Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
20. detsember 2023(*)
Riigiabi – Sadamavaldajate maksustamine Itaalias – Äriühingu tulumaksust vabastamine – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobimatuks – Olemasolev abi – Mõiste „ettevõtja“ – Mõiste „majandustegevus“ – Eelis – Valikulisus – Konkurentsi moonutamine – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas T‑166/21,
Autorità di sistema portuale del Mar Ligure occidentale, asukoht Genova (Itaalia), ja teised hagejad, kelle nimed on loetletud lisas(1), esindajad: advokaadid F. Munari, I. Perego, G. M. Roberti ja S. Zunarelli,
hagejad,
keda toetab
Associazione Porti Italiani (Assoporti), asukoht Rooma (Itaalia), esindajad: advokaadid F. Munari, I. Perego, G. M. Roberti ja S. Zunarelli,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: B. Stromsky ja F. Tomat,
kostja,
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud O. Porchia, L. Madise, P. Nihoul ja S. Verschuur (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik P. Nuñez Ruiz,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 19. aprilli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Autorità di sistema portuale del Mar Ligure occidentale (Liguuria mere lääneosa sadamasüsteeme haldav sadamavaldaja, Itaalia) ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud hagiavalduse lisas, paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsuse (EL) 2021/1757 abikava SA.38399 – 2019/C (ex 2018/E) kohta, mida rakendas Itaalia – Itaalia sadamate maksustamine äriühingu tulumaksuga (ELT 2021, L 354, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Õiguslik raamistik
Itaalia õigusnormid, mis käsitlevad Itaalia sadamate haldamist
2 Meresõidu seadustiku (codice della navigazione) artiklis 28 on sätestatud, et ujumiskohad, rannad, sadamad ja reidid, mis kuuluvad tsiviilseadustiku (codice civile) artikli 822 alusel riigile, moodustavad osa mereäärsest riigivarast.
3 28. jaanuari 1994. aasta seadus nr 84 sadamaseaduse ümberkorraldamise kohta (legge no 84 – riordino della legislazione in materia portuale) (GURI nr 28 regulaarne lisa, 4.2.1994; edaspidi „seadus nr 84/94“) reguleerib sadamateenuste osutamist ning autorità di sistema portualede (sadamasüsteeme haldavad sadamavaldajad, edaspidi „sadamavaldajad“) ülesandeid ja funktsioone.
4 Sadamavaldajad on mittemajanduslikud avalik-õiguslikud üksused, kellel on juriidilise isiku staatus ja kes haldavad ühte või mitut riikliku või rahvusvahelise tähtsusega sadamat Itaalias. Seadusega nr 84/94 on loodud 16 sadamavaldajat, kelle alla kuulub 57 suuremat Itaalia sadamat (eelkõige Trieste, Genova, Livorno, Cagliari ja Gioia Tauro).
5 Seaduse nr 84/94 artikli 6 lõike 4 punkt a sätestab, et sadamavaldajad vastutavad oma piirkonna mereäärse vara alla kuuluva maa ja kaupade ainuõigusliku haldamise eest.
6 Seaduse nr 84/94 artikli 6 lõike 5 kohaselt on sadamavaldajatel õiguslik eristaatus ning nad on halduslikult, korralduslikult, regulatiivselt, eelarvealaselt ja rahanduslikult autonoomsed. Nimetatud artikli lõiked 7, 8 ja 9 näevad vastavalt ette, et sadamavaldajate üle teostab järelevalvet Itaalia taristu- ja transpordiminister, et nende raamatupidamis- ja finantsjuhtimist reguleerib nimetatud ministri poolt ühisel kokkuleppel Itaalia majandus- ja rahandusministriga heaks kiidetud dekreet ning et nende finantsjuhtimist kontrollib Corte dei conti (Itaalia kontrollikoda).
7 Vastavalt seaduse nr 84/94 artikli 6 lõikele 4 täidavad sadamavaldajad mitut ülesannet, sealhulgas sadamatööde – nagu kauba ja muude materjalide lastimine, lossimine, ümberlaadimine, ladustamine ja üldine liigutamine sadamaalal (edaspidi „sadamatööd“) – kavandamine, koordineerimine, reguleerimine ja kontrollimine.
8 Seaduse nr 84/94 artikli 6 lõige 11 näeb ette, et sadamavaldajad ei tohi teha sadamatöid ega teostada nendega tihedalt seotud tegevust otseselt ega investeerimisobjektiks olevate äriühingute kaudu.
9 Seaduse nr 84/94 artikli 16 lõike 2 kohaselt reguleerivad sadamavaldajad sadamatööde tegemist kolmandate isikute, st ettevõtjate poolt ja iga ettevõtja avalikustatavate tariifide kohaldamist ning teevad järelevalvet nende tegevuse üle. Eeltoodu kohta esitavad sadamavaldajad taristu- ja transpordiministrile regulaarselt aruandeid.
10 Vastavalt seaduse nr 84/94 artikli 16 lõigetele 3 ja 4 vastutavad sadamavaldajad lubade väljastamise eest sadamatööde tegemiseks nende hallatavates sadamates. Need load antakse ettevõtjatele, kes vastavad taristu- ja transpordiministri dekreedis kehtestatud tingimustele. Ettevõtjad, kellel on lubatud sadamatöid teha, kantakse sadamavaldajate peetavatesse registritesse ning neil tuleb tasuda aastamaksu ja esitada tagatis.
11 Lisaks võivad sadamavaldajad vastavalt meresõidu seadustiku artiklile 36 anda ettevõtjatele teatud ajavahemikuks riigivara valdamise ja kasutamise kontsessioone. Need kontsessioonid hõlmavad sadamaalal asuvaid maa-alasid ja dokke (nt maatükkide ja sadamataristu rentimine kolmandast isikust ettevõtjatele).
12 Nimetatud seadustiku artikkel 37 näeb lisaks ette, et mitme kontsessioonitaotluse korral eelistatakse taotlejat, kes pakub kõige suuremat tagatist kontsessiooni kasumliku kasutamise kohta ja kes kavatseb seda kasutada eesmärgil, mis vastab kõige olulisemale avalikule huvile.
13 Sadamavaldajatel on mitmesuguseid rahalisi vahendeid, eelkõige:
– laeva ankrukohatasud ja lossitud ning lastitud kaubalt võetavad tasud, mida laevad maksavad sadamatesse juurdepääsu eest (edaspidi „sadamatasud“);
– tulu, mis on saadud sadamatööde tegemiseks lubade andmise eest (edaspidi „loatasud“);
– tasud, mis on saadud maa-alade ja dokkide kontsessioonide andmise eest (edaspidi „kontsessioonitasud“).
14 Vastavalt seaduse nr 84/94 artikli 5 lõikele 8 võivad sadamavaldajad oma töödega kaasnevate kulude katmiseks suurendada kontsessioonitasusid või sadamatasusid, kehtestades lastitud või lossitud kaubale lisatasu.
15 Lisaks näevad seaduse nr 84/94 artikli 13 lõike 1 punktid d ja e ette, et sadamavaldajad saavad toetusi maakondadelt, kohalikelt omavalitsustelt ning teistelt avalik-õiguslikelt asutustelt ja organisatsioonidelt ning mitmesugust muud tulu.
Äriühingu tulumaksu käsitlevad Itaalia õigusnormid
16 Vabariigi Presidendi 22. detsembri 1986. aasta dekreedi nr 917, millega kiidetakse heaks tulumaksuseaduse konsolideeritud redaktsioon (decreto del Presidente della Repubblica no 917 – Approvazione del testo unico delle imposte sui redditi) (GURI nr 302 regulaarne lisa, 31.12.1986; edaspidi „konsolideeritud maksuseadus“), II jaotis sisaldab Itaalia äriühingute tulumaksu (edaspidi „äriühingu tulumaks“) valdkonnas kohaldatavaid eeskirju.
17 Konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõige 1 näeb ette, et äriühingu tulumaksuga maksustatakse:
„a) aktsiaseltsid ja aktsiakapitaliga usaldusühingud, osaühingud, ühistud ja vastastikused kindlustusseltsid, samuti riigi territooriumil asutatud Euroopa äriühingud ja Euroopa ühistud;
b) riigis asuvad muud avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud üksused kui äriühingud […], mille ainus või peamine eesmärk on äritegevusega tegelemine;
c) riigi territooriumil asuvad muud avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud asutused kui äriühingud […], mille ainus või peamine eesmärk ei ole äritegevusega tegelemine […];
d) mujal kui riigi territooriumil asuvad mis tahes äriühingud ja institutsioonid, kes on juriidilised isikud või mitte […].“
18 Konsolideeritud maksuseaduse artikli 74 lõike 1 kohaselt on äriühingu tulumaksust vabastatud paljud riiklikud üksused ja avalik-õiguslikud asutused, nagu riigiorganid ja haldusasutused, sealhulgas autonoomselt korraldatud üksused, maakonnad, provintsid, kommuunid, mägikogukonnad ja „riigivara“ haldavad asutused.
19 Konsolideeritud maksuseaduse artikli 74 lõike 2 punktis a on märgitud, et riigi tegevus ei ole majandustegevus.
20 Itaalia ametiasutused leidsid, et sadamavaldajad kujutavad endast riigivara haldavaid asutusi konsolideeritud maksuseaduse artikli 74 lõike 1 tähenduses, ning leidsid, et nad tegelevad eranditult riikliku ja seega mittemajandusliku tegevusega. Sel alusel vabastasid nad sadamavaldajad äriühingu tulumaksust (edaspidi „äriühingu tulumaksust vabastamine“).
Vaidluse taust
Haldusmenetlus
21 Euroopa Komisjon saatis 3. juuli 2013. aasta kirjaga kõikidele liikmesriikidele üksikasjaliku küsimustiku sadamate suhtes kohaldatava äriühingu tulumaksu ja võimalike muus vormis toetuste kohta eri liiki investeeringutele, mis on sadamatega või sadamate haldamisega seotud.
22 Itaalia Vabariik vastas küsimustikule 12. septembri ja 1. oktoobri 2013. aasta kirjadega. Aastatel 2014 ja 2017 küsis komisjon lisateavet, mille Itaalia ametiasutused esitasid.
23 Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 21 alusel teatas komisjon 30. aprilli 2018. aasta kirjas Itaalia Vabariigile, et ta peab äriühingu tulumaksust vabastamist olemasolevaks abikavaks, mis on siseturuga kokkusobimatu, ning palus tal esitada oma märkused.
24 Seejärel toimus 2018. aasta jooksul mitu kohtumist komisjoni ja Itaalia Vabariigi vahel ning küsimuste ja vastuste vahetamine.
25 Komisjon tegi 8. jaanuaril 2019 Itaalia Vabariigile ettepaneku võtta määruse 2015/1589 artikli 22 kohaselt asjakohaseid meetmeid, et lõpetada sadamavaldajate majandustegevuse äriühingu tulumaksust vabastamine ja seega tagada, et viimase suhtes kohaldataks äriühingu tulumaksu samamoodi nagu teistele ettevõtjatele. Lisaks palus komisjon Itaalia ametiasutustel teatada talle kahe kuu jooksul pärast ettepaneku saamist kirjalikult, et kavandatud meetmed on määruse 2015/1589 artikli 23 lõike 1 kohaselt heaks kiidetud.
26 Itaalia Vabariik lükkas komisjoni ettepaneku 7. märtsil 2019 tagasi.
27 Kuna Itaalia ametiasutused ei nõustunud asjakohaseid meetmeid käsitleva ettepanekuga, otsustas komisjon 15. novembril 2019 kooskõlas määruse 2015/1589 artikli 23 lõikega 2 algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse. Komisjon kutsus Itaalia Vabariiki ja huvitatud isikuid üles esitama märkusi.
28 Itaalia ametiasutused edastasid oma märkused komisjonile 4. veebruari 2020. aasta kirjaga. Seejärel sai komisjon märkusi ka mitmelt huvitatud isikult.
29 Ametlik uurimismenetlus lõppes vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega.
Vaidlustatud otsus
30 Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon esiteks, et sadamavaldajad tegelevad nii majandustegevusega kui ka mittemajandusliku tegevusega.
31 Täpsemalt leidis komisjon, et kolm sadamavaldajate tegevust on olemuselt majanduslikud (vaidlustatud otsuse põhjendused 85–129):
– sadamatele juurdepääsu võimaldamine tasu eest (st ankrukohatasud ning lossitud ja lastitud kaupadelt võetavad tasud, edaspidi „sadamatele juurdepääsu võimaldamine“);
– lubade andmine tasu eest seaduse nr 84/94 artiklis 16 nimetatud sadamatööde tegemiseks (edaspidi „sadamatööde tegemiseks lubade andmine“);
– kontsessioonide andmine tasu eest sadamamaa ja sadamataristu rentimiseks sadamaalal asuvate ja territooriumi piiresse jäävatel riigile kuuluvatel aladel ja dokkides (edaspidi „riigile kuuluvate alade ja dokkide kontsessioonide andmine“).
32 Teiseks väidab komisjon, et äriühingu tulumaksust vabastamisega tekitatud saamata jäänud maksutulu on samaväärne riigi ressurssidest tehtud maksukulutusega, mis kujutab endast riigi ressursside ülekandmist (vaidlustatud otsuse põhjendused 130–134).
33 Kolmandaks väidab komisjon, et äriühingu tulumaksust vabastamine kujutab endast eelist võrreldes teiste ettevõtjatega, kellele sellist vabastust ei kohaldata, kuigi neil on Itaalias majandustegevus (vaidlustatud otsuse põhjendused 135–138).
34 Neljandaks leiab komisjon, et äriühingu tulumaksust vabastamine võib tugevdada sadamavaldajate konkurentsiseisundit, sest sadamavaldajad võivad konkureerida omavahel ja teiste Euroopa sadamatega. Järelikult võib see maksuvabastus mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi (vaidlustatud otsuse põhjendused 139–157).
35 Viiendaks leiab komisjon, et meede on valikuline. Äriühingu tulumaksust vabastamine kaldub ilma mõjuva põhjenduseta kõrvale Itaalia äriühingute maksustamise süsteemi põhimõttest, mille kohaselt kohaldatakse äriühingu tulumaksu igat liiki tulu suhtes, mida saavad avalik-õiguslikud või eraõiguslikud äriühingud või organisatsioonid, välja arvatud majandustegevusega tegelevad äriühingud. Järelikult saavad sadamavaldajad võrdluses teiste Itaalias majandustegevusega tegelevate äriühingutega eelise (vaidlustatud otsuse põhjendused 158–174).
36 Neil põhjustel järeldab komisjon, et äriühingu tulumaksust vabastamine kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 175 ja 176).
37 Lõpuks tõdeb komisjon, et äriühingu tulumaksust vabastamist ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks ei ELTL artikli 93, artikli 106 lõike 2 ega artikli 107 lõigete 2 ja 3 alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 177–194).
38 Arvestades, et enne 1958. aastat, see tähendab enne EL toimimise lepingu jõustumist Itaalia sadamavaldajate suhtes kohaldatav maksustamiskord oli identne äriühingu tulumaksust vabastamisega ning et neid sadamavaldajaid ei ole maksustatud äriühingu tulumaksuga ega enne seda maksu kehtinud äriühingu tulumaksuga, siis järeldas komisjon, et tegemist on olemasoleva abikavaga määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 195–198). Seega andis komisjon korralduse tunnistada äriühingu tulumaksust vabastamine kehtetuks (vaidlustatud otsuse artikkel 2).
39 Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on sätestatud:
„Artikkel 1
[Sadamavaldajate] äriühingu tulumaksust vabastuse näol on tegemist siseturuga kokkusobimatu olemasoleva abikavaga.
Artikkel 2
Itaalia [Vabariik] tühistab artiklis 1 osutatud äriühingute tulumaksust vabastuse. Meede, millega Itaalia [Vabariik] oma kohustused täidab, tuleb vastu võtta kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäevast. Kõnealust meedet kohaldatakse alates selle vastuvõtmisele järgneva eelarveaasta algusest ja hiljemalt 2022. aastal.
Artikkel 3
Itaalia [Vabariik] teavitab komisjoni kahe kuu jooksul alates käesolevast otsuse teatavakstegemise kuupäevast otsuse täitmiseks võetud meetmetest.
Artikkel 4
Käesolev otsus on adresseeritud Itaalia Vabariigile.“
Poolte nõuded
40 Hagejad, keda toetab käesolevas kohtuasjas menetlusse astuja, Associazione Porti Italiani (Assoporti), paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1, 2, 3 ja 4;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
41 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
42 Hagejad, keda toetab menetlusse astuja, esitavad oma hagi põhjendamiseks neli väidet.
43 Esiteks rikkus komisjon ELTL artikleid 107 ja 296, kvalifitseerides sadamavaldajad ettevõtjateks. Teiseks rikkus komisjon ELTL artiklit 107, kui ta leidis, et äriühingu tulumaksust vabastamisega kaasneb riigi ressursside ülekandmine. Kolmandaks rikkus komisjon ELTL artiklit 107, kui ta leidis, et äriühingu tulumaksust vabastamine andis sadamavaldajatele valikulise eelise. Neljandaks rikkus komisjon ELTL artiklit 107, kui ta leidis, et äriühingu tulumaksust vabastamine võib moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
Esimene väide, et rikutud on ELTL artikleid 107 ja 296, kuna sadamavaldajad kvalifitseeriti ettevõtjateks
44 Esimene väide jaguneb neljaks osaks.
45 Väite esimeses osas leiavad hagejad ja menetlusse astuja, et komisjon on teinud hindamisvea seoses sadamavaldajate õigusliku staatusega Itaalia õiguskorras. Väite teises osas vaidlevad nad vastu sellele, et sadamavaldajate sadamategevuse puhul on tegemist majandustegevusega, ning tuginevad võrdse kohtlemise, hea halduse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele. Väite kolmandas osas vaidlevad nad vastu komisjoni hinnangule sadamatasude laadi kohta. Väite neljandas osas tuginevad nad järjest mitme aluslepingute sätte rikkumisele ja väidetavale võimu kuritarvitamisele.
46 Esmalt tuleb tagasi lükata argument, mille hagejad korduvalt esitasid esimese väite raames ja mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumist seoses sadamavaldajate kvalifitseerimisega ettevõtjateks.
47 Siinkohal tasub meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt erineb ELTL artikli 296 rikkumist puudutav väide väitest, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendamata jätmist. Kui esimene väide, millega peetakse silmas põhjenduste puudumist või nende ebapiisavust, kuulub ELTL artikli 263 tähenduses olulise menetlusnormi rikkumise alla ja kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus peab tõstatama omal algatusel, siis teine väide, mis puudutab teatava otsuse sisulist seaduslikkust, kuulub sama ELTL artikli 263 tähenduses aluslepingu rakendusnormi rikkumise alla ning liidu kohus võib seda hinnata vaid siis, kui hageja sellele on viidanud. Põhjendamiskohustuse küsimus on seega eraldiseisev sellest, kas põhjendus on ka sisuliselt põhjendatud (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 67, ning 15. juuni 2005. aasta kohtuotsus Corsica Ferries France vs. komisjon, T‑349/03, EU:T:2005:221, punkt 52).
48 Ent, nagu komisjon õigesti märgib, siis mitte üksnes ei ole hagejad ja menetlusse astuja käesolevas asjas jätnud välja toomata vaidlustatud otsuse neid osi, mille puhul nad heidavad komisjonile ette ELTL artikli 296 väidetavat rikkumist, vaid rõhutada tuleb ka seda, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud. Nimelt käsitles komisjon selle otsuse põhjendustes 85–129 peaasjalikult sadamavaldajate kvalifitseerimist ettevõtjateks, mistõttu võimaldas see otsus esiteks hagejatel ja menetlusse astujal mõista selles osas võetud meetme põhjendusi, mis nähtub ka nende esitatud erinevate väidete analüüsist, ning teiseks Üldkohtul teha oma kontrolli.
49 Järelikult tuleb hagejate argument ELTL artikli 296 rikkumise kohta tagasi lükata.
50 Mis puutub hagejate ja menetlusse astuja poolt esimese väite raames esitatud muudesse argumentidesse, siis tuleb kõigepealt analüüsida neljanda väiteosa raames esitatud argumente.
Neljas väiteosa, mis puudutab asutamislepingu mitme sätte rikkumist ja võimu kuritarvitamist
51 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et komisjon rikkus ELTL artiklit 345, sest ta jättis tähelepanuta asjaolu, et EL leping ja EL toimimise leping võimaldavad liikmesriikidel säilitada oma riigi omandi, sealhulgas sadamataristu, ning jätta selle omandi korraldamine ja haldamine üksnes piirkondlikele riigisisestele üksustele, nagu sadamavaldajad. Sektorid, mis ei ole turule avatud, ei kuulu riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse.
52 Lisaks väidavad hagejad, et komisjon rikkus ELL artiklit 3 ja ELTL artiklit 7 ning ELTL artikli 121 lõiget 1, kuna ta piiras riigi õigusi majandus- ja tööstuspoliitika valdkonnas ning kehtestas nõude, et komisjon peab liikmesriikide maksusüsteemid enne heaks kiitma.
53 Lisaks väidavad hagejad, et komisjon kuritarvitas võimu, taotledes ühtlustamist sellisel viisil, milles riigiabi korda kohaldatakse vahet tegemata erinevatele liikmesriikidele, kelle sadamataristute haldamise meetodid on Itaalia omadest erinevad. Vaidlustatud otsus rikub ka proportsionaalsuse, läheduse, subsidiaarsuse, võimude lahususe ja demokraatliku otsustusprotsessi põhimõtteid.
54 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
55 Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad väidavad sisuliselt, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega näeb komisjon ette, et kogu liikmesriikide majandus- ja tööstuspoliitika peab saama tema eelneva heakskiidu, see asjaolu aga rikub mitut liidu õiguse normi ja põhimõtet.
56 Komisjoni sõnul jätab vaidlustatud otsus – erinevalt sellest, mida väidavad hagejad ja menetlusse astuja – Itaalia Vabariigile täieliku vabaduse korraldada ja reguleerida Itaalia sadamasektorit nii, nagu ta seda vajalikuks peab, eelkõige tingimusel, et ta järgib liidu õigust. Nimelt ei kohusta vaidlustatud otsus Itaalia Vabariiki oma sadamasektorit liberaliseerima või erastama ega tee mingeid muudatusi sadamavaldajate õiguslikus staatuses või omandisuhtes. Vaidlustatud otsus nõuab lihtsalt, et sadamavaldajate majanduslikku laadi tegevus tuleb maksustada samamoodi nagu majandustegevus teistes sektorites. Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikkel 345 ei vabasta avalik-õiguslikke üksusi riigiabi eeskirjade kohaldamisest (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Arriva Italia jt, C‑385/18, EU:C:2019:1121, punkt 67).
57 Sellest tuleneb, et komisjon ei ole rikkunud ELL artiklit 3, ELTL artiklit 7 ja artikli 121 lõiget 1 ning proportsionaalsuse, läheduse, subsidiaarsuse, võimude lahususe ja demokraatliku otsustusprotsessi põhimõtteid.
58 Lõpuks, mis puudutab hagejate argumenti, et tegemist on võimu kuritarvitamisega, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele toetuti (vt 15. mai 2008. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑442/04, EU:C:2008:276, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlustatud otsuses piirdus komisjon riigiabi eeskirjade kohaldamisega, mis on seotud sadamavaldajate maksustamise korraga Itaalias, nõudes selle korra muutmist, ent ta ei kasutanud oma pädevust muude eesmärkide saavutamiseks.
59 Eeltoodut arvesse võttes tuleb esimese väite neljas osa tagasi lükata.
Esimene osa, mille kohaselt on tehtud viga sadamavaldajate õigusliku staatuse hindamisel
60 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta ei võtnud arvesse asjaolu, et Itaalia õiguse kohaselt on sadamavaldajad piirkondlikud riigisisesed üksused, s.o riikliku tähtsusega mittemajanduslikud avalik-õiguslikud üksused, kes tegutsevad riigi nimel üksnes avalikes huvides.
61 Sadamavaldajad on samaväärsed teiste kohalike üksustega, kes täidavad avaliku võimu ülesandeid ja on loodud täitma avaliku võimu tüüpilisi ülesandeid, nagu riigile kuuluvate maa-alade kohta kontsessioonide andmine ja maksude kogumine.
62 Nii tegi Itaalia seadusandja otsuse keelata sadamavaldajate igasugune majandustegevus. Nende staatusega seotud eripärade tõttu puudub sadamavaldajatel mis tahes tulu saamise eesmärk.
63 Lisaks vastutab nende toimimise ja majandusliku elujõulisuse eest ainult riik. Sadamavaldajad on üksused, kes ei saa minna pankrotti, kuna nende võlg kujutab endast riigi võlga ning Itaalia õiguse kohaselt ei saa riik pankrotistuda. Neid sadamavaldajatele omaseid tunnuseid on Itaalia kohtu- ja halduspraktikas korduvalt kinnitatud.
64 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
65 Sellega seoses tuleb meenutada, et mõiste „ettevõtja“ hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (23. aprilli 1991. aasta kohtuotsus Höfner ja Elser, C‑41/90, EU:C:1991:161, punktid 21 ja 22; vt ka 3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus AG2R Prévoyance, C‑437/09, EU:C:2011:112, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (16. juuni 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 118/85, EU:C:1987:283, punkt 7; vt ka 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja Slovaki Vabariik vs. Dôvera zdravotná poist’ovňa, C‑262/18 P ja C‑271/18 P, EU:C:2020:450, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika).
67 Seevastu ei ole majanduslikku laadi niisugused tegevused, mis on seotud avaliku võimu teostamisega, mistõttu ei kuulu need tegevused riigiabi eeskirjade kohaldamisalasse (vt selle kohta 19. jaanuari 1994. aasta kohtuotsus SAT Fluggesellschaft, C‑364/92, EU:C:1994:7, punkt 30, ja 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus GVN vs. komisjon, C‑666/20 P, ei avaldata, EU:C:2022:225, punkt 70).
68 Asjaolu, et üksus osade oma tegevuste puhul teostab avalikku võimu, ei takista iseenesest tema kvalifitseerimist ettevõtjaks liidu konkurentsiõiguse tähenduses tema ülejäänud majandustegevuse osas (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punktid 74 ja 75, ning 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Compass-Datenbank, C‑138/11, EU:C:2012:449, punkt 37). Kui avalik-õiguslik üksus teostab majandustegevust, mida saab lahutada avaliku võimu teostamisest, tegutseb see üksus selle tegevusega seoses ettevõtjana (7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Aanbestedingskalender jt vs. komisjon, C‑687/17 P, ei avaldata, EU:C:2019:932, punkt 18, ja 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus UPF vs. komisjon, T‑747/17, EU:T:2019:271, punkt 82).
69 Nii ei ole riigiabi valdkonnas üksuse õiguslik staatus riigisiseses õiguses selle üksuse ettevõtjaks kvalifitseerimisel asjasse puutuv. Ettevõtjaks võib kvalifitseerida ka asutuse, mis on integreeritud riigi haldusalasse, millega ta ühineb üheks juriidiliseks isikuks (vt selle kohta 16. juuni 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 118/85, EU:C:1987:283, punkt 13). Lisaks ei saa asjaolu tõttu, et üksus ei saa näiteks piiramatu riigitagatise tõttu pankrotistuda, jätta seda üksust ettevõtjaks kvalifitseerimata.
70 Asjaolu, et kaupade või teenuste pakkumine toimub tulu saamise eesmärgita, ei takista seda, et üksust, kes teeb neid tehinguid turul, tuleb pidada ettevõtjaks, kui kõnealune pakkumine konkureerib teiste ettevõtjate pakkumisega, kelle eesmärk on tulu saamine (vt 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Seega ei ole hagejad ja menetlusse astuja suutnud tõendada, et komisjon on teinud vea sadamavaldajate õigusliku staatuse hindamisel.
72 Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis puudutab õigusnormi rikkumist sadamavaldajate tegevuse majandusliku laadi hindamisel
73 Esimese väite teises osas, mis koosneb kahest etteheitest, väidavad hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, et komisjon rikkus ELTL artikli 107 lõiget 1, kui ta leidis, et sadamavaldajad tegelesid majandustegevusega eespool punktis 31 nimetatud kolme liiki tegevuse puhul, milleks on riigile kuuluvate alade ja dokkide kontsessioonide andmine, sadamatele juurdepääsu võimaldamine ja sadamatööde tegemiseks lubade andmine.
– Esimene etteheide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, viidates Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade sadamaid puudutavatele varasematele otsustele
74 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta viitas Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade sadamate kohta varem tehtud otsustele, millega põhjendada oma väidet, et sadamavaldajad tegelesid teatud majandustegevusega.
75 Liikmesriikide sadamahaldajad, keda need otsused puudutavad, on aga aktsiaseltsid, kes pakuvad kaupu ja teenuseid tasu eest. Lisaks teevad sadamad vahetult ja turuvajadustest lähtudes seal sadamatöid ning osutavad sadamateenuseid (nt kauba lastimine, lossimine, ümberlaadimine, ladustamine ja käitlemine). Kuna komisjon jättis need põhimõttelised erinevused arvesse võtmata, rikkus ta võrdse kohtlemise põhimõtet.
76 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
77 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punktid 54 ning 55).
78 Sisuliselt heidavad hagejad ja menetlusse astuja komisjonile ette, et viimane käsitles ühtemoodi ühelt poolt Belgia, Prantsuse ja Madalmaade sadamavaldajaid ning teiselt poolt Itaalia sadamavaldajaid. Seega tuleb asjaomaseid otsuseid analüüsida hagejate viidatud erinevuste põhjal.
79 Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad ja menetlusse astuja, ei mänginud asjaolu, et Belgia, Prantsuse ja Madalmaade sadamavaldajad võivad olla eraõiguslikud, mingit rolli hinnangu puhul, mille komisjon neile andis. Nagu on märgitud eespool punktis 65, ei ole üksuse õiguslik staatus tegelikult selle üksuse tegevuse majandusliku laadi kvalifitseerimisel asjakohane. See kvalifikatsioon sõltub üksnes asjaomase tegevuse laadist.
80 Lisaks ei oma tähtsust asjaolu, et kohtuasjades, milles tehti varem Belgia ja Prantsusmaa sadamate kohta tehtud otsused, tegid nende sadamate valdajad vahetult ise teatavaid sadamatöid (näiteks kauba lastimine, lossimine, ümberlaadimine, ladustamine ja käitlemine), kuna tegemist on sadamatöödega, mille kohta komisjon ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et neid tegid ka sadamavaldajad.
81 Mis puudutab aga vastupidi sadamatele juurdepääsu võimaldamist ning riigi maa-alade ja dokkide kontsessioonide andmist, siis tuleb märkida, et Belgia ja Prantsusmaa sadamaid puudutavates varasemates otsustes, nimelt komisjoni 27. juuli 2017. aasta otsuse (EL) 2017/2115 Belgia rakendatud abikava SA.38393 (2016/C, ex 2015/E) kohta – Belgia sadamate maksustamine (ELT 2017, L 332, lk 1) põhjenduses 67 ja komisjoni 27. juuli 2017. aasta otsuse (EL) 2017/2116 Prantsusmaa rakendatud abikava SA.38398 (2016/C, ex 2015/E) kohta – Prantsusmaa sadamate maksustamine (ELT 2017, L 332, lk 24) põhjenduses 61 kvalifitseeris komisjon sellised tegevused majandustegevuseks.
82 Seda järeldust on Üldkohus korduvalt kinnitanud (vt selle kohta 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon, T‑673/17, ei avaldata, EU:T:2019:643, punktid 63–65; 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Le Port de Bruxelles ja Région de Bruxelles-Capitale vs. komisjon, T‑674/17, ei avaldata, EU:T:2019:651, punktid 63–65, ning 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Havenbedrijf Antwerpen ja Maatschappij van de Brugse Zeehaven vs. komisjon, T‑696/17, EU:T:2019:652, punktid 49 ja 50).
83 Sellest järeldub, et komisjon ei rikkunud seoses juurdepääsu ja kontsessioonide andmise tegevusega võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta viitas vaidlustatud otsuses Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade sadamate kohta varem tehtud otsustele, sest ta käsitles sarnaseid olukordi ühtemoodi.
84 Mis puudutab aga sadamatööde tegemiseks lubade andmist, siis tuleb tõdeda, et komisjon ei ole sellist tegevust veel analüüsinud. Selles osas, nagu hagejad ja menetlusse astuja sisuliselt õigesti väidavad, ei ole Belgia ja Prantsusmaa sadamaid puudutavates varasemates otsustes esitatud arutluskäik otseselt ülekantav sadamavaldajate olukorrale.
85 Lisaks tuleb märkida, et 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon (C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 2), millele viitavad nii hagejad kui ka komisjon, ei käsitle samuti tegevusi, mis oleks samastatavad sadamavaldajate poolt lubade andmisega. Kuigi selles kohtuotsuses on viidatud Orly ja Roissy-Charles-de-Gaulle’i lennujaama haldaja antud „lubadele“, ei ole need load samastatavad käesolevas asjas kõne all olevate lubadega.
86 Nimelt vastasid lennujaama haldajate load kaubanduskontsessioonidele, mis olid antud piiratud arvule pardatoitlustusteenuste osutajatele Orly lennujaamas, ning selle lennujaama territooriumil asuvate kinnisasjade kasutamise kontsessioonidele. Vastutasuks kohustusid teenuste osutajad maksma lennujaama käitajale tasu, mis koosnes kasutatava pinnaga proportsionaalsest maa kasutamise tasust ning tasust, mis moodustas teatava protsendi lennuettevõtjate käibest.
87 Nimetatud kontsessioone andes kasutas majandustegevusega tegeleva lennujaama haldaja lennujaamas asuvaid kaubanduspindu, samas kui sadamavaldajad, kes teostavad avalikku võimu, kontrollivad nende antavate lubade raames, kas sadamatööde tegijad järgivad kohaldatavaid seadusest tulenevaid nõudeid, nagu on märgitud allpool punktides 100–102.
88 Samas ei saa eeltoodust järeldada, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, käsitledes erinevaid olukordi ühtemoodi. Nimelt järeldus, millele jõudis komisjon vaidlustatud otsuses, põhines käesolevas asjas läbi viidud uurimise tulemusel ja samade õiguspõhimõtete kohaldamisel.
89 Järelikult tuleb esimese väite teise osa esimene etteheide tagasi lükata.
– Teine etteheide, et puudub turg, kus sadamavaldajad oma teenuseid pakuvad
90 Hagejad, keda toetab menetlusse astuja, väidavad, et kuna puudub turg, kus sadamavaldajad oma teenuseid pakuvad, ei saa neid pidada ettevõtjateks. Vaidlustatud otsus eeldab teoreetilise turu olemasolu, jättes samas tähelepanuta, et Itaalia õigusnormidega on sadamavaldajatele antud seaduslik monopol, mis välistab igasuguse, ka potentsiaalse konkurentsi erinevate sadamate vahel.
91 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
92 Sellega seoses piisab, kui märkida, et hagejate ja menetlusse astuja väide, et sadamavaldajate puhul puudub konkurents, on ekslik. Nimelt, kuigi igal sadamavaldajal on – nagu väidavad hagejad – seaduslik monopol tema hallatavates sadamates, esineb siiski, nagu komisjon sisuliselt õigesti märkis, konkurents ühelt poolt teatavate Itaalia sadamate ja teiselt poolt teatavate teiste liikmesriikide sadamate vahel.
93 Nagu on õigesti märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 142 ja 143, esineb konkurents teatavate Itaalia sadamate ja teatavate teiste liikmesriikide sadamate vahel seoses sadamatele juurdepääsu võimaldamisega, sest sadamateenuste operaatorid võivad kasutada mitut sadamat sama riigi sisemaani jõudmiseks.
94 Lisaks, mis puudutab riigi maa-alade ja dokkide kontsessioonide andmist, siis, nagu on õigesti märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 144, konkureerivad erinevad sadamad omavahel, et meelitada ligi kontsessionääre, kes võivad kasutada oma riigivarasid, kuna potentsiaalsed kontsessionäärid võivad püüda pakkuda sadamateenuseid ka teistes sadamates.
95 Sellest tuleneb, et hagejate ja menetlusse astuja argument, mille kohaselt sadamatesse juurdepääsu võimaldamine ning riigi maa-alade ja dokkide kontsessioonide andmine ei kujuta endast teataval turul osutatavaid teenuseid, tuleb tagasi lükata.
96 Seevastu ei võimalda vaidlustatud otsuse põhjendustes 25–32 esitatud analüüs sadamatööde tegemiseks lubade andmise kohta järeldada, et tegemist on konkreetsel turul osutatava teenusega.
97 Nimelt, nagu nimetatud põhjendustes on märgitud, reguleerivad sadamavaldajad kolmandast isikust ettevõtjate poolt sadamatööde tegemist (eelkõige kaupade ja kõikide muude laevadega seotud esemete lastimine, lossimine, ümberlaadimine, ladustamine ja käitlemine) ning teostavad nende tööde üle järelevalvet, mille tegemiseks on vaja eelnevat luba.
98 Selle loa annab asjaomane sadamavaldaja, kui kolmandast isikust ettevõtja vastab taristu- ja transpordiministri dekreediga kehtestatud tingimustele (vaidlustatud otsuse põhjendus 29). Loa kehtivusaeg peab olema seotud ettevõtja kavandatud tegevusprogrammiga (vaidlustatud otsuse põhjendus 31). Kolmandast isikust ettevõtjad registreeritakse sadamavaldajate peetavates eraldi registrites (vaidlustatud otsuse põhjendus 28) ning sadamavaldajad avalikustavad nende tariifid (vaidlustatud otsuse põhjendus 30).
99 Lisaks määravad sadamavaldajad (pärast kohaliku nõuandekomiteega konsulteerimist) kindlaks väljastatavate lubade maksimaalse arvu, võttes arvesse sadama tegevusega seotud nõudeid ja seal toimuvat liiklust, tagades igal juhul selles sektoris kõrgeima võimaliku konkurentsitaseme (vaidlustatud otsuse põhjendus 32).
100 Näib, et need ülesanded vastavad kontrolliülesandele, mille käigus tuleb kindlaks teha, kas huvitatud ettevõtjad on suutelised tegema nende pakutavaid sadamatöid vastavalt seadusest tulenevatele nõuetele. Selliste ülesannete täitmine on põhimõtteliselt avaliku võimu eelisõigus, mis ei ole majanduslikku laadi (vt selle kohta analoogia alusel 18. märtsi 1997. aasta kohtuotsus Diego Calì & Figli, C‑343/95, EU:C:1997:160, punkt 22, ning 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon, T‑673/17, ei avaldata, EU:T:2019:643, punkt 91).
101 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon ei ole täitnud temal lasuvat tõendamiskoormist seoses sadamatööde tegemiseks loa andmise kvalifitseerimisega turul osutatavaks teenuseks (vt selle kohta 25. juuni 2015. aasta kohtuotsus SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13, EU:T:2015:435, punkt 95).
102 Järelikult tuleb nõustuda esimese väite teise osa teise etteheitega, mis puudutab sadamatööde tegemiseks loa andmist, ja lükata teine väiteosa ülejäänud osas tagasi.
Kolmas osa, mis puudutab sadamavaldajate saadud tasude laadi
103 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et komisjon tõlgendas vääralt ELTL artikli 107 lõiget 1, jättes tähelepanuta asjaolu, et sadamavaldajate kogutavad tasud kujutavad endast makse, mitte tasusid majanduslikku laadi teenuste eest. See ei tulene mitte ainult erinevate tasude kvalifitseerimisest Itaalia õiguse alusel, vaid ka asjaolust, et need tasud on kindlaks määranud riik ja need ei ole seotud ühegi konkreetse teenuse kaubandusliku väärtusega.
104 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
105 Tuleb meenutada, nagu on märgitud eespool punktis 69, et üksuse kvalifitseerimine riigisisese õiguse alusel ei ole asjakohane selle kvalifitseerimisel ettevõtjaks riigiabi eeskirjade tähenduses.
106 Samuti ei ole rahastamisviisid, eelkõige see, kuidas pooled või liikmesriigi õigus on üksuse tulu kvalifitseerinud, asjakohased üksuse kvalifitseerimisel ettevõtjaks. Seega, nagu komisjon õigesti märgib, ei mõjuta sellist kvalifitseerimist see, millist nimetust kasutatakse riigisisesel tasandil kogutud summade puhul, olenemata sellest, kas neid nimetatakse lõivudeks, sadamatasudeks või sadamamaksudeks (vt selle kohta 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Naviera Armas vs. komisjon, T‑108/16, EU:T:2018:145, punkt 124).
107 Lisaks ei ole hagejad ja menetlusse astuja suutnud tõendada oma väidet, et kontsessioonitasusid ja sadamatasusid tuleb pidada pigem riigile makstavaks tasuks kui tasuks majanduslikku laadi teenuse eest. Eelkõige puudub faktiline alus selle kohta esitatud peamisel argumendil, et nende tasude summa määrab kindlaks riik.
108 Nimelt nähtub toimikust, et kontsessioonitasud koosnevad kindlaksmääratud osast ja muutuvast osast, mida sadamavaldajad võivad vähendada, et innustada kontsessionääre saavutama avaliku huvi ja üldise poliitika eesmärke. Nende tasude kindlaksmääramisel võivad sadamavaldajad kehtestada muid kriteeriume kui need, mis on sätestatud kohaldatavas õiguses, kuid igal juhul ei tohi nende tasude suurus olla väiksem kui see, mis tuleneb seadusest tulenevate kriteeriumide kohaldamisest.
109 Lisaks nähtub toimikust, et oma töödega kaasnevate kulude katmiseks võivad sadamavaldajad määrata lastitud või lossitud kaubale lisatasu ja suurendada kontsessioonitasu.
110 Sellest võib järeldada, et sadamavaldajate mõju kontsessiooni- ja sadamatasude suurusele pigem kinnitab nende teenuste majanduslikku laadi, mida nad nimetatud tasude eest osutavad (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 78).
111 Seega tuleb tõdeda, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et kontsessiooni- ja sadamatasud kujutasid endast vastutasu sadamavaldajate osutatud majandustegevuse eest.
112 Seevastu, nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, ei analüüsinud ta loatasude arvutamise meetodit, nende suurust ega sellega seoses riigi teostatava kontrolli taset.
113 Nagu hagejad ja menetlusse astuja hagiavalduses ja kohtuistungil väitsid, ilma et komisjon oleks neile selles küsimuses vastu vaielnud, puudutavad need tasud stabiilset ja suhteliselt väikest summat, mille põhiparameetrid on kindlaks määratud ministri määrusega ning mida võib vähesel määral suurendada vastavalt asjaomase üksuse käibele.
114 Sellega seoses tasub meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole asjaolu, et avaliku sektori asutuse poolt pakutavat toodet või teenust, mis on seotud avaliku võimu teostamisega, osutatakse seadusega ettenähtud tasu eest, piisav selleks, et kvalifitseerida selline tegevus majandustegevuseks ja seda teostav üksus ettevõtjaks (vt selle kohta 18. märtsi 1997. aasta kohtuotsus Diego Calì & Figli, C‑343/95, EU:C:1997:160, punktid 22–25, ning 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, T‑347/09, ei avaldata, EU:T:2013:418, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
115 Kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tasude laadi, arvutusmeetodit ja suurust arvestades tõendanud, et need tasud kujutavad endast vastutasu majanduslikku laadi teenuse eest, siis ei saa tagasi lükata hagejate ja menetlusse astuja argumente, mille kohaselt tuleb neid loatasusid pidada pigem riigile makstavaks maksuks kui selliseks vastutasuks.
116 Nagu on märgitud eespool punktis 84, kinnitab seda veelgi enam tõsiasi, et komisjon ei ole üheski varasemas otsuses andnud hinnangut sellise tegevuse nagu sadamavaldajate poolt sadamatööde tegemiseks lubade andmine majandusliku laadi kohta.
117 Lisaks, nagu on märgitud eespool punktides 96–102, ei nähtu vaidlustatud otsusest, et see tegevus seisneb turul osutatava teenuse osutamises.
118 Seega ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et loatasud kujutasid endast vastutasu sadamavaldajate osutatud majanduslikku laadi teenuse eest.
119 Järelikult tuleb esimese väite kolmanda osaga nõustuda osas, mis puudutab sadamatööde tegemiseks lubade andmist, ja lükata see ülejäänud osas tagasi.
120 Seega tuleb analüüsida teist kuni neljandat väidet üksnes osas, mis puudutab sadamatesse juurdepääsu võimaldamist ning riigi maa-alade ja dokkide kontsessioonide andmist.
Teine väide, et mõistet „riigi ressursside ülekandmine“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses on tõlgendatud vääralt
121 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et äriühingu tulumaksust vabastamine ei too Itaalia riigile kaasa mingit rahalist koormust, sest sadamavaldajate tegevust kontrollib Corte dei conti (kontrollikoda), nende tulemused kajastuvad riigi konsolideeritud aruandes ja nende võlgu käsitletakse riigi võlgadena. Komisjon on aga jätnud need Itaalia sadamate süsteemi eripärad arvesse võtmata.
122 Lisaks rõhutavad hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, et sadamavaldajate tulusid tuleb kasutada üksnes nende institutsioonilise ülesande täitmiseks, milleks on eelkõige riigile kuuluva taristu turvalisus ja nõuetekohane seisukord. Seetõttu ei tähenda äriühingu tulumaksust vabastamine riigi jaoks ressursside kaotust, sest niisuguse maksuvabastuse puudumisel tuleks riigil suurendada oma rahalist toetust sadamavaldajatele.
123 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
124 Sellega seoses tuleb sissejuhatuseks märkida, et abi mõiste ei hõlma mitte üksnes sooritusi positiivses tähenduses – nagu toetused –, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed (vt 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Buczek Automotive, C‑405/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:186, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 19. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Bouygues jt vs. komisjon jt, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EU:C:2013:175, punkt 101 ning seal viidatud kohtupraktika).
125 Lisaks, selleks et eeliseid saaks kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, peavad need tooma kasu ettevõtjale, st majandustegevusega tegelevale üksusele. Kui selline üksus on riigist õiguslikult eraldiseisev, hõlmab sellele üksusele eelise andmine ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses igal juhul riigi ressursside ülekandmist.
126 Kuigi sadamavaldajad on Itaalia õiguse kohaselt avalik-õiguslikud üksused, on nad Itaalia riigist ja muudest avalik-õiguslikest isikutest eraldiseisvad juriidilised isikud.
127 Äriühingu tulumaksust vabastamise tõttu on sadamavaldajad oma majandustegevuse tõttu vabastatud tasumisele kuuluvate maksude tasumisest. Maksuvabastuse puudumisel oleks sadamavaldajatel tulnud tasuda riigile teatud maksusummad. Seega toob nende summade maksmata jätmine kaasa riigi ressursside ülekandmise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel 15. märtsi 1994. aasta kohtuotsus Banco Exterior de España, C‑387/92, EU:C:1994:100, punkt 14, ning 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑425/11, EU:T:2014:768, punkt 40).
128 Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et iga ettevõtja, olenemata tema õiguslikust seisundist, võib olla riigiabi saaja ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kui nõustuda seisukohaga, et riigiabieeskirjad ei ole kohaldatavad, sest abisaaja on riigiosalusega ettevõtja ja antud eelis jääb riigi majandussfääri laiemas tähenduses, riivaks see nende eeskirjade soovitud toimet ja tekitaks põhjendamatu diskrimineerimise avalik‑õiguslike ja eraõiguslike abisaajate vahel, rikkudes sellega ELTL artiklis 345 silmas peetud neutraalsuse põhimõtet (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Arriva Italia jt, C‑385/18, EU:C:2019:1121, punkt 67).
129 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et komisjon väidab vaidlustatud otsuse põhjenduses 133 õigesti, et Itaalia maksuhaldur, vabastades sadamavaldajad äriühingu tulumaksust vaatamata sellele, et nad tegelevad majandustegevusega, loobub tuludest, mis kujutavad endast riigi ressursse. Seega kaasneb äriühingu tulumaksust vabastamisega riigi ressursside ülekandmine ELTL artikli 107 tähenduses.
130 Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et valikulisuse kriteeriumi on tõlgendatud vääralt
131 Kolmandas väites, mis jaguneb viieks osaks, väidavad hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, sisuliselt, et komisjon on valikulisuse kriteeriumi tõlgendanud vääralt.
Esimene osa, mis puudutab eelise kriteeriumi ja valikulisuse kriteeriumi segiajamist
132 Hagejad, keda toetab menetlusse astuja, väidavad, et vastupidi väljakujunenud kohtupraktikale, mis näeb ette, et eelise kriteeriumi ja valikulisuse kriteeriumi tuleb hinnata eraldi, on vaidlustatud otsuses need kaks kriteeriumi segi aetud, kohaldades majandusliku eelise kriteeriumi suhtes valikulisuse kriteeriumi analüüsimiseks soovitatud meetodit.
133 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
134 Kõigepealt tuleb märkida, et vahet tuleb teha selle alusel, kas kõnealune meede on kvalifitseeritud „abikavaks“ või „individuaalseks abiks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punktide d ja e tähenduses. Individuaalse abi analüüsimisel võimaldab majandusliku eelise tuvastamine põhimõtteliselt eeldada, et see on valikuline. Seevastu abikava uurimisel tuleb kindlaks teha, kas asjaomane meede, mis annab küll üldise ulatusega eelise, soodustab üksnes teatud ettevõtjaid või teatavaid tegevusvaldkondi (vt selle kohta 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. MOL, C‑15/14 P, EU:C:2015:362, punkt 60; 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑270/15 P, EU:C:2016:489, punkt 49, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 34).
135 Käesolevas asjas kujutab kõnealune meede ehk äriühingu tulumaksust vabastamine endast abikava.
136 Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad ja menetlusse astuja, on vaidlustatud otsuses eraldi analüüsitud kahte kriteeriumi: valikulisuse ja eelise kriteeriumi. Komisjon selgitab järgemööda nii vaidlustatud otsuse põhjendustes 135–138 kui ka 158–176, et sadamavaldajatele antud eelis seisneb nende väidetava majandustegevuse äriühingu tulumaksust vabastamises ning et see eelis on antud üksnes sadamavaldajatele, mitte teistele maksumaksjatele, kes on maksustamissüsteemi eesmärki arvestades samas faktilises ja õiguslikus olukorras.
137 Käesolevas asjas märgivad hagejad ja menetlusse astuja igati õigesti, et eelise analüüsi ja valikulisuse analüüsi sisu kattuvad suures osas, kuid see järeldus on lahutamatult seotud asjaoluga, et nende kahe aspekti analüüsimeetodid on sarnased.
138 Nimelt määratakse võimalik eelis kindlaks erandi alusel tavapärasest maksustamistasemest, st võrdluses olukorraga, kus maksuvabastus puudub.
139 Ilma et esineks vastuolu, kujutab selline erand tavapärasest maksustamistasemest endast samuti valikulisuse analüüsi lähtepunkti, mis keskendub küsimusele, kas sama soodustust saavad teised maksukohustuslased, kes on samas faktilises ja õiguslikus olukorras, võttes arvesse maksustamissüsteemi eesmärki (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punktid 54–57, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 60).
140 Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.
Teine osa, mis puudutab võrdlussüsteemi väära kindlaksmääramist
141 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et kuna komisjon leidis ekslikult, et sadamavaldajad on vastavalt konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõike 1 punktile c tulumaksukohustusega majandusüksused, kuigi viimased kuuluvad tegelikult konsolideeritud maksuseaduse artikli 74 kohaldamisalasse ja on seega a priori äriühingu tulumaksust vabastatud, võttis komisjon aluseks võrdlussüsteemi, mis oli kunstlikult lai.
142 Hagejate ja menetlusse astuja sõnul on sadamavaldajad teistsuguses faktilises ja õiguslikus olukorras kui konsolideeritud maksuseaduse artiklis 73 nimetatud üksused, sest nad tegelevad üksnes mitteärilise tegevusega. Järelikult on konsolideeritud maksuseaduse artiklil 73, mida kohaldatakse äritegevusega tegelevatele üksustele, ja konsolideeritud maksuseaduse artiklil 74, mida kohaldatakse üksnes riiklikele ja avalik-õiguslikele üksustele, kes ei tegele äritegevusega, erinev kohaldamisala ning need kujutavad endast seega eraldiseisvaid võrdlussüsteeme. Hagejad, keda toetab menetlusse astuja, leiavad, et võrdlussüsteem oleks seega pidanud piirduma konsolideeritud maksuseaduse artikliga 74.
143 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
144 Sellega seoses tuleb kohe alguses märkida, et riigisisese maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel peab komisjon kõigepealt kindlaks tegema, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav võrdlussüsteem, s.o „tavapärane“ maksustamissüsteem, ja seejärel näitama, et kõnealune maksumeede kaldub võrdlussüsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes võrdlussüsteemi eesmärgi seisukohast on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 35 ning seal viidatud kohtupraktika).
145 Lisaks tuleb võrdlussüsteemi määratlemiseks kindlaks teha ettevõtjate maksukoormust mõjutavate eeskirjade kogum tervikuna (kohtujurist Wahli ettepanek kohtuasjas Andres (Heitkamp BauHoldingu pankrotihaldur) vs. komisjon, C‑203/16 P, EU:C:2017:1017, punkt 109). See lähenemisviis tagab, et maksumeetme hindamisel lähtutakse raamistikust, mis hõlmab kõiki asjakohaseid sätteid.
146 Võrdlussüsteem ei saa koosneda mõnest asjaomase liikmesriigi riigisisese õiguse sättest, mis on kunstlikult välja võetud laiemast õigusraamistikust (28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Andres (Heitkamp BauHoldingu pankrotihaldur) vs. komisjon, C‑203/16 P, EU:C:2018:505, punkt 103).
147 Teisisõnu, kui kõnealune maksumeede ei ole liikmesriigi üldisest maksusüsteemist eraldatav, tuleb lähtuda sellest süsteemist (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon, C‑51/19 P ja C 64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 63).
148 Käesolevas asjas määratles komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 159–164 võrdlussüsteemina konsolideeritud maksuseadusega ette nähtud äriühingu tulumaksu süsteemi, mida sisuliselt kohaldati kõikide äritegevusega tegelevate üksuste saadud tulu suhtes. Komisjoni sõnul hõlmab see võrdlussüsteem maksukohustuslaste ja maksustatava tulu määratlust, mis tuleneb konsolideeritud maksuseaduse artiklist 72 koostoimes artikliga 73.
149 Sellega seoses tuleb meenutada, et konsolideeritud maksuseaduse artiklis 72 on sätestatud põhimõte, et äriühingu tulumaksu kohaldatakse mis tahes tulu suhtes. Konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõike 1 järgi tuleb tulumaksu tasuda äriühingutel ja muudel avalik-õiguslikel või eraõiguslikel organisatsioonidel, olenemata sellest, kas äritegevus on nende ainus või peamine eesmärk või mitte.
150 Hagejad, keda toetab menetlusse astuja, väidavad, et võrdlussüsteemi moodustab üksnes konsolideeritud maksuseaduse artikkel 74.
151 Sellega seoses tuleb märkida, et nimetatud artikkel näeb ette esiteks, et teatud riigiasutused ja teatud piirkondlikud omavalitsused ei kuulu äriühingu tulumaksu kohaldamisalasse, ja teiseks, et avalik-õiguslike asutuste poolt riigi funktsioonide täitmist ei loeta äriliseks. Käesolevas asjas täidavad Itaalia maksuhalduri tõlgenduse kohaselt sadamavaldajad üksnes riigi funktsioone ja seetõttu ei peaks need olema äriühingu tulumaksuga maksustatavad.
152 Tuleb aga märkida, et see artikkel on osa laiemast maksusüsteemist, mis kehtestab kõik äriühingu tulumaksu käsitlevad Itaalia õigusnormid. See süsteem määratleb muu hulgas maksukohustuslased, maksustatava tulu ja maksumäärad. Konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõike 1 punktide b ja c kohaselt (vt eespool punkt 17) kuuluvad maksukohustuslaste hulka muu hulgas avalik-õiguslikud asutused olenemata sellest, kas nende tegevus on majanduslikku laadi või mitte.
153 Konsolideeritud maksuseaduse artiklit 74 ei saa aga eraldada selles seaduses ette nähtud äriühingu tulumaksu süsteemist. Nimelt vabastab see säte teatavad üksused ja tegevusalad äriühingu tulumaksust, mis eeldab niisuguse üldreegli olemasolu, mille kohaselt nimetatud üksused ja tegevused on maksustatavad. See üldreegel on muu hulgas ette nähtud konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõike 1 punktides b ja c, milles on täpsustatud, et majandustegevusega tegelemine avalik-õigusliku või eraõigusliku üksuse poolt on äriühingu tulumaksuga maksustamisel määrava tähtsusega kriteerium. Ilma selle üldreeglita, mis tuleneb laiemast äriühingute tulumaksu süsteemist, eelkõige konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõike 1 punktidest b ja c, oleks selle seaduse artikli 74 lõikes 2 ette nähtud maksuvabastus täiesti kasutu.
154 Lõpuks on selge, et äritegevusest saadud tulu konsolideeritud maksuseaduse tähenduses, mis näib vastavat mõistele „majandustegevus“ riigiabi eeskirjade tähenduses, tuleb maksustada konsolideeritud maksuseaduse artikli 73 lõike 1 alusel. Nimelt kinnitasid hagejad kohtuistungil, et juhul, kui üks või mitu sadamavaldaja tegevust kvalifitseeritakse majandustegevuseks, tuleb sellest tegevusest saadud tulu maksustada äriühingu tulumaksuga.
155 Tuleb tõepoolest märkida, et hagejate argumendid võrdlussüsteemi väära määratlemise kohta põhinevad suures osas eeldusel, et sadamavaldajad ei tegele majandustegevusega. Nagu nähtub eespool punktidest 95 ja 111, kvalifitseeris komisjon õigesti sadamatesse juurdepääsu andmise ning riigi maa-alade ja dokkide kontsessioonide andmise majandustegevuseks. Seega ei saa nõustuda hagejate argumentide aluseks oleva hüpoteesiga.
156 Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.
Kolmas osa, mis puudutab erandit võrdlussüsteemist
157 Hagejad, keda selles osas toetab menetlusse astuja, väidavad, et komisjon kohaldas valikulisuse analüüsi teist etappi vääralt, piirdudes võrdlussüsteemist tehtud erandi kindlakstegemisega, ilma et ta oleks kindlaks teinud ettevõtjaid, kes on samas faktilises ja õiguslikus olukorras kui sadamavaldajad.
158 Hagejad on seisukohal, et kuna võrdlussüsteemiks on konsolideeritud maksuseaduse artikkel 74, ei erine äriühingu tulumaksust vabastamine sellest süsteemist ja kuna kõik selles artiklis nimetatud üksused kuuluvad samasse võrdlussüsteemi, ei esine ühtki erandit ühe nimetatud üksuste kategooria kasuks.
159 Lisaks ei ole konsolideeritud maksuseaduses ette nähtud äriühingu tulumaksu süsteemi eesmärk maksustada äriühingute ja muude juriidiliste isikute tulu, sõltumata sellest, kas nad tegelevad majandustegevusega või mitte. Konsolideeritud maksuseaduse artikli 74 eesmärk on avaliku haldusega tegelevaid üksusi äriühingu tulumaksuga mitte maksustada.
160 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
161 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et teine etapp riigisisese maksumeetme võimaliku valikulisuse hindamiseks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt see, mille raames tehakse kindlaks, kas kõnealune maksumeede on erand võrdlussüsteemist, kuna see eristab ettevõtjaid, kes on selle süsteemi eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus A-Brauerei, C‑374/17, EU:C:2018:1024, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
162 Seega tuleb võrdlussüsteemi eesmärki silmas pidades uurida, kas sadamavaldajad on faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras teiste äriühingu tulumaksu kohaldamisalasse kuuluvate üksustega, kes ei ole sellest maksust vabastatud konsolideeritud maksuseaduse artikli 74 alusel.
163 Eespool punktis 153 on märgitud, et võrdlussüsteemi – s.o äriühingu tulumaksu süsteem, eelkõige konsolideeritud maksuseaduse artiklid 72 ja 73 – eesmärk, nagu ka komisjon õigesti märgib, on sisuliselt maksustada äriühingu tulumaksuga iga majandustegevusega tegeleva avalik-õigusliku või eraõigusliku üksuse teenitud tulu (vt selle kohta analoogia alusel 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Paint Graphos jt, C‑78/08–C‑80/08, EU:C:2011:550, punkt 54, ning 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon, T‑673/17, ei avaldata, EU:T:2019:643, punkt 178).
164 Seda eesmärki silmas pidades on sadamavaldajate faktiline ja õiguslik olukord osas, milles nad tegelevad majandustegevusega, võrreldav, kui mitte identne teiste äriühingu tulumaksuga maksustatavate üksuste omaga, mitte riigi ja avalik-õiguslike asutustega nende avaliku võimu teostamisel. Selles osas ei ole mingit erinevust sadamavaldajate ja teiste äriühingu tulumaksuga maksustatavate üksuste majandustegevuse vahel. Seega tuleb tõdeda, et kuna konsolideeritud maksuseaduse artikkel 74, nagu seda on tõlgendanud ja kohaldanud Itaalia maksuhaldur, vabastab äriühingu tulumaksust sadamavaldajate tulu, sealhulgas majandustegevusest saadud tulu, on see artikkel erand sadamavaldajate suhtes kohaldatavast võrdlussüsteemist.
165 Lisaks tuleb taas tõdeda, et hagejate argumendid võrdlussüsteemist erandi puudumise kohta põhinevad sisuliselt vääral eeldusel, et sadamavaldajad ei tegele mitte mingisuguse majandustegevusega. Nagu juba märgitud eespool punktides 95 ja 111, tuleb see eeldus tagasi lükata. Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 163 ja 164, tuleb juhul, kui üks või mitu sadamavaldajate tegevust kvalifitseeritakse majandustegevuseks, maksustada nendest tegevustest saadud tulu äriühingu tulumaksuga.
166 Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmanda väite kolmas osa tagasi lükata.
Neljas osa, mis puudutab erandi põhjendatust võrdlussüsteemi olemuse või ülesehitusega
167 Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga seoses järeldusega, et äriühingu tulumaksust vabastamist ei saa põhjendada maksusüsteemi ülesehituse ja olemusega. Nimetatud maksuvabastus on nimelt põhjendatud, sest see tuleneb otseselt võrdlussüsteemi aluspõhimõtetest või suunistest, nagu põhimõte, et maksutaolist tulu ei maksustata, ning põhimõte, mille kohaselt riigivara haldavad asutused ei ole äriühingu tulumaksu kohustuslased.
168 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
169 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et meede, mis on erand võrdlussüsteemist, võib olla põhjendatud süsteemi olemuse või üldise ülesehitusega, mis võtab meetmelt valikulise iseloomu. See kehtib juhul, kui meede tuleneb otseselt võrdlussüsteemi olemuslikest aluspõhimõtetest või suunistest või kui see on süsteemi toimimiseks ja mõjususeks vajalike süsteemiomaste mehhanismide tulemus (vt selle kohta 8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Paint Graphos jt, C‑78/08–C‑80/08, EU:C:2011:550, punkt 69).
170 Nagu komisjon õigesti märgib, on liikmesriigi ja vajaduse korral huvitatud poolte ülesanne tõendada, et erand võrdlussüsteemist on selle süsteemi olemuse või üldise ülesehitusega tõepoolest põhjendatud (vt selle kohta 15. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 146).
171 Ent, nagu komisjon märkis, ei ole Itaalia ametivõimud ega huvitatud isikud selle kohta haldusmenetluses argumente esitanud ning sellele ei ole vastu vaielnud ei sadamavaldajad ega menetlusse astuja. Selliste argumentide puudumine on piisav järeldamaks, et kõnealune meede ei ole põhjendatud võrdlussüsteemi olemuse ja ülesehitusega. Seega on sadamavaldajate väide, et komisjon oleks pidanud sisuliselt tõendama sellise põhjenduse puudumist, vastuolus selles küsimuses välja kujunenud kohtupraktikaga (vt selle kohta analoogia alusel 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, C‑159/01, EU:C:2004:246, punkt 43, ja 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punkt 103).
172 On tõsi, et sadamavaldajad väitsid, et konsolideeritud maksuseaduse artiklis 74 ette nähtud maksuvabastus tuleneb Itaalia maksuõiguse üldpõhimõtetest, nimelt põhimõttest, et maksutaolist tulu ei maksustata, ja põhimõttest, et riigivara haldavad asutused ei ole äriühingu tulumaksu kohustuslased.
173 Tuleb tõdeda, et see põhineb taas vääral eeldusel, et sadamavaldajad teostavad üksnes mittemajanduslikku laadi tegevust. Nagu juba märgitud eespool punktides 85, 86, 107 ja 111, tuleb see eeldus siiski tagasi lükata.
174 Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmanda väite neljas osa tagasi lükata.
Viies osa, mille kohaselt ei ole Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade sadamate kohta tehtud varasemad otsused asjakohased
175 Hagejad juhivad tähelepanu erinevustele ühelt poolt konsolideeritud maksuseaduses ette nähtud äriühingu tulumaksu süsteemi ning teiselt poolt Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade sadamaid puudutavates varasemates otsustes käsitletud maksusüsteemide vahel.
176 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
177 Tuleb märkida, et komisjoni analüüs äriühingu tulumaksust vabastamise valikulisuse kohta, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 158–174, ei põhine varasematel Belgia, Prantsusmaa ja Madalmaade sadamate kohta tehtud otsustel. Järelikult ei mõjuta võimalikud erinevused nende otsuste aluseks olnud juhtumite ja käesoleva juhtumi vahel komisjoni analüüsi õiguspärasust.
178 Sellest tuleneb, et viies väiteosa ja seega kolmas väide tervikuna tuleb tagasi lükata.
Neljas väide, et konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuste hindamisel on tehtud viga ning põhjendused on ebapiisavad
179 Hagejad ja menetlusse astuja väidavad, et otsuses on tehtud viga seoses järeldusega, et äriühingu tulumaksust vabastamine põhjustab konkurentsi moonutamist ja mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust.
180 Esiteks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsuse põhjendused on ebapiisavad, sest komisjon üksnes eeldas, et kõnealune meede moonutab konkurentsi ja mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, kuid ei tõendanud nende kahe asjaolu esinemist.
181 Teiseks märgivad hagejad ja menetlusse astuja, et kuna ELTL artikli 107 lõige 1 on kohaldatav ainult konkurentsile avatud sektorite suhtes, ei saa seda kohaldada Itaalia sadamasektori suhtes, mis on konkurentsile suletud ja mida ei ole liberaliseeritud.
182 Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon tegi hindamisvea, kui ta tõi välja, et ettevõtjad, kes soovisid tuua oma tegevuskoha sadama lähedale, võisid seda teha ka väljaspool sadamat territooriumil, mis ei kuulunud sadamavaldajatele ning mida viimased ei hallanud, mistõttu sadamavaldajad konkureerisid teiste ettevõtjatega, kes rendivad väljaspool sadamaid asuvaid maatükke. Hagejad ja menetlusse astuja on seisukohal, et kogu Itaalia rannikuala, kus saab arendada sadamategevust, kuulub riigile, mistõttu allub sadamavaldajatele iga ettevõtja, kes soovib sellise tegevusega tegeleda.
183 Neljandaks väidavad hagejad, et otsus eirab kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole komisjonil lubatud liidu tasandil ühtlustatud maksupoliitika puudumisel läbi viia eri liikmesriikides kehtivate maksueeskirjade võrdlevat analüüsi. Seega tuleb võimaliku konkurentsimoonutuse olemasolu analüüsida riigi tasandil ja arvestamata teistes liikmesriikides kehtivaid tingimusi.
184 Viiendaks on vaidlustatud otsuse puhul tegemist võimu kuritarvitamise ja pädevuse puudumisega ning see rikub ELTL artikleid 107, 116 ja 117, kuna osas, milles komisjon kavatseb hukka mõista moonutused, mis tulenevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormide vahelistest erinevustest, oleks ta pidanud sekkuma ELTL artiklite 116 ja 117 alusel, mitte riigiabi eeskirjade alusel.
185 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.
186 Esiteks tuleb sellega seoses tagasi lükata etteheide, et rikutud on ELTL artiklit 296, kuna vaidlustatud otsust ei ole põhjendatud seoses liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise ja konkurentsi moonutamisega ELTL artikli 107 tähenduses.
187 Nagu komisjon õigesti märgib, tuleb aga tõdeda, et vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud, sest komisjon selgitas põhjendustes 139–157 üksikasjalikult mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsi moonutamist. Lisaks nähtub erinevate väidete analüüsist, et vaidlustatud otsus võimaldas hagejatel mõista selles osas võetud meetme põhjuseid ja Üldkohtul teostada kontrolli.
188 Järelikult tuleb hagejate argument ELTL artikli 296 rikkumise kohta tagasi lükata.
189 Teiseks tuleb analüüsida hagejate ja menetlusse astuja argumenti, mille kohaselt jättis komisjon sisuliselt tähelepanuta asjaolu, et Itaalia sadamasektorile on iseloomulik, et seda ei ole liberaliseeritud, mis on tingitud seadusliku monopoli olemasolust kõikides Itaalia sadamates.
190 Sellega seoses tuleb märkida, et – nagu on välja toodud eespool punktis 93 – teatavate Itaalia sadamate ja teatavate teiste liikmesriikide sadamate vahel esineb konkurents, sest sadamateenuste osutajad võivad valida mitme sadama vahel, et jõuda sama riigi sisemaale. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 94, konkureerivad sadamavaldajad omavahel, et meelitada ligi kontsessionääre, kes võivad nende hallatavates sadamates kasutada riigi maa-alasid.
191 Kõnealuse võimaliku konkurentsi olemasolu on piisav, et järeldada, et äriühingu tulumaksust vabastamine võib moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (vt selle kohta 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Eventech, C‑518/13, EU:C:2015:9, punkt 65).
192 Kolmandaks, mis puudutab eelkõige konkurentsi sadamavaldajate ja väljaspool sadamaid asuvaid maatükke rentivate ettevõtjate vahel, siis tuleb tõdeda, et asjaomaste sadamate ümbruses asuv geograafiline ja ruumiline kontekst nähtavasti ei võimalda kolmandatel isikutel sadamavaldajatega konkureerides maatükke kasutada, millele ei vaidle vastu ka komisjon.
193 See tõdemus ei ole siiski piisav, et seada kahtluse alla komisjoni järeldust, et äriühingu tulumaksust vabastamine võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi.
194 Nimelt piisab komisjoni selle järelduse põhjendamiseks vaidlustatud otsuses loetletud muudest põhjendustest, eelkõige – nagu on märgitud eespool punktides 92–94 – teatava konkurentsi esinemisest Itaalia sadamate puhul. Seetõttu on kõnealune väide edutu.
195 Neljandaks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei tähenda ühtlustamise puudumine otsese maksustamise valdkonnas seda, et võimalikku konkurentsimoonutust tuleb analüüsida üksnes riigisisesel tasandil. Nimelt, kui valikulisuse tingimust ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses saab hinnata ainult ühe liikmesriigi tasandil ja see tuleneb üksnes selle liikmesriigi ettevõtjate või toodete erineva käsitlemise analüüsist, siis konkurentsi moonutamisega seotud tingimuse hindamine selle artikli sama lõike tähenduses ei piirdu tingimata asjaomase liikmesriigi ettevõtjate või toodetega, kuna selleks, et abimeede kuuluks ELTL artikli 107 kohaldamisalasse, peab see moonutama või ähvardama moonutada konkurentsi, mõjutades liikmesriikidevahelist kaubandust (vt selle kohta analoogia alusel 11. novembri 2004. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑73/03, ei avaldata, EU:C:2004:711, punktid 28 ja 29).
196 Lisaks, sellise riigiabi kava korral nagu äriühingu tulumaksust vabastamine võib komisjon piirduda nimetatud abikava tunnuste analüüsimisega, et hinnata, kas see võib moonutada konkurentsi peaasjalikult nende ettevõtjate kasuks, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses (vt selle kohta analoogia alusel 14. oktoobri 1987. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, 248/84, EU:C:1987:437, punkt 18). Kuna sadamasektorile on iseloomulik piiriülene kaubandus, võis komisjon põhjendatult järeldada, et äriühingu tulumaksust vabastamine võis moonutada konkurentsi teatavate Itaalia ja teatavate teiste liikmesriikide sadamate vahel.
197 Lõpuks tuleb tagasi lükata hagejate argumendid võimu kuritarvitamise kohta, mis – nagu on märgitud eespool punktides 56–58 – ei ole käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades asjakohased. Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka hagejate argumendid pädevuse puudumise kohta.
198 Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.
Järeldus
199 Isegi kui vaidlustatud otsuse resolutsioon on koostatud üldsõnaliselt, kvalifitseerides äriühingu tulumaksust vabastamise siseturuga kokkusobimatuks olemasolevaks riigiabiks ja kohustades Itaalia Vabariiki nimetatud maksuvabastuse tühistama, tuleneb selle otsuse põhjendustest, millest lähtudes tuleb selle otsuse resolutsiooni tõlgendada (vt selle kohta 30. novembri 2011. aasta kohtuotsus Quinn Barlo jt vs. komisjon, T‑208/06, EU:T:2011:701, punkt 131), et viimane puudutab vaid sadamavaldajate majandustegevust.
200 Nagu on märgitud eespool punktides 118 ja 119, ei ole komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et sadamatööde tegemiseks lubade andmine kujutas endast majandustegevust. Võttes arvesse, et vaidlustatud otsuses on majandustegevuseks kvalifitseeritud sadamavaldajate tegevus olemuselt lahutamatu, ja selleks, et tagada õiguskindlus selle otsuse rakendamisel Itaalia Vabariigi poolt, tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles sadamatööde tegemiseks lubade andmine kvalifitseeritakse majandustegevuseks (vt selle kohta analoogia alusel 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 77, ja 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑239/01, EU:C:2003:514, punkt 33). Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
201 Nagu on märgitud eespool punktis 200, tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles see kvalifitseerib majandustegevuseks ühe kolmest avaliku teenuse osutajate tegevusest, nimelt sadamatööde tegemiseks lubade andmise.
202 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Lisaks võib Üldkohus kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel otsustada, et menetlusse astuja, keda ei ole lõigetes 1 ja 2 nimetatud, kannab ise oma kohtukulud.
203 Tuleb aga märkida, et nii hagejate, keda toetab menetlusse astuja, kui ka komisjoni nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud ning et vaidlustatud otsus tühistati osaliselt.
204 Lisaks teavitab komisjon vasturepliigis Üldkohut kostja vastuse avaldamisest veebisaidil „Shipping Italy“. Sellega seoses väidab komisjon, et see avaldamine kujutab endast menetlusdokumentide sobimatut kasutamist hagejate poolt, mis mõjutab kohtukulusid vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 2, mis täpsustab, et Üldkohus võib mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on õigustatud võitnud poole käitumise tõttu.
205 Komisjon ei ole siiski esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et hagejad olid kostja vastuse internetis avaldamise taga. Seetõttu ei ole võimalik selle dokumendi avalikuks tulemise allikat kindlalt välja selgitada. Järelikult, olgugi et selline vahejuhtum on kahetsusväärne, ei saav komisjoni nõuet rahuldada, kuna puuduvad tõendid tema väidete kohta.
206 Eeltoodut arvestades tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsus (EL) 2021/1757 abikava SA.38399 – 2019/C (ex 2018/E) kohta, mida rakendas Itaalia – Itaalia sadamate maksustamine äriühingu tulumaksuga, osas, milles sadamatööde tegemiseks loa andmine kvalifitseeriti majandustegevuseks.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Autorità di sistema portuale del Mar Ligure occidentale ja teiste hagejate, kelle nimed on loetletud hagiavalduse lisas, Associazione Porti Italiani (Assoporti) ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. detsembril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad