ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

12. märts 2019(*)

EAGGF – Tagatisrahastu – EAGF – Suhkur – Ajutine kava suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses – Määrus (EÜ) nr 320/2006 – Määrus (EÜ) nr 968/2006 – Rahastamisest välja jäetud kulutused – Ungari tehtud kulutused – Tootmisseadmete täielikuks demonteerimiseks antava toetuse ja tootmisseadmete osaliseks demonteerimiseks antava toetuse andmise tingimused – Mõiste „tootmisseadmed“ – Hinnangu andmine tornhoidlate kasutamisele abitaotluse esitamise kuupäeval – Mõiste „täielik demonteerimine“ – Dokumendi VI/5330/97 2. lisa – Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise raskused – Lojaalne koostöö

Kohtuasjas T‑139/15,

Ungari, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós, A. M. Pálfy, hiljem M. Z. Fehér, G. Koós, Z. Biró‑Tóth ja E. Z. Tóth,

hageja,

keda toetavad

Prantsuse Vabariik, esindaja: D. Colas,

ja

Itaalia Vabariik, esindajad: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Colelli,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Ondrůšek ja B. Béres,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt komisjoni 16. jaanuari 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/103, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 16, lk 33), osas, milles EAGFi rahastamisest välistatakse Ungari poolt suhkrutööstuses antud ümberkorraldusabi summas 11 709 400 eurot,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud J. Schwarcz ja C. Iliopoulos (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik N. Schall,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 8. mai 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õigusraamistik

 Määrus nr 320/2006

1        Euroopa Liidu Nõukogu võttis 20. veebruaril 2006 vastu määruse (EÜ) nr 320/2006, millega luuakse ajutine kava suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2006, L 58, lk 42). Määrust (EÜ) nr 320/2006 on mitu korda muudetud, viimati nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 72/2009, milles käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika muudatusi ja muudetakse määrusi (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 320/2006, (EÜ) nr 1405/2006, (EÜ) nr 1234/2007, (EÜ) nr 3/2008 ja (EÜ) nr 479/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 1883/78, (EMÜ) nr 1254/89, (EMÜ) nr 2247/89, (EMÜ) nr 2055/93, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 2596/97, (EÜ) nr 1182/2005 ja (EÜ) nr 315/2007 (ELT 2009, L 30, lk 1). Määrus nr 320/2006, mida on muudetud määrusega nr 72/2009, on kohaldatav käesoleva juhtumi asjaoludele.

2        Määruse nr 320/2006 põhjendustes 1 ja 5 on märgitud järgmist:

„(1)      […] Ühenduse suhkrutootmis- ja ‑kaubandussüsteemi ühtlustamiseks rahvusvaheliste nõuetega ning selle konkurentsivõime tagamiseks tulevikus tuleb käivitada põhjalik ümberkorraldusprotsess, mis toob kaasa mittetasuva tootmisvõimsuse märgatava vähenemise ühenduses. Selleks tuleks suhkru uue ja toimiva ühise turukorralduse rakendamise eeltingimusena kehtestada eraldiseisev ja autonoomne ajutine kava [Euroopa] ühenduse suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks. […]

(5)      Tuleks sisse viia kaalukas majandussoodustus piisava ümberkorraldusabi kujul, et madalaima tootlikkusega suhkruettevõtjad loobuksid oma kvoodikohasest tootmisest. Sel eesmärgil tuleks näha ette ümberkorraldusabi, mis innustaks loobuma suhkru kvoodikohasest tootmisest ja asjaomastest kvootidest ning samal ajal võimaldaks võtta piisavalt arvesse tootmisest loobumisega seotud sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kohustusi. Abi peaks olema kättesaadav nelja turustusaasta jooksul, et vähendada tootmist ulatuses, mis tagaks ühenduses tasakaalustatud turuolukorra.“

3        Määruse nr 320/2006 artikkel 1 „Ajutine ümberkorraldusfond“ sätestab:

„1.      Käesolevaga asutatakse ajutine fond suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses […] (edaspidi „ümberkorraldusfond“).

Ümberkorraldusfond moodustab osa Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust. Alates 1. jaanuarist 2007 moodustab ümberkorraldusfond osa Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF).

2.      Ümberkorraldusfondist rahastatakse käesoleva määruse artiklites 3, 6, 7, 8 ja 9 ettenähtud meetmetest tulenevaid kulutusi.

[…]

4.      Käesolevat määrust ei kohaldata asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud äärepoolseimate piirkondade suhtes.“

4        Määruse nr 320/2006 artikkel 3 „Ümberkorraldusabi“ sätestab järgmist:

„1.      Igal ettevõtjal, kes toodab suhkrut, isoglükoosi või inuliinisiirupit ja kellele on eraldatud kvoot 1. juuliks 2006 […], on õigus ümberkorraldusabile iga loovutatud kvooditonni eest tingimusel, et ühel turustusaastal (kas 2006/2007, 2007/2008, 2008/2009 või 2009/2010) ettevõtja:

a)      loobub oma ühele või mitmele tehasele määratud kvoodist ja demonteerib täielikult asjaomaste tehaste tootmisseadmed,

või

b)      loobub oma ühele või mitmele tehasele määratud kvoodist, demonteerib osaliselt asjaomaste tehaste tootmisseadmed ega kasuta asjaomaste tehaste allesjäänud tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks,

[…].

3.      Tootmisseadmete täielikuks demonteerimiseks tuleb:

a)      peatada lõplikult ja täielikult suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi tootmine asjaomastes tootmisrajatistes;

b)      sulgeda asjaomane vabrik/asjaomased vabrikud ja demonteerida nende tootmisseadmed artikli 4 lõike 2 punktis d osutatud ajavahemiku jooksul;

ning

c)      taastada vabriku ümbruse hea keskkonnaseisund ja hõlbustada tööjõu ümberpaigutamist artikli 4 lõike 2 punktis f osutatud ajavahemiku jooksul. […]

4.      Tootmisseadmete osaliseks demonteerimiseks tuleb:

a)      peatada lõplikult ja täielikult asjaomase suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi tootmine asjaomases tootmisrajatises;

b)      demonteerida tootmisseadmed, mida ei asuta kasutama uueks tootmistegevuseks ning mis on ette nähtud ja mida kasutatakse punktis a osutatud toodete tootmiseks […];

c)      taastada vabriku ümbruse hea keskkonnaseisund ja hõlbustada tööjõu ümberpaigutamist artikli 4 lõike 2 punktis f osutatud ajavahemiku jooksul […].

5.      Ümberkorraldusabi summa iga loobutud kvooditonni kohta on:

a)      lõike 1 punktis a osutatud juhul:

– 730,00 [eurot] turustusaastal 2006/2007,

– 730,00 [eurot] turustusaastal 2007/2008,

– 625,00 [eurot] turustusaastal 2008/2009,

– 520,00 [eurot] turustusaastal 2009/2010;

b)      lõike 1 punktis b osutatud juhul:

– 547,50 [eurot] turustusaastal 2006/2007,

– 547,50 [eurot] turustusaastal 2007/2008,

– 468,75 [eurot] turustusaastal 2008/2009,

– 390,00 [eurot] turustusaastal 2009/2010;

[…].“

5        Peale selle on määruse nr 320/2006 artiklis 4 „Ümberkorraldusabi taotlused“ sätestatud järgmist:

„1.      Ümberkorraldusabi taotlused esitatakse asjaomasele liikmesriigile selle aasta 31. jaanuariks, mis eelneb turustusaastale, mille jooksul kvoodist loobutakse.

[…]

2.      Ümberkorraldusabi taotlused sisaldavad järgmist:

a)      ümberkorraldusplaan;

[…]

c)      kohustus loobuda asjaomasel turustusaastal asjakohasest kvoodist;

d)      artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud juhul kohustus demonteerida täielikult tootmisseadmed asjaomase liikmesriigi poolt määratava aja jooksul;

e)      artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud juhul kohustus demonteerida osaliselt tootmisseadmed asjaomase liikmesriigi poolt määratava aja jooksul ning mitte kasutada tootmiskohta ja allesjäänud tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks;

[…].

3.      Lõike 2 punktis a osutatud ümberkorraldusplaan sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

[…]

c)      asjaomaste tootmisseadmete täielik tehniline kirjeldus;

d)      äriplaan, milles esitatakse üksikasjad vabriku või vabrikute sulgemise ning tootmisseadmete täieliku või osalise demonteerimise viiside, ajakava ja kulude kohta;

[…]

h)      finantsplaan, milles esitatakse üksikasjad kõikide ümberkorraldusplaaniga seotud kulude kohta.“

6        Määruse nr 320/2006 artikkel 5 „Ümberkorraldusabi käsitlev otsus ja kontrollid“ näeb ette järgmist:

„1.      Liikmesriigid teevad otsuse ümberkorraldusabi andmise kohta artikli 3 lõikes 2 osutatud turustusaastale eelneva aasta veebruari lõpuks. Otsus turustusaasta 2006/2007 kohta võetakse siiski vastu 30. septembriks 2006.

[…]

2.      Ümberkorraldusabi antakse, kui liikmesriik on teinud pärast põhjalikku kontrollimist kindlaks, et:

–      taotlus sisaldab artikli 4 lõikes 2 osutatud elemente;

–      ümberkorraldusplaan sisaldab artikli 4 lõikes 3 osutatud elemente;

–      ümberkorraldusplaanis kirjeldatud meetmed ja tegevused on kooskõlas asjakohaste ühenduse ja liikmesriikide õigusaktidega;

–      […].

3.      Kui lõike 2 esimeses kolmes taandes osutatud üks tingimus või mitu tingimust ei ole täidetud, saadetakse ümberkorraldusabi taotlus taotlejale tagasi. Taotlejat teavitatakse täitmata tingimustest. Seejärel võib taotleja oma taotluse kas tagasi võtta või seda täiendada.

[…]“

 Määrus nr 968/2006

7        Euroopa Komisjon võttis 27. juunil 2006 vastu määruse (EÜ) nr 968/2006, millega kehtestatakse määruse nr 320/2006 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2006, L 176, lk 32). Määrust nr 968/2006 on mitu korda muudetud, viimati komisjoni 13. juuli 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 672/2011, millega muudetakse määrust nr 968/2006 (ELT 2011, L 184, lk 1). Määrus nr 968/2006, määrusega nr 672/2011 muudetud redaktsioonis, on käesoleva juhtumi asjaoludele kohaldatav.

8        Määruse nr 968/2006 põhjenduses 4 on sätestatud järgmist:

„Seoses kvootidest loobumisega on nõukogu määruse […] nr 320/2006 artiklis 3 sätestatud tootmisseadmete täieliku või osalise demonteerimise võimalused, millest tulenevad erinevad ümberkorraldusabi summad. Samal ajal kui nimetatud kahe võimaluse suhtes rakendatavate tingimuste puhul tuleks arvestada asjaolu, et suurem ümberkorraldusabi summa antakse täieliku demonteerimise korral sellega seotud suuremate kulutuste tõttu, peetakse asjakohaseks võimalust lubada säilitada vabriku need osad, mis ei moodusta tootmisliini osa, kui neid on võimalik kasutada muudel ümberkorralduskavas ettenähtud eesmärkidel, eriti kui selline kasutus loob töökohti. Teisalt tuleks seadmed, mis ei ole otseselt suhkrutootmisega seotud, demonteerida, kui neile ei ole mõistliku ajavahemiku jooksul leitud alternatiivset kasutust ning nende säilitamine oleks keskkonnale kahjulik.“

9        Määruse nr 968/2006 artikkel 4 „Tootmisseadmete demonteerimine“ näeb ette järgmist:

„1.      Määruse […] nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral käsitleb tootmisseadmete demonteerimise nõue järgmist:

a)      kõiki seadmeid, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks, nagu suhkrupeedi, suhkruroo, teravilja ja siguri ladustamiseks, analüüsimiseks, pesemiseks ja tükeldamiseks vajalikke seadmeid; kõiki seadmeid suhkrupeedist või suhkruroost suhkru, teraviljast tärklise, tärklisest glükoosi või sigurist inuliini ekstraheerimiseks ja tootmiseks või kontsentreerimiseks;

b)      [muid kui punktis a nimetatud seadmeid], mis on otseselt seotud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmisega ja mis on [vajalikud] loovutatud kvoodiga hõlmatud toodangu käitlemiseks, isegi kui seda oleks võimalik kasutada muuks tootmiseks, näiteks veekuumutus- ja ‑töötlemisseadmed ning energiatootmisseadmed; suhkrupeedi pressimisjääkide ja melassi töötlemise seadmed; tehasesisesed transpordiseadmed;

c)      kõiki muid seadmeid, nagu pakendamisseadmed, mis jäävad kasutamata ning mis tuleb keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada.

2.      Määruse […] nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud osalise demonteerimise korral puudutab tootmisseadmete demonteerimise nõue käesoleva artikli lõikes 1 osutatud seadmeid, mida ei kavatseta tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks vastavalt ümberkorralduskavale.“ [Euroopa Kohtus täpsustatud tõlge]

10      Vastavalt määruse nr 968/2006 artiklile 6 „Liikmesriikide kohustused“:

„1.      Hiljemalt 20 päeva pärast artikli 2 lõikes 3 osutatud konsultatsioonikutse koopia saamist teavitab liikmesriik ümberkorralduskavaga seotud isikuid oma otsusest järgmise kohta:

[…]

b)      hiljemalt 30. septembril 2010 lõppev ajavahemik, mis määratakse tootmisseadmete demonteerimiseks ning määruse […] nr 320/2006 artikli 3 lõike 3 punktis c ja artikli 3 lõike 4 punktis c osutatud sotsiaalsete või keskkonnaalaste kohustuste täitmiseks;

[…].

Erandina esimese lõigu punktist b võivad liikmesriigid asjaomase ettevõtja põhjendatud taotluse korral lubada kõnealuses punktis kindlaks määratud tähtaega pikendada kuni 31. märtsini 2012. Sel juhul esitab ettevõtja muudetud ümberkorralduskava vastavalt artiklile 11.

[…]“

11      Määruse nr 968/2006 artikkel 9 „Ümberkorraldusabi lubatavus“ sätestab järgmist:

„[…]

2.      Et taotlus loetaks kõlblikuks, tuleb ümberkorralduskavas

a)      esitada kokkuvõte peamistest eesmärkidest, meetmetest ja tegevustest, samuti nende meetmete ja tegevuste maksumusest, rahastamiskavast ja ajakavadest;

b)      täpsustada iga asjaomase vabriku puhul loovutatava kvoodi suurus, mis peab olema täielikult või osaliselt demonteeritavast tootmisvõimsusest väiksem või sellega võrdne;

c)      esitada tõend selle kohta, et tootmisseadmed demonteeritakse täielikult või osaliselt ning viiakse tootmiskohast ära;

[…]

e)      selgelt määratleda kõik tegevused ja kulutused, mida rahastab ümberkorraldusfond, ja vajaduse korral muud seotud elemendid, mida kavatsetakse rahastada teistest ühenduse fondidest.

3.      Kui lõikega 2 ettenähtud tingimused ei ole täidetud, teavitab liikmesriik taotlejat põhjustest ja määrab määruse […] nr 320/2006 artikli 4 lõikes 1 sätestatud ajavahemiku piires tähtaja ümberkorralduskava korrigeerimiseks.

Liikmesriik otsustab korrigeeritud taotluse kõlblikkuse üle 15 tööpäeva jooksul pärast esimeses lõigus osutatud tähtaja lõppu, ent vähemalt 10 tööpäeva enne määruse […] nr 320/2006 artikli 5 lõikes 1 sätestatud tähtaega.

Kui korrigeeritud taotlust ei esitata tähtaegselt või see loetakse taas kõlbmatuks, lükatakse ümberkorraldusabi taotlus tagasi ning liikmesriik teavitab sellest taotlejat ja komisjoni viie tööpäeva jooksul. Samalt taotlejalt laekunud uut taotlust käsitletakse artiklis 8 osutatud kronoloogilises järjekorras.

[…]“

12      Määruse nr 968/2006 artikkel 11 „Ümberkorralduskava muutmine“ näeb ette järgmist:

„1.      Niipea kui ümberkorraldusabi on antud, võtab taotleja kõik heakskiidetud ümberkorralduskavas kirjeldatud meetmed ning täidab ümberkorraldusabi taotluses võetud kohustused.

2.      Liikmesriik nõustub kõikide heakskiidetud ümberkorralduskavas tehtavate muudatustega vastavalt asjaomase ettevõtja sooviavaldusele, milles

a)      selgitatakse põhjuseid ja rakendamisel esinenud probleeme;

b)      tuuakse välja muudatused või uued kavandatavad meetmed ning nende oodatavad tulemused;

c)      täpsustatakse mõju finantsasjadele ja ajakavale.

Muudatustega ei tohi muuta antava ümberkorraldusabi kogusummat ega vastavalt määruse […] nr 320/2006 artiklile 11 makstavaid ajutisi ümberkorraldusmakseid.

Liikmesriik teavitab komisjoni muudetud ümberkorralduskavast.“

13      Määruse nr 968/2006 artikkel 16 „Ümberkorraldusabi maksmine“ sätestab järgmist:

„1. Määruse […] nr 320/2006 artikli 10 lõikes 4 osutatud ümberkorraldusabi iga osamakse tegemise tingimuseks on sellise tagatise esitamine, mille suurus on 120% asjaomase osamakse summast.

[…]“

14      Määruse nr 968/2006 artikkel 22 „Tagatiste vabastamine“ sätestab järgmist:

„1.      Artikli 16 lõikes 1 ja artikli 18 lõikes 2 osutatud tagatised vabastatakse tingimusel, et:

a)      kõik ümberkorralduskavas, riiklikes ümberkorraldusprogrammides ja äriplaanis ettenähtud meetmed ja tegevused on rakendatud;

b)      artikli 23 lõikes 2 osutatud lõpparuanne on esitatud;

c)      liikmesriigid on teinud artiklis 25 osutatud kontrollid;

[…].

3.      Välja arvatud vääramatu jõuga seotud juhtudel, jäädakse tagatisest ilma, kui lõikes 1 osutatud tingimused ei ole hiljemalt 30. septembril 2012 täidetud.“

15      Määruse nr 968/2006 artikkel 25 „Kontroll“ sätestab järgmist:

„1.      Iga ettevõtjat ja tootmiskohta, mille osas saadakse toetust ümberkorraldusfondi alusel, kontrollib liikmesriigi pädev asutus kolme kuu jooksul pärast artikli 23 lõikes 2 osutatud tähtaega.

Kontrollitakse ümberkorralduskava või äriplaani järgimist ning ettevõtja poolt arenguaruandes esitatud teabe täpsust ja täielikkust. Ümberkorralduskavaga seotud esimese kontrolli käigus kontrollitakse samuti ettevõtja poolt ümberkorraldusabi taotluses esitatud mis tahes täiendavat teavet, eelkõige määruse […] nr 320/2006 artikli 4 lõike 2 punktis b osutatud kinnitust.

2.      Kontroll peab igal juhul hõlmama kõiki määruse […] nr 320/2006 artikli 4 lõikes 3 osutatud ümberkorralduskava elemente. […]“

16      Lisaks sellele sätestab määruse nr 968/2006 artikkel 26 „Tagasinõudmine“ järgmist:

„1.      Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, kui abisaaja ei täida ühte või enamat kohustust ümberkorralduskava, äriplaani või riikliku ümberkorraldusprogrammi alusel, nõutakse asjaomas(t)e kohustus(t)e osas antud abi tagasi, välja arvatud vääramatu jõu korral.

[…]“

17      Viimaks, vastavalt määruse nr 968/2006 artiklile 27 „Karistused“:

„1.      Kui abisaaja ei täida ühte või enamat kohustust ümberkorralduskava, äriplaani või riikliku ümberkorraldusprogrammi alusel, peab ta maksma summa, mis on 10% artikli 26 alusel tagasinõutavast summast.

[…]“

 Vaidluse taust

18      Komisjoni talitused viisid ajavahemikul 16.–19. märts 2010 Ungaris läbi auditi kolmes neljast endisest suhkrutootmisrajatisest, mille jaoks oli antud ümberkorraldusabi tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral vastavalt määruse nr 320/2006 artiklile 3 kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis.

19      Nimetatud auditi tagajärjel teatas komisjon 20. juuli 2010. aasta kirjaga (edaspidi „20. juuli 2010. aasta esimene teade“) Ungari ametiasutustele läbiviidud kontrollkäigu tulemused ning täpsustas, et see teade saadeti komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artikli 11 alusel.

20      20. juuli 2010. aasta esimesest teatest nähtub, et komisjon leidis, et Ungari ametiasutused ei olnud täielikult täitnud Euroopa Liidu õigusnormide nõudeid, mis käsitlevad suhkrutööstusettevõtjatele abi andmise tingimusi turustusaastatel 2007/2008 ja 2008/2009. Komisjon leidis nimelt, et külastatud tööstusaladel, mis kuulusid vastavalt Eastern Sugarile Kabas (Ungari) ja Matra Cukorile Szolnokis (Ungari), olid alles tornhoidlad ja seetõttu ei olnud neil äriühingutel õigust saada ümberkorraldusabi tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral, vaid ainult osalise demonteerimise korral, mille summa on 25% väiksem kui tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antava ümberkorraldusabi summa. Sellega seoses märkis komisjon, et need äriühingud ei ole siiski tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saamiseks abikõlblikud, kui nad ei rakenda ümberkorraldamiskava täielikult ning kui ülejäänud tootmistegevusega seotud hooneid, sealhulgas tornhoidlaid, ei lammutata. Lõpuks palus komisjon Ungari ametiasutustel esitada teavet allesjäänud hoonete kohta suhkrutootmise aladel, kus tema töötajad kohapeal ei käinud.

21      Ungari ametiasutused vastasid 20. juuli 2010. aasta esimeses teates esitatud vastuväidetele 20. septembri 2010. aasta kirjaga ja teavitasid komisjoni, et Eastern Sugari tootmiskohas Kabas asuvad tornhoidlad olid rendile antud pakendamata suhkru ladustamiseks pakendamise eesmärgil.

22      Kahepoolsel kohtumisel komisjoni talituste ja Ungari ametiasutuste vahel, mis toimus Brüsselis (Belgia) 6. detsembril 2010, märkisid viimased muu hulgas, et tornhoidlaid on veel alles esiteks Eastern Sugari tootmiskohas Kabas ning teiseks Magyar Cukori tootmiskohas Petőházas (Ungari) ning et Matra Cukori tegevuskohas Szolnokis asunud tornhoidlad olid lammutamisel. Lisaks väitsid nad sisuliselt, et puudub õiguslik alus ja kohustus tornhoidlad demonteerida ning tootmiskvoodist loobumisest ja tootmisseadmete demonteerimisest piisab, et Ungari ettevõtjatel oleks võimalik taotleda ümberkorraldusabi tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral.

23      Komisjon omalt poolt möönis, et kuigi määrustes nr 320/2006 ja nr 968/2006 ei ole mainitud tornhoidlate lammutamist, tuleneb nende määruste ülesehitusest, et kuivõrd tornhoidlad moodustavad tootmisseadmete lahutamatu osa, siis tuli need demonteerida. Lisaks märkis komisjon, et suhkrutootjad, kes taotlesid ümberkorraldusabi tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral, oleks võinud valida osalise demonteerimise, mille tulemusel oleks antud abi summa olnud 25% väiksem kui tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antav abi. Viimaks teatas ta Ungari ametiasutustele, et neil on olukorra lahendamiseks ja täieliku demonteerimise korral antava ümberkorraldusabi allesjäämiseks aega kuni septembrini 2011.

24      Ungari ametiasutused esitasid 3. märtsil 2011 oma tähelepanekud 6. detsembri 2010. aasta kahepoolse kohtumise protokolli kohta. Nad kinnitasid eelkõige, et suhkrutööstusettevõtjad, kes said ainult tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antavat ümberkorraldusabi, võisid taotleda tähtaja pikendamist demonteerimise lõpetamiseks, mida nad ei olnud aga teinud.

25      Komisjon teatas Ungari ametiasutustele 8. novembril 2012 määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu kohaselt saadetud kirjas, et ta kavatseb jätta Euroopa Liidu rahastamisest välja 11 709 400 euro suuruse summa, kuna see summa oli arvutatud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antava toetuse summa ning osalise demonteerimise korral antava toetuse summa vahe alusel.

26      Ungari ametiasutused taotlesid 18. detsembril 2012 vastavalt määruse nr 885/2006 artiklile 16 lepitusmenetluse alustamist.

27      Lepitusorgan esitas 25. aprillil 2013 aruande, milles ta leidis esiteks, et pooli ei olnud õnnestunud lepitada ning et poolte vahelise vastuolu põhiküsimus oli Euroopa Kohtus arutamisel. Seejärel märkis ta sisuliselt esiteks, et komisjon oli mitmel korral jätnud Ungari ametiasutustele teatamata kohustusest tornhoidlaid lammutada, ning teiseks, et mitmel liikmesriigil, nagu ka komisjonil endal, oli tekkinud raskusi asjaomaste õigusnormide tõlgendamisel. Lõpuks kutsus see organ komisjoni võtma arvesse asjaolu, et komisjoni 23. detsembri 1997. aasta dokumendis nr VI/5330/97 „Suunised finantstagajärgede arvutamiseks EAGGFi tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise otsuse ettevalmistamisel“ (edaspidi „dokument VI/5330/97“) on märgitud, et „kui rikkumise põhjuseks võib olla ühenduse eeskirjade tõlgendamine […], võib seda kergendavat asjaolu arvesse võtta ja välja võidakse pakkuda väiksema korrektsioonimäära kohaldamine või korrektsiooni kohaldamata jätmine“.

28      14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) otsustas Euroopa Kohus sisuliselt, et mõiste „tootmisseadmed“ määruse nr 320/2006 artiklite 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses hõlmab ümberkorraldusabi saaja suhkru ladustamiseks mõeldud tornhoidlaid. Euroopa Kohus leidis siiski, et see ei ole nii kahel juhul: esiteks, kui on tõendatud, et tornhoidlaid kasutati üksnes kvoodi kohaselt toodetud suhkru ladustamiseks, mille on ladustanud teised tootjad või mis on viimaste käest ostetud, ning teiseks, kui neid tornhoidlaid kasutatakse üksnes mujal toodetud suhkru turunduslikul eesmärgil pakendamiseks või pakkimiseks.

29      Ungari ametiasutused kordasid 8. jaanuari 2014. aasta kirjas komisjonile põhjuseid, miks nende arvates 14. novembri 2013. aasta kohtuotsust SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) arvestades allesjäetud tornhoidlad Eastern Sugari endises suhkrutootmiskohas Kabas ja Magyar Cukori endises suhkrutootmiskohas Petőházas (edaspidi „kõnealused tornhoidlad“) ei ole hõlmatud mõistega „tootmisseadmed“.

30      Komisjon andis 28. märtsi 2014. aasta kirjas Ungari ametiasutustele kahekuise tähtaja, et nad esitaksid veenvaid tõendeid selle kohta, et enne ümberkorraldusabi taotluste esitamist kasutati kõnealuseid tornhoidlaid üksnes teiste tootjate kvoodi alusel toodetud suhkru ladustamiseks ja pakendamiseks.

31      Ungari ametiasutused vaidlustasid 26. mai 2014. aasta kirjaga komisjoni seisukoha, mille kohaselt tuleb hindamiseks, kas kõnealused tornhoidlad kuuluvad mõiste „tootmisseadmed“ alla, arvesse võtta, kuidas neid ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval kasutati.

32      Arvestades, et Ungari ametiasutused ei olnud nimetanud ühtegi asjaolu, millest oleks olnud võimalik järeldada, et vaidlusaluseid tornhoidlaid kasutati ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval üksnes teiste tootjate poolt kvoodi alusel toodetud suhkru ladustamiseks ja pakendamiseks, saatis komisjon Ungari ametiasutustele 6. oktoobril 2014 kirja, milles ta rõhutas seisukohta, mida ta väljendas oma eelmises, 8. novembri 2012. aasta kirjas.

33      Põllumajandusfondide komiteega konsulteeriti vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõikele 1 ja sama määruse artikli 41 lõikele 3 ning 18. novembri 2014. aasta koosolekul esitatud kokkuvõtvas aruandes märkis komisjon, et tema seisukoht seoses tuvastatud puudustega ei ole muutunud.

34      Neil asjaoludel võttis komisjon vastu 16. jaanuari 2015. aasta rakendusotsuse (EL) 2015/103, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2015, L 16, lk 33, edaspidi „vaidlustatud otsus“), sealhulgas käesolevas asjas arutusel olevaid kulutusi, mis Ungari tegi seoses ümberkorraldusabiga suhkrutööstuses, kogusummas 11 709 400 eurot.

 Menetlus ja poolte nõuded

35      Ungari esitas käesolevas kohtuasjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. märtsil 2015.

36      Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik palusid vastavalt 22. juunil ja 3. juulil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustes luba astuda menetlusse Ungari nõuete toetuseks. Üldkohtu teise koja president andis 21. augusti 2015. aasta määrusega menetlusse astumiseks loa. Prantsuse Vabariik esitas menetlusse astuja seisukohad Üldkohtu kantseleisse 21. oktoobril 2015.

37      Komisjon ja Ungari esitasid oma märkused Prantsuse Vabariigi menetlusse astuja seisukohtade kohta vastavalt 16. detsembril 2015 ja 6. jaanuaril 2016.

38      Ungari palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus osas, milles EAGFi rahastamisest jäetakse välja Ungari poolt suhkrutööstussektoris antud ümberkorraldusabi summas 11 709 400 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

39      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Ungarilt.

40      Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

41      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) alustada menetluse suulist osa ja palus Üldkohtu kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata kirjalikele küsimustele ning esitada teatavaid dokumente. Kõik pooled, välja arvatud Itaalia Vabariik, täitsid menetlust korraldavate meetmete raames esitatud nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

42      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 8. mai 2017. aasta kohtuistungil.

43      Kuna Itaalia Vabariik ei osalenud kohtuistungil, jäi menetluse suuline osa avatuks, et võimaldada tal esitada oma seisukohad kirjalikult ühe nädala jooksul alates kohtuistungi protokolli kättetoimetamisest. Itaalia Vabariik esitas ettenähtud tähtaja jooksul oma kirjalikud seisukohad, milles ta leidis, et Ungari hagi tuleb rahuldada.

44      Ungari ja komisjon esitasid 16. juunil 2017 Üldkohtu kantseleisse oma märkused Itaalia Vabariigi poolt pärast kohtuistungit esitatud seisukohtadele.

 Õiguslik käsitlus

45      Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab Ungari sisuliselt kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 320/2006 artikleid 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artiklit 4 ning teise kohaselt on rikutud dokumendis VI/5330/97 sätestatud suuniseid ja lojaalse koostöö põhimõtet.

 Esimene väide, et on rikutud määruse nr 320/2006 artikleid 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artiklit 4

46      Ungari, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik, väidab sisuliselt, et vaidlustatud otsusega rikutakse määruse nr 320/2006 artikleid 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artiklit 4, kuna komisjon leidis, et Ungari suhkrutööstusettevõtjad ei vasta tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antava ümberkorraldusabi andmise tingimustele, kuna nad on alles jätnud tornhoidlad ega ole seega demonteerinud kõiki oma tootmisseadmeid. Sellega seoses väidab Ungari, et komisjon tegi vea, kui ta järeldas, et hindamiseks, kas tootmisüksused kvalifitseeruvad tootmisseadmeteks määruse nr 320/2006 tähenduses ja seega, kas need kuuluvad erandite alla, mis on toodud Euroopa Kohtu 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737), oli vaja uurida nende kasutamist ajal, mil esitati ümberkorraldusabi andmise taotlus (edaspidi „komisjoni kehtestatud tingimus“). Ungari väidab lisaks sisuliselt, et tootmisseadmete täieliku demonteerimise kohustust võidakse täita, isegi kui tornhoidlad müüakse selle asemel, et neid hävitada, kui suhkrukvoodist loobuti ja kui ümberkorraldamisprotsessi lõpuks ei saa abisaaja allesjäänud käitisi suhkrutootmises enam kasutada.

47      Komisjon vaidleb Ungari, Prantsuse Vabariigi ja Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.

48      Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737), olles eelnevalt tuvastanud, et mõiste „tootmisseadmed“ ei ole määrustes nr 320/2006 ja nr 968/2006 määratletud, leidis Euroopa Kohus esiteks, et mõiste „tootmine“ võib hõlmata ka teisi toote valmistamise etappe, mis leiavad aset enne või pärast keemilist või füüsilist töötlemisprotsessi, ning et see võiks seega hõlmata ka suhkru ladustamist, mis ei olnud pakitud kohe pärast selle eraldamist toorainest. Seega järeldas ta, et ladustamine võib olla „otseselt seotud suhkru tootmisega“ määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 26). Teiseks leidis Euroopa Kohus, et tornhoidlad võisid mõjutada otseselt suhkru kogust, mida saab toota, ja tootmisprotsesse, mis sõltuvad sellest, kas lähedal asub ladustamisrajatis, kuna eelkõige võimaldavad need lükata täielikult või osaliselt edasi toote müüki asjaomase suhkru turustusaasta kohta ning mõjutavad nii turgu määruse nr 320/2006 põhjenduse 5 tähenduses (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 27–29). Kolmandaks leidis ta sisuliselt, et määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 3 punktidest a ja b tuleneb, et täieliku demonteerimise korral ümberkorraldamisabi saamiseks tuleb asjaomane tööstuskompleks põhimõtteliselt tervikuna kasutuselt kõrvaldada ning et võimalus hoiduda demonteerimisest või jätkata tulevikus muude kui tootmisseadmete kasutamist nii, et jääb alles õigus saada abi täies ulatuses, kujutab endast erandit, mida tuleb tõlgendada kitsalt (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 30).

49      Eeltoodud kaalutlusi arvestades otsustas Euroopa Kohus 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktis 31, et abisaaja suhkru ladustamiseks mõeldud tornhoidlad tuleb kvalifitseerida tootmisseadmeteks, olenemata sellest, et neid kasutatakse ka muuks otstarbeks.

50      Kohus tegi siiski sellest põhimõttest kaks erandit. Ta leidis nimelt sisuliselt, et tornhoidlad jäävad „tootmisseadmete“ kvalifikatsiooni ja seega demonteerimiskohustuse kohaldamisalast välja, kui on tõendatud, et neid kasutati ainult kvoodi alusel toodetud ja teiste tootjate ladustatud või neilt ostetud suhkru hoidmiseks (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 32 ja 35), ning teiseks, kui neid kasutati ainult mujal toodetud suhkru pakendamiseks või pakkimiseks turustamise eesmärgil (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 33 ja 35) (edaspidi „Euroopa Kohtu kehtestatud erandid“).

51      Käesolevas asjas ei vaidlusta Ungari, Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik seda, et tornhoidlad ei kuulunud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi andmise taotluse esitamise ajal Euroopa Kohtu kehtestatud erandite alla. Lisaks sellele ei eita Ungari, et vaidlusalused tornhoidlad olid ümberkorraldamisprotsessi lõpuks tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saanud Ungari suhkrutööstusettevõtjate tootmiskohtades alles.

52      Ungari leiab siiski, et komisjon tuvastas vääralt, et eespool nimetatud asjaolud õigustavad 25% finantskorrektsiooni, mida tema suhtes kohaldati. Ungari väitel, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik, on nimelt oluline, et ümberkorraldamisprotsessi lõpuks ei olnud tornhoidlate näol enam tegemist suhkrutootmisega seotud rajatistega. Seetõttu leidis komisjon valesti, et seda, kas tornhoidlad olid hõlmatud ühega Euroopa Kohtu kehtestatud eranditest, oli vaja uurida ümberkorraldusabi andmise taotluse esitamise kuupäeval.

53      Ungari argumendid, mida toetavad ka Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik, ei ole siiski kõnealuste õigusnormidega kooskõlas.

54      Kõigepealt nähtub määruse nr 320/2006 põhjendustest 1 ja 5, et kõnealuse õigusakti eesmärk on vähendada Euroopa Liidu suhkrutootmise mittetasuvat tootmisvõimsust, ergutades madalaima tootlikkusega ettevõtjaid loobuma suhkru kvoodikohasest tootmisest ja asjaomastest kvootidest.

55      Lisaks nähtub määruse nr 320/2006 põhjendusest 5, et ümberkorralduskava põhineb suhkruettevõtja vabatahtlikul osalusel, kuivõrd selle eesmärk on kehtestada kaalukas majandussoodustus piisava ümberkorraldusabi andmise kujul (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 44).

56      Selleks et saavutada vaidlusaluste õigusnormidega taotletav eesmärk vähendada Euroopa Liidus kahjumliku suhkrutootmise võimsust, nägi Euroopa Liidu seadusandja ette kaks erinevat ümberkorraldamiskava sõltuvalt kasutuselt kõrvaldamise viisist, nimelt täieliku demonteerimise või osalise demonteerimise, millest tuleneb erinev ümberkorraldusabi summa, nagu nähtub määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 5 punktidest a ja b koostoimes määruse nr 968/2006 põhjendusega 4.

57      Esiteks, mis puudutab tingimusi, mis peavad olema täidetud, et saada ümberkorraldusabi tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral, siis on määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a ja artikli 3 lõike 3 punktis b nõutud, et abi taotlenud suhkrutööstusettevõtja loobuks ühele või mitmele oma tehasele eraldatud kvoodist ning et ta sulgeks oma vabrikud ja demonteeriks tootmisseadmed. Ent saamaks ümberkorraldusabi tootmisseadmete osalise demonteerimise korral, on määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis b ja artikli 3 lõike 4 punktis b nõutud, et abi taotlenud suhkrutööstusettevõtja loobuks ühele või mitmele oma tehasele eraldatud kvoodist ning et ta demonteeriks osaliselt asjaomaste tehaste tootmisseadmed ega kasutaks allesjäänud tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega (edaspidi „suhkruturu ühine korraldus“) hõlmatud toodete tootmiseks.

58      Teiseks on tootmisseadmete demonteerimise kohustuse kohaldamisala täpsustatud määruse nr 968/2006 artiklis 4.

59      Määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 kohaselt hõlmab määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud tootmisseadmete täieliku demonteerimise kohustus muu hulgas seadmeid, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks (määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt a), seadmeid, mis on otseselt seotud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmisega ja mis on vajalikud loovutatud kvoodiga hõlmatud toodangu käitlemiseks, isegi kui neid oleks võimalik kasutada muuks tootmiseks (määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt b), ja kõiki muid seadmeid, nagu pakendamisseadmed, mis jäävad kasutamata ning mis tuleb keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada (määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt c).

60      Vastavalt määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktile c koostoimes määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga a ja määruse nr 968/2006 põhjendusega 4 võib seega täieliku demonteerimise korral erandkorras säilitada kõik tootmisseadmed, mis ei ole suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks vajalikud või mis ei ole otseselt seotud nimetatud toodete tootmisega, nagu pakendamisseadmed, tingimusel et need jäävad kasutusse ning neid ei tule keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada.

61      Lisaks näeb määruse nr 968/2006 artikli 4 lõige 2 ette, et osalise demonteerimise korral puudutab tootmisseadmete demonteerimise nõue sama artikli lõikes 1 osutatud seadmeid (vt eespool punkt 59), mida ei kavatseta tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks vastavalt ümberkorralduskavale. Lisaks nähtub määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktist b, et tootmisseadmeid, mida saab alles jätta, ei peaks enam kasutatama suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks. Seega, vastavalt määruse nr 968/2006 artikli 4 lõikele 2 koostoimes määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga b võib säilitada seadmeid, mis on vajalikud suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks või mis on otseselt seotud kõnealuste toodete tootmisega, tingimusel et neid ei kasutata suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks ja et neid kavatsetakse tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks vastavalt ümberkorralduskavale.

62      Kolmandaks peavad täieliku või osalise demonteerimise vahel valima suhkruettevõtjad ümberkorraldusabi taotlemisel.

63      Määruse nr 320/2006 artikli 4 lõike 2 punktide a, c, d ja e, artikli 4 lõike 3 punktide c ja h ning määruse nr 968/2006 artikli 9 lõike 2 punktide a ja c kooslugemisel nähtub, et ümberkorraldusabi taotlus sisaldab eelkõige esiteks kohustuse võtmist kvoodist loobuda ja teiseks kohustust demonteerida tootmisseadmed asjaomase liikmesriigi määratud tähtaja jooksul täielikult või osaliselt ning ümberkorralduskava, mis sisaldab muu hulgas tootmisseadmete täielikku tehnilist kirjeldust, kokkuvõtet meetmetest ja tegevustest, samuti hinnangut nende meetmete ja tegevuste maksumuse kohta, rahastamiskava ning erinevate kavandatud meetmete rakendamise ajakava.

64      Vastavalt eespool punktis 63 meenutatud sätetele oleks abisaaja pidanud seega hiljemalt täieliku või osalise demonteerimise korral ümberkorraldusabi saamise taotluse esitamise kuupäevaks kindlaks tegema kõik tootmisseadmed, mille demonteerimise kohustuse ta endale vastavalt ümberkorraldamiskavale võttis. See eeldab seega, et tornhoidlate puhul tehakse abitaotluse esitamisel kindlaks, kas need kujutavad endast tootmisseadmeid, mille demonteerimine peab olema kohustulikult ette nähtud ümberkorraldamiskavas, kui on taotletud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi andmist, või kas need hoidlad kuuluvad Euroopa Kohtu kehtestatud erandite alla.

65      Mis tahes teistsugune tõlgendus jätaks sisutühjaks need nõuded, mis on sätestatud määruse nr 320/2006 artiklis 4 ja määruse nr 968/2006 artiklis 9, ning lisaks ei eristataks asjaomaste õigusnormidega ette nähtud tootmisseadmete osalist ja täielikku demonteerimist.

66      Esiteks juhul, kui suhkrutööstusettevõtjad ei tea ümberkorraldusabi andmise kuupäeval, kas nende tootmiskohas asuvad tornhoidlad kujutavad endast tootmisseadmeid või mitte, ei nimetata neid ümberkorralduskavas demonteerimisele kuuluvate tootmisseadmetena, mis on aga vastuolus määruse nr 320/2006 artikli 4 lõike 3 punktiga c

67      Lisaks sellele ei oleks õige kõikide tootmisseadmete demonteerimise kohustuse võtmine, mis peab täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saamise taotluses esinema (vt eespool punkt 63), sest see kohustus ei pruugi hõlmata kõiki tootmisseadmeid, mis nimetatud kohustuse võtmise päeval olemas olid.

68      Teiseks, juhul kui tornhoidlate võimalikku kvalifitseerimist tootmisseadmeteks hinnataks ümberkorraldamisprotsessi lõpus, võimaldaks see nii tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral kui ka nende osalise demonteerimise korral hoida alles tornhoidlad, mis kujutasid endast tootmisseadmeid abitaotluse esitamise kuupäeval, põhjendades seda sellega, et pärast ümberkorraldamist neid enam suhkru tootmiseks ei kasutata. Nii ei oleks võimalus jätta osa tootmisseadmeid alles enam mitte iseloomulik osalisele demonteerimisele, vaid laieneks ka täielikule demonteerimisele, kuigi sel viimati nimetatud juhul saavad ettevõtjad ümberkorraldusabi 25% suuremas summas kui osalise demonteerimise korral, võttes arvesse sellega kaasnevaid lisakulutusi, nagu nähtub määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 5 punktidest a ja b ja määruse nr 968/2006 põhjendusest 4.

69      Eespool toodut silmas pidades peab juhul, kui tornhoidla kujutab endast tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antava ümberkorraldusabi taotlemise ajal tootmisseadet, olema see taotluses mainitud ja nimetatud hoidla tuleb demonteerida vastavalt ümberkorralduskavale, vastasel juhul ei ole sellise abi andmise tingimused täidetud.

70      Seega vastupidi sellele, mida väidavad Ungari, Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik, ei ole komisjon rikkunud õigusnormi, asudes seisukohale, et tornhoidlate kvalifitseerimist tuleb hinnata ümberkorraldusabi andmise taotluse esitamise ajal.

71      Eespool esitatud järeldust ei lükka ümber argumendid, mille esitasid Ungari, Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik.

72      Esiteks väidab Ungari sisuliselt, et komisjoni kehtestatud kriteerium on vastuolus suhkrutööstuse ümberkorraldamiskava eesmärgiga. Tema arvates on ümberkorraldusabi loomuomase eesmärgi saavutamise seisukohast otsustav, et ümberkorraldamisprotsessi lõpuks ei oleks enam tootmisseadmeid, mida võib kasutada suhkru tootmiseks.

73      Selles osas nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 56, 57 ja 68, et saavutamaks vaidlusaluste õigusnormidega taotletav eesmärk vähendada Euroopa Liidus kahjumliku suhkrutootmise võimsust, on Euroopa Liidu seadusandja ette näinud kaks erinevat ümberkorraldamiskava, sõltuvalt kasutuselt demonteerimise ulatusest, millest tuleneb erinev ümberkorraldusabi summa. Peale selle, nagu on täpsustatud eespool punktides 62–64, valik täieliku või osalise demonteerimise vahel eeldab, et ümberkorraldusabi taotlev ettevõtja teeb juba abitaotluse esitamise ajal kindlaks kõik asjaomasel tootmisalal asuvad tootmisseadmed, mis ta kohustub hiljemalt ümberkorraldamisprotsessi lõpuks täielikult või osaliselt hävitama.

74      Eespool öeldut silmas pidades on komisjoni kehtestatud kriteerium osa Euroopa Liidu seadusandja kehtestatud süsteemist ega ole vastuolus suhkrutööstuse ümberkorraldamise süsteemi loogikaga.

75      Seega tuleb Ungari argument tagasi lükata.

76      Teiseks on Prantsuse Vabariik seisukohal, et komisjon saab tuletada kohustusest, mis on sätestatud määruse nr 320/2006 artikli 4 lõikes 2, et abitaotlused peavad sisaldama kohustuse võtmist demonteerida tootmisseadmed liikmesriigi kehtestatud tähtaja jooksul, et kuupäev, mille seisuga tuleb hinnata tornhoidlate kasutamist, on abitaotluse esitamise kuupäev. See säte ei puuduta nimelt tema arvates mitte ümberkorraldusabi andmise tingimusi, vaid üksnes ümberkorraldusabi taotluste sisu ja nende esitamise kuupäeva.

77      Määruse nr 968/2006 artiklis 9 sätestatud tingimustest tuleneb sõnaselgelt, et määruse nr 320/2006 artiklis 4 kehtestatud tingimused puudutavad ümberkorraldamisabi taotluste vastuvõetavust. Lisaks on selge, et need vastuvõetavuse tingimused erinevad tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldamisabi andmise sisulistest tingimustest, mis on kehtestatud määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a ning milleks on esiteks abisaaja ühe või mitme tehase jaoks määratud kvoodist loobumine ning teiseks tootmisseadmete täielik demonteerimine ja asjaomaste tehaste sulgemine (vt eespool punkt 57).

78      Kui aga tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi andmise taotluses ei ole kindlaks tehtud kõiki tootmisseadmeid, mis tuleks demonteerida vastavalt ümberkorralduskavale, saab vaidlustada mitte ainult selle taotluse vastuvõetavuse, vaid ka taotlejaks oleva ettevõtja õiguse sellist abi saada. Kui seade ega hoone ei ole ümberkorraldamiskavas nimetatud kui tootmisseade, siis selle demonteerimist ei ole ümberkorralduskavas ette nähtud ja seega ei ole täidetud määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud täieliku demonteerimise tingimus.

79      Igal juhul, kui Prantsuse Vabariigi argumendiga nõustuda, tähendaks see, et ümberkorraldusabi taotluste kontrollimine liikmesriigi poolt hõlmaks üksnes nimetatud taotluste vastuvõetavuse tingimusi, millega ei saa nõustuda, sest vastavalt määruse nr 320/2006 artikli 5 lõikele 2 otsustatakse tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi andmine pärast viidatud kontrolli teostamist liikmesriigi poolt. Selles osas sätestab määruse nr 320/2006 artikli 5 lõige 2, et enne ümberkorraldamisabi andmist peab liikmesriik läbi viima „põhjaliku kontrolli“ abitaotluse sisu ja ümberkorralduskava osas ning ümberkorralduskavas kirjeldatud meetmete ja tegevuste kooskõla osas Euroopa Liidu õigusega ja asjakohaste siseriiklike õigusaktidega. Seega, hinnates täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi andmist, ei saa liikmesriik piirduda puhtalt vormilise kontrolliga, mis piirdub tuvastamisega, et esinevad erinevad asjaolud, mis peavad olema esiteks abitaotluses ning teiseks ümberkorralduskavas märgitud, vaid ta peab samuti kontrollima, kas nimetatud asjasse puutuvatest asjaoludest võib vähemalt esmapilgul järeldada, et täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi andmise tingimused on täidetud ja seega, et pärast ümberkorraldamist ei jää enam likvideeritud tootmiskohas ühtegi tootmisseadet alles.

80      Lisaks nähtub määruse nr 968/2006 artiklite 25 ja 26 koostoimes tõlgendamisest, et kontrollid ümberkorraldamisprotsessi lõpuks vastavalt kõnealuse määruse artiklile 25 on ette nähtud, et kontrollida ümberkorralduskava nõuetekohast rakendamist ja mitte sisuliste tingimuste täitmist ümberkorraldusabi saamiseks, sest neid viimati nimetatud tingimusi kontrollitakse eelnevalt, see tähendab enne abi andmist.

81      Seega tuleb Prantsuse Vabariigi argument tagasi lükata.

82      Ungari väidab kolmandaks sisuliselt, et komisjoni kehtestatud kriteerium jätaks määruse nr 968/2006 artikli 4 lõikes 1 punkti c mõjuta, kuna see ei lubaks tornhoidlaid, mida abisaaja on varem kasutanud oma toodete säilitamiseks, alles jätta pakendamisele kuuluva suhkru ladustamiseks.

83      Esiteks, nagu on märgitud eespool punktides 59 ja 60, tuleneb määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktist c koostoimes määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga a ning määruse nr 968/2006 põhjendusega 4, et täieliku demonteerimise korral võib erandkorras alles jätta kõik seadmed – välja arvatud need, mida on vaja suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks või mis on otseselt seotud kõnealuste toodete tootmisega –, nagu pakendamisseadmed, tingimusel et need jäävad kasutusse ning neid ei tule keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada.

84      Teisest küljest tuleb meenutada, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) leidis Euroopa Kohus, et tornhoidla, mida abisaaja suhkru ladustamiseks kasutas, on otseselt suhkrutootmisega seotud seade määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punktid 26 ja 31) ning see ei kuulu seetõttu muude seadmete, sealhulgas pakendamisseadmete hulka, mida on silmas peetud määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktis c ja mis võidakse täieliku demonteerimise korral alles jätta, tingimusel et need jäävad kasutusse ning neid ei tule keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada.

85      Seega vastupidi Ungari väidetele ei võimalda määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkt c sellise tornhoidla allesjätmist, mida kasutatakse abisaaja toodangu ladustamiseks, kuna selline ladustamine võib toimuda ainult osalise demonteerimise korral ja tingimusel, et pärast ümberkorraldamist ei kasutata tornhoidlat enam suhkru ühise turukorraldusega hõlmatud toodete tootmiseks.

86      Eespool toodut arvesse võttes tuleb tagasi lükata Ungari argumendid, sealhulgas ka argument, mille ta esitas oma vastuses Üldkohtu kirjalikule küsimusele ja mille kohaselt eristab määruse nr 968/2006 põhjendus 4 tootmisseadmete hulgas seadmete alarühmana neid, „mis ei kuulu tootmisahelasse“, kuhu kuuluvad suhkru ladustamiseks ette nähtud tornhoidlad, mille säilitamine on lubatud, sõltumata sellest, kas demonteerimine on täielik või osaline.

87      Neljandaks väidab Ungari, keda toetab Prantsuse Vabariik, sisuliselt, et komisjoni kehtestatud kriteerium ei tulene 14. novembri 2013. aasta kohtuotsusest SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) ega ka Euroopa Kohtu põhjenduskäigust selles kohtuotsuses.

88      Kõigepealt tuleb märkida, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) ei esitanud Euroopa Kohus oma seisukohta küsimuses, millisel hetkel oli vaja hinnata, kas tornhoidlad on tootmisseadmed, mille suhtes kehtib demonteerimiskohustus. Selles kohtuasjas piirdus Euroopa Kohus sellega, et vastas eelotsuse küsimustele, mille talle oli esitanud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima kohtuna tegutsev haldusnõukogu), mis ühest küljest käsitlesid kriteeriume, mille alusel kindlaks teha, kas tornhoidlad on tootmisseadmed, ning teisest küljest määruse nr 320/2006 artiklite 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artikli 4 kehtivust, Euroopa Liidu esmase õiguse ülimuslikke õigusnorme ja põhimõtteid.

89      Ent asjaolu, et Euroopa Kohus ei käsitlenud 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) küsimust, mis ajal tuleb hinnata tornhoidlate kasutamist, ei mõjuta komisjoni kehtestatud kriteeriumi seaduslikkust, pidades silmas, et see kriteerium tuleneb kaudselt, kuid tingimata määruse nr 320/2006 artikli 3 lõigete 1, 3, 4 ja 5, artikli 4 lõigete 2 ja 3, artikli 5 lõigete 2 ja 3 ning määruse nr 968/2006 artikli 4 ja artikli 9 lõigete 2 ja 3 koostoimest (vt eespool punktid 57–68).

90      Seega tuleb Ungari ja Prantsuse Vabariigi argumendid tagasi lükata.

91      Viiendaks väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et komisjoni kehtestatud kriteerium kahjustab asjaomaste õigusaktidega taotletavat eesmärki säilitada töökohad, kuivõrd see viiks tornhoidlate hävitamiseni, mida enne ümberkorraldusabi taotluse esitamist kasutati seaduslikult ka kohapeal toodetud suhkru pakkimiseks ja pakendamiseks, ning seega vähendab töökohti.

92      Sellega seoses tuleb märkida, et määruste nr 320/2006 ja 968/2006 mitu sätet näitavad, kui tähtsaks Euroopa Liidu seadusandja on pidanud tööhõive olukorda asjaomastes piirkondades, mida suhkrutööstuse ümberkorraldamine mõjutab. Näiteks nähtub määruse nr 320/2006 artikli 3 lõikest 3 punktist c ja artikli 3 lõike 4 punktist c, et tootmisseadmete täielikuks demonteerimiseks ja nende osaliseks demonteerimiseks tuleb võtta meetmeid, et hõlbustada tööjõu ümberpaigutamist. Lisaks lubavad määruse nr 968/2006 artikli 4 lõige 2 koostoimes määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktiga b osalise demonteerimise korral tootmisseadmed säilitada, et neid kasutada muude toodete kui suhkru ühise turukorraldusega hõlmatud toodete tootmiseks (vt eespool punkt 61), võimaldades selliselt alles jätta töökohti endistes suhkrutootmistehastes. Sama moodi vastavalt määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punktile c koostoimes sama määruse põhjendusega 4 võib täieliku demonteerimise korral säilitada kõik muud tootmisseadmed peale nende, mis on suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmiseks vajalikud või otseselt seotud nimetatud toodete tootmisega, nagu pakendamisseadmed, mis jäävad kasutusse ja mida ei tule keskkonnakaitselistel põhjustel demonteerida ning kõrvaldada (vt eespool punkt 60).

93      Eelnevat silmas pidades tuleb tööhõive kaitsmise eesmärki ja ümberkorraldamisest mõjutatud ettevõtjate tegevust hinnata koos põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega taotletava eesmärgiga, mis on suhkrutootmise mittetasuva tootmisvõimsuse vähendamine Euroopa Liidus vastavalt määruse nr 320/2006 põhjendustele 1 ja 5 (vt eespool punkt 54).

94      Lisaks ei õigusta sotsiaalsed kaalutlused, millele Itaalia Vabariik viitas, tema asjaomaste õigusnormide tõlgendust, mis kahjustab olulist vahetegu, mida Euroopa Liidu seadusandja soovis osalise ja täieliku demonteerimise vahel teha (vt punktid 56, 57 ja 68 eespool).

95      Seega tuleb Itaalia Vabariigi argument tagasi lükata.

96      Kuuendaks väidab Ungari, keda toetab Prantsuse Vabariik, et komisjoni kehtestatud kriteerium ei arvesta suhkrutootmise hooajalist laadi ja seab kahtluse alla Euroopa Kohtu kehtestatud erandite praktilise kohaldatavuse. Seoses sellega tuletab ta meelde, et ümberkorraldusabi taotlused esitatakse vastavalt määruse nr 320/2006 artikli 4 lõikele 1 asjaomasele liikmesriigile selle aasta 31. jaanuariks, mis eelneb turustusaastale, mille jooksul kvoodist loobutakse. Kuna see kuupäev jääb aga suhkru hooajalise tootmise tsükli sisse, on väga tõenäoline, et tornhoidlaid kasutatakse veel sel ajal ümberkorraldusabi taotleja kvoodikohases suhkrutootmises, arvestades nende otstarvet ja kasutamist. Ungari väidab seega, et tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saamiseks peavad ettevõtjad, kes kavatsevad samas tornhoidlad alles jätta, et neid tulevikus kasutada mujal toodetud suhkru ladustamiseks, kas ladustama tornhoidlates mujal toodetud suhkrut juba alates kvoodist loobumisele eelnenud aastast või tornhoidlad kasutuselt kõrvaldama, lõpetades vajaduse korral omaenda suhkru tootmise juba enne tootmiskvoodist loobumist. Prantsuse Vabariik lisab seoses sellega, et ettevõtjatel on harva samas kohas kvoodikohase suhkru tootmise rajatis ja tornhoidlad, mida kasutatakse teiste tootjate kvoodikohaselt toodetud suhkru ladustamiseks, pakendamiseks või pakkimiseks.

97      Esiteks asjaolu, et Euroopa Kohtu kehtestatud erandite kohaselt sätestatud tingimused on ümberkorraldamisabi taotluse esitamise ajal keeruliselt täidetavad, ei tähenda, et need tingimused ei saaks olla täidetud. Komisjon esitas ka Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 15. juuni 2015. aasta kohtuotsuse nr 2966, millest nähtus, et kolmest tornhoidlast ühte kasutati täieliku demonteerimise korral antava ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval abisaaja tootmiskohas toodetud suhkru ladustamiseks, samas kui kaht ülejäänud tornhoidlat kasutati teiste tootjate toodetud suhkru ladustamiseks ja pakendamiseks.

98      Teiseks, nagu komisjon põhjendatult väidab, on nende tornhoidlate, mis ei kujuta endast tootmisseadet, allesjätmine erand reeglist, mida Üldkohus meenutas 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktis 30, mille kohaselt tuleb asjaomane tööstuskompleks tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saamiseks tervikuna kasutuselt kõrvaldada. Seega on asjaolu, et tornhoidlate kasutamise hindamine ümberkorraldusabi taotluse esitamise kuupäeval viib harva selleni, et välistatakse nende kvalifitseerimine tootmisseadmeteks, ainult selle tagajärg, et võimalus hoiduda muude seadmete kui tootmisseadmete demonteerimisest või isegi jätkata tulevikus seadmete, mis ei ole tootmisseadmed, kasutamist, säilitades samas õiguse saada täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi, on Euroopa Kohtu meelde tuletatud erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt, C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737, punkt 30).

99      Seega tuleb Ungari ja Prantsuse Vabariigi argumendid tagasi lükata.

100    Seitsmendaks väidab Ungari, keda toetab Itaalia Vabariik, et ei ole loogiline komisjoni argument, mille kohaselt ei oleks asjakohane võtta arvesse tornhoidlate kasutamist ümberkorraldamisprotsessi lõpus, kuna eeldatavasti on ümberkorraldamine selleks kuupäevaks lõpetatud ja seega ei ole enam tegemist loobutud kvoodi alusel suhkrutootmisega, sest see eeldab sisuliselt, et ümberkorraldamise eesmärk on täidetud juba enne, kui seda alustatakse.

101    Nagu on selgitatud eespool punktides 57–68, on ümberkorraldusabi taotluse esitamise ajal tornhoidlate kasutamise kontrollimise eesmärk teha kindlaks, kas nende puhul on tegemist tootmisega seotud seadmetega, mis tuleb tootmisseadmete täielikuks demonteerimiseks antava ümberkorraldusabi saamiseks kohustuslikult demonteerida, või seadmetega, mis ei ole seotud suhkrutootmisega ja mille puhul abisaajal on valida, kas need alles jätta või demonteerida. Vastupidi Ungari väitele ei eelda abitaotluse esitamise kuupäeval tornhoidlate kasutamise kontroll, et ümberkorraldamise eesmärk on juba saavutatud ja tornhoidlad on sel kuupäeval lammutatud. Lisaks sätestab määruse nr 968/2006 artikkel 6, et tootmisseadmete demonteerimise tähtaeg lõppeb hiljemalt 31. märtsil 2012. Seega kuigi tornhoidla kujutas endast abitaotluse esitamise päeval suhkrutootmisseadet, ei olnud nõutud, et see tegelikult viivitamata lammutataks, vaid see võis toimuda hilisemal kuupäeval ning hiljemalt 31. märtsiks 2012.

102    Igal juhul nähtub eespool punktidest 57–60, et pärast ümberkorraldamist ei saa täielikult demonteeritud alale jääda tootmisseadmeid, sealhulgas tornhoidlaid, mida kasutati abisaaja toodetud suhkru ladustamiseks, välja arvatud juhul, kui ümberkorralduskava ei olnud rakendatud õigesti, mistõttu abisaajal tuleb abi vastavalt määruse nr 968/2006 artiklile 26 ja vastavalt kõnealuse määruse artiklis 27 sätestatud karistustele tagasi maksta.

103    Seega tuleb Ungari argument tagasi lükata.

104    Pidades silmas, mida on meenutatud eespool punktides 101 ja 102, tuleb samuti tagasi lükata Prantsuse Vabariigi argument, et ei ole kindel, et allesjäetud tornhoidlad kuuluvad pärast ümberkorraldamist tingimata Euroopa Kohtu kehtestatud erandite alla.

105    Kaheksandaks väidab Ungari sisuliselt, et komisjoni kohaldatud kriteerium on vastuolus kaalutlusruumiga ümberkorralduskavade koostamisel ja rakendamisel, mis on suhkrutööstusettevõtjatel kehtivate õigusnormide, eelkõige määruse nr 968/2006 artikli 4 lõike 1 punkti c kohaselt. Prantsuse Vabariik väidab omalt poolt, et määruse nr 968/2006 artiklis 11 ette nähtud võimalusest muuta ümberkorralduskava tuleneb, et allesjäetud tornhoidlate täpne kasutus võib muutuda demonteerimisprotsessi käigus. Seega välistab tema arvates see, et demonteerimisprotsess aja jooksul muutub, tornhoidlate kasutamise hindamise abitaotluse esitamise kuupäeval.

106    Ühest küljest ei mõjuta paindlikkus ümberkorraldamiskava koostamisel, mis abisaajatel on, samuti võimalus nimetatud kava määruse nr 968/2006 artikli 11 alusel muuta, määruse nr 320/2006 ja määruse nr 968/2006 sätteid, eeskätt peamist kohustust tootmisseadmed demonteerida, mis on sätestatud määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b ning mis hõlmab täieliku demonteerimise korral kõikide tootmisseadmete hävitamist, mis abitaotluse esitamise päeval olemas on.

107    Teisest küljest ei võta Ungari ja Prantsuse Vabariik arvesse erinevust täieliku ja osalise demonteerimise vahel, mis on ometi vaidlusaluste õigusnormide lahutamatu osa (vt eespool punktid 56, 57 ja 68). Võimalus säilitada tootmisseadmeid, sealhulgas tornhoidlaid, võib siiski esineda ainult osalise demonteerimise korral ning abisumma peab olema väiksem sellest summast, mida võib saada juhul, kui kõik tootmisseadmed demonteeritakse.

108    Seega tuleb Ungari ja Prantsuse Vabariigi argumendid tagasi lükata.

109    Üheksandaks väidab Prantsuse Vabariik, et kindla kõneviisi tuleviku kasutamisest määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 4 punktis b, väljendis „tootmisseadmed, mida ei asuta kasutama“, tuleneb, et tingimusi, mis on seotud tootmiskohas alles jäetud seadmete kasutamisega, ei olnud võimalik hinnata ümberkorraldusabi taotluse esitamise ajal.

110    Tuleb meenutada, et määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 4 punkti b kohaselt on osalise demonteerimise puhul lubatud säilitada osa tootmisseadmeid ja demonteerida need, mida abisaaja pärast ümberkorraldamist eeldatavasti enam ei kasuta. Määruse (EÜ) nr 968/2006 artikli 4 lõikes 2 on lisaks seoses sellega täpsustatud, et tootmisseadmete demonteerimise nõue puudutab seadmeid „[…], mida ei kavatseta tehases kasutada muuks tootmiseks või muuks otstarbeks vastavalt ümberkorralduskavale“.

111    Seega tuleneb eespool punktis 110 viidatud sätetest nende koostoimes, et osalise demonteerimise korral peab ümberkorraldamisabi saaja teadma juba ümberkorraldusabi taotluse esitamise ajal, millised on tootmisseadmed, mida ta ei kavatse enam kasutada, ning mainima neid ümberkorralduskavas.

112    Seda arvestades ei takista komisjoni ette nähtud kriteeriumi kasutamist see, et määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 4 punktis b kasutatakse kindla kõneviisi tulevikuvormi.

113    Seega tuleb Prantsuse Vabariigi argument tagasi lükata.

114    Kümnendaks ja viimaseks väidab Ungari, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) tekitavat ebakindlust seoses võimalusega ladustada tornhoidlas suhkrut, mida abisaaja toodab muu kvoodi alusel kui vabastatud kvoot, ilma et see hoidla langeks tootmisseadme kvalifikatsioon alla. Selles osas väidab ta sisuliselt, et Euroopa Kohtu järeldused 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktides 32 ja 40 ei oleks omavahel kooskõlas, kui ei asutaks seisukohale, et allesjäetud tornhoidlaid saab kasutada suhkruturu ühise korralduse alla kuuluvate toodete tootmises, näiteks niisuguse suhkru ladustamiseks, mis on toodetud abisaaja poolt teises tootmiskohas ning muu kvoodi alusel.

115    Esiteks on Euroopa Kohtu järeldused 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuse SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) punktides 32 ja 40 omavahel täielikult kooskõlas. Nimelt näeb Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 32 ette olukorra, kus tornhoidlad ei kujuta endast tootmisseadmeid, sest neid kasutatakse üksnes teiste tootjate kvoodikohaselt toodetud suhkru ladustamiseks või ostetakse seda neilt tootjatelt. Seevastu selle kohtuotsuse punktis 40 käsitleb Euroopa Kohus sellist juhtumit, kus tornhoidlat, mis kujutab endast abi andmise kuupäeval tootmisseadet, kasutatakse abisaaja poolt tema teistes tootmiskohtades muu kvoodi alusel toodetud suhkru ladustamiseks. Selles osas on Euroopa Kohus märkinud, et tootjal ei ole „tavaliselt õigust saada ümberkorraldusabi“, kuna määruse nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktis b on sätestatud keeld kasutada osalise demonteerimise korral demonteerimata tootmisseadmeid suhkruturu ühise korraldusega hõlmatud toodete tootmiseks.

116    Teiseks, mis puudutab küsimust, kas mõiste „tootmisseadmed“ hõlmab tornhoidlaid, mida kasutatakse abisaaja toodetud suhkru ladustamiseks tema muudes tootmiskohtades muu tootmiskvoodi alusel, siis ei ole mingit tähtsust selle aja kindlaksmääramisel, mille seisuga on vaja hinnata tornhoidlate kasutamist.

117    Seega tuleb Ungari argument tagasi lükata.

118    Kuna ükski Ungari, Prantsuse Vabariigi ja Itaalia Vabariigi argumentidest ei ole põhjendatud, tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud dokumendis VI/5330/97 esitatud suuniseid ja lojaalse koostöö põhimõtet

119    Ungari teine väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks, millest esimese väiteosa kohaselt on rikutud dokumendis VI/5330/97 esitatud suuniseid ja teise väiteosa kohaselt on rikutud lojaalse koostöö põhimõtet.

120    Kõigepealt tuleb märkida, et teise väite esimeses osas leiab Ungari sisuliselt, et vaidlusaluste õigusnormide tõlgendusprobleeme arvesse võttes oleks komisjon pidanud hoiduma finantskorrektsiooni kohaldamisest või kohaldama väiksemat finantskorrektsiooni määra dokumendi VI/5330/97 alusel. Teises väiteosas heidab ta komisjonile seevastu ette, et viimane ei ole talle esitanud suhkrutööstuse ümberkorraldamise kava rakendamise ajal oma tõlgendust asjaomaste õigusnormide kohta, eriti seoses kohustusega demonteerida tornhoidlad tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saamiseks, ja seega rikkunud lojaalse koostöö põhimõtet.

 Väite esimene osa, mille kohaselt rikuti dokumendis VI/5330/97 sätestatud suuniseid

121    Ungari, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab, et komisjon rikkus suuniseid, mis on sätestatud dokumendis VI/5330/97, põhjendades oma väidet sisuliselt nii, et arvestades esiteks probleeme määruste nr 320/2006 ja nr 968/2006 tõlgendamisel küsimuses, milline on tornhoidlate saatus tootmiskoha täieliku demonteerimise korral, ning neid probleeme 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) ja teiseks, et komisjon ei andnud õigel ajal teavet selle kohta, milline on tema poolt asjaomastele õigusnormidele antud tõlgendus, oleks komisjon pidanud vähendama suhkrutööstuse ümberkorraldamise osas kohaldatud finantskorrektsiooni summat või isegi hoiduma finantskorrektsiooni kohaldamisest kooskõlas dokumendis VI/5330/97 sätestatud suunistega.

122    Komisjon vaidleb Ungari argumentidele vastu.

123    Vastavalt dokumendi nr VI/5330/97 2. lisale „EAGGFi [tagatisrahastu] raamatupidamise aastaaruande kontrollimise ja heakskiitmise menetluse finantstagajärjed, puudused liikmesriikide poolt läbiviidud kontrollis“ tehakse finantskorrektsioon, kui komisjon leiab, et liikmesriigid ei ole läbi viinud kontrolle, mida on konkreetselt nõutud kohaldatavates määrustes või mis on igal juhul esmatähtsad, et tagada EAGGFi tagatisrahastust tehtavate kulutuste õiguspärasus.

124    Dokumendi VI/5330/97 2. lisas „Piiratud juhtumid“ on kirjas järgmine teine lõik:

„Kui puudused on tingitud raskustest ühenduse õigusaktide tõlgendamisel – välja arvatud juhtudel, kus võib mõistlikult eeldada, et liikmesriik lahendab need raskused koos komisjoniga –, ja kui liikmesriigi ametiasustused on võtnud puuduste kõrvaldamiseks vajalikud sammud kohe, kui puudused avastati, võib neid tegureid arvesse võtta ning see võib viia madalama korrektsioonimäära kohaldamise või korrektsiooni kohaldamata jätmiseni.“ (edaspidi „dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiratud juhtumid“)

125    Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et võttes vastu halduslikud käitumisnormid, mille eesmärk on tekitada välist mõju, näiteks dokumendis VI/5330/97 esitatud suunised, ning teavitades kas nende avaldamise teel või teatades neist liikmesriikidele nagu käesolevas asjas et ta kavatseb edaspidi nende normidega hõlmatud juhtudel neist lähtuda, piirab institutsioon, käesoleval juhul komisjon, oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest kõrvale kalduda, vastasel juhul võidakse teda karistada õiguse üldpõhimõtete nagu võrdne kohtlemine, õiguskindlus või õiguspärase ootuse kaitse rikkumise eest. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võib sellistel üldkohaldatavatel käitumisnormidel olla õiguslikke tagajärgi ja et haldusasutused ei või nendest üksikjuhtumi puhul kõrvale kalduda, esitamata põhjendusi, mis oleksid kooskõlas selliste õiguse üldpõhimõtetega nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse, tingimusel et see lähenemine ei ole vastuolus muude liidu õiguse ülimuslike normidega (vt selle kohta 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑344/05, ei avaldata, EU:T:2011:440, punkt 192; 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑3/07, ei avaldata, EU:T:2013:473, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑376/12, EU:T:2014:623, punkt 106 (ei avaldata)).

126    Lisaks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiratud juhtumit tuleb kaaluda ja see ei anna automaatselt õigust selle kohaldamisele. Tõepoolest, nagu näitab dokumendi VI/5330/97 sõnastus, milles see ette on nähtud, on selle kohaldamiseks kehtestatud tingimused, et esiteks tuleneb komisjoni raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses täheldatud tegematajätmine raskustest Euroopa Liidu õigusnormide tõlgendamisel ning teiseks on liikmesriigi ametiasutused võtnud vajalikud meetmed selle tegematajätmise kõrvaldamiseks niipea, kui komisjon sellele tähelepanu juhtis.

127    Mis puudutab VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiratud juhtumi kohaldamise esimest tingimust, siis esmalt tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustanud Prantsuse Vabariigi väidet, et üheksa liikmesriiki on kogenud raskusi mõiste „tootmisseadmed“ tõlgendamisel seoses ladustamiseks ette nähtud tornhoidlate säilitamise võimalusega suhkrutootmisseadmete täieliku demonteerimise korral. Järgmiseks, oma 25. aprilli 2013. aasta aruandes on lepitusorgan sõnaselgelt tunnistatud, et kõnealuste õigusnormide tõlgendamisprobleemid ei tekkinud mitte üksnes liikmesriikidel, vaid ka komisjoni teenistustel (vt eespool punkt 27). Lõpuks tuleb märkida, et 14. novembri 2013. aasta kohtuotsuses SFIR jt (C‑187/12–C‑189/12, EU:C:2013:737) lahendas Euroopa Kohus ainult küsimust, millistel tingimustel tornhoidlat ei kvalifitseerita tootmisseadmeks, mille suhtes kehtib demonteerimiskohustus, kuid ta ei avaldanud arvamust küsimuses, millise ajahetke seisuga oli vaja tornhoidlate kasutamist hinnata, ega küsimuses, kas demonteerimiskohustus tähendas tingimata, et tootmisseade tuleb hävitada.

128    Eespool punktis 127 nimetatud asjaoludel ja vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on selge, et kõnealuste õigusnormide osas tekkis seoses täieliku demonteerimise korral tornhoidlate allesjätmisega tõlgendamisprobleeme.

129    Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argument, mille kohaselt on ta temale sellekohase küsimuse esitanud liikmesriikidele tornhoidlate lammutamist puudutava kohustuse kohta järjekindlalt andnud täiesti ühesugust teavet. Komisjoni argument ei ole nimelt mitte ainult põhjendamata, vaid see on igal juhul faktiliselt ebaõige, sest komisjon tunnistas vasturepliigis, et ta ei vastanud kunagi kirjale, mille Ungari ametiasutused talle novembris 2006 saatsid ja mille ta sai kätte 15. detsembril 2006 ning milles need ametiasutused küsisid temalt konkreetselt tornhoidlate allesjätmise kohta täieliku demonteerimise korral.

130    Käesoleval juhul on dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiratud juhtumi kohaldamise esimene tingimus seega täidetud.

131    Dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiratud juhtumi teise tingimuse osas, mille kohaselt liikmesriik oleks pidanud võtma meetmeid puuduse kõrvaldamiseks niipea, kui see avastati, väitis Ungari oma menetlusdokumentides sisuliselt, et kuna normide õige tõlgenduse osas kindlust ei olnud, ei saanud temalt eeldada, et ta võtab viivitamata parandusmeetmeid.

132    Vastuseks Üldkohtu kohtuistungil esitatud küsimusele kinnitas Ungari, et ta ei olnud võtnud meetmeid komisjoni 20. juuli 2010. aasta esimeses teates tuvastatud puuduse kõrvaldamiseks.

133    Ent selleks, et teine dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud piiratud juhtumi kohaldamise tingimus oleks olnud täidetud, ei oleks Ungari pidanud tingimata lammutama vaidlusaluseid tornhoidlaid, vaid ta oleks võinud teha komisjoniga koostööd ümberkorraldamisabi saajate suhtes meetmete võtmisel, mis oleks võimaldanud puuduse kõrvaldada või vähemal hoidnuks ära puuduse tõttu fondile suurema kahju tekkimise, eelkõige keeldudes ümberkorraldamisabi saajate antud tagatiste vabastamisest vastavalt määruse nr 968/2006 artiklile 16, mida ta ei teinud.

134    Kuna dokumendi VI/5330/97 2. lisas ette nähtud teine piiratud juhtumi kohaldamise tingimus ei olnud täidetud, ei pidanud komisjon vastupidi Ungari, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidetele hoiduma finantskorrektsiooni kohaldamisest või seda vähendama.

135    Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

 Lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine

136    Ungari, keda toetab Prantsuse Vabariik, väidab, et võttes arvesse kõnealuste õigusnormide tõlgendamisraskusi, oleks komisjon pidanud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt kõikidele liikmesriikidele selgelt teatavaks tegema oma seisukoha, eelkõige vastates ümberkorralduskava käivitamise etapis esitatud küsimustele, ja juhtima nende tähelepanu sellele, et tornhoidlate allesjätmine võib olla vastuolus tootmisseadmete täieliku demonteerimise kohustusega, kuid ta ei teinud seda. Lisaks sellele heidab Ungari komisjonile ette, et ta jättis vastamata kirjale, mille ta temale 2006. aasta novembris saatis, et küsida, kas lammutamiskohustus puudutab ka tornhoidlaid.

137    Komisjon vaidleb Ungari argumentidele vastu. Esiteks märgib ta seoses sellega, et enamikul liikmesriikidel kõnealuste õigusnormide tõlgendamisel raskusi ei tekkinud ning neile, kellel need raskused tekkisid ja kes selle kohta temale küsimusi esitasid, andis ta omalt poolt alati selgeid ja ühesuguseid vastuseid. Teiseks, mis puudutab Ungari poolt temale novembris 2006 saadetud kirja, siis väidab ta, et seda ei saadetud pädevale haldusasutusele ning et, kuigi temale saadetud kirjadele vastamata jätmine kujutab endast „andestamatut tegevusetust“ tema poolt, Ungari oleks pidanud komisjonile uuesti oma kahtlusi väljendades hoolikam olema.

138    Vastavalt ELL artikli 4 lõikele 3 abistavad liit ja liikmesriigid üksteist kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel täielikus vastastikuses austuses.

139    Lojaalse koostöö põhimõte on vastastikust laadi. See kohustab liikmesriike võtma kõik sobivad meetmed, et tagada Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ulatus ja tõhusus, ning kehtestab Euroopa Liidu institutsioonidele vastastikused liikmesriikidega lojaalse koostöö tegemise kohustused (16. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Iirimaa vs. komisjon, C‑339/00, EU:C:2003:545, punktid 71 ja 72, ning 6. novembri 2014. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑632/11, ei avaldata, EU:T:2014:934, punkt 34).

140    Esiteks tuleneb eespool punktis 139 viidatud kohtupraktikast, et vastavalt lojaalse koostöö põhimõttele oli liikmesriikidel kohustus välistada igasugune ebakindlus seoses asjaomaste normide korrektse kohaldamisega, paludes vajaduse korral komisjonil selgitada võimalust anda tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi äriühingutele, kes olid nõus tornhoidlad alles jätma.

141    Lisaks märkis komisjon, ilma et Ungari oleks sellele vastu vaielnud, et 23 liikmesriigist, kes ümberkorralduskavas osalesid, esitasid tornhoidlate kohta küsimusi vaid kuus liikmesriiki, sealhulgas Ungari. Seega võis komisjon põhjendatult arvata, et enamik liikmesriike olid aru saanud, et kõnesolevates õigusnormides on nõutud tornhoidlate lammutamist, et saada tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi, ning seetõttu ei olnud tal vaja esitada oma kõnesolevate õigusnormide tõlgendust kõikidele liikmesriikidele.

142    Seega vastupidi sellele, mida väidavad Ungari ja Prantsuse Vabariik, ei saa komisjonilt lojaalse koostöö põhimõttele tuginedes nõuda, et ta oleks pidanud teatama kõikidele liikmesriikidele oma seisukoha seoses tornhoidlate demonteerimise kohustusega.

143    Teiseks, kuigi võib olla kahetsusväärne, et komisjon ei vastanud Ungari 2006. aasta novembris saadetud kirjale, ei kujuta see reaktsiooni puudumine, mida komisjon ise nimetab „andestamatuks tegevusetuseks“, endast käesolevas asjas lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist.

144    Lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt oleks Ungari pidanud välistama igasuguse kahtluse seoses tornhoidlate demonteerimise kohustusega, et saada ümberkorraldusabi, küsides vajaduse korral komisjonilt uuesti kas kirjalikult või kord kuus toimuvatel pädeva korralduskomitee koosolekutel selgitusi, kuid ta ei teinud seda.

145    Igal juhul ei saa komisjoni reageerimata jätmist Ungari 2006. aasta novembri kirjale käsitada institutsiooni seisukohana kiita heaks asjaomasele määrusele Ungari ametiasutuste antud tõlgendus. Ungari ametiasutused oleks ainult komisjoni konkreetsest ja selgest seisukohavõtust saanud järeldada, et see institutsioon kiitis täieliku demonteerimise korral vaidlusaluste tornhoidlate säilitamise heaks (vt selle kohta analoogia alusel 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑106/10, ei avaldata, EU:T:2011:740, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Kolmandaks tuleb ühest küljest tõdeda, et komisjon teavitas 20. juuli 2010. aasta esimeses teates Ungarit, et tornhoidlad olid otseselt suhkrutootmisega seotud ja seetõttu tuli need lammutada tööstuspiirkondades, mille suhtes oli taotletud tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi.

147    Teisest küljest tuletas komisjon 20. juuli 2010. aasta esimeses teates Ungarile sõnaselgelt meelde, et Ungari suhkrutööstusettevõtjad ei ole tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral antava ümberkorraldusabi saamiseks abikõlblikud, kui ümberkorralduskavasid täielikult ei rakendata ja kui suhkrutootmistegevusega seotud hooneid, eelkõige tornhoidlaid, ei lammutata. Sellega seoses tuletas komisjon meelde, et sel ajal kehtinud määruse nr 968/2006 redaktsiooni artikli 6 lõike 1 teises lõigus demonteerimistegevuse lõpetamiseks ette nähtud tähtaeg möödus 30. septembril 2011.

148    Seega oli Ungaril veel pärast esimese teate kättesaamist 20. juulil 2010 võimalus vaidlustatud korrektsiooni vältida, nõudes Ungari suhkrutootjatelt kõnealuste normide järgimist nii, nagu komisjon neid tõlgendas.

149    Kuid isegi olles alates sellest ajast teadlik komisjoni seisukohast tornhoidlate lammutamise küsimuses, ei võtnud Ungari mingeid meetmeid, et toimitaks sellega kooskõlas. Vastupidi, nagu nähtub põllumajandusfondide komitee 18. novembri 2014. aasta koosoleku koondaruande punktist 3.2.2 (vt eespool punkt 33), jätkas Ungari kõnesolevate õigusnormide kohaldamist vastavalt oma enda tõlgendusele, kuna kaks päeva pärast kahepoolset koosolekut, mis toimus komisjoni ja Ungari vahel 6. detsembril 2010 (vt eespool punkt 22), vabastas viimati nimetatu määruse nr 968/2006 artikli 22 alusel kaks viimast tagatist, mille tootmisseadmete täieliku demonteerimise korral ümberkorraldusabi saajad olid andnud, kuigi tornhoidlad olid neile kuuluvates tootmiskompleksides ikka veel alles.

150    Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata teise väite teine osa, mille kohaselt komisjon on rikkunud lojaalse koostöö põhimõtet.

151    Kuna ükski Ungari esitatud väide ei ole põhjendatud, tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

152    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

153    Vastavalt sama kodukorra artikli 135 lõikele 1, kui õiglus seda nõuab, võib Üldkohus erandkorras siiski otsustada, et kaotanud pool kannab lisaks enda kohtukuludele vaid osa vastaspoole kohtukuludest. Lisaks võib Üldkohus sama kodukorra artikli 135 lõike 2 kohaselt mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on õigustatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust.

154    Ungari on kohtuvaidluse kaotanud. Käesoleva hagi läbivaatamisel leiti siiski eespool punktis 143, et komisjon jättis vastamata Ungari 2006. aasta novembris saadetud kirjale. Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et on õige ja õiglane jätta Ungari kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool komisjoni kohtukuludest ning jätta pool komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

155    Viimaks, vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astujad liikmesriigid oma kohtukulud.

156    Seega kannavad Prantsuse Vabariik ja Itaalia Vabariik ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Ungari kohtukulud tema enda kanda ja mõista talt välja pool Euroopa Komisjoni kohtukuludest.

3.      Jätta pool komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

4.      Jätta Prantsuse Vabariigi ja Itaalia Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

Kanninen Schwarcz Iliopoulos

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. märtsil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õigusraamistik

Määrus nr 320/2006

Määrus nr 968/2006

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, et on rikutud määruse nr 320/2006 artikleid 3 ja 4 ning määruse nr 968/2006 artiklit 4

Teine väide, et on rikutud dokumendis VI/5330/97 esitatud suuniseid ja lojaalse koostöö põhimõtet

Väite esimene osa, mille kohaselt rikuti dokumendis VI/5330/97 sätestatud suuniseid

Lojaalse koostöö põhimõtte rikkumine

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: ungari.