Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti 23. mail 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 16. märtsi 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-281/21: Nowhere versus EUIPO
(kohtuasi C-337/22)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (esindajad: D. Hanf, D. Gája, V. Ruzek ja E. Markakis)
Teine menetlusosaline: Nowhere Co. Ltd
Apellandi nõuded
Appelant palub Euroopa Kohtul:
tühistada kohtuasjas T-281/21 tehtud otsus tervikuna;
jätta tervikuna rahuldamata esimeses kohtuastmes esitatud hagi teise apellatsioonikoja otsuse peale asjas R 2474/2017-2;
jätta kohtumenetluse kulud ja EUIPO apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud esimese kohtuastme menetluses hageja kanda.
Väited ja peamised argumendid
EUIPO põhjendab oma apellatsioonikaebust üheainsa väitega, et edasikaevatud otsuses on rikutud määruse 207/20091 artikli 8 lõiget 4, kuna selles asuti seisukohale, et apellatsioonikoda oleks pidanud võtma arvesse vastulause toetuseks esitatud Ühendkuningriigi varasemat registreerimata kaubamärki hoolimata sellest, et apellatsioonikojale edasi kaevatud otsus tehti ajal, mil Ühendkuningriik ei olnud enam Euroopa Liidu liige ning väljaastumislepingus2 ette nähtud üleminekuperiood oli lõppenud. See tõstatab küsimuse, mis on liidu ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline.
Üldkohus asus ebaõigesti seisukohale, et ainus asjakohane ajahetk, mille seisuga tuleb vastulauset hinnata, on ELi kaubamärgi taotluse esitamise aeg, millega ta
ajas segi ühelt poolt selle kindlaks tegemise, mis on kõnealusele asjale ratione temporis kohaldamise kuuluv õigus, ja teiselt poolt materiaalõigust puudutava küsimuse selle kohta, kas varasem kaubamärk peab olema kehtiv ajal, mil EUIPO teeb vastulause kohta lõpliku otsuse,
tugines omal algatusel enda ebaõigele varasemale kohtupraktikale, mis igal juhul ei ole käesolevale asjale kohaldatav,
tegi ebaõige õigusliku järelduse sellest, et väljaastumislepingus puuduvad sätted ELi kaubamärgi taotluste suhtes enne üleminekuperioodi lõppu esitatud vastulausete kohta,
eiras Euroopa Kohtu praktikat seoses erinevustega kaubamärgi rikkumise menetluse ning haldus- või registreerimismenetluse vahel ja asudes seetõttu ekslikule seisukohale, et
vaidlustatud ELi kaubamärk ja varasemad Ühendkuningriigi kaubamärgid vastanduvad ajavahemikul, mis jääb vaidlustatud ELi kaubamärgi taotluse esitamise ja üleminekuperioodi lõpu vahele;
hagejal esimeses kohtuastmes oli pärast üleminekuperioodi lõppu põhjendatud huvi vastulause edukuse suhtes.
jättis arvesse võtmata seadusandja tahte ja intellektuaalomandi õiguste territoriaalsuse põhimõtte, asudes seisukohale, et võimalik ELi kaubamärgi taotluse muutmine riigisisese kaubamärgi taotluseks annaks tulemuseks ELi kaubamärgist tuleneva kaitse samasuguse ulatuse, juhul kui see registreerimine viiakse läbi, mis ei mõjuta
esimeses kohtuastmes hageja huvi vastulause edukuse suhtes;
ELi kaubamärgi ja varasemate Ühendkuningriigi kaubamärkide vastandumise esinemist,
jättis piisavalt omistamata kaalu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 sõnastusele – grammatikale ja sõnastusele –, määruse nr 2868/951 eeskirja 19 lõike 2 punkti d ja eeskirja 20 lõike 1 kontekstile seoses varasemate kaubamärkide ulatuse kindlakstegemisega, määruse nr 207/2009 artikli 42 kontekstile seoses kaitseks esitatud tähiste kasutamise kohta esitatud tõenditega, ja eelkõige määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 eesmärgile ja vastulause menetluse põhieesmärgile, milleks on kaitsta varasemate õiguste omajate huve säilitada nende õiguste peamine ülesanne vastandumise korral hilisemate ELi kaubamärkidega, kui hilisem kaubamärk registreeritakse.
____________
1 Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1).
1 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping 2019/C 384 I/01 (ELT 2019, C 384I, lk 1).
1 Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189).