Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
18. aprill 2024(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik – Kindlasummaline hüvitis teenistuskohast päritolukohta sõitmise kulude katmiseks – Määrus (EL, Euratom) nr 1023/2013 – Uued arvutamise eeskirjad – Ametnikud, kelle päritolukoht on väljaspool liikmesriikide territooriumi ja ühtlasi väljaspool EL toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide territooriumi – Võrdse kohtlemise põhimõte
Liidetud kohtuasjades C‑567/22 P – C‑570/22 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 25. augustil 2022 esitatud neli apellatsioonkaebust,
Vasile Dumitrescu, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Berchem‑Sainte-Agathe (Belgia),
Guido Schwarz, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Brüssel (Belgia) (C‑567/22 P),
YT, Euroopa Komisjoni ametnik,
YU, Euroopa Komisjoni ametnik (C‑568/22 P),
YV, Euroopa Komisjoni ametnik (C‑569/22 P),
ZA, Euroopa Liidu Kohtu ametnik (C‑570/22 P),
esindajad: advokaadid L. Levi ja J.‑N. Louis,
apellandid,
teised menetlusosalised:
YW,
YZ,
hagejad esimeses kohtuastmes (C‑569/22 P),
YY,
hageja esimeses kohtuastmes (C‑570/22 P),
Euroopa Komisjon, esindajad: T. S. Bohr ja G. Gattinara,
kostja esimeses kohtuastmes (C‑567/22 P – C‑569/22 P),
Euroopa Liidu Kohus, esindajad: J. Inghelram ja A. Ysebaert,
kostja esimeses kohtuastmes (C‑570/22 P),
Euroopa Parlament, esindajad: E. Taneva ja J. Van Pottelberge,
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer, X. Chamodraka ja T. Verdi,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos, kohtunikud O. Spineanu‑Matei (ettekandja), J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja L. S. Rossi,
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Vasile Dumitrescu ja Guido Schwarz (C‑567/22 P), YT ja YU (C‑568/22 P), YV (C‑569/22 P) ning ZA (C‑570/22 P) (edaspidi koos „apellandid“) paluvad oma apellatsioonkaebustes tühistada vastavalt Euroopa Liidu Üldkohtu 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus Dumitrescu ja Schwarz vs. komisjon (T‑531/16, edaspidi „kohtuasjas C‑567/22 P vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:362); 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus YT ja YU vs. komisjon (T‑532/16, edaspidi „kohtuasjas C‑568/22 P vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:363); 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus YV jt vs. komisjon (T‑533/16, edaspidi „kohtuasjas C‑569/22 P vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:364) ning 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus YY ja ZA vs. Euroopa Liidu Kohus (T‑545/16, edaspidi „kohtuasjas C‑570/22 P vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:366) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“), millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagid, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni otsused (T‑531/16–T‑533/16) ja Euroopa Liidu Kohtu otsus (T‑545/16), millega alates 1. jaanuarist 2014 vähendati iga‑aastaste sõidukulude – et apellandid saaksid säilitada sideme oma päritolukohaga – eest makstavat hüvitist või millega see hüvitis kaotati.
Õiguslik raamistik
Endised personalieeskirjad
2 Enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2013, L 287, lk 15), jõustumist kehtinud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „endised personalieeskirjad“) VII lisa „Töötasu ja kulude hüvitamine“ sisaldas 3. jagu „Kulude hüvitamine“, mille alajagu C „Sõidukulud“ sisaldas selle lisa artikleid 7 ja 8. Artikli 7 lõikes 1 oli ette nähtud, et ametnikul on õigus saada erinevatel asjaoludel hüvitist tema enda ning abikaasa ja tegelikult perekonnas elavate ülalpeetavate isikute sõidukulude eest. Artikli 7 lõikes 3 oli sätestatud:
„Ametniku päritolukoht määratakse kindlaks tema tööleasumisel institutsiooni, võttes arvesse töölevõtmiskohta või tema põhilist viibimiskohta. Nii määratud päritolukohta võib ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eriotsusega muuta ametniku teenistuses oleku ajal või tema teenistusest lahkumisel. Ametniku teenistuse ajal tehakse selline otsus üksnes erandjuhtudel ning juhul, kui ametnik esitab asjakohased tõendid.
[…]“.
3 Selle lisa artiklis 8 oli sätestatud:
„1. Ametnikel on õigus saada igal kalendriaastal hüvitist, mis võrdub nende sõidukuludega töökohast artiklis 7 määratletud päritolukohta, ja kui neil on õigus saada majapidamistoetust, siis samuti hüvitist nende abikaasa ja artikli 2 tähenduses ülalpeetavate sõidukulude eest.
[…]
2. Kindlaksmääratud hüvitis põhineb ametniku töökoha ja töölevõtmis‑ või päritolukoha vahel läbitud kilomeetrite eest makstaval toetusel […]
[…]
4. Eespool toodud sätteid kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töökoht asub liikmesriikide territooriumidel. […]
[…]“.
Personalieeskirjad
4 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad on määruse nr 1023/2013 redaktsioonis (edaspidi „personalieeskirjad“) vastavalt selle määruse artikli 3 lõikele 2 kohaldatavad alates 1. jaanuarist 2014, välja arvatud teatavad sätted, mida käesolevad liidetud kohtuasjad ei puuduta.
5 Nimetatud määruse põhjendused 2, 12 ja 24 on sõnastatud järgmiselt:
„(2) […] on vaja kehtestada raamistik, mis oleks atraktiivne ning võimaldaks tööle võtta ja teenistuses hoida kõrgelt kvalifitseeritud ja mitut keelt valdavaid töötajaid, kes valitakse võimalikult laialt geograafiliselt alalt ja soolist tasakaalu nõuetekohaselt arvesse võttes liikmesriikide kodanike hulgast, kes on sõltumatud ja vastavad kõige kõrgematele kutsenõuetele, ning mis võimaldab sellistel töötajatel täita oma tööülesandeid võimalikult tulemuslikult ja tõhusalt. Selleks tuleb ületada praegused raskused, millega institutsioonid puutuvad kokku teatavatest liikmesriikidest ametnike või töötajate töölevõtmisel.
[…]
(12) Euroopa Ülemkogu rõhutas oma 8. veebruari 2013. aasta kohtumise järeldustes mitmeaastase finantsraamistiku kohta, et vajadus konsolideerida riikide rahandust lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis nõuab kõikidelt avaliku halduse asutustelt ja nende töötajatelt erilisi pingutusi, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust ning kohaneda muutuva majandusolukorraga. Selles nõudmises korrati tegelikkuses eesmärke, mille komisjon esitas 2011. aasta ettepan[e]kus Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste muutmiseks, mille eesmärk oli tagada kulutõhusus ning milles tunnistati, et Euroopa Liidu ees praegu seisvad probleemid nõuavad igalt avaliku halduse asutuselt ja igalt selle töötajalt erilisi jõupingutusi, et suurendada tõhusust ja kohaneda Euroopa muutuva majandusliku ja sotsiaalse olukorraga. Euroopa Ülemkogu nõudis lisaks, et osana personalieeskirjade reformist peatataks kõigi liidu institutsioonide töötajate palkade ja pensionide meetodi alusel kohandamine kaheks aastaks ning palgasüsteemi reformi osana taaskehtestataks uus solidaarsusmaks.
[…]
(24) Töötamiskohast päritolukohta sõidu aega ja iga‑aastast sõidukulude hüvitamist reguleerivaid eeskirju tuleks ajakohastada, ratsionaliseerida ja seostada võõrsil elamisega, et muuta nende kohaldamine lihtsamaks ja läbipaistvamaks. Eelkõige tuleks iga‑aastane sõiduaeg asendada kodumaapuhkusega ja seda tuleks vähendada kuni kahe ja poole päevani.“
6 Personalieeskirjade artikli 91 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik liidu ja käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet artikli 90 lõike 2 tähenduses. Rahaliste vaidluste puhul on Euroopa Kohtul täielik pädevus.“
7 Personalieeskirjade VII lisa kannab pealkirja „Töötasu ja kulude hüvitamine“. See lisa sisaldab 3. jagu „Kulude hüvitamine“, mille alajagu C „Sõidukulud“ sisaldab kõnealuse lisa artikleid 7 ja 8. Artiklis 7 on ette nähtud, et ametnikul on õigus saada kindlasummalist hüvitist tema enda ning abikaasa ja tegelikult perekonnas elavate ülalpeetavate isikute sõidukulude eest. Artikli 7 lõikes 4 on sätestatud:
„Ametniku päritolukoht määratakse kindlaks tema tööleasumisel, võttes arvesse töölevõtmiskohta või tema selgesõnalise ja põhjendatud taotluse alusel kohta, millega ta on põhiliselt seotud. Sel viisil kindlaks määratud päritolukohta võib ametisse nimetava asutuse või ametiisiku eriotsusega ametniku teenistuses oleku ajal või lahkumisel muuta. Ametniku teenistuse ajal tehakse selline otsus üksnes erandjuhtudel ning juhul, kui ametnik esitab asjakohased tõendid.
[…]“.
8 Personalieeskirjade VII lisa artiklis 8 on märgitud:
„1. Ametnikul, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise või välismaal elamise toetust, on lõikes 2 sätestatud määra piires õigus saada igal kalendriaastal kindlasummalist hüvitist, mis võrdub töötamiskohast [selle lisa] artiklis 7 määratletud päritolukohta sõitmise kuludega, ja kui tal on õigus saada majapidamistoetust, siis samuti hüvitist tema abikaasa ja [selle lisa] artikli 2 tähenduses ülalpeetavate sõidukulude eest.
[…]
2. Kindlasummaline hüvitis põhineb ametniku töötamiskoha ja päritolukoha vahelise geograafilise vahemaa kilomeetri kohta makstaval toetusel.
Kui [sama lisa] artiklis 7 määratletud päritolukoht on väljaspool liidu liikmesriikide territooriumi ja ühtlasi väljaspool [EL] toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni [(EFTA)] liikmesriikide territooriumi, põhineb kindlasummaline hüvitis ametniku töötamiskoha ja selle liikmesriigi pealinna, mille kodakondsus tal on, vahelise geograafilise vahemaa kilomeetrite eest makstaval toetusel. […]
[…]
4. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse ametnike suhtes, kelle töötamiskoht asub liikmesriikide territooriumil. […]
[…]“.
Vaidluste taust
9 Vaidlustatud kohtuotsustest nähtuvalt võib vaidluste tausta kokku võtta järgmiselt.
10 Apellandid on liidu institutsiooni, nimelt komisjoni (kohtuasjad C‑567/22 P – C‑569/22 P) või Euroopa Liidu Kohtu (kohtuasi C‑570/22 P) ametnikud. Nende kõigi teenistuskoht asub liikmesriigi territooriumil ja päritolukoht väljaspool liikmesriikide territooriumi ning ühtlasi väljaspool EL toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning väljaspool EFTA liikmesriikide territooriumi.
11 Pärast määruse nr 1023/2013 jõustumist määras institutsioon, kelle teenistuses nad töötavad, personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel kindlaks neile teenistuskohast päritolukohta sõitmise kulude katmiseks makstava kindlasummalise hüvitise suuruse. Selle sätte kohaselt vastab see hüvitis nüüd ametniku teenistuskoha ja selle liikmesriigi pealinna, mille kodakondsus tal on, vahelise geograafilise vahemaa kilomeetri kohta makstaval toetusel.
12 Nimetatud sättest tulenev toetuse arvutamise meetod tõi kõikide apellantide puhul kaasa summa olulise vähenemise võrreldes sellega, millele neil oli õigus endiste personalieeskirjade VII lisa artikli 8 alusel, ning need ametnikud, kelle teenistuskoht asub vähem kui 201 km kaugusel selle liikmesriigi pealinnast, mille kodanikud nad on, jäid kindlasummalisest hüvitisest sootuks ilma.
Üldkohtule esitatud hagid ja vaidlustatud kohtuotsused
13 Pärast seda, kui jäeti rahuldamata apellantide kaebus otsuste peale, millega määrati esimest korda kindlaks sõidukulude kindlasummaline hüvitis, mida neil oli personalieeskirjade VII lisa artikli 8 alusel õigus saada, esitasid nad nende otsuste peale Avaliku Teenistuse Kohtule tühistamishagid, mis anti hiljem üle Üldkohtule.
14 Kohtuasjas T‑531/16 esitatud hagis esitasid asjaomased apellandid viis nõuet, milles nad palusid Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada otsus, millega komisjon kohaldas nende suhtes esimest korda personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teist lõiku;
– tühistada kõik otsused, mis komisjon on nende suhtes selle sätte alusel alates 2015. aastast teinud;
– tühistada otsused, millega komisjon jättis nende kaebused rahuldamata;
– mõista komisjonilt välja endiste personalieeskirjade VII lisa artikli 8 alusel iga‑aastased sõidukulud päritolukohta, mis katavad nende tegelikke kulusid ning millele lisandub viivitusintress, ning
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
15 Kohtuasjades T‑532/16, T‑533/16 ja T‑545/16 esitatud tühistamishagides esitasid asjaomased apellandid kolm nõuet, milles nad palusid Üldkohtul sisuliselt:
– tühistada otsus, millega neis kohtuasjades vastustajaks olev institutsioon – vastavalt kas komisjon või Euroopa Liidu Kohus – kohaldas nende suhtes esimest korda personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teist lõiku;
– tühistada otsused, millega nimetatud institutsioon jättis nende kaebused rahuldamata, ning
– mõista kohtukulud välja vastavalt institutsioonilt
16 Kõigis vaidlustatud kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades jättis Üldkohus kõigepealt rahuldamata nõuded kaebuste rahuldamata jätmise otsuste tühistamiseks, leides, et neil otsustel ei ole iseseisvat sisu.
17 Lisaks jättis Üldkohus kohtuasjas C‑567/22 P vaidlustatud kohtuotsusega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata esiteks teise nõude tühistada komisjoni tulevased otsused, kuna nende hüpoteetilisust arvestades on tegemist veel vastu võtmata aktidega, ning teiseks neljanda nõude osas, milles paluti mõista sellelt institutsioonilt välja iga‑aastased sõidukulud endiste personalieeskirjade sätete alusel, kuna Üldkohus leidis, et ta ei ole personalieeskirjade artiklil 91 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames pädev tegema administratsioonile ettekirjutusi.
18 Seejärel analüüsis Üldkohus kõigis vaidlustatud kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades väiteid, mille apellandid esitasid toetamaks esimest nõuet, milles paluti tühistada otsused, millega vastustajaks olevad institutsioonid kohaldasid apellantide suhtes esimest korda personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teist lõiku, ja mida põhjendati sisuliselt sellega, et nimetatud säte on õigusvastane.
19 Need väited puudutasid esiteks ELTL artikli 45 rikkumist, teiseks kohtuasjas T‑531/16 võrdse kohtlemise üldpõhimõtte rikkumist, kolmandaks personalieeskirjade VII lisa artikli 8 eesmärgi rikkumist koosmõjus kohtuasjas T‑531/16 üldise õiguspõhimõttega, et ametnikul on õigus säilitada isiklikud suhted kohaga, kus on tema põhihuvide kese, ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7 ning neljandaks õiguspärase ootuse kaitse ja omandatud õiguste põhimõtete rikkumist. Kuna Üldkohus lükkas kõik need väited tagasi, jättis ta esimese nõude rahuldamata.
20 Sellest tulenevalt jättis Üldkohus kohtuasjas C‑567/22 P vaidlustatud kohtuotsuses rahuldamata ka asjaomaste apellantide nõude mõista komisjonilt välja nende iga‑aastased sõidukulud päritolukohta nende tegelikest kuludest lähtudes.
21 Seetõttu jättis Üldkohus hagid kohtuasjades T‑531/16–T‑533/16 ja T‑545/16 täies ulatuses rahuldamata.
22 Lõpuks mõistis Üldkohus kõigis kohtuasjades kohtukulud välja apellantidelt.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded
23 Kohtuasjades C‑567/22 P – C‑569/22 P esitatud apellatsioonkaebustes paluvad asjaomased apellandid Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– rahuldada Üldkohtule esitatud tühistamishagid täies ulatuses ning
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.
24 Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused nendes kohtuasjades rahuldamata ja mõista kohtukulud välja asjaomastelt apellantidelt.
25 Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, kes esimeses kohtuastmes menetlusse astujatena esitasid Euroopa Kohtu kodukorra artikli 172 alusel apellatsioonkaebustele vastuse, paluvad samuti jätta apellatsioonkaebused nendes kohtuasjades rahuldamata ja mõista kohtukulud välja asjaomastelt apellantidelt.
26 Kohtuasjas C‑570/22 P esitatud apellatsioonkaebuses palub asjaomane apellant Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– rahuldada Üldkohtule esitatud tühistamishagi täies ulatuses ning
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Euroopa Liidu Kohtult.
27 Euroopa Liidu Kohus palub jätta apellatsioonkaebuse selles kohtuasjas rahuldamata ja mõista kohtukulud välja asjaomaselt apellandilt.
28 Parlament ja nõukogu paluvad samuti jätta apellatsioonkaebus kõnealuses kohtuasjas rahuldamata ja mõista kohtukulud välja asjaomaselt apellandilt.
29 Euroopa Kohtu asepresident otsustas 24. mail 2023 kodukorra artikli 54 lõike 2 alusel liita kohtuasjad C‑567/22 P – C‑570/22 P menetluse võimaliku suulise osa ja kohtuotsuse tegemise huvides.
Apellatsioonkaebused
30 Apellandid kohtuasjas C‑567/22 P esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kolm väidet: esimene väide puudutab ELTL artikli 45 rikkumist, põhjenduste puudumist, õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud viga ja toimiku materjalide moonutamist; teine väide puudutab personalieeskirjade VII lisa artikli 8 eesmärgi rikkumist, sellise üldise põhimõtte rikkumist, mille kohaselt on ametnikul õigus säilitada isiklikud suhted kohaga, kus on tema põhihuvide kese, harta artiklite 7 ja 8 rikkumist ning toimiku materjalide moonutamist ning kolmas väide puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
31 Apellandid kohtuasjades C‑568/22 P – C‑570/22 P esitavad oma apellatsioonkaebuste põhjendamiseks kaks väidet, millest esimene on identne apellatsioonkaebuse esimese väitega kohtuasjas C‑567/22 P ning teine puudutab personalieeskirjade VII lisa artikli 8 eesmärgi ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.
32 Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohus lükkas esiteks tagasi apellantide teise ja kolmanda ning osaliselt neljanda nõude kohtuasjas T‑531/16 ning teiseks apellantide teise nõude kohtuasjades T‑532/16, T‑533/16 ja T‑545/16 vastavalt kohtuasjas C‑567/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 26–28, kohtuasjas C‑568/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22, kohtuasjas C‑569/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 23 ja kohtuasjas C‑570/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 22, tuginedes käesoleva kohtuotsuse punktides 16 ja 17 kokkuvõtlikult esitatud kaalutlustele.
33 Kuigi apellandid paluvad vaidlustatud kohtuotsused tühistada ka osas, milles need nõuded jäeti rahuldamata, tuleb siiski märkida, et neid kaalutlusi iseenesest apellatsioonkaebustes ei kritiseerita ning neid ei puuduta ükski nende põhjendamiseks esitatud väide.
34 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt kodukorra artikli 168 lõike 1 punktile d tuleb apellatsioonkaebuses märkida õigusväited ja ‑argumendid ning lühiülevaade õigusväidetest.
35 Kohtupraktika kohaselt peavad õiguslikud argumendid, mis põhjendavad edasikaevatud kohtuotsuse kritiseeritavate punktide tühistamise nõuet, olema näidatud täpselt, vastasel juhul on need vastuvõetamatud (vt selle kohta 23. novembri 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑833/19 P, EU:C:2021:950, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Sellest järeldub, et apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑567/22 P tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata niivõrd, kui selles palutakse tühistada nimetatud kohtuasjas vaidlustatud kohtuotsus osas, milles lükati tagasi kohtuasjas T‑531/16 esitatud hagi teine ja kolmas nõue ning hagi neljas nõue osas, milles paluti komisjonilt välja mõista iga‑aastased sõidukulud endiste personalieeskirjade sätete alusel, kuna ei ole näidatud, millel apellatsioonkaebus sellega seoses põhineb.
37 Samal põhjusel tuleb jätta apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑568/22 P – C‑570/22 P vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata niivõrd, kui nendes palutakse tühistada nimetatud kohtuasjades vaidlustatud kohtuotsused osas, mis puudutab kohtuasjades T‑532/16, T‑533/16 ja T‑545/16 esitatud hagide teise nõude tagasilükkamist.
38 Järelikult tuleb apellatsioonkaebused sisuliselt läbi vaadata osas, milles nõutakse vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist osas, millega lükati tagasi esimene nõue, millega kõik apellandid palusid neid puudutavas osas tühistada otsus, millega institutsioon, kelle teenistuses nad ametnikuna töötavad, kohaldas nende suhtes esimest korda personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teist lõiku.
Apellatsioonkaebuste esimene väide
39 Apellatsioonkaebuste esimene väide koosneb sisuliselt kolmest osast, millest esimese kohaselt on rikutud ELTL artiklit 45, teise kohaselt puuduvad põhjendused ning kolmanda kohaselt on moonutatud toimiku materjale ja tehtud viga õiguslikul kvalifitseerimisel.
40 Esimeses väiteosas leiavad apellandid esimese võimalusena, et Üldkohus analüüsis nende tühistamishagide põhjendamiseks esitatud väidet ELTL artikli 45 rikkumise kohta üksnes seoses nende argumendiga, et personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik kujutab endast diskrimineerimist kodakondsuse alusel, kuigi nad väitsid, et viimati nimetatud säte kujutab endast ka töötajate vaba liikumise takistust ja et nende väite analüüsimine sellest aspektist eeldab omaette analüüsi. Sellest tulenevalt jättis Üldkohus talle esitatud väitele vastamata ja rikkus seega oma põhjendamiskohustust.
41 Esimese väiteosa raames teise võimalusena esitatud etteheites väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus rikkus igal juhul õigusnormi, kui ta nõustus personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teises lõigus sisalduva kodakondsuse kriteeriumiga, ilma et ta oleks analüüsinud selle kriteeriumi lubatavust ja proportsionaalsust kõnealuse sätte eesmärgi seisukohast.
42 Teises väiteosas väidavad apellandid, et Üldkohus tegi „põhjendamisvea“, kui ta viitas vääralt 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon (C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240) punktile 51.
43 Kolmandas väiteosas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane moonutas ühte toimiku dokumenti ja tegi õiguslikul kvalifitseerimisel kaks viga, esiteks kvalifitseerides nende 756 ametniku või teenistuja olukorra, kelle päritolukoht oli 1. jaanuaril 2015 väljaspool liikmesriikide territooriumi, „marginaalseks“ ja teiseks kvalifitseerides seoses personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teises lõigus kodakondsuse kriteeriumi kasutamise tagajärgedega nendele ametnikele makstava sõidukulude hüvitise olulise vähendamise või üldse sellest ilmajätmise „juhuslikeks ebamugavusteks“.
Esimese väite esimese osa etteheide põhjenduse puudumise kohta
– Poolte argumendid
44 Esimese väite esimeses osas esitavad apellandid esimese võimalusena etteheite põhjenduse puudumise kohta, mida tuleb kõigepealt analüüsida. Selle etteheitega väidavad nad, et Üldkohus ei võtnud seisukohta nende esitatud argumentide suhtes, mis puudutavad töötajate vaba liikumise takistust, kui ta analüüsis nende väidet ELTL artikli 45 rikkumise kohta üksnes lähtudes nende esitatud argumentidest, mis puudutavad diskrimineerimist kodakondsuse alusel.
45 Vastustajaks olevad institutsioonid leiavad, et see etteheide ei ole põhjendatud.
– Euroopa Kohtu hinnang
46 Tuleb meenutada, et otsuste põhjendamise kohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise põhjendatuse küsimusest, mis on seotud vaidlusaluse akti sisulise õiguspärasusega. Otsuse põhjendamine seisneb nimelt otsuse aluseks olevate kaalutluste formaalses esituses. Kui need kaalutlused sisaldavad viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav, ehkki esitatud kaalutlused on valed (10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 181 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. novembri 2022. aasta kohtuotsus Thunus jt vs. EIP, C‑91/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:928, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Üldkohus leidis, kui ta analüüsis ELTL artikli 45 rikkumist puudutavat väidet, mis esitati talle kõikides tühistamishagides, et „[k]uivõrd [apellandid] väidavad, et [personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik] on takistus, kuna see pärsib nende soovi kasutada oma liikumisvabadust, et võtta vastu ametikoht Euroopa avalikus teenistuses, tuleb asuda seisukohale, et need argumendid kattuvad argumentidega, mis puudutavad [selle sätte] väidetavat diskrimineerivat olemust, kuna sellega kehtestatakse töötajate erinev kohtlemine kodakondsuse alusel seoses nende töötingimustega“.
48 Nende kaalutlustega võttis Üldkohus sõnaselgelt arvesse apellantide argumente takistuse olemasolu kohta, kuid tegi analüüsi, mille tulemusel hindas ta neid koos argumentidega, milles apellandid väitsid, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
49 Järelikult tuleb esimese väite esimese osa etteheide põhjenduse puudumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimese väite esimese osa etteheide, et on rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet
– Poolte argumendid
50 Esimese väite esimese osa raames teise võimalusena esitatud etteheites, mida tuleb järgmisena analüüsida, väidavad apellandid sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta nõustus personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teises lõigus sisalduva kodakondsuse kriteeriumiga, tehes viite määruse nr 1023/2013 eesmärgile Üldkohtu hinnangul õiguspärastest eelarvelistest, halduslikest ja personalipoliitilistest kaalutlustest lähtudes, ilma et ta oleks kontrollinud, kas see kriteerium on lubatav ja proportsionaalne, arvestades artikli 8 eesmärki, nimelt anda soodustusi, mis peaksid võimaldama ametnikel ja nende ülalpidamisel olevatel isikutel vähemalt kord aastas oma päritolukohta tagasi pöörduda.
51 See etteheide puudutab täpsemalt kohtuasjas C‑567/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punkte 72–78, kohtuasjas C‑568/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punkte 38–41 ja 57–59, kohtuasjas C‑569/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punkte 39–42 ja 62–64 ning kohtuasjas C‑570/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punkte 38–41 ja 60–62.
52 Sellega seoses väidavad apellandid sisuliselt, et personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik kujutab endast otsest diskrimineerimist kodakondsuse alusel ning et Üldkohus rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kui ta leidis, et kaalutlused, mis tema hinnangul viisid nimetatud sätte vastuvõtmiseni, on õiguspärased, ilma et ta oleks hinnanud selle sätte proportsionaalsust või selles sisalduva kodakondsusel põhineva kriteeriumi kokkusobivust artikliga 8 taotletava eesmärgiga.
53 Apellantide sõnul ei analüüsinud Üldkohus, kas see kriteerium on kohane või sobiv, arvestades asjaomaste ametnike võimalust pöörduda vähemalt kord aastas tagasi oma päritolukohta, et säilitada seal perekondlikud, ühiskondlikud ja kultuurilised sidemed vastavalt Euroopa avaliku teenistuse üldpõhimõttele, mis on selles osas asjakohane.
54 Apellandid kohtuasjas C‑568/22 P väidavad, et kuna nende mõlema päritolukoht on Buenos Aires (Argentiina), mis asub enam kui 11 000 km kaugusel Brüsselist (Belgia), mis on nende teenistuskoht, maksti neile erinevas suuruses summa sõidukulude hüvitamiseks, mis arvutatakse Brüsseli ja Rooma (Itaalia) või Brüsseli ja Madridi (Hispaania) – s.o nende liikmesriikide pealinnad, mille kodanikud nad vastavalt on – vahelise vahemaa alusel; see vahemaa moodustab vähem kui 15% nende teenistuskoha ja päritolukoha vahelisest vahemaast. Apellandid kohtuasjas C‑567/22 P illustreerivad personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu kohaldamise tagajärgi, rõhutades, et ühe apellandi puhul, kelle päritolukoht on samuti Buenos Aires ja kelle teenistuskoht on Luxembourg (Luksemburg), arvutatakse hüvitis, mida tal on õigus saada, Luksembourgi ja Brüsseli – s.o selle liikmesriigi pealinn, mille kodanik ta on – vahelise vahemaa alusel ning talle ei maksta üldse sõidukulude eest kindlasummalist hüvitist, sest vahemaa on alla 201 km.
55 Apellandid rõhutavad lisaks, et liidu seadusandjal oli palju võimalusi, kuidas saavutada Üldkohtu arvesse võetud eelarve ratsionaliseerimise eesmärk, ilma et eirataks nimetatud artikli 8 eesmärki või diskrimineeritaks asjaomaseid ametnikke kodakondsuse alusel, näiteks võttes sõidukulude hüvitise arvutamisel lähtepunktiks liidu välispiiridel asuva koha teekonnal päritolukohta, kehtestades ülempiiri või vähendades hüvitise suurust.
56 Vastustajaks olevad institutsioonid leiavad, et see etteheide ei ole põhjendatud.
57 Täpsemalt väidab komisjon, et Üldkohus leidis õigesti, et ametniku kodakondsuse kriteerium on sobiv, kuna 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon (C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240) punktides 72 ning 73 tunnistas Euroopa Kohus, et see on asjakohane eelkõige personalieeskirjade VII lisa artikli 8 kontekstis. Lisaks rõhutavad komisjon, parlament ja nõukogu, et asjaolu, et ametniku päritolukoht on kolmandas riigis, on objektiivne asjaolu, mis võib õigustada sellega seoses erinormi vastuvõtmist, kuivõrd see asjaolu on ainus põhjus erineva hüvitise maksmiseks, jättes kõrvale asjaomaste ametnike kodakondsuse, mis on üksnes teisejärguline kriteerium.
58 Parlament märgib samuti, et Üldkohus võttis õigesti arvesse asjaolu, et kodakondsuse kriteerium on objektiivne ning võimaldab personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lihtsat, läbipaistvat ja mittediskrimineerivat kohaldamist ametnike suhtes, kelle päritolukoht on väljaspool liikmesriikide territooriumi.
59 Nõukogu väidab lisaks, et kodakondsus on Euroopa avaliku teenistuse õiguses üldtunnustatud eristuskriteerium, mis põhineb eeldusel, et isiku kodakondsus on arvestatav tõend selle kohta, et isiku ja tema kodakondsusriigi vahel on suur hulk tihedaid sidemeid, ning seetõttu on välistatud, et personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teist lõiku saaks pidada olemuselt diskrimineerivaks.
– Euroopa Kohtu hinnang
60 Tuleb märkida, et pärast seda, kui Üldkohus leidis, et apellantide argumente kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumise kohta on kohane analüüsida ELTL artikli 45 rikkumist käsitleva väite raames, asus Üldkohus sisuliselt seisukohale, et apellantide argumendid, mille kohaselt personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik kujutab endast takistust, kattuvad nende argumentidega kodakondsuse alusel erineva kohtlemise esinemise kohta. Nende argumentide kohta märkis Üldkohus sisuliselt, et apellandid väitsid, et ametnikud, kellel on sama teenistuskoht liikmesriigi territooriumil ja sama päritolukoht väljaspool liitu, peaksid saama sõidukulude eest samas suuruses kindlasummalist hüvitist, isegi kui neil on erinev kodakondsus.
61 Üldkohus tõdes sellega seoses, et personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu kohaselt määratakse asjaomastele ametnikele makstav summa tegelikult kindlaks nende kodakondsuse alusel.
62 Ta rõhutas siiski ühelt poolt, et see säte ei puuduta mitte õigust sellele toetusele, vaid üksnes toetuse suuruse arvutamise korda, ning leidis, et selles osas tuleb tunnustada liidu seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust.
63 Teiselt poolt märkis ta sisuliselt, et liidu seadusandja võib kasutada liigitamist, mis hõlmab vajaduse korral kodakondsusel põhineva kriteeriumi valikut, tingimusel et selline liigitamine ei ole oma eesmärki arvestades olemuselt diskrimineeriv. Käesoleval juhul põhineb sellise kriteeriumi valik õiguspärastel eesmärkidel, milleks on vajadus ajakohastada ja ratsionaliseerida sõidukulude maksmise eeskirju, et muuta nende kohaldamine lihtsamaks ja läbipaistvamaks, ning kulutõhususe taotlemine Euroopa majanduslikus ja sotsiaalses olukorras, mis nõuab riikide rahanduse konsolideerimist. Lisaks on personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik proportsionaalne seadusandja taotletava eesmärgiga, mis puudutab ajakohastamise, ratsionaliseerimise ja kulutõhususe optimeerimisega seotud õiguspäraseid põhjuseid. Seadusandja on nimelt kehtestanud objektiivse, lihtsalt kohaldatava, läbipaistva ja kulude kokkuhoidu võimaldava meetme valdkonnas, kus seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus ja kus meetme õiguspärasust võib seega mõjutada üksnes see, kui meede on taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu.
64 Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohtule esitatud hagides ei ole apellandid vaidlustanud asjaolu, et liidu seadusandja muutis määrusega nr 1023/2013 sõidukulude kindlasummalise hüvitise arvutamise korda. Sellega seoses tuleb meenutada, et ametnike ja administratsiooni vaheline õigussuhe põhineb personalieeskirjadel, mitte lepingul. Seega võib seadusandja liidu õigusest tulenevaid nõudeid järgides igal ajal muuta nii ametnike kui ka lepinguliste töötajate õigusi ja kohustusi, mis tulenevad neile analoogia alusel kohaldatavatest personalieeskirjade sätetest, näiteks personalieeskirjade VII lisa artiklist 8 (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).
65 Üks nendest nõuetest on harta artiklis 20 tagatud võrdse kohtlemise põhimõte (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punkt 51 ning seal viidatud kohtupraktika).
66 Sellega seoses tuleb meenutada, et see põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille spetsiifilisem väljendus on harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeld (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. VW jt, C‑116/21 P – C‑118/21 P, C‑138/21 P ja C‑139/21 P, EU:C:2022:557, punkt 140 ning seal viidatud kohtupraktika).
67 Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).
68 Selleks, et kindlaks teha, kas nimetatud põhimõtet on rikutud või mitte, tuleb arvesse võtta eelkõige selle sätte eset ja eesmärki, millega seda põhimõtet väidetavalt rikuti (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punkt 65 ning seal viidatud kohtupraktika).
69 Lisaks selliste personalieeskirjade normide korral, nagu on kõne all käesoleval juhul, ja võttes arvesse liidu seadusandjale selles osas kuuluvat ulatuslikku kaalutlusõigust, rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet üksnes siis, kui seadusandja on teinud vahet, mis asjaomaste õigusnormidega taotletava eesmärgi seisukohalt on meelevaldne või ilmselgelt asjakohatu (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).
70 Mis puudutab käesoleval juhul personalieeskirjade VII lisa artiklit 8, siis on selle eesmärk koostoimes personalieeskirjade V lisa artikliga 7, mis käsitleb põhipuhkusele lisanduvat kodumaapuhkust, võimaldada ametnikel ja nende ülalpidamisel olevatel isikutel vähemalt kord aastas oma päritolukohta tagasi pöörduda, et säilitada seal perekondlikud, ühiskondlikud ja kultuurilised sidemed (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punkt 66).
71 Nimetatud artikkel 8 aitab selle soodustuse andmisega rakendada asjaomaste ametnike suhtes Euroopa avaliku teenistuse õiguse üldpõhimõtet, mille järgi peab ametnikul olema võimalus säilitada isiklikud suhted kohaga, kus asuvad tema põhihuvid, olenemata tema teenistusse asumisest ning vahemaast selle koha ja teenistuskoha vahel (vt selle kohta 2. mai 1985. aasta kohtuotsus De Angelis vs. komisjon, 144/84, EU:C:1985:171, punkt 13).
72 Seda silmas pidades on artikli 8 lõikes 1 sätestatud, et kõik ametnikud, kelle päritolukoht erineb teenistuskohast ja kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, saavad rahalist soodustust kindlasummalise hüvitisena iga‑aastaste sõidukulude eest teenistuskohast päritolukohta, sõltumata viimase asukohast.
73 Artikli 8 lõige 2 määrab kindlaks kõnesoleva rahalise soodustuse arvutamise korra. Selleks on nimetatud sätte esimeses lõigus ette nähtud, et kindlasummaline hüvitis määratakse kindlaks ametniku teenistuskoha ja päritolukoha vahelise geograafilise vahemaa alusel, samas on selle sätte teises lõigus täpsustatud, et kui päritolukoht on väljaspool liidu liikmesriikide territooriumi, väljaspool EL toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning väljaspool EFTA liikmesriikide territooriumi, määratakse kindlasummaline hüvitis kindlaks asjaomase ametniku teenistuskoha ja selle liikmesriigi pealinna, mille kodakondsus tal on, vahelise geograafilise vahemaa alusel.
74 Käesolevas etteheites väidetav erinev kohtlemine puudutab ametnikke, kelle päritolukoht on väljaspool liitu, ja see põhineb sellel, millise liikmesriigi kodanikud nad on.
75 Tuleb tõdeda, et arvestades eesmärki, milleks on võimaldada säilitada isiklikud sidemed kohaga, kus asuvad ametniku põhihuvid, on kõik need ametnikud, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, võrreldavas olukorras.
76 Sellega seoses erinevad käesolevad kohtuasjad kohtuasjast, milles tehti 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon (C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240), kuna, nagu nähtub nimetatud kohtuotsuse punktidest 68, 71 ja 74, puudutas selles kohtuasjas käsitletud erinev kohtlemine kahte ametnike rühma, kes ei olnud võrreldavas olukorras. Nimelt nende ametnike hulgas, kelle päritolukoht erines teenistuskohast, kuulusid ühte rühma isikud, kellel oli õigus kodumaalt lahkumise toetusele või välismaal elamise toetusele ja keda peeti seega põhimõtteliselt vähem lõimunuks või mittelõimunuks teenistuskoha liikmesriigi ühiskonda ning kellel oli seetõttu kõige enam vaja saada hüvitist sõidukulude eest, samas kui teine rühm koosnes ametnikest, kellel ei olnud õigust nendele toetustele, mistõttu võis neid pidada oma teenistuskohaga tihedamalt seotuks.
77 Seevastu asjaolul, et nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas puudutas erinev kohtlemine sõidukulude eest kindlasummalist hüvitise saamise õigust ennast, samas kui käesolevas asjas puudutab väidetav erinev kohtlemine hüvitise arvutamise korda, ei ole tähtsust, kuna võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb järgida kõikidel juhtudel.
78 Kodakondsuse kriteeriumi kasutamise kohta on Euroopa Kohus tõepoolest varem sedastanud, et see võib olla objektiivne element, millest võib sõltuda rahalise soodustuse – käesoleval juhul kodumaalt lahkumise toetuse – saamine, kuna selline kriteerium on muu hulgas otseselt seotud soodustuse andmisega taotletava eesmärgiga, milleks on välismaalase staatusega seotud ebamugavuste hüvitamine (vt selle kohta 16. oktoobri 1980. aasta kohtuotsus Hochstrass vs. Euroopa Kohus, 147/79, EU:C:1980:238, punktid 12–14).
79 Käesoleval juhul ei ole aga kodakondsuse kriteerium, mille alusel arvutatakse sõidukulude kindlasummaline hüvitis, mida asjasse puutuvatel ametnikel on õigus saada, seotud personalieeskirjade VII lisa artikliga 8 taotletava eesmärgiga, kuna selle tulemusel arvutatakse sõidukulud vahemaa alusel, mis ei ole seotud asjasse puutuvate isikute teenistuskoha ja päritolukoha vahelise vahemaaga.
80 Eeltoodust tuleneb, et lähtudes arvutuskriteeriumist, mis põhineb selle liikmesriigi pealinna asukohal, mille kodanikud personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teises lõigus nimetatud ametnikud on, kehtestab see säte meelevaldse vahetegemise nende ametnike vahel, kelle päritolukoht asub väljaspool liitu, kuivõrd nimetatud hüvitist arvutatakse kriteeriumi alusel, millel puudub seos nende ametnike päritolukohaga.
81 Tõsi, määruse nr 1023/2013 sätestatud eesmärk tagada kulutõhusus Euroopa sotsiaalses ja majanduslikus olukorras, mis nõuab riikide rahanduse konsolideerimist ning kõikidelt avaliku halduse asutustelt ja nende töötajatelt erilisi pingutusi, et parandada tõhusust ja tulemuslikkust, ning vastavalt määruse nr 1023/2013 põhjendustes 12 ja 24 sätestatud eesmärk ajakohastada ja ratsionaliseerida sõidukuludega seonduvat võivad õigustada seda, et asjaomast soodustust antakse üksnes ametnikele, kes seda kõige rohkem vajavad (vt selle kohta 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Álvarez y Bejarano jt vs. komisjon, C‑517/19 P ja C‑518/19 P, EU:C:2021:240, punktid 68), või et seda soodustust vähendatakse. Siiski ei saa puhtalt eelarvelised, halduslikud või personalipoliitilised kaalutlused iseenesest objektiivselt õigustada võrreldavas olukorras olevate ametnike erinevat kohtlemist, mis tuleneb sellise kriteeriumi kasutamisest, millel puudub igasugune seos personalieeskirjade VII lisa artikliga 8 taotletava eesmärgiga.
82 Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et liidu seadusandja kehtestatud erinev kohtlemine asjasse puutuvate ametnike kodakondsuse alusel on põhjendatud eelarveliste, halduslike või personalihaldusega seotud kaalutlustega.
83 Järelikult tuleb kõigis apellatsioonkaebustes nõustuda esimese väite esimese osa etteheitega, et on rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, ja seega tühistada vaidlustatud kohtuotsused osas, mis puudutab tühistamishagide esimese nõude tagasilükkamist, ning sellest tulenevalt osas, mis puudutab esiteks kohtuasja T‑531/16 neljandas nõudes esitatud taotluse tagasilükkamist ja teiseks kohtukulude väljamõistmist apellantidelt kohtuasjades T‑531/16–T‑533/16 ja T‑545/16, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuste esimese väite ülejäänud osi.
Apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑567/22 P
Poolte argumendid
84 Kolmandas väites leiavad apellandid kohtuasjas C‑567/22 P sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta nõustus personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõikes 2 kehtestatud erineva kohtlemisega nende ametnike vahel, kellel on õigus kindlasummalisele hüvitisele sõidukulude eest teenistuskohast päritolukohta, nähes ette erineva hüvitise arvutamise korra nende puhul, kelle päritolukoht asub väljaspool liidu liikmesriikide territooriumi ja ühtlasi EL toimimise lepingu II lisas loetletud riike ja territooriume ning väljaspool EFTA liikmesriikide territooriumi.
85 See väide puudutab täpsemalt kohtuasjas C‑567/22 P vaidlustatud kohtuotsuse punkte 59–63.
86 Apellandid selles kohtuasjas väidavad, et Üldkohus leidis ekslikult, et kahe asjaomaste ametnike rühma – kes on personalieeskirjade VII lisa artikli 8 eset ja eesmärki arvestades võrreldavas olukorras – erinev kohtlemine on põhjendatud määruse nr 1023/2013 põhjendustes 2 ja 12 nimetatud õiguspäraste eesmärkidega. Üldkohus leidis ekslikult, et arvestades liidu seadusandjale selles valdkonnas antud ulatuslikku kaalutlusõigust, ei ole ilmselgelt sobimatu kehtestada nende eesmärkide saavutamiseks kõnealuse rahalise soodustuse arvutamiseks erinev kord artikli 8 lõike 2 teises lõigus osutatud ametnikele, kelle päritolukoht asub väljaspool liidu territooriumi. Nimelt jättis Üldkohus hindamata, kas selline erinev kohtlemine on artikliga 8 taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne.
87 Apellandid viitavad sellega seoses argumentidele, mille nad esitasid esimese väite raames seoses etteheitega, et on rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet.
88 Vastustajaks olevad institutsioonid leiavad, et apellatsioonkaebuse kolmas väide kohtuasjas C‑567/22 P ei ole põhjendatud.
89 Eelkõige väidab komisjon, et Üldkohus hindas kahe asjaomaste ametnike rühma võrreldavust personalieeskirjade VII lisa artikli 8 eset ja eesmärki arvestades ning märkis, et selles artiklis ette nähtud hüvitis on nende kahe ametnike rühma puhul võrreldav. Lisaks järeldas Üldkohus õigesti, et arvestades määrusega nr 1023/2013 läbi viidud personalieeskirjade reformi eesmärke ja seadusandja ulatuslikku kaalutlusõigust, ei teinud seadusandja meelevaldset vahet ega teinud ilmselgelt ebasobivat valikut.
Euroopa Kohtu hinnang
90 Käesolev väide puudutab ametnike, kelle päritolukoht on väljaspool liitu, ja ametnike, kelle päritolukoht on liidus, väidetavat erinevat kohtlemist.
91 Käesoleva kohtuotsuse punktist 75 tuleneb, et arvestades eesmärki, milleks on võimaldada säilitada isiklikud sidemed kohaga, kus asuvad ametniku põhihuvid, on kõik need ametnikud, kellel on õigus saada kodumaalt lahkumise toetust või välismaal elamise toetust, võrreldavas olukorras, olenemata sellest, kas nende päritolukoht on liidu territooriumil või väljaspool seda.
92 Asjaomaste ametnike eristamine selle alusel, kas nende päritolukoht asub liidus või väljaspool liitu, ei ole nimetatud eesmärgiga seotud.
93 Seega kehtestab personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teine lõik selles osas meelevaldse vahetegemise nende ametnike kahjuks, kelle päritolukoht on väljaspool liitu.
94 Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 81, ei saa puhtalt eelarvelised, halduslikud või personalipoliitilised kaalutlused iseenesest objektiivselt õigustada võrreldavas olukorras olevate ametnike erinevat kohtlemist, mis tuleneb sellise kriteeriumi kasutamisest, millel puudub igasugune seos personalieeskirjade VII lisa artikliga 8 taotletava eesmärgiga.
95 Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et liidu seadusandja kehtestatud erinev kohtlemine nende ametnike vahel, kellel on õigus saada kindlasummalist hüvitist teenistuskohast päritolukohta sõitmise kulude katteks, olenevalt sellest, kas päritolukoht asub liidus või väljaspool seda, on põhjendatud eelarveliste, halduslike või personalihaldusega seotud kaalutlustega.
96 Järelikult tuleb nõustuda ka apellatsioonkaebuse kolmanda väitega kohtuasjas C‑567/22 P ja seega selle apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud kohtuotsus tühistada samas ulatuses, nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 83.
Apellatsioonkaebuste ülejäänud väited
97 Arvestades, et nõustuti apellatsioonkaebuste esimese väite esimeses osas esitatud etteheitega, mis puudutab kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumist, ja apellatsioonkaebuse kolmanda väitega kohtuasjas C‑567/22 P, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, ei ole apellatsioonkaebuste ülejäänud väiteid vaja analüüsida.
Üldkohtule esitatud hagid
98 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
99 Arvestades eelkõige asjaolu, et apellantide esitatud hagid kohtuasjades T‑531/16–T‑533/16 ja T‑545/16 põhinevad sisuliselt õigusvastasuse vastuväitel, mida on Üldkohtus võistlevas menetluses käsitletud ja mille analüüsimiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet või teha menetlustoimingut, leiab Euroopa Kohus käesoleval juhul, et menetlusstaadium lubab nende hagide üle otsustada ning nende kohta tuleb teha lõplik otsus.
100 Võttes arvesse vaidlustatud kohtuotsuste osalist tühistamist, tuleb teha otsus üksnes nende hagide esimeste tühistamisnõuete ja kohtuasjas T‑531/16 esitatud rahaliste nõuete kohta.
Esimesed tühistamisnõuded
101 Kõik apellandid palusid Üldkohtus neid puudutavas osas tühistada otsus, millega institutsioon, kelle teenistuses nad ametnikuna töötavad, kohaldas esimest korda nende suhtes personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teist lõiku.
102 Oma nõude põhjendamiseks väitsid nad, et kõnealune säte on õigusvastane, kuna eelkõige rikutakse sellega kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet.
103 Apellatsioonkaebuste analüüsist – eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 80–83 – tuleneb, et see õigusvastasuse vastuväide on põhjendatud.
104 Seega tuleb kohtuasjades T‑531/16–T‑533/16 ja T‑545/16 esitatud tühistamishagide esimene nõue rahuldada ning järelikult tühistada otsused, millega institutsioon, kelle teenistuses apellandid ametnikuna töötavad, määras esimest korda kindlaks nende õiguse kindlasummalisele hüvitisele iga‑aastaste sõidukulude eest personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel.
Rahalised nõuded kohtuasjas T‑531/16
105 Apellandid kohtuasjas T‑531/16 väitsid Üldkohtus, et 2014. aasta sõidukulude hüvitise suuruse kindlaksmääramise otsuse tühistamisega peab kaasnema see, et neile hüvitatakse iga‑aastased sõidukulud päritolukohta, mis lähtuvad nende tegelikest kuludest ja millele lisandub alates 12. juunist 2014 viivitusintress.
106 Üldkohus leidis hüvitamisnõude vastuvõetavust analüüsimata, et see tuleb tühistamisnõuete tagasilükkamise tõttu rahuldamata jätta, kuna see nõue on tühistamisnõuetega tihedalt seotud.
107 Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik liidu ja personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, ning rahaliste vaidluste puhul on liidu kohtul täielik pädevus.
108 „Rahalised vaidlused“ nimetatud artikli 91 lõike 1 tähenduses on eelkõige kõik need vaidlused, mis puudutavad institutsiooni poolt ametnikule või teenistujale sellise rahasumma maksmist, mis viimase hinnangul tuleb talle personalieeskirjade või muu teenistussuhteid reguleeriva akti alusel välja maksta (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
109 Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel liidu kohtule antud täielik pädevus annab talle üldjuhul volitused lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused ehk teisisõnu otsustada kõigi ametniku või teenistuja õiguste ja kohustuste üle, välja arvatud juhul, kui selline kohtuotsuse osa jäetakse asjaomase institutsiooni kontrolli alla täitmiseks tingimustel, mis on kohtuotsuses täpselt kindlaks määratud (18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 67).
110 Seega peab liidu kohus vajaduse korral mõistma institutsioonilt välja rahasumma, mis asjaomasel ametnikul või teenistujal on personalieeskirjade või mõne muu õigusakti alusel õigus saada (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Weißenfels vs. parlament, C‑135/06 P, EU:C:2007:812, punkt 68).
111 Eeltoodud põhjendustest tuleneb, et kohtuasjas T‑531/16 vaidlustatud otsuste tühistamise aluseks on personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu – s.o sätte, millel need otsused põhinesid – õigusvastasus, mis tuvastati õigusvastasuse vastuväitega.
112 Kuna see säte tuleb seega kohaldamata jätta, tuleb kohtuasjas T‑531/16 kõigile apellantidele 2014. aasta eest tasumisele kuulunud sõidukulude summa kindlaks määrata üksnes personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 2 esimese lõigu alusel.
113 Sellest järeldub, et komisjonilt tuleb kohtuasjas T‑531/16 kõigi apellantide kasuks välja mõista summa, mis vastab 2014. aasta eest juba makstud sõidukulude summa ja selle summa vahele, mis saadakse teenistuskoha ja päritolukoha vahelise geograafilise vahemaa kilomeetrite alusel arvutatud toetuse kohaldamisel, ning millele lisandub seadusjärgses määras viivitusintress.
Kohtukulud
114 Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.
115 Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
116 Kuna komisjon ja Euroopa Liidu Kohus on käesolevate apellatsioonkaebuste raames ja põhiosas ka Üldkohtule esitatud hagide raames kohtuvaidluse kaotanud ning kuna apellandid kohtuasjades C‑567/22 P – C‑569/22 P ja C‑570/22 P on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb nende institutsioonide kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja apellantide kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka käesolevate apellatsioonkaebuste raames.
117 Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Parlament ja nõukogu, kes astusid menetlusse esimeses kohtuastmes, kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus Dumitrescu ja Schwarz vs. komisjon (T‑531/16, EU:T:2022:362); 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus YT ja YU vs. komisjon (T‑532/16, EU:T:2022:363); 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus YV jt vs. komisjon (T‑533/16, EU:T:2022:364) ning 15. juuni 2022. aasta kohtuotsus YY ja ZA vs. Euroopa Liidu Kohus (T‑545/16, EU:T:2022:366) osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata Vasile Dumitrescu ja Guido Schwarzi (T‑531/16), YT ja YU (T‑532/16), YV (T‑533/16) ning ZA (T‑545/16) hagid, milles paluti tühistada otsus, millega Euroopa Komisjon (T‑531/16–T‑533/16) ja Euroopa Liidu Kohus (T‑545/16) määrasid esimest korda nende suhtes kindlaks sõidukulude kindlasummalise hüvitise Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi, muudetud redaktsioonis) VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel, ning osas, milles Üldkohus otsustas nendes kohtuotsustes kohtukulude jaotuse.
2. Jätta apellatsioonkaebused ülejäänud osas rahuldamata.
3. Tühistada Euroopa Komisjoni otsused, millega määrati kindlaks Vasile Dumitrescu ja Guido Schwarzi õigus sõidukulude kindlasummalisele hüvitisele Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (määruse nr 1023/2013 redaktsioonis) VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel, nagu need otsused ilmnevad nende 2014. aasta juunikuu töötasu teatises.
4. Tühistada Euroopa Komisjoni otsused, millega määrati kindlaks YT ja YU õigus sõidukulude kindlasummalisele hüvitisele Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (määruse nr 1023/2013 redaktsioonis) VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel, nagu need otsused ilmnevad nende 2014. aasta juuni- või juulikuu töötasu teatises.
5. Tühistada Euroopa Komisjoni otsus, millega määrati kindlaks YV õigus sõidukulude kindlasummalisele hüvitisele Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (määruse nr 1023/2013 redaktsioonis) VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel, nagu see otsus ilmneb tema 2014. aasta juulikuu töötasu teatises.
6. Tühistada Euroopa Liidu Kohtu otsus, millega määrati kindlaks ZA õigus sõidukulude kindlasummalisele hüvitisele Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (määruse nr 1023/2013 redaktsioonis) VII lisa artikli 8 lõike 2 teise lõigu alusel, nagu see otsus ilmneb tema 2014. aasta juulikuu töötasu teatises.
7. Mõista Euroopa Komisjonilt Vasile Dumitrescu ja Guido Schwarzi kasuks välja neid puudutav summa, mis vastab 2014. aasta eest juba makstud sõidukulude summa ja selle summa vahele, mis saadakse teenistuskoha ja päritolukoha vahelise geograafilise vahemaa kilomeetrite alusel arvutatud toetuse kohaldamisel, ning millele lisandub seadusjärgses määras viivitusintress.
8. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Vasile Dumitrescu ja Guido Schwarzi kohtukulud nii Euroopa Liidu Üldkohtu menetluses kohtuasjas T‑531/16 kui ka apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑567/22 P, YT ja YU kohtukulud nii Üldkohtu menetluses kohtuasjas T‑532/16 kui ka apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑568/22 P ning YV kohtukulud nii Üldkohtu menetluses kohtuasjas T‑533/16 kui ka apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑569/22 P.
9. Jätta Euroopa Liidu Kohtu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja ZA kohtukulud nii Euroopa Liidu Üldkohtu menetluses kohtuasjas T‑545/16 kui ka apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑570/22 P.
10. Jätta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad