AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

22. mai 2007

Kohtuasi F-97/06

Adelaida López Teruel

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee kokkukutsumise taotluse rahuldamata jätmine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles A. López Teruel nõuab, et tühistataks Siseturu Ühtlustamise Ameti 6. oktoobri 2005. aasta otsus, millega keelduti rahuldamast hageja taotlust kutsuda kokku töövõimetuskomitee vastavalt personalieeskirjade artiklile 78.

Otsus:      Tühistada 6. oktoobri 2005. aasta otsus, millega Siseturu Ühtlustamise Amet jättis rahuldamata hageja taotluse töövõimetuskomisjoni kokkukutsumiseks. Mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuse tuvastamise menetluse algatamine – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõige 4 ja artikli 78 esimene lõik; lisa VIII, artikkel 13)

2.      Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuse tuvastamise menetluse algatamine – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikli 59 lõige 1 ja artikli 78 esimene lõik 1; lisa VIII, artikkel 13)

1.      Ametniku õigus invaliidustoetusele, mille tagavad personalieeskirjade artikli 78 esimene lõik ja VIII lisa artikli 13 lõige 1 ja mis on võimalik saada üksnes töövõimetuse tuvastamise menetluse tulemusena, hõlmab ametniku jaoks vaikimisi, aga tingimata õigust selle menetluse alustamisele, kui ta vastab eespool viidatud sätetes ette nähtud tingimustele. Need sätted ei jäta ametisse nimetavale asutusele kaalutlusõigust ega ka lihtsalt pädevust otsustada, kas alustada töövõimetuse tuvastamise menetlust või mitte; neist tuleneb mainitud asutusele n‑ö seotud pädevus, mis tähendab, et pädeval asutusel tuleb alustada töövõimetuse tuvastamise menetlust niipea, kui ta tuvastab, et nendes sätetes ette nähtud tingimused on täidetud. Selle tunnistamine, et asja töövõimetuskomiteele suunamise üle võib kõigil juhtudel otsustada üksnes administratsioon, oleks vastuolus personalieeskirjade artikliga 78, sest selliste töövõimetuskomitee poole pöördumise tingimuste tagajärjel võetaks ametnikule antud õiguselt selle tõhusus. Ametisse nimetav asutus saab töövõimetuse tuvastamise menetluse alustamisest põhjendatult keelduda vaid juhul, kui mõni nõutud tingimustest ei ole täidetud. Ametnikul, kelle töövõimetuse aste ei nõua ametikohustuste täitmise lõpetamist, samuti ametnikul, kellele on eelnevalt määratud vanaduspension või kes on ametist lahkunud, ei ole õigust nõuda töövõimetuse tuvastamise menetluse alustamist.

Personalieeskirjade artikli 59 lõige 4, mille järgi ametisse nimetav asutus või ametiisik võib töövõimetuskomiteele suunata iga ametniku asja, kes on kolme aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud kokku rohkem kui 12 kuud, ja milles osutatud juhul on töövõimetuskomitee poole pöördumine pelk võimalus, ei ole kohaldatav olukorras, kus ametnik taotleb administratsioonilt töövõimetuskomitee kokkukutsumist. Selles sättes on konkreetselt silmas peetud olukorda, kus töövõimetuse tuvastamise menetlust alustatakse administratsiooni algatusel. Just seetõttu on ametisse nimetaval asutusel õigus alustada töövõimetuse tuvastamise menetlust omal algatusel vaid siis, kui ametniku haiguspuhkuse tõttu töölt eemal viibitud ajavahemikud kokku ületavad teatava limiidi: taoline ajaline tingimus tagab ametnikule selle, et tema käsutuses on mõistlik aeg taastumiseks ja uuesti oma tööülesannete täitmisega harjumiseks, enne kui talle määratakse töövõimetus. Sellest järeldub, et ametisse nimetav asutus ei või keelduda huvitatud isiku taotluse alusel töövõimetuse tuvastamise menetlust alustamast põhjusel, et selle isiku haiguspuhkusel viibitud aeg kokku ei moodusta nõutud 12 kuud ning et seega ei ole tema puhul täidetud personalieeskirjade artikli 59 lõikes 4 ette nähtud tähtaja tingimus, sest sellele tähtaja tingimusele ei saa tugineda personalieeskirjade artikli 78 alusel esitatud taotluse puhul.

(vt punktid 48–53 ja 56)

Viited:

Euroopa Kohus: 17 mai 1984, kohtuasi 12/83: Bähr vs. komisjon (EKL 1984, lk 2155, punktid 12 ja 13); 13. jaanuar 2005, kohtuasi C‑181/03 P: Nardone vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑199, punkt 39).

Esimese Astme Kohus: 16 juuni 2000, kohtuasi T‑84/98: C vs. nõukogu (EKL AT 2000 lk I‑A‑113 ja II‑497, punkt 68); 21. oktoober 2003, kohtuasi T‑302/01: Birkhoff vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑245 ja II‑1185, punkt 38).

Avaliku Teenistuse Kohus: 16. jaanuar 2007, kohtuasi F‑119/05: Gesner vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 33).

2.      Personalieeskirjade artikli 59 lõige 1, mis käsitleb haiguspuhkust ja artikli 78 esimene lõik, mis reguleerib invaliidsustoetust, näevad eri eesmärkidel ette kaks teineteisest sõltumatut menetlust. Personalieeskirjade VIII lisa artikli 13 ühemõttelistest sätetest, mis kehtestavad personalieeskirjade artikli 78 järgi tingimused, mille täidetuse korral on ametnikul õigus invaliiduspensionile, tuleneb siiski, et töövõimetuse tuvastamise menetlust võib alustada üksnes sellise ametniku osas, kel tuleb lõpetada oma ametikohustuste täitmine, sest nende jätkuv täitmine on tema töövõimetuse astme tõttu võimatu. Sellest järeldub, et ametnikul, kelle tervislik seisund ei takista ametikohustuste täitmist, puudub ilmselgelt õigus taotleda invaliidsuspensioni saamist.

Just eeltoodu tõttu ja vaatamata sellele, et personalieeskirjade artikli 59 lõikes 1 ja artikli 78 esimeses lõigus ette nähtud menetlused on teineteisest sõltumatud, võib administratsioon, tuginedes vahekohtumenetluse tulemusele, mille järgi ametnik on võimeline oma ametikohustusi täitma, keelduda sellest, et töövõimetuskomitee vaatab ametniku läbi, kui patoloogia, mille tõttu ametnik soovib töövõimetuskomitee poole pöörduda, on sama, mille osas teostas läbivaatuse arstist vahekohtunik. Samuti võib administratsioon niisuguse tulemuse alusel põhjendatult keelduda töövõimetuskomitee kokkukutsumisest, kui ametniku taotlus on ebamõistlik ja eelkõige juhul, kui selles soovitakse üksnes vaidlustada arstliku vahekohtumenetluse tulemused, ehkki ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, või esitada väiteid uue patoloogia tekkimise kohta, seda põhjendamata.

(vt punktid 59–61)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. juuli 1975, liidetud kohtuasjad 42/74 ja 62/74: Vellozzi vs. komisjon (EKL 1975, lk 871, punktid 25–27); eespool viidatud kohtuotsus Bähr vs. komisjon, punkt 12; eespool viidatud kohtuotsus Nardone vs. komisjon, punkt 39.