tulenevate kohustuste täitmisel, mis võisid kahjustada liidu finantshuve, oleks tal juba olnud õigus tema tööandjaks oleva institutsiooni kaitsele selle teavitamise tõttu talle osaks saada võiva kättemaksu eest, ning samuti õigus sellele, et institutsioon ei kohtle teda ebasoodsalt, tingimusel et ta tegutses heauskselt (4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Rodriguez Prieto vs. komisjon, T‑61/18, EU:T:2019:217, punkt 71). Teisiti ei saa olla sellise EUPMi isikkoosseisu liikmega nagu hageja, kelle suhtes kohaldatakse neid põhimõtteid mutatis mutandis (vt käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktika).

77      Seega võimaldavad eespool nimetatud asjaolud, nende ajaline järgnevus ja kontekst asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmise määravaks põhjuseks ei olnud teenistuse huvid, mis seisnevad vajaduses kasutada hagejat Banja Lukas Criminal Justice AdviserProsecutor’i ametikohal, vaid see, et hageja oli koos A‑ga teatanud väidetavatest rikkumistest EUPMi juhtimises. Järelikult tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsustega on võimu kuritarvitatud, kuna need on vastu võetud selleks, et saavutada eesmärgid, mis erinevad esile toodud eesmärkidest ning on õigusvastased, ning EUPMi juht kasutas oma pädevust seega muul eesmärgil kui see, milleks see talle anti.

78      Käesoleva kohtuotsuse punktis 77 toodud järeldust ei kummuta nõukogu mainitud asjaolu, et A saadetud kirjale järgnenud tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse direktori otsuse põhjal korraldatud uurimise käigus (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 63) ei tuvastatud rikkumisi. Nimelt ei mõjuta selle uurimise tulemus küsimust, kas hageja üleviimine oli seotud 17. märtsi 2010. aasta kirjaga ja oli karistuslik seetõttu, et ta oli teatanud väidetavatest rikkumistest EUPMi juhtimises. Lisaks ei ole nõukogu kunagi väitnud, et hageja ei tegutsenud heas usus, edastades nimetatud kirja oma ülemusele.

79      Lisaks, mis puudutab nõukogu väidet, et hageja avaldas, et ta on valmis olema EUPMi teenistuses muul ametikohal kui see, mida ta taotles Chief of Legal Office’i ametikohale kandideerides, siis piisab, kui märkida, et selline toimikust nähtuv avaldus ei saa õigustada üleviimist, mis otsustati EUPMis toime pandud väidetavatest rikkumistest teatamise kontekstis. Asjaolu, et hageja oleks võinud nõuda Itaalia ametiasutustelt lähetuse lõpetamist, ei saa samuti kinnitada üleviimise õiguspärasust. Lisaks asjaolule, et sellist võimalust saab kasutada alles pärast üleviimist, ei saa see muuta õiguspäraseks üleviimismeedet, mis on samastatav karistuse või isegi kuritarvitusega.

80      Ka nõukogu viidatud asjaolu, et Chief of Legal Office’i ametikohale, mida Sarajevos täitis hageja, anti alates 1. jaanuarist 2010 pärast EUPMi restruktureerimist uus nimetus Senior Legal Advisor/Legal Counsel, ei võimalda tuvastada, et tema teenused ei olnud enam vajalikud Sarajevos asuvas EUPMi peakorteris või et vaidlustatud otsused võeti vastu üksnes teenistuse huvides.

81      Lisaks, kuna nõukogu väidab sisuliselt, et väidetav suuline teabevahetus hageja ja EUPMi asejuhi vahel aprillis 2010, mida on mainitud hageja 17. veebruari 2020. aasta seisukohtades, on uus asjaolu ja seega vastuvõetamatu, siis piisab, kui märkida, et sellistele vestlustele on sisuliselt viidatud juba hagiavalduses.

82      Eeltoodut arvestades tuleb võimu kuritarvitamist käsitleva väitega nõustuda. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsused tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust hageja kolmanda ja viienda väite raames esitatud teiste etteheidete ega hageja ülejäänud väidete kohta.

 Kahju hüvitamise nõue

 Vastuvõetavus

83      Vastuvõetamatuse vastuväidet formaalselt esitamata väidab nõukogu vasturepliigis, et hageja ei taotlenud ega saanud luba laiendada oma hagi seoses 8000 euro suuruse hüvitisnõudega, mille hageja esitas esimest korda repliigis, et saada hüvitist varalise kahju eest, mis on talle väidetavalt tekitatud seetõttu, et tal ei olnud haiguspuhkuse tõttu võimalik saada lähetustoetust.

84      Seoses sellega olgu märgitud, et vastavalt kodukorra artikli 76 punktile e peab hageja märkima oma nõuded hagiavalduses. Seega võib põhimõtteliselt arvesse võtta üksnes kohtumenetluse aluseks olevas hagiavalduses nimetatud nõudeid ning hagi põhjendatuse uurimisel tuleb lähtuda üksnes nendest nõuetest, mis on toodud kohtumenetluse aluseks olevas hagiavalduses (24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Epsilon International vs. komisjon, T‑477/16, ei avaldata, EU:T:2018:714, punkt 45; vt selle kohta ka 8. juuli 1965. aasta kohtuotsus Krawczynski vs. komisjon, 83/63, EU:C:1965:70, punkt 785, ja 25. septembri 1979. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, 232/78, EU:C:1979:215, punkt 3).

85      Kodukorra artikli 84 lõige 1 lubab esitada uusi väiteid tingimusel, et need tuginevad õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kohtupraktikast tuleneb, et see tingimus kehtib a fortiori nõuete mis tahes muutmise suhtes ning et kui ei esine õiguslikke ega faktilisi asjaolusid, mis oleksid ilmnenud menetluse kirjalikus osas, saab arvesse võtta üksnes hagiavalduse nõudeid (13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Berliner Institut für Vergleichende Sozialforschung vs. komisjon, T‑73/08, ei avaldata, EU:T:2013:433, punkt 43, ja 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Epsilon International vs. komisjon, T‑477/16, ei avaldata, EU:T:2018:714, punkt 46).

86      Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastuvõetavaks tuleb tunnistada väide, millega täiendatakse varem hagiavalduses otseselt või kaudselt esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega tihe seos (vt 8. novembri 2018. aasta kohtuotsus „Pro NGO!“ vs. komisjon, T‑454/17, EU:T:2018:755, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Käesoleval juhul on tõsi, nagu väidab nõukogu, et kõnealust kahju hüvitamise nõuet ei esitatud hagiavalduses. Hagejale väidetavalt tekitatud varaline kahju asetub siiski faktilisse konteksti, mis tekkis pärast hagi esitamist 16. juunil 2010, ning on hageja sõnul seotud psühholoogilise ahistamisega, mida hagejal tuli EUPMis väidetavalt taluda ja mida on kirjeldatud hagiavalduses. Esiteks viitab hageja arstitõenditele, mis on hagi esitamise kuupäevast hilisemad, et tõendada, et ta oli haiguspuhkusel alates augustist 2010 kuni tema lähetuse lõpuni EUPMi juures, ning et see haiguspuhkus oli tingitud talle väidetavalt osaks saanud ahistamise episoodidest. Teiseks tugineb ta veebruari ja märtsi 2011. aasta kirjadele, et tõendada, et ta ei saanud 2010. aasta eest ühte osa lähetustoetusest, sest ta puudus haiguspuhkuse tõttu töölt. Need asjaolud ilmnesid kohtuasjas T‑271/10 menetluse kirjaliku osa käigus hagiavalduse esitamise ja repliigi vahelisel ajal ning hageja viitas neile repliigis, milles esitati ka kõnealune kahju hüvitamise nõue.

88      Seetõttu oleks korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia põhimõttega vastuolus, kui hagejat kohustataks esitama uut hagi seoses nõudega hüvitada varaline kahju, mida tema väidetava psühholoogilise ahistamisega talle väidetavalt tekitati. Järelikult on see nõue vastuvõetav.

89      Lisaks, kuna nõukogu väidab, et teatud asjaolud, mida hageja mainib apellatsioonkaebuse kohta tehtud teise kohtuotsuse suhtes esitatud seisukohtades, on uued ja seega vastuvõetamatud, siis tuleb märkida, et nõukogu viidatud punktis esitab hageja sisuliselt argumendi, mis põhineb Itaalia kohtu 21. jaanuari 2020. aasta määrusel, ja püüab tõendada mittevaralist kahju, mida on vaidlustatud otsustega tema ametialasele mainele sisuliselt tekitatud. Selleks esitab ta kõnealuse kohtumääruse, millega määrati pärast tema kaebuse esitamist menetluse jätkamine aprillis 2011 avaldatud artikli autori suhtes. Ta esitab ka nimetatud artikli, mis tema sõnul käsitleb käesoleva kohtuasja faktilisi asjaolusid ja on tema suhtes laimav.

90      Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 kohaselt võivad kohtuasja pooled erandkorras esitada tõendeid või taotluse nende kogumiseks enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata, tingimusel et nende hiline esitamine on õigustatud. Need põhimõtted on kohaldatavad käesolevas menetluses pärast tühistamist ja tagasisaatmist, kuna see kujutab endast hagiavalduse esitamisest alanud sama vaidluse osalist pikendust (vt selle kohta 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Kakol vs. komisjon, T‑641/16 RENV ja T‑137/17, ei avaldata, EU:T:2018:958, punkt 70).

91      Käesoleval juhul on selge, et kohtumäärust, mille hageja esitas oma 17. veebruari 2020. aasta seisukohtade lisas, ei saanud varem esitada, kuna see määrus on tehtud jaanuaris 2020. Kuna see kohtumäärus on hiljutine, on selle esitamine järelikult vastuvõetav (vt selle kohta 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Verein Deutsche Sprache vs. komisjon, T‑468/16, ei avaldata, EU:T:2018:207, punkt 20).

92      Mis puudutab seevastu aprillis 2011 avaldatud artiklit, siis ei viita hageja konkreetsetele asjaoludele, mis õigustaksid selle esitamist apellatsioonkaebuse kohta tehtud teise kohtuotsuse suhtes esitatud seisukohtade lisas, st mitu aastat pärast nimetatud artikli avaldamist. Neil asjaoludel tuleb see tõend tunnistada vastuvõetamatuks.

 Sisulised küsimused

93      Hageja väidab, et EUPMi õigusvastane tegevus tekitas talle kahju. Esiteks kandis ta mittevaralist kahju seetõttu, et üleviimine ja madalamale ametikohale paigutamine kahjustas tema tervist, puutumatust, väärikust ja ametialast mainet. Teiseks kandis ta mittevaralist kahju EUPMis toimunud ahistamise tõttu. Sellega seoses viitab ta tema tervisele tekitatud kahjule. Ta leiab, et kahjuhüvitise summat tuleb hinnata ex aequo et bono ning see on 30 000 eurot. Ta täpsustab, et kahju hüvitamine on ainus viis, kuidas vaidlustatud otsuste õigusvastasus heastada. Lisaks palub ta repliigis hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et haiguspuhkuse tõttu ei saanud ta lähetustoetust. Selle kahju suurus on 8000 eurot.

94      Nõukogu märgib, et hagiavalduses ei ole esitatud ühtegi faktilist asjaolu hageja puutumatusele tekitatud kahju olemasolu kohta. Mis puudutab hageja tervisele tekitatud kahju, siis märgib nõukogu, et hageja ei ole tõendanud, et üleviimise ja tema tervisliku seisundi vahel oli põhjuslik seos. Nõukogu lisab, et hageja esitas repliigis uusi asjaolusid, mis põhinevad pärast tema üleviimist toimunud sündmustel ning neid ei saa seega kasutada selleks, et tõendada vajalikku põhjuslikku seost vaidlustatud otsustega. Kahju hüvitamise nõude kohta summas 8000 eurot väidab ta, et hageja ei ole tõendanud otsest ja kindlat põhjuslikku seost viidatud kahju ja üleviimisotsuse vahel. Ta lisab, et lähetushüvitiste summa ei muutunud hageja üleviimisega Banja Lukasse. Lisaks vaidleb ta vastu sellele, et vaidlustatud otsuste võimaliku tühistamise soovitava toime puudumine tooks kaasa õiguse täiendavale kahjuhüvitisele.

95      Kõigepealt olgu märgitud, et hageja kahjuhüvitisnõue põhineb liidu lepinguvälisel vastutusel, mis tuleneb tema organite väidetavast õigusvastasest tegevusest.

96      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos akti vastuvõtjale pandud kohustuse rikkumise ja kannatanutele tekkinud kahju vahel (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

97      Mis puudutab käesolevas asjas esimesena hageja nõuet hüvitada tema üleviimisega tekitatud mittevaraline kahju, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on juhul, kui kahju hüvitamise nõuded põhinevad tühistatud akti õigusvastasusel, Üldkohtu poolt akti tühistamine iseenesest adekvaatne ja põhimõtteliselt piisav hüvitis kogu mittevaralise kahju eest, mis hagejale võis olla tekitatud (vt 18. septembri 2015. aasta kohtuotsus Wahlström vs. Frontex, T‑653/13 P, EU:T:2015:652, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Siiski on otsustatud, et kui akti tühistamisel soovitav toime täiesti puudub, ei saa see iseenesest olla adekvaatne ja piisav hüvitis tühistatud aktiga tekitatud kogu mittevaralise kahju eest (18. septembri 2015. aasta kohtuotsus Wahlström vs. Frontex, T‑653/13 P, EU:T:2015:652, punkt 83).

99      Kuna käesoleval juhul lõppes hageja lähetus 2010. aasta lõpus ja EUPMi mandaat lõppes 2012. aastal, puuduks vaidlustatud otsuste tühistamisel soovitav toime täiesti ning see ei oleks adekvaatne ja piisav hüvitis hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest.

100    Seega tuleb kindlaks teha, kas vaidlustatud otsuste õigusvastasus, nagu see on tuvastatud eespool punktides 48–82, kujutab endast isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist ja kas hageja on tõendanud selle õigusvastasusega seotud kahju olemasolu.

101    Mis puudutab õigusvastase tegevusega seotud tingimust, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et õigusakti õigusvastasuse tuvastamisest, olgu see õigusvastasus kui tahes kahetsusväärne, ei piisa selleks, et asuda seisukohale, et institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasusega seonduv liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus on täidetud (vt 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Selle tingimuse kohaselt peab tegemist olema isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega. Niisugune rikkumine on aset leidnud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, ning selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning selle kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm liidu ametiasutusele annab (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

102    Käesoleval juhul on tõendatud, et vaidlustatud otsustes on võimu kuritarvitatud, kuna need on vastu võetud selleks, et saavutada eesmärgid, mis erinevad esile toodud eesmärkidest ning on õigusvastased, st hageja karistamiseks selle eest, et ta koos oma kolleegiga teatas väidetavatest rikkumistest EUPMi juhtimises.

103    Sellist õigusnormi rikkumist, mis on toime pandud kontekstis, milles liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus ja Üldkohtu teostatav kontroll on piiratud (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 43 ja 49), tuleb pidada eriti raskeks rikkumiseks ja see kujutab endast piisavalt selget rikkumist, mis toob kaasa liidu vastutuse.

104    Igal juhul piisab käesoleval juhul õigusvastasuse tuvastamisest, et pidada täidetuks esimest kolmest tingimusest, mis on vajalikud selleks, et tekiks liidu vastutus liikmesriigi lähetatud isikkoosseisu liikmele tekitatud kahju eest.

105    Nimelt kohaldatakse ELTL artikli 270 ning personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel alustatud avaliku teenistuse kohtuvaidlustele, sealhulgas ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamise vaidlustele, konkreetseid erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu kohaselt liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest. Eelkõige personalieeskirjadest tuleneb, et erinevalt mis tahes muust üksikisikust on liidu ametnik või teenistuja seotud institutsiooni või organiga, olles viimasest sõltuvuses töösuhte kaudu, mis hõlmab spetsiifilist vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni kohustuses hoolitseda asjaomase isiku eest (vt 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, T‑143/09 P, EU:T:2010:531, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et ainuüksi õigusvastasuse tuvastamisest piisab, et oleks täidetud esimene kolmest tingimusest, mida on vaja selleks, et tekiks liidu vastutus kahju eest, mis on tema ametnikele ja teenistujatele liidu avaliku teenistuse õiguse rikkumisega tekitatud (12. juuli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Q, T‑80/09 P, EU:T:2011:347, punkt 45). Eespool punktis 44 esitatud põhjustel on need põhimõtted mutatis mutandis kohaldatavad sellises olukorras, nagu on kõne all käesolevas asjas.

106    Järelikult tuleb teiseks kontrollida, kas tuvastatud rikkumised tekitasid hagejale tegeliku ja kindla mittevaralise kahju, veendudes samal ajal, et see kahju on nende rikkumiste otsene tagajärg (vt selle kohta 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega tuleb täpsustada, et kuigi tõendite esitamist ei käsitata tingimata mittevaralise kahju tekkimise tunnustamise eeldusena, peab hageja tõendama vähemalt seda, et asjaomasele institutsioonile ette heidetav tegevus oli oma laadilt selline, et see põhjustas talle kahju (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, C‑481/07 P, ei avaldata, EU:C:2009:461, punkt 38).

107    Hageja väidab, et ta kandis mittevaralist kahju seetõttu, et üleviimine kahjustas tema tervist, puutumatust, väärikust ja ametialast mainet. Ta viitab ka ebaõigluse tundele ja ärevusele, mida tekitab see, et oma õiguste tunnustamise saavutamiseks on tal vaja kohtusse pöörduda. Lisaks tuletab ta meelde, et tema üleviimine ja madalamale ametikohale paigutamine tulenesid otseselt sellest, et ta teatas väidetavatest rikkumistest EUPMis.

108    Selle kohta olgu märgitud, et kõrgemalt ametikohalt madalamale üleviimine, mis leidis aset väidetavatest rikkumistest teatamise kontekstis ja tunnistati õigusvastaseks põhjusel, et selle puhul on tegemist võimu kuritarvitamisega, võib panna asjaomase isiku muu hulgas tajuma rünnet tema puutumatusele ja väärikusele ning ebaõiglust ja ärevust, mille tõttu tekib mittevaraline kahju, mis toob kaasa hüvitise maksmise. Sellisel kahjul on ka otsene seos vaidlustatud otsuste õigusvastasusega ning see õigusvastasus on sellise kahju tekkimise määrav põhjus. Lisaks kinnitab seda järeldust hageja esitatud 23. augusti 2010. aasta arstitõend, millest nähtub muu hulgas, et tema üleviimine ja sellega seotud asjaolud mõjutasid tema vaimset tervist.

109    Seega tuleb käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades asuda seisukohale, et ex aequo et bono hinnatuna 30 000 euro suurune summa kujutab endast sobivat hüvitist mittevaralise kahju eest, mis hagejale tekitati vaidlustatud otsustega tema üleviimise tõttu Banja Lukasse.

110    Teisena, mis puudutab hageja nõuet hüvitada psühholoogilise ahistamisega tekitatud mittevaraline kahju, siis viitab ta lisaks vaidlustatud otsustes ette nähtud üleviimisele ja madalamale ametikohale paigutamisele ka muudele aktidele, mis on nendest otsustest varasemad või hilisemad. Hageja toob tõenditena esile vaidlustatud otsustele eelnenud ahistamise konteksti ja lähetuse ajal tema väljajätmise EUPMi põhitegevusest ning hilisemate tõenditena telefoni kasutamise piirangud EUPMi peakorteris, väga agressiivse e-kirja, milles temalt nõuti oma büroo vabastamist, ja õigustamatud raskused seoses puhkuse saamisega. Repliigis loetleb ta täiendavalt akte, mida ta peab ahistamiseks, nagu ühe töölähetuse osaline tühistamine, saadaoleva puhkuse vähendamine, tema väljajätmine soolise võrdõiguslikkuse koordineerimisnõukogust ning vahekohtu esimehe ametikohustuste pikendamata jätmine.

111    Eeldusel, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmist võib kvalifitseerida psühholoogiliseks ahistamiseks, piisab tõdemisest, et hageja õigust saada sobivat hüvitist kogu mittevaralise kahju eest, mis talle tekitati tema üleviimise tõttu Banja Lukasse vaidlustatud otsustega, on juba tunnustatud (vt eespool punktid 97‑109). Seejuures võeti arvesse ka nende otsuste negatiivset mõju hageja vaimsele tervisele. Muud asjaolud, millele hageja viitab, ei võimalda esitatud tõendite põhjal tuvastada, et vaidlustatud otsused oleksid osa ridamisi toimunud ahistamisjuhtudest. Neil asjaoludel ei saa hageja kasuks mõista välja täiendavat hüvitist tema psühholoogilise ahistamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest.

112    Kolmandana, mis puudutab nõuet hüvitada 8000 euro suurune varaline kahju, mis hagejale väidetavalt tekkis seetõttu, et psühholoogilisest ahistamisest tingitud haiguspuhkuse tõttu ei olnud tal võimalik saada lähetustoetust, siis tuleb tõdeda, et sel alusel ei saa tekkida nõukogu lepinguvälist vastutust.

113    Nimelt ei ole hageja esitatud argumendid piisavalt täpsed ja selged, et saaks tuvastada, et käesolevas asjas on täidetud lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused. Täpsemalt, hageja esitatud tõendid ei võimalda tuvastada põhjusliku seose olemasolu tema väidetava psühholoogilise ahistamise ja terviseprobleemide vahel, mille tõttu ta oli haiguspuhkusel ajavahemikul, mil ta ei saanud lähetustoetust. Hageja viidatud arstitõendiga seoses tuleb tõdeda, et kuigi sellest nähtub hageja „depressiivne häire“, mille põhjustas psühholoogiline ahistamine töökohal, ei võimalda see siiski tuvastada, et see häire oleks tingitud psühholoogilisest ahistamisest, kuna seda, et niisugune ahistamine on aset leidnud, sai tõendi andja paratamatult järeldada ainult hageja kirjeldusest EUPMi töötingimuste kohta (vt selle kohta 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus CQ vs. parlament, F‑12/13, EU:F:2014:214, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika). Nagu on juba tõdetud eespool punktis 111, ei ole hageja tõendanud selliste asjaolude esinemist, millest nähtuks psühholoogilise ahistamise kontekst. Lisaks märgib hageja, et ta keeldus allkirjastamast avaldust lähetuse ajal teenistuse katkematuse kohta, loobudes nii lähetustoetusest, ega tõendanud, et ta ei saanud kõnealust toetust haiguspuhkuse ajal.

114    Kõigest eeltoodust tuleneb, et kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada osas, milles see puudutab vaidlustatud otsustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, ning jätta ülejäänud osas rahuldamata.

 Menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlused

115    Hageja taotles menetlust korraldavate meetmete võtmist Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 64 alusel. Nendes taotlustes palus hageja esitada EUPMi tsiviiloperatsioonide ülema poolt Itaalia ametiasutustele väidetavalt saadetud kirja, mis puudutas tema põhjendamatut puudumist EUPMist, ning dokumendid novembris 2009 kehtinud EUPMi vaktsineerimispoliitika kohta.

116    Kuna need taotlused ei sisalda mingit teavet, mis võimaldaks hinnata nende vajalikkust käesoleva vaidluse lahendamiseks, tuleb need jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

117    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 219 otsustab Üldkohus pärast tühistamist ja tagasisaatmist tehtud lahendites nii tema menetluse kui ka Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle. Kuna apellatsioonkaebuse kohta tehtud teises kohtuotsuses tühistas Euroopa Kohus kohtuasja uueks arutamiseks saatmise järel tehtud kohtuotsuse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks, siis peab Üldkohus käesolevas kohtuotsuses otsustama kõigi kohtukulude üle, mis on seotud tema menetlustega, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse ja esimesele tagasisaatmisele järgnenud menetlusega, ning kohtuasjade C‑455/14 P ja C‑413/18 P apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle.

118    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

119    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Kodukorra artikli 135 lõikes 1 on ette nähtud, et kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest või ei mõista temalt üldse kohtukulusid välja.

120    Võttes arvesse kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid ja eelkõige seda, et nõukogu on pärast mitut kohtuastet kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb nõukogult välja mõista hageja kohtukulud ja jätta nõukogu kanda tema enda kohtukulud, mis on seotud käesoleva menetluse ning menetlustega kohtuasjades T‑271/10, T‑271/10 R, T‑271/10 RENV, C‑455/14 P ja C‑413/18 P. Mis puudutab hageja nõuet mõista lisaks kohtukuludele välja 8% suurune intress, siis piisab tõdemisest, et see nõue on enneaegne ja seda saab uuesti esitamise korral käsitleda alles kohtukulude jaotamise menetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPM) Bosnias ja Hertsegoviinas personalijuhi allkirjastatud 7. aprilli 2010. aasta otsus viia hageja üle Banja Luka (Bosnia ja Hertsegoviina) piirkondlikku büroosse Criminal Justice Adviser – Prosecutor’i ametikohale ning 30. aprilli 2010. aasta otsus, millele on alla kirjutanud EUPMi juht, kelle ametikoht on ette nähtud nõukogu 8. detsembri 2009. aasta otsuse 2009/906/ÜVJP EUPMi kohta Bosnias ja Hertsegoviinas artiklis 6, ja milles on täpsustatud tema üleviimise operatiivne põhjus.

2.      Mõista Euroopa Liidu Nõukogult H kasuks välja hüvitis 30 000eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja H kohtukulud käesolevas kohtuasjas ning kohtuasjades T271/10, T271/10 R, T271/10 RENV, C455/14 P ja C413/18 P.

Collins

Kreuschitz

Csehi

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. novembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.