ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

6. september 2013(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Rahaliste vahendite külmutamine – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õiguspärane ootus – Võetud piiravate meetmete uuesti läbivaatamine – Kaalutlusviga – Võrdne kohtlemine – Õiguslik alus – Olulised menetlusnormid – Proportsionaalsus

Kohtuasjades T‑35/10 ja T‑7/11,

Bank Melli Iran, asukoht Teheran (Iraan), esindajad: kohtuasjas T‑35/10 advokaat L. Defalque ning kohtuasjas T‑7/11 advokaadid L. Defalque ja S. Woog ning hiljem advokaadid L. Defalque ja C. Malherbe,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: kohtuasjas T‑35/10 M. Bishop ja R. Szostak ning kohtuasjas T‑7/11 M. Bishop ja G. Marhic ning hiljem M. Bishop ja B. Driessen,

kostja,

keda toetavad

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja É. Ranaivoson,

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: S. Behzadi-Spencer, hiljem A. Robinson ning lõpuks A. Robinson ja H. Walker, keda abistas barrister S. Lee,

menetlusse astujad kohtuasjas T‑35/10,

ning

Euroopa Komisjon, esindajad: kohtuasjas T‑35/10 S. Boelaert ja M. Konstantinidis ning kohtuasjas T‑7/11, S. Boelaert, M. Konstantinidis ja F. Erlbacher,

menetlusse astuja mõlemas kohtuasjas,

mille ese on esiteks nõue osaliselt tühistada nõukogu 17. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1100/2009, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/475/EÜ (ELT L 303, lk 31), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 281, lk 81), nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 423/2007 (ELT L 281, lk 1), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP (ELT L 319, lk 71), nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11), ja nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1), ning teiseks nõue tühistada mis tahes tulevane määrus või otsus, mis täiendab või muudab mõnda vaidlustatud aktidest, mis on suulise menetluse lõpetamise kuupäeval jõus,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hageja Bank Melli Iran on Iraani kommertspank, mis kuulub Iraani riigile.

2        Käesolev kohtuasi puudutab piiravate meetmete süsteemi, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”).

3        Hageja nimi kanti nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühise seisukoha 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49), II lisas sisalduvasse loetellu nõukogu 23. juuni 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/479/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140 (ELT L 163, lk 43).

4        Sellest tulenevalt kanti hageja nimi nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsusega 2008/475/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 163, lk 29), nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1), V lisas sisalduvasse loetellu ning selle tagajärjel külmutati tema rahalised vahendid.

5        Hageja esitas Üldkohtule hagi, paludes sisuliselt tühistada tema nime kandmise määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu.

6        Hageja palus 8. ja 21. juuli 2009. aasta kirjadega Euroopa Liidu Nõukogul uuesti läbi vaadata otsuse kanda hageja nimi määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu ning väitis, et ta ei ole tuumarelvade levikuga seotud. Lisaks palus ta 8. juuli 2009. aasta kirjas, et tal võimaldataks tutvuda nõukogu toimikuga.

7        Nõukogu vastas 27. juuli 2009. aasta kirjas, et hageja suhtes on piiravad meetmed võetud otsuses 2008/475 nimetatud põhjustel. Nõukogu keeldus võimaldamast tutvuda hagejat puudutavate piiravate meetmete võtmise ettepanekuga (edaspidi „algne ettepanek”), kuna see dokument on konfidentsiaalne, kuid edastas hagejale piiravate meetmete võtmise menetlusega seotud kaks üldist laadi dokumenti.

8        Hageja palus 11. septembri 2009. aasta kirjas uuesti võimalust tutvuda nõukogu toimikuga.

9        Nõukogu edastas 1. oktoobri 2009. aasta kirjas hagejale täiendavad põhjendused tema suhtes võetud piiravate meetmete kohta.

10      Hageja hagi, mis käsitles tema nime kandmist määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu, jäeti Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsusega kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu (EKL 2009, lk II‑3967) rahuldamata.

11      Hageja esitas 15. oktoobri 2009. aasta kirjas oma märkused 1. oktoobril 2009 edastatud täiendavate põhjenduste kohta. Ta teatas esiteks, et need põhjendused ei ole piisavalt täpsed, ning teiseks, et need ei tõenda, et ta on tuumarelvade levikuga seotud.

12      Hageja nime määruse nr 423/2007 V lisasse kandmine jäeti jõusse nõukogu 17. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1100/2009, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/475 (ELT L 303, lk 31). Selle põhjendused olid järgmised:

„Annab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). Bank Melli tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma- ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma- ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 (2006) ja 1747 (2007). Bank Melli jätkab oma sellist tegevust, toetades ja hõlbustades Iraani tundlikke tegevusi. Kasutades oma pangandussuhteid, jätkab ta seoses selliste tegevustega ÜRO ja EL‑i poolt loetelusse kantud üksuste toetamist ja neile finantsteenuste osutamist. Samuti tegutseb ta selliste üksuste, sealhulgas Bank Sepah nimel ja juhtimisel, tegutsedes sageli nende tütarettevõtjate või partnerite kaudu.”

13      Nõukogu teavitas 18. novembri 2009. aasta kirjas hagejat tema nime määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu jätmisest. Ta täpsustas, et hageja esitatud märkused ei õigusta piiravate meetmete lõpetamist, arvestades seda, kuidas ta on toetanud tuumarelvade levikut, osutades finantsteenuseid üksustele, kes selles osalevad. Toimikuga tutvumise taotluste kohta kordas nõukogu esiteks, et algne ettepanek on konfidentsiaalne. Teiseks edastas ta hagejale mittekonfidentsiaalse versiooni piiravate meetmete võtmise ettepanekust, mis puudutas 1. oktoobril 2009 teatatud täiendavaid põhjendusi (edaspidi „täiendav ettepanek”).

14      Hageja palus 14. detsembri 2009. aasta kirjas esiteks korraldada ärakuulamine ning teiseks võimaldada tal tutvuda nõukogu toimikuga täies ulatuses. Nõukogu vastas 20. jaanuari 2010. aasta kirjas, et hageja oli juba kasutanud õigust ärakuulamisele, kui ta esitas nõukogule oma märkused. Teiseks kordas ta, et algne ettepanek on konfidentsiaalne.

15      Alates sellest, kui võeti vastu nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140 (ELT L 195, lk 39; parandus ELT L 197, lk 19), oli hageja nimi kantud selle otsuse II lisas sisalduvasse loetellu. Hagejaga seoses esitatud põhjendused on samad kui määruses nr 1100/2009.

16      Hageja nime kandmist määruse nr 423/2007 V lisasse ei mõjutanud nõukogu 26. juuli 2010. aasta rakendusmääruse (EL) nr 668/2010, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (ELT L 195, lk 25), jõustumine.

17      Hageja esitas 15. septembri 2010. aasta kirjas nõukogule oma märkused tema suhtes võetud piiravate meetmete jõussejätmise kohta. Sellega seoses kordas ta oma taotlusi ärakuulamise korraldamiseks ja nõukogu toimikuga tutvumiseks.

18      Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsusega 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 281, lk 81), jäeti hageja nimi otsuse 2010/413 II lisasse.

19      Kuna määrus nr 423/2007 tunnistati kehtetuks nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusega (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 281, lk 1), kandis nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse VIII lisasse.

20      Otsuses 2010/644 ja määruses nr 961/2010 hageja suhtes esitatud põhjendused on samad kui määruses nr 1100/2009.

21      Nõukogu teavitas 28. oktoobri 2010. aasta kirjas hagejat sellest, et tema nimi jääb otsuse 2010/413 II lisas sisalduvasse loetellu ning et see kantakse ka määruse nr 961/2010 VIII lisasse. Ta täpsustas sellega seoses, et puuduvad uued asjaolud, mis õigustaksid hageja suhtes võetud piiravate meetmete lõpetamist, ning et need meetmed ei põhine mingil muul teabel peale varem edastatud dokumentide.

22      Hageja taotles 28. juuli 2011. aasta kirjaga nõukogult, et viimane vaataks uuesti läbi otsuse jätta tema nimi otsuse 2010/413 II lisas sisalduvasse loetellu ja määruse nr 961/2010 VIII lisas sisalduvasse loetellu. Ta kordas, et ta ei ole tuumarelvade levikuga seotud.

23      Euroopa Kohus jättis 16. novembri 2011. aasta otsusega kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu (EKL 2011, lk I‑11381) rahuldamata apellatsioonkaebuse, mille hageja esitas eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsuse Bank Melli Iran vs. nõukogu peale.

24      Hageja nime puudutavat kannet otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas ei mõjutanud asjaolu, et jõustusid nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsus 2011/783/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 319, lk 71), ja nõukogu 1. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1245/2011, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 319, lk 11).

25      Nõukogu teavitas 5. detsembri 2011. aasta kirjas hagejat sellest, et tema nimi jääb otsuse 2010/413 II lisas ja määruse nr 961/2010 VIII lisas sisalduvasse loetellu. Ta tõdes, et märkused, mis hageja esitas 28. juulil 2011, ei õigusta piiravate meetmete lõpetamist.

26      Hageja palus 16. jaanuari 2012. aasta kirjas võimalust tutvuda tema vastu suunatud piiravate meetmete võtmist ja jõussejätmist puudutavate tõenditega. Nõukogu vastas 21. veebruari 2012. aasta kirjaga, millele oli lisatud kolm dokumenti piiravate meetmete uuesti läbivaatamise kohta.

27      Kuna määrus nr 961/2010 tunnistati kehtetuks nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrusega (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 88, lk 1), kandis nõukogu hageja nime viimati nimetatud määruse IX lisasse. Hageja suhtes esitatud põhjendused on samad kui määruses nr 1100/2009.

 Menetlus ja poolte nõuded

28      Kohtuasjas T‑35/10 esitas hageja hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2010 ja milles ta palus tühistada osaliselt määrus nr 1100/2009.

29      Üldkohtu teise koja esimehe 4. mai 2010. aasta määrusega peatati menetlus kohtuasjas T‑35/10 kuni Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni kohtuasjas C‑548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu.

30      Euroopa Komisjon, Prantsuse Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik palusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 17. ja 28. mail ning 7. juunil 2010 saabunud dokumentidega astuda kohtuasjas T‑35/10 menetlusse nõukogu toetuseks.

31      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd neljanda koja koosseisu, mistõttu kohtuasi T‑35/10 määrati sellele kojale.

32      Kohtuasjas T‑7/11 esitas hageja hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. jaanuaril 2011 ja milles ta palus eelkõige tühistada osaliselt otsus 2010/644 ja määrus nr 961/2010.

33      Komisjon palus 4. aprillil 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga astuda kohtuasjas T‑7/11 menetlusse nõukogu toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas 9. juuni 2011. aasta määrusega menetlusse astumise avalduse.

34      Üldkohus (neljas koda) palus 24. novembril 2011 Üldkohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada talle oma märkused järelduste kohta, mis tuleb kohtuasja T‑35/10 jaoks teha eespool punktis 23 viidatud 16. novembri 2011. aasta otsusest kohtuasjas Bank Melli Iran vs. nõukogu. Pooled täitsid selle palve.

35      Üldkohtu neljanda koja esimees lubas 8. veebruari 2012. aasta määrusega komisjonil, Prantsuse Vabariigil ning Ühendkuningriigil kohtuasjas T‑35/10 nõukogu toetuseks menetlusse astuda.

36      Otsuse 2011/783, rakendusmääruse nr 1245/2011, nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsuse 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 19, lk 22), nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 54/2012, millega rakendatakse määrust nr 961/2010 (ELT L 19, lk 1), ja nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta määruse (EL) nr 56/2012, millega muudetakse määrust nr 961/2010 (ELT L 19, lk 10), vastuvõtmise tõttu kohandas hageja Üldkohtu kantseleisse 15. veebruaril 2012 saabunud dokumendiga oma nõudeid kohtuasjas T‑7/11.

37      Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2012 saabunud dokumendiga kohandas hageja esiteks määruse nr 267/2012 vastuvõtmise tõttu oma nõudeid kohtuasjas T‑7/11. Teiseks palus ta tühistada mis tahes tulevase määruse või otsuse, mis täiendab või muudab mõnda vaidlustatud aktidest, mis on suulise menetluse lõpetamise kuupäeval jõus.

38      Üldkohtu neljanda koja esimehe 5. märtsi 2013. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑35/10, T‑7/11 ja T‑8/11 vastavalt kodukorra artiklile 50 suulise menetluse huvides.

39      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (neljas koda) alustada suulist menetlust ning esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled vastasid Üldkohtu küsimustele määratud tähtaja jooksul.

40      Poolte kohtukõned ning vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 17. aprilli 2013. aasta kohtuistungil.

41      Oma menetlusdokumentides palub hageja Üldkohtul:

–        tühistada määruse nr 1100/2009 lisa B osa punkt 4, otsuse 2010/644 lisa B osa punkt 5, määruse nr 961/2010 VIII lisa B osa punkt 5, otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011, otsus 2012/35, rakendusmäärus nr 54/2012, määrus nr 56/2012 ja määruse nr 267/2012 IX lisa I.B osa punkt 5 hagejat puudutavas osas;

–        tühistada nõukogu otsused, mis edastati nõukogu 18. novembri 2009. aasta, 28. oktoobri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta kirjadega;

–        otsustada, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 ei ole tema suhtes kohaldatavad;

–        tühistada mis tahes tulevane määrus või otsus, mis täiendab või muudab mõnda vaidlustatud aktidest, mis on suulise menetluse lõpetamise kuupäeval jõus;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

42      Kohtuistungil loobus hageja esiteks oma hagist otsuse 2012/35, rakendusmääruse nr 54/2012 ja määruse nr 56/2012 tühistamise nõude osas. Teiseks teatas ta, et tema teine nõue kattub tegelikult esimese nõudega ning et seetõttu loobub ta oma hagist 18. novembri 2009. aasta, 28. oktoobri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta kirjade tühistamise nõude osas.

43      Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

–        jätta hagid rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

44      Ühendkuningriik palub Üldkohtul jätta hagi kohtuasjas T‑35/10 rahuldamata.

45      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi kohtuasjas T‑35/10 rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

46      Sissejuhatuseks otsustab Üldkohus kohtuasjade T‑35/10 ja T‑7/11 seotust arvestades need kohtuotsuse tegemiseks kodukorra artikli 50 alusel liita

47      Peale selle tuleb märkida, et kolmas nõue, milles palutakse tunnistada otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkt b ja määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 hageja suhtes kohaldamatuks, kattub tegelikult otsuse 2010/413 ja määruse nr 961/2010 õiguspärasuse vaidlustamise argumentidega, mis on esitatud hageja esimese nõude põhjendamiseks. Seetõttu ei vaadanud Üldkohus kolmandat nõuet eraldi läbi.

48      Hageja esitas esimese nõude põhjendamiseks oma menetlusdokumentides järgmised väited:

–        esimene väide kohtuasjas T‑35/10 ja kolmas väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad põhjendamiskohustuse, hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning seda, et nõukogu on rikkunud oma kohustust võetud piiravad meetmed esitatud märkusi arvestades uuesti läbi vaadata;

–        teine väide kohtuasjas T‑35/10 ja neljas väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad kaalutlusviga, mis seisneb selles, et nõukogu leidis, et hageja on tuumarelvade levikuga seotud;

–        kolmas väide kohtuasjas T‑35/10, mis käsitleb oluliste menetlusnormide rikkumist ja õigusnormi rikkumist seoses määruse nr 1100/2009 õigusliku alusega, ning teine väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb õigusnormi rikkumist seoses otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 õigusliku alusega;

–        neljas väide kohtuasjas T‑35/10 ja viies väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad proportsionaalsuse põhimõtte ja hageja omandiõiguse rikkumist, mis tuleneb asjaolust, et nõukogu ei võtnud arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone;

–        esimene väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb ELTL artikli 215 ja ELL artikli 40 ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist;

–        kuues väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 4 õigusvastasust.

49      Kohtuistungil väitis hageja lisaks, et määrust nr 267/2012 ei tehtud talle isiklikult teatavaks.

50      Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning komisjon vaidlevad hageja argumentide põhjendatusele vastu.

51      Nõukogu ja komisjon väidavad lisaks, et hageja on Iraani riigi asutatud isik ning seega ei saa ta tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Nõukogu väidab samuti, et hageja neljas nõue on vastuvõetamatu.

52      Lisaks poolte väidetele ja argumentidele tuleb kontrollida, kas hageja poolt nõuete kohandamine on lubatav.

 Vastuvõetavus

 Hageja nõuete kohandamine

53      Kohtupraktikast ilmneb, et juhul, kui isikut otseselt ja isiklikult puudutav otsus või määrus asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega aktiga, tuleb seda akti käsitada uue asjaoluna, mis võimaldab hagejal oma nõudeid ja väiteid kohandada. See, kui hagejat kohustataks esitama uue hagi, oleks nimelt vastuolus korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia põhimõttega. Lisaks oleks ebaõiglane, kui asjaomane institutsioon saaks õigusakti peale liidu kohtule esitatud hagiavalduses sisalduvale kriitikale vastamiseks muuta vaidlustatud akti või asendada selle teise aktiga ning kohtumenetluses tugineda muudetud või asendatud aktile, võttes teiselt poolelt võimaluse laiendada oma algseid nõudeid ja väiteid nii, et need puudutaksid hilisemat akti, või esitada selle vastu täiendavaid nõudeid ja väiteid (vt analoogia alusel Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, EKL 2008, lk II‑3019, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Sama järeldus kehtib selliste õigusaktide nagu otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011 suhtes, mis varasemat akti kehtetuks tunnistamata jätavad kohaldatavate õigusnormidega sõnaselgelt ette nähtud uuesti läbivaatamise menetluse tulemusel üksuse kantuks nende üksuste loetellu, keda piiravad meetmed puudutavad.

55      Selleks et nõuete kohandamise taotlus oleks vastuvõetav, peab see siiski olema esitatud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja jooksul. Nimelt, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb hagi esitamise tähtaeg avalikul huvil ning liidu kohus peab seda kohaldama viisil, mis tagab õiguskindluse ning isikute võrdsuse seaduse ees (vt Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I‑439, punkt 101). Seega on kohtu ülesanne kontrollida vajaduse korral omal algatusel, kas seda tähtaega on järgitud (vt Üldkohtu 11. jaanuari 2012. aasta määrus kohtuasjas T‑301/11: Ben Ali vs. nõukogu, punkt 16).

56      Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt kohtupraktikale tähendab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte seda, et liidu asutus, kes võtab isikut või üksust isiklikult puudutavad piiravaid meetmeid, teatab meetmete aluseks olevad põhjendused kas meetmete võtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast nende võtmist, et võimaldada neil isikutel või üksustel oma kaebeõigust teostada (vt selle kohta eespool punktis 23 viidatud 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Sellest tulenevalt hakkab isiku või üksuse jaoks piiravaid meetmeid kehtestava akti tühistamiseks hagi esitamise tähtaeg kulgema alles alates selle akti huvitatud isikule teatavaks tegemise kuupäevast. Samamoodi hakkab sellise taotluse esitamise tähtaeg, mille eesmärk on laiendada nõudeid ja väiteid aktile, millega jäetakse kõnealused meetmed jõusse, kulgema alles alates kuupäevast, mil uus akt on isikule või üksusele teatavaks tehtud.

58      Käesoleval juhul tehti esiteks otsus 2011/783 ja rakendusmäärus nr 1245/2011 hagejale isiklikult teatavaks 5. detsembri 2011. aasta kirjaga. Järelikult esitati neid akte puudutav nõuete kohandamise 15. veebruari 2012. aasta taotlus ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul, mida on vastavalt kodukorra artikli 102 lõikele 2 pikendatud kümne päeva võrra seoses suurte vahemaadega.

59      Teiseks määrust nr 267/2012 ei tehtud hagejale isiklikult teatavaks, kuigi nõukogu teadis tema aadressi. Neil asjaoludel ei hakanudki hageja nõuete kohandamise tähtaeg määruse nr 267/2012 osas kulgema, mistõttu hageja 30. juuli 2012. aasta taotlust ei saa pidada hilinenuks.

60      Eespool esitatust lähtudes tuleb järeldada, et hageja nõue tühistada otsus 2011/783, rakendusmäärus nr 1245/2011 ja määrus nr 267/2012 on vastuvõetav.

 Nõue tühistada mis tahes tulevane määrus või otsus, mis täiendab või muudab mõnda vaidlustatud aktidest, mis on suulise menetluse lõpetamise kuupäeval jõus

61      Nõukogu väidab, et vastuvõetav ei ole hageja neljas nõue, milles ta palub tühistada mis tahes tulevase määruse või otsuse, mis täiendab või muudab mõnda vaidlustatud aktidest, mis on suulise menetluse lõpetamise kuupäeval jõus.

62      Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt saab Üldkohtule õiguspäraselt esitada üksnes olemasoleva ja huve kahjustava akti tühistamise nõude. Kuigi hagejal võib seega olla lubatud oma nõuded ümber sõnastada nii, et need oleksid suunatud selliste aktide tühistamisele, millega on menetluse käigus asendatud algselt vaidlustatud aktid, ei õigusta selline lahendus veel vastu võtmata hüpoteetiliste aktide õiguspärasuse spekulatiivset kontrolli (vt Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Neil asjaoludel tuleb hageja neljas nõue jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

 Sisulised küsimused

 Hageja võimalus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele

64      Nõukogu ja komisjon väidavad, et liidu õiguse kohaselt ei saa kolmandate riikide asutatud juriidilised isikud tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Kuna nende hinnangul on hageja Iraani riigi asutatud isik, on see norm tema suhtes kohaldatav.

65      Sellega seoses tuleb märkida, et ei Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 389) ega liidu esmane õigus ei sisalda sätteid, mis välistaksid põhiõigustega tagatud kaitse andmise riikide asutatud juriidilistele isikutele. Vastupidi, harta sätted, mis on hageja esitatud väidete seisukohast asjakohased, ning eriti selle artiklid 17, 41 ja 47, tagavad „[i]gaühe” õigused, ehk see sõnastus hõlmab ka juriidilisi isikuid nagu hageja.

66      Nõukogu ja komisjon viitavad sellega seoses siiski 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklile 34, mis ei nimeta Euroopa Inimõiguste Kohtus vastuvõetavate hagide hulgas valitsusorganisatsioonide esitatud kaebusi.

67      Ent esiteks on EIÕK artikkel 34 menetlusnorm, mis ei ole kohaldatav liidu kohtu menetlustes. Teiseks on vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale selle sätte eesmärk vältida seda, et mõni EIÕK osalisriik oleks viimati nimetatud kohtus ühtaegu nii kaebaja kui ka vastustaja (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas Iraani Islamivabariigi laevakompanii vs. Türgi, Recueil des arrêts et décisions, 2007‑V, punkt 81). Käesolevas asjas ei saa seda põhjenduskäiku aga kasutada.

68      Nõukogu ja komisjon väidavad ka, et norm, millele nad viitavad, on põhjendatud asjaoluga, et riik peab tagama põhiõiguste austamise oma territooriumil, kuid ta ei saa olla ise nende õiguste kandja.

69      Sellegipoolest, isegi kui oletada, et see põhjendus kehtib riigisiseses kontekstis, ei ole asjaolul, et riik on oma territooriumil põhiõiguste austamise tagaja, tähtsust seoses nende õiguste ulatusega, mille kandjaks sellesama riigi asutatud juriidilised isikud võivad olla teiste riikide territooriumil.

70      Eelnevat arvestades tuleb asuda seisukohale, et liidu õigus ei sisalda sellist normi, mis takistaks kolmandate riikide asutatud juriidilistel isikutel enda kasuks tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele. Nimetatud isikud võivad seega neile õigustele tugineda liidu kohtus niivõrd, kuivõrd need on ühildatavad juriidilise isiku olemusega.

71      Nõukogu ja komisjon ei ole samuti igal juhul esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada, et hageja on tõepoolest Iraani riigi asutatud isik ehk üksus, kes osaleb avaliku võimu teostamises või kes osutab avalikku teenust ametiasutuste järelevalve all (vt selle kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Iraani Islamivabariigi laevakompanii vs. Türgi, punkt 79).

72      Kõigepealt väidab nõukogu sellega seoses, et hageja osutab avalikku teenust Iraani ametiasutuste järelevalve all, kuna ta pakub Iraani majanduse toimimiseks vajalikke finantsteenuseid. Samas ei vaidle nõukogu vastu hageja väidetele, mille kohaselt nende teenuste näol on tegemist äritegevusega, mis toimub konkurentsile avatud sektoris ja mida reguleerivad üldkehtivad õigusnormid. Ainuüksi see, et see tegevus on vajalik teatava riigi majanduse toimimiseks, ei ole neil asjaoludel piisav, et selle tegevuse saaks kvalifitseerida avalikuks teenuseks.

73      Järgmiseks väidab komisjon, et asjaolu, et hageja on seotud tuumarelvade levikuga, näitab, et ta osaleb avaliku võimu teostamises. Sellise arutluskäigu puhul võtab komisjon aga faktiliseks lähtekohaks asjaolu, mille tõelevastavuse on hageja vaidlustanud ja mis on Üldkohtus toimuva vaidluse keskmes. Lisaks ei ole hageja väidetav seotus tuumarelvade levikuga, nagu seda on kirjeldatud vaidlustatud aktides, osa riigivõimu teostamisest, vaid tuumarelvade leviku alases tegevuses osalevate üksustega tehtud äritehingutest. Seetõttu ei õigusta see väide hageja kvalifitseerimist Iraani riigi asutatud isikuks.

74      Lõpetuseks leiab komisjon, et hageja on Iraani riigi asutatud isik, kuna viimasel on osalus hageja kapitalis. See asjaolu iseenesest ei tähenda aga, et hageja osaleb avaliku võimu teostamisel või osutab avalikku teenust.

75      Kõike eelnevat arvestades tuleb järeldada, et hagejal on enda kasuks õigus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele.

 Esimene väide kohtuasjas T‑35/10 ja kolmas väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad põhjendamiskohustuse, hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning seda, et nõukogu on rikkunud oma kohustust võetud piiravad meetmed esitatud märkusi arvestades uuesti läbi vaadata

76      Hageja väidab, et seoses vaidlustatud aktide vastuvõtmisega rikkus nõukogu põhjendamiskohustust, hageja kaitseõigusi ning kohustust võetud piiravad meetmed esitatud märkusi arvestades uuesti läbi vaadata. Lisaks tähendavad need rikkumised, et rikutud on hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

77      Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon vaidlevad hageja argumentide põhjendatusele vastu.

78      Esiteks on sobilik meelde tuletada, et huve kahjustava akti põhjendamise kohustuse – nagu see on ette nähtud ELTL artikli 296 teises lõigus ning praegusel juhul konkreetsemalt otsuse 2010/413 artikli 24 lõikes 3, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõikes 3 ja määruse nr 267/2012 artikli 46 lõikes 3 – eesmärk on ühest küljest anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab liidu kohtus selle kehtivuse vaidlustada, ning teisest küljest võimaldada kohtul kontrollida selle akti õiguspärasust. Nii kehtestatud põhjendamiskohustus kujutab endast liidu õiguse olulist põhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Järelikult tuleb üldjuhul põhjendused huvitatud isikule teatavaks teha tema huve kahjustava aktiga samal ajal, kusjuures põhjenduste puudumist ei saa õiguspäraseks muuta asjaolu, et puudutatud isik saab akti põhjendustest teada liidu kohtus toimuvas menetluses (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Järelikult, välja arvatud juhul, kui mõningate andmete teatavakstegemine on liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldust puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus, on nõukogu kohustatud üksusele, kelle suhtes on võetud piiravaid meetmeid, tegema teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks ta leiab, et need meetmed tuleb võtta. Ta peab seega mainima faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub asjaomaste meetmete õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta need võttis (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Lisaks peavad põhjendused olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste laadi ning seda huvi arvestades, mis akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, võib olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Teiseks on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaitseõiguste ja eelkõige õiguse olla ära kuulatud järgimine üksuse vastu algatatud mis tahes menetluses, mille tulemusena võidakse vastu võtta tema huve kahjustav akt, liidu õiguse aluspõhimõte ja see tuleb tagada ka siis, kui asjaomast menetlust ei ole õigusnormidega üldse reguleeritud (vt eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 91).

82      Kaitseõiguste järgimise põhimõte nõuab esiteks, et huvitatud üksusele tehtaks teatavaks süüstavad asjaolud, millele tuginedes tema huve kahjustav akt vastu võeti. Teiseks peab talle olema antud võimalus esitada nende asjaolude kohta tõhusalt oma seisukoht (vt analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 93).

83      Seega, mis puudutab esimest õigusakti, millega üksuse rahalised vahendid külmutatakse, siis süüstavate asjaolude teatavakstegemine peab toimuma kas akti vastuvõtmise ajal või niipea kui võimalik pärast akti vastuvõtmist, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldust puudutavate ülekaalukate põhjustega. Asjaomase üksuse taotlusel on tal ka õigus esitada oma seisukoht nende asjaolude kohta, kui akt on juba vastu võetud. Samadel tingimustel peab kõikidele hilisematele rahaliste vahendite külmutamise otsustele üldjuhul eelnema teatamine uutest süüstavatest asjaoludest ja asjaomasele üksusele oma seisukoha esitamiseks uue võimaluse andmine (vt analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 137).

84      Lisaks tuleb märkida, et kui piisavalt täpsed andmed, mis võimaldavad huvitatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, on teatavaks tehtud, siis ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Kolmandaks on tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja mis on sätestatud ka EIÕK artiklites 6 ja 13 ning põhiõiguste harta artiklis 47. Tõhus kohtulik kontroll tähendab seda, et liidu ametiasutus on kohustatud asjaomasele üksusele teatama piirava meetme põhjendused võimaluse korral kas meetme võtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast meetme võtmist, et võimaldada asjaomasel üksusel tähtaja jooksul oma kaebeõigust teostada. Nimetatud põhjendustest teatamise kohustuse täitmist on nimelt vaja nii selleks, et võimaldada piiravate meetmete adressaatidel kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on tarvis pöörduda liidu kohtusse, kui ka selleks, et liidu kohus saaks täies ulatuses teostada kõnealuse akti õiguspärasuse kontrolli, mis on tema ülesanne (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, punktid 335–337 ning seal viidatud kohtupraktika).

–       Põhjendamiskohustus

86      Hageja on seisukohal, et vaidlustatud aktide põhjendused on ebapiisavad. Määruses nr 1100/2009 sisalduvad põhjendused, hagejale 1. oktoobril 2009 edastatud täiendavad põhjendused ning hilisemates vaidlustatud aktides sisalduvad põhjendused on hägused ja ebatäpsed, mistõttu ei ole tal võimalik neid kontrollida ega neile vastata.

87      Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon vaidlevad hageja argumentide põhjendatusele vastu.

88      Tuleb märkida, et hageja suhtes kehtivad piiravad meetmed alates 23. juunist 2008. Alates sellest kuupäevast kuni esimese vaidlustatud akti vastuvõtmiseni 17. novembril 2009 on hageja ja nõukogu vahetanud palju dokumente, mille hulka kuulub ka nõukogu 1. oktoobri 2009. aasta kiri, milles ta teavitas hagejat tema suhtes piiravate meetmete vastuvõtmise täiendavatest põhjendustest. See dokument kuulub käesolevates kohtuasjades vaidlustatud aktide vastuvõtmise konteksti ning seda võib järelikult nende kohtuasjade läbivaatamisel arvesse võtta.

89      Vaidlustatud aktides esitatud põhjendused, nagu neid on täiendatud ja edasi arendatud 1. oktoobril 2009 edastatud täiendavates põhjendustes, on aga nõukogu põhjendamiskohustuse täitmiseks piisavalt täpsed. Nii võimaldavad need põhjendused kindlaks teha üksused, kellele hageja on osutanud finantsteenuseid ja kelle suhtes liit või ÜRO Julgeolekunõukogu on võtnud piiravaid meetmeid, ja samuti ajavahemiku, mille jooksul neid teenuseid osutati, ning teatud juhtudel konkreetsed tehingud, millega need olid seotud.

90      Neil asjaoludel tuleb põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav etteheide tagasi lükata.

–       Kaitseõiguste järgimise põhimõtte rikkumine

91      Hageja väidab, et hoolimata korduvatest taotlustest ei saanud ta nõukogu toimikuga piisavalt tutvuda ega korraldanud nõukogu ärakuulamist, mistõttu ei ole talle teada tõendid, mida tema suhtes kasutati, ning et seetõttu ei ole tal võimalik ennast kaitsta. Pealegi niivõrd, kuivõrd nõukogu talle oma toimiku materjale edastas, toimus see edastamine hilinenult.

92      Sissejuhatuseks vaidlustavad nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon kaitseõiguste järgimise põhimõtte kohaldatavuse käesolevas asjas, viidates sellele, et piiravad meetmed puudutavad hagejat mitte tema enda tegevuse tõttu, vaid seetõttu, et ta kuulub selliste isikute ja üksuste üldisesse kategooriasse, kes on tuumarelvade levikut toetanud.

93      Nende argumentidega ei saa nõustuda. Nimelt on otsuse 2010/413 artikli 24 lõigetes 3 ja 4, määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõigetes 3 ja 4 ning määruse nr 267/2012 artikli 46 lõigetes 3 ja 4 sätestatud normid, mis tagavad nende üksuste kaitseõigused, keda kõnealuste aktide alusel võetud piiravad meetmed puudutavad. Nende õiguste järgimist kontrollib liidu kohus (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 37).

94      Nõukogu ja Ühendkuningriik väidavad samuti, et nõukogu ei saa olla kohustatud edastama huvitatud üksustele tõendeid ja teavet, mis kinnitavad piiravate meetmete põhjendusi, kui need pärinevad konfidentsiaalsest allikast ja neid hoiavad konfidentsiaalsena liikmesriigid, kelle valduses need on, või kolmandad riigid, kellega viimased koostööd teevad, ning seda teabeallika kaitsmise huvides. Ühendkuningriik täpsustab sellega seoses, et Üldkohtu kodukorras ei ole sätteid, mis võimaldaksid Üldkohtul võtta arvesse konfidentsiaalseid andmeid, avaldamata neid teistele pooltele, mis tähendab, et ei ole mingeid vahendeid teatavaks tehtud andmete konfidentsiaalsuse kaitsmiseks ning seega asjaomasele üksusele nende avaldamist välistavate ülekaalukate põhjuste nõuetekohaseks kaitsmiseks. Neil asjaoludel peavad kõnealused põhjused prevaleerima, sealhulgas Üldkohtu menetluses.

95      Sellega seoses ilmneb eespool punktis 83 viidatud kohtupraktikast, et süüstavad dokumendid võivad tõepoolest jääda huvitatud üksustele edastamata, kui edastamine on vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldust puudutavate ülekaalukate põhjustega.

96      Arvestades kohtuliku kontrolli olulist rolli piiravate meetmete võtmise ja jõussejätmise kontekstis, peab liidu kohtul siiski olema võimalik kontrollida meetmete õiguspärasust ja põhjendatust, sealhulgas huvitatud üksustele antud menetluslike tagatiste järgimist, arvestades samas, et teatud andmete konfidentsiaalsus võib õigustada nende andmete hagejale või tema advokaatidele teatavaks tegemise piiramist kogu Üldkohtu menetluses (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, punkt 155).

97      Lisaks on kodukorra artikli 67 lõike 3 kolmandas lõigus ette nähtud, et „[k]ui dokument, millele juurdepääsu lubamisest institutsioon on keeldunud, esitatakse Üldkohtule sellise keeldumise õiguspärasusega seotud menetluses, ei edastata seda dokumenti teistele pooltele”. See säte võimaldab Üldkohtul kontrollida nõukogu toimikus sisalduva dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise õiguspärasust, edastamata seda dokumenti asjaomasele üksusele.

98      Hageja etteheidete kohta tuleb esiteks märkida, et eespool punktidest 86–90 nähtub, et vaidlustatud aktid on piisavalt põhjendatud. Neil asjaoludel täitis nõukogu ka oma kohustust süüstavatest tõenditest teavitada.

99      Teiseks tuleb toimikuga tutvumise kohta märkida, et hagejat puudutavad piiravad meetmed põhinevad kahel eraldi ettepanekul. Nimelt, esiteks toimus 2008. aastal nende meetmete algne vastuvõtmine, mille peale hageja esitas hagi kohtuasjas T‑390/08 (vt eespool punktid 5, 10 ja 23), algse ettepaneku alusel, mille hagejale edastamisest nõukogu on vaatamata paljudele taotlustele keeldunud. Teiseks toetab täiendavaid põhjendusi, millest 1. oktoobril 2009 hagejale teatati, täiendav ettepanek, mille mittekonfidentsiaalne koopia edastati hagejale 18. novembril 2009 ehk hetkel, mil teda teavitati määruse nr 1100/2009 vastuvõtmisest.

100    Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et see, kui jäetakse edastamata dokument, millele nõukogu on tuginenud üksust puudutavate piiravate meetmete võtmisel või jõussejätmisel, kujutab endast asjaomaste aktide tühistamiseks alust andvat kaitseõiguste rikkumist üksnes juhul, kui on tõendatud, et asjaomaseid piiravaid meetmeid ei oleks saanud õiguspäraselt võtta või jõusse jätta, kui edastamata jäetud dokument oleks tulnud süüstava tõendina kõrvale jätta.

101    Järelikult, isegi kui käesolevas asjas oletada, et nõukogu alusetult keeldus algset ettepanekut hagejale edastamast, saaks see asjaolu vaidlustatud aktide tühistamist õigustada üksnes juhul, kui oleks ka tõendatud, et hagejat puudutavate piiravate meetmete jõussejätmist ei saa põhjendada hagejale õigeaegselt teatatud asjaoludega ehk vaidlustatud aktides sisalduvate põhjenduste, 1. oktoobril 2009 edastatud täiendavate põhjenduste ning 18. novembril 2009 edastatud täiendava ettepanekuga.

102    Allpool punktidest 122–150 ilmneb aga, et hageja argumendid ei võimalda seada kahtluse alla, et tema suhtes võetud piiravate meetmete põhjendused, millele on viidatud allpool punktis 149 ja mis nähtub hagejale teatavaks tehtud asjaoludest, on sisuliselt põhjendatud. Neil asjaoludel ei saa algse ettepaneku edastamata jätmine anda alust vaidlustatud aktide tühistamiseks.

103    Kolmandaks väidab hageja ekslikult, et tal ei õnnestunud saavutada nõukogus ärakuulamist.

104    Nimelt, esiteks ei eita hageja, et tal oli võimalik esitada nõukogule kirjalikud märkused 8. ja 21. juulil ning 15. oktoobril 2009, 15. septembril 2010 ja 28. juulil 2011.

105    Teiseks, vastupidi hageja väidetele ei anna asjaomased õigusnormid ega ka kaitseõiguste järgimise üldpõhimõte talle õigust formaalsele ärakuulamisele (vt analoogia alusel eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika), kuna kirjalike märkuste esitamise võimalusest piisab.

106    Kõike eelnevat arvestades tuleb kaitseõiguste järgimise põhimõtte rikkumist puudutavad etteheited osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Nõukogu poolt uuesti läbivaatamisel väidetavalt tehtud vead

107    Hageja on seisukohal, et nõukogu rikkus kohustust võetud piiravad meetmed tema märkusi arvestades uuesti läbi vaadata. Täpsemalt ei vaadanud nõukogu neid meetmeid tegelikult uuesti läbi ega reageerinud põhjalikult tema märkustele, vaid piirdus standardkirjade saatmisega. Samuti ei toimunud nõukogu poolt meetmete uuesti läbivaatamine asjakohaste andmete ja tõendite põhjal.

108    Sellega seoses väidab nõukogu esiteks – ilma et hageja talle vastu vaidleks –, et enne vaidlustatud aktide vastuvõtmist said liikmesriikide delegatsioonid hageja esitatud märkused kätte. Järelikult oli võimalik arvesse võtta kõnealuseid märkusi, mis hõlmasid põhjalikku teavet hageja suhete kohta vaidlustatud aktide põhjendustes nimetatud üksustega ning seda teavet kinnitavaid tõendeid.

109    Teiseks ilmneb nõukogu 27. juuli ja 18. novembri 2009. aasta, 28. oktoobri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta kirjadest, et nõukogu analüüsis neid märkusi ja vastas neile, rõhutades eelkõige asjaolu, et hageja on osutanud finantsteenuseid tuumarelvade levikuga seotud üksustele.

110    Neil asjaoludel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata argumendid, mis puudutavad hageja suhtes võetud piiravate meetmete uuesti läbivaatamisel väidetavalt tehtud vigu.

–       Hagejale määruse nr 267/2012 isiklikult teatavaks tegemata jätmine

111    Kohtuistungil väitis hageja – ilma et nõukogu oleks talle vastu vaielnud –, et määrust nr 267/2012 ei tehtud talle isiklikult teatavaks.

112    Esiteks, kuigi vastab tõele, et akt, millega võetakse isiku või üksuse suhtes piiravad meetmed või jäetakse need jõusse, tuleb sellele isikule või üksusele teatavaks teha, ning et alates sellest teatavakstegemisest hakkab kulgema tähtaeg, mille jooksul asjaomane isik või üksus võib ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitada hagi kõnealuse akti tühistamise nõudes, ei tähenda see asjaolu, et ainuüksi teatavaks tegemata jätmine õigustaks kõnealuse akti tühistamist.

113    Teiseks ei esita hageja argumente, mis tõendaksid, et käesoleval juhul tõi määruse nr 267/2012 isiklikult teatavaks tegemata jätmine kaasa tema õiguste rikkumise, mis annaks alust määruse tühistamiseks hagejat puudutavas osas. Niisugune rikkumine ei ilmne ka toimiku materjalidest, arvestades kõigepealt, et määruses nr 267/2012 hageja suhtes esitatud põhjendused on identsed talle teada olevates varasemates aktides sisalduvate põhjendustega, seejärel, et tal oli võimalik oma nõudeid kohtuasjas T‑7/11 kohandada, et nõuda määruse nr 267/2012 tühistamist, ning lõpuks, et tal oli võimalik määrusest ühe teise allika abil teada saada ja lisada selle koopia dokumendile, millega ta oma nõudeid kohandas.

114    Neil asjaoludel tuleb hageja argument, et nõukogu on rikkunud kohustust talle määrus nr 267/2012 teatavaks teha, tagasi lükata, ilma et oleks vaja selle vastuvõetavust analüüsida.

–       Muud väidetavad rikkumised

115    Hageja on seisukohal, et põhjendamiskohustuse, tema kaitseõiguste ning võetud piiravate meetmete uuesti läbivaatamise kohustuse rikkumine tähendab lisaks, et rikutud on tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuivõrd nõukogu ei tegutsenud heas usus ega hoolikalt.

116    Eespool läbi viidud analüüsist ilmneb aga, et etteheited, mis puudutavad põhjendamiskohustuse, hageja kaitseõiguse ning nõukogu kohustuse piiravad meetmed uuesti läbi vaadata rikkumist, ei anna alust vaidlustatud aktide tühistamiseks. Neil asjaoludel tuleb samuti tagasi lükata etteheide, mille kohaselt on rikutud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ning hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet ning mida ei ole konkreetsete argumentidega põhjendatud ja millel seega puudub iseseisev ulatus.

117    Kõike eelnevat arvestades tuleb esimene väide kohtuasjas T‑35/10 ja kolmas väide kohtuasjas T‑7/11 osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide kohtuasjas T‑35/10 ja neljas väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad kaalutlusviga, mis seisneb selles, et nõukogu leidis, et hageja on tuumarelvade levikuga seotud

118    Hageja väidab, et nõukogu tegi kaalutlusvea, kui ta asus seisukohale, et hageja suhtes tuleb võtta piiravad meetmed. Esiteks eitab ta, et ta on osutanud finantsteenuseid teatud üksustele, keda on nimetatud vaidlustatud akti põhjendustes. Teiseks leiab ta, et teenused, mida ta on tuumarelvade leviku alases tegevuses osalevatele üksustele tõepoolest osutanud, ei anna alust piiravate meetmete võtmiseks, eelkõige kuna need ei ole tuumarelvade levikuga seotud.

119    Lisaks tähendab nõukogu tehtud viga hageja sõnul ka võimu kuritarvitamist tema poolt.

120    Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon vaidlevad hageja argumentide põhjendatusele vastu.

121    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole hageja aga esitanud tõendeid selle kohta, et vaidlustatud aktide vastuvõtmisega taotles nõukogu muud eesmärki kui tuumarelvade leviku ja rahastamise tõkestamine. Seetõttu tuleb kohe tagasi lükata argument, et nõukogu on väidetavalt „võimu kuritarvitanud”.

122    Mis puudutab hageja muid argumente, siis nähtub kohtupraktikast, et sellise õigusakti õiguspärasuse kohtulik kontroll, millega üksuse suhtes on võetud piiravad meetmed, hõlmab akti põhjendamiseks esitatud faktide ja asjaolude hindamist ning samuti selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Vaidlustamise korral on nõukogu kohustatud need tõendid ja teabe esitama, et liidu kohus saaks neid kontrollida (vt eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 37 ja 107).

123    Sellega seoses kordavad nõukogu ja Ühendkuningriik eespool punktis 94 käsitletud argumenti, mille kohaselt nõukogu ei saa olla kohustatud esitama tõendeid ja teavet, mis kinnitavad piiravate meetmete põhjendusi, kui need pärinevad konfidentsiaalsest allikast ja neid hoiavad konfidentsiaalsena liikmesriigid, kelle valduses need on, või kolmandad riigid, kellega viimased koostööd teevad, ning seda teabeallika kaitsmise huvides. Nad täpsustavad, et neil asjaoludel peab Üldkohtu teostatav kohtulik kontroll olema piiratud. Nii leiab nõukogu, et Üldkohus peaks piirduma liikmesriikide väidete „objektiivse usutavuse” kontrollimisega, samas kui Ühendkuningriigi hinnangul ei tohiks Üldkohtu teostatav kohtulik kontroll puudutada piiravate meetmete vastuvõtmise aktide sisulist põhjendatust.

124    Nende argumentidega ei saa aga nõustuda.

125    Nimelt asjaolu, et hagejat puudutavad piiravad meetmed võeti liikmesriigi kogutud tõendite põhjal, ei muuda kuidagi seda, et vaidlustatud aktid on nõukogu õigusaktid ning seega peab tema tagama, et nende vastuvõtmine on põhjendatud, paludes vajaduse korral asjaomasel liikmesriigil esitada talle selleks vajalikke tõendeid ja teavet.

126    Samuti ei saa nõukogu tugineda sellele, et asjaomased tõendid pärinevad konfidentsiaalsetest allikatest ja sellest tulenevalt ei saa neid avalikustada. Nimelt, kuigi selle asjaoluga võiks olenevalt olukorrast põhjendada tõendite hagejale või tema advokaatidele teatavaks tegemise piiramist, siis arvestades kohtuliku kontrolli olulist rolli piiravate meetmete võtmise kontekstis, peab liidu kohtul samas olema võimalik kontrollida meetmete õiguspärasust ja põhjendatust, ilma et teda takistaks nõukogu kasutatud tõendite ja teabe salastamine või konfidentsiaalsus. Pealegi ei ole nõukogul õigust piiravate meetmete võtmise akti rajada liikmesriigi edastatud teabele või toimikumaterjalile, kui liikmesriik ei ole nõus lubama nende avaldamist liidu kohtule, kes on pädev teostama kontrolli akti õiguspärasuse üle.

127    Järelikult tuleb analüüsida piiravate meetmete põhjenduste sisulist põhjendatust teabe ja tõendite alusel, mis on edastatud nii hagejale kui ka Üldkohtule.

128    Vaidlustatud aktide põhjendustes ning nõukogu poolt 1. oktoobril ja 18. novembril 2009 edastatud andmetes on viidatud kokku üheksale üksusele, kes on tuumarelvade levikuga väidetavalt seotud ja kellele hageja on finantsteenuseid osutanud: Organisation des industries aérospatiales (AIO), Groupe industriel Shahid Hemmat (SHIG), Groupe industriel Shahid Bagheri (SBIG), Organisation iranienne de l’énergie atomique (AEOI), Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company, Organisation des industries de la défense (DIO) ja Bank Sepah.

129    Hageja eitab, et ta on finantsteenuseid osutanud SHIG‑le, SBIG‑le, Novin Energy Companyle ja Kalaye Electric Companyle. Kuna nõukogu ei ole esitanud tõendeid ega teavet oma väidete kohta, mis puudutavad neile neljale äriühingule väidetavalt osutatud teenuseid, ei saa need väited vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtupraktikale õigustada hageja suhtes piiravate meetmete võtmist ega nende jõussejätmist.

130    Seevastu ei eita hageja, et ta on finantsteenuseid osutanud AIO‑le, AEOI‑le, Mesbah Energy Companyle, DIO‑le ja Bank Sepahile. Seega tuleb analüüsida, kas need teenused kujutavad endast otsuse 2010/413, määruse nr 423/2007, määruse nr 961/2010 ja määruse nr 267/2012 tähenduses toetust tuumarelvade levikule, nagu nõukogu väidab.

131    Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 423/2007 artiklile 18, määruse nr 961/2010 artiklile 39 ja määruse nr 267/2012 artiklile 49 kohaldatakse neid määrusi liidu territooriumil, sealhulgas õhuruumis, liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate õhusõidukite ja laevade pardal, kõikide liikmesriikide kodanike suhtes liidu territooriumil ja väljaspool seda, liidu territooriumil või väljaspool seda asuvate juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste suhtes, mis on asutatud või moodustatud liikmesriigi õiguse alusel, ning juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste äritegevuse suhtes, mis täielikult või osaliselt toimub liidu territooriumil.

132    Seega ei tekita määrus nr 423/2007, määrus nr 961/2010 ja määrus nr 267/2012 väljaspool liitu toimuvate tehingute puhul õiguslikke kohustusi niisugusele kolmandas riigis selle kolmanda riigi õiguse alusel asutatud finantseerimisasutusele (edaspidi „välismaine finantseerimisasutus ”), nagu seda on hageja. Järelikult ei ole selline finantseerimisasutus nimetatud määruste alusel kohustatud külmutama tuumarelvade leviku alases tegevuses osalevate üksuste rahalisi vahendeid.

133    See ei muuda siiski tõsiasja, et kui välismaine finantseerimisasutus osaleb tuumarelvade leviku alases tegevuses, on sellega otseselt seotud või toetab seda, siis võidakse tema selliste liidu territooriumil asuvate rahaliste vahendite ja majandusressursside suhtes, mida on kasutatud täielikult või osaliselt liidu territooriumil toimunud äritehingus või mis kuuluvad liikmesriikide kodanikele või liikmesriigi õiguse alusel asutatud või moodustatud juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, kohaldada piiravaid meetmeid, mis on võetud määruse nr 423/2007, määruse nr 961/2010 ja määruse nr 267/2012 alusel.

134    Sellest järeldub, et välismaise finantsasutuse huvides on tagada, et ta ei osaleks tuumarelvade leviku alases tegevuses, ei oleks sellega otseselt seotud ega toetaks seda eelkõige mõnele sellesse levikusse kaasatud üksusele finantsteenuste osutamise kaudu. Seetõttu juhul, kui ta teab või võib mõistlikult kahtlustada, et mõni tema klientidest on kaasatud tuumarelvade levikusse, peab ta viivitamata lõpetama sellele kliendile finantsteenuste osutamise, arvestades kohaldatavaid õiguslikke kohustusi, ning talle uusi teenuseid mitte osutama.

135    Käesolevas asjas ei väida nõukogu, et vaidlusalused teenused kuulusid määruse nr 423/2007, määruse nr 961/2010 ja määruse nr 267/2012 kohaldamisalasse, nagu seda on kirjeldatud eespool punktis 131. Seega tuleb kontrollida, kas hageja tegutses viivitamata, et lõpetada finantsteenuste osutamine kõigile eespool punktis 130 nimetatud viiele üksusele, kui ta sai teada või võis mõistlikult kahtlustada, et nad on tuumarelvade levikusse kaasatud.

136    Sellega seoses väidab hageja esiteks, et ta on teinud ainult ühe ülekande AIO‑le 14. märtsil 2007 ehk enne seda, kui nõukogu 23. aprillil 2007 viimase suhtes piiravad meetmed võttis.

137    Nõukogu ei ole aga esitanud konkreetseid tõendeid ega teavet selle kohta, et hageja osutas AIO‑le teenuseid pärast viimase suhtes piiravate meetmete võtmist, ega selle kohta, et hageja teadis või võis mõistlikult kahtlustada, et AIO osales 14. märtsil 2007 tuumarelvade leviku alases tegevuses.

138    Neil asjaoludel ei anna AIO‑le ülekande tegemine alust hageja suhtes piiravate meetmete jõussejätmiseks.

139    Teiseks möönab hageja, et ta tegi tehinguid Bank Sepahi, Mesbah Energy Company ja DIO nimel nii enne kui pärast nende üksuste suhtes piiravate meetmete võtmist. Ta väidab siiski, et kõik tehtud tehingud tulenesid enne kõnealuseid meetmeid võetud kohustustest ning et igal juhul ei olnud need tehingud tuumarelvade levikuga seotud.

140    Sellega seoses tuleb märkida, et otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 6, määruse nr 423/2007 artikkel 9, määruse nr 961/2010 artikkel 18 ja määruse nr 267/2012 artikkel 25 lubavad sisuliselt, et nende üksuste rahalised vahendid, keda piiravad meetmed puudutavad, võib vabastada, et teha makseid, mis tulenevad enne nende loetellu lisamist võetud kohustustest, tingimusel et need maksed ei ole tuumarelvade levikuga seotud. Neil asjaoludel ei saa nõuda hagejalt, kes ei olnud käesolevas asjas kohustatud eespool viidatud õigusaktide alusel Bank Sepahi, Mesbah Energy Company ja DIO rahalisi vahendeid külmutama – nagu nähtub eespool punktidest 132 ja 135 –, et ta kohaldaks viimaste suhtes rangemat korda.

141    Nõukogu ei ole aga esitanud tõendeid ega teavet selle kohta, et hageja enne nende suhtes piiravate meetmete võtmist teadis või võis mõistlikult kahtlustada, et Bank Sepah, Mesbah Energy Company ja DIO olid tuumarelvade leviku alasesse tegevusse kaasatud, ega selle kohta, et ta tegi tehinguid kõnealuste meetmete võtmisest hilisemate juhiste alusel, ega ka selle kohta, et pärast kõnealuste meetmete võtmist tehtud tehingud olid tuumarelvade levikuga seotud.

142    Neil asjaoludel ei anna ka Bank Sepahi, Mesbah Energy Company ja DIO nimel tehtud tehingud alust hageja suhtes piiravate meetmete jõussejätmiseks.

143    Kolmandaks tunnistab hageja, et ta tegi kuni 18. aprillini 2007 AEOI nimel tehinguid, mis olid seotud stipendiumide ja hariduskulude maksmisega ning mille puhul summad ei ületanud 8000 eurot.

144    ÜRO Julgeolekunõukogu võetud piiravad meetmed puudutavad AEOI‑d alates 23. detsembrist 2006. Seega võis hageja alates sellest kuupäevast vähemalt mõistlikult kahtlustada, et AEOI on tuumarelvade levikuga seotud.

145    Lisaks ei väida hageja, et pärast 23. detsembrit 2006 tehtud tehingud põhinesid enne seda kuupäeva saadud juhistel.

146    Igal juhul, kuna AEOI tegeleb teadus- ja arendustegevusega tuumaenergia valdkonnas, on alust arvata, et tema nimel makstud stipendiumid on seotud sama tegevusega ning seega ka tuumarelvade levikuga.

147    Seetõttu ei ole eespool punktis 140 esitatud kaalutlused AEOI nimel tehtud tehingute suhtes kohaldatavad.

148    Peale selle viitab hageja valesti AEOI nimel tehtud maksete väikesele summale. Nimelt, esiteks on tema esitatud andmete kohaselt 2007. aastal tehtud maksete kogusumma 17 768 eurot, 68 341 USA dollarit ja 2041 Austraalia dollarit ehk üldsegi mitte tähtsusetu summa. Teiseks, kuna kõrgkvalifitseeritud töötajate olemasolu on tuumaenergia valdkonnas teadus- ja arendustegevuse jaoks ülioluline, kujutab selles valdkonnas hariduse tagamiseks mõeldud stipendiumide maksmine – isegi kui iga üksik summa on suhteliselt väike – endast toetust kõnealusele tegevusele ning seega ka tuumarelvade levikule.

149    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et see, et hageja maksis AEOI nimel stipendiume ja hariduskulusid pärast ÜRO Julgeolekunõukogu poolt viimase suhtes piiravate meetmete võtmist, kujutab endast toetust tuumarelvade levikule ning õigustab hageja suhtes piiravate meetmete võtmist.

150    Seetõttu tuleb teine väide kohtuasjas T‑35/10 ja neljas väide kohtuasjas T‑7/11 põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide kohtuasjas T‑35/10, mis käsitleb oluliste menetlusnormide rikkumist ja õigusnormi rikkumist seoses määruse nr 1100/2009 õigusliku alusega, ning teine väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb õigusnormi rikkumist seoses otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 õigusliku alusega

151    Hageja toob esile vead, mis on seotud nende erinevate õigusaktide õigusliku alusega, millega võeti tema suhtes piiravad meetmed.

152    Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon vaidlevad hageja argumentide põhjendatusele vastu.

153    Esiteks väidab hageja kohtuasjas T‑35/10, et nõukogu rikkus olulisi menetlusnorme ja materiaalõigusnorme seoses määruse nr 1100/2009 õigusliku alusega. Selle määruse õiguslik alus on nimelt määrus nr 423/2007, mis on hageja hinnangul õigusvastane, kuna nõukogu võttis selle vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, mitte ühehäälselt, nagu nõuavad nii EÜ artikkel 308 kui ka ühine seisukoht 2007/140. Sellest tulenevalt puudub määrusel nr 1100/2009 õiguslik alus. Lisaks oleks nõukogu pidanud ka selle määruse vastu võtma ühehäälselt, mitte kvalifitseeritud häälteenamusega, nagu nähtub selle õiguslikuks aluseks olevast ühisest seisukohast 2007/140.

154    Sellega seoses tuleb määruse nr 423/2007 kohta esiteks märkida, et vastavalt kohtupraktikale olid EÜ artiklid 60 ja 301 piisav õiguslik alus määruse nr 423/2007 vastuvõtmiseks ja EÜ artiklile 308 tuginemine ei olnud vajalik. Samuti ilmneb EÜ artiklist 301, millele EÜ artiklis 60 oli viidatud, et ühine seisukoht 2007/140 ei olnud määruse nr 423/2007 ja selle rakendusaktide – nagu määrus nr 1100/2009 – õiguslik alus (vt selle kohta eespool punktis 23 viidatud 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 66–72).

155    Sellest tulenevalt ei ole EÜ artiklis 308 ette nähtud hääletusnorm ega ka ühise seisukoha 2007/140 ja selle muudatuse vastuvõtmisele kohaldatav hääletusnorm määruse nr 423/2007 puhul asjakohane. Sobiva hääletusnormi ja muude menetluslike tingimuste järgimist tuleb seega kontrollida ainult EÜ artikli 301 sõnastuse alusel, millele on viidatud EÜ artiklis 60.

156    EÜ artiklis 301 on sätestatud, et „[k]ui […] [l]iidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine selleks, et osaliselt või täielikult katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, siis võtab nõukogu vajalikud kiireloomulised meetmed”.

157    Käesolevas asjas ei eita hageja, et määrus nr 423/2007 võeti vastu kvalifitseeritud häälteenamusega vastavalt EÜ artiklis 301 kehtestatud normile. Samuti puudub vaidlus selle üle, et määruse nr 423/2007 vastuvõtmisele eelnes ühise seisukoha 2007/140 ühehäälne vastuvõtmine. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et määruse nr 423/2007 vastuvõtmisel on EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimusi järgitud.

158    Teiseks tuleb seoses määrusega nr 1100/2009 märkida, et ühelt poolt hageja ei eita, et see võeti määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 2 alusel vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja pärast seda, kui tema nimi kanti ühise seisukoha 2007/140 II lisas sisalduvasse loetellu ühise seisukohaga 2008/479, mis võeti vastavalt ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõikele 2 vastu ühehäälselt. Teiselt poolt, nagu märgiti juba eespool punktis 154, ei olnud ühine seisukoht 2007/140 vastupidi hageja väidetele määruse nr 1100/2009 õiguslik alus, mistõttu selles ette nähtud hääletusnorm ei ole viimati nimetatud määruse vastuvõtmise jaoks asjakohane.

159    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja argumendid määruse nr 423/2007 ja määruse nr 1100/2009 kohta.

160    Teiseks on hageja seisukohal, et kuna otsuses 2010/644 ja määruses nr 961/2010 on ette nähtud piiravad meetmed üksuste suhtes, keda ei ole ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides nimetatud, oleks need õigusaktid tulnud vastu võtta mitte ELTL artiklis 215 ette nähtud menetluse, vaid ELTL artiklis 75 sätestatud menetluse kohaselt. Teise võimalusena oleksid vaidlustatud aktid võinud rajaneda ELTL artiklitel 75 ja 215 koos kohaldatuna.

161    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad selle õigusakti eesmärk ja sisu (vt Euroopa Kohtu 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑130/10: parlament vs. nõukogu, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

162    Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikkel 75 sisaldub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotises, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala liidus. Selle kohaselt on lubatud võtta piiravaid meetmeid, et saavutada kõnealuses jaotises määratletud eesmärgid, millele on osutatud ELTL artiklis 67, ning seda üksnes terrorismi ja sellega seotud tegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise osas.

163    ELTL artikkel 215 omakorda sisaldub EL toimimise lepingus liidu välistegevust käsitleva viienda osa IV jaotises. Selle kohaselt on lubatud võtta piiravaid meetmeid kolmandate riikide ja juriidiliste või füüsiliste isikute ning rühmituste või mitteriiklike üksuste suhtes, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika (edaspidi „ÜVJP”) valdkonnas rakendada EL lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastu võetud otsust

164    Käesolevas asjas tuleb sissejuhatuseks märkida, et hageja väidab ekslikult, et otsuse 2010/644 aluseks oleks pidanud olema ELTL artikkel 75, kuna tegemist on mitte EL toimimise lepingu, vaid EL lepingu ja täpsemalt selle artikli 29 alusel vastu võetud õigusaktiga.

165    Mis puudutab määrust nr 961/2010, siis väidab nõukogu õigesti, et selles ette nähtud piiravad meetmed ei puuduta ei ELTL artiklis 67 osutatud eesmärke ega seda enam ka terrorismi ja sellega seotud tegevuse ennetamist ega selle vastu võitlemist. Need meetmed on suunatud Iraani Islamivabariigi ehk kolmanda riigi tegevuse vastu, mis on seotud tuumarelvade levikuga.

166    Pealegi võeti määrus nr 961/2010 vastu ÜVJP valdkonda kuuluvate aktide, s.o otsuse 2010/413 ja otsuse 2010/644 rakendamiseks.

167    Neil asjaoludel tuleb jõuda järeldusele, et ELTL artikkel 215 on määruse nr 961/2010 vastuvõtmiseks sobilik ja piisav õiguslik alus, kuivõrd määruses ette nähtud piiravad meetmed jäävad väljapoole ELTL artikli 75 esemelist kohaldamisala.

168    Hageja osutatud asjaolu, et tema suhtes võetud piiravad meetmed lähevad ÜRO Julgeolekunõukogu võetutest kaugemale, on selles kontekstis tulemusetu.

169    Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et miski EÜ artiklites 60 ja 301 ei võimalda asuda seisukohale, et pädevus, mille need sätted andsid ühendusele, oli piiratud ÜRO Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmete rakendamisega (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 51, 52 ja 64). See järeldus on ülekantav piiravatele meetmetele, mis on võetud ELTL artikli 215 alusel, mis peegeldab EÜ artiklite 60 ja 301 sisu (vt selle kohta eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 51).

170    Seega asjaolu, et ÜVJP raames võetud piiravad meetmed lähevad ÜRO Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmetest kaugemale, ei mõjuta ELTL artikli 215 sobivust ja piisavust nende meetmete õigusliku alusena.

171    Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et ELTL artikli 75 ja ELTL artikli 215 lõike 1 alusel kohaldatavate menetluste erinevused ei võimalda neid sätteid koos kohaldada nii, et need oleksid niisuguse õigusakti nagu määrus nr 961/2010 kaks õiguslikku alust (vt analoogia alusel eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 49).

172    Mis puudutab sellega seoses veel hageja väidet, et ELTL artiklile 75 tuginemine võimaldaks tagada demokraatliku kontrolli sobiva taseme tänu Euroopa Parlamendi osalemisele, siis tuleb kõigepealt märkida, et õigusakti õiguslikku alust ei määra kindlaks menetlused, vaid õigusakti vastuvõtmiseks järgitav menetlus tuleneb akti õiguslikust alusest (eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 80). Seega ei saa soov kaasata parlament piiravate meetmete võtmise menetlusse kaasa tuua seda, et kõnealused õigusaktid peavad rajanema õiguslikul alusel, mis ei ole esemeliselt kohaldatav, nagu käesoleval juhul ELTL artikkel 75.

173    Edasi tuleneb parlamendi kaasatust puudutav erinevus ELTL artiklite 75 ja 215 vahel Lissaboni lepingu koostajate otsusest anda parlamendile ÜVJP‑ga hõlmatud liidu tegevuse osas piiratum roll (eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 82).

174    Lõpuks tuleb märkida, et ELTL artikli 215 lõike 3 kohaselt sisaldavad selles artiklis osutatud õigusaktid vajalikke õiguslikke tagatisi käsitlevaid sätteid (eespool punktis 161 viidatud kohtuotsus parlament vs. nõukogu, punkt 83).

175    Neil asjaoludel tuleb jõuda järeldusele, et nõukogu ei teinud seoses otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 õigusliku alusega viga.

176    Kõike eespool esitatut arvestades tuleb kolmas väide kohtuasjas T‑35/10 ja teine väide kohtuasjas T‑7/11 osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide kohtuasjas T‑35/10 ja viies väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad proportsionaalsuse põhimõtte ja hageja omandiõiguse rikkumist, mis tuleneb asjaolust, et nõukogu ei võtnud arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone

177    Hageja väidab, et nõukogu rikkus proportsionaalsuse põhimõtet ja tema omandiõigust.

178    Nõukogu vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.

179    Kohtupraktikast nähtub, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka, on majandustegevuse keelamise õiguspärasuse eeltingimus see, et keelavad meetmed on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud, arvestades, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem piirav meede, ning tekitatud ebamugavused peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punkt 66).

180    Käesoleval juhul väidab hageja esiteks, et tema suhtes võetud piiravad meetmed lähevad ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides ette nähtud meetmetest kaugemale, kuigi vaidlustatud aktid peaksid neid samu resolutsioone peegeldama. Seega on tema suhtes võetud piiravad meetmed ebaproportsionaalsed, kuivõrd nõukogu ei ole kõnealuste erinevuste kohta esitanud mingeid objektiivseid põhjendusi.

181    Sellega seoses on eespool punktis 169 juba märgitud esiteks, et kohtupraktika kohaselt oli nõukogul pädevus võtta EÜ artiklite 60 ja 301 alusel piiravad meetmed, mis lähevad ÜRO Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmetest kaugemale, ning teiseks, et see järeldus on ülekantav ELTL artikli 215 alusel võetud piiravatele meetmetele nagu need, mis on ette nähtud määruses nr 961/2010 ja määruses nr 267/2012.

182    Sama järeldust tuleb analoogia alusel kohaldada ELL artikli 29 alusel võetud piiravatele meetmetele nagu need, mis on ette nähtud otsuses 2010/413 ja selle rakendamiseks vastu võetud otsustes. Nimelt ei ole ka ELL artiklis 29 piiratud sellega nõukogule antud pädevust ÜRO Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmete rakendamisega.

183    Seetõttu ei tähenda pelk asjaolu, et hageja suhtes võetud piiravad meetmed lähevad ÜRO Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmetest kaugemale, et nõukogu oleks proportsionaalsuse põhimõtet rikkunud.

184    Peale selle väidab hageja ekslikult, et nõukogu oli kohustatud esitama „objektiivse põhjenduse” asjaolu kohta, et ta võttis hageja suhtes eraldi piiravad meetmed. Nimelt taotlevad tuumarelvade levikusse kaasatud üksuste suhtes võetud eraldi piiravad meetmed kohtupraktika kohaselt legitiimset eesmärki, mis vastab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide eesmärkidele, milleks on tõkestada tuumarelvade levikut ja selle rahastamist. Lisaks on need kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud (vt selle kohta eespool punktis 10 viidatud 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, punktid 67 ja 68). Neil asjaoludel oli nõukogu kohustatud esitama hagejale mitte „objektiivse põhjenduse”, vaid üksnes konkreetsed ja spetsiifilised põhjused, miks ta leidis, et tema suhtes olid kohaldatavad eraldi piiravate meetmete vastuvõtmise kriteeriumid. Nagu nähtub eespool punktidest 86–90, täitis nõukogu selle kohustuse.

185    Neil asjaoludel tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata etteheide, et hageja suhtes võetud piiravad meetmed on ebaproportsionaalsed seetõttu, et need lähevad ÜRO Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmetest kaugemale.

186    Teiseks väidab hageja, et tema suhtes võetud piiravad meetmed kehtivad mitte ainult tema enda rahalistele vahenditele, vaid ka tema hoiustajate rahalistele vahenditele ning see on vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu kõnealuste resolutsioonidega.

187    Esiteks, nagu väidab nõukogu, võimaldavad otsuse 2010/413 artikli 20 lõige 6, määruse nr 423/2007 artikkel 9, määruse nr 961/2010 artikkel 18 ja määruse nr 267/2012 artikkel 25 hageja klientidel, keda ennast piiravad meetmed ei puuduta, võtta teatud tingimustel välja rahalised vahendid, mis hoiustati hageja juures enne tema suhtes piiravate meetmete võtmist. Seetõttu on hageja argument alusetu hoiustajate osas, keda piiravad meetmed ei puuduta.

188    Mis puudutab teiseks hoiustajaid, kelle endi suhtes on võetud piiravad meetmed, siis asjaolu, et neil on võimatu võtta välja oma hageja juures hoiustatud rahalisi vahendeid, mis on külmutatud, ei tulene hageja suhtes piiravate meetmete võtmisest, vaid asjaomaseid üksusi puudutavatest meetmetest. Seega ei saa kõnealune asjaolu hageja suhtes võetud piiravate meetmete õiguspärasust kahtluse alla seada.

189    Eespool esitatut arvestades tuleb neljas väide kohtuasjas T‑35/10 ja viies väide kohtuasjas T‑7/11 põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Esimene väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb ELTL artikli 215 ja ELL artikli 40 ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

190    Hageja väidab kohtuasjas T‑7/11, et määruse nr 961/2010 vastuvõtmisel rikkus nõukogu ELTL artiklit 215 ja ELL artiklit 40 ning võrdse kohtlemise põhimõtet.

191    Nõukogu vaidleb hageja argumentide põhjendatusele vastu.

192    Esiteks väidab hageja, et kuigi ELTL artikli 215 lõikes 2 on ette nähtud, et nõukogu „võib” piiravaid meetmeid võtta, mis tähendab, et tal on selles küsimuses kaalutlusõigus, pandi ÜVJP raames vastu võetud otsusega 2010/413 nõukogule kohustus piiravad meetmed võtta, rikkudes seeläbi ELTL artiklit 215 ja sellest tulenevalt ka ELL artiklit 40.

193    Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi EL lepingu V jaotise 2. peatüki kohase otsuse eelnev vastuvõtmine on vajalik tingimus selleks, et nõukogu saaks talle ELTL artikliga 215 antud pädevuse alusel piiravaid meetmeid võtta, ei tekita pelgalt sellise otsuse olemasolu nõukogule kohustust kõnealuseid meetmeid võtta.

194    Nõukogule jääb nimelt vabadus talle EL toimimise lepinguga antud pädevuse teostamisel kaaluda, kuidas rakendada EL lepingu V jaotise 2. peatüki kohaselt vastu võetud otsuseid, sealhulgas otsustada ELTL artiklil 215 põhinevate piiravate meetmete võtmise üle.

195    Järelikult on väär hageja väide, et otsusega 2010/413 on nõukogule pandud kohustus võtta piiravad meetmed. Seega ei saa tuvastada, et oleks rikutud ELTL artiklit 215 või ELL artiklit 40.

196    Teiseks on hageja seisukohal, et vastupidi sellele, mida nõuab ELL artikkel 29, ei ole otsuses 2010/413 määratletud liidu lähenemisviisi konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele, vaid selles on kehtestatud konkreetsed kohustused liikmesriikidele ja nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatele isikutele. Seetõttu puudub kõnealusel otsusel õiguslik alus ning järelikult rikkus nõukogu ELTL artikli 215 lõiget 2, kui ta tugines määruse nr 961/2010 vastuvõtmisel sellele otsusele.

197    Sellega seoses tuleb märkida, et miski ELL artiklis 29 ei välista, et konkreetset geograafilist või temaatilist laadi küsimust puudutava lähenemisviisi määratlemine hõlmab ka konkreetseid meetmeid, mida kõik liikmesriigid peavad rakendama teatud sündmuse või nähtuse korral.

198    See järeldus kehtib seda enam, et ELL artiklis 29 on liikmesriikidele pandud kohustus tagada, et nende riigi poliitika vastab sel viisil määratletud seisukohtadele. Korraga nii võetavate meetmete kui ka nende meetmete adressaatideks olevate isikute, üksuste ja asutuste täpne kindlaksmääramine võib aga osutuda vajalikuks, et tagada nõukogu seisukoha ühtne rakendamine kõikide liikmesriikide poolt.

199    Käesolevas asjas väljendub tuumarelvade leviku ja selle rahastamise tõkestamises seisnev eesmärk, mis on otsuse 2010/413 vastuvõtmise aluseks, eelkõige teatud isikute, üksuste ja asutuste rahaliste vahendite külmutamises. Selliste meetmete tõhusus sõltub aga suures osas sellest, kas kõik liikmesriigid rakendavad neid ühetaoliselt ja samaaegselt – mille eelduseks on nii meetmete sisu kui ka puudutatud isikute, üksuste ja asutuste täpne määratlemine.

200    Neil asjaoludel tuleb jõuda järeldusele, et otsus 2010/413 on ELL artikliga 29 kooskõlas. Järelikult võis nõukogu määruse nr 961/2010 vastuvõtmisel sellele ELTL artiklit 215 rikkumata viidata.

201    Kolmandaks leiab hageja, et määrus nr 961/2010 ja määrus nr 267/2012 ei sisalda vastupidi sellele, mida nõuab ELTL artikli 215 lõige 3, vajalikke sätteid õiguslike tagatiste kohta. Niisuguste sätete puudumine nii määruses nr 961/2010 ja määruses nr 267/2012 kui ka otsuses 2010/413 tähendab muu hulgas, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet võrreldes üksustega, kelle suhtes piiravaid meetmeid kehtestavad aktid on vastu võetud ELTL artikli 75 alusel. Selles kontekstis ei ole otsuse 2010/413 artikkel 24, määruse nr 961/2010 artikkel 36 ja määruse nr 267/2012 artikkel 46 hageja hinnangul piisavad õiguslikud tagatised, arvestades ka seda, et nõukogu ei ole neid tegelikult rakendanud.

202    Sellega seoses tuleb märkida, et argument õiguslike tagatiste puudumise kohta asjaomastes aktides on alusetu. Nimelt, nagu eespool punktis 93 märgiti, on otsuse 2010/413 artikli 24 lõigetes 3 ja 4, määruse nr 961/2010 artikli 36 lõigetes 3 ja 4 ning määruse nr 267/2012 artikli 46 lõigetes 3 ja 4 sätestatud normid, mis tagavad nende üksuste kaitseõigused, keda kõnealuste aktide alusel võetud piiravad meetmed puudutavad, kusjuures nende õiguste järgimist kontrollib liidu kohus.

203    Selles kontekstis on küsimus, kas otsuses 2010/413, määruses nr 961/2010 ja määruses nr 267/2012 on ette nähtud ELTL artikli 215 lõike 3 kohaselt nõutavad õiguslikud tagatised, eraldiseisev küsimusest, kas nõukogu neid tagatisi piiravate meetmete võtmisel konkreetsete isikute, üksuste või asutuste suhtes tegelikult rakendab. Seetõttu on argument nende meetmete tegelikult rakendamata jätmise kohta tulemusetu etteheite raames, mis puudutab ELTL artikli 215 lõike 3 rikkumist ja sellest tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Pealegi analüüsiti eespool punktides 76–117 otsuse 2010/413, määruse nr 961/2010 ja määrusega nr 267/2012 ette nähtud õiguslike tagatiste järgimist hagejat puudutavate piiravate meetmete võtmisel ja nende jõussejätmisel ning hageja argumentide analüüsimisel ei ilmnenud rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud aktide tühistamiseks.

204    Eespool esitatust nähtub, et etteheide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta tuleb tagasi lükata, kuna see lähtub faktiliselt väärast eeldusest, et otsuses 2010/413, määruses nr 961/2010 ja määruses nr 267/2012 puuduvad õiguslikud tagatised.

205    Seega tuleb tõdeda, et nõukogu ei ole rikkunud ELTL artikli 215 lõiget 3 ega võrdse kohtlemise põhimõtet.

206    Eespool esitatut arvestades tuleb esimene väide kohtuasjas T‑7/11 osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kuues väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 4 õigusvastasust

207    Hageja väidab kohtuasjas T‑7/11, et õigusvastane on määruse nr 267/2012 artikli 23 lõige 4, milles on ette nähtud keeld osutada finantssõnumiteenuseid isikutele ja üksustele, kelle suhtes on võetud piiravad meetmed.

208    Samas tuleb märkida, et määrust nr 267/2012 käsitlevate nõuete kohandamisel, mida ta tegi 30. juulil 2012 saabunud dokumendis, ei palunud hageja tühistada määruse artikli 23 lõiget 4 ega esitanud selle asemel ka formaalselt õigusvastasuse väidet ELTL artikli 277 tähenduses. Kohtuistungil täpsustas hageja, et ta viitas asjaomasele sättele ainult selleks, et illustreerida asjaolu, et määrusega nr 267/2012 kehtestati uusi piiranguid üksustele, kelle suhtes on võetud piiravad meetmed.

209    Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et isegi kui oletada, et väide määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 4 õigusvastasuse kohta on põhjendatud, ei tooks see kaasa hageja nõuete rahuldamist.

210    Seetõttu tuleb kuues väide kohtuasjas T‑7/11 tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

211    Kõike eespool esitatut arvestades tuleb hagid jätta täielikult rahuldamata.

 Kohtukulud

212    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja temalt.

213    Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad liikmesriigid ja institutsioonid menetlusse astumisel ise oma kohtukulud. Seega kannavad Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ning komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T‑35/10 ja T‑7/11 kohtuotsuse tegemiseks.

2.      Jätta hagid rahuldamata.

3.      Jätta Bank Melli Irani kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

4.      Jätta Prantsuse Vabariigi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Pelikánová Jürimäe Van der Woude

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. septembril 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Hageja nõuete kohandamine

Nõue tühistada mis tahes tulevane määrus või otsus, mis täiendab või muudab mõnda vaidlustatud aktidest, mis on suulise menetluse lõpetamise kuupäeval jõus

Põhiküsimus

Hageja võimalus tugineda põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele

Esimene väide kohtuasjas T‑35/10 ja kolmas väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad põhjendamiskohustuse, hageja kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist ning seda, et nõukogu on rikkunud oma kohustust võetud piiravad meetmed esitatud märkusi arvestades uuesti läbi vaadata

– Põhjendamiskohustus

– Kaitseõiguste järgimise põhimõtte rikkumine

– Nõukogu poolt uuesti läbivaatamisel väidetavalt tehtud vead

– Hagejale määruse nr 267/2012 isiklikult teatavaks tegemata jätmine

– Muud väidetavad rikkumised

Teine väide kohtuasjas T‑35/10 ja neljas väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad kaalutlusviga, mis seisneb selles, et nõukogu leidis, et hageja on tuumarelvade levikuga seotud

Kolmas väide kohtuasjas T‑35/10, mis käsitleb oluliste menetlusnormide rikkumist ja õigusnormi rikkumist seoses määruse nr 1100/2009 õigusliku alusega, ning teine väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb õigusnormi rikkumist seoses otsuse 2010/644 ja määruse nr 961/2010 õigusliku alusega

Neljas väide kohtuasjas T‑35/10 ja viies väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitlevad proportsionaalsuse põhimõtte ja hageja omandiõiguse rikkumist, mis tuleneb asjaolust, et nõukogu ei võtnud arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone

Esimene väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb ELTL artikli 215 ja ELL artikli 40 ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

Kuues väide kohtuasjas T‑7/11, mis käsitleb määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 4 õigusvastasust

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.