ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
16. juuni 2015(*)
Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi POLYTETRAFLON taotlus – Varasem ühenduse sõnamärk TEFLON – Varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 – Teatavat koostisosa integreeriv lõpptoode – Varasema kaubamärgi kasutamine kolmandate isikute lõpptoodete suhtes – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T-660/11,
Polytetra GmbH, asukoht Mönchengladbach (Saksamaa), esindaja: advokaat R. Schiffer,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: P. Bullock,
kostja,
teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
EI du Pont de Nemours and Company, asukoht Wilmington, Delaware (Ühendriigid), esindaja: advokaat E. Armijo Chávarri,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 29. septembri 2011. aasta otsuse peale (asi R 2005/2010-1), mis käsitleb EI du Pont de Nemours and Company ning Polytetra GmbH vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik I. Dragan,
arvestades 30. detsembril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 12. aprillil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,
arvestades 16. aprillil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,
arvestades 13. juuni 2012. aasta otsust, millega keelduti andmast luba repliigi esitamiseks,
arvestades Üldkohtu kodade koosseisu muutmist,
arvestades 28. juuli 2014. aasta menetlust korraldavad meetmeid,
arvestades asjaolu, et ühe kuu jooksul alates kirjaliku menetluse lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning otsustades ettekandja-kohtuniku ettekande ja Üldkohtu kodukorra artikli 135a alusel kuulata pooled kohtuistungil ära,
arvestades 4. novembril 2014 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Polytetra GmbH esitas 24. juulil 2007 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 26/78, lk 1) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk POLYTETRAFLON.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 1, 11, 17 ja 40 ning vastavad asjaomastes klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 1: „tööstuses, teaduses, fotograafias, põllumajanduses, aianduses ja metsanduses kasutatavad keemiatooted; töötlemata plastid; tulekustutusained; keemilised metallijoote- ja karastusained; tööstuslikud kleebid”;
– klass 11: „soojusvahetid; kuumutusplaadid; toruradiaatorid; valgustus-, kütteseadmed, aurugeneraatorid, toiduainete kuumtöötlemise seadmed, jahutusseadmed; kuivatus-, ventilatsiooni-, veevarustus- ja sanitaarseadmed”;
– klass 17: „pressplastid; eelkõige kokkutõmbuvad torud, silindrikatted, kurrutatud torud, valgustustoru katted, klaasriie, kokkujoodetud LED-ribad, kotid, klaaskiud konveierid, klaaskiud‑võrkkangas, klaaskiud‑laminaatplaat, niidid, kangaartiklid, lõõtsad, voolikuotsakud; plastist jootelindid; plastist jooteniidid ja -lindid; plastist katted; tihendid; fluorplast‑katted; tootmises kasutatavad pressplastid; täite-, tihendus- ja isoleermaterjalid; mittemetallist paindtorud; kautšuk, gutapertš, kummi, vilgukivi ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; fluorplastist, eelkõige polütetrafluoretüleenist pooltooted, mis esinevad eelkõige paneelide, varraste, torude või plaatide kujul;
– klass 40: „materjalitöötlus”.
4 Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 25. veebruari 2008. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 9/2008.
5 EI du Pont de Nemours and Company esitas 23. mail 2008 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas vastulause.
6 Vastulause tugines varasemale ühenduse sõnamärgile TEFLON, mis on registreeritud 7. aprillil 1999 numbri 432120 all (pikendatud 19. novembril 2006) kaupadele ja teenustele muu seas klassides 1, 11, 17 ja 40, mis vastavad asjaomastes klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 1: „tööstuses, teaduses, fotograafias, põllumajanduses, aianduses ja metsanduses kasutatavad keemiatooted; töötlemata sünteesvaigud, töötlemata plastid; väetised; tulekustutusained; keemilised metallijoote- ja karastusained; keemilised toidukonservandid; parkained; tööstuslikud kleebid”;
– klass 11: „valgustus-, kütteseadmed, aurugeneraatorid, toiduainete kuumtöötlemise seadmed, jahutusseadmed; kuivatus-, ventilatsiooni-, veevarustus- ja sanitaarseadmed”;
– klass 17: „kautšuk, gutapertš, kummi, asbest, vilgukivi ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; tootmises kasutatavad pressplastid; täite-, tihendus- ja isoleermaterjalid; mittemetallist paindtorud”;
– klass 40: „materjalitöötlus”.
7 Vastulause toetuseks esitati määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b, lõike 2 punktis c ja lõikes 5 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b, lõike 2 punkt c ja lõige 5) toodud põhjendused.
8 Vastulausemenetluses esitas menetlusse astuja tõendina varasema kaubamärgi maine kohta seoses teatavate selle kaubamärgiga hõlmatud kaupadega mitu dokumenti.
9 Hageja esitas vastulausemenetluses määruse nr 40/94 artikli 43 lõigete 2 ja 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3) tähenduses nõude tõendada vastulause toetuseks esitatud varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
10 Vastuseks varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise nõudele viitas menetlusse astuja dokumentidele selle kaubamärgi maine kohta ning esitas muid tõendeid selle kohta, et kõnealust kaubamärki on tegelikult kasutatud.
11 Vastulausete osakond lükkas 14. septembri 2010. aasta otsusega vastulause tagasi. Ta leidis, et vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kaubad ja teenused on identsed. Ta leidis aga ka, et asjaomased tähised on visuaalselt ja foneetiliselt vaid vähesel määral sarnased ning on kontseptuaalselt erinevad. Seetõttu välistas ta vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse. Lisaks leidis ta, et menetlusse astuja esitatud dokumendid tõendavad varasema kaubamärgi mainet teatava osa sellega hõlmatud kaupade osas, kuid vastulauset ei saa määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 alusel rahuldada, kuna sätte kohaldamise üks tingimus – asjaomaste tähiste sarnasus – ei ole täidetud. Kuna vastulausete osakond lükkas vastulause tagasi, leidis ta, et varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta esitatud tõendeid ei ole vaja kontrollida.
12 Menetlusse astuja esitas 15. oktoobril 2010 ühtlustamisametile määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
13 Ühtlustamisameti esimene apellatsioonikoda rahuldas 29. septembri 2011. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse, tühistas vastulausete osakonna otsuse ning vastulauset rahuldades lükkas kaubamärgitaotluse kõikide asjaomaste kaupade ja teenuste osas tagasi. Ta leidis, et menetlusse astuja oli tõendanud varasema kaubamärgi kasutamist teatavate klassidesse 1, 11 ja 17 kuuluvate kaupade osas, eelkõige arvestades asjaolu, et mitu ettevõtjat oli menetlusse astuja poolt asjaomase kaubamärgi all turustatavat kleepumisvastast materjali Euroopa Liidu territooriumil kasutanud väga mitmesuguste kaupade tootmiseks ning seda kaubamärki oli nende kaupade brošüürides ja reklaamides väljapaistval viisil välja toodud. Seevastu ei ole tema sõnul varasema kaubamärgi kasutamist tõendatud seoses teenustega, mis kuuluvad klassi 40. Ta tunnistas vastulausete osakonna eeskujul, et varasemal kaubamärgil on ainulaadne ülemaailmne maine, sealhulgas liidu territooriumil, seoses mitme kaubaga, mille jaoks see on registreeritud. Ta leidis, et taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused on osaliselt identsed ja osaliselt väga sarnased varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega, mille osas on tegelik kasutamine tuvastatud, ning vastupidi vastulausete osakonna järeldustele on asjaomased tähised sarnased. Seetõttu on tema arvates segiajamine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses tõenäoline ning teatavaid asjaomaste tähiste vahel esinevaid visuaalseid ja foneetilisi erinevusi korvavad asjaomaste kaupade identsus või suur sarnasus. Neil asjaoludel ei pidanud ta vajalikuks kontrollida vastulauset niivõrd, kuivõrd see tugines määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punktile c ja lõikele 5.
Poolte nõuded
14 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
15 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
16 Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet, millest esimene puudutab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumist ning teine sama määruse artikli 42 lõigete 2 ja 3 ning artikli 15 lõike 1 rikkumist.
17 Enne hageja väidete uurimise juurde asumist peab Üldkohus vajalikuks kontrollida omal algatusel, kas vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustus on käesoleval juhul täidetud.
Põhjendamiskohustus
18 Tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 75 esimese lause kohaselt peavad ühtlustamisameti otsustes olema märgitud põhjused, millel need rajanevad. Kohtupraktika kohaselt on sellel kohustusel samasugune ulatus kui ELTL artikli 296 teisest lõigust tuleneval kohustusel ning selle eesmärk on ühelt poolt võimaldada huvitatud isikutel võetud meetme põhjendusi mõista, et nad saaksid oma õigusi kaitsta, ning teisalt võimaldada liidu kohtul kontrollida otsuse seaduslikkust (vt kohtuotsused, 6.9.2012, Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑96/11 P, EU:C:2012:537, punkt 86, ja 9.7.2008, Reber vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (Mozart), T‑304/06, EKL, EU:T:2008:268, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Kuigi hageja vaidleb käesoleval juhul vastu sellele, et varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist selle „turul kasutatud kujul” on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses tõendatud, ning kahtleb asjaolus, et „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused”, millega seoses menetlusse astuja on kõige enam tõendanud kasutamist, tuleb lugeda klassi 1 kuuluvaks, ei ole ta formaalselt esitanud väidet põhjenduse puudumise või ebapiisavuse kohta. Siiski kujutab põhjenduste puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist ELTL artikli 263 tähenduses ning ka avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (kohtuotsused, 2.12.2009, komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EKL, EU:C:2009:742, punkt 34, ja 27.3.2014, Intesa Sanpaolo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – equinet Bank (EQUITER), T‑47/12, EKL, EU:T:2014:159, punkt 22).
20 Olles kohtuistungil ära kuulanud poolte seisukohad vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavuse kohta seoses vastavusega ühtelt poolt nende kaupade, mille osas apellatsioonikoda käsitles menetlusse astuja esitatud tõendeid, mille põhjal ta leidis, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud, ning teiselt poolt nende kaupade vahel, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud ja millel põhineb vastulause, peab Üldkohus vajalikuks selle väite tõstatamist omal algatusel. Nimelt ei ole Üldkohtul siis, kui vaidlustatud otsuses puuduvad selle kohta piisavad põhjendused, võimalik kontrollida vaidlustatud otsuse punktis 28 esitatud järelduste seaduslikkust varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta seoses iga kaubaga, mille suhtes on tegelikku kasutamist tuvastatud (vt allpool punkt 26).
21 Vastuseks kohtuistungil esitatud sellekohasele küsimusele märkis ühtlustamisamet, et apellatsioonikoda on põhimõtteliselt kohustatud kontrollima, kas kaubad ja teenused, millega seoses kaubamärki on kasutatud, kuuluvad tõesti kaupade ja teenuste kategooriatesse, mille jaoks kaubamärk on registreeritud, nagu näevad ette määrus nr 207/2009 ja ühtlustamisametis kontrollimist käsitlevad suunised osas, mis puudutavad tegeliku kasutamise tõendeid.
22 Ühtlustamisamet möönab, et käesoleval juhul vaidlustatud otsuses üksikasjalik põhjendus puudub ning selles ei esine analüüsi kaupade „iga kategooria kohta”, millega seoses varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on tuvastatud. Siiski on tema sõnul hoolimata asjaolust, et vaidlustatud otsuses sisalduv põhjendus on selles osas pigem napisõnaline, apellatsioonikoda viinud läbi menetlusse astuja esitatud tõendite kogumi põhjaliku hindamise, mis ilmneb ka vaidlustatud otsusest.
23 Siiski tuleb märkida esiteks, et põhjendus on ebapiisav otsusel, milles esiteks järeldatakse, et varasemat kaubamärki on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 tähenduses tegelikult kasutatud, ja milles teiseks ei ole täpsustatud, mil määral esitatud tõendid toetavad nimetatud järeldust seoses iga kauba ja teenusega või iga kauba ja teenuse kategooriaga, mille osas selline kasutamine on tuvastatud. Teiseks tuleb ka märkida, et selle sätte kohaselt peab apellatsioonikoda tuvastama vastavuse ühelt poolt kaupade või teenuste, mille puhul apellatsioonikoja hinnangul on tegelik kasutamine tõendatud, ning teiselt poolt kõigi või osa kaupade või teenuste vahel, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, et järgnevalt saaks anda hinnangu segiajamise tõenäosusele (vt selle kohta kohtuotsus EQUITER, punkt 19 eespool, EU:T:2014:159, punkt 27).
24 Ühtlustamisameti otsuses selline täpsuse puudumine teeb võimatuks kontrollida määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 viimase lause apellatsioonikojapoolset kohaldamist, mille kohaselt „[k]ui varasemat ühenduse kaubamärki on kasutatud vaid osa kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, loetakse see vastulause menetlemisel ainult nende kaupade või teenuste jaoks registreerituks”. Kohtupraktika kohaselt nähtub määruse artikli 42 lõigete 2 ja 3 sätetest, et kui kaubamärk on registreeritud kaupade või teenuste kategooria jaoks, mis on nii lai, et võimaldab eristada kategooriasiseselt mitut iseseisvalt vaadeldavat alamkategooriat, toob vastulausemenetluses kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine üksnes osa kaupade või teenuste suhtes kaasa kaitse vaid selle või nende alamkategooriate jaoks, mis hõlmavad kaupu või teenuseid, mille jaoks kaubamärki on tegelikult kasutatud. Kui kaubamärk on seevastu registreeritud täiesti täpselt ja piiritletult kindlaks määratud kaupade või teenuste jaoks nii, et kategooriasiseselt ei ole võimalik teha olulisi jaotusi, hõlmab vastulausemenetluses kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine nimetatud kaupade või teenuste suhtes tingimata kogu seda kategooriat (kohtuotsused, 14.7.2005, Reckitt Benckiser (España) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Aladin (ALADIN), T‑126/03, EKL, EU:T:2005:288, punkt 45, ja 13.2.2007, Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EKL, EU:T:2007:46, punkt 23).
25 Nii tuleb apellatsioonikojal siis, kui tõendid kasutamise kohta on esitatud neist kategooriatest, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud ja millel põhineb vastulause, üksnes mõne kauba või teenuse kohta, otsustada, kas selle kategooria sees on olemas iseseisvaid alamkategooriaid, kuhu kuuluvad kaubad ja teenused, mille osas kasutamine on tõendatud, nii et tuleb asuda seisukohale, et asjaomased tõendid on esitatud üksnes selle kaupade või teenuste alamkategooria kohta, või vastupidi ei ole võimalik selliseid alamkategooriaid eristada (vt selle kohta kohtuotsus EQUITER, punkt 19 eespool, EU:T:2014:159, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Käesoleval juhul järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 28, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud klassi 1 kuuluvate kaupade „tööstuses ja teaduses kasutatavad keemiatooted; töötlemata sünteesvaigud, töötlemata plastid; tööstuslikud kleebid” osas, klassi 11 kuuluvate kaupade „valgustus-, kütteseadmed, aurugeneraatorid, toiduainete kuumtöötlemise seadmed, jahutusseadmed; kuivatus-, ventilatsiooni-, veevarustus- ja sanitaarseadmed” osas ning klassi 17 kuuluvate kaupade „tootmises kasutatavad pressplastid; täite-, tihendus- ja isoleermaterjalid; mittemetallist paindtorud” osas, millel põhines vastulause.
27 Selle järelduse põhjendamiseks nentis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 22–25, et menetlusse astuja toodetavat polütetrafluoretüleeni (PTFE) kasutati kolmandate isikute lõpptoodetes litsentside alusel kattekihina. Seejärel lükkas ta vaidlustatud otsuse punktis 26 tagasi hageja argumendi, mille kohaselt kõnealuse kaubamärgi kasutamine ei ole tõendatud kolmandate isikute lõpptoodete kui selliste osas, kuna menetlusse astujalt pärinev kattekiht moodustab nende kaupade koostise ja struktuuri integraalse osa ning see kaubamärk oli nende kaupade brošüürides ja reklaamides väljapaistval viisil välja toodud.
28 Siinkohal tuleb nentida, et varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta esitatud tõendeid puudutavas põhjenduses piirdus apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22 viitega asjaolule, et menetlusse astuja tarnib PTFE-d erineval kujul, eelkõige vaiguna, graanulite kokkupressimise teel vormitud vaiguna, valge pulbri või fluoropolümeer–pihustite kujul. Siiski ei esine need kaubad kui sellised kaupade seas, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud.
29 „Vaigud” kui „töötlemata sünteesvaigud” esinevad tõepoolest klassi 1 kuuluvate kaupade seas, millele varasem kaubamärk on registreeritud. Siiski tuleb märkida, et sünteesvaigud kui pooltooted kuuluvad klassi 17, nagu nähtub Nizza klassifikatsioonist. Samas ei ole apellatsioonikoda täpsustanud, kas vaigud, millele ta vaidlustatud otsuse punktis 22 viitas, on klassi 1 kuuluvad töötlemata tooted nagu need, millele varasem kaubamärk on registreeritud, või klassi 17 kuuluvad pooltooted, ning viimati nimetatud juhul, millistele kaupadele asjaomase klassi kaupade seas, millele varasem kaubamärk on registreeritud, need vastavad.
30 Isegi kui eeldada, et apellatsioonikoja arvates vastab PTFE klassi 1 kuuluvatele „töötlemata sünteesvaikudele”, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, ei nähtu vaidlustatud otsusest, milline seos on sellel kaubal muude samasse klassi kuuluvate kaupadega, millega seoses apellatsioonikoja arvates tegelik kasutamine on tõendatud.
31 Lisaks sellele ei võimalda vaidlustatud otsus teha kindlaks, kas erineval kujul esinevale PTFE-le ning erinevate toodete kattekihile või nende koostisesse kuuluvale toormaterjalile viidates osutab apellatsioonikoda kõigile klassi 1 kuuluvatele kaupadele või nende ühele osale või ka kõigile klassi 17 kuuluvatele kaupadele või nende ühele osale, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud.
32 Peale selle tuleb nentida, et mis puutub vaidlustatud otsuse punktis 26 esitatud järeldusse, siis ei ole apellatsioonikoda selgesti kindlaks määranud kaupade seas, mille joaks varasem kaubamärk on registreeritud ning millel vastulause põhineb, neid kaupu, millele asjaomast järeldust tuleb kohaldada. Samuti viitab ta vaidlustatud otsuse punktides 24 ja 25 mitmesugustele kolmandate isikute lõpptoodetele, mis sisaldavad menetlusse astujalt pärinevaid kleepumisvastaseid materjale, nimelt löökide suhtes vastupidavad käsipuude klaasist lampide ja fluorestseeruvate lampide kinnitid, aiasillutise pinnakaitsed, kaablisüsteemid gaasiturbiinides kõrgtemperatuuril töötamiseks, impregneeritud rattamäärded ja autovaha, voolikud, tennisereketi hülstikomplektid, torustiku ühenduskohtade hermeetilised teibid, kööginuustikud, mikrolaineahjudes kasutatavad plastnõud, kodumasinad ja potid, pannid. Tuleb aga nentida, et ükski neist kaupadest ei esine sellisel kujul kaupade seas, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud ning millel vastulause põhineb.
33 Peale selle ei nähtu täpsustused, mille menetlusse astuja tegi hageja tõstatatud küsitatavustega seoses kohtuistungil esitatud Üldkohtu küsimusele vastates, vaidlustatud otsuse põhjendustest. Nimelt ei saa vaidlustatud otsuse põhjenduste alusel teha kindlaks, kas „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused”, mille tegeliku kasutamise tõendina oli menetlusse astuja esitanud hageja viidatud aastakäibe andmeid, on klassi 1 kuuluvad töötlemata tooted või klassi 17 kuuluvad pooltooted, ega seda, millised kaubad nende kaupade seas, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, on toodetud ja turustatud vahetult menetlusse astuja poolt varasema kaubamärgi all ning millised on kolmandate isikute lõpptooted, mille tegelik kasutamine on tõendatud asjaoluga, et viimased kasutavad nimetatud kaubamärki oma kaupadel, mille koostisesse ja struktuuri menetlusse astuja kaubad kuuluvad.
34 Vaidlustatud otsuse piisavate, selle õiguspärasust kontrollida võimaldavate põhjenduste puudumise korral ei saa Üldkohus viia läbi sellest otsusest mitte nähtuvatel põhjendustel põhinevat analüüsi. Nimelt on ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kontrollimine ja selle kohta otsuse tegemine ühtlustamisameti ülesanne. Seejärel on Üldkohtu pädevuses õigusliku kontrolli teostamine ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuses tehtud hinnangu üle põhjenduste alusel, millele viimane oma otsuses tugines. Seevastu ei ole Üldkohtu ülesanne astuda ühtlustamisameti kohale viimasele määrusega nr 207/2009 antud pädevuse teostamiseks (vt selle kohta kohtuotsus, 15.3.2006, Athinaiki Oikogeniaki Artopoiia vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ferrero (FERRÓ), T‑35/04, EKL, EU:T:2006:82, punkt 22).
35 Seetõttu tuleb nentida, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna see ei võimalda aru saada, mil määral menetlusse astuja esitatud ja apellatsioonikoja viidatud tõendid tõendavad varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist iga kauba jaoks kaupade seas, mille jaoks asjaomane kaubamärk on registreeritud, millel põhines vastulause ning mille tegelik kasutamine on loetud tuvastatuks.
36 Siiski ei puuduta vaidlustatud otsuse põhjenduste ebapiisavus kui selline vaidlustatud otsuse punktis 26 esitatud ja teise väite esimeses osas käsitletud põhjapanevat järeldust, mille kohaselt varasema kaubamärgi kasutamine on tõendatud lõpptoodete suhtes, kuna menetlusse astuja kattematerjal moodustab kolmandate isikute lõpptoodete koostise ja struktuuri integraalse osa, mistõttu hagejal oli võimalik teise väite esimeses osas formuleerida etteheited selle järelduse suhtes ning kaitsta oma õigusi. Põhjenduste ebapiisavus ei puuduta ka varasema kaubamärgi kasutamise kohta seoses kaupadega „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused” teise väite teises osas esitatud tõendite tõendusjõu hindamist. Seetõttu on Üldkohtul võimalik vaidlustatud otsuse seaduslikkust nende etteheidete osas kontrollida.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 15 lõiget 1
37 Hageja väidab kõigepealt, et apellatsioonikoda võttis varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel arvesse tõendeid, mis ei puuduta asjaomast ajavahemikku.
38 Hageja argumentatsioon jaguneb kaheks osaks.
39 Teise väite esimeses osas väidab hageja, et asjaomast ajavahemikku puudutavad tõendid tõendavad kõige enam varasema kaubamärgi kasutamist kile, vaigu, apreteerimissaaduste, homopolümeeride ja kopolümeeride jaoks kolmandate isikute poolt nende lõpptoodetes kasutatava toormaterjalina, koostisainena või ‑osana, eelkõige nende toodete pinnal, mitte aga selle kasutamist menetlusse astuja lõpptoodetel.
40 Teises osas vaidleb hageja vastu järeldusele, et menetlusse astuja on esitanud piisavad ja sobivad tõendid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta isegi kile, vaigu, apreteerimissaaduste, homopolümeeride ja kopolümeeride jaoks. Hageja sõnul ei saa varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamiseks võtta arvesse tõendeid, millel ei ole kuupäeva ega tõendeid, millel ei ole varasemat kaubamärki esitatud „turul kasutatud kujul”.
41 Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
42 Siinkohal tuleb meenutada esiteks, et määruse nr 207/2009 põhjendusest 10 tulenevalt leiab õiguslooja, et varasema kaubamärgi kaitsmine ei ole põhjendatud, kui kaubamärke tegelikult ei kasutata. Määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 näevad ette, et ühenduse kaubamärgi taotleja võib nõuda tõendit, et varasemat kaubamärki on õiguskaitse territooriumil viie aasta jooksul enne vastulause esemeks oleva kaubamärgi taotluse avaldamist tegelikult kasutatud (vt kohtuotsus, 27.9.2007, La Mer Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Laboratoires Goëmar (LA MER), T‑418/03, EU:T:2007:299, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) eeskirja 22 lõike 3 kohaselt, millega täpsustatakse määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 sätteid, peavad kasutamise kohta esitatud tõenditest ilmnema varasema kaubamärgi kasutamise koht, kestus, ulatus ja olemus (vt kohtuotsus LA MER, punkt 42 eespool, EU:T:2007:299, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Kuigi tegeliku kasutamise mõiste välistab niisiis selle, et mis tahes minimaalse ja ebapiisava kasutamise alusel võiks leida, et kaubamärki konkreetsel turul tegelikult ja tõhusalt kasutatakse, ei ole tegeliku kasutamise nõude eesmärk siiski ettevõtja majandusliku edu hindamine või tema majandusstrateegia uurimine ega piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral (vt selle kohta kohtuotsused, 8.7.2004, Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Espadafor Caba (VITAFRUIT), T‑203/02, EKL, EU:T:2004:225, punkt 38, ja 23.2.2006, Il Ponte Finanziaria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marine Enterprise Projects (BAINBRIDGE), T‑194/03, EKL, EU:T:2006:65, punkt 32).
45 Kaubamärki on tegelikult kasutatud juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, mis on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, välja arvatud sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Lisaks nõuab tegeliku kasutamise suhteline tingimus, et asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutataks avalikult ja väljapoole (vt kohtuotsus LA MER, punkt 42 eespool, EU:T:2007:299, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Täpsemalt väljendatuna peab käesoleval juhul asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamise uurimise käigus hindama toimikusse koondatud tõendeid tervikuna, võttes arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid tegureid. Kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamine peab põhinema nende faktide ja asjaolude kogumil, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik, milleks on eelkõige kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks vastavas majandussektoris turuosa säilitamiseks või loomiseks põhjendatuks peetav kasutamine, kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (vt kohtuotsus LA MER, punkt 42 eespool, EU:T:2007:299, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Peale selle ei saa tegelikku kasutamist tõendada tõenäolisuse või oletustega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul (vt kohtuotsus LA MER, punkt 42 eespool, EU:T:2007:299, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 4 kohaselt piirdub tõendite esitamine põhimõtteliselt selliste tõendavate dokumentide, nagu pakendite, etikettide, hinnakirjade, kataloogide, arvete, fotode, ajalehereklaamide ning määruse nr 207/2009 artikli 78 lõike 1 punkti f kohaste kirjalike kinnituste esitamisega (kohtuotsus, 13.5.2009, Schuhpark Fascies vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Leder & Schuh (jello SCHUHPARK), T‑183/08, EU:T:2009:156, punkt 25).
49 Teist väidet tuleb analüüsida eelnevatest kaalutlustest lähtudes.
50 Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 6 ja 7 ning Üldkohtule esitatud ühtlustamisameti menetlustoimikus olevate dokumentide analüüsist, et varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise nõudele vastuseks viitas menetlusse astuja dokumentidele, mis on esitatud varasema kaubamärgi maine tõendamiseks ja mille hulka kuuluvad:
– teatava veebisaidi väljavõte, kus on esitatud PTFE omadused;
– tunnistaja ütlused, mis puudutavad menetlusse astuja tegevuste ajalugu, hageja poolt kaubamärgi TEFLON all pakutavaid kaupu ja teenuseid, aastatel 1998–2000 hageja poolt varasema kaubamärgi all Euroopas turustatud mittekleepuvate materjalide aastakäibe andmeid, tema kattematerjalide kasutamise eest aastatel 2003–2006 makstud litsentsitasusid ning reklaamtegevusi ja -kulusid eelkõige aastatel 2004–2007;
– väljavõtted eri keeltes ilmunud sõnaraamatutest, milles on määratletud mõiste „teflon”;
– arvamusuuringud ja 2001. aasta juuni-, juuli- ja novembrikuus ning 2006. aasta juulis muu seas liikmesriikide territooriumil koostatud raportid selle kohta, kui teadlik on tarbija kaubamärgist TEFLON, selle kaubamärgiga tähistatavate kaupade omadustest ning nende kaupade võimalikest kasutusaladest;
– menetlusse astuja kõikjal maailmas, sealhulgas liidu territooriumil tegutsevate tütarettevõtjate loetelu;
– suunised kaubamärgi TEFLON kasutamise kohta litsentside andmebaasis, pealkirjaga „TEFLON Trademark Licence, Trademark Usage Rules” (kaubamärgi TEFLON litsents, kaubamärgi kasutamise suunised), liikmesriikide kohtute poolt sellistes kohtuasjades tehtud otsused, mis puudutavad asjaomase kaubamärgi loata kasutamist, ning ühtlustamisameti otsused kaubamärgil TEFLON põhinevate vastulausete kohta;
– suunised kaubamärgi TEFLON kujutamise kohta, ja tooteetiketid, millel on asjaomane kaubamärk kujutatud;
– reklaammaterjalid ja ajakirjaartiklid.
51 Menetlusse astuja esitas ühtlustamisametis ka muid tõendeid selle kohta, et varasemat kaubamärki on tegelikult kasutatud. Nende tõendite hulka kuuluvad:
– kaupade „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused” kaubamärgi TEFLON all müügiga ajavahemikul 2003–2008 liikmesriikide territooriumil teenitud käibe andmed ning nende toodete reklaamile samal ajavahemikul tehtud kulud;
– väljavõte tema veebisaidilt, millel on näha, mis kujul ja milliste omadustega kaubamärgi TEFLON all müüdavaid kaupu esineb ning millised on nende võimalikud kasutusalad;
– teave fluorpolümeeride, seal hulgas PTFE ajaloo kohta, nagu neid kaubamärgi TEFLON all turustatakse, ning nende võimalike kasutusalade kohta erinevates tööstussektorites;
– reklaambrošüürid ja -materjalid kaupade kohta, milles on kasutatud kaubamärki TEFLON kandvaid kattematerjale ja koostisosi;
– teave kaubamärgiga TEFLON hõlmatud kaupade „Licenced Applicator Program” (tunnustatud kasutajate programm) kohta, menetlusse astuja nõusoleku saanud kasutajate nimekiri koos väljavõttega nende veebilehest või brošüüridest, mis puudutavad kaubamärki TEFLON kandvate menetlusse astuja kaupade kasutamist muudes toodetes.
Asjaomane ajavahemik
52 Käesoleval juhul on hageja esitatud ühenduse kaubamärgi taotlus avaldatud 25. veebruaril 2008. Seega hõlmab määruse nr 207/2009 artikli 56 lõikes 2 koostoimes artikli 42 lõikega 2 osutatud ajavahemik, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktist 21, aega alates 25. veebruarist 2003 kuni 24. veebruarini 2008, viimane kaasa arvatud. Kuna varasem kaubamärk on ühenduse kaubamärk, on tegeliku kasutamise tõendamist nõutud liidu liikmesriikide territooriumi ulatuses.
53 Tuleb nentida, et tõend, millele tugines apellatsioonikoda oma järelduses, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud, ei kuulu asjaomasesse ajavahemikku, nagu hageja väidab. Tegemist on Hispaania ajakirjaga, millele on viidatud vaidlustatud otsuse punktides 22, 24 ja 25 ning mis aastal 2002 ilmumise tõttu ei saa üksinda varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist ajavahemikul 25. veebruarist 2003 kuni 24. veebruarini 2008, viimane kaasa arvatud, tõendada.
54 Siiski tuleb asuda seisukohale, et kuna toote kaubanduslik eluiga kestab üldjuhul teatava perioodi ning kuna pidev kasutamine kuulub tegurite hulka, mida tuleb võtta arvesse selle kindlakstegemisel, kas kasutamise objektiivne eesmärk oli luua või säilitada turuosa, ei ole need tõendid, mis ei käsitle asjakohast ajavahemikku, kaugeltki asjassepuutumatud, vaid neid tuleb võtta arvesse ja hinnata koostoimes muude dokumentidega, sest need võivad tõendada kaubamärgi tegelikku kaubanduslikku kasutamist (vt selle kohta kohtuotsused, 13.4.2011, Bodegas y Viñedos Puerta de Labastida vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Unión de Cosecheros de Labastida (PUERTA DE LABASTIDA), T‑345/09, EU:T:2011:173, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16.11.2011, Buffalo Milke Automotive Polishing Products vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Werner & Mertz (BUFFALO MILKE Automotive Polishing Products), T‑308/06, EKL, EU:T:2011:675, punkt 65).
55 Sellest tuleneb, et kuna apellatsioonikoda ei tuginenud oma hinnangus varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta üksnes eespool punktis 53 nimetatud Hispaania ajakirjale, vaid võttis seda tõendit arvesse koos muude tõenditega, järeldades, et asjaomase kaubamärgi tegelik kasutamine on tõendatud, ei eksinud ta selle hinnangu raames arvesse võetavate tõendite osas.
Teise väite esimene osa, mis käsitleb varasema kaubamärgi kasutamist seoses muude kaupadega kui „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused”
56 Hageja väidab, et asjaomast ajavahemikku puudutavad tõendid tõendavad kõige enam varasema kaubamärgi kasutamist „ilmselt” klassi 1 kuuluvate kile, homopolümeervaikude, kopolümeeride ja apreteerimissaaduste jaoks, mida kolmandad isikud kasutavad nende lõpptoodetes toormaterjali, koostisaine või ‑osana, eelkõige nende toodete pinnal, mitte aga selle kasutamist menetlusse astuja lõpptoodetel. Ta väidab, et varasem kaubamärk on kolmandate isikute lõpptoodetel märgitud tähisena nende kaupade koostisosade kohta, aidates niimoodi kaasa nende reklaamimisele kaubamärgiga TEFLON identifitseeritava toormaterjali kvaliteedile viitamisega, kuid tooteid endid on alati identifitseeritud ning müüdud tootja enda kaubamärgi all. Nii ei kujuta varasema kaubamärgi kasutamine kolmandate isikute poolt hageja sõnul endast „kasutamist nende kolmandate isikute lõpptoote suhtes”, vaid kasutamist menetlusse astuja toodetud kaupade, nimelt kile, vaigu ja kattematerjali suhtes. Lisaks väidab ta, et kuna see, kas teatava kauba koostisaine või ‑osana kasutatav toormaterjal on sellele kaubale sarnane, on küsitav, ei saa teatava kaubamärgi kasutamist sellise kauba jaoks tuletada tõendist kaubamärgi kasutamise kohta vastava – ja sellega sarnaneda võiva – toormaterjali suhtes, millest see koosneb.
57 Seetõttu ei ole hageja sõnul varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist klassidesse 11 ja 17 kuuluvate kaupade jaoks vastupidi apellatsioonikoja seisukohale tõendatud.
58 Ühtlustamisamet märgib, et ei ole harvaesinev nähtus ning võib pidada üldtuntud asjaoluks seda, et sama kauba kohta kasutatakse kaht kaubamärki, üks neist on tootja kaubamärk, mis seda kaupa identifitseerib, ja teine kaubamärk, mis identifitseerib kauba üht koostisosa, mille olemasolu võib mõjutada tarbija valikuid ning olla seejuures isegi määrav. Seda nähtust tuntakse turundusalases kirjanduses kui „koostisosa kaubamärgi äramärkimist” või „kaubamärgi kooskasutuse alamliiki”.
59 Ühtlustamisamet väidab, et apellatsioonikoda uuris põhjalikult menetlusse astuja esitatud tõendeid, millest nähtub, et kaubamärki TEFLON kui teatava kattekihi identifikaatorit kasutatakse kolmandate isikute toodetavate erinevate kaupade suhtes, kes integreerivad selle katte oma kaupade koostise ja struktuuriga, mistõttu tuleb kinnitada asjaolu, et varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on nende kaupadega seoses tõendamist leidnud. Ühtlustamisamet leiab seetõttu, et arvestades selle sektori spetsiifilisust, milles „kaubamärgi kooskasutust” esineb, ning seetõttu teatava turusegmendi olemasolu, milles kaubad konkureerivad üksteisega nendele kantud kattekihi põhjal, järeldas apellatsioonikoda õigesti, et varasema kaubamärgi kasutamisega, mis „sõnasõnaliselt” osutab teatavale katteliigile, on lõpptoodetel kaubamärki ka koos kasutatud.
60 Menetlusse astuja väidab, et varasema kaubamärgi kasutamine on tõendatud kõigi vaidlustatud otsuse punktis 28 osutatud kaupade osas. Ta märgib, et kuivõrd temalt pärinevad vaigud, plastid, kleepained, keemiatooted või kattematerjalid moodustavad kolmandate isikute lõpptoodete koostise ja struktuuri lahutamatu osa ning neid lõpptooteid müüakse varasema kaubamärgi all, siis võib varasema kaubamärgi kasutamisele tugineda ka nende kaupade müügi põhjal. Ta väidab, et hageja ajab oma argumentides segamini kaks eri kontseptsiooni, ühelt poolt kaupade tootmise ja teiselt poolt nende turustamise. Menetlusse astuja sõnul tuleb kaubamärgi kasutamise hindamisel teha kindlaks, kas teatavat kaupa müüakse asjaomase kaubamärgi all, sõltumata küsimusest, kas kaubamärgiomanik toodab toote üht osa (nimelt vaiku ja kattematerjali) või seda toodet tervikuna, või kas toodet müüakse ühe või mitme kaubamärgi all. Asjaolu, et kaupa võidakse identifitseerida mitme kaubamärgi alusel, on Üldkohtu praktikas kinnitust leidnud.
61 Käesoleval juhul on apellatsioonikoda varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamise kohta vaidlustatud otsuse punktis 22 märkinud, et menetlusse astuja tarnis PTFE-d mitmel kujul. Ta tuvastas, et menetlusse astuja kasutas programmi „Licenced Applicator Program”, mille osalised olid välja valitud nende teadmiste, kogemuse ja töö kvaliteedi alusel kaubamärgi TEFLON kattekihi paigaldamisel. Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktides 24–26 menetlusse astuja esitatud erinevatele tõenditele viidates, et liidu mitu ettevõtjat kasutavad menetlusse astuja kaupa nende eri kaupade koostisosa või kattematerjalina „alates pottidest-pannidest kuni aeronautikani, mootorsõidukitest kuni pooljuhtide töötlemiseni, sidekaablitest kangasteni”.
62 Peale selle nähtub vaidlustatud otsuse punktist 24, milles viidatakse „litsentsi alusel tegutsevatele kasutajatele”, Üldkohtule edastatud ühtlustamisameti menetlustoimikust ja menetlusse astuja poolt Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastusest, et menetlusse astuja annab kaubamärgi TEFLON kasutamise litsentse kolmandatele isikutele, kes integreerivad tema toor- või kattematerjali oma kaupadesse. Nii on sellise litsentsi saajal õigus turustada oma kaupa, tuues peale enda kaubamärgi välja ka menetlusse astuja kaubamärgi TEFLON. Menetlusse astuja kinnitas seda asjaolu ka kohtuistungil Üldkohtu küsimustele vastates.
63 Apellatsioonikoda lükkas vaidlustatud otsuse punktis 26 tagasi hageja argumendi, mille kohaselt „lõpptoodete osas ei ole kasutamine tõendatud”, märkides, et menetlusse astuja toodetud kattematerjalid kujutavad endast kolmandate isikute lõpptoodete koostise ja struktuuri integreeritud osa ning varasem kaubamärk on neid kaupu puudutavates brošüürides ja reklaamides välja toodud.
64 Seetõttu järeldas apellatsioonikoda, et varasema kaubamärgi kasutamine asjaomasel ajavahemikul liidu territooriumil on eespool punktis 26 viidatud kaupade osas tõendatud.
65 Siinkohal tuleb meenutada, et liidu õigusest tuleneva kaitse saamise aluseks oleva kaubamärgi tegeliku kasutamise nõude ratio legis seisneb selles, et ühtlustamisameti register ei tohi endast kujutada strateegilist ja staatilist talletuskohta, mis tagab passiivsele omanikule ajaliselt piiramatu ainuõiguse. Vastupidi, nagu nähtub määruse nr 207/2009 põhjendusest 10, peab see register tõetruult kajastama neid tähiseid, mida ettevõtjad turul tegelikult kasutavad kaubandustegevuses oma kaupade ja teenuste eristamiseks (kohtuotsus, 15.9.2011, centrotherm Clean Solutions vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Centrotherm Systemtechnik (CENTROTHERM), T‑427/09, EKL, EU:T:2011:480, punkt 24).
66 Arvestades poolte argumente, tuleb küsimust, kas tõend varasema kaubamärgi kasutamise kohta kolmandate isikute kaupadel – koos muude selle kauba kaubamärkidega – , millesse on integreeritud menetlusse astujalt pärinev koostisosa, võib kujutada endast tõendit varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta lõpptoodetel, mille jaoks viimati nimetatud kaubamärk on registreeritud, analüüsida kahes osas. Esiteks tuleb uurida, kas koostisosa ja seda integreerivat kaupa saab pidada samasse kaubarühma kuuluvateks, nii et tõend varasema kaubamärgi kasutamise kohta seoses kolmandate isikute lõpptoodetega, millesse on integreeritud see koostisosa, kujutab endast tõendit varasema kaubamärgi kasutamise kohta seoses lõpptoodetega, millele viimati nimetatud kaubamärk on registreeritud. Teiseks tuleb arvestada kaubamärgi peamise ülesandega, mis on identifitseerida tähistatava kauba kaubanduslik päritolu.
– Koostisosa ja seda koostisosa integreeriva kauba kuulumine samasse kaubarühma
67 Kohtupraktika kohaselt tuleb määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 tõlgendada nii, et nendega püütakse vältida seda, et vaid osaliselt kasutatud kaubamärki kaitstakse ulatuslikult üksnes seetõttu, et see on registreeritud laia kauba- või teenusevaliku jaoks. Neil asjaoludel hõlmab selline kaubamärk üksnes kaupu, mis ei erine oluliselt kaupadest, millega seoses varasema kaubamärgi omanik on suutnud tegelikku kasutamist tõendada, kuuludes samasse rühma, mida saab jagada vaid suvaliselt (vt selle kohta kohtuotsus ALADIN, punkt 24 eespool, EU:T:2005:288, punktid 44 ja 46).
68 Käesoleval juhul tuleb nentida, et kleepumisvastased materjalid, mida menetlusse astuja oma klientidele tarnib, tuleb viimase või tema tunnustatud ettevõtjate poolt muundada nii, et tulemuseks on kaubad, mida saab lõpptarbijale sel kujul kasutamiseks müüa. Neil asjaoludel on isegi juhul, kui kolmandate isikute lõpptooted inkorporeerivad menetlusse astuja kleepumisvastaseid materjale või nende kate on valmistatud nendest materjalidest, nii oma olemuse, kui sihteesmärgi ja otstarbe poolest kleepumisvastastest materjalidest oluliselt erinevad ega kuulu nendega samasse rühma, mida ei saa jagada vaid suvaliselt eespool punktis 67 viidatud kohtupraktika tähenduses (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 3.5.2012, Conceria Kara vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dima (KARRA), T‑270/10, EU:T:2012:212, punkt 53).
69 Käesoleval juhul ei võimalda tõend varasema kaubamärgi kasutamise kohta menetlusse astujalt pärinevat koostisosa integreeriva kolmanda isiku lõpptoote jaoks järeldada, et varasemat kaubamärki on kasutatud lõpptoodetel, mille jaoks viimane on registreeritud. Apellatsioonikoda ei põhistanud vaidlustatud otsuse punktis 26 esitatud järeldust ühegi argumendiga, mis lükkaks selle järelduse ümber. Seetõttu leidis apellatsioonikoda ekslikult, et seeläbi on kaubamärgi TEFLON tegelik kasutamine lõpptoodete osas tõendatud.
– Varasema kaubamärgi täidetav peamine ülesanne
70 Eespool punktis 45 osutatud kohtupraktikast nähtub, et kaubamärgi tegelikku kasutamist saab nentida vaid juhul, kui kaubamärki kasutatakse eesmärgiga tagada kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu. Vaidlustatud otsuse punktis 26 esitatud apellatsioonikoja järeldusega nõustumine on aga võrdväärne seisukohaga, et lõpptooted pärinevad menetlusse astujalt koos tema klientidega, samas kui ta väidab, et see on tema tegelik kaubandustegevus, ning see ei nähtu ka toimikust (vt selle kohta kohtuotsus KARRA, punkt 68 eespool, EU:T:2012:212, punkt 54).
71 Vastupidi: toimikust nähtub, et kolmandad isikud kasutavad kaubamärki TEFLON selleks, et osutada teatava menetlusse astujalt pärineva toor- või kattematerjali olemasolule, nagu väidab hageja, mitte aga seetõttu, et sellel kaubamärgil on pärinevuse seos menetlusse astuja ja kolmanda isiku kauba vahel või kolmanda isiku ja menetlusse astuja kauba vahel.
72 Esiteks märkis menetlusse astuja Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastuseks tegelikult, et kaubamärgi TEFLON kolmandate isikute poolt kasutamise suhtes kehtib mitu tingimust, mille eesmärk seisneb sisuliselt selles, et viimati nimetatud isikud varustaksid end menetlusse astujalt pärineva toormaterjaliga, hankides selle otse menetlusse astujalt või viimase tunnustatud kasutajatelt, nad esitaksid nendest materjalidest valmistatud kaubad menetlusse astujale või tema tunnustatud kasutajale tunnustamiseks ning allkirjastaksid asjaomase kaubamärgi kohta litsentsilepingu. Sellele vastusele lisatud dokumendist „Trademark usage guidelines” (kaubamärgi kasutamise suunised) nähtub ka, et litsentsisaaja peab oma kauba müümisel kasutama järgmist märkust: „[T]oodetud ja turustatud [litsentsisaaja] poolt, kellel lasub käesoleva toote valmistamise vastutus”.
73 Teiseks ilmestavad varasema kaubamärgi kasutamise näited, mille menetlusse astuja on esitanud kaubamärgi TEFLON litsentsiandmebaasis kasutamise suunistes „TEFLON Trademark Licence, Trademark Usage Rules”, aga ka need, mis esinevad Üldkohtule edastatud ühtlustamisameti toimikus, ja need, mis on esitatud Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastuseks, samuti asjaolu, et menetlusse astuja soovib asjaomase kaubamärgiga identifitseerida kattekihte, vaikusid või muid toormaterjale ja koostisosi, mitte aga osutada neid materjale integreerivate kolmandate isikute lõpptoodete kaubanduslikule päritolule. Olgu näitena täpsustatud, et varasema kaubamärgi kasutamine, mida menetlusse astuja on pidanud korrektseks, eeldab kolmanda isiku lõpptoote suhtes järgmise märkuse kasutamist: „Valves coated with TEFLON non-stick resin” (kleepumisvastase TEFLON-vahaga ventiilid), „TEFLON brand resin” (kaubamärgi TEFLON vaha), „Wear resistance with TEFLON fluoropolymer” (TEFLON fluorpolümeeri kulumiskindlus), „Valves lined with TEFLON industrial coatings” (tööstusliku TEFLON-kattega ventiilid) või „I cook with pans that have TEFLON coating” (teen süüa TEFLON-kattega pannidega).
74 Samuti tuleb märkida, et ühtlustamisamet tunnistab, et kaubamärk TEFLON „sõnasõnaliselt” osutab teatavale katteliigile (vt eespool punkt 59).
75 Kolmandaks nähtub menetlusse astuja poolt ühtlustamisametis esitatud tõenditest, et varasemat kaubamärki on kasutatud viidates kolmandate isikute lõpptoodetele koos nende tootjate enda kaubamärgiga. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja leiavad, et tegemist on lõpptoodetel „kaubamärkide koos kasutamisega”.
76 Nagu menetlusse astuja osutatud kohtupraktikast nähtub, ei ole ühenduse kaubamärgi valdkonnas tõepoolest ühtegi normi, mis kohustaks vastulause esitajat tõendama varasema kaubamärgi kasutamist isoleeritult, kõikidest teistest kaubamärkidest sõltumatult (kohtuotsused, 8.12.2005, Castellblanch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Champagne Roederer (CRISTAL CASTELLBLANCH), T‑29/04, EKL, EU:T:2005:438, punktid 33 ja 34; 21.9.2010, Villa Almè vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marqués de Murrieta (i GAI), T‑546/08, EU:T:2010:404, punkt 20, ja 14.12.2011, Völkl vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marker Völkl (VÖLKL), T‑504/09, EKL, EU:T:2011:739, punkt 100).
77 Siiski, eespool punktis 76 viidatud asjades tehtud kohtuotsustes identifitseerisid kaubamärgid, mis puudutasid sama kaupa, kauba sama kaubanduslikku päritolu, ning seega oli igaüks sõltumatult võimeline kaubaga seoses täitma kaubamärgi peamist ülesannet. Käesoleval juhul aga, nagu eespool märgitud, on varasem kaubamärk paigutatud kolmandate isikute lõpptoodetele tähisena teatava menetlusse astujalt pärineva koostisosa olemasolu kohta, kuid kaupu endid identifitseeritakse ja müüakse tootja oma kaubamärgi all, mis näitab selle kauba kaubanduslikku päritolu.
78 Selline kaubanduspraktika peegeldab lõpptoodete tootjate tahet anda tarbijatele teada, et nemad on kaubamärgiga TEFLON tähistatava toormaterjali muundamise taga, ning võimaldada tarbijal kindlaks teha, kes on nende kaupade valmistaja lõppastmes (vt selle kohta kohtuotsus KARRA, punkt 68 eespool, EU:T:2012:212, punkt 55).
79 Neljandaks tuleb meenutada, et kohtupraktikast tulenevalt on kaubamärgi peamine eesmärk seoses selle kasutamise hindamisega identifitseerida kauba või teenuse kaubanduslikku päritolu, et võimaldada kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostnud tarbijal hilisemate ostude korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks või teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (kohtuotsus, 27.2.2002, REWE-Zentral vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (LITE), T‑79/00, EKL, EU:T:2002:42, punkt 26).
80 Käesoleval juhul ei võimalda kaubamärgi TEFLON kasutamine kolmandate isikute lõpptoodetel tagada selle kaubamärgi peamist ülesannet eespool punktis 79 nimetatud kohtupraktika tähenduses lõpptoodete suhtes. Eespool punktides 70–78 nimetatud asjaolud võimaldavad nimelt järeldada, et tarbija on hõlpsasti võimeline eristama ühelt poolt kaubamärgiga TEFLON tähistatava kleepumisvastase materjali ning teiselt poolt tootja kaubamärgiga tähistatava lõpptoote kaubanduslikku päritolu. Kui tarbija kogemus kolmanda isiku lõpptoote kattekihi või muu koostisosa puudutavas osas – mida identifitseerib kaubamärk TEFLON – osutub positiivseks, otsib ta taas vastavat toodet, millel on selle kaubamärgiga tähistatav koostisosa. Nii suunab kaubamärgi TEFLON olemasolu kolmandate isikute lõpptoodetel tarbija valikut asjaomase toote suunas tulenevalt positiivsest kogemusest seoses kattekihiga või kauba teatavatest funktsionaalsetest omadustest, mis sellel on asjaomase kaubamärgiga tähistatava toormaterjali olemasolu tõttu, mitte tulenevalt lõpptootest kui sellisest. Seevastu kui toote kui sellise tarbija või lõppkasutaja kogemus osutub positiivseks, otsib ta taas sama toodet seda toodet identifitseeriva tootja päritolu kaubamärgi põhjal.
81 Eelnimetatud kaalutlustest nähtub, et kolmandate isikute poolt nende lõpptoodete suhtes kasutatav kaubamärk TEFLON ei täida kaupade päritolu tagamise peaülesannet. Seetõttu ei saa vastupidi apellatsioonikoja järeldustele vaidlustatud otsuse punktis 26 sellist varasema kaubamärgi kasutamist pidada kasutamiseks nende kaupade suhtes määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 tähenduses.
82 Ühtlustamisameti ega menetlusse astuja argumendid ei lükka eespool punktides 69 ja 81 esitatud järeldusi ümber.
83 Esiteks ei saa nõustuda ühtlustamisameti argumendiga, milles viidatakse asjaomaste lõpptoodete eriomadustele ning nende kaupade turu erilistele tingimustele, mille kohaselt asjaomast koostisosa identifitseeriva kaubamärgi TEFLON tegeliku kasutamisena tuleb aktsepteerida ka kolmandate isikute lõpptoodete kasutamist, mille koostisesse see kuulub, kuna asjaomased kaubad konkureerivad omavahel oma kattekihi või koostisosaks oleva toormaterjali poolest.
84 Siinkohal tuleb märkida, et eespool punktis 46 viidatud kohtupraktikast nähtuvalt tuleb tõesti kaupade omadusi, nagu ka sajaomase turu omadusi, mis mõjutavad kaubamärgiomaniku äristrateegiat, võtta kaubamärgi tegeliku kastmise hindamise raames arvesse. Kuigi tarbija valikut lõpptoote osas võivad mõjutada omadused, mille lõpptoode omandab teatava toormaterjali või koostisosa olemasolust, ning seetõttu võib selle kauba turg tekkida tänu selles sisalduvale koostisosale, nagu käesoleval juhul varasema kaubamärgiga identifitseeritud kate, ei tähenda see aga, et seda koostisosa ja viimase kaubanduslikku päritolu identifitseerivat kaubamärki saab pidada toote kaubandusliku päritolu identifikaatoriks.
85 Tegelikult kujutab varasema kaubamärgi olemasolu, mis reklaamides, brošüürides või isegi tootel endil identifitseerib toote teatavat koostisosa, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 26 märkis, endast lõpptoote tootja äristrateegiat tuua välja teatavad selle toote funktsionaalsed omadused, mis tulenevad kaubamärgiga TEFLON identifitseeritava koostisosa olemasolust.
86 Kaubamärgi TEFLON kasutamine kolmandate isikute lõpptoodete suhtes võib seega tähendada, et nimetatud kaubamärk täidab reklaami ja teabega seotud ülesandeid, et tarbijat teavitada või veenda (vt seoses kaubamärgi reklaami ja teabega seotud ülesannetega kohtuotsused, 18.6.2009, L’Oréal jt, C‑487/07, EKL, EU:C:2009:378, punkt 58, ja 23.3.2010, Google France ja Google, C‑236/08–C‑238/08, EKL, EU:C:2010:159, punktid 75, 77 ja 91). Siiski ei täida ta seeläbi lõpptoote päritolu tagamise peamist ülesannet, mis on määruse nr 207/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 tähenduses kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamise seisukohast ainsana asjakohane.
87 Teiseks vastab tõele, et nagu menetlusse astuja märgib, ei eelda kaubamärgi tegelik kasutamine kaupade suhtes, mille jaoks see on registreeritud, tingimata seda, et kaubamärgiomanik, kes tugineb oma kaubamärgi kasutamisele nende kaupade jaoks, on nende tootja. Nimelt nähtub määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikest 2, et kaubamärgiomanik võib tugineda kaubamärgi kasutamisele, kui kolmas isik kasutab kaubamärki tema nõusolekul. Kolmas isik võib aga kasutada kaubamärki kaupade jaoks, mida ta ise toodab ja turustab. Peale selle ei ole harvaesinev nähtus, et kaubamärgiomanik turustab selle kaubamärgi all kaupu, mida tema jaoks toodab muu üksus.
88 Siiski ei ole ühtki sellist asjaolu käesoleval juhul tõendatud ega neile isegi mitte osutatud seoses kaubamärgi TEFLON kasutamisega kolmandate isikute lõpptoodete suhtes. Menetlusse astuja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub, et kolmas isik kasutab kaubamärki TEFLON lõpptoodete suhtes selleks, et näidata nende kaupade kaubandusliku päritoluna pärinemist kas menetlusse astujalt või kolmandalt isikult, nagu märgitud eespool punktis 70 ja järgmistes punktides.
89 Kolmandaks, mis puutub 11. märtsi 2003. aasta kohtuotsusel Ansul (C‑40/01, EKL, EU:C:2003:145, punkt 41) põhinevasse menetlusse astuja argumenti, mille ta esitas kohtuistungil, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on selles kohtuotsuses tõesti nentinud, et juhul, kui kaupadel on integreeritud osad, mida varuosadena müüakse sama kaubamärgi all, peab kaubamärgi tegelikku kasutamist nende osade suhtes analüüsima nii, et neid kasutatakse juba turustatud kaupade endi suhtes, toetades kaubamärgiõigusi nende kaupade suhtes. Siiski, isegi kui eeldada, et varuosade olukord on võrreldav koostisosade omaga, mis moodustavad lõpptoote integreeritud osa, mida põhimõtteliselt ei saa toote eluea jooksul asendada, siis tuleb nentida, et käesoleva asja asjaolud erinevad eespool viidatud kohtuotsuse Ansul (EU:C:2003:145) aluseks olnud asja asjaoludest. Viimati nimetatud kohtuotsusest nähtub, et asjaomaste varuosade ja toote, mille jaoks neid varuosi soovitakse kasutada, kaubanduslik päritolu oli sama. Käesoleval juhul aga on kolmandate isikute lõpptooted muu kaubandusliku päritoluga kui kaubamärgiga TEFLON identifitseeritud koostisosa, mis pärineb menetlusse astujalt.
90 Neljandaks ei ole varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamise raames asjakohane menetlusse astuja poolt kohtuistungil välja toodud oht, et kolmas isik võib käituda ebalojaalselt, soovides registreerida lõpptoodete jaoks varasema kaubamärgiga identset või sarnast kaubamärki, või küsimus varasema kaubamärgi võimaliku maine kohta. Igal juhul ei võta eespool punktides 69 ja 81 esitatud järeldused varasemalt kaubamärgilt mistahes kaitset identse või sarnase kaubamärgi registreerimise taotluse suhtes lõpptoode jaoks. Miski ei takista menetlusse astujal tugineda vajaduse korral segiajamise tõenäosuse olemasolule kolmanda isiku selle kaubamärgi suhtes, arvestades kaupade ja kaubamärkide võimalikku sarnasust, ning eeldades, et see on tuvastatud, turul selle tavapärasest suuremale eristusvõimele varasema kaubamärgi tuntuse tõttu avalikkuse seas. Ei ole ka välistatud sellisele eristusvõimele tuginemine varasema kaubamärgiga sarnase või identse kaubamärgi registreerimise taotluse suhtes kaupade jaoks, mis ei ole kõnealuste kaupade sarnased, kui menetlusse astuja tõendab varasema kaubamärgi maine olemasolu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses.
91 Eelnimetatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi, kuna apellatsioonikoda järeldas vaidlustatud otsuse punktis 26, et menetlusse astuja on tõendanud varasema kaubamärgi kasutamist lõpptoodete osas, kuna menetlusse astuja toodetud kattematerjalid kujutavad endast kolmandate isikute lõpptoodete koostise ja struktuuri integreeritud osa ning varasem kaubamärk on neid kaupu puudutavates brošüürides ja reklaamides välja toodud.
Teise väite teine osa, mis puudutab varasema kaubamärgi kasutamist „ilmselt klassi 1 kuuluvate „homopolümeervaikude, kopolümeeride, kile ja apreteerimissaaduste jaoks”
92 Hageja vaidleb vastu sellele, et menetlusse astuja on esitanud piisavad ja sobivad tõendid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta isegi kaupade „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused” suhtes, mida ta peab „ilmselt” klassi 1 kuuluvateks. Tema sõnul ei saa võtta varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel arvesse tõendeid, millel ei ole kuupäeva ega tõendeid, millel ei ole varasemat kaubamärki esitatud „turul kasutatud kujul”.
93 Kohtuistungil täpsustas hageja Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastuseks, et selle argumendi raames väidab ta eelkõige, et kuigi menetlusse astuja on esitanud tõendeid selliste kaupade nagu „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused” aastakäibe andmete kohta, ei ole ta esitanud tõendeid, millel varasemat kaubamärki on kujutatud seoses nende kaupadega. Seevastu puudutasid kaubamärki TEFLON kujutavad tõendid hageja sõnul üksnes kolmandate isikute lõpptooteid. Viimati nimetatud kaupade osas ei ole menetlusse astuja esitanud tõendeid, mis võimaldaksid müügikoguseid hinnata.
94 Siinkohal tuleb meenutada, et uurides, kas varasemat kaubamärki on tegelikult kasutatud, tuleb läbi viia igakülgne hindamine, arvestades kõiki kättesaadavaid andmeid. Selline hindamine tähendab, et arvessevõetavad tegurid on teatavas vastastikuses sõltuvuses (vt selle kohta kohtuotsused, 8.7.2004, MFE Marienfelde vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Vétoquinol (HIPOVITON), T‑334/01, EKL, EU:T:2004:223, punkt 36, ja VITAFRUIT, punkt 44 eespool, EU:T:2004:225, punkt 42). Seega ei tuleks analüüsida iga tõendit eraldi võetuna, vaid analüüsida neid koos, et teha kindaks, milline on nende kõige tõenäolisem ja koherentne tähendus. Sellise analüüsi raames ei saa välistada, et tõendite kogum võimaldab tõendatavaid asjaolusid tõendada, olgugi et need tõendid eraldi ei ole vastavate asjaolude tõendamiseks piisava jõuga (kohtuotsused, 15.12.2010, Epcos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Epco Sistemas (EPCOS), T‑132/09, EU:T:2010:518, punkt 28, ja 29.2.2012, Certmedica International ja Lehning entreprise vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lehning entreprise ja Certmedica International (L112), T‑77/10 ja T‑78/10, EU:T:2012:95, punkt 57).
95 Käesoleval juhul on varasem kaubamärk kujutatud muu seas kolmanda isiku lõpptooteid puudutavatel brošüüridel, reklaamidel ja veebisaidi väljavõtetel, nagu nendib hageja. Tõepoolest, teatavatel asjaomastel dokumentidel puudub kuupäev, kuid igakülgsel hindamisel võib neid koos muude tõenditega, mis puudutavad asjaomast ajavahemikku, varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tuvastamiseks siiski arvesse võtta (vt selle kohta kohtuotsus, 17.2.2011, J & F Participações vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Plusfood Wrexham (Friboi), T‑324/09, EU:T:2011:47, punkt 33).
96 Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et teatavatel apellatsioonikoja osutatud ajakirjadel või veebisaidi väljavõtetel on kuupäev märgitud ning need puudutavad asjaomast ajavahemikku.
97 Nagu teise väite esimese osa analüüsi raames nenditud, on kolmandad isikud kasutanud varasemat kaubamärki menetlusse astujalt pärinevale katte- või toormaterjalile viitamiseks. See katte- ja toormaterjal vastab menetlusse astuja poolt varasema kaubamärgi all toodetavate ja turustatavate kaupade kasutusvõimaluste kohta esitatud teavet arvestades menetlusse astuja poolt selle kaubamärgi all asjaomasel ajavahemikul müüdud kaupadele, nagu nähtub muu seas tunnistusest ja dokumendist kaupade „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused” müügiga ajavahemikul 2003–2008 liidu territooriumil teenitud aastakäibe andmete kohta, millele hageja viitab. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et menetlusse astuja poolt asjaomase ajavahemiku kohta esitatud aastakäibe andmed on ebatäpsed. Ta ei ole vaielnud vastu ka nendes dokumentides esitatud andmete asjakohasusele.
98 Lõpuks nähtub ka toimikust, täpsemini eespool punktis 97 nimetatud kahest dokumendist, mille sisule ei ole hageja vastu vaielnud, et menetlusse astuja on kaubamärgi TEFLON all turustatavaid kaupu puudutavas osas asjakohasel ajavahemikul reklaami märkimisväärselt panustanud. Nagu kohtupraktikast nähtub, saab kaubamärgi kasutamist pidada tegelikuks siis, kui seda kaubamärki kasutatakse klientuuri võitmiseks, eelkõige reklaamikampaaniate abil (vt selle kohta kohtuotsus Ansul, punkt 89 eespool, EU:C:2003:145, punkt 37). See asjaolu on seega veel üks oluline tõend varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta asjaomasel ajavahemikul menetlusse astuja kleepumisvastaste materjalide suhtes (vt selle kohta kohtuotsus, 14.12.2006, Gagliardi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Norma Lebensmittelfilialbetrieb (MANŪ MANU MANU), T‑392/04, EU:T:2006:400, punkt 86).
99 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda võis õiguspäraselt võtta varasema kaubamärgi menetlusse astujalt pärinevate kaupade suhtes tegeliku kasutamise tõendite igakülgsel hindamisel arvesse tõendeid, millel puudub kuupäev või millel varasem kaubamärk on kujutatud seoses kolmandate isikute lõpptoodetega. Seega tuleb teise väite asjaomane osa tagasi lükata.
100 Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada niivõrd, kuivõrd esiteks, on selle põhjendused vaidlustatud otsuse punktis 28 apellatsioonikoja tehtud järeldust puudutavas osas ebapiisavad, ning teiseks selles on vaidlustatud otsuse punktis 26 apellatsioonikoja tehtud järeldust puudutavas osas rikutud õigusnormi. Neil asjaoludel puudub vajadus uurida hageja esimest väidet ja küsimust, kas tema poolt Üldkohtus selle väite toetuseks esitatud tõendid on vastuvõetavad.
Kohtukulud
101 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb hageja kohtukulud välja mõista ühtlustamisametilt. Kuna hageja ei ole kohtukulude väljamõistmist menetlusse astujalt nõudnud, piisab sellest, kui jätta viimase kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 29. septembri 2011. aasta otsus (asi R 2005/2010-1).
2. Jätta ühtlustamisameti kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Polytetra GmbH kohtukulud.
3. Jätta EI du Pont de Nemours and Company kohtukulud tema enda kanda.
Kanninen | Pelikánová | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Põhjendamiskohustus
Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 15 lõiget 1
Asjaomane ajavahemik
Teise väite esimene osa, mis käsitleb varasema kaubamärgi kasutamist seoses muude kaupadega kui „homopolümeervaigud ja kopolümeerid, kiled ja apreteerimissaadused”
– Koostisosa ja seda koostisosa integreeriva kauba kuulumine samasse kaubarühma
– Varasema kaubamärgi täidetav peamine ülesanne
Teise väite teine osa, mis puudutab varasema kaubamärgi kasutamist „ilmselt klassi 1 kuuluvate „homopolümeervaikude, kopolümeeride, kile ja apreteerimissaaduste jaoks”
Kohtukulud