11. märtsil 2010 esitatud hagi - Conte jt versus nõukogu

(kohtuasi T-121/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hagejad: Giovanni Conte (Pomezia, Itaalia), Casa del Pescatore Soc.coop.rl (Civitanova Marche, Itaalia), Guidotti Giovanni & Figli Snc (Termoli, Itaalia), Organizzazione di produttori della pesca di Civitanova Marche Soc. coop. rl (Civitanova Marche, Itaalia), Consorzio gestione mercato ittico Manfredonia Soc. coop. rl (Cogemim) (Manfredonia, Itaalia) (esindajad: advokaadid P. Cavasola, G. Micucci ja V. Cannizzaro)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hagejate nõuded

tühistada vaidlustatud määrus;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva kohtuasja ese on nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006.

Kõik käesoleva kohtuasja hagejad tegelevad kalapüügiga ja neile laienevad vaidlustatud määruses sätestatud kohustused.

Oma nõudeid põhjendades väidavad nad järgmist:

1. Vaidlustatud määruse artikli 9 lõiked 2 ja 3 ning artikli 10 lõiked 1 ja 2 on kehtetud, kuna nende sätetega on ette nähtud absoluutne kohustus, et kalalaev, mille kogupikkus on üle 15 meetri, peab olema varustatud topelt laevaseiresüsteemidega: satelliitsidel põhinev seiresüsteem, mis on ette nähtud artiklis 9, ja lisaks automaatne identifitseerimise süsteem. Tegu on kahe erineva seiresüsteemiga, mis täidavad sisuliselt ühte ja sama ülesannet. See kohustus ei ole piisavalt põhjendatud. Lisaks tundub see olevat vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, vaadatuna meetme vajalikkuse ja sobivuse seisukohast. Peale selle toob topelt seiresüsteemiga varustamise kohustus hagejatele kaasa rahalise koormuse, mis ei ole põhjendatud ühestki mõistlikust vajadusest lähtudes.

2. Vaidlustatud määruse artiklid 15 ja 17 on kehtetud, kuna nende sätetega on ette nähtud kohustus, et kalalaev, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, peab vähemalt korra päevas saatma teatud andmed ja seda igal juhul enne sadamasse sisenemist või neli tundi enne sadamasse jõudmist. Hagejad leiavad, et selline kohustus ei ole mõistlik, on ebaproportsionaalne või isegi, et seda ei ole võimalik täita. Eriti nendel laevadel, mis tegelevad väikesemahulise püügiga püügialadel, mis jäävad sadamast mitme sõidutunni kaugusele, ei ole seda kohustust võimalik täita, kui kalalaeva ei jäeta väljaspool sadamat seisma, oodates nõutava aja möödumist.

3. Järelevalve ja inspektsioonisüsteem on kehtetu selles osas, millega vaidlustatud määrus näeb ette kohustuse võimaldada pääs kõikidesse laevaruumidesse ning teha kättesaadavaks kõik kirjalikud ja elektroonilised dokumendid, samuti selles osas, milles inspekteerimise ja küsitlemise kord, mille alusel ametnikud tegutsevad täiesti ilma kohtu sanktsioonita, ei allu kriminaalkohtuorganite kontrollile. Hagejate hinnangul on eiratud õigust konfidentsiaalsuse säilitamisele, elukoha ja eraelu puutumatust ja kaitseõigust nende erinevates aspektides. Selline kontroll rikub mitte ainult mainitud põhiõigusi, vaid kuna on tegu ulatusliku riivega, muudab see lõppkokkuvõttes täiesti sisutühjaks kalapüügiga tegeleva isiku õiguse tegeleda ettevõtlusega, mida tunnustavad ühenduste asutamislepingud. Eriti puudutab kehtetuse väide artiklit 82, mis volitab inspekteerivaid ametnikke võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada võimaliku rikkumise tõendite säilitamine.

4. Vaidlustatud määruse artikli 73 lõige 8 on kehtetu selles osas, millega tunnustatakse liikmesriikide õigust nõuda järelevalvesüsteemi kulud sisse kalapüügiga tegelevatelt ettevõtjatelt. Selles küsimuses on täpsustatud, et see säte on ilmselgelt kehtetu, kuna see on vastuolus põhimõttega, mille kohaselt avalikes huvides tehtavad vajalikud kulud on sotsiaalselt jaotatavad.

5. Vaidlustatud määruse artikkel 92 on kehtetu, kuna see säte näeb ette korra, mille kohaselt toimub vastutuse ülekandmine võimalike rikkumiste eest, mis omistatakse lõpuks kalalaeva omanikule ja temaga seotud õigustatud isikutele sõltumata sellest, kes rikkumise toime pani. Selles osas on täpsustatud, et säte on vastuolus personaalse vastutuse, eraomandi kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna sellega ei püüta mõistlikul viisil takistada sanktsioonidest möödahiilimist.

6. Vaidlustatud määruse artikkel 103 on kehtetu selles osas, millega nähakse ette, et kui liikmesriik ei täida määruses sätestatud kohustusi, võib peatada määruse nr 1198/2006¹ ja määruse nr 861/2006² kohase finantsabi. Abi peatamine toob hagejate sõnul kaasa riigivastutuse ülekandmise eraõiguslikele isikutele, kellel tuleb seega kanda riigi käitumise kahjulikke tagajärgi. Karistuse niisugune ülekandmine on vastuolus karistuse personaalse määramise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

7. Vaidlustatud määruse artikli 14 lõiked1, 2, 3, 4 ja 5, artikli 17 lõige 1, artikli 58 lõiked 1, 2, 3 ja 5, artikli 59 lõiked 2 ja 3, artikli 60 lõiked 4 ja 5, artikli 62 lõige 1, artikli 63 lõige 1, artiklid 64 ja 65 ning artikli 66 lõiked 1 ja 3, artikli 67 lõige 1 ning artikkel 68 on kehtetud. Hagejad väidavad selles küsimuses, et määrus põhineb ainuüksi EÜ asutamislepingu artiklil 37, mis võimaldab kehtestada ühise kalanduspoliitika, ja et määrusega ette nähtud meetmed on lubatavad vaid tingimusel, et need on vajalikud ühenduse institutsioonide poolt eri õigusaktidega kehtestatud kalanduspoliitika seisukohast. Ülalnimetatud sätted ei puuduta ühise kalanduspoliitikaga hõlmatud valdkondi ega kalaliike ja jäävad järelikult välja EÜ asutamislepingu artikli 37 kohaldamisalast.

____________

¹ - Nõukogu 27. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta.

² - Nõukogu 22. mai 2006. aasta määrus (EÜ) nr 861/2006, millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas.