Kohtuasi T‑211/05

Itaalia Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Riigiabi – Abikava, mida Itaalia rakendas börsil hiljuti noteeritud äriühingute kasuks – Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks ja nõutakse selle tagasimaksmist – Põhjendamiskohustus – Valikulisus – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise etapp ja ametliku uurimismenetluse etapp – Abi kokkusobivus ühisturuga – Hindamisraskused – Komisjoni kohustus algatada ametlik uurimismenetlus – Kohustus abimeede asjaomase liikmesriigiga eelnevalt läbi arutada ja uurida olukorda selle liikmesriigi esitatud asjaolusid silmas pidades

(EÜ artikkel 87 lõige 1 ja EÜ artikkel 88 lõiked 2 ja 3; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 4 neljas lõik)

2.      Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Kohaldamine komisjoni poolt algatatud haldusmenetlusele – Abiprojekti uurimine

(EÜ artikkel 88 lõige 3)

3.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse alustamise otsus – Põhjendamiskohustus

(EÜ artikkel 88 lõige 2; nõukogu määrus nr 659/1999, artikli 6 esimene lõik)

4.      Riigiabi – Komisjoni otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks – Põhjendamiskohustus

(EÜ artikkel 88 lõige 2 ja EÜ artikkel 253)

5.       Riigiabi– Mõiste – Meetme valikulisus – Hiljuti turul noteeritud ettevõtjate suhtes kohaldatav maksusoodustusmeede – Hõlmamine – Õigustatus lähtuvalt siseriikliku maksusüsteemi olemusest ja ülesehitusest – Asjaomase liikmesriigi tõendamiskohustus

(EÜ artikkel 87 lõige 1)

6.      Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Vähese tähtsusega abi elava konkurentsiga sektoris

(EÜ artikkel 87 lõige 1)

7.      Riigiabi – Keeld – Erandid – Abi, mille suhtes võib kohaldada EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c ette nähtud erandit

(EÜ artikli 87 lõike 3 punkt c)

1.      EÜ artiklis 88 sätestatud riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi nimetatud artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on võimaldada komisjonil kujundada vaid esmane arvamus selle kohta, kas asjassepuutuv meede kujutab endast riigiabi ja kas asjaomane abi on ühisturuga osaliselt või täielikult kokkusobiv, ning teiselt poolt sama artikli lõikes 2 nimetatud ametlikku uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi. Vastavalt määruse nr 659/1999 (EÜ artikli 88 kohaldamise kohta) artikli 4 lõikele 4 peab komisjon algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, kui esialgne uurimine ei võimaldanud ületada kõiki raskusi, mis ilmnesid seoses küsimusega, kas talle kontrollimiseks antud riiklik meede kujutab endast EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses abi, või siis, kui komisjonil ei olnud esialgse uurimise käigus võimalik veenduda, et kõnealune meede, isegi kui see kujutab endast abi, on siiski kokkusobiv ühisturuga.

Arvestades EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamise otsuse õiguslikke tagajärgi, peab komisjon, määratledes nimetatud meetmed ajutiselt uue abina, kuigi kõnealune liikmesriik võib selle määratlusega mitte nõustuda, meetmed asjaomase liikmesriigiga eelnevalt läbi arutama, andmaks talle võimaluse vajaduse korral komisjonile näidata, et tema arvates ei kujuta nimetatud meetmed endast abi või et tegemist on olemasoleva abiga.

(vt punktid 35–37)

2.      Esialgse uurimismenetluse raames peab asjaomasel liikmesriigil kaitseõiguste järgimise nõudest tulenevalt olema võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht teabe kohta, millele komisjon oma hinnangu rajas. Siiski toob selliste kaitseõiguste rikkumine selles etapis lõpliku otsuse tühistamise kaasa vaid siis, kui ilma selle rikkumiseta oleks menetlusel olnud teistsugune tulemus. Seda peab tõendama asjassepuutuv liikmesriik, kuna igasugune kaitseõiguste rikkumine kujutab endast vorminõuete täitmata jätmist, mis tähendab, et asjaomane liikmesriik peab näitama rikkumisega tema subjektiivsetele õigustele tekkinud konkreetset negatiivset mõju.

(vt punkt 45)

3.      Võistlevuse põhimõte, mis on kaitseõiguse osana ühenduse õiguse üldpõhimõte, nõuab, et asjassepuutuv osapool saaks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude, etteheidete ja olukordade tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon, et toetada oma väidet EÜ asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta. Määruse nr 659/1999 (EÜ artikli 88 kohaldamise kohta) artikli 6 lõike 1 kohaselt esitatakse „ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta”. See algatamise otsus peab võimaldama pooltel tõhusalt osaleda ametlikus uurimismenetluses, mille raames peab neil olema võimalus esitada oma argumendid. Selle jaoks on piisav, kui pooltele on teada põhjendused, millest lähtudes komisjon asus algul seisukohale, et kõnesolev meede võib kujutada endast uut, ühisturuga kokkusobimatut riigiabi.

Komisjonil ei ole kohustus asjassepuutuvat liikmesriiki oma seisukohast enne otsuse vastuvõtmist teavitada, kui liikmesriigile oli antud võimalus oma märkusi esitada.

(vt punktid 53, 54, 58)

4.      Põhjendamiskohustuse ulatus sõltub asjaomase õigusakti olemusest ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendustest peavad selgelt ja ühemõtteliselt selguma õigusakti andnud institutsiooni arutluskäik, et võimaldada ühest küljest ühenduste kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli ning teisest küljest huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendus vastab EÜ artikli 253 nõuetele, tuleb hinnata mitte üksnes selle sõnastusest lähtudes, vaid akti tausta ning kõiki asjakohast valdkonda reguleerivaid õigusnorme arvestades. Eelkõige ei ole komisjon kohustatud võtma seisukohta kõikide argumentide osas, mis huvitatud isikud talle on esitanud. Piisab, kui ta toob välja otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad asjaolud ja õiguslikud kaalutlused.

Pealegi võib komisjon abikava puhul piirduda asjassepuutuva kava üldiste omaduste uurimisega, ilma et ta oleks kohustatud vaatlema iga konkreetset kohaldamisjuhtu selleks, et kontrollida, kas kaval on abi tunnuseid.

Ehkki komisjonil on kohustus otsuse põhjendustes viidata vähemalt abi andmise tingimustele, kui need võimaldavad näidata, et abi võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja moonutada või ähvardada moonutada konkurentsi, ei ole ta kohustatud tegema asjassepuutuvate turgude tegeliku olukorra, abist kasu saavate ettevõtjate turuosa, konkureerivate ettevõtjate seisundi ja liikmesriikidevahelise kaubanduse majanduslikku analüüsi. Lisaks ei pea komisjon juhul, kui abi on antud ebaseaduslikult, esitama tõendeid abi tegeliku mõju kohta konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Kui komisjonil oleks selline kohustus, viiks see nõue selliste liikmesriikide eelistamisele, kes annavad ebaseaduslikku abi, nende liikmesriikide ees, kes teavitavad komisjoni kavandatavast abist.

(vt punktid 68, 69, 87, 158)

5.      EÜ artikli 87 lõike 1 alusel tuleb kindlaks teha, kas antud õigusliku regulatsiooni raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teistega, kes on nimetatud korra eesmärki silmas pidades sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras.

Selline on olukord maksusoodustuse korral, millele on õigus üksnes reguleeritud turul vahetult enne abikava kohaldamist noteeritud ettevõtjatel, samas kui on välistatud, et kõik teised ettevõtjad, kes on juba noteeritud või need, kes ei täida ja ei suuda abikavaga kaetud perioodi jooksul noteerimise tingimusi täita, saaksid abikava alusel kasu.

Mis puudutab kõnealuste meetmete õigustatust lähtuvalt siseriikliku maksusüsteemi olemusest ja ülesehitusest, siis juhul kui selline erinev kohtlemine põhineb muudel eesmärkidel kui üldise süsteemiga taotletavad eesmärgid, käsitletakse kõnealust meedet põhimõtteliselt meetmena, mis vastab EÜ artikli 87 lõikes 1 ette nähtud valikulisuse tingimusele. Liikmesriik, kes on ettevõtjate vahel koormiste osas sellise erineva kohtlemise kehtestanud, peab tõendama, et see on kõnealuse süsteemi olemusest ja ülesehitusest lähtuvalt tõesti põhjendatud.

(vt punktid 119, 120, 125)

6.      EÜ artikli 87 lõige 1 keelab abi, mis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ning kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi. Nende kahe tingimuse hindamisel ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas need abimeetmed võivad mõjutada kaubavahetust ja kahjustada konkurentsi.

Isegi suhteliselt vähese tähtsusega abi mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, kuna nendes sektorites, kus abi saavad ettevõtjad tegutsevad, on tihe konkurents.

Lisaks, kui riigiasutus soodustab tiheda konkurentsiga sektoris tegutsevat ettevõtjat seeläbi, et annab talle teatava eelise, kahjustab ta sellega konkurentsi või tekitab konkurentsi kahjustamise ohu. Kui soodustust vähendatakse, siis on konkurentsi vähem kahjustatud, kuid seda on siiski kahjustatud. EÜ artikli 87 lõikes 1 osutatud keeld on aga kohaldatav igasuguse abi suhtes, mis kahjustab või ähvardab konkurentsi kahjustada, sõltumata selle summast, kuna see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(vt punktid 151, 152, 154 ja 155)

7.      Seda, kas komisjoni otsus, milles tuvastatakse, et uus abi ei vasta erandi kohaldamise tingimustele, on seaduslik, tuleb hinnata üksnes EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c raames, mitte lähtuvalt komisjoni varasemast otsusetegemise praktikast.

Tegevusabi ei kuulu üldjuhul EÜ artikli 87 lõike 3 kohaldamisalasse, kuna see kahjustab konkurentsitingimusi sektorites, kus seda antakse ilma, et see oma olemusest tulenevalt oleks võimeline ühte selles sättes ette nähtud eesmärkidest saavutama.

(vt punktid 170, 173)