Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresný súd Prešov (Slovakkia) 6. jaanuaril 2022 – UR versus 365.bank a. s.
(kohtuasi C-12/22)
Kohtumenetluse keel: slovakkia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Okresný súd Prešov
Põhikohtuasja pooled
Hageja: UR
Kostja: 365.bank a.s.
Eelotsuse küsimused
Kas 21. detsembril 2016 sõlmitud tarbijakrediidilepingus täpsustatud andmed, mida on tsiteeritud käesolevas eelotsusetaotluses, vastavad direktiivi 2008/48/EÜ1 artikli 10 lõike 2 punktis a sätestatud nõudele täpsustada krediidiliik selgelt ja kokkuvõtlikult?
Kas 21. detsembril 2016 sõlmitud krediidilepingus täpsustatud andmed, mida on tsiteeritud käesolevas eelotsusetaotluses, vastavad direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktis c sätestatud nõudele täpsustada krediidilepingu kestus selgelt ja kokkuvõtlikult?
Kas 21. detsembril 2016 sõlmitud krediidilepingus täpsustatud andmed, mida on tsiteeritud käesolevas eelotsusetaotluses, vastavad direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktis g sätestatud nõudele täpsustada krediidiliik selgelt ja kokkuvõtlikult, ning kas
krediidileping peab sisaldama krediidi kulukuse aastamäära arvutamise matemaatilist valemit koos asjaomaste muutujatega ning arvutust ennast,
piisab sellest, kui krediidilepingu tekstis on märgitud krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks vajalikud muutujad või on vaja neid korrata, märkides selgesõnaliselt, et need on krediidi kulukuse aastamäära arvutamise eeldused?
Kas direktiivi 93/13/EMÜ1 võib tõlgendada nii, et selle kohaselt peavad liikmesriigi õigusaktid või praktika nägema ette kohtu kohustuse tunnistada lepingusäte ebaõiglaseks isegi pärast lepingulise suhte lõppemist, nagu käesoleval juhul?
5. Kas kohtupraktika, mis tarbijakrediidilepingu kohustusliku tingimuse väidetava puudumise korral eeldab, et see asjaolu oli tarbijale teada juba krediidilepingu allkirjastamise ajal, eriti kui tarbija eraldi kinnitas, et ta on teiste seotud laenudokumentide (nagu näiteks tarbijakrediidi standardinfo teabeleht, saadud dokumentide nimekiri jms) allkirjastamisega end krediidilepinguga kurssi viinud, on vastuolus nõukogu direktiiviga 93/13/EMÜ tervikuna ja eriti selle põhjendusega 5 (arvestades, et üldjuhul tarbijad ei tunne õigusnorme, mis reguleerivad teistes liikmesriikides kaupade müügi või teenuste osutamise lepinguid; samas võib selline teadmatus takistada neil teises liikmesriigis kaupade või teenuste ostmiseks otseste tehingute tegemist).
6. Kas tarbijakaitse ja tõhususe põhimõttega on vastuolus, kui liikmesriigi õigus näeb ette subjektiivse aegumistähtaja, mille jooksul saab tarbija arvelt teenuse osutaja alusetu rikastumise teel saadu tagastamist nõuda, ja ka objektiivse aegumistähtaja, mis põhineb neutraalsel kriteeriumil (alusetu rikastumise esinemine), nii et selle hetke kindlaksmääramine, mil aegumistähtaeg hakkab kulgema, ei ole üksnes tarbija otsustada, ja seega ilma, et teenuse osutajal oleks reaalne võimalus end aegumistähtajale tuginedes kaitsta?
7. Kas tarbijakaitse ja tõhususe põhimõtetega on kooskõlas see, et teenuse osutaja poolt koostatud krediidilepingu mis tahes puudust loetakse automaatselt teenuse osutaja tahtliku rikkumise tagajärjeks?
8. Kas allpool viidatud Euroopa Liidu Kohtu otsustes sisalduvat tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et lepingu puuduse tõttu intressita ja ilma tasudeta antud laenuga kaasnenud alusetu rikastumise aegumistähtaeg hakkab kulgema alles alates hetkest, kui kohus on teinud otsuse sellise puuduse kohta (nt tuvastab, et laenu on antud intressita ja ilma tasudeta)?
9. Millisel ajahetkel hakkab aegumistähtaeg vastavalt allpool viidatud Euroopa Kohtu otsustes kohaldatud tõhususe põhimõttele kulgema?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).
1 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).