ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

16. juuni 2011(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Madalmaade õlleturg – Otsus, milles tuvastatakse EÜ artikli 81 rikkumine – Rikkumise tõend – Juurdepääs toimikule – Trahvid – Võrdse kohtlemise põhimõte – Mõistlik tähtaeg

Kohtuasjas T‑235/07,

Bavaria NV, asukoht Lieshout (Madalmaad), esindajad: advokaadid O. Brouwer, D. Mes ja A. Stoffer ning hiljem advokaadid O. Brouwer, A. Stoffer ja P. Schepens,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, S. Noë ja A. Nijenhuis, hiljem A. Bouquet ja S. Noë, keda abistas advokaat M. Slotboom,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada osaliselt komisjoni 18. aprilli 2007. aasta otsus K(2007) 1697, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/B/37.766 – Madalmaade õlleturg), ja teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: kohtunikud V. Vadapalas (ettekandja), koja esimehe ülesannetes (ettekandja), A. Dittrich ja L. Truchot,

kohtusekretär: ametnik J. Plingers,

arvestades kirjalikus menetluses ja 24. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Hageja Bavaria NV on õlle ja karastusjookide tootmise ja turustamisega tegelev äriühing.

2        Ta on üks neljast peamisest turuosalisest Madalmaade õlleturul. Ülejäänud suured õlletehased sellel turul on esiteks kontsern Heineken (edaspidi „Heineken”), mida juhib äriühing Heineken NV ja mille tootmistegevust viib läbi tütarettevõtja Heineken Nederland BV, teiseks kontsern InBev (edaspidi „InBev”), mida enne 2004. aastat tunti nime all Interbrew, mida juhib äriühing InBev  NV ja mille tootmistegevust viib läbi tütarettevõtja InBev Nederland NV, ning kolmandaks kontsern Grolsch (edaspidi „Grolsch”), mida juhib äriühing Koninklijke Grolsch NV.

3        Hageja ja selle turu kolm ülejäänud peamist õlletehast müüvad oma toodangut lõpptarbijale eelkõige kahe turustuskanali kaudu. Nii tuleb eristada esiteks „horeca” asutuste sektorit, st hotelle, restorane ja kohvikuid, kus tarbimine toimub kohapeal, ja teiseks supermarketite ning veini- ja alkoholipoodide „food” sektorit, kus õlut ostetakse kodus tarbimiseks. Viimasesse sektorisse kuulub ka sellist sorti õlu, mida jaemüüja müüb oma kaubamärgi all. Viimati nimetatud õllega tegelevad neljast õlletehasest vaid InBev ja Bavaria.

4        Neli õlletehast on Centraal Brouwerij Kantoor (edaspidi „CBK”) liikmed. See on katusorganisatsioon, mis põhikirja kohaselt esindab oma liikmete huve ning tegutseb üldkoosoleku ja erinevate komisjonide kaudu, nagu „horeca” sektori küsimustega tegelev komisjon ja finantskomisjon, millest sai juhtkomisjon. CBK‑s toimunud koosolekud kutsus kokku ning ametlikud, kronoloogiliselt nummerdatud protokollid koostas ja saatis liikmetele välja selle sekretariaat.

 Haldusmenetlus

5        28. jaanuari 2000. aasta kirjas ja ka 3., 25. ja 29. veebruari 2000. aasta kirjades tegi InBev mitu avaldust, mis sisaldasid teavet piirava kaubandustegevuse kohta Madalmaade õlleturul. Need avaldused tehti eelkõige 1999. aastal Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt läbi viidud uurimise käigus, mis oli seotud kartelli ja turgu valitseva seisundi võimaliku kuritarvitamisega Belgia õlleturul. Koos nende avaldustega esitas InBev trahvi määramata jätmise või vähendamise taotluse vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”).

6        Pärast InBevilt avalduste saamist viis komisjon 22. ja 23. märtsil 2000 hageja ja teiste asjassepuutuvate ettevõtjate ruumides läbi kontrollid. Hagejale saadeti 2001. aastast kuni 2005. aastani täiendavaid teabenõudeid.

7        30. augustil 2005 saatis komisjon hagejale ja teistele asjassepuutuvatele ettevõtjatele vastuväiteteatise. Hageja esitas selle teatise kohta oma märkused 24. novembril 2005. Ükski puudutatud isik ärakuulamist ei soovinud.

8        7. ja 8. mai 2006. aasta kirjadega saatis komisjon hagejale tutvumiseks täiendavaid dokumente. Muu hulgas saatis ta hagejale InBevile esitatud teabenõuded ja nende vastused ning ühe Heinekeni sisedokumendi.

9        18. aprillil 2007 võttis komisjon vastu otsuse K(2007) 1697, mis käsitleb EÜ artikli [81] alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/B/37.766 – Madalmaade õlleturg; edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte on avaldatud 20. mai 2008. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 122, lk 1) ja millest anti hagejale teada 24. aprilli 2007. aasta kirjaga.

 Vaidlustatud otsus

 Rikkumine

10      Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on märgitud, et hageja ja äriühingud InBev NV, InBev Nederland, Heineken NV, Heineken Nederland ning Koninklijke Grolsch osalesid ajavahemikus 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999 EÜ artikli 81 lõike 1 ühes vältavas rikkumises, mis seisnes mitmes kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühisturul.

11      Rikkumine seisnes esiteks õllehindade ja hinnatõusu kooskõlastamises Madalmaades nii „horeca” kui ka kodutarbimise müügi sektoris, kaasa arvatud õlu, mida müüdi jaemüüjate endi kaubamärgi all, ja teiseks aeg-ajalt Madalmaade „horeca” sektori üksikklientidele pakutavate teiste äritingimuste – nagu asutustele laenu andmine – kooskõlastamises ning kolmandaks aeg-ajalt Madalmaade klientide jaotamist käsitlevate kokkulepete sõlmimises nii „horeca” kui ka kodutarbimise müügi sektoris (vaidlustatud otsuse artikkel 1 ning põhjendused 257 ja 258).

12      Õlletehaste konkurentsivastast tegevust viidi vaidlustatud otsuse kohaselt läbi nii ametlike mitmepoolsete koosolekute tsüklite abil, millest Madalmaade õlleturu neli peamist osalist regulaarselt osa võtsid, kui ka täiendavate kahepoolsete kohtumiste abil, kus osalesid need samad õlletehased erinevates kombinatsioonides. Vaidlustatud otsuses märgitu kohaselt toimusid need kohtumised teadlikult salaja, sest osavõtjad teadsid, et need ei ole lubatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 257–260).

13      Nii toimus kõigepealt 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999 rida mitmepoolseid koosolekuid nimega „Catherijne overleg” (Catherijne koostöö) või „agendacommissie” (päevakorra komisjon). Vaidlustatud otsuses tuvastati, et nende koosolekute – mis puudutasid peamiselt „horeca” sektorit, kuid võisid mõjutada ka kodutarbimise müügi sektorit – põhiline eesmärk oli kooskõlastada õlle hinda ja hinnatõuse, arutada hinnaalanduste piirmäärade ja klientide jaotamise teemasid ning leppida kokku teatud muudes äritingimustes. Nendel koosolekutel arutati ka jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle hinda (vaidlustatud otsuse põhjendused 85, 90, 98, 115–127 ja 247–252).

14      Teiseks, mis puudutab õlletehaste kahepoolseid kontakte, siis on vaidlustatud otsuses märgitud, et 12. mail 1997 said InBev ja hageja kokku ning nad arutasid jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle hinnatõusu teemat (vaidlustatud otsuse põhjendus 104). Lisaks kohtusid komisjoni andmetel Heineken ja hageja 1998. aastal, et arutada piiranguid „horeca” sektori müügikohtades (vaidlustatud otsuse põhjendus 189). Komisjon märkis, et kahepoolsed kohtumised Heinekeni ja Grolschi vahel toimusid ka 1999. aasta juulis seoses kodutarbimise müügi sektori nendele klientidele antava kompensatsiooniga, kes tegid ajutisi hinnaalandusi (vaidlustatud otsuse põhjendused 212 ja 213).

15      Lõpuks märgitakse vaidlustatud otsuses, et 1997. aastal toimus InBevi ja hageja vahel nii kahepoolne sidepidamine ja teabevahetus õllehinnaga seotud üldistel aruteluteemadel kui ka arutelud rõhuga jaemüüjate kaubamärkide teemal. Kahepoolne sidepidamine teabevahetuse kujul seoses jaemüüjate kaubamärkidega hõlmas 1998. aasta juunis ja juulis ka Belgia õlletehaseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 105, 222–229 ja 232–236).

 Hagejale määratud trahv

16      Vaidlustatud otsuse artikli 3 punktis c määrati hagejale trahv 22 850 000 eurot.

17      Selle trahvi väljaarvutamisel kohaldas komisjon nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõiget 2 ja suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ESTÜ] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised”) sätestatud meetodit (vaidlustatud otsuse põhjendused 436 ja 442). Selle meetodi kohaselt määrati hageja trahv kindlaks rikkumise raskuse ja kestuse alusel (vaidlustatud otsuse põhjendus 437).

18      Täpsemalt, rikkumine kvalifitseeriti „väga raskeks”, sest see seisnes peamiselt hindade, hinnatõusude ja teiste äritingimuste regulaarses kooskõlastamises ning klientide jagamises (vaidlustatud otsuse põhjendus 440). Komisjon võttis ka arvesse konkurentsivastase tegevuse salastatust ja tahtlikku toimepanemist ning asjaolu, et rikkumise ese oli kogu Madalmaade territoorium ja kogu õlleturg, st nii „horeca” sektor kui ka kodutarbimise sektor (vaidlustatud otsuse põhjendused 453 ja 455). Lisaks täpsustas komisjon, et konkurentsivastase tegevuse tegelikku mõju Madalmaade turule käesolevas asjas arvesse ei võetud, sest seda oli võimatu mõõta (vaidlustatud otsuse põhjendus 452).

19      Lisaks kohtles komisjon hagejat erinevalt, et võtta arvesse tema tegelikku majanduslikku suutlikkust ja isiklikku osakaalu tuvastatud rikkumises. Selleks võttis komisjon aluseks hageja õlle müügikäibe Madalmaades 1998. aastal, st rikkumise viimasel täisaastal. Sellest alusest lähtudes liigitati hageja kolmandasse ja viimasesse kategooriasse, mis vastas trahvi lähtesummale 17 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 462 ja 464).

20      Kuna hageja osales rikkumises 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999, st ajavahemikul kolm aastat ja kaheksa kuud, suurendati tema trahvi lähtesummat 35% (vaidlustatud otsuse põhjendused 465 ja 469). Trahvi põhisummaks määrati seega 22 950 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 470).

21      Lõpuks otsustas komisjon, et trahvi tuleb vähendada 100 000 euro võrra, sest ta möönis, et käesolevas asjas kestis haldusmenetlus ebamõistlikult kaua (vaidlustatud otsuse põhjendused 495–499).

 Menetlus ja poolte nõuded

22      Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kohtukantseleisse 4. juulil 2007.

23      10. veebruari 2010. aasta otsusega saatis Üldkohus kohtuasja kuuendale kojale laiendatud koosseisus vastavalt kodukorra artikli 14 lõikele 1 ja artikli 51 lõikele 1.

24      Menetlust korraldavate meetmetena esitas Üldkohus komisjonile 12. veebruaril 2010 kirjalikke küsimusi, millele viimane tähtaegselt vastas.

25      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 24. märtsi 2010. aasta kohtuistungil.

26      Kuna ettekandja‑kohtunikul esines pärast suulise menetluse lõpetamist takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, määrati asjale uus ettekandja‑kohtunik ja käesoleva kohtuotsuse tegemise nõupidamisel osalesid vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 32 need kolm kohtunikku, kes kohtuotsuse allkirjastasid.

27      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus tervikuna või osaliselt hagejat puudutavas osas;

–        teise võimalusena vähendada hagejale määratud trahvi;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

28      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

29      Oma hagiavalduse toetuseks esitab hageja kuus väidet: esiteks, et rikutud on hea halduse põhimõtet; teiseks, et rikutud on EÜ artiklit 81, süütuse presumptsiooni, seaduslikkuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust; kolmandaks, et rikkumise kestuse kindlaksmääramisel on rikutud õigusnormi ja tehtud faktiviga; neljandaks, et trahvi summa kindlaksmääramisel on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 23, suuniseid ning võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet; viiendaks, et rikutud on mõistliku kestuse põhimõtet, ning kuuendaks, et rikutud on olulisi vorminõudeid, hea halduse põhimõtet ja kaitseõigusi, sest hagejal ei võimaldatud tutvuda teiste isikute vastustega vastuväiteteatisele ning toimikus oleva ühe dokumendiga.

30      Üldkohus leiab, et kõigepealt tuleb uurida teist ja kolmandat väidet, milles sisuliselt vaidlustatakse rikkumine ise, seejärel tuleb uurida esimest ja kuuendat väidet, mis puudutavad väidetavaid menetlusnormi rikkumisi, ning lõpuks neljandat ja viiendat väidet, mis puudutavad vastavalt trahvisumma kindlaksmääramist ja haldusmenetluse kestust.

 Teine väide, et rikutud on EÜ artiklit 81, süütuse presumptsiooni, seaduslikkuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust

 Poolte argumendid

31      Esiteks väidab hageja sisuliselt, et komisjon kohaldas ja tõlgendas vääralt mõisteid „kokkulepe”, „kooskõlastatud tegevus” ja „üks vältav rikkumine”, ning teiseks, et ta on rikkunud õigusnormi ja andnud faktidele väära hinnangu, mis puudutab rikkumise tuvastamist nii „horeca” sektoris kui ka kodutarbimise sektoris, sealhulgas jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle segmendis.

32      Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

33      EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on ühisturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

34      EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes kokkuleppe olemasoluks piisab sellest, kui ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 256, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 199).

35      Kokkuleppe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses võib sõlmituks lugeda niipea, kui esineb ühine tahe, mis on suunatud konkurentsi piiramisele põhimõtteliselt, isegi kui plaanitava piirangu konkreetseid detaile alles läbi räägitakse (vt selle kohta eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 151–157 ja 206).

36      Kooskõlastatud tegevuse all mõistetakse koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes valivad teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 115, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 158).

37      EÜ artikli 81 lõikega 1 on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega ettevõtja mõjutab oma hetke või potentsiaalsete konkurentide käitumist turul või annab neile teada tema enda turul käitumise kohta tehtud otsustest või kavatsustest, kui selle suhtlemise eemärk või mõju on konkurentsi piiramine (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117).

38      EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise kohta tõendite esitamise osas tuleb meeles pidada, et komisjon peab tõendama tema poolt tuvastatud rikkumisi ja esitama sellised tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 86).

39      Komisjonil tuleb seega rikkumise toimepanemise tuvastamiseks esitada täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid (vt selle kohta Üldkohtu 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑2707, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Tuleb siiski rõhutada, et kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea tingimata neile tingimustele vastama rikkumise kõigi koosseisu tunnuste osas. Piisab, kui neile vastab institutsiooni esitatud kaudsete tõendite kogum, mida hinnatakse tervikuna (vt Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punktid 179 ja 180 ning seal viidatud kohtupraktika).

41      Arvestades, et konkurentsivastaste kokkulepete keeld on üldtuntud, ei saa komisjonilt nõuda, et ta esitaks tõendeid, millest selgelt nähtuks, et ettevõtjad on üksteisega kontakteerunud. Katkendlikke väheseid tõendeid, mis komisjoni valdusesse on sattunud, peab igal juhul saama täiendada nendest tehtavate järeldustega, mis võimaldavad visualiseerida asetleidnud olukorra. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad – vastupidise loogilise selgituse puudumisel – olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57).

42      Kui aga konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe asetleidmist järeldades tugines komisjon dokumentaalsetele tõenditele, tuleb poolel, kes sellele järeldusele Üldkohtus vastu vaidleb, mitte ainult esitada komisjoni teesile vastupidine usutav selgitus, vaid ka näidata, et vaidlustatud otsuses rikkumise tuvastamiseks ei olnud piisavalt tõendeid (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 187).

43      Mis puudutab kohtuliku kontrolli ulatust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui tegemist on hagiga EÜ artikli 81 lõike 1 alusel tehtud otsuse tühistamise nõudes, peab Üldkohus üldiselt läbi viima tervikliku kontrolli küsimuses, kas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (vt Üldkohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑41/96: Bayer vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3383, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Vastavalt süütuse presumptsiooni põhimõttele, mida Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttena kohaldatakse eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse, tuleb juhul, kui kohus kahtleb, teha otsus rikkumist tuvastava otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punktid 149 ja 150, ning Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punktid 60 ja 61).

45      Neid kaalutlusi arvestades tuleb käesolevas asjas uurida, kas komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja tegevus oli kvalifitseeritav EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisena.

–       InBevi avaldus

46      Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon tugineb suures ulatuses (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 40–62) InBevi avaldusele, mille see tegi trahvi määramata jätmise või vähendamise taotluses 28. jaanuari 2000. aasta ning 3., 25. ja 29. veebruari 2000. aasta kirjadega; seda täiendasid selle lisaks olevad InBevi viie direktori avaldused (vaidlustatud otsuse põhjendused 34 ja 40, edaspidi koos „InBevi avaldus”).

47      Vaidlustatud otsusest nähtub, et InBevi avaldusest võis järeldada, et „Madalmaade õlleturul toimisid õlletehaste vahel […] erinevat vormi kooskõlastused”, st et eristati CBK liikmete üldkoosolekuna peetud ametlikke koosolekuid, CBK finantskomisjoni mitteametlikke koosolekuid ja paralleelselt toimunud „muid koosolekuid”, mida tunti nime all „Catherijne koostöö”, millel osalejate koosseis oli muutuv ja mille kohta InBevi sõnul ta kirjalikke tõendeid ei leidnud. „Muud koosolekud” võis aga liigitada järgmiselt: „i) nelja peamise õlletehase (Heineken, Interbrew, Grolsch ja Bavaria) horeca sektori direktorite koosolekud […]; ii) horeca ja kodutarbimise sektori direktorite ühiskoosolekud (1998. aastal toimus neid kaks) ja iii) kodutarbimise sektori direktorite koosolekud (1999. aastal toimus neid üks […])” (vaidlustatud otsuse põhjendused 41–46). [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

48      InBevi avalduse kohaselt oli finantskomisjonil „ametlik päevakord, kuid selle raames arutati ka hindade kindlaksmääramist kodutarbimise sektoris ja horeca sektoris[; n]eid arutelusid ei protokollitud” (vaidlustatud otsuse põhjendus 43).

49      Sama avalduse kohaselt arutati „muudel koosolekutel” teemasid, mis puudutasid nii „horeca” sektorit kui ka kodutarbimise sektorit ning jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle segmenti (vaidlustatud otsuse põhjendus 47).

50      Esiteks, mis puudutab „horeca” sektorit, siis arutati kaht peamist teemat: „[H]oreca sektoris eksisteeris põhimõtteline kokkulepe maksimaalse hinnaalanduse kohta teatud koguselt […] ja teine arutlusteema puudutas horeca sektoris tehtud investeeringuid[; i]dee oli, et selles sektoris tuleb säilitada statu quo ning vältida teiste õlletehaste klientide ülevõtmist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 48).

51      Üks InBevi direktor märgib, et ta ei ole sellise kokkuleppe täpsest sisust teadlik ning üks teine direktor kirjeldab seda kui „väga keeruline ja ähmane kokkulepe määrade kohta (horeca sektoris tehtud hinnaalandused), mida me kunagi ei täitnud”, märkides, et „[k]oostöö seisnes horeca sektori direktorite kaks korda kuus toimunud koosolekutes, kus arutati ilmsiks tulnud „reegli” rikkumisi (kuigi see oli umbkaudne; me rääkisime turu piiride ületamisest)” (vaidlustatud otsuse põhjendus 48).

52      Teiseks, kodutarbimise sektori osas puudutasid InBevi avalduse kohaselt arutelud nii üldist hinnataset kui ka spetsiifiliselt jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle teemat.

53      Mis puudutab üldist hinnataset, siis märkis üks InBevi direktor, et „tavaliselt tõstis õlletehas oma hindasid pärast seda, kui ta oli teisi õlletehaseid sellest teavitanud […;] initsiatiiv tuli alati mõne suure õlletehase poolt, üldjuhul näitas seda üles Heineken[; j]a sel juhul oli teistel õlletehastel aega ümber positsioneeruda[; k]uigi õlletehased määrasid üldjoontes oma hinna kindlaks üksteise järgi, oli ja jäi igaühele oma hinnapoliitika” (vaidlustatud otsuse põhjendus 51).

54      Mis puudutab jaemüüja kaubamärgi all müüdavat õlut, siis märgib InBev, et Madalmaade selle segmendi turuosaliste (Bavaria ja Oranjeboom, mille hiljem ostis Interbrew) vahel toimusid hinnaarutelud alates 1987. aastast. Ta lisab, et „[m]õlemad pooled said aru, olles sellest ka omavahel rääkinud, et nad ei nõustu mis tahes sekkumisega nende vastavasse kliendibaasi jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle segmendis, mille maht vähenes” (vaidlustatud otsuse põhjendus 52).

55      Mis puudutab Heinekeni ja Grolschi osalust selles sektoris, siis on InBevi avalduses märgitud, et „[M]adalmaade turgu iseloomustab suur erinevus jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle („kaubamärk B”) hinna ja [teiste kaubamärkide („kaubamärk A”) hinna vahel;] Heineken, kes ei ole jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle segmendis esindatud, keeldus alati kaubamärgi A all müüdava õlle hinna tõstmisest, kui jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle hind ei tõusnud[; n]ii avaldas ta kaudset survet eriti jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle tootjatele, nagu Bavaria ja Interbrew” (vaidlustatud otsuse põhjendus 53).

56      InBev avaldab, et nelja õlletehase vahel arutati ka jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle hinda, ehk teisisõnu osales selles ka Grolsch, kui arutati üldisemalt hinnaerinevuste säilitamist õlle eri kaubamärkide vahel. InBevi avalduse kohaselt „ei tõstnud Heineken ja Grolsch oma hindu aastaid ja teiste õlletehaste toodetav jaemüüjate kaubamärgi all müüdava õlle hind ei olnud samuti tõusnud[; v]iimastel aastatel tõstsid Bavaria ja Interbrew hindu ja nendele järgnes Grolsch” (vaidlustatud otsuse põhjendus 54). Samuti märgitakse, et „[3]–4 aasta eest integreeriti mitteametlikud konsultatsioonid horeca sektori Catherijne koostöösse, milles osalesid ka CBK esindajad[; p]ärast mõnda koosolekut otsustati need koosolekud uuesti jagada koosolekuteks kodutarbimise alal ja horeca sektori koosolekuteks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 54).

57      Lisaks avaldab InBev, et Belgia õlletehase Martensi poolt teatud turuosa endale haaramine alates 1996.–1997. aastast tõi endaga kaasa „jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle turul tegutsevate Belgia ja Madalmaade õlletehaste kokkuleppe”[; k]aks koosolekut toimusid [ühes hotellis] Bredas 1998. aastal[…; l]epiti kokku Madalmaades ja Belgias asuvatele klientidele müüdava jaemüüjate kaubamärki kandva õlle koguste järgimises” (vaidlustatud otsuse põhjendus 55).

58      Vastavalt InBevi direktorite avaldustele olid „muud koosolekud” organiseeritud selleks, et vastastikku üksteist toetada turul esineva „piiratud agressiivsuse” küsimuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 46).

59      19. detsembri 2001. aasta vastuses teabenõudele märkis InBev, et „1998. aasta novembri lõpus hävitati eelmiste aastate päevakorrad ja mitteametlikel koosolekutel tehtud märkmed[; u]mbes sel ajal hakkas ilmsiks tulema Madalmaade õlletehastevaheline koostöö turul ja tekkis kartus, et Madalmaade konkurentsiasutus viib läbi kontrolli[; p]äevakordi hävitati ka järgmistel aastatel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 61).

60      Kõigepealt tuleb täheldada, et ükski õigusnorm ega liidu õiguse üldpõhimõte ei keela komisjonil tugineda ettevõtja vastu selliste teiste ettevõtjate avaldustele, kellele on samuti rikkumine süüks pandud. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artikleid 81 ja 82 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus EÜ asutamislepinguga talle pandud ülesandega teostada järelevalvet selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (vt eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Käesolevas asjas ei vaidle hageja vastu InBevi avalduses esitatud asjaolule, et Madalmaade õlletootjate esindajate vahel toimusid kohtumised. Ta ei vaidle vastu ka sellele, et tema esindaja osales enamusel nendel kohtumistel ning et seal arutati Madalmaade turu hinnataset ja „horeca” sektori klientidele tehtavaid hinnaalandusi.

62      Seda arvestades võis komisjon õigesti tuvastada, et InBevi avalduses viidatud koosolekud toimusid ja et hageja esindajad osalesid reaalselt vähemalt osadel nendel koosolekutel.

63      Hageja vaidleb aga vastu sellele, et nendel koosolekutel arutatu tulemusel sõlmiti mõni konkurentsivastane kokkulepe või võeti konkurentsivastase kooskõlastad tegutsemise kohustus. Ta väidab, et nende koosolekute ese oli alati õiguspärane ja kui arutatigi olukorda turul, ei tehtud seda konkurentsivastastel eesmärkidel. Hageja vaidleb vastu InBevi avalduse usaldusväärsusele, väites, et see on umbmäärane, ebaühtlane ja juba iseenesest vastuoluline.

64      Täpsemalt märgib hageja InBevi avalduse vastuolulisuse teemal, et see sisaldab mitut näidet tema süü puudumise kohta.

65      Esiteks viitab ta InBevi 3. veebruari 2000. aasta täiendava avalduse lõikudele, milles on märgitud järgmist: „„[E]elkõige me rääkisime, et jätta üksteisele vastastikku mulje, et me jääme turul rahulikuks. Vähe või üldse mitte puudutati määrade ja müügikohtade küsimusi. Tegelikult pidas igaüks teist rumalaks.” Viimastel aastatel kaotasid koosolekud aina rohkem sisu ja koostöö muutus ebamäärasemaks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 46).

66      Teiseks viitab hageja InBevi direktorite avalduste teatud lõikudele, milles on muu hulgas märgitud: „toidukaupade sektori osas kokkulepe puudus”; „kokkulepete raames siiski hinnatõuse ei kohaldatud”; „mul ei ole teavet kokkuleppe kohta „jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle” sektoris; „sel koosolekul ei olnud erilist tähtsust. Pigem oli tegemist meeldiva koosviibimisega, millel ei olnud konkreetset päevakorda. Hinnaalanduste kohta tehti üldisi kommentaare. Mulle jäi mulje, et juba aastaid eksisteerib teatud hinnaalandustele mingi määrade süsteem või reegel, kuid täpselt seda kunagi ei mainitud. Me rääkisime ainult väga üldsõnaliselt hinnaalanduste üldistest summadest, mille raames toodi välja mõned juhud”; „[Interbrew] üheski hinnakokkuleppes ei osalenud”; „samuti ei toimunud ka mingit koostööd. Me tegutsesime täiesti sõltumatult ja kui 1999. aastal tõsteti kõiki õllehindu, suurendasime me kaubamärgi A hinda (pärast seda, kui Bavaria ja Grolsch olid seda teinud paar kuud varem) ja meie kliendid jaemüüjate kaubamärkide segmendis olid tugevalt vastu […] me tegutsesime seega täiesti õiguspäraselt”.

67      Hageja kinnitab, et eespool viidatud avaldused on vastuolus komisjoni järeldusega, et toime on pandud EÜ artikli 81 rikkumine. Hageja arvates tuleneb nendest, et kodutarbimise müügi sektoris toimunud hinnatõusu ei olnud kokku lepitud ega kooskõlastatud, et Interbrew määratles oma müügihinnad täiesti iseseisvalt, et Madalmaade õlletehased on alati omavahel tugevalt konkureerinud ja et õlletehaste vahel puudus mis tahes kokkulepe „horeca” sektoris tehtavate hinnaalanduste kohta.

68      Kõigepealt tuleb märkida, et InBevi avalduse teatud osadest – mis puudutavad arutelude üldsõnalisust, kokkuleppe puudumist teatud sektorites ja nende arutelude mõju puudumist õlletehaste tegevusele turul – hageja tehtud järeldused ei saa iseenesest kahtluse alla seada komisjoni järeldusi rikkumise asetleidmise kohta.

69      Nimelt, mis puudutab selle avalduse väidetavat üldsõnalisust, siis tuleb meenutada, et komisjonil tuleb sageli tõendada rikkumise olemasolu selle ülesande seisukohast ebasoodsates tingimustes, sest rikkumise moodustavate faktiliste asjaolude toimumisest võib olla möödunud palju aastaid ja paljud uuritavad ettevõtjad ei pruugi olla teinud komisjoniga aktiivset koostööd. Kuigi komisjon on kohustatud tõendama, et sõlmitud on ebaseaduslik turgude jagamise leping, oleks liigne nõuda, et sellele lisaks tuleb komisjonil esitada tõendeid selle eesmärgi saavutamiseks kasutatud konkreetse mehhanismi kohta. Rikkumises süüdi oleval ettevõtjal oleks liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks viidata ebaseadusliku lepingu toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele, kui lepingu olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski piisavalt tõendatud. Ettevõtjad saavad end sellises olukorras tõhusalt kaitsta, kui neile on antud võimalus kommenteerida kõiki tõendeid, millele komisjon nende vastu tugineb (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 203; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punkt 50).

70      Edasi, mis puudutab InBevi avalduse väidetavat vastuolulisust, sest selles viidatakse, et vaidlusalune tegevus turgu ei mõjutanud, siis tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 tekstist endast tuleneb, et juhul kui ettevõtjatevahelisel kokkuleppel või kooskõlastatud tegevusel on konkurentsivastane eesmärk, on see keelatud olenemata sellest, kas see turgu mõjutab (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punktid 163–166, ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑8/08: T-Mobile Netherlands jt, EKL 2009, lk I‑4529, punkt 29).

71      Seega, kuna komisjon tuvastas konkurentsivastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste esinemise, ei saa nendele tuvastatud asjaoludele vastu vaielda väitega, et koostöökokkuleppeid ei kohaldatud või et need ei mõjutanud turgu.

72      Selle kohta, et väidetavalt on kinnitatud, et kodutarbimise müügi sektoris ja „horeca” sektoris kokkulepe puudus, tuleb märkida, et hageja viidatud lõigud, kui neid lugeda nende konteksti arvestades, ei välista mingil juhul kokkulepet või kooskõlastatud tegevust asjassepuutuvates sektorites.

73      Nimelt, mis puudutab kodutarbimise sektorit (jaemüüki), siis järgneb InBevi ühe direktori kinnitusele, mille kohaselt „[selles] sektoris kokkulepet ei olnud”, õlletehaste hindade kooskõlastamise mehhanismi konkreetne kirjeldus. See lõik on sõnastatud järgmiselt (vaidlustatud otsuse põhjendus 51):

„Jaemüügi („Food”) sektoris kokkulepe puudus. Õlle hinna tõstmise suhtes oli tavaks, et õlletehas tõstis hindu pärast seda, kui ta oli teisi õlletehaseid sellest eelnevalt teavitanud. Kui üks tehastest sellest teada andis, järgnes arutelu teemal, kuidas hinnatõus turgu mõjutab; õlle hinna tõus toimus aga sellest olenemata. Initsiatiivi näitas üles alati mõni suur õlletehas ja üldjuhul tegi seda Heineken. Sel juhul oli teistel õlletehastel aega ümber positsioneeruda. Kuigi õlletehased määrasid üldjoontes oma hinna kindlaks üksteise järgi, oli ja jäi igaühele oma hinnapoliitika.”

74      Selles kontekstis ei saa aga pidada veenvaks argumendiks lihtsalt asjaolu, et InBevi direktor viitas „kokkuleppe” puudumisele, kuna asjassepuutuvate ettevõtjate esindajate avaldustes kirjeldatud tegevusele annavad õigusliku kvalifikatsiooni komisjon ja vajadusel Üldkohus.

75      Mis puudutab väidetavat kokkuleppe puudumist ja kokkuleppe täitmist „horeca” sektoris, siis tuleb märkida, et InBevi 3. veebruari 2000. aasta täiendava avalduse lõigud ja InBevi juhatajate avaldused, millele on viidatud eespool punktides 65 ja 66, ei välista kokkuleppe puudumist selle sektori klientidele tehtava hinnaalanduse kohta. Kuigi nendes lõikudes tõsteti esile, et arutelud olid üldsõnalised ja et harva arutati täpsete määrade ja müügikohtade küsimust, puudutasid need arutelude täpsuse taset ega rääkinud vastu EÜ artikli 81 mõttes keelatud kokkuleppe eksisteerimisele. Nii ei saa neid pidada vastuolus olevaks InBevi avalduses esitatud märkusega, mille kohaselt: „[e]ksisteeris põhimõtteline kokkulepe horeca sektoris maksimaalse hinnaalanduse kohta teatud koguselt” (vaidlustatud otsuse põhjendus 48).

76      Arvestades eespool esitatut ei ole põhjendatud hageja argumentatsioon, et InBevi avaldus on ebamäärane ja vastuoluline ning järelikult kasutas komisjon seda avaldust valikuliselt.

77      Lõpuks, mis puudutab InBevi avalduse usaldusväärsuse üldist hinnangut, siis tuleb asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, võis komisjon õigesti pidada InBevi avaldust eriti suure tõendusliku jõuga tõendiks, arvestades, et tegemist on ettevõtja enda nimel antud vastusega, mis on usaldusväärsem kui vastus, mille annab tema töötaja, olenemata, milline on viimase isiklik kogemus või arvamus. Oluline on ka täheldada, et InBevi avaldus on selle ettevõtja läbiviidud siseauditi tulemus ning et selle andis komisjonile advokaat, kellel oli kutsetegevusest tulenev kohustus tegutseda selle ettevõtja huvides. Ta ei saanud seega rikkumist kergekäeliselt üles tunnistada, ilma et ta hindaks selle teo tagajärgi (vt selle kohta Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1705, punkt 45, ja eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 206).

78      Lisaks tuleneb ka väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi enamasti tuleb ebaseadusliku kartelli peamiste liikmete vabatahtlikesse ütlustesse suhtuda teatud umbusaldusega, arvestades võimalust, et need isikud püüavad vähendada oma osa rikkumises ja suurendada teiste osa, ei pruugi koostööteatise alusel trahvi vähendamise taotlemine innustada süüks pandud kartelli teiste liikmete kohta moonutatud tõendite esitamist. Nimelt võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et talle koostööteatist täielikult kohaldatakse (Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70).

79      Veel tuleb meenutada, et kartellis osalemises süüdistatud ettevõtja sellist avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised kartellis osalemises süüdistatud ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt toimepandud rikkumise olemasolu kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑337/94: Enso-Gutzeit vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1571, punkt 91, ja eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 219).

80      InBevi avaldusest üksi rikkumise tuvastamiseks seega ei piisa, vaid seda peavad toetama muud tõendid.

81      Tuleb siiski asuda seisukohale, et käesolevas asjas on InBevi avalduse usaldusväärsuse tõttu nõutav väiksem toetavate tõendite tõendusjõud – nii nende täpsuse kui veenvuse aspektist – kui see oleks siis, kui see avaldus ei oleks eriti usaldusväärne. Seega, kui otsustatakse, et kooskõlaliste kaudsete tõendite kogum toetab InBevi avalduses ja vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud tegevuse asetleidmist ja selle teatud konkreetseid aspekte, võib see avaldus üksi olla piisav, et tõendada vaidlustatud otsuse muid aspekte. Peale selle, eeldusel et tõend ei ole ilmselgelt vastuolus InBevi avaldusega süükspandud tegevuse asetleidmise või põhilise sisu kohta, piisab, kui see tõendab selles kirjeldatud tegevuse olulisi asjaolusid, et sel oleks toetava tõendina teatav väärtus süüstavate tõendite kogumis (vt selle kohta eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 220 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Arvestades eeltoodut tuleb uurida hageja argumente muude tõendite kohta, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, et toetada InBevi avalduse põhjal tehtud järeldusi.

–       Muud tõendid

83      Vaidlustatud otsuses märgib komisjon, et InBevi avaldust toetavad rida hageja ja ülejäänud kolme Madalmaade õlletehase sisedokumente, koosolekutel tehtud omakäelised ülestähendused, kuludokumendid ja päevakordade ärakirjad, mis saadi kontrollide ja teabenõuetele esitatud vastuste abil.

84      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 67 viitab komisjon Grolschi ühe direktori omakäelistele ülestähendustele 27. veebruari 1996. aasta koosolekul, mille teemaks oli märgitud „CBK cie HOR cath”. Nende ülestähenduste üks lõik on järgmine: „Tagatised/rahastamine: rahas[tamine] [...] rohkem kui konkreetsete kohtade vajadus. Seega […] mil[jonit]”.

85      Komisjoni arvates tuleneb sellest lõigust, et asjassepuutuvad neli õlletehast arutasid ühel „Catherijne” koosolekul „horeca” sektori teatud klientidele kohaldatavaid või tulevikus kohaldatavaid finantstingimusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 72) ja täpsemalt Madalmaades mitut „horeca” asutust omava isiku poolt hallatavate asutuste finantstingimusi.

86      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 76 viitab komisjon ühe Bavaria „horeca” direktori omakäelistele ülestähendustele 19. juuni 1996. aasta koosoleku kohta. Ülestähendused on esitatud järgmiselt:

„– kohandada hinda

kodutarbimine suur – nõrk

koostöö Bavaria – Interbrew

[…] ja […] –> probleem […]

      Martens

            Schultenbrau !! 89 ct

– ainult vaadi hinna suurendamine

argumendid

ainult tervikuna Hein + Grolsch

      Frise US Heit

Interbrew \

            tõstavad koos

Bavaria /

–> […] ka 

alumine tõuseb rohkem kui ülemine

– puhuda õhku

– kokkulepped

fikseerida hinnaalandus joogi käibe osas Heinekeni vaadilt 7,5

valmistada ette esindajad võimalikeks kokkulepeteks

Interbrew \

      võime kasutada õhku

Grolsch /”.

87      Komisjoni hinnangul näitavad need ülestähendused, et koosolekul osalenud õlletehased arutasid detailselt nii jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle kui vaadiõlle hindu, ning et Interbrew ja Bavaria toodetavate odavamate õllede hind pidi tõusma rohkem kui Heinekeni ja Grolschi toodetavate kallimate õllede hind (vaidlustatud otsuse põhjendus 85).

88      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 89 viitab komisjon kirjale, mille Interbrew Nederlandi peadirektor saatis 25. märtsil 1997 InBevi kontorisse Belgias:

„Nüüd on peamiste õlletehaste vahel saavutatud konsensus, et hinnatõus läbi viia enne 1998. aastat. See võimaldab õlletehastel suurendada puhvrit vajalikuks täiendavaks kampaaniaeelarveks. Kaubamärgi A osalised üritavad eristada kaubamärgi A (pluss 2 NLG/hl) ja kaubamärgi B (pluss 4 NLG/hl) hinnatõusu. See tundub mulle väga ebareaalne – me peame kõik toetama terviklikku hinnatõusu 4 NLG. Ma jätaksin hinnatõusu kohaldamata meie spetsiaalsetele õlledele „mis lasevad end juua” (DAS, Hoegaarden, Leffe). Läbirääkimised on alanud.”

89      Komisjon järeldas sellest kirjast, et hinnatõus nähti ette enne 1998. aastat peamiste tootjate hinnaläbirääkimise tulemusena. Sama kiri kinnitas ka, et eristati kallimaid ja odavamaid tootjaid ning kaubamärke (vaidlustatud otsuse põhjendus 90).

90      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 viitab komisjon Bavaria nõukogu liikme omakäelistele ülestähendustele 1. mai 1997. aasta koosoleku kohta. Ta tsiteerib järgmisi lõike:

„Catherijne Club 1/5 – 97

kontserni „sees” üleminek

peavad samuti järgima „määra”

[…] „Haag”

Monster ZH [Lõuna-Holland] pakub tugevamat konkurentsi”.

91      Komisjoni hinnangul kinnitavad need ülestähendused, et õlletehased arutasid üksikutele müügikohtadele pakutavate äritingimuste „määra” kontsernidevahelise ülemineku korral ja ka kontsernisisese ülemineku korral (vaidlustatud otsuse põhjendus 99).

92      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 100 märgib komisjon, et eespool nimetatud ülestähendused sisaldavad esimeses reas ka ärinimesid „Heineken/Amstel/Brand/Grolsch”, teises reas ärinimesid „Interbrew/Bavaria” ning et need read olid omavahel ühendatud loogeliste sulgudega, millele järgnes märkus „hinnatõusu ei ole”. Komisjon järeldas sellest, et Heinekenile ja Grolschile kuuluvate kaubamärkide A ning Interbrew’le ja Bavariale kuuluvate kaubamärkide B eristamine oli õlletehaste poolt peetud õllehinna tõusu arutelude keskmes (vaidlustatud otsuse põhjendus 103).

93      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 117 viitab komisjon Bavaria nõukogu liikme omakäelistele ülestähendustele 17. detsembri 1997. aasta koosoleku kohta. Ta tsiteerib järgmist lõiku:

„2) Hindade olukord: märts/aprill

ühefaasiline/kahefaasiline

a) Heineken loodab vähesele kärale!! Heineken 18.59

b) tõusu korral: vägagi läbiräägitav; kogu südamest; seda toetatakse”.

94      Komisjon järeldas sellest, et 17. detsembri 1997. aasta koosolekul osalenud õlletehased, eriti Bavaria, Grolsch ja Heineken arutasid hinnatõuse ja nende tekitatavaid võimalikke reaktsioone (vaidlustatud otsuse põhjendus 127).

95      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 129 viitab komisjon Bavaria „horeca” direktori omakäeliste ülestähenduste lõigule 12. märtsi 1998. aasta koosoleku kohta:

„– Alates 1. jaanuarist midagi eriti ei toimunud

– Kaubamärgid A, pole hinna osas paanikat Hein

11,49 vähendamisel 9.95‑le ei oleks eriti mõtet Int

9.75      9.36 Bavaria

2x      4.95 4.75 }→

jaemüüja kaubamärgiga tooted;

hind turu allosas

[…] märtsi keskel Bavaria midagi

Amsteli all (17) Bavaria all (15)

9.75 kuni 10.75 kui midagi

ei toimu, siis Grolsch ja Hein

pocket õlletehase tõusud

→ sõlmida kokkulepe […] ja Dick

See peab olema „Nielsenis” eristatav, muidu

ei toimu midagi”.

96      Komisjoni arvates tuleneb sellest, et 12. märtsi 1998. aasta koosolekul viibinud õlletehased arutasid Madalmaade kauplustele antavaid hinnaalandusi (vaidlustatud otsuse põhjendus 137) ja et Bavaria hinnatõusud pidid olema eristatavad AC Nielseni poolt kokkukogutavates kaupluste kassaandmetes (vaidlustatud otsuse põhjendus 133).

97      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 viitab komisjon eespool viidatud omakäeliste ülestähenduste ühele teisele lõigule:

„Bav      intress 4% ?          6 1/2

välja arvatud

kui on reklaami hüvitis”.

98      Komisjon leiab, et see lõik tõendab, et arutati „horeca” müügikohtadele antava laenu intressimäärasid (vaidlustatud otsuse põhjendus 142).

99      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 143 viitab komisjon eespool viidatud omakäeliste ülestähenduste kolmandale lõigule:

„Jalgpalliklubid Kontserdimajad Teatrid

Üliõpilasliidud

[…]

      Grolsch

Kõrgemal/määrast väljaspool

      130

[…]                                 (125) 124,5”.

100    Komisjoni hinnangul tuleneb sellest, et õlletehaste konkreetse arutelu esemeks olid kindlad „horeca” sektori kliendid seoses teatud „määraga” ja see oli kooskõlas InBevi avaldusega, et eksisteeris kokkulepe, mida nimetati „määra” kokkuleppeks (vaidlustatud otsuse põhjendus 147).

101    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 156 viitab komisjon Bavaria nõukogu liikme omakäeliste ülestähenduste lõigule 3. juuli 1998. aasta koosoleku kohta:

„[…] Heineken tõstetud

[…] >> Heinekeni vaadiõlu”.

102    Komisjon järeldab sellest lõigust, et õlletehased arutasid nii kodutarbimise sektori klientidele kui ka ühele „horeca” kliendile kohaldavat hinda (vaidlustatud otsuse põhjendused 162–164).

103    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 165 viitab komisjon eespool viidatud omakäeliste ülestähenduste veel ühele lõigule:

„Kohvik      […]      1800 […]

[…]      400   […]

60 hl kaudu 

650.000,– V.B.K.”.

104    Komisjoni arvates tuleneb sellest lõigust, et õlletehased arutasid antud hinnaalandust ja/või varu kohaldatud või kohaldama hakatava hinnaalanduse jaoks konkreetsetele „horeca” müügipunktidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 171).

105    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 174 viitab komisjon 30. juuni 1998. aasta dokumendile ja Heinekeni hinnakirjale, milles on märgitud nii pudeliõlle kui vaadiõlle (õlu tsisternis ja vaadis) uued hinnad alates 1. juunist 1998, mis leiti Grolschi „kodutarbimise” müügi direktori büroost ja mis sisaldab märkust „CBK k[omis] päevakord” (CBK päevakorra komisjon). Komisjoni hinnangul toetavad need dokumendid InBevi avaldust, mille kohaselt arutati asjassepuutuvatel koosolekutel nii „kodutarbimise” hindu kui ka konkurentsi „horeca” turul (vaidlustatud otsuse põhjendus 175).

106    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 viitab komisjon Heinekeni 14. oktoobri 1998. aasta sisedokumendile, mis on adresseeritud Heinekeni juhatusele ja sõnastatud järgmiselt: „CBK‑s Bavaria lubatud hinnatõus selgelt Nielseni [arvudest] välja ei tule”. Komisjoni hinnangul kinnitab see ülestähendus järeldust, et Bavaria teatas 12. märtsi 1998. aasta koosolekul esimesena oma soovist tõsta hindu kodutarbimise müügi sektoris, et teised õlletehased pidid sellega hiljem kaasa minema ja et Bavaria hinnatõusud pidid olema „Nielseni” arvudes „eristatavad” (vaidlustatud otsuse põhjendus 180).

107    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 184 viitab komisjon Heinekeni Madalmaade „horeca” üksuse direktorile adresseeritud kirjale, mille oli saatnud Heinekeni Brand BV õlletehase turunduse ja kodutarbimise direktor oma intervjuu kohta ühe Bavaria nõukogu liikmega:

„Noordwijki toidumessil 9. septembril [1998] rääkis [üks Bavaria nõukogu liige] mulle […] asjast ja Heinekeni reaktsioonist. Lühidalt, tema hinnangul oli selgunud, et Heineken võis palju varem alustada Heinekeni ja Bavaria kõrgete juhtide vahelisi läbirääkimisi Madalmaade horeca turu teemal. Kaotatud hektoliitreid võis kompenseerida muul viisil. Ta lisas ka, et lõpuks sihtis Bavaria ehk Horeca sektori muid potentsiaalseid kliente, kes tahtsid ise Bavaria klientideks üle tulla (rõhutati vabatahtlikkust, nagu […] puhul, nagu ta väitis) [Madalmaade Heinekeni horeca sektori ühe juhi eesnimi], on ütlematagi selge, et need ettepanekud olid […] teada ja täiesti retoorilised. Ma ei tahtnud sind sellest informatsioonist ilma jätta. Edu intervjuul.”

108    Komisjon leiab, et see kiri kinnitab InBevi avaldust, et õlletehased arutasid mitte ainult hinnaalandustele seatavaid piiranguid, vaid ka nendele müügikohtadele seatavaid piiranguid, kes tahtsid õlletehast vahetada ning neid teemasid arutati mitte ainult mitmepoolsetel koosolekutel vaid ka kahepoolsetel kohtumistel (vaidlustatud otsuse põhjendus 189).

109    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 193 viitab komisjon Grolsche Bierbrouwerij Nederlandi ühe peadirektori omakäelistele ülestähendustele kutse kohta 8. jaanuari 1999. aasta koosolekule:

„– müük ‘98

– õlle hind →

– „pinool” tüüpi kast                   |       toimingud / kat II

– kastida                            |       madal

                  |      vaat

                  |      NMA”.

110    Komisjoni hinnangul tuleneb sellest, et õllehinna arutelud keskendusid neljale teemale: esiteks kodutarbimise turul tehtavad kampaaniad, teiseks odavamate õllede hind, mida müüdi jaemüüja kaubamärgi all, kolmandaks vaatides, Madalmaade õlleturu „horeca” sektoris kasutusel olevates suurtes mahutites müüdava õlle hind, ja neljandaks Madalmaade konkurentsiasutus NMA (vaidlustatud otsuse põhjendus 194).

111    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 197 ja 199 viitab komisjon reale küsimustele, mida tuli käsitleda 8. jaanuari 1999. aasta koosolekul ja mille kohta üks Grolschi esindaja oli märkinud nii lühendi „BP” – mida komisjon tõlgendab kui „õlle hind” (bierprijs) või „baashind” (bodemprijs) – kui ka sõnad „lisaks P[rivate] L[abel] 50 ct”. Komisjon järeldab nendest märkmetest, et õlletehased arutasid üksikasjalikult vaadiõlle hinda (vaidlustatud otsuse põhjendus 203).

112    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 212 ja 213 viitab komisjon dokumendile, milles viidatakse kolmele kontaktivõtmisele Heinekeni ja Grolschi juhatuse tasemel 1999. aasta 5. juuli paiku; nendes mainitakse nimetatud kahe õlletehase vahelist „hinnasõda”. Komisjon järeldab sellest, et Heineken võttis Grolschiga hinnaalanduste teemal otse ühendust poolteist kuud enne, kui hakati kohaldama reaalseid ajutisi hinnaalandusi, mida hakkas pakkuma üks kauplusekett, millele Grolsch keeldus hüvitist maksmast (vaidlustatud otsuse põhjendus 213).

113    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 224 viitab komisjon reale dokumentidele, mis on tema haldusmenetluse toimikus ja millest nähtuvad teemad, mida arutati Bavaria ja InBevi kahepoolsetel koosolekutel, mis toimusid 8. märtsil 1995, 1997. aasta märtsi teisel poolel, 12. mail 1997, 19. juunil 1997 ja 8. septembril 1997. Ta tsiteerib järgmisi lõike:

–        8. märtsi 1995. aasta koosolek: „[Bavaria] ja [Interbrew Nederland] kinnitasid mõlemad, et neil on tõsiseid probleeme M‑ga […] Madalmaades” (vaidlustatud otsuse joonealune märkus nr 491);

–        12. mai 1997. aasta koosolek: viidati „hinnatõusule” ja „jaemüüjate kaubamärkidele kui Damoklese mõõgale […], Grolschi ja eriti Heinekeni psühholoogilisele survele, et tõstetaks jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle hinda” (vaidlustatud otsuse joonealune märkus nr 493);

–        19. juuni 1997. aasta koosolek: tõstatati küsimus „kuidas oma tegevust kohandada jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle segmendis ja milline on sellega seoses Interbrew suhtumine Martensisse (keda peeti Madalmaade õllemaailma mitteteretulnud külaliseks[)]” (vaidlustatud otsuse joonealune märkus nr 494);

–        8. septembri 1997. aasta koosolek: käsitleti „jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle turu olukorda Madalmaades ja asjaolu, et Bavaria oli üle võtnud ühe Interbrew kliendi […] baaspakkumine, mis tehti Bavaria [kliendile] […] muutis statu quo’d […]” (vaidlustatud otsuse joonealune märkus nr 495).

114    Komisjon tõlgendab neid dokumente kui tõendeid selle kohta, et Bavaria ja InBevi vahelised kahepoolsed läbirääkimised võimaldasid jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle suhtes säilitada „relvastatud rahu” või „mittekallaletungi pakti” (vaidlustatud otsuse põhjendus 223).

115    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 227 viitab komisjon 26. septembri 1997. aasta kirjale, mille Interbrew Nederlandi üks ekspordidirektor saatis Interbrew peamaja ekspordidirektorile teemal „õlle müük Saksamaal ja jaemüüja kaubamärkide all müüdav õlu”:

„Ma konsulteerisin hiljuti sel teemal meie peamise konkurendiga Madalmaades ja sain teada, et nad pidid kokku saama […], et otsustada, kas suurendada või mitte TIP õlle koguseid 1998. aastal. Mulle teeb muret hinnatase, mida nad tahtsid kohaldada ja ta kinnitas mulle täpselt sama hinda, v.a. üks panus […] peamajale, ja asjaolu, et selle hinnaga nõustub ta mahuga umbes 200 000 hl.”

116    Komisjoni hinnangul nähtub sellest, et Interbrew küsis ja sai Bavarialt üksikasjalikku teavet ühe potentsiaalse kaubasaadetise hinna ja mahu kohta, mille Bavarialt tellis jaemüüja kaubamärgi all müüdava õllena üks suur Saksa kauplusekett. Komisjon leiab, et see asjaolu kinnitab InBevi avaldust, mille kohaselt vahetasid Interbrew ja Bavaria teavet klientidele pakutud jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle hinna tasemete kohta. Komisjon väidab ka, et seda asjaolu kinnitas InBev oma 21. veebruari 2006. aasta kirjas (vaidlustatud otsuse põhjendus 228).

117    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 234 viitab komisjon õlletehase Haacht avaldusele 14. või 15. juuni 1998. aasta koosoleku kohta, millel osalesid Bavaria, Interbrew Nederland ja Belgia õlletehased Interbrew Belgique, Alken‑Maes, Haacht ja Martens:

„Sel koosolekul teavitati Madalmaade õlletehaseid Belgia osaliste teabevahetuse sisust. Madalmaade õlletehased andsid oma nõusoleku vahetada teavet koguste, pakendi liigi, lepingute kestuse, nende võimalike lõppkuupäevade ja klientide teemal. Hindade osas leppisid osalised kokku reeglis, et sel teemal teavet ei vahetata […].

Koosolekul osalejad leidsid, et vahetatava teabe kogumise ülesannet peab täitma neutraalne isik. See ettepanek tehti seetõttu, et Madalmaade turul tegutsevad isikud ei usaldanud üksteist. Teabe kogumisega paluti tegeleda Haachtil, kuna tema ei tegutsenud Madalmaade turul.”

118    Komisjoni hinnangul kinnitab see avaldus käsitletud teemade osas InBevi avaldust (vaidlustatud otsuse põhjendus 235).

119    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 viitab komisjon eespool viidatud 14. või 15. juuni 1998. aasta koosoleku kohta tehtud omakäelistele ülestähendustele, mis leiti Bavaria juhatuse esimehe sekretäri laualt:

„Martens → Madalmaades midagi konkreetsemalt ei tehtud

→ madal – turg – hinna allalööja

      → hinnapakkumised on tehtud

Interbrew Nederland – Martens –> kaubamärkide suurkliendile on tehtud pakkumine

jaemüüja

[…]

                        7,68 [toetatakse]

Martens – „hinnaalandus Belgias”

praegu NL → […]

Interbrew Belgique astus esimese sammu P[rivate] L[abeli] küsimuses

ainult                                     […]

Pilsener                            […]

/ \                         /        \

      üks kordaja

[…] – „otsustatud” → Interbrew

      KAT I+II”.

120    Komisjoni hinnangul kinnitavad need ülestähendused, et Interbrew Belgique näitas üles initsiatiivi korraldada koosolek jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle teemal ja sellel koosolekul otsustati, et leping jaemüüjate sisseostu organisatsiooniga „läheb Madalmaades Interbrew’le” (vaidlustatud otsuse põhjendus 237).

121    Viimati nimetatud koosoleku osas viitab komisjon ka ühe InBevi „kodutarbimise” direktori avaldusele, mille InBev esitas 21. veebruaril 2006 vastuseks teabenõudele (vaidlustatud otsuse põhjendus 238):

„Ühel hetkel […] M. [...] […] pani mind vastastikku madala hinnaga, mis ta oli Martensile pakkunud. Ta kinnitas mulle, et ta suutis kehtestada hinna 0,32 NLG pudelilt. See teeb 24 pudeliga kasti hinnaks 7,68 NLG, mida mainitakse M. [Bavaria esindaja] ülestähendustes. Nendes aruteludes, mis kestsid 1998. aasta aprillist kuni juuni alguseni, soovitasin ma tal üle minna II. kategooriale ja nii maksta vähem aktsiisi. Lõpuks, 1998. aasta juuni alguses leppisime me […] kokku uue […] II. kategooria õlle tellimuses. Tänu II. kategooria õllele üleminekust tulenevale madalamale aktsiisile võisime me pakkuda hinda 6,36 NLG (mis sisaldas aktsiisimaksu alandust 0,84 NLG) ja kaitsta end nii Martensi pakkumise eest.

[…]

14. või 15. juuni 1998. aasta koosoleku aegu […] leppis Interbrew […] kokku […] I. kategooria ja II. kategooria õlle tellimistes. Sel koosolekul tekitasin ma arutelu ja märkisin […] sõlmitud lepingut kahel põhjusel. Esiteks tahtsin ma vastu panna Martensi pakkumisele, mille ta tegi […], teades, et ta oli alati eitanud Madalmaades hinnapakkumiste tegemist. Teiseks tahtsin ma teavitada teisi osalejaid, et nad ei teeks enam pakkumisi […], arvestades Interbrew ja […] vahel sõlmitud lepingut. [Vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 viidatud dokumendi] rida n tõendab minu poolt edastatud teavet I. kategooria ja II. kategooria õlle tarnelepingu sõlmimise kohta […] ja Interbrew vahel. Selle lepingu olemasolu […] nähtub 24. juuni 1998. aasta faksist.”

122    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 viitab komisjon Belgia õlletehase Haacht avaldusele Belgia-Madalmaade teise koosoleku kohta 7. juulil 1998:

„See on viimane koosolek, mis poolte vahel toimus. Haacht jagas seal Madalmaade turul kogutud teavet.

Seejärel vahetasid pooled teemat, et käsitleda mõnda vähemtähtsat küsimust, kuid Haachti esindaja sellest arutelust enam osa ei võtnud. Kuidas see ka ei olnud, nendel teemadel igatahes olulist teavet ei vahetatud. Koosolekul jäi mulje, et midagi konkreetset sellel ei arutatud.”

123    Komisjon leiab, et Interbrew „kodutarbimise” direktori avaldus kinnitas Haachti avaldust, et see oli viimane Belgia-Madalmaade koosolek. Komisjon leiab, et otsus need koosolekud lõpetada oli ajendatud ühest konkreetsest põhjusest: nimelt kartusest, et Madalmaade konkurentsiasutus võib korraldada ühes või mitmes õlletehases läbiotsimise; seda kinnitab InBevi avaldus (vaidlustatud otsuse põhjendus 241).

124    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 248 viitab komisjon Heinekeni sisemisele dokumendile, mille kohaselt „olid Belgia õlletehase Martensi praegused eriti odavad hinnad […] vastuolus hinnapoliitikaga, et madalama hinnaga toodete hinda turul tõstetakse”.

125    Lõpuks, vaidlustatud otsuse põhjenduses 249 viitab komisjon avaldusele, mis tehti tema kontrolli käigus 23. märtsil 2000 ning millele kirjutas alla üks Grolsche Bierbrouwerij Nederland peadirektoritest, kellest sai Koninklijke Grolschi nõukogu esimees:

„Tal oli CBK finantskomisjoni koosolekutel kaasas dokument […] pealkirjaga „Stsenaarium, kui hindade aluseks oleks hulgimüügi hinna selge tõus 2,00 NLG ühe hl kohta”, mis sisaldas kommentaari „CBK – Fie – võtta alati kaasa”. Ta kasutas seda dokumenti selleks, et juhtida Interbrew ja Bavaria (Madalmaades jaemüüja kaubamärgi all müüdavate õllede tootjad) tähelepanu tema arvates õigustamatule hindade kindlaksmääramisele jaemüüja kaubamärgi all müüdavate õllede osas (vähem kui 10 floriini kastilt).”

126    Vaidlustatud otsuse samas põhjenduses viitab komisjon ka Heineken Nederlandi peadirektori järgmisele avaldusele:

„Ma juba osalesin ühel CBK koosolekul, kus teised rääkisid jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle hinna kindlaksmääramisest. Neid märkusi tehti oma mure väljendamiseks. Ma ei reageerinud, sest põhimõtteliselt ei ole Heineken jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle tootmisega seotud.”

127    Komisjon järeldab vaidlustatud otsuse põhjendustes 248 ja 249 tsiteeritud lõikudest, et jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle tootjad (Interbrew ja Bavaria) informeerisid oma hinnastrateegiast Heinekeni ja Grolschi, kes selles sektoris ei tegutse (vaidlustatud otsuse põhjendus 248). Ta järeldab, et kahepoolsed arutelud Interbrew ja Bavaria vahel, millega püüti jaemüüja kaubamärgi all müüdavate õllede hinda suurendada, olid osa üldisest arutelust nelja õlletehase vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 252).

128    Tuleb märkida, et eespool esitatud kaudsed tõendid toetavad InBevi avaldust ja õigustavad järeldust, et Heinekeni, Grolschi, Interbrew ja Bavaria esindajad said regulaarselt kokku tsüklitena peetud mitteametlikel koosolekutel, mida nimetati „Catherijne koostöö” või „päevakorra komisjon” ja mille koosseis varieerus (InBevi avaldus, mida tsiteeriti vaidlustatud otsuse põhjenduses 45; muud tõendid, mida uuriti põhjendustes 65–222). Vaidlustatud otsuses mainitud 18 koosolekut, mis sellesse tsüklisse kuulusid, peeti 27. veebruaril 1996, 19. juunil 1996, 8. oktoobril 1996, 8. jaanuaril 1997, 1. mail 1997, 2. septembril 1997, 16. detsembril 1997, 17. detsembril 1997, 12. märtsil 1998, 9. aprillil 1998, 3. juulil 1998, 15. detsembril 1998, 8. jaanuaril 1999, 4. märtsil 1999, 10. mail 1999, 11. augustil 1999, 19. augustil 1999 ja 3. novembril 1999.

129    Mis puudutab nimetatud koosolekutel arutatud teemasid, siis toetavad eespool viidatud kaudsed tõendid InBevi avaldust ja need tõendavad järgmisi asjaolusid:

– kodutarbimise sektori kohta:

–        neli õlletehast arutasid õlle hindu (vaidlustatud otsuse põhjenduses 51 tsiteeritud InBevi avaldus ja muud tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 129, 156, 174, 193, 212 ja 213) ning õlle hindade tõusu Madalmaades (vaidlustatud otsuse põhjenduses 51 tsiteeritud InBevi avaldus ja muud tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 89, 117 ja 179);

–        arutelusid hindade üle peeti üldjuhul kahepoolsete kontaktide teel, eriti Grolschi ja Heinekeni vahel 1999. aasta juulis (vaidlustatud otsuse põhjendustes 212 ja 213 tsiteeritud dokument);

–        arutati konkreetseid hinnapakkumisi (Interbrew sisemine kiri, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 89) ja teave, mida vahetati, oli mõnikord suhteliselt üksikasjalik (vaidlustatud otsuse põhjendustes 129 ja 174 viidatud dokumendid);

–        aastatel 1997 ja 1998 olid õlletehased jõudnud konsensusele, et hindu tõstetakse kas enne 1998. aastat või selle jooksul (vaidlustatud otsuse põhjendustes 89, 174 ja 179 viidatud dokumendid);

–        „kaubamärkide A” õlle tootjad (Heineken ja Grolsch) nõudsid ja „kaubamärkide B” tootjad (jaemüüjate kaubamärkide all müüdav õlu) (Interbrew ja Bavaria) olid vastu sellele, et hinnatõus toimuks „kahes faasis”, kõigepealt kaubamärkide B suhtes ja seejärel kaubamärkide A suhtes ning et kaubamärkide A ja kaubamärkide B hinnatõusu määr oleks erinev (vaidlustatud otsuse põhjenduses 53 tsiteeritud InBevi avaldus; muud tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 89, 100, 117 ja 193);

–        Bavaria teatas (tõenäoliselt 12. märtsi 1998. aasta koosolekul) soovist tõsta oma hindu (tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 129 ja 179 ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 51 tsiteeritud InBevi avalduses). Teised õlletehased pidid tõenäoliselt Bavariat imiteerima ja hiljem oma hindu tõstma (vaidlustatud otsuse põhjenduses 51 tsiteeritud InBevi avaldus);

–        mis puudutab üksteise jäljendamise mehhanismi, siis lepiti kokku, et Bavaria hinnatõus peab olema nähtav AC Nielseni poolt kokkukogutavates kaupluste kassaandmetes (vaidlustatud otsuse põhjendustes 129 ja 179 viidatud dokumendid);

–        puuduvad mis tahes tõendid selle kohta, et 1998. aastaks ettenähtud hinnatõus tegelikult toimus;

–        hinnakonsultatsioonide käigus arutasid õlletehased teatud konkreetsete kaupluste olukorda (vaidlustatud otsuse põhjendustes 76 ja 156 viidatud omakäelised ülestähendused);

–        aruteludes viitasid osalejad hindadele konkreetsete arvudena (vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 89, 117, 129 ja 174 viidatud dokumendid);

– jaemüüjate kaubamärkide all müüdava õlle sektori kohta:

–        alates 1995. aastast väljendasid Madalmaade kaks jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle tootjat (Interbrew ja Bavaria) mitu korda oma muret seoses Belgia õlletehase Martens plaaniga tulla selles sektoris Madalmaade turule (vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 tsiteeritud InBevi avaldus; muud tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 224, 236, 238 ja 248);

–        neid muresid arutati Bavaria ja InBevi kahepoolsete konsultatsioonide raames (vaidlustatud otsuse põhjenduses 52 tsiteeritud InBevi avaldus; Interbrew sisemine kiri, mida tsiteeriti vaidlustatud otsuse põhjenduses 227) ja viiel kahepoolsel koosolekul (8. märtsil 1995, 1997. aasta märtsi teises pooles, 12. mail 1997, 19. juunil 1997 ja 8. septembril 1997), mis olid pühendatud sellele probleemile (vaidlustatud otsuse põhjenduses 224 viidatud dokumendid);

–        kaks „Belgia-Madalmaade” koosolekut toimusid Bredas ka 14. või 15. juunil 1998 (vaidlustatud otsuse põhjendused 234, 236 ja 238) ning 7. juulil 1998 (vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 tsiteeritud Haachti avaldus) Interbrew Nederland, Bavaria ja Belgia õlletehaste Interbrew Belgique, Alken-Maes, Haacht ja Martens vahel (vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 tsiteeritud InBevi avaldus);

–        jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle teemasid arutati ka Heinekeni ja Grolschi (kes selles segmendis ei tegutse) juuresolekul üldise diskussiooni raames (vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 tsiteeritud InBevi avaldus; muud tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 156, 193, 248 ja 249);

–        õlletehased arutasid jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle hinda (vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 tsiteeritud InBevi avaldus; muud tõendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 193, 199, 227, 236, 238 ja 249);

–        Heineken ja Grolsch avaldasid Bavariale ja Interbrew’le „psühholoogilist survet”, et tõsta jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle hinda (vaidlustatud otsuse põhjenduses 224, joonealuses märkuses nr 493 ja põhjenduses 248 viidatud dokumendid), keeldudes tõstmast kaubamärkide A hinda (vaidlustatud otsuse põhjenduses 53 tsiteeritud InBevi avaldus);

–        selles sektoris oli nii kahepoolselt Interbrew Nederlandi ja Bavaria vahel kui ka mitmepoolselt Madalmaade ja Belgia õlletehaste vahel kokku lepitud mitte üritada üle võtta kliente ja järgida vastavaid jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle koguseid Madalmaades ja Belgias; otsustati nimelt, et lepingu jaemüüjate sisseostu organisatsiooniga sõlmib Interbrew Nederland (vaidlustatud otsuse põhjenduses 55 tsiteeritud InBevi avaldus; dokumendid, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 224, 236 ja 238);

–        õlletehased vahetasid teavet teatud konkreetsetele klientidele pakutavate äritingimuste kohta (vaidlustatud otsuse põhjenduses 227 viidatud kiri ning vaidlustatud otsuse põhjendustes 236 ja 238 viidatud dokumendid);

–        aruteludes viitasid osalised hinna osas konkreetsetele arvudele (vaidlustatud otsuse põhjendustes 236, 238 ja 249 viidatud dokumendid);

– „horeca” sektori kohta:

–        neli õlletehast arutasid hindasid (vaidlustatud otsuse põhjendustes 174, 193 ja 197 viidatud dokumendid) ning hinnatõuse (vaidlustatud otsuse põhjenduses 76 viidatud omakäelised ülestähendused) „horeca” sektoris;

–        õlletehaste vahel oli sõlmitud kokkulepe nimega „määr”, mis puudutas „horeca” klientidele antava hinnaalanduse määrasid (vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 viidatud InBevi avaldus; vaidlustatud otsuse põhjendustes 92, 143 ja 165 viidatud omakäelised ülestähendused) ning mida õlletehased pidid „järgima” (vaidlustatud otsuse põhjenduses 92 viidatud omakäelised ülestähendused); selle kokkuleppe täitmist jälgiti ja ilmsiks tulnud rikkumisi arutati „Catherijne” koosolekutel (vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 viidatud InBevi avaldus);

–        arutati ka piiranguid, mis pidid sektoris säilitama statu quo, vältides teiste õlletehaste klientide ülevõtmist (vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 viidatud InBevi avaldus; vaidlustatud otsuse põhjenduses 184 tsiteeritud Heinekeni sisemine kiri, mis puudutas ühe üliõpilasliidu ülevõtmist Bavaria poolt);

–        selliste piirangute kehtestamist arutati ka kahepoolsete kontaktide teel; nii arutasid Heinekeni ja Bavaria juhid 9. septembril 1998 omavahel Heinekeni ühe „horeca” kliendi ülevõtmist Bavaria poolt (vaidlustatud otsuse põhjenduses 184 viidatud Heinekeni sisemine kiri);

–        õlletehased vahetasid teavet teatud klientide ja konkreetsete müügikohtade teemal (vaidlustatud otsuse põhjendustes 92, 143, 156, 165 ja 184 viidatud dokumendid);

–        omavahelistes aruteludes mainisid õlletehased konkreetseid arve hinnaalanduste taseme ja allhindluse varu kohta (vaidlustatud otsuse põhjendustes 143 ja 165 viidatud omakäelised ülestähendused).

130    Hageja argumente talle süüks pandud tegevuse kolme komponendi kohta, milleks on esiteks õlle hindade ja hinnatõusude kooskõlastamine Madalmaades nii „horeca” sektoris kui ka kodutarbimise sektoris, sealhulgas jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle segment, teiseks aeg-ajalt Madalmaade „horeca” sektori üksikutele klientidele pakutavate muude äritingimuste kooskõlastamine, ja kolmandaks aeg-ajalt nii Madalmaade „horeca” sektori kui ka kodutarbimise müügi sektori klientide ärajagamise kooskõlastamine (artikkel 1 ning põhjendused 257 ja 258), tuleb uurida neid asjaolusid arvesse võttes.

–       Faktilised asjaolud, mis on seotud esiteks järeldusega, et toimus õlle hindade ja hinnatõusude kooskõlastamine, ning teiseks järeldusega, et aeg-ajalt toimus klientide ärajagamise kooskõlastamine

131    Hageja leiab sisuliselt, et süüks pandud koosolekutel õlletehaste esindajate koostatud omakäelisi ülestähendusi on komisjon tõlgendanud poolikuna ja mitmes kohas väga kindla vaatenurga alt.

132    Ta vaidleb muu hulgas vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 89, 92, 100, 117, 129, 143, 156, 179, 184, 193, 199, 227, 228, 236 ja 238 esitatud asjaoludele antud tõlgendusele (vt eespool punktid 86−95, 99−101, 106−111, 115, 117, 119 ja 121).

133    Enne kui asuda uurima eespool viidatud asjaolude kohta esitatud hageja argumente, tuleb märkida, et enamus eespool punktides 128 ja 129 loetletud faktilisi asjaolusid on tuvastatud mitme tõendi põhjal.

134    Esiteks viitab hageja hagiavalduse mitmes erinevas osas dokumentaalsetele tõenditele, millele tugineti vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 100, 117, 156, 193 ja 199, selleks et sisuliselt väita, et need ei saa tõendada hindade kooskõlastamist kodutarbimise müügi sektoris, sealhulgas jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle segmendis, ega ka „horeca” sektoris.

135    Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et seda, et õlletehased arutasid hindu ja võimalikke hinnatõuse selles sektoris, tõendavad ka dokumendid, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 174, 212, 213 ja 249. Seega, kuigi on tõsi, et need dokumendid puudutavad eelkõige arutelusid Heinekeni ja Grolschi vahel, oli siiski ka hageja teadlik nendest aruteludest, mis vähemalt osaliselt toimusid tema juuresolekul (vt vaidlustatud otsuse põhjenduses 249 ja eespool punktis 125 tsiteeritud dokument) ja seega võib teda selle eest vastutavaks pidada (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 80−83).

136    Edasi tuleb asuda seisukohale, et vastupidi hageja väidetule tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 100, 117 ja 156 tsiteeritud dokumentidest, et tarbijasektori hinnataseme suhtes ei piirdunud õlletehased lihtsalt rahulolematusega. Need dokumendid tõendavad konkreetselt, et aruteludes puudutati teatud klientide olukorda ja kindlaid müügikohti ning mainiti konkreetseid hindu ja hinnaalandusi.

137    Teiseks väidab hageja, et Heinekeni sisemine kiri, mis puudutas ühe üliõpilasliidu ülevõtmist Bavaria poolt (vaidlustatud otsuse põhjendus 184) on ainus konkreetne tõend, millest nähtub õlletehaste (antud juhul Heinekeni ja Bavaria) vaheline arutelu „horeca” klientide ülevõtmise teemal (vt eespool punkt 107). Hageja sõnul võib sellest kirjast kõige rohkem järeldada seda, et Heinekeni esindaja väljendas oma rahulolematust väga suure „horeca” kliendi kaotuse pärast. Hageja eitab ka õlletehastevahelise hüvitistesüsteemi olemasolu klientide ülevõtmise juhtudeks, väites, et sellise süsteemi eksisteerimine oleks vastuolus väidetavalt esinenud klientide jagamise kooskõlastamisega.

138    Need hageja argumendid ei ole usutavad. Vaidlustatud otsuses märkis komisjon õigesti, et asjassepuutuvas kirjas olev lause „kaotatud hektoliitreid võis kompenseerida muul viisil”, viitab sellele, et Heinekeni ja Bavaria vahel ei arutatud hüvitise maksmise vajadust, vaid ainult hüvitise saamise viisi (vaidlustatud otsuse põhjendus 185) ja et sõnade „teada ja täiesti retoorilised”, „rõhutati” ja „vabatahtlikkust” kasutamine tähendab, et kirja autori Heinekeni arvates kahtlustati Bavariat reegli rikkumises, et õlletehas ise ei pöördu aktiivselt teiste õlletehaste „horeca” klientide poole (vaidlustatud otsuse põhjendus 188).

139    Seega toetavad vaidlustatud otsuse põhjendustes 184–188 viidatud tõendid vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 tsiteeritud InBevi avalduses esitatud kinnitusi kokkuleppe suhtes „horeca” klientide ülevõtmisest hoidumise kohta.

140    Kolmandaks väidab hageja, et hoolimata 25. märtsi 1997. aasta kirjas mainitud „konsensusest” (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 89), Heinekeni 14. oktoobri 1998. aasta sisedokumendis täheldatud Bavaria lubadusest (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179) hindade tõstmise kohta kodutarbimise sektoris ja selle hinnatõusu täpsest määrast, mis oli ära märgitud Bavaria horeca direktori omakäelistes ülestähendustes (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 129), ning hoolimata aruteludest „horeca” sektoris tehtavate hinnaalanduste üle, mida kajastati vaidlustatud otsuse põhjendustes 92 ja 143 tsiteeritud omakäelistes ülestähendustes, jätkasid õlletehased turul sõltumatult nende endi strateegia kohaldamist.

141    Mis puudutab viidet Heinekeni sisedokumendis (viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179), mille kohaselt „CBK‑s Bavaria lubatud hinnatõus selgelt Nielseni [arvudest] välja ei tule”, siis märgib hageja, et see, et hinnatõusu – mis oli turul teada juba kuid – väljakuulutamisel kasutatakse mõistet „lubadus”, ei ole iseenesest veenev tõend kartelli olemasolu kohta.

142    Tuleb märkida, nagu seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 182 tegi õigesti ka komisjon, et sõna „lubama” tõlgendamine lihtsalt hinnatõusu „mainimisena” kaldub kõrvale selle sõna üldisest tähendusest. Järeldust, et hageja kohustus oma hindu tõstma, toetab asjaolu mainimine, et hinnatõus „selgelt Nielseni [arvudest] välja ei tule”. Nimelt kasutati asjassepuutuvate kaupluste kassaandmeid järelevalvevahendina, mille kaudu pidi Bavaria hinnatõus olema „eristatav” (vaidlustatud otsuse põhjendus 133). Viide nendele andmetele, mis on esile toodud ka Bavaria horeca direktori omakäelistes ülestähendustes (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 129), tundub loogilisem kohustuse täitmise üle järelevalve teostamise kontekstis kui lihtsalt mainitud asjaolu ülekontrollimise kontekstis.

143    Edasi, Interbrew 25. märtsi 1997. aasta sisemisest kirjast nähtub väga selgelt, et saavutatud oli konsensus hinnatõusu läbiviimise suhtes enne 1998. aastat (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 89). Mis puudutab hageja argumenti asjaolu kohta, et tegelikult enne 1998. aastat mingit hinnatõusu ei toimunud, siis piisab, kui märkida, et lihtsalt see, et hinnakokkulepet ei täideta, ei tähenda iseenesest, et kokkulepet ennast ei olnud sõlmitud.

144    Asjaolu, et kirjas märgitud hinnatõus pidid toimuma „enne 1998. aastat”, kuigi eespool viidatud dokumentaalsed tõendid olid koostatud 1998. aastal, ei sea kahtluse alla nende dokumentide vahelise seose olemasolu. Nimelt on mõeldav, et arvestades raskusi seoses hinnatõusu elluviimise korra läbirääkimistega (eriti Interbrew sisemises kirjas viidatud kaubamärkide A ja B hinnatõusu eristamisega), lükati algselt 1997. aastaks ettenähtud hinnatõusu kõigepealt edasi järgmisesse aastasse ja seejärel loobusid õlletehased sellest hoopis.

145    Mis puudutab hageja kinnitust, et hoolimata „horeca” sektoris tehtavate hinnaalanduste arutamisest jätkasid õlletehased turul sõltumatult nende endi strateegia kohaldamist, siis piisab, kui meenutada, et kui huvitatud ettevõtjad ei esita vastupidist tõendavaid tõendeid, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jäävad turul tegutsema, võtavad sel turul oma tegevuse kujundamisel arvesse konkurentidega vahetatud teavet. See on veelgi enam nii siis, kui selline kooskõlastamine toimub regulaarselt pika ajavahemiku jooksul, nagu käesolevas asjas (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 162).

146    Neljandaks, mis puudutab hageja ja Interbrew kahepoolset kooskõlastatud tegevust jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle alal, siis väidab hageja kõigepealt, et Interbrew 26. septembri 1997. aasta sisemine kiri (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 227) ja InBevi 21. veebruari 2006. aasta avaldus (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 228) puudutavad üht Saksamaal asuvat klienti ja need ei saa seega iseenesest tõendada rikkumist Madalmaade turul. Edasi, 14. või 15. juuni 1998. aasta koosolekut puudutavate tõendite kohta, st hageja juhtide omakäelised ülestähendused (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 236) ja InBevi 21. veebruari 2006. aasta avalduse lõik (tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 238), millest nähtub, et otsustati, et leping jaemüüjate sisseostu organisatsiooniga läheb Madalmaades Interbrew’le, ja et seejärel teatas InBevi juhataja teistele osalistele, et nad enam sellele organisatsioonile pakkumisi ei teeks, väidab hageja, et asjassepuutuvatest tõenditest nähtub, et see otsus oli koosoleku toimumise ajaks juba vastu võetud. Hageja sõnul ei tõenda need tõendid seega tema ja teiste õlletehastevahelist kooskõlastatud tegevust küsimuses, kes on teenuse pakkuja, kes nimetatud organisatsiooni tulevikus varustab.

147    Selle kohta tuleb täheldada, et tõendid, millele komisjon tugines selleks, et tõendada hageja ja Interbrew vahelist kahepoolset kooskõlastatud tegevust, ei piirdu eespool punktis 146 nimetatutega, vaid nendeks on ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 224 viidatud dokumendid rea hageja ja Interbrew vaheliste kahepoolsete koosolekute kohta, millele antud tõlgendust ei ole hageja vaidlustanud. Nendest dokumentidest nähtub nimelt, et arutatud teemade seas oli „jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle turu olukord Madalmaades ja asjaolu, et Bavaria võttis üle ühe Interbrew kliendi […] [ning kliendile] tehtud baaspakkumine” (vaidlustatud otsuse põhjendus 224 ja joonealune märkus nr 495).

148    Lisaks, kuigi vaidlustatud otsuse põhjendustes 227 ja 228 viidatud tõendid puudutavad Saksamaal asuvat klienti ja põhjendustes 236 ja 238 viidatud tõendid asjaolu, mis oli juba toimunud, vihjavad need tõendid siiski asjassepuutuvalt hageja ja Interbrew koostööle turu kohta tundliku teabe vahetamise osas ja järelikult toetavad need tõendeid, millele tugineti vaidlustatud otsuse põhjenduses 224, et järeldada, et need kaks ettevõtjat kooskõlastasid kahepoolselt oma tegevust jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle segmendis.

149    Viiendaks, mis puudutab osavõttu Breda koosolekutest, millel osalesid ka Interbrew Nederland ning Belgia õlletehased Interbrew Belgique, Alken-Maes, Haacht ja Martens, siis märgib hageja, et need koosolekud toimusid Interbrew initsiatiivil; ta viitab selles osas Belgia õlletehase Alken-Maes ja Groupe Danone SA avaldustele, mida tsiteeriti komisjoni 5. detsembri 2001. aasta otsuse 2003/569/EÜ seoses menetlusega [EÜ] artikli 81 alusel (Juhtum IV/37.614/F3 PO/Interbrew ja Alken-Maes) (ELT 2003, L 200, lk 1) põhjendustes 160 ja 177:

–        Alken-Maes: „Madalmaade turu osas keelduti mis tahes teabevahetusest”;

–        Groupe Danone: „Lisaks ei olnud kaetud kogu jaemüüja kaubamärkide all müüdava õlle turg, sest välismaa tootjad keeldusid koostööst”.

150    Neid avaldusi tuleb aga tõlgendada komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjendustes 234, 240 ja 241 viidatud tõendeid arvestades.

151    Kõigepealt, Haachti avaldusest tuleneb 14. või 15. juunil 1998 toimunud esimese koosoleku kohta, et teabevahetusest keeldumine puudutas tegelikult ainult hindu: „Mis puudutab hindu, siis leppisid osalised kokku reeglis, et sel teemal teavet ei vahetata […]” Kuid Madalmaade õlletehased „[…] andsid oma nõusoleku vahetada teavet koguste, pakendi liigi, lepingute kestuse, nende võimalike lõppkuupäevade ja klientide teemal”. Sellest avaldusest tuleneb ka, et „koosolekul osalejad leidsid, et vahetatava teabe kogumise ülesannet peab täitma neutraalne isik[; s]ee ettepanek tehti seetõttu, et Madalmaade turul tegutsevad isikud ei usaldanud üksteist[;] teabe kogumisega paluti tegeleda Haachtil, kuna tema Madalmaade turul ei tegutsenud”.

152    Edasi, teise, 7. juuli 1998. aasta koosoleku kohta nähtub Haachti avaldusest, et sel koosolekul „jagas Haacht Madalmaade turul kogutud teavet”.

153    Lõpuks, InBevi ühe „kodutarbimise” direktori avaldusest (vaidlustatud otsuse põhjendus 241) tuleneb, et „Bavaria ja Interbrew vahetasid teavet ainult koguste kohta ühe jaemüüja kaubamärgi ja kliendi kaupa, sest [Belgia] õlletehased näitasid ka hinnaalandusi[; s]elle kokkuvõtliku tabeli koostas Haachti turustusdirektor[; s]ee saadeti osavõtnud isikute isiklikule aadressile”.

154    Arvestades neid tõendeid ei saa nõustuda hageja argumentidega, et puudus konfidentsiaalse äriteabe vahetamise kokkulepe koosolekutel osalenud teiste isikutega.

155    Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon esitas vaidlustatud otsuses täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumi, mis tõendavad õiguslikult piisavalt tuvastatud faktilisi asjaolusid asjassepuutuva rikkumise komponentide kohta, milleks on hindade ja hinnatõusude kooskõlastamine ning klientide jagamine. Nende tuvastatud asjaolude õigsust ei sea kahtluse alla ka hageja argumendid eespool punktis 132 loetletud tõendite kohta.

156    Seega tuleb tagasi lükata hageja argumendid nende faktide väära hindamise kohta, mis puudutavad rikkumise neid kahte komponenti.

–       Faktilised asjaolud, mille alusel järeldati, et aeg-ajalt kooskõlastati Madalmaade „horeca” sektori üksikutele klientidele pakutavaid muid äritingimusi

157    Hageja on seisukohal, et komisjon ei ole tõendanud, et ettevõtjad kooskõlastasid „horeca” sektori klientide muid äritingimusi kui hind.

158    Komisjon leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 67 ja 138 viidatud omakäelised ülestähendused tõendavad, et neli õlletehast kooskõlastasid aeg-ajalt teatud äritingimusi nagu laenutingimused, mida pakuti „horeca” sektori üksikutele klientide (vaidlustatud otsuse põhjendus 258).

159    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 67 tsiteeritud omakäelistes ülestähendustes on mainitud: „Tagatised/rahastamine: rahas[tamine] rohkem [...] kui konkreetsete kohtade vajadus. Seega […] mil[jonit]”.

160    Komisjoni sõnul tähendab see tsitaat, et 27. veebruari 1996. aasta koosolekul arutasid õlletehased ühe või mitme õlletehase poolt teatud käitistele pakutud või potentsiaalselt pakutavaid tagatisi ja rahastamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 68).

161    Tuleb aga märkida, et hageja pakub komisjoni viidatud lõigu osas välja teistsuguse usutava tõlgenduse, märkides, et selle kontekstiks oli arutelu „kahtlaste võlgnike” teemal.

162    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 viitab komisjon Bavaria ühe „horeca” direktori omakäelistele ülestähendustele 12. märtsi 1998. aasta koosoleku kohta, mis sisaldab järgmist lõiku: „Bav intress […]%? välja arvatud siis, kui on reklaami hüvitis”. Komisjoni hinnangul tõendab see lõik, et arutati „horeca” müügikohtadele antavate laenude intressimäärasid (vaidlustatud otsuse põhjendus 142).

163    Isegi kui eeldada, et komisjon tõlgendas neid omakäelisi ülestähendusi õigesti, ei võimalda selline seosetut ja lakoonilist laadi viide ning konkreetsete märkide puudumine selle kohta, et teised õlletehased oleksid osalenud asjassepuutuvatel teemadel peetud arutelus, järeldada, et need ülestähendused on piisav tõend, mis näitab, et eksisteeris koostöö, mille raames kooskõlastati aeg-ajalt teatud äritingimusi.

164    Üldkohtu poolt esitatud küsimustele antud vastustes märkis komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 67 ja 138 viidatud omakäelisi ülestähendusi toetab InBevi avaldus, millest tuleneb esiteks, et 12. märtsi 1998. aasta „Catherijne” koosolek oli pühendatud nii „horeca” kui kodutarbimisega seotud küsimustele ning teiseks, et „Catherijne” koosolekutest osavõtjad leppisid kokku investeeringutes „horeca” sektorisse, et vältida klientide ülevõtmist.

165    Tuleb siiski märkida, et komisjoni tsiteeritud kaks lõiku ning ka tema viide „InBevi avalduse laadile” ei anna konkreetset märki sellest, et õlletehaste vahel arutati laenutingimuste kooskõlastamist, ning seega ei toeta need komisjoni poolt selle kohta tehtud järeldust.

166    Komisjoni järeldus, et õlletehased kooskõlastasid aeg-ajalt „horeca” sektori üksikutele klientidele pakutavaid laenutingimusi, põhineb seega killustatud ja ebatäpsetel tõenditel.

167    Nimelt, arvestades esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 67 ja 138 viidatud omakäelistes ülestähendustes tehtud viited on seosetud ja lakoonilised ning et hageja on esitanud usutava alternatiivse tõlgenduse, ning teiseks, et selles küsimuses InBevi avalduses konkreetsed viited puuduvad, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et asjassepuutuv rikkumine seisnes muu hulgas „aeg-ajalt Madalmaade „horeca” sektori üksikutele tarbijatele pakutavate muude äritingimuste kooskõlastamises”.

168    Selle kohta tehtud järeldust, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 258 ja artiklis 1, ei saa seega pidada tõendatuks.

169    Järelikult tuleb nõustuda hageja argumentidega, et fakte, mis puudutavad aeg-ajalt „horeca” sektori üksikutele klientidele pakutavate muude äritingimuste kooskõlastamist, on vääralt hinnatud.

–       Väidetav õigusnormi rikkumine ja faktide väär kvalifitseerimine

170    Hageja leiab, et komisjoni järeldused, et eksisteerisid ettevõtjatevahelised kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevused EÜ artikli 81 tähenduses, on tehtud selle sätte väära tõlgendamise ja väära kohaldamise tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendused 337 ja 341).

171    Kõigepealt tuleb meenutada, et nii mitmepoolsetel koosolekutel kui ka omavahelises kahepoolses suhtlemises vahetasid neli õlletehast mitmel korral turu kohta tundlikku teavet (hind, hinnaalanduste määr ja teatud klientidele tehtavad konkreetsed pakkumised), mis oli vahest suhteliselt üksikasjalik (vaidlustatud otsuse põhjendustes 129 ja 174 viidatud dokumendid) ning sisaldas hinna osas konkreetseid arve (vaidlustatud otsuse põhjendustes 76, 89, 117, 129 ja 174 viidatud dokumendid), hinnaalandusi ja allahindluse varu (vaidlustatud otsuse põhjendustes 143 ja 165 viidatud dokumendid) ning ka konkreetseid viiteid klientidele ja müügikohtadele nii „horeca” sektoris (vaidlustatud otsuse põhjendustes 92, 143, 156, 165 ja 184 viidatud dokumendid) kui ka kodutarbimise sektoris (vaidlustatud otsuse põhjendustes 76 ja 156 viidatud dokumendid).

172    Arutati ka teatud konkreetseid ettepanekuid turul käitumise kohta, näiteks ettepanekut viia kodutarbimise sektoris hinnatõus läbi kahes faasis (vaidlustatud otsuse põhjenduses 89 viidatud dokument).

173    Asjaolud, et „Catherijne” koosolekutel ei koostatud ühtegi protokolli, et arutelude sisu ei kajastatud peaaegu kunagi üheski sisedokumendis ja et nende koosolekute päevakorrad ja mõned ülestähendused hävitati 1998. aasta novembris (vaidlustatud otsuse põhjenduses 61 tsiteeritud InBevi avaldus), näitavad ka, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, olid arutelud salajased ning nendel osalejad olid teadlikud nende tegevuse õigusvastasusest ja nad üritasid seda varjata.

174    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, nähtub komisjoni uuritud dokumentaalsetest tõenditest, et teatud ettepanekute suhtes lagesid poolte tahted kokku, näiteks et lepingu sõlmimise õigus jaemüüjate sisseostu organisatsiooniga antakse Interbrew’le (vaidlustatud otsuse põhjenduses 236 ja joonealuses märkuses nr 531 viidatud dokument) või et enne 1998. aastat või selle aasta jooksul toimub kooskõlastatud hinnatõus (vaidlustatud otsuse põhjenduses 89 viidatud dokument).

175    Seda, et eelmises punktis nimetatud juhul eksisteerib kokkulepe EÜ artikli 81 tähenduses, ei sea kahtluse alla ei tõenäoliselt aset leidnud asjaolu, et õlletehaste tahted ei langenud kokku konkreetsete viiside osas, kuidas hinnatõusu läbi viia, ega asjaolu, et lõpuks seda turul tegelikult ei toimunudki.

176    Nimelt, isegi kui eeldada, et kavandatud piirangute spetsiifilistes küsimustes kokkulepet ei saavutatudki, on komisjon siiski õigesti tuvastanud, et arutelude regulaarse jätkamisega väljendasid õlletehased oma ühist tahet saavutada konkurentsivastane kokkulepe (vaidlustatud otsuse põhjendus 341).

177    Liiatigi oli pideva sellise tundliku teabe, mis ei ole üldsusele kättesaadav ja mida nelja õlletehase esindajad pidasid vajalikuks üles tähendada oma märkmetes, äriühingu sisemises infovahetuses seda mainimata, vahetamise tagajärg kindlasti see, et vähenes nendest igaühe ebakindlus selle suhtes, kuidas plaanivad käituda konkurendid.

178    Kui puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, võtavad konkurentidega vahetatud teavet oma turukäitumise kindlaksmääramisel arvesse. See kehtib veelgi enam siis, kui kooskõlastamine toimub regulaarselt pika aja jooksul, nagu käesolevas asjas (vt selle kohta eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 162).

179    Hageja leiab sisuliselt, et ta on selle eelduse ümber lükanud, olles tõendanud, et hoolimata nendest aruteludest otsustasid neli õlletehast sõltumatult, kuidas turul tegutseda.

180    Selle argumendiga ei saa nõustuda. On tõsi, et nii InBevi juhtide avaldused kui ka asjaolu, et Heineken tõstis oma hindu alles 2000. aasta veebruaris, annavad tunnistust sellest, et süüks pandud ajavahemikul järgis iga õlletehas turul oma strateegiat. Kuid isegi kui see asjaolu võib näidata formaalsete kohustuste või õlletehastevahelise reaalse koordineerituse puudumist, ei ole see piisav, et tõendada, et nad ei võtnud süüks pandud koosolekutel vahetatud teavet iialgi arvesse, et määratleda, igaüks omal viisil, kuidas nad turul käituvad.

181    Järelikult ei ole hageja suutnud ümber lükata eespool punktis 178 viidatud kohtupraktikast tulenevat eeldust.

182    Seega tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas esinevad eespool punktides 36 ja 37 viidatud kohtupraktikaga kehtestatud kooskõlastatud tegevuse tunnused käitumises, mis seisnes esiteks õlle hindade ja hinnatõusude kooskõlastamises ja teiseks aeg-ajalt klientuuri jagamises.

183    Seda arvestades tuleb märkida, et komisjon kvalifitseeris asjassepuutuva tegevuse õigesti „mitmeks kokkuleppeks ja/või kooskõlastatud tegevuseks”, kuna see tegevus sisaldas üheaegselt nii „kokkuleppe” elemente kui ka „kooskõlastatud tegevuseks” kvalifitseeritavaid elemente. Nimelt, kui tegemist on keerulise faktilise olukorraga, ei tule komisjoni poolt vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgitud kaht kvalifikatsiooni mõista kvalifikatsioonina, mis nõuab, et üheaegselt ja kumulatiivselt oleksid esitatud tõendid selle kohta, et iga faktiline asjaolu sisaldab keelatud kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse tunnuseid, vaid seda tuleb mõista ühe tervikliku kvalifikatsioonina, mis koosneb faktilistest asjaoludest, millest osad on kvalifitseeritud kokkulepeteks ja teised kooskõlastatud tegevuseks EÜ artikli 81 tähenduses, mis ei näe selliste mitut tegu hõlmavate rikkumiste puhul ette eraldiseisvat kvalifikatsiooni (vt selle kohta eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 264).

184    Lõpuks vaidleb hageja, kes tugineb ne bis in idem põhimõtte rikkumisele, vastu sellele, et teda saab pidada vastutavaks väidetava kooskõlastatud tegevuse eest Belgia õlletehastega jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle segmendis.

185    Ta väidab nimelt, et Belgia-Madalmaade kooskõlastatud tegevus oli juba otsuse 2003/569 esemeks ja et selles otsuses ei karistatud teda Bredas Interbrew Nederlandi ja Belgia õlletehastega Interbrew Belgique, Alken-Maes, Haacht ja Martens peetud koosolekutel osalemise eest, mistõttu ei saa komisjon teda uuesti karistada ilma, et ta rikuks ne bis in idem põhimõtet, mis keelab isiku vastutusele võtmise teo eest, milles ta juba õigeks mõisteti.

186    Tuleb meenutada, et ne bis in idem põhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, mille järgimise tagab kohus, keelab sama isiku mitmekordse karistamise sama ebaseadusliku teo eest sama õigushüve kaitsmise eesmärgil. Nimetatud põhimõtte kohaldamisel tuleb arvestada kolme kumulatiivse tingimusega, st asjaolude samasuse, rikkumise toimepannud isiku samasuse ning kaitstava õigushüve samasusega (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 338).

187    Tuleb märkida, et hageja ei ole otsuse 2003/569 üks adressaatidest ja talle ei ole selle otsuse vastuvõtmisega lõppenud menetluses saadetud ka vastuväiteteatist. Otsuse 2003/569 põhjendustest 250–260 nähtub, et hageja osalust Bredas toimunud koosolekutel on mainitud vaid faktiliste asjaolude kokkuvõttes ja komisjon ei anna sellele mingit õiguslikku hinnangut. Samuti on ilmselge, et selle otsuse eesmärk ei olnud teha otsust hageja osavõtu kohta Belgia-Madalmaade kooskõlastatud tegevusest.

188    Seega arvestades, et hagejat ei karistatud otsuses 2003/569 käesolevas asjas uuritava ebaseadusliku teo eest, ei ole tema argumentatsioon ne bis in idem põhimõtte rikkumise kohta õigustatud.

189    Arvestades kõike eeltoodut ei saa nõustuda hageja argumendiga, et rikutud on õigusnormi.

190    Lõpuks, kuna hageja ei ole ka tõendanud, et vaidlustatud otsuses on EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisel rikutud õigusnormi, tuleb tagasi lükata ka tema argumentatsioon, mis põhineb sisuliselt samal eeldusel, et komisjon on seda sätet tõlgendanud vääralt, süütuse presumptsiooni rikkudes, ja jätnud tuvastatud rikkumise piisavalt põhjendamata.

–       Järeldus

191    Eespool esitatud teise väite uurimise lõpuks tuleb märkida, et komisjoni tehtud järeldus, et aeg-ajalt kooskõlastati Madalmaade „horeca” sektori üksikutele tarbijatele pakutavast hinnast erinevaid äritingimusi, ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud ja sellega ei saa nõustuda (vt eespool punktid 159–169).

192    Seega tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 1 tühistada seda rikkumise komponenti puudutavas osas ning muuta selle eest hagejale määratud trahvi. Selle muutmise konkreetseid tagajärgi täpsustatakse tagapool punktides 344 ja 345.

193    Ülejäänud osas tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, mis puudutab rikkumise kestust

 Poolte argumendid

194    Hageja vaidleb vastu kuupäevadele 27. detsember 1996 ja 3. november 1999, mis määrati vastavalt talle süüks pandud rikkumise algus- ja lõppkuupäevaks. Ta leiab muu hulgas, et rikkumise alguse ja lõpu kindlakstegemiseks peab esitama rohkem tõendeid, mida käesolevas asjas aga ei tehtud.

195    Rikkumise alguseks peetud 27. veebruari 1996. aasta koosoleku kohta märgib hageja, et omakäelised ülestähendused, millele komisjon tugineb vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, käsitlevad üldist arutelu „horeca” sektori „kahtlaste võlgnike” teemal, mida ei saa pidada konkurentsi piiravaks teemaks.

196    Koosoleku kohta, mis peeti 3. novembril 1999, st kuupäeval, mida peeti rikkumise viimaseks kuupäevaks, märgib hageja, et komisjoni järeldus, et see koosolek oli ebaseaduslik, on vastuolus InBevi direktorite avaldustega.

197    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

198    Rikkumise kestus on EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud rikkumise mõiste koostisosa, mille tõendamise kohustus lasub peamiselt komisjonil. Sellega seoses nõuab kohtupraktika, et kui puuduvad tõendid, mis otseselt tõendavad rikkumise kestust, siis esitab komisjon vähemalt tõendid, mis puudutavad ajaliselt piisavalt lähestikku asetleidnud asjaolusid, nii et võib mõistlikult tuletada, et see rikkumine vältas katkematult kahe täpse kuupäeva vahel (vt eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

199    Käesolevas asjas vaidleb hageja vastu nii rikkumise algus- kui lõppkuupäeva kindlaksmääramisele.

–       Rikkumise alguskuupäeva kindlaksmääramine

200    Komisjon määratles asjassepuutuva rikkumise alguskuupäevaks 27. veebruari 1996; see on esimese sellise „Catherijne” koosoleku toimumise kuupäev, mille kohta oli tal otseseid tõendeid, et neli õlletehast sellel osalesid.

201    Nagu tuvastatud eespool punktides 159–169, ei ole selle koosoleku kohta koostatud omakäelised ülestähendused, mida on tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 67, ise tõendite kogum, mis võiks õiguslikult piisavalt toetada järeldust rikkumise kohta, mis seisnes selles, et aeg-ajalt kooskõlastati „horeca” sektori üksikutele tarbijatele pakutavaid muid äritingimusi.

202    Kuid see kaalutlus iseenesest ei takista seda, et neid tõendeid kasutataks rikkumise kui terviku alguse kindlaksmääramiseks.

203    Nimelt tuleb asuda seisukohale, et 27. veebruaril 1996 toimunud koosolek kuulub regulaarsete koosolekute sarja, millest võtsid osa samad isikud ja mis toimusid sarnastes tingimustes. Neid kutsuti nimega „Catherijne koostöö” ja „päevakorra komisjon” ning nendel osalesid nelja Madalmaade õlletehase Heineken, InBev, Grolsch ja Bavaria esindajad, need toimusid paralleelselt CBK ametlike koosolekutega ning nendel arutatud teemasid ei kajastatud mitte kunagi protokollides ja peaaegu mitte kunagi sisedokumentides. Ka InBevi avalduses mainitakse neid koosolekuid kui sarja ja selle lisas on esitatud tabel mitme sellise koosoleku, sealhulgas 27. veebruari 1996. aasta koosoleku nime, aadressi, kuupäeva ja toimumise kohaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 44).

204    Nii InBevi avalduse kui ka arvukate muude tõendite alusel on juba tuvastatud, et koosolekutel, mis sellesse sarja kuulusid, oli konkurentsivastane eesmärk (vt eespool punktid 171–176). Seega võimaldavad esiteks kaudsete tõendite kogum, mis näitab koosolekute süstemaatilist toimumist ja nende konkurentsivastast eesmärki, ja teiseks InBevi avaldus, millel on suur tõenduslik väärtus, tuvastada, et kui ei tõendata vastupidist, saab kõiki asjassepuutuvaid koosolekuid pidada konkurentsi piirava eesmärgiga koosolekuteks, isegi kui mõnel koosolekul arutatu kohta puuduvad piisavad tõendid.

205    Hageja leiab sisuliselt, et rikkumise algus- ja lõppkuupäeva kindlaksmääramisel ei saa kohaldada seda loogikat. Ta leiab muu hulgas, et komisjon peab õiguslikult piisavalt tõendama rikkumise täpse alguskuupäeva.

206    Rikkumise alguskuupäeva kindlaksmääramisel ei tuginenud komisjon aga ainult 27. veebruari 1996. aasta koosolekut puudutavatele tõenditele.

207    Nimelt märgib ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 466–469 iga õlletehase, sealhulgas hageja kohta, et ta osales rikkumises „vähemalt 27. veebruarist 1996 kuni 3. novembrini 1999”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 56 täpsustab ta ka, et vastavalt InBevi avaldusele algas rikkumine tükk aega enne 1996. aastat, nimelt:

–        „1990. aastal või veel varem” „horeca” hinnatõusude arutelude osas;

–        „1993–1994” allahindlusi ja õlletehastevahelisi „horeca” müügikohtade üleminekuid puudutavate arutelude osas;

–        „1987” Oranjeboom-Interbrew ja Bavaria vaheliste arutelude osas jaemüüja kaubamärgi all müüdava õlle teemal.

208    Arvestades InBevi avalduse suurt tõenduslikku väärtust, võis komisjon tuvastada, et asjassepuutuv rikkumine algas hiljemalt 1996. aasta esimeste koosolekute toimumise kuupäeval, mis on välja toodud InBevi avaldusele lisatud tabelis ja millel InBev oli esindatud pärast Oranjeboomi omandamist 1995. aastal.

209    Seega, kuna esiteks on tõendatud, et hageja osales 27. veebruari 1996. aasta koosolekul, ja teiseks tuleneb InBevi avaldusest, et hageja oli seotud „Catherijne” koosolekutega nende algusest alates kas 1993. aastal või 1994. aastal, siis järeldas komisjon õigesti, et hageja võttis rikkumisest osa hiljemalt 27. veebruarist 1996.

210    Asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud, et rikkumist hakati toime panema juba enne seda kuupäeva, on käsitletav vaidlustatud otsuse adressaatide suhtes tehtud järeleandmisena. Tuleb märkida, et Üldkohtul ei ole palutud lahendada küsimust, kas see järeleandmine oli õiguspärane või kohane (vt selle kohta eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 340 ja 341).

211    Neid asjaolusid arvestades ei saa juhul, kui tegemist on koosolekuga, mis kuulus selliste regulaarsete koosolekute süsteemi, mille konkurentsivastasus on õiguslikult piisavalt tõendatud, tuvastatud rikkumise alguskuupäeva kahtluse alla seada hageja argumendid, et 27. veebruari 1996. aasta koosoleku sisuga seotud konkreetsed tõendid olid puudulikud.

212    Seega tuleb tagasi lükata argument rikkumise alguskuupäeva kindlaksmääramise kohta.

–       Rikkumise lõppkuupäeva kindlaksmääramine

213    Komisjon pidas kõigi õlletehaste rikkumise lõppkuupäevaks 3. novembrit 1999 (vaidlustatud otsuse põhjendused 466–469); see on päev, mil toimus viimane „Catherijne” koosolek, mille osas on komisjonil otseseid tõendeid kõigi nelja õlletehase osalemise kohta. See koosolek on välja toodud InBevi avaldusele lisatud kronoloogilise tabeli lõpus. InBevi poolt komisjoni teabenõudele esitatud ühe vastuse kohaselt oli 3. novembri 1999. aasta koosolek üks „Catherijne koosolek (horeca/päevakorra komisjoni küsimused)[; n]agu alati Catherijne konsultatsioonidel, rääkisime me seal peamiselt liigsetest kokkulepetest ja rahumeelsest kooseksisteerimisest” (vaidlustatud otsuse põhjendus 221).

214    Hageja leiab, et see avaldus on vastuolus InBevi nende direktorite avaldustega, kes 3. novembri 1999. aasta koosolekul osalesid; ta viitab nende järgmistele lõikudele:

–        „Ma osalesin 19. augustil 1999 toimunud koostöös. 3. novembril 1999 leidis aset koosolek, millel osales nii M. […] kui ka mina ise. Mõlemal puhul ei rääkinud me konkreetselt sellest, kuidas turul tegutseda. Koosolek oli pigem mitteformaalne”;

–        „Toimusid nelja horeca direktori (Heineken, Grolsch, Bavaria ja Interbrew) koosolekud. Ma osalesin ainult ühel sellisel koosolekul, mis toimus 3. novembril 1999 Enschedes. M. […] viis mu sinna minu esitlemiseks. Seal ei toimunud eriti midagi. Pigem oli tegemist meeldiva koosviibimisega, mil puudus konkreetne päevakord. Hinnaalanduste kohta tehti üldisi kommentaare. Mulle jäi mulje, et juba aastaid eksisteerib teatud hinnaalandustele mingi määrade süsteem või reegel, kuid täpselt seda kunagi ei mainitud. Me rääkisime ainult väga üldsõnaliselt hinnaalanduste üldistest summadest, mille raames toodi välja mõned juhud. Mulle tundus, et määr ei toiminud. Iga ettevõtja otsustas oma strateegia üle ise. Võib olla prooviti kedagi kallutada, kuid igaüks tegutses siiski nii, nagu ise soovis”.

215    Tuleb asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole avaldused, millele ta viitab, vastuolus tõenditega, millele tugines komisjon. Viited „liigsetele kokkulepetele” ja „rahumeelsele kooseksisteerimisele”, „määrale” ning „hinnaalanduse reeglile” puudutavad selgelt „horeca” klientidele kohaldatavate allahindluste määra kooskõlastamist. Ainus täpsustus, mis tulenes InBevi direktorite avaldustest, puudutab arutelude täpsusastet; nendes piirduti väidetavalt „üldiste kommentaaridega” ja mõju puudumisega turule, nimelt toodi välja asjaolu, et „määr ei toiminud”. Kuid nagu juba eespool märgitud, ei ole asjassepuutuvate koosolekute rikkumisena käsitlemisega vastuolus see, et nendel arutatu oli üldsõnaline, või et need ei mõjutanud turgu (vt eespool punktid 69–71).

216    Asjaolu, et 3. novembri 1999. aasta koosolek kuulus konkurentsivastaste koosolekute süsteemi (vt eespool punktid 203 ja 204) ja et seal arutatud teemad olid seotud varasemate konkurentsi piiravate aruteludega, näitab ka, et juba selle koosoleku kokkukutsumise eesmärk oli tagada nende arutelude jätkamiseks vajalikud tingimused.

217    Igal juhul, isegi kui eeldada, et esineb teatud vastuolu nende InBevi töötajate avalduste, millele tugineb hageja, ja InBevi poolt teabenõudele esitatud vastuse vahel, tuleb asuda seisukohale, et viimati nimetatud dokumendi tõenduslik väärtus on suurem, kui arvestada kohtupraktikat, mille kohaselt on ettevõtja enda nimel tehtud avaldus usaldusväärsem kui vastus, mille annab tema töötaja, olenemata, milline on viimase isiklik kogemus või arvamus (vt selle kohta eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus LR AF 1998 vs. komisjon, punkt 45).

218    Seega tuleb tagasi lükata nii argument rikkumise lõppkuupäeva kindlaksmääramise kohta kui ka kolmas väide tervikuna.

 Esimene väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

 Poolte argumendid

219    Hageja leiab sisuliselt, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, sest ta ei viinud uurimist läbi terviklikult, hoolikalt ja objektiivselt. Esiteks, hageja väidab, et komisjon tõlgendas süstemaatiliselt uurimistoimikus olevaid dokumente erapoolikult ja kindla vaatenurga alt. Teiseks leiab ta, et InBevi trahvi määramata jätmise või vähendamise taotluses esitatud avaldusi – mis olid nende tõendite peamine alustala, millele komisjon tugines –, oleks tulnud hinnata suurema reservatsiooniga. Kolmandaks märgib hageja, et komisjon kasutas tema kasutuses olevaid muid tõendeid selgelt valikuliselt ja tsiteeris vaidlustatud otsuses ainult nende tõendite selliseid lõike, mis võimaldasid tal tuvastada rikkumise asetleidmist, jättes tahtlikult kõrvale teiste isikute argumendid, mis tema järeldused ümber lükkasid. Neljandaks kritiseerib hageja konkurentsi valdkonna eest vastutavat komisjoni volinikku avalduse tõttu, mille ta tegi üldsusele ühes Madalmaade televisioonisaates kohe pärast vastuväiteteatise vastuvõtmist. Sellest avaldusest ilmnes, et komisjoni jaoks oli õlletehaste süü juba tõendatud, enne kui neile anti võimalus vastuväiteteatise suhtes end kaitsta.

220    Viiendaks leiab hageja, et komisjon muutis uurimise jooksul etteheiteid. Sisuliselt väidab ta, et vastuväiteteatisest ei nähtu etteheidet aeg-ajalt toimunud „horeca” sektori ja kodutarbimise müügi sektori klintide jagamise kohta. Kuuendaks väidab hageja, et komisjon ei analüüsinud tõendeid, mis tõendavad, et ta tegutses väga konkureerivalt ja määras oma hinnad kindlaks sõltumatult.

221    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

222    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õiguskorras kehtestatud haldusmenetluse tagatiste hulgas on ka pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14).

223    Käesolevas asjas tuleb esiteks seoses argumendiga, et komisjon ei ole uurinud tõendeid hoolikalt ja erapooletult, meenutada, et nagu on järeldatud eespool teise väite uurimise lõpus, esitas komisjon asjassepuutuva rikkumise kahe komponendi osas piisavaid tõendeid EÜ artikli 81 rikkumise kohta (vt eespool punkt 155). Selle väite uurimise raames on Üldkohus juba hinnanud nii hageja kriitikat InBevi avaldusele antud hinnangu kohta kui ka tõendeid, millega sooviti tõendada haldusmenetluses tuvastatule vastupidist.

224    Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja argumendid selle kohta, et uurimine ei olnud täielik, hoolikas ja erapooletu, kordavad argumente, mida uuriti eespool teise väite raames ning neid ei tule eraldi uurida.

225    Teiseks, kuna hageja argumente konkurentsi valdkonna eest vastutava komisjoni voliniku avalduse kohta võib tõlgendada argumentidena, milles tegelikult heidetakse ette süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist, tuleb asuda seisukohale, et need argumendi ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast asjakohased.

226    Nimelt tuleb rikkumise esinemist hinnata ainult komisjoni kogutud tõendite põhjal. Kui haldusmenetluse lõpuks on tegelikult tuvastatud rikkumise asetleidmine, ei saa tõend selle kohta, et komisjon väljendas selle menetluse jooksul enneaegselt oma veendumust, et rikkumine toime pandi, muuta olematuks tõendeid rikkumise enda kohta (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 726).

227    Igal juhul ei ole ühes Madalmaade telesaates esitatud komisjoni voliniku kommentaar, mis tõesti on ehk ebaõnnestunud ja milles mainitakse seoses näitega komisjoni töö kohta, et Madalmaade tarbija „maksis õlle eest liiga palju” õlletehaste tegevuse tõttu, selline, mis tõendaks, et komisjon on juba otsuse ette ära teinud.

228    Tuleb märkida, et komisjon peab nõu talle kui kolleegiumile esitatud otsuse eelnõu üle. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei viita asjassepuutuva komisjoni voliniku kommentaar, milles mainitakse komisjoni tegevust, sellele, et komisjon pidas õlletehaste süüd juba tõendatuks.

229    Kolmandaks, mis puudutab argumente väidetava kooskõla puudumise kohta vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahel vastuväite osas, et „horeca” ja kodutarbimise sektoris jagati kliente, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja etteheited ei ole põhjendatud.

230    Nimelt tuleneb vastuväiteteatisest, et komisjon on selgelt märkinud, et pooled on end kooskõlastatud tegevuses süüdi tunnistanud. Nii märkis ta esiteks vastuväiteteatise punktides 262–272 expressis verbis, et õlletehased kooskõlastasid oma tegevust „horeca” sektori klientide jagamise alal. Teiseks nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 311 ja 312, et nendes esitatud vastuväited puudutasid just õlletehastevahelist klientide jagamist.

231    Eeltoodut arvesse võttes tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Kuues väide, et rikutud on olulisi vorminõudeid, hea halduse põhimõtet ja kaitseõigusi, sest hagejal ei võimaldatud tutvuda toimikus oleva ühe dokumendiga ja teiste ettevõtjate vastustega vastuväiteteatisele

 Poolte argumendid

232    Esiteks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei andnud talle võimalust tutvuda vastustega, mille olid vastuväiteteatisele esitanud menetlusega seotud teised isikud, rikkudes nii tema kaitseõigusi. Ta leiab, et need vastused oleksid võimaldanud tal tugineda tema süü puudumist tõendavatele muudele tõenditele, et toetada oma nõuet, et õlletehased ei tegelenud Madalmaade õlleturul kunagi kooskõlastatud tegevusega. Ta väidab ka, et komisjon kasutas vaidlustatud otsuse põhjenduses 203 teda süüstava tõendina Heinekeni vastuse osa, milles Heineken möönis, et arutati vaadiõlle hindu, kuid hagejale seda tõendit ei olnud saadetud.

233    Teiseks väidab hageja, et komisjon ei andnud talle võimalust tutvuda toimiku dokumendiga, mis oli tema kaitse seisukohast asjassepuutuv, rikkudes nii määruse nr 1/2003 artikli 27 lõiget 2. Ta märgib eriti, et tal ei võimaldatud tutvuda ülevaatega „horeca” sektori mitme kliendi kohta, mille õlletehased ajavahemikul 1997 kuni 2001 kaotasid või endale võitsid. Vastupidi komisjoni väidetule ei ole hageja hinnangul see teave konfidentsiaalne ja ta oleks saanud selle dokumendiga tõendada, et Madalmaade õlleturu „horeca” sektor oli pidevas muutumises, mis tõendab õlletehastevahelist elavat konkurentsi.

234    Komisjon vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

235    Määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikes 2 on märgitud, et „[m]enetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste osapoolte õigus kaitsele[; n]eil on õigus nõuda juurdepääsu komisjoni toimikule tingimusel, et võetakse arvesse ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi [...]”.

236    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab toimikuga tutvumise õigus, mis tuleneb loogiliselt kaitseõiguste põhimõttest, et komisjon peab võimaldama asjassepuutuval ettevõtjal põhjalikult uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad tähtsust omada tema kaitse seisukohast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punktid 125–128, ja Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1775, punkt 81).

237    See hõlmab nii süüstavaid kui ka süü puudumist tõendavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud salajased andmed (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 68).

238    Mis puudutab süüstavaid tõendeid, siis kujutab dokumendi edastamata jätmine endast kaitseõiguste rikkumist vaid siis, kui ettevõtja tõendab esiteks, et rikkumise asetleidmise vastuväite esitamiseks tugines komisjon sellele dokumendile, ja teiseks, et seda vastuväidet sai tõendada vaid viitega nimetatud dokumendile. Seega tuleb asjassepuutuval ettevõtjal tõendada, et tulemus, millele komisjon otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui edastamata dokumenti tõendina arvesse ei võetaks (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 71–73).

239    Mis puudutab aga komisjoni poolt ettevõtja süü puudumist tõendava dokumendi edastamata jätmist, siis peab ettevõtja ainult tõendama, et dokumendi avaldamata jätmine võis tema kahjuks mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud neid süü puudumist tõendavaid dokumente kasutada oma kaitses (Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 318, ja eespool punktis 34 viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon, punkt 81), tõendades muu hulgas, et ta oleks saanud tugineda tõenditele, mis ei olnud kooskõlas komisjoni poolt vastuväiteteatise staadiumis antud hinnangutega, ja et ta oleks seega saanud mõjutada mis tahes viisil otsuses antud hinnanguid (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 75).

240    Käesolevas väites leiab hageja, et tal ei olnud võimalik tutvuda esiteks vastustega, mis teised menetlusega seotud ettevõtjad esitasid vastuväiteteatisele, ja teiseks toimikus oleva dokumendiga, mida komisjon pidas konfidentsiaalseks.

–       Teiste ettevõtjate vastused vastuväiteteatisele

241    Tuleb meenutada, et vastuväiteteatis on dokument, mis peab piirama ettevõtja vastu algatatud menetluse eseme ja tagama kaitseõiguste tõhusa kasutamise (vt Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

242    Neid eesmärke arvestades kaasnevad vastuväiteteatisega kaitseõiguste järgimise põhimõttest tulenevad menetluslikud tagatised, mille hulgas on õigus tutvuda komisjoni toimikus olevate dokumentidega.

243    Vastused vastuväiteteatisele ei kuulu eeluurimistoimikusse endasse (eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 380).

244    Mis puudutab dokumente, mis ei ole vastuväiteteatisest teada andmise ajaks toimiku osa, siis on komisjon kohustatud need vastused teistele asjassepuutuvatele pooltele avaldama ainult juhul, kui nendest on näha, et nad sisaldavad uusi süüstavaid või süü puudumist tõendavaid tõendeid.

245    Komisjoni teatise komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta [EÜ] artiklite 81 ja 82, EMP lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel (ELT 2005, C 325, lk 7) punktis 27 on samuti märgitud, et uurimise teiste poolte vastustele komisjoni vastuväiteteatisele ei anta üldreeglina juurdepääsu. Poolele antakse siiski juurdepääs dokumentidele, kui need dokumendid võivad sisaldada uusi, kas süüdistavaid või süüst vabastavaid tõendeid, mis puudutavad komisjoni vastuväiteteatises selle poole kohta esitatud vastuväiteid.

246    Esiteks, mis puudutab uut süüstavat tõendit, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui komisjon kavatseb rikkumise tuvastamiseks tugineda vastuväiteteatise vastuse teatud osale, siis peab teistele selle menetlusega seotud ettevõtjatele olema antud võimalus selle uue tõendi kohta oma seisukoht esitada (eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 386, ja Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085, punkt 50).

247    Käesolevas asjas väidab hageja, et komisjon kasutas vaidlustatud otsuse põhjenduses 203 tema vastu tõendina Heinekeni vastuse üht osa, milles Heineken väidetavalt möönis vaadiõlle hinda puudutavate arutelude asetleidmist, kuid seda tõendit talle ei edastatud.

248    Tuleb lisada, et viidatud põhjenduses märkis komisjon vastuseks hageja ja Heinekeni esitatud argumentidele, et õigusvastaste arutelude asetleidmine 8. jaanuari 1999. aasta koosolekul tuleneb eespool väljatoodud tõenditest, st InBevi avaldusest ning Grolschi ja hageja esindajate ülestähendustest. Kuigi komisjon lisab, et Heineken ise võttis „teatud reservatsioonidega” hinnaarutelude toimumise omaks, on see tähelepanek vastuväiteteatises ainult kõrvaline tõend komisjoni kogutud seda koosolekut tõendavate kaudsete tõendite kogumis, mida ei saa käsitleda hageja vastu kasutatud uue süüstava tõendina.

249    Teiseks, mis puudutab uut süüst vabastavat tõendit, siis tuleneb kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohustatud võimaldama sellega tutvumist tema enda initsiatiivil. Kui komisjon jätab haldusmenetluses rahuldamata hageja taotluse, milles palutakse juurdepääsu dokumentidele, mida eeluurimistoimikus ei olnud, on kaitseõiguste rikkumine tuvastatav vaid siis, kui haldusmenetlus oleks võinud lõppeda teisiti, kui hageja oleks selle menetluse käigus saanud tutvuda vaidlusaluste dokumentidega (eespool punktis 226 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 383).

250    Kuna hageja väidab, et avaldamata vastused sisaldavad väidetavaid süü puudumist tõendavaid asjaolusid, on ta kohustatud esitama esimese kaudse tõendi selle kohta, et need dokumendid on talle kaitse seisukohast kasulikud.

251    Ta peab nimelt viitama, millised on potentsiaalsed süü puudumist tõendavad asjaolud või esitama kaudse tõendi nende olemasolu kohta ning seega miks nad on menetluses talle vajalikud (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punktid 351–359).

252    Käesolevas asjas on hageja seisukohal, et menetlusega seotud teiste isikute vastused oleksid võimaldanud tal tugineda tema süü puudumist tõendavatele muudele tõenditele, et toetada nõuet, et õlletehased ei tegelenud Madalmaade õlleturul kunagi kooskõlastatud tegevusega.

253    Kuna hageja märgib, et ka teised ettevõtjad esitasid oma vastustes vastuväiteteatisele argumente rikkumise asetleidmise vaidlustamiseks, siis tuleb märkida, et selline viide üksi ei ole piisav, et neid argumente saaks pidada süüst vabastavateks tõenditeks (vt selle kohta eespool punktis 251 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 353 ja 355).

254    Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole viidanud uutele potentsiaalsetele süüstavatele või süüst vabastavatele tõenditele, mida võiksid sisaldada viidatud vastused vastuväiteteatisele.

255    Seega tuleb tagasi lükata väide nende vastustega tutvumisest keeldumise kohta.

–       Väidetavalt konfidentsiaalne dokument

256    Hageja kritiseerib seda, et tal ei võimaldatud tutvuda menetlustoimikusse kuuluva „horeca” sektori nende klientide nimekirjaga, mille mitmed õlletehased ajavahemikul 1997 kuni 2001 kaotasid või endale võitsid. Ta leiab, et juurdepääs sellele teabele oli tema kaitse jaoks hädavajalik, sest ta oleks saanud tõendada, et Madalmaade „horeca” sektoris leidsid aset muutused ja et komisjoni järeldus, mille kohaselt oli selles sektoris konkurents piiratud, oli ebatäpne.

257    Ilma et tuleks kindlaks teha, kas komisjon on õigesti käsitlenud konfidentsiaalsena temalt nõutud teavet, tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud, et asjassepuutuv klientide nimekiri oleks võinud tema kaitse seisukohast talle kasulik olla.

258    Nimelt tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 259, et komisjoni järeldus hageja osaluse kohta „horeca” sektori klientide jagamises põhineb Heinekeni sisekirjal, mis puudutab intervjuud ühe hageja nõukogu liikmega ning mille tekst on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 184 ja mida on tõlgendatud selle otsuse põhjendustes 187–189. Teavet asjassepuutuval ajavahemikul õlletehaste poolt kaotatud ja endale võidetud klientide kohta ei saa igal juhul pidada selliseks, mis võiks sisaldada süü puudumist tõendavat tõendit selle järelduse seisukohast.

259    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata argument „horeca” sektori klientide nimekirja sisaldava dokumendiga tutvumisest keeldumise kohta ning ka käesolev väide tervikuna.

 Neljas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 23, suuniseid ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

 Poolte argumendid

260    Esiteks vaidleb hageja vastu sellele, kuidas komisjon trahvisumma välja arvutas, ja täpsemalt tema analüüsile rikkumise raskusastme kohta. Eelkõige leiab ta, et arvestades, et komisjon kergendas vaidlustatud otsuses vastuväiteteatises esitatud väga raskeid vastuväiteid, oleks ta pidanud rikkumise kvalifitseerima selgelt palju kergemaks. Lisaks heidab hageja komisjonile ette, et ta ei võtnud rikkumise raskuse hindamisel arvesse, et sel rikkumisel ei olnud mingit mõju Madalmaade õlleturule. Hageja leiab ka, et vastupidi vaidlustatud otsuse põhjenduses 452 märgitule oli rikkumise mõju turule mõõdetav.

261    Teiseks leiab hageja, et komisjon on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kaldudes oluliselt kõrvale oma varasemast otsustuspraktikast ja eriti trahvidest, mis määrati 5. detsembri 2001. aasta otsusega 2003/569, 5. detsembri 2001. aasta otsusega 2002/759/EÜ, mis käsitleb EÜ artikli [81] alusel algatatud menetlust (juhtum COMP/37.800/F3 – Brasseries luxembourgeoises) (EÜT 2002, L 253, lk 21), ja 29. septembri 2004. aasta otsusega 2005/503/EÜ, [EÜ] artikli 81 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/C.37.750/B2 – Brasseries Kronenbourg – Brasseries Heineken) (ELT 2005, L 184, lk 57).

262    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon rikkus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, sest trahv oli ebaproportsionaalne võrreldes Heinekenile ja Grolschile määratud trahviga. Sisuliselt väidab hageja, et komisjon omistas trahvi määramisel tema käibele ebaproportsionaalselt suure tähtsuse, mis moonutas palju õlletehastevahelisi jõupositsioone ja tema positsiooni asjassepuutuval turul. Lisaks arvab ta, et trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel oleks komisjon pidanud arvesse võtma tema käivet ilma aktsiisimaksuta.

263    Komisjon vaidleb hageja esitatud argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

264    Esiteks tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad EÜ artiklit 81. Selle sama sätte kohaselt ei tohi ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul trahv ületada 10% tema eelmise majandusaasta kogukäibest.

265    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on komisjonil trahvide arvutamise meetodi suhtes ulatuslik kaalutlusõigus. See meetod, mis on sätestatud suunistes, sisaldab erinevaid paindlikkust tagavaid elemente, mis võimaldavad komisjonil teostada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 1/2003 sätetega (vt selle kohta 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punkt 112).

266    Lisaks, sellistes valdkondades, nagu trahvi kindlaksmääramine määruse nr 1/2003 alusel, kus komisjonil on selline kaalutlusruum, piirdub nende hinnangute seaduslikkuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrolliga (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/18: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punkt 79).

267    Komisjoni kaalutlusõigus ja selle piirid ei mõjuta aga täieliku pädevuse teostamist liidu kohtu poolt (eespool punktis 40 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 538), mis annab talle õiguse komisjoni määratud trahvi summa tühistada, seda vähendada või suurendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 60–62).

268    Käesolev väide koosneb sisuliselt kolmest osast, millest esimese kohaselt on vääralt hinnatud rikkumise raskusastet, teise kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet komisjoni varasema otsustuspraktika seisukohast ja kolmanda osa kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet vaidlustatud otsuse teistele adressaatidele määratud trahvide seisukohast.

–       Väite esimene osa, et rikkumise raskusastet on hinnatud vääralt

269    Vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 võetakse trahvisumma määramisel arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

270    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb rikkumise raskusaste kindlaks määrata suure hulga asjaolude põhjal, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, mille suhtes on komisjonil kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 241, ning 24. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: Erste Group Bank jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8681, punkt 91).

271    Suuniste punkti 1A esimeses lõigus on täpsustatud, et rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust.

272    Üldkohtu kohustus on täieliku pädevuse raames läbiviidava kontrolli käigus hinnata, kas määratud trahvisumma on proportsionaalne rikkumise raskusastme ja kestusega ning kõrvutada rikkumise raskust ja asjaolusid, millele hageja tugineb (Üldkohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 136).

273    Hageja esitab kaks argumenti, mille alusel ta vaidleb vastu komisjoni poolt kindlaks määratud rikkumise raskusastmele.

274    Esiteks on ta vastu rikkumise kvalifitseerimisele „väga raskeks” rikkumiseks, märkides, et komisjon loobus vaidlustatud otsuses mitmest rikkumise asjaolust võrreldes vastuväiteteatisega.

275    Tuleb meenutada, et suuniste punkti 1A teise lõigu kolmanda taande tähenduses on „väga rasked” rikkumised „üldjuhul horisontaalsed piirangud, näiteks „hinnakartellid” ja turujagamiskvoodid”.

276    Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et seda liiki keelatud kokkulepped tähistavad konkurentsi kahjustamise kõige raskemaid vorme, sest juba oma esemelt on need suunatud konkurentsi selgele ja lihtsale kaotamisele kokkulepet täitvate ettevõtjate vahel ning seega vastuolus liidu peamiste eesmärkidega (vt selle kohta eespool punktis 272 viidatud 25. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).

277    Seega, kuna komisjon tuvastas õigesti, et hageja osales rikkumises, mis seisnes mitmes kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli piirata konkurentsi ühisturul, eelkõige õllehindade ja hinnatõusude kooskõlastamises ning klientide jagamises, ei saa nõustuda hageja argumendiga, et rikkumist ei saa kvalifitseerida väga raskeks rikkumiseks.

278    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 442 esitatud järeldus, et vastavalt suunistele tuleb käesolevas asjas rikkumine juba oma laadi tõttu väga raskeks kvalifitseerida, ei ole seega vale. Seda järeldust ei muuda see, et rikkumise teatud asjaolusid, mis toodi välja vastuväiteteatises, vaidlustatud otsuses ei korratud, sest viimane sisaldab asjaolusid, mis õigustavad rikkumise kvalifitseerimist väga raskeks rikkumiseks.

279    Teiseks heidab hageja komisjonile ette järeldust, et keelatud kokkuleppe mõju turule ei olnud mõõdetav ja et ta ei võtnud arvesse toimiku materjale, mis tõendavad, et rikkumisel ei olnud mingit mõju turule.

280    Tuleb meenutada, et kuigi rikkumise tegelik mõju turule on asjaolu, mida tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta, on see vaid üks kriteerium teiste kriteeriumide seas, nagu rikkumise laad ja geograafilise turu suurus. Samuti on suuniste punkti 1A esimeses lõigus sätestatud, et seda mõju tuleb arvesse võtta ainult siis, kui seda saab mõõta.

281    Samuti tuleb märkida, et horisontaalseid hinnakartelle või turgude jagamise kokkuleppeid – nagu käesolevas asjas – võib samuti lugeda väga rasketeks rikkumisteks ainuüksi nende laadi tõttu, ilma et komisjon peaks tõendama rikkumise tegelikku mõju turule. Rikkumise tegelik mõju on vaid üks mitmest tegurist, mille alusel – juhul kui seda mõju saab mõõta – on komisjonil võimalik määrata 20 miljoni euro suurusest minimaalsest võimalikust trahvi lähtesummast suurem lähtesumma (Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punktid 74 ja 75).

282    Selle kohta märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 452 järgmist:

„Selles menetluses on võimatu mõõta, milline oli nende kõigi kokkulepete, millest rikkumine koosnes, tegelik mõju Madalmaade turule; komisjon ei tugine seega konkreetsele mõjule, arvestades, et vastavalt suunistele tuleb tegelikku mõju arvesse võtta siis, kui see on mõõdetav […]. Seega ei võta komisjon käesolevas asjas trahvide kindlaksmääramisel arvesse tegelikku mõju turule.”

283    Edasi, vaidlustatud otsuse põhjenduses 455, milles komisjon esitas oma järelduse rikkumise raskusastme kohta, on märgitud järgmist:

„Arvestades rikkumise laadi ja asjaolu, et see hõlmas kogu Madalmaade territooriumi, on käesoleva otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad toime pannud [EÜ] artikli 81 väga raske rikkumise.”

284    Sellest lõigust nähtub, et rikkumise raskuse kindlaksmääramisel ei tuginenud komisjon mõjule, mida rikkumine turule tegelikult avaldas, vaid selle laadile ja geograafilisele ulatusele.

285    Tuleb märkida, et arvestades tuvastatud rikkumise laadi, mille ese oli muu hulgas hindade ja hinnatõusude kooskõlastamine ning aeg-ajalt klientide jagamine, võis komisjon õiguspäraselt arvesse võtta rikkumise mõju turule.

286    Sellest järeldub, et kvalifitseerides rikkumise väga raskeks rikkumiseks ei ole komisjon suunistest kõrvale kaldunud ega rikkunud hageja poolt välja toodud põhimõtteid.

287    Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata nii hageja argument, et kartell turgu ei mõjutanud, kui ka kogu käesoleva väite osa.

–       Väite teine osa, et komisjoni otsustuspraktikat arvestades on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

288    Kõigepealt tuleb toonitada, et esiteks ei saa komisjoni varasemat otsustuspraktikat kasutada konkurentsi valdkonnas määratavate trahvide õigusliku raamistikuna (Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 292), ja teiseks on komisjonil määruse nr 17 ja määruse nr 1/2003 raames trahvisummade kindlaksmääramisel kaalutlusruum, et suunata ettevõtjaid oma tegevuses konkurentsieeskirju järgima (Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 216) ja õigus kohandada mis tahes hetkel trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (eespool punktis 270 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 169).

289    Käesolevas asjas, nagu juba eespool mainitud, määrati hageja trahvisumma vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3 kindlaks rikkumise raskuse ja kestuse alusel. Hageja ei saa sellele vastu vaielda ainult argumendiga, et oma varasemas otsustuspraktikas karistas komisjon sarnaste rikkumiste eest väiksema trahviga kui hagejale käesolevas asjas määratu.

290    Seda arvestades ei saa hageja ka väita, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimelt on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et teiste juhtumite asjaolud, nagu turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud, on samad (vt eespool punktis 270 viidatud kohtuotsus Erste Group Bank jt vs. komisjon, punkt 233 ja seal viidatud kohtupraktika).

291    Käesolevas asjas, mis puudutab hageja argumenti trahvide taseme kohta kolmes varasemas otsuses 2003/569, 2002/759 ja 2005/503, siis tuleb kõigepealt märkida, et erinevalt vaidlustatud otsusest, milles komisjon kvalifitseeris asjassepuutuva rikkumise „väga raskeks” rikkumiseks, leidis ta otsustes 2002/759 ja 2005/503, et tegemist oli „raske” rikkumisega. Hageja ei saa seega tulemuslikult tugineda nendele otsustele, et toetada oma argumenti tema väidetava diskrimineeriva kohtlemise suhtes.

292    Otsuse 2003/569 põhjal järeldab hageja, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine on toime pandud seetõttu, et rikkumises osalenud Belgia õlletehastele määratud trahvid olid palju väiksemad kui vaidlustatud otsuses määratud trahvid, kuigi sellist eristamist ei õigustanud rikkumise laad ega asjassepuutuvad turutingimused.

293    Tuleb meenutada, et rikkumiste raskusastme määrab komisjon kindlaks mitme asjaolu alusel ja kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu ning lisaks ei ole komisjonil kohustust kohaldada määratava trahvi terviksumma või selle üksikute elementide suhtes täpset matemaatilist valemit (vt Üldkohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑67/01: JCB Service vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑49, punktid 187 ja 188 ning seal viidatud kohtupraktika).

294    Neid asjaolusid arvestades tekitab kahe eri rikkumise eest kahe eri otsuse adressaatidele määratud trahvi otsene võrdlus selle spetsiifilise ülesande moonutamise ohu, mida täidavad trahvi arvutamise erinevad etapid. Nimelt kajastavad trahvi lõppsummad iga konkreetse keelatud kokkuleppe eriomaseid asjaolusid ja igas asjas antud hinnanguid.

295    Eespool esitatust nähtub, et määratud trahvide taseme osas ei saa hageja olukorda võrrelda nende ettevõtjate olukorraga, kes olid viidatud varasemate otsuste adressaadid.

296    Arvestades neid kaalutlusi tuleb tagasi lükata argument, et komisjoni otsustuspraktika seisukohast on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

–       Väite kolmas osa, et vaidlustatud otsuse teistele adressaatidele määratud trahve arvestades on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

297    Käesolevas väite osas vaidleb hageja sisuliselt vastu komisjoni hinnangutele trahvide lähtesummade kindlaksmääramise kohta, mis anti komisjoni kasutatud erineva kohtlemise süsteemi raames (vaidlustatud otsuse põhjendus 462).

298    Selle kohta tuleb märkida, et suunistes on sätestatud, et juhul kui rikkumine hõlmab mitut ettevõtjat, võib komisjon – nagu ta seda käesolevas asjas tegi – kasutada lähtesummade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse iga ettevõtja osatähtsust, jagades kartelliosalised rühmadesse, „eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt” (suuniste punkti 1 A kuues lõik). Muu hulgas on suunistes täpsustatud, et „sama tegevuse eest [võib] võrdse karistamise põhimõtte alusel sõltuvalt asjaoludest määrata asjaomastele ettevõtjatele erineva trahvisumma, ilma et see eristamine põhineks aritmeetilisel arvutusel” (suuniste punkti 1 A seitsmes lõik).

299    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjonil rikkumise raskusastme kindlakstegemise staadiumis juhul, kui trahve määratakse mitmele sama rikkumisega seotud ettevõtjale, kohustust jälgida, et tema arvutuste tulemusel ettevõtjatele määratavad lõplikud trahvisummad väljendaksid väikseimatki erinevust nende ettevõtjate kogukäibes. Ta võib aga ettevõtjaid rühmadesse jagada (Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑213/00: CMA CGM jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑913, punkt 385, ja 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑330/01: Akzo Nobel vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3389, punkt 57).

300    Ettevõtjate kategooriatesse jagamisel tuleb aga järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, mille kohaselt on keelatud kohelda võrreldavaid olukordi erinevalt ja erinevaid olukordi ühetaoliselt, välja arvatud siis, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Lisaks peab kohtupraktika kohaselt trahvisumma olema vähemalt proportsionaalne nende asjaoludega, mis võeti arvesse rikkumise raskusastme hindamisel (Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑161/05: Hoechst vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑3555, punkt 124).

301    Käesolevas asjas tuleb märkida enne seda, kui määrata kindlaks kategooriad, mille abil asjassepuutuvad ettevõtjad gruppidesse jagada, et nagu nähtub ka vaidlustatud otsuse põhjendustest 457 ja 458, otsustas komisjon võtta arvesse nende suhtelist osatähtsust asjassepuutuval turul, tuginedes selleks ainsale kriteeriumile – õlle müügi käibele Madalmaades rikkumise viimasel täisaastal, st 1998. aastal.

302    Selle alusel jaotas komisjon ettevõtjad kolme kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuulus Heineken, kelle õlle müügi käive Madalmaades oli vahemikus 450–480 miljonit eurot. Teise kategooriasse kuulusid Grolsch ja InBev, kelle müügikäibed Madalmaades jäid vahemikku 150–180 miljonit eurot. Hageja liigitati kolmandasse kategooriasse ja tema müügikäive Madalmaades oli vahemikus 100–130 miljonit eurot. Kategooriatele määratud trahvid olid vastavalt 65 000 000 eurot, 25 000 000 eurot ja 17 000 000 eurot.

303    Nii toiminud komisjon on valinud järjepideva jaotusmeetodi kartelliosaliste liigitamiseks kolme kategooriasse, mida objektiivselt õigustab neisse kolme kategooriasse kuuluvate ettevõtjate turuosade erinevus (vt selle kohta eespool punktis 288 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 220). Lisaks tuleb märkida, et nii tegutsedes ei kaldunud komisjon kõrvale oma tavapärasest meetodist, mis on sätestatud suunistes. Lisaks, kui hageja leiab, et kartellis osalenud ettevõtjate hulgas on tal kõige nõrgem positsioon, siis tuleb märkida, et tema liigitamine kolmandasse kategooriasse väljendab just seda kaalutlust.

304    Mis puudutab hageja argumenti, et ainult käibe arvessevõtmine ei näita täpselt ettevõtjate majanduslikku suutlikkust tekitada kahju konkurentsile Madalmaade õlleturul, siis tuleb meenutada, et hoolimata sellest, et see arv on ligilähedane, peetakse käivet konkurentsiõiguses sobivaks kriteeriumiks, mille alusel hinnata asjassepuutuvate ettevõtjate suurust ja majanduslikku võimsust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 121).

305    Arvestades, et käesolevas asjas kohaldati seda kriteeriumi nõuetekohaselt, ei võimalda miski järeldada, et trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel rikuti võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet.

306    Mis puudutab hageja vastuseisu sellele, et individuaalsete trahvi põhisummade arvutamisel võeti aluseks aktsiisimaksu sisaldav käive, siis tuleb toonitada, et kuna selles arvutuses tuleb kaaluda teiste kartelliosaliste suhtelist osakaalu turul, siis ei oleks lõivude või aktsiisimaksude väljajätmine muutnud komisjoni lõppjäreldust. Ainult juhul, kui komisjon oleks teiste asjassepuutuvate isikute individuaalsed põhisummad arvutanud käibe alusel, mis aktsiisimaksu ei sisalda, oleks võrdse kohtlemise põhimõtte argument olnud põhjendatud.

307    Seega, kuna hageja ei ole tõendanud, et komisjon rikkus erineva kohtlemise raames võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, tuleb väite käesolev osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

308    Arvestades eespool esitatud põhjendusi, tuleb jätta neljas väide tervikuna rahuldamata.

 Viies väide, et haldusmenetlus kestis liiga kaua

 Poolte argumendid

309    Hageja leiab esiteks, et liiga pikk haldusmenetlus rikkus tema kaitseõigusi. Ta väidab nimelt, et olenemata komisjoni poolt 2000. aastal läbiviidud kontrollidest ja vastustest, mis hageja esitas komisjoni teabenõuetele, ei selgitatud andmeid iga koosoleku kohta, mistõttu oleks ta võinud sellest ajast alates küsitleda asjaga seotud direktoreid.

310    Hageja väidab ka, et haldusmenetluse liiga pikk kestus viis ebaproportsionaalse trahvini, arvestades et komisjon karmistas vahepeal oma trahvipoliitikat.

311    Teiseks väidab ta, et trahvi vähendamine 100 000 euro võrra haldusmenetluse liiga pika kestuse tõttu on liiga väike ja ebaproportsionaalne võrreldes menetluse kogu kestusega.

312    Komisjon märgib, et ta täheldas sõnaselgelt vaidlustatud otsuse põhjendustes 497–500, et menetlus kestis liiga pikalt ja et ta vähendas erandkorras seetõttu hagejale määratud trahvi.

313    Lisaks täheldab komisjon, et kuigi kohtupraktikas on mainitud, et haldusmenetlus peab olema läbi viidud mõistliku tähtaja jooksul, saab selle tähtaja ületamine olla rikkumist tuvastava otsuse aluseks ainult juhul, kui on tõendatud, et selle põhimõtte rikkumine kahjustab puudutatud ettevõtjate kaitseõigusi.

314    Selle kohta märgib komisjon, et 17. märtsi 2000. aasta otsus kontrolli teostamise kohta, mille adressaat oli hageja, võimaldas hagejal erinevalt sellest, mida ta väidab, tutvuda enamuse rikkumise asjaoludega, asjassepuutuvate turgude ja toimepanemise ajavahemikega. Komisjon on seisukohal, et juba selles otsuses viidati konkurentsivastasele tegevusele Madalmaade õllesektoris hindade kindlaksmääramise, turgude jagamise ja/või teabe vahetamise alal nii jaekaubanduse kui „horeca” turul. Hageja argument ei saa olla vastuvõetav ka nende küsimuste üksikasjalikkuse tõttu, mis ta talle alates 2001. aastast esitas.

315    Lõpuks vaidleb komisjon vastu ka hageja argumendile, et menetluse liiga pika kestuste eest trahvi vähendamine oli ebaproportsionaalne. Ta leiab, et tal on selles küsimuses suur kaalutlusõigus ja et võimalus tema enda initsiatiivil trahvi nii vähendada on üks tema õigustest. Samuti täheldab komisjon, et käesolevas asjas läbi viidud haldusmenetlus ei kestnud nii kaua kui teistes varasemates asjades, kus ta aga sama vähendamismäära kohaldas.

 Üldkohtu hinnang

316    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on mõistlikust menetlustähtajast kinnipidamine konkurentsipoliitikat puudutavas haldusmenetluses liidu õiguse üldpõhimõte, mille täitmist tagavad liidu kohtud (eespool punktis 239 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 167–171, ja 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8831, punkt 40).

317    Selle põhimõtte kohaldamisel tuleb eristada kahte haldusemenetluse staadiumi, nimelt vastuväiteteatisele eelnevat uurimise staadiumi ja ülejäänud haldusmenetluse staadiumi, millel mõlemal on oma seesmine loogika (eespool punktis 316 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 42).

318    Esimene staadium, mis kestab kuni vastuväiteteatise vastuvõtmiseni, algab hetkel, mil komisjon võtab rikkumise kohta tehtud kaebuse alusel meetmeid, ja see peab võimaldama tal võtta seisukoht haldusmenetluse edasise käigu suhtes. Teine staadium järgneb vastuväiteteatisele ja kestab lõpliku otsuse vastuvõtmiseni. See peab võimaldama komisjonil langetada lõplik otsus vaidlustatud rikkumise suhtes (eespool punktis 316 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 43).

–       Haldusmenetluse kestus

319    Käesolevas asjas tuleb märkida, et komisjon tunnistas vaidlustatud otsuse põhjenduses 498, et haldusmenetlus kestis liiga pikalt ja et ta vastutas selle asjaolu esinemise eest.

320    Nimelt tuleb märkida menetluse esimese staadiumi kohta, et ajast, mil hagejale toimetati 2000. aasta märtsis kätte kontrolli teostamise otsus, kuni vastuväiteteatise vastuvõtmiseni 2005. aasta augustis, oli möödunud 65 kalendrikuud.

321    Arvestades, et uurimise käigus toimunud kontrollid viidi läbi 2000. aasta märtsis ja aprillis, ei saanud haldusmenetluse selle staadiumi kogukestust õigustada ainult asjaoluga, et komisjon saatis aastatel 2001–2005 puudutatud isikutele mitu teabenõuet.

322    Seega, kui komisjon ei esita teavet või täiendavaid põhjendusi menetlustoimingute kohta, mida ta kavatseb selles staadiumis veel läbi viia, tuleb menetluse esimest staadiumi pidada liiga pikaks (vt selle kohta Üldkohtu 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 77).

323    Haldusmenetluse teine staadium kestis vastuväiteteatise kättesaamisest kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni 2007. aasta aprillis, st 20 kalendrikuud, ületades nii – täiendavate põhjenduste puudumisel – vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks mõistlikult vajaliku tähtaja.

324    Seega tuleb asuda seisukohale, et haldusmenetluse kestus oli käesolevas asjas liiga pikk, mistõttu on komisjon toime pannud rikkumise, mille tagajärjel rikuti mõistliku tähtaja põhimõtet.

–       Mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele

325    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumise tõttu võib rikkumist tuvastava otsuse tühistada ainult juhul, kui menetluse pikkus mõjutas menetluse tulemust (vt selle kohta eespool punktis 316 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

326    Käesolevas asjas väidab hageja, et haldusmenetluse esimese staadiumi liiga pikk kestus rikkus tema kaitseõigusi, tuues kahlemata kaasa menetluse tulemuse mõjutamise.

327    Ta väidab sisuliselt, et piiratud on tema võimalust end tõhusalt kaitsta vastuväidete suhtes, mis esitati vastuväiteteatises, kuna kuni selle teatise vastuvõtmiseni 30. augustil 2005 ei saanud ta täpselt kindlaks teha komisjoni läbiviidava menetluse eset. Hageja väidab, et ajal, mil ta etteheidetele lõpuks vastata sai, oli talle ette heidetud tegudest möödunud umbes kümme aastat, mis muutis kodutarbimise turusegmenti puudutavate tõendite kogumise keeruliseks, sest osad töötajad, kellel oli otsest teavet hagejale etteheidetud asjaolude kohta, olid tema juurest lahkunud.

328    Selles küsimuses tuleb asuda seisukohale, et hageja väidab vääralt, et ta ei saanud kuni vastuväiteteatiseni kindlaks teha, mis on komisjoni uurimise ese.

329    Nimelt oli esiteks märgitud kontrolli teostamise otsuses, mis saadeti hagejale 17. märtsil 2000, et komisjoni uurimine puudutab sellist konkreetset konkurentsivastast tegevust nagu „hindade kindlaksmääramine, turgude jagamine ja/või teabe vahetamine Madalmaade õllesektoris nii jaekaubanduse kui horeca turul”. Teiseks täpsustati hagejale 2001. aasta oktoobris saadetud teabenõuetes koosolekuid, kuupäevi ja kohti, mida komisjon uuris.

330    Vastupidi sellele, mida väidab hageja, võimaldasid need dokumendid tal piisavalt täpselt teada saada, milline on uurimise ese, rikkumised, mida talle võidakse süüks panna ning millised on asjassepuutuvad turusegmendid; järelikult võis ta kindlaks teha, millised on tema süü puudumist tõendavad tõendid ning ta võis neid koguda.

331    Olenemata sellest, et hageja väidab, et tal oli raskusi tema süü puudumist tõendavate teatud tõendite kogumisega, ei ole ta seda argumenti toetanud konkreetsete näidetega, eriti kuupäevadega, millal tema asjassepuutuvad töötajad ettevõttest lahkusid, täpsete põhjustega, mille tõttu oli kaitseõiguse teostamiseks äärmiselt oluline nendelt isikutelt teavet saada, ja asjaoludega, miks nendelt isikutelt enam seda teavet küsida ei saa (vt selle kohta eespool punktis 316 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punkt 64).

332    Arvestades eespool toodut ei saa nõustuda hageja argumendiga, et teda ei teavitatud kohe uurimise alguses uurimise esemest ega komisjoni võimalikest vastuväidetest, mistõttu ta ei saanud ette valmistada oma kaitset ega koguda kokku tema valduses olevaid süü puudumist tõendavad tõendeid.

333    Arvestades eespool esitatut tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et haldusmenetluse liiga pika kestuse tõttu on rikutud tema kaitseõigusi.

334    Lõpuks tuleb tagasi lükata ka hageja argument, et talle määratud karistus oleks olnud väiksem, kui komisjon oleks haldusmenetluse kiiremini lõpule viinud.

335    Nimelt, kuigi komisjon tunnistas kohtuistungil, et ta tõstis trahvide üldist taset 2005. aasta paiku, st vaidlusaluse haldusmenetluse jooksul, ei saa seda asjaolu arvesse võtta menetluse kestuse mõju hindamisel vaidlustatud otsuse sisule. Piisab kui meenutada, et asjaolu, et komisjon kohaldas minevikus teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, ei saa võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 1/2003 sätestatud piirides, kui see on vajalik konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, vaid vastupidi – konkurentsinormide tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele (eespool punktis 304 viidatud Euroopa Kohtu kohtuotsus Musique diffusion française jt v. komisjon, punkt 109, ja eespool punktis 270 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 169).

336    Seega, arvestades, et asjassepuutuva menetluse tulemust ei mõjutatud, ei saa vaidlustatud otsust tühistada mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumise tõttu.

–       Trahvi vähendamise määr

337    Hageja argumendi kohta, et komisjon vähendas tema trahvi menetluse liiga pika kestuse tõttu liiga vähe, tuleb märkida, et menetlusnormi rikkumine, isegi kui selle tagajärjeks ei saa olla otsuse tühistamine, võib õigustada trahvi vähendamist (vt selle kohta eespool punktis 38 viidatud kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, punktid 26–48, ja eespool punktis 322 viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, punktid 436–438).

338    Mõistliku tähtaja ületamine võib olla aluseks komisjoni otsusele vähendada õiglaselt trahvisummat, arvestades, et sellise vähendamise võimaluse kasutamine kuulub tema teostatavate õiguste hulka (vt selle kohta eespool punktis 316 viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon, punktid 202–204).

339    Käesolevas asjas otsustas komisjon vähendada hageja trahvi haldusmenetluse „ebamõistliku” kestuse tõttu (vaidlustatud otsuse põhjendused 498 ja 499).

340    Selle õiguse teostamine komisjoni poolt ei takista Üldkohtul oma täieliku pädevuse raames tegutsedes trahvisummat täiendavalt vähendada.

341    Tuleb asuda seisukohale, et komisjoni poolt kohaldatud trahvi vähendamisel kinda 100 000 euro suuruse summa võrra ei ole arvesse võetud hagejale määratud trahvisummat 22 950 000 eurot, ja järelikult ei saa selline karistuse vähendamine adekvaatselt heastada haldusmenetluse mõistliku tähtaja ületamisega seotud rikkumist.

342    Hageja märgib selle kohta õigesti, et trahvi vähendamise osas ei võtnud komisjon piisavalt arvesse mõistliku tähtaja põhimõtte rikkumise tagajärgi.

343    Arvestades käesoleva asja asjaolusid otsustab Üldkohus, teostades oma täielikku pädevust, et menetluse liigse pikkuse õiglaseks heastamiseks hagejale tuleb vähendamise määraks määrata 5% trahvisummast.

 Järeldus trahvi kohta

344    Hageja esitatud väidete uurimise tulemusel ja Üldkohtu täielikku pädevust teostades tuleb hagejale määratud trahvi summat muuta: esiteks tuleb vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamise tõttu määrata lähtesummaks 17 000 000 euro asemel 16 150 000 eurot, sest rikkumise koosseisust kõrvaldatakse tegu, mis seisnes selles, et aeg-ajalt kooskõlastati Madalmaade „horeca” sektori üksikutele tarbijatele pakutavaid hinnast erinevaid äritingimusi (vt eespool punktid 191 ja 192) ning teiseks tuleb menetluse mõistliku tähtaja ületamise eest kohaldatud vähendamise summas 100 000 eurot asemel kohaldada vähendamise määra 5% lõplikust trahvisummast (vt eespool punkt 343).

345    Eespool nimetatud muudatuse tagajärjel arvutatakse trahvisummat nii: rikkumise kestuse alusel suurendatakse muudetud trahvi lähtesummat 35% ja seda summat vähendatakse 5% menetluse mõistliku tähtaja ületamise eest. Selle tehte tulemusel määrtakse hageja trahviks 20 712 375 eurot.

 Kohtukulud

346    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

347    Kuna käesolevas kohtuasjas rahuldati hageja esitatud hagi osaliselt, leiab Üldkohus, et käesoleval juhul on asjaoludest tulenevalt õiglane otsustada, et hageja kannab kaks kolmandikku tema enda kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest ning et komisjon kannab ühe kolmandiku tema enda kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja üks kolmandik hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 18. aprilli 2007. aasta otsuse K(2007) 1697, mis käsitleb [EÜ] artikli 81 alusel algatatud menetlust (Juhtum nr COMP/B/37.766 — Madalmaade õlleturg) artikkel 1 osas, milles Euroopa Komisjon tuvastas, et Bavaria NV osales rikkumises, mis seisnes selles, et aeg-ajalt kooskõlastati Madalmaade „horeca” sektori üksikutele tarbijatele pakutavaid hinnast erinevaid äritingimusi.

2.      Määrata Bavariale otsuse K(2007) 1697 artikli 3 punktis c määratud trahviks 20 712 375 eurot.

3.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4.      Bavaria kannab kaks kolmandikku tema enda kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest.

5.      Komisjon kannab ühe kolmandiku tema enda kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja üks kolmandik Bavaria kohtukuludest.

Vadapalas Dittrich Truchot

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

Rikkumine

Hagejale määratud trahv

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Teine väide, et rikutud on EÜ artiklit 81, süütuse presumptsiooni, seaduslikkuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– InBevi avaldus

– Muud tõendid

– Faktilised asjaolud, mis on seotud esiteks järeldusega, et toimus õlle hindade ja hinnatõusude kooskõlastamine, ning teiseks järeldusega, et aeg-ajalt toimus klientide ärajagamise kooskõlastamine

– Faktilised asjaolud, mille alusel järeldati, et aeg-ajalt kooskõlastati Madalmaade „horeca” sektori üksikutele klientidele pakutavaid muid äritingimusi

– Väidetav õigusnormi rikkumine ja faktide väär kvalifitseerimine

– Järeldus

Kolmas väide, mis puudutab rikkumise kestust

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Rikkumise alguskuupäeva kindlaksmääramine

– Rikkumise lõppkuupäeva kindlaksmääramine

Esimene väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kuues väide, et rikutud on olulisi vorminõudeid, hea halduse põhimõtet ja kaitseõigusi, sest hagejal ei võimaldatud tutvuda toimikus oleva ühe dokumendiga ja teiste ettevõtjate vastustega vastuväiteteatisele

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Teiste ettevõtjate vastused vastuväiteteatisele

– Väidetavalt konfidentsiaalne dokument

Neljas väide, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud määruse nr 1/2003 artiklit 23, suuniseid ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Väite esimene osa, et rikkumise raskusastet on hinnatud vääralt

– Väite teine osa, et komisjoni otsustuspraktikat arvestades on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

– Väite kolmas osa, et vaidlustatud otsuse teistele adressaatidele määratud trahve arvestades on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

Viies väide, et haldusmenetlus kestis liiga kaua

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

– Haldusmenetluse kestus

– Mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele

– Trahvi vähendamise määr

Järeldus trahvi kohta

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: hollandi.