ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

20. detsember 2023(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega – Rahaliste vahendite külmutamine – Isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist – Liikmesriikide territooriumile sisenemise piirangud – Isikute, üksuste ja asutuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriikide territooriumile sisenemise piiranguid – Hageja nime kandmine loeteludesse ja sinna jätmine – Mõiste „juhtivad ettevõtjad“ – Otsuse 2014/145/ÜVJP artikli 2 lõike 1 punkt g – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Hindamisviga – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine – Omandiõigus – Ettevõtlusvabadus – Õigus eraelu puutumatusele – Territooriumile sisenemise piirangute kohaldamine liikmesriigi kodanikule – Liidu kodanike vaba liikumine

Kohtuasjas T‑313/22,

Roman Arkadyevich Abramovich, elukoht Nemchinovo (Venemaa), esindajad: advokaadid T. Bontinck, A. Guillerme, S. Bonifassi, M. Brésart, L. Burguin, J. Goffin, J. Bastien ja R. Lööf ning C. Zatschler, SC,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja M.-C. Cadilhac,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: J.-F. Brakeland, C. Giolito, L. Puccio ja M. Carpus Carcea,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president D. Spielmann, kohtunikud V. Valančius, R. Mastroianni (ettekandja), M. Brkan ja I. Gâlea,

kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:

–        hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. mail 2022;

–        16. augusti 2022. aasta otsust, millega komisjonile anti luba astuda menetlusse nõukogu toetuseks;

–        muutmisavaldusi, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 24. novembril 2022, 23. märtsil 2023 ja 17. mail 2023;

arvestades 12. juuli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtunik V. Valančiuse ametiaja lõppemist 26. septembril 2023 Üldkohtu kodukorra artiklit 22 ja artikli 24 lõiget 1,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Roman Arkadyevich Abramovich palub oma hagis ühelt poolt ELTL artikli 263 alusel tühistada esiteks nõukogu 15. märtsi 2022. aasta otsuse (ÜVJP) 2022/429, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 87 I, lk 44), ja nõukogu 15. märtsi 2022. aasta rakendusmääruse (EL) 2022/427, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 87 I, lk 1) (edaspidi koos „esialgsed aktid“); teiseks nõukogu 14. septembri 2022. aasta otsuse (ÜVJP) 2022/1530, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 239, lk 149), ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta rakendusmääruse (EL) 2022/1529, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 239, lk 1) (edaspidi koos „2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktid“); kolmandaks nõukogu 13. märtsi 2023. aasta otsuse (ÜVJP) 2023/572, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 134), ja nõukogu 13. märtsi 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/571, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 75 I, lk 1) (edaspidi koos „2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktid“), ning neljandaks nõukogu 13. aprilli 2023. aasta otsuse (ÜVJP) 2023/811, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 101, lk 67), ja nõukogu 13. aprilli 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/806, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2023, L 101, lk 1) (edaspidi koos „2023. aasta aprilli loeteludesse jätmise aktid“ ja viimased omakorda koos 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktidega „loeteludesse jätmise aktid“), osas, milles need aktid (edaspidi „vaidlustatud aktid“) teda puudutavad, ning teiselt poolt ELTL artikli 268 alusel hüvitada talle esialgsete aktide vastuvõtmisega väidetavalt tekitatud kahju.

 Vaidluse taust

2        Hageja on Vene, Iisraeli ja Portugali kodakondsusega ettevõtja.

3        Euroopa Liidu Nõukogu võttis ELL artikli 29 alusel 17. märtsil 2014 vastu otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16). Samal kuupäeval võttis nõukogu ELTL artikli 215 lõike 2 alusel vastu määruse (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 6).

4        Venemaa Föderatsiooni president allkirjastas 21. veebruaril 2022 dekreedi, millega tunnustati isehakanud Donetski Rahvavabariigi ja Luhanski Rahvavabariigi iseseisvust ja suveräänsust, ning andis korralduse Vene relvajõudude siirdamiseks nende aladele.

5        Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegi 22. veebruaril 2022 Euroopa Liidu nimel avalduse, milles mõistis need teod hukka, kuna need kujutavad endast rahvusvahelise õiguse rasket rikkumist. Ta teatas, et liit reageerib nendele Venemaa Föderatsiooni rikkumistele, võttes kiiremas korras täiendavad piiravad meetmed.

6        Nõukogu võttis 23. veebruaril 2022 vastu esimese piiravate meetmete paketi. Meetmed puudutasid esiteks piiranguid majandussuhetele valitsuse poolt mittekontrollitava Donetski ja Luhanski oblastiga, teiseks juurdepääsupiiranguid kapitaliturule, eelkõige keelates Venemaa Föderatsiooni, selle valitsuse ja keskpanga rahastamise, ning kolmandaks valitsuse liikmete, pankade juhtide, ettevõtjate, kindralite ja Gosudarstvennaya Duma Federal’nogo Sobrania Rossiskoï Federatsii (Venemaa Föderatsiooni Föderaalassamblee Riigiduuma) 336 liikme lisamist nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid.

7        Venemaa Föderatsiooni president andis 24. veebruaril 2022 teada sõjalisest operatsioonist Ukrainas ja samal päeval ründasid Vene relvajõud Ukrainat riigi mitmes osas.

8        Nõukogu võttis 25. veebruaril 2022 vastu teise piiravate meetmete paketi. Esiteks sisaldas see individuaalseid meetmeid Ukraina territooriumi terviklikkuse riives osalenud poliitikute ja ettevõtjate suhtes. Teiseks sisaldas see finants-, kaitse-, energia-, lennundus- ja kosmosetööstuse valdkonnas kohaldatavaid piiravaid meetmeid. Kolmandaks sisaldas see meetmeid, millega peatati selle lepingu teatavate sätete kohaldamine, millega olid ette nähtud viisasoodustused Venemaa Föderatsiooni kodanike teatavatesse kategooriatesse kuuluvatele lühiajalist viisat taotlevatele isikutele.

9        Arvestades olukorra tõsidust Ukrainas, võttis nõukogu samal kuupäeval vastu esiteks otsuse (ÜVJP) 2022/329, millega muudetakse otsust 2014/145 (ELT 2022, L 50, lk 1), ning teiseks määruse (EL) 2022/330, millega muudetakse määrust nr 269/2014 (ELT 2022, L 51, lk 1), selleks et muuta eeskätt kriteeriume, mille alusel saab kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldada füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste suhtes. Otsuse 2022/329 põhjenduse 11 kohaselt leidis nõukogu, et loetellu kandmise kriteeriume tuleks muuta, et hõlmata isikud ja üksused, kes toetavad Vene valitsust või saavad selle tegevusest kasu, samuti isikud ja üksused, kes on Vene valitsuse oluliseks tuluallikaks, ning loetellu kantud isikute ja üksustega seotud füüsilised või juriidilised isikud.

10      Otsuse 2014/145, mida on muudetud otsusega 2022/329, artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad järgmistele isikutele või on nende omandis, valduses või kontrolli all:

[…]

d)      füüsilised või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes annavad materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu;

[…]

g)      juhtivad ettevõtjad või juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks,

[…]

2.      Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei anta otse ega kaudselt lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste käsutusse ega nende toetamiseks.“

11      Rahaliste vahendite külmutamise kord on määratletud otsuse 2014/145 artikli 2 lõigetes 3–6.

12      Otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artikli 1 lõike 1 punktid b ja e keelavad liikmesriikide territooriumile sisenemise ja selle läbimise füüsilistel isikutel, kes vastavad kriteeriumidele, mis on sisuliselt samasugused kui selle otsuse artikli 2 lõike 1 punktides d ja g sätestatud kriteeriumid.

13      Määrus nr 269/2014, mida on muudetud määrusega 2022/330, näeb ette rahaliste vahendite külmutamise meetmete võtmise ja määrab kindlaks rahaliste vahendite külmutamise korra sõnastuses, mis on sisuliselt identne otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni sõnastusega. Nimelt kordavad selle määruse muudetud redaktsiooni artikli 3 lõike 1 punktid a–g sisuliselt selle otsuse artikli 2 lõike 1 punkte a–g.

14      Selles kontekstis lisas nõukogu esialgsete aktidega hageja nime nende isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on toodud otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni lisas ja määruse nr 269/2014 muudetud redaktsiooni I lisas (edaspidi „kõnealused loetelud“).

15      Hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise põhjused on järgmised:

„[Hageja] on Venemaa oligarh, kellel on pikaajalised lähedased sidemed Vladimir Putiniga. Tal on olnud privilegeeritud ligipääs presidendile ja nendevahelised suhted on endiselt väga head. Need sidemed Venemaa juhiga on aidanud tal säilitada oma märkimisväärset jõukust. Ta on suuraktsionär terasekontsernis Evraz, mis on üks suuremaid Venemaa maksumaksjaid.

Seetõttu on ta saanud kasu Venemaa otsustusõiguslikelt isikutelt, kes vastutavad Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest. Samuti on ta üks juhtivaid Venemaa ettevõtjaid, kes on seotud majandussektoritega, mis on Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluliseks tuluallikaks.“

16      Nõukogu avaldas 16. märtsil 2022 Euroopa Liidu Teatajas teatise isikutele, üksustele ja asutustele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mis on sätestatud otsuse 2014/145 muudetud redaktsioonis ning määruses nr 269/2014 (mida rakendatakse rakendusmäärusega 2022/427) (ELT 2022, C 121 I, lk 1). Teatises oli eeskätt märgitud, et puudutatud isikud võivad esitada nõukogule koos täiendavate dokumentidega taotluse, et otsus nende nime kandmise kohta asjaomastesse loeteludesse vaadataks uuesti läbi.

17      Nõukogu edastas 13. aprilli 2022. aasta kirjaga hagejale teabe, mis sisaldub 12. märtsi 2022. aasta kuupäeva kandvas tõendite toimikus viitenumbriga WK 3624/2022 (edaspidi „esimene WK toimik“), millele nõukogu oma otsuses tugines.

18      Hageja esitas 25. mail 2022 esialgsete aktide läbivaatamise taotluse.

 Pärast käesoleva hagi esitamist aset leidnud asjaolud

19      Nõukogu võttis 14. septembril 2022 vastu 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktid, millega pikendati hageja suhtes võetud piiravaid meetmeid 15. märtsini 2023. Nendes aktides põhjendas nõukogu nende meetmete pikendamist, korrates kõiki esialgsete aktide põhjuseid.

20      Nõukogu teatas 22. detsembri 2022. aasta kirjas, millele oli lisatud 15. detsembri 2022. aasta kuupäevaga tõendite toimik WK 17693/2022 (edaspidi „teine WK toimik“), hagejale, et ta kavatseb tema suhtes piiravaid meetmeid pikendada, ning palus tal esitada oma märkused.

21      Hageja esitas 19. jaanuari 2023. aasta kirjas oma märkused uute tõendite kohta.

22      Hageja suhtes võetud piiravaid meetmeid pikendati 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktidega kuni 15. septembrini 2023. Nõukogu teavitas 14. märtsi 2023. aasta kirjaga hagejat oma otsusest.

23      2023. aasta aprilli loeteludesse jätmise aktidega tehti muudatus hagejat puudutavate põhjenduste teatavates keeleversioonides ning samuti teda puudutavas rubriigis „Identifitseerimisandmed“.

24      Hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise põhjusi muudeti 2023. aasta aprilli loeteludesse jätmise aktidega järgmiselt:

„[Hageja] on Venemaa oligarh, kellel on pikaajalised lähedased sidemed Vladimir Putiniga. Tal on olnud privilegeeritud ligipääs presidendile ja nendevahelised suhted on endiselt väga head. Need sidemed Venemaa juhiga on aidanud tal säilitada oma märkimisväärset jõukust. Ta on suuraktsionär terasekontsernis Evraz, mis on üks suuremaid Venemaa maksumaksjaid.

Seetõttu on ta saanud kasu Venemaa otsustusõiguslikelt isikutelt, kes vastutavad Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest. Samuti on ta üks juhtivaid Venemaa ettevõtjaid, kes on seotud majandussektoritega, mis on Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks oluliseks tuluallikaks.“

25      Nõukogu teavitas 11. mai 2023. aasta kirjas hagejat vastuseks viimase 4. mai 2023. aasta kirjale selle muudatuse põhjustest.

 Poolte nõuded

26      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud aktid teda puudutavas osas;

–        mõista nõukogult tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esialgu välja 1 miljon eurot Chelsea FC konfliktiohvrite huvides müümise raames asutamisel olevale heategevuslikule sihtasutusele;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

27      Nõukogu, keda toetab Euroopa Komisjon, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

28      Hageja põhjendab oma tühistamishagi nelja väitega, millest esimesega heidetakse formaalselt ette „õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustuse rikkumist“, teisega „ilmset hindamisviga“, kolmandaga „võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumist“ ning neljandaga „põhiõiguste rikkumist“. Lisaks väidab ta, et nõukogu tegevuse õigusvastasus põhjustas talle kahju, mis tuleb hüvitada. Kahes esimeses muutmisavalduses esitas hageja lisaks argumendid, mille kohaselt on „rikutud kaitseõigusi“ ja „nõukogu on eiranud oma läbivaatamise kohustust 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel“, mis on sisuliselt seotud esimese väitega, mistõttu neid analüüsitakse selle väite ühe osana.

 Tühistamisnõue

 Esimene väide

29      Esimese väite võib jagada sisuliselt kaheks osaks, millest esimene puudutab „õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustuse rikkumist“ ning teine koosneb argumentidest, mille hageja esitas kahes esimeses muutmisavalduses, mis on konkreetselt suunatud 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastu.

–       Esimene väiteosa, mis puudutab „õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustuse rikkumist“

30      Hageja väidab, et nõukogu esitatud teave ei võimalda tal end nõuetekohaselt kaitsta. Eelkõige heidab ta nõukogule ette, et viimane ei täpsustanud president Putiniga alal hoitavate „sidemete“ või „suhete“ laadi ja ulatust.

31      Hageja sõnul ei edastanud nõukogu talle usaldusväärset ja usutavat teavet, mis võimaldaks tal kontrollida tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmise ja sinna jätmise põhjusi, ega individuaalseid, spetsiifilisi ja konkreetseid põhjusi, miks nõukogu leidis, et vaidlustatud aktid on põhjendatud.

32      Sellega seoses rõhutab hageja, et toimikus sisalduvad tõendid, mis koosnevad ainult ajakirjandusartiklitest või veebisaitide väljavõtetest ja kuvatõmmistest, ei võimalda tuvastada, et president Putin oleks teda kuidagi toetanud või et ta oleks saanud temalt mingeid eeliseid.

33      Lisaks heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei ole kindlaks teinud, millistelt Venemaa otsustusõiguslikelt isikutelt ta väidetavalt kasu sai.

34      Lisaks kinnitab hageja, et nõukogu väited kohustavad teda tõendama vastupidist, pöörates nii tõendamiskoormise ümber.

35      Repliigis väidab hageja, et puudub kõnealuste piiravate meetmete võtmisega samast ajast pärit faktiline alus. Lisaks heidab ta nõukogule ette, et ta ei võtnud arvesse käesoleva juhtumi konteksti ja asjaolusid, kuna nõukogu ei ole esitanud piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumit, mis võimaldaks tõendada piisavat seost tema ja „olukordade, mille vastu võideldakse“, see tähendab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse vahel.

36      Muutmisavaldustes väidab hageja, et miski ei võimalda järeldada, et terasekontserni Evraz (edaspidi „Evraz“) puhul võimaldab asjaolu, et ta on emaettevõtja aktsionär, tal mõjutada olukorda, mille vastu piiravate meetmetega võideldakse. Ta rõhutab sellega seoses, et nõukogu ei tugine enam 22. detsembri 2022. aasta kirjale lisatud tõenditele, mis viitavad üldiselt Evrazi ärisuhetele, eelkõige lepingutele, mille selle tütarettevõtjad väidetavalt sõlmisid Venemaa Föderatsiooni rahvuskaardiga. Lisaks ei tuginetud 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel teises WK toimikus sisalduvatele tõenditele, ehkki need olid suures osas nendest aktidest varasemad.

37      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

38      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 sätestatud õigus tõhusale kohtulikule kaitsele, et huvitatud isikul oleks võimalik tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjustega, lugedes kas otsust ennast või saades need põhjused taotluse alusel (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 100 ning seal viidatud kohtupraktika).

39      Huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ja mis on kaitseõiguste tagamise põhimõtte üks osa – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles võidud teha viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teiseks võimaldada liidu kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 49 ja 50, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      ELTL artiklis 296 ja harta artikli 41 lõike 2 punktis c nõutud põhjendused peavad vastama asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamisnõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eriti akti sisu, toodud põhjuste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Eelkõige ei ole nõutud, et põhjendustes oleksid täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud või et need vastaksid üksikasjalikult kaalutlustele, mille huvitatud isik esitas enne akti vastuvõtmist toimunud konsulteerimise käigus, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme arvestades (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Seega on huve kahjustav akt ühelt poolt piisavalt põhjendatud siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust. Teiselt poolt peab akti põhjenduste täpsuse aste olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtajaga, millest kinni pidades see tuleb teha (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

42      Lisaks on kohtupraktikas täpsustatud, et piiravaid meetmeid kehtestava nõukogu akti põhjendustes tuleb kindlaks teha mitte ainult selle meetme õiguslik alus, vaid ka spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, millest lähtudes asus nõukogu talle hindamisel kuuluvat kaalutlusõigust kasutades seisukohale, et huvitatud isiku suhtes tuleb sellist meedet kohaldada (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Lõpetuseks tuleb meelde tuletada, et akti põhjendamise kohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjuste paikapidavusest, mis on vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasuse küsimus. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjuste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui neis põhjustes on eksitud, siis mõjutab see asjaomase akti sisulist õiguspärasust, mitte aga selle põhjendatust, mis võib olla piisav, ehkki esitatud põhjused on ekslikud (vt 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii on see ka seoses vaheteoga põhjendamise küsimusel ja etteheidetava tegevuse tõendamise küsimusel, mis on samuti hõlmatud asjaomase akti sisulise õiguspärasusega ning mille puhul tuleb kontrollida, kas selles aktis mainitud faktilised asjaolud vastavad tõele ja kas neid asjaolusid on õige kvalifitseerida selliseks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Chyzh jt vs. nõukogu, T‑276/12, ei avaldata, EU:T:2015:748, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Kõigepealt, nagu hageja kohtuistungil möönis, tuleb tõdeda, et tema argumendid, mis puudutavad loetellu kandmise põhjustes esitatud väidete paikapidavust ja asjaolu, et need ei pärine samast ajast, ning teise WK toimiku sisu, käsitlevad vaidlustatud aktide põhjenduste paikapidavust ega puuduta küsimust, kas need aktid on üldse põhjendatud ja piisavalt. Sama kehtib tema argumendi kohta, mis puudutab tõendamiskoormise väidetavat ümberpööramist ja käsitleb samuti põhjuste paikapidavuse küsimust.

45      Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et üldist konteksti, mille tõttu nõukogu võttis kõnealused piiravad meetmed, on selgelt kirjeldatud vaidlustatud aktide põhjendustes, milles on eeskätt viidatud Venemaa Föderatsiooni provotseerimata ja põhjendamatule sõjalisele agressioonile Ukraina vastu. Samuti on selgelt välja toodud õiguslikud alused, mille alusel need aktid vastu võeti, nimelt ELL artikkel 29 ja ELTL artikkel 215. Vaidlustatud aktide põhjendused on esitatud eespool punktides 14 ja 24. Seega olid nende aktide vastuvõtmise kontekst ja asjaolud hagejale hästi teada.

46      Teiseks ilmneb vaidlustatud aktide põhjenduste lugemisel piisavalt selgelt, et nõukogu kandis hageja nime kõnealustesse loeteludesse, tuginedes kahele kriteeriumile, mida on sõnaselgelt mainitud loetellu kandmise põhjustes, st kriteeriumidele, mida on nimetatud otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artikli 2 lõike 1 punktides d ja g (edaspidi vastavalt „kriteerium d“ ja „kriteerium g“) (vt eespool punkt 10); hageja sellele vastu ei vaidle.

47      Kolmandaks võimaldasid eespool punktides 15 ja 24 nimetatud loetellu kandmise põhjused hagejal mõista, et tema nimi kanti kõnealustesse loeteludesse ja jäeti sinna eelkõige seetõttu, et tal olid pikaajalised lähedased sidemed president Putiniga, mis nende laadist sõltumata aitasid tal säilitada märkimisväärset jõukust, mistõttu ta sai väidetavalt kasu Venemaa otsustusõiguslikelt isikutelt, kes vastutavad Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest. Lisaks on kindlaks tehtud, et hageja on Evrazi emaettevõtja üks peamisi aktsionäre, Evraz kuulub aga Venemaa kõige olulisemate maksumaksjate hulka, mistõttu selle peamine aktsionär loeti juhtivaks ettevõtjaks, kes tegutseb majandussektoris, mis annab Venemaa Föderatsiooni valitsusele olulist tulu või on viimase jaoks oluline tuluallikas.

48      Sellega seoses tuleb tõdeda, et mis puudutab täpsemalt väidetavalt ebamäärase ja üldise laadiga viidet Venemaa otsustusõiguslikele isikutele, siis tuleb sarnaselt nõukogule märkida, et viidates „Venemaa juhile“ ainsuses, mis võimaldab hõlpsasti tuvastada president Putini kui Venemaa otsustusõigusliku isiku, kellelt hageja on kasu saanud, on põhjendused piisavalt täpsed.

49      Lõpuks tuleb märkida, et kuna hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise ja sinna jätmise põhjused ei ole muutunud, siis ei saa hageja nõukogule ette heita, et ta ei viidanud loeteludesse jätmise aktide põhjendustes tõenditele, mille hageja oli talle 22. detsembri 2022. aasta kirjaga edastanud.

50      Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb järeldada, et vaidlustatud aktides on esitatud õiguslikult piisavalt õiguslikud ja faktilised asjaolud, mis on nõukogu arvates nende aluseks.

51      Järelikult tuleb käesolev väiteosa tagasi lükata.

–       Teine väiteosa, mille kohaselt on „rikutud kaitseõigusi“ ja „nõukogu on eiranud oma läbivaatamise kohustust 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel“

52      Hageja heidab nõukogule sisuliselt ette, et viimane ei andnud talle võimalust olla ära kuulatud enne 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist ega andnud sisulist vastust teatavatele tõenditele ja argumentidele, mille ta esitas.

53      Lisaks heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei hinnanud uuesti vajadust jätta tema suhtes kehtima kõnealused piiravad meetmed, viitas asjaoludele, mis ei pärine samast ajast, ning jättis tähelepanuta asjaolude muutused, mis leidsid aset alates tema nime kandmisest kõnealustesse loeteludesse, eelkõige seoses rolliga, mis tal oli mitmesugustes humanitaarsetes jõupingutustes ja pooltevahelises mediatsioonis, ning seoses tema suhetega president Putiniga.

54      Hageja leiab, et 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise akte ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise akte ei oleks seega vastu võetud, kui nõukogu oleks tema olukorra uuesti läbi vaadanud ja ta ära kuulanud.

55      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

56      Harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õigus olla mis tahes menetluses ära kuulatud, mis on kaitseõiguste järgimise lahutamatu osa, tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tema suhtes tegelikult ja tõhusalt teatavaks oma seisukoht (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Menetluse raames, mis puudutab eeskätt sellise otsuse vastuvõtmist, millega isiku nimi jäetakse piiravaid meetmeid puudutava akti lisas olevasse loetellu, nõuab kaitseõiguste järgimine ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele tagamine, et liidu pädev asutus teeks asjaomasele isikule teatavaks asjaolud, mis on talle viimase vastu oma otsuse põhistamiseks teada, selleks et võimaldada sel isikul kaitsta oma õigusi võimalikult heades tingimustes ja otsustada teadlikult, kas on mõtet liidu kohtusse pöörduda. Teatavaks tegemise käigus peab liidu pädev asutus võimaldama sel isikul esitada tõhusalt oma seisukoht tema vastu kasutatud põhjuste kohta (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 111 ja 112, ning 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 93).

58      Samuti tuleb kaitseõiguste rikkumise esinemist hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude, eelkõige asjasse puutuva akti laadi, selle vastuvõtmise konteksti ja asjaomast valdkonda reguleerivate õigusnormide alusel (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 102 ning seal viidatud kohtupraktika).

59      Õigus olla ära kuulatud enne selliste aktide vastuvõtmist, millega jäetakse isiku või üksuse nimi nende isikute või üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, peab olema tagatud siis, kui nõukogu tugineb otsuses, mis puudutab sellise isiku või üksuse nime sellesse loetellu jätmist, tema vastu uutele tõenditele ehk tõenditele, mida ei võetud arvesse esialgses otsuses kanda tema nimi sellesse samasse loetellu (vt 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Amisi Kumba vs. nõukogu, T‑163/18, EU:T:2020:57, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, C‑266/15 P, EU:C:2016:208, punkt 33).

60      Kõigepealt tuleb meenutada, et ei kõnealused õigusnormid ega kaitseõiguste järgimise üldpõhimõte ei anna huvitatud isikutele õigust ärakuulamisele, kuna kirjalike märkuste esitamise võimalusest piisab (vt selle kohta analoogia alusel 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 93, ning 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 105).

61      Kui puudutatud isik esitab põhjenduste kohta märkused, on liidu pädev asutus kohustatud hoolikalt ja erapooletult uurima kasutatud põhjuste paikapidavust, võttes arvesse neid märkusi ja neile lisatud võimalikke õigustavaid tõendeid (18. juuli 2013. aasta otsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 114).

62      Käesoleval juhul avaldas nõukogu 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide kohta 16. märtsil 2022 asjaomaste isikute ja üksuste jaoks teatise (vt punkt 16 eespool), millega neid teavitati võimalusest esitada läbivaatamistaotlus enne 1. juunit 2022. Nii sai hageja esitada oma esimese läbivaatamistaotluse 25. mail 2022, mistõttu tal oli võimalus esitada oma seisukoht enne nende loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist.

63      Mis puudutab vajadust hinnata meetmete kehtima jätmist hageja suhtes, siis nõukogu mitte ainult ei korranud oma 15. septembri 2022. aasta kirjas kostja vastuses esitatud argumente, kuna hageja esitatud läbivaatamistaotluses sisalduvad märkused olid hagiavalduses esitatud väidetega sarnased, vaid tegi lisaks mõne täiendava täpsustuse hageja sidemete kohta president Putiniga ja tema Evrazi suuraktsionäri staatuse kohta, mis õigustavad tema suhtes kõnealuste piiravate meetmete kehtima jätmist. Lisaks täheldas nõukogu, et asjaolud ei ole muutunud, mida tõendab eeskätt 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmine esialgsete aktidega samade tõendite alusel. Seetõttu ei saa eeltoodut arvestades hageja osalemist heategevuslikus tegevuses, humanitaarsetes jõupingutustes ja mediatsioonis pidada asjaolude muutumiseks.

64      Seega ei rikkunud nõukogu kohustust vaadata hageja olukord läbi enne 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist.

65      Mis puudutab 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise akte, siis tuleb märkida, et nõukogu teatas hagejale 22. detsembri 2022. aasta kirjas, et ta kavatseb jätta hageja nime kõnealustesse loeteludesse, tuginedes samadele põhjendustele, ning palus tal esitada oma märkused, mida hageja ka tegi 19. jaanuari 2023. aasta kirjas.

66      Seega sai hageja esitada oma märkused uute tõendite kohta, mille nõukogu oli edastanud talle 22. detsembri 2022. aasta kirjaga koos teise WK toimikuga.

67      Sellest järeldub, et nõukogu edastas hagejale uued tõendid enne 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist ning viimasel oli võimalik esitada nende kohta oma seisukoht enne tema suhtes piiravate meetmete kehtima jätmist.

68      Lisaks tuleb märkida, et kuigi nõukogu jättis teise läbivaatamistaotluse rahuldamata ja otsustas jätta kõnealused meetmed hageja suhtes kehtima, ei tõenda see, et ta rikkus oma läbivaatamise kohustust. Esiteks ei muutunud asjaolud kuidagi võrreldes esialgsete aktide vastuvõtmise ajaga ja teiseks ei takistanud miski hagejal esitada teises läbivaatamistaotluses uusi tõendeid, et põhjendada argumenti asjaolude väidetava muutumise kohta pärast tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmist. Lisaks täpsustas nõukogu 14. märtsi 2023. aasta kirjas, mis põhjused õigustavad hageja nime jätmist kõnealustesse loeteludesse: tema tegevus juhtiva ettevõtjana ja sidemed president Putiniga.

69      Mis puudutab väidet, et hageja teatavatele argumentidele ei antud sisulist vastust, siis tuleb märkida, et kuigi kaitseõiguste ja õiguse olla ära kuulatud järgimiseks on vaja, et liidu institutsioonid võimaldaksid isikul, keda huve kahjustav akt puudutab, oma seisukoha tõhusalt teatavaks teha, ei tulene neist kohustust selle seisukohaga nõustuda (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 84, ning 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑288/15, EU:T:2018:619, punkt 330).

70      Seega ainuüksi asjaolu, et nõukogu ei järeldanud, et piiravate meetmete kehtivuse pikendamine ei olnud põhjendatud, ega pidanud vajalikuks viia hageja esitatud märkusi arvestades läbi kontrolle, ei tähenda, et ta ei võtnud neid märkusi teadmiseks (vt selle kohta 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑288/15, EU:T:2018:619, punktid 330 ning 331).

71      Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti, et uued tõendid ei pärine samast ajast, siis tuleb tõdeda, et osas, milles sellega osutatakse hindamisveale, ei saa seda käesoleva väiteosa põhistamiseks tulemuslikult esitada.

72      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et nõukogu täitis oma kohustused seoses hageja õiguse olla ära kuulatud järgimisega menetluses, mille tulemusel võeti vastu 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktid ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktid. Seega tuleb käesolev väiteosa ja järelikult esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Teine väide, mille kohaselt tehti „ilmne hindamisviga“

73      Hageja väidab sisuliselt, et nõukogu ei ole esitanud konkreetseid, täpseid ega ühtelangevaid tõendeid, mis võimaldaksid moodustada piisavalt kindla faktilise aluse, et põhjendada tema nime kandmist ja jätmist kõnealustesse loeteludesse vastavalt kriteeriumidele d ja g.

74      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

–       Sissejuhatavad kaalutlused

75      Kõigepealt tuleb märkida, et tuleb asuda seisukohale, et teine väide ei käsitle mitte ilmset hindamisviga, vaid hindamisviga. Kuigi on tõsi, et nõukogul on teatav kaalutlusõigus selle kindlakstegemisel, kas konkreetsel juhul on täidetud õiguslikud kriteeriumid, millel asjaomased piiravad meetmed põhinevad, peavad liidu kohtud nimelt ikkagi tagama põhimõtteliselt täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide õiguspärasuse üle (vt 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

76      Harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eeskätt seda, et liidu kohus kontrolliks, kas piiravad meetmed kehtestanud või kehtima jätnud otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb arvestataval faktilisel alusel. See tähendab, et tuleb kontrollida seda otsust põhistavates põhjendustes esile toodud asjaolusid, mistõttu kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 119, ning 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu, T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 128).

77      Niisuguse hinnangu andmisel tuleb tõendeid ja teavet analüüsida mitte eraldi võetuna, vaid seostatuna nende kontekstiga. Nimelt täidab nõukogu oma tõendamiskoormise, kui ta esitab liidu kohtus piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumi, mis võimaldab tõendada piisavat seost selle isiku või üksuse, kelle suhtes rahaliste vahendite külmutamise meedet kohaldatakse, ja režiimi või üldisemalt olukordade vahel, mille vastu võideldakse (vt 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Badica ja Kardiam vs. nõukogu, T‑619/15, EU:T:2017:532, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punktid 63 ja 66).

78      Just liidu pädev asutus peab vaidlustamise korral tõendama asjaomase isiku või üksuse vastu kasutatud põhjuste paikapidavust, mitte puudutatud isik ei pea seda ümber lükkama. Selleks ei ole nõutav, et nõukogu esitaks liidu kohtule kogu teabe ja kõik tõendid, millel rajanevad põhjused, millele on viidatud aktis, mille tühistamist nõutakse. Tähtis on, et esitatud teave ja tõendid toetaksid asjaomase isiku või üksuse vastu kasutatud põhjusi (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 121 ja 122, ning 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Fulmen ja Mahmoudian, C‑280/12 P, EU:C:2013:775, punkt 67; vt ka 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Prigozhin vs. nõukogu, T‑723/20, ei avaldata, EU:T:2022:317, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Sellisel juhul peab liidu kohus kontrollima väidetud faktide sisulist täpsust seda teavet või neid tõendeid silmas pidades ja hindama nende tõenduslikku jõudu konkreetse asja asjaolude põhjal, võttes arvesse eelkõige asjaomase isiku või üksuse esitatud võimalikke märkusi nende kohta (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 124).

80      Mis puudutab täpsemalt õiguspärasuse kontrolli, mida teostatakse asjaomase isiku nime loeteludesse jätmise aktide üle, siis tuleb meenutada, et piiravad meetmed on ennetavad ja määratluse kohaselt ajutised ning nende kehtivus sõltub alati nende võtmist õigustanud faktiliste ja õiguslike asjaolude püsimisest ning vajadusest need kehtima jätta, et saavutada nendega seotud eesmärk. Nii tuleb nõukogul nende meetmete korrapärasel läbivaatamisel anda olukorrale ajakohastatud hinnang ja selgitada välja asjaomaste meetmete mõju, et teha kindlaks, kas need on võimaldanud saavutada eesmärgid, mida taotleti asjaomaste isikute ja üksuste algsel kandmisel kõnealusesse loetellu, või on nimetatud isikute ja üksuste suhtes endiselt võimalik teha sama järeldus (vt 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ilunga Luyoyo vs. nõukogu, T‑108/21, EU:T:2022:253, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 67).

81      Sellest tuleneb, et põhjendamaks isiku nime jätmist selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei ole nõukogul keelatud tugineda samadele tõenditele, mis õigustasid hageja nime algset kandmist, uuesti kandmist või viimast jätmist kõnealusesse loetellu, tingimusel et esiteks ei ole loetellu kandmise põhjused muutunud ja teiseks ei ole kontekst muutunud selliselt, et need tõendid oleksid vananenud (vt selle kohta 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑510/18, EU:T:2020:436, punkt 99). Sellega seoses hõlmab konteksti muutumine seda, et arvesse võetakse esiteks olukorda riigis, mille suhtes piiravate meetmete süsteem kehtestati, ning asjaomase isiku konkreetset olukorda (26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 78; vt selle kohta ka 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑510/18, EU:T:2020:436, punkt 101), ja teiseks kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, eelkõige piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide saavutamist (27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ilunga Luyoyo vs. nõukogu, T‑108/21, EU:T:2022:253, punkt 56; vt selle kohta analoogia alusel ka 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Amisi Kumba vs. nõukogu, T‑163/18, EU:T:2020:57, punktid 82–84 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Neid põhimõtteid arvestades tuleb kontrollida, kas nõukogu tegi hindamisvea, kui ta otsustas kanda ja seejärel jätta hageja nime kõnealustesse loeteludesse, alustades kriteeriumi g hageja suhtes kohaldamise analüüsist.

–       Kriteeriumi g kohaldamine hageja suhtes

83      Hageja vaidleb üldiselt vastu sellele, et asjaolu, et ta on Evrazi suuraktsionär, saab tähendada kas märkimisväärset panust Venemaa Föderatsiooni maksutuludesse seoses Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimisega või lähedasi sidemeid Venemaa valitsusega.

84      Esiteks täpsustab hageja, et Evraz ei ole Venemaa Föderatsiooni jaoks oluline tuluallikas, kuna selle tasutud maksud kantakse piirkondlikusse eelarvesse, mis on tema sõnul föderaaleelarvest eraldiseisev.

85      Teiseks toob hageja esile negatiivse mõju, mida Venemaa valitsuse tegevus Ukrainas Evrazile avaldas.

86      Kolmandaks märgib hageja, et talle kuulub vaid 28,64% Evrazi emaettevõtja aktsiakapitalist, mis ei anna talle enamusaktsionäri staatust ega võimalust otsustada Evrazi tehingute üle.

87      Neljandaks väidab hageja, et Evrazi tegevus ei piirdu Venemaaga, vaid toimub ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning Tšehhi Vabariigis ja Kasahstanis.

88      Viiendaks märgib hageja, et tema isiklikud maksud Venemaal ei ole märkimisväärsed ning seetõttu ei saa teda pidada Venemaa Föderatsiooni jaoks oluliseks maksumaksjaks. Sellega seoses vaidlustab ta „tegevussektori“ kriteeriumi kohaldamise, et teha kindlaks oluline tuluallikas; see on tema sõnul diskrimineeriv. Ta lisab, et asjaolu, et Evraz on riikliku raudtee-ettevõtja terasetarnija, ei saa olla määrav selle tõendamisel, et see on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas.

89      Kuuendaks ja viimaseks vaidlustab hageja oma kvalifitseerimise „juhtivaks ettevõtjaks“ Venemaal ja tuletab meelde, et tema vara on suures osas investeeritud väljapoole seda riiki, nimelt Iisraeli, Ühendkuningriiki, Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse, ning et ta on pealegi tunnustatud heategija, kelle heategevus hõlmab kõiki riike, kus ta tegutseb.

90      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

91      Käesoleval juhul on hageja puhul kriteeriumiga g seoses kasutatud põhjus seotud asjaoluga, et kuna ta on Evrazi, kes on Venemaa üks suurimaid maksumaksjaid, suuraktsionär või üks peamistest aktsionäridest, on ta juhtiv ettevõtja, kes tegutseb majandussektoris, mis annab Venemaa Föderatsiooni valitsusele olulist tulu või on viimase jaoks oluline tuluallikas.

92      Kriteeriumi g puhul on kasutatud mõistet „juhtiv ettevõtja“ seoses tegutsemisega „majandussektori[s], mis on suur sissetulekuallikas [Venemaa] valitsuse jaoks“, ilma et oleks ette nähtud muid tingimusi, mis puudutaksid otseseid või kaudseid sidemeid valitsusega. Nimelt on selle kriteeriumi eesmärk avaldada Vene ametivõimudele maksimaalset survet selleks, et nad lõpetaksid Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika ning sõjalise agressiooni selle riigi vastu.

93      Sellega seoses esineb loogiline seos ühelt poolt asjaolu, et meetmed on suunatud juhtivate ettevõtjate vastu, kes tegutsevad majandussektoris, mis on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas, ning teiselt poolt kõnealuste piiravate meetmete eesmärgi vahel, milleks on suurendada survet Venemaa Föderatsioonile ning Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava Venemaa Föderatsiooni tegevuse kulusid viimase jaoks (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu, T‑715/14, ei avaldata, EU:T:2018:544, punkt 157 ning seal viidatud kohtupraktika).

94      Siiski ei võimalda miski otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni ja määruse nr 269/2014 muudetud redaktsiooni põhjendustes ega sätetes järeldada, et nõukogu ülesanne on tõendada, et isiku, kelle nimi on kantud kõnealustesse loeteludesse, ja Venemaa valitsuse või viimase tegevuse vahel, mis kahjustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja iseseisvust, esinevad lähedased sidemed või vastastikune sõltuvus.

95      Selline tõlgendus oleks vastuolus mitte ainult kriteeriumi g sõnastuse, vaid ka taotletava eesmärgiga.

96      Nimelt tuleb esiteks kriteeriumi g sõnastust arvestades asuda seisukohale, et puudutatud isikuid tuleb pidada juhtivaks tulenevalt nende tähtsusest majandussektoris, kus nad tegutsevad, ja selle sektori tähtsusest Venemaa majanduse jaoks (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu, T‑715/14, ei avaldata, EU:T:2018:544, punkt 157 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb mõistet „juhtivad ettevõtjad“ mõista nii, et sellega peetakse silmas nende ettevõtjate tähtsust, arvestades vastavalt olukorrale nende kutsealast staatust, nende majandustegevuse olulisust, nende kapitaliosaluse ulatust või ülesandeid ühes või mitmes ettevõttes, milles nad tegutsevad.

97      Teiseks ei ole kõnealuste piiravate meetmete eesmärk karistada teatavaid isikuid või üksusi nende sidemete tõttu olukorraga Ukrainas või Venemaa valitsusega, vaid – nagu on meenutatud eespool punktis 93 – avaldada Vene ametivõimudele maksimaalset survet selleks, et nad lõpetaksid Ukrainat destabiliseeriva tegevuse ja poliitika, ning suurendada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava Venemaa Föderatsiooni tegevuse kulusid ning aidata kaasa kriisi lõppemisele (vt selle kohta 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 163 ja seal viidatud kohtupraktika).

98      Kriteeriumi g tuleb lõppkokkuvõttes tõlgendada nii, et esiteks kohaldatakse seda eespool punktis 96 kirjeldatud tähenduses „juhtivate ettevõtjate“ suhtes ning teiseks peab majandussektor, kus need isikud tegutsevad, olema Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas.

99      Seega tuleb kriteeriumi g sellise tõlgenduse alusel hinnata vaidlustatud aktides kasutatud põhjuste paikapidavust.

100    Kuna käesolevas asjas ei ole hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise ja sinna jätmise põhjused muutunud, siis ei ole vaja eristada ühelt poolt esialgseid akte ja teiselt poolt loeteludesse jätmise akte, kuna põhjendustes ning esimeses ja teises WK toimikus sisalduvates tõendites esitatud teabe kontroll puudutab sisuliselt samu faktilisi asjaolusid.

101    Hageja suhtes seoses kriteeriumiga g kasutatud põhjused on seotud asjaoluga, et ta oli nii esialgsete aktide kui ka loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise ajal Evrazi suuraktsionär või üks peamisi aktsionäre; Evraz on üks Vene suurimatest maksumaksjatest ja tegutseb eelkõige majandussektoris, mis annab Venemaa Föderatsiooni valitsusele olulist tulu või on viimase jaoks oluline tuluallikas.

102    Kohtuasja toimiku materjalidest nähtub aga, et hagejale kuulub otse 28,64% Evrazi emaettevõtja aktsiakapitalist ja et ainult kolmele teisele viimase aktsionärile kuulub üle 5% suurune osalus.

103    Kuigi hageja vaidlustab oma Evrazi suuraktsionäri staatuse ning võimaluse otsustada selle kontserni tehingute üle või seda kontrollida, on selge mitte ainult see, et ta on Evrazi emaettevõtja üks olulisemaid aktsionäre, vaid – Evrazi emaettevõtja prospekti kohaselt, mille hageja lisas kohtuasja toimikusse – ka see, et ta on viimase peamine aktsionär.

104    Nimelt kuulub hagejale Evrazi emaettevõtjas kõige suurem protsent hääleõigustest nelja peamise aktsionäri hulgas, kellest üks on ta ise ja kellele koos kuulub 63,35% nendest õigustest – ülejäänud aktsiakapital on ujuv – ning kellel on võimalik kontrollida selle emaettevõtja juhatuse liikmete valimist, dividendide deklareerimist, juhtkonna nimetamist ja muid poliitilisi otsuseid. Nagu rõhutab nõukogu, tuleb sellega seoses märkida, et selle emaettevõtja juhatus koosneb 11 liikmest, kellest kuus on sõltumatud juhtkonda mittekuuluvad juhatuse liikmed, ning et hagejal on õigus nimetada üksi kuni kolm juhatuse liiget. Igal juhul tuleb märkida, et isegi kui hageja osalus kõnealuses emaettevõtjas lihtsa investorina kujutab endast vähemusosalust, mis ei võimalda tal teostada selle üle mingit kontrolli, on see siiski märkimisväärne, arvestades eelkõige asjaolu, et Evraz on üks peamistest Vene terase- ja kaevanduskontsernidest. Sellest järeldub, et kuivõrd hageja on olnud mitu aastat kõnealuse emaettevõtja peamine aktsionär, võib teda pidada kriteeriumi g alusel juhtivaks ettevõtjaks.

105    Mis puudutab täpsemalt asjaolu, et hageja on „juhtiv“ ettevõtja, siis tuleb täpsustada, et nii, nagu sai märgitud eespool punktides 96 ja 97, ei nõua kriteerium g „juhtivate ettevõtjate“ kategooriasse kuulumiseks lähedaste sidemete või vastastikuse sõltuvuse esinemist Venemaa valitsuse või Venemaa Föderatsiooni presidendiga. Samuti ei sõltu see sellest, kas hagejat saab kuidagi seostada Ukrainasse sissetungi jätkamise otsusega, ega otsesest või kaudsest seosest Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimisega, mistõttu tuleb hageja argument, et ta ei saanud Venemaa valitsuse tegevusest Ukrainas kasu, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

106    Sellest järeldub, et nõukogu leidis õigesti, et hageja on juhtiv ettevõtja eelkõige oma kutsealase staatuse, majandustegevuse olulisuse ja kapitaliosaluse ulatuse tõttu Evrazis, täpsemalt selle tõttu, et ta on selle äriühingute kontserni emaettevõtja peamine aktsionär (vt punkt 96 eespool).

107    Lisaks vaidlustab hageja sisuliselt asjaolu, et ta tegutseb majandussektoris, mis on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas kriteeriumi g tähenduses.

108    Sellega seoses tuleb sarnaselt nõukogule märkida, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, viitab kriteeriumis g kasutatud väljend „mis on suur sissetulekuallikas […] Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“ selle sõnastust arvestades Venemaa Föderatsiooni olulistest majandussektoritest tulenevale tulule, mitte ainult juhtivate ettevõtjate makstavatele maksudele. Kuigi otsuse 2022/329 põhjenduse 11 sõnastusest nähtub, et loetellu kandmise kriteeriume tuleb muuta, et hõlmata „isikud ja üksused, […] kes on [Venemaa Föderatsiooni valitsuse] oluliseks tuluallikaks“, ei saa see siiski õigustada selle kriteeriumi tõlgendamist viisil, mis on vastuolus selle väga selge sõnastusega. Lisaks tuleb märkida, et hageja tõlgendus oleks vastuolus kõnealuste piiravate meetmetega taotletava eesmärgiga, milleks on nõrgendada Venemaa Föderatsiooni võimet pidada agressioonisõda Ukraina vastu.

109    Lisaks, kuigi on tõsi, et ei otsuse 2014/145 muudetud redaktsioonis ega määruse nr 269/2014 muudetud redaktsioonis ei ole mõistet „oluline tulekuallikas“ määratletud, tähendab sõnaga „allikas“ seoses kasutatud omadussõna „oluline“ siiski seda, et see allikas peab olema märkimisväärne ja seega tähtis.

110    Kuigi Evrazi enda panus Venemaa Föderatsiooni eelarvesse võib olla kasulik selle majandusliku olulisuse kindlaks määramisel eelkõige siis, kui tuleb kindlaks teha, kas ettevõtja, kes on Evrazi emaettevõtja peamine aktsionär, on juhtiv ettevõtja, ei ole see pealegi määrav vastamaks küsimusele, kas majandussektor, kus hageja tegutseb, on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas.

111    Mis puudutab käesolevas asjas küsimust, kas majandussektor, kus hageja Evrazi vahendusel tegutseb, on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas, siis ei ole alust väita, et see ei ole nii terase- ja kaevandussektori puhul.

112    Nimelt võib asjaolu, et terase- ja kaevandussektor on Venemaa valitsuse jaoks seesugune oluline tuluallikas, tuletada nii kontekstist kui ka esimese WK toimiku dokumendist nr 2, millest nähtub, et 2016. aastal oli see sektor Venemaa maksutulude seisukohast kolmas majandussektor ja et 50 suurimast Venemaa maksumaksjast kuulus sellesse sektorisse kümme maksumaksjat, sealhulgas Evraz. Sellest dokumendist nähtub samuti, et kuigi Venemaa majanduse üldine maksukoormus 2016. aastal vähenes, suurenes see nende maksumaksjate puhul 12,4%‑lt 12,9%‑le.

113    Lisaks nähtub esimese WK toimiku dokumendist nr 10 ja Evrazi tegevusloost, mille hageja toimikusse lisas, et selle äriühingute kontserni emaettevõtja on üks maailma suurimaid vertikaalselt integreeritud terase- ja kaevandusettevõtjaid, millel on mitu tütarettevõtjat.

114    Seda kinnitab ka Evrazi emaettevõtja 2021. aasta aruanne, mille hageja toimikusse lisas ja milles on näidatud tulud tegevussektorite kaupa. Sellest aruandest nähtub eelkõige, et terasetööstus andis 12,5 miljardit USA dollarit (USD) tulu, võttes arvesse ka selle sektori tulu Põhja-Ameerikas (2,3 miljardit USA dollarit). Täpsemalt, kuigi nimetatud emaettevõtja tegutseb mitmes Venemaa majandussektoris, moodustab juba ainuüksi terasesektori tulu, mis kasvas Venemaal 2020.–2021. aastal 48,3% võrra, 66,3% tema kogutulust. Aruande kohaselt on emaettevõtja „juhtiv ettevõtja Venemaa ehitus- ja raudteetoodete turul“. Nimelt kuulub talle 28% Venemaa rongirataste turust ja 97% rongide turust.

115    Lisaks nähtub Evrazi prospektist, et 2018. aastal oli Evraz neljas toorterase tootja Venemaal ning mahult kõige suurem pikkade toodete tootja ehitus- ja raudteetööstuse jaoks selles riigis ja Sõltumatute Riikide Ühenduses (SRÜ). Evrazi emaettevõtja 2021. aasta aruandest nähtub samuti, et 94,8% Evrazi 71 210 töötajast töötab Venemaal ja SRÜs.

116    Kõik need asjaolud kogumina võimaldavad seega tuvastada, et kõnealune majandussektor, st terase- ja kaevandussektor, kus tegutseb eelkõige Evraz, on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas.

117    Asjaolu – kui see osutub tõeks –, et terasesektorist ja kaevandustest saadud maksutulu suunatakse peamiselt kohalike föderaalüksuste eelarvetesse, ei oma tähtsust. Võttes arvesse kõnealuste piiravate meetmete eesmärki, mida on meenutatud eespool punktis 93, ei saa mõistet „Venemaa Föderatsiooni valitsuse [tulu]“ nimelt tõlgendada kitsalt: nii, et see piirdub vaid selle riigi föderaaleelarvesse suunatava maksutuluga. Isegi kui see tuluallikas ei ole mõeldud föderaaleelarve jaoks ja Venemaa valitsus ei kasuta seda otseselt oma sõjaliste kulutuste tarvis, võimaldab see lisaks ja igal juhul sellel valitsusel üldiselt – sõltumata sellest, kas tulu pärineb föderaaleelarvest või piirkondlikest eelarvetest – suunata rohkem vahendeid oma tegevusse, mille eesmärk on kahjustada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust.

118    Lisaks tuleb edutuna tagasi lükata hageja argumendid, mis põhinevad isiklikumatel konteksti asjaoludel, nimelt tema humanitaartegevusel ja rollil rahuläbirääkimistel. Nimelt ei ole need asjaolud asjakohased selle hindamisel, kas kriteeriumi g tingimused, mida on täpsustatud eespool punktides 92–97, on käesolevas asjas täidetud.

119    Lõpuks ei saa nõustuda hagiavalduse teises muutmisavalduses esitatud hageja etteheitega, mille kohaselt tegi nõukogu teises WK toimikus sisalduvatele tõenditele tuginedes loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel vigu seoses Evrazi tütarettevõtjate ja Venemaa Föderatsiooni rahvuskaardi vaheliste lepingute hindamise ning niisuguse sõjamajanduse seaduse eelnõu olemasoluga, mis kohustab selliseid ettevõtteid nagu Evraz tarnima sõjaväele materjale ja osutama talle teenuseid. Nimelt tuleb tõdeda, et nõukogu viitas neile tõenditele üksnes täiendavalt ning kuna ta ei kasutanud neid loeteludesse jätmise aktide põhjendamiseks, sest need ei ole kriteeriumiga g otseselt seotud, tuleb see etteheide tulemusetuna tagasi lükata.

120    Seega tuleb järeldada, et nõukogu on esitanud piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumi, mis võimaldab näidata, et majandussektor, kus hageja tegutseb, on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas.

121    Kõike eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja nime kõnealustesse loeteludesse kandmise põhjus, mis põhineb vastavalt kriteeriumile g sellel, et tegemist on juhtiva ettevõtjaga, kes tegutseb majandussektoris, mis on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas, on piisavalt põhjendatud, mistõttu ei teinud nõukogu sellega seoses hindamisviga, kui ta otsustas hageja nime kõnealustesse loeteludesse kanda ja seejärel sinna jätta.

122    Piiravad meetmed kehtestanud otsuse õiguspärasuse kontrolli kohta tuleneb kohtupraktikast kõnealuste meetmete ennetavat olemust arvestades, et kui liidu kohus leiab, et vähemalt üks märgitud põhjustest on piisavalt täpne ja konkreetne, tõendatud ning kujutab iseenesest piisavat alust sellele otsusele, siis asjaolu, et teised põhjused seda ei ole, ei saa õigustada nimetatud otsuse tühistamist (vt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 72 ning seal viidatud kohtupraktika).

123    Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida hageja selliste muude etteheidete põhjendatust, millega soovitakse kahtluse alla seada nõukogu hinnang kriteeriumi d kohta.

 Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid

124    Kolmas väide jaguneb kaheks osaks, millest esimese kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning teise kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

–       Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtteid

125    Hageja väidab sisuliselt, et kõnealused piiravad meetmed on diskrimineerivad. Esiteks on kriteeriumi g tõlgendus nõukogu poolt tema sõnul liiga lai, kuna see võimaldab karistada üksnes sel alusel ja olenemata päritolust kõiki ettevõtjaid, kes tegelevad või on tegelenud märkimisväärse majandustegevusega Venemaal ja täidavad oma maksukohustusi. Teiseks kohaldab nõukogu seda kriteeriumi tema arvates diskrimineerivalt, kuna nimetatud kriteerium puudutab Vene kodakondsusega ettevõtjaid ja ettevõtteid, jättes tähelepanuta välismaised ettevõtted, samas kui viimased tegutsevad samuti Venemaa territooriumil ning maksavad Venemaa Föderatsiooni eelarvesse makse. Kolmandaks leiab hageja, et teda on karistatud asjaolude alusel, mida ta kuidagi ei kontrolli ning milleks on tasumisele kuuluvad maksusummad, maksutulu jaotamine piirkondade ja föderaalvalitsuse vahel ning viimasele määratud eelarve kasutamine. Kuna tal ei ole mingit võimalust mõjutada Venemaa maksupoliitikat ja Evrazi tegevusest saadava tulu kasutamist, siis ei saa ükski tema suhtes kohaldatav piirav meede muuta kohustusi, mis Evrazil lasuvad Vene maksumaksjana.

126    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

127    Tuleb meenutada, et kohtupraktikast tulenevalt on võrdse kohtlemise põhimõtte kui õiguse aluspõhimõtte kohaselt keelatud käsitleda sarnaseid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Kaddour vs. nõukogu, T‑461/16, EU:T:2018:316, punkt 152 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Vnesheconombank vs. nõukogu, T‑737/14, ei avaldata, EU:T:2018:543, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Mis puudutab käesolevas asjas esiteks hageja argumenti, et kriteeriumi g tõlgendus nõukogu poolt on liiga lai, kuna see võimaldab sisuliselt karistada üksnes sel alusel ja olenemata päritolust kõiki ettevõtjaid, kes tegelevad või on tegelenud märkimisväärse majandustegevusega Venemaal ja täidavad oma maksukohustusi, siis tuleb märkida, et hageja ei täpsusta, kuidas või milliste isikutega võrreldes on selline kõnealuse kriteeriumi väidetavalt liiga lai tõlgendus diskrimineeriv. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei puuduta see kriteerium kõiki ettevõtjaid, kes tegelevad Venemaal märkimisväärse majandustegevusega ja maksavad selles riigis sellest tulenevalt makse või on neid maksnud, kuna see kriteerium puudutab üksnes ettevõtjaid, kes tegutsevad majandussektoris, mis on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas. Igal juhul tuginevad põhjused, millele nõukogu vaidlustatud aktide vastuvõtmisel toetus, tõdemusele, et hageja on Venemaa Föderatsiooni ühe suurima maksumaksja Evrazi suuraktsionär. Seega vastupidi sellele, mida väidab hageja, võeti piiravad meetmed tema suhtes pärast individuaalset hindamist, mis põhines teda puudutavatel konkreetsetel tõenditel.

129    Lisaks on kriteeriumi g raames määratletud Venemaa valitsuse jaoks olulise tuluallikana majandussektor, mitte ettevõtjad kui sellised ega äriühingud, mille aktsionärid nad on (vt eespool punkt 98). Seega ei ole iseenesest silmas peetud maksude tasumist hageja, Evrazi emaettevõtja või selle tütarettevõtjate poolt. Nimetatud kriteeriumiga peetakse silmas kogu tulu, mis tuleneb majandussektorist, kus asjaomane ettevõtja tegutseb, ning see hõlmab seega eelkõige – kuid mitte ainult – sellest sektorist saadud maksutulu.

130    Mis puudutab teiseks hageja argumenti, et nõukogu kohaldab kriteeriumi g diskrimineerivalt, kuna nimetatud kriteerium puudutab Vene kodakondsusega ettevõtjaid ja ettevõtteid, jättes tähelepanuta välismaised ettevõtted, siis piisab, kui sarnaselt nõukogule tõdeda, et see kriteerium ei puuduta mitte loetellu kantud isikute kodakondsust, vaid kõiki füüsilisi isikuid, kes on juhtivad ettevõtjad selle kriteeriumi tähenduses. Järelikult võivad isikud, kelle suhtes kõnealuseid piiravaid meetmeid kohaldatakse, olla mis tahes kodakondsusega, kui nad vastavad kõnealusele kriteeriumile.

131    Neil asjaoludel ning isegi kui eeldada, et nõukogu ei võtnud teatavate kriteeriumile g vastavate isikute suhtes rahaliste vahendite külmutamise meetmeid ega hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki nende isikutega seotud asjasse puutuvaid asjaolusid, ei ole hagejal alust sellele asjaolule tugineda, kuna võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtted tuleb ühitada seaduslikkuse põhimõttega (vt selle kohta 3. mai 2016. aasta kohtuotsus Post Bank Iran vs. nõukogu, T‑68/14, ei avaldata, EU:T:2016:263, punkt 135 ja seal viidatud kohtupraktika). Igal juhul tuleb märkida, et teise väite analüüsist nähtub, et nõukogu ei teinud hindamisviga, kui ta otsustas kaalutlusõiguse raames, mis tal on loetellu kandmise kriteeriumide täitmise kindlakstegemisel, kanda hageja nime kõnealustesse loeteludesse ja sinna jätta.

132    Kolmandaks tuleb märkida, et hageja ei selgita põhjuseid, miks peaks asjaolu, et tal puudub väidetavalt mõju Vene maksutulu jaotamisele ja Evrazi tegevusest saadava tulu kasutamisele, kujutama endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, mistõttu tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

133    Seetõttu tuleb analüüsitav väiteosa tagasi lükata.

–       Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

134    Hageja väidab, et tema suhtes võetud piiravad meetmed on sobimatud ja ebaproportsionaalsed, kuna need ei avalda Vene ametivõimudele mingit survet ning neil ei saa olla ka soovitavat toimet, kuna ta ei osale üheski Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimisega seotud tegevuses.

135    Sellega seoses leiab hageja kõigepealt, et tema suhtes võetud kõnealused meetmed ei ole taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalikud, kuna ta ei osalenud ühegi otsuse vastuvõtmises Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise kohta ning temaga ei konsulteeritud selles küsimuses. Lisaks väidab ta, et võttes arvesse ebaolulist panust föderaaleelarvesse, ei ole neil meetmetel mingit pistmist nende väidetava eesmärgiga mõjutada Venemaa Föderatsiooni poliitikat Ukrainas ning neil võivad olla negatiivsed tagajärjed tema tegevusele väljaspool Venemaad. Lisaks väidab ta, et need meetmed võeti seetõttu, et ta on Evrazi emaettevõtja aktsionär, samas kui viimase suhtes ei kohaldata ühtegi sarnast meedet. Lõpuks väidab ta, et kõnealused meetmed on ebaproportsionaalsed, kuna need takistavad tal osaleda tõhusalt rahuläbirääkimistes kommunikatsioonikanalina.

136    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

137    Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, mida on korratud ELL artikli 5 lõikes 4, nõuab, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed võimaldaksid saavutada vastava õigusaktiga taotletavad õiguspärased eesmärgid ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 122, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Prigozhin vs. nõukogu, T‑723/20, ei avaldata, EU:T:2022:317, punkt 133).

138    Kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb seega valida kõige vähem piirav meede ning põhjustatud ebameeldivused ei tohi olla seatud eesmärkidega võrreldes ülemäärsed (vt selle kohta 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punkt 178 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Seoses proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohtuliku kontrolliga tuleb märkida, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad temalt poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning kus ta peab andma keerulisi hinnanguid. Järelikult võib nendes valdkondades võetud meetme õiguspärasust mõjutada ainult see, kui meede on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi seisukohast ilmselgelt sobimatu (vt selle kohta 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).

140    Käesolevas asjas tuleb märkida, et arvestades kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide – milleks on ELL artikli 21 lõike 2 punktis c määratletud laiema rahu säilitamise, konfliktide ennetamise ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise püüde alla kuuluv Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse kaitse ning kriisi rahumeelse lahendamise soodustamine selles riigis – ülimat olulisust, ei ole nende hageja suhtes kohaldamisest tulenevad negatiivsed tagajärjed ilmselgelt ebaproportsionaalsed (vt selle kohta analoogia alusel 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 150).

141    Samuti tuleb märkida, et otsuse 2022/329 põhjendustes 2–10 viitas nõukogu olukorra Ukrainas jätkuvale halvenemisele, mis viis 24. veebruaril 2022 Venemaa Föderatsiooni agressioonini Ukraina vastu, rikkudes jämedalt selle riigi territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Seega leidis nõukogu olukorra halvenemise tõttu Ukrainas, mida iseloomustas Venemaa Föderatsiooni agressioonisõja puhkemine, et tuleb laiendada nende isikute ja üksuste ringi, kelle suhtes kohaldatakse kõnealuseid piiravaid meetmeid, et saavutada taotletavad eesmärgid. Ent sellisest meetmete tõhususele vastaval õiguste üha ulatuslikumal riivel põhinevast toimimisviisist tuleneb, et nende meetmete proportsionaalsus on samuti tõendatud (vt analoogia alusel 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 126, ja 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Almaz-Antey Air and Space Defence vs. nõukogu, T‑255/15, ei avaldata, EU:T:2017:25, punkt 104).

142    Võttes arvesse olukorra arengut Ukrainas, võis nõukogu õiguspäraselt loota, et kui ta laiendab meetmeid ka ettevõtjatele, kes tegutsevad majandussektoris, mis on Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas, siis selline tegevus lakkab või muutub selle elluviijate jaoks kulukamaks, et kaasa aidata Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse jämeda rikkumise lõpetamisele (vt analoogia alusel 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu, T‑715/14, ei avaldata, EU:T:2018:544, punkt 157).

143    Käesolevas asjas on teise väite raames tuvastatud, et hageja suhtes võetud piiravad meetmed olid põhjendatud, kuna tema olukord võimaldas asuda seisukohale, et ta vastab kriteeriumi g kohaldamise tingimustele. Hageja kui Evrazi emaettevõtja peamise aktsionäri loetellu kandmisel võeti nimelt arvesse tegevussektorit, kus see äriühing tegutseb, sõltumata küsimusest, kas selle kui juriidilise isiku suhtes on kehtestatud ka individuaalsed sanktsioonid ja kui suur on maksutulu, mida saaks Venemaa valitsus.

144    Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei osalenud ühegi otsuse vastuvõtmises Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise kohta, kuna tema suhtes ei kehtestatud piiravaid meetmeid mitte sel põhjusel, vaid eelkõige seetõttu, et ta on juhtiv ettevõtja, kes tegutseb majandussektoris, mis on Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa valitsuse jaoks oluline tuluallikas. Sellega seoses tuleb meenutada, et piiravate meetmete süsteemi kehtestava liidu õigusaktiga taotletavate eesmärkide olulisus õigustab negatiivseid tagajärgi – isegi kui need on märkimisväärsed – teatavatele ettevõtjatele, sealhulgas neile, kes ei vastuta kuidagi olukorra eest, mis viis asjaomaste meetmete võtmiseni (vt analoogia alusel 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 361, ning 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 150).

145    Mis puudutab hageja suhtes võetud piiravate meetmete sobivust, siis tuleb märkida, et arvestades selliseid rahvusvahelise üldsuse jaoks niivõrd olulisi üldise huvi eesmärke nagu need, mida on mainitud eespool punktis 140, ei saa neid meetmeid kui selliseid pidada sobimatuks (vt selle kohta analoogia alusel 2. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Kalai vs. nõukogu, T‑178/19, ei avaldata, EU:T:2020:580, punkt 171 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Seoses kõnealuste piiravate meetmete vajalikkusega tuleb tõdeda, et arvestades eelkõige võimalust kehtestatud piirangutest kõrvale hoida, ei võimalda taotletavaid eesmärke sama tõhusalt saavutada muud vähem piiravad meetmed, nimelt surve avaldamine olukorra eest Ukrainas vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele (vt selle kohta 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika). Pealegi ei ole hageja tõendanud, et nõukogu võis kaaluda vähem piiravate, kuid sama sobivate meetmete võtmist kui need, mis võeti.

147    Mis puutub hageja argumenti tagajärgede kohta tema osalemisele rahuläbirääkimistes, siis tuleb märkida, et otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artikli 2 lõiked 3 ja 4 ning määruse nr 269/2014 muudetud redaktsiooni artikli 4 lõige 1, artikli 5 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1 näevad ette esiteks võimaluse lubada külmutatud rahaliste vahendite kasutamist põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks ning teiseks võimaluse anda loa vabastada rahalised vahendid, muu finantsvara või muud majandusressursid. Nimetatud otsuse artikli 1 lõike 6 kohaselt võib liikmesriigi pädev asutus lisaks lubada asjaomastel isikutel siseneda liikmesriigi territooriumile eeskätt siis, kui see on õigustatud seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega või valitsustevahelistel kohtumistel osalemisega ning liidu organiseeritud või võõrustatud või Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eesistujaks olevas liikmesriigis toimuvate kohtumistega, kus peetakse poliitilist dialoogi, mis otseselt edendab piiravate meetmete poliitika eesmärke, sealhulgas Ukraina territoriaalse terviklikkuse, suveräänsuse ja sõltumatuse toetamist.

148    Pealegi, nagu nõukogu õigesti rõhutab, ei saa rahuläbirääkimistel osalemine ja üldisemalt humanitaarabi andmine mõjutada nõukogu hinnangut vajadusele võtta piiravad meetmed hageja või muude Venemaa juhtivate ettevõtjate suhtes, et suurendada survet president Putinile ja tema valitsusele.

149    Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et kõnealused piiravad meetmed ei ole diskrimineerivad ega ebaproportsionaalsed.

150    Seega tuleb käesolev väiteosa ja kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mille kohaselt on rikutud põhiõigusi

151    Hageja sõnul piirab tema nime kõnealustesse loeteludesse kandmine ja sinna jätmine põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt tema põhiõigusi, mille hulka kuuluvad eelkõige omandiõigus, õigus eraelu puutumatusele ja ettevõtlusvabadus, samuti õigus vabalt liikuda liikmesriikide territooriumil. Ta leiab, et kõnealuste piiravate meetmete kehtestamine tõi kaasa ka tema õiguse süütuse presumptsioonile rikkumise ja tekitas talle tema maine kahjustamisega mittevaralist kahju.

152    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

153    Kõigepealt tuleb märkida, et õigus eraelu puutumatusele, ettevõtlusvabadus, omandiõigus ning õigus vabalt liikuda ja elada kuuluvad liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning on sätestatud vastavalt harta artiklites 7, 16, 17 ja 45.

154    On tõsi, et vaidlustatud aktides sisalduvad piiravad meetmed toovad vaatamata nende ennetavale laadile kaasa piirangud eespool punktis 153 nimetatud põhiõiguste teostamisele hageja poolt.

155    Ent põhiõigused, millele hageja tugineb, ei ole absoluutsed eesõigused ja nende teostamist võib piirata harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustel; selle sätte kohaselt tohib esiteks „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist […] piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust“ ja teiseks võib „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt […] piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“.

156    Seega peab põhiõiguste ja -vabaduste teostamise piirang selleks, et see oleks kooskõlas liidu õigusega, vastama neljale tingimusele. Esiteks peab olema seda „piirat[ud] seadusega“ selles mõttes, et füüsilise või juriidilise isiku põhiõigusi piirata võivaid meetmeid võtval liidu institutsioonil peab olema piiramiseks seaduslik alus. Teiseks peab piirang arvestama nende õiguste olemust. Kolmandaks peab piirang vastama liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Neljandaks peab see olema proportsionaalne (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punktid 145 ja 222 ning seal viidatud kohtupraktika).

157    Tuleb tõdeda, et käesolevas asjas on need neli tingimust täidetud.

158    Esiteks on õigusi ja vabadusi „piira[tud] seadusega“, kuna piirangud on kehtestatud aktidega, mis on eelkõige üldkohaldatavad, millel on liidu õiguses selge õiguslik alus ja mis on piisavalt ootuspärased; hageja ei ole seda vaidlustanud.

159    Teiseks, mis puudutab küsimust, kas kõnealused piirangud arvestavad hageja viidatud põhiõiguste „olemust“, siis tuleb märkida, et kõnealused piiravad meetmed on ajaliselt piiratud ja tagasipööratavad. Ühelt poolt on need kohaldatavad kuue kuu vältel ja neid vaadatakse pidevalt uuesti läbi, nagu on ette nähtud otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artikli 6 kolmandas lõigus, ning teiselt poolt on võimalik teha kohaldatavatest piiravatest meetmetest erandeid nii seoses rahaliste vahendite külmutamise kui ka liikmesriikide territooriumile lubamise piirangutega (vt punkt 147 eespool).

160    Kolmandaks vastavad kõnealused piirangud liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile. Nende eesmärk on nimelt avaldada otseselt ja kaudselt survet Ukrainasse sissetungi eest vastutavatele otsustusõiguslikele isikutele ja Venemaa valitsusele, et piirata nende võimet jätkata Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavat tegevust ning lõpetada see Euroopa ja ülemaailmse stabiilsuse säilitamiseks. Tegemist on aga eesmärgiga, mis kuulub ÜVJP raames taotletavate eesmärkide hulka, mida on silmas peetud ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja c ning milleks on eelkõige rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ning rahvusvahelise julgeoleku ja tsiviilelanike kaitse tugevdamine (vt selle kohta 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 226).

161    Neljandaks, mis puudutab kõnealuste piirangute proportsionaalsust, siis tuleb märkida, et arvestades rahvusvahelise üldsuse jaoks niivõrd olulisi üldise huvi eesmärke nagu need, mida on mainitud eespool punktis 140, ei saa rahaliste vahendite külmutamise meetmeid kui selliseid pidada sobimatuks. Mis puudutab kõnealuste piiravate meetmete vajalikkust, siis tuleb tõdeda, et arvestades eelkõige võimalust kehtestatud piirangutest kõrvale hoida, ei võimalda taotletavaid eesmärke sama tõhusalt saavutada muud vähem piiravad meetmed, nagu surve avaldamine olukorra eest Ukrainas vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele (vt selle kohta 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu, T‑720/14, EU:T:2016:689, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika).

162    Järgmiseks tuleb meenutada, et otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artikli 2 lõiked 3 ja 4 ning määruse nr 269/2014 muudetud redaktsiooni artikli 4 lõige 1, artikli 5 lõige 1 ja artikli 6 lõige 1 näevad ette esiteks võimaluse lubada külmutatud rahaliste vahendite kasutamist põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks ning teiseks võimaluse lubada vabastada rahalised vahendid, muu finantsvara või muud majandusressursid.

163    Mis puudutab täpsemalt hageja kui Portugali ja seega liidu kodaniku ELTL artiklis 21 ja harta artikli 45 lõikes 1 sätestatud õiguse liikuda vabalt liidu territooriumil väidetavat rikkumist otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artikliga 1, siis tuleb märkida, et hageja ei vaidle vastu tõigale, et aluslepingutes ette nähtud ÜVJP valdkonna aktide vastuvõtmine võib piirata liidu kodanike õigust vabalt liikuda. Nimelt piirdub hageja väitega, et tema liikumisvabaduse piiramine on ebaproportsionaalne.

164    Tuleb siiski tõdeda, et hageja ei selgita, kuidas on selline piirang taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Nimelt piirdub ta oma menetlusdokumentides üldise viitega oma argumentidele proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitleva väite raames, esitamata põhjusi, miks on selle väite raames esitatud argumendid asjakohased, et põhjendada väidet, et on ebaproportsionaalselt riivatud tema liidus liikumise vabadust. Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja argumendid, et liidu kodanike vaba liikumist on ebaproportsionaalselt riivatud.

165    Mis puudutab väidet, milles hageja väljendab kahtlust, kas nõukogul on võimalik kehtestada ELTL artikli 215 alusel liikumisvabaduse piirang, siis – isegi kui eeldada, et selline väide kujutab endast eraldiseisvat argumenti – tuleb tõdeda, et ka see väide ei ole põhjendatud ja tuleb seega tagasi lükata. Igal juhul tuleb märkida, et liikumisvabaduse piirangud on ette nähtud üksnes otsuse 2014/145 muudetud redaktsiooni artiklis 1 ning neid ei ole ette nähtud määruse nr 269/2014 muudetud redaktsioonis. Nagu nähtub aga selle otsuse algusest, ei võetud seda vastu mitte ELTL artikli 215 alusel, vaid ELL artikli 29 alusel.

166    Lisaks tuleb ka märkida, et hageja ei ole kuidagi tõendanud, kuidas tema suhtes võetud piiravad meetmed riivavad tema õigust eraelu puutumatusele.

167    Lõpuks, mis puudutab hageja õiguse süütuse presumptsioonile väidetavat rikkumist, mida ta oma menetlusdokumentides mainib – ilma et ta seda siiski konkreetsete argumentidega põhjendaks –, siis tuleb märkida, et kuna tema suhtes võetud piiravate meetmete tagajärg ei ole tema vara konfiskeerimine, vaid lihtsalt selle ennetav külmutamine, tuleb asuda seisukohale, et sellised meetmed ei ole karistusõiguslikud ega riku seega õigust süütuse presumptsioonile, mida on tunnustatud harta artikli 48 lõikes 1, mis nõuab, et iga süüdistatavat peetaks süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Mis puudutab mittevaralist kahju, mis tuleneb väidetavalt hageja maine kahjustamisest ning mida on samuti mainitud selle etteheite raames, siis ei saa sellele edukalt tugineda, et tõendada hageja õiguse süütuse presumptsioonile rikkumist.

168    Tuleb järeldada, et kõnealused piirangud, mis tulenevad vaidlustatud aktides kehtestatud piiravatest meetmetest hageja suhtes, ei ole ebaproportsionaalsed ega muuda neid akte õigusvastaseks.

169    Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata ja seega tühistamisnõue tervikuna rahuldamata jätta.

 Kahju hüvitamise nõue

170    Hageja palub hüvitada tema mainele tekitatud kahju, mille suurus on esialgse hinnangu kohaselt 1 miljon eurot.

171    Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

172    Kohtupraktikast tuleneb, et liidu institutsioonide või organite õigusvastase tegevuse korral on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses see, et on täidetud järgmised tingimused: eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos akti vastuvõtjale pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isiku kantud kahju vahel (vt 10. septembri 2019. aasta kohtuotsus HTTS vs. nõukogu, C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

173    Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused, mida liidu kohus ei pea analüüsima kindlaksmääratud järjekorras, on kumulatiivsed, mistõttu piisab hagi tervikuna rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks neist ei ole täidetud (1. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu, T‑470/21, ei avaldata, EU:T:2023:26, punkt 62; vt selle kohta ka 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Kendrion, C‑150/17 P, EU:C:2018:1014, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

174    Kõigest eeltoodust nähtub aga, et argumendid, mille hageja esitas, et tõendada nende vaidlustatud aktide õigusvastasust, millega tema nimi kanti kõnealustesse loeteludesse, tuleb tagasi lükata, mistõttu ei ole nõukogule etteheidetava tegevuse õigusvastasuse tingimus käesoleval juhul täidetud. Seega, kuna üks eespool punktis 172 nimetatud tingimustest ei ole täidetud, ei saa liidu vastutust tekkida.

175    Seega tuleb kahju hüvitamise nõue jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ilma et oleks vaja analüüsida, kas kahju on tegelikult tekkinud ning kas kahju ja kõnealuse kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos. Seetõttu tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

176    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele välja mõista hagejalt.

177    Kodukorra artikli 138 lõike 1 järgi kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Sellest tulenevalt kannab komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Roman Arkadyevich Abramovichi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Spielmann Mastroianni

Brkan      

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. detsembri 2023 Luxembourgis.

Allkirjad      

Sisukord

Vaidluse taust

Pärast käesoleva hagi esitamist aset leidnud asjaolud

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Tühistamisnõue

Esimene väide

– Esimene väiteosa, mis puudutab „õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhjendamiskohustuse rikkumist“

– Teine väiteosa, mille kohaselt on „rikutud kaitseõigusi“ ja „nõukogu on eiranud oma läbivaatamise kohustust 2022. aasta septembri loeteludesse jätmise aktide ja 2023. aasta märtsi loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisel“

Teine väide, mille kohaselt tehti „ilmne hindamisviga“

– Sissejuhatavad kaalutlused

– Kriteeriumi g kohaldamine hageja suhtes

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid

– Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtteid

– Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

Neljas väide, mille kohaselt on rikutud põhiõigusi

Kahju hüvitamise nõue

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.