KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MELCHIOR WATHELET

esitatud 25. septembril 2018(1)

Kohtuasi C‑349/17

Eesti Pagar AS

versus

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tallinna Ringkonnakohus (Eesti))

Eelotsusetaotlus – Riigiabi – Määrus (EÜ) nr 800/2008 – Ergutava mõjuga abi – Abi saamiseks taotluse esitamine enne projekti teostamiseks töö alustamist – Selle tingimuse hindamine – Liikmesriigi asutuste pädevus – ELTL artikli 108 lõige 3 – Liikmesriigi asutuste kohustus ebaseaduslikuna käsitatav abi tagasi nõuda või selle kohustuse puudumine – Liidu õiguse üldpõhimõtteks olev õiguspärase ootuse põhimõte – Aegumine – Euroopa Komisjoni otsuse või liikmesriigi kohtuotsuse puudumine – Liikmesriigi asutuse poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmise suhtes kohaldatava tähtaja määratlemine – Õiguslik alus – Intressid – Kohustus intressi nõuda või selle kohustuse puudumine – Õiguslik alus – Kohaldamiseeskirjad

1.        Käesolevas eelotsusetaotluses, mille on esitanud Tallinna Ringkonnakohus (Eesti), on tõstatatud rida riigiabiga seonduvaid olulisi küsimusi.

2.        Esiteks puudutab see määruse (EÜ) nr 800/2008(2) artikli 8 lõike 2 tõlgendamist, teiseks liikmesriikide kohustust nõuda tagasi ebaseaduslik abi, kolmandaks liidu õiguse üldpõhimõtteks olevat õiguspärase ootuse põhimõtet, neljandaks liikmesriigi poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmisele kehtivat aegumistähtaega ning viiendaks liikmesriikide kohustust nõuda ebaseadusliku abi tagastamisel intressi.

3.        Käesolev eelotsusetaotlus esitati ühelt poolt Eesti Pagar AS-i ning teiselt poolt Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (edaspidi „EAS“) ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (edaspidi „ministeerium“) vahelises kohtumenetluses, mis puudutab seda, kas õiguspärane on EAS‑i otsus, mille peale Eesti Pagari poolt esitatud vaide jättis ministeerium rahuldamata ja millega pandi sellele äriühingule kohustus tagastada EAS-i poolt Eesti Pagarile varem antud 526 300 euro suurune abi koos sellele lisanduva intressiga.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

4.        Määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95(3) artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat […] eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat.“

5.        Määruse (EÜ) nr 659/1999(4) artikli 14 lõigete 1 ja 2 kohaselt:

„1.      Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada (edaspidi „tagastamisotsus“). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus [liidu] õiguse üldpõhimõttega.

2.      Vastavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.“

6.        Selle määruse artikli 15 lõikes 1 on sätestatud:

„Komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul.“

7.        Määruse (EÜ) nr 794/2004(5) artiklis 9 on sätestatud:

„1.      Kui eriotsuses ei ole sätestatud teisiti, on [ELTL] artikli [108] lõikega 3 vastuolus antud riigiabi tagasinõudmisel kasutatavaks intressimääraks aastane protsendimäär, mille määrab kindlaks komisjon enne kalendriaasta algust.

2.      Intressimäär arvutatakse rahaturu üheaastasele intressimäärale 100 baaspunkti liitmise kaudu. Kui kõnealune määr ei ole kättesaadav, siis kasutatakse rahaturu kolmekuulisi intressimäärasid, või nende puudumisel riigi võlakirjade intressimäärasid.

3.      Usaldusväärsete rahaturu või riigi võlakirjade intressimäärade või võrdväärsete andmete puudumisel või erandjuhtudel võib komisjon tihedas koostöös asjaomase liikmesriigiga fikseerida riigiabi tagasinõudmise intressimäära erineva meetodi ja talle kättesaadava teabe alusel.

4.      Riigiabi tagasinõudmise intressimäär vaadatakse läbi üks kord aastas. Baasmäär arvutatakse vastava aasta septembris, oktoobris ja novembris kehtinud rahaturu üheaastase intressimäära alusel. Sel viisil arvutatud määra kohaldatakse kogu järgmise aasta jooksul.

5.      Võttes lisaks arvesse märkimisväärseid ja äkilisi kõikumisi, ajakohastatakse baasmäära alati siis, kui kolme eelneva kuu alusel arvutatud keskmine määr erineb kehtivast määrast rohkem kui 15%. Selline uus määr kehtib alates arvutuses kasutatud kuudele järgneva teise kuu esimesest päevast.“

8.        Selle määruse artiklis 11 on sätestatud:

„1.      Kohaldatavaks intressimääraks on määr, mida kohaldatakse kuupäeval, mil ebaseaduslik toetus anti esimest korda toetuse saaja käsutusse.

2.      Intressimäärale kohaldatakse intressi kuni toetuse tagasinõudmise kuupäevani. Eelneval aastal kogunenud intressile kohaldatakse intressi igal järgneval aastal.

3.      Lõikes 1 nimetatud intressimäära kohaldatakse kogu perioodi jooksul kuni tagastamise kuupäevani. Kui ebaseadusliku abi abisaajale esmakordse andmise kuupäev ja abi tagastamise kuupäev on enam kui aastase ajavahega, arvutatakse intressimäär ümber üheaastase intervalliga, võttes aluseks ümberarvutuse ajal kehtiva määra.“

9.        Määruse (EÜ) nr 1083/2006(6) artiklis 101 on sätestatud:

„Komisjoni tehtav finantskorrektsioon ei piira liikmesriigi kohustust nõuda tagasimaksed sisse käesoleva määruse artikli 98 lõike 2 alusel ja nõuda tagasi riigiabi [ELTL] artikli [107] ja [määruse nr 659/1999] artikli 14 alusel.“

10.      Üldise grupierandi määruse põhjenduses 28 on välja toodud:

„Tagamaks, et abi on vajalik ja ergutab tegevuse või projekti arendamist, ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellisele tegevusele antava abi suhtes, millega abisaaja tegeleks ka üksnes turutingimustes. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva antava abi andmise puhul VKEle [väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad] tuleks lugeda kõnealune ergutamine aset leidvaks, kui enne abi saava projekti või tegevuse elluviimisega seotud tegevuse alustamist on VKE esitanud liikmesriigile taotluse. […]“.

11.      Selle määruse artikli 8 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.      Käesoleva määrusega vabastatakse ainult abi, millel on ergutav mõju.

2.      Käesoleva määruse alusel VKEdele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse.“

12.      Määruse (EL) nr 1303/2013(7) artikli 125 „Korraldusasutuste ülesanded“ lõigete 4 ja 5 kohaselt:

„4.      Rakenduskava finantsjuhtimise ja -kontrolliga seotud korraldusasutus:

a)      kontrollib, et kaasrahastatavad tooted […] ja teenused […] vastavad kohaldatavatele õigusnormidele, rakenduskavale ning tegevuse toetuse tingimustele;

[…]

c)      rakendab tõhusaid ja proportsionaalseid pettusevastaseid meetmeid, arvestades kindlakstehtud riske;

[…]

5.      Lõike 4 esimese lõigu punkti a alusel teostatavad kontrollid hõlmavad järgmisi menetlusi:

a)      toetusesaajate iga hüvitamistaotluse halduskontrollid;

b)      tegevuste kohapealne kontroll.

Kohapealsete kontrollide sagedus ja ulatus peab olema proportsionaalne tegevustele eraldatava avaliku sektori toetuse summaga ning juhtimis- ja kontrollisüsteemi tervikuna ohustava riski tasemega, mille auditeerimisasutus kontrollide ning auditite käigus kindlaks on teinud.“

13.      Selle määruse artikli 143 „Liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Eeskirjade eiramise uurimine ja nõutavate finantskorrektsioonide ning tagasinõudmiste tegemine on esmajoones liikmesriikide ülesanne. […]

2.      Liikmesriigid teevad tegevustes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Finantskorrektsioonid seisnevad avaliku sektori toetuse täielikus või osalises tühistamises tegevusele või rakenduskavale. […]“

14.      Määruse (EL) nr 651/2014(8) artikli 2 punktis 23 sisaldub järgmine definitsioon:

„„tööde alustamine“ – kas investeeringuga seotud ehitustööde alustamine või esimene õiguslikult siduv kohustus tellida seadmeid või muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks, olenevalt sellest, mis on varajasem. Tööde alustamiseks ei peeta maa ostmist ja ettevalmistustöid, näiteks lubade saamist või teostatavusuuringute teostamist. Ülevõtmiste puhul tähendab „tööde alustamine“ omandatud ettevõttega vahetult seotud vara omandamise hetke;“

15.      Määruse (EL) 2015/1589(9) artikli 29 „Koostöö liikmesriikide kohtutega“ lõikes 1 on sätestatud:

„ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 ja artikli 108 kohaldamisel võivad liikmesriikide kohtud paluda komisjonil edastada neile tema valduses olevat teavet või esitada oma arvamuse riigiabi eeskirjade kohaldamisega seotud küsimuste kohta.“

16.      Regionaalabi suuniste aastateks 2007–2013 (2006/C 54/08) (ELT 2006, C 54, lk 13) punktis 38 on sätestatud:

„Oluline on tagada, et regionaalabil oleks tegelik stimuleeriv toime selliste investeeringute teostamisele, mida abi andmiseta abisaavas piirkonnas ei tehtaks. Seetõttu antakse abi ainult nende abikavade korral, mille puhul abisaaja on esitanud abitaotluse ja kava haldamise eest vastutav asutus on seejärel kirjalikult kinnitanud, (39) et üksikasjaliku kontrollimise tulemusel on tuvastatud projekti vastavus abikavaga kehtestatud kõlblikkuse tingimustele enne projekti kallal töö alustamist. (40) Selgesõnaline viide mõlemale tingimusele peab olema lisatud kõikidele abikavadele. (41) Sihtotstarbelise abi puhul peab volitatud asutus olema väljastanud kinnituse abi andmise kohta enne projekti kallal tööde alustamist eeldusel, et asjaomase meetme kohta on olemas komisjoni heakskiit. Kui töö algab enne, kui käesolevas punktis kehtestatud tingimused on täidetud, ei ole projekt abikõlblik.“

17.      Nende suuniste joonealuses märkuses 40 (eestikeelses versioonis joonealune märkus 39) on täpsustatud:

„„Töö algus“ tähendab kas ehitustööde algust või esimese kindla kokkuleppe sõlmimist varustuse tellimiseks, väljaarvatud esialgsed tasuvusuuringud.“

18.      Komisjoni teatise riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt (2009/C 85/01) (ELT 2009, C 85, lk 1) punktides 16, 20 ja 41 on sätestatud:

„16.      Riikide kohtute riigiabimenetlused võivad vahel käsitleda grupierandimääruse kohaldamist või olemasolevat või heakskiidetud abi või mõlemaid. Seoses sellise määruse või abikava kohaldamisega saab liikmesriigi kohus hinnata ainult seda, kas kõik määruse või abikava tingimused on täidetud. Kui see nii ei ole, ei saa liikmesriigi kohus hinnata abimeetme ühisturuga kokkusobivust, sest see on ainult komisjoni ülesanne.

[…]

20.      Komisjoni põhiülesanne on uurida kavandatavate abimeetmete kokkusobivust [sise]turuga, lähtudes [ELTL] artikli [107] lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumidest. Kokkusobivuse hindamine on ainult komisjoni ülesanne, mis allub [liidu] kohtute kontrollile. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole liikmesriikide kohtutel õigust kuulutada riigiabi [ELTL] artikli [107] lõikega 2 või 3 kooskõlas olevaks.

[…]

41.      Intressi sissenõudmise kohustuse täitmiseks peavad liikmesriikide kohtud kindlaks määrama sissenõutava intressisumma. Siin lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

a)      Lähtepunktiks võetakse abi nominaalsumma;

b)      Kohaldatava intressimäära ja arvutusmeetodi kindlaksmääramisel peaksid kohtud arvestama asjaoluga, et ebaseaduslikult abilt intressi sissenõudmisega täidavad nad sama eesmärki, mida täidab komisjon [määruse nr 659/1999] artikli 14 kohaselt intressi sisse nõudes. Lisaks tulenevad intressi sissenõudmise nõuded [liidu] õigusest ja põhinevad otseselt [ELTL] artikli [108] lõikel 3. […];

c)      Et tagada kooskõla [määruse nr 659/1999] artikliga 14 ja täita tõhususe nõuet, on komisjon seisukohal, et liikmesriigi kohtu kasutatav intressiarvutusmeetod ei tohi olla leebem kui rakendusmääruses ette nähtud meetod. Järelikult tuleb intress arvutada liitintressina ning kohaldatav intressimäär ei tohi olla madalam kui viitemäär;

d)      Komisjoni arvates tuleneb võrdväärsuse põhimõttest, et kui liikmesriigi õigus näeb ette rakendusmääruses sätestatust rangema intressimäära arvutamise meetodi, peab liikmesriigi kohus kohaldama riigis kohaldatavaid rangemaid eeskirju ka [ELTL] artikli [108] lõikel 3 põhinevate nõuete suhtes;

e)      Intressi arvutamine algab alati päevast, mil ebaseaduslik abi anti abisaaja käsutusse. Lõppkuupäev sõltub olukorrast liikmesriigi kohtu otsuse tegemise ajal […]“.

B.      Eesti õigus

19.      Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi „STS“)(10) § 26 „Toetuste tagasinõudmine“ lõigetes 5 ja 6 oli sätestatud:

„(5)      Tagasinõudmise otsuse võib teha hiljemalt 2025. aasta 31. detsembril. [määruse nr 1083/2006] artiklis 88 sätestatud juhul võib tagasinõudmise otsuse teha kuni Vabariigi Valitsuse määratud dokumentide säilitamise tähtpäevani.

(6)      Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise tingimused ning korra kehtestab Vabariigi Valitsus.“

20.      Selle seaduse § 28 „Intressid ja viivis“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„(1)      Käesoleva seaduse § 26 lõigete 1 ja 2 alusel tagastatava toetuse summa jäägilt nõutakse intressi. Intressimäär tagastatava toetuse summa jäägilt on kuue kuu Euribor + 5 protsenti aastas. Intressiarvestuse baasiks on 360-päevane periood.

(1¹)      Intressi ei nõuta, kui teenitud tulu on tagasi nõutud ja toetuse saaja on täitnud talle käesoleva seaduse § 21 lõikes 2 sätestatud korra alusel kehtestatud projekti tulust teavitamise kohustused.

(2)      Intressi arvestatakse tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päevast arvates, võttes aluseks otsuse tegemise kalendrikuule eelnenud kuu viimasel tööpäeval kehtinud intressimäära. Kui toetuse taotlemisel või kasutamisel on toime pandud kuritegu, arvestatakse intressi toetuse väljamaksmise päevast arvates, võttes aluseks sellel päeval kehtinud intressimäära.

(3)      Intressi arvestatakse kuni toetuse tagasimaksmise päevani, kuid mitte kauem kui toetuse tagasimaksmise tähtpäevani, ajatamise korral lõpliku tagasimaksmise tähtpäevani. […]“.

21.      Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006. aasta määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“(11) § 11 „Toetuse tagasinõudmine“ lõike 1 kohaselt:

„Toetuse tagasinõudmine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel 45 kalendripäeva jooksul, üle 127 823 euro suuruse tagasinõude puhul 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates. Põhjendatud juhtudel võib otsuse tegemise tähtaega mõistliku aja võrra pikendada.“

22.      Ministri 4. juuni 2008. aasta määruse nr 44 „Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ (jõustus 15. juunil 2008) (RTL 2008, 48, 658; RT I, 4.1.2013, 9, edaspidi „ministri määrus nr 44“) §‑s 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„(1)      Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise (edaspidi meede) tingimused ja kord on kehtestatud „Majanduskeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Ettevõtluse uuendus- ja kasvuvõime“ eesmärkide elluviimiseks.

(2)      Meetme raames antav toetus on tehnoloogiainvesteeringuteks ettenähtud regionaalabi, mille andmisel järgitakse [üldises grupierandi määruses] ja „Konkurentsiseaduse“ §‑s 34² sätestatut. […]“.

II.    Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

23.      Eesti Pagar sõlmis 28. augustil 2008 müügilepingu, millega kohustus äriühingult Kauko-Telko Oy soetama vormileiva ja röstsaia tootmisliini maksumusega 2 770 000 eurot. Lepingu kohaselt jõustus see pärast esimese 5% suuruse ettemakse tegemist, mis toimus 3. septembril 2008.

24.      Eesti Pagar sõlmis 29. septembril 2008 Nordea Finance Estonia AS-iga liisingulepingu, misjärel sõlmisid pooled 13. oktoobril 2008 kolmepoolse lepingu, millega Kauko-Telko kohustus müüma selle pagaritööstuse liini Nordea Finance Estoniale, kes kohustus selle liisima Eesti Pagarile. See leping jõustus allkirjastamisest.

25.      Eesti Pagar esitas 24. oktoobril 2008 ministri määruse nr 44 artikli 1 alusel EAS-ile taotluse toetuse saamiseks pagaritööstuse tootmisliini soetamiseks ja paigaldamiseks. EAS rahuldas 10. märtsi 2009. aasta otsusega selle taotluse 526 300 euro ulatuses.

26.      EAS tegi 8. jaanuaril 2014 otsuse, millega nõudis Eesti Pagarilt toetuse summa tagasi koos 98 454 euro suuruse liitintressiga toetuse väljamaksmise ja toetuse tagasimaksmise otsuse tegemise vahelise ajavahemiku eest. Selle otsuse kohaselt tuvastati 2012. aasta detsembris toimunud järelkontrolli tulemusel, et müügileping oli sõlmitud 28. augustil 2008 ehk enne EAS-ile toetuse saamise taotluse esitamist, mistõttu ei ole tõendatud üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikes 2 nõutud abi ergutav mõju.

27.      Eesti Pagar esitas 10. veebruaril 2014 EAS-i selle otsuse peale ministeeriumile vaide, mille ministeerium jättis 21. märtsi 2014. aasta käskkirjaga nr 14‑0003 „Vaideotsus“ rahuldamata.

28.      Eesti Pagar esitas 21. aprillil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis esimese võimalusena EAS-i tehtud tagasinõudmise otsuse ja ministeeriumi vaideotsuse tühistamist, teise võimalusena nende õigusvastasuse tuvastamist toetuse tagasinõudmist puudutavas osas või kolmanda võimalusena nende tühistamist intressinõude osas. Tallinna Halduskohus jättis 17. novembri 2014. aasta kohtuotsusega kaebuse täielikult rahuldamata.

29.      Eesti Pagar esitas 16. detsembril 2014 selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, mis jäeti 25. septembri 2015. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

30.      Eesti Pagar esitas 26. oktoobril 2015 kassatsioonkaebuse, mille Riigikohus 9. juuni 2016. aasta kohtuotsusega osaliselt rahuldas, tühistades eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse, samuti tagasinõudmise otsuse resolutiivosa punkti 1.1 tervikuna ja punkti 1.2 intressi osas, mida tuli arvestada punkti 1.1 kohaselt arvutatud liitintressi summalt; ülejäänud osas saatis Riigikohus kohtuasja eelotsusetaotluse esitanud kohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsust põhjendatakse järgmiste kaalutlustega:

–        enne abi saamiseks taotluse esitamist võetud kindel kohustus seadmed osta ei välista ergutavat mõju, kui ostja saab abi andmisest keeldumise korral ilma ülemääraste raskusteta lepingust väljuda, mis kõnealusel juhul ei näi olevat välistatud;

–        ükski liidu õiguse säte ei pane liikmesriikidele sõnaselget ja imperatiivset kohustust ilma komisjoni otsuseta abi tagasi nõuda, liikmesriigi algatusel sellise abi tagasinõudmine on vastavate asutuste kaalutlusotsus;

–        liikmesriigi algatusel abi tagasinõudmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, arvestades abisaaja õiguspärase ootusega, mis võib tekkida liikmesriigi asutuse tegevusest;

–        kuigi käesoleval juhul ei ole kindel, kas liikmesriigi poolt makstud struktuuritoetuste tagasinõudmise korral kuulub kohaldamisele määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg, siis igal juhul olukorras, kus komisjon ei ole abi osas tagastamisotsust teinud, ei saa kohaldamisele kuuluda määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg;

–        ei Eesti ega liidu õigusest ei tulene õiguslikku alust intressi nõudmiseks abi väljamaksmise ja selle tagasimaksmise vahelise aja eest, võttes arvesse, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 2 esimese lause kohaselt on määruse nr 794/2004 artiklites 9 ja 11 silmas peetud komisjoni otsuse alusel tagasi makstava abiga seonduvaid intresse ning määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 2 ja artikli 5 lõike 1 punktis b ei ole sätestatud intressi maksmise kohustust, vaid seal on eeldatud, et selline kohustus sätestatakse liidu või liikmesriikide õigusaktides.

31.      Kohtuasja uuel läbivaatamisel eelotsusetaotluse esitanud kohtus väidab Eesti Pagar eeskätt, et lepingud, mille ta 2008. aasta 28. augustil, 29. septembril ja 13. oktoobril sõlmis, ei olnud siduvad, kuna abi andmisest keeldumise korral oleks ta saanud need lihtsalt ja väikese leppetrahvikuluga lõpetada. Ilma taotletud abita ei oleks projekti realiseeritud ning EAS oleks pidanud selle abi ergutavat mõju sisuliselt hindama.

32.      See äriühing väidab samuti, et nende lepingute sõlmimine oli EAS-ile abi saamiseks taotluse esitamise ajal teada ning üks EAS-i esindaja oli soovitanud need sõlmida enne kõnealuse taotluse esitamist. Taotletud abi andmisega tekitas EAS temas õiguspärase ootuse abi seaduslikkuse suhtes.

33.      Lisaks väidab Eesti Pagar, et EAS-il ei ole mingit kohustust abi tagasi nõuda, teise võimalusena, et tagasinõudmine on Vabariigi Valitsuse määruse nr 278 § 11 lõike 1 ja STS § 26 lõike 6 ning ka määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 alusel aegunud ja intressi nõudmine on vastuolus STS § 27 lõikega 1 ja § 28 lõigetega 1–3.

34.      EAS ja ministeerium leiavad, et abi saamiseks esitatud taotlus ei vastanud üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimustele ning EAS peab iseäranis määruse nr 1083/2006 artikli 101 kohaselt nõudma Eesti Pagarilt abi tagasimaksmist.

35.      EAS väidab, et taotluse läbivaatamisel ei olnud ta teadlik Eesti Pagari poolt 2008. aasta 28. augustil, 29. septembril ja 13. oktoobril sõlmitud lepingutest ega ole nende sõlmimist soovitanud. Niisiis ei tekitanud ta selles äriühingus mingit õiguspärast ootust. Ministeerium leiab, et igal juhul abisaaja heausksus ega haldusorgani käitumine ei vabasta kohustusest ebaseaduslik abi tagasi maksta.

36.      EAS-i ja ministeeriumi hinnangul kuulub käesoleval juhul vähemalt analoogia alusel kohaldamisele määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg ning intressi maksmise kohustus tuleneb sama määruse artikli 11 lõikest 2 ja artikli 14 lõikest 2.

37.      Komisjon esitas vastavalt määruse 2015/1589 artikli 29 lõikele 1 eelotsusetaotluse esitanud kohtule amicus curiae staatuses 30. detsembril 2016 oma arvamuse.

38.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et kuivõrd siseriikliku õigusnormi kohaselt on kohtud, kes ei tee otsuseid viimases kohtuastmes, seotud kõrgema astme kohtu poolt õigusküsimustes antud hinnangutega, siis on ta seotud Riigikohtu 9. juuni 2016. aasta kohtuotsuses väljendatud seisukohaga õiguse tõlgendamise ja kohaldamise osas, ent Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et sellise normi olemasolu ei võta kohtult ELTL artiklis 267 sätestatud õigust esitada Euroopa Kohtule küsimusi liidu õiguse tõlgendamise kohta.

39.      Teiseks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas Riigikohtu seisukoht, et saab hinnata, kas abi saamiseks taotluse esitanud isik oleks saanud ilma ülemääraste raskusteta lepingutest väljuda, kui talle abi andmisest keeldutud oleks, kehtib ka seoses liikmesriigi poolt üldise grupierandi määruse alusel läbiviidava ergutava mõju hindamisega ning kas liikmesriigi asutusel on pädevus hinnata abi ergutava mõju esinemist sisuliselt.

40.      Kolmandaks leiab see kohus, et Euroopa Kohtu praktikast ei tulene selgelt, kas liikmesriigil on ilma komisjoni vastava otsuseta ebaseadusliku abi tagasinõudmise otsuse tegemisel õigus lähtuda siseriiklikest haldusmenetluse põhimõtetest ning võtta arvesse abisaajas liikmesriigi asutuse poolt tekitatud õiguspärast ootust.

41.      Neljandaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ebaselgus valitseb ka küsimuses, kas liikmesriigi asutuse poolt tehtud ebaseadusliku abi tagasinõudmise otsuse puhul tuleb lähtuda määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud nelja-aastasest aegumistähtajast või määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kümneaastasest aegumistähtajast.

42.      Viiendaks täpsustab see kohus, et kuigi Riigikohus on intressi puudutavas osas vaidluse lahendanud ning tühistanud abi tagasinõudmise otsuse osas, millega pandi Eesti Pagarile intressi tasumise kohustus, on asja lahendamiseks vaja teada, millised tingimused seab liidu õigus intressi maksmisele ebaseadusliku abi tagasinõudmise korral liikmesriigi enda algatusel.

43.      Euroopa Kohtu praktikas ei ole piisavalt selgelt käsitletud küsimust, kas liikmesriigi asutusel on kohustus enda algatusel ebaseadusliku abi tagasinõudmisel lähtuda ELTL artikli 108 lõike 3 eesmärkidest, sõltumata siseriiklikus õiguses intressi nõudmisele kehtestatud normidest, ning arvestada intressi vastavalt määruse nr 794/2004 artiklitele 9 ja 11.

44.      Neil asjaoludel otsustas Tallinna Ringkonnakohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„[1.]      Kas [üldise grupierandi määruse] artikli 8 lõiget 2 tuleks tõlgendada nii, et antud sätte kontekstis on „projekti või tegevuse teostamiseks“ töö alustatud, kui toetatav tegevus on [nimelt] seadme omandamine ning selle seadme ostuleping on sõlmitud? Kas liikmesriigi asutustel on pädevus hinnata nimetatud sättes sätestatud kriteeriumi rikkumist ergutava mõju nõuet rikkuvast lepingust väljumise kulu kaudu? Juhul, kui liikmesriigi asutustel on selline õigus, siis kui suurt lepingust väljumise kulu (protsentides) saab lugeda piisavalt marginaalseks ergutava mõju nõude täitmise seisukohast?

[2.]      Kas liikmesriigi asutusel on kohustus enda poolt antud ebaseaduslik abi tagasi nõuda isegi siis, kui […] [k]omisjon ei ole vastavasisulist otsust teinud?

[3.]      Kas liikmesriigi asutus, kes otsustab anda abi, hinnates ebaõigesti, et tegemist on grupierandi tingimustele vastava abiga, kuid kes tegelikkuses annab ebaseaduslikku abi, saab abi saajatele tekitada õiguspärast ootust? Eelkõige, kas õiguspärase ootuse tekitamiseks abisaajale piisab sellest, kui liikmesriigi asutus on ebaseadusliku abi andmisel teadlik asjaoludest, mis tingivad abi grupierandile mittevastavuse?

Kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis on vajalik kaaluda avalikke ja eraisiku huve. Kas vastava kaalumise kontekstis omab tähtsust, kas Euroopa Komisjon on teinud kõnealuse abi osas otsuse [sise]turuga kokkusobimatuks tunnistamise kohta?

[4.]      Milline aegumistähtaeg kohaldub liikmesriigi asutuse poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmisele? Kas see tähtaeg on [kümme] aastat, pärast mida abi muutub vastavalt [määruse nr 659/1999] artiklitele 1 ja 15 olemasolevaks abiks ning seda ei ole võimalik enam tagasi nõuda, või [neli] aastat vastavalt [määruse nr 2988/95] artikli 3 lõikele 1?

Mis on sellise tagasinõudmise õiguslikuks aluseks, kui abi anti struktuurifondist – [ELTL] artikkel 108 lõige 3 või [määrus nr 2988/95]?

[5.]      Kui liikmesriigi asutus nõuab ebaseadusliku abi tagasi, siis kas tal on seejuures kohustus nõuda abisaajalt ebaseaduslikult abilt arvestatud intressi? Juhul, kui jah, siis millised reeglid kohalduvad intressi arvutamisele – sh intressimäära ja arvestusperioodi osas?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

45.      Kirjalikud seisukohad esitasid Eesti Pagar, Eesti ja Kreeka valitsus ning komisjon. EAS ning kõik eelnimetatud pooled, välja arvatud Kreeka valitsus, kuulati ära kohtuistungil, mis toimus 18. juunil 2018.

IV.    Analüüs

A.      Põhikohtuasja vaidluse taust

1.      Poolte seisukohtade kokkuvõte

46.      Komisjon toob välja, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole võtnud lõplikku seisukohta esiteks sõlmitud lepingute siduva iseloomu osas, teiseks selles osas, kas EAS oli taotluse hindamisel teadlik nende lepingute sõlmimisest, ega viimaks ka selles osas, kas EAS soovitas Eesti Pagaril need lepingud sõlmida.

47.      See institutsioon täpsustab, et tema järeldab Riigikohtu 9. juuni 2016. aasta kohtuotsusest ning eelotsusetaotlusest esiteks seda, et vähemalt 13. oktoobril 2018 sõlmitud kolmepoolse müügilepingu näol oli tegemist kindla kohustusega, ning teiseks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtus eeldusest, et EAS oli lepingute sõlmimisest teadlik, ent ei olnud nende sõlmimist Eesti Pagarile soovitanud.

48.      Eesti Pagari hinnangul oli 28. augustil 2008 sõlmitud leping sisuliselt ainult eelleping, mitte lõplikult siduv leping, ja see pidi mõlema poole sõnul jõustuma vaid juhul, kui EAS taotletud abi annab. On tõendatud, et kulu, mille Eesti Pagar oleks sellest eellepingust tekkinud õigussuhte lõpetamise korral kandnud, oleks olnud 5% lepingu kogumaksumusest ehk see summa, mille Eesti Pagar oli tasunud enne abitaotluse esitamist.

49.      Mis puudutab 29. septembril 2008 sõlmitud liisingulepingut, siis nähtub selle tingimustest, et erinevalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu väidetust pidid sellest tulenevad kohustused jõustuma ainult teatud tingimuste täitmisel. Nende tingimuste kohaselt jõustus see leping alles 7. novembril 2008 ehk pärast abi saamiseks taotluse esitamist.

50.      Eesti Pagar rõhutab, et 13. oktoobril 2008 sõlmitud lepingust ei tekkinud talle ühtki kohustust ning selle ese kattus täielikult 28. augustil 2008 sõlmitud lepingu omaga. Liiati ei ole EAS sellele lepingule viidanud ei tagasinõudmise otsuses ega eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud menetluses.

51.      See äriühing leiab samuti, et hulgast tõenditest nähtub, et EAS oli neist lepingutest teadlik ning soovitas tal need sõlmida enne abitaotluse esitamist.

2.      Hinnang

52.      On selge, et eelotsusetaotluse puhul tuvastab faktilised asjaolud üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus ning Euroopa Kohus ei saa neid ümber hinnata (nagu Eesti Pagar seda käesoleval juhul sooviks).

53.      Sellegipoolest arvan ma (nagu komisjon), et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei näi olevat veel lõplikku seisukohta kujundanud esiteks 2008. aasta 28. augusti, 29. septembri ja 13. oktoobri lepingute siduvuse osas(12), teiseks selles osas, kas EAS oli abitaotluse hindamise ajal nende lepingute varasemast sõlmimisest teadlik, ning viimaks selles osas, kas EAS oli soovitanud Eesti Pagaril sõlmida need lepingud enne abitaotluse esitamist(13).

54.      Mõistagi ei muuda see Euroopa Kohtu ülesannet lihtsamaks, sest nagu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, on soovitatav ning „võib asjaolusid arvestades olla kasulik, et Euroopa Kohtule eelotsuse esitamise ajaks oleksid kõik kohtuasja faktilised asjaolud tuvastatud ja puhtalt siseriikliku õiguse küsimused lahendatud“(14).

55.      Igatahes selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud vastused, käsitlen kõiki võimalikke olukordi, sealhulgas eriti olukorda, kus EAS oli neist lepingutest teadlik ja soovitas Eesti Pagaril need sõlmida enne taotluse esitamist.

B.      Eelotsuse küsimuste vastuvõetavus

1.      Poolte seisukohtade kokkuvõte

56.      Eesti Pagar leiab, et Riigikohus on oma 9. juuni 2016. aasta kohtuotsusega vaidluse põhiosa liikmesriigi tasandil ära lahendanud, ning arvestades seda, millises menetlusetapis need esitati, on eelotsuse küsimused vastuvõetamatud ja asjakohatud, välja arvatud neljas küsimus, kuna Riigikohus ise täpsustas selles kohtuotsuses, et eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse pöördumine võib olla asjakohane üksnes aegumisega seotud küsimuses.

57.      Lisaks leiab see äriühing, et esimene küsimus on sellisena asjakohatu ja tugineb väärale eeldusele, et ergutava mõju nõuet on rikutud; et teise küsimusega tuleks pigem silmas pidada seda, kas liikmesriigi kohustusel nõuda omal algatusel abi tagastamist, on õiguslik alus; et kolmas küsimus tugineb faktiliste asjaolude mittetäielikule kirjeldusele, kuna EAS soovitas tal 2008. aasta 28. augusti, 29. septembri ja 13. oktoobri lepingud sõlmida, ning et neljandat küsimust peaks täiendama selliselt, et selles peetakse silmas abi tagasinõudmist liikmesriigi asutuse algatusel, ning see küsimus tugineb väärale eeldusele, et tagasinõudmise kohustus tuleneb ELTL artikli 108 lõikest 3.

2.      Hinnang

58.      Märgin, et 9. juuni 2016. aasta kohtuotsuses põhjendas Riigikohus eelotsusetaotluse esitanud kohtu varasema kohtuotsuse tühistamist ja vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist mitme liidu õiguse sätte tõlgendusega, ilma et see kõrgeim kohus oleks Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitanud. Komisjon, kes astus eelotsusetaotluse esitanud kohtu soovil määruse 2015/1589 artikli 29 lõike 1 alusel amicus curiae staatuses põhikohtuasja menetlusse, vaidles nii eelotsusetaotluse esitanud kohtus kui ka Euroopa Kohtus vastu peaaegu kõigile liidu õigust puudutavatele Riigikohtu hinnangutele.

59.      Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja, et Eesti õiguse kohaselt on ta seotud Riigikohtu seisukohaga õiguse tõlgendamise ja kohaldamise osas, leiab ta, et see ei võta temalt ELTL artiklis 267 sätestatud õigust pöörduda liidu õiguse tõlgendamise küsimustega Euroopa Kohtu poole. Oma taotlust põhjendab ta peamiselt kahtlustega, mis puudutavad seda, kuidas Riigikohus on liidu õigust tõlgendanud.

60.      Mõistagi on madalama astme kohtul põhimõtteliselt sellises olukorras õigus Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused esitada,(15) ent selleks, et esitatud küsimused ei oleks hüpoteetilised, on vajalik, et Eesti kõrgeima kohtu otsusega ei oleks vaidlust veel lõplikult lahendatud.

61.      Minu arvates ilmneb eelotsusetaotlusest selgelt, et esimese kuni neljanda eelotsuse küsimuse esemeks olevates küsimustes sõltub põhikohtuasja lahendus täielikult eelotsusetaotluse esitanud kohtu võetavatest seisukohtadest.

62.      Mis puudutab intressidega seonduvat viiendat küsimust, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märkinud, et Riigikohus on põhikohtuasja osaliselt lahendanud, tühistades tagasinõudmise otsuse osas, millega kohustati Eesti Pagarit intressi tasumiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on aga kohtuasja lahendamiseks osas, milles see on endiselt tema menetluses, siiski jätkuvalt vajalik teada, millised tingimused seab liidu õigus intressi maksmisele ebaseadusliku abi tagasinõudmisel liikmesriigi algatusel.

63.      Igatahes leian ma (nagu komisjon), et Riigikohus on oma 9. juuni 2016. aasta kohtuotsuses rõhutanud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab intressi arvestamise küsimust veel käsitlema, mis ei välista niisiis tühistatud intressi uut kindlaksmääramist, kui komisjon peaks kunagi siiski abi tagastamise otsuse tegema.

C.      Esimene eelotsuse küsimus, mis puudutab abi ergutavat mõju

1.      Poolte väidete kokkuvõte

64.      Eesti Pagar leiab, et kohtuasja asjaoludest ja esitatud tõenditest nähtub selgelt, et abil oli ergutav mõju. Ta rõhutab, et ilma selle abita ei oleks ta projekti realiseerinud, et ta ei sõlminud enne taotluse esitamist ühtki lõplikult siduvat lepingut ning et lepingu siduvuse hindamisel tuleks arvesse võtta lepingust väljumise võimalust ja sellega kaasnevat väheolulist kulu.

65.      Seevastu väitmaks, et abil ergutavat mõju ei olnud, ei ole võimalik tugineda mittesiduvate suuniste joonealusele märkusele. Igal juhul ei saa küsimusele läheneda formaalselt, vaid tuleb üksikasjalikult analüüsida, kas nendest lepingutest väljumine on raske või mitte.

66.      Kuna komisjoni „korduma kippuvate küsimuste“ rubriigis olev kommenteeritud kokkuvõte on suunatud üldise grupierandi määruse kohaldamisega tegelevatele liikmesriikide asutustele, on nende asutuste ülesanne üksikasjalikult analüüsida küsimust, kas töid on alustatud, mis eristub muuseas küsimusest, kas abi on siseturuga kokkusobiv. Kreeka valitsus jagab seda seisukohta.

67.      Seetõttu leiab Eesti Pagar, et kui komisjon väidab käesoleval juhul, et kõnealusele kommenteeritud kokkuvõttele ei saa viidata, siis kaitseb ta positsiooni, mis on vastuolus õiguspärase ootuse, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega, ja rikub selle äriühingu õigust heale haldusele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41.

68.      Viimaks tõstatab Eesti Pagar küsimuse, kas üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikega 2 taotletavat eesmärki on võimalik saavutada, kui liikmesriigi asutuse pädevus piirdub sellega, et ta tuvastab lihtsalt fakti, kas leping on sõlmitud enne abitaotluse esitamist või mitte.

69.      Eesti valitsus leiab, et ergutava mõju hindamisel saab liikmesriigi pädev asutus lähtuda üksnes üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud ergutava mõju kronoloogilisest tingimusest, milleks on see, et projekti või tegevuse teostamiseks võib tööd alustada alles pärast abi saamiseks taotluse esitamist. Sel asutusel ei ole võimalik hinnata muid asjaolusid, iseäranis mitte seda, millised oleksid lepingust väljumise kulud. Ainult sel moel on võimalik tagada grupierandi tingimuste ühetaoline kohaldamine ja kaitsta komisjoni ainupädevust hinnata ergutava mõju olemasolu sisuliselt, mida kinnitab komisjoni teatise „Riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt“ punkt 16.

70.      Seonduvalt mõistega „projekti teostamiseks töö alustamine“ leiab Eesti valitsus, et ergutava mõju tingimuse rikkumiseks piisab sellest, kui abisaaja on enne abi saamiseks taotluse esitamist võtnud seadmete tellimiseks esimese kindla lepingulise kohustuse. Seda saab järeldada 40. joonealusest märkusest regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013 ning seda kinnitab määruse nr 651/2014 artikli 2 punkt 23.

71.      Komisjon märgib, et üldise grupierandi määruse põhjenduses 28 määratletakse projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist kui „abi saava projekti või tegevuse elluviimisega seotud tegevuse alustamist“, ning leiab, et 2008. aasta 28. augusti, 29. septembri ja 13. oktoobri lepingute sõlmimine kujutab endast abi saava projekti elluviimisega seotud tegevust. Seetõttu on ilmne, et põhikohtuasjas vaidluse all olev abi ei ole kooskõlas üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikega 2 ning on seega ebaseaduslik, kuna see anti ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustust rikkudes.

72.      Seda järeldust ei lükka ümber ei 13. juuni 2013. aasta kohtuotsuse HGA jt vs. komisjon (C‑630/11 P, EU:C:2013:387) punktides 106–109 esitatud kaalutlused ega Eesti Pagari argument, mille kohaselt oleks ta saanud lepingud raskusteta ja väheoluliste kuludega lõpetada, ega ka mitte komisjoni „korduma kippuvate küsimuste“ rubriigis sisalduv kommenteeritud kokkuvõte.

73.      Kõigepealt on Euroopa Kohus viidatud punktides tõepoolest möönnud, et seda, et kavandatav abi vastab nõutavatele tunnustele, võiks tõendada ka muude kriteeriumide alusel peale selle, et taotlus abi saamiseks on esitatud varem. See seisukoht on võetud aga seoses komisjoni poolt abi kokkusobivuse hindamisega ELTL artikli 107 lõike 3 alusel ega ole asjakohane käesolevas kohtuasjas, kus küsimus seondub üldise grupierandi määruse rakendamisega liikmesriigi asutuse poolt. See tuleneb asjaolust, et grupierandit puudutavad normid peavad olema selged ega või hõlmata kaalutlusõigust ning liikmesriikide asutustel peab olema neid lihtne kohaldada.

74.      Üldise grupierandi määruse artikli 8 lõike 2 ja selle põhjenduse 28 sõnastus välistab igasugused lepingu lõpetamise võimalusest või lepingust väljumisega kaasnevate kulude suurusest sõltuvad tõlgendusvõimalused, kuna seal peetakse silmas „projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist“ ja „abi saava projekti või tegevuse elluviimisega seotud tegevuse alustamist“. Kuigi komisjon saab lepingu lõpetamise keerukust või lepingust väljumisega seotud kulude suurust arvesse võtta ergutava mõju kriteeriumi hindamisel ELTL artikli 107 lõike 3 alusel, siis liikmesriigi asutused seda üldise grupierandi määruse artikli 8 lõike 2 kohaldamisel teha ei saa.

75.      Viimaks rõhutab komisjon, et komisjoni teenistuste poolt koostatud „korduma kippuvad küsimused“ ei saa muuta määruse sisu, eelnimetatud dokument ei ole siduv ega asjakohane liikmesriigi asutuste ega kohtute seisukohast ning kuivõrd see ei väljenda komisjoni ametlikku seisukohta, ei ole see siduv ka komisjonile endale. Igal juhul puudutab see dokument vaid eelkokkulepete sõlmimist, nagu esialgsed teostatavusuuringud, ja mitte abi esemeks olevate seadmete hankimisega seotud lepingute sõlmimist.

2.      Hinnang

76.      Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikes 2 sisalduvat mõistet „enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist“ ning täpsustada, milline pädevus on liikmesriigi asutustel selle sätte kohaldamisel. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluse punktis 29 isegi möönab, on põhiküsimus käesoleval juhul selles, kas Eesti Pagarile antud regionaalabil on eelviidatud sättes toodud ergutava mõju tunnused(16).

77.      Leian esmalt, et liikmesriikide asutuste pädevus hinnata seda, kas nende poolt antaval abil on tegelik ergutav mõju, ei kahjusta komisjoni ainupädevust hinnata, kas abi on kokkusobiv siseturuga.

78.      Märgin, et kuivõrd üldise grupierandi määruse süsteem ei näe mingil moel ette komisjoni sekkumist, siis kuulub sellise hinnangu andmine loogiliselt selle määruse rakendamisega tegelevate liikmesriigi asutuste pädevusse.

79.      Järgnevalt nõustun Eesti valitsuse ja komisjoniga, kes leiavad, et üldise grupierandi määruse loogika nõuab, et kohaldatavad kriteeriumid oleksid selged ja lihtsad, et tagada ühtne kohaldamine terves liidus.

80.      Seoses mõistega „enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist“ on komisjon regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013 täpsustanud, et selline alustamine tähendab „kas ehitustööde algust või esimese kindla kokkuleppe sõlmimist varustuse tellimiseks, väljaarvatud esialgsed tasuvusuuringud“.

81.      Hoolimata sellest, et sellised suunised ei ole Euroopa Kohtule siduvad, leian, et Euroopa Kohus võib selle määratluse lähtekohaks võtta, seda enam, nagu Kreeka valitsus õigesti märgib, et komisjon on selle aluseks võtnud uue üldise grupierandi määruse nr 651/2014 artikli 2 punktis 23, mille kohaselt võib „tööde alustamine“ olla „esimene õiguslikult siduv kohustus tellida seadmeid või muu kohustus, mis teeb investeeringu pöördumatuks“ (kohtujuristi kursiiv).

82.      Kuna tööde alustamisena saab käsitatav olla vaid kindel lepinguline kohustus, siis näib mulle, et tuleb igal üksikul juhul kontrollida, milline on nende võimaliku abisaaja poolt enne abi saamiseks taotluse esitamist võetud kohustuste iseloom.

83.      Seda loogikat toetab ka komisjoni „korduma kippuvate küsimuste“ rubriigis sisalduv kommenteeritud kokkuvõte. Olen tegelikult igati nõus sellega, mis tuleneb sellest üldise grupierandi määruse kohaldamiseks komisjoni teenistuste koostatud dokumendist, nimelt et „tööde alustamise“ kriteeriumi – iseäranis eelviidatud suuniste joonealuse märkuse tähenduses – tuleb tõlgendada nii, et kui enne abi saamiseks taotluse esitamist on sõlmitud lepinguid ja tehtud makseid, ei pruugi formaalne lähenemine olla piisav ning üksikasjalikult tuleb analüüsida seda, kas allkirjastatud lepingutest vabanemine on majanduslikus mõttes võimalik, ja kui on, siis millise hinna eest, ehk kas abisaaja kaotaks suuri rahasummasid, kui ta peaks abi mittesaamise korral lepingud lõpetama(17).

84.      Nagu Eesti Pagar märgib, ei ole üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikega 2 taotletavat eesmärki võimalik saavutada, kui liikmesriigi asutuse pädevus piirdub sellega, et ta tuvastab lihtsalt fakti, kas leping on sõlmitud enne abi saamiseks taotluse esitamist või mitte. Iseäranis võib ergutav mõju puududa juhul, kui taotleja sõlmib järgmisel päeval pärast abi saamiseks taotluse esitamist kindla lepingu kavatsusega see täita, sõltumata sellest, kas talle abi antakse või mitte.

85.      Selles etapis, nagu Riigikohus (oma 9. juuni 2016. aasta otsuse punktis 21) õigesti märkis, tuleb lähtuda kohtuotsusest HGA(18), mis toetab eelnevat käsitlust ja millel on huvitav ajalooline taust.

86.      Kõigepealt käsitles Euroopa Liidu Üldkohus selles kohtuasjas väidet, mis puudutas ilmset hindamisviga ergutava mõju olemasolu hindamisel. Olles oma kohtuotsuse(19) punktis 215 rõhutanud, et investeerimisprojekti elluviimisega alustamisele abitaotluse eelnemise kriteerium kujutab endast lihtsat, asjakohast ja sobivat kriteeriumi, mis võimaldab komisjonil eeldada abikaval ergutava mõju olemasolu, lisas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 226, et tuleb kindlaks teha, kas esimese kohtuastme hagejad on tõendanud, et kavaga suudetakse tagada ergutav mõju, isegi kui taotlus ei ole esitatud enne investeerimisprojekti elluviimise algust.

87.      Kohtujurist Boti hinnangul(20) „on Üldkohus […] rikkunud õigusnormi, kuna kohus ei oleks pidanud, nagu ta tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 215 ja 226, otsustama, et eelneva taotluse kriteerium kujutab endast lihtsat, asjakohast ja sobivat kriteeriumi, mis võimaldab komisjonil eeldada ergutavat mõju, vaid oleks pidanud otsustama, et see, et abitaotlus tuleb pärast komisjoni heakskiitu esitada enne projektide elluviimist, on abivajaduse vältimatu tingimus. Selle vältimatuse võib kahtluse alla seada ning teha muude asjaolude analüüsimise lubatavaks vaid juhul, kui konkreetse abikava ühisturuga kokkusobivuse kontrollimisel võisid üksnes komisjonilt pärinevad asjaolud (kirjavahetus, avaldused, otsused, teated jne) olla eksitavad seoses sellega, kas ja millistel tingimustel kohaldada kõnealusele abikavale 1998. aasta juhendi punkti 4.2 viimast lõiku. Seda arvamust kinnitab minu arvates regionaalabi suunistes aastateks 2007–2013 komisjoni kehtestatud täiendavad meetmed“.

88.      Euroopa Kohus sellist lähenemist ei toetanud.

89.      Euroopa Kohus leidis (vt tema 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon, C‑630/11 P, EU:C:2013:387, punkt 106 jj) sisuliselt, et tingimus, mille kohaselt peab taotlus abi saamiseks olema esitatud enne investeerimisprojekti elluviimist, on üksnes ümberlükatav eeldus – mistõttu on abisaajatel võimalik esitada alternatiivseid tõendeid, mis tõendavad, et kõnealusel meetmel oli siiski ergutav mõju.

90.      Lisaks sellele, nagu ka õiguskirjandusest(21) nähtub, „[i]n the light of the [HGA] case law it may […] be concluded that where soft law guidelines purport to introduce a legal obligation to submit a specific application form in order to be considered as eligible for an aid scheme it is highly questionable that if an applicant has failed to do so, the Commission could conclude that the aid would be incompatible without more. It is submitted that, in the light of [that case law], the failure to comply with such formalities should not establish a non-rebuttable presumption that the aid has no incentive effect and is incompatible – the Commission should look at the circumstances of the case to assess whether the (potential) beneficiary has an incentive to change its behavior. It will of course be for the Member States [or the beneficiaries] to provide sufficient evidence to support this claim“.

91.      Eelnevast tuleneb, et abi andnud asutus ei või varjuda formalismi taha ning peab sisuliselt hindama, kas töid on alustatud selles tähenduses, mida on silmas peetud üldises grupierandi määruses, mida ma eelpool selgitasin.

92.      Kuigi komisjon esitas nii eelotsusetaotluse esitanud kohtus kui ka Euroopa Kohtus argumendid, milles leidis, et liikmesriikide asutustel puudub igasugune hindamispädevus(22), siis leian – kuivõrd kommenteeritud kokkuvõte, millele ma viitasin käesoleva ettepaneku punktis 83, on suunatud eeskätt liikmesriikide asutustele, kelle ülesanne on üldise grupierandi määruse kohaldamine –, et ei pea olema mingisugust mõistlikku kahtlust selles, et selle küsimuse üksikasjalik analüüsimine, kas töid on alustatud, on nende asutuste ülesanne, kusjuures see on eraldiseisev selle küsimuse analüüsimisest, kas mingisugune abi on siseturuga kokkusobiv, võttes arvesse, et ettevõtja, kes soovib abi taotleda, võib loomulikult seda kommenteeritud kokkuvõtet arvesse võtta.

93.      Üksnes komisjonile kuuluv õigus hinnata, kas abi on siseturuga kokkusobiv, ei välista seda, et liikmesriigi asutus võib ja peab sisuliselt hindama abi vastavust üldise grupierandi määrusele, lähenemata küsimusele pelgalt formaalselt.

94.      Mis puudutab eelotsusetaotluse punktis 29 väljendatud põhjendamatuid kahtlusi seonduvalt liikmesriigi asutuse pädevusega hinnata ergutava mõju esinemist sisuliselt, siis leian, et sai piisavalt selgelt välja toodud, et liikmesriigi asutusel on pädevus ergutava mõju esinemist sisuliselt hinnata. Vastupidisele seisukohale asumine õõnestaks üldise grupierandi määruse kohaldamise ja selle määruse alusel abi andmise aluseid, kuna liikmesriigi asutus ei saaks kontrollida, kas ergutava mõju kriteerium on täidetud.

95.      Lisaks peab liikmesriigi asutus ergutava mõju esinemist kontrollima, kuivõrd tal on kohustus otsustada abi andmine või sellest keeldumine kooskõlas nimetatud määrusega.

96.      Sellegipoolest, kui liikmesriigi asutus või abisaaja, kes selle määruse järgimise eest ühiselt vastutavad, kahtlevad selles, kas ergutav mõju esineb või mitte, võivad nad pöörduda komisjoni poole, kuna viimane on harjunud neid küsimusi põhjalikult analüüsima.

97.      Selle punkti kokkuvõtteks tuleb märkida, et kuigi hinnangu andmine küsimuses, kas Eesti Pagari poolt enne abi saamiseks taotluse esitamist võetud kohustused on – faktiliselt – käsitatavad üldise grupierandi määruse artikli 8 lõike 2 tähenduses „kindla kokkuleppena“ (välja arvatud „eellepingud“ või muul moel „tagasipööratavad“ kokkulepped), kuulub loomulikult eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse, peab Euroopa Kohus andma selle sätte tõlgenduse, mis võib talle tarvilik olla.

98.      Sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus kolme isiku vahel on sõlmitud mitu lepingut, tuleb hinnangu andmisel põhimõtteliselt vaadata lepingulisi kohustusi nende kogumis, mitte niivõrd uurida iga üksikut lepingut eraldi võetuna, ent see sõltub loomulikult nende lepingutega seotud faktilistest asjaoludest, mille saab tuvastada üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus(23).

99.      Hinnates lepingute siduvust ergutava mõju seisukohast, tuleb niisiis arvesse võtta ka lepingutest väljumise võimalust ja sellega Eesti Pagarile kaasnevate kulude väheolulisust võrreldes projekti kogumaksumusega.

100. Nagu ka Kreeka valitsus märgib, siis selleks, et asuda seisukohale, et kõnealune leping ja selle täitmiseks tehtud väljamaksed on käsitatavad „esimese kindla kohustusena“ seadmete tellimisel ning et need on seega käsitatavad „tööde alustamisena“, ei ole oluline, kas leping on sõnaselgelt kvalifitseeritud lõplikuna. Kui lepingust väljumise tingimused on kogu majandustehinguga võrreldes äärmiselt rasked, eriti lepingu lõpetamisel nõutava summa tõttu, tuleks asuda seisukohale, et tegemist oli projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamisega üldise grupierandi määruse artikli 8 lõike 2 tähenduses. Seevastu, kui lepingupooled on kokku leppinud, et leping jõustub üksnes siis, kui laenu saadakse ja kui abi saamiseks esitatud taotlus rahuldatakse või kui lepingust vabanemise kulu on väike, võib asuda seisukohale, et eelnimetatud sätte tähenduses ei ole projekti või tegevuse teostamiseks tööd alustatud. Kui kinnitust leiab asjaolu, et liikmesriigi asutus soovitas Eesti Pagaril allkirjastada lepingud enne abi saamiseks taotluse esitamist, tuleb seda arvesse võtta.

101. Vastamaks küsimusele, kas üldise grupierandi määruse alusel antud abil on ergutav mõju, tuleb seega üksikasjalikult analüüsida kõnealuste lepingute tingimusi ja nende lepingute sõlmimisega seotud faktilisi asjaolusid.

D.      Teine eelotsuse küsimus, mis puudutab liikmesriigi kohustust nõuda tagasi ebaseaduslik abi ka komisjoni otsuse puudumise korral

1.      Poolte seisukohtade kokkuvõte

102. Eesti Pagar leiab, et ükski õigusakt ei pane liikmesriigi asutustele kohustust nende poolt üldise grupierandi määruse alusel antud abi tagasi nõuda, kui selleks kohustavat komisjoni otsust tehtud ei ole, ning tugineb kaalutlusõigusele, mille tema hinnangul Eesti õigus liikmesriigi asutusele selles küsimuses jätab.

103. Kreeka valitsus tuletab meelde, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt on ebaseadusliku abi tagasinõudmine komisjoni pädevuses ning et ELTL artiklist 107 ja artikli 108 lõikest 2 tuleneb, et sellise tagasinõudmise üle võivad otsustada liikmesriikide kohtud. Seetõttu, kui komisjon või liikmesriigi kohus abi tagasinõudmise kohta otsust teinud ei ole, ei ole liikmesriigi haldusorganitel tegelikult üldist otsest kohustust abi tagasimaksmist nõuda. Sellegipoolest, konkreetselt struktuurifondide vahenditest antud abi puhul panevad määruse nr 1303/2013 artikli 125 lõiked 4 ja 5 ning artikkel 143 liikmesriigi pädevatele asutustele kohustuse püüda tagasi nõuda summad, mis on välja makstud kehtivat õigust rikkudes.

104. Eesti valitsus leiab, et liikmesriik peab tagasi nõudma sellise ebaseadusliku abi, mis on põhikohtuasjas kõne all ja mis anti üldise grupierandi määruse artikli 8 lõiget 2 ja ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes, ning seda sõltumata komisjoni mis tahes otsusest. ELTL artikli 107 lõikest 1 ja lojaalse koostöö põhimõttest tuleneb liikmesriigile kohustus võtta kõik liidu õiguse tõhususe tagamiseks vajalikud meetmed.

105. Komisjon leiab sisuliselt, et ebaseadusliku abi peavad tagasi nõudma kõik liikmesriigi asutused, nii kohtud kui ka haldusasutused.

2.      Hinnang

106. Kuigi näib, et Euroopa Kohtu praktikas, milles on käsitletud vaid komisjoni otsuste ja liikmesriigi kohtumenetlustega seonduvat, ei ole sellise kohustuse olemasolu varem kinnitatud, olen nõus Eesti valitsusega, et ELTL artikli 107 lõikest 1 ja artikli 108 lõikest 3 ning ELL artiklis 4 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest saab tuletada liikmesriikide asutuste kohustuse ebaseaduslik abi omal algatusel tagasi nõuda(24).

107. Leian, (nagu komisjon) et abi, mis ei vasta üldise grupierandi määruse tingimustele, on ebaseaduslik abi, mis on vastuolus rakendamise keeluga, mis on sätestatud vahetu õigusmõjuga ELTL artikli 108 lõikes 3. Sellest tulenev tagasinõudmise kohustus on ka haldusasutustel. Niisiis peavad liikmesriigi asutused (ja kohtud) kooskõlas konkreetse liikmesriigi õigusega kohaldama kõiki ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisega seotud järelmeid nii abimeetmete rakendamist puudutavate aktide kehtivuse kui ka selle sättega vastuolus antud finantsabi tagasimaksmise osas.

108. Käesoleval juhul, kui üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud ergutava mõju kriteerium ei olnud abi andmise ajal täidetud, ei vasta abi üldises grupierandi määruses sätestatud tingimustele. Seda abi ei ole ka komisjon ELTL artikli 108 lõikes 3 või artikli 108 lõikes 2 sätestatud korras heaks kiitnud. Sellises olukorras on tegemist abiga, mis on ELTL artikli 107 lõike 1 kohaselt siseturuga kokkusobimatu.

109. Niisiis peab liikmesriik sellise siseturuga kokkusobimatu abi omal algatusel ja nii kiiresti kui võimalik tagasi nõudma; seda tehes peab ta kõrvaldama ebaseadusliku tegevuse tagajärjed ja taastama sellise olukorra, mis oleks valitsenud siis, kui liidu õigust ei oleks rikutud. See kohustus tuleneb liikmesriigile lojaalse koostöö põhimõttest (ELL artikkel 4), mis kohustab liikmesriiki võtma liidu õiguse täieliku toime ja tõhususe saavutamiseks kõik sobivad meetmed.

110. Kas see ebaseaduslikuna käsitatava abi tagasinõudmise „uus viis“ nõuab siiski, et abi ebaseaduslikkus oleks ilmne? Sellest, et liikmesriigi pädevatel asutustel on vaid teatud kahtlused abi seaduslikkuse osas, ei piisaks sel juhul veel tagasinõudmise kohustuse tekkimiseks.

111. Minu arvates, kui tagasinõudmise alusena tuleb ära näidata (abisaaja konkurendi või liikmesriigi asutuse enese poolt(25)) abi ebaseaduslikkus, ei ole pelgalt kahtlus abi seaduslikkuses liikmesriigi asutuse jaoks piisav põhjus abi tagasi nõuda, kuivõrd olukorda reguleerib üldine grupierandi määrus ning tegu on eeldatavalt teatamiskohustusest vabastatud abiga; ent pole siiski nõutav, et eelnimetatud määruse rikkumine oleks ilmne.

112. Sellest tulenevalt peab vastus teisele küsimusele olema minu meelest selline, et ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt on liikmesriigi asutusel kohustus tagasi nõuda ebaseaduslik abi, mille ta on andnud üldist grupierandi määrust rikkudes, kui ta leiab, et abi andmine oli ebaseaduslik, ükskõik, kas komisjon on selles osas abi tagasinõudmise kohta otsuse teinud või mitte ning kas nimetatud määruse rikkumine on ilmne või mitte. Sellegipoolest ei piisa selleks pelgalt kahtlusest.

E.      Kolmas eelotsuse küsimus, mis puudutab õiguspärase ootuse põhimõtet

1.      Poolte seisukohtade kokkuvõte

113. Eesti Pagar väidab, et õiguspärase ootuse üldpõhimõte on liidu õiguskorra lahutamatu osa ning komisjon ja liikmesriigi asutused peavad sellest juhinduma oma pädevuse teostamisel, sealhulgas üldise grupierandi määruse rakendamisel. Kuivõrd selle määruse rakendamisel teeb abi saamiseks esitatud taotluse kohta otsuse liikmesriigi asutus, ilma et komisjon sellesse mis tahes moel sekkuks, on see asutus just see, kes sai tekitada taotlejas õiguspärase ootuse.

114. Lisaks leiab Eesti Pagar, et hoolsa turuosalise põhimõte ei saa antud juhul takistada tema õiguspärase ootuse tunnustamist, kuna üldise grupierandi määruse kohaldamisel ei ole komisjoni sekkumist ette nähtud. Ka ei saa selle põhimõtte kohaldamine viia selleni, et temalt nõutakse selle määruse nõudeid puudutavates küsimustes suuremaid erialateadmisi kui EAS-ilt, ega veelgi enam selleni, et ta peab kontrollima EAS-i, kes asus liiati pärast abi andmist seda määrust varasemast teistmoodi tõlgendama.

115. Kreeka valitsus oma kirjalikes seisukohtades seda küsimust ei puuduta.

116. Eesti valitsus ja komisjon leiavad, et õiguspärase ootuse tekkimiseks on vaja, et pädev asutus oleks turuosalisele andnud täpsed tagatised, mis ei või olla vastuolus kohaldamisele kuuluva liidu õigusega ning mis tekitavad hoolsale turuosalisele mõistliku ootuse. Lisaks on vaja, et avaliku ja erahuvi kaalumisel oleks erahuvi ülekaalus. Eesti valitsuse ja komisjoni arvates ei ole aga käesoleval juhul ükski neist tingimustest täidetud.

117. Esiteks tekkis väidetav õiguspärane ootus üldise grupierandi määruse artikli 8 lõike 2 tõlgendamisest, ent see valitsus ja see institutsioon väidavad, et EAS ei ole pädev asutus seda sätet tõlgendama. See säte paneb abisaajale vastutuse talle seatud tingimuste täitmise tagamise eest. Nii ei ole liikmesriigi asutustel pädevust anda abisaajale arvamusi finantsabi kokkusobivuse kohta selle sätte tingimustega. Seetõttu ei saa liikmesriigi asutused abisaajates õiguspärast ootust tekitada.

118. Teiseks leiavad Eesti valitsus ja komisjon, et haldusorgani vaikimine sellest, kas teatud asjaolud on talle teada või mitte, ei ole samaväärne täpse, tingimusteta ja kooskõlalise teabega. Seetõttu ei saa selline vaikimine tekitada õiguspärast ootust.

119. Kolmandaks leiab komisjon, et avalike ja erahuvide kaalumise seisukohast ei ole asjakohane, kas komisjon on teinud otsuse kõnealuse abi siseturuga kokkusobimatuks tunnistamise kohta või mitte. Kuna riigiabi on põhimõtteliselt keelatud, siis keelab liidu õigus ebaseadusliku abi jätmise abisaajale, arvestades, et selline konkurentsimoonutus on vastuolus avalike huvidega.

2.      Hinnang

120. Õiguspärase ootusega seonduv kolmas eelotsuse küsimus on tihedalt seotud esimese küsimuse teise osaga (see tähendab liikmesriigi asutuste pädevusega üldise grupierandi määruse rakendamisel).

121. Kõigepealt on raskesti mõistetav komisjoni poolt esimese eelotsuse küsimuse raames esitatud käsitlus, milles ta samal ajal tugineb teatud hinnangu andmist nõudvale kriteeriumile (see tähendab ergutava mõju olemasolule) ning eitab käesolevas menetluses liikmesriigi asutuste mis tahes pädevust selliseid hinnanguid anda.

122. Kuivõrd üldine grupierandi määrus just vabastab liikmesriigi asutused kohustusest abist teatada, kui need tingimused on täidetud, siis arvan, et kui abisaaja ja liikmesriigi pädev asutus leiavad, et need tingimused on täidetud, siis on raske rääkida ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud korra eiramisest.

123. Järgnevalt on õiguspärase ootuse tekkimiseks põhimõtteliselt vaja, et pädev asutus oleks andnud abisaajale täpsed tagatised, mis ei tohi olla vastuolus liidu kehtiva õigusega ja mis tekitavad hoolsale turuosalisele mõistliku ootuse. Teiseks on vaja, et avalike ja erahuvide kaalumisel oleksid erahuvid ülekaalus.

124. Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalide põhjal leian ma (nagu Eesti valitsus ja komisjon), et ükski neist tingimustest ei näi olevat käesoleval juhul täidetud, seda enam olukorras, kus kohtupraktikast tuleneb, et isegi liikmesriigi kohus ei saa tekitada õiguspärast ootust, et tegemist ei ole riigiabiga(26).

125. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab esimesele küsimusele antud vastuse põhjal, et abi andmine oli vastuolus üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikega 2, siis on EAS rikkunud ELTL artikli 108 lõiget 3, mis välistab igasuguse õiguspärase ootuse, millele abisaaja tugineda saaks.

126. Liiati pidi Eesti Pagari olukorras olev ettenägelik ja informeeritud turuosaline samuti kontrollima, et üldise grupierandi määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud tingimused oleksid täidetud(27). Lisaks sellele ei sõltu abisaaja kohustus kontrollida ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud korrast kinnipidamist liikmesriigi asutuse käitumisest ning see seisukoht kehtib „isegi juhul, kui viimane on oma otsuse õigusvastasuse eest sel määral vastutav, et selle otsuse tühistamine näib olevat vastuolus hea usu põhimõttega“(28).

127. Selline võib olla olukord käesolevas asjas, kus Eesti Pagar leiab, et teda ei ole koheldud õiglaselt, sest liikmesriigi asutus julgustas teda lepingut (lepinguid) sõlmima või vähemalt oli teadlik nimetatud lepingu(te) olemasolust abi taotlemise ajal.

128. Kuigi ainuüksi see, et EAS-i töötajad olid selle äriühingu poolt varem sõlmitud lepingutest teadlikud, ei ole samaväärne kindla tagatise andmisega, ei saa kohe eos välistada, et see võiks teisiti olla, kui EAS oleks nende lepingute sõlmimist Eesti Pagarile soovitanud. Ent isegi kui see peaks kinnitust leidma, tekiks üksnes küsimus riigivastutusest, mitte õiguspärasest ootusest, mis lubaks vältida abi tagasinõudmist.

129. Seetõttu tuleb kolmandale eelotsuse küsimusele vastata, et liikmesriigi asutus, kes otsustab anda abi, leides ekslikult, et see vastab grupierandi tingimustele, annab seega ebaseaduslikku abi ega saa tekitada selle abi saajale õiguspärast ootust. Asjaolu, et see asutus oli eelnevalt teadlik sellest, et need tingimused ei ole täidetud, või see, et ta oli andnud abisaajale väära nõuande, on selles küsimuses asjakohatud.

F.      Neljas eelotsuse küsimus (aegumistähtaeg) ja viies eelotsuse küsimus (kohustus nõuda intressi)

130. Neid kahte küsimust tuleb käsitleda koos, kuna mõlema puhul tekib sama võtmeküsimus (millist normi tuleb kohaldada sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas kõne all)(29).

1.      Poolte seisukohtade kokkuvõte

a)      Neljas eelotsuse küsimus

131. Eesti Pagar leiab sisuliselt, et määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg kehtib üksnes komisjoni nõude esitamisele ning tema hinnangul ei luba miski niisugust liikmesriigi asutust nagu EAS samastada komisjoniga. Seevastu võiks sellise tagasimaksmise nõude suhtes kohaldamisele kuuluda kas määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 sätestatud nelja-aastane tähtaeg või asjakohane liikmesriigi õigusnorm.

132. Kreeka valitsus on seisukohal, et kohaldamisele kuulub määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 1 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

133. Eesti valitsus ja komisjon leiavad, et kui ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud meetmete rakendamise keelu jõustab abi tagasinõudmise otsuse tegemisega vahetult liikmesriigi asutus või kohus, tuleb kohaldada liikmesriigi menetlusnorme. Liikmesriigi õiguse kohaldamisel tuleb siiski arvesse võtta liidu õiguse tõhususe põhimõtet. Kaitsmaks komisjoni ainupäevust otsustada see abi heaks kiita või see keelata enne meetmete rakendamist, peab liikmesriigi õigus võimaldama ebaseadusliku abi tagasinõudmist abisaajale ebaseadusliku abi andmisest arvates kümne aasta jooksul – tähtaeg, mis on sätestatud määruse nr 659/1999 artiklis 15.

134. Mis puudutab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõikes 1 struktuuritoetuste kohta sätestatud nelja-aastast aegumistähtaega eeskirjade eiramise toimepanekust arvates, siis leiavad see valitsus ja see institutsioon, et kõnealune määrus pole käesolevas asjas asjakohane, kuna riigiabiga seonduvate eeskirjade näol on tegemist eriregulatsiooniga, mis tuleneb otseselt selle määrusega võrreldes kõrgemalseisvast sättest, nimelt ELTL artikli 108 lõikest 3. Seda käsitlust toetab ka määruse nr 1083/2006 artikkel 101, mille kohaselt riigiabi tagasinõudmise korral kohaldatakse määruse nr 659/1999 artiklit 14.

b)      Viies eelotsuse küsimus

135. Eesti Pagar toob välja, et 9. juuni 2016. aasta kohtuotsuses, mis on jõustunud, leidis Riigikohus, et käesolev kohtuasi ei kuulu määruse nr 794/2004 artiklite 9 ja 11 kohaldamisalasse, ning tühistas seetõttu tagasinõudmise otsuse intressi puudutavas osas.

136. See äriühing leiab, et neid sätteid ei saaks käesoleval juhul kohaldada ka analoogia alusel, kuna nende sõnastuses peetakse silmas üksnes komisjoni tehtud tagastamisotsusega seotud intresse ning see määrus on vastu võetud selleks, et rakendada määrust nr 659/1999, mis käsitleb ainult komisjoni esitatavat nõuet, mitte liikmesriikide asutuste nõudeid. Ka ELT artikli 108 lõikest 3 ei saa järeldada, et liikmesriigi asutusel oleks õiguslik alus, õigus või kohustus nõuda abi tagasinõudmise korral intressi.

137. Kreeka valitsus leiab, et liikmesriigi kohtuotsuse alusel ebaseadusliku abi tagasimaksmisel on kohaldatav liikmesriigi õigus, iseäranis riigi nõuete intressimäära reguleerivad sätted. Riigiabiga seotud sätete eesmärkide tagamiseks ei tohi intressi arvutamise metoodika siiski olla leebem kui see, mis on sätestatud määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 2 või määruse nr 794/2004 artiklites 9–11. Liikmesriigi õigus peab nimelt tagama riigiabi reguleerivate ELTL sätete eesmärkide saavutamise, milleks on neutraliseerida igasugune abisaaja poolt saadud majanduslik eelis, nõudes temalt tagasi kogu saadud kasu, mis hõlmab ka seaduses sätestatud intressi.

138. Eesti valitsus ja komisjon on seisukohal, et liikmesriikide kohtud ja asutused peaksid kohaldatava intressimäära, intressi arvutamise metoodika ja intressi arvestamise alustamise tähtpäeva kindlaksmääramise osas kohaldama ennekõike liikmesriigi menetlusnorme.

139. Liikmesriikide kohtud ja asutused peavad intressi nõudmisel arvestama siiski liidu õiguse tõhususe põhimõttega. Seetõttu ei tuleks määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 2 ja määruse nr 794/2004 artiklites 9–11 sätestatud metoodikat mitte analoogia alusel kohaldada, vaid kasutada seda selleks, et kontrollida, kas intressi arvutamisel on liikmesriigi kehtiv õigus nimetatud tõhususe põhimõttega kooskõlas.

2.      Hinnang

a)      Liikmesriigi asutuse poolt abi tagasinõudmisel kohaldatav aegumistähtaeg

140. Teatise „Riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt“ punktis 41 viitab komisjon intressi nõudmisega seonduvalt määrusele nr 659/1999 ja leiab sisuliselt, et liikmesriigi kohtud peaksid analoogia alusel kohaldama seda määrust. Ka käesolevas menetluses kaitseb komisjon, tuginedes tõhususe põhimõttele, selles määruses sätestatud normide kohaldamist nii seonduvalt liikmesriigi asutuse poolt tagasinõudmise aegumistähtajaga kui ka sellisel juhul intressi nõudmisega.

141. See argumentatsioon lähtub komisjoni kartusest, et esiteks takistavad määruse nr 659/1999 artikli 15 lõikes 1 sätestatuga võrreldes lühemad liikmesriikide õiguses sätestatud aegumistähtajad talle selle määrusega antud pädevuse teostamist ning teiseks takistavad nimetatud määruses sätestatuga võrreldes leebemad intressi nõudmist puudutavad liikmesriikide sätted ebaseaduslikult antud abi täielikku tagasinõudmist nii, nagu ELTL artikli 107 lõige 1 ja artikli 108 lõige 3 seda nõuavad.

142. Sellest argumentatsioonist nähtub erimeelsus küsimuses, kas lähtuda määruse nr 659/1999 esemest, mis piirdub üksnes komisjoni menetlusega, või kohaldada nende esmase õiguse sätetega taotletavate eesmärkide kaitsmiseks seda määrust analoogia alusel liikmesriigi menetlustes.

143. Aegumisega seoses tekib ka küsimus erinevate määruste omavahelisest seosest, võttes arvesse, et Eesti Pagarile antud abi kuulub määruste nr 1083/2006 ja nr 2988/95 kohaldamisalasse, millest viimases on sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg.

144. Oma kirjalikes seisukohtades põhjendas komisjon määruse nr 659/1999 prevaleerimist asjaoluga, et see määrus on vastu võetud esmase õiguse alusel. Pärast Euroopa Kohtu poolt kohtuistungil tehtud märkust, et samamoodi on see ka kahe ülejäänud määruse puhul, märkis komisjon, et peab oma kirjalikke seisukohti „täpsustama ja korrigeerima“, tunnistades, et need kolm määrust on teisese õiguse aktid, millel on normide hierarhias ühesugune koht, ning et finantseerimise metoodika või allikas ei mängi aegumist reguleerivate normide puhul mingisugust rolli.

145. Komisjon on siiski seisukohal, et kuigi need kolm määrust on a priori käesolevas asjas kohaldatavad, on nendega taotletavad eesmärgid erinevad ning nii ELTL artikli 108 lõike 3 vahetu kohaldatavus kui ka vajadus kaitsta komisjoni pädevust nõuavad määruse nr 659/1999 (kas või „kaudset“) kohaldamist, ning seega oleks lühem kui kümneaastane aegumistähtaeg vastuolus tõhususe põhimõttega.

146. Mina seda seisukohta ei jaga.

147. Ma ei näe, kuidas takistaks liikmesriigi asutuse poolt omal algatusel abi tagasinõudmisel muus määruses või liikmesriigi õiguses sätestatud lühema kui kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine komisjonil selle abi kohta tagastamisotsuse tegemist. Komisjon võib „igal juhul“ kümne aasta jooksul kahtlase abi uurimise ette võtta ning seda sõltumata liikmesriigisiseses menetluses kohaldatava aegumistähtaja möödumisest, nagu komisjon kohtuistungil ka möönis.

148. Niisiis, nagu leidis Riigikohus, ei saa käesoleval juhul „kaudselt“ ega analoogia alusel kohaldada määrust nr 659/1999. Viimati nimetatud määruse sõnastuse kohaselt kehtib see ainult komisjoni poolt nõude esitamise suhtes ning liikmesriigi asutuse nõuet ei saa samastada komisjoni nõudega.

149. Sellega seoses on Euroopa Kohus 5. oktoobri 2006. aasta otsuse Transalpine Ölleitung in Österreich (C‑368/04, EU:C:2006:644) punktides 34 ja 35 täpsustanud, et kuigi määrus nr 659/1999 sisaldas menetluslikke norme, mis laienesid kõikidele riigiabi valdkonna haldusmenetlustele, millega komisjon tegeles, tulenes selle määruse põhjendusest 2 ja selle sätetest tervikuna siiski, et see ei sisaldanud ühtki sätet, mis oleks puudutanud siseriiklike kohtute pädevust ja kohustusi, mida jäävad reguleerima aluslepingu sätted Euroopa Kohtu tõlgenduses. Mulle näib, et liikmesriikide haldusasutuste pädevuse ja kohustuste puhul peaks sellest loogikast veelgi enam lähtuma.

150. Eesti valitsus ja komisjon leiavad siiski, et tõhususe põhimõttest lähtudes tuleks arvestada määruse nr 659/1999 artikliga 14 ning määruse nr 794/2004 artiklitega 9 ja 11.

151. Kuna määrused nr 1083/2006 ja nr 2988/95 on vahetult kohaldatavad, ei ole minu meelest võimalik enam arvestada määrustega nr 659/1999 ja nr 794/2004.

152. Liiati leian ma (nagu Eesti Pagar), et liikmesriigi asutuse algatusel abi tagasinõudmise korral, kui komisjon vastavat tagastamisotsust teinud ei ole, oleks määruses nr 659/1999 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine vastuolus hea halduse, õiguspärase ootuse (õigusselguse) ja õiguskindluse põhimõtetega. Aegumist reguleerivad normid peavad olema selgelt määratletud ning liikmesriigi asutus ei tohi suhetes üksikisikuga kohaldada aegumistähtaega, mis tuleneb sättest, kus viidatakse üksnes komisjoni otsusele.

153. Niisiis sellises asjas, mis on põhikohtuasjas kõne all ja puudutab liikmesriigi poolt välja makstud struktuuritoetuste tagasinõudmist, tuleb kohaldada [liidu] finantshuvide kaitset käsitleva määruse nr 2988/95, artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nelja-aastast aegumistähtaega.

154. Kõnealune abi anti Eesti Pagarile nimelt perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS) alusel vastu võetud ministri määruse nr 44 alusel. STS § 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse STS-i määruse nr 1083/2006 artikli 32 lõike 5 kohaselt komisjoni kinnitatud rakenduskava alusel struktuuritoetuseks eraldatavate vahendite andmisel ja kasutamisel. Seega oli Eesti Pagarile antud abi liidu struktuurifondidest rahastatud abi, millega seotud küsimusi reguleerib määrus nr 2988/95.

155. Määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et „„[e]eskirjade eiramine“ tähendab [liidu] õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks [liidu] üldeelarvet või [tema] juhitavaid eelarveid kas otse [liidu] nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu“.

156. Eeltoodust järeldub, et liikmesriigi asutuse poolt kõnealuse ebaseadusliku abi tagasinõudmise aegumistähtaeg on neli aastat vastavalt määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatule(30).

b)      Liikmesriigi asutuse poolt abi tagasinõudmisel kohaldatav intress

157. Euroopa Kohus on leidnud, et „liitintressi kohaldamine on eriti sobiv meede, et tagada kõnealuse riigiabi saajatele ebaseaduslikult antud konkurentsieelise neutraliseerimine“(31). Intressi nõudmise eesmärk on neutraliseerida „[a]bi saaja seisukohalt […] tekkinud eelis, [mis oleks] seisnenud esiteks nende intresside maksmatajätmises, mida tal oleks tulnud tasuda kõnealuselt ühisturuga kokkusobiva abi summalt, kui ta oleks pidanud selle komisjoni otsuse ootamise ajal turult laenama, ja teiseks tema konkurentsiseisundi paranemises võrreldes teiste turul tegutsevate ettevõtjatega ajal, mil ebaseaduslikkus kestis“. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et „meede, mis seisneb üksnes intressideta tagasimaksmise kohustuses, ei ole põhimõtteliselt kohane ebaseaduslikkuse tagajärgede heastamiseks“(32).

158. Kuivõrd aegumise osas tegin ettepaneku kohaldada määrust nr 2988/95, tekib küsimus, kas nimetatud määruse alusel saaks nõuda ka intressi.

159. Selle määruse artikli 4 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et „[t]avaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine […] kohustusena […] tagasi maksta […] põhjendamatult saadud summad […]. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel“ (kohtujuristi kursiiv).

160. Nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis b on sätestatud, et „[t]ahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste tulemuseks võivad olla järgmised halduskaristused: […] b) põhjendamatult saadud või maksmata jäetud summadest suurema summa maksmine, vajaduse korral koos intressiga; […]“.

161. Niisiis ei ole määruses nr 2988/95 intressi maksmist vääramatult ette nähtud.

162. Liikmesriigi õiguse tõlgendamine ei ole loomulikult Euroopa Kohtu ülesanne, ent Riigikohtu 9. juuni 2016. aasta otsuse kohaselt ei võimalda Eesti õigus abi väljamaksmise ja selle tagasinõudmise vahelise ajavahemiku eest kaebajalt intressi nõuda.

163. Sellegipoolest leian, et nagu riigiabi käsitlevast eelviidatud Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, tuleb riigiabi saanud ettevõtjatele ebaseaduslikult antud konkurentsieelise neutraliseerimiseks nõuda intressi vahetult ELTL artikli 108 lõike 3 alusel.

164. Kuigi liikmesriikide asutused ja kohtud kohaldavad intressikohustuse kindlaksmääramisel intressimäära, intressi arvutamise metoodikat (liht- või liitintress) ja intressi arvestamise perioodi alguse kindlaksmääramist puudutavas osas eeskätt liikmesriigi õigusnorme, siis leian (nagu komisjon), et abi tagasinõudmisel intressi nõudes peavad nad liidu õiguse tõhususe põhimõttest tulenevalt juhinduma samast eesmärgist nagu komisjon. Selle põhimõtte kohaldamine keelab kohaldada liikmesriigi sätet, mis ei taga riigiabi käsitlevate normide tõhusust(33).

165. Kui komisjon enda menetluses olevas asjas sellise otsuse tegema peaks, kohaldaks ta määruse nr 659/1999 artikli 14 lõiget 2 ning määruse nr 794/2004 artikleid 9 ja 11.

166. Liikmesriigi poolt tehtava ebaseadusliku abi tagasinõudmise otsuse eesmärk on sama, mis komisjoni tehtaval tagastamisotsusel, see tähendab võtta abisaajalt täielikult saadud eelis, mis hõlmab ka intressi maksmist(34).

167. Seetõttu ei tule määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikes 2 ning määruse nr 794/2004 artiklites 9 ja 11 sätestatud metoodikat kohaldada analoogia alusel, nagu märkis oma 9. juuni 2016. aasta kohtuotsuse punktis 41 Riigikohus, vaid kasutada seda selleks, et kontrollida, kas intressi arvutamisel on liikmesriigi kehtiv õigus tõhususe põhimõttega kooskõlas(35), ennetades teatud moel seda, mida komisjon sellisel juhul teeks.

168. Liikmesriigi asutused peavad niisiis tegutsema nõnda, et intressimäär, intressi arvutamise metoodika ja intressi arvestamise aluseks olev ajavahemik tagaksid ebaseadusliku konkurentsieelise neutraliseerimise.

169. Ebaseadusliku abi korral tekib ebaseaduslik konkurentsieelis alates abi andmisest. Juhul kui intressi arvestada üksnes tagasinõudmise otsuse tegemisest arvates, jääks alles ebaseaduslik konkurentsieelis abi andmise ja tagasinõudmise otsuse tegemise vahelisel ajal, mil abisaaja võis meetmete rakendamise keeldu rikkudes abi kasutada. Sellises olukorras võiks liikmesriigi tegevusetus kahjustada liidu õiguse kohaldamist ja teiste isikute huve ning liidu õiguse tõhusus ei oleks tagatud.

170. Riigikohus leidis oma 9. juuni 2016. aasta kohtuotsuse punktis 41, et tuvastatud konkurentsimoonutuse kõrvaldamise eesmärk õigustaks intressi arvestamist abi andmisest alates ning et ainus probleem on sellekohase korrektse õigusliku aluse puudumine. Ma leian, et intressi arvestamise õiguslik alus on ELTL artikli 108 lõige 3 koosmõjus tõhususe põhimõttega.

171. Niisiis tuleb viiendale küsimusele vastata, et liikmesriigi asutuse poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmisel tuleb intressi, mille see asutus abisummale lisada otsustab, arvestada liikmesriigi kehtiva õiguse alusel, kui liidu õiguse tõhususe põhimõttest ei tulene teisiti. See tähendab, et kõnealuse abi andmisest tekkinud lubamatu eelise täielikuks neutraliseerimiseks peab intressiarvestus olema kooskõlas määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikega 2, mille kohaselt arvestatakse intressi alates abi andmisest, ja komisjoni määruse nr 794/2004 artiklitega 9 ja 11, mille kohaselt tuleb intressi arvestada liitintressina ning intressimäär ei või olla võrdlusmäärast väiksem.

V.      Ettepanek

172. Neil põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tallinna Ringkonnakohtu (Eesti) eelotsuseküsimustele järgmiselt:

1.      Komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008 [ELTL] artiklite [107] ja [108] kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse [sise]turuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et antud sätte kontekstis on „projekti või tegevuse teostamiseks“ tööd alustatud, kui toetatav tegevus on nimelt seadme omandamine ning selle seadme omandamiseks on sõlmitud lepingud nii, et nende lepingute sõlmimine on käsitatav projekti või tegevuse elluviimisega seotud tegevuse alustamisena.

Vastamaks küsimusele, kas nimetatud määruse alusel antud abil on ergutav mõju, tuleb siiski üksikasjalikult analüüsida kõnealuste lepingute tingimusi ja nende lepingute sõlmimisega seotud faktilisi asjaolusid.

Liikmesriikide asutustel on pädevus hinnata, kas selle määruse artikli 8 lõikes 2 sätestatud ergutava mõju kriteeriumi on eiratud, võttes iseäranis arvesse kõnealusest lepingust vabanemise kulusid.

2.      ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt on liikmesriigi asutusel kohustus tagasi nõuda ebaseaduslik abi, mille ta on andnud määrust nr 800/2008 rikkudes, kui ta tuvastab, et abi andmine oli ebaseaduslik, ükskõik, kas komisjon on vastava tagastamisotsuse teinud või mitte ning kas nimetatud määruse rikkumine on ilmne või mitte. Sellegipoolest ei piisa selleks pelgalt kahtlusest.

3.      Liikmesriigi asutus, kes otsustab anda abi, leides ekslikult, et see vastab grupierandi tingimustele, annab ebaseaduslikku abi ega saa tekitada selle abi saajas õiguspärast ootust. Asjaolu, et see asutus oli eelnevalt teadlik sellest, et need tingimused ei ole täidetud, või et ta oli andnud abisaajale väära nõuande, on selles küsimuses asjakohatu.

4.      Liikmesriigi asutuse poolt kõnealuse ebaseadusliku abi tagasinõudmise aegumistähtaeg on neli aastat vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 [liidu] finantshuvide kaitse kohta artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatule.

5.      Liikmesriigi asutuse poolt ebaseadusliku abi tagasinõudmisel tuleb intressi, mille see asutus abisummale lisada otsustab, arvestada liikmesriigi kehtiva õiguse alusel, kui liidu õiguse tõhususe põhimõttest ei tulene teisiti. See tähendab, et kõnealuse abi andmisest tekkinud lubamatu eelise täielikuks neutraliseerimiseks peab intressiarvestus olema kooskõlas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks, artikli 14 lõikega 2, mille kohaselt arvestatakse intressi alates abi andmisest, ja komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks, artiklitega 9 ja 11, mille kohaselt tuleb intressi arvestada liitintressina ning intressimäär ei või olla võrdlusmäärast väiksem.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Komisjoni 6. augusti 2008. aasta määrus [ELTL] artiklite [107] ja [108] kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse [sise]turuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (ELT 2008, L 214, lk 3), edaspidi „üldine grupierandi määrus“.

3      Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus Euroopa [Liidu] finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).

4      Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

5      Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (ELT 2004, L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3).

6      Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25).

7      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320).

8      Komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrus [ELTL] artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1).

9      Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrus, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9).

10      Vastu võetud 7. detsembril 2006, jõustus 1. jaanuaril 2007 (RT I 2006, 59, 440; RT I, 3.2.2011, 3), 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis.

11      Jõustus 1. jaanuaril 2007 (RT I 2006, 61, 463; RT I, 5.7.2011, 20) ja võeti vastu just STS artikli 26 lõike 6 alusel, 1. jaanuarist 2012 kuni 28. augustini 2014 kehtinud redaktsioonis.

12      Riigikohtu otsuse punkti 20 kohaselt „[k]ohtud on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et kaebaja sõlmis enne 24. oktoobril 2008 taotluse esitamist seadmete ostmiseks kindla kokkuleppe. Isegi kui pidada 28. augusti 2008. a kahepoolset ostulepingut poolte eelneva kirjavahetuse [viide toimikule] põhjal tingimuslikuks, puuduvad igasugused viited tingimuslikkusele 13. oktoobril 2008 liisinguandja osalusel sõlmitud kolmepoolse ostulepingu puhul“.

13      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kuulas 11. aprillil 2017 toimunud kohtuistungil üle tunnistajad, ent ei võtnud selles küsimuses lõplikku seisukohta (vt 11. aprilli 2017. aasta kohtuistungi protokoll).

14      Vt 10. märtsi 1981. aasta kohtuotsus Irish Creamery Milk Suppliers Association jt (36/80 ja 71/80, EU:C:1981:62, punkt 6) ning 16. juuli 1992. aasta kohtuotsus Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 26). Vt ka 30. märtsi 2000. aasta kohtuotsus JämO (C‑236/98, EU:C:2000:173, punkt 31).

15      Vt selle kohta 5. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Elchinov (C‑173/09, EU:C:2010:581, punktid 25–32).

16      Kohtuistungil leidis kinnitust, et käesoleval juhul tulenesid kõne all olevad vahendid Euroopa Regionaalarengu Fondist. Tegemist on Euroopa struktuurifondiga, mille eesmärk on piirkondliku ebavõrdsuse tasandamise teel tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset sidusust liidus.

17      Ingliskeelne dokument pealkirjaga „General Block Exemption Regulation (GBER) – Frequently Asked Questions“ on kättesaadav komisjoni veebilehel aadressil http://ec.europa.eu/competition/state_aid/legislation/gber_practical_faq_en.pdf ning seal vastatakse küsimusele „Is it contrary to the incentive effect requirement of Art. 8 to conclude agreements and make payments based on them, in particular preliminary contracts for purchase options and pre-contracts of sale, before the aid application is submitted?“ järgmiselt: „Footnote 40 of the Regional Aid Guidelines defines „start of work“ as either the start of construction work or the first firm commitment to order equipment, excluding preliminary feasibility studies. Whether the agreements and payments made on the basis of these agreements can be considered a „first firm commitment“ to start the project does not necessarily depend on the formal classification of the agreements in question, but on the terms of those agreements. If contractual obligations make it difficult from an economic standpoint to abandon the project in a given case, particularly because a considerable sum of money would be lost, work will be deemed to have started within the meaning of Art. 8. A more detailed examination of the specific circumstances of the case would be needed to see if this is indeed the case.“

18      13. juuni 2013. aasta kohtuotsus HGA jt vs. komisjon (C‑630/11 P, EU:C:2013:387, punktid 106–109).

19      20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon (T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EU:T:2011:493).

20      Kohtujuristi ettepanek kohtuasjas HGA (C‑630/11 P, EU:C:2013:194, punkt 66).

21      Vt Werner, P., ja Verouden, V. (ed.), „EU State Aid Control: Law and Economics“, Wolters Kluwer, Alphen-sur-le-Rhin, 2017, lk 208.

22      Komisjoni hinnangul tulenevad üldise grupierandi määruse rakendamise tingimused vahetult sellest määrusest endast.

23      EAS leidis kohtuistungil, et käesoleval juhul oli tegemist pigem kolme eraldiseisva lepinguga, mida tuleks hinnata ükshaaval, mitte ühe tervikuna.

24      Tagasinõudmise kohustus on seejuures kõigil liikmesriigi asutustel, nii kohtutel kui ka haldusasutustel, nagu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast (vt eelkõige 22. juuni 1989. aasta kohtuotsus Fratelli Costanzo vs. Comune di Milano, 103/88, EU:C:1989:256, punktid 30 ja 31).

25      Kui komisjon ei ole teinud abi kokkusobivuse hindamise menetluse alustamise otsust.

26      1. märtsi 2017. aasta kohtuotsus SNCM vs. komisjon (T‑454/13, EU:T:2017:134, punkt 299), vt selle kohta ka 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Zweckverband Tierkörperbeseitigung vs. komisjon (T‑309/12, EU:T:2014:676, punktid 237–241), samuti 16. mai 2000. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon (C‑83/98 P, EU:C:2000:248, punktid 58–61) ning kohtujurist Cosmasi 23. novembril 1999. aastal esitatud ettepanek (EU:C:1999:577, punktid 53–98).

27      Eriti grupierandi kontekstis peab abisaaja teadma, et ta võtab riski, kuna komisjonile abi andmisest ei teatata.

28      20. märtsi 1997. aasta kohtuotsus Land Rheinland-Pfalz vs. Alcan Deutschland (C‑24/95, EU:C:1997:163, punkt 41).

29      Tõenäoliselt samasugune küsimus näib tekkivat ka kohtuasjas C‑387/17, Fallimento Traghetti del Mediterraneo (mille menetlus Euroopa Kohtus on samuti pooleli), mis seondub abisaaja konkurendi poolt abi enneaegse väljamaksmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise hagiga Itaalia riigi vastu.

30      Sellegipoolest, kui liikmesriigi õiguses on sätestatud pikem aegumistähtaeg, kuulub kohaldamisele see (vt käesoleva ettepaneku 35. joonealune märkus sama põhimõtte kohta intressi arvestamisel).

31      3. septembri 2015. aasta kohtuotsus A2A SpA vs. Agenzia delle Entrate (C‑89/14, EU:C:2015:537, punkt 42).

32      22. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Centre d’exportation du livre français (CELF) ja ministre de la Culture et de la Communication vs. Société internationale de diffusion et d’édition (SIDE) (C‑199/06, EU:C:2008:79, punktid 50–54).

33      5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑232/05, EU:C:2006:651, punkt 53).

34      Selle põhjuseks on see, et ebaseadusliku abi ennatliku rakendamise tõttu peavad konkurendid abi tagajärgi taluma varem. Seeläbi on abisaaja saanud lubamatu eelise (22. veebruari 2008. aasta kohtuotsus CELF ja ministre de la Culture et de la Communication, C‑199/06, EU:C:2008:79, punktid 50–52 ja 55). Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi kohus peab tegema abisaajale korralduse tasuda intressi ka pärast seda, kui komisjon on teinud positiivse otsuse (nimetatud kohtuotsus CELF, punktid 52 ja 55). Sel juhul tuleb intressi maksta üksnes konkurentsieelise esinemise aja eest, mil abi oli ennatlikult abisaaja käsutuses (see tähendab enne komisjoni positiivset otsust).

35      Kui liikmesriigi õiguses on liidu õigusega võrreldes sätestatud suurem intress, tuleb kohaldada neid rangemaid sätteid. Vt 11. novembri 2015. aasta kohtuotsus Klausner Holz Niedersachsen GmbH vs. Land Nordrhein-Westfalen (C‑505/14, EU:C:2015:742, punkt 40).