ABLV Bank ASi (likvideerimisel) 30. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda laiendatud koosseisus) 20. jaanuari 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-758/18: ABLV Bank versus SRB

(kohtuasi C-202/21 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: ABLV Bank AS, likvideerimisel (esindaja: Rechtsanwalt O. Behrends)

Teised menetlusosalised: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

tunnistada SRB 17. oktoobri 2018. aasta otsus ABLV Bank ASi puudutavas osas tühiseks;

mõista apellandi kohtukulud ja käesoleva apellatsioonimenetluse kulud välja SRB-lt;

osas, milles Euroopa Kohus ei saa lahendada asja sisuliselt, saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant kolmteist väidet.

Esimene väide, et Üldkohus tõlgendas vääralt ühtse kriisilahenduskorra määruse¹ artikli 70 lõiget 4.

Teine väide, et vaidlustatud kohtuotsus põhineb delegeeritud määruse 2015/63² artikli 12 vääral tõlgendamisel ja kohaldamisel.

Kolmas väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi osas, mis puudutab delegeeritud määruse 2017/2361³ artikli 7 asjakohasust delegeeritud määruse 2015/63 artikli 12 lõike 2 tõlgendamisel.

Neljas väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses alusetu rikastumise põhimõtte õige tõlgendamise ja kohaldamisega.

Viies väide, et Üldkohus ei käsitlenud apellandi õigusvastasuse vastuväidet, mis puudutas käesolevas asjas kohaldatavat sätet.

Kuues väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta pidas ebaoluliseks tavaks SRB poolt SRB otsuse SRB/ES/SRF/2018/03 alusel makstud ex ante osamaksete tagasimaksmist, mille tasumise kohustus tuleneb sama sätte kohaselt seadusest.

Seitsmes väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses delegeeritud määruse 2015/63 artikli 17 tõlgendamise ja asjakohasusega.

Kaheksas väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses tagasivõtmatute maksekohustuste olemasolu õigusliku tähtsusega.

Üheksas väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei käsitlenud apellandi väiteid seoses 2015. aasta osamaksete saldo tagasimaksmise taotlusega.

Kümnes väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega.

Üheteistkümnes väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi seoses proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisega.

Kaheteistkümnes väide, et vaidlustatud kohtuotsus põhineb nemo auditur-põhimõtte vääral kohaldamisel.

Kolmeteistkümnes väide, et vaidlustatud kohtuotsus põhineb põhjendamisnõude (ELTL artikkel 296) vääral kohaldamisel.

____________

¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).

² Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante- osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).

³ Komisjoni 14. septembri 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/2361, Ühtse Kriisilahendusnõukogu halduskulude katmiseks tehtavate osamaksete lõpliku süsteemi kohta (ELT 2017, L 337, lk 6).