Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENDI MÄÄRUS
11. aprill 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Ajutiste meetmete kohaldamine – Konkurents – Koondumised – Meediaturg – Teabenõue – Isikuandmed – Kiireloomulisus – Õigus eraelu puutumatusele
Kohtuasjas C‑90/24 P(R),
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel 2. veebruaril 2024 esitatud apellatsioonkaebus,
Vivendi SE, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: avocats Y. Boubacir, F. de Bure, E. Dumur, P. Gassenbach, S. Schrameck, O. Thomas ja P. Wilhelm,
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Caro de Sousa, B. Cullen ja D. Viros,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,
olles ära kuulanud kohtujurist M. Szpunari,
on teinud järgmise
määruse
1 Vivendi SE palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 19. jaanuari 2024. aasta määruse Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2024:15), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude esiteks peatada komisjoni 19. septembri 2023. aasta otsuse C(2023) 6428 (final) nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 kohaldamise menetluses (juhtum M.11184 – Vivendi/Lagardère) (muudetud komisjoni 27. oktoobri 2023. aasta otsusega C(2023) 7464 (final); edaspidi „vaidlusalune otsus“) täitmine ja teiseks kohustada teda esialgse õiguskaitsevahendina säilitama kõiki tema käsutuses olevaid dokumente, mis puudutavad vaidlusalust otsust, selleks ette nähtud elektroonilisel andmekandjal, mis antakse elektroonilise pitseriga varustatult kolmandale sõltumatule isikule.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1, parandus ELTL 2016, L 314, lk 72 ja parandus ELT 2018, L 127, lk 3) (edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) põhjendus 10 on sõnastatud järgmiselt:
„[…] Samuti nähakse käesoleva määrusega liikmesriikidele ette manööverdamisruum oma eeskirjade, sealhulgas isikuandmete eriliikide [(edaspidi „tundlikud andmed“)] töötlemise eeskirjade täpsustamiseks. […]“. [täpsustatud tõlge]
3 Määruse artikli 6 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:
„1. Isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud:
a) andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil;
[…]
c) isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja seadusjärgse kohustuse täitmiseks;
[…]
e) isikuandmete töötlemine on vajalik avalikes huvides oleva ülesande täitmiseks või vastutava töötleja avaliku võimu teostamiseks;
[…]
3. Lõike 1 punktides c ja e osutatud isikuandmete töötlemise alus kehtestatakse:
a) liidu õigusega või
b) vastutava töötleja suhtes kohaldatava liikmesriigi õigusega.
[…]“.
4 Määruse artikli 9 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Keelatud on töödelda isikuandmeid, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilisi andmeid, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavaid biomeetrilisi andmeid, terviseandmeid või andmeid füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.
2. Lõiget 1 ei kohaldata, kui kehtib üks järgmistest asjaoludest:
a) andmesubjekt on andnud selgesõnalise nõusoleku nende isikuandmete töötlemiseks ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil, välja arvatud juhul, kui liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt ei saa andmesubjekt lõikes 1 nimetatud keeldu tühistada;
[…]
g) töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel ning on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga, austab isikuandmete kaitse õiguse olemust ja tagatud on sobivad ja konkreetsed meetmed andmesubjekti põhiõiguste ja huvide kaitseks;
[…]“.
Vaidluse taust
5 Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 2–8. Käesoleva menetluse jaoks võib sellest teha järgmise kokkuvõtte.
6 Vivendi teatas 24. oktoobril 2022 Euroopa Komisjonile koondumisest, mis seisnes Lagardère SA üle ainukontrolli omandamises. Komisjon andis kõnealusele koondumisele loa 9. juunil 2023 tingimusel, et järgitakse Vivendi võetud kohustusi.
7 Komisjon teavitas 25. juulil 2023 Vivendit ametliku uurimise algatamisest seoses koondumise võimaliku enneaegse läbiviimisega. Selle menetluse raames saatis komisjon 19. septembri 2023. aasta otsusega C(2023) 6428 (final) Vivendile teabenõude, mille tähtaeg oli 27. oktoober 2023. Kõnealune institutsioon pikendas 27. oktoobri 2023. aasta otsusega C(2023) 7463 (final) seda tähtaega kuni 1. detsembrini 2023.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
8 Üldkohtu kantseleisse 23. novembril 2023 saabunud hagiavaldusega esitas Vivendi hagi, milles ta palus vaidlusalune otsus tühistada.
9 Üldkohtu kantseleisse 24. novembril 2023 saabunud eraldi dokumendiga esitas Vivendi ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles ta palus esiteks peatada selle otsuse täitmine ja teiseks kohustada teda esialgse õiguskaitsevahendina säilitama kõiki tema käsutuses olevaid dokumente, mis puudutavad vaidlusalust otsust, selleks ette nähtud elektroonilisel andmekandjal, mis antakse elektroonilise pitseriga varustatult kolmandale sõltumatule isikule, näiteks kohtutäiturile või volitatud isikule, mõistliku aja jooksul ja arvestades neid dokumente sisaldavate andmekandjate kopeerimisega seotud materiaalsete piirangutega.
10 Üldkohtu president peatas 28. novembri 2023. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R), mis tehti Üldkohtu kodukorra artikli 157 lõike 2 alusel, vaidlusaluse otsuse täitmise kuni menetluse lõpetamise kohtumääruse tegemiseni kohtuasjas T‑1097/23 R, ilma et see mõjutaks Vivendi kohustust jätkata teabe kogumist ja säilitada oma valduses elektroonilisel andmekandjal kõiki dokumente, mis puudutavad seda otsust ning mis võivad olla komisjoni uurimise jaoks asjakohased.
11 Vaidlustatud kohtumäärusega jättis Üldkohtu president käesoleva kohtumääruse punktis 9 nimetatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata põhjendusel, et Vivendi ei olnud tõendanud, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, ning tühistas oma 28. novembri 2023. aasta kohtumääruse (T‑1097/23 R).
12 Esimesena otsustas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 29, et oht, et Vivendile määratakse karistusmaksed või trahvid, on menetluse staadiumis, kus see kohtumäärus tuli teha, hüpoteetilist laadi.
13 Teisena lükkas ta selle kohtumääruse punktis 39 tagasi Vivendi argumendi, et märkimisväärsete inim- ja rahaliste ressursside kasutamise tõttu on talle tekitatud kahju.
14 Kolmandana leidis Üldkohtu president sama kohtumääruse punktides 41 ja 42, et asjaolu, et komisjon võib tutvuda hulga dokumentidega vaatamata sellele, et need ilmselgelt ei ole uurimise esemega seotud, ei saa Vivendile tekitada olulist ja hüvitamatut kahju.
15 Neljandana lükkas Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 43 tagasi Vivendi argumendi, et talle on tekitatud kahju sellega, et tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatust on rikutud.
16 Viiendana leidis ta selle kohtumääruse punktis 51, et väidetav kahju, mis tuleneb sellest, et Vivendi võib aidata kaasa enda süüstamisele, ei tõenda, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud.
17 Kuuendana leidis Üldkohtu president kohtumääruse punktides 52 ja 54, et oht, et Vivendit kohustatakse tasuma karistusmakseid või trahve, ei ole hüvitamatu ning see oht on puhtalt hüpoteetiline.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
18 Vivendi palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
– peatada vaidlusaluse otsuse täitmine seniks, kuni Üldkohus on teinud lõpliku otsuse, ja vajaduse korral seniks, kuni Euroopa Kohus on teinud lõpliku otsuse tühistamishagi suhtes, mille Vivendi vaidlusaluse otsuse peale esitas;
– teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ja
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.
19 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Vivendilt.
20 Euroopa Kohtu asepresident otsustas 6. veebruari 2024. aasta kohtumäärusega Vivendi vs. komisjon (C‑90/24 P(R)‑R, EU:C:2024:121), mis tehti Euroopa Kohtu kodukorra artikli 160 lõike 7 alusel, peatada Vivendile vaidlusaluse otsusega pandud kohustuse koguda ja edastada komisjonile vaidlusaluses otsuses nimetatud dokumendid seni, kuni tehakse üks kahest kohtumäärusest: kas kohtuasjas C‑90/24 P(R)‑R ajutiste meetmete kohaldamise menetlust lõpetav kohtumäärus või käesoleva apellatsioonkaebuse lahendav kohtumäärus, ilma et see mõjutaks Vivendi kohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada kõigi nende dokumentide säilitamine.
Apellatsioonkaebus
21 Vivendi põhjendab oma apellatsioonkaebust kuue väitega, millest esimese kohaselt on rikutud poolte võrdsuse põhimõtet ja võistlevuse põhimõtet ning teise kuni kuuenda väite kohaselt on Vivendi väidetava kahju hindamisel tehtud ilmseid vigu.
Argumendid
22 Neljandas väites, mida tuleb analüüsida kõigepealt, väidab Vivendi, et Üldkohtu president tegi ilmse vea selle kahju hindamisel, mis tulenes vaidlusaluse otsusega andmesubjektidele põhjustatud eraelu puutumatuse ulatuslikust riivest.
23 Esimesena olgu märgitud, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 esitatud argumendid kitsendavad eraelu puutumatuse kaitse ulatust nii, et need hõlmavad üksnes tundlikke isikuandmeid, nagu need on määratletud isikuandmete kaitse üldmääruses. Viimati nimetatud mõiste kohaldamisala on aga väga piiratud, kuna nii isikuandmete kaitse üldmäärusest kui ka Üldkohtu praktikast tuleneb, et see hõlmab üksnes kõige intiimsemat ja tundlikumat teavet andmesubjektide kohta. Tundlike isikuandmete suhtes pakutavad tagatised ei võimalda seega tagada kõigi andmesubjektide eraelu puudutavate isikuandmete kaitset ja järelikult sobival viisil ära hoida kahju, millele Vivendi tugineb.
24 Teisena väidab Vivendi, et mitu tema ajutiste meetmete kohaldamise taotlusele lisatud dokumenti tõendavad, et vaidlusalune otsus kohustab koguma ja edastama komisjonile dokumente, mis puudutavad andmesubjektide eraelu.
25 Kolmandana on vaidlustatud kohtumääruses jäetud täielikult tähelepanuta piirangud, mis Vivendile tulenevad Prantsuse karistus- ja tööõigusest. Vivendil on seega sisuliselt võimatu vaidlusalust otsust täita, ilma et tema suhtes kohaldataks nii kriminaal- kui ka tsiviilkaristusi.
26 Neljandana ei võimalda tagatised, mida komisjon pakub seoses tundlike isikuandmetega, ära hoida kahju tekkimist, millele Vivendi tugineb, kuna need tagatised eeldavad, et neid andmeid sisaldavad dokumendid edastatakse komisjonile ja komisjon saab nendega tutvuda.
27 Viiendana, vastupidi sellele, mida on kinnitatud vaidlustatud kohtumääruses, ei saa komisjoni ametnike ja teenistujate ametisaladuse hoidmise kohustus olla piisav tagatis, et vältida viidatud kahju tekkimist, kuna Vivendi on samuti huvitatud sellest, et need ametnikud ja teenistujad ei pääseks ligi kaitstud dokumentidele. Lisaks ei võtnud Üldkohtu president arvesse asjaolu – millele Vivendi küll sõnaselgelt viitas –, et komisjon andis loa mitme kolmanda isiku menetlusse astumiseks, tekitades nii ohu, et kolmandad isikud tutvuvad konfidentsiaalsete andmetega ja need avalikustavad.
28 Komisjon väidab, et neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
29 Ta väidab eelkõige, et on vältimatu, et uurimise läbiviimiseks peab ta töötlema isikuandmeid. Pelk asjaolu, et ta kontrollib selliste andmete asjakohasust, ei saa iseenesest tekitada olulist ja hüvitamatut kahju. Selles kontekstis on tundlike isikuandmete suhtes kohaldatavate menetluslike tagatiste olemasolu asjakohane tegur hindamaks, kas õiguse eraelu puutumatusele kõnealune riive on proportsionaalne. Ülejäänud osas hoiavad komisjoni ametnike ja teenistujate ranged ametisaladuse hoidmise kohustused ära ohu, et kogutud isikuandmed loata avalikustatakse.
30 Mis puudutab argumenti, et kolmandad isikud võivad tutvuda isikuandmetega, siis väidab komisjon kõigepealt, et see argument tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna seda ei ole esimeses kohtuastmes piisavalt põhjendatud. Seejärel väidab ta, et arvestades tema ametnike ja teenistujate rangeid konfidentsiaalsusnõudeid, ei tohi nad avaldada konfidentsiaalset teavet kolmandatele isikutele. Lõpuks saavad huvitatud kolmandad isikud toimikuga tutvuda üksnes vastuväiteteatise esitamise korral ning neil ei ole kunagi võimalik tutvuda toimiku dokumentide konfidentsiaalse versiooniga.
Hinnang
31 Mis puudutab Vivendi argumente tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatuse rikkumise ohu kohta, siis leidis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktis 44, et kuna ettevõtjad tegutsevad oma töötajate ja oma seaduslike esindajate kaudu, on komisjonil konkurentsiõiguse valdkonda kuuluva uurimise läbiviimiseks õigus nõuda teavet töötajate ja seaduslike esindajate tegevuse kohta, kui see tegevus puudutab ettevõtja tegevusvaldkonda, mitte nende isikute eraelu.
32 Kohtumääruse punktis 45 rõhutas Üldkohtu president, et seda arvestades teavitas komisjon Vivendit konkreetsetest menetluslikest tagatistest, mida kohaldatakse tundlike isikuandmete valdkonnas, ning et nimetatud institutsioon võttis seega meetmeid, et vältida Vivendi viidatud ohu tekkimist. Ta järeldas sellest, et neid ettevaatusabinõusid arvestades ei tekitanud Vivendi töötajate mobiiltelefonide ja e‑posti kohta esitatud teabenõuded olulist ja hüvitamatut kahju, millele Vivendi tugineb.
33 Nimetatud kohtumääruse punktis 46 märkis Üldkohtu president, et igal juhul on komisjoni ametnikel ja teenistujatel ranged ametisaladuse hoidmise kohustused. Sellega seoses rõhutas ta sama kohtumääruse punktis 47, et neil ametnikel ja teenistujatel on keelatud avaldada ilma loata teavet, mis on neile nende tööülesannete täitmisel teatavaks tehtud, välja arvatud juhul, kui see teave on juba avalikustatud või üldsusele kättesaadav.
34 Selles kontekstis tuleb esimesena seoses vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 esitatud hinnanguga märkida, et selle punkti sõnastusest endast tuleneb, et hinnang põhineb kõnealuse kohtumääruse punktides 26–28 nimetatud menetluslike tagatiste arvessevõtmisel.
35 Viidatud punktidest 26–28 nähtub, et need tagatised puudutavad üksnes kolme liiki andmeid: advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusega kaitstud andmeid, ajakirjanduslikke allikaid puudutavaid andmeid ja tundlikke isikuandmeid.
36 Viimati nimetatud andmekategooriat, mida ainsana on mainitud vaidlustatud kohtumääruse punktis 45, ei ole selles kohtumääruses määratletud.
37 Neil asjaoludel tuleb Üldkohtu presidendi hinnangute ulatuse hindamiseks kindlaks teha vaidlusaluse otsusega sellele andmekategooriale antud ulatus. Vaidlusaluses otsuses on täpsustatud, et selles nähakse ette erikord „[isikuandmete kaitse üldmääruses] määratletud tundlikele isikuandmetele“. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 9 lõikest 1, arvestades selle põhjendust 10, tuleneb, et see mõiste viitab isikuandmetele, mille töötlemisel ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, geneetilistele andmetele, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavatele biomeetrilistele andmetele, terviseandmetele või andmetele füüsilise isiku seksuaalelu ja seksuaalse sättumuse kohta.
38 Võttes arvesse mõiste „tundlikud isikuandmed“ ulatust, on selge, nagu väidab Vivendi, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 nimetatud menetluslikud tagatised ei ole kohaldatavad kõigile andmesubjektide eraelu puudutavatele andmetele, eelkõige kuna need tagatised ei paku mingit kaitset andmetele, mis puudutavad näiteks andmesubjektide pereelu, maitset või ka eraviisilist tegevust, mis ei ole poliitilist, usulist, filosoofilist ega ametiühingulist laadi.
39 Tuleb aga tõdeda, et oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tugines Vivendi ohule, et on võimalik tutvuda andmetega, mida saab üldiselt seostada andmesubjektide eraeluga. Kuigi taotluse punktis 95 on tõepoolest mainitud tundlikke isikuandmeid, sisaldus see viide Üldkohtu praktika tsitaadis ning seda ei saa mõista nii, et selle eesmärk oli piirata Vivendi esitatud argumentide ulatust.
40 Vivendi väidab seega põhjendatult, et otsustades, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 45 nimetatud tagatiste eesmärk oli just vältida Vivendi viidatud ohu tekkimist, ning järeldades sellest asjaolust, et teabenõuded ei saanud tekitada olulist ja hüvitamatut kahju, millele Vivendi tugines, ei võtnud Üldkohtu president arvesse kõiki isikuandmeid, mis võivad sisalduda dokumentides, mis tuleb komisjonile esitada ja mis on asjakohased selle kahju tegelikkuse ja olulisuse hindamisel.
41 Järelikult tegi Üldkohtu president ilmse hindamisvea, kui ta leidis, et need tagatised olid piisavad, et lükata tagasi Vivendi argumendid tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatuse rikkumise ohu kohta.
42 Mis teisena puudutab vaidlustatud kohtumääruse punktides 46 ja 47 täiendavalt esitatud põhjendusi, siis tuleb tõepoolest tõdeda, et Üldkohtu president võis õigusega leida, et komisjoni ametnikel ja teenistujatel ei olnud luba avalikustada üldsusele vabalt teavet, mis sisaldus dokumentides, mille Vivendi vaidlusalust otsust kohaldades komisjonile esitas.
43 Siiski olgu ühelt poolt märgitud, nagu väidab Vivendi, et komisjoni ametnikele ja teenistujatele pandud ametisaladuse hoidmise kohustused ei ole sellised, mis hoiaksid ära Vivendi teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatuse õiguse riive, mis seisneb asjaolus, et nendel ametnikel ja teenistujatel endal on võimalik tutvuda isikuandmetega, mis on seotud nende töötajate ja seaduslike esindajate eraeluga.
44 Teiselt poolt tuleb sedastada, et Vivendi viitas oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluse punktis 96 ka ohule, et „komisjoni poolt menetlusse lubatud huvitatud kolmandad isikud“ võivad tutvuda dokumentidega, mille Vivendi talle edastas, viidates selles suhtes kirjadele, mis olid esitatud nimetatud taotluse lisas ja milles teda teavitati teatud huvitatud kolmandate isikute menetlusse lubamisest.
45 Kuna see väide on piisavalt selge ja põhjendatud, et Üldkohus peaks seda arvesse võtma, ei saa asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse neljanda väite põhjendamiseks esitatud argument teatud dokumentide kolmandatele isikutele avalikustamise ohu kohta tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna see on uus argument, mida esimeses kohtuastmes ei esitatud.
46 Nagu väidab Vivendi, ei ole komisjoni ametnikele ja teenistujatele pandud ametisaladuse hoidmise kohustuste eesmärk ega tagajärg reguleerida menetlusse lubatud kolmandate isikute tutvumist komisjoni käsutuses olevas toimikus sisalduvate dokumentidega.
47 Lisaks, kuigi komisjon väidab, et sellist dokumentidega tutvumist välistavad muud normid, tuleb tõdeda, et neid norme ei ole vaidlustatud kohtumääruse punktides 46 ja 47 mainitud.
48 Sellest järeldub, et leides vaidlustatud kohtumääruse punktides 46 ja 47, et komisjoni ametnikele ja teenistujatele pandud ametisaladuse hoidmise kohustus võis ära hoida Vivendi väidetava kahju tekkimist, on Üldkohtu president teinud vea faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel.
49 Kolmandana tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 44 esitatud kaalutlused üksi ei õigusta Vivendi nende argumentide tagasilükkamist, mille kohaselt on oht, et rikutakse tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatust.
50 Nimelt piirdus Üldkohtu president selles punktis viitega komisjoni pädevusele nõuda teavet Vivendi töötajate ja seaduslike esindajate tegevuse kohta, „kui see tegevus puudutab ettevõtja tegevusvaldkonda ega puuduta nende eraelu“. Nii toimides ei andnud ta mingit hinnangut võimaliku kahju olemasolu kohta juhul, kui komisjonile edastatud teave kuulub andmesubjektide eraelu valdkonda, nagu väidab Vivendi.
51 Kõigest eeltoodust tuleneb, et arvestades vaidlustatud kohtumääruse punktides 45–47 tehtud vigu, ei sisalda see kohtumäärus põhjendusi, mis võiksid olla aluseks Vivendi selliste argumentide tagasilükkamisele, mille kohaselt esineb oht, et rikutakse tema teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatust.
52 Järelikult tuleb neljanda väitega nõustuda.
53 Kuna ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et Vivendi ei ole tõendanud, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, siis ei ole vaidlustatud kohtumääruse resolutsioon põhjendatud.
54 Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtumäärus tuleb tervikuna tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väiteid.
Üldkohtule esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus
55 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Üldkohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. Nimetatud säte on kohaldatav ka Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel esitatud apellatsioonkaebuste suhtes (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta kohtumäärus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 172 ning seal viidatud kohtupraktika).
56 Selleks on oluline meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 156 lõige 4 näeb ette, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluses tuleb märkida hagi ese, kiireloomulisust põhjendavad asjaolud ning fakti- ja õigusväited, mis esmapilgul õigustavad taotletava ajutise meetme kohaldamist. Seega võib vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik määrata täitmise peatamise ja muude ajutiste meetmete kohaldamise, kui on tõendatud, et nende määramine on esmapilgul faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud (fumus boni iuris), ning kui ajutiste meetmete kohaldamise küsimus on kiireloomuline selles mõttes, et olulise ja hüvitamatu kahju vältimiseks selle poole huvidele, kes ajutiste meetmete kohaldamist taotleb, on vajalik, et ajutiste meetmete kohaldamine määrataks ja neid kohaldataks enne põhimenetluses lahendatava hagi suhtes otsuse tegemist. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise taotlus jätta rahuldamata juhul, kui üks neist ei ole täidetud. Kui see on asjakohane, kaalub ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ka asjasse puutuvaid huve (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta kohtumäärus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 175 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul on nende tingimuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus ja ta võib juhtumi eripära arvestades vabalt kindlaks määrata, kuidas neid erinevaid tingimusi tuleb kontrollida, ning selle hindamise järjekorra, kuna ükski liidu õigusnorm ei näe ette analüüsiskeemi, mis on ette kindlaks määratud selleks, et hinnata ajutiste meetmete võtmise vajalikkust (Euroopa Kohtu asepresidendi 16. juuli 2021. aasta kohtumäärus Symrise vs. ECHA, C‑282/21 P(R), EU:C:2021:631, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Arvestades käesolevas asjas Üldkohtu presidendi juba antud hinnanguid ja poolte osalusel toimunud kirjalikku menetlust, on Euroopa Kohtu asepresidendil piisavalt teavet, et teha lõplik otsus kiireloomulisuse tingimuse kohta.
Argumendid
59 Selleks et tõendada, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, tugineb Vivendi mitmele eraldi kahjule.
60 Mis puudutab argumente selle kohta, et vaidlusalune otsus tekitab Vivendi teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu puutumatuse rikkumise ohu, mida tuleb kõigepealt analüüsida, siis väidab Vivendi, et vaidlusaluses otsuses on nõutud, et see äriühing edastaks komisjonile tervikuna ja kogu asjaomase ajavahemiku kohta kõik mitme füüsilise isiku vahel toimunud vestlused, tegemata vahet sellel, kas need vestlused olid ametialased või eraviisilised. Vivendi on samuti kohustatud edastama kõik vestlused, mis sisaldavad teatavaid märksõnu, isegi kui need vestlused pärinevad isiklikest või personaalsetest e‑postkastidest ning asjaomaste töötajate ja seaduslike esindajate isiklikest või personaalsetest mobiilseadmetest, tingimusel et neid e‑postkaste või seadmeid on kasutatud vähemalt üks kord ametialaseks suhtluseks. Paljud dokumendid, mis tuleb seega komisjonile edastada, võivad sisaldada Vivendi jaoks tundlikku teavet, mis on seotud nii andmesubjektide kui ka kolmandate isikute eraeluga.
61 Selliste dokumentide kogumine ja komisjonile edastamine Vivendi poolt ei ole kooskõlas Prantsuse tsiviil- ja karistusõiguse normidega, nagu ka liidu õiguse ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Vivendi on seega silmitsi võimatu alternatiiviga, sest olenemata sellest, kas ta täidab vaidlusalust otsust või mitte, võidakse talle määrata rasked karistused.
62 Lisaks tekitab kõnealuse teabe edastamine olulist kahju Vivendile ja andmesubjektidele, laiendades selle teabega tutvunud isikute ringi. See kahju on hüvitamatu, kuna vaidlusaluse otsuse tühistamine ei võimalda enam heastada kõnealuste õiguste rikkumist.
63 Komisjon väidab esiteks, et Vivendi viidatud võimatus vaidlusalust otsust täita võib äärmisel juhul kaasa tuua rahalise kahju, mis ei ole väga suur.
64 Teiseks puudutab Vivendi väidete põhisisu kolmandate isikute õiguste rikkumist. Ajutiste meetmete kohaldamise menetluses saab taotluse esitaja aga kiireloomulisuse tingimuse täidetuse tõendamiseks tugineda üksnes tõenditele, mis näitavad tema enda huvidele avalduvat ohtu.
65 Kolmandaks tõendab Üldkohtu praktikat arvestades olulise ja hüvitamatu kahju olemasolu üksnes tundlike isikuandmete avalikustamine. Nimelt on vältimatu, et komisjon töötleb oma uurimise läbiviimiseks isikuandmeid. Pelk asjaolu, et ta kontrollib selliste andmete asjakohasust, ei saa iseenesest tekitada olulist ja hüvitamatut kahju.
66 Vivendi ei ole aga tõendanud, et komisjonile esitatavad dokumendid sisaldavad tundlikke isikuandmeid. Igal juhul andis komisjon Vivendile konkreetsed menetluslikud tagatised, mida kohaldatakse tundlike isikuandmete suhtes, kusjuures need tagatised lisanduvad komisjoni ametnikele ja teenistujatele pandud rangetele ametisaladuse hoidmise kohustustele.
Hinnang
67 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärk on tagada tulevikus tehtava lõpliku otsuse täielik toime, vältimaks lünka Euroopa Kohtu tagatavas õiguskaitses. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb taotluse kiireloomulisust hinnata selle järgi, kas ajutine meede on vajalik selleks, et hoida ära olulise ja hüvitamatu kahju tekkimine esialgset õiguskaitset taotlevale poolele. Viimati nimetatud poole ülesanne on tõendada, et ta ei saa oodata põhimenetluse lõpuni, ilma et talle selline kahju tekiks. Kuigi on tõsi, et sellise kahju olemasolu tuvastamiseks ei ole vaja nõuda kahju tekkimise ja vältimatuse absoluutse kindlusega tõendamist ning et piisab sellest, kui kahju tekkimine on piisava tõenäosusega ette nähtav, on ajutisi meetmeid taotlev pool siiski kohustatud tõendama asjaolusid, millest nähtub, et sellise kahju tekkimine on tõenäoline (Euroopa Kohtu asepresidendi 24. mai 2022. aasta määrus Puigdemont i Casamajó jt vs. parlament ja Hispaania, C‑629/21 P(R), EU:C:2022:413, punkt 75 ning seal viidatud kohtupraktika).
68 Esimesena tuleb tõdeda, nagu väidab komisjon, et Vivendi argumendid selle kohta, et vaidlusalune otsus tekitab õiguse eraelu puutumatusele rikkumise ohu, põhinevad peamiselt selliste kolmandate isikute õiguste rikkumisel, kelleks on Vivendi töötajad ja seaduslikud esindajad, kelle teabevahetust tuleb vaidlusaluse otsuse alusel koguda ja komisjonile edastada.
69 Kuigi Vivendi viitab oma ajutiste meetmete kohaldamise taotluses ulatuslikult nende töötajate ja seaduslike esindajate eraelu riivele, mille vaidlusaluse otsuse täitmine kaasa toob, piirdub ta omaenda õiguste puhul väitega, et dokumendid, mis tuleb komisjonile edastada, võivad sisaldada selle äriühingu jaoks tundlikku teavet, selgitamata, milles see teave seisneb või milline on selle seos õigusega eraelu puutumatusele.
70 Käesoleva kohtumääruse punktis 67 meenutatud kohtupraktikast tuleneb aga, et kiireloomulisuse tingimust hinnatakse tavaliselt seoses kahjuga, mis võib esialgset õiguskaitset taotlevale poolele tekkida.
71 Seda põhimõtet ei tohi siiski tõlgendada viisil, mis takistaks ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärgi saavutamist, milleks on tulevikus tehtava lõpliku otsuse täieliku toime tagamine, vältimaks lünka Euroopa Kohtu tagatud õiguskaitses. Selles kontekstis on muu hulgas sedastatud, et liikmesriik võib tugineda kahjule, mida ei tekitata otse talle, kuna liikmesriigid vastutavad riigi tasandil üldiste huvide eest ning kuna nad saavad neid huve kaitsta ajutiste meetmete kohaldamise menetluses (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 3. juuni 2022. aasta kohtumäärus Bulgaaria vs. parlament ja nõukogu, C‑545/20 R, EU:C:2022:445, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).
72 Sellegipoolest ei saa selline eraõiguslik ettevõtja nagu Vivendi tulemuslikult tugineda kolmandate isikute õiguste kahjustamise ohule, et saavutada ajutiste meetmete kohaldamine akti suhtes, mis ei kahjusta tema huve (vt selle kohta 6. mai 1988. aasta kohtumäärus Union des producteurs de cédrats de Crète vs. komisjon, 112/88 R, EU:C:1988:241, punkt 20).
73 Käesoleval juhul ei ole siiski see nii.
74 Kahju, millele Vivendi tugineb seoses õigusega eraelu puutumatusele, tuleneb otseselt sellest, kuidas ta peab vaidlusaluse otsuse täitmiseks oma teatud töötajate ja seaduslike esindajate suhtes enda arvates käituma.
75 Sellest tuleneb, et oma ajutiste meetmete kohaldamise taotlusega ei soovi Vivendi tegutseda mitte selliste kolmandate isikute asemel, keda vaidlusaluse otsuse tagajärjed autonoomselt puudutavad, vaid isiklikult, et kaitsta omaenda huve, vältides seda, et ta ise tekitaks kolmandatele isikutele olulist ja hüvitamatut kahju, mille eest ta võib muuseas olla vastutav, olukorras, kus see kahju tekitatakse kolmandatele isikutele nende sidemete tõttu Vivendiga, ilma et neil kolmandatel isikutel oleks ise võimalus saada esialgset kaitset, et vältida selle kahju tekkimist.
76 Neil konkreetsetel asjaoludel ei saa ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik ilma käesoleva kohtumääruse punktis 71 meenutatud ajutiste meetmete kohaldamise menetluse eesmärki rikkumata asuda seisukohale, et Vivendi ei saa tõendamaks, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, tugineda olulisele ja hüvitamatule kahjule, mida see äriühing võib vaidlusaluse otsuse täitmiseks tekitada oma teatud töötajatele ja seaduslikele esindajatele.
77 Seega tuleb teisena hinnata, kas vaidlusaluse otsuse täitmine võib piisavalt tõenäoliselt tekitada olulist ja hüvitamatut kahju Vivendi teatud töötajatele ja seaduslikele esindajatele.
78 Kuna Vivendi soovib tugineda teatavate põhiõiguste rikkumisele, on oluline meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ei saa nõustuda väitega, mille kohaselt kahju on oma olemuselt hüvitamatu, kui see puudutab põhiõiguste valdkonda, kuna abstraktsest viitest põhiõiguste riivele ei piisa, et tõendada, et kahju, mis sellest tekkida võib, on tingimata hüvitamatu (Euroopa Kohtu asepresidendi 28. novembri 2013. aasta kohtumäärus EMA vs. InterMune UK jt, C‑390/13 P(R), EU:C:2013:795, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).
79 Sellest ei saa siiski järeldada, et põhiõiguse riivet ei saa kunagi pidada oluliseks ja hüvitamatuks kahjuks.
80 Ühelt poolt võib teatavate põhiõiguste – nagu Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 4 sätestatud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keelu – rikkumine rikutava õiguse enda olemuse tõttu tekitada iseenesest olulise ja hüvitamatu kahju (Euroopa Kohtu asepresidendi 28. novembri 2013. aasta kohtumäärus EMA vs. InterMune UK jt, C‑390/13 P(R), EU:C:2013:795, punkt 43).
81 Teiselt poolt tuleb põhiõiguste rikkumist, mis sarnaselt põhiõiguste harta artiklis 7 kaitstud õigusega eraelu puutumatusele ei kuulu eelmises punktis nimetatud kategooriasse, hinnata kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades, selleks et teha kindlaks, kas selle rikkumisega kaasneva kahju ulatus ja laad õigustavad selle kahju käsitamist olulise ja hüvitamatu kahjuna (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 28. novembri 2013. aasta kohtumäärus EMA vs. InterMune UK jt, C‑390/13 P(R), EU:C:2013:795, punkt 44).
82 Järelikult peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kindlaks tegema, kas vaidlusaluse otsuse kohaldamine võib piisava tõenäosusega kaasa tuua Vivendi teatud töötajate ja seaduslike esindajate eraelu riive, ning vajaduse korral hindama kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvestades selle riivega tekitatud kahju ulatust ja laadi.
83 Selles suhtes kohustab vaidlusalune otsus Vivendit muu hulgas koguma mitme füüsilise isiku vahel erinevate sidevahendite kaudu mitme aasta jooksul aset leidnud teabevahetust ja teatud teabevahetust teiste füüsiliste isikute vahel ning seejärel edastama selliselt kogutud teabe komisjonile.
84 Mis puudutab viimati nimetatud teabevahetust, siis nähtub sellest otsusest, et komisjonile edastatavate dokumentide valik tuleb teha rea selliste märksõnade kasutamise abil, mis on teataval määral üldsõnalised ja mis sisaldavad muu hulgas mitme poliitikavaldkonna või meediasektori avaliku elu tegelase pere- või eesnime.
85 Lisaks tuleb komisjonile edastada sellele institutsioonile edastamisele kuuluva dokumendiga isegi kaudselt seotud teabevahetus, kuna vaidlusaluse otsuse punktist 9 nähtub, et komisjonile tuleb edastada kõik e‑kirjad, mis kuuluvad „samasse seeriasse“ kui taoline dokument, või juhul, kui see on SMSi või kiirsõnumite kaudu edastatud sõnumi vormis, kogu vestlus kogu asjaomasel perioodil.
86 Lisaks on selge, et vastavalt selle otsuse punktile 2 laienevad need kohustused eelkõige teabevahetusele, mis on toimunud asjaomaste töötajate või seaduslike esindajate isiklike või personaalsete e‑postkastide ning isiklike või personaalsete mobiilseadmete kaudu, tingimusel et neid e‑postkaste või seadmeid on kasutatud vähemalt üks kord ametialaseks suhtluseks.
87 Vaidlusaluse otsuse sõnastust arvestades tuleb kõigepealt tõdeda, et dokumendid, mida Vivendi peab koguma ja komisjonile edastama, puudutavad füüsiliste isikute vahelise teabevahetuse sisu.
88 Seejärel tuleb rõhutada, et arvestades Vivendile selle otsusega pandud kohustuste sisulist ja ajalist ulatust ning asjaolu, et nende kohustuste eesmärk on eelkõige koguda teabevahetust sidevahendite abil, mida tavapäraselt kasutatakse puhtalt eraviisiliselt, on väga tõenäoline, et suur hulk dokumente, mis tuleb komisjonile edastada, ei ole ametialased ja võivad anda teavet asjaomaste isikute eraelu kohta.
89 Lõpuks ei sisalda vaidlusalune otsus ühtegi mehhanismi, mille eesmärk oleks üldiselt takistada nende isikute eraeluga seotud dokumentide kogumist ja komisjonile edastamist või anda tagatisi nende dokumentide töötlemise kohta.
90 Vivendi esitatud argumendid tõendavad seega piisava tõenäosusega, et isikuandmed, mida tuleb vaidlusaluse otsuse alusel koguda ja komisjonile edastada, võimaldavad teha täpseid järeldusi andmesubjektide eraelu kohta, mis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tähendab, et sellest tulenevat eraelu puutumatuse riivet tuleb pidada oluliseks (vt analoogia alusel 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Prokuratuur (tingimused elektroonilise side andmetele juurdepääsuks), C‑746/18, EU:C:2021:152, punkt 39).
91 Kuna mittevaralist kahju, mis tuleneb niisugusest eraelu puutumatuse riivest, ei saa rahalise hüvitisega täielikult kõrvaldada või vaidlusaluse otsuse tühistamise korral tagantjärele kõrvaldada, tuleb seda kahju pidada hüvitamatuks.
92 Seda hinnangut ei sea kahtluse alla lahendus, millele jõudis Euroopa Kohtu president 27. septembri 2004. aasta kohtumääruses komisjon vs. Akzo ja Akcros (C‑7/04 P(R), EU:C:2004:566) ning millele tugineb komisjon.
93 On tõsi, et selles kohtumääruses leidis Euroopa Kohtu president, et kutsesaladuse kahjustamine, mille võib kaasa tuua asjaolu, et komisjonil on võimalik tutvuda selle saladusega väidetavalt kaitstud dokumentidega, ei tekita asjaomasele ettevõtjale olulist ja hüvitamatut kahju.
94 See lahendus oli siiski põhjendatud eelkõige asjaoluga, et oht, millele ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitaja viitas kohtuasjas, milles tehti nimetatud kohtumäärus, seisnes üksnes selles, et komisjoni ametnikud said põhjalikumalt tutvuda dokumentidega, mida nad olid juba – küll ainult kokkuvõtlikult – uurinud. Samuti tuleb rõhutada, et selles kohtuasjas käsitleti vaid piiratud arvu dokumente, mis ei puudutanud füüsiliste isikute eraelu.
95 Selles kontekstis tuleb veel kolmandana märkida, et menetluslikud tagatised, millele komisjon tugineb, ei ole piisavad, et muuta Vivendi viidatud kahju ebaoluliseks.
96 Esiteks nähtub vaidlusalusest otsusest küll, et komisjon nägi ette erimenetluse, mille eesmärk on piirata seda, et tema ametnikel ja teenistujatel võimaldatakse tutvuda tundlikke isikuandmeid sisaldavate dokumentidega.
97 Käesoleva kohtumääruse punktidest 34–41 nähtub siiski, et see menetlus ei välista ega vähenda selliste isikuandmete töötlemist, mis on seotud andmesubjektide eraeluga, kuid mida siiski ei ole võimalik kvalifitseerida „tundlikeks isikuandmeteks“.
98 Taoline kaitse ei ole aga selline, mis väldiks seda, et komisjonile edastatud andmetega tutvumine võimaldaks teha täpseid järeldusi andmesubjektide eraelu kohta, kuna tundlikud isikuandmed hõlmavad vaid piiratud osa isikuandmetest, mis on seotud nende andmesubjektide eraeluga, ja kuna vaidlusalune otsus kohustab koguma seda liiki andmeid suures ulatuses eesmärgiga edastada need komisjonile.
99 Teiseks nähtub komisjoni argumentidest tõepoolest, et tema ametnikel ja teenistujatel on ranged ametisaladuse hoidmise kohustused, mistõttu on neil põhimõtteliselt keelatud avalikustada teavet, mis tuleneb Vivendi edastatud dokumentidest ja millega nad saavad tutvuda.
100 Need kohustused ei piira siiski nende ametnike ja teenistujate võimalusi tutvuda andmesubjektide eraelu puudutavate isikuandmetega, mis iseenesest kujutab endast nende andmesubjektide eraelu puutumatuse olulist riivet.
101 Neljandana tuleb küll märkida, et nagu väidab komisjon, näib esmapilgul vajalik, et komisjon saaks teataval määral töödelda isikuandmeid, mis on seotud komisjoni uurimise all olevate ettevõtjate töötajate ja seaduslike esindajate eraeluga, sest vastasel juhul tekiks oht, et tema uurimisvolitused jäävad suuresti ebatõhusaks. Samuti on komisjoni läbiviidava uurimise raames nende dokumentide kogumine, mis võivad lõpuks osutuda selle uurimise seisukohast ebaoluliseks, praktikas raskesti välditav.
102 Samuti tuletab komisjon õigesti meelde, et isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 6 on sätestatud, et isikuandmete töötlemine võib teatavatel tingimustel olla seaduslik ka siis, kui andmesubjekt ei ole andnud selleks nõusolekut.
103 Käesoleva kohtumääruse punktides 101 ja 102 esitatud asjaolud näivad seega olevat asjakohased vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel ja seetõttu ka fumus boni iuris’e tingimuse analüüsimisel.
104 Seevastu ei saa neid asjaolusid kiireloomulisuse tingimuse analüüsimisel arvesse võtta.
105 Nimelt peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik üksnes kiireloomulisuse tingimuse hindamiseks ja – ilma et see tähendaks, et ta võtab seisukoha nende etteheidete põhjendatuse kohta, mis ajutiste meetmete kohaldamist taotlev pool on esitanud sisulistes küsimustes – eeldama, et nende etteheidetega võidakse nõustuda. Nimelt kujutab oluline ja hüvitamatu kahju, mille tekkimise tõenäosus peab olema tõendatud, endast kahju, mis olenevalt olukorrast tuleneks taotletud ajutise meetme kohaldamisest keeldumisest, kui põhimenetluses esitatud hagi hiljem rahuldatakse (vt selle kohta Euroopa Kohtu asepresidendi 19. detsembri 2013. aasta kohtumäärus komisjon vs. Saksamaa, C‑426/13 P(R), EU:C:2013:848, punkt 52, ja 17. detsembri 2018. aasta kohtumäärus komisjon vs. Poola, C‑619/18 R, EU:C:2018:1021, punkt 61).
106 Käesoleval juhul tuleb kiireloomulisuse tingimuse hindamisel seega eeldada, et vaidlusalune otsus on õigusvastane ja et sellest otsusest tulenev andmesubjektide eraelu puutumatuse riive on seetõttu nõuetevastane.
107 Sellest tuleneb, et tegemaks kindlaks, kas see tingimus on käesolevas kohtuasjas täidetud, ei pea ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik kindlaks tegema, kas riive oli vajalik või – üldisemalt – nõuetekohane, vaid üksnes hindama sellise kahju ulatust ja laadi, mis tuleneb sellest riivest juhul, kui see osutub lõpuks nõuetevastaseks.
108 Seega tuleb komisjoni argumendid, millega soovitakse tõendada, et sama riive on nii tema uurimiste tõhususe tagamiseks hädavajalik kui ka asjakohaste liidu õigusnormidega kooskõlas, kiireloomulisuse tingimuse hindamise etapis edututena tagasi lükata.
109 Kõike eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kiireloomulisuse tingimus on käesoleval juhul täidetud.
110 Kuna Üldkohtu president järeldas ekslikult, et see tingimus ei olnud täidetud, ilma et ta oleks analüüsinud fumus boni iuris’e tingimust, mille analüüs eeldab samal ajal nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude hindamist, tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule, et ta teeks otsuse selle tingimuse kohta ning vajaduse korral kaaluks asjasse puutuvaid huve.
Kohtukulud
111 Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtule, otsustatakse kohtukulude kandmine edaspidi.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 19. jaanuari 2024. aasta kohtumäärus Vivendi vs. komisjon (T‑1097/23 R, EU:T:2024:15).
2. Saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule, et ta teeks otsuse fumus boni iuris’e tingimuse kohta ning vajaduse korral kaaluks asjasse puutuvaid huve.
3. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad