ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
17. detsember 2015(*)
Riigiabi – Prantsusmaa poolt Sernam SCS‑ile antud abi – Abi ümberkorraldamiseks ja rekapitaliseerimiseks, garantiid ja SNCF‑i võlanõuete kustutamine Sernami vastu – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks – Abi kuritarvitamine – Tagasinõudmine – Majanduslik järjepidevus – Eraõigusliku investori kriteerium
Kohtuasjas T‑242/12,
Société nationale des chemins de fer français (SNCF), asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid P. Beurier, O. Billard ja V. Landes,
hageja,
keda toetab
Prantsuse Vabariik, esindajad: D. Colas ja J. Gstalter, hiljem D. Colas ja J. Rossi ning lõpuks D. Colas ja J. Bousin,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: T. Maxian Rusche ja B. Stromsky,
kostja,
keda toetavad
Mory SA (likvideerimisel), asukoht Pantin (Prantsusmaa),
ja
Mory Team (likvideerimisel), asukoht Pantin,
esindajad: advokaadid B. Vatier ja F. Loubières,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 9. märtsi 2012. aasta otsus 2012/398/EL, mis käsitleb riigiabi SA.12522 (C 37/08) – Prantsusmaa – otsuse Sernam 2 kohaldamine (ELT L 195, lk 19),
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud I. Wiszniewska‑Białecka ja I. Ulloa Rubio (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. veebruari 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1. Hageja ja Sernami olukord asjaolude asetleidmise ajal
1 1938. aastal aktsiaseltsina asutatud Société nationale des chemins de fer (SNCF) (Prantsusmaa riiklik raudtee‑ettevõtja; edaspidi „SNCF“ või „hageja“) kujundati 1. jaanuari 1983. aasta seisuga, 30. detsembri 1982. aasta seaduse 82‑1153 alusel ümber avalik-õiguslikuks tööstus- ja kaubandusasutuseks, kelle tegevusala on siseveod. Kogu kapital (mis koosneb riigi dotatsioonist, mitte aktsiatest) kuulub riigile.
2 Hageja poolt 1970. aastal sisetalitusena loodud ettevõtja Sernam tegevuseks on kiirsaadetiste lähetamise‑, kiirkulleri- ja koondveoteenused.
3 1993. aastal asutati ümberkujundamise tulemusel Sernam Domaine ja tütarettevõtja Sernam Transport SA. Sernam Domaine jäi SNCF‑i sisetalituseks, samas kui Sernam Transport SA asutati SNCF‑i 100% tütarettevõtjana, ning sellel oli omakorda 24 tütarettevõtjat, kelle kaudu ta teostas maanteevedu.
4 Sernam Domaine kujundati 1. veebruaril 2000 ümber uueks äriühinguks, nimelt usaldusühinguks Sernam SCS, kes on eraldiseisev juriidiline isik ja 100‑protsendiliselt SNCF‑ile kuuluv tütarettevõtja. Sernam SCS‑ile kuulusid Sernam Transpordi kapitaliväärtpaberid ning Sernam Transpordist sai tema tütarettevõtja.
5 Detsembris 2001 sai Sernam SCS‑ist Sernam SA. Sernamil oli 2005. aastal 10 tegutsevat tütarettevõtjat ning talle kuulus ka maanteeveo‑ettevõtja Sernam Transport Route (varem Sernam Transport).
2. Otsus Sernam 1
6 Euroopa Ühenduste Komisjon leidis oma 23. mai 2001. aasta otsuses NN 122/00 (ex N 140/00), et Sernam SCS‑i majandusliku abistamise ja finantsseisundi taastamise meetmed, mida hageja oli rakendanud ja pidi rakendama alates 2001. aasta algusest kuni 2004. aasta lõpuni, kujutasid endast EÜ asutamislepinguga kooskõlas olevat riigiabi. Nende meetmete kogusumma oli 503 miljonit eurot. Ta „avaldas [ka] kahetsust, et [Prantsuse Vabariik] oli andnud kõnealust abi asutamislepingu artikli 88 lõiget 3 rikkudes“.
7 503 miljonit euro suurune abi oli lubatud eelkõige Prantsuse Vabariigi kohustuse alusel, et ettevõte võõrandatakse. Sernam SCS kapitalist tuli 60% võõrandada Geodis SA‑le. Geodisele oleks niisiis pidanud üle minema piiramatu vastutus Sernam SCS‑i võlgade eest ning ta oleks pidanud katma ka täiendavad ümberkorraldamise kulud summas 67 miljonit eurot. Sernam SCS omalt poolt võttis kohustuse vähendada käitamiskohtade arvu aastatel 1999–2004 107‑lt 72‑le, vähendada oma käivet 18%, vähendada töötajate arvu ning viia ümberkorraldamine läbi eespool viidatud eelarvega ja ette nähtud aja jooksul.
3. Otsus Sernam 2
8 Prantsusmaa ametiasutused teatasid komisjonile 17. juuni 2002. aasta kirjas, et otsusega Sernam 1 heaks kiidetud abi oli antud teistsugustes tingimustes kui need, mille alusel oli komisjon oma otsuse teinud.
9 Komisjon teatas 30. aprilli 2003. aasta kirjas Prantsuse Vabariigile oma otsusest algatada selle abi suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus (otsus „Riigiabi – Prantsusmaa – Kutse märkuste esitamiseks EÜ asutamislepingu artikli 88 lõike 2 kohaselt seose riigiabiga C 32/03 (ex NN 122/2000) – „Sernam 2: ümberkorraldusabi läbivaatamine“; ELT C 182, lk 2).
10 Komisjon analüüsis kogu toimikut täieliku, ajakohastatud ja uusi asjaolusid kajastava ümberkorraldamiskava alusel uuesti. Ta analüüsis uusi asjaolusid ning tuvastas, millisel määral olid need asjaolud otsusega Sernam 1 vastuolus, ja kontrollis, millisel määral oli uus olukord otsuse tegemise kuupäeval – võrreldes otsusega Sernam 1 – kooskõlas ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (EÜT 1999, C 288, lk 2), eelkõige võttes arvesse ühekordse abi põhimõtet.
11 Komisjon jõudis oma 20. oktoobri 2004. aasta otsuses 2006/367/EÜ riigiabi kohta, mida Prantsusmaa andis osaliselt ettevõttele Sernam (ELT 2006, L 140, lk 1; edaspidi „otsus Sernam 2“), järeldusele, et otsust Sernam 1 ei olnud täidetud, mis kujutas endast abi kuritarvitamist nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1), tähenduses ja ühenduse suunistega raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta punkti 43 tähenduses.
12 Komisjon järeldas siiski, et Prantsusmaa ametiasutused olid täitnud mitu oma eesmärki kooskõlas otsusega Sernam 1 ning et vaadeldav abi vastas ühenduse suuniste raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta punktis 3.2.4 toodud kriteeriumidele. Komisjon kinnitas seega, et otsusega Sernam 1 heakskiidetud abi suuruses 503 miljonit eurot oli ühisturuga kokkusobiv uutel tingimustel.
13 Ta tõdes ka, et täiendav abisumma 41 miljonit eurot, mille hageja maksis Sernamile, mis on otsusega Sernam 1 heakskiidetud abi kuritarvitusliku rakendamise otsene tagajärg, tuleb tunnistada ühisturuga kokkusobimatuks ning see tuleb koos intressiga tagasi nõuda.
14 Otsuse Sernam 2 resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
1. Äriühingule Sernam antud riigiabi, mis kiideti heaks 2001. aasta mais, summas 503 miljonit eurot, on ühisturuga kokkusobiv artiklites 3 ja 4 sätestatud tingimustel.
2. [Prantsuse Vabariigi] poolt äriühingule Sernam antud riigiabi summas 41 miljonit eurot on ühisturuga kokkusobimatu.
Artikkel 2
1. [Prantsuse Vabariik] võtab kõik vajalikud meetmed abisaajale artikli 1 lõikes 2 osutatud ebaseaduslikult antud abi tagasi saamiseks.
2. Abi nõutakse tagasi viivitamata ja siseriiklikes õigusaktides kehtestatud korras, tingimusel, et see võimaldab otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist. Tagasinõutavad summad sisaldavad intresse alates kuupäevast, millal need abisaaja käsutusse anti, kuni nende tegeliku tagasisaamise kuupäevani. Kohaldatav intressimäär on regionaalabi raames abi osatähtsuse arvutamisel aluseks olev intressimäär.
Artikkel 3
1. Välja arvatud lõike 2 tingimustel, tuleb järgida järgmisi tingimusi:
a) Sernam võib arendada üksnes oma kiirsaadetiste lähetamist raudtee kaudu vastavalt Train bloc express (TBE) kontseptsioonile. Selleks tagab SNCF kõikidele pakkumises osalevatele ettevõtjatele, kes seda taotlevad, samad tingimused, mis anti Sernamile kaubaveo raudteetranspordi TBE arendamiseks,
b) seevastu peab Sernam kahe järgmise aasta jooksul alates käesoleva otsuse teatatavaks tegemise kuupäevast, asendama terviklikult oma maanteetranspordivahendid ja -teenused ühe või mitme SNCF‑ist juriidiliselt ja majanduslikult sõltumatu ning avatud, läbipaistva ja mitte diskrimineeriva menetluse teel valitud ettevõtte maanteetranspordivahendite ja -teenustega.
Sernami oma maanteetranspordivahendite ja -teenuste all mõeldakse kõiki maanteevahendeid, nimelt Sernami ettevõtte täies omanduses olevaid või liisitavaid/üüritavaid maanteetranspordi sõidukeid.
Ettevõtted, mis võtavad üle Sernami maanteetranspordi tegevuse, peavad tagama maanteetranspordi teenused tervikuna oma vahenditega.
2. Kui Sernam müüb oma varade kogumi kuni 30. juunini 2005 turuhinnaga ühele äriühingule, kellel ei ole õiguslikku seost SNCF‑iga, läbipaistva ja avatud menetluse teel, siis lõike 1 tingimusi ei kohaldata.
Artikkel 4
Sernami osaline või terviklik müük peab toimuma turuhinnaga ning läbipaistva ja kõikidele tema konkurentidele avatud menetluse teel. Nendel tingimustel tuleb 41 mln euro suurune abi tagastada äriühingule Sernam, kui see veel eksisteerib. [Nendel tingimustel on 41 mln suuruse abi tagastamise kohustus äriühingul Sernam, kui see veel eksisteerib]
[…]“. [Tõlget on parandatud Euroopa Kohtus, kuna otsuse eestikeelne tõlge on ekslik]
4. Seranami varade paketina müük Financière Sernamile ja sellele järgnenud sündmused
15 Pärast otsuse Sernam 2 vastuvõtmist kohtusid Prantsusmaa ametiasutused komisjoniga 24. novembril 2004 ning saatsid talle 21. detsembril 2004 ametliku kirja, milles teatasid tehtud valikust müüa Sernami varad kogumina vastavalt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikele 2.
16 Hageja korraldas koostöös ühe pangaga (edaspidi „pank X“) avaliku pakkumise. Konsulteeriti 34 konsortsiumiga.
17 Prantsusmaa ametiasutuste sõnul ei olnud Sernami majandusliku olukorra tõttu võimalik saada positiivse väärtusega pakkumusi. Kõigis kõnealuses menetluses esitatud pakkumustes oli toodud väga negatiivne väärtus:
– 1. pakkuja (esialgne pakkumus): – 120 miljonit eurot;
– 2. pakkuja (esialgne pakkumus): – 90,4 miljonit eurot;
– 3. pakkuja (esialgne pakkumus): – 90,4 miljonit eurot;
– 4. pakkuja (teise vooru mittesiduv pakkumus): – 65,2 miljonit eurot;
– 5. pakkuja (teise vooru mittesiduv pakkumus): – 56,4 miljonit eurot.
18 Ühtegi siduvat pakkumust ei esitatud. Samas väljendasid kaks pakkujat – 4. pakkuja ja 5. pakkuja, kellest viimane tegi koostööd Sernami juhatuse meeskonnaga – teises voorus üsna tõsist huvi. Tehti otsus jätkata läbirääkimisi vaid konsortsiumiga, mille moodustas 5. pakkuja, kes tegi koostööd Sernami juhatuse meeskonnaga (edaspidi „konsortsium“).
19 5. pakkuja teatas lõpuks 15. juunil 2005 hagejale suuliselt, et ta ei suuda enne 30. juunit 2005 äriühingu ülevõtmise pakkumust – isegi mitte tingimuslikku – teha.
20 Sernami juhatuse meeskond otsustas – uue asutatava äriühingu kaudu, mida esmalt nimetati Bidco, seejärel Financière Sernam – teha iseseisva ülevõtmispakkumuse, mis toimetati hagejale kätte 30. juunil 2005 ning mille hageja juhatus kiitis samal päeval heaks.
21 Läbirääkimiste protokoll‑leping hageja, Sernami, SAS Sernam Xpressi (üks Sernami 10 tütarettevõtjast, mis on loodud 2002. aastal ja kuulus 100% ulatuses Sernamile; edaspidi „Sernam Xpress“) ning tulevase äriühingu Financière Sernam juhtide vahel sõlmiti 21. juulil 2005 (edaspidi „21. juuli 2005. aasta eelleping“).
22 Võõrandamine toimus neljas etapis:
– hageja rekapitaliseeris talle 100% kuuluva tütarettevõtja Sernami 57 miljoni euro ulatuses;
– seejärel tegi Sernam talle 100% kuuluvale tütarettevõtjale Sernam Xpressile kapitali osalise sissemakse (edaspidi „sissemakse“), mille suhtes kohaldatakse Prantsuse äriseadustiku artiklites L 236‑16–L 236‑21 sätestatud ettevõtjate jagunemise korda ja mille eest vastutasuks omandas Sernam äriühingus Sernam Xpress osaluse nimiväärtuses 100 eurot (sissemakse eest tasumine toimus väärtpaberitega). Sissemakse hõlmas kõiki varasid, sealhulgas 57 miljoni euro suurust rekapitaliseerimist, ja Sernami kohustusi, välja arvatud teatud finantskohustused kogusummas 38,5 miljonit eurot (edaspidi koos „finantskohustused“), mis hõlmasid:
– omakapitalilaenu, mille Sernam oli 21. detsembril 2001 saanud kontsernilt SNCF;
– lepingu IBM–GPS ülesütlemisest tulenevaid varasid ja kohustusi;
– pärast sissemakse tegemist suurendas Sernam Xpress kapitali 2 miljoni euro võrra, mille oli varem täies ulatuses märkinud hageja. Selle tehingu tulemusel omandas hageja Sernam Xpressis enamusosaluse;
– Sernam ja hageja loovutasid 2 miljoni euro eest Financière Sernamile kõik neile kuuluvad Sernam Xpressi aktsiad, mis moodustas kogu viimati nimetatu kapitali.
23 Peale selle oli ette nähtud hinnatäiendusmehhanism juhuks, kui edaspidi peaks toimuma uus, kas täielik või osaline, võõrandatud ettevõtte kapitali või varade ülevõtmine, ning lepingust taganemise klausel juhuks, kui viie aasta jooksul pärast eellepingu sõlmimist 21. juulil 2005 peaks komisjon tegema negatiivse otsuse.
24 Võõrandamise käigus andis hageja ka garantiid.
25 Sernami ja Sernam Xpressi vaheline leping kapitali osalise sisemakse kohta sõlmiti 14. septembril 2005. Financière Sernam kanti äriregistrisse 14. oktoobril 2005.
26 Erinevad ülekandmistoimingud, mida on kirjeldatud eespool punktis 22, teostati 17. oktoobril 2005 ehk n‑ö closing‑kuupäeval.
27 Sernam likvideeriti 15. detsembril 2005. Otsuse Sernam 2 kohaselt hagejale tasumisele kuuluv 41 miljonit eurot kanti likvideerimisel kohustuste alla nagu ka finantskohustused summas 38,5 miljonit eurot, mida kapitali sissemakse ei hõlmanud (vt eespool punkti 22 teine taane).
28 2006. aastal omandas üks investeerimisfond 51,8% suuruse osaluse Sernam Xpressi kapitalis.
29 2011. aasta mais tegi Sernam Xpress kaubamärgi Sernam kaudu oma tegutsevale tütarettevõtjale Sernam Services kapitali sissemakse.
30 30. juunil 2011 lõpetati Sernam Xpressi tegevus ja ainuosanik Financière Sernam võttis selle varad üle (seda tehingut nimetatakse „varade täielikuks üleminekuks“).
31 Vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval kuulusid Sernami kontserni Financière Sernam ja endise Sernam Xpressi tütarettevõtjad Sernam Services ja Aster (varasema nimega Sernam Transport Route).
32 31. jaanuaril 2012 algatati Financière Sernami ja Sernam Services’i tervendamismenetlus. 3. veebruaril 2012 algatati tütarettevõtja Aster likvideerimine tema tegevuse ajutise jätkumisega.
33 Leides, et Sernam kontserni tegevuse jätkamise kava ei paistnud teostatav, asus kohtu poolt määratud likvideerija otsima kontserni ülevõtmiseks pakkujaid.
5. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetlus
34 24. juunil 2005 esitas esimene kaebaja (edaspidi „esimene kaebaja“) komisjonile kaebuse, et otsust Sernam 2 ei ole täidetud nõuetekohaselt.
35 22. veebruaril 2006 esitas esimene kaebaja komisjoni vastu tegevusetuse hagi.
36 10. aprillil 2006 ja 23. aprillil 2007 sai komisjon kaebuse teiselt huvitatud isikult (edaspidi „teine kaebaja“).
37 Need kaks kaebajat leiavad sisuliselt, et otsust Sernam 2 rakendati kuritahtlikult.
38 Komisjon algatas oma 16. juuli 2008. aasta otsusega „Riigiabi – Prantsusmaa – Riigiabi C 37/08 – Otsuse Sernam 2 rakendamine – Kutse märkuste esitamiseks [ELTL artikli 108 lõike 2] kohaselt“ (ELT 2009, C 4, lk 5) ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse.
39 Üldkohus leidis 29. aprillil 2009, et esimese kaebaja poolt komisjoni vastu esitatud tegevusetuse hagi suhtes on otsuse tegemise vajadus ära langenud (kohtumäärus, 29.4.2009, HALTE vs. komisjon, T‑58/06, EU:T:2009:125).
40 Komisjon võttis 9. märtsil 2012 vastu otsuse 2012/398/EL: Riigiabi SA.12522 (C 37/08) – Prantsusmaa – Otsuse Sernam 2 kohaldamine (ELT L 195, lk 19; edaspidi „vaidlustatud otsus“). Ta tegi selle Prantsusmaa ametiasutustele teatavaks 10. märtsil 2012. Prantsusmaa ametiasutused edastasid selle hagejale 26. märtsil 2012.
6. Vaidlustatud otsus
41 Komisjon märgib kõigepealt, et menetlus algatati määruse nr 659/1999 artikli 16 alusel, kuna komisjonil oli teavet selle kohta, et Prantsuse Vabariik oli otsusega Sernam 2 tingimuslikult lubatud abi kuritarvitanud ning teinud seda pärast seda, kui ta oli juba kuritarvitanud ka otsusega Sernam 1 samuti tingimuslikult lubatud abi.
Otsusega Sernam 2 lubatud riigiabi kuritarvitamine
42 Komisjon leidis, et kuna Prantsusmaa ametiasutused on kinnitanud, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 esitatud tingimused ei olnud täidetud, siis võis ta piirduda selle kontrollimisega, kas Prantsuse Vabariik oli täitnud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 esitatud tingimusi.
43 Komisjon jõudis järeldusele, et mitut otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 esitatud nõuet ei olnud täidetud.
44 Esiteks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 3.2.1, et tegevuse ülevõtmine ei olnud toimunud 30. juunil 2005.
45 Teiseks tõdes komisjon vaidlustatud otsuse punktis 3.2.2, et kuna hind oli negatiivne, siis ei kujutanud tegevuse üleminek endast müüki ning seetõttu ei olnud täidetud ka otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2.
46 Kolmandaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 3.2.3, et tegevuse ülekandmine ei kujutanud endast varade müüki, kuna ühelt poolt oli see ülekandmine varade ja kohustuste kontsernisisene ülekandmine varakogumina, millele järgnes need omandanud tütarettevõtja aktsiate müük (share deal) (vaidlustatud otsuse põhjendused 108–112), ja teiselt poolt ei piirdunud ülekandmine varadega, vaid hõlmas Sernami tervikuna (varad ja kohustused) (vaidlustatud otsuse põhjendused 113–116).
47 Neljandaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 3.2.4, et ülekandmine ei piirdunud varadega, mis kuulusid Sernamile otsuse Sernam 2 tegemise ajal, vaid nendele lisati 57 miljoni euro suurune summa rekapitaliseerimisega, mis ei olnud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 lubatud.
48 Viiendaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 3.2.5, et tegevuse ülekandmine ei toimunud läbipaistvas ja avatud menetluses.
49 Kuuendaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 3.2.6, et varade müügi eesmärki ei täidetud.
50 Kokkuvõtteks jõudis komisjon seisukohale, et otsust Sernam 2 ei ole järgitud ning järelikult on 503 miljoni euro suurust abi kuritarvitatud.
51 Komisjon jõudis järeldusele, et kuna abisaaja kasutas 503 miljoni euro suurust abi otsust Sernam 2 rikkudes, siis ei sobi see kõnealuse otsuse põhjal siseturuga kokku. Ta leidis, et kuna Prantsuse Vabariik ei ole esitanud ühtegi põhjendust abi kokkusobivuse kohta, siis ei olnud see abi siseturuga kokkusobiv ning see tuleb tagasi nõuda koos intressiga alates päevast, mil vahendid anti Financière Sernami ja tema tütarettevõtjate – sealhulgas Sernam Services’i ja Asteri – käsutusse, kes komisjoni hinnangul pärast abi saamist jätkavad majandustegevust, millega varem tegeles Sernam ja seejärel Sernam Xpress (kelle varad võttis Financière Sernam täieliku ülekandmise teel 30. juunil 2011 üle).
41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmine
52 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 132–151 kontrollis komisjon, kas Prantsuse Vabariik oli nõuetekohaselt tagasi nõudnud otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse abi, kandes selle Sernami likvideerimisel kohustuste alla, ja kas tagasinõudmist käsitlevat Euroopa Liidu kohtupraktikat arvestades tuleks seda tagasinõudmist laiendada ka Financière Sernami ja tema tütarettevõtjate Sernam Services’i ja Asteri suhtes. Komisjon viitas eelkõige järgmistele kohtuotsustele: 8.5.2003, Itaalia ja SIM 2 Multimedia vs. komisjon (C‑399/00 ja C‑328/99, EKL; edaspidi „kohtuotsus Seleco“; EU:C:2003:252), 29.4.2004, Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EKL; edaspidi „kohtuotsus SMI“; EU:C:2004:238) ja 19.10.2005, CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon (T‑324/00, EKL; edaspidi „kohtuotsus CDA“; EU:T:2005:364).
53 Esiteks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 144–148, et Sernami tegevuse Sernam Xpressile ülekandmise tõttu sai Sernam Xpress saadud abiga seotud konkurentsieelisest jätkuvalt kasu, kuna kahe äriühingu vahel oli majanduslik järjepidevus ning tegevuse Sernamilt Sernam Xpressile ülekandmine tähendas Sernamil lasuva abi tagasimaksmise korraldusest kõrvalehoidmist.
54 Teiseks meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 149, et kohtupraktika kohaselt ei mõjuta see, kui ebaseaduslikku abi saanud äriühingu aktsionär müüb aktsiad kolmandale isikule, kohustust nõuda see abi abisaanud äriühingult tagasi. Seetõttu jäi käesolevas asjas Sernam Xpressile endiselt kohustus maksta pärast oma osaluse Financière Sernamile müümist tagasi 41 miljoni eurot.
55 Kolmandaks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 150, et Sernam Xpressi ja Financière Sernami ühinemisel 30. juunil 2011 kandus 41 miljoni euro suurune abi ja seega ka tagasimaksmise kohustus üle äriühingule Financière Sernam ning tema tütarettevõtjatele Sernam Service ja Aster, kes jätkasid Sernami ja Sernam Xpressi tegevust.
Sernam Xpressile/Financière Sernamile antud uus abi
56 Komisjon jõudis järeldusele, et 21. juuli 2005. aasta eel‑lepingus ette nähtud meetmed kujutasid endast uut riigiabi. Nendeks meetmeteks on Sernami rekapitaliseerimine 57 miljoni euro ulatuses hageja poolt, hageja võlanõuete kustutamine Sernami suhtes kogusummas 38,5 miljonit eurot ja neli garantiid, mille hageja Sernam Xpressile/Financière Sernamile andis.
57 Kõigepealt tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 154–158 välja põhjused, miks ta otsustas nende meetmete ELTL artikli 107 lõike 1 kohasel kvalifitseerimisel mitte kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi.
58 Esiteks leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 154, et abi tagasinõudmise olukorras ei tule kohaldada eraõigusliku investori kriteeriumi.
59 Teiseks nentis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 155, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 on varade müüki peetud võrdväärseks nimetatud otsuse artikli 3 lõikes 1 sätestatud tasakaalustavate meetmetega. Raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste (ELT 2004, C 244, lk 2; edaspidi „päästmise ja ümberkorraldamise suunised“) punkti 40 kohaselt ei või kahjukandva tegevuse lõpetamist käsitada tasakaalustava meetmena. Komisjon märkis, et negatiivne hind näitab, et tegemist on kahjukandva tegevuse võõrandamisega, mis ei ole võrdväärne tasakaalustava meetmega, ning et kõnealusel juhul kujutab negatiivne hind endast äriühingule antavat tegevusabi, mis on oma laadilt konkurentsimoonutuste vähendamiseks sobimatu.
60 Mis puutub abi kvalifitseerimisse riigiabiks, siis tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 159, et meetmeid on rahastatud avalik-õigusliku äriühingu – hageja – ressurssidest. Kuna hageja on avalik-õiguslik asutus – EPIC (avalik-õiguslik tööstus- ja kaubandusasutus) –, kes on riigi otsese kontrolli all, tuleb eelise andmine seega samuti omistada riigile. Kuna Sernam Xpress ja Financière Sernam tegutsesid maanteeveo valdkonnas, mis on liidus avatud konkurentsile, oli eelise tõttu oht moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Komisjoni hinnangul ei olnud vaja teha vahet Sernam Xpressile ja Financière Sernamile antud eeliste vahel, kuna need kaks olid ühinenud.
61 Kuna Prantsuse Vabariik ei olnud esitanud ühtegi põhjendust abi kokkusobivuse kohta siseturuga, kuigi tal lasus selle tõendamise koormis, järeldas komisjon, et see abi ei sobi siseturuga kokku ning tuleb tagasi nõuda koos intressiga.
62 Vaidlustatud otsuse resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
1. 503 miljoni euro suurust riigiabi, mida [Prantsuse Vabariik] andis […] Sernam SCS[‑ile] (millest sai Sernam […]) ning mille komisjon kiitis heaks [otsusega Sernam 2], on kuritarvitatud. Abi on siseturuga kokkusobimatu. Abist said kasu ka Sernam Xpress ja Financière Sernam ning nende tütarettevõtjad Sernam Services ja Aster.
2. 41 miljoni euro suurusest riigiabist, mida [Prantsuse Vabariik] andis äriühingule Sernam SCS ning mis kuulutati otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks, said kasu ka Sernam Xpress ja Financière Sernam ning nende tütarettevõtjad Sernam Services ja Aster.
3. 57 miljonit eurot, millega SNCF rekapitaliseeris [Sernami], 38,5 miljoni euro suuruste võlanõuete kustutamine, mis SNCF‑il olid Sernam SA vastu, ning garantiid, mille SNCF andis Sernam SA tegevuse ülekandmisel äriühingule Financière Sernam, välja arvatud raudteetöölistele antud garantiid, kujutavad endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi.
Artikkel 2
1. [Prantsuse Vabariik] peab artiklis 1 viidatud abi tagasi nõudma äriühingult Financière Sernam ning selle tütarettevõtjatelt Sernam Services ja Aster.
2. Tagasinõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaaja käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.
3. Intress arvutatakse liitintressina vastavalt komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükile.
Artikkel 3
1. Artiklis 1 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.
2. [Prantsuse Vabariik] tagab käesoleva otsuse täitmise nelja kuu jooksul pärast selle teatavakstegemise kuupäeva.
3. Otsuse täitmise käigus võib [Prantsuse Vabariik] eespool märgitud tingimustel võtta arvesse summat, mille SNCF pärast [Sernami] likvideerimist tõenäoliselt tagasi nõudis.
Artikkel 4
1. [Prantsuse Vabariik] esitab kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist komisjonile järgmise teabe:
a) kuupäev, mil iga abisumma anti abisaaja käsutusse, kogusumma (põhisumma ja intress), mis tuleb abisaajalt iga abimeetme puhul tagasi nõuda;
b) käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;
c) dokumendid, millega tõendatakse, et abisaajale on antud korraldus abi tagasi maksta.
2. [Prantsuse Vabariik] teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete edenemisest, kuni kogu artiklis 1 viidatud meetmete raames antud abi on täielikult tagasi makstud. [Ta] esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjaliku teabe abisaajalt juba tagasi saadud abisummade ja intresside kohta.
Artikkel 5
Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.“
7. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist asetleidnud sündmused
63 Pärast seda, kui oli tehtud vaidlustatud otsus, palusid Prantsusmaa ametiasutused komisjonil 23. märtsil 2012 kinnitada, et riigiabi tagasimaksmise kohustust, mis oli Sernam kontserni äriühingutele vaidlustatud otsuse artikliga 2 pandud, ei laiendata Geodise kontserni äriühingutele (kes kuulusid hageja kontserni) ja BMV kontsernile, kui need võtavad Sernam äriühingute tervendamismenetluse käigus üle osa viimaste varadest.
64 Komisjon jõudis oma 4. aprilli 2012. aasta otsuses, mis käsitleb Riigiabi SA.34547 (2012/N) – Prantsusmaa – Reprise des actifs du groupe Sernam dans le cadre de son redressement judiciaire (edaspidi „otsus Sernam 4“), järeldusele, et kontserni Sernam ja osa tema varadest ülevõtjate – Geodis ja BMV – vahel ei ole majanduslikku järjepidevust ning et Geodisele ja BMV‑le ei ole vaja laiendada ebaseaduslikuks tunnistatud abi tagasimaksmise nõuet.
65 Financière Sernam ja Sernam Services likvideeriti 13. aprillil 2012. Samal päeval esitas Geodis pakkumuse ning Tribunal de commerce de Nanterre (Prantsusmaa) määras ta Sernami kontserni varade ülevõtjaks.
Menetlus ja poolte nõuded
66 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2012.
67 Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. oktoobril 2012, esitas Prantsuse Vabariik avalduse astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. Üldkohtu kuuenda koja president andis 26. novembril 2012. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Prantsuse Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad 11. veebruaril 2013.
68 Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. veebruaril 2013, palus hageja lisada toimikusse uue tõendi. Kuuenda koja president lisas uue tõendi toimikusse 26. veebruaril 2013. Komisjon esitas oma seisukoha uue tõendi kohta 14. märtsil 2013. Prantsuse Vabariik teatas, et tal ei ole selle kohta midagi lisada.
69 Kuna Üldkohtu kodade koosseis on muutunud, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi 23. septembril 2013 sellele kojale.
70 Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2013, esitasid Mory SA, Mory Team ja Superga Invest taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.
71 Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2014, palus hageja, et erandjuhul antaks luba teatavate andmete ja menetlusdokumentide teatud asjaolude ja nende osade käsitlemiseks konfidentsiaalsena juhul, kui menetlusse astumise taotlejad paluvad võimalust tutvuda kõigi menetlusdokumentidega. Hageja esitas selleks puhuks kõnealuste menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalse versiooni.
72 Üldkohtu seitsmenda koja president andis 23. mai 2014. aasta määrusega Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 116 lõike 6 alusel Moryle ja Mory Teamile loa menetlusse astuda ja jättis Superga Investi menetlusse astumise taotluse rahuldamata. Hageja taotlus asjaolude konfidentsiaalsena käsitlemiseks otsustati läbi vaadata hiljem.
73 23. oktoobri 2014. aasta kirjas esitas Üldkohus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames hagejale, komisjonile ja Prantsuse Vabariigile kirjalikke küsimusi, palus neile vastata kirjalikult ning palus hagejal ja komisjonil esitada teatavad dokumendid. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.
74 Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. novembril 2014, palus hageja lisada toimikusse veel ühe uue tõendi. Üldkohtu seitsmenda koja president lisas selle tõendi toimikusse 21. novembril 2014 ning palus komisjonil ja Prantsuse Vabariigil esitada selle kohta oma seisukohad kohtuistungil.
75 Kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. novembril 2014, esitas hageja oma seisukoha komisjoni esitatud küsimustes. Üldkohtu seitsmenda koja presidendi 3. detsembri 2014. aasta otsuses leidis koja president, et seda kirja ei ole vaja toimikusse lisada.
76 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. veebruari 2015. aasta kohtuistungil.
77 Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
78 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks või teise võimalusena põhjendamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
79 Mory ja Mory Team paluvad Üldkohtul jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
80 Hageja esitab oma tühistamishagi põhjenduseks kuus väidet. Esimene väide puudutab hageja kaitseõiguste rikkumist, kuna komisjon võttis vaidlustatud otsuses seisukoha, mida menetluse algatamise otsuses ei olnud ning mis puudutab eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamatust käesolevas asjas. Prantsuse Vabariik märgib sellega seoses, et ka tema kaitseõigusi on rikutud samadel põhjustel. Teine väide käsitleb õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Kolmanda väite kohaselt on rikutud mõistliku tähtaja järgimise kohustust ja õiguskindluse põhimõtet. Neljanda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis, et Sernami varade kogumi võõrandamisel ei olnud järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 toodud tingimusi. Viienda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta leidis, et kohustus nõuda tagasi 41 miljoni euro suurune riigiabi, mis oli otsusega Sernam 2 tunnistatud siseturuga kokkusobimatuks, oli üle kantud Financière Sernamile ja tema tütarettevõtjatele. Kuuenda väite kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta leidis, et 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmed kujutasid endast uut riigiabi Sernam Xpressile/Financière Sernamile.
81 Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb analüüsida kolme viimast väidet ja seejärel kolme esimest, mis käsitlevad liidu õiguse üldpõhimõtete rikkumist, sest mitu küsimust, mida need põhimõtted tõstatavad, sõltuvad neljandale, viiendale ja kuuendale väitele antavast hinnangust.
1. Neljas väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis, et Sernami varade kogumi võõrandamisel ei olnud järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 toodud tingimusi
82 Hageja neljas väide jaguneb kuueks osaks. Esimese väiteosa kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 97 ja 98, et Sernami varade kogumi võõrandamine ei toimunud 30. juunil 2005. Teise väiteosa kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 99–102, et Sernami varade kogumi võõrandamine negatiivse hinnaga ei olnud müük. Kolmanda väiteosa kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 103–116, et tehing kujutas endast Sernami ülekandmist „tervikuna“. Neljanda väiteosa kohaselt rikkus komisjon õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 117, et ülekandmine ei piirdunud Sernami varadega, vaid seda oli suurendatud 59 miljoni euro võrra (või 57 miljonit eurot netosummas). Viienda väiteosa kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 118 ja 119, et Sernami varade kogumi müük ei toimunud läbipaistvas ja avatud menetluses. Kuuenda väiteosa kohaselt rikkus komisjon õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 121–123, et varade müügi eesmärki ei täidetud.
83 Abi kuritarvitamise osas tuleneb ELTL artikli 108 lõike 2 sõnastusest koostoimes määruse nr 659/1999 artikli 1 punktiga g ja artikliga 16, et põhimõtteliselt on pandud komisjonile kohustus tõendada, et abisaaja on tema varasema otsuse alusel eelnevalt heaks kiidetud abi või osa sellest valel eesmärgil kasutanud. Tõendatuse puudumisel tuleb kõnealune abi lugeda hõlmatuks komisjoni eelmise heakskiitva otsusega (kohtuotsus 11.5.2005, Saxonia Edelmetalle ja ZEMAG vs. komisjon, T‑111/01 ja T‑133/01, EKL, EU:T:2005:166, punkt 86).
Esimene väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 97 ja 98, et Sernami varade kogumi võõrandamine ei toimunud 30. juunil 2005
84 Esiteks heidab hageja komisjonile ette, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 98 moonutas komisjon otsuse Sernam 2 sõnastust, kinnitades, et „Sernam[i] tegevuse ülekandmine […] Financière Sernam[ile] ei toimunud hiljemalt 30. juunil 2005, mis oli aga vajalik otsusega Sernam 2 sätestatud tingimuse täitmiseks“. Ta väidab, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 on nimetatud vaid „müüki“, mitte tegevuste „ülekandmist“ otseses tähenduses. Teiseks heidab hageja komisjonile ette, et see leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 97, et asjaolu, et SNCF 30. juunil 2005 Financière Sernami siduva pakkumuse heaks kiitis, ei olnud Prantsuse õiguse kohaselt müügilepingu sõlmimiseks piisav. Ta väidab, et Prantsuse õiguses võimaldab ostja ja müüja vaheline kokkulepe asja ja hinna üle – selle õiguslikust vormist sõltumata – sõlmida tagasipööramatu müügilepingu ja seda isegi juhul, kui asi ei ole veel üle antud ega hind tasutud.
85 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 97 ja 98 märkis komisjon, et hageja juhatus oli 30. juunil 2005 üksnes põhimõtteliselt heaks kiitnud Financière Sernami siduva pakkumuse. Ta tõdes, et eelleping, mis sidus kõiki tehingu pooli, oli allkirjastatud alles 21. juulil 2005 ning et mitu ülekandmistoimingut sooritati alles 17. oktoobril 2005. Komisjon järeldas sellest, et Sernami tegevuste ülekandmine Financière Sernamile ei toimunud hiljemalt 30. juunil 2005, nagu nägi ette otsuses Sernam 2 seatud tingimus, ning et see iseenesest oli piisav järeldamaks, et Prantsuse Vabariik oli otsusega Sernam 2 tingimuslikult lubatud abi kuritarvitanud.
86 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusakti eesmärke, mille osaks säte on (kohtuotsused 17.11.1983, Merck, 292/82, EKL, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 21.2.2013, RVS Levensverzekeringen, C‑243/11, EKL, EU:C:2013:85, punkt 23).
87 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb veel, et akti resolutsiooni ei saa lahutada akti põhjendustest, mistõttu tuleb resolutsiooni vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusi arvesse võttes (kohtuotsus 15.5.1997, TWD vs. komisjon, C‑355/95 P, EKL, EU:C:1997:241, punkt 21).
88 Mis puutub hageja esimesse argumenti, mille kohaselt moonutas komisjon otsuse Sernam 2 sõnastust, siis tuleb märkida, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 käsitleb juhtu, mil Sernam „müüb oma varade kogumi kuni 30. juunini 2005“.
89 Otsuse Sernam 2 põhjendus 217 täpsustab, et „[s]eevastu, kui Sernam peaks müüma oma varade „kogumi“, meenutab komisjon, et [artikli 3 lõikes 1] nimetatud [kahte] tingimust ettevõtte ümberkorraldamise kohta ei kohaldata, kuna Sernam ei ole [siis] enam tegev oma praeguses õiguslikus vormis ning on selleks ajaks vabastanud oma turuosad sõltumatu ostja kasuks (kes võib de facto jätkata tema tegevust Sernami varadega)“.
90 Järelikult, nii nagu komisjon rõhutab, oli käesolevas asjas ajahetkeks, mis tuli arvesse võtta hindamaks, kas müük toimus, see ajahetk, mil toimus varade tegelik ülekandmine, kuna otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 – tõlgendatuna koosmõjus selle otsuse põhjendusega 217 – toodud eesmärk oli kohustada Sernamit võõrandama kõik oma varad ja vabastama oma turuosad. Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 vastupidine ja formaalne tõlgendamine pärsiks otsuse toimet ja tooks kaasa ohu, et varade tegelik ülekandmine toimub pikka aega pärast „müügilepingu“ sõlmimist õiguslikus tähenduses.
91 Seega piisab, kui tõdeda, et komisjonil oli õigus järeldada, et erinevad ülekandmistoimingud tehti alles n‑ö closing‑kuupäeval 17. oktoobril 2005 ning et seega ei ole otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud tähtpäeva 30. juuni 2005 järgitud.
92 Seetõttu tuleb märkida, et hageja teine argument, mis puudutab täpset ajahetke, mil „müügileping“ Prantsuse õigust arvestades sõlmiti, on tulemusetu.
93 Seega tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.
Teine väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 99–102, et Sernami varade kogumi võõrandamine negatiivse hinnaga ei olnud müük
94 Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab sisuliselt, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 99–102, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 on rikutud, kuna tema ja Financière Sernami vahel sõlmitud leping ei olnud müügileping, sest hind oli negatiivne.
95 Vaidlustatud otsuse põhjendus 124, mida hageja samuti kritiseerib, puudutab erinevat küsimust sellest, mida käsitleti nimetatud otsuse põhjendustes 99–102, kuna see puudutab tehingu jagamist kahte etappi (Sernami kapitali sissemakse Sernam Xpressile, millele järgnes Sernam Xpressi aktsiate võõrandamine Financière Sernamile), ja asjaolu, et komisjon keeldus sisuliselt aktsepteerimast, et erinevaid tehinguid koosvõetuna võiks käsitada võrdväärsena „varade kogumi“ müügiga. Kuna põhjendus 124 tõstatab samasuguseid argumente kui need, millele viidati vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–112, leiab Üldkohus, et hageja argumente nende eri põhjenduste vastu tuleb käsitleda koos käesoleva väite kolmanda osa raames (vt punktid 140–149 edaspidi).
96 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 99 ja 100 leidis komisjon, et „müük“ seisneb asja omandi üleminekus sellise hinna tasumisel, mis peab olema positiivne, ning et tehing, millega isik, kes tahab anda üle ühe või mitme asja omandi, pakub raha isikule, kes need üle võtab, ei kujuta endast müügilepingut, vaid muud liiki lepingut. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 101 leidis komisjon, et käesolevas asjas oli hageja maksnud 59 miljonit eurot, rekapitaliseerides vastavalt Sernami 57 miljoni euroga ja Sernam Xpressi 2 miljoni euroga ning andnud Financière Sernamile erinevaid garantiisid. Ta leidis, et Financière Sernami 2 miljoni euro suuruse makse tegemine hagejale ja Sernamile neutraliseeris Sernam Xpressi rekapitaliseerimise, aga mitte tehingu teisi osi. Komisjon järeldas sellest vaidlustatud otsuse põhjenduses 102, et hageja ja Financière Sernami vahel sõlmitud leping ei kujuta endast müüki ning et ka sel põhjusel ei ole järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2.
97 Selles osas esitab hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, sisuliselt kolm argumenti.
98 Esiteks väidab ta, et üldmõiste „müük“ kasutamine otsuses Sernam 2 ei erinenud sõlmitud lepingu liigist sõltuvalt, kuna tehingu tulemus oli see, mida oodati, nimelt Sernami varade kogumi üleminek kolmandale, hagejast sõltumatule isikule. Teiseks selgitab ta, et need on Prantsuse õiguse kohustuslikud sätted – nagu negatiivse hinnaga müügi keeld –, mis on teda sundinud struktureerima oma tehingu nii, nagu ta seda tegi, ja Sernami eelnevalt rekapitaliseerima, kuid negatiivne hind on siiski turuhind, mis on ainus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 toodud tingimus. Kolmandaks viitavad hageja ja Prantsuse Vabariik pretsedentidele, mis näitavad, et komisjon on oma otsustuspraktikas nõustunud käsitama „müügina“ varade või aktsiate võõrandamist negatiivse hinnaga.
99 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu ja leiab esiteks, et hageja möönab kaudselt, et tehing ei ole müük Prantsuse tsiviilseadustiku artikli 1582 tähenduses, kuna ta kasutas tehinguid Prantsuse õiguses sätestatud negatiivse hinnaga müügi keelust möödahiilimiseks. Teiseks leiab ta, et tegevuste ülekandmine negatiivse hinnaga ei avalda sama majanduslikku mõju kui varade müük positiivse hinnaga, kuna esimesel juhul makstakse ettevõtjale, et ta jätkaks tegevust ja ettevõtlust, mis muidu lõpeks, ja teisel juhul võõrandatakse asi, millel on tegelik positiivne väärtus, et käitada seda majanduslikult ratsionaalselt. See punkt on esmase tähtsusega, arvestades eriti riigiabi instituudi nõudeid ja otsuse Sernam 2 eesmärki. Kolmandaks meenutab komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa komisjoni otsustuspraktika, mis käsitleb muid juhtumeid, mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust, mida saab hinnata vaid aluslepingu objektiivsete normide alusel. Ta lisab sisuliselt, et Prantsuse Vabariigi ja hageja viidatud otsused ei ole käesolevas asjas kohaldatavad eelkõige seetõttu, et need on tehingust hilisemad ja kuna tegemist on aktsiate müügiga, samas kui käesolevas asjas valitud lahendus oli varade müük.
100 Esiteks tuleb märkida, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 grammatilise tõlgenduse kohaselt nõuti Sernamilt „varade kogumi müüki“ ja et ainus nõue hinna osas oli see, et tegemist oleks turuhinnaga ning läbipaistva ja avatud menetlusega.
101 Nagu tuleneb eespool punktist 86, tuleb otsuse Sernam 2 tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusakti eesmärke, mille osaks säte on.
102 Järelikult ei või komisjon tugineda üksnes õigusmõistetele ja vorminõuetele, järeldamaks neist, et ühes tema otsuses kehtestatud ümberkorraldamisabi siseturuga kokkusobivuse tingimused ei ole täidetud. Lisaks tuleb märkida, et õigusmõiste „müük“ on iga liikmesriigi õiguses konkreetselt määratletud mõiste.
103 Seega on hagejal õigus, kui ta rõhutab, et riigiabiõigus ei hooli vorminõuetest, milles tehingud võidakse teha, vaid tehingute majanduslikust tegelikkusest.
104 Järelikult tuleb komisjoni formaalsed argumendid Prantsuse õiguse kohta tagasi lükata.
105 Teiseks tuleb tõdeda, et hageja väidab veenvalt, et müügile eelnenud rekapitaliseerimine on vahend, mis võimaldab mitte jääda Prantsuse õiguses kehtiva, müügilepingutes negatiivse hinna määramise keelu kohaldamisalasse.
106 Küsimust sellest, milline on käesolevas asjas selle negatiivse hinnaga müügi majanduslik mõju, analüüsitakse käesoleva väite kolmanda ja kuuenda osa raames.
107 Kolmandaks tuleb rõhutada, et hageja ja Prantsuse Vabariigi viidatud otsused kirjeldavad võimalust müüa ettevõtja aktsiad „negatiivse hinnaga“, see tähendab eelneva müüjapoolse rekapitaliseerimise teel (vt eelkõige komisjoni 13. juuli 2009. aasta otsus äriühingule Combus AS antud ümberkorraldamisabi kohta ja komisjoni 28. augusti 2009. aasta otsus riigiabi C 6/09 (ex N 663/08) kohta – Austria Austrian Airlines – ümberkorralduskava).
108 Järelikult tuleb tõdeda, et komisjoni arutluskäik vaidlustatud otsuse põhjendustes 99–102 – mille kohaselt põhjusel, et ülekandmise hind on negatiivne, ei ole tegemist müügiga ja seetõttu ei ole otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 järgitud – on väär.
109 Seetõttu tuleb neljanda väite teise osaga nõustuda.
Kolmas väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 103–116, et tehing kujutas endast Sernami ülekandmist „tervikuna“ (varad ja kohustused)
110 Hageja esitab kolmandas väiteosas kaks etteheidet. Esiteks heidab ta komisjonile ette, et see leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 103 ja 113–116, et tema poolt läbi viidud ülekandmine ei piirdunud varadega, vaid hõlmas Sernamit tervikuna (varad ja kohustused), ning et samuti sellel põhjusel ei olnud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud Sernami varade kogumi müügi tingimus täidetud. Teiseks leiab hageja sisuliselt, et kui komisjon jagas vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–112 ja 124 kunstlikult Sernami varade kogumi müügi kaheks eraldiseisvaks tehinguks – millest esimene seisneb Sernami varade osalises ülekandmises Sernam Xpressile ja teine Sernam Xpressi aktsiate müügis Financière Sernamile –, kuigi tegelikult on tegemist ühe tehinguga, mis on täiesti üheaegne ja jagamatu ning tehtud „vormistamise vahehetkega“, ühe ja sama toiminguga ning järgides ühte ja sama eesmärki, milleks on Sernami varade kogumi müük Financière Sernamile.
Esimene etteheide, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 103 ja 113–116 ekslikult, et hageja poolt läbi viidud ülekandmine ei piirdunud varadega, vaid hõlmas Sernamit tervikuna (varad ja kohustused)
111 Hageja esitab sisuliselt kolm argumenti. Esiteks leiab ta, et komisjon tõlgendas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 vääralt, eeldades vaidlustatud otsuse põhjenduses 103, et varade kogumi müük pidi hõlmama vaid Sernami varasid ja välistama kohustused. Teiseks viitab ta siseriikliku õiguse kohustuslikele sätetele, selgitamaks, et oli vaja lisada teatavad kohustused, eelkõige tegevusega seotud kohustused, ning seda vaid eesmärgiga, et võlausaldajad ei kasutaks Prantsuse õiguses ette nähtud vetoõigust. Kolmandaks märgib hageja, et vastupidi komisjoni kinnitusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 116 ei hõlmanud ülekandmine Sernamit „tervikuna“ (varad ja kohustused), mida kinnitavad ka vaidlustatud otsuse vastuolulised osad seoses võõrandamise eseme täpse piiritlemisega.
– Esimene argument, et komisjon tõlgendas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 vääralt, eeldades, et varade kogumi müük pidi hõlmama vaid Sernami varasid ja välistama kohustused
112 Esiteks väidab hageja, et mõiste „varade kogumi müük“ eeldab määratluse kohaselt, et müük hõlmab Sernami kõiki varasid ning et need müüakse „kogumis“ – see tähendab kõik koos ühele ja samale ostjale –, kuid see ei tähenda, et müüakse tingimata vaid varad.
113 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 103 selgub, et „[i]segi kui käsitada tegevuse ülekandmist äriühingult Sernam[ilt] Financière Sernam[ile] müügina, on otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eeltingimuseks see, et müük hõlmab üksnes varasid ja mitte [Sernamit] tervikuna (varad ja kohustused)“, ning et „[s]ee tuleneb otsuse Sernam 2 põhjendusest 217“. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 113 selgitas komisjon ka seda, et „[o]tsuse Sernam 2 põhjenduses 217 […] on selgelt eristatud varade müüki ja Sernam[i] müüki tervikuna (varad ja kohustused)“.
114 Eespool punktis 87 viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa akti resolutsiooni lahutada akti põhjendustest, mistõttu tuleb resolutsiooni vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusi arvesse võttes.
115 Otsuse Sernam 2 artikli 3 kaks alternatiivset lõiget on sõnastatud järgmiselt:
„1. Välja arvatud lõike 2 tingimustel tuleb järgida järgmisi tingimusi:
a) Sernam võib arendada üksnes oma kiirsaadetiste lähetamist raudtee kaudu vastavalt Train bloc express (TBE) kontseptsioonile […]
b) seevastu peab Sernam kahe järgmise aasta jooksul alates käesoleva otsuse teatavaks tegemise kuupäevast asendama terviklikult oma maanteetranspordivahendid ja -teenused ühe või mitme SNCF‑ist juriidiliselt ja majanduslikult sõltumatu ning avatud, läbipaistva ja mitte diskrimineeriva menetluse teel valitud ettevõtte maanteetranspordivahendite ja -teenustega […]
2. Kui Sernam müüb oma varade kogumi kuni 30. juunini 2005 turuhinnaga ühele äriühingule, kellel ei ole õiguslikku seost SNCF‑iga, läbipaistva ja avatud menetluse teel, siis lõike 1 tingimusi ei kohaldata.“
116 Otsuse Sernam 2 põhjendus 217 on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjon meenutab ka, et Prantsusmaa ametivõimude kavandatud Sernam’i tervikuna müügi korral (varad ja kohustused) tuleb igal juhul kohaldada otsuse tingimusi (Sernam’i maanteeveo ülevõtmine teiste ettevõtete poolt ja Sernam’i tegevuse mitmekesistamine raudteevedude suunas). Seevastu, kui Sernam peaks müüma oma varade „kogumi“, meenutab komisjon, et neid kahte eespool nimetatud tingimust ettevõtte ümberkorraldamise kohta ei kohaldata, kuna Sernam ei ole enam tegev oma praeguses õiguslikus vormis ning on selleks ajaks vabastanud oma turuosad sõltumatu ostja kasuks (kes võib de facto jätkata tema tegevust Sernam’i varadega).“
117 Sellest sõnastusest tuleneb, et otsus Sernam 2 vastandab selgelt „Sernami tervikuna müügi […] (varad ja kohustused)“ Sernami „varade kogumi müügile“.
118 Seega oli komisjonil õigus järeldada, et varade kogumi müük otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 tähenduses koosmõjus sama otsuse põhjendusega 217 pidi hõlmama vaid varad ja välistama kohustused.
119 Selle sätte vastupidine tõlgendus tähendaks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud kahe tingimuse (ja nimetatud otsuse põhjenduses 217 kirjeldatud kahe müügistsenaariumi) vahelise erinevuse eiramist. Tuleb märkida, et juhul, kui varade kogumi müüki tuleks tõlgendada nii, et see hõlmab ka kohustusi, siis oleks ebaloogiline ja seosetu seada otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 ja lõikes 2 erinevaid tingimusi.
120 Teiseks väidab hageja, et kui tuleks vastandada mingi tehing varade kogumi müügile, siis oleks see varade müük eraldi, mitte aga (varade ja kohustuste) müük „tervikuna“, nagu komisjon ise kinnitas kohtuasjades SMI, punkt 52 eespool (EU:C:2004:238, punktid 68 ja 70) ning CDA, punkt 52 eespool (EU:T:2005:364, punkt 73).
121 See argument tuleb tagasi lükata, kuna komisjoni otsustuspraktika, mis käsitleb muid juhtumeid, ei saa mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust, mida saab hinnata vaid aluslepingu objektiivsete normide alusel (kohtuotsus 20.5.2010, Todaro Nunziatina & C., C‑138/09, EKL, EU:C:2010:291, punkt 21).
122 Käesolevas asjas tuleb otsust Sernam 2 tõlgendada selle otsuse põhjenduste, mitte aga komisjoni poolt teistes asjades võetud seisukohtade valguses. Samas tuleb tõdeda, et otsuses Sernam 2 ei eristata varade kogumi müüki varade eraldi müügist.
123 Kolmandaks väidab hageja, et kui komisjon oleks tahtnud, oleks ta pidanud otsuses Sernam 2 sõnaselgelt täpsustama, et varade kogumi müük välistas kohustused, ning viitas sellega seoses kohtuistungil hilisematele otsustele, mis on tehtud nn Poola laevatehaste asjas, mis olid seatud tingimuste osas üksikasjalikumad: ta viitas eelkõige komisjoni 6. novembri 2008. aasta otsuse riigiabi C 19/05 (ex N 203/05) kohta, mida Poola andis äriühingule Stocznia Szczecińska (ETL 2010, L 5, lk 1), põhjendustele 349, 350 ja 354 ning komisjoni 6. novembri 2008. aasta otsuse riigiabi C 17/05 (ex N 194/05 ja PL 34/04) kohta, mida Poola andis äriühingule Stocznia Gdynia (ELT 2010, L 33, p. 1), põhjendustele 401–410.
124 Jättes tähelepanuta fakti, et otsus Sernam 2 on jõustunud ja seda ei saa enam kohtulikult vaidlustada, selgub otsuse Sernam 2 põhjendusest 217, et see otsus oli piisavalt selge, tehes Sernami ettevõtte tervikuna (varad ja kohustused) müügi ja Sernami varade kogumi müügi vahel vahet selliselt, et varade kogumi müük välistas kohustused. Kuna komisjon peab igal juhul tegema igas asjas konkreetse asjaolude analüüsi, ei ole tema teised, liiatigi hilisemad otsused talle siduvad.
125 Järelikult tuleb esimene argument tagasi lükata.
– Teine argument, et siseriikliku õiguse kohustuslikud sätted sundisid teda lisama Sernami varadele teatavad kohustused (välja arvatud finantskohustused)
126 Hageja väidab, et ta oli sunnitud Sernami tegevusega seotud kohustused lisama vaid selleks, et võlausaldajad Prantsuse õiguse alusel oma vetoõigust ei kasutaks. Ta kinnitab, et Prantsuse õigus lubab võlausaldajatel kasutada kapitali sissemakse või võõrandamise korral vetoõigust ja saavutada nende võlanõuete viivitamata rahuldamist või garantiide andmist. Lisaks võivad võlausaldajad hilisemas pankrotimenetluses seada kahtluse alla nende võlgniku vara vähendamise tehingud, mis on toimunud 18 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Hageja sõnul oleksid võlausaldajad juhul, kui oleks müüdud vaid Sernami varad, osutunud varatu ja suurtes võlgades äriühingu võlausaldajateks, mis oleks neilt võtnud igasuguse võimaluse hüvitisele, ning seetõttu oleksid nad väga tõenäoliselt olnud vastu pelgalt Sernami varade kogumi müügile või kui nad oleksid nõustunud vaid varade võõrandamisega, oleksid nad kindlasti selle vaidlustanud pankrotimenetluses, mis oleks sellele järgnenud. Sellest oleks tekkinud hageja sõnul vajadus lisada tegevusega seotud kohustused, et võimaldada Sernami varade müüki.
127 Kui mitte arvestada seda, et hageja ei ole tõendanud, et pelk varade müük võttis võlausaldajatelt igasuguse võimaluse hüvitist saada, kui see müük oleks loogiliselt võttes pidanud tooma Sernamile tulu, siis tuleb märkida, et seda laadi argument, mis tugineb siseriikliku õiguse eripärale, rajaneb ekslikul eeldusel, mille kohaselt nõudis komisjon otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 kehtestatud tingimuste täitmist, kuigi oli võimalus valida selle otsuse artikli 3 kahe lõike vahel.
128 Nagu komisjon oma kostja seisukohas rõhutab, oli hagejal ja liikmesriigil, juhul kui nad olid otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 täitmisel praktiliste või siseriiklikust õigusest tulenevate takistuste tõttu raskustes, mitu valikuvõimalust: täita otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tingimusi, teatada komisjonile oma raskustest ja pidada läbirääkimisi selle tingimuse võimaliku muutmise üle kooskõlas päästmise ja ümberkorraldamise suunistega või nõuda ebaseaduslik, siseturuga kokkusobimatu abi tagasi, vajaduse korral Sernamit likvideerides.
129 Seega ei ole hagejal käesolevas asjas alust tugineda tema poolt valitud tingimuse täitmisest kõrvalehiilimise põhjendamiseks siseriiklikus õiguses sätestatud kohustuslikele nõuetele.
130 Järelikult tuleb teine argument tagasi lükata.
– Kolmas argument, et ülekandmine ei hõlmanud tegelikult Sernami „tervikuna“ (varad ja kohustused)
131 Esiteks väidab hageja, et vastupidi komisjoni kinnitusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 116 ei hõlmanud ülekandmine tegelikult Sernami „tervikuna“ (varad ja kohustused), kuna finantskohustusi ja 41 miljoni euro suuruse abi – mis oli otsusega Sernam 2 tunnistatud siseturuga kokkusobimatuks – tagasimaksmise kohustust Financière Sernamile üle ei kantud. Teiseks viitab hageja vastuolulistele osadele vaidlustatud otsuses seoses võõrandamiseseme täpse piiritlemisega, nagu „tervikuna (varad ja kohustused)“ nimetatud otsuse punktis 3.2.3.2 ja põhjenduses 113, „Sernam[i] varad ja kohustused tervikuna, välja arvatud järgmised erandid“ otsuse põhjenduses 114, „varad ja kohustuste põhiosa“ otsuse põhjenduses 115 või „Sernam[i] tervikuna (varad ja kohustused) üleminekut, välja arvatud mõned erandid“ vaidlustatud otsuse põhjenduses 116.
132 Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjendustes 114 ja 115 järgmist:
„[…] Financière Sernam omandas […] Sernam Xpressi, omandades Sernam[i] varad ja kohustused tervikuna, välja arvatud järgmised erandid: ühest küljest suurenesid varad 57 miljonit eurot Sernam[i] kasuks ja 2 miljonit eurot Sernam Xpressi kasuks […] ning teisest küljest vähenesid kohustused omakapitalilaenu võrra, mida äriühing Sernam […] oli saanud kontsernilt SNCF, lepingu IBM‑GPS ülesütlemisest tulenevate kohustuste võrra ning 41 miljoni euro suuruse ühisturuga kokkusobimatu abi tagasimaksmise kohustuse võrra.
Need pidevad tasaarveldused ei saa olematuks teha asjaolu, et Sernam[i] varade ja kohustuste põhiosa kanti esmalt üle Sernam Xpressile ja seejärel Financière Sernamile.“
133 Komisjon järeldas sellest vaidlustatud otsuse põhjenduses 116, et „[t]egevuse ülekandmine ei kujuta[nud] seega varade müüki, vaid Sernam[i] tervikuna (varad ja kohustused) üleminekut, välja arvatud mõned erandid“, ning et „[k]a sel põhjusel ei ol[nud] seega otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 esitatud tingimused täidetud“.
134 Esiteks tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta asjaolu, et kapitali sissemakset tehes lisas ta Sernami varadele peaaegu kõik tema kohustused, välja arvatud teatavad finantskohustused (kogusummas 38,5 miljonit eurot) ja kohustuse maksta tagasi 41 miljonit eurot riigiabi, mis oli otsusega Sernam 2 tunnistatud ebaseaduslikuks ja siseturuga vastuolus olevaks.
135 See selgub ka toimikust. 21. juuli 2005. aasta eelleping nägi nimelt ette, et Sernam pidi Sernam Xpressile üle kandma „kõik Sernami varad ja kohustused, välja arvatud [finantskohustused]“. 14. septembril 2005 sõlmitud kapitali osalise sissemakse lepingust tuleneb ka, et (kõige olulisemate kohustustena) lisati muu hulgas kaasnev negatiivne firmaväärtus (badwill) (negatiivse väärtusega põhivara), reservkapital vahepealse kahjumi katteks, jooksvad kulud, muud kulud ja osalustega seotud kulud. Commission des participations et des transferts’i (erastamisamet) 22. juuli 2005. aasta arvamuses 2005‑AC 2, mis käsitleb hageja poolt Sernami varade erasektorile võõrandamist, viidatakse ka asjaolule, et hageja otsustas kasutada „äriühingu varade ja tegevusega seonduvate kohustuste kogumi võõrandamist“. Lisaks mainitakse panga X aruandes selgelt, et „[p]raktikas ühendatakse võõrandatud ettevõttes kõik [Sernami] varad ja tegevusega seonduvad kohustused (sealhulgas kõik tütarettevõtjad ja kaubamärk), välja arvatud finantskohustused“.
136 Teiseks, vastupidi hageja väitele ei ole kapitali sissemaksest finantskohustuste ning 41 miljoni euro suuruse ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasimaksmise kohustuse välistamine asjaolu, mis seaks kahtluse alla järelduse, mille kohaselt ei ole otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 järgitud, kuna eespool punktis 118 toodust tuleneb, et pelgalt see, et müük ei piirdunud Sernami varadega ja lisati enamik kohustusi, on piisav, et tuvastada selle sätte rikkumine. Selles osas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse üksikud redaktsioonilised erinevused põhjendustes 114, 115 ja 116, millele hageja viitab, on koherentsed ega mõjuta vaidlustatud otsuse kehtivust.
137 Seega ei rikkunud komisjon tehingu esemega seoses ühtegi õigusnormi ega teinud faktiviga, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 116 kinnitas, et tegevuste ülekandmine ei kujutanud endast varade müüki, vaid Sernami ülekandmist tervikuna (varad ja kohustused), mõned erandid välja arvatud.
138 Seetõttu tuleb kolmas argument tagasi lükata.
139 Eeltoodust tuleneb, et hageja esimene etteheide tuleb tagasi lükata.
Teine etteheide, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–112 ja 124 vääralt, et ülekandmine seisnes varade ja kohustuste kogumi kontsernisiseses ülekandmises, millele järgnes selle omandanud tütarettevõtja aktsiate müük (share deal)
140 Juba teise väiteosa raames esitatud mitmes argumendis (vt eespool punkt 95) püüdis hageja sisuliselt tõendada, et komisjon jagas Sernami varade kogumi müügi kaheks etapiks (Sernami varade ülekandmine Sernam Xpressile, millele järgnes Sernam Xpressi aktsiate müük Financière Sernamile), mis on kunstlik jaotus ega vasta tegelikult toimunud ühele tehingule, mis on täiesti üheaegne ja jagamatu ning tehtud „vormistamise vahehetkega“ ühes ja samas dokumendis ning järgides ühte ja sama eesmärki, milleks on Sernami varade kogumi müük Financière Sernamile. Ta rõhutab sellega seoses, et varade osaline ülekandmine, millele järgnes need omandanud äriühingu aktsiate müük, on Prantsuse õiguses käsitatav „müügina“.
141 Tuleb märkida, et need argumendid on tulemusetud, kuna esimese etteheite analüüsist tuleneb, et isegi kui analüüsida sooritatud tehingut hageja soovi kohaselt nii, nagu oleks see ühtne müügitehing, ei vasta nende kahe etapi lõplik „tulemus“ mingil juhul vaid varade müügile ning nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 103 ja 113–116 õigesti märgib, ei ole müügi eset järgitud.
142 Igal juhul tuleb märkida, et komisjon ei teinud oma analüüsis viga, kui ta leidis, et need kaks tehingut ei täitnud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 seatud tingimusi – olgu neid siis analüüsitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–112 üksikult võttes või vaidlustatud otsuse põhjendustes 113–116 koos.
143 Tuleb nimelt uurida, kas erinevate ülekandmistehingute tulemus oli see, mida sooviti, ehk Sernami varade kogum kantakse läbipaistva ja avatud menetluse teel tegelikult hiljemalt 30. juunil 2005 turuhinnaga üle äriühingule, kellel ei ole hagejaga õiguslikku seost. Vaidlustatud otsuse sõnastusest selgub aga, et komisjon hindas müügietappe, arvestades nende nii individuaalset kui ka kombineeritud mõju õigesti.
144 Esimese etteheite analüüsimisel selgub, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 109 ja 110 leidis, et tehing, mida nimetati „varade (tegelikkuses varade ja kohustuste) osalise[ks] ülekandmise[ks], ei saa […] liigitada varade müügiks kolmandale isikule“ eelkõige seetõttu, see ei hõlma „üksnes varasid, vaid ka kõiki kohustusi, välja arvatud Sernam[i] teatavad võlad oma emaettevõtjale [hagejale, ning kuna t]egemist oli seega Sernam[i] tervikuna ülekandmisega (varad ja kohustused), ning mitte üksnes varade müügiga“, ning kuna „[ü]lekandmine toimus 100% oma valduses olevale tütarettevõtjale [Sernam Xpressile], [ei toimunud ü]lekandmine […] seega kolmandast isikust ja [hagejast] sõltumatule ettevõtjale“.
145 Samuti oli komisjonil õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 108 ja 111 tõdes, et Sernam Xpressi aktsiad müüdi Financière Sernamile, mis kujutas endast share deal’i ehk aktsiate müüki.
146 Tegemist oli nimelt aktsiate müügiga või täpsemalt riiulifirma Sernam Xpressi – kuhu oli eelnevalt üle kantud kõik Sernami varad ja tegevusega seotud kohustused ehk peaaegu Sernam tervikuna – aktsiakapitali müügiga.
147 Järelikult ei rikkunud komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 õigusnormi, kui ta leidis, et see aktsiate müük ei kujutanud endast ka varade müüki kolmandale isikule.
148 Järelikult ei teinud komisjon ühtegi faktiviga ega rikkunud õigusnormi ning analüüsis vaidlustatud otsuses tehingu ja selle osadega seotud majanduslikku mõju õigesti, kui ta kontrollis, kas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 toodud siseturuga kokkusobivuse tingimused olid täidetud.
149 Eeltoodut arvestades tuleb ka teine etteheide tagasi lükata.
150 Seega tuleb neljanda väite kolmas osa tagasi lükata.
Neljas väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 117 leidis, et ülekandmine ei piirdunud Sernami varadega, vaid seda oli suurendatud 57 miljoni euro võrra netosummas
151 Hageja heidab komisjonile ette, et viimane leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 117, et Sernami varadele oli lisatud 57 miljonit eurot netosummas. Esiteks väidab ta, et komisjon ajab segamini müügi eseme (varad) ja varade eest makstud hinna ning et negatiivne hind 57 miljonit eurot netosummas on turuhind, mis tuleneb avatud, läbipaistvast, tingimusteta ja mittediskrimineerivast pakkumismenetlusest, mida on kinnitanud mitu sõltumatut eksperti. Teiseks väidab ta, et kuna komisjon teadis täpselt, et Sernam oli kahjumis, siis oleks ta pidanud otsuses Sernam 2 täpsustama, et ta keelab negatiivse hinnaga müügi.
152 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 117 leidis komisjon sisuliselt, et Sernami ja Sernam Xpressi rekapitaliseerimise kaudu lisati 57 miljonit eurot netosummas Sernami varadele ja et selline varade väärtuse suurendamine ei olnud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2 lubatud.
153 Esiteks piisab, kui märkida, et komisjon ei aja mingil moel segamini müügieset ja müügihinda. 57 miljonit eurot netosummas Sernami ja seejärel Sernam Xpressi rekapitaliseerimisel on lisandunud Sernami ja seejärel Sernam Xpressi varadele.
154 Teiseks tuleneb kolmanda väiteosa analüüsist, et hagejal ei olnud õigus, kui ta väitis, et komisjon oleks pidanud täpsustama, et ta ei soovinud negatiivset hinda, võttes arvesse Sernami kahjumlikku olukorda, kuna negatiivne hind tuleneb sellest, et kohustust müüa vaid Sernami varad ilma kohustusteta ei järgitud.
155 Hageja tegelikult möönis vastuseks Üldkohtu küsimusele kohtuistungil, et kui vara müüakse eraldi, on sellel loomulikult väärtus, mis võib olla positiivne või null, kuid ei saa olla negatiivne.
156 Sellega seoses rõhutab komisjon, et pakkumismenetluse esimese vooru lõpus paluti pakkujatelt Sernami varade hinnangut cash free, debt free, see tähendab võtmata arvesse rahareservi ja võlgu, mis viis selleni, et kõik pakkumused olid positiivsete hindadega.
157 Hageja seda ei vaidlusta, kuid märgib siiski, et need esialgsed mittesiduvad pakkumused olid vaid lihtsa hindamistehnika tulemus ning et see ei tähendanud sugugi, et tegevus kantakse üle ilma võlgade ja rahareservita, vaid lihtsalt seda, et pakkujatel paluti anda ettevõtjale oma hinnang, sõltumata võlakoormusest ja asjaomase äriühingu rahareservist, võimaldamaks esitatud pakkumuste objektiivset võrdlust.
158 Järelikult, nagu komisjon rõhutab, näitavad need positiivsed cash free, debt free hinnangud (võtmata arvesse rahareservi ja võlgu), et kui hageja oleks piirdunud varade müügiga ilma kohustusteta, oleks nende müügihind olnud positiivne või null, kuid mitte negatiivne.
159 Järelikult tuleb neljanda väite neljas osa tagasi lükata.
Viies väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 118 ja 119, et Sernami varade kogumi müük ei toimunud läbipaistvas ja avatud menetluses
160 Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjendustes 118 ja 119 faktivigu. Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, esitab sisuliselt neli etteheidet ja Prantsuse Vabariik ühe etteheite.
161 Enne nende etteheidete läbivaatamist tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendused 118 ja 119 on sõnastatud järgmiselt:
„Prantsusmaa ametiasutused korraldasid esmalt läbipaistva ja avatud menetluse. [Hageja] aga ei saanud selles menetluses ühtegi siduvat pakkumist.
Pärast läbipaistva ja avatud menetluse ebaõnnestumist sõlmiti leping Sernam[i] eri tehingute ülekandmise kohta äriühinguga Financière Sernam. Kuna viimane ei osalenud iseseisvalt läbipaistvas ja avatud pakkumises, ei toimunud tegevuse ülekandmine läbipaistva ja avatud pakkumise teel.“
Esimene etteheide, et juhatuse meeskond osales avalikus pakkumises algusest peale
162 Hageja ja Prantsuse Vabariik väidavad sisuliselt, et Sernami juhatuse meeskonna pakkumus oli läbipaistva ja avatud menetluse tulemus, kuna juhatuse meeskond osales pakkumismenetluses algusest peale konsortsiumi koosseisus, mis oli moodustatud koos 5. pakkujaga, ja esitas üksinda pakkumuse – mis oli esialgu tema ja 5. pakkuja ühispakkumus – pärast seda, kui tema partner oli 15. juunil 2005 teatanud, et tal ei ole võimalik ette nähtud tähtajal siduvat pakkumust esitada.
163 Esiteks tuleb tõdeda, et 5. pakkujast ja juhatuse meeskonnast koosnev konsortsium, kes esialgu avalikus pakkumises osales, esitas esialgse pakkumuse, kuid selle konsortsiumi liikmed eraldi pakkumusi ei esitanud.
164 Tuleb rõhutada, et esialgu valiti pakkumismenetluse teise vooru tulemusena 4. pakkuja projekti ees välja 5. pakkuja poolt juhitud konsortsiumi projekti sisu tervikuna. Prantsusmaa ametiasutused märkisid oma 6. jaanuari 2012. aasta vastuses komisjoni küsimustele järgmist:
„[M]is puutub 5. pakkuja pakkumusse, siis see põhines mitmel olulisel põhimõttel nagu muu hulgas asjaolud, et [hageja] võtab enda kanda Sernami rahareservi vajadused, mis [5. pakkuja] hinnangul on [märkimisväärsed], üle ei võeta Sernami finantskohustusi ([…] eurot, mis lisatuna rahareservi vajaduste kandmisele [märkimisväärses summas] moodustas negatiivse hinna ‑56,4 miljonit eurot), ja finantspartnerlus Sernami juhtkonna meeskonnaga.
Võimalus, et [5. pakkuja] taotleb eelnevat rekapitaliseerimist, oli väiksem, kui see, mida võis ette näha läbirääkimiste korral 4. pakkujaga. 4. pakkuja oli nimelt kaudselt viidanud vajadusele, et [hageja] rekapitaliseeriks Sernami eelnevalt summas [mis oli märkimisväärselt suurem, kui soovis 5. pakkuja], mis finantskohustustele lisatuna moodustas negatiivse hinna ‑65,2 miljonit eurot.
Seetõttu tegi [hageja] otsuse jätkata läbirääkimisi vaid 5. pakkuja ja Sernami juhatusega.“
165 Teiseks tuleb tõdeda, et juhatuse meeskonna siduv pakkumus oli täiesti erinev teise vooru pakkumusest, mille oli esitanud 5. pakkuja juhitud konsortsium, ja müüjale palju ebasoodsam.
166 Eespool punktis 164 toodud Prantsusmaa ametiasutuste vastusest ning konsortsiumi 29. märtsi ja 7. aprilli 2005. aasta kirjadest (7. aprilli kiri kordas tema 29. märtsi pakkumuse põhipunkte, lisades pärast pakkumuse esitamist läbi räägitud muudatused) selgub, et konsortsiumi teise vooru pakkumuses hinnati hageja poolt tehtava rekapitaliseerimise vajadused selles staadiumis märkimisväärsele summale, samas kui juhatuse meeskond hindas need lõpuks oma viimases pakkumuses palju suuremale summale ehk 59 miljonile eurole (57 miljonit eurot netosummas). Nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, tuleb omavahel võrrelda seda märkimisväärset summat, mille pakkus 5. pakkuja juhitud konsortsium teises voorus, ja palju suuremat summat 57 miljonit eurot, mis sisaldus juhatuse meeskonna siduvas pakkumuses, kuna need kaks summat vastavad objekti eeldatavale hagejapoolsele rekapitaliseerimise vajadusele. Nendele rahareservi vajadustele lisandus võlanõuete kustutamine, mis on konsortsiumi teise vooru pakkumuses ja juhatuse meeskonna siduvas pakkumuses hinnatud samas suurusjärgus summale.
167 Seega ulatus konsortsiumi negatiivne pakkumus aprillis 2005 maksimaalselt (arvestamata märkimisväärset kapitali sissemakset, mille 5. pakkuja kavatses kapitali suurendamise abil teha) ligikaudu ‑56,4 miljoni euroni (pakkumus „kõik hinna sees“ ehk rekapitaliseerimine ja võlanõuete kustutamine hageja poolt), samas kui juhatuse meeskonna pakkumus ulatus ‑95,5 miljoni euroni (57 miljonit eurot netosummas rekapitaliseerimist, millele lisandus 38,5 miljonit eurot võlanõuete kustutamist hageja poolt).
168 Eeltoodust tuleneb, et komisjonil oli õigus, kui ta ei pidanud finantsinvestori, 5. pakkuja pakkumust, milles tehti ettepanek ka märkimisväärse kapitali sissemakse tegemiseks Sernami kapitali, usaldusväärsuse ja tugevuse osas võrdväärseks 84 töötaja ja juhi madalasummalise pakkumusega ehk 2 miljonit eurot nende isiklikest ressurssidest.
169 Kolmandaks rõhutavad hageja ja Prantsuse Vabariik, et menetluse läbipaistvus ja avatus ei lakka olemast, kui parima pakkumuse teinud pakkuja on lõpuks välja valitud ja seega teised kõrvale jäetud ning kui läbirääkimised jätkuvad „viimase huvitatud isikuga“.
170 Ühelt poolt oli läbipaistava ja avatud pakkumismenetluse „viimaseks huvitatud isikuks“ 4. kandidaat. Eespool punktist 164 tuleneb, et juhatuse meeskonna siduv pakkumus ‑95,5 miljonit eurot oli müüjale vähem huvipakkuv kui 4. pakkuja teise vooru esialgne pakkumus – ehk negatiivne hind ‑65,2 miljonit eurot samas suurusjärgus (st koos rekapitaliseerimise ja võlanõuete kustutamisega hageja poolt). Kuid nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades rõhutab, oleks pärast 5. pakkuja äralangemist tulnud pöörduda 4. pakkuja poole, kes osales menetluses algusest peale ja oli samuti väljendanud teise vooru lõpus oma huvi.
171 Teiselt poolt ei oleks juhatuse meeskonna pakkumust tulnud pidada „viimase huvitatud isiku“ pakkumuseks, kuna ta ei osalenud läbipaistavas ja avatud menetluses iseseisvalt.
172 Neljandaks väidab hageja, et võrrelda ei oleks tulnud juhatuse meeskonna siduvat pakkumust ja selle konsortsiumi mittesiduvat pakkumust, kuhu ta kuulus, kuna ainult siduv pakkumus on kehtiv, isegi kui see ei ole parim.
173 See argument tuleb tagasi lükata, kuna siin tõusetub küsimus sellest, kas juhatuse meeskonna pakkumus tulenes pakkumismenetlusest, mis tingimata eeldab pakkumismenetluses esitatud mittesiduvate pakkumuste hindamist.
174 Järelikult tuleb argument, millega püütakse tõendada, et juhatuse meeskond osales pakkumises algusest peale, tagasi lükata, kuna ta ei osalenud iseseisvalt ega esitanud esialgu koos 5. pakkujaga esitatud pakkumust üksi. Seega ei saa tema pakkumust pidada selliseks, mis on läbipaistva ja avatud menetluse tulemus.
175 Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.
Teine etteheide, mis käsitleb Financière Sernami pakkumuse kehtivust, kuigi see ettevõtja ei olnud juhatuse meeskonna pakkumuse esitamise ajaks veel asutatud
176 Hageja täpsustab esiteks, et äriühingu asutamine pärast pakkumuse esitamist on hanke‑ ja pakkumismenetlustes tavaline, ning teiseks, et füüsilistel isikutel, kes moodustasid juhatuse meeskonna, on iseseisev teovõime, mis on pakkumuse esitamiseks piisav.
177 Tuleb märkida, et need argumendid on tulemusetud, kuna vaidlustatud otsusest ei selgu, et komisjon oleks Financière Sernamile ette heitnud juriidilise isiku staatuse puudumist, vaid asjaolu, et juhatuse meeskonna ja seega Financière Sernami pakkumus ei tulenenud läbipaistvast ja avatud pakkumismenetlusest.
178 Seetõttu tuleb teine etteheide tagasi lükata.
Kolmas etteheide, et kõigil pakkujatel oli võimalus esitada pakkumus, neid koheldi võrdselt, neil oli võimalik saada teavet ja tähtaja tingimused olid samad
179 Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab, et komisjoni otsustuspraktikast ja kohtupraktikast tuleneb, et pakkumismenetluse avatus ja läbipaistvus eeldab, et kõigil huvitatud isikutel on olnud võimalus pakkumus esitada ning neil on selleks olnud võimalus saada teavet ja samad tähtaja tingimused, mis käesoleval juhul oligi nii.
180 Kõnealune osalejate võrdsel kohtlemisel põhinev argument tuleb tagasi lükata, kuna juhatuse meeskonna pakkumus ei olnud selle pakkumismenetluse osa.
181 Seetõttu tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.
Neljas etteheide, et kohtupraktika kohaselt kujutab selline asjaolu nagu käesolevas asjas, et varade müügile eelnesid ebaõnnestunud püüdlused ühe teise äriühinguga, endast „kaudset tõendit selle kohta, et järgitud menetlus oli piisavalt avatud ja läbipaistev“
182 Hageja väidab, et kohtuotsustes SMI, punkt 52 eespool (EU:C:2004:238) ja CDA, punkt 52 eespool (EU:T:2005:364), kujutas asjaolu, et varade müügile eelnesid ebaõnnestunud püüdlused ühe teise äriühinguga endast „kaudset tõendit selle kohta, et järgitud menetlus oli piisavalt avatud ja läbipaistev“ (kohtuotsused SMI, punkt 52 eespool, EU:C:2004:238, punkt 95, ja CDA, punkt 52 eespool, EU:T:2005:364, punkt 110). Ta leiab, et nii on see ka käesolevas asjas, kuna müügile juhatuse meeskonnale eelnesid ebaõnnestunud püüdlused konsortsiumiga, kuhu kuulus ka 5. pakkuja.
183 Tuleb märkida, et kui teatavatel juhtudel võivad need asjaolud kujutada endast kaudset tõendit selle kohta, et järgitud menetlus oli piisavalt avatud ja läbipaistev, ei ole see otsustav tõend. Käesoleval juhul ei saanud komisjon leppida asjaoluga, et on olemas selline võimalik kaudne tõend, kui ta kontrollis, kas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 sõnaselgelt seatud läbipaistev ja avatud menetluse tingimus on täidetud. Esimese etteheite analüüsist eespool punktides 162–175 tuleneb aga, et see tingimus ei olnud täidetud.
184 Seega tuleb neljas etteheide tagasi lükata.
Prantsuse Vabariigi etteheide, et ekspertiisi tulemusel kinnitati turuhinnaks 57 miljoni euro suurune negatiivne hind
185 Prantsuse Vabariik väidab, et 57 miljoni euro suurune negatiivne hind kinnitati turuhinnaks ekspertiisi tulemusel, mille tõendusväärtust kohtupraktika tunnustab, kui on vaja kindlaks teha, kas müük toimus tavapärastes turutingimustes.
186 See etteheide tuleb tagasi lükata kui tulemusetu, kuna siin kontrollitakse otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 täitmist seoses nõudega, et tegemist oleks läbipaistva ja avatud menetlusega, mitte ei kontrollita ekspertiisi abil hinda.
187 Eeltoodust lähtudes tuleb neljanda väite viies osa tagasi lükata.
Kuues väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 121–123, et varade müügi eesmärki ei täidetud
188 Hageja esitab sisuliselt kaks etteheidet. Oma esimeses etteheites väidab hageja, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärk täideti, kuna Sernami tegevus katkestati. Oma teises etteheites leiab ta, et mõiste „varade kogumi müük“ võimaldas tegelikult tegevuse jätkumist.
Esimene etteheide, et varade kogumi müügi eesmärk on täidetud, kuna Sernami majandustegevus katkestati
189 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 121 ja 122 tuleneb, et komisjon leidis, et otsuse Sernam 2 põhjenduses 217 selgitatud varade müügi lõppeesmärk oli vabastada Sernami turuosad ja varad ning võimaldada kolmandal isikul neid kasutada ning seega oli varade müügi eesmärk Sernami majandustegevuse katkestamine. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 leiab komisjon, et antud juhul oli Sernami juhtkond omandanud ettevõtte tervikuna, mis ühendati hiljem äriühingusse Financière Sernam, ning et majanduslik järjepidevus oli täielik. Lisaks leidis komisjon, et ettevõtja vabastati olulisest osast tema võlast ning ta sai uut kapitali 59 miljoni euro ulatuses, millest 57 miljonit jäid majanduslikult hageja kanda. Komisjon järeldas sellest, et seega lisaks asjaolule, et tehtud tehingu puhul ei täidetud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 tingimusi, ei võimaldanud see ka saavutada kõnealuse otsusega taotletud eesmärke ning see viis hoopiski majandusüksuse tugevdamiseni, mis võib veelgi süvendada konkurentsimoonutusi, mida just püütigi otsuses Sernam 2 sätestatud meetmetega leevendada.
190 Üldkohus leiab, et enne, kui edaspidi punktides 196–211 analüüsida hageja erinevaid argumente, tuleb hinnata otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärki tõlgendatuna koosmõjus selle otsuse põhjendustega.
191 Otsuse Sernam 2 põhjendustest 200 ja 208–211, mis jäävad osasse „Konkurentsimoonutuste ennetamine – spetsiifilised kohustused“, selgub, et komisjon leidis kõigepealt, et tuleb võtta meetmed, et leevendada niipalju kui võimalik Sernamile antud 503 miljoni euro suuruse abi ebasoodsaid tagajärgi konkurentide jaoks, et kõnealusel turul või turgudel, millel ettevõtja tegutseb, osalemise sunnitud piiramine või vähendamine on vastukohustus konkurentide suhtes, ning et vastukohustused võivad esineda mitmesugusel kujul vastavalt sellele, kas ettevõtja tegutseb ülevõimsusega toimival turul või mitte. Arvestades lisaks abi kuritarvitamist, mis selle otsusega tuvastati, ja ümberkorraldamiskava kestuse pikendamist, leidis komisjon, et Sernam peab võtma erilise vastumeetme, tõmbudes kestvalt tagasi põhimõtteliselt ülevõimsusega toimivatelt turusegmentidelt – antud juhul maanteid mööda lähetatavate tavaliste ühendvedude/kiirsaadetiste turul –, et oleks võimalik põhjendada ühe osa ümberkorraldusabi heakskiitmist. Komisjon rõhutas, et riigiabi andmise struktuurilise ületootluse või koguni languse olukorras olevatel turgudel vahetuks tagajärjeks oleks võimaldada ühel ettevõtjal, kes oleks pidanud oma tegevuse tekkinud raskuste tõttu lõpetama, hõivata kunstlikult äärmiselt suure nõudlusega turuosi konkureerivate ja rahaliselt elujõuliste ettevõtete arvelt.
192 Need kaalutlused põhjendavad otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 seatud tingimusi, nimelt maanteeveotegevuse ülevõtmine teiste ettevõtjate poolt ja Sernami tegevuse mitmekesistamine raudteekaubavedude suunas, mille eesmärk oli kõrvaldada Sernam ülevõimsusega toimivalt turult, vältimaks igasuguseid konkurentsimoonutusi, mis võisid tuleneda 503 miljoni euro suuruse ümberkorraldusabi andmisest.
193 Otsuse Sernam 2 põhjendusest 217, mis samuti käsitleb konkurentsimoonutuste ennetamist, nagu ka eespool viidatud põhjendused 200 ja 208–211, tuleneb, et kui Sernam peaks müüma oma varade „kogumi“, siis neid kahte eespool nimetatud tingimust ettevõtte ümberkorraldamise kohta „ei kohaldata, kuna Sernam ei ole enam tegev oma praeguses õiguslikus vormis ning on selleks ajaks vabastanud oma turuosad sõltumatu ostja kasuks (kes võib de facto jätkata tema tegevust Sernami varadega“.
194 Nagu komisjon kohtuistungil meenutas, seadsid otsuse Sernam 2 artikli 3 kaks lõiget, mis on alternatiivsed, 503 miljoni euro suurusele ümberkorraldusabile tingimused ja taotlesid sama eesmärki – ennetada sellest abist tingitud konkurentsimoonutusi. Asjaolu, et varade kogumi müügi puhul ei olnud enam tarvis nõuda ülevõimsusega toimivast maanteevedude sektorist tagasitõmbumist, on selgitatav vaid sellega, et Sernami varade kogumi turuhinnaga müügi korral äriühingule, kellel puudub hagejaga õiguslik seos, kasutades selleks läbipaistvat ja avatud menetlust, kaoks Sernam majandusüksusena turult ja koos temaga ka konkurentsimoonutus, mis tuleneb Sernamile antud ümberkorraldusabist. Järelikult tuleb „turuosade vabastamist sõltumatu ostja kasuks“, mida on nimetatud otsuse Sernam 2 põhjenduses 217, analüüsida kui sellist, mis lõpetab konkurentsimoonutuse ehk Sernami subsideeritud tegevuse.
195 Eeltoodust tuleneb, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 122 leidis, et Sernami varade kogumi müügi eesmärk oli Sernami majandustegevuse katkestamine.
196 Esiteks väidab hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, et Sernami tegevus katkestati, kuna tema varad võõrandati kõik koos ühele ostjale samal ajal ning et Sernami ettevõtet ei omandatud tervikuna, nagu ta tõendas kolmandas väiteosas.
197 Neljanda väite kolmanda osa analüüsist (vt eespool punktid 134–137) selgub siiski, et hageja ei piirdunud oma varade kogumi ülekandmisega samale ostjale, vaid võõrandas ka peaaegu kõik kohustused, mis on vastuolus otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikega 2. Mis puutub argumenti, et ta ei võõrandanud siiski täpselt Sernami ettevõtet tervikuna, siis see argument sai tagasi lükatud juba eespool punktides 136–137.
198 Teiseks väidab hageja, et Sernam ei ole võõrandamiseelses õiguslikus vormis enam tegutsenud, kuna Financière Sernam oli see, kes tänu võõrandatud varale jätkas Sernami tegevust.
199 Siiski ilmneb varade kogumi müümise eesmärgist, mis on kehtestatud otsusega Sernam 2 ja millega püütakse majanduslikult kaotada turul kahjumlikult tegutsev äriühing, et vaid Sernami ärinime muutmisest ei piisa, asumaks järeldusele, et tema majandustegevus on tegelikult katkestatud.
200 Kolmandaks rõhutab hageja, et tal ei olnud ühtegi seost juhatuse meeskonnaga ja seega Financière Sernamiga ning et järelikult ei ole Sernami ülevõtmine tema juhtkonna poolt märk majanduslikust järjepidevusest.
201 Kuna seda asjaolu on vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 nimetatud vaid teise võimalusena võrreldes sellega, et omandati Sernami ettevõte tervikuna, siis on need argumendid tulemusetud.
202 Igal juhul tuleb märkida, et 30. juunil 2005 ei olnud need Sernami juhid, kes pakkumuse esitasid, veel Sernami presidendi-peadirektori ja tegevdirektori kohalt tagasi astunud (21. juuli 2005. aasta eellepingu punkt 4 täpsustas, et nad astuvad tehingu sooritamise kuupäeval tagasi) ja kuulusid seega endiselt hageja kontserni koosseisu.
203 Neljandaks väidab hageja, et Sernami turuosad vabastati Financière Sernami kasuks, kes sai tegevust jätkata Sernami varadega.
204 Toimikust selgub siiski, et hageja tehtud tehingu eesmärk oli võõrandada Sernami ettevõte tervikuna, et see säilitada ja tervendada – mis on vastupidine eesmärgiga ettevõtja majandustegevus katkestada ja tema turuosad tema varade ostja kasuks vabastada.
205 Esiteks tuleb märkida, et hageja 29. novembri 2004. aasta pakkumisteates oli märgitud, et hageja on algatanud menetluse, et valida välja ostja, kes on võimeline tagama „Sernami tegevuste jätkusuutlikkuse“, ning et hageja paneb erilise rõhu „Sernami tegevuste jätkusuutlikkusele ja töökohtade säilitamisele“. Ka panga X poolt Commission des participations et des transferts’ile (erastamisamet) esitatud 21. juuli 2005. aasta aruandes oli märgitud, et „kavandatava tehingu eesmärgiks on äriühingu“ ja „Sernami kontserni ülevõtmine“.
206 Teiseks tõi Commission des participations et des transferts’i (erastamisamet) 22. juuli 2005. aasta arvamuses 2005‑AC 2 välja selle, et „uue äriühingu käsutusse antavad ressursid [olid] mõeldud selleks, et võimaldada tal finantseerida ümberkorraldamisega seonduvaid vajadusi, et ta saaks naasta tasakaalustatud tööprotsessile“, ning et „uuel Sernamil o[leks] just nii palju vahendeid, mis peaksid võimaldama [hagejast] täiesti sõltumatul ettevõtjal ületada esimesed majandusaastad, mis osutuvad raskeks, et saavutada iseseisvalt või investorite abiga normaalne tööprotsess“.
207 Kolmandaks selgub toimiku materjalidest – eelkõige panga X aruandest ja juhatuse meeskonna siduvast pakkumusest –, et ülevõtmispakkumuse kindlaksmääramise kaks võtmeelementi olid Sernami rahavarude vajadus, et finantseerida tema tervendamiskava, ja rekapitaliseerimise vajadus seoses ajavahemikuks 2005–2008 ettenähtava kahjumiga, ning et 59 miljoni euro suurune negatiivne hind tulenes Sernami ümberkorraldamisega seonduvast finantseerimisvajadusest eriti suures summas ja väiksemas summas selleks, et katta äriplaanis ette nähtud töökohtade arvu vähendamisega seotud sellised kulud, mis ületavad seaduse ja kehtiva kollektiivlepingu alusel makstavad summad. Panga X aruanne täpsustab selles osas, et „juhatuse meeskonna pakkumusega kaasneb antud juhul rekapitaliseerimine 59 [miljoni euro ulatuses], mida juhatuse meeskond peab vajalikuks, et viia ellu oma ümberkorralduskava ja anda talle ülevõtmispakkumuse tegemiseks vajalik usaldus“.
208 Neljandaks tuleneb kolmanda ja neljanda väiteosa eespool läbiviidud analüüsist, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 123 kinnitas, et ettevõtja vabastati suurest võlast (kuna finantskohustusi üle ei kantud) ning ta sai uusi rahalisi vahendeid 59 miljoni euro ulatuses, millest 57 miljonit jäid majanduslikult hageja kanda.
209 Viiendaks tuleb märkida ka seda, et otsus Sernam 2 nägi ette, et kui Sernam jääb turule kas hageja kontsernis või Sernami ettevõtte tervikuna (varad ja kohustused) müügi korral, pidi kohaldatama artikli 3 lõikes 1 seatud tingimusi, ning et sellisel juhul oleks Sernam pidanud tagasi tõmbuma ülevõimsusega toimivalt maanteevedude turult. Samas tuleb tõdeda, et hageja ei ole väitnud, et artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tingimused on täidetud, kuigi ta müüs Sernami ettevõtte peaaegu tervikuna.
210 Eeltoodust tuleneb, et hagejal ei olnud õigus, kui ta väitis, et Sernami majandustegevus katkestati, kuna tegelikult kanti peaaegu kogu Sernami ettevõte (varad ja kohustused) üle ja säilitati tema tegevus turul, koos suure rekapitaliseerimise vajadusega tervendamiskava elluviimiseks, ning tehtud tehing ei võimaldanud saavutada otsusega Sernam 2 ette nähtud eesmärki vältida otsusega Sernam 2 heakskiidetud ümberkorraldusabiga seonduvaid konkurentsimoonutusi, vaid vastupidi viis konkurentsimoonutuste süvenemiseni ja seda eelkõige ülevõimsusega toimivatel turgudel.
211 Seega tuleb esimene etteheide tagasi lükata.
Teine etteheide, et mõiste „varade kogumi müük“ tegelikult võimaldas Sernami tegevuse jätkumist
212 Hageja leiab sisuliselt, et kui komisjoni tahe oleks otsuse Sernam 2 vastuvõtmisel olnud Sernami lõhkumine, oleks ta pidanud ette nägema muu tehingu kui varade kogumi müük, mis nii õiguslikust kui majanduslikust vaatenurgast on Sernami tegevuse jätkumisest lahutamatu. Järelikult ei saanud komisjon enam ette heita Sernami ja Financière Sernami vahelist majandustegevuse teatud vormis jätkumist.
213 Kõigepealt tuleb meenutada, et juhul kui hageja püüab selle argumendiga seada kahtluse alla otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 sõnastust ja asjakohasust, siis need argumendid tuleb tagasi lükata, kuna otsus Sernam 2 on lõplik, sest seda ei ole vaidlustatud. Seega ei ole võimalik selle õiguspärasust käesoleva hagi raames analüüsida. Seetõttu on otsuse Sernam 2 sõnastuse vigu puudutavad väited vastuvõetamatud.
214 Kuna nende argumentide eesmärk on tõendada, et otsus Sernam 2 lubas hagejal struktureerida varade ja kohustuste kogumi müügi nii, nagu ta seda tegi, põhjusel, et varade kogumi müük on Sernami tegevuse jätkumisest lahutamatu, siis tuleb märkida, et need argumendid on otseselt vastuolus hageja eelnevate argumentidega, mille kohaselt Sernami majandustegevus tehinguga katkestati.
215 Esiteks väidab hageja, et kohtuotsuse SMI, punkt 52 eespool (EU:C:2004:238), punktidest 68–70 ja kohtuotsuse CDA, punkt 52 eespool (EU:T:2005:364), punktist 73 tuleneb, et varade kogumi müük on nii õiguslikust kui majanduslikust vaatenurgast tegevuse jätkumisest lahutamatu, vastupidi varade eraldi müügile, mis eeldab tegevuse täielikku või osalist lõpetamist.
216 Esiteks tuleb tõdeda, et see argument on tulemusetu, kuna kolmanda väiteosa analüüsist tuleneb, et tegelikult võõrandati Sernami ettevõte tervikuna, mitte ainult selle varad.
217 Teiseks puudutavad hageja viidatud punktid komisjoni argumente liidu kohtutes käsitletud konkreetsetes asjades, mitte aga liidu kohtute üldist hinnangut mõistele „varade kogumi müük“. Vaidlustatud otsust tuleb aga analüüsida arvestades aluslepingut ja otsust Sernam 2, mitte komisjoni argumente muid kohtuasju puudutavates vaidlustes.
218 Selles osas sai eespool punktis 122 juba tõdetud, et otsuses Sernam 2 ei eristata „varade kogumi müüki“ „varade eraldi müügist“ ning et otsus Sernam 2 oli piisavalt selge selles osas, et kohustusi ei tohi müüa juhul, kui müügistsenaariumi kohaselt järgneb sellele varade kogumi müük. Pealegi võib Sernami varade kogumi ostja otsuse Sernam 2 põhjenduse 217 (in fine) kohaselt de facto jätkata iseenda tegevusi Sernami varadega. Kuigi sellest võib jääda mulje, et jätkub ümberkorraldamisabi saanud ettevõtja majandustegevus, mis on otsusega Sernam 2 tunnistatud siseturuga kokkusobivaks, tuleb siiski märkida, et tegemist peab olema muu ettevõtja tegevusega kui Sernam, see tähendab ostja, kes on integreerinud Sernami varad oma äristrateegiasse, ilma milleta ei saaks abisaaja turuosi käsitada „vabastatuna“.
219 Kolmandaks tuleneb hageja viidatud punktidest (kohtuotsused SMI, punkt 52 eespool, EU:C:2004:238, punktid 68–70, ja CDA, punkt 52 eespool, EU:T:2005:364, punkt 73), mis puudutavad riigiabi tagasinõudmise kohustusest kõrvalehoidmise küsimusi, et kui komisjon neis rõhutas, et „[suured probleemid tekivad aga siis], kui varad müüakse kogumina, nii et see võimaldab omandajal abisaajaks olnud äriühingu tegevust jätkata [ning et] sel juhul võib toetust saanud tegevuse jätkamine jätkuvalt konkurentsi moonutada, nii et on vaja üles näidata erilist hoolikust vältimaks olukorda, kus abisaaja varade üleminek võib müüdud varade „varjamise“ kaudu tuua kaasa tagastamiskohustusest kõrvalehoidmise“, siis meenutas komisjon, et niisugusel juhul „[on] selline kõrvalehoidmine […] välistatud üksnes juhul, kui abisaajaks olnud äriühingu varade kogumina üleminek toimub turuhinnaga ja menetluses, mis ei ole tingimuslik ja on avatud kõikidele selle äriühingu konkurentidele [ning et] siis ei ole omandajad kohustatud abi tagasi maksma“ (kohtuotsused SMI, punkt 52 eespool, EU:C:2004:238, punkt 70, ja CDA, punkt 52 eespool, EU:T:2005:364, punkt 73).
220 Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 näeb aga just ette turuhinna läbipaistva ja avatud menetluse abil. Siiski selgub viienda väiteosa analüüsist, et seda nõuet ei ole käesolevas asjas samuti täidetud.
221 Teiseks leiab hageja, et kui komisjoni eesmärk oli Sernami tegevuse katkestamine, oleks komisjon pidanud täpsustama, et ta soovis vaid materiaalse vara võõrandamist, välja arvatud põhivara, mis võimaldab majandustegevuse jätkamist.
222 Esiteks tuleb tõdeda, et ühelt poolt ei tee otsuse Sernam 2 põhjendus 217 mingisugust vahet materiaalse ja mittemateriaalse vara vahel ning et teiselt poolt ei heideta vaidlustatud otsuses hagejale ette seda, et ta lisas mittemateriaalse vara, sealhulgas põhivara, vaid et ta lisas kohustused.
223 Teiseks, kui hageja soovib eespool punktis 221 toodud argumendiga viidata negatiivsele firmaväärtusele või badwill’ile, mis viitab põhivara negatiivsele väärtusele, siis tuleneb Prantsusmaa ametiasutuste poolt menetluse algatamise otsuse peale esitatud kirjalike seisukohtade punktidest 139 ja 140, et badwill on määratletud kui vahe, mis võib olla kas rahas või väärtpaberites makstud ostuhinna ja omandatud sissenõutavate kohustuste vahel eraldivõetuna. Prantsusmaa ametiasutused rõhutavad asjaolu, et badwill’i ei määratud kindlaks autonoomselt, vaid see on raamatupidamises kirjendatud 57 miljoni euro suurune netosummas negatiivse hinna väärtus, mis tuleneb pakkumismenetlusest ning selle suurus selgus hiljem Sernami varadele antud müügihinna põhjal, mis omakorda oli kindlaks määratud ainsa siduva pakkumusega. Prantsusmaa ametiasutuste sõnul „väljendab badwill seega ostjapoolset eelnevat hinnangut tulevasele kahjumile ja ümberkorraldamiskuludele, mida täpsustab ka [panga X] aruanne, kus on märgitud, et kaks võtmeelementi, mis on vajalikud ülevõtmispakkumuse kindlaksmääramiseks, olid äriühingu rahavarude vajadus, et finantseerida tema tervendamiskava, ja rekapitaliseerimise vajadus seoses ajavahemikuks 2005–2008 ettenähtava kahjumiga (aruanne, lk 47)“.
224 Järelikult selgub toimikust, et see, mida hageja nimetab „põhivaraks“, ei puuduta mittemateriaalset vara, vaid vastab tegelikult raamatupidamise tõlgendusele juhatuse meeskonna rekapitaliseerimise nõuetele, mis tulenevad suures osas sellest, et võõrandati kahjumiga töötav ettevõte tervikuna koos selle kohustustega.
225 Kolmandaks leiab hageja, et tegelikult kavatses komisjon piirata Sernami varade kogumi müügi võõrandamisega tööstussektori ülevõtjatele, mida aga ei olnud otsuses Sernam 2 märgitud.
226 Samas ei tulene vaidlustatud otsusest, et asjaolu, et ülevõtja ei ole tööstussektorist, oleks olnud põhjuseks, miks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 ei olnud järgitud – see järeldus tuleneb põhiliselt sellest, et Sernami ettevõte võõrandati tervikuna, ilma et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 toodud tingimused, sealhulgas ülevõimsusega toimivast turusektorist tagasitõmbumine, oleksid täidetud.
227 Järelikult tuleb teine etteheide samuti tagasi lükata.
228 Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite kuues osa tagasi lükata.
Kokkuvõte neljanda väite kohta
229 Hageja leiab, et juba üksainus viga komisjoni põhjenduses seoses otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 rikkumisega võib kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise.
230 Kohtupraktikast tuleneb, et kui otsuse teatud põhjendused on iseenesest oma olemuselt sellised, et nende alusel võib otsuse õiguslikult piisavalt põhjendatuks lugeda, siis ei mõjuta otsuse ülejäänud põhjendustes tehtud vead mingil juhul otsuse resolutsiooni. Lisaks sellele, kui komisjoni otsuse resolutsioon tugineb arutluskäigu mitmele iseseisvale alussambale, millest igaühest piisaks sellise resolutsiooni põhjendamiseks, siis tuleb see otsus tühistada põhimõtteliselt vaid juhul, kui arutluskäigu iga iseseisev alussammas on õigusvastane. Sellisel juhul ei ole viga või mõni muu õigusrikkumine, mis puudutab ainult ühte arutluskäigu alussammast, piisav vaidlustatud otsuse tühistamise põhjendamiseks, kuna sellel ei saanud olla määravat mõju otsuse vastu võtnud institutsiooni poolt tehtud resolutsioonile (vt kohtuotsus 20.10.2011, Eridania Sadam vs. komisjon, T‑579/08, EU:T:2011:608, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).
231 Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuna otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 rikkumise ja järelikult ka 503 miljoni euro suuruse riigiabi siseturuga kokkusobimatuse tuvastamine vaidlustatud otsuses põhines mitmel elemendil, millest igaüks oli selle järelduse aluseks piisav, siis tuleb vastupidi hageja väitele tõdeda, et asjaolu, et üks nendest elementidest on väär – antud juhul see, mis puudutab müügi kvalifikatsiooni, nagu on märgitud eespool punktis 108 –, ei ole iseenesest piisav, et tühistada vaidlustatud otsus osas, mis puudutab komisjoni poolt otsuses Sernam 2 tingimuslikult heaks kiidetud 503 miljoni euro suuruse riigiabi kuritarvitamist.
232 Järelikult tuleb neljas väide tervikuna tagasi lükata.
2. Viies väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et kohustus nõuda tagasi 41 miljoni euro suurune riigiabi, mis oli otsusega Sernam 2 tunnistatud siseturuga kokkusobimatuks, oli üle kantud Financière Sernamile ja tema tütarettevõtjatele
233 Hageja väidab sisuliselt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisas otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse riigiabi kandmisest Sernami likvideerimisega kaasnevate kohustuste alla tagamaks, et kõrvaldada sellest abist tulenev konkurentsimoonutus, ning ta vaidleb sellega seoses vastu sellele, et nimetatud abi tagasimaksmise kohustus on üle läinud Financière Sernamile ja tema tütarettevõtjatele. Esiteks väidab ta, et vastupidi sellele, mida kinnitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 144–148, ei ole ükski majandusliku järjepidevuse kriteerium kohtuotsuse Seleco, punkt 52 eespool (EU:C:2003:252) tähenduses käeolevas asjas täidetud. Teiseks väidab ta, et 41 miljoni euro kandmine Sernami likvideerimisega kaasnevate kohustuste alla oli kooskõlas otsuse Sernam 2 artikliga 4.
234 Kõigepealt, nagu Euroopa Kohus on juba korduvalt leidnud, võimaldab asjaomase abi tagastamisega seonduva nõude kandmine võlanimekirja lugeda abi tagasinõudmise kohustuse täidetuks üksnes siis, kui olukorras, kus riigi ametiasutustel ei olnud võimalik tagasi nõuda kogu abisummat, päädib pankrotimenetlus ebaseaduslikku abi saanud ettevõtja likvideerimisega, see tähendab tema tegevuse täieliku lõpetamisega. Selles osas tuleb meenutada, et ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi tagasinõudmise eesmärk on kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud konkurentsieelis, mis on selle abi saajal turul võrreldes tema konkurentidega, ning taastada seega abi maksmisele eelnenud olukord. Kuid kui ebaseaduslikku abi saanud ettevõtja on pankrotis ja kui selle pankrotis ettevõtja tegevusest osa jätkamiseks on asutatud äriühing, võib selline tegevuse jätkamine – ilma et asjaomast abi oleks täies ulatuses tagasi makstud – tingida selle konkurentsimoonutuse edasikestmise, mis tuleneb konkurentsieelisest, mille see äriühing sai turul võrreldes oma konkurentidega. Nii võib selline äsja asutatud äriühing olla kohustatud kõnealuse abi tagasi maksma, kui see eelis tema kasuks edasi kestab. Nii on see eeskätt siis, kui on tuvastatud, et see äriühing saab tegelikult endiselt kasu konkurentsieelisest, mis on seotud asjaomase abi saamisega, eeskätt siis, kui uus äriühing omandab likvideerimisel äriühingu varad turutingimustele vastavat vastutasu maksmata või kui on tuvastatud, et sellise äriühingu asutamise tagajärjel hiiliti kõrvale kõnealuse abi tagastamise kohustusest. See kehtib eelkõige siis, kui turutingimustele vastava hinna tasumisest ei piisaks ebaseadusliku abi saamisega seotud konkurentsieelise neutraliseerimiseks. Sellisel juhul ei ole ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abiga seonduva võlanõude kandmine võlanimekirja iseenesest piisav selleks, et kõrvaldada sel moel esilekutsutud konkurentsimoonutus (vt kohtuotsused 11.12.2012, komisjon vs. Hispaania, C‑610/10, EKL, EU:C:2012:781, punktid 104–107 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24.1.2013, komisjon vs. Hispaania, C‑529/09, EKL, EU:C:2013:31, punktid 107 ja 109 ning seal viidatud kohtupraktika).
235 Varade müüki käsitleva kohtupraktika kohaselt võib hindamaks, kas raskustes olevale äriühingule tasutud abi tagastamiskohustust võib laiendada uuele äriühingule, kellele vana äriühing kandis üle osa oma varast, kui see ülekandmine võimaldab tuvastada kahe äriühingu vahelise majandusliku järjepidevuse, arvesse võtta järgmisi asjaolusid: ülekandmise ese (vara ja kohustused, tööjõu säilitamine, grupeeritud vara), ülekandmise hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud, ülekandmise hetk (pärast uurimise algust, menetluse algatamist või lõplikku otsust) või tehingu majanduslik loogika (vt selle kohta kohtuotsused Seleco, punkt 52 eespool, EU:C:2003:252, punkt 78; 13.9.2010, Kreeka jt vs. komisjon, T‑415/05, T‑416/05 ja T‑423/05, EKL, EU:T:2010:386, punkt 135, ja 28.3.2012, Ryanair vs. komisjon, T‑123/09, EKL, EU:T:2012:164, punkt 155). Samas ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma kõiki neid asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2012:164, punkt 156).
236 Tuleb märkida, et pooled ei vaidle vastu sellele majandusliku järjepidevuse analüüsile, vaid sellele, et komisjon seda käesolevas asjas kasutas.
Esimene etteheide, et ükski majandusliku järjepidevuse kriteerium ei ole käesolevas asjas täidetud
237 Hageja väidab, et käesolevas asjas ei ole vastupidi komisjoni analüüsile vaidlustatud otsuse põhjendustes 144–148 täidetud ükski majandusliku järjepidevuse kriteerium kohtuotsuse Seleco, punkt 52 eespool (EU:C:2003:252) tähenduses, nimelt ülekandmise ese, ülekandmise hind, kes on ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud, ülekandmise hetk ega ka tehingu majanduslik loogika.
238 Vaidlustatud otsuse põhjendus 144 on sõnastatud järgmiselt:
„Seoses kõikide varade ja kohustuste ülekandmisega […] Sernam[ilt] Sernam Xpress[ile], välja arvatud kolm rahalist kohustust […], on komisjon arvamusel, et ülekandmine hõlmas äriühingut tervikuna (vt jaotis 3.2.3). Seega on Sernam[i] ja Sernam Xpressi vahel olemas majanduslik järjepidevus […] Lisaks toimus ülekandmine kontsernisiseselt. See toimus pärast seda, kui komisjoni oli teinud lõpliku otsuse nõuda abi tagasi, ning selle ainus majanduslik loogika oli võimaldada Sernam[i] tegevuse jätkumist ilma Sernam 2 otsuse artiklis 3 kehtestatud tingimusi täitmata. Seega on kõik kriteeriumid olemas, et tõendada majanduslikku järjepidevust vastavalt käesolevale otsusele ning Seleco kohtuotsusele.“
Ülekandmise ese
239 Hageja väidab, et Financière Sernamile ei müüdud Sernami ettevõtet tervikuna.
240 Neljanda väite kolmanda osa analüüsist ja eelkõige eespool punktidest 134–137 tuleneb siiski, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 leidis, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 rikkudes oli võõrandatud ettevõte tervikuna.
Kes olid ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud
241 Hageja väidab vastupidi komisjoni kinnitusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 144, et Sernami varade ja kohustuste tervikuna ülekandmine ei toimunud kontsernisiseselt, kuna Financière Sernami ja Sernami aktsionärid on erinevad: Financière Sernami aktsionärideks on Sernami endise juhatuse meeskond, Sernami aktsionäriks aga hageja ise. Selles osas rõhutab hageja, et see on Financière Sernam, kes in fine käsutab Sernami varasid, mis on paigutatud Sernam Xpressi. Neil tingimustel leiab ta, et ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionäre või omanikke puudutav kriteerium kohtuotsuse Seleco, punkt 52 eespool, tähenduses ei ole täidetud.
242 See argument tuleb tagasi lükata, kuna antud etapis on tegemist komisjoni arutlusega, milles ta hindab Sernami ja Sernam Xpressi vahelist majanduslikku järjepidevust. Nimelt alles pärast seda, kui komisjon oli tuvastanud majandusliku järjepidevuse Sernami ja Sernam Xpressi vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 144–148), järeldas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 150, et siseturuga kokkusobimatust abist kasusaamine oli in fine üle kantud Financière Sernamile tänu tema ühinemisele Sernam Xpressiga.
243 Järelikult oli komisjonil õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 meenutas, et Sernami kapitali sissemakse Sernam Xpressile oli toimunud hageja kontserni sees.
Ülekandmise hetk
244 Mis puutub varade kogumi ülekandmise hetke, siis hageja väidab, et kohtuotsuste Seleco, punkt 52 eespool (EU:C:2003:252), SMI, punkt 52 eespool (EU:C:2004:238) ja CDA, punkt 52 eespool (EU:T:2005:364) tähenduses olid komisjoni väidetavad „kuritarvitamise“ tehingud toimunud ametliku uurimismenetluse ajal, see tähendab ajal, mil pädevad ametiasutused eeldasid, et komisjon algatab uurimismenetluse. Käesolevas asjas toimus Sernami varade kogumi võõrandamine hageja sõnul aga pärast Sernam 2 otsuse vastuvõtmist selle otsuse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud tähtajal ja viisil, mis välistab selle, et see tehti eesmärgiga hoida abi tagasinõudmisest kõrvale.
245 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 144 tuleneb, et komisjon tuvastas, et kõik varad ja kohustused olid üle kantud pärast lõpliku Sernam 2 otsuse tegemist, mille artikkel 2 pani mäletatavasti kohustuse nõuda 41 miljoni euro suurune abi tagasi.
246 Tuleb tõdeda, et sellise otsuse täitmise hetk, milles nähakse ette võimalus müüa abisaaja varade kogum ning kohustus nõuda tagasi ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi, on tagasinõudmise kohustuse täitmisest kõrvalehoidmiseks vähemalt sama soodne kui ametliku uurimismenetluse etapp. Nimelt, kui ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse algatamine tuleneb kahtlustest riigiabi olemasolu ja selle kokkusobivuse osas siseturuga, siis sellise otsuse vastuvõtmine, milles antakse korraldus riigiabi tagasi nõuda, eemaldab selles osas kõik kahtlused.
247 Lisaks tuleneb neljanda väite esimese, kolmanda, neljanda ja viienda osa analüüsist, et tehtud tehingus ei järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud tähtaega (vt eespool punktid 84–93) ega viisi (vt eespool punktid 110–187).
Tehingu majanduslik loogika
248 Tehingu majandusliku loogika kohta väidab hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, esiteks, et ta pidi kahjumiga ettevõtte võõrandama otsuses Sernam 2 kindlaksmääratud nõuete kohaselt.
249 Teiseks rõhutab ta, et „riiulifirma“ Sernam Xpress ei tulenenud tahtest hoida kõrvale abi tagasimaksmise kohustusest, vaid selle ainus eesmärk oli võimaldada Financière Sernamil Sernami varade kogum omandada, võttes kooskõlas otsusega Sernam 2 arvesse vajadust tagada, et varade omandajal ei oleks ühtegi seost hagejaga. Selles osas tugineb ta nõuandele Prantsuse õiguse küsimustes – mille on koostanud üks Prantsuse õiguse professor – tõendamaks, et „osaline varade“ ülekandmine oli ainus tehing, mis võimaldas lisada varadele tegevusega seonduvad kohustused, ilma et oleks vaja olnud võlausaldajate individuaalset nõusolekut (et sellest vara täieliku ülekandmise tehingust saada kasu). Hageja sõltumatuse nõue ostja suhtes keelas aga osa varadest Financière Sernamile otse üle kanda, muidu oleks hagejast tema tasu eest (tasu väärtpaberite näol) saanud Financière Sernami aktsionär. See selgitab, miks oli kõigepealt vaja kanda osa varadest üle Sernam Xpressile ja seejärel müüa osalus viimases Financière Sernamile.
250 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 144 ja 147 leidis komisjon, et ainus majanduslik loogika oli võimaldada Sernami tegevuse jätkamist, ilma et oleks vaja täita otsuse Sernam 2 artiklis 3 ette nähtud tingimusi.
251 Esiteks sai eespool punktis 247 juba tõdetud, et neljanda väite esimese, kolmanda neljanda ja viienda osa analüüsist tuleneb, et otsuse Sernam 2 artiklis 3 ette nähtud tingimused ei olnud täidetud. Samuti tuleneb neljanda väite kuuenda osa analüüsist (vt eespool punktid 189–211), et kuna Sernami majandustegevust ei katkestatud, ei ole otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 eesmärk täidetud.
252 Teiseks tuleneb eespool punktidest 127–129, et hageja ei saa tugineda siseriikliku õiguse kohustuslikele sätetele, põhjendamaks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud tingimustest möödahiilimist. Eelkõige tuleb märkida, et tema argumentatsioon eespool punktis 249 tugineb väidetavale vajadusele lisada Sernami varadele kohustused. Eespool punktidest 113–119 tuleneb aga, et otsuse Sernam artikli 3 lõike 2 kohaselt ei tulnud varade kogumi müügile kohustusi lisada.
Ülekandmise hind
253 Mis puutub ülekandmise hinda, siis hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab, et Sernami varade kogumi eest makstud negatiivne hind oli turuhind, mis – vastupidi komisjoni kinnitusele vaidlustatud otsuse põhjendustes 145 ja 146 – tulenes läbipaistvast ja avatud pakkumismenetlusest. Samadel põhjustel leiab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 toodud viide lepingulisele tasakaalule tema ja Financière Sernami vahel ei ole asjakohane. Hageja ja Prantsuse Vabariik leiavad seega, et ei saa nõuda mingisugust tagasimaksmist ei kõnealuste varade vastuvõtjalt Sernam Xpressilt ega ka tema ettevõtte omandajalt Financière Sernamilt, ning väidavad, et hüvitamist oleks tulnud nõuda müüjalt ehk Sernamilt.
254 Vaidlustatud otsuse põhjendus 145 on sõnastatud nii:
„Komisjon märgib siiski, et Sernam Xpressi ülekandmine ei toimunud turutingimustel. Sernam Xpressi ülekandmine toimus negatiivse hinnaga ning ei toimunud läbipaistva ja avatud menetluse teel (vt [vaidlustatud otsuse] jaotis 3.2.5). 57 miljoni euro suurusele negatiivsele hinnale, mis saadi tegevusabina ja võimaldas katta Sernam Xpressi 2005.–2008. aasta kahjumi, lisandub [hageja] võlanõude kustutamine Sernam[i] suhtes summas 38,5 miljonit eurot (vt [vaidlustatud otsuse] põhjendus 27). […] 57 miljoni euro suuruse kapitalisüstiga võimaldas [hageja] Sernam Xpress[il] vähemalt ajavahemikus 2005–2008 oma võlanõuded täielikult täita. Kui aga [hageja] oleks müünud üksnes varad positiivse hinnaga, siis oleks Sernam[i] võlad kolmandatele isikutele olnud täidetud üksnes müügist saadud tulu ulatuses. See on veel üks tõend selle kohta, et lepinguline tasakaal [hageja] ja […] Financière Sernam[i] vahel ei vastanud turutingimustele.“
255 Argument, mille kohaselt oli negatiivne hind käesolevas asjas turuhind, mis tulenes läbipaistvast ja avatud pakkumismenetlusest, tuleb tagasi lükata, kuna neljanda väite viienda osa analüüsist tuleneb, et juhatuse meeskonna pakkumust ei saa pidada läbipaistva ja avatud menetluse tulemuseks. Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ka kriitika viitele lepingulisele tasakaalule hageja ja Financière Sernami vahel.
256 Eespool punktist 207 tuleneb veel, et juhatuse meeskonna ülevõtmispakkumus oli sellise mahuga, mis võimaldas finantseerida Sernami uue ümberkorraldamiskava ja vajaliku rekapitaliseerimise, katmaks ajavahemikuks 2005–2008 eeldatavat kahjumit. Seega oli komisjonil õigus ka siis, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 rõhutas, et 57 miljoni euro suurune negatiivne hind, mis saadi tegevusabina, võimaldas katta Sernam Xpressi 2005.–2008. aasta kahjumi, millele lisandub hageja võlanõude kustutamine Sernami suhtes summas 38,5 miljonit eurot.
257 Teiseks märgib hageja mitmes oma hagi väiteosas ja väites, et negatiivse hinna 57 miljonit eurot netosummas on kinnitanud mitu sõltumatut ekspertiisi, ja viitab selles osas panga X auditiosakonna koostatud 21. juuli 2005. aasta aruandele, kuna see nõuandev pank oli pakkumismenetluse läbi viinud, ühe auditibüroo (edaspidi „auditibüroo Y“) 3. juuni 2005. aasta aruandele (mis ajakohastati 2008. aastal), mille ta ise oli tellinud, ühe teise panga (pank Z) 18. juuli 2005. aasta aruandele, mille tellis Commission des participations et des transferts (erastamisamet), ja Commission des participations et des transferts’i 22. juuli 2005. aasta arvamusele 2005‑AC 2, milles jõuti ekspertiiside kooskõla arvestades järeldusele, et võõrandamisprojekt osutus olevat „lahendus, mis – tagades mõistlikud võimalused uue Sernami eduks – oli hagejale kõige odavam“.
258 Selles osas tuleb meenutada, et varade kogumi müük vastavalt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikele 2 pidi toimuma turuhinnaga „läbipaistva ja avatud pakkumise teel“. Otsuse Sernam 2 artikkel 4 täpsustas samuti, et „Sernami osaline või terviklik müük peab toimuma turuhinnaga ning läbipaistva ja kõikidele tema konkurentidele avatud menetluse teel“. Seetõttu nõudis komisjon otsuses Sernam 2, et turuhind tuleneks läbipaistvast ja avatud pakkumismenetlusest, mida käesolevas asjas ei järgitud (vt eespool punktid 160–187).
259 Kaks kõnealust aruannet – auditibüroo Y aruanne ja panga Z aruanne – puudutavad vaid eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamise küsimust, see tähendab võrdlust kavandatud võõrandamiskulude ja Sernami võimalike likvideerimiskulude vahel, ning seega ei puutu need aruanded seoses küsimusega, kas Sernami varade ja kohustuste eest makstud hind oli turuhind, üldse asjasse. Sarnaselt puudutab Commission des participations et des transferts’i (erastamisamet) arvamuse viidatud lõik võõrandamiskulude ja Sernami likvideerimiskulude võrdlust. Mis puutub panga X auditiosakonna 21. juuli 2005. aasta järeldustesse, siis tuleb tõdeda, et tegemist on ekspertiisiga, mis on tehtud pärast juhatuse meeskonna pakkumuse esitamist ja selle pakkumuse alusel (ning juhatuse meeskonna 2005.–2008. aasta äriplaani alusel).
260 Seega ei ole hagejal alust väita, et esitatud ekspertiisid kinnitavad seisukohta, et müügihind oli turuhind.
261 Kolmandaks heidab hageja komisjonile ette, et viimane tõdes vaidlustatud otsuse põhjenduse 145 kahes viimases lauses, et kui ta oleks müünud varad positiivse hinnaga, siis oleks Sernami võlad kolmandatele isikutele olnud kaetud üksnes müügist saadud tulu ulatuses. Ta väidab, et kuna varade kogumi müük eeldab siseriikliku õiguse kohaselt mitte ainult võlanõuete üleminekut, vaid ka töötajate üleminekut tööseadustiku artikli L 1224-1 alusel, siis ei olnud ükski ülevõtja valmis pakkuma nende varade kogumi omandamise eest positiivset hinda.
262 Hageja argument nende kahe vaidlustatud otsuse põhjenduse 145 lause vastu tuleb tagasi lükata kui tulemusetu. Hageja kritiseeritud kinnituse oli komisjon esitanud teise võimalusena võrreldes sama põhjenduse alguses toodud asjaoludega nagu „täiendava tõendi“ selle kohta, et hageja ja Financière Sernami lepinguline tasakaal ei vastanud turutingimustele. Kuna selgus, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduse 145 alguses leidis, et Sernam Xpressi negatiivne ülekandmishind ei tulenenud läbipaistvast ja avatud menetlusest, siis ei võimalda selle põhjenduse kahe viimase lause vastu suunatud argumendid vaidlustatud otsuse tühistamist.
263 Neljandaks heidab hageja komisjonile ette, et viimane leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 146, et negatiivne hind 57 miljonit eurot oli kõrgem kui parim pakkumus, mis esitati tulemusetus pakkumismenetluses, kus pakuti negatiivset hinda 56,4 miljonit eurot (5. pakkuja pakkumus teises voorus), ja väidab selles osas, et teise vooru pakkumus ei olnud siduv pakkumus ning seega ei tule seda arvesse võtta.
264 Eespool punktist 167 tuleneb, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 kinnitas, et 57 miljoni euro suurune negatiivne hind oli vähem huvipakkuv, kui teises voorus 5. pakkuja pakutud 56,4 miljoni euro suurune negatiivne hind. Hageja argumendid, mille kohaselt ei tule 5. pakkujaga moodustatud konsortsiumi huviväljendust võrdluseks arvesse võtta, kuna vastupidi juhatuse meeskonna pakkumusele ei olnud see siduv, jäävad siinkohal tulemusetuks, kuna neljanda väite viienda osa analüüsist tuleneb, et juhatuse meeskonna pakkumust ei saa samuti arvesse võtta, kuna seda ei esitatud läbipaistvas ja avatud pakkumismenetluses.
265 Eeltoodust tuleneb (vt eespool punktid 237–264), et komisjonil oli õigus jõuda vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 järeldusele, et Sernami tegevuse Sernam Xpressile ülekandmise tõttu sai Sernam Xpress antud abiga seotud konkurentsieelisest jätkuvalt kasu, kuna kahe äriühingu vahel oli majanduslik järjepidevus.
266 Prantsuse Vabariik viitab lisaks aktsiate müüki käsitlevale kohtupraktikale, millest selgub, et kui ebaseaduslikku abi saanud ettevõte ostetakse turuhinnaga, see tähendab kõrgema hinnaga, kui tavalistes konkurentsitingimustes tegutsev eraõiguslik investor oleks valmis maksma ettevõtte eest olukorras, milles see oli, eelkõige pärast riigiabi saamist, siis on abielementi hinnatud turuhinnast lähtuvalt ja see kuulub ostuhinna sisse. Neil asjaoludel ei saa ostjat pidada teiste turul tegutsevate ettevõtjatega võrreldes eelise saajaks. Siiski põhimõtteliselt juhul, kui abi saanud ettevõte müüakse turuhinnaga, väljendab müügihind varasema abi tagajärgi ja abist saadud eelis jääb ettevõtte müüjale. Sellisel juhul tuleb varasem olukord kõigepealt taastada seeläbi, et nimetatud ettevõtte müüja tagastab saadud abi (vt selle kohta kohtuotsus 20.9.2001, Banks, C‑390/98, EKL, EU:C:2001:456, punktid 77 ja 78). Prantsuse Vabariik leiab, et kui panna müüdud ettevõttele ehk Sernam Xpressile kohustus maksta ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasi, siis tähendaks see in fine karistada selle ettevõtte omandajat Financière Sernamit, kes makstes selle ettevõtte eest turuhinna, maksis ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi juba kinni. Prantsuse Vabariigi sõnul tähendaks see seda, et müüdud ettevõtja aktsiate omandajat kohustataks maksma see ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi kinni kahekordselt.
267 Kuid nagu ühelt poolt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 138 ja 149 ning joonealuse märkusest 32, teeb kohtupraktika vahet aktsiate ostja ja ebaseaduslikku abi saanud äriühingu vahel, kelle aktsiad müüdi. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et see, kui ebaseaduslikku abi saanud äriühingu aktsionär müüb aktsiad kolmandale isikule, ei mõjuta kohustust see abi tagasi nõuda (vt selle kohta kohtuotsus Seleco, punkt 52 eespool, EU:C:2003:252, punkt 83) ning et kui äriühing, kellele on antud ebaseaduslikku riigiabi, säilitab oma juriidilise isiku staatuse ning jätkab ise riigiabiga toetatud tegevuste elluviimist, saab tavaliselt see äriühing kõnealuse abiga seotud konkurentsieelise ning seega tuleb seda äriühingut kohustada tagasi maksma abiga võrdne summa. Niisiis ei saa seda abi tagasi nõuda ostjalt (vt selle kohta kohtuotsus SMI, punkt 52 eespool, EU:C:2004:238, punkt 81).
268 Järelikult oli komisjonil õigus, kui ta järeldas sellest kohtupraktikast vaidlustatud otsuse põhjenduses 149, et Sernam Xpressi aktsiate müük Financière Sernamile ei vabastanud Sernam Xpressi kohustusest maksta tagasi 41 miljoni euro suurune abi.
269 Prantsuse Vabariigi ja hageja kriitika selle kohta, et niisugune arutluskäik viiks selleni, et omandaja peab ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi kahekordselt kinni maksma, tuleb tagasi lükata. Nagu komisjon rõhutab, võivad sellel aktsiate omandaja ja müüdud ettevõtte vahetegemisel olla praktilised tagajärjed, kuna sellisel juhul ei ole aktsiate omandajal, välja arvatud erilistel asjaoludel, ostetud ettevõttele antud abi osas võlga, kuna ostetud ettevõte kuulub talle piiratud vastutusega äriühingu vormis.
270 Teiselt poolt, vastupidi Prantsuse Vabariigi argumentidele ei kantud Financière Sernamile 41 miljoni euro suuruse ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu abi tagasimaksmise kohustust üle kui Sernam Xpressi aktsiate ostjale, vaid kui õigusjärglasele tema ja Sernam Xpressi 30. juunil 2011 toimunud ühinemise tõttu, kuna selle tehinguga toimus vara täielik ülekandmine (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 150). Kuna majanduslik järjepidevus Sernami ja Sernam Xpressi vahel on komisjoni poolt õiguslikult piisavalt selgelt tõendatud (vt eespool punktid 237–265) ning kuna hageja Sernam Xpressi ja Financière Sernami vahel toimunud ühinemist ei vaidlusta, siis tuleb seda arutluskäiku kinnitada.
271 Lõpuks väidab Prantsuse Vabariik, et käesoleval juhul on eraõigusliku investori kriteerium täidetud, kuna – nagu ta oma 8. oktoobri 2008. aasta ja 5. mai 2009. aasta kirjades selgitas – müüdi Sernami varade kogum Financière Sernamile väiksemate kuludega, kui hageja oleks kandnud Sernami likvideerimise korral.
272 Samas tuleb märkida, et Prantsuse Vabariigi argumendid seoses eraõigusliku investori kriteeriumiga ei seondu kohustusega maksta tagasi 41 miljonit eurot, vaid puudutavad abi käsitamist „uue abina“ vaidlustatud otsuses ELTL artikli 107 lõike 1 alusel. Seega on need argumendid käesoleva väite raames tulemusetud.
273 Järelikult oli komisjonil vastavalt kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania, punkt 234 eespool (EU:C:2012:781), viidatud kohtupraktikale õigus, kui ta leidis, et käesolevas asjas ei ole otsusega Sernam 2 ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi kandmine Sernami likvideerimise kohustuste alla piisav, et kõrvaldada sellest abist tekkinud konkurentsimoonutus.
274 Seega tuleb hageja esimene etteheide tagasi lükata.
Teine etteheide, et 41 miljoni euro kandmine Sernami likvideerimisega seotud kohustuste alla oli kooskõlas otsuse Sernam 2 artikliga 4
275 Hageja väidab, et otsusega Sernam 2 ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi kandmine Sernami likvideerimisega seotud kohustuste alla oli kooskõlas otsuse Sernam 2 artikliga 4, mis näeb ette, et Sernami ettevõtte osalisel või terviklikul müügil läbipaistva ja kõikidele tema konkurentidele avatud menetluse teel on 41 miljoni euro suuruse abi tagastamise kohustus „äriühingul Sernam, kui see veel eksisteerib“. Hageja kinnitab, et otsuse Sernam 2 artikkel 4 ei tee ühtegi viidet Sernami majandustegevuse katkestamisele ja piirdub vahetegemisega selle alusel, kas Sernam veel eksisteerib või mitte.
276 Komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 135, et „[otsuse Sernam 2 a]rtiklis 4 eristatakse seega Sernami majandustegevuse jätkamist ja katkemist [ning et t]egevuse kadumise korral ei nõuta [abisumma] tagasimaksmist neilt, kes omandasid varad turuhinnaga läbipaistva ja avatud menetluse teel“.
277 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mida meenutati kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania, punkt 234 eespool (EU:C:2012:781), tuleb abi tagasi nõuda sellelt äriühingult, kes jätkab selle ettevõtja majandustegevust, kes antud riigiabist esialgu kasu sai ja kes järelikult saab sellest jätkuvalt kasu.
278 Riigiabi tagasinõudmise kontekstis sai Sernami jätkuvale eksisteerimisele viitamine otsuse Sernam 2 artiklis 4 tähendada vaid viidet sellele, et Sernami majandustegevus jätkub.
279 Seega ei olnud hagejal õigus, kui ta väitis, et 41 miljoni euro kandmine Sernami likvideerimise kohustuste alla oli kooskõlas otsuse Sernam 2 artikliga 4, kuna esimese etteheite analüüsist tuleneb, et Sernam jätkas majanduslikult eksisteerimist Sernam Xpressis ja hiljem Financière Sernamis.
280 Seega tuleb teine etteheide tagasi lükata.
281 Sellest järeldub, et viies väide tuleb tervikuna tagasi lükata.
3. Kuues väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmed, mis seisnesid Sernami varade kogumi võõrandamises, kujutasid endast uut abi Sernam Xpressile/Financière Sernamile
282 Kuues väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks. Esimeses väiteosas heidab hageja komisjonile ette, et see kinnitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 154–158, et eraõigusliku investori kriteeriumi ei saa kohaldada negatiivse hinnaga müügi olukorras, kus 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmed – ehk 57 miljoni euro suurune netosummas rekapitaliseerimine, 38,5 miljoni euro suuruste võlanõuete kustutamine ja garantiid (edaspidi „vaidlusalused meetmed“) – on tunnistatud riigiabiks. Teises väiteosas heidab hageja komisjonile ette, et see leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 159–171, et vaidlusalused meetmed andsid Sernam Xpressile/Financière Sernamile eelise.
Esimene väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas, et eraõigusliku investori kriteeriumi ei saa käesolevas asjas kohaldada
283 Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, leiab sisuliselt, et eraõigusliku investori kriteerium oli vaidlusaluste meetmete suhtes kohaldatav, kuna kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et teha kindlaks, kas ettevõtte negatiivse müügihinna eest erastamisel on riigiabi tunnuseid, tuleb hinnata, kas sarnastel asjaoludel oleks avalikku sektorit juhtivate asutustega võrreldava suurusega eraõiguslik investor võinud nimetatud ettevõtte müümisel teha sama suure kapitali sissemakse või oleks selle asemel otsustatud selle ettevõtte likvideerimise kasuks (vt selle kohta kohtuotsus 28.1.2003, Saksamaa vs. komisjon, C‑334/99, EKL, EU:C:2003:55, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika) (edaspidi „eraõigusliku investori kriteerium „Gröditzer““).
284 Hageja ja Prantsuse Vabariik leiavad, et nagu nad tõendasid komisjonile haldusmenetluses esitatud dokumentidega, ei ole käesolevas asjas toimunud võõrandamise käigus mingisugust riigiabi antud, kuna selle kogukulu oli madalam kui Sernami likvideerimiseks kavandatud kulud.
285 Hageja argumendid, mida toetab Prantsuse Vabariik, on sisuliselt suunatud komisjoni põhjenduste vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 154 ja 155, et välistada eraõigusliku investori kriteeriumi „Gröditzer“ kohaldamine, mida on kirjeldatud eespool punktis 283.
286 Esimene eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamatuse põhjus on toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 154. Komisjon leiab seal, et abi tagasinõudmise olukorras ei tule kohaldada eraõigusliku investori põhimõtet, kuna riik tegutses abi tagasinõudmisel lähtuvalt kohustustest, mis tal liidu õiguse alusel on, mitte aga riigi kui aktsionärina.
287 Teine põhjendus eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamatuse kohta on toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 155. Komisjon leiab seal, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 on varade müüki peetud võrdväärseks nimetatud otsuse artikli 3 lõikes 1 sätestatud tasakaalustavate meetmetega ning et päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 40 kohaselt ei või kahjukandva tegevuse lõpetamist käsitada tasakaalustava meetmena. Komisjon märgib, et hageja ja Financière Sernami vahel kokku lepitud negatiivne hind näitas, et tegemist oli kahjukandva tegevuse võõrandamisega, mis ei ole võrdväärne tasakaalustava meetmega ning et kõnealusel juhul kujutas negatiivne hind endast äriühingule antavat tegevusabi, mis on oma laadilt konkurentsimoonutuste vähendamiseks sobimatu.
288 Vaidlustatud otsuse põhjendusest 155 selgub, et komisjon tugineb selleks, et eraõigusliku investori kriteeriumi mitte kohaldada, käesoleva asja erilisele kontekstile, milles hageja rakendas vääralt tasakaalustavat meedet, mis oli seatud 503 miljoni euro suuruse ümberkorraldusabi siseturuga kokkusobivuse tingimuseks. Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb uurida hageja argumente, mis puudutavad teist väidet eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamatuse kohta.
289 Mis puutub teise väitesse eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamatuse kohta vaidlustatud otsuse põhjenduses 155, siis hageja esitab sisuliselt kaks etteheidet. Ta leiab esiteks, et varade kogumi müük ei kujutanud endast alternatiivi otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 toodud tasakaalustavatele meetmetele, ja teiseks, et abi siseturuga kokkusobivuse tingimuseks seatud tasakaalustava meetme rakendamine ei takista eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamist, kuna see ei ole kunagi riik avaliku võimu organina, kes peab tasakaalustava meetme rakendama.
290 Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõiste „riigiabi“, niisugusena nagu seda on määratletud aluslepingus, õigusmõiste ja seda tuleb tõlgendada objektiivsete asjaolude põhjal. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii talle esitatud vaidluse konkreetseid tegureid kui ka komisjoni kaalutluste tehnilist või kompleksset laadi, põhimõtteliselt teostama täielikku kontrolli, et otsustada, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse (vt kohtuotsus 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EKL, EU:C:2008:757, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).
291 Kohtupraktika kohaselt tuleneb riigi osalusega ja eraõiguslike ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttest, et kapitali, mille riik on andnud kas otse või kaudselt ettevõtja käsutusse tavapärastele turutingimustele vastavatel tingimustel, ei saa pidada riigiabiks (kohtuotsus 16.5.2002, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑482/99, EKL, EU:C:2002:294, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika). See hinnang antakse riigi osalusega ettevõtjate puhul üldiselt eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamise teel (kohtuotsus 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EKL, EU:C:2012:318, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
292 Euroopa Kohus on leidnud, et erainvestori kriteeriumi kohaldamine sõltub lõpuks sellest, kas asjaomane liikmesriik annab aktsionärina, mitte aga avaliku võimu kandjana majandusliku eelise temale kuuluvale ettevõtjale (kohtuotsused komisjon vs. EDF, punkt 291 eespool, EU:C:2012:318, punkt 81, ja 3.4.2014, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EKL, EU:C:2014:213, punkt 31). Riigi sekkumist, mille eesmärk on täita temal kui avalikul võimul lasuvaid kohustusi, ei saa võrrelda eraõigusliku investori sekkumisega turumajanduses (kohtuotsus 15.12.2009, EDF vs. komisjon, T‑156/04, EKL, EU:T:2009:505, punkt 228). Iseäranis võivad sellega seoses olla asjakohased meetme laad ja eesmärk, kontekst, milles meede asub, samuti taotletav eesmärk ja meetme suhtes kehtivad normid (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EDF, eespool viidatud, EU:C:2012:318, punkt 86).
Esimene vaidlustatud otsuse põhjenduse 155 vastu suunatud etteheide, et varade kogumi müük ei kujutanud endast alternatiivi otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 toodud tasakaalustavatele meetmetele
293 Hageja esitab selle etteheite põhjenduseks kolm argumenti.
294 Esiteks leiab hageja, et Sernami varade kogumi müüki ei saa pidada võrdväärseks tasakaalustavate meetmetega otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 nimetatud tasakaalustavate meetmetega, see tähendab ümberorienteerumine Train bloc express tegevusele (edaspidi „TBE“) ja maanteeveo tegevustest loobumine.
295 Selles osas tuleb märkida, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 puudutab otsuse Sernam 2 artiklis 3 seatud ümberkorraldamisabi siseturuga kokkusobivuse ühe alternatiivse tingimuse täitmist – ennetada ümberkorraldamisabist tingitud konkurentsimoonutusi ja võtta spetsiifilised kohustused konkurentide kasuks. See tuleneb muu hulgas otsuse Sernam 2 artikli 3 tingimuste põhjendustest punktis 6.3.7 „Konkurentsimoonutuste ennetamine – spetsiifilised kohustused“, mille hulgas asuvad otsuse Sernam 2 põhjendused 200–217, mida juba nimetati eespool punktides 191 ja 193.
296 Otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 on üks võrdväärne alternatiiv tingimustele sama artikli lõikes 1, kuna viimaseid kohaldatakse „[v]älja arvatud lõike 2 tingimustel“. Nagu tuleneb eespool punktist 194, on otsuse Sernam 2 põhjenduses 217 kirjas, et turuosade vabastamisel sõltumatu ostja kasuks Sernami varade kogumi müügi kaudu turuhinnaga ning läbipaistavas ja avatud menetluses, on sama konkurentsimoonutusi tasakaalustav eesmärk kui ülevõimsusega toimivalt maanteevedude turult tagasitõmbumisel. Niisugusel juhul lõpeks täielikult ka Sernami subsideeritud tegevus.
297 Seega ei ole hagejal õigus, kui ta väidab, et käesolevas asjas ei saa Sernami varade kogumi müüki samale ostjale pidada võrdväärseks ümberorienteerumisele TBE tegevusele ja maanteeveo tegevustest loobumisele.
298 Teiseks väidab hageja, et otsuse Sernam 2 põhjenduse 217 kohaselt tähendaks see Sernami tegevuse jätkumist müügile eelnenud õiguslikus vormis, mis annab aluse võtta otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 nimetatud tasakaalustavad meetmed.
299 Eespool punktidest 191 ja 192 tuleneb siiski, et see argument tuleb tagasi lükata, kuna ümberkorraldamisabi saaja majandustegevuse jätkumine turul on see, mis annab alust otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 toodud tingimuste täitmiseks, mitte pelk asjaolu, et tema juriidilise isiku staatus on säilinud.
300 Kolmandaks leiab hageja, et kui komisjon pidas Sernami varade kogumi müüki võrdväärseks otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tasakaalustavate meetmetega, siis oleks ta pidanud selles otsuses täpsustama, et negatiivse hinnaga müük ei olnud mõeldav, kuna tal oli Sernami majanduslikust olukorrast täielik ülevaade ja ta oleks pidanud sellist võimalust ette nägema.
301 See argument tuleb samuti tagasi lükata. Kuna varade kogumi müük välistas kohustused, siis – nagu tuleneb eespool punktidest 154–158 – oli käesolevas asjas negatiivse hinna saamine juba määratluse kohaselt välistatud.
302 Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse põhjenduse 155 vastu suunatud esimene etteheide (vt eespool punkt 287) tagasi lükata.
Teine vaidlustatud otsuse põhjenduse 155 vastu suunatud etteheide, et tasakaalustava meetme rakendamine on abisaaja või aktsionärist riigi ülesanne, mitte aga riigi kui avaliku võimu organi ülesanne
303 Hageja väidab, et igal juhul on komisjoni otsusega pandud tasakaalustava meetme rakendamisel selle meetmega kaasnevad kulud ümberkorraldamisabi saanud ettevõtja kanda, mitte aga riigi kui avaliku võimu organi kanda.
304 Hageja ja Prantsuse Vabariik kinnitavad samuti, et kui riigi osalusega ettevõtja otsustab müüa osaluse ühes oma tütarettevõtjas või osa tema varadest komisjoni otsuse alusel, siis see riigi osalusega ettevõtja ja tema kaudu ka riik tegutseb aktsionärina. Järelikult, võttes arvesse vaidlusaluste meetmete eset ja eesmärki, kujutavad need meetmed eraõigusliku investori investeeringuga sarnast investeeringut.
305 Tuleb tõdeda, et vastupidi hageja ja Prantsuse Vabariigi väitele ei olnud Sernami varade kogumi müük otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 alusel otsus, mille eraõiguslik investor oleks pidanud „tavapärastes“ turutingimustes tegema majanduslikult ratsionaalse eesmärgiga maksimeerida oma tulu või minimeerida kahjumit.
306 Otsuse Sernam 2 artiklis 3 ette nähtud tasakaalustavate meetmete loogika eesmärk oli ennetada ülemäärast konkurentsimoonutust, mis oli tingitud otsusega Sernam 2 tingimuslikult siseturuga kokkusobivaks tunnistatud ümberkorraldamisabi andmisest.
307 Seega võisid need tasakaalustavad meetmed sundida nii abisaajat kui ka tema aktsionäri leidma lahendust, mis ei ole majandusliku tasuvuse seisukohast optimaalne ning mida eraõiguslik investor „tavapärastes“ turutingimustes ei kavandaks.
308 Sernami varade kogumi müük tasakaalustavate meetmete raames eeldas käesolevas asjas seda, et müüakse positiivse väärtusega varad, mida abisaaja ei oleks majanduslikul ratsionaalsusel põhinevatel kaalutlustel tingimata võõrandanud.
309 Järelikult oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 155 meenutatud Sernami varade kogumi müügi tasakaalustav loogika erinev eraõigusliku ettevõtja loogikast, kes püüab oma kasumit maksimeerida või teatavatel juhtudel kahjumit minimeerida.
310 Lisaks tuleneb eespool neljanda väite kolmanda, neljanda ja kuuenda osa analüüsist, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 sõnastuse kohaselt ei olnud tegemist kahjukandva ettevõttega tervikuna, vaid ainult varadega, millel on positiivne majanduslik väärtus. Käesolevas asjas hõlmas juhatuse meeskonna pakkumus rekapitaliseerimise nõudeid, võlgade kustutamist ja müüjapoolseid garantiisid, kuna müüdi Sernami ettevõte tervikuna koos finantseerimisvajadusega. Vaidlusalused meetmed tulenevad seega otseselt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 rikkumisest ning neil ei ole mingisugust seost eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisega.
311 Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse põhjenduse 155 vastu suunatud etteheide tagasi lükata.
312 Neil asjaoludel puudub vajadus analüüsida argumente, mis puudutavad komisjoni esimest põhjendust – mis põhineb riigiabi „tagasi nõudmise“ kontekstil – selle kohta, et eraõigusliku investori kriteerium ei ole kohaldatav.
313 Eelnevat arvestades tuleb kuuenda väite esimene osa tagasi lükata.
Teine väiteosa, et ükski vaidlusalune meede ei kujuta endast eelist Sernam Xpressile/Financière Sernamile
314 Hageja vaidlustab sisuliselt selle, et rekapitaliseerimine ja võlgade kustutamine andsid Sernam Xpressile/Financière Sernamile eelise. Mis puutub garantiidesse, siis väidab ta kõigepealt, et vaidlustatud otsuses puudus põhjendus sellele, kas need garantiid erinevad eraõigusliku müüja poolt tavapärastes müügitingimustes antavatest garantiidest. Edasi väidab ta teise võimalusena, et eraõiguslik müüja oleks andnud iga sellise garantii. Lõpuks väidab ta sisuliselt, et need garantiid ei ole andnud Sernam Xpressile/Financière Sernamile eelist, kuna need olid väikesesummalised ning neid ei realiseeritud.
315 Esiteks väidab hageja, et Sernami rekapitaliseerimine enne tema varade kogumi müüki ei andnud Financière Sernamile või mis tahes teisele ettevõtjale mingisugust eelist, kuna see müük toimus turuhinnaga.
316 Siinkohal tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses ei käsitlenud komisjon mitte eelist Financière Sernamile kui Sernam Xpressi osaluse ostjale, vaid tema kui Sernam Xpressi õigusjärglasele, kelleks ta ühinemise tulemusel sai.
317 Komisjon täpsustab sellega seoses vaidlustatud otsuse põhjenduses 159, et kuna Sernam Xpress ja Financière Sernam „liitusid, siis ei ol[nud] vajalik eristada kummalegi antud eeliseid“. Seda arutluskäiku laiendas ta kõigile vaidlusalustele meetmetele, sealhulgas rekapitaliseerimisele.
318 Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjendus 172 sõnastatud järgmiselt:
„Menetluse algatamise otsuse põhjenduses 164 arutles komisjon ka selle üle, kas äriühingu Financière Sernam makstud negatiivne hind vastas turuväärtusele. Selles suhtes märgib komisjon, et vahepeal ühinesid Sernam Xpress ja Financière Sernam ning et äriühingule Financière Sernam antud võimalik abi, mis seisnes liiga kõrges negatiivses hinnas, ei ületanud 57 miljonit eurot, mida Sernam Xpress sai uue abina. Seetõttu ei ole enam vajalik esitada arvamust küsimuse kohta, kas ostja võis abi saada.“
319 Mis puutub Sernamisse, siis tema rekapitaliseerimine on tema konkurentidega võrreldes vaieldamatu rahaline eelis. Lisaks selgub kuuenda väite esimese osa analüüsist, et käesoleva asja asjaoludel oli komisjonil õigus, kui ta ei võrrelnud riigi tegutsemist eraõigusliku investori tegutsemisega tavapärastes turutingimustes. Seega tuleb rekapitaliseerimises seisnevat rahalist eelist käsitada riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
320 Viiendast väitest selgub ka, et Sernami ja Sernam Xpressi vahel on majanduslik järjepidevus ning et seega läks rekapitaliseerimisest tulenev eelis Sernam Xpressile üle. Isegi kui eeldada, et müügihinnaks oli turuhind, ei takista see seda, et Sernam Xpress – kelle suhtes sai eespool tõendatud, et ta jätkas Sernami majandustegevust, mille jaoks oli abi antud – saab kõnealusest riigiabist tulenevast eelisest, sealhulgas 57 miljoni euro suurune (netosummas) rekapitaliseerimine, jätkuvalt kasu (vt selle kohta kohtuotsus SMI, punkt 52 eespool, EU:C:2004:238, punktid 80 ja 81).
321 Seega tuleb tõdeda, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 160 leidis, et „[s]ellega, et [hageja] rekapitaliseeris Sernam[i] 57 miljoni euro ulatuses, anti […] Sernam[ile] oluline rahaline eelis, mida tema konkurentidel ei olnud“, ning et „[s]ee eelis kanti seejärel teiste varade ja kohustustega üle […] Sernam Xpress[ile]“.
322 Teiseks väidab hageja, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivea, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 162 kinnitas, et hageja võlanõuete kustutamine Sernami suhtes 38,5 miljoni euro ulatuses andis Sernam Xpressile või Financière Sernamile eelise, kuna ta kandis võla Sernami likvideerimisega seotud kohustuste alla ning kuna ta ei olnud Sernam Xpressi või Financière Sernami võlausaldaja.
323 See argument tuleb tagasi lükata, kuna hageja oli Sernami võlausaldaja ning kuna viienda väite analüüsist selgub, et Sernami ja Sernam Xpressi ning seejärel pärast ühinemist Sernam Xpressi ja Financière Sernami vahel on majanduslik järjepidevus. Sellistel asjaoludel tähendaks võlgade kandmine Sernami likvideerimisega seotud kohustuste alla esialgu Sernam Xpressile ja hiljem Financière Sernamile eelise andmist.
324 Kolmandaks kinnitab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 163–171 ei ole komisjon oma arutluskäiku põhjendanud garantiide osas, mille hageja oli Sernami „varade kogumi“ müügi käigus andnud, kuna vaidlustatud otsuses pole sõnagi selle kohta, kas need garantiid erinevad tavalistest müügitingimustest eraõigusliku ettevõtja puhul. Hageja täpsustab sellega seoses, et müügiga (olgu siis tegemist varade või ettevõtete müügiga) kaasnevad tihti garantiid ning et küsimus, mis tõusetub nende garantiide hindamisel riigiabi seisukohalt, seisneb selles, kuidas oleks toiminud eraõiguslik ettevõtja turutingimustes (käesoleval juhul „eraõiguslik müüja“ turutingimustes). Hageja leiab, et kohustuste tagamine võib endast kujutada riigiabi vaid siis, kui garantii antakse tingimustel, mis ei oleks eraõiguslikule müüjale turutingimustes vastuvõetavad.
325 Vastavalt komisjoni teatisele [ELTL] artiklite [107 ja 108] kohaldamise kohta garantiidena antava riigiabi suhtes (EÜT 2000, C 71, lk 14; ELT eriväljaanne 08/01, lk 369) võivad ametiasutuste valitseva mõju all olevate ettevõtjate garantiid sarnaselt muude võimaliku abi vormidega kujutada endast riigiabi.
326 Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon põhjendas eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamata jätmist vaidlustatud otsuse põhjendustes 152–158 üldiselt kõigi vaidlusaluste meetmete suhtes. Seega ei olnud vaja, et komisjon lisaks konkreetse põhjenduse garantiide kohta. Niisiis ei saa siin põhjenduse puudumist tuvastada. Lisaks on iga garantii eelis Sernam Xpressi jaoks (ja ühinemise tagajärjel Financière Sernami jaoks) vaidlustatud otsuse põhjendustes 164–171 nõuetekohaselt põhjendatud.
327 Edasi tuleneb eespool punktidest 293–313, et komisjonil oli õigus vaidlusaluste meetmete, sealhulgas garantiide suhtes eraõigusliku investori kriteeriumi mitte kohaldada. Järelikult ei ole alust hageja argumentidel, mis on esitatud teise võimalusena ning millega püütakse tõendada, et iga sellise garantii oleks andnud ka eraõiguslik müüja.
328 Muud hageja argumendid, millega püütakse vaidlustada asjaolu, et iga garantii võis anda Sernam Xpressile/Financière Sernamile eelise, tuleb tagasi lükata järgmistel põhjustel.
Garantiid seoses Valentoni tegevuskoha arendamisega ja uute tegevuskohtade rendihinna tõusuga
329 Hageja rõhutab, et garantii seoses Valentoni tegevuskoha arendamisega, mis on vajalik TBE käitamiseks, makstes hilinemise korral trahvi 1 miljon eurot, ja garantii seoses uute käitamiskohtade rendihinna tõusuga, mis piirdus maksimaalselt 3 miljoni euro suuruse vahe kinnimaksmisega kolme aasta jooksul, olid piiratud suurusega ning neid ei realiseeritud.
330 Kõigepealt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 õigesti, et need garantiid andsid eelise, kuna nende puudumisel oleksid Sernam Xpress/Financière Sernam pidanud kandma need kulud ise.
331 Mis lõpuks puutub hageja argumenti, et vaidlusalused abisummad on väikesed, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei välista see, et abisumma või abi saav ettevõtja on suhteliselt väike, iseenesest liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise võimalust (vt kohtuotsus 24.7.2003, Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EKL, EU:C:2003:415, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta samuti kohtuotsus 4.4.2001, Regione Autonoma Friuli-Venezia Giulia vs. komisjon, T‑288/97, EKL, EU:T:2001:115, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
332 Lõpuks tuleb veel märkida, et vastavalt eespool punktis 325 viidatud komisjoni teatise, mis käsitleb garantiidena antavat riigiabi, punktile 2.1.2 ei oma riigiabiks kvalifitseerimisel tähtsust see, kui need garantiid jäävad välja maksmata, kuna abi andmine toimub garantii andmise hetkel, mitte selle kasutamise või garantii tingimuste kohaste väljamaksete tegemise ajal.
333 Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argument, et garantii seoses Valentoni tegevuskoha arendamisega tulenes tema tahtest saada tagasi üks teine tegevuskoht, kuna hageja võis nõuda Valentoni (Prantsusmaa) kolimist, andmata sealjuures tagatist selles tegevuskohas arendustööde tegemiseks.
Garantii seoses TBE jätkusuutlikkusega ja kättesaadavusega
334 Mis puutub garantiisse seoses TBE jätkusuutlikkusega ja kättesaadavusega, siis hageja märgib, et see ei olnud sugugi ainuõiguslik ega andnud Sernam Xpressile tema konkurentidega võrreldes mingeid eeliseid.
335 Samas tuleb märkida, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 165 leidis, et see tagatis vähendas märkimisväärselt Sernam Xpressi/Financière Sernami riski, mis kujutabki endast eelist. Selles osas tuleb tõdeda, et hageja ei väida, et teised ettevõtjad TBE‑d praktikas kasutavad. Lisaks selgub vaidlustatud otsuse põhjendusest 163, et selle garantii alusel maksis hageja Sernam Xpressile tegelikult välja 3 miljonit eurot, mida hageja ei eita. Seega ei ole kahtlust, et Sernam Xpressil on oma konkurentide ees eelis.
Töötajate hageja kontserni sees ümberklassifitseerimise garantii pikendamine kolme aastani
336 Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendus 169, mille kohaselt muudab töötajate hageja kontserni sees ümberklassifitseerimise garantii pikendamine kolme aastani töötajate jäämise Sernam Xpressi ahvatlevamaks, on küsitav ja põhjendamata.
337 Sellegipoolest tuleb tõdeda, et komisjon on vaidlustatud otsuse põhjendustes 169 ja 171 õiguslikult piisavalt põhjendanud asjaolu, et Sernam Xpressi eelis seisneb asjaolus, et see garantii muudab Sernam Xpressi selleks perioodiks tööle jäämise ahvatlevamaks ning et see võimaldas Sernam Xpressil säilitada töötajaid ilma lisakulusid kandmata. Seega ei seisnenud eelis kõigis makstud töötasudes, vaid vahes, mis vastab palkade tõusule, mille oleks pidanud selle garantii puudumisel välja maksma Sernam Xpress, et töötajaid säilitada.
338 Seega tuleb kuuenda väite teine osa tagasi lükata.
339 Eeltoodust järeldub, et kuues väida tuleb tervikuna tagasi lükata.
4. Hageja esimene väide ja Prantsuse Vabariigi väide, mille kohaselt on rikutud nende vastavaid kaitseõigusi
340 Oma esimese väitega heidab hageja komisjonile sisuliselt ette, et viimane võttis vaidlustatud otsuses seisukoha, mida menetluse algatamise otsuses ei olnud ning mille suhtes ei ole tal võimalik tulemuslikult oma seisukohta esitada. Ta viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 154–158, mille kohaselt ei ole käesolevas asjas eraõigusliku investori kriteeriumi vaja kohaldada.
341 Prantsuse Vabariik väidab eraldiseisvas väites, et see erinevus menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel kujutab endast ka tema vastavate kaitseõiguste rikkumist.
342 Komisjon vaidlustab hageja argumendid ning leiab, et Prantsuse Vabariigi väide on ilmselgelt vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.
343 Kui ilmneb, et menetlusse astuja väide, mille seos hagi esemega on vaieldav, tuleb mõnel muul põhjusel vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, võib kohus selle väite tagasi lükata, ilma et ta otsustaks, kas menetlusse astuja on ületanud kohtuasja ühe poole nõuete toetamise piire (vt kohtuotsus 15.6.2005, Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, T‑171/02, EKL, EU:T:2005:219, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika).
344 Käesolevas asjas leiab Üldkohus menetlusökonoomia kaalutlustel, et Prantsuse Vabariigi väidet tema kaitseõiguste rikkumise kohta tuleb analüüsida, ilma et peaks eelnevalt võtma seisukoha selle väite vastuvõetamatuse osas, kuna need argumendid ei võimalda edaspidi käsitletavatel põhjustel ka tõendada, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses liikmesriigi kaitseõigusi. Seejärel analüüsib kohus hageja esimest väidet, milles kritiseeritakse sama erinevust menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel.
Prantsuse Vabariigi väide, et tema kaitseõigusi on rikutud
345 Prantsuse Vabariik kritiseerib sisuliselt seda, et menetluse algatamise otsuse tegemisel ning kogu pakkumismenetluse jooksul kuni selle viimase etapini komisjon kordagi ei kinnitanud ega andnud mõista, et eraõigusliku investori kriteerium ei olnud kõnealuses asjas põhimõtteliselt kohaldatav. Prantsusmaa ametiasutustele ei antud võimalust esitada kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon, punkt 283 eespool (EU:C:2003:55) sõnastatud eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldatavuse kohta käesolevas asjas oma seisukohti ning vastupidi, neid küsitleti peamiselt Sernami varade müügi kulude ja Sernami likvideerimiskulude võrdlemise tingimuste osas. Vaidlustatud otsuses kinnitas komisjon äkki ja ootamatult, et see võrdlus ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna eraõigusliku investori kriteerium ei olnud selle asja konkreetsetel asjaoludel kohaldatav. Kuna komisjon ei teatanud Prantsuse Vabariigile oma hinnangu radikaalsest muutmisest menetluse käigus, siis ei andnud ta Prantsuse Vabariigile ametlikus uurimismenetluses võimalust vaielda vastu institutsiooni seisukohale, millega kvalifitseeriti 21. juuli 2005. aasta eellepingus Sernami varade kogumi müügi suhtes ette nähtud meetmed riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
346 Hageja kinnitas oma seisukohtades Prantsuse Vabariigi menetlusse astuja seisukoha kohta, et ta toetab Prantsuse Vabariigi väidet tema kui liikmesriigi kaitseõiguste rikkumise kohta.
347 Kohtupraktikast tuleneb, et kaitseõiguste tagamine isiku suhtes algatatud mis tahes menetluses, kus võidakse teha tema huve kahjustav lahend, kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet ning need peavad olema tagatud ka erinormide puudumisel (vt kohtuotsus 21.3.1990, Belgia vs. komisjon, C‑142/87, EKL, EU:C:1990:125, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on ka leidnud, et see põhimõte eeldab, et asjaomasel liikmesriigil peab olema võimalus teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht asjaolude kohta, millele komisjon oma hinnangu rajas (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Belgia vs. komisjon, eespool viidatud, EU:C:1990:125, punkt 47).
348 Määruse nr 659/1999 artikkel 6 näeb ette, et kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, peab menetluse algatamise otsuses olema kokkuvõtlikult esitatud asjakohased faktid ja õigusküsimused ning sisalduma komisjoni esialgne hinnang selle kohta, kas käsitletaval riiklikul meetmel on abi iseloom, ning põhjused, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses siseturuga (kohtuotsused 23.10.2002, Diputación Foral de Guipúzcoa jt vs. komisjon, T‑269/99, T‑271/99 ja T‑272/99, EKL, EU:T:2002:258, punkt 104, ning 22.10.2008, TV2/Danmark jt vs. komisjon, T‑309/04, T‑317/04, T‑329/04 ja T‑336/04, EKL, EU:T:2008:457, punkt 138).
349 Tuleb märkida, et ametlik uurimismenetlus võimaldab süvendada ja selgitada menetluse algatamise otsuses tekkinud küsimusi (kohtuotsus 4.3.2009, Itaalia vs. komisjon, T‑424/05, EU:T:2009:49, punkt 69).
350 Määruse nr 659/1999 artiklist 7 tuleneb, et ametliku uurimismenetluse tulemusel võib komisjoni analüüs olla muutunud, sest ta võib lõpuks otsustada, et meede ei kujuta endast abi või et kahtlused siseturuga kokkusobivuse kohta on kõrvaldatud. Sellest tuleneb, et lõplik otsus võib olla menetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust (kohtuotsused Itaalia vs. komisjon, punkt 349 eespool, EU:T:2009:49, punkt 69, ning 16.12.2010, Madalmaad ja NOS vs. komisjon, T‑231/06 ja T‑237/06, EKL, EU:T:2010:525, punkt 50).
351 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et menetluse algatamise otsuses märkis komisjon – eelkõige põhjendustes 131–133 ja 166 –, et tegemaks kindlaks, kas võlgade kustutamine kujutas endast riigiabi, kavatses ta kohaldada eraõigusliku investori kriteeriumi „Gröditzer“, võrreldes otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 alusel tehtud tehingu kulusid kuludega, mis oleksid hageja jaoks kaasnenud Sernami likvideerimisega.
352 Siiski tuleb esiteks märkida, et menetluse algatamise otsuse põhjendused 141 ja 142 tõid selgelt välja, et see arutluskäik uue abi kvalifitseerimisel on esialgne, nagu näitab mõiste „à ce stage“ (praeguses etapis) kasutamine. Asjaolu, et muud osad olid pigem kinnitavat laadi, ei lükka seda järeldust ümber, eriti kui arvestada menetluse algatamise otsuse eesmärki ja selles tehtud analüüsi esialgset laadi.
353 Kui komisjon pidas tõepoolest vajalikuks koguda teavet Sernami likvideerimiskulude kohta, siis menetluse algatamise otsuse põhjendus 140 – mille kohaselt peab ta kindlaks tegema, kas rekapitaliseerimise kogukulu oli kõrgem või madalam kui oletuslik Sernami likvideerimise kulu – tuleb asetada ametliku uurimismenetluse ja selle eesmärkide konteksti, milleks on võimaldada huvitatud pooltel oma arvamust avaldada ning komisjonil olla enne otsuse tegemist juhtumi asjaoludest täielikult informeeritud. Ametlikul uurimismenetlusel ei saa olla muud ulatust kui eespool kirjeldatu, ning eeskätt ei saa selle eesmärk olla lõpliku seisukoha võtmine mõningate toimiku elementide kohta enne lõpliku otsuse vastuvõtmist (vt selle kohta kohtuotsus 1.7.2010, ThyssenKrupp Acciai Speciali Terni vs. komisjon, T‑62/08, EKL, EU:T:2010:268, punktid 174 ja 175 ning seal viidatud kohtupraktika).
354 Teiseks, kuna menetluse algatamise otsuses käsitleti eraõigusliku investori kriteeriumi küsimust hindamaks, kas rekapitaliseerimine ja võlgade kustutamine kujutasid endast eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, võis liikmesriik seega esitada kõik argumendid, et selgitada, miks seda kriteeriumi tuli eelkõige selle juhtumi konkreetset konteksti arvestades kohaldada. Komisjon rõhutab sellega seoses, et eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamise kohta siseturuga tingimusliku kokkusobivuse osas puuduvad pretsedendid.
355 Veel tuleb märkida, et menetluse algatamise otsuse põhjenduses 161 mainis komisjon, et SNCF‑i garantiidest võivad tuleneda muud, täiendavad Sernam Xpressi käsutuses olevad ressursid eelkõige rahalise eelise näol.
356 Järelikult oli Prantsuse Vabariigil menetluse algatamise otsust arvestades võimalik tutvuda nende kaalutlustega, millest lähtudes komisjon esialgu leidis, et rekapitaliseerimine, võlgade kustutamine ja tagatised võisid kujutada endast uut, siseturuga kokkusobimatut abi, ning teha tõhusalt teatavaks oma seisukoht asjaolude kohta, millele komisjon oma hinnangu rajas.
357 Kolmandaks ei tulene ühestki riigiabi puututavast sättest ega kohtupraktikast komisjoni kohustust kuulata riigiabi saajat ära seoses tema õigusliku hinnanguga kõnealusele meetmele või teavitada asjaomast liikmesriiki – ja, a fortiriori, abi saajat – oma seisukohast enne otsuse vastuvõtmist, kui nii huvitatud isikutele kui ka liikmesriigile on antud võimalus oma seisukohad esitada (kohtuotsus 1.7.2010, Itaalia vs. komisjon, T‑53/08, EKL, EU:T:2010:267, punkt 123).
358 Neljandaks, võttes arvesse vaidlustatud otsuse põhjenduses 154 toodud põhjendust selle kohta, et eraõigusliku investori kriteerium ei ole käesoleva juhtumi suhtes kohaldatav, see tähendab riigiabi tagasinõudmise kontekstis, ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 155 toodud asjaolu, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 oli lõikes 1, mida ei järgitud, ette nähtud tasakaalustavate meetmetega võrdväärne meede, tuleb tõdeda, et menetluse algatamise otsuse tegemisel pidi komisjon veel kontrollima, kas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 oli nõuetekohaselt kohaldatud ning 41 miljoni euro suurune ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi õigesti tagasi nõutud. Järelikult ei olnud komisjon menetluse algatamise otsuse tegemisel veel valmis kindlaks tegema, et eraõigusliku investori kriteerium ei olnud selle juhtumi asjaoludel kohaldatav.
359 Sellest tuleneb, et Prantsuse Vabariigi kaitseõiguste rikkumist käsitlev väide tuleb tagasi lükata.
Hageja esimene väide, et tema kaitseõigusi on rikutud
360 Hageja, keda toetab Prantsuse Vabariik, esitab sisuliselt kaks etteheidet. Oma esimeses etteheites väidab hageja, et erinevus menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel, mida käsitleti eespool punktis 345, kujutab endast tema kaitseõiguste rikkumist. Oma teises etteheites väidab ta sisuliselt, et nimetatud erinevuse kaudu on rikutud tema õigust esitada oma seisukohad huvitatud isikuna peamise asjaolu suhtes, mis võimaldas jõuda järeldusele, et võõrandamise tingimused kujutasid endast riigiabi.
361 Mis puutub hageja menetluslikesse õigustesse, siis tuleb meenutada, et need on igal juhul väiksemad kui Prantsuse Vabariigi menetluslikud õigused ametliku uurimismenetlusega hõlmatud liikmesriigina vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 2. Selles küsimuses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et muudel huvitatud isikutel kui liikmesriigid – nagu käesolevas asjas hageja – on riigiabi uurimismenetluses üksnes õigus anda komisjonile kogu teave, mis on viimasele tema tulevaseks tegevuseks vajalik ja et neil ei ole õigust nõuda samasugust võistlevat vaidlust komisjoniga, kui viimasel on asjaomase liikmesriigiga (vt selle kohta kohtuotsus 15.11.2011, komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EKL, EU:C:2011:732, punktid 180 ja 181 ning seal viidatud kohtupraktika). Siiski ei lähe huvitatud isikute õigus teabe saamisele kaugemale õigusest olla komisjoni poolt ära kuulatud. Eelkõige ei tähenda see üldist õigust väljendada seisukohta kõigi ametlikus uurimismenetluses tõstatatud ja põhimõttelist tähtsust omada võivates küsimustes (vt kohtuotsus 30.11.2009, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑427/04 ja T‑17/05, EKL, EU:T:2009:474, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).
362 Nendest põhimõtetest lähtudes tuleb tõdeda, et hagejal, kellel ei ole kaugeltki niisuguseid kaitseõigusi nagu isikutel, kelle suhtes on menetlus algatatud, on üksnes õigus olla haldusmenetlusse kaasatud määral, mis on käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades kohane (kohtuotsused 25.6.1998, British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EKL, EU:T:1998:140, punkt 60, ja 6.3.2003, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EKL, EU:T:2003:57, punkt 125).
363 Järelikult tuleb hageja kaitseõiguste rikkumist käsitlev etteheide tagasi lükata.
364 Mis puutub hageja etteheitesse, et on rikutud tema kui huvitatud isiku kaitseõigusi, siis tuleb märkida, et tal oli võimalus esitada komisjonile oma seisukohti menetluse algatamise otsuse kohta, milles määratleti konkreetselt kindlaks vaidlusalused meetmed, mis kujutasid endast siseturuga oletatavasti kokkusobimatut riigiabi, kuid sellest võimalusest hageja loobus. Järelikult teavitati hagejat uurimismenetlusest piisavalt ning tal oli võimalus esitada huvitatud isikuna seisukohad, mida ta pidas vajalikuks.
365 Kuna erinevus menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel ei kujuta endast Prantsuse Vabariigi kaitseõiguste rikkumist ning kuna hageja esitab sisuliselt samad argumendid kui Prantsuse Vabariik, siis tuleb tõdeda, et nimetatud erinevus menetluse algatamise otsuse ja vaidlustatud otsuse vahel ei kujuta endast tema kui huvitatud isiku menetluslike õiguste rikkumist.
366 Seetõttu tuleb etteheide, et on rikutud hageja õigust esitada huvitatud isikuna oma seisukohad, tagasi lükata.
367 Eeltoodust lähtudes tuleb hageja esimene väide tagasi lükata.
5. Teine väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
368 Hageja esitab sisuliselt kolm etteheidet. Oma esimeses etteheites väidab ta, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 äratasid temas põhjendatud lootuse, et tal on lubatud toimida nii, nagu ta tegi seoses varade müügi ja otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmisega. Oma teises etteheites väidab hageja, et komisjoni 14. märtsi 2006. aasta infonõue, mis puudutas Sernami likvideerimiskulude üksikasju, seadis ta vastamisi tõigaga, et Sernami varade kogumi müügi suhtes kohaldatakse eraõigusliku investori kriteeriumi ning et järelikult oli varade kogumi müügi suhtes tehtud riigiabi erand. Oma kolmandas etteheites hageja sisuliselt vaidlustab vaidlustatud otsuse põhjendused 126 ja 177–182.
Esimene etteheide, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 äratasid hagejas põhjendatud lootuse, et tal on lubatud toimida nii, nagu ta tegi seoses varade müügi ja otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmisega
369 Hageja väidab, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 kujutasid endast „täiesti üheselt mõistetavaid põhimõtteid“ ja „kinnitatud seisukohti“, mis olid aluseks tema õiguspärase ootuse tekkimisele selles, et tal on lubatud need täita nii, nagu ta tegi.
370 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele laieneb kõikidele isikutele, kellel liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi (kohtuotsus 11.3.1987, Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products (Lopik) vs. EMÜ, 265/85, EU:C:1987:121, punkt 44). See eeldab aga seda, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt kohtuotsus 30.6.2005, Branco vs. komisjon, T‑347/03, EKL, EU:T:2005:265, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsused 23.2.2006, Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, T‑282/02, EKL, EU:T:2006:64, punkt 77, ja 30.6.2009, CPEM vs. komisjon, T‑444/07, EKL, EU:T:2009:227, punkt 126).
371 Tuleb märkida, et otsuse Sernam 2 artikkel 1 (vt eespool punkt 14) näeb sõnaselgelt ette, et Sernamile antud riigiabi, mis kiideti heaks 2001. aasta mais summas 503 miljonit eurot, on ühisturuga kokkusobiv selle otsuse artiklites 3 ja 4 sätestatud tingimustel.
372 Eespool punktidest 118, 278 ja 279 tuleneb, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 olid piisavalt arusaadavad selles, et Sernami varade kogumi müük ei lubanud võõrandada tema kohustusi ning et kui Sernam või mõni muu ettevõtja, kes jätkab Sernami majandustegevust, jääb turule alles, siis on tema kohustuseks maksta tagasi 41 miljonit eurot isegi juhul, kui on korraldatud läbipaistev ja kõigile tema konkurentidele avatud menetlus. Lisaks tuleneb neljanda ja viienda väite analüüsist, et hageja on otsuse Sernam 2 neid kahte sätet valesti kohaldanud.
373 Järelikult ei saanud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 olla hagejal aluseks mis tahes õiguspärasele ootusele, et ta võis lisada Sernami kohustused ja piirduda 41 miljoni euro kandmisega Sernami likvideerimise kohustuste alla, kui Sernami ja Sernam Xpressi vahel oli majanduslik järjepidevus.
374 Lisaks nägid otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 ette tingimused ega saanud seega anda täpseid ja tingimusteta kinnitusi, et need tingimused loetakse täidetuks. Nagu komisjon õigesti märkis, ei puuduta see mitte õiguspärast ootust kui sellist, vaid pigem otsuses Sernam 2 seatud siseturuga kokkusobivuse tingimusi.
375 Sellest järeldub, et esimene etteheide tuleb tagasi lükata.
Teine etteheide, mis käsitleb komisjoni 14. märtsi 2006. aasta infonõuet Sernami likvideerimiskulude üksikasjade kohta
376 Hageja väidab, et komisjoni 14. märtsi 2006. aasta infonõue Sernami likvideerimiskulude üksikasjade kohta seadis ta vastamisi tõigaga, et komisjon kohaldab negatiivse hinnaga müügi suhtes eraõigusliku investori kriteeriumi „Gröditzer“ ning et järelikult ei olnud Sernami varade kogumi müük riigiabi.
377 Esiteks tuleb märkida, et 14. märtsi 2006. aasta kiri saadeti kontrollimiseks, kas otsuse Sernam 2 tingimused on täidetud, ning see on hilisem, kui hageja poolt otsuse Sernam 2 artikli 3 lõike 2 täitmiseks tehtud tehing. Järelikult ei saanud see olla aluseks hageja õiguspärasele ootusele selles suhtes, et tema tehing, mis oli sellest kirjast varasem, ei sisaldanud uut riigiabi.
378 Teiseks, vastupidi hageja väitele ei olnud niisugune märge 14. märtsi 2006. aasta kirjas selline, mis oleks võinud anda talle täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi, et ühelt poolt kohaldatakse komisjoni lõplikus otsuses tõesti eraõigusliku investori kriteeriumi ja teiselt poolt loetakse see kriteerium selle juhtumi puhul täidetuks. Tegemist oli lihtsalt komisjoni infonõudega kontrollimise eesmärgil, mitte aga kõnealuse meetme täieliku ja lõpliku analüüsiga.
379 Sellest tuleneb, et teine etteheide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjendustes 126 ja 177–182 vea
380 Hageja väidab sisuliselt, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjendustes 126 ja 177–182 vea, kui ta eitas, et Prantsuse Vabariigil või abisaajal tekkis tehingu kooskõla osas otsusega Sernam 2 õiguspärane ootus selle tõttu, et Prantsusmaa ametiasutused olid komisjoniga suhelnud.
381 Üldkohtu hinnangul tuleb käesoleva etteheite raames analüüsida ka neljanda väite kuuendas osas vaidlustatud otsuse põhjenduse 126 vastu suunatud argumente, mis koondavad suures osas need argumendid, mis on esitatud ka käesoleva etteheite raames.
382 Hageja esitab oma kolmanda etteheite toetuseks sisuliselt kolm argumenti.
383 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 126 ja 177–182 tuleneb, et komisjon sisuliselt eitas, et tehingu kooskõla osas otsusega Sernam 2 tekkis õiguspärane ootus sellest tulenevalt, et Prantsusmaa ametiasutused olid komisjoniga suhelnud ühel kohtumisel komisjonis 24. novembril 2004, nende 21. detsembri 2004. aastas kirjas ja muul moel. Ta leidis põhjendustes 178–181, et Prantsuse Vabariigi antud teave piirdus sellega, et oli valitud varade kogumi müük, kuid ei kirjeldatud Sernami ülekandmistehingu olulisi asjaolusid ning et igal juhul ei olnud Prantsusmaa ametiasutustel alust väita, et neil on õiguspärane ootus, teavitamata teda nendest olulistest asjaoludest hiljemalt 21. detsembril 2004. Komisjon lisas vaidlustatud otsuse põhjendustes 126 ja 182, et kui Prantsusmaa ametiasutustel oli raskusi otsuse Sernam 2 täitmisel, oleksid nad pidanud temaga ühendust võtma, et jõuda kokkuleppele teistsugust skeemi hõlmavas lahenduses, mis vastab lojaalse koostöö põhimõttele, mis on ette nähtud ELL lepingu artikli 4 lõikes 3 ning päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punktis 3.2.3, mille kohaselt ei või liikmesriik ümberkorraldamiskavast kõrvale kalduda ilma komisjoni eelneva nõusolekuta.
384 Hageja toob esiteks välja teabevahetuse komisjoniga, mis tekitas temas õiguspärase ootuse selles, et sooritatud tehing oli kooskõlas otsusega Sernam 2.
385 Mis puutub 8. novembril 2004 Agence des participations de l’État’ (riigiosaluste agentuur, edaspidi „APE“) peadirektori ning energeetika ja transpordi peadirektoraadi peadirektori vahel toimunud telefonivestlusse, siis tuleb tõdeda, et hagejal ei ole selle vestluse kohta mingisugust protokolli ning ka toimikus puudub selle telefonikõne kohta ametlik protokoll. Samad järeldused kehtivad energeetika ja transpordi peadirektoraadi tegevdirektori ja APE-SNCF‑i delegatsiooni 24. novembril 2004 toimunud nõupidamise kohta ning SNCF‑i presidendi ning energeetika ja transpordi peadirektoraadi direktori vahel 2005. aasta juulis peetud telefonivestluse kohta. Lühidad viited toimikus nendele teabevahetustele ei võimalda saada toimunud vestlustest selget ja ammendavat ülevaadet ega teha järeldust, et Prantsusmaa ametiasutustele anti tehingu vaidlusaluste aspektide kohta luba.
386 Teiseks tugineb hageja Prantsusmaa ametiasutuste poolt komisjonile 21. detsembril 2004 saadetud kirjale. Selle dokumendi lugemisel selgub aga, et komisjonil oli õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 leidis, et see ei võimaldanud tal täpselt ette näha, mil viisil Prantsusmaa ametiasutused otsust Sernam 2 täidavad, kuna tehingu olulisi ja vaidlusaluseid asjaolusid ei olnud seal toodud – nimelt asjaolu, et võõrandamine seisnes kontsernisiseses varade ja kohustuste ülekandmises teisele juriidilisele isikule (Sernam Xpress), millele järgnes selle teise isiku aktsiate müük (share deal); asjaolu, et enamik kohustustest kanti üle koos varadega ning et Sernami likvideerimisega seotud kohustuste alla jäid üksnes 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmise korraldus ning SNCF‑i võlanõuded summas 38,5 miljonit eurot; või asjaolu, et Prantsuse Vabariik oli valmis rekapitaliseerima äriühingud Sernami ja Sernam Xpressi juhul, kui ülevõtmispakkumus juhtuks olema negatiivse hinnaga.
387 Selles kirjas ei ole tegelikult sõnaselgelt toodud mitte ühtegi nendest asjaoludest. Nagu komisjon rõhutab, „annab 21. detsembri 2004. aasta memo vastupidi mõista, et võõrandamine toimub, tegemata vahet kohustuste ja positiivse hinna vahel, kuna selles on märgitud, et „kohe pärast võõrandamist kasutatakse sellest saadavad ressursid juriidilise isiku Sernam kohustuste tagasimaksmiseks – sealhulgas siseturuga kokkusobimatu abi – tavapärastes siseriiklikes menetlustes““.
388 Kolmandaks kritiseerib hageja vaidlustatud otsuse põhjendusi 126 ja 182, kuna ta oli otsuse Sernam 2 nõuetekohaselt täitnud ning ta ei ole ümberkorraldamiskava kordagi muutnud. See argumentatsioon tuleb tagasi lükata, sest neljanda väite analüüsist ilmneb, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 ei ole tegelikult täidetud. See siseturuga kokkusobivuse tingimus oli aga otsusega Sernam 2 heaks kiidetud ümberkorraldamiskava lahutamatu osa. Järelikult oleksid Prantsusmaa ametiasutused pidanud päästmise ja ümberkorraldamise suuniste punkti 52 kohaselt taotlema komisjonilt ümberkorraldamiskava muudatuste heakskiitmist.
389 Järelikult tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.
390 Arvestades eeltoodut, tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
6. Kolmas väide, et on rikutud kohustust järgida mõistlikku tähtaega ja õiguskindluse põhimõtet
391 Hageja väidab sisuliselt, et võttes vaidlustatud otsuse vastu enam kui seitse aastat pärast „varade kogumi müügi“ tehingut, rikkus komisjon kohustust järgida mõistlikku tähtaega, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 koosmõjus harta artikli 52 lõikega 3 ja õiguskindluse põhimõtet. Need argumendid võib sisuliselt jagada kolmeks etteheiteks.
392 Kõigepealt tuleb meenutada, et mõistliku aja nõude järgimine on konkurentsipoliitika vallas haldusmenetluste läbiviimisel liidu õiguse üldpõhimõte, mille järgimise tagab liidu kohus ja mida on osana õigusest heale haldusele korratud põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 (kohtuotsus 13.1.2004, JCB Service vs. komisjon, T‑67/01, EKL, EU:T:2004:3, punkt 36).
393 Siiski on konkurentsi valdkonna haldusmenetluses tehtud otsuse tühistamine mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu õigustatud vaid juhul, kui see otsus toob kaasa ka asjaomase ettevõtja kaitseõiguste rikkumise. Kui ei ole tuvastatud, et ülemäära pikk aeg on mõjutanud asjaomaste ettevõtjate võimalust end tõhusalt kaitsta, siis ei mõjuta mõistliku aja põhimõtte järgimata jätmine haldusmenetluse õiguspärasust ning seda ei saa seega analüüsida kui selle kahju põhjust, millele liidu kohtus viidatakse. Igal juhul on veel sobilik meenutada, et huvitatud isikutel, nagu käesolevas kohtuasjas hageja, kellel ei ole ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud uurimisetapis kaugeltki niisuguseid kaitseõigusi nagu isikutel, kelle suhtes on menetlus algatatud, on üksnes õigus olla haldusmenetlusse kaasatud määral, mis on antud juhtumi asjaolusid arvestades kohane (vt selle kohta kohtuotsus Eridania Sadam vs. komisjon, punkt 230 eespool, EU:T:2011:608, punktid 80 ja 81 ning seal viidatud kohtupraktika).
Esimene etteheide, et Sernami varade kogumi müügist kuni ametliku uurimismenetluse algatamiseni 16. juulil 2008 kulus kolm aastat
394 Hageja heidab komisjonile sisuliselt ette ülemäärast kolmeaastast tähtaega, mis kulus alates Sernami varade kogumi müügist kuni ametliku uurimismenetluse algatamiseni 16. juulil 2008. Hageja viitab mitmele asjaolule tõendamaks, et komisjon sai toimunud Sernami varade kogumi müügi asjaoludest teada kiiresti: kaebusega, mille esimene kaebaja esitas juba 2005. aasta juunis, SNCF‑i presidendi intervjuust ajalehele Les Echos 26. juulil 2005 ning energeetika ja transpordi peadirektoraadi direktori telefonikõnest võõrandamise asjaolude kohta 2005. aasta juulis. Lisaks märgib ta, et komisjoni vastu esitati 22. veebruaril 2006 tegevusetuse hagi ja alates 11. aprillist 2006 oli komisjoni käsutuses kogu teave ja tema analüüsiks vajalikud dokumendid.
395 Nagu juba meenutatud, on hea halduse põhimõtte väljenduseks see, kui komisjon järgib konkurentsipoliitika valdkonnas haldusmenetluse tulemusel tehtava otsuse vastuvõtmisel mõistlikke tähtaegu (vt selle kohta kohtuotsused 27.11.2003, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑190/00, EKL, EU:T:2003:316, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika, ning JCB Service vs. komisjon, punkt 392 eespool, EU:T:2004:3, punkt 36).
396 Kohtupraktika kohaselt ei saa asjaolu, et esialgne uurimismenetlus algatati mitte liikmesriigi teate, vaid kaebuse alusel, anda komisjonile õigust esialgse uurimise etappi meelevaldselt pikendada. Nii nagu Üldkohus on juba tõdenud, peab komisjon sellest tulenevalt, et tal on ainupädevus hinnata riigiabi kokkusobivust siseturuga, riigiabi käsitlevatest aluslepingu alussätetest lähtudes hea haldamise huvides hoolikalt ja erapooletult läbi vaatama kaebuse, milles teatatakse siseturuga kokkusobimatust riigiabist, ning ta ei saa seega lõputult pikendada kaebuse esemeks olevate riiklike meetmete esialgset uurimist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellise haldusmenetluse mõistlikku kestust hinnata iga juhtumi konkreetsete asjaolude põhjal, arvestades eelkõige asja tausta, menetluse erinevaid etappe, mida komisjon peab järgima, asja keerukust ja olulisust erinevate huvitatud poolte jaoks (vt selle kohta kohtuotsus 20.9.2011, Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EKL, EU:T:2011:493, punktid 98 ja 99 ning seal viidatud kohtupraktika).
397 Käesolevas asjas selgub toimikust, et komisjon uuris tema valduses olevat ja riigiabi kuritarvitamisele viitavat teavet viivitamatult, kooskõlas määruse nr 659/1999 artikli 10 lõikega 1, mida selle määruse artikli 16 kohaselt kohaldatakse mutatis mutandis riigiabi kuritarvitamisele, ega jäänud menetluse algatamise otsusele eelnenud kolme aasta jooksul tegevusetuks.
398 Põhilised etapid olid järgmised:
– komisjoni küsimused Prantsusmaa ametiasutustele 30. septembri 2005. aasta kirjas ja Prantsusmaa ametiasutuste vastus 2. novembri 2005. aasta kirjas;
– komisjoni küsimused Prantsusmaa ametiasutustele 14. märtsi 2006. aasta kirjas ja Prantsusmaa ametiasutuste vastus 11. aprilli 2006. aasta kirjas;
– 10. aprilli 2006. aasta ja 23. aprilli 2007. aasta kirjadega esitas üks teine huvitatud isik samuti komisjonile kaebuse;
– komisjoni küsimused Prantsusmaa ametiasutustele 8. septembri 2006. aasta kirjas ja Prantsusmaa ametiasutuste vastus 10. oktoobri 2006. aasta kirjas;
– Prantsusmaa ametiasutuste ja komisjoni nõupidamine 14. mail 2007; Prantsusmaa ametiasutused vastasid komisjoni küsimustele 25. juuli 2007. aasta kirjaga;
– komisjoni ja Prantsusmaa ametiasutuste nõupidamine 18. aprillil 2008 ning pärast seda nõupidamist Prantsusmaa ametiasutuste 6. mai 2008. aasta memo, milles anti vastused nõupidamisel esitatud küsimustele.
399 Vastupidi hageja väitele ei olnud komisjonil kogu teavet 11. aprilli 2006. aasta toimikust, kuna ta leidis oma uutes, 8. septembri 2006. aasta küsimustes, et kaks Prantsusmaa ametiasutustelt saadud vastustest ja uued asjaolud, millest teda teavitati, tõstatasid täiendavaid küsimusi.
400 Lisaks ei näi see tähtaeg ebamõistlik ka asja faktilist ja õiguslikku keerukust arvestades.
401 Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.
Teine etteheide, et ametliku uurimismenetluse 16. juulil 2008 algatamise ja 29. novembril 2011 infonõude esitamise vahele jäi rohkem kui kolme aasta pikkune tähtaeg
402 Hageja heidab komisjonile sisuliselt ette ametliku uurimismenetluse 16. juulil 2008 algatamise ja 29. novembril 2011 teabenõude esitamise vahele jäänud rohkem kui kolme aasta pikkust tähtaega. Esiteks väidab hageja, et Prantsusmaa ametiasutuste viimased kommentaarid esimese kaebaja seisukoha kohta, mis käsitles uurimismenetluse algatamist, esitati 7. mail 2009 ehk kaks ja pool aastat enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Mis teiseks puutub 29. novembri 2011. aasta infonõudesse, siis hageja on üllatunud, et esitatud küsimused puudutasid Sernami likvideerimiskulusid – teema, mille käsitlemisest loobuti kolm kuud hiljem, kui vaidlustatud otsus vastu võeti –, ning kuueaastase tähtaja üle, mis komisjonil kulus enne, kui ta küsis koopiat Sernami varade kogumi ülevõtmise pakkumuste kohta, mis pakkumismenetluses esitati.
403 Esmalt tuleb märkida, et pärast ametliku uurimismenetluse algatamist 16. juulil 2008 olid menetluse peamised etapid järgmised:
– 8. oktoobril 2008, 13. novembril 2008 ning 6. ja 9. veebruaril 2009 esitasid Prantsusmaa ametiasutused, esimene kaebaja, hageja ja Sernam Xpressi kapitali sissemakse teinud investeerimisfond uurimismenetluse algatamise otsuse kohta järjestikku oma seisukohad; komisjon edastas saadud seisukohad Prantsuse Vabariigile 25. märtsil 2009;
– 5. mail 2009 esitasid Prantsusmaa ametiasutused esimese kaebaja seisukohtade suhtes oma seisukohad (komisjon sai need kätte 7. mail 2009);
– 25. novembril 2009 esitas komisjon uue infonõude Prantsusmaa ametiasutustele, kes vastasid 14. jaanuaril 2010;
– 15. märtsil 2011 palus teine kaebaja komisjonil teha menetlustoimingud, et kontrollida otsuse Sernam 2 täitmise tingimusi; komisjon vastas sellele 18. mail 2011;
– komisjon esitas 29. novembril 2011 ja 13. jaanuaril 2012 uuesti Prantsusmaa ametiasutustele küsimused, kes vastasid neile 6. ja 25. jaanuaril 2012;
– 9. märtsil 2012 võeti vastu vaidlustatud otsus.
404 Tuleb märkida, et hageja kritiseeritav enam kui kolme aasta pikkune tähtaeg, mis kulus ametliku uurimismenetluse algatamise ja teabenõude esitamise vahel 2011. aasta novembris, katkes siiski erinevate seisukohtade esitamisega uurimismenetluse algatamise ja teabenõude esitamise vahel 25. novembril 2009.
405 Nii pidi komisjon kasutama ja analüüsima uurimismenetluse algatamise otsuse kohta saadud seisukohti, millest mõned dokumendid on toodud Prantsuse Vabariigi 8. oktoobri 2008. aasta seisukohtade lisas, nagu auditibüroo Y ajakohastatud aruanne ja ühe Prantsuse õiguse professori aruanne Prantsuse õiguse kohta.
406 Asja faktilist ja õiguslikku keerukust arvestades ei ole see tähtaeg ebamõistlik. Juhtumi kontekst oli tõesti eriline, kuna komisjon pidi ebaseaduslikult antud abi kaks korda uurima ning oli juba tuvastanud otsusega Sernam 1 siseturuga kokkusobivaks tunnistatud abi kuritarvitamise. Lisaks olid analüüsitavad müügitehingud keerukad ja komisjon pidi uurima mitte ainult otsusega Sernam 2 ette nähtud siseturuga kokkusobivuse tingimuste täitmist, otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmise küsimust ja majanduslikku järjepidevust mitme ettevõtja vahel, vaid ka 21. juuli 2005. aasta eellepingus sisalduva uue abi küsimust.
407 Peale selle ei väida hageja ega Prantsuse Vabariik, et nad oleksid haldusmenetluse ajal selle kestuse üle kaevanud.
408 Teisalt tuleb esiteks märkida, et komisjonil oli enne pakkumismenetluses esitatud pakkumuste koopiate küsimist õigus oodata. Tal oli õigus lugeda esialgu piisavaks Prantsusmaa ametiasutuste poolt pakkumuste kohta antud selgitused, mis olid esitatud varem, nimelt 11. aprilli 2006. aasta ja 6. mai 2008. aasta kirjades, nende seisukohad 8. oktoobri 2008. aasta menetluse algatamise otsuse peale ja nende 5. mai 2009. aasta seisukohad. Teiseks ei ole asjaolu, et 29. novembri 2011. aasta teabenõudes esitatud küsimused puudutasid eelkõige, kuid mitte ainult Sernami likvideerimiskulusid (problemaatika, mis kolm kuud hiljem vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel kõrvale jäeti), piisav selleks, et tuvastada mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumine, kuna komisjon ei jäänud tegevusetuks ning tal oli õigus oma arutluskäiku selles küsimuses süvendada.
409 Sellest järeldub, et teine etteheide tuleb tagasi lükata ning seega ei saa tõdeda, et oleks rikutud õigust asja menetlemisele mõistliku aja jooksul.
Kolmas etteheide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, mis paneb komisjonile hoolsuskohustuse, ja põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1
410 Hageja väidab esiteks, et menetluse liiga pikk kestus rikub põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1. Ta rõhutab sellega seoses oma repliigis, et see säte tõlgendatuna koosmõjus harta artikli 52 lõikega 3 eeldab, et põhiõiguse – nagu õigus sellele, et otsus tehakse mõistliku tähtaja jooksul – rikkumise korral oleksid tagatud tõhusad õiguskaitsevahendid. Kui aga loobuda igasugusest karistamisest ja uurimised lõpetada, siis oleks see üks viis kustutada mõistliku tähtaja rikkumise tagajärjed põhiõiguste harta artikli 41 tähenduses.
411 Eespool punktist 409 tuleneb, et käesolevas asjas ei tule tuvastada õiguse asja menetlemisele mõistliku aja jooksul rikkumist. Seega tuleb etteheide põhiõiguste harta artikli 41 lõike 1 tõlgendatuna koosmõjus harta artikli 52 lõikega 3 rikkumise kohta samuti tagasi lükata.
412 Teiseks väidab hageja, et menetluse liiga pikk kestus rikub õiguskindluse põhimõtet, mis paneb komisjonile hoolsuskohustuse.
413 Kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, et liidu õiguse normid oleksid selged, täpsed ja ettenähtavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda (vt kohtuotsus 30.4.2014, Tisza Erőmű vs. komisjon, T‑468/08, EU:T:2014:235, punkt 221 ja seal viidatud kohtupraktika).
414 Kuna hageja piirdub väitega, et menetluse kestus kahjustab õiguskindluse põhimõtet, kuid ei esita täpsemaid argumente, siis tuleneb eespool punktist 409, et see etteheide tuleb tagasi lükata, kuna toimikust ei selgu, et komisjon oleks rikkunud kohustust järgida mõistlikku tähtaega.
415 Selles osas tuleb märkida, et hageja oli alates menetluse algatamise otsuse tegemisest 16. juulil 2008 kindel, et komisjon teeb otsuse Sernam 2 tingimuste täitmise kohta, otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmise kohta ja uue riigiabi kohta lõpliku otsuse. Seega ei saa ta väita, et liidu õiguse normid ei olnud selles osas selged ja täpsed.
416 Juhuks, kui hageja tahab viidata õiguskindluse põhimõtte rikkumisele selle läbi, et ta oli üllatunud, et 29. novembri 2011. aasta teabenõudes esitatud küsimused puudutasid ainult Sernami likvideerimiskulusid – problemaatika, mis hiljem kõrvale jäeti –, piisab, kui märkida, et nagu tuleneb eespool punktidest 376–379, ei riku selline teabenõue, nagu 14. märtsil 2006 esitatu, õiguskindluse põhimõtet ega õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna see jäi ametliku uurimismenetluse raamidesse ning hageja oli kindel, et tehakse otsus, mis puudutab muu hulgas 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmete kvalifitseerimist ELTL artikli 107 lõike 1 alusel, siis ei saanud hageja nõuda, et talle tehtaks juba eelnevalt teatavaks see õiguslik hinnang, mille komisjon nimetatud meetmete suhtes lõpuks annab.
417 Seetõttu tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.
418 Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
419 Eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata, ilma et – menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes – oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse küsimus (kohtuotsused 26.2.2002, nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EKL, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52, ning Regione autonoma della Sardegna vs. komisjon, punkt 343 eespool, EU:T:2005:219, punkt 155).
Kohtukulud
420 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist hagejalt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
421 Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel tema enda kanda.
422 Jätta Mory ja Mory Team’i kohtukulud kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel nende endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta Société nationale des chemins de fer français’i (SNCF) hagi rahuldamata.
2. Jätta SNCF‑i kohtukulud tema enese kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
4. Jätta Mory ja Mory Team’i kohtukulud nende endi kanda.
van der Woude | Wiszniewska-Białecka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. detsembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
1. Hageja ja Sernami olukord asjaolude asetleidmise ajal
2. Otsus Sernam 1
3. Otsus Sernam 2
4. Seranami varade paketina müük Financière Sernamile ja sellele järgnenud sündmused
5. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud menetlus
6. Vaidlustatud otsus
Otsusega Sernam 2 lubatud riigiabi kuritarvitamine
41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmine
Sernam Xpressile/Financière Sernamile antud uus abi
7. Pärast vaidlustatud otsuse tegemist asetleidnud sündmused
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Neljas väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis, et Sernami varade kogumi võõrandamisel ei olnud järgitud otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 2 toodud tingimusi
Esimene väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 97 ja 98, et Sernami varade kogumi võõrandamine ei toimunud 30. juunil 2005
Teine väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 99–102, et Sernami varade kogumi võõrandamine negatiivse hinnaga ei olnud müük
Kolmas väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 103–116, et tehing kujutas endast Sernami ülekandmist „tervikuna“ (varad ja kohustused)
Esimene etteheide, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 103 ja 113–116 ekslikult, et hageja poolt läbi viidud ülekandmine ei piirdunud varadega, vaid hõlmas Sernamit tervikuna (varad ja kohustused)
– Esimene argument, et komisjon tõlgendas otsuse Sernam 2 artikli 3 lõiget 2 vääralt, eeldades, et varade kogumi müük pidi hõlmama vaid Sernami varasid ja välistama kohustused
– Teine argument, et siseriikliku õiguse kohustuslikud sätted sundisid teda lisama Sernami varadele teatavad kohustused (välja arvatud finantskohustused)
– Kolmas argument, et ülekandmine ei hõlmanud tegelikult Sernami „tervikuna“ (varad ja kohustused)
Teine etteheide, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 108–112 ja 124 vääralt, et ülekandmine seisnes varade ja kohustuste kogumi kontsernisiseses ülekandmises, millele järgnes selle omandanud tütarettevõtja aktsiate müük (share deal)
Neljas väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 117 leidis, et ülekandmine ei piirdunud Sernami varadega, vaid seda oli suurendatud 57 miljoni euro võrra netosummas
Viies väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 118 ja 119, et Sernami varade kogumi müük ei toimunud läbipaistvas ja avatud menetluses
Esimene etteheide, et juhatuse meeskond osales avalikus pakkumises algusest peale
Teine etteheide, mis käsitleb Financière Sernami pakkumuse kehtivust, kuigi see ettevõtja ei olnud juhatuse meeskonna pakkumuse esitamise ajaks veel asutatud
Kolmas etteheide, et kõigil pakkujatel oli võimalus esitada pakkumus, neid koheldi võrdselt, neil oli võimalik saada teavet ja tähtaja tingimused olid samad
Neljas etteheide, et kohtupraktika kohaselt kujutab selline asjaolu nagu käesolevas asjas, et varade müügile eelnesid ebaõnnestunud püüdlused ühe teise äriühinguga, endast „kaudset tõendit selle kohta, et järgitud menetlus oli piisavalt avatud ja läbipaistev“
Prantsuse Vabariigi etteheide, et ekspertiisi tulemusel kinnitati turuhinnaks 57 miljoni euro suurune negatiivne hind
Kuues väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui ta leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 121–123, et varade müügi eesmärki ei täidetud
Esimene etteheide, et varade kogumi müügi eesmärk on täidetud, kuna Sernami majandustegevus katkestati
Teine etteheide, et mõiste „varade kogumi müük“ tegelikult võimaldas Sernami tegevuse jätkumist
Kokkuvõte neljanda väite kohta
2. Viies väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et kohustus nõuda tagasi 41 miljoni euro suurune riigiabi, mis oli otsusega Sernam 2 tunnistatud siseturuga kokkusobimatuks, oli üle kantud Financière Sernamile ja tema tütarettevõtjatele
Esimene etteheide, et ükski majandusliku järjepidevuse kriteerium ei ole käesolevas asjas täidetud
Ülekandmise ese
Kes olid ülevõtva ja algse ettevõtja aktsionärid või omanikud
Ülekandmise hetk
Tehingu majanduslik loogika
Ülekandmise hind
Teine etteheide, et 41 miljoni euro kandmine Sernami likvideerimisega seotud kohustuste alla oli kooskõlas otsuse Sernam 2 artikliga 4
3. Kuues väide, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et 21. juuli 2005. aasta eellepingus ette nähtud meetmed, mis seisnesid Sernami varade kogumi võõrandamises, kujutasid endast uut abi Sernam Xpressile/Financière Sernamile
Esimene väiteosa, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas, et eraõigusliku investori kriteeriumi ei saa käesolevas asjas kohaldada
Esimene vaidlustatud otsuse põhjenduse 155 vastu suunatud etteheide, et varade kogumi müük ei kujutanud endast alternatiivi otsuse Sernam 2 artikli 3 lõikes 1 toodud tasakaalustavatele meetmetele
Teine vaidlustatud otsuse põhjenduse 155 vastu suunatud etteheide, et tasakaalustava meetme rakendamine on abisaaja või aktsionärist riigi ülesanne, mitte aga riigi kui avaliku võimu organi ülesanne
Teine väiteosa, et ükski vaidlusalune meede ei kujuta endast eelist Sernam Xpressile/Financière Sernamile
Garantiid seoses Valentoni tegevuskoha arendamisega ja uute tegevuskohtade rendihinna tõusuga
Garantii seoses TBE jätkusuutlikkusega ja kättesaadavusega
Töötajate hageja kontserni sees ümberklassifitseerimise garantii pikendamine kolme aastani
4. Hageja esimene väide ja Prantsuse Vabariigi väide, mille kohaselt on rikutud nende vastavaid kaitseõigusi
Prantsuse Vabariigi väide, et tema kaitseõigusi on rikutud
Hageja esimene väide, et tema kaitseõigusi on rikutud
5. Teine väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet
Esimene etteheide, et otsuse Sernam 2 artikli 3 lõige 2 ja artikkel 4 äratasid hagejas põhjendatud lootuse, et tal on lubatud toimida nii, nagu ta tegi seoses varade müügi ja otsusega Sernam 2 siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud 41 miljoni euro suuruse abi tagasinõudmisega
Teine etteheide, mis käsitleb komisjoni 14. märtsi 2006. aasta infonõuet Sernami likvideerimiskulude üksikasjade kohta
Kolmas väide, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjendustes 126 ja 177–182 vea
6. Kolmas väide, et on rikutud kohustust järgida mõistlikku tähtaega ja õiguskindluse põhimõtet
Esimene etteheide, et Sernami varade kogumi müügist kuni ametliku uurimismenetluse algatamiseni 16. juulil 2008 kulus kolm aastat
Teine etteheide, et ametliku uurimismenetluse 16. juulil 2008 algatamise ja 29. novembril 2011 infonõude esitamise vahele jäi rohkem kui kolme aasta pikkune tähtaeg
Kolmas etteheide, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, mis paneb komisjonile hoolsuskohustuse, ja põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1
Kohtukulud