11. veebruaril 2009 esitatud hagi - Saksamaa versus komisjon

(Kohtuasi T-59/09)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: M. Lumma ja B. Klein)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

Tühistada komisjoni 5. detsembri 2008. aasta otsus (SG.E.3/RG/mbp D(2008) 10067) eraisikutest taotlejatele olenemata Saksamaa valitsuse vastuseisust määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 2 lõike 5 alusel juurdepääsu andmise kohta Saksa ametiasutustest pärinevatele dokumentidele liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses nr 2005/4569;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja vaidlustab komisjoni 5. detsembri 2008. aasta otsuse eraisikutest taotlejatele olenemata Saksamaa valitsuse vastuseisust juurdepääsu andmise kohta Saksa ametiasutustest pärinevatele dokumentidele liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses.

Hagiavalduse põhjendusena toob hageja esile, et vaidlustatud otsus on vastuolus määruse nr 1049/2001¹ artikli 4 lõikega 5 koosmõjus EÜ artiklis 10 sätestatud ühenduse ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõttega.

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 annab liikmesriikidele võimaluse panna ühenduse institutsiooni käes oleva liikmesriigist pärineva dokumendi avaldamine sõltuvusse nende nõusolekust. Komisjonil puudub õigus kontrollida määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 1 kuni 3 alusel dokumentidele juurdepääsu keelamise põhjendusi. Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-64/05 P² Rootsi vs. komisjon jt määras lõpliku loeteluna kriteeriumid, mille alusel võib ühenduse institutsioon sellise vastseisuga mitte arvestada ning teha ise otsuse keeldumise aluste olemasolu suhtes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 1 kuni 3 alusel: vastuseis peab olema kas "täiesti põhistamata" või puuduma selles "igasugune viide" keeldumise alustele.

Eeltoodust ja EÜ artiklis 10 sätestatud ühenduse ning liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõttest järeldub, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 kuni 3 määratletud keeldumise aluste olemasolu üle otsustamine on reeglina liikmesriikide pädevuses. Komisjon võib üksnes erandjuhtudel nõusoleku andmisest keeldumise arvesse võtmata jätta, seda juhul, kui liikmesriigi põhjendus ei täida piisavalt nimetatud kriteeriume. Sama järeldub ka, kui võrrelda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 4. Kohtupraktikas poolt välja töötatud mõlema kriteeriumi puhul on tegemist oluliste vorminõuetega, mis peavad sisuliselt järgima EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamise kohustust. Õiguspärasuse kontroll asjaolu suhtes, kas dokumentidele juurdepääsu keelamine on kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 1 kuni 3, on ühenduse kohtuniku, mitte komisjoni pädevuses.

Alternatiivselt leiab hageja, et isegi kui Esimese Astme Kohus tõlgendab kohtupraktikast asjas C-64/05 P selliselt, et liikmesriigi vastuseis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 järgi on ühenduse institutsioonile siduv üksnes siis, kui see on kooskõlas sama määruse artikli 4 lõigetega 1 kuni 3, on komisjonil igatahes pädevus kontrollida liikmesriigi esitatud põhjendusi selguse aspektist (Evidenzkontrolle). Saksamaa vastuseisu põhjendusi ei saa aga igatahes pidada selgelt puudulikeks.

____________

¹ - Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

² - Euroopa Kohtu 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-64/05 P: Rootsi vs. komisjon jt, EKL 2007, lk I-113839.