10. märtsil 2010 esitatud hagi - USFSPEI jt versus nõukogu

(kohtuasi T-122/10)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Union syndicale fédérale des service publics européens et onternationaux (USFSPEI), Giuseppe Calo (Luxembourg, Luksemburg), Jean-Pierre Tytgat (Mamer, Luksemburg) (Brüssel, Belgia) (esindajad: advokaadid J.-N. Louis, A. Coolen, B. Cambier, L. Renders ja S. Pappas)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hagejate nõuded

tühistada nõukogu 23. detsembri 2009. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1296/2009, millega kohandatakse alates 1. juulist 2009 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente;

kohustada nõukogu maksma hagejatele Calo ja Tytgati ning teistele Euroopa Liidu ametnikele ja teenistujatele maksmata jäänud palk ja pension, millele neil on õigus alates 1. juulist 2009 ja millele alates võla sissenõutavaks muutumise hetkest lisanduvad viivised Euroopa Keskpanga poolt põhiliste refinantseerimistehingute jaoks kinnitatud määras, millele lisandub 2%;

mõista nõukogult USF-i kasuks välja sümboolne hüvitis moraalse kahju eest, mis tekitati teenistuse vea tõttu, kui võeti vastu 23. detsembri 2009. aasta ebaseadusliku määruse nr 1296/2009;

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas hagis paluvad hagejad tühistada nõukogu 23. detsembri 2009. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1296/2009, millega kohandatakse alates 1. juulist 2009 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente.¹

Oma hagi toetuseks viitavad hagejad määruse nr 1296/2009 ebaseaduslikkusele, menetluse väärkasutamisele ning ELTL artikli 4 lõikest 3 tulenevale lojaalse koostöö ja sidususe põhimõtte rikkumisele.

Nad viitavad ka personalieeskirjade artiklite 65 ja 65a ning XI lisa artiklite 1 ja 3 rikkumisele ning järjepidevuse, õiguskindluse ja "patere legem quam ipse fecisti" põhimõtte rikkumisele.

Lõpuks viitavad nad põhjendamiskohustuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

____________

¹ - ELT 2009 L 348, lk 10.