EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
22. detsember 2008(*)
Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Artikkel 54 – Ne bis in idem põhimõte – Kohaldamisala – Mõiste „lõplik kohtuotsus” – Otsus, millega politseiasutus määrab kriminaalmenetluse peatamise – Otsus, millega ei lõpetata kriminaalasja ja millel ei ole siseriikliku õiguse alusel ne bis in idem mõju
Kohtuasjas C‑491/07,
mille ese on EL artikli 35 alusel Landesgericht für Strafsachen Wien’i (Austria) 8. oktoobri 2007. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 31. oktoobril 2007 kriminaalmenetluses, milles süüdistatav on
Vladimir Turanský,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees J.‑C. Bonichot, kohtunikud K. Schiemann ja L. Bay Larsen (ettekandja),
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Austria valitsus, esindaja: E. Riedl,
– Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J.-Ch. Niollet,
– Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja Y. de Vries,
– Slovaki valitsus, esindaja: J. Čorba,
– Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,
– Rootsi valitsus, esindaja: A. Falk,
– Ühendkuningriigi valitsus, T. Harris ning hiljem I. Rao,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Troosters ja S. Grünheid,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb 19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9; edaspidi „Schengeni lepingu rakendamise konventsioon”) artikli 54 tõlgendamist.
2 Taotlus esitati Austrias 23. novembril 2000 Slovaki kodaniku V. Turanský vastu algatatud kriminaalmenetluse raames, milles viimast süüdistatakse koos teiste isikutega ja raskendatud asjaoludel Austria kodaniku röövimise toimepanemises Austria Vabariigi territooriumil.
Õiguslik raamistik
Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon
3 Strasbourgis 20. aprillil 1959 allkirjastatud kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni (Série des traités européens nr 30; RT II, 14.3.1997, 7, 36) artikli 21, mis käsitleb menetlusega seotud informatsiooni edastamist, lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Informatsiooni, mida üks lepingupool annab teisele poolele kohtumenetluse jaoks, vahetavad asjassepuutuvad justiitsministeeriumid […]
2. Taotluse saanud pool teatab taotlevale poolele igast toimingust, mis on sellise informatsiooni põhjal ette võetud ja edastab iga väljakuulutatud otsuse koopia.”
Euroopa Liidu õigus
4 Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule Amsterdami lepinguga lisatud protokolli Schengeni acquis’ Euroopa Liitu integreerimise kohta (edaspidi „protokoll”) artiklile 1 on 13 Euroopa Liidu liikmesriiki, sh Austria Vabariik volitatud omavahel sisse seadma tihedama koostöö Schengeni acquis’ kehtivusalas, mis on määratletud selle protokolli lisas.
5 Niimoodi määratletud Schengeni acquis’ osaks on eelkõige Schengenis 14. juunil 1985 Beneluxi majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi poolt allkirjastatud leping ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3) ning Schengeni lepingu rakendamise konventsioon.
6 Brüsselis 28. aprillil 1995 allkirjastatud leping Austria Vabariigi ühinemise kohta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooniga (EÜT 2000, L 239, lk 90; ELT eriväljaanne 19/02, lk 81) jõustus 1. detsembril 1997.
7 Euroopa Liidu Nõukogu võttis protokolli artikli 2 lõike 1 teise lõigu alusel 20. mail 1999 vastu otsuse 1999/436/EÜ, millega määratakse kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohaste sätetega kindlaks iga Schengeni acquis’ hulka kuuluva sätte või otsuse õiguslik alus (EÜT L 176, lk 17). Selle otsuse artiklist 2 koostoimes selle A lisaga nähtub, et nõukogu määras EL artiklid 34 ja 31 Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklite 54−58 õiguslikuks aluseks.
8 Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33) artikli 3 lõike 1 koostoimes I lisa punktiga 2 kohaselt on Schengeni lepingu rakendamise konventsioon Slovaki Vabariigile siduv ja seda kohaldatakse alates selle riigi ühinemisest, see tähendab 1. maist 2004.
9 Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni III jaotisesse pealkirjaga „Politsei ja julgeolek” kuulub 3. peatükk pealkirjaga „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine”. Selles 3. peatükis asuv artikkel 54 sätestab:
„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.”
10 Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 55 lõiked 1 ja 4 sätestavad:
„1. Konventsiooniosaline võib käesolevat konventsiooni ratifitseerides, vastu võttes või heaks kiites deklareerida, et artikkel 54 ei seo teda ühel või mitmel järgmistest juhtudest:
a) kui tegu, mille suhtes välismaine kohtuotsus on tehtud, pandi toime täielikult või osaliselt tema oma territooriumil; […]
[…]
4. Lõike 1 alusel deklareeritavaid erandeid ei kohaldata, kui asjaomane konventsiooniosaline on samade tegude suhtes taotlenud, et teine konventsiooniosaline kõnealuse isiku vastutusele võtaks […]”.
11 Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 57 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Kui konventsiooniosaline süüdistab isikut õiguserikkumises ja selle konventsiooniosalise pädevatel asutustel on põhjust oletada, et süüdistus on seotud samade tegudega, mille eest teine konventsiooniosaline on isiku üle juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, taotlevad need asutused, kui nad seda vajalikuks peavad, selle konventsiooniosalise pädevatelt asutustelt teavet, kelle territooriumil kohtuotsus langetati.
2. Taotletud teave edastatakse nii ruttu kui võimalik ning seda arvestatakse edasiste sammude üle otsustamisel käimasolevas kohtuasjas.”
12 Euroopa Ühenduste Teatajas 1. mail 1999 (EÜT L 114, lk 56) avaldatud Amsterdami lepingu jõustumise kuupäeva käsitlevast teadaandest nähtub, et Austria Vabariik aktsepteeris EL artikli 35 lõike 2 alusel tehtud deklaratsiooniga Euroopa Kohtu pädevuse teha EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud korras otsuseid.
Slovaki õigusnormid
13 Kriminaalmenetluse seadustiku § 9 lõike 1 punkt e versioonis, mis kehtis kuupäeval, mil Slovaki politseiasutus võttis vastu otsuse peatada põhikohtuasjas kõne all olev kriminaalmenetlus, keelab kriminaalvastutusele võtmise või juhul, kui menetlus on juba algatatud, selle jätkamise, „kui tegemist on isikuga, kelle vastu sama teo eest algatatud varasemas menetluses on tehtud lõplik kohtuotsus või kui vastav menetlus peatati lõplikult […]”.
14 Nimetatud sättega võetakse üle Slovaki Vabariigi põhiseaduse § 50 lõige 5, mille kohaselt ei tohi kellegi suhtes algatada kriminaalmenetlust teo eest, milles teda on juba mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
15 Kriminaalmenetluse seadustiku § 215 lõiked 1 ja 4 sätestavad:
„Prokuratuur peatab kriminaalmenetluse:
a) kui on selge, et tegu, millega seoses kriminaalmenetlus algatati, ei ole toime pandud;
b) kui selline tegu ei kujuta endast süütegu ja kui puudub põhjus kohtulikuks uurimiseks […]
[…]
4. Otsuse menetluse peatamise kohta lõike 1 alusel võib teha ka politseiasutus, kui süüdistust pole esitatud. […]”
16 Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi riigikohus) praktikast ja eeskätt 10. juuli 1980. aasta otsusest kohtuasjas Tz 64/80 tuleneb, et kriminaalmenetluse seadustiku § 9 lõike 1 punktiga e ei ole vastuolus, kui sama seadustiku § 215 lõike 1 punkti b alusel peatatud menetlus taastatakse hiljem seoses sama teoga; seda tingimusel, et varasemas menetluses ei ole tehtud lõplikku kohtuotsust.
Kriminaalmenetluse asjaolud ja eelotsuse küsimus
17 V. Turanskýt ja kahte Poola kodanikku, kelle suhtes on algatatud eraldi kriminaalmenetlus, kahtlustatakse 5. oktoobril 2000 Viinis (Austria) kannatanult selle elukohas teatud rahasumma röövimises pärast talle raskete kehavigastuste tekitamist.
18 Staatsanwaltschaft Wien (Viini prokuratuur) taotles 23. novembril 2000 eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeluurimiskohtunikult kohtueelse menetluse algatamist V. Turanský suhtes, keda kahtlustati tõsiselt raskendavatel asjaoludel röövimise toimepanemises Austria karistusseadustiku tähenduses, ning samuti vahistamismääruse koostamist ning vahistamismäärusest teatamist.
19 Olles teada saanud, et V. Turanský viibis oma päritoluriigis, esitas Austria Vabariik 15. aprillil 2003 vastavalt kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artiklile 21 Slovaki Vabariigile taotluse, milles palus selle isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse üle võtta.
20 Slovaki ametiasutused rahuldasid selle taotluse ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeluurimiskohtunik peatas kriminaalmenetluse ajutiselt kuni viidatud ametiasutuse poolt lõpliku otsuse tegemiseni.
21 26. juulil 2004 algatas Prievidza (Slovakkia) politseiosakonna jälitusmenetluse eest vastutav ametnik kriminaalmenetluse etteheidetava teo eest, süüdistamata seejuures siiski kedagi konkreetselt. Selle menetluse raames kuulati V. Turanský ära tunnistajana.
22 20. detsembri 2006. aasta kirjaga edastas Slovaki Vabariigi peaprokuratuur Austria ametiasutustele Prievidza politseiosakonna juhatuse 14. septembri 2006. aasta otsuse, millega peatatakse kriminaalmenetluse seadustiku § 215 lõike 1 punkti b alusel kriminaalmenetlus seoses röövimise süüdistusega. Selles otsuses märkis Prievidza politseiosakonna jälitusmenetluse eest vastutav ametnik järgmist:
„[Kriminaalmenetluse seadustiku] § 215 lõike 1 punkti b alusel määran grupi poolt ning vägivalda kasutades toime pandud röövimise eest algatatud kriminaalmenetluse osas
selle peatamise,
kuivõrd nimetatud tegu ei kujuta endast süütegu ja puudub põhjus kohtulikuks uurimiseks.
Põhjendused
[…] Seda tõendavad ka kannatanu […] ja tunnistaja [Turanský] ütlused. See tähendab, et V. Turanský tegu ei kujuta endast vägivalda kasutades toimepandud röövimist […]
Isegi seoses süüteo toimepanemise takistamata jätmisega […] ei ole võimalik kriminaalmenetlust jätkata […] eesmärgiga jõuda süüdimõistva otsuseni, sest käesolevas asjas ei ole kriminaalmenetlus aegumise tõttu võimalik […].”
23 Selle otsuse peale oli võimalik esitada kolme päeva jooksul alates otsuse tegemisest edasilükkava mõjuga kaebus. Sellist kaebust siiski ei esitatud.
24 Landesgericht für Strafsachen Wien kahtleb, kas Slovaki politseiasutuse kriminaalmenetluse peatamise otsus, mis on tehtud sama teo osas läbiviidava jälitusmenetluse raames, mis on ka tema menetluses oleva kohtuasja esemeks, võib tuua kaasa Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamise ja kujutada endast seega takistust kriminaalmenetluse jätkamisele.
25 Kuna tal tuli otsustada selle üle, kas Slovaki politseiasutuse 14. septembri 2006. aasta otsus takistab seda, et eeluurimiskohtunik jätkab Austria Vabariigis ajutiselt peatatud kohtueelset menetlust, otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni] artiklis 54 sisalduvat sama teo eest kahekordse karistamise keeldu tuleb tõlgendada selliselt, et Austria Vabariigis ei tohi kahtlustatavat kriminaalvastutusele võtta sama teo eest, mille kohta on Slovaki Vabariigis pärast selle ühinemist Euroopa Liiduga lõpetatud menetlus nii, et politseiasutus on teinud pärast asjaolude uurimist karistust määramata menetluse lõpliku peatamise otsuse?”
Euroopa Kohtu pädevus
26 Tuleb meenutada, et nagu ilmneb käesoleva otsuse punktist 12, on Euroopa Kohus käesoleval juhul pädev otsustama Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni tõlgendamise üle EL artikli 35 alusel.
27 Selles osas on oluline täpsustada, et – nagu märkis Austria valitsus – Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 kohaldatakse ratione temporis niisuguse kriminaalmenetluse suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Kuigi on tõsi, et Schengeni lepingu rakendamise konventsioon ei olnud Slovaki Vabariigis veel jõustunud 5. oktoobril 2000, mil põhikohtuasjas kõne all olev tegu Austrias toime pandi, oli see seevastu mõlemas asjaomases riigis jõus mitte üksnes ajal, mil Slovaki Vabariigi politseiasutused 2006. aasta septembris esimest korda nimetatud tegu kaalusid, vaid samuti ka siis, kui kohtuasja – mille menetlemisel esitati käesolev eelotsusetaotlus – menetlev eelotsusetaotluse esitanud kohus kaalus 2007. aasta oktoobris ne bis in idem põhimõtte kohaldamise tingimusi (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑367/05: Kraaijenbrink, EKL 2007, lk I‑6619, punkt 22).
28 Lisaks sellele tuleb täpsustada esiteks seda, et Slovaki politseiasutuse kriminaalmenetlust peatava otsuse ne bis in idem mõju küsimust – nagu märkis õigesti Euroopa Ühenduste Komisjon – tuleb uurida arvestades Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikleid 54–58, sest kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni artikkel 21, mille alusel Austria Vabariik taotles Slovaki Vabariigilt V. Turanský kriminaalvastutusele võtmist, ei reguleeri taotluse saanud poole poolt kriminaalmenetluse ülevõtmisest taotlevas riigis pooleliolevale menetlusele tuleneva mõju küsimust.
29 Teiseks tuleb lisada, et isegi kui Austria Vabariik tegi deklaratsiooni Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 55 lõike 1 punktide a–c alusel (Bundesgesetzblatt III, 27.5.1997, lk 2048) ja selle sätte punktis a sisalduv erand katab just nimelt sellise olukorra, nagu on kõne all põhikohtuasjas, siis – kuivõrd asjaomane tegu pandi toime deklaratsiooni teinud riigi territooriumil – ei saa kehtestatud erand siiski olla käesolevale menetlusele kohaldatav nimetatud artikli 55 lõikes 4 sätestatust tulenevalt, sest selles sättes on välistatud ettenähtud erandite kohaldamine juhul, kui asjaomane konventsiooniosaline – st asjaomases menetluses Austria Vabariik – on samade tegude suhtes taotlenud, et teine konventsiooniosaline – st Slovaki Vabariik – asjaomase isiku vastutusele võtaks.
Eelotsuse küsimus
30 Eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte on kohaldatav sellisele otsusele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega politseiasutus määrab algatatud kriminaalmenetluse peatamise pärast tema menetluses oleva asja asjaolude uurimist ning enne süüteos kahtlustatavale isikule süüdistuse esitamist.
31 Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 sõnastusest tuleneb, et isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud „lõpliku kohtuotsuse”, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta.
32 Mis puudutab mõistet „lõplik kohtuotsus”, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud ühelt poolt 11. veebruari 2003. aasta otsuse liidetud kohtuasjades C‑187/01 ja C‑385/01: Gözütok ja Brügge (EKL 2003, lk I‑1354) punktis 30 seda, et kui kriminaalmenetluse järel on kriminaalasi lõplikult lõpetatud, tuleb leida, et puudutatud isiku kohta on tehtud talle etteheidetavate asjaolude kohta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses „lõplik kohtuotsus”.
33 Teiselt poolt sedastas Euroopa Kohus 28. septembri 2006. aasta otsuse kohtuasjas C‑150/05: Van Straaten (EKL 2006, lk I‑9327) punktis 61, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklit 54 kohaldatakse konventsiooniosalise riigi kohtuorganite otsuse suhtes, millega süüdistatav mõistetakse ebapiisavate tõendite tõttu lõplikult õigeks.
34 Sellest tuleneb põhimõtteliselt, et otsuse käsitlemiseks lõpliku kohtuotsusena Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses, on vaja, et see lõpetab kriminaalmenetluse ja kriminaalasja lõplikult.
35 Selle hindamiseks, kas otsus on „lõplik” Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses, tuleb esiteks kontrollida – nagu märkisid eeskätt Austria, Madalmaade, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon –, kas selle konventsiooniosalise õiguses, kelle ametiasutused võtsid vastu asjaomase otsuse, käsitatakse seda otsust lõpliku ja siduvana, ning teha kindlaks, kas see annab nimetatud riigis ne bis in idem põhimõttega tagatud kaitse.
36 Nimelt ei saa niisugune otsus, mis teatud isiku vastu kriminaalmenetluse algatanud esimese konventsiooniosalise riigi õiguse kohaselt ei lõpeta kriminaalasja siseriiklikul tasemel lõplikult, olla põhimõtteliselt menetluslikuks takistuseks sellele, et sama teo eest ning sama isiku vastu algatataks või jätkataks teises konventsiooniosalises riigis kriminaalmenetlust.
37 Mis puudutab täpsemalt põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse lõplikku laadi Slovaki õiguses, siis tuleb märkida – nagu tuleneb muuseas Madalmaade valitsuse ja komisjoni märkustest –, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 on kehtestatud sellise koostöö raamistik, mis võimaldab teise konventsiooniosalise riigi pädevatel ametiasutustel taotleda näiteks selle väljaselgitamiseks, milline on esimese konventsiooniosalise riigi territooriumil tehtud otsuse täpne olemus, asjaomast õigusalast teavet esimese riigi ametiasutustelt.
38 Niisugune koostöö, mida põhikohtuasjas siiski ei rakendatud, oleks võinud võimaldada välja selgitada, et tegelikult ei olnud sellisel otsusel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, Slovaki õiguse alusel olemust, millest tulenevalt käsitada seda kriminaalasja siseriiklikul tasandil lõplikult lõpetavana.
39 Selles osas tuleneb Slovaki valitsuse poolt käesolevas kohtuasjas esitatud kirjalikest märkustest täpsemalt see, et Slovaki kriminaalmenetluse seadustiku § 215 lõike 1 punkti b alusel tehtud otsus, millega määratakse kriminaalmenetluse lõpetamine enne konkreetsele isikule süüdistuse esitamist, ei kujuta endast siseriikliku õiguse alusel takistust sama teo eest uue kriminaalmenetluse algatamisele Slovaki Vabariigi territooriumil.
40 Niisiis tuleb tuvastada, et selline politseiasutuse otsus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega kriminaalmenetlus küll peatatakse, kuid millega asjaomase siseriikliku õiguskorra kohaselt ei lõpetata kriminaalasja lõplikult, kujuta endast otsust, mis võimaldab asuda seisukohale, et asjaomase isiku suhtes on tehtud „lõplik kohtuotsus” Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses.
41 Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 selline tõlgendus on kooskõlas kõnealuse artikli eesmärgiga vältida seda, et oma liikumisvabadust kasutavat isikut, kelle suhtes on tehtud lõplik kohtuotsus, võidakse sama teo eest mitme konventsiooniosalise riigi territooriumil vastutusele võtta (vt eespool viidatud kohtuotsus Gözütok ja Brügge, punkt 38).
42 Kuid sellisele kriminaalmenetluse peatamise otsusele, nagu võeti vastu põhikohtuasjas, viidatud artikli kohaldamise tagajärg oleks see, et teises konventsiooniosalises riigis, kus tõendeid võib esineda rohkem, oleks takistatud mis tahes konkreetsed võimalused võtta teatud isik tema ebaseadusliku käitumise eest vastutusele ning vajadusel karistada teda, samas kui sellised võimalused ei ole välistatud esimeses konventsiooniosalises riigis, kus ei loeta, et asjaomase isiku suhtes on tehtud lõplik kohtuotsus viimati nimetatud riigi õiguse tähenduses.
43 Nagu märkisid Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus, oleks selline tagajärg vastuolus Euroopa Liidu lepingu VI jaotise sätete eesmärgiga, mida on väljendatud EL artikli 2 esimese lõigu neljandas taandes, see tähendab eesmärgiga „[võtta] kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemisega seotud asjakohas[ed] meetme[d]”, arendades seejuures liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana, kus on tagatud isikute vaba liikumine.
44 Tuleb lisada, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 eesmärk on tagada isikule, kellele on määratud karistus ja kes on selle ära kandnud või kes on ühes konventsiooniosalises riigis lõplikult õigeks mõistetud, et ta võib liikuda Schengeni alal ilma, et peaks kartma sama teo eest vastutusele võtmist teises konventsiooniosalises riigis (vt selle kohta 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑436/04: Van Esbroeck, EKL 2006, lk I‑2333, punkt 34), kuid selle eesmärk ei ole kaitsta kahtlustatavat võimaluse eest, et tema suhtes viiakse mitmes konventsiooniosalises riigis sama teoga seonduvalt läbi mitu üksteisele järgnevat uurimist.
45 Neid argumente arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav otsusele, millega konventsiooniosalise riigi ametiasutus määrab pärast tema menetluses oleva asja asjaolude uurimist ning enne süüteos kahtlustatavale isikule süüdistuse esitamist kriminaalmenetluse peatamise, kui see kriminaalmenetlust peatav otsus ei lõpeta asjaomase riigi õiguse alusel kriminaalasja lõplikult ning ei kujuta endast seega takistust sama teo eest uuesti kriminaalvastutusele võtmisele selles riigis.
Kohtukulud
46 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
19. juunil 1990 Schengenis (Luksemburg) allkirjastatud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta artiklis 54 sätestatud ne bis in idem põhimõte ei ole kohaldatav otsusele, millega konventsiooniosalise riigi ametiasutus määrab pärast tema menetluses oleva asja asjaolude uurimist ning enne süüteos kahtlustatavale isikule süüdistuse esitamist kriminaalmenetluse peatamise, kui see kriminaalmenetlust peatav otsus ei lõpeta asjaomase riigi õiguse alusel kriminaalasja lõplikult ning ei kujuta endast seega takistust sama teo eest uuesti kriminaalvastutusele võtmisele selles riigis.
Allkirjad