Kohtuasi T‑15/14

Simet SpA

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Itaalia ametivõimude kehtestatud avaliku teenuse tagantjärele hüvitamine – Piirkondadevahelised bussiveoteenused, mida osutati ajavahemikus 1987–2003 – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks – Avaliku teenindamise kohustuse säilitamine – Hüvitamine – Määrus (EMÜ) nr 1191/69

Kokkuvõte – Üldkohtu (kaheksas koda) 3. märtsi 2016. aasta otsus

1.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Tekkinud ja olemasoleva huvi tingimus – Hagi riigiabi puudutava komisjoni otsuse peale – Ettevõtja, kes loobus oma nõudest täita siseriikliku kohtu otsus, millega tema kasuks mõisteti välja hüvitis avaliku teenuse rakendamisega kaasnenud kulude eest – Võimalus esitada siseriiklikule kohtule uus sama esemega nõue – Vastuvõetavus

(ELTL artikli 108 lõige 2 ja ELTL artikli 263 neljas lõik)

2.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Huvitatud isikute märkuste puudumine – Mõju puudumine komisjoni otsuse kehtivusele – Kohustus omal algatusel uurida asjaolusid, millele otseselt ei viidatud – Puudumine

(ELTL artikli 108 lõige 2)

3.      Tühistamishagi – Väited – Põhjenduse puudumine või ebapiisavus – Eristamine etteheidetest ja argumentidest, mille eesmärk on otsuse põhjendatuse vaidlustamine

(ELTL artiklid 263 ja 296)

4.      Transport – Avalike teenuste osutamise kohustused – Tariifikohustus – Mõiste

(nõukogu määrus nr 1191/69, artikli 2 lõige 5)

5.      Transport – Transpordile antav abi – Mõistete „avalike teenuste kontseptsioonist tulenevad kohustused“ ja „avaliku teenindamise lepingud“ eristamine – Hankemenetluse tulemusel vabatahtlikult sõlmitud veolepingud

(nõukogu määrus nr 1191/69, artikli 14 lõiked 1 ja 2)

6.      Transport – Transpordile antav abi – Raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevad kohustused – Maanteevedu – Mõiste „majanduslik halvemus“ ja liigse hüvitamise oht eristamine

(nõukogu määrus nr 1191/69, artiklid 5, 10 ja 11)

7.      Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Väide, mis esimest korda on esitatud repliigi staadiumis ning mis ei kujuta endast varem esitatud väite täiendust – Vastuvõetamatus

(Üldkohtu kodukord, artikli 48 lõige 2)

1.      Põhjendatud huvi on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse tingimus. Selline huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamine ise tekitab tõenäoliselt õiguslikke tagajärgi ja et hagi esitanud isik võib seega vaidluse lahendist saada mingit kasu. Põhjendatud huvi peab seega olema tekkinud ja olemas päeval, mil esitati hagi, ning see huvi peab ka säilima kuni kohtulahendi tegemiseni, vastasel juhul võidakse asi läbivaatamata jätta.

Kui hageja loobub nõudest täita liikmesriigi kohtu otsus, millega selle riigi ametiasutuselt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis, mida vastav ametiasutus keeldus tasumast, toob see, kui Üldkohus tühistab komisjoni otsuse, milles tuvastati, et nimetatud hüvitis kujutab endast riigiabi, endaga kaasa selle, et vastav siseriiklik ametiasutus peab igal juhul täitma asjaomase liikmesriigi kohtu otsust sõltumata asjaolust, et hageja loobus selle kohtuotsuse täitmise nõudest. Neil asjaoludel säilib hagejal, kes esitas riigiabi otsuse tühistamise nõude, huvi kohtuvaidluse lahendi suhtes ja tema hagi on vastuvõetav.

(vt punktid 64–66, 69, 72 ja 74)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 117)

3.      Üldkohus ei saa põhjendamiskohustuse järgimise kontrollimisel hinnata komisjoni poolt oma otsuse põhjendamiseks esitatud kaalutluste sisulist õiguspärasust. Sellest tuleneb, et põhjenduste puudumisele või nende ebapiisavusele tugineva väite raames on vaidlustatud otsuse sisulist põhjendatust vaidlustavad etteheited ja argumendid tulemusetud ning asjassepuutumatud.

(vt punktid 130 ja 147)

4.      Määruse nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta artikli 2 lõike 5 tähenduses tariifikohustuse iseloomulikuks tunnuseks ei ole mitte üksnes veotariifide kindlaksmääramine või kinnitamine ametivõimu poolt, vaid ka kaks kumulatiivset tingimust, mille puhul on tegemist „eriliste“ tariifimeetmetega, mis puudutavad konkreetseid reisijate või toodete rühmasid või konkreetseid liine, ning lisaks ettevõtja kaubandushuvidega vastuolus olevate meetmetega. Vastav tõlgendus on kooskõlas artikli 2 lõike 5 teise lõiguga, milles on ette nähtud, et tariifikohustusteks ei ole hinnapoliitika üldmeetmed ega veohindade ja ‑tingimustega üldiselt seotud meetmed, mille eesmärk on transpordituru või selle osa korraldamine. Seega ei saa üldise ulatusega seadusest tulenevat kohustust, et veotariifid peab kinnitama ametivõim, kui sellist lugeda tariifikohustuseks määruse nr 1191/69 artikli 2 lõike 5 tähenduses.

(vt punkt 159)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 173)

6.      Riigiabi valdkonnas ja täpsemalt hindamisel, kas hüvitis on vastutasu teenuste eest, mida abi saanud ettevõtjad osutasid avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisel, on majanduslik halvemus ja liigse hüvitamise oht kaks eraldiseisvat elementi. Määruse nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta artiklite 5, 10 ja 11 kohaselt on majandusliku halvemuse väljatoomine vajalik, et kindlaks määrata, kui suur hüvitis tuleb maksta vedajale avalike teenuste osutamise kohustuse ühepoolse kehtestamise eest. Seevastu liigse hüvitamise oht võib olla tingitud paljudest teguritest, mis võivad kaasa tuua suurema hüvitise kui see, mis tuleb ettevõtjale tasuda määruse alusel.

(vt punkt 178)

7.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 197)