Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
24. september 2019(*)
Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Mopeedi kujutav ühenduse registreeritud disainilahendus – Varasem ühenduse disainilahendus – Kehtetuse alus – Eristatavus – Erinev üldmulje – Asjatundjast kasutaja – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b – Määruse nr 6/2002 artikli 6 kooskõlaline tõlgendus – Registreeritud disainilahenduses varasema riigisisese registreerimata ruumilise kaubamärgi kasutamise puudumine – Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt e – Registreeritud disainilahenduses liikmesriigi autoriõiguse seadusega kaitstud teose loata kasutamise puudumine – Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt f
Kohtuasjas T–219/18,
Piaggio & C. SpA, asukoht Pontedera (Itaalia), esindajad: advokaadid F. Jacobacci, B. La Tella ja B. Lucchetti,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: L. Rampini ja J. Crespo Carrillo,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Zhejiang Zhongneng Industry Group Co. Ltd, asukoht Taizhou (Hiina), esindajad: advokaadid M. Spolidoro, M. Gurrado, S. Verea ja M. Balestriero,
mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 19. jaanuari 2018. aasta otsuse (asi R 1496/2015–3) peale, mis käsitleb Piaggio & C. ja Zhejiang Zhongneng Industry Groupi vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president G. Berardis, kohtunikud S. Papasavvas ja O. Spineanu-Matei (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik E. Hendrix,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. märtsil 2018,
arvestades EUIPO vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. juulil 2018,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 9. juulil 2018,
arvestades 27. veebruaril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,
arvestades 30. aprilli 2019. aasta kohtumäärust, millega uuendati menetluse suuline osa,
arvestades Üldkohtu kirjalikku küsimust pooltele ja sellele küsimusele antud vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 16. ja 17. mail 2019,
arvestades 20. mai 2018. aasta kohtumäärust, millega lõpetati menetluse suuline osa,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Zhejiang Zhongneng Industry Group Co. Ltd esitas 19. novembril 2010 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (ELT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) alusel ühenduse disainilahenduse registreerimise taotluse.
2 Disainilahendus, mille registreerimist taotleti, kujutab endast disainilahendust, mis on esitatud järgmises kuues vaates:
3 Menetlusse astuja tugines registreerimistaotluses määruse nr 6/2002 artiklite 41–43 alusel vaidlusaluse disainilahenduse prioriteediõigusele, mis põhineb sama disainilahenduse varasemal registreerimistaotlusel, mis esitati 13. juulil 2010 Hiina pädevale ametiasutusele.
4 Kaubad, mille jaoks vaidlusalune disainilahendus oli kavandatud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud) klassi 12–11 ja vastavad järgmisele kirjeldusele: „mopeedid; mootorrattad“.
5 Taotlus avaldati 23. novembri 2010. aasta väljaandes Bulletin des dessins ou modèles communautaires nr 2010/265. Disainilahendus registreeriti 19. novembril 2010 numbri 1783655–0002 all, prioriteedikuupäevaga 13. juuli 2010.
6 Hageja, Piaggio & C. SpA esitas 6. novembril 2014 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel taotluse tunnistada vaidlusalune disainilahendus eespool punktis 4 nimetatud kaupade osas kehtetuks.
7 Kehtetuks tunnistamise taotlust põhjendati määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktides b, e ja f osutatud alustega.
8 Esiteks väitis hageja kehtetuks tunnistamise taotluses seoses määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b osutatud kehtetuse alustega, et vaidlusalune disainilahendus ei olnud nimetatud määruse artiklite 5 ja 6 kohaselt uudne ega eristatav. Oma argumentide toetuseks oli hageja valinud varasema disainilahenduse, mida turustatakse nime Vespa LX all (edaspidi „varasem disainilahendus“), mille avalikustamist ta tõendas kujutiste abil, mis olid avaldatud 2005. aasta mais erialaajakirjas Motociclismo, 2005. aasta aprillis ajakirjas In sella ning 2009. aasta juunis ajakirjas City-X. Need kujutised ja nendega kaasnenud teave on esitatud allpool:
9 Hageja sõnul on vaidlusalune disainilahendus sisuliselt identne varasema disainilahendusega ja sellest jääb sama üldmulje kui viimati nimetatust, mis võimaldab välistada määruse nr 6/2002 artiklite 5 ja 6 kohase uudsuse ja eristatavuse.
10 Teiseks märgib hageja seoses määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis e osutatud kehtetuse alusega, et motorolleri kuju, milles varasem disainilahendus seisneb, on Itaalia õiguse kohaselt kaitstud ka „registreerimata ruumilise kaubamärgina“, mida Itaalias kasutatakse alates 2005. aastast („varasem kaubamärk“). Hageja väidab, et see kaubamärk on kasutamise käigus omandanud tugeva eristusvõime, sest sellega kaitstava motorolleri ruumiline kuju on püsinud oluliselt muutumatuna alates hageja poolt motorolleri Vespa loomisest ja esmaturustamisest, mis jääb aastatesse 1945–1946. Hageja märgib, et kõnealused eristatavad tunnused on järgmiselt:
– sadula taga ja all oleva voolundi X-tähe kuju, nagu näidatud allpool:
– sadulaaluse ja esigondli vahelise ala ümberpööratud Ω-tähe kuju, nagu näidatud allpool:
– esigondli noolekuju, nagu on näidatud allpool:
11 Hageja rõhutas, et ta on esitanud tõendid varasema kaubamärgi üldtuntud kasutamise kohta ja tõenäosuse kohta, et asjaomane avalikkus võib varasema kaubamärgi vaidlusaluse disainilahendusega segi ajada.
12 Kolmandaks märgib hageja seoses määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis f osutatud kehtetuse alusega, et varasem disainilahendus oli kaitstud Itaalia ja Prantsuse autoriõiguse normidega. Hageja sõnul on varasemat disainilahendust kui loometeost vaidlusaluses disainilahenduses ebaõiglaselt ära kasutatud.
13 Tühistamisosakond tunnustas 23. juuni 2015. aasta otsusega, et vaidlusalune disainilahendus on uudne vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes selle määruse artikliga 5. Varasemale disainilahendusele tuginedes rahuldas ta siiski taotluse tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks, kuna see ei ole eristatav vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes kõnealuse määruse artikliga 6. Kuna ta tuvastas, et vaidlusalune disainilahendus on kehtetu, sest see ei vasta määruses nr 6/2002 selle kaitsmiseks nõutud tingimusele, siis leidis tühistamisosakond, et ei ole vaja uurida teisi hageja viidatud kehtetuks tunnistamise aluseid, see tähendab kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punktides e ja f osutatuid.
14 Menetlusse astuja esitas 27. juulil 2015 EUIPO‑le määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
15 EUIPO kolmas apellatsioonikoda rahuldas menetlusse astuja kaebuse 19. jaanuari 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“), tühistas tühistamisosakonna otsuse ja jättis kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamata. Kõigepealt tõi ta sisuliselt esile, et vastandatud disainilahenduste vahelised erinevused olid piisavad, et välistada seisukoht, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub võrreldes varasema disainilahendusega uudsus, mida nõuab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b koostoimes sama määruse artikliga 5. Järgmisena järeldas ta vastupidi tühistamisosakonnale, et vaidlusalusel disainilahendusel ei puudu eristatavus, mida käsitleb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b koostoimes selle artikliga 6. Sellega seoses märkis apellatsioonikoda esiteks, et vastandatud disainilahendustel on arvukalt ja piisavalt iseloomulikke erinevusi ning teiseks, et vaidlustatud disainilahendusest jääb selle asjatundjast kasutajale erinev üldmulje kui varasema disainilahenduse vaatlemisel. Lõpuks, kasutades tühistamisosakonnale määruse nr 6/2002 artikliga 60 antud volitusi, tegi apellatsioonikoda otsuse kahe muu kehtetuse aluse kohta, millele hageja oli tühistamisosakonna menetluses viidanud, nimelt asjaomase määruse artikli 25 lõike 1 punktides e ja f osutatud aluste kohta. Niisiis otsustas ta esiteks eelkõige nendevaheliste ilmselgete stiilierinevuste alusel ja kuna varasema kaubamärgi asjaomane avalikkus on väga tähelepanelik, et varasemat kaubamärki ei ole vaidlusaluses disainilahenduses kasutatud ja seega ei ole määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis e sätestatud kehtetuks tunnistamise alus kohaldatav. Teiseks leidis apellatsioonikoda seoses määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis f nimetatud kehtetuse alusega, et vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamine Itaalia ja Prantsusmaa autoriõiguse rikkumise tõttu ei ole põhjendatud, kuna vaidlusaluses disainilahenduses ei ole kasutatud varasemat disainilahendust kui loometeost, sest nende välimus ja neist jääv mulje on erinevad.
Menetlus ja poolte nõuded
16 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ja sellest tulenevalt tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks;
– mõista Üldkohtu kodukorra artikli 190 alusel apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud välja EUIPO‑lt ja menetlusse astujalt;
– mõista kõik käesoleva menetlusega seotud kulud välja EUIPO‑lt ja menetlusse astujalt.
17 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
18 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– tunnustada vaidlusaluse disainilahenduse kehtivust;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
19 Sissejuhatuseks tuleb seoses asjaoluga, et „vaidlusaluse disainilahenduse kehtivuse tunnustamine“ on samaväärne hagi rahuldamata jätmisega, vaadelda menetlusse astuja teist väidet kui nõuet, millega sisuliselt taotletakse hagi rahuldamata jätmist (vt analoogia alusel 13. detsembri 2016. aasta otsus Apax Partners vs. EUIPO – Apax Partners Midmarket (APAX), T‑58/16, ei avaldata, EU:T:2016:724, punkt 15).
20 Hagi toetuseks esitab hageja kolm väidet, tuues esiteks esile, et rikutud on määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes nimetatud määruse artikliga 6, teiseks, et rikutud on kõnealuse määruse artikli 25 lõike 1 punkti e ja kolmandaks sama määruse artikli 25 lõike 1 punkti f.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes nimetatud määruse artikliga 6
21 Esimeses väites märgib hageja, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 24–26 vääralt, et hageja oli möönnud, et vastandatud disainilahendused ei ole täiesti identsed ja et nendevahelisi erinevusi ei saa pidada „vähetähtsateks üksikasjadeks“.
22 Hageja väidab ka, et apellatsioonikoda eksis määruse nr 6/2002 artiklis 6 osutatud põhimõtete tõlgendamisel ja kohaldamisel, kuna võrreldes varasema disainilahendusega ei puudu vaidlusalusel disainilahendusel eristatavus selle sätte sõnastuse mõttes.
23 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad kõigile hageja argumentidele vastu.
24 Olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkt b sätestab, et ühenduse disainilahenduse võib kehtetuks tunnistada üksnes juhtudel, kui see ei vasta selle määruse artiklite 4–9 tingimustele.
25 Määruse nr 6/2006 artikli 4 lõike 1 kohaselt kaitstakse disainilahendust ühenduse disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.
26 Vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 5 loetakse disainilahendus uudseks, kui identset disainilahendust ei ole tehtud avalikkusele kättesaadavaks. Disainilahendused loetakse identseks, kui nende omadused erinevad vaid ebaoluliste üksikasjade poolest.
27 Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktides 24–26 sisalduvad järeldused tegi apellatsioonikoda, kui ta hindas väidet, et vaidlusalune disainilahendus ei ole uudne vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes kõnealuse määruse artikliga 5. Nagu hageja kohtuistungil kinnitas, ei viita ta oma hagi põhjendamiseks nende sätete rikkumisele ega apellatsioonikoja eksimusele vaidlusaluse disainilahenduse uudsuse hindamisel ning nõustub, et vastandatud disainilahendused ei ole identsed. Sellest tulenevalt ei saa hageja käesoleva väite raames, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes kõnealuse määruse artikliga 6, seada kahtluse alla apellatsioonikoja hinnanguid vaidlustatud otsuse punktides 24–26, mis puudutavad väidet, et vaidlusalusel disainilahendusel puudub uudsus kõnealuse määruse artikli 5 tähenduses.
28 Mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamist, siis tuleb esiteks märkida, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktile b loetakse ühenduse registreeritud disainilahendus eristatavaks, kui vastava ala asjatundjast kasutajale sellest jääv üldmulje erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati selle disainilahenduse registreerimise taotlus, millele kaitset taotletakse; või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva.
29 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 itaaliakeelses versioonis on lisatud, et disainilahenduse üldmulje peab selleks, et seda saaks pidada eristatavaks, „oluliselt“ erinema kõikidest avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahendustest asjatundjast kasutajale jäävast üldmuljest.
30 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab Euroopa Liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise vajadus, et mingi sätte keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub. Liidu õiguse sätte tõlgendamine eeldab ka selle keeleversioonide võrdlemist (vt 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Firma Theodor Pfister, C‑58/15, ei avaldata, EU:C:2015:849, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Määruse nr 6/2002 vastuvõtmiseni viinud menetluses koostatud dokumentide hulgas sisaldas Euroopa Komisjoni esimene ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 1994, C 29, lk 20) seoses artikli 6 lõikega 1 kõikides selle keelteversioonides täpsustust „oluliselt“. Pärast seda, kui Majandus- ja Sotsiaalkomitee oli esitanud arvamuse ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 1994 C 388, lk 9) – milles oli märgitud, et sõna „oluliselt“ tõttu oleks kavandatava kaitse alt välja jäänud paljud disainilahendused, eelkõige kangamustrid, ja milles seetõttu soovitati see ära jätta – jäeti see täpsustus välja komisjoni esitatud muudetud ettepanekust võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2000, C 248 E, lk 3) selle kõigis keeleversioonides, välja arvatud itaaliakeelne versioon. See sõnastuse erinevus jäi komisjoni muudetud ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2001, C 62 E, lk 173), mille komisjon lõpuks esitas, itaaliakeelses versioonis alles.
32 Lisaks ilmneb määruse nr 6/2002 ja eelkõige selle artikli 6 lõike 1 erinevate keeleversioonide võrdlusest, et itaaliakeelne versioon välja arvatud, on kõigis selle artikli keeleversioonides nähtud ette, et registreeritud ühenduse disainilahendust loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikidest nendest disainilahendustest jäänud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud.
33 Neid asjaolusid arvesse võttes asub Euroopa Kohus seisukohale, et määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 ainult ühes keeleversioonis esinev täpsustus „oluliselt“ on ilmselgelt kõnealuse määruse vastuvõtmisele eelnenud õigusloomemenetluse kahetsusväärne jäänuk.
34 Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada ja kohaldada esiteks vastavalt selle sõnastusele – mida on korratud eespool punktis 32 –, mis tuleneb määruse nr 6/2002 praegu olemasolevatest erinevatest keeleversioonidest, välja arvatud itaaliakeelne versioon, ja teiseks lähtudes vaadeldavast keeleversioonist sõltumatust ühetaolisest tõlgendusest, mis on sellele sättele antud kohtupraktikas.
35 Seoses sellega olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artiklis 6 sätestatud tingimus läheb kaugemale kõnealuse määruse artiklis 5 sätestatud tingimusest selles osas, et asjatundjast kasutajale jääv erinev üldmulje selle määruse artikli 6 tähenduses saab põhineda üksnes vastandatud disainlahenduste objektiivsete erinevuste olemasolul (6. juuni 2013. aasta kohtuotsus Kastenholz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Qwatchme (Käekella numbrilauad), T‑68/11, EU:T:2013:298, punkt 39). Seega peavad erinevused olema piisavalt silmatorkavad, et need looksid erineva üldmulje (vt 4. juuli 2017. aasta kohtuotsus Murphy vs. EUIPO – Nike Innovate (Elektroonilise käekella rihm), T‑90/16, ei avaldata, EU:T:2017:464, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Teiseks tuleb esile tuua, et määruse nr 6/2002 põhjenduses 14 on muu hulgas märgitud, et disainilahenduse eristatavuse kindlakstegemisel tuleks aluseks võtta, kas disainilahendust vaatleva asjatundjast kasutaja üldmulje erineb selgelt muljest, mille talle jätavad olemasolevad disainilahendused.
37 Sellega seoses on komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 6/2002 (ELT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31; lk 14) artikli 28 lõike 1 punktides b ja v sätestatud, et kui kehtetuks tunnistamise aluseks on asjaolu, et registreeritud ühenduse disainilahendus ei vasta muu hulgas määruse nr 6/2002 artiklis 6 osutatud nõuetele, peab kehtetuks tunnistamise taotlus sisaldama viidet neile varasematele disainilahendustele, mis võivad osutuda takistuseks registreeritud ühenduse disainilahenduse eristatavusele, ning dokumente, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu.
38 Samas, nagu kohtuistungil kõnealuse väite toetuseks kinnitati, on hageja valinud kõikidest varasematest disainilahendustest, millele osutatakse määruse nr 6/2002 põhjenduses 14, välja kõnealuse varasema disainilahenduse, kuna sellel on eespool punktis 10 kirjeldatud tunnused, mille kohta ta on esitanud kujutised, mis tõendavad selle olemasolu ja avalikustamist.
39 Kolmandaks tuleb meelde tuletada, et määruse nr 6/2002 artikli 6 lõikes 2 on täpsustatud, et disainilahenduse eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori loomevabaduse astet selle väljatöötamise käigus.
40 Neist kaalutlustest lähtudes tuleb hinnata, kas võrreldes varasema disainilahendusega, puudub vaidlusalusel disainilahendusel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses eristatavus.
Vaidlusaluse disainilahenduse asjatundjast kasutaja ja autori loomevabaduse aste
41 Käesoleval juhul märkis apellatsioonikoda kõigepealt vaidlustatud otsuse punktides 30–32, et asjaomaseks majandussektoriks, mille suhtes tuleb kindlaks teha vaidlusaluse disainilahenduse asjatundjast kasutaja, on motorollerite sektor, mis on kategooria „mopeedid; mootorrattad“ alamkategooria.
42 Vastupidi menetlusse astuja väitele, et asjakohane majandussektor on alamkategooria „klassikaliste motorollerite“ sektor, olgu kinnitatud, et asjakohaseks sektoriks on „motorollerite“ sektor, mille määratles apellatsioonikoda ja mida hageja ei ole vaidlustanud. Nimelt võtab see arvesse nii registreerimistaotluses esitatud määratlust „mopeedid; mootorrattad“, mille jaoks vaidlusalust disainilahendust kavatsetakse kasutada, aga ka vaidlusalust disainilahendust ennast, kuna see võimaldab tuvastada „motorollerid“ registreerimisel märgitud laiema tooterühma hulgast ja sellest tulenevalt teha tegelikult kindlaks asjatundjast kasutaja ja autori loomevabaduse astme vaidlusaluse disainilahenduse väljatöötamisel (vt selle kohta 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (Ümmarguse reklaameseme kujutis), T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 56).
43 Seejärel märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 33–35, et vaidlusaluse disainilahenduse asjatundjast kasutaja on isik, kes kasutab motorollerit oma sõitude jaoks, kes tunneb turul olevate motorollerite erinevaid disainilahendusi ja kes on teatud määral kursis nende toodete tavaliste detailidega. Ta lisas, et pidades silmas asjatundjast kasutaja huvi kõnealuste sõidukite vastu, võib selle isiku all mõista kasutajat, kellel on eriline valvsus ning kes on asjaomaste toodete disaini ja välimuse suhtes eriti tähelepanelik ning neist huvitatud.
44 Mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse autori loomevabaduse astet, siis väitis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 36–41, et teguriteks, mis teatud määral piiravad motorollerite projekteerimisel jäävat vabadust, ei ole disainitrendid ega asjaomase majandussektori võimalik küllastumine, vaid need on seotud peamiselt selle sõiduki tüübi ja funktsiooniga, kuna motoroller peab võimaldama juhil säilitada keha püstist asendit, kus jalad on painutatud 90 kraadi alla ning on mugavalt asetatud kesksele astmelauale. Lisaks peavad motorolleril olema piiratud diameetriga rattad, kaitsegondel ja voolund, mis katab mootori. Seetõttu võib loomevabadus väljenduda esigondli, astmelaua, voolundi, poritiiva, sadula ja rataste disainis ning esi- ja tagatulede kujus ja paigutuses. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et autori loomevabaduse astet saab pidada vähemalt keskmiseks.
45 Vastandatud disainilahendustest jäävate üldmuljete võrdlus tuleb läbi viia apellatsioonikoja nende järelduste põhjal, mida pooled pealegi ei ole vaidlustanud.
Asjatundjast kasutajale vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlus
46 Vastavalt kohtupraktikale tuleb disainilahenduse eristatavuse hindamisel aluseks võtta üks või mitu konkreetset disainilahendust, mis on kõikide varem avalikustatud disainilahenduste hulgas eristatavad, konkreetsed ja tuvastatavad. Seega ei pea selleks, et disainilahendust saaks pidada eristatavaks, asjatundjast kasutajale disainilahendusest jääv üldmulje erinema mitte üldmuljest, mille on sellisele kasutajale jätnud mitme varasema disainilahenduse üksikute detailide kombinatsioon, vaid üldmuljest, mille on talle jätnud üks või mitu varasemat disainilahendust eraldi võetuna (vt selle kohta 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punktid 25 ja 35).
47 Disainilahenduse eristatavus tuleneb asjatundjast kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste detailidega, kuid silmas pidades sedavõrd silmatorkavaid erinevusi, mis tingivad erineva üldmulje (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (Hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Selle hindamisel, kas disainilahendus on olemasolevatest disainilahendustest eristatav, tuleb arvesse võtta selle toote laadi, millele disainilahendust kohaldatakse või milles see sisaldub, ning eelkõige tööstusharu, kuhu see kuulub (vt määruse nr 6/2002 põhjendus 14), disainilahenduse loonud autori vabadusastet (vt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2), võimalikku kunstiliste lahenduste ammendumist, mis võib juhul, kui seda ei saa pidada autori loomevabaduse piiranguks, ajendada asjatundjast kasutajat olema tähelepanelikum võrreldavate disainilahenduste erinevuste suhtes, ja ka lähtudes sellest, kuidas asjaomast toodet kasutatakse ja eriti kasutamisel tavaliselt toimuvast käsitsemisest (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Hüppav kaslane, T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Kuna hageja on valinud kõigist olemasolevatest disainilahendustest kõnealuse varasema disainilahenduse, tuleb omavahel võrrelda ühelt poolt sellest disainilahendusest jäävat üldmuljet ja teiselt poolt vaidlusalusest disainilahendusest jäävat üldmuljet (vt selle kohta 22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (Sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punktid 23 ja 24).
50 Esiteks tuleb märkida, et hageja ei saa põhjendatult väita, et asjaolu, et vastandatud disainilahendused sisaldavad mitut ühist elementi ja et neil on väga sarnane üldkuju, võimaldab tõendada, et vaidlustatud disainilahendusest jääb varasema disainilahendusega võrreldes déjà-vu üldmulje.
51 Nagu apellatsioonikoda õigesti märkis, domineerivad vaidlusaluses disainilahenduses peamiselt nurgelised ja varasemas disainilahenduses kumerad jooned. Seetõttu jääb vastandatud disainilahendustest vastupidine mulje asjatundjast kasutajale, keda tuleb pidada eriliselt valvsaks ja teadlikuks muu hulgas asjaomaste toodete disaini ja välimuse suhtes.
52 Lisaks tuleb meenutada, et ei ole välistatud, et nende disainilahenduste võrdlemisel võivad neist mõlemast jäävas muljes olla ülekaalus asjaomaste toodete või nende detailide teatud tunnusjooned. Et teha kindlaks, kas mingi iseloomulik tunnus on toote või selle osa puhul ülekaalus, tuleb siiski hinnata, kas asjaomase toote või selle osa erinevatel tunnustel on suurem või väiksem mõju selle toote või selle osa välimusele (vt selle kohta 25. oktoobri 2013. aasta otsus kohtuasjas Merlin jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dusyma (Mängud), T‑231/10, ei avaldata, EU:T:2013:560, punkt 36).
53 Hageja viitab teatud tunnusjoontele toote kujus kui varasemat disainilahendust eristavatele tunnustele, milles tulevad esile vastandatud disainilahenduste sarnasused. Jutt käib sadula taga ja all oleva voolundi X-tähe kujust, sadulaaluse ja esigondli vahelise ala ümberpööratud Ω-tähe kujust ja esigondli noolekujust, millele Tribunale di Torino (Torino kohus, Itaalia) lisas veel mootorikatte tilgakuju menetlusse astuja ja hageja vahelises kohtuasjas 6. aprillil 2017 tehtud otsuses nr 1900/2017 (edaspidi „Torino kohtu otsus“), mida kinnitas Corte d’appello di Torino (Torino apellatsioonikohus, Itaalia) 12. detsembri 2018. aasta otsusega nr 677/2019 (edaspidi „Torino apellatsioonikohtu otsus“). Samas tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud, et asjatundjast kasutaja ei pane tegelikult varasema disainilahenduse välimuses ülekaalus olevaid tunnusjooni tähele, ega seda, et sellised tunnused on ka vaidlusalusel disainilahendusel, mis avaldavad selle välimusele sarnast mõju kui varasema disainilahenduse puhul.
54 Lõpuks tuleb märkida, et tulemuslikud ei ole hageja argumendid, mille kohaselt esiteks on vastandatud disainilahenduste ühised elemendid olemas ka Vespa teistel mudelitel alates selle motorolleri loomisest ja esmakordsest turustamisest hageja poolt, mis ulatub tagasi aastatesse 1945–1946, ja teiseks, et motorolleri mudelil „Vespa S“ on muu hulgas nelinurkne esilatern ja sirgjoonelised detailid. Eespool punktides 38 ja 49 esitatud põhjustel ei mõjuta need argumendid tegelikult kuidagi vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse kontrollimist, mida hinnates tuleb üksnes lähtuda varasemast disainilahendusest, mille hageja on valinud välja kõikidest varasematest disainilahendustest kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks.
55 Teiseks tuleb seoses hageja argumendiga, et apellatsioonikoja kindlaks tehtud erinevused esinevad peamiselt vähetähtsates detailides, märkida, et vastandatud disainilahendustest jäävates üldmuljetes on need erinevused tähtsusetud, kuna need ei ole piisavalt silmatorkavad, et asjatundjast kasutajad tajuksid neid asjaomaseid tooteid eristatavatena või need pakuksid vastukaalu nende disainilahenduste tuvastatud sarnasustele (vt selle kohta 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus El Hogar Perfecto del Siglo XXI vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wenf International Advisers (Korgitser), T‑337/12, EU:T:2013:601, punktid 49–54).
56 Samas ei saa hageja tulemuslikult tugineda asjaolule, et apellatsioonikoja viidatud erinevused on väheolulised teoreetilise hindamise puhul ning veelgi vähem tähtsad vastandatud disainilahenduste hindamisel „päriselus“, sest kui motorollerit kasutatakse, siis näeb asjatundjast kasutaja seda 45°–60° nurga all.
57 Esiteks ei ole vastupidi hageja väidetele tegelikult asjakohane anda otsustav tähtsus sellele, mis vaatenurgast nähakse neid tooteid nende kasutamisel, mille jaoks on vaidlusalused disainilahendused ette nähtud, kui hinnatakse seda, kuidas asjatundjast kasutaja tajub vastandatud disainilahenduste välimust, kuna viimati nimetatud kasutaja lähtub oma ostuotsuses – ja otsuses kasutada asjaomaseid tooteid – ka nende disainist (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta otsus kohtuasjas Senz Technologies vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Impliva (Vihmavarjud), T‑22/13 ja T‑23/13, ei avaldata, EU:T:2013:310, punkt 97).
58 Teiseks märkis apellatsioonikoda pärast vastandatud disainilahenduste esi‑, külje‑ ja tagavaadete üksikasjalikku hindamist põhjendatult seda, et nendevahelised erinevused on arvukad ja märkimisväärsed ega jää sellise asjatundjast kasutaja tähelepanu alt välja, kes – nagu on märgitud eespool punktis 43 – tunneb asjaomase sektori erinevaid disainilahendusi, kellel on teatud määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste detailide kohta ning keda võib tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu pidada kasutajaks, kes on asjaomaste toodete disaini ja välimuse suhtes eriti valvas ja tähelepanelik ning huvitatud.
59 Kolmandaks, kohtupraktikas on leitud, et mida piiratum on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused asjatundjast kasutajale jäävat üldmuljet. Seevastu, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused asjatundjast kasutajale jäävat üldmuljet (vt selle kohta 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus Chanel vs. EUIPO – Jing Zhou ja Golden Rose 999 (Kaunistus), T‑57/16, EU:T:2017:517, punkt 30). Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse punktides 44–47 apellatsioonikoja tuvastatud vastandatud disainilahenduste erinevused, mis puudutavad ka neid detaile, mille puhul autor saab loomevabadust kasutada, arvukad ja olulised, mistõttu autori loomevabaduse aste, mis on määratletud vähemalt keskmisena, ei saa mõjutada järeldust mõlema disainilahenduse üldmulje kohta.
60 Tegelikult võimendavad esilaternas, esigondlis, esigondlil näha oleva keskmise detaili õhuavades või signaalpasuna kaitsevõres, suunatuledes ja poritiiva alumise osa profiilis esinevad erinevused vaidlusaluse disainilahenduse nurgelist välimust, võrreldes varasema disainilahendusega, millele on iseloomulik kumeram kuju. Samamoodi kinnitab sellist muljet sadula taga oleva voolundi kuju, mis varasemas disainilahenduses kujutab märgatavalt kitsenevat poolringi ja vaidlusaluses disainilahenduses on rangelt geomeetriline. Peale selle on oluliselt erinevad esigondel, mis jätab vaidlusaluses disainilahenduses ratta täielikult katmata, kuid mis varasema disainilahenduse puhul ei ole nii; see, milline kuju ja paigutus on tuledel, mis on põhimõtteliselt sama suurusega ja moodustavad terviku ning asuvad vaidlusaluse disainilahenduse mootorikatte alumises servas, samas kui need on selgelt erineva suurusega, üksteisest eraldatud ja paigutatud varasema disainilahendusega võrreldes eri kohtadesse; kaassõitja käepide, mis on vaidlusalusel disainilahendusel vertikaalne ja varasemal disainilahendusel põhimõtteliselt horisontaalne, ja need mõjutavad mõlemast vastandatud disainilahendusest jäävat üldmuljet.
61 Sellest järeldub, et asjatundjast kasutaja tajub erinevusi, mille apellatsioonikoda vastandatud disainilahenduste vahel põhjendatult esile tõi ja mis on seotud ka detailidega, millele viitab hageja kui varasema disainilahenduse tunnusjoontele, ja need mõjutavad asjatundjast kasutajale vastandatud disainilahendustest jäävaid üldmuljeid, ja seda olenemata sellest, millise nurga all asjatundjast kasutaja neid disainilahendusi vaatleb.
62 Kolmandaks väidab hageja, ilma et ta oleks esitanud iseseisvat väidet vaidlustatud otsuse põhjendamisvea kohta, et apellatsioonikoda jättis tühistamisosakonna poolt juba antud faktilistest hinnangutest kõrvalekaldumise asjakohaselt põhjendamata. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Apellatsioonikoda, kes ei ole tühistamisosakonna hinnanguga faktiliste asjaolude kohta seotud, esitas õiguslikult piisavalt selgitatud põhjused, mis on ära toodud eespool punktides 58–61, miks ta jõudis pärast kaebuse sisulist hindamist ja pärast vastandatud disainilahenduste vahel esinevate erinevuste objektiivset tehnilist hindamist teistsugusele järeldusele kui tühistamisosakond.
63 Eespool toodust järeldub, et apellatsioonikoda ei teinud vaidlustatud otsuse punktides 49 ja 51 hindamisviga, kui ta leidis, et vaidlusalusest disainilahendusest ja varasemast disainilahendusest jäävad asjatundjast kasutajale erinevad üldmuljed, ning järeldas, et vaidlusalusel disainilahendusel ei puudu võrreldes varasema disainilahendusega eristatavus määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses.
64 Sellest järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.
Teine väide määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e rikkumise kohta
65 Teises väites toob hageja esile, et vaidlusalune disainilahendus on määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e kohaselt kehtetu, sest selles on kasutatud talle kuuluvat varasemat eristatavat tähist.
66 Tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis e on sätestatud, et disainilahenduse võib tunnistada kehtetuks, kui hilisemas disainilahenduses on kasutatud eristatavat tähist ning seda märki hõlmavate liidu õigusaktide või liikmesriigi õigusaktidega on selle tähise õiguste omanikul õigus selline kasutus keelata.
67 Kohtupraktika kohaselt saab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktil e põhineva ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldada üksnes juhul, kui on tuvastatud, et asjaomane avalikkus leiab, et selle taotluse aluseks olevas ühenduse disainilahenduses on kasutatud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks esitatud eristatavat tähist (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Beifa Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Schwan-Stabilo Schwanhäußer (Kirjutusvahend), T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 105). Kõnealuse kehtetuks tunnistamise aluse hindamisel peab lähtuma sellest, kuidas asjaomane avalikkus asjaomase aluse toetuseks esitatud eristatavat tähist tajub, ning sellest tähisest asjaomasele avalikkusele jäävast tervikmuljest (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Kirjutusvahend, T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 120).
68 Nagu kohtuistungil kinnitati, on hageja poolt käesoleva väite toetuseks viidatud tähiseks varasem kaubamärk, mis kujutab motorolleri ruumilist kuju, mida kaitseb ka varasem disainilahendus, mida Itaalias tunnustatakse ja kaitstakse 2005. aastast, kuid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud see siiski registreeritud.
69 Codice della proprietà industriale (Itaalia tööstusomandi seadustik) artikli 2 kohaselt omandatakse tööstusomandi õigused vastavalt seaduses sätestatud eeskirjadele ja muud eristatavad tähised kui registreeritud kaubamärgid on kaitstud, kui selleks ette nähtud õiguslikud tingimused on täidetud. Vastavalt asjasse puutuvale Itaalia õigusele ja kohtupraktikale on varasem registreerimata riigisisene kaubamärk kaitstud, kui sellel on samasugused uudsuse ja originaalsuse tunnused kui registreeritud kaubamärgil. Kui varasem kasutamine on üldteada, mis tähendab, et asjaomane avalikkus oli sellest tegelikult teadlik, takistab varasem kaubamärk sellega identse või sarnase hilisema tähise registreerimist, või kui see on toimunud, toob kaasa selle registreerimise kehtetuse.
70 Mis puutub hageja väitesse, et apellatsioonikoda põhjendas oma otsust kohaldatavatele sätetele omaenda antud tõlgendusega ja talle esitatud tõenditele antud subjektiivse hinnanguga, siis tuleb märkida, et see argument ei saa olla edukas. Apellatsioonikoda uuris, kas vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise kuupäeval oli varasemat kaubamärki kasutatud viisil, mis oli Itaalia asjaomasele avalikkusele üldteada, et selle disainilahenduse registreerimist saaks määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e alusel Itaalia õigusnorme ja kohtupraktikat arvesse võttes õiguspäraselt taotleda.
71 Oma hindamise käigus võttis apellatsioonikoda arvesse hageja esitatud tõendeid. Esmalt jättis ta nõuetekohaselt kõrvale esiteks andmed müügi ja turuosade ning teabe hageja reklaamitegevuse kohta, kuna need ei olnud seotud üksnes varasema kaubamärgiga, ja teiseks müügitõendid, mille põhjal ei olnud piisavalt täpselt kindlaks määratav, kas need käsitlesid ainult või eranditult Itaaliat, mis on territoorium, kus varasem kaubamärk väideti olevat kaitstud.
72 Teisalt uuris apellatsioonikoda hageja esitatud arvamusküsitlust kui tõendit asjaolu kohta, et Itaalia asjaomane avalikkus tegelikult tundis varasemat kaubamärki ning mille kohaselt eelkõige oli motorolleri ruumiline kujutis, mida kaubamärk kaitses, registreeritud hagejale ja oli omandanud kasutamise teel eristatavuse.
73 Mis puudutab menetlusse astuja väidet, et hageja ei saanud õiguspäraselt tugineda varasema kaubamärgi registreerimisele määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e alusel, siis tuleb märkida, et Tribunale di Torino (Torino kohus) otsuses, mida kinnitas Corte d’appello di Torino (Torino apellatsioonikohus), tunnustatakse varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivust. Selline järeldus ei ole siiski veel lõplik, nagu menetlusse astuja väidab oma 16. mai 2019. aasta vastuses Üldkohtu küsimusele.
74 Seega, olenemata vastusest küsimusele, kas varasema kaubamärgi registreerimisele võib Itaalia õiguse alusel määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e alusel õiguspäraselt tugineda, on vaja uurida, kas apellatsioonikoda lükkas selle sätte alusel põhjendatult tagasi vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse pärast seda, kui ta leidis, et vaidlusaluses disainilahenduses ei ole varasemat kaubamärki kasutatud ning et asjaomane avalikkus ei aja varasemat kaubamärki vaidlusaluse disainilahendusega segi.
Asjaomane avalikkus
75 Vaidlusaluse disainilahenduse ja varasema kaubamärgi vastuolu analüüsimisel tuleb lähtuda keskmisest tarbijast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas ning kuulub asjaomase avalikkusse hulka, kes on huvitatud varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadest, see tähendab motorolleritest, mis – nagu nähtub vaidlusalusest otsusest ja kohtuistungil pooltelt saadud kinnitustest – kuuluvad kategooria „mopeedid; mootorrattad“ alamkategooriasse.
76 Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki toodete puhul olla erinev (22. juuni 1999. aasta kohtuotsus Lloyd Schuhfabrik Meyer, C‑342/97, EU:T:1999:323, punkt 26).
77 Käesoleval juhul olgu märgitud, et kuna motorollerid on suhteliselt kallid kestvuskaubad, on keskmine tarbija nende suhtes väga tähelepanelik, nagu märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 75.
78 Sellest järelduvalt tuleb seda, kas vaidlusaluses disainilahenduses on kasutatud varasemat kaubamärki ning kas asjaomase avalikkuse jaoks esineb segiajamise tõenäosus, uurida eespool punktides 75 ja 77 määratletud keskmisest tarbijast lähtudes, kes teeb oma ostuotsuse ka esteetiliste kaalutluste alusel.
Varasema kaubamärgi kasutamine vaidlusaluses disainilahenduses ja segiajamise tõenäosus asjaomase avalikkuse silmis
79 Esiteks olgu märgitud, nagu on esile toodud eespool punktis 68, et kuna hageja on määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e alusel esitatud kehtetuks tunnistamise taotluses piirdunud tuginemisega varasemast kaubamärgist tulenevatele õigustele, siis ei ole asjaolu, et enne 2005. aastat olemas olnud Vespa motorolleritel võib esineda varasema kaubamärgiga ühiseid elemente, asjakohane selle hindamisel, kas seda kaubamärki on kasutatud vaidlusaluses disainilahenduses vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e sõnastusele, nagu ka apellatsioonikoda nõuetekohaselt märkis.
80 Teiseks tuleb elementide kohta, millele hageja tugineb kui varasema kaubamärgiga kaitstud motorolleri ruumilise kujutise eristatavatele tunnustele, mida väidetavalt on vaidlusaluses disainilahenduses ebaõiglaselt ära kasutatud – milleks on sadula taga ja all oleva voolundi X-tähe kuju, sadulaaluse ja esigondli vahelisa ala ümberpööratud Ω-tähe kuju ja esigondli noolekuju, millele Tribunale di Torino (Torino kohus) otsuses lisati mootorikatte tilgakuju –, märkida, et vaidlusaluses disainilahenduses nende tunnusjoonte võimaliku kasutamise hindamine eeldab varasema kaubamärgiga kaitstud kuju võrdlemist vaidlusaluse disainilahenduse kujuga.
81 Samas, nagu apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktides 84–86, ei suuda keskmine tarbija, kes ei ole põhjalike tehniliste teadmistega ekspert, varasema kaubamärgiga kaitstud motorolleri ruumilist kujutist vaadeldes automaatselt ära tunda sadula taga ja all oleva voolundi X-tähe kuju, sadulaaluse ja esigondli vahelise ala ümberpööratud Ω-tähe kuju ega pane otsekohe tähele esigondli noolekuju, isegi kui ta on väga tähelepanelik. Mootorikatte puhul märkab ta pigem erinevust varasema kaubamärgi mootorikatte koonusekuju ja vaidlusaluse disainilahenduse mootorikatte poolkaarena näiva kuju vahel.
82 Üldisemas plaanis tajub väga tähelepanelik keskmine tarbija, olenemata sellest, kas asjaomane avalikkus eristab eespool punktis 81 nimetatud hageja viidatud elemente kui varasema kaubamärgi iseloomulikke tunnuseid, varasema kaubamärgiga kaitstud motorolleri ruumilist kuju iseloomustavat stiili, jooni ja välimust vaidlusaluse disainilahenduse omadest visuaalselt erinevana.
83 Seega tuleb nõustuda apellatsioonikoja järeldusega, et varasema kaubamärgi ja vaidlusaluse disainilahenduse kujudes on erinevusi. Sellised erinevused on ka detailides, millele hageja viitab kui varasema kaubamärgi eristavatele tunnustele.
84 Selliste visuaalsete erinevuste ületamiseks ei saa hageja tulemuslikult tugineda varasema kaubamärgiga ja vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud toodete identsusele ega sellele, et varasema kaubamärgiga kaitstud motorolleri ruumilise kujutise kasutamine nende toodete jaoks Itaalia turul on üldteada, nagu seda kinnitab tema esitatud arvamusküsitlus.
85 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 87 märkis, ei võimalda vastupidi hageja väidetele kõnealuses arvamusküsitluses esitatud teave otsustada, kas asjaomane avalikkus seostab varasema kaubamärgiga kaitstud motorolleri ruumilist kujutist vaidlusaluse disainilahendusega, ja seega tõendada varasema kaubamärgi kasutamist vaidlusaluses disainilahenduses.
86 Kolmandaks olgu märgitud, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti e tuleb kohaldada mitte ainult siis, kui kasutatud ei ole üksnes identset tähist, millele on viidatud kehtetuks tunnistamise taotluses, vaid ka siis, kui kasutatakse sarnast tähist (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Kirjutusvahend, T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 52, ja 9. septembri 2015. aasta otsus – Dairek Attoumi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Diesel (DIESEL) T‑278/14, ei avaldata, EU:T:2015:606, punkt 85) juhul kui kõnealuste tähiste vahel tekib asjaomase avalikkuse silmis segiajamise oht (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Kirjutusvahend, T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 54).
87 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samuti tuleb samast kohtupraktikast, et segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt 25. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Chen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – AM Denmark (Puhastusseade), T‑55/12, ei avaldata, EU:T:2013:219, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Samas kui jõutakse järeldusele, et asjaomane avalikkus ei leia, et kehtetuks tunnistamise taotluses osutatud ühenduse disainilahenduses on selle taotluse põhjendamiseks viidatud eristatavat tähist kasutatud, võib segiajamise tõenäosuse loomulikult välistada (vt selle kohta 12. mai 2010. aasta kohtuotsus Kirjutusvahend, T‑148/08, EU:T:2010:190, punkt 106).
89 Liikmesriigi kohus Tribunale di Torino (Torino kohus) jõudis oma otsuses järeldusele, et vaidlusaluse disainilahenduse välimus on oluliselt erinev varasema kaubamärgi välimusest ja sellel on ka viimati nimetatust erinevad tunnusjooned, mille puhul on võimalik välistada mis tahes segiajamise tõenäosus asjaomase avalikkuse silmis, mistõttu tuleb vaidlusaluse disainilahendusega varasema kaubamärgi õiguste rikkumise väide tagasi lükata. Neid järeldusi Tribunale di Torino (Torino kohus) otsuses ei ole hageja ega menetlusse astuja vaidlustanud ja need on seega omandanud res judicata jõu, nagu ka Corte d’appello di Torino (Torino apellatsioonikohus) otsuses on märgitud ja mida pooled on kinnitanud oma 16. ja 17. mai 2019. aasta vastustes Euroopa Kohtu küsimusele.
90 Eelnevast järeldub, et ühest küljest varasemast kaubamärgist jääv üldmulje, mis erineb vaidlusalusest disainilahendusest jäävast üldmuljest, ja teisest küljest selle välimus, mis mõjutab oluliselt väga tähelepaneliku keskmise tarbija valikut, välistavad vaidlusaluses disainilahenduses varasema kaubamärgi kasutamise, olgugi et asjaomased tooted on identsed.
91 Seega ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga vaidlustatud otsuse punktides 73 ja 88, kus ta leidis, et asjaomane avalikkus ei taju segiajamise tõenäosust, mis hõlmaks määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis e käsitletud ohtu, et need võib omavahel segi ajada.
92 Niisiis tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mis käsitleb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f rikkumist
93 Oma kolmandas väites väidab hageja sisuliselt, et vaidlusalune disainilahendus tuleb kehtetuks tunnistada ka määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f alusel Itaalia ja Prantsusmaa autoriõiguse normidest ja põhimõtetest lähtudes.
94 Hageja viitab hagiavalduses seoses Itaalia autoriõigusega, see tähendab 22. aprilli 1941. aasta autoriõiguse ja muude seotud õiguste kaitse seadusega nr 633 (legge n. 633 – Protezione del diritto d’autore e di altri diritti connessi al suo esercizio (GURI nr 166, 16.7.1941) (muudetud), kaitstud loometeose väidetava kasutamisega „Vespa kujutisele“ või „Vespale“. Hageja väidab, et „Vespa“ kunstiline ja loominguline põhiolemus, mis seisneb eespool punktides 10 ja 53 osutatud toote kuju tunnusjoontes, pärineb aastatest 1945 ja 1946 ning et see loominguline põhiolemus on kaitstud Itaalia autoriõigusega, ilma et oleks võimalik tuua välja erinevusi „Vespa“ mopeedide erinevates mudelites, mida tunnustati ka Tribunale di Torino (Torino kohus) otsuses. Tänu neile tunnusjoontele, mis sisuliselt ei ole muutunud alates esimese mudeli loomisest ja selle esimese mudeli esmakordsest turustamisest hageja poolt, on „Vespa“ muutunud ikooniliseks Itaalia kommete ja kunstilise disaini sümboliks. Kohtuistungil selgitas taotleja, et varasem disainilahendus kannab endas edasi esimese „Vespa“ kunstilist ja loomingulist põhiolemust, see tähendab eespool nimetatud toote kuju tunnusjooni.
95 Mis puudutab Prantsuse autoriõiguse alusel kaitstud loometeose väidetavat kasutamist, siis viitab hageja tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus; Prantsusmaa) 7. veebruari 2013. aasta otsusele, milles samuti tunnustati, et „Vespa“ ja sealhulgas varasemat disainilahendust sisaldav motoroller vastab Prantsuse autoriõiguse kaitse tingimustele Prantsuse intellektuaalomandi seadustiku (code de la propriété intellectuelle) artikli L 111‑1 kohaselt, arvestades selle erilist välimust ja kuju, mida kirjeldatakse kui „ümarate vormidega, naiselik ja vintage“, mis annab edasi selle autori esteetilisi valikuid ja isikupära.
96 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad kõigile hageja argumentidele vastu.
97 Kõigepealt olgu meenutatud, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile f võib ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui selles on loata kasutatud liikmesriigi autoriõiguse normide alusel kaitstud teost. Seega saab sellele kaitsele tugineda autoriõiguse omaja, juhul kui tal on asjaomase liikmesriigi õiguse alusel võimalik keelata vaidlusaluse disainilahenduse taoline kasutamine (vt selle kohta 6. juuni 2013. aasta kohtuotsus Käekella numbrilauad, T‑68/11, EU:T:2013:298, punkt 79).
98 Lisaks peab kohtupraktika kohaselt tõendama hageja, kes tugineb määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis f osutatud kehtetuks tunnistamise alusele, et vaidlusaluses disainilahenduses on kasutatud asjaomase liikmesriigi autoriõiguse normide alusel kaitstud teost (17. juuli 2014. aasta kohtumäärus Kastenholz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑435/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2124, punkt 55).
99 Lõpuks tuleb märkida, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f ja lõike 3 ning määruse nr 2245/2002 artikli 28 lõike 1 punkti b alapunkti iii koosmõjust tuleneb esiteks, et ühenduse disainilahendus tunnistatakse kehtetuks, kui selles on loata kasutatud liikmesriigi autoriõiguse alusel kaitstud teost; teiseks, et kehtetuks tunnistamist võib taotleda autoriõiguse omaja, ja kolmandaks, et asjakohases taotluses peab sisalduma taotluse aluseks oleva kaitstud teose kujutis ja selle identifitseerimist võimaldavad andmed ning andmed, mis näitavad, et kehtetuks tunnistamise taotleja on autoriõiguse omaja (23. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Viejo Valle vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Établissements Coquet (Soonmustriga tass ja alustass) T‑566/11 ja T‑567/11, EU:T:2013:549, punkt 47).
100 Esmalt on vaja teha kindlaks, millisele teosele hageja viitab määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f kohaldamist taotledes, mida vaatamata Itaalia ja Prantsuse autoriõiguse kaitsele kasutatakse vaidlusaluses disainilahenduses ebaõiglaselt ära.
101 Sellega seoses leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 99 esiteks, et määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f kohaldamisel on ainus hageja poolt vajaliku täpsusega kindlaks määratud teos varasemale disainilahendusele vastav teos, kuna teos, mille puhul on võimalik tugineda määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis f osutatud kehtetuks tunnistamise alusele, ei saa olla ühe toote stiliseeritud versioonide kumuleerumine aastakümnete jooksul. Teiseks on apellatsioonikoda omistanud varasemale disainilahendusele vastavale teosele loomingulise ja kunstilise väärtuse, viidates järeldustele Tribunale di Torino (Torino kohus) otsuses, milles omakorda osutatakse tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus) 7. veebruari 2013. aasta otsusele. Neis kohtuotsustes tunnustati seda, et varasemale disainilahendusele vastav motorolleri mudel on Itaalia ja Prantsuse autoriõiguse alusel kaitstud teos.
102 Nende järeldustega tuleb nõustuda osas, milles neis korratakse põhimõtet, et autoriõigusega on kaitstud ideede väljendus ja mitte ideed ise. Nimelt hõlmab varasem disainilahendus esimese „Vespa“ põhiolemust, see tähendab eespool punktides 10 ja 53 nimetatud toote kuju tunnusjooni ning seetõttu võib Itaalia autoriõiguse kohaselt olla kaitstud selline kunstilise ja loomingulise põhiolemuse konkreetne väljendus. Samuti on varasemal disainilahendusel eriline välimus ja kuju, mida kirjeldatakse kui „ümarate vormidega, naiselik ja vintage“, mida saab Prantsuse autoriõiguse alusel kaitsta.
103 Teisena tuleb kindlaks teha, kas varasemat disainilahendust kui Itaalia ja Prantsuse autoriõigusega kaitstud teost on vaidlusaluses disainilahenduses „loata kasutatud“ määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti f tähenduses.
104 Ei ole siiski kindlaks tehtud, et vaidlusaluses disainilahenduses oleks kasutatud Itaalia autoriõiguse kohast teose kunstilist ja loomingulist põhiolemust, mis seisneb eespool punktides 10 ja 53 osutatud toote kuju tunnusjoontes. Nimelt iseloomustavad vaidlusaluses disainilahenduses sadula taga ja all oleva voolundi ning sadulaaluse ja esigondli vahelist ala pigem nurgelised jooned. Tema teravatipuline esigondel on kuni poritiivani pigem „lipsukujuline“ kui noolekujuline. Mootorikatte osas olgu märgitud, et vaidlustatud disainilahenduse puhul ei ole selle kuju nii koonusekujuline kui varasemas disainilahenduses kasutatud tilga kuju.
105 Varasema disainilahenduse erilist välimust ja kuju, mida kirjeldatakse kui „ümarate vormidega, naiselik ja vintage“ ei ole võimalik hoomata vaidlusaluses disainilahenduses, mida iseloomustavad sirged ja nurgelised jooned, mistõttu varasemale disainilahendusele vastavast teosest ja vaidlusalusest disainilahendusest jääv mulje on erinev, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 114 märkis.
106 Eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et apellatsioonikoda ei teinud vaidlustatud otsuse punktis 115 hindamisviga, kui ta võttis aluseks tema käsutuses oleva teabe, et Itaalia ja Prantsuse autoriõigusega kaitstud motorolleri mudelit, mis vastab varasemale disainilahendusele, ei olnud vaidlusaluses disainilahenduses loata kasutatud.
107 Eeltoodust tulenevalt tuleb kolmas väide tagasi lükata.
108 Kuna kõik hageja väited on tagasi lükatud, siis tuleb käesolev hagi rahuldamata jätta.
Kohtukulud
109 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
110 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Piaggio & C. SpA-lt.
Berardis | Papasavvas | Spineanu-Matei |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 24. septembril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad