KOHTUJURISTI ETTEPANEK

EVGENI TANCHEV

esitatud 6. oktoobril 2021(1)

Kohtuasi C‑666/19 P

Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Dumping – Hiina päritolu aspartaami import – Määruse (EL) 2016/1036 ajaline kohaldatavus – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt a – Normaalväärtuse määramine vastavalt samasuguse toote hinnale Euroopa Liidus – Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõige 10 – Dumpingumarginaali määramise eesmärgil tehtavad kohandused – Kahju olemasolu kindlakstegemise eesmärgil tehtavad kohandused

Sisukord

I. Õiguslik raamistik

II. Menetluse taust

III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

V. Analüüs

A. Kas määrus 2016/1036 on ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile?

1. Poolte argumendid

2. Hinnang

B. Apellatsioonkaebuse teine väide

1. Poolte argumendid

2. Hinnang

a) Vastuvõetavus

b) Sisu

1) Teise väite kolmas osa

2) Teise väite esimene osa

C. Kolmas väide

1. Poolte argumendid

2. Hinnang

a) Vastuvõetavus

b) Sisu

1) Kolmanda väite kolmas osa

2) Kolmanda väite esimene osa

3) Kolmanda väite neljas osa

4) Kolmanda väite teine osa

D. Neljas väide

1. Poolte argumendid

2. Hinnang

VI. Kohtukulud

VII. Ettepanek

1.        Käesolevas apellatsioonkaebuses palub Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd Euroopa Kohtul tühistada 28. juuni 2019. aasta kohtuotsuse Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“),(2) milles Üldkohus jättis rahuldamata tema tühistamishagi komisjoni rakendusmääruse (EL) 2016/1247 (edaspidi „vaidlusalune määrus“)(3) peale, millega on kehtestatud tema aspartaamitoodangu impordi suhtes 55,4% suurune tollimaks.

2.        Käesolev apellatsioonkaebus annab Euroopa Kohtule võimaluse otsustada, mil määral võib komisjon mitteturumajanduslikest riikidest importimise suhtes määrata normaalväärtuse kindlaks mitte põhimeetodil, mis on ette nähtud nõukogu määruse (EÜ) nr 1225/2009(4) artikli 2 lõike 7 punktis a, s.o turumajanduslikus kolmandas riigis (edaspidi „võrdlusriik“) kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel, vaid alternatiivsel meetodil, s.o samasuguse toote eest Euroopa Liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel. Samuti on käesolevas asjas tekkinud küsimus seoses komisjoni pädevuse või kohustusega teha kohandusi, et määrata kindlaks mitte ainult dumpingumarginaal, vaid ka kahju esinemine.

I.      Õiguslik raamistik

3.        Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis a, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036(5) artikli 2 lõike 7 punktile a, on sätestatud:

„Mitteturumajanduslikest riikidest pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajanduslikus riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajanduslikust riigist teistesse riikidesse, k.a [liitu], või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest [liidus] tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.

Sobiv kolmas turumajanduslik riik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Arvesse võetakse ka tähtaegu; vajaduse korral kasutatakse sama uurimise aluseks olevat kolmandat turumajanduslikku riiki.

[…]“

4.        Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõikes 10, mis vastab määruse 2016/1036 artikli 2 lõikele 10, on sätestatud:

„Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. […]“

5.        Määruse nr 1225/2009 artikli 3 „Kahju tuvastamine“ lõigetes 2 ja 3, mis vastavad määruse 2016/1036 artikli 3 lõigetele 2 ja 3, on sätestatud:

„2.      Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii:

a)      dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele [liidu] turul kui ka

b)      kõnealuse impordi edaspidist mõju [liidu] tootmisharule.

3.      Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või [liidu] tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes [liidu] tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.“

II.    Menetluse taust

6.        Pärast seda, kui ainus aspartaami tootja liidus, nimelt Ajinomoto Sweeteners Europe SAS, nüüd Hyet Sweet SAS esitas 16. aprillil 2015 kaebuse, algatas komisjon 30. mail 2015 dumpinguvastase menetluse seoses Hiinast pärit aspartaami importimisega liitu.

7.        Aspartaam on magusaine, mida toodetakse valgete, lõhnatute ja eri suurusega kristallidena ja mis sarnaneb maitse poolest suhkruga, kuid on magusam ja palju väiksema kalorsusega. Seda kasutatakse peamiselt suhkruasendajana karastusjookide, toiduaine- ja piimatööstuses.(6)

8.        Komisjon võttis 25. veebruaril 2016 vastu ajutise määruse.

9.        28. juulil 2016 võttis komisjon vastu vaidlusaluse määruse, millega ta kehtestas lõplikud dumpinguvastased tollimaksud mitme Hiina äriühingu, toodetud aspartaami impordi suhtes, sealhulgas, nagu eespool punktis 1 märgitud, 55,4% suuruse tollimaksu äriühingu Changmao Biochemical Engineering toodetud aspartaami impordi suhtes.

III. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

10.      Changmao Biochemical Engineering esitas 21. oktoobril 2016 vaidlusaluse määruse peale tühistamishagi.

11.      Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus selle hagi rahuldamata.

12.      Kuna Euroopa Kohus on palunud mul piirduda käesolevas ettepanekus sellega, et analüüsin apellatsioonkaebuse teist, kolmandat ja neljandat väidet, milles on vaidlustatud Üldkohtu hinnang tema menetluses esitatud teise ja kolmanda väite kohta, võtan järgnevalt kokku Üldkohtu hinnangu vaid nende kahe väite kohta.

13.      Esiteks lükkas Üldkohus tagasi teise väite, mille kohaselt rikkus komisjon määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 punkti a, kui ta võttis normaalväärtust arvutades aluseks ainsa liidu tootja samasuguse toote hinnad liidu turul, mitte käsitletud võrdlusriigi, nimelt Jaapani tootja ekspordihinnad. Üldkohtu sõnul ilmneb selle sätte esimesest taandest, et mitteturumajanduslikest riikidest importimise korral võib komisjon jätta kohaldamata selles sättes ette nähtud üldreegli (mille kohaselt tuleb normaalväärtus määrata võrdlusriigi hinna järgi või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellest riigist teistesse riikidesse) ja kasutada muud „põhjendatud alust“ üksnes siis, kui seda üldreeglit on võimatu kohaldada. Olukord on selline juhul, kui valiku tegemise ajal saadaval olev teave ei ole usaldusväärne ja võib tõenäoliselt viia selleni, et võrdlusriiki ei valita asjakohaselt ega mõistlikult. Käesoleval juhul ei olnud Jaapani tootja esitatud andmed usaldusväärsed ja huvitatud isikud väljendasid muret seoses Jaapani valimisega võrdlusriigiks. Kui võtta samuti arvesse seda, et aspartaami tootjad on samalaadsetes riikides haruldased ja keeruline on leida tootjat, kes nõustuks koostööd tegema, ei jätnud komisjon võrdlusriike otsides nõuetekohast hoolsust rakendamata.

14.      Teiseks lükkas Üldkohus tagasi kolmanda väite, mille kohaselt rikkus komisjon määruse 2016/1036 artikli 2 lõiget 10, artikli 3 lõike 2 punkti a ja lõiget 3 ning artikli 9 lõiget 4 ning hea halduse põhimõtet, kui ta keeldus tegemast õiglase hinnavõrdluse tagamiseks vajalikke kohandusi. Esiteks märkis Üldkohus, et komisjon ei rikkunud selle määruse artikli 2 lõiget 10, kui ta keeldus dumpingumarginaali määramise eesmärgil kohandusi tegemast. Nimelt ei olnud Changmao Biochemical Engineering tõendanud, et väidetavad tootmiskulude erinevused liidu tootja ja tema enda vahel mõjutasid hindu ja hindade võrreldavust, muutes seetõttu vajalikuks kohanduste tegemise. Samuti ei kohustanud ükski säte, millele Changmao Biochemical Engineering tugines, komisjoni tegema kahjumarginaali määramise eesmärgil kohandusi. Teiseks lükkas Üldkohus tagasi äriühingu Changmao Biochemical Engineering väite, et komisjon on pannud talle ebamõistliku tõendamiskohustuse, kui ta nõudis temalt tõendamist, et väidetavad tootmiskulude erinevused mõjutasid hindu ja hindade võrreldavust, kui tal ei olnud juurdepääsu liidu tootmisharu andmetele. Üldkohtu arvates oli põhjus selles, et liidu tootjaga seotud andmed olid avaldatud äriühingule Changmao Biochemical Engineering ning selle äriühingu ülesanne oli tõendada mõju hindadele.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

15.      Käesolevas apellatsioonkaebuses palub Changmao Biochemical Engineering Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus; teha asjas lõplik otsus ja tühistada vaidlusalune määrus selles osas, mis puudutab äriühingut Changmao Biochemical Engineering; ning mõista kohtukulud välja komisjonilt ja äriühingult Hyet Sweet. Teise võimalusena palub Changmao Biochemical Engineering Euroopa Kohtul saata asi tagasi Üldkohtusse, et Üldkohus teeks otsuse esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite teise osa kohta, mis on seotud määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 punkti c teise taandega, või kolmanda võimalusena teha otsuse mis tahes muu esimeses kohtuastmes esitatud väite kohta, ja jätta kohtukulude jaotamine edaspidiseks.

16.      Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja äriühingult Changmao Biochemical Engineering.

V.      Analüüs

17.      Changmao Biochemical Engineering on esitanud apellatsioonkaebuses viis väidet. Nagu märkisin eespool punktis 12, on Euroopa Kohus palunud mul piirduda käesolevas ettepanekus apellatsioonkaebuse teise, kolmanda ja neljanda väite analüüsiga.

18.      Kõigepealt aga tekib sissejuhatav küsimus vaidlusaluse määruse aluseks oleva määruse 2016/1036 ajalise kohaldatavuse kohta.(7) Nimelt jõustus määrus 2016/1036, millega tunnistati kehtetuks ja asendati määrus nr 1225/2009, kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, s.o kahekümnendal päeval pärast 30. juunit 2016.(8) Seega jõustus määrus 2016/1036 enne, kui vaidlusalune määrus 28. juulil 2016 vastu võeti, kuid pärast uurimisaluste faktiliste asjaolude aset leidmist. Niisiis tekib küsimus, kas komisjon ja Üldkohus(9) kohaldasid määruse nr 1225/2009 asemel ekslikult määrust 2016/1036. Sellekohane kirjalikult vastatav küsimus esitati pooltele, kes vastasid Euroopa Kohtu seatud tähtaja jooksul. Seepärast analüüsin kõigepealt, kas määrus 2016/1036 oli ajaliselt kohaldatav (A jagu), seejärel aga apellatsioonkaebuse teist, kolmandat ja neljandat väidet (B, C ja D jagu).

A.      Kas määrus 2016/1036 on ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile?

1.      Poolte argumendid

19.      Changmao Biochemical Engineering märgib, et käesoleval juhul reguleerisid dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist määruse nr 1225/2009 materiaalõigusnormid, sest see määrus kehtis juhtumi faktiliste asjaolude aset leidmise kuupäeval, nende kohta üldist teavet avalikustavas dokumendis lõpliku hinnangu andmise kuupäeval ning kuupäeval, mil Changmao Biochemical Engineering esitas oma märkused selle dokumendi kohta. Seetõttu on komisjon vaidlusaluses määruses ekslikult viidanud määrusele 2016/1036.

20.      Komisjon seevastu on seisukohal, et käesoleval juhul reguleeris dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist määrus 2016/1036. See tuleneb tema sõnul varasemast, kuid kehtivast kohtupraktikast, milles ei ole eristatud materiaalõigusnorme ja menetlusnorme, ning sellest, et määrus 2016/1036 kõigest kodifitseerib määruse nr 1225/2009 ja sellesse tehtud muudatused. Samuti väidab komisjon, et 10. detsembri 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Iirimaa jt (C‑272/12 P, EU:C:2013:812, punkt 28) tulenevalt ei saa Euroopa Kohus materiaalõigusnormide ajalist kohaldatavust omal algatusel kontrollida.

2.      Hinnang

21.      Kõigepealt rõhutaksin, et määruse 2016/1036 sätted, mida väidetavalt on käesoleval juhul rikutud,(10) on määruse nr 1225/2009 vastavate sätetega identsed. Seega, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et komisjon ja Üldkohus eksisid kohaldatava määruse kindlakstegemisel, ei mõjutaks see kohtuasja lahendit. Siiski näib mulle oluline kindlaks teha, kumb määrus on käesolevas asjas kohaldatav, sest muidu võiks tekkida olukord, kus Euroopa Kohtu otsus põhineb määrusel, mis ei ole ajaliselt kohaldatav.

22.      Analüüsin esiteks, kas Euroopa Kohus võib – vastupidi sellele, mida väidab komisjon – omal algatusel kontrollida, kas määrus 2016/1036 on ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile, ja teiseks, kas see määrus on kohaldatav või mitte.

23.      Esiteks olen seisukohal, et Euroopa Kohus võib määruse 2016/1036 ajalist kohaldatavust omal algatusel kontrollida.

24.      Euroopa Kohtu praktikas on tõepoolest ette nähtud, et kuigi liidu kohtud võivad esitada ja peavadki esitama teatavaid väiteid omal algatusel, võivad nad vaidlusaluse otsuse sisulist õiguspärasust puudutavat väidet kontrollida üksnes siis, kui hageja on sellele viidanud.(11)

25.      Samuti aga tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liidu kohtud ei pea piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on esitanud oma nõuete toetuseks, sest vastasel korral võivad nad olla sunnitud tuginema oma otsustes vääradele õiguslikele kaalutlustele.(12) Seega on liidu kohtutel pädevus ja vajaduse korral ka kohustus esitada omal algatusel teatavaid väiteid sisulise õiguspärasuse kohta. Üldkohus ja Avaliku Teenistuse Kohus on juba kinnitanud, et see kehtib väidete kohta, et õigusnormi ulatust on vääralt käsitatud.(13)

26.      Eelkõige tuleks viidata 16. septembri 2013. aasta kohtuotsusele Wurster vs. EIGE (F‑20/12 ja F‑43/12, EU:F:2013:129), milles Avaliku Teenistuse Kohus kontrollis omal algatusel Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi keskastme juhtivtöötajaid puudutavate üldiste rakendussätete ajalist kohaldatavust;(14) need sätted olid vastu võetud pärast seda, kui hageja oli kirjutanud alla ajutise teenistuja lepingule, kuid enne seda, kui ta läbis katseaja, mida nende üldiste rakendussätetega pikendati. Avaliku Teenistuse Kohus leidis, et üldised rakendussätted ei ole ajaliselt kohaldatavad.(15)

27.      Niisiis järeldan analoogia alusel, et Euroopa Kohus võib omal algatusel kontrollida, kas määrus 2016/1036 on ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile.

28.      Teiseks asun seisukohale, et määrus 2016/1036 ei ole ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile.

29.      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse uut normi varasema normi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele põhimõtteliselt kohe. Seevastu tuleb liidu materiaalõigusnorme õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimise tagamiseks tõlgendada nii, et need on enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui selline võimalus nähtub selgelt nende sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest.(16) Teisisõnu, kui menetlusnorme peetakse üldjuhul kohe kohaldatavaks olukordadele, mis olid olemas enne nende jõustumist, siis materiaalõigusnorme nendele olukordadele kohaldatavateks üldiselt ei peeta, kui nendes ei ole sätestatud teisiti.

30.      Pooled ei vaidle selle üle, et määruse 2016/1036 sätted, mida väidetavalt on käesoleval juhul rikutud,(17) sisaldavad materiaalõigusnorme.(18) Samuti ei ole määruse 2016/1036 üheski sättes ette nähtud, et see määrus on kohaldatav olukordadele, mis olid olemas enne selle määruse jõustumist.

31.      Seega tuleneb eespool punktis 29 viidatud kohtupraktikast, et määruse 2016/1036 sätted, mida väidetavalt on rikutud, ei ole kohaldatavad käesolevale juhtumile.

32.      Minu järeldust käesoleva ettepaneku punktis 31 ei sea kahtluse alla 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu (C‑236/17 P, EU:C:2019:258); 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon (C‑465/09 P–C‑470/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:372) ega 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709), millele komisjon tugineb oma väites, et menetlus‑ ja materiaalõigusnorme ei tohiks eristada, mistõttu kõik uued normid, ka materiaalõigusnormid, peaksid olema kohe kohaldatavad olukordadele, mis olid olemas enne nende jõustumist.

33.      Tõepoolest leidis Euroopa Kohus 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu (C‑236/17 P, EU:C:2019:258, punktid 129–140), et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1168/2012,(19) millega pikendati kolmekuulist tähtaega, mille jooksul pidi komisjon tegema otsuse turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja staatuse taotluse kohta, on ajaliselt kohaldatav, olgugi et see jõustus sellel konkreetsel juhul pärast selle kolmekuulise tähtaja möödumist, ilma et komisjon oleks eksportivate Hiina tootjate taotluse lahendanud.(20) Olukord käesolevas asjas erineb aga selles kohtuotsuses käsitletust. Esiteks sisaldab määrus 2016/1036 erinevalt määrusest nr 1168/2012 üleminekusätteid. Selles on sõnaselgelt ette nähtud, et see on kohaldatav „kõigi uute ja kõigi käimasolevate uurimiste suhtes alates 15. detsembrist 2012“(21) – sel kuupäeval oli uurimine kõnealuse juhtumi suhtes jätkuvalt käimas. Teiseks võib määrust nr 1168/2012, niivõrd kui sellega pikendati eespool nimetatud kolmekuulist tähtaega, pidada menetlusnormiks. Sellisena peaks see eespool punktis 29 viidatud kohtupraktika kohaselt olema kohe kohaldatav olemas olnud olukordadele. Seega ei saa tugineda selle kohtuotsuse punktidele 135 ja 136, milles Euroopa Kohus on märkinud, et eksportivate Hiina tootjate olukord ei olnud lõplikult fikseeritud kuni nende suhtes dumpinguvastaseid tollimakse kehtestava määruse jõustumiseni, väitmaks – nagu komisjon seda sisuliselt teeb –, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist reguleerivad mis tahes eeskirjad, mis nende tollimaksude kehtestamise kuupäeval kehtivad.

34.      Samuti on tõsi, et 9. juuni 2011. aasta kohtuotsuses Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon (C‑465/09 P–C‑470/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:372, punktid 121–129) leidis Euroopa Kohus, et piirkondliku abi andmise juhend(22) on ajaliselt kohaldatav, olgugi et see oli jõustunud pärast kavandatava abi kohta otsuse vastuvõtmist.(23) Selles juhendis aga oli sõnaselgelt märgitud, et see on kohaldatav teatamata abi suhtes, mis on rakendatud enne selle juhendi vastuvõtmist – nagu kõnealuste abimeetmete puhul oligi. Niisiis erineb käesolev olukord sellest, mida käsitleti nimetatud kohtuotsuses, kuna erinevalt seal käsitletud juhendist ei sisalda määrus 2016/1036 üleminekusätteid.

35.      Lõpuks on tõsi, et 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Freistaat Sachsen (C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punktid 43‑59) otsustas Euroopa Kohus, et komisjoni määrus (EÜ) nr 70/2001(24) on ajaliselt kohaldatav, ehkki see oli vastu võetud pärast kõnealusest abist teatamist.(25) Toonitan siiski, et nimetatud järeldusele jõudmiseks tugines Euroopa Kohus oma otsuse punktides 52 ja 53 sellele, et kavandatavast abist teatamine ei loo lõplikult määratletud õiguslikku olukorda, kuna selle ainus eesmärk on võimaldada komisjonil riigiabi ennetavalt kontrollida. Mõistagi ei ole dumpinguvastase õiguse valdkonnas teatamiskohustusi. Seega ei saa sellele kohtuotsusele tuginedes väita, nagu komisjon seda teeb, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist reguleerivad nende vastuvõtmise kuupäeval kehtivad materiaalõigusnormid.

36.      Igal juhul rõhutan, et isegi kui Euroopa Kohus komisjoniga nõustuks, et liidu õiguse materiaalõigusnormid on kohe kohaldatavad olukordadele, mis olid olemas enne nende jõustumist, ei tuleneks sellest, et määrus 2016/1036 on ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile.

37.      Põhjus on selles, et minu arvates ei saa käesolevas kohtuasjas käsitletavat olukorda pidada niisuguseks, mis „oli olemas“ kuupäeval, mil määrus 2016/1036 jõustus. Nimelt kestis ajavahemik, mida võeti arvesse selle tuvastamisel, kas dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise tingimused on täidetud, kuni 31. märtsini 2015.(26) Seega eelnesid faktilised asjaolud määruse 2016/1036 jõustumisele. Ka nende faktiliste asjaolude tuvastamine oli lõpetatud enne selle määruse jõustumist, kuna nii nende oluliste faktiliste asjaolude ja kaalutluste lõplik avaldamine, mille põhjal kavatseti soovitada lõplike meetmete kehtestamist, seda avaldamist käsitlevate märkuste esitamine kui ka ärakuulamine eelnesid kõik määruse 2016/1036 jõustumisele.(27) Teisisõnu olid faktilised asjaolud lõplikult tuvastatud enne, kui määrus 2016/1036 jõustus.

38.      Eespool punktis 37 kasutatud lähenemisviis on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt õigusnormi ajalist kohaldamist puudutavate põhimõtete ning õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimine eeldab, et kohaldatakse materiaalõigusnorme, mis kehtivad asjasse puutuvate asjaolude asetleidmise ajal, isegi kui need normid ei ole enam kehtivad liidu institutsiooni akti vastuvõtmise ajal.(28)

39.      See lähenemisviis on samuti kooskõlas Üldkohtu praktikaga, milles on ette nähtud, et kui dumpinguvastases uurimises käsitletavad faktilised asjaolud eelnesid määruse 2016/1036 jõustumisele, kuid dumpinguvastased meetmed kehtestati pärast selle määruse jõustumist, reguleerivad seda olukorda määruses 2016/1036 sätestatud menetlusnormid ja määruses nr 1225/2009 sätestatud materiaalõigusnormid.(29)

40.      Järeldan, et määrus 2016/1036 ei ole ajaliselt kohaldatav käesolevale juhtumile ja et Üldkohus eksis, kui ta viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1 sellele määrusele kui kohaldatavale määrusele.

41.      Meenutan siiski, et nagu on märgitud eespool punktis 21, kuivõrd määruse nr 1225/2009 sätted, mida väidetavalt on käesoleval juhul rikutud, on identsed 2016/1036 määruse omadega, ei mõjuta see kohtuasja lahendit.

42.      Sellegipoolest viitan edaspidi apellatsioonkaebuse teist, kolmandat ja neljandat väidet analüüsides mitte määrusele 2016/1036, vaid määrusele nr 1225/2009.

B.      Apellatsioonkaebuse teine väide

1.      Poolte argumendid

43.      Apellatsioonkaebuse teises väites märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid ja rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et komisjon on rikkunud määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 punki a ja artikli 6 lõiget 8, hea halduse põhimõtet ega hoolsuskohustust, kui ta ei palunud eksportivalt Jaapani tootjalt üksikasjalikku eksporditehingute loetelu ega hinnanud seda. Apellatsioonkaebuse teine väide jaguneb kolmeks osaks.

44.      Teise väite esimeses osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113, 115, 116, 128 ja 129, et komisjon ei ole rikkunud määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 punkti a, hea halduse põhimõtet ega hoolsuskohustust sellega, kui ta määras normaalväärtuse liidu tootmisharu andmete põhjal, olgugi et ta ei olnud palunud eksportivalt Jaapani tootjalt tehingute kaupa andmeid tema eksportmüügi kohta. Changmao Biochemical Engineering on seisukohal, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 7 punktist a tulenevalt võib mitteturumajanduslikest riikidest importimise korral määrata normaalväärtuse liidu tootmisharu andmete põhjal vaid juhul, kui võrdlusriigisisene hind ja hind sellest riigist eksportimisel ei ole usaldusväärsed. Käesoleval juhul aga ei saa välistada, et eksportiva Jaapani tootja teatavad eksporditehingud olid kasumlikud ja seepärast usaldusväärsed, kuna komisjoni käsutuses olid ainult koondandmed, mitte selle tootja eksportmüüki käsitlevad andmed tehingute kaupa. Seetõttu moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, et kogu selle tootja eksport oli kahjumlik. Järelikult ei saanud komisjon määrata normaalväärtust liidu tootmisharu andmete põhjal.

45.      Teise väite teises osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125 ja 126, et kuna komisjon ei palunud eksportivalt Jaapani tootjalt andmeid tehingute kaupa ega hinnanud seda teavet, ei jätnud komisjon täitmata määruse 2016/1036 artikli 6 lõikest 8 tulenevat kohustust „võimaluse piires veenduda, et huvitatud poolte esitatud informatsioon […] on täpne“.

46.      Teise väite kolmandas osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117 ja 118, et hageja ülesanne on tõendada, et dumpingumarginaal olnuks kahjumarginaalist väiksem, kui eksportiva Jaapani tootja eksportmüüki oleks arvesse võetud. On hoopis komisjoni ülesanne võtta omal algatusel arvesse kogu saadaval olevat teavet.

47.      Komisjon märgib, et teine väide on tervikuna tulemusetu, sest selles ei ole vaieldud vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112 ja 114 tehtud järeldusele, et eksportiva Jaapani tootja esitatud andmed ei olnud usaldusväärsed, ega selgitatud, miks samalt tootjalt palutud lisaandmetel ei oleks olnud samu puudusi.

48.      Teise võimalusena väidab komisjon, et teise väite kolmas osa, mis on võetud kokku käesoleva ettepaneku punktis 46, ei ole põhjendatud ja et seetõttu on sama väite esimene ja teine osa, mis on võetud kokku käesoleva ettepaneku punktides 44 ja 45, tulemusetud.

49.      Kolmanda võimalusena väidab komisjon, et teise väite esimene ja teine osa, mis on võetud kokku käesoleva ettepaneku punktides 44 ja 45, on kas tulemusetu (esimene osa, niivõrd kui selles väidetakse, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 on faktilisi asjaolusid moonutatud) või vastuvõetamatu (teine osa) ning igal juhul ei ole need põhjendatud.

2.      Hinnang

50.      Apellatsioonkaebuse teises väites märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, leides, et komisjon ei rikkunud määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a ega artikli 6 lõiget 8, oma hoolsuskohustust ega hea halduse põhimõtet, kui ta määras normaalväärtuse liidu tootmisharu andmeid kasutades, olgugi et ta ei olnud palunud eksportivalt Jaapani tootjalt tehingute kaupa andmeid tema eksportmüügi kohta.

51.      Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 44–46, jaguneb teine väide kolmeks osaks. Esimeses osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 113, 115, 116, 128 ja 129 vastu, väidetakse, et on rikutud määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a, hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust. Teises osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 125 ja 126 vastu, väidetakse, et on rikutud selle määruse artikli 6 lõiget 8. Kolmandas osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 117 ja 118 vastu, väidab Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et hageja ülesanne on tõendada, et dumpingumarginaal olnuks kahjumarginaalist väiksem, kui eksportiva Jaapani tootja eksportmüüki oleks arvesse võetud.

a)      Vastuvõetavus

52.      Komisjon väidab, et teise väite teine osa ei ole vastuvõetav, sest esimeses kohtuastmes seda ei esitatud.

53.      Üldkohtu menetluses märkis Changmao Biochemical Engineering, et kuna komisjon määras normaalväärtuse liidu tootmisharu andmete põhjal, rikkus ta määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a ja oma hoolsuskohustust. Ta ei märkinud, et seda tehes rikkus komisjon sama määruse artikli 6 lõiget 8. Õigupoolest ei ole viimati nimetatud sätet kirjalikes seisukohtades, mille Changmao Biochemical Engineering Üldkohtu menetluses esitas, üldse mainitud.

54.      Määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõikele 8 ei ole viidatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102–130, milles Üldkohus analüüsis käesoleva ettepaneku punktis 53 kokku võetud väidet ja lükkas selle tagasi. Sealhulgas ei ole sellele sättele viidatud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125 ja 126, mille vastu on apellatsioonkaebuse teise väite teine osa suunatud.

55.      Seetõttu leian, et apellatsioonkaebuse teise väite teine osa on vastuvõetamatu.

b)      Sisu

56.      Enne apellatsioonkaebuse teise väite esimese osa hindamist analüüsin selle väite kolmandat osa.

1)      Teise väite kolmas osa

57.      Kõigepealt mainiksin, et määruse nr 1225/2009 artikli 9 lõike 4 viimases lauses sätestatud „väiksema tollimaksu“ reegel tähendab, et „[d]umpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab [liidu] tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks“. Seega kasutatakse dumpinguvastase tollimaksu määra kindlaksmääramiseks kahjumarginaali, kui dumpingumarginaal on kahjumarginaalist suurem. Käesoleval juhul kehtestati äriühingu Changmao Biochemical Engineering suhtes dumpinguvastane tollimaks kahjumarginaali tasemel (55,4%), sest see oli väiksem kui dumpingumarginaal (124%).(30)

58.      Selleks et kummutada äriühingu Changmao Biochemical Engineering argument, et normaalväärtuse määramisel oleks tulnud kasutada eksportiva Jaapani tootja ekspordihindu, mitte aga liidu tootmisharu andmeid, tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117 ja 118 sellele, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et kui normaalväärtus oleks arvutatud nii, nagu tema välja pakkus, oleks dumpingumarginaal olnud kahjumarginaalist väiksem ja et seega oleks tema suhtes kehtestatud dumpinguvastane tollimaks dumpingumarginaali põhjal.

59.      Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 51, väidab Changmao Biochemical Engineering oma teise väite kolmandas osas, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117 ja 118 on rikutud õigusnormi.

60.      Nagu väidab komisjon, tuleb juhul, kui Euroopa Kohus ei tuvasta nendes punktides õigusnormi rikkumist, teise väite esimene osa tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Nimelt kui Euroopa Kohus peaks tuvastama, et Changmao Biochemical Engineering pidi tõendama, et kui normaalväärtus oleks arvutatud eksportiva Jaapani tootja ekspordihindade põhjal, oleks dumpingumarginaal olnud kahjumarginaalist väiksem – mida Changmao Biochemical Engineering vaieldamatult ei teinud –, ei oleks oluline, kas normaalväärtust oli võimalik sel viisil arvutada määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a, hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust rikkumata või mitte. See on põhjus, miks ma analüüsin teise väite kolmandat osa enne sama väite esimese osa hindamist, nagu ma märkisin eespool punktis 56.

61.      Asun seisukohale, et teise väite kolmas osa on põhjendatud, kuid see tuleb siiski tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

62.      Leian, et juhtudel, kui dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse kahjumarginaali põhjal, võib tootja, kelle suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, vaidlustada dumpingumarginaali arvutuse ka siis, kui ta ei ole tõendanud, et kui dumpingumarginaal oleks arvutatud tema ettepaneku kohaselt, oleks see olnud kahjumarginaalist väiksem ja seetõttu oleks dumpinguvastane tollimaks kehtestatud dumpingumarginaali põhjal. Niisiis olen arvamusel, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 118 sisaldab õigusnormi rikkumist ja apellatsioonkaebuse teise väite kolmas osa on järgnevalt kirjeldatud põhjustel põhjendatud.

63.      Esiteks vastab tõele, et mõnel juhul on hageja olnud kohustatud dumpingumarginaali arvutuse vaidlustamiseks tõendama, et kui dumpingumarginaal oleks arvutatud nii, nagu tema välja pakkus, oleks see olnud kahjumarginaalist väiksem.

64.      Sellega seoses tuleb viidata 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsusele Brother Industries vs. nõukogu (250/85, EU:C:1988:464, punkt 24). Selles kohtuotsuses lükkas Euroopa Kohus tagasi väite, et sisuliselt on dumpingumarginaali arvutades tehtud viga, kuna 1) dumpinguvastane tollimaks kehtestati 21% suuruse kahjumarginaali põhjal, samas kui 2) dumpingumarginaal ulatus 33,6%‑ni, mistõttu 3) väidetav viga, mis oleks viinud dumpingumarginaali vähenemiseni 1,5% võrra, „ei oleks mõjutanud dumpinguvastase tollimaksu määra“.

65.      Samuti tuleb viidata 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsusele Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EU:T:2009:62, punkt 111). Selles kohtuotsuses lükkas Üldkohus tagasi väite, et kahjumarginaali arvutades on tehtud viga (mis seisnes sisuliselt selles, et komisjon ei võtnud arvesse liidu tootjate müüki oma sidusettevõtjatele), märkides, et: 1) hagejate suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu määr tugines dumpingumarginaalile, mis oli 25,7%, mitte 57% suurusele kahjumarginaalile;(31) 2) väidetav viga kahjumarginaali arvutamisel mõjutas kõige rohkem 10% liidu tootmisharu kogumüügist; mistõttu 3) selleks, et kahjumarginaali tase oleks langenud allapoole dumpingumarginaali taset, oleks olnud vaja, et liidu tootjate sidusettevõtjate müügihinnad oleksid täiesti ebaproportsionaalsed, võrreldes muude kahjumarginaali arvutamisel arvesse võetud hindadega. Euroopa Kohus ei leidnud selles põhjenduskäigus õigusnormi rikkumist. Peale selle märkis ta, et selle tagajärjel tuleb tunnistada tulemusetuks teised väited, milles on vaidlustatud kahju kindlaksmääramine.(32)

66.      Samamoodi lükkas Üldkohus 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses Foshan City Nanhai Golden Step Industrial vs. nõukogu (T‑410/06, EU:T:2010:70, punktid 94–98) tulemusetuse tõttu tagasi väite, et 66% suurust hindade allalöömismarginaali arvutades on tehtud viga, sest ilma selle veata oleks hindade allalöömismarginaal olnud kas 20,5% (nagu väitis nõukogu) või 17,3% (nagu väitis hageja) ja seega ikkagi suurem kui 9,7% suurune dumpingumarginaal, mille põhjal oli kehtestatud hageja suhtes dumpinguvastane tollimaks.(33)

67.      Täheldan siiski, et 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsuses Brother Industries vs. nõukogu (250/85, EU:C:1988:464) ja 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsuses Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EU:T:2009:62) – ehkki mitte 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses Foshan City Nanhai Golden Step Industrial vs. nõukogu (T‑410/06, EU:T:2010:70) – oli selge, et ilma veata, mis väidetavalt tehti kahjumarginaali arvutamisel, ei oleks kahjumarginaal olnud dumpingumarginaalist väiksem (või et ilma veata, mis väidetavalt tehti dumpingumarginaali arvutamisel, ei oleks see dumpingumarginaal olnud kahjumarginaalist väiksem). Nendes kahes kohtuotsuses oli väidetav viga väike ning/või vahe dumpingu‑ ja kahjumarginaali vahel suur.

68.      Teiseks on tõsi, et 14. märtsi 1990. aasta kohtuotsuses Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu (C‑133/87 ja C‑150/87, EU:C:1990:115, punkt 38), millele Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, lükkas Euroopa Kohus tagasi väite, et nõukogu eksis, kui ta arvutas dumpinguvastase tollimaksu üksnes Jaapani tootjate müügitehingutest tulenenud kahju põhjal, võtmata arvesse Jaapani originaalseadmete tootjate müügitehingutest põhjustatud kahju. See väide lükati tagasi põhjendusel, et hageja, Jaapani tootja Ricoh, „ei ol[nud] tõendanud, et [nõukogu lähenemisviis, mille kohaselt ei arvestatud originaalseadmete tootjate müügitehinguid,] mõjutas kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu taset, või mil määral oleks see tase olnud teistsugune, kui originaalseadmete tootjate müügitehinguid oleks samuti arvesse võetud“.

69.      Täheldan aga, et eespool punktis 68 nimetatud kohtuotsuses oli tegu olukorraga, kus dumpinguvastane tollimaks oli määratud kindlaks kahjumarginaali alusel(34) ja hageja vaidlustas just kahju kindlaksmääramise. Seega nõudis Euroopa Kohus hagejalt tõendust selle kohta, et ilma väidetava veata oleks dumpinguvastane tollimaks olnud väiksem, mitte tõendust selle kohta, et ilma väidetava veata oleks tollimaks kehtestatud dumpingumarginaali, mitte kahjumarginaali põhjal.

70.      Kolmandaks toonitan, et on arvukalt näiteid olukordadest, kus liidu kohtud on analüüsinud väiteid, et dumpingumarginaali arvutamisel on tehtud viga, ehkki hageja ei olnud tõendanud, et ilma väidetava veata oleks dumpingumarginaal olnud kahjumarginaalist väiksem. Viidata tuleb näiteks 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusele PT Musim Mas vs. nõukogu (T‑80/14, ei avaldata, EU:T:2016:504). Olgugi et dumpinguvastane tollimaks oli hageja suhtes kehtestatud kahjumarginaali põhjal,(35) analüüsis Üldkohus väidet, et nõukogu ja komisjon eksisid, kui nad arvestasid normaalväärtuse peamise tooraine tootmiskulude põhjal, nagu need kajastusid avaldatud rahvusvahelistes hindades, nõudmata hagejalt tõendust selle kohta, et kui normaalväärtus oleks arvutatud sel viisil, oleks dumpingumarginaal olnud kahjumarginaalist väiksem.

71.      Neljandaks märgin, et 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsuses Hansol Paper vs. komisjon (T‑383/17, ei avaldata, EU:T:2020:139, punktid 162–169) märkis Üldkohus, viidates 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsusele Foshan City Nanhai Golden Step Industrial vs. nõukogu (T‑410/06, EU:T:2010:70, punkt 94), mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 66, et väide, millega vaidlustati kahjumarginaali arvutus, on vastuvõetav, kuigi hageja ei olnud täpselt märkinud, mil määral oleks kahjumarginaal ilma väidetavalt tehtud veata olnud dumpingumarginaalist väiksem. Üldkohus asus seisukohale, et selle väitega seadis hageja üldisemalt kahtluse alla kahju olemasolu ja põhjusliku seose tuvastamise, mis olid hädavajalikud tingimused dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseks ja mille kohta antud ekslik hinnang võis seega „viia vaidlusaluse rakendusmääruse tühistamiseni, ilma et […] oleks vaja küsida, kas kahjumarginaal oli dumpingumarginaalist väiksem“.(36)

72.      Viiendaks rõhutan, et kui nõuda eksportivatelt tootjatelt, kelle suhtes on kehtestatud dumpinguvastane tollimaks, et nad tõendaks, et ilma dumpingumarginaali arvutamisel tehtud väidetava veata oleks dumpingumarginaal olnud kahjumarginaalist väiksem, pandaks sellega, nagu väidab Changmao Biochemical Engineering, eksportivatele tootjatele raske tõendamiskohustus, mida nad sellega kaasnevate arvutuste keerukuse tõttu ei pruugi suuta täita. See kehtiks ka juhul, kui eksportivad tootjad oleksid kohustatud vaid tõendama, et ilma väidetava veata saanuks dumpingumarginaal olla kahjumarginaalist väiksem,(37) võttes arvesse, kui keeruline on kindlaks teha, millistel tingimustel või asjaoludel see nii oleks.

73.      Järeldan, et Üldkohus eksis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 märkis, et äriühingul Changmao Biochemical Engineering tuli tõendada, et kui dumpingumarginaal oleks arvutatud nii, nagu tema välja pakkus, oleks see olnud kahjumarginaalist väiksem. Seega on teise väite kolmas osa põhjendatud.

74.      Ent nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 61, tuleb teise väite kolmas osa ikkagi tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Põhjus on selles, et Üldkohus ei tuginenud tema menetluses esitatud teist väidet tagasi lükates üksnes sellele, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et kui dumpingumarginaal oleks arvutatud nii, nagu tema välja pakkus, oleks see olnud kahjumarginaalist väiksem. Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111–116 ka sellele, et valiku tegemise ajal saadaval olnud teave ei olnud usaldusväärne ja võis tõenäoliselt viia selleni, et võrdlusriiki ei valita asjakohaselt ega mõistlikult.

2)      Teise väite esimene osa

75.      Apellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et komisjon rikkus määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a, hea halduse põhimõtet ja oma hoolsuskohustust sellega, et ta määras normaalväärtuse liidu tootmisharu andmete põhjal, kuigi ta ei olnud palunud eksportivalt Jaapani tootjalt tehingute kaupa andmeid tema eksportmüügi kohta.

76.      Asun seisukohale, et teise väite esimene osa ei ole põhjendatud.

77.      Selles osas, mis puudutab esiteks määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist, täheldan, et nimetatud sätte esimeses lõigus on ette nähtud, et mitteturumajanduslikest riikidest importimise korral tuleb normaalväärtus erandina sama määruse artikli 2 lõigetes 1–6 sätestatud eeskirjadest üldjuhul määrata turumajanduslikus kolmandas riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel, s.o võrdlusriigi meetodil.

78.      Kohtupraktika kohaselt aga võib komisjon mitteturumajanduslikest riikidest pärit toodete normaalväärtuse määramisel otsustada jätta määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktis a sätestatud üldreegli kohaldamata ja kasutada muud mõistlikku alust üksnes juhul, kui seda üldreeglit ei saa kohaldada.(38)

79.      Käesoleval juhul arvutati normaalväärtus ajutises määruses teabe põhjal, mida saadi koostööd teinud tootjalt turumajanduslikus kolmandas riigis, nimelt Jaapanis (edaspidi „Jaapani tootja“). See tootja oli Ajinomoto Co., Japan.(39) Nimelt oli aspartaami tootmine maailmas koondunud vähestesse riikidesse: Hiinasse, Prantsusmaale, Jaapanisse ja Lõuna-Koreasse; ainus teadaolev Lõuna-Korea tootja keeldus koostööst, Jaapani tootja aga nõustus seda tegema.(40)

80.      Vaidlusaluses määruses aga arvutati normaalväärtus „muul põhjendatud alusel“, nagu oli ette nähtud määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a esimeses lõigus. See põhines ainsa liidu tootja samasuguse toote hindadel liidus, kelleks oli Ajinomoto Sweeteners Europe SAS, nüüd Hyet Sweet, kes oli Jaapani tootja tütarettevõtja.(41) Põhjused, miks komisjon otsustas vaidlusaluses määruses mitte kasutada Jaapani tootja antud andmeid, olid järgmised: 1) see tootja oli ainus Jaapani turul tegutsev tootja, kes konkureeris impordiga Hiinast ja Koreast; ja 2) mis veel olulisem: Jaapani tootja kasumimarginaalid varieerusid suuresti vastavalt klientide liigile ja suurusele, ilma et uurimisel oleks ilmnenud ühtegi ratsionaalset põhjust niisuguseks suureks erinevuseks kasumimarginaalide vahel.(42)

81.      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–116 märkis Üldkohus, et komisjon ei ole rikkunud määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a sellega, et ta lähtus normaalväärtuse arvutamisel ainsa liidu tootja hindadest liidu turul. Üldkohtu arvates olid selle põhjendused järgmised: 1) Jaapani tootja antud andmed ei olnud usaldusväärsed, sest selle tootja kasumimarginaalides esines suuri ja põhjendamatuid kõikumisi; 2) nagu nähtub tabelist 15 Jaapani tootja vastustes komisjoni küsimustikule, olid kõik selle tootja omamaised müügitehingud väga kasumlikud, kõik eksporditehingud aga kahjumlikud; ja 3) huvitatud isikud olid väljendanud muret seoses Jaapani valimisega võrdlusriigiks.

82.      Äriühingu Changmao Biochemical Engineering argument on see, et komisjon palus Jaapani tootjal esitada tehingute kaupa andmed enda omamaise müügi kohta, kuid mitte eksportmüügi kohta. Nii ei pea Changmao Biochemical Engineering välistatuks, et mõned selle tootja eksportmüügitehingud võivad olla kasumlikud. Järelikult ei ole komisjon tõendanud, et Jaapani tootja esitatud andmed ei olnud usaldusväärsed ja et neid andmeid ei saanud normaalväärtuse arvutamiseks kasutada. Changmao Biochemical Engineering järeldab, et arvutades normaalväärtuse mitte Jaapani tootja ekspordihindade, vaid liidu tootmisharu andmete põhjal, rikkus komisjon määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a ning vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113, 115 ja 116 on rikutud õigusnormi.

83.      Niisiis ei sea Changmao Biochemical Engineering vaidluse alla seda, et nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 77 ja 78, on normaalväärtuse määramine liidu hindade põhjal alternatiivne meetod, mida tohib kasutada vaid juhul, kui põhimeetodit kasutada ei saa. Changmao Biochemical Engineering vaidlustab Üldkohtu järelduse, et käesoleval juhul ei olnud võimalik kasutada Jaapani tootja andmeid (ja seetõttu ei saanud normaalväärtust nende põhjal määrata).

84.      Komisjoni sõnul on väide, et määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a on rikutud, tulemusetu ja igal juhul põhjendamata.

85.      Minu arvates tuleb määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist käsitlev väide tagasi lükata põhjendamatuse, mitte tulemusetuse tõttu. Selgitan järgnevalt, miks ma ei ole nõus komisjoni seisukohaga, et see väide on tulemusetu, seejärel aga selgitan, miks see väide ei ole põhjendatud.

86.      Komisjoni arvates on määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumist käsitlev väide tulemusetu seetõttu, et esiteks ei ole Changmao Biochemical Engineering vaidlustanud Üldkohtu järeldust, et Jaapani tootja antud teave ei olnud usaldusväärne; teiseks on ta vaidlustanud kõigest ühe kolmest põhjendusest, millest lähtudes lükkas Üldkohus tagasi väite määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumise kohta, nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 näidatud põhjenduse, ent mitte punktides 112 ja 114 näidatuid; ning kolmandaks piisab selle kohtuotsuse punktidest 124–128, et Üldkohtu järeldus rikkumise puudumise kohta oleks põhjendatud.

87.      Ent esiteks on tõsi, et nagu komisjon väidab, ei ole Changmao Biochemical Engineering vaielnud vastu sellele, et Jaapani tootja antud andmed ei ole korrektsed. Küll aga on ta märkinud, et need andmed on ebatäielikud, niivõrd kui Jaapani tootja esitas komisjonile koondandmed oma eksportmüügi kohta, mitte andmed nende müügitehingute kohta tehingu kaupa. Mulle näib, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on Changmao Biochemical Engineering sellega vaidlustanud Jaapani tootja esitatud andmete usaldusväärsuse määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a tähenduses.

88.      Teiseks on tõsi, et nagu komisjon väidab, on Changmao Biochemical Engineering vaidlustanud ainult vaidlustatud kohtuotsuse punkti 113, mitte aga selle punkte 112 ja 114. Punktides 112 ja 113 aga ei ole näidatud eraldi põhjendusi, miks Üldkohus asus seisukohale, et komisjon ei eksinud, kui ta keeldus arvutamast normaalväärtust Jaapani tootja esitatud andmete põhjal. Mõlemad punktid viitavad seletamata kõikumistele Jaapani tootja kasumimarginaalides. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 aga on lihtsalt korratud märkused, mida huvitatud isikud haldusmenetluses esitasid, ilma et komisjon või Üldkohus oleks nende märkustega nõustunud. Niisiis, vastupidi komisjoni väidetule ei tähenda see, et Changmao Biochemical Engineering vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktile 113, kuid mitte punktidele 112 ja 114, seda, nagu oleks väide määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumise kohta tulemusetu.

89.      Kolmandaks täheldan, et vastupidi komisjoni väidetule on Changmao Biochemical Engineering vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 128.

90.      Ent nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 85, olen komisjoniga nõus, et väide määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumise kohta ei ole põhjendatud.

91.      Esiteks on põhjus selles, et minu arvates ei olnud komisjonil vaja saada Jaapani tootja eksportmüügi kohta tehingute kaupa andmeid, et pidada selle tootja esitatud andmeid niisugusteks, mis ei ole usaldusväärsed ja võivad tõenäoliselt viia selleni, et võrdlusriiki ei valita asjakohaselt ega mõistlikult.

92.      Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a teise lõigu kohaselt võetakse sobivat turumajanduslikku kolmandat riiki valides „nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid“.

93.      On tõsi, et 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158, punktid 31 ja 32) märkis Euroopa Kohus, et mõiste „kättesaadavad usaldusväärsed andmed“ määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a teise lause tähenduses ei piirdu andmetega, mille on esitanud kaebuse esitaja või huvitatud pooled, kuna komisjon peab omal algatusel arvesse võtma kogu kättesaadavat teavet.

94.      Rõhutan siiski, et kohtupraktika kohaselt on komisjonil teabe kättesaadavuse kindlakstegemisel teatav kaalutlusruum, kuna nimetatud uurimisvahendid ei ole kohustuslikud ja neid on seda keerulisem rakendada, kui need on seotud teabega kolmanda riigi kohta. Määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõikes 4 on ette nähtud, et uurimisi võib teostada kolmandates riikides, muu hulgas tingimusel, et „asjaomased äriühingud annavad oma nõusoleku“. Sama määruse artikli 6 lõikes 8 on peale selle ette nähtud, et teabe paikapidavust tuleb kontrollida „võimalikult“ põhjalikult.(43)

95.      Käesoleval juhul aga – olgugi et pooled ei vaidle selle üle, et komisjon ei ole haldusmenetluses palunud ega saanud tehingute kaupa andmeid Jaapani tootja eksportmüügi ja nendest müügitehingutest saadud kasumimarginaalide kohta – olid tema käsutuses siiski selle tootja eksportmüüki käsitlevad koondandmed. See, et komisjon ei pidanud vajalikuks paluda andmeid tehingute kaupa, on osa tema eespool punktis 94 viidatud kaalutlusõigusest teha kindlaks juba tema käsutuses oleva teabe usaldusväärsus.

96.      Pealegi on olukord käesoleval juhul erinev sellest, mida käsitles 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158), kus Euroopa Kohus leidis, et nõukogu ja komisjon eksisid, kui nad arvutasid normaalväärtuse liidu hindade põhjal, kuna nad ei olnud rakendanud piisavat hoolsust, et teha kindlaks, kas normaalväärtuse saaks arvutada võrdlusriigi hindade põhjal. Nimetatud asjas oli komisjon piirdunud ühe küsimustiku saatmisega kahele Tai äriühingule ja järeldanud, et kuna need äriühingud ei vastanud, on võimatu määrata normaalväärtust kindlaks mis tahes turumajanduslikus kolmandas riigis küsitavate hindade põhjal. See tähendab, et komisjon jättis uurimata, kas võrdlusriigiks oleks saanud valida ühe kolmest turumajanduslikust kolmandast riigist, kust imporditi liitu märgatavalt rohkem kui Taist.(44) Seevastu käesoleval juhul ei ole Euroopa Kohtu menetluses väidetud, et komisjon jättis uurimata muud turumajanduslikud kolmandad riigid peale Jaapani.(45)

97.      Teiseks ja mis veel olulisem: Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et komisjoni otsus arvutada normaalväärtus liidu tootmisharu hindade põhjal ei olnud mõistlik.

98.      Kohtupraktika kohaselt ei saa hageja seoses kaebusega, milles on vaidlustatud normaalväärtuse määramise meetod, lihtsalt tugineda komisjoni valitsust erinevale normaalväärtuse määramise meetodile, vaid peab esitama piisavalt tõendeid näitamaks, et hinnangud, millel see valik põhines, ei olnud mõistlikud, kuna liidu kohtud ei saa asendada komisjoni hinnanguid enda omadega.(46)

99.      Käesolevas asjas väidab Changmao Biochemical Engineering apellatsioonimenetluses lihtsalt, et „ei saa välistada“, et „teatavad“ Jaapani tootja eksporditehingud on kasumlikud ja et seepärast võib neid kasutada normaalväärtuse arvutamiseks. Changmao Biochemical Engineering ei ole väitnud ega ammugi tõendanud, et kõik Jaapani tootja eksporditehinguid või enamik neid tehinguid on kasumlikud, mis seaks kahtluse alla komisjoni otsuse arvutada normaalväärtus mitte Jaapani tootja ekspordihindade, vaid liidu tootmisharu andmete põhjal. Niisiis ei ole Changmao Biochemical Engineering tõendanud, et komisjoni järeldus, mille kohaselt andmed Jaapani tootja eksportmüügi kohta ei olnud usaldusväärsed, ei olnud mõistlik.

100. Järeldan, et apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata selles osas, milles on väidetud, et määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a on rikutud.

101. Teiseks, mis puudutab komisjoni hoolsuskohustuse rikkumist, täheldan, et kohtupraktika kohaselt peab komisjon vastavalt määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktile a arvesse võtma toimikus sisalduvat teavet nõutud hoolsusega, et saaks järeldada, et normaalväärtus määrati kindlaks sobivalt ja põhjendatult.(47) Nii näib mulle, et väide komisjoni hoolsuskohustuse rikkumise kohta tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel nagu väide määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumise kohta.

102. Kolmandaks, mis puudutab hea halduse põhimõtte rikkumist, täheldan, et komisjonil on selle põhimõtte kohaselt kohustus hoolikalt ja erapooletult hinnata tootja esitatud tõendeid ja võtta nõuetekohaselt arvesse kõiki asjasse puutuvaid tõendeid.(48) Niisiis tuleb ka väide hea halduse põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel nagu väide määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a rikkumise kohta.

103. Järeldan, et teise väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja seetõttu tuleb kogu see väide tervikuna tagasi lükata.

C.      Kolmas väide

1.      Poolte argumendid

104. Apellatsioonkaebuse kolmandas väites märgib Changmao Biochemical Engineering, et järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–144, 151–153 ja 155–162, et komisjon ei eksinud, kui ta keeldus tegemast tema palutud kohandusi dumpingumarginaali arvutamise eesmärgil, moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid ja rikkus järgmisi norme: määruse 2016/1036 artikli 2 lõige 10; 1994. aasta üldise tolli‑ ja kaubanduslepingu (GATT) VI artikli rakendamise lepingu (edaspidi „dumpinguvastane leping“)(49) artikli 2.4 viimane lause; määruse 2016/1036 artikli 20 lõiked 2 ja 4 ning dumpinguvastase lepingu artikkel 6.2, niivõrd kui neist tulenevad äriühingu Changmao Biochemical Engineering kaitseõigused; dumpinguvastase lepingu artiklid 12.2.1 ja 12.2.2; sama lepingu artikkel 6.4; määruse 2016/1036 artikli 9 lõige 4; ning hea halduse põhimõte ja komisjoni hoolsuskohustus.

105. Sisuliselt jaguneb apellatsioonkaebuse kolmas väide neljaks osaks.

106. Kolmanda väite esimeses osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–144 leidis, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud oma väidet, et liidu tootja ja Hiina tootja tootmiskulud on erinevad ja et need erinevused mõjutavad hindade võrreldavust.

107. Kolmanda väite teises osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus rikkus määruse 2016/1036 artikli 2 lõiget 10, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151‑153, et turumajanduslikku staatust mitte saanud eksportivate Hiina tootjate esitatud palved kohanduste tegemiseks ei saa olla seotud tegelike kuludega Hiinas.

108. Kolmanda väite kolmandas osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143 ja 144 märkis, et äriühingu Changmao Biochemical Engineering ülesanne on tõendada, et määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 10 punktides a–j loetletud tegurite erinevused, nagu tootmiskulude erinevus, mõjutavad hindade võrreldavust. Ta on seisukohal, et see tuleneb artikli 2 lõike 10 sõnastusest. Mis tahes muu lahendus paneks mitteturumajanduslikele tootjatele ebamõistliku tõendamiskohustuse olukorras, kui normaalväärtus arvutatakse liidu tootmisharu andmete põhjal.

109. Kolmanda väite neljandas osas märgib Changmao Biochemical Engineering, et asudes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–160 seisukohale, et komisjon ei pannud talle ebamõistlikku tõendamiskohustust, nõudes tõendeid selle kohta, et tootmiskulude erinevustest kujunesid hinnaerinevused, rikkus Üldkohus järgmisi norme: dumpinguvastase lepingu artikkel 2.4, nagu seda on tõlgendatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organi otsustes; määruse 2016/1036 artikli 20 lõiked 2 ja 4 ja dumpinguvastase lepingu artikkel 6.2, niivõrd kui neist tulenevad äriühingu Changmao Biochemical Engineering kaitseõigused; sama lepingu artiklid 6.4, 12.2.1 ja 12.2.2; ning rikkus hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust. Samuti eksis Üldkohus, kui ta keeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 andmast menetlust korraldava meetme või uurimismeetme kaudu komisjonile korraldust esitada analüüs, mis viis ta vaidlusaluse määruse põhjenduses 70 järeldusele, et asjaomase toote ja samasuguse toote vahel ei ole erinevusi, mis kajastuksid süsteemselt hindades.

110. Komisjon palub jätta apellatsioonkaebuse kolmanda väite rahuldamata.

111. Komisjoni arvates tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata, sest sisuliselt ei ole apellatsioonkaebuses märgitud, milliseid faktilisi asjaolusid või tõendeid Üldkohus moonutas, ega näidatud, et tootmiskulude erinevustest tekkisid erinevused hindades.

112. Kolmanda väite teise osa kohta väidab komisjon, et see on vastuvõetamatu, sest Üldkohtu menetluses seda ei esitatud. Igal juhul on see aga tulemusetu, sest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–153 on esitatud kõigest teise võimalusena välja pakutud põhjenduskäik, peamisi põhjendusi sisaldavad aga selle kohtuotsuse punktid 137–150. Lõpuks ei ole see väide põhjendatud, kuna muu hulgas ei puutu kohanduste tegemiseks kasutatud andmete päritolu asjasse. Loeb see, et kohandus ei jäta määruse 2016/1036 artikli 2 lõiget 7 kasuliku mõjuta.

113. Kolmanda väite kolmas osa ei ole komisjoni sõnul põhjendatud, sest määruse 2016/1036 artikli 2 lõike 10 sissejuhatava lõigu sõnastusest, selle lõike punkti k sõnastusest ning kohtupraktikast nähtub selgelt, et nõue tõendada mõju hindadele ja hindade võrreldavusele on kohaldatav kõikide sama määruse artikli 2 lõikes 10 loetletud tegurite suhtes.

114. Kolmanda väite neljas osa on komisjoni väitel vastuvõetamatu, niivõrd kui see on esitatud järgmiste normide rikkumise kohta: dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimane lause; määruse 2016/1036 artikli 20 lõiked 2 ja 4 ning dumpinguvastase lepingu artiklis 6.2, niivõrd kui neist tulenevad äriühingu Changmao Biochemical Engineering kaitseõigused, ning selle lepingu artiklid 6.4, 12.2.1 ja 12.2.2. Põhjus on selles, et esimeses kohtuastmes nendele normidele ei viidatud. Igal juhul ei ole kolmanda väite neljas osa põhjendatud selles osas, mis puudutab nende normide rikkumist. Lõpuks, mis puudutab ülejäänut kolmanda väite neljandast osast, s.o äriühingu Changmao Biochemical Engineering taotlust võtta menetlust korraldav meede või uurimismeede, väidab komisjon, et igal juhul ei ole see põhjendatud.

2.      Hinnang

115. Kolmandas väites märgib Changmao Biochemical Engineering, et kuna Üldkohus leidis, et komisjon ei eksinud, kui ta keeldus tegemast dumpingumarginaali arvutamiseks kohandusi, mida nimetatud äriühing oli palunud, on Üldkohus moonutanud faktilisi asjaolusid ja rikkunud määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, artikli 9 lõiget 4 ning artikli 20 lõikeid 2 ja 4, dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4 ja muid sätteid ning hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust.

116. Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 105‑109, jaguneb apellatsioonkaebuse kolmas väide neljaks osaks. Esimeses osas, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 141–144 vastu, väidetakse, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta leidis, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et esines tootmiskulude erinevusi, mis mõjutasid hindade võrreldavust. Teises osas, mis on suunatud selle kohtuotsuse punktide 151‑153 vastu, väidetakse, et Üldkohus rikkus määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, kui ta leidis, et kohanduste taotlused, mille on esitanud mitteturumajandusliku riigi tootjad, ei saa olla seotud tegelike kuludega selles riigis. Kolmandas osas väidab Changmao Biochemical Engineering, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143 ja 144 rikkus Üldkohus määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10 ja paneks mitteturumajanduslike riikide tootjatele ebamõistliku tõendamiskohustuse, nõudes nendelt tõendamist, et tootmiskulude erinevused mõjutasid hindu ja hindade võrreldavust. Neljas osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 155–160 vastu ja selles väidetakse, et nõudes äriühingult Changmao Biochemical Engineering hindade võrreldavusele avaldunud mõju tõendamist, ehkki tal ei olnud juurdepääsu liidu tootmisharu andmetele, rikkus Üldkohus dumpinguvastase lepingu artikleid 2.4, 6.2, 6.4, 12.2.1 ja 12.2.2, määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõikeid 2 ja 4 ning hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolduskohustust. Samuti on kolmanda väite neljandas osas seatud vaidluse alla see, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 keeldus Üldkohus määramast menetlust korraldavat meedet või uurimismeedet.

a)      Vastuvõetavus

117. Komisjoni väitel on kolmanda väite teine osa tervikuna ja neljas osa osaliselt vastuvõetamatu.

118. Esiteks väidab komisjon, et kolmanda väite teine osa on vastuvõetamatu, sest tegemist on uue väitega.

119. Minu arvates tuleb see vastuvõetavust käsitlev vastuväide tagasi lükata.

120. Esiteks ei ole Changmao Biochemical Engineering esitanud Euroopa Kohtu menetluses ühtegi argumenti, mida ta ei esitanud Üldkohtu menetluses.

121. Nimelt väitis Changmao Biochemical Engineering kolmanda väite teises osas, et komisjon rikkus määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, kui ta keeldus tegemast palutud kohandusi põhjendusel, et kohandamise taotlus, mille esitas eksportiv Hiina tootja, kelle suhtes ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist, ei saa olla seotud tegelike kuludega Hiinas. Sellega seoses osutab Changmao Biochemical Engineering, et ta palus komisjonil teha kohanduse vastavalt mitte tema enda tootmiskuludele, vaid kuludele Euroopa Liidus.

122. Üldkohtu menetluses märkis Changmao Biochemical Engineering seoses oma kolmanda väitega – mis oli esitatud selle kohta, et komisjon rikkus muu hulgas määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, kui ta keeldus tegemast nimetatud äriühingu palutud kohandusi –, et see, kui eksportivale Hiina tootjale ei ole võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, ei takista seda tootjat taotlemast kohandusi. Changmao Biochemical Engineering on seisukohal, et kuigi neid kohandusi ei saanud teha selle tootja enda kulude põhjal, saavad need siiski olla seotud muude Hiinas esinevate parameetritega peale hindade ja kulude, näiteks teistsuguse tootmismenetluse kasutamisega selles riigis.

123. Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et apellant võib tugineda väidetele, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enda pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse põhjendatust õiguslikult kritiseerida, olenemata sellest, kas apellant Üldkohtu menetluses need väited esitas või mitte.(50) Käesolevas asjas ongi tegu sellise olukorraga, sest küsimust, kas ja milliste parameetrite osas võib eksportiv tootja, kellele ei ole võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, siiski taotleda kohandusi, on käsitletud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–153.

124. Teiseks märgib komisjon, et kolmanda väite neljas osa on vastuvõetamatu, niivõrd kui selles väidetakse, et on rikutud dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimast lauset, artikleid 6.2, 6.4, 12.2.1 ja 12.2.2 ning määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõikeid 2 ja 4. Komisjon on seisukohal, et ühegi nimetatud sätte rikkumist Üldkohtu menetluses ei tõstatatud.

125. Minu arvates tuleb selle vastuvõetamatuse väitega nõustuda. Tõepoolest ei viidatud Üldkohtu menetluses seoses komisjoni keeldumisega äriühingu Changmao Biochemical Engineering palutud kohanduste tegemisest ühegi eespool punktis 124 loetletud sätte rikkumisele.

126. Kolmanda väite neljas osa on siiski vastuvõetav niivõrd, kui selles väidetakse, et on rikutud hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust, ja vaidlustatakse Üldkohtu keeldumine võtta menetlust korraldav meede või uurimismeede.

127. Järeldan, et kolmanda väite teine osa on vastuvõetav ja et selle väite neljas osa on vastuvõetamatu selles osas, milles väidetakse, et on rikutud dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimast lauset, artikleid 6.2, 6.4, 12.2.1 ja 12.2.2 ning määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõikeid 2 ja 4.

b)      Sisu

128. Analüüsin kolmanda väite kolmandat osa, seejärel sama väite esimest osa, neljandat osa ja lõpuks teist osa.

1)      Kolmanda väite kolmas osa

129. Määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 kohaselt tuleb õiglaselt võrrelda ekspordihinda ja normaalväärtust. Selle sätte sissejuhatavas lõigus on ette nähtud: „Kui […] normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust.“

130. Kohtupraktikast tuleneb, et kui pool palub määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 alusel teha kohandusi, mille eesmärk on muuta normaalväärtus ja ekspordihind dumpingumarginaali arvutamisel võrreldavaks, peab ta tõendama, et tema nõue on põhjendatud. Kohustus tõendada, et teha tuleb algmääruse artikli 2 lõike 10 punktides a–k loetletud konkreetne kohandus, lasub isikul, kes soovib sellele tugineda.(51)

131. Käesoleval juhul on vaidlusaluse määruse põhjenduses 48 märgitud, et Changmao Biochemical Engineering palus komisjonil teha dumpingumarginaali arvutamiseks kohandusi, sest Hiina tootja ja liidu tootja tootmiskulude vahel esines erinevusi. Selle määruse põhjenduses 49 on märgitud, et komisjon jättis selle kohandamistaotluse rahuldamata põhjendusel, et Changmao Biochemical Engineering ei ole oma väidet põhjendanud ja muu hulgas ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et „kliendid maksavad siseturul [tootmiskulude] erinevuse tõttu pidevalt erinevat hinda“.

132. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143–144 märkis Üldkohus, et äriühingu Changmao Biochemical Engineering ülesanne on tõendada, et tootmiskulude erinevusest tekkisid erinevused hindades, mida ta aga ei ole tõendanud, mistõttu komisjon ei ole tema kohandamistaotlusi rahuldamata jättes rikkunud määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10.

133. Kolmanda väite kolmandas osas väidab Changmao Biochemical Engineering, et nii toimides rikkus Üldkohus õigusnormi.

134. Asun seisukohale, et kolmanda väite kolmas osa ei ole põhjendatud.

135. Esiteks tuleneb see määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 sõnastusest. Ma ei ole nõus äriühingu Changmao Biochemical Engineering argumendiga, et kohanduse taotleja peab tõendama mõju hindadele ja hindade võrreldavusele vaid juhul, kui kohandust taotletakse selle lõike punkti k alusel „punktides a–j nimetamata tegurite“ osas, ent mitte juhul, kui kohandust taotletakse punktides a–j loetletud tegurite erinevuste suhtes. Nimelt on punktis k sõnaselgelt sätestatud, et peab olema „ilmnenud, et [tegurite erinevused] mõjutavad […] hinna võrreldavust“, samas kui punktides a–j ei ole seda sõnaselgelt ette nähtud.(52) Täheldan aga, et määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 sissejuhatavas lõigus, millele olen viidanud eespool punktis 129, on sätestatud, et peab olema ilmnenud, et „tegurite“ erinevused „mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust“. See sissejuhatav lõik käib kõikide punktides a–k loetletud tegurite kohta. Samuti täheldan, et punkti k kohaselt peab olema ilmnenud, et muude tegurite erinevused „mõjutavad käesoleva lõikega nõutavat hinna võrreldavust“.(53) Seega on punktis k endas ette nähtud, et selline ilmnemine on nõutav kõikidel juhtudel, kui kohandust taotletakse lõike 10 alusel, olenemata sellest, milline tegur on kaalul.

136. Teiseks on see kooskõlas Üldkohtu praktikaga, mille kohaselt tuleneb nii määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 sõnastusest kui ka ülesehitusest, et ekspordihinna või normaalväärtuse suhtes võib teha kohanduse üksnes selleks, et võtta arvesse erinevusi tegurites, mis mõjutavad hindu ja seega nende võrreldavust. Näiteks märkis Üldkohus 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener (T‑558/12 ja T‑559/12, ei avaldata, EU:T:2015:237, punkt 114), et nõukogu ja komisjon peavad keelduma kohanduse tegemisest niisuguste tegurite erinevuste suhtes, mille puhul ei ole tõendatud, et need mõjutavad hindu ja seega nende võrreldavust.(54) Samamoodi leidis Üldkohus 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu  (T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 138), et eksportivatel tootjatel, kes taotlevad kohandust summas, mis vastab 14% suurusele imporditollimaksule, mida nõuavad võrdlusriigi ametiasutused, tuleb esitada tõendid selle kohta, et see imporditollimaks mõjutas normaalväärtust moodustavat hinnataset ja võimalust võrrelda neid hindu ekspordihindadega.

137. Kolmandaks ei ole ma nõus äriühingu Changmao Biochemical Engineeringu argumendiga, et kohustades teda tõendama mõju hindadele ja hindade võrreldavusele, pani Üldkohus talle ebamõistliku tõendamiskohustuse, sest normaalväärtus arvutati liidu tootja esitatud andmete põhjal, millele äriühingul Changmao Biochemical Engineering, kes on eksportiv Hiina tootja, puudus juurdepääs.

138. Täheldan, et Üldkohus käsitles seda argumenti ja lükkas selle tagasi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–159, mille Changmao Biochemical Engineering on vaidlustanud apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljandas osas. Käsitlen seda siiski siin, sest muidu ei oleks kolmanda väite kolmanda osa analüüs täielik.

139. On tõsi, et kohtupraktika kohaselt ei pea määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 alusel kohanduse tegemist taotlev isik, kes peab tõendama taotletud kohanduse vajalikkust, toime tulema ebamõistliku tõendamiskoormisega.(55) Käesoleval juhul aga ei ole tegu sellise olukorraga, ja seda järgmistel põhjustel.

140. Toonitan, et määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 sissejuhatavast lõigust ei tulene mingit reservatsiooni seoses nõudega tõendada selle lõike punktides a–k loetletud tegurite erinevuste mõju hindadele ja hindade võrreldavusele. See tähendab, et seda tuleb tõendada olenemata sellest, mis meetodil arvutatakse normaalväärtus, ja seega isegi siis, kui see arvutatakse liidu tootmisharu andmete põhjal. Kui see nii ei oleks, võiks komisjon olla kohustatud taotluse korral tegema kohanduse, mis ei mõjuta hindu ega hindade võrreldavust ja viib seetõttu asümmeetria tekkimiseni normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel.

141. Samuti, vastupidi sellele, mida väidab Changmao Biochemical Engineering, ei saa asuda seisukohale, et eksportivatel Hiina tootjatel ei ole juurdepääsu normaalväärtuse ja ekspordihinna arvutamiseks kasutatavatele andmetele, kui need andmed esitas komisjonile võrdlusriigi tootja või, nagu käesoleval juhul, liidu tootja.

142. Täheldan, et määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõike 7 kohaselt võivad eksportijad tutvuda kogu teabega, mille ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, ja sama määruse artikli 20 lõike 2 kohaselt võivad nad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist. On tõsi, et teabe läbivaatamine ja lõplik avaldamine puudutab üksnes niisugust teavet, mis ei ole sama määruse artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne.(56) Käesolevas asjas aga nähtub vaidlusaluse määruse põhjendusest 40, et komisjon avaldas äriühingule Changmao Biochemical Engineering liidu tootjaga seotud andmed.

143. Täheldan samuti, nagu komisjon märgib, et kui Changmao Biochemical Engineering põhjendab oma argumenti, et Üldkohus pani talle ebamõistliku tõendamiskohustuse, ei väida ta, nagu oleks komisjon jätnud talle avaldamata andmed, mida on vaja kohanduse taotlemiseks (peale apellatsioonkaebuses esitatud üldise ja põhjendamata väite, et „mitteturumajanduslike riikide tootjatel ei ole võrdlusriigi tootja hinnaandmeid“). Selle argumendi põhjenduseks on Changmao Biochemical Engineering märkinud hoopis eelkõige seda, et liidu tootja ei esitanud kogu teavet, mida on vaja normaalväärtuse ja ekspordihinna õiglaseks võrdlemiseks.

144. Changmao Biochemical Engineering on vaidlustanud ka selle, et Üldkohus keeldus nõudmast komisjonilt menetlust korraldava meetme või uurimismeetme kaudu välja analüüsi, millest lähtudes komisjon vaidlusaluse määruse põhjenduses 70 leidis, et vaatlusaluse toote ja samasuguse toote vahel puuduvad erinevused, mis kajastuksid süsteemselt hindades. Sellegipoolest täheldan, et Changmao Biochemical Engineering on väitnud selle kohta mitte ainult seda, et komisjon (tema enda sõnul) „varjas“ kohanduste tegemiseks vajalikku teavet, vaid eeskätt seda, et komisjon võis lihtsalt jätta selle teabe, eelkõige liidu tootmisharu arved ja lepingud kogumata. Nii näib mulle, et vaidlustades Üldkohtu keeldumise eespool nimetatud analüüsi väljanõudmisest, soovib Changmao Biochemical Engineering sisuliselt selle tuvastamist, kas komisjon kogus piisavalt teavet, mitte tõendada, et komisjon ei avaldanud talle piisavalt teavet.

145. Järeldan, et apellatsioonkaebuse kolmanda väite kolmas osa ei ole põhjendatud.

2)      Kolmanda väite esimene osa

146. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–144 leidis Üldkohus, et keeldudes tegemast äriühingu Changmao Biochemical Engineering taotletud kohandusi, ei rikkunud komisjon määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, kuna Changmao Biochemical Engineering ei esitanud oma taotluse põhjendamiseks ühtegi tõendit ega tõendanud, et väidetavatest erinevustest tootmiskuludes tekkisid hinnaerinevused.

147. Kolmanda väite esimeses osas on Changmao Biochemical Engineering märkinud, et nii toimides moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid.

148. Olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

149. Kohtupraktika kohaselt tuleb apellandil täpselt osutada tõenditele, mida on moonutatud, ning tuua välja hindamisvead, mis tema arvates on tehtud.(57)

150. Käesolevas asjas on Changmao Biochemical Engineering küll loetlenud oma apellatsioonkaebuses tõendid, millele ta haldusmenetluse kontekstis tugines, kuid ei ole täpselt selgitanud, kuidas väidetavad erinevused iga asjakohase teguri osas hindu ja hindade võrreldavust mõjutasid ning kuidas Üldkohus seetõttu faktilisi asjaolusid moonutas, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et erinevustest tootmiskuludes tekkisid hinnaerinevused.

151. Täheldan samuti, et vastupidi sellele, mida väidab Changmao Biochemical Engineering, ei ole vaidlusaluse määruse põhjendus 49, milles on märgitud, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud mõju hindadele ja hindade võrreldavusele, vastuolus sama määruse põhjendusega 76, mille kohaselt dumpinguhinnaga import Hiinast lõi hinnad Euroopa Liidus 21,1% alla. Nimelt tähendab komisjoni järeldus hindade allalöömise kohta seda, et liidu tootmisharu kandis kahju, ilma et miski viitaks, et see hindade allalöömine oli põhjustatud tootmiskulude erinevustest, mis oleks kohandust õigustanud.

152. Niisiis tuleb apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

3)      Kolmanda väite neljas osa

153. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–160 märkis Üldkohus, et komisjon ei pannud äriühingule Changmao Biochemical Engineering ebamõistlikku tõendamiskohustust, nõudest temalt tõendust selle kohta, et väidetavatest erinevustest tootmiskuludes tekkisid hinnaerinevused, kui tal ei olnud juurdepääsu liidu tootmisharu andmetele.

154. Oma kolmanda väite neljandas osas on Changmao Biochemical Engineering märkinud, et nii toimides rikkus Üldkohus dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimast lauset ning artikleid 6.2, 6.4. 12.2.1 ja 12.2.2, määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõikeid 2 ja 4 ning hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust. Samuti väidab Changmao Biochemical Engineering, et Üldkohus eksis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 keeldus nõudmast komisjonilt menetlust korraldava meetme või uurimismeetme kaudu välja analüüsi, millest lähtudes jättis komisjon tema kohandustaotlused rahuldamata.

155. Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 124–127, on kolmanda väite neljas osa osaliselt vastuvõetamatu. Täielikkuse huvides selgitan järgnevalt siiski, miks juhul, kui Euroopa Kohus peaks tunnistama kolmanda väite neljanda osa tervikuna vastuvõetavaks, tuleks see sellegipoolest põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

156. Esiteks ei ole apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljas osa põhjendatud selles osas, milles väidetakse, et on rikutud dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimast lauset ja artikleid 6.2, 6.4. 12.2.1 ja 12.2.2.

157. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et oma olemuselt ja ülesehituselt ei kuulu WTO lepingud üldjuhul nende normide hulka, mille alusel on võimalik kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust. Üksnes kahes eriolukorras, mis tulenevad liidu seadusandja enda tahtest piirata oma tegutsemisruumi WTO eeskirjade kohaldamisel, on Euroopa Kohus möönnud, et liidu kohtute ülesanne on vajadusel kontrollida liidu akti ja selle rakendamiseks võetud meetmete õiguspärasust WTO lepingute alusel. Esimene niisugune olukord on see, kus Euroopa Liit soovib rakendada WTO lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust, ja teine see, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt samade lepingute konkreetsetele tingimustele.(58)

158. Ükski määruse nr 1225/2009 artikkel ei viita ühelegi konkreetsele WTO lepingute sättele. Kohtupraktikast tulenevalt aga rakendab määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 10 dumpinguvastase lepingu artikli 2.4, sisuliselt korrates selle sätteid.(59)

159. Siiski ei ole määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõikes 10 otsesõnu korratud dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimases lauses sätestatud nõuet, et „[v]õimuorganid teatavad asjaomastele pooltele, millist teavet on vaja õiglase võrdluse jaoks, ega pane nendele pooltele põhjendamata tõendamiskohustust“.(60) Seepärast näib mulle, et liidu seadusandjal ei olnud selget kavatsust rakendada dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimases lauses ette nähtud konkreetset kohustust. Järelikult ei saa dumpinguvastase lepingu artikli 2.4 viimast lauset vaidlusaluse määruse õiguspärasust kontrollides arvesse võtta.(61)

160. Samuti, ilma et oleks vaja analüüsida, kas määruse nr 1225/2009 konkreetsete sätetega on rakendatud dumpinguvastase lepingu artiklid 6.2, 6.4, 12.2.1 või 12.2.2 ning kas järelikult saab neid sätteid vaidlusaluse määruse õiguspärasust kontrollides arvesse võtta, leian, et väide dumpinguvastase lepingu artiklite 6.2, 6.4, 12.2.1 või 12.2.2 rikkumise kohta ei saa olla tulemuslik. Nimelt ei näe ma, kuidas on asjakohased artiklid 12.2.1 ja 12.2.2, mis on seotud avalike teadetega dumpinguvastaste meetmete rakendamise kohta, või artikkel 6.2, mis puudutab kohtumist isikutega, kelle huvid on vastandlikud. Mis puudutab artiklit 6.4, milles on ette nähtud, et võimuorganid võimaldavad huvitatud pooltel tutvuda kogu olulise teabega, mis ei ole konfidentsiaalne, täheldan, et nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktides 143 ja 161, ei väida Changmao Biochemical Engineering, et komisjon on jätnud talle avaldamata teavet, mida on vaja kohanduste taotlemiseks.

161. Teiseks ei ole apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljas osa minu arvates põhjendatud selles osas, milles väidetakse, et on rikutud määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõikeid 2 ja 4. Nagu olen märkinud eespool punktis 142, võivad eksportijad taotleda oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist „konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes“. Selgitasin eespool punktis 143 aga ka seda, et põhjendades käesolevas asjas oma väidet määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõigete 2 ja 4 rikkumise kohta, ei väida Changmao Biochemical Engineering, et komisjon jättis talle avaldamata andmed, mida on vaja kohanduste taotlemiseks. Ta väidab oma väite toetuseks hoopis eelkõige seda, et komisjon ei kogunud kogu teavet, mida on vaja, et otsustada, kas rahuldada sellised taotlused või mitte. See puudus, kui see leiab tõendamist, ei saa kujutada endast määruse nr 1225/2009 artikli 20 lõigete 2 ja 4 rikkumist.

162. Kolmandaks ei ole kolmanda väite neljas osa põhjendatud selles osas, mis puudutab komisjoni hoolsuskohustuse rikkumist. Käesoleva ettepaneku punktis 102 viidatud kohtupraktika kohaselt oli komisjonil kohustus hoolikalt ja erapooletult hinnata tõendeid, millega Changmao Biochemical Engineering oma kohandamistaotlust põhjendas. Ent nagu olen eespool punktides 148–152 näidanud, ei moonutanud Üldkohus faktilisi asjaolusid, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–144 leidis, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et väidetavad erinevused tootmiskuludes mõjutasid hindu ja hindade võrreldavust.

163. Neljandaks olen seisukohal, et kolmanda väite neljas osa ei ole põhjendatud selles osas, milles väidetakse, et on rikutud hea halduse põhimõtet. Kohtupraktika kohaselt tuleneb hea halduse põhimõttest, et tõendamiskohustus, mille komisjon paneb eksportivatele tootjatele, kes taotlevad määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 alusel kohandust, ei tohi olla ebamõistlik.(62) Käesoleva ettepaneku punktides 139–144 olen aga põhjendanud, miks komisjon ei pannud äriühingule Changmao Biochemical Engineering ebamõistlikku tõendamiskohustust, kui ta nõudis temalt tõendust selle kohta, et väidetavad erinevused tootmiskuludes mõjutavad hindu ja hindade võrreldavust.

164. Viiendaks ei ole kolmanda väite neljas osa põhjendatud selles osas, milles väidetakse, et Üldkohus eksis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 keeldus nõudmast komisjonilt menetlust korraldava meetme või uurimismeetme kaudu välja analüüsi, millest lähtudes komisjon vaidlusaluse määruse põhjenduses 70 leidis, et vaatlusaluse toote ja samasuguse toote vahel puuduvad erinevused, mis kajastuksid süsteemselt hindades. Kohtupraktikast tuleneb, et mis puudutab Üldkohtu hinnangut seoses menetlusosalise taotlusega võtta menetlust korraldavaid meetmeid või uurimismeetmeid, tuleb juhtida tähelepanu, et üksnes Üldkohus ise otsustab, kas tema menetluses lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet on vaja täiendada.(63) Pealegi, nagu olen selgitanud käesoleva ettepaneku punktidest 148–152, ei ole käesolevas asjas tõendatud faktiliste asjaolude moonutamist.

165. Järeldan, et apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljas osa tuleb tervikuna tagasi lükata.

4)      Kolmanda väite teine osa

166. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–153 märkis Üldkohus, et eksportivad Hiina tootjad, kellele ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist, võivad esitada kohandamistaotlusi, kuid need taotlused ei saa „olla seotud tegelike kuludega Hiinas“, sest vastasel juhul kaotaks määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt a oma kasuliku mõju.

167. Kolmanda väite teises osas on Changmao Biochemical Engineering märkinud, et nii toimides rikkus Üldkohus määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10.

168. Asun seisukohale, et kuigi kolmanda väite teine osa on põhjendatud, tuleb see siiski tulemusetuse tõttu tagasi lükata. Järgnevalt põhjendan, miks ma pean kolmanda väite teist osa põhjendatuks, ja selgitan seejärel, miks see on tulemusetu.

169. Kohtupraktika kohaselt on määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a eesmärk hoida ära olukord, kus võetakse arvesse mitteturumajanduslike riikide hindu ja kulusid, mis ei ole tavapärane turujõudude tagajärg.(64)

170. Komisjoni argument seisneb selles, et kui teha kohandus Hiina ja liidu tootmiskulude erinevuste põhjal, võtaks see määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punktilt a kasuliku mõju, sest tootmiskulud Hiinas on seotud Hiina mitteturumajandusliku seisundiga ja on moonutatud.

171. Minu arvates ei saa see argument olla tulemuslik.

172. On tõsi, et 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu  (T‑558/12 ja T‑559/12, ei avaldata, EU:T:2015:237) asus Üldkohus seisukohale, et kohandusi ei saa teha seoses dumpinguvastaste tollimaksudega koormatud eksportivate Hiina tootjate ja võrdlusriigi tootja vaheliste erinevustega efektiivsuses ja tootlikkuses, sest esimesena nimetatud ei kvalifitseerunud turumajanduslikule kohtlemisele ja seega ei saanud nendega seotud andmeid normaalväärtuse kindlakstegemisel arvesse võtta.(65) Euroopa Kohtu menetluses väitsid eksportivad Hiina tootjad, et kohanduste tegemine seoses erinevustega efektiivsuses ja tootlikkuses ei muudaks võrdlusriigi meetodi kasutamist ebatõhusaks, sest sealne väiksem tooraine‑ ja elektritarbimine ning suurem tootlikkus töötaja kohta (võrrelduna võrdlusriigi tootja näitajatega) ei ole seotud hindade ja kuludega või turujõududega Hiinas.(66) Kohtujurist Mengozzi tegi ettepaneku lükata see argument tagasi põhjendusel, et „ettevõtja, kelle suhtes ei kohaldata turumajanduslikku kohtlemist, [ei saa] tuua normaalväärtuse kohandamise taotluse põhjenduseks erinevusi tootlikkuses ja efektiivsuses“, kuna tootlikkus ja efektiivsus „sõltuvad […] paljudest teguritest, […] mille puhul võib mõistlikult eeldada, et neid mõjutavad kas või kaudselt näitajad, mis ei ole turujõudude normaalne tagajärg“.(67) Euroopa Kohus siiski ei teinud otsust selle kohta, et nõukogu ja komisjon keeldusid kohandusi tegemast.(68)

173. Samuti on tõsi, et 23. aprilli 2018. aasta kohtuotsuses Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (T‑675/15, ei avaldata, EU:T:2018:209) märkis Üldkohus, et kohandusi ei saa teha seoses Hiina ja võrdlusriigi vaheliste erinevustega tootmismenetluses ja tooraine kättesaadavuses, kuna esiteks ei peetud Hiinat asjasse puutuval ajal turumajanduslikuks riigiks ja teiseks ei olnud hageja, eksportiv Hiina tootja esitanud turumajandusliku kohtlemise taotlust. Seetõttu ei viidanud Üldkohtu arvates miski sellele, et mitteturumajanduslikes tingimustes tegutseva ettevõtja poolt nikli hankimist või tema tootmismenetlust ei mõjutanud parameetrid, mis ei olnud turujõudude tagajärg.(69) Euroopa Kohtu menetluses väitsid eksportivad Hiina tootjad, et Üldkohus oleks pidanud analüüsima, kas taotletavate kohanduste tagajärjel oleks arvestatud normaalväärtusesse kulusid, mida mõjutasid turujõududest mitte tulenevad parameetrid, kuid Üldkohus ei olnud seda teinud.(70) Euroopa Kohus lükkas selle argumendi tulemusetuse tõttu tagasi põhjendusel, et eksportivad Hiina tootjad ei olnud sõnaselgelt vaidlustanud Üldkohtu järeldust faktiliste asjaolude kohta, et need kohandused ei ilmnenud olevat seotud turujõududest tulenevate teguritega.(71)

174. Täheldan aga, et ei 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsuses Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269) ega 29. juuli 2019. aasta kohtuotsuses Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (C‑436/18 P, EU:C:2019:643) ei analüüsinud Euroopa Kohus sisuliselt küsimust, kas eksportivad Hiina tootjad, kellele ei ole võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, saavad taotleda kohandusi seoses Hiina ja võrdlusriigi vaheliste erinevustega tootmismenetluses ning toorainete tarbimises ja kättesaadavuses.

175. Samuti täheldan, et Changmao Biochemical Engineering on märkinud, ilma et komisjon oleks talle vastu vaielnud, et käesoleval juhul erineb olukord sellest, mida käsitles 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (C‑436/18 P, EU:C:2019:643), sest käesoleval juhul ei lähtutaks kohanduste tegemisel eksportiva Hiina tootja enda tootmiskuludest ega tootmiskuludest Hiinas, vaid tootmiskuludest Euroopa Liidus. Sisuliselt väidab Changmao Biochemical Engineering, et määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt normaalväärtuse määramine ei takista komisjoni rahuldamast kohandustaotlusi, kui komisjon ei kasuta kohanduste summa määramiseks andmeid Hiina turult.

176. Changmao Biochemical Engineering selgitab, et käesoleval juhul ei taotlenud ta komisjonilt kohandusi omaenda tootmiskulude põhjal. Esiteks palus ta komisjonil juhul, kui liidu tootmisharu ja tema ise kasutasid erinevaid tooraineid ja ressursse, kas vähendada normaalväärtust või suurendada tema ekspordihinda sellise summa võrra, mille võrra erinevad teineteisest 1) liidu tootmisharus kasutatud tooraine või ressursi maksumus ja 2) tema enda kasutatud vastava tooraine või ressursi maksumus Euroopa Liidus.(72) Teiseks palus Changmao Biochemical Engineering komisjonil juhul, kui kulusid kandis ainult liidu tootmisharu, kuid mitte tema ise, teha kohandusi nende kuludega võrdsete summade võrra. Changmao Biochemical Engineering toonitab, et kummalgi juhul ei oleks komisjon võtnud taotletud kohandusi tehes arvesse tema enda tootmiskulusid või tegelikke kulusid Hiinas. Nii on Changmao Biochemical Engineering seisukohal, et määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõige 7 ei takistanud komisjoni neid kohandusi tegemast.

177. Minu arvates on see, kui komisjon rahuldab kohandustaotlusi, mille on esitanud eksportivad Hiina tootjad, kellele ei ole võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõikega 7 vastuolus vaid juhul, kui kohanduse summa määramiseks kasutatakse eksportivate Hiina tootjate endi tootmiskulusid või tootmiskulusid Hiinas ja need kulud arvestatakse seetõttu normaalväärtusse. Seevastu juhul, kui tootmiskulusid Hiinas kasutatakse üksnes tuvastamaks, et nimetatud määruse artikli 2 lõike 10 punktides a–k loetletud tegurites esineb erinevusi, ei takista selle määruse artikli 2 lõige 7 komisjoni nende eksportivate tootjate kohandustaotlusi rahuldamast.

178. Põhjus on selles, et kui eksportivad Hiina tootjad ei saaks taotleda kohandusi, kui normaalväärtus määratakse kindlaks määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt, isegi kui kohanduste summa arvutamiseks ei kasutata Hiina turu andmeid, ei oleks neil eksportivatel tootjatel tegelikult võimalik taotleda kohandusi, kui normaalväärtus määratakse selle sätte kohaselt. Eespool punktis 169 viidatud kohtupraktikast – mille kohaselt on määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkti a eesmärk hoida ära olukord, kus võetakse arvesse mitteturumajanduslike riikide hindu ja kulusid, mis ei ole tavapärane turujõudude tagajärg – ei tulene siiski, nagu ei saaks normaalväärtust üldse kohandada, kui see määratakse selle sätte kohaselt. Vastupidi, selles määruses ei ole märkigi sellest, nagu oleks selle määruse artikli 2 lõike 7 punktis a sätestatud üldine erand nõudest teha võrreldavuse eesmärgil kohandusi sama määruse artikli 2 lõike 10 alusel.(73)

179. Samuti on käesoleva ettepaneku punktis 177 välja pakutud lahendus kooskõlas Üldkohtu järeldusega 19. mai 2021. aasta kohtuotsuse China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon (T‑254/18, EU:T:2021:278) punktides 607 ja 608, mille kohaselt tuleb määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10 tõlgendada sama määruse artikli 2 lõike 7 punkti a arvesse võttes ja selle punkti kontekstis, nii et tehtud kohandustega ei tohi võrdlusriigi meetodil määratava normaalväärtuse arvutamiseks võtta kasutusele või võtta taas kasutusele Hiina süsteemi moonutavat elementi.

180. Kohtuotsuses, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 179, leidis Üldkohus, et normaalväärtust saab kohandada 12% suuruse käibemaksuga, mis on Hiina seaduste kohaselt ette nähtud asjaomase toote eksportimisel Hiinast, sisuliselt põhjendusel, et see element ei ole moonutatud.(74) Nimetatud kohtuotsuses käsitletud olukord aga erineb käesolevas asjas käsitletavast, sest nimetatud kohtuasjas ei olnud eksportivad Hiina tootjad kohandust taotlenud.(75) Siiski on tõsi, et nimetatud kohtuotsuse kohaselt võib teha kohanduse Hiina süsteemi elementi kasutades, kuid siiski tingimusel, et see element ei tekita moonutusi, vaid on turujõudude tagajärg.

181. Järelikult leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 ekslikult, et nende Hiina eksportivate tootjate kohandamistaotlused, kelle suhtes turumajanduslikku kohtlemist ei kohaldata, ei saa olla seotud tegelike kuludega Hiinas. Minu arvates võib nende eksportivate tootjate taotlused rahuldamata jätta vaid siis, kui kohanduse summa määramisel kasutatakse andmeid tegelike kulude kohta Hiinas, mitte siis, kui nendele andmetele tuginetakse selleks, et tõendada, et Hiina ja võrdlusriigi vahel on kuludes erinevusi.

182. Seega on kolmanda väite teine osa põhjendatud.

183. Ent nagu eespool punktis 168 märgitud, tuleb see siiski tulemusetuse tõttu tagasi lükata kahel põhjusel.

184. Esiteks näib mulle, et selleks, et komisjon saaks rahuldada kohandustaotlusi, mis on seotud tegelike kuludega Hiinas, peavad neid taotlusi esitavad eksportivad Hiina tootjad tõendama, et kõnealused konkreetsed kulud on turujõudude tavapärane tagajärg, isegi kui nende kuludega seotud andmeid kasutatakse üksnes selleks, et tõendada määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punktides a–k loetletud tegurite erinevuste olemasolu. See tuleneb eespool punktis 130 viidatud kohtupraktikast, mille kohaselt ülesanne tõendada, et konkreetseid kohandusi on vaja, lasub isikul, kes soovib nendele kohandustele tugineda.

185. Käesolevas asjas aga ei ole Changmao Biochemical Engineering minu arvates tõendanud, et erinevate toorainete ja ressursside kasutamine või üksnes liidu tootmisharus kantud kulud(76) on turujõudude tavapärane tagajärg. Ta on lihtsalt kirjeldanud Hiina ja Euroopa Liidu vahelisi erinevusi kasutatavates toorainetes ja ressurssides, selgitamata, miks Hiina mitteturumajanduslik seisund neid asjaolusid ei mõjuta.

186. Teiseks on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–153 esitatud põhjendused alternatiivsed, kuna punktis 144 oli Üldkohus juba leidnud, et keeldudes tegemast äriühingu Changmao Biochemical Engineering taotletud kohandusi, ei rikkunud komisjon määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, kuna nimetatud ettevõtja ei tõendanud, et väidetavatest erinevustest tootmiskuludes tekkisid erinevused hindades. Seda tõendab sõnastuse „igal juhul“ kasutamine vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151.

187. Seega on apellatsioonkaebuse kolmanda väite teine osa küll põhjendatud, kuid tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

188. Täielikkuse huvides märgin samuti, et tagasi lükata tuleb ka väide määruse nr 1225/2009 artikli 9 lõike 4 rikkumise kohta. Changmao Biochemical Engineering on põhjendanud seda väidet argumendiga, et kui komisjon oleks nõutavad kohandused teinud, oleks dumpingumarginaal langenud allapoole kahjumarginaali, mille põhjal määrati dumpinguvastane tollimaks. Kuna aga minu arvates ei eksinud komisjon nende kohanduste määramisel, ei ole tegu määruse nr 1225/2009 artikli 9 lõike 4 rikkumisega.

189. Järeldan, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

D.      Neljas väide

1.      Poolte argumendid

190. Apellatsioonkaebuse neljandas väites märgib Changmao Biochemical Engineering, et kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148 ja 150, et komisjon ei eksinud, kui ta keeldus tegemast taotletud kohandusi kahju olemasolu kindlakstegemise eesmärgil, rikkus Üldkohus määruse 2016/1036 artikli 3 lõikeid 2 ja 3 nende muudetud redaktsioonis, sama määruse artikli 9 lõiget 4 ning hea halduse põhimõtet ja komisjoni hoolsuskohustust. Äriühingu Changmao Biochemical Engineering sõnul õigustasid liidu tootja ja Hiina eksportiva tootja vahelised erinevused tootmiskuludes mitte ainult kohanduste tegemist dumpingumarginaali määramise eesmärgil, vaid sama määruse artikli 2 lõike 10 ja/või artikli 3 lõike 2 kohaselt ka kohanduste tegemist kahjumarginaali määramise eesmärgil.

191. Komisjoni sõnul tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata, kuna (muu hulgas) määruse 2016/103 artikli 2 lõikes 10, artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ei ole kohandustele viidatud.

2.      Hinnang

192. Vaidlusaluses määruses jättis komisjon rahuldamata äriühingu Changmao Biochemical Engineering taotluse teha kohandusi mitte dumpingumarginaali, vaid kahjumarginaali määramiseks tootmiskulude erinevuste tõttu liidu tootja ja eksportivate Hiina tootjate vahel. Komisjon põhjendas nende taotluste rahuldamata jätmist nii, et nendest erinevustest ei tekkinud tingimata erinevust hindades või et need ei mõjutanud tingimata hindade võrreldavust.(77)

193. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148 ja 150 märkis Üldkohus sisuliselt, et keeldudes tegemast taotletavaid kohandusi, et teha kindlaks kahju olemasolu, ei rikkunud komisjon määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõiget 10, artikli 3 lõike 2 punkti a ega lõiget 3 ega selle määruse artikli 9 lõiget 4.

194. Oma neljandas väites märgib Changmao Biochemical Engineering, et nii toimides rikkus Üldkohus nimetatud sätteid, komisjoni hoolsuskohustust ja hea halduse põhimõtet.

195. Asun seisukohale, et see väide tuleb tagasi lükata. Kuigi see on minu arvates põhjendatud niivõrd, kui selles väidetakse, et on rikutud määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõike 2 punkti a ja lõiget 3, on see tervikuna siiski tulemusetu. Põhjendan järgnevalt, miks see on osaliselt põhjendatud, seejärel aga, miks see on tulemusetu.

196. Määruse nr 1225/2009 artikli 1 lõike 1 kohaselt peab dumpinguhinnaga import selleks, et kehtestataks dumpinguvastased tollimaksud, liidu tootmisharule kahju tekitama. Selle määruse artikli 3 lõike 2 punkti a kohaselt uuritakse kahju tuvastamisel objektiivselt „dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele [liidu] turul“. Sama määruse artikli 3 lõikes 3 on sätestatud, et „[d]umpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes [liidu] tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid“.

197. On tõsi, et määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõike 2 punktis a ega lõikes 3 ega üheski muus selle määruse sättes ei ole ette nähtud, et komisjon peab tegema kohandusi kahjumarginaali kindlaksmääramiseks. Selles kontekstis ei ole samaväärset sätet nagu selle määruse artikli 2 lõige 10, milles on ette nähtud, et dumpingumarginaali määramiseks tuleb teha kohandusi.

198. Kohtupraktika kohaselt aga eeldab määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõikes 2 sätestatud kohustus objektiivselt uurida dumpinguhinnaga impordi mõju seda, et võrreldaks õiglaselt vaatlusaluse toote hinda ja liidu tootmisharu samasuguse toote hinda liidu territooriumil. Niisugune õiglane võrdlus kujutab endast selle tootmisharu kahju arvutamise õiguspärasuse tingimust.(78)

199. Mulle näib, et kui kohandusi on vaja selleks, et tagada õiglane võrdlus vaatlusaluse toote hinna ja liidu tootmisharu samasuguse toote hinna vahel liidus, tuleb nende kohanduste tegemist pidada komisjoni kohustuseks. Sel viisil taastatakse sümmeetria vaatlusaluse toote hinna ja samasuguse toote hinna vahel, nii nagu kohtupraktika kohaselt taastab määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 kohaselt tehtud normaalväärtuse kohandus sümmeetria toote normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel, tagades sellega hindade võrreldavuse.(79)

200. Ehkki üheski määruse nr 1225/2009 sättes ei ole sõnaselgelt ette nähtud, et komisjon peab tegema kohandusi, et tagada õiglane võrdlus vaatlusaluse toote hinna ja liidu tootmisharu samasuguse toote hinna vahel liidus, võib see kohustus minu arvates põhineda selle määruse artikli 3 lõike 2 punktil a ja lõikel 3, niivõrd kui see säte nõuab õiglast võrdlust.

201. On tõsi, nagu komisjon väidab, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, et 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu (T‑122/09, ei avaldata, EU:T:2011:46) puudutas hagejate kaitseõiguste rikkumist ja vaidlusaluse määruse põhjendamata jätmist. Nimelt ei analüüsinud Üldkohus selles kohtuotsuses sisuliselt väidet, et hindade allalöömise arvutamise kontekstis tehtud ekspordihinna kohandus ei olnud asjakohane.(80)

202. Viidata tuleb aga ka 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsusele Canon jt vs. nõukogu (277/85 ja 300/85, EU:C:1988:467, punktid 65 ja 66), milles Euroopa Kohus märkis, et komisjon ei eksinud, kui ta tegi kahju hindamise kontekstis kohanduse seoses erinevustega vaatlusaluse toote (elektroonilised kirjutusmasinad) imporditud mudelite ja sellega enim sarnanevate liidu mudelite vahel.(81)

203. Samamoodi leidis Üldkohus 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑301/16, EU:T:2019:234, punktid 172–189), et komisjon on teinud hindade allalöömise arvutuse vastuolus määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõikega 2, kuna komisjon oli võrrelnud ühelt poolt liidu tootmisharu hindu samasuguse toote müümisel esimestele sõltumatutele ostjatele ja teiselt poolt Hiina eksportiva tootja CIF-hindu (sisaldab kauba hinda, kindlustus‑ ja transpordikulusid). Üldkohtu sõnul tähendas kohustus võrrelda hindu samal kaubandustasandil seda, et komisjon ei tohtinud kasutada eksportiva Hiina tootja CIF-hindu, vaid pidi kasutama hindu, millega eksportiv tootja müüs kaupa esimestele sõltumatutele ostjatele. Seega oleks komisjon pidanud tegema vastavad kohandused, mida ta ei teinud.(82)

204. Seega eksis Üldkohus, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 märkis, et ükski määruse nr 1225/2009 säte, millele Changmao Biochemical Engineering viitas – s.o selle määruse artikli 2 lõige 10, artikli 3 lõiked 2 ja 3 ning artikli 9 lõige 4 – ei kohusta komisjoni tegema kohandusi kahju olemasolu kindlakstegemiseks. Minu arvates kohustavad komisjoni seda tegema määruse nr 1225/2009 artikli 3 lõike 2 punkt a ja lõige 3. Niisiis on neljas väide põhjendatud niivõrd, kui selles on viidatud sama määruse artikli 3 lõike 2 punkti a ja lõike 3 rikkumisele.

205. Ent nagu eespool punktis 195 märgitud, tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide minu arvates siiski tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

206. Nimelt näib mulle, et kui järeldatakse, et komisjon on kohustatud tegema vajalikud kohandused seoses kahju hindamisega, tuleb kohaldada põhimõtteid, mis reguleerivad dumpingu kindlaksmääramise kontekstis tehtud kohandustaotlusi. Seega, analoogiliselt punktis 130 viidatud kohtupraktikaga, peab isik, kes taotleb kohandust kahju olemasolu kindlakstegemise eesmärgi, tõendama, et tema nõue on põhjendatud. Muu hulgas peab ta tõendama, et (näiteks) tootmiskulude erinevustest tekivad erinevused hindades.

207. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160 aga märkis Üldkohus sisuliselt, et Changmao Biochemical Engineering ei ole tõendanud, et Hiina ja liidu vahelistest tootmiskulude erinevustest tekivad hinnaerinevused. Rõhutan, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 160 on konkreetselt seotud äriühingu Changmao Biochemical Engineering taotlusega teha kohandusi hindade allalöömise marginaali määramiseks. Nimelt on selle punkti sõnastuses korratud vaidlusaluse määruse põhjenduse 70 sõnastust, milles komisjon on põhjendanud, miks ta jätab rahuldamata äriühingu Changmao Biochemical Engineering taotluse teha kohandus hindade allalöömise marginaali määramiseks.

208. Changmao Biochemical Engineering ei ole vaidluse alla seadnud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 160 seoses oma apellatsioonkaebuse neljanda väitega, mis puudutab hindade allalöömise marginaali määramiseks tehtud kohanduste õiguspärasust. Ta on vaidlustanud selle punkti üksnes seoses oma apellatsioonkaebuse kolmanda väitega, mis puudutab dumpingumarginaali määramiseks tehtavaid kohandusi.

209. Niisiis on apellatsioonkaebuse neljas väide küll põhjendatud, kuid tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

210. Järeldan, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna tagasi lükata.

VI.    Kohtukulud

211. Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

212. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kohaldatakse artikli 184 lõike 1 kohaselt apellatsioonimenetluste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesolevas asjas on Changmao Biochemical Engineering kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud. Seega tuleb jätta äriühingu Changmao Biochemical Engineering kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

VII. Ettepanek

213. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja

–        jätta äriühingu Changmao Biochemical Engineering kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

1      Algkeel: inglise.

2      T‑741/16, ei avaldata, EU:T:2019:454.

3      28. juuli 2016. aasta määrus, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit aspartaami impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2016, L 204, lk 92).

4      30. novembri 2009. aasta määrus kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51).

5      8. juuni 2016. aasta määrus kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21). Määrusega 2016/1036 tunnistati kehtetuks ja asendati määrus nr 1225/2009.

6      Vt rakendusmääruse (EL) 2016/262, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit aspartaami impordi suhtes (ELT 2016, L 50, lk 4) (edaspidi „ajutine määrus“), põhjendused 19–22 ja vaidlusaluse määruse põhjendus 18.

7      Vt vaidlusaluse määruse preambul („võttes arvesse [määrust 2016/1036]“) ja põhjendus 142.

8      Määruse 2016/1036 artikkel 25.

9      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 1.

10      Nagu on loetletud käesoleva ettepaneku 18. ja 19. joonealuses märkuses.

11      25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑467/15 P, EU:C:2017:799, punkt 15). Vt samuti kohtujurist Mengozzi ettepanek kohtuasjas Bensada Benallal (C‑161/15, EU:C:2016:3, punktid 62 ja 63).

12      20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos (C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 58).

13      15. juuli 1994. aasta kohtuotsus Browet jt vs. komisjon (T‑576/93–T‑582/93, EU:T:1994:93, punkt 35); 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus RV vs. komisjon (T‑167/17, EU:T:2019:404, punktid 60 ja 65); 31. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Valero Jordana vs. komisjon (F‑104/05, EU:F:2008:13, punkt 53); 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Putterie-De-Beukelaer vs. komisjon (F‑31/07, EU:F:2008:23, punkt 52) (mida ei tühista selles küsimuses 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Putterie-De-Beukelaer (T‑160/08 P, EU:T:2010:294, punkt 67)); 23. septembri 2009. aasta kohtuotsus Neophytou vs. komisjon (F‑22/05 RENV, EU:F:2009:120, punkt 56); 13. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Vakalis vs. komisjon (F‑38/10, EU:F:2011:43, punktid 28, 38 ja 40), ning 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Wurster vs. EIGE (F‑20/12 ja F‑43/12, EU:F:2013:129, punkt 84).

14      16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Wurster vs. EIGE (F‑20/12 ja F‑43/12, EU:F:2013:129, punkt 84).

15      Põhjus, miks leiti, et need üldised rakendussätted ei ole ajaliselt kohaldatavad, seisnes selles, et nendes oli märgitud mitte seda, et need on tagasiulatuvalt kohaldatavad, vaid et need on kohaldatavad päevast, mis järgneb nende vastuvõtmisele. Samuti oli hageja olukord enne nende üldiste rakendussätete vastuvõtmist lõplikult määratletud, kuna ta vastas juba enda töölevõtmise ajal kõikidele sellele ametikohale kvalifitseerumise tingimustele ning katseaeg mõjutas üksnes tema lepingu tähtaega (16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Wurster vs. EIGE, F‑20/12 ja F‑43/12, EU:F:2013:129, punktid 93–97).

16      6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Andersen (C‑303/13 P, EU:C:2015:647, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

17      Nimelt selle määruse artikli 2 lõike 7 punktid a ja c, artikli 2 lõige 10, artikli 3 lõiked 2, 3 ja 5, artikli 6 lõige 8 ja artikli 9 lõige 4.

18      Kuna apellatsioonkaebuse kolmanda väite neljas osa on minu arvates vastuvõetamatu niivõrd, kui selles on viidatud sama määruse artikli 20 lõigete 2 ja 4 rikkumisele (vt käesoleva ettepaneku punkt 127).

19      12. detsembri 2012. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 1225/2009 (ELT 2012, L 344, lk 1).

20      Määrus nr 1168/2012 jõustus siiski enne, kui võeti vastu määrus, millega kehtestati selle juhtumi suhtes dumpinguvastased meetmed.

21      Määruse nr 1168/2012 artikkel 2.

22      EÜT 1998, C 74, lk 9.

23      Need jõustusid siiski enne, kui komisjon võttis vastu otsused selle kohta, et kõnealused abimeetmed on siseturuga kokkusobimatud.

24      12. jaanuari 2001. aasta määrus, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes (EÜT 2001, L 10, lk 33; ELT eriväljaanne 08/02, lk 141).

25      Määrus nr 1370/2007 jõustus siiski enne, kui komisjon võttis vastu otsuse selle kohta, et kõnesolev abi on siseturuga kokkusobimatu.

26      Uurimisperiood ja periood, mida võeti arvesse kahju hindamisel, kestis kuni 31. märtsini 2015 (vt vaidlusaluse määruse põhjendus 3).

27      Lõplik avaldamine toimus 2. juunil 2016, märkused esitati 13. juunil 2016 ja ärakuulamine toimus 5. juulil 2016 (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 7‑9).

28      14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt (C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 40). Vt samuti 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Deichmann (C‑256/16, EU:C:2018:187, punkt 76) ja 19. juuni 2019. aasta kohtuotsus C & J Clark International (C‑612/16, ei avaldata, EU:C:2019:508, punkt 54).

29      20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. komisjon (T‑650/17, EU:T:2019:644, punktid 41 ja 42). Vt samuti 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Zhejiang Jndia Pipeline Industry vs. komisjon (T‑228/17, EU:T:2019:619, punkt 2).

30      Vaidlusaluse määruse põhjendus 131.

31      Niisiis oli olukord, mida käsitleb 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (T‑249/06, EU:T:2009:62) vastupidine käesolevas asjas käsitletavale olukorrale (kus dumpinguvastane tollimaks kehtestati kahjumarginaali, mitte dumpingumarginaali põhjal).

32      16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punktid 153–158). Vt samuti kohtujurist Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades nõukogu vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2011:245, punktid 254, 277 ja 278).

33      Samuti tuleb viidata 21. märtsi 2012. aasta kohtuotsusele Fiskeri og Havbruksnæringens Landsforening jt vs. nõukogu (T‑115/06, ei avaldata, EU:T:2012:136, punktid 35, 36 ja 45–47).

34      Vt nõukogu 23. veebruari 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 535/87, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Jaapanist pärit pabervalguskoopiamasinate impordile (EÜT 1987, L 54, lk 12), põhjendused 27, 107 ja 114.

35      Nõukogu 19. novembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1194/2013, millega kehtestatakse Argentinast ja Indoneesiast pärit biodiisli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 315, lk 2), põhjendus 215.

36      2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Hansol Paper vs. komisjon (T‑383/17, ei avaldata, EU:T:2020:139, punkt 168). Kohtujuristi kursiiv.

37      Vt sellega seoses 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsuse Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑301/16, EU:T:2019:234) punkt 194, milles Üldkohus märkis, et „ei saa välistada, et kui hinna allalöömine oleks arvutatud õigesti, oleks liidu tootmisharu kahjumarginaal olnud madalam kui dumpingumarginaal“ (kohtujuristi kursiiv).

38      22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158, punkt 26).

39      Vt ajutise määruse põhjenduse 17 punkt e ning põhjendused 45 ja 46.

40      Vt ajutise määruse põhjendused 42–46. Vt samuti vaidlusaluse määruse põhjendus 29.

41      Vt vaidlusaluse määruse põhjendused 2, 26, 32 ja 33.

42      Vt vaidlusaluse määruse põhjendus 31.

43      Vt sellega seoses 23. septembri 2015. aasta kohtuotsused Schroeder vs. nõukogu ja komisjon (T‑205/14, EU:T:2015:673, punkt 44) ning Hüpeden vs. nõukogu ja komisjon (T‑206/14, ei avaldata, EU:T:2015:672, punkt 45) ning 19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon (T‑254/18, EU:T:2021:278, punkt 198). (Juhin tähelepanu, et viimati viidatud kohtuotsuse suhtes on pooleli apellatsioonimenetlus.)

44      22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158, punktid 33 ja 34).

45      Meenutan, et aspartaami toodetakse vähestes riikides ja et võrdlusriigiks oleks saanud valida vaid ühe muu kolmanda riigi, nimelt Lõuna-Korea ning et ainus teadaolev Lõuna-Korea tootja keeldus koostööst (vt käesoleva ettepaneku punkt 79).

46      20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. komisjon (T‑650/17, EU:T:2019:644, punkt 191). Vt analoogia alusel samuti 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu (T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 62) ning 15. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon (T‑307/18, ei avaldata, EU:T:2020:487, punktid 241 ja 242). (Juhin tähelepanu, et viimati viidatud kohtuotsuse suhtes on pooleli apellatsioonimenetlus.)

47      22. märtsi 2012. aasta kohtuotsus GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158, punkt 22); 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland (C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 51), ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (C‑436/18 P, EU:C:2019:643, punkt 31).

48      19. juuli 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 104).

49      EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189.

50      16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Evonik Degussa ja AlzChem vs. komisjon (C‑155/14 P, EU:C:2016:446, punkt 55) ja 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Xinyi PV Products (Anhui) Holdings (C‑301/16 P, EU:C:2018:132, punkt 90).

51      7. mai 1987. aasta kohtuotsus Nachi Fujikoshi vs. nõukogu (255/84, EU:C:1987:203, punkt 33); 10. märtsi 1992. aasta kohtuotsus Canon vs. nõukogu (C‑171/87, EU:C:1992:106, punkt 32); 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 58); 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu (C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 83), ning 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Donex Shipping and Forwarding (C‑104/19, EU:C:2020:539, punkt 60).

52      Välja arvatud siiski määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 10 punkti d alapunkt i, milles on sätestatud, et kohanduse võib teha kaubandustasandite erinevuse suhtes, „kui […] selgub, et ekspordihinda […] kasutati normaalväärtusest erineval kaubandustasandil ning et kõnealune erinevus on mõjutanud hinna võrreldavust, millele osutavad müüja kasutusvaldkondade ja hindade järjepidevad ja selgepiirilised erinevused eri kaubandustasanditel ekspordiriigi siseturul“ (kohtujuristi kursiiv).

53      Kohtujuristi kursiiv.

54      Täheldan, et kuigi Euroopa Kohus tühistas selle kohtuotsuse 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsusega Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269), põhines see tühistamine sisuliselt määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 11 rikkumisel, ilma et Euroopa Kohus oleks analüüsinud apellatsioonkaebuse teist väidet, milles viidati sama määruse artikli 2 lõike 10 rikkumisele.

55      19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon (T‑254/18, EU:T:2021:278, punkt 580). Vt samuti 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Huvis vs. nõukogu (T‑221/05, ei avaldata, EU:T:2008:258, punktid 77 ja 78) ning 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu (T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 137).

56      Vastavalt määruse nr 1225/2009 artikli 6 lõikele 7 ja artikli 20 lõikele 4.

57      27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon (C‑469/15 P, EU:C:2017:308, punkt 48); 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon (C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 70), ning 10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon (C‑345/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:589, punkt 56).

58      27. septembri 2007. aasta kohtuotsus Ikea Wholesale (C‑351/04, EU:C:2007:547, punktid 29 ja 30); 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 38–41); 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma (C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punktid 85–87), ja 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Donex Shipping and Forwarding (C‑104/19, EU:C:2020:539, punkt 46).

59      8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Huvis vs. nõukogu (T‑221/05, ei avaldata, EU:T:2008:258, punkt 73) ja 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Jinan Meide Casting vs. komisjon (T‑650/17, EU:T:2019:644, punkt 250). Vt samuti kohtujurist Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2016:928, punkt 37).

60      8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Huvis vs. nõukogu (T‑221/05, ei avaldata, EU:T:2008:258, punkt 77) ja 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Godrej Industries ja VVF vs. nõukogu (T‑6/12, EU:T:2013:408, punkt 51).

61      Kohtujurist Pitruzzella ettepanek kohtuasjas Donex Shipping and Forwarding (C‑104/19, EU:C:2020:159, punktid 46–49).

62      Vt käesoleva ettepaneku 56. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

63      30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Freistaat Sachsen jt vs. komisjon (C‑57/00 P ja C‑61/00 P, EU:C:2003:510, punkt 47); 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ori Martin ja SLM vs. komisjon (C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678, punkt 108); 22. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Silver Plastics ja Johannes Reifenhäuser vs. komisjon (C‑702/19 P, EU:C:2020:857, punkt 28), ja 4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Liaño Reig vs. SRB (C‑947/19 P, EU:C:2021:172, punkt 98).

64      22. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Nölle (C‑16/90, EU:C:1991:402, punkt 10); 29. mai 1997. aasta kohtuotsus Rotexchemie (C‑26/96, EU:C:1997:261, punkt 9); 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Fliesen-Zentrum Deutschland (C‑687/13, EU:C:2015:573, punkt 48), ja 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma (C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 106).

65      29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (T‑558/12 ja T‑559/12, ei avaldata, EU:T:2015:237, punkt 111). Vt samuti selle kohtuotsuse punktid 115 ja 116.

66      Kohtujurist Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2016:928, punkt 93).

67      Kohtujurist Mengozzi ettepanek liidetud kohtuasjades Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2016:928, punktid 107 ja 108).

68      5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Changshu City Standard Parts Factory ja Ningbo Jinding Fastener vs. nõukogu (C‑376/15 P ja C‑377/15 P, EU:C:2017:269, punkt 73).

69      23. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (T‑675/15, ei avaldata, EU:T:2018:209, punktid 63 ja 64).

70      29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (C‑436/18 P, EU:C:2019:643, punkt 49).

71      29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Shanxi Taigang Stainless Steel vs. komisjon (C‑436/18 P, EU:C:2019:643, punktid 51 ja 52).

72      Eeldame näiteks, et liidu tootmisharu kasutab toorainet A, Changmao Biochemical Engineering aga toorainet B, mistõttu tal on väiksemad tootmiskulud. Äriühingu Changmao Biochemical Engineering sõnul oleks komisjon pidanud kas vähendama normaalväärtust või suurendama tema ekspordihinda summa võrra, mille võrra erinevad teineteisest 1) tooraine A maksumus Euroopa Liidus ja b) tooraine B maksumus mitte Hiinas, vaid Euroopa Liidus.

73      19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon (T‑254/18, EU:T:2021:278, punkt 605).

74      19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon (T‑254/18, EU:T:2021:278, punktid 602–610). Selgitan, et nimetatud kohtuasjas oli normaalväärtus arvutatud võrdlusriigi, nimelt India hindade põhjal, samas kui kasutatud ekspordihind oli tegelik ekspordihind, mida küsisid valimi hulka arvatud eksportivad Hiina tootjad, ning kohandus tehti seoses erinevusega Hiinast liitu eksportimisel nõutava käibemaksu (eksportimisel võeti 17% käibemaksu ja seejärel tagastati 5%) ning India omamaiselt müügilt nõutava käibemaksu (kui maksud olid omamaisest hinnast välja arvatud) vahel. Üldkohus märkis, et kuigi kohandused ei tohi hõlmata tegureid, mis ei olnud Hiinas turujõudude tavapärane tagajärg, ei ole käesolevas asjas tegu sellise olukorraga. Nimelt oli põhjus, miks Hiina käibemaksusüsteem põhjustas moonutusi, Üldkohtu sõnul üksnes selles, kuidas Hiina rakendas ekspordikäibemaksu, nähes ette käibemaksu tagastamise teatavate toodete, ent mitte teiste suhtes. (Jällegi juhin tähelepanu, et selle kohtuotsuse suhtes on pooleli apellatsioonimenetlus.)

75      Komisjoni 29. jaanuari 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/140, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate malmist toodete impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning lõpetatakse uurimine seoses Indiast pärit teatavate malmist toodete impordiga (ELT 2018, L 25, lk 6), põhjendus 79.

76      Vt käesoleva ettepaneku punkt 176.

77      Vaidlusaluse määruse põhjendused 64–74.

78      10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 176).

79      19. mai 2021. aasta kohtuotsus China Chamber of Commerce for Import and Export of Machinery and Electronic Products jt vs. komisjon (T‑254/18, EU:T:2021:278, punkt 593).

80      17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu (T‑122/09, ei avaldata, EU:T:2011:46, punkt 93).

81      Vt samuti 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsus Brother Industries vs. nõukogu (250/85, EU:C:1988:464, punkt 36).

82      Vt samuti 30. novembri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company "Kazchrome" ja ENRC Marketing vs. nõukogu ja komisjon (T‑107/08, EU:T:2011:704, punktid 50‑71).