ÜLDKOHTU MÄÄRUS (viies koda)
14. jaanuar 2015(*)
Tühistamishagi – Dumping – Hiinast pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) import – Hinnakohustuse heakskiitmine dumpinguvastase menetluse raames – Ühenduse tööstusharu – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑507/13,
SolarWorld AG, asukoht Bonn (Saksamaa),
Brandoni solare SpA, asukoht Castelfidardo (Itaalia),
Global Sun Ltd, asukoht Sliema (Malta),
Silicio Solar, SAU, asukoht Madrid (Hispaania),
Solaria Energia y Medio Ambiente, SA, asukoht Puertollano (Hispaania),
keda esindasid advokaat L. Ruessmann ja solicitor J. Beck,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, keda esindasid J.‑F. Brakeland, T. Maxian Rusche ja A. Stobiecka-Kuik,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 2. augusti 2013. aasta otsus 2013/423/EL, millega kiidetakse heaks pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT L 209, lk 26) ja komisjoni 4. detsembri 2013. aasta rakendusotsus 2013/707/EL, millega kinnitatakse pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks (ELT L 325, lk 214),
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees A. Dittrich, kohtunikud J. Schwarcz (ettekandja) ja V. Tomljenović,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Hagejad SolarWorld AG, Brandoni solare SpA, Global Sun Ltd, Silicio Solar, SAU ja Solaria Energia y Medio Ambiente, SA on kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide tootjad Euroopas, kes toetavad EU ProSuni, mis on samalaadsete toodete Euroopa tootjate ühendus. EU ProSun esitas 25. juulil 2012 Euroopa Komisjonile dumpinguvastase kaebuse eespool nimetatud Hiinast pärit toodete impordi kohta. Hagejad tegid dumpinguvastases menetluses koostööd ja osalesid menetluses huvitatud isikutena.
2 Komisjon avaldas 6. septembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teate teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) dumpinguvastase menetluse algatamise kohta (ELT C 269, lk 5).
3 Komisjon avaldas 8. novembril 2012 Euroopa Liidu Teatajas teate teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) subsiidiumivastase menetluse algatamise kohta (ELT C 340, lk 13).
4 Kõigepealt kehtestas komisjon ajutised dumpinguvastased tollimaksud. Seejärel kiitis ta heaks Hiina eksportijate hinnakohustused vastavalt nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 343, lk 51; edaspidi „dumpinguvastane algmäärus”) artiklile 8. Kolmandaks kehtestas nõukogu lõplikud dumpinguvastased ja subsiidiumivastased tollimaksud ning komisjon kiitis heaks muudetud hinnakohustuse.
5 Antud juhul kehtestas komisjon ajutised dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) Euroopa Liitu importimisele 4. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 513/2013, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) impordi suhtes ja muudetakse määrust (EL) nr 182/2013, millega kehtestatakse registreerimisnõue selliste Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud toodete impordi suhtes, kui on täidetud teatavad tingimused.
6 Komisjoni nõustus 2. augusti 2013. aasta otsusega 2013/423/EL, millega kiidetakse heaks pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide ja plaatide) importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT L 209, lk 26, edaspidi „esimene vaidlustatud otsus”), hinnakohustusega, mille esitas Hiina eksportivate tootjate kontsern, kes on tegutsenud koos Hiina masinate ja elektroonikatoodete impordi ja ekspordi kaubanduskojaga (edaspidi „CCCME”). Asjaomased ettevõtjad on loetletud selle otsuse lisas.
7 Esimese vaidlustatud otsuse põhjendustest 5 ja 6 nähtub, et esiteks kohustusid asjaomased Hiina eksportijad pidama kinni ühest minimaalsest impordihinnast fotoelektriliste moodulite puhul ja ühest nende iga põhikomponendi (elemendid ja plaadid) puhul. Teiseks tegid nad ettepaneku tagada, et hinnakohustuse raames toimuva impordi maht oleks esitatud aastatasemetena, mis vastab üldjoontes nende müügitulemustele hinnakohustuse koostamise ajal. Muu hulgas tuleneb selle otsuse põhjendusest 8, et ajutist dumpinguvastast tollimaksu nõutakse aastataset ületavalt impordilt.
8 Komisjoni 2. augusti 2013. aasta määrus (EL) nr 748/2013, millega muudetakse määrust (EL) nr 513/2013, (ELT L 209, lk 1) võeti vastu selleks, et võtta arvesse esimest vaidlustatud otsust. Teiste muudatuste hulgas lisas see ajutisele dumpinguvastasele määrusele artikli 6, mis näeb ette, et kui on täidetud teatavad tingimused, vabastatakse ajutise dumpinguvastase määruse artikliga 1 kehtestatud ajutisest dumpinguvastasest tollimaksust vabasse ringlusesse lubamiseks deklareeritud tooted, mille kohta on esitanud arve äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud otsuse esimese vaidlustatud otsuse lisas.
9 Komisjon võttis 4. detsembril 2013 vastu rakendusotsuse 2013/707/EL, millega kinnitatakse pakutud hinnakohustus, mis on seotud Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) importi käsitlevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste menetlustega, lõplike meetmete kohaldamise ajaks (ELT L 325, lk 214; edaspidi „teine vaidlustatud otsus”). Selle otsuse põhjendusest 4 tuleneb, et pärast ajutiste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist jätkab komisjon dumpingu, liidule tekitatud kahju ja liidu huvi ning paralleelselt läbi viidava subsiidiumivastase menetluse uurimist. Plaadid jäeti mõlemast uurimisest ja seega ka lõplike meetmete kohaldamisalast välja.
10 Teise vaidlustatud otsuse põhjendustest 7–10 ja artiklist 1 nähtub, et pärast dumpinguvastaste ja subsiidiumivastaste menetluste lõppjärelduste teatavaks võtmist esitasid Hiina eksportivad tootjad koos CCCME‑ga teate eesmärgiga muuta oma esialgset hinnakohustust. Hinnakohustuse muudatus puudutas plaatide uurimisest kõrvalejätmist, teatava hulga lisandunud eksportivate tootjate osalemist pakkumises ja pakkumise tingimuste laiendamist kõrvaldamaks ka subsideeritava impordi kahjulikku mõju.
11 Teise vaidlustatud otsuse põhjenduse 5 kohaselt kinnitas dumpinguvastane uurimine algseid järeldusi, mis puudutasid kahjustava dumpingu olemasolu.
12 Uurimise lõplikud järeldused on välja toodud nõukogu 2. detsembri 2013. aasta rakendusmääruses (EL) nr 1238/2013, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased meetmed Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 325, lk 1; edaspidi „lõplik dumpinguvastane määrus”). Selle määruse artikli 1 kohaselt kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadud kristalsest ränist fotoelektrilised moodulite või paneelide ning sellist tüüpi elementide, mida kasutatakse kristalsest ränist fotoelektrilistes moodulites või paneelides, impordi suhtes, kui on täidetud teatavad tingimused.
13 Lõpliku dumpinguvastase määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt, mida kohaldatakse teatavatele toodetele, mille viited on täpsustatud tollinomenklatuuris ja mille kohta on arved esitanud äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud teise vaidlustatud otsuse lisas, vabastatakse nimetatud määruse artikliga 1 kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust vabasse ringlusse lubamiseks deklareeritud toodete import teatavate tingimuste täitmisel.
14 Lõpliku dumpinguvastase määruse artikli 3 lõige 2 sätestab, et vabasse ringlusse lubamise deklaratsiooni vastuvõtmisel tekib tollivõlg, kui tehakse kindlaks, et üks või mitu nimetatud lõikes loetletud tingimustest on täitmata või kui komisjon tühistab hinnakohustuse heakskiitmise.
15 Lisaks, nõukogu kehtestas 2. detsembri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1239/2013, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (ELT L 325, lk 66, edaspidi „lõplik subsiidiumivastane määrus”) samuti lõpliku tasakaalustava tollimaksu Hiinast pärit kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes, kui on täidetud teatavad tingimused.
16 Lõpliku subsiidiumivastase määruse artikli 2 lõike 1 kohaselt, mida kohaldatakse teatavatele toodetele, mille viited on täpsustatud tariifses klassifikatsioonis ja mille kohta on arved esitanud äriühingud, kelle hinnakohustused on komisjon heaks kiitnud ja kelle nimed on loetletud teise vaidlustatud otsuse lisas, vabastatakse vabasse ringlusesse lubamiseks deklareeritud ja imporditavad tooted artikliga 1 kehtestatud subsiidiumivastasest tollimaksust teatavatel tingimustel.
17 Lõpliku subsiidiumivastase määruse artikli 2 lõige 2 sätestab, et tollivõlg tekib vabasse ringlusesse lubamise deklaratsiooni vastuvõtmisel, kui tehakse kindlaks, et üks või mitu artikli 2 lõikes 1 loetletud tingimustest on täitmata või kui komisjon tühistab hinnakohustuse kinnituse.
Menetlus ja poolte nõuded
18 Hagejad esitasid 23. septembril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi.
19 Hagejad palusid samuti 23. septembril 2013 esitatud taotlusega lahendada asi kiirendatud menetluses.
20 Komisjon ei olnud Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2013 saadetud kirjas nõus, et asi lahendatakse kiirendatud menetlusega.
21 Üldkohus (viies koda) jättis 24. oktoobri 2013. aasta otsusega kiirendatud menetluse taotluse rahuldamata.
22 Hagejad palusid Üldkohtu kantseleisse 11. detsembril 2013 saadetud kirjas luba kohandada hagi nii, et tühistamisnõuded hõlmaksid ka teist vaidlustatud otsust ja nõukogu 11. juuni 2009. aasta määruse (EÜ) nr 597/2009 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 188, lk 93) rikkumist, mis sellest tuleneb.
23 Komisjon teatas Üldkohtu kantseleisse 8. jaanuaril 2014 saadetud kirjas, et tal ei ole tühistamishagi kohandamise vastuvõetavuse osas vastuväiteid.
24 Hagejad tegid Üldkohtu kantseleisse 31. jaanuaril 2014 saadetud kirjas sisuliselt ettepaneku, et Üldkohus võtaks menetlust korraldavaid meetmeid ja rakendaks uurimistoiminguid.
25 Komisjon palus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2014 saadetud kirjas jätta menetlust korraldavate meetmete ja uurimismeetmete rakendamise taotlus rahuldamata.
26 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada esimene vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
27 Hagejad paluvad hagi kohandamise taotluses Üldkohtul:
– rahuldada hagi kohandamise taotlus;
– tunnistada kohandatud hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada esimene vaidlustatud otsus ja teine vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
28 Komisjon palub kostja vastuses Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
29 Komisjon palub vasturepliigis Üldkohtul:
– tunnistada hagi alusetuks osas, milles taotletakse esimese vaidlustatud otsuse tühistamist;
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata osas, milles taotletakse teise vaidlustatud otsuse tühistamist ning teise võimalusena, osas, milles taotletakse esimese vaidlustatud otsuse tühistamist;
– teise võimalusena jätta hagi rahuldamata, kuna see on õiguslikult põhjendamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
Sissejuhatavad märkused
30 Vastavalt kodukorra artiklile 113 võib Üldkohus igal ajal omal algatusel pärast poolte ärakuulamist otsustada, et esineb avalikust huvist tulenevaid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, või võtta seisukoha, et hagi ese on ära langenud ning puudub vajadus asja üle otsustada.
31 Antud juhtumi puhul on pooled oma kirjalikes seisukohtades juba väljendanud arvamust käesoleva hagi vastuvõetavuse osas ning eelkõige hagejate otsese puutumuse osas. Üldkohus leiab seetõttu, et pooled on ära kuulatud, neid on piisavalt teavitatud toimiku materjalidest ning puudub alus suulise menetluse avamiseks.
32 Ilma kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet formaalselt esitamata väidab komisjon, et hagi on vastuvõetamatu. Ta märgib oma väite täpsustamiseks, et esimene vaidlustatud otsus ei ole üldkohaldatav akt ja sisaldab rakendusmeetmeid ning see ei mõjuta hagejaid otseselt ja isiklikult, ei väljenda liidu institutsioonide lõplikku seisukohta, esimese vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi on alusetu ning et hagejatel puudus menetluses põhjendatud huvi.
33 Mis puudutab hagejate 11. detsembri 2013. aasta taotlust nõuete kohandamiseks, siis tasub meenutada, et hagi vastuvõetavust hinnatakse selle esitamise hetkel, mistõttu on hagejal lubatud muuta oma nõudeid ja väiteid nii, et need puudutavad kohtumenetluse ajal vastu võetud uusi akte, vaid tingimusel, et esialgu vaidlustatud akti tühistamise nõue ise on selle esitamise kuupäeval vastuvõetav (kohtumäärus, 20.11.2012, Shahid Beheshti University vs. nõukogu, T‑120/12, EU:T:2012:610, punkt 57).
34 Seega, selliste nõuete kohandamine, mis puudutavad teise vaidlustatud otsuse tühistamist, on vastuvõetav üksnes osas, milles hagi, millega taotletakse esimese vaidlustatud otsuse tühistamist, tunnistatakse vastuvõetavaks. Seega tuleb analüüsida, kas hagi, kuivõrd sellega taotletakse esimese vaidlustatud otsuse tühistamist, on vastuvõetav.
35 ELTL artikli 263 neljas lõik sätestab, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava üksikakti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.”
36 Mis puudutab ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud teist eeldust, siis aktiga, mille tühistamist on taotletud, kehtestatud otsese ja isikliku puutumuse tingimused on kumulatiivsed (kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EKL, EU:C:2013:625, punkt 76). Mis puudutab samas artiklis märgitud kolmandat eeldust, siis üldkohaldatava aktiga, mille tühistamist on taotletud, kehtestatud otsese ja isikliku puutumuse tingimused on rakendusmeetmete puudumisel samuti kumulatiivsed.
37 Seega tuleb analüüsida ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud kahes eelduses mainitud tingimust, nimelt seda, kas sel juhul, kui hagejad ei ole esimese vaidlustatud otsuse adressaadid, puudutab see otsus neid otseselt.
Vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt puudub hagejatel menetluses osalemise huvi otsese puutumuse puudumise tõttu
38 Hagejad leiavad, et esimene vaidlustatud otsus mõjutab otseselt nende õiguslikku olukorda, kuna kaotab tollimaksud ligikaudu 70%‑lt Euroopa Liitu imporditavatelt Hiinast pärit toodetelt. Lisaks lubab see jätkata asjaomase toote importi hinnaga, mis ei kõrvalda dumpingut ega kahju. See seab ohtu hagejate edasise tegutsemise liidu turul. Samalaadse toote liidu tootjatena puudutab esimene vaidlustatud otsus hagejaid otse ja isiklikult. Täpsemalt öeldes on hagejad aktiivselt osalenud dumpinguvastases ja subsiidiumivastases menetluses, kui asjast huvitatud isikud. Nende puhul on tegemist de facto piiratud ja suletud kontserniga, kellele kuulub liidu turul oluline positsioon ning kõnealuse hinnakohustuse heakskiitmine kahjustaks nende majanduslikke ja õiguslikke huve.
39 Komisjon väidab, et hinnakohustuse heakskiitmine puudutab otseselt üksnes neid eksportijaid, kes pakkumise tegid ja mitte hagejaid.
40 Tuleb sedastada, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud teise ja kolmanda eelduse põhjal füüsiliste või juriidiliste isikute esitatud hagi raames (kohtujuristi ettepanekud, Kokott, kohtuasjad Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:204, punkt 59) ja Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EKL, EU:C:2013:21, punkt 69)) nõuab otsese puutumuse tingimus kahe kumulatiivse kriteeriumi täitmist, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt selle kohta kohtumäärus, 24.9.2009, Município de Gondomar vs. komisjon, C‑501/08 P, EU:C:2009:580, punkt 25; kohtuotsus, 13.10.2011, Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EKL, EU:C:2011:656, punkt 66).
41 Mis puudutab hinnakohustusi esitavaid äriühinguid, siis on kohtupraktikas leidnud toetust seisukoht, et asjaomane eksportija võib esitada hagi liidu kohtutele komisjoni otsuste peale, mis puudutavad hinnakohustusest taganemist ning nõukogu määruse peale, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks (vt selle kohta kohtuotsus, 22.11.2012, Usha Martin vs. nõukogu ja komisjon, C‑552/10 P, EKL, EU:C:2012:736).
42 Euroopa Kohus on seevastu leidnud, et importijat, kelle hagis on esitatud nõue tühistada sellise määruse sätted, mis puudutavad eksportija hinnakohustuse heakskiitmist, ei puuduta need sätted otse ja isiklikult (vt selle kohta kohtumäärus, 8.7.1987, Garelly vs. komisjon, 295/86, EKL, EU:C:1987:344, punktid 2, 13 ja 14).
43 Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et komisjoni poolt pakutud hinnakohustuse tagasilükkamine ei ole meede, mis tekitaks siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad mõjutada selle äriühingu huve, kes pakkumise teeb, võttes arvesse, et komisjon võis teha uue otsuse või et nõukogu võis otsustada mitte kehtestada dumpinguvastast tollimaksu. Selline tagasilükkamine on vahepealne meede, mille eesmärk on valmistada ette lõplikku otsust ja see ei ole ise vaidlustatav akt (kohtuotsus, 14.3.1990, Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, C‑156/87, EKL, EU:C:1990:116, punkt 8). Sellegipoolest võivad ettevõtjad vajaduse korral esile tõsta nende hinnakohustuste tagasilükkamisega seotud mis tahes eeskirjade eiramised, vaidlustades lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse (kohtuotsus, 14.3.1990, Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, C‑133/87 ja C‑150/87, EKL, EU:C:1990:115, punkt 10).
44 Mis puudutab hinnakohustusi dumpinguvastase algmääruse mõttes, siis tasub meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on algmääruse artikli 8 eesmärk tagada liidu tööstusharule dumpingust tekkinud kahjuliku mõju kõrvaldamine, täpsustades, et see eesmärk põhineb peamiselt eksportija koostöökohustusel ja tema poolt võetud hinnakohustuse nõuetekohasel täitmise kontrollimisel (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Usha Martin vs. nõukogu ja komisjon, EU:C:2012:736, punkt 36).
45 Siiski tuleb märkida, et antud eesmärgist ei tulene, et sellised ettevõtjad nagu hagejad saavad esitada tühistamishagi dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõike 1 kohase otsuse peale, millega kiideti hinnakohustus heaks, nagu seda on esimene vaidlustatud otsus.
46 Tuleb märkida et esimese vaidlustatud otsuse tegemine ei muutnud hagejate õiguslikku olukorda. Nimelt, dumpinguvastasest algmäärusest tuleneva süsteemi analüüs viib järelduseni, et hinnakohustuse heakskiitmise otsus, mis on tehtud nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 alusel, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi, mis võiks otseselt mõjutada asjaomaste toodete nende liidu tootjate olukorda, nagu on antud asjas hagejad.
47 Nimetatud sätte kohaselt on komisjonil hinnakohustuste korral juhul, kui dumping ja kahju on tuvastatud, õigus heaks kiita nende eksportijate pakkumused, kes võtavad vabatahtlikult kohustuse revideerida rahuldavalt oma hindu, vältimaks kõnealuste toodete eksporti dumpinguhindadega, kui komisjon on veendunud, et selle kohustusega on dumpingu kahjulik mõju kõrvaldatud (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Usha Martin vs. nõukogu ja komisjon, EU:C:2012:736, punkt 22).
48 Dumpinguvastase algmäärusega kehtestatud süsteemist tuleneb, et mitte hinnakohustuste heakskiitmise otsuse tegemise tõttu pole nendes pakkumistes märgitud import dumpinguvastastest tollimaksudest vabastatud, vaid maksuvabastus tuleneb kas komisjoni poolt muudetud ajutises dumpinguvastases määruses toodud sätetest või siis nõukogu poolt lõplikus dumpinguvastases määruses toodud sätetest, rakendamaks komisjoni heaks kiidetud hinnakohustusi. Selline kohustus lasub nõukogul vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõikele 5, mille kohaselt kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, millega seoses on avastatud, et nende suhtes on kohaldatud dumpingut ja et need on põhjustanud kahju, välja arvatud import neist allikatest, kellel on käesoleva määruse tingimuste kohaselt aktsepteeritud kohustused.
49 Tuleb sedastada, et isegi kui hinnakohustuse heakskiitmise otsus on vastu võetud, kehtestatakse ajutised või lõplikud dumpinguvastased tollimaksud dumpinguvastase algmääruse artikli 14 lõike 1 alusel üksnes määrusega, kuna see säte näeb ka ette, et nende sissenõudmine liikmesriikides toimub vastavalt need maksud kehtestanud määruses sätestatud muudele teguritele, mille hulgas on heaks kiidetud hinnakohustuste rakendamiseks ette nähtud tingimused.
50 Lisaks, kui dumpingu või kahju olemasolu puudutav analüüs on negatiivne, näeb dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõige 6 ette, et juba heaks kiidetud hinnakohustus muutub automaatselt kehtetuks, välja arvatud juhul, kui sellise analüüsi järeldus sõltub suuresti hinnakohustuse olemasolust. Antud säte jätab seega institutsioonidele ulatusliku kaalutlusruumi, kui selline hinnakohustus jääb jõusse.
51 Dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõike 1 teine lause sätestab, et juhul kui komisjon kiidab sellise pakkumise heaks, ning senikaua, kuni kõnealused pakkumised on jõus, ei kohaldata nende kohustuste kehtimise ajal komisjoni poolt dumpinguvastase algmääruse artikli 7 lõike 1 kohaselt kehtestatud ajutisi tollimakse või vastavalt olukorrale nõukogu artikli 9 lõike 4 kohaselt kehtestatud lõplikke tollimakse nende äriühingute valmistatud asjaomaste toodete impordi suhtes, keda nimetatakse komisjon hinnakohustuse heakskiitmise otsuses ja selle hilisemates muudatustes. Tuleb siiski märkida, et dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõike 1 teine lause on suunatud komisjonile ja nõukogule ning nõuab hinnakohustuse kehtivuse perioodiks dumpinguvastastest tollimaksudest vabastamist, kas komisjoni ajutise dumpinguvastase määruse, mida on muudetud, või nõukogu lõpliku dumpinguvastase määruse sätete alusel.
52 Nendest kaalutlustest tuleneb, et hinnakohustuse heakskiitmise otsus, mis on vastu võetud dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõike 1 alusel, ei tekita õiguslikke tagajärgi, mis võiks otseselt mõjutada asjaomaste toodete nende liidu tootjate olukorda, nagu on antud asjas hagejad.
53 Seda hinnangut ei sea kahtluse alla ka muud hagejate esitatud argumendid.
54 Esiteks, mis puudutab hagejate argumente, mille kohaselt nende õiguslike huvide riive tuleneb nende hagis esitatud väidetest, siis tuleb märkida, et üldisest viitest hagi väidetele ei piisa selgitamaks, mille alusel hagejad leiavad, et – arvestades eespool punktis 40 märgitud kohtupraktikat – esimene vaidlustatud otsus mõjutab otseselt nende õiguslikku olukorda ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine peab olema puhtautomaatne ja tulenema vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Selles osas, milles hagejad tõepoolest üritavad tugineda asjaolule, et nende väidetavate õiguste kohtulik kaitse põhjendab arvamust, et esimene vaidlustatud otsus puudutab hagejaid otseselt, tuleb sedastada – olgugi et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab eraisikutel olema õigus liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele –, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus esitatud tingimused ei mõjuta õigust sellisele kaitsele (vt eespool punktis 40 viidatud määrus Município de Gondomar vs. komisjon, EU:C:2009:580, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Tuleb märkida, et hagejad esitavad oma hagis esimese vaidlustatud otsuse peale sisuliselt kolm väidet. Nad leiavad esiteks, et komisjon on sõlminud lepingu Hiina valitsuse ja CCCME‑ga, mis tegutseb Hiina eksportivate tootjate suure kontserni nimel, avalikustamata nõuetekohaselt ja adekvaatselt läbiräägitud hinnakohustuse põhielemente ja andmata võimalust esitada õigeaegselt ja tõhusalt selle hinnakohustuse kohta oma märkusi. Teiseks, hagejad leiavad, et komisjon kiitis meelevaldselt heaks minimaalsed hinnatasemed, mis on ilmselgelt sobimatud, et kõrvaldada liidu tootjatele tekitatud kahju. Kolmandaks, hagejad väidavad, et esimese vaidlustatud otsusega kiideti heaks ja tugevdati horisontaalselt hinnakokkulepet.
56 Igal juhul leiavad hagejad seoses esimese väitega, mis puudutab menetlusõigusi, sisuliselt seda, et esimese vaidlustatud otsuse vastuvõtmine rikkus nende õigust pääseda vastavalt dumpinguvastase algmääruse artikli 8 lõikele 4 ligi hinnapakkumise mittekonfidentsiaalsele versioonile. Kohtupraktikast tuleneb, et selle määruse artikli 8 lõige 4 ei sisalda mingit teavet ja a fortiori mingit kohustust selle kohta, millal tuleb hinnakohustuse koopia lisada mittekonfidentsiaalsesse menetlustoimikusse (kohtuotsus, 25.10.2011, CHEMK ja KF vs. nõukogu, T‑190/08, EKL, EU:T:2011:618, punkt 85). Hagejad leiavad ekslikult, et see kohtupraktika ei ole antud asjas kohaldatav Hiina valitsuse väidetava rolli tõttu kõnesoleva hinnakohustuse läbirääkimistel.
57 Teises ja kolmandas väites vaidlustavad hagejad üksnes esimese vaidlustatud otsuse põhjendatuse.
58 Seega ei näita need argumendid antud asjas, et esimene vaidlustatud otsus mõjutas otseselt hagejate õiguslikku olukorda. Tuleb märkida, et hagejatel ei ole välistatud võimalus esitada väiteid, millele nad tuginevad ajutise või lõpliku dumpinguvastase määruse peale esitatud tühistamishagi raames, tingimusel et neil on sellises asjas õigustatud menetlushuvi.
59 Teiseks, hagejad väidavad, et esimese vaidlustatud otsuse vahetu õigusmõju tuleneb asjaolust, et see ei hõlma rakendusmeetmeid ning on otsekohaldatav kõikides liikmesriikides.
60 Tasub meenutada, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud hagi vastuvõetavuse tingimuste osas on kriteerium, mille kohaselt peab vaidlustatud akt puudutama hagejaid otseselt, ja kriteerium, mille kohaselt ei või see sisaldada rakendusmeetmeid, eraldiseisvad kriteeriumid. See tähendab, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud kriteeriumidest ühe täitmine ei tähenda teise täitmist.
61 Eespool punktis 48 on juba meenutatud, et dumpinguvastastest tollimaksudest vabastamine, mida kohaldatakse hinnakohustustes viidatud impordile, tuleneb sätetest, mis tuleb võtta kas komisjonil oma algses muudetud dumpinguvastases määruses või nõukogul lõplikus dumpinguvastases määruses, et rakendada kõnealuseid hinnakohustusi. Antud juhul nähti tollimaksuvabastus käesoleva hagiavalduse esitamise korral ette ajutise dumpinguvastase määrusega, mida on muudetud määrusega nr 748/2013. Seega, võttes arvesse, et esimene vaidlustatud otsus rakendati teise õigusaktiga, mille peale oli võimalik esitada hagi, kas liidu kohtule või liikmesriigi kohtule (vt selle kohta kohtumäärus, 21.1.2014, Bricmate vs. nõukogu, EU:T:2014:53, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika), sisaldas see rakendusmeetmeid.
62 Seega, erinevalt hagejate kolmandast väitest ei tulene väidetav käibe vähenemine, mille põhjustab Hiinast pärit kõnesoleva toote import madalama hinnaga kui hagejate pakutud hind, viimaste puhul esimesest vaidlustatud otsusest.
63 Võttes arvesse, et hagejaid esimene vaidlustatud otsus isiklikult ei puuduta ning et seetõttu ei ole üks ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud teisest eeldusest täidetud, ei ole vaja analüüsida, kas muud ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud teise ja kolmanda eelduse kriteeriumid on täidetud või mitte.
64 Tuleb märkida, et esimene vaidlustatud otsus ei kujuta endast üldkohaldatavat akti ELTL artikli 263 neljanda lõigu mõttes. Mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt esimene vaidlustatud otsus on üldkohaldatav akt, kuna see on muu kui seadusandlik akt, siis tuleb sedastada, et üldkohaldatava akti mõistet tuleb ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud kolmanda eelduse tähenduses mõista nii, et see hõlmab kõiki üldakte peale seadusandlike aktide (kohtumäärus, 4.6.2012, Eurofer vs. komisjon, T‑381/11, EKL, EU:T:2012:273, punkt 42, ja kohtumäärus, 7.3.2014, FESI vs. nõukogu, T‑134/10, EKL, EU:T:2014:143, punkt 23). Antud asjas ei kujuta esimene vaidlustatud otsus endast seadusandlikku akti, kuna seda ei võetud vastu ei seadusandliku tavamenetluse ega seadusandliku erimenetluse kohaselt ELTL artikli 289 lõigete 1–3 mõttes (vt selle kohta 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, T‑262/10, EU:T:2011:623, punkt 21; eespool viidatud kohtumäärus FESI vs. nõukogu, EU:T:2014:143, punkt 25). Sellegipoolest ei ole see üldkohaldatav, kuna seda ei kohaldata objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning see tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele (vt selle kohta eespool punktis 61 viidatud kohtumäärused Bricmate vs. nõukogu, EU:T:2014:53, punkt 65, ja FESI vs. nõukogu, EU:T:2014:143, punkt 24). Nimelt, esimene vaidlustatud otsus puudutab komisjoni poolt konkreetse hinnakohustuse heakskiitmist ja see on suunatud üksnes üksikutele otsuse lisas loetletud äriühingutele, kelle hinnakohustus heaks kiidetakse. Seega ei kujuta see endast üldkohaldatavat akti, mis välistab ka selle, et hagi on vastuvõetav ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud kolmanda eelduse kohaselt.
65 Kõikidest eelnevatest kaalutlustest nähtub, et arvestades ELTL artikli 263 neljandas lõigus märgitud teist ja kolmandat eeldust tuleb hagi osas, milles taotletakse esimese vaidlustatud otsuse tühistamist, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Seetõttu tuleb nõuete kohandamise taotlus, arvestades eespool punktis 33 viidatud kohtupraktikat, tunnistada vastuvõetamatuks. Neil asjaoludel puudub vajadus otsustada menetlust korraldavate meetmete võtmise ja uurimistoimingute rakendamise ettepaneku üle.
Kohtukulud
66 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Mõista kohtukulud välja SolarWorld AG‑lt, Brandoni solare SpA‑lt, Global Sun Ltd‑lt, Silicio Solarilt, SAU‑lt ja Solaria Energia y Medio Ambiente, SA‑lt.
14. jaanuaril 2015 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |