EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
26. jaanuar 2010(*)
Liikmesriikide menetlusautonoomia – Võrdväärsuse põhimõte – Kahju hüvitamise hagi riigi vastu – Liidu õiguse rikkumine – Põhiseaduse rikkumine
Kohtuasjas C‑118/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Tribunal Supremo (Hispaania) 1. veebruari 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. märtsil 2008, menetluses
Transportes Urbanos y Servicios Generales SAL
versus
Administración del Estado,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano (ettekandja), J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.-C. Bonichot, R. Silva de Lapuerta ja C. Toader, kohtunikud C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Schiemann, T. von Danwitz, A. Arabadjiev ja J.-J. Kasel,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 22. aprilli 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Transportes Urbanos y Servicios Generales SAL, esindaja: abogado C. Esquerrá Andreu,
– Hispaania valitsus, esindaja: J. López-Medel Báscones,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Vidal Puig ja M. Afonso,
olles 9. juuli 2009. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtte tõlgendamist seoses Hispaania õiguskorra eeskirjadega, mida kohaldatakse hagidele riigilt liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
2 Eelotsusetaotlus on esitatud Transportes Urbanos y Servicios Generales SAL (edaspidi „Transportes Urbanos”) ja Administración del Estado vahelises vaidluses, mille ese on ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, mille see äriühing esitas Hispaania riigi vastu.
Õiguslik raamistik
Kuues direktiiv
3 Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23), mida on muudetud nõukogu 10. aprilli 1995. aasta direktiiviga 95/7/EÜ (EÜT L 102, lk 18; ELT eriväljaanne 09/01, lk 274; edaspidi „kuues direktiiv”), artikli 17 lõiked 2 ja 5 (selle direktiivi artikliga 28 f muudetud redaktsioonis) sätestavad:
„2. Kui kaupa ja teenuseid kasutatakse maksukohustuslase maksustatavate tehingutega seoses, on maksukohustuslasel õigus tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata:
a) käibemaks, mis tuleb maksta või on makstud riigi territooriumil kaupade või teenuste eest, mille talle on tarninud või tarnib mõni teine maksukohustuslane;
b) riigi territooriumile imporditud kaubalt tasumisele kuuluv või tasutud käibemaks;
c) artikli 5 lõike 7 punkti a, artikli 6 lõike 3 ja artikli 28a lõike 6 kohaselt tasumisele kuuluv käibemaks;
[…]
5. Kauba ja teenuste puhul, mida maksukohustuslane kasutab seoses nii lõigetes 2 ja 3 sätestatud tehingutega, mille puhul võib käibemaksu maha arvata, kui ka seoses tehingutega, mille puhul käibemaksu maha arvata ei või, võib maha arvata üksnes käibemaksu selle osa, mis tekib esimesena nimetatud tehingutest.
Nimetatud osa määratakse artikli 19 kohaselt kindlaks kõikide maksukohustuslase tehingute kohta.
[…]”
4 Kuuenda direktiivi artikkel 19 sätestab kriteeriumid selle direktiivi artikli 17 lõike 5 esimese lõigu kohaselt mahaarvatava osa arvutamiseks.
Siseriiklik õigus
5 Hispaania põhiseaduse (edaspidi „põhiseadus”) artikkel 163 sätestab:
„Kui kohus menetluse käigus leiab, et seaduse tasemel õigusnorm, mis on selles asjas kohaldatav ja mille kehtivusest sõltub kohtuotsus, võib olla põhiseadusega vastuolus, pöördub ta selles küsimuses Tribunal Constitucionali [konstitutsioonikohus] poole seaduses sätestatud juhul, vormis ja tagajärgedega, mis mingil juhul ei peata otsuse täitmist.”
6 28. detsembri 1992. aasta seadus 37/1992 käibemaksu kohta (BOE nr 312, 29.12.1992, lk 44247), muudetud 30. detsembri 1997. aasta seadusega 66/1997 (BOE nr 313, 31.12.1997, lk 38517, edaspidi „seadus 37/1992”), piirab maksukohustuslase õigust maha arvata toetustega rahastatud kaupade või teenuste ostuga seotud käibemaksu. Need piirangud jõustusid alates maksuaastast 1998.
7 Seadus 37/1992 näeb samuti ette, et kõik maksukohustuslased on kohustatud esitama perioodilisi deklaratsioone, milles tuleb arvutada tasumisele kuuluva käibemaksu summa (edaspidi „pöördmaksustamine”).
8 Vastavalt 17. detsembri 2003. aasta üldisele maksuseadusele 58/2003 (BOE nr 303, 18.12.2003, lk 44987) on maksukohustuslasel õigus nõuda pöördmaksustamise korrigeerimist ning vajaduse korral nõuda alusetult makstud summade tagastamist. Nimetatud seaduse artiklite 66 ja 67 kohaselt on selle õiguse aegumistähtaeg neli aastat, mis käesoleval juhul hakkab kulgema alusetule väljamaksmisele järgnevast päevast või päevast, mil möödub tähtaeg pöördmaksustamise muutmise taotluse esitamiseks, kui alusetu väljamakse oli sooritatud selle tähtaja jooksul.
Vaidlus põhikohtuasjas
9 6. oktoobri 2005. aasta otsusega kohtuasjas C‑204/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I‑8389) tuvastas Euroopa Kohus sisuliselt, et seaduses 37/1992 ette nähtud käibemaksu mahaarvamise piirangud on vastuolus kuuenda direktiivi artikli 17 lõigetega 2 ja 5 ning artikliga 19.
10 Transportes Urbanos, kelle suhtes rakendati majandusaastatel 1999 ja 2000 pöördmaksustamist vastavalt seadusele 37/1992, ei kasutanud oma õigust nõuda üldise maksuseaduse 58/2003 alusel pöördmaksustamise korrigeerimist. Tegelikult on selge, et niisugune õigus aegus kuupäeval, mil Euroopa Kohus langetas eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Hispaania.
11 Transportes Urbanos esitas seejärel ministrite nõukogule Hispaania riigilt kahju hüvitamise nõude. Selle nõude raames väidab ta, et talle on tekitatud kahju summas 1 228 366,39 eurot seetõttu, et Hispaania seadusandja rikkus kuuendat direktiivi; Euroopa Kohus on tuvastanud selle rikkumise eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Hispaania. See summa vastab nimetatud majandusaastate jooksul Hispaania maksuameti poolt alusetult sisse nõutud käibemaksu summadele ning tagastustele, mida nimetatud äriühing oleks võinud nõuda nende majandusaastate eest.
12 Ministrite nõukogu jättis 12. jaanuari 2007. aasta otsusega Transportes Urbanose taotluse rahuldamata, leides, et kuna hageja ei nõudnud pöördmaksustamise korrigeerimist selleks ette nähtud nelja-aastase tähtaja jooksul, katkestas see Hispaania riigile etteheidetud liidu õiguse rikkumise ja sellele äriühingule väidetavalt tekitatud kahju vahelise otsese põhjusliku seose.
13 Ministrite nõukogu otsus tugineb eelkõige Tribunal Supremo 29. jaanuari 2004. aasta ja 24. mai 2005. aasta otsustele (edaspidi „vaidlusalune kohtupraktika”), millest nähtub, et riigilt ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete suhtes kehtib põhimõte, mille kohaselt peavad ebasoodsa haldusakti osas, mis on vastu võetud liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku seaduse alusel, olema eelnevalt ammendatud kõik halduslikud ja kohtulikud edasikaebamise võimalused.
14 Transportes Urbanos esitas 6. juunil 2007 Tribunal Supremole kaebuse ministrite nõukogu otsuse peale, millega jäeti tema nõue rahuldamata.
Eelotsusetaotlus ja eelotsuse küsimus
15 Eelotsusetaotluses tuletab Tribunal Supremo meelde, et vaidlusaluse kohtupraktika kohaselt ei kohaldata riigilt seaduse põhiseadusele mittevastavusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel – erinevalt seaduse liidu õigusele mittevastavusel põhinevast kahju hüvitamise nõudest – tingimust, et kahjustatud isik peab olema eelnevalt ammendanud sellel seadusel põhineva ebasoodsa haldusakti edasikaebamise võimalused.
16 Põhjus, miks neid kahte nõuet käsitletakse erinevalt, seisneb selle erinevuses, kas nõue on suunatud liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormi alusel võetud haldusakti vastu või põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud seaduse alusel võetud haldusakti vastu.
17 Vaidlusaluse kohtupraktika kohaselt on nii, et kuna siseriikliku õiguse puhul eeldatakse selle vastavust põhiseadusega, siis eeldatakse nimetatud seaduse alusel võetud haldusaktide puhul nende „seaduslikkust”. Siit järeldub, et ei haldusasutused ega kohtud saa tühistada niisuguseid akte, välja arvatud juhul, kui see seadus on põhiseadusega vastuolu tõttu tunnistatud kehtetuks Tribunal Constitucionali otsusega, mis lahendab põhiseaduse artikli 163 alusel esitatud seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamise taotluse, mille saab esitada üksnes vaidlust menetlev kohus.
18 Kui kahju tekitava haldusakti haldusliku ja kohtuliku edasikaebamise võimaluste eelnev ammendamine seatakse tingimuseks sellele, et saaks esitada põhiseaduse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise hagi, siis paneks see neil asjaoludel õigussubjektidele kohustuse põhiseadusega väidetavalt vastuolus oleva seaduse alusel kehtestatud haldusakt vaidlustada, kasutades selleks esiteks halduslikke ja teiseks kohtulikke vahendeid, ammendades nii kõik kohtuastmed kuni selleni, et üks asja menetlevatest kohtutest otsustab lõpuks pöörduda Tribunal Constitucionali poole küsimusega selle seaduse vastavusest põhiseadusele. Niisugune olukord oleks ebaproportsionaalne ja omaks vastuvõetamatuid tagajärgi.
19 Seevastu juhul, kui pädevad haldusasutused või kohtud leiavad, et haldusakt on kehtestatud liidu õigusega vastuolus oleva seaduse alusel, peavad nad Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt jätma kohaldamata nii asjaomase seaduse kui ka selle alusel vastu võetud haldusaktid. Sellest tulenevalt on võimalik nimetatud asutustelt otse taotleda kahju tekitava haldusakti tühistamist ja saada seega täielikku hüvitist.
20 Pealegi peab vaidlusaluse kohtupraktika kohaselt riigivastutuseni viia võiv liidu õiguse rikkumine olema tuvastatud Euroopa Kohtu eelotsusega. Euroopa Kohtu poolt ELTL artikli 267 alusel langetatud otsuse tagajärjed ei ole võrreldavad nendega, mis on Tribunal Constitucionali otsusel, millega tunnistatakse seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, kuivõrd ainuüksi Tribunal Constitucionali otsusega saab seaduse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada.
21 Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega on vastuolus selline erinev kohtlemine, mille näeb [vaidlusalune kohtupraktika] ette seadusandjast riigi varalise vastutuse tuvastamise nõuete osas vastavalt sellele, kas nõue on suunatud põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormi alusel võetud haldusakti vastu või [liidu] õigusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormi alusel võetud akti vastu?”
Euroopa Kohtu pädevus
22 Hispaania valitsuse sõnul ei ole Euroopa Kohus pädev langetama otsust selle kohta, kas niisugused kohtuotsused nagu need, mis moodustavad vaidlusaluse kohtupraktika, on liidu õigusega kooskõlas, kuna Tribunal Supremo on ise pädev neid muutma, kui ta leiab, et need ei ole nimetatud õigusega kooskõlas.
23 Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohtul ei tule eelotsusemenetluses hinnata siseriikliku õiguse kooskõla liidu õigusega, on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, et ta on pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel seda kooskõla hinnata, et lahendada tema menetluses olev kohtuasi (vt selle kohta eelkõige 15. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑292/92: Hünermund jt, EKL 1993, lk I‑6787, punkt 8, ja 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑380/05: Centro Europa 7, EKL 2008, lk I‑349, punkt 50).
24 Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 13 selle kohta märgib, ei mõjuta see, kas siseriikliku õiguse nõuded, mille vastavust liidu õigusele peab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu esitatud tõlgendamissuuniseid arvestades hindama, tulenevad seadusest, määrusest või kohtupraktikast, kuidagi Euroopa Kohtu pädevust eelotsusetaotlust lahendada.
25 Pealegi on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames ainult liikmesriigi kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hindama nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on järelikult Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama (vt selle kohta eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38; 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑18/01: Korhonen jt, EKL 2003, lk I‑5321, punkt 19, ja 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑261/07 ja C‑299/07: VTB‑VAB ja Galatea, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 32).
26 Käesoleval juhul palutakse Euroopa Kohtul mitte siseriiklikku õigust või siseriikliku kohtu otsust tõlgendada, vaid anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtte tõlgendamise juhtnöörid, et see saaks hinnata, kas liidu õigusest lähtuvalt peab ta jätma kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mis puudutavad hagisid riigilt selle kahju hüvitamise nõudes, mis on tekkinud siseriikliku seadusega liidu õiguse rikkumise tagajärjel (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 46).
27 Euroopa Kohus on seega pädev käesoleva eelotsusetaotluse kohta otsust langetama.
Eelotsuse küsimus
28 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille alusel on hagid riigilt selle kahju hüvitamise nõudes, mis on tekkinud siseriikliku seadusega liidu õiguse rikkumise tagajärjel, allutatud tingimusele, et eelnevalt oleks ammendatud kõik kahju tekitava haldusakti suhtes rakendatavad edasikaebamise võimalused, samas kui niisugune tingimus ei kehti kahju hüvitamise hagidele, kui need tulenevad sama seadusega põhiseaduse rikkumisest.
Sissejuhatavad märkused
29 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhimõte, et riik on vastutav talle omistatava liidu õiguse rikkumisega üksikisikutele põhjustatud kahju eest, EL aluslepingute süsteemile omane (vt selle kohta 19. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑6/90 ja C‑9/90: Francovich jt, EKL 1991, lk I‑5357, punkt 35; 5. märtsi 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑46/93 ja C‑48/93: Brasserie du pêcheur ja Factortame, EKL 1996, lk I‑1029, punkt 31, ja 24. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑445/06: Danske Slagterier, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 19).
30 Selles osas on Euroopa Kohus otsustanud, et kahjustatud üksikisikutel on õigus kahju hüvitamisele niipea, kui täidetud on kolm tingimust: rikutud liidu õigusnorm peab andma neile õigusi, rikkumine on piisavalt selge ning selle rikkumise ja üksikisikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Danske Slagterier, punkt 20 ja osundatud kohtupraktika).
31 Euroopa Kohtul on olnud ka võimalus täpsustada, et arvestades küll õigust kahju hüvitamisele, mis tekib vastavate tingimuste täitmisel otseselt liidu õigusest, on liikmesriik kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel, tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler, EKL 2003, lk I‑10239, punkt 58, ja 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation, EKL 2007, lk I‑2107, punkt 123).
32 Nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb esitatud küsimust uurida neid põhimõtteid arvesse võttes.
Võrdväärsuse põhimõte
33 Mis puutub võrdväärsuse põhimõttesse, siis tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see, et kõik kaebustele kohaldatavad reeglid oleksid ühtemoodi kohaldatavad nii liidu õiguse rikkumisest tulenevate kaebuste kui ka siseriikliku õiguse eiramisest tulenevate kaebuste puhul (vt selle kohta 15. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑231/96: Edis, EKL 1998, lk I‑4951, punkt 36; 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑326/96: Levez, EKL 1998, lk I‑7835, punkt 41; 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑78/98: Preston jt, EKL 2000, lk I‑3201, punkt 55, ja 19. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑392/04 ja C‑422/04: i-21 Germany ja Arcor, EKL 2006, lk I‑8559, punkt 62).
34 Siiski ei tule sellest põhimõttest aru saada nii, et see kohustab liikmesriiki laiendama kõige soodsamat siseriiklikku korda kõikidele teatavas õigusvaldkonnas esitatud hagidele (vt eespool viidatud kohtuotsus Levez, punkt 42; 9. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑343/96: Dilexport, EKL 1999, lk I‑579, punkt 27, ja 29. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑63/08: Pontin, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 45).
35 Põhikohtuasjas võrdväärsuse põhimõttest kinnipidamise kontrollimisel tuleb seega hinnata, kas Transportes Urbanose esitatud hagi liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes ja seda hagi, mille äriühing oleks võinud esitada põhiseaduse võimalikule rikkumisele osutades, võib nende eset ja peamisi tunnuseid silmas pidades käsitada sarnastena (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Preston jt, punkt 49).
36 Mis puudutab nende kahe eelmises punktis nimetatud kahju hüvitamise hagi eset, siis tuleb märkida, et nende ese on täpselt sama, nimelt kahjustatud isikule riigi tegevuse või tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine.
37 Mis puudutab peamisi tunnuseid, siis tuleb meenutada, et eelneva ammendamise nõue, mida käsitletakse põhikohtuasjas, eristab neid kahte hagi, kuivõrd sellega nõutakse, et nõude esitaja oleks kahju tekitava haldusakti suhtes rakendatavad edasikaebamise võimalused eelnevalt ammendanud üksnes juhul, kui kahju hüvitamise hagi tuleneb sellest, et siseriiklik seadus, mille alusel haldusakt on kehtestatud, rikub liidu õigust.
38 Tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida näivad soovitavat teatavad mõttearendused vaidlusaluses kohtupraktikas, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 20, ei ole liikmesriigi poolt liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine allutatud nõudele, et niisugune rikkumine oleks tuvastatud Euroopa Kohtu poolt eelotsusemenetluses langetatud otsusega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Brasserie du pêcheur ja Factortame, punktid 94–96; 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑178/94, C‑179/94 ja C‑188/94–C‑190/94: Dillenkofer jt, EKL 1996, lk I‑4845, punkt 28, ja eespool viidatud kohtuotsus Danske Slagterier, punkt 37).
39 Siiski tuleb märkida, et põhikohtuasjas tugines Transportes Urbanos oma kahju hüvitamise hagis sõnaselgelt eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Hispaania, mis langetati EÜ artikli 226 alusel ja milles Euroopa Kohus tuvastas, et seadus 37/1992 rikub kuuendat direktiivi.
40 Lisaks tuleneb eelotsusetaotlusest, et Transportes Urbanos pöördus selle nõudega ministrite nõukogu poole, kuna majandusaastate 1999 ja 2000 pöördmaksustamise korrigeerimise taotluse esitamise tähtaeg oli möödunud kuupäeval, mil langetati nimetatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania.
41 Nagu on ka öeldud käesoleva otsuse punktides 12 ja 13, jättis ministrite nõukogu selle nõude sellegipoolest rahuldamata täpsemalt neil kaalutlustel, et Transportes Urbanos ei olnud enne selle nõude esitamist taotlenud pöördmaksustamise korrigeerimist.
42 Seevastu ütleb eelotsusetaotlus, et kuigi Transportes Urbanos oleks saanud oma kahju hüvitamise nõudes tugineda Tribunal Constitucionali otsusele, millega sama seadus tunnistati põhiseaduse rikkumise tõttu kehtetuks, oleks see nõue võinud saada positiivse lahenduse, ja seda sõltumata sellest, et asjaomane äriühing ei olnud taotlenud nimetatud pöördmaksustamise korrigeerimist enne selleks ette nähtud tähtaegade möödumist.
43 Eelnenud kaalutlustest järeldub, et selles erilises olukorras, mis andis aluse põhikohtuasjaks, nagu seda kirjeldatakse eelotsusetaotluses, seisneb ainus erisus nende kahe, käesoleva otsuse punktis 35 mainitud hagi vahel asjaolus, et õigusrikkumised, millest need hagid tulenevad, on tuvastatud ühel juhul Euroopa Kohtu poolt EÜ artikli 226 alusel langetatud otsusega ja teisel juhul Tribunal Constitucionali otsusega.
44 Kui eelotsusetaotluses puudub igasugune viide muudele tunnustele, mis võimaldaksid järeldada muude erinevuste esinemist Transportes Urbanose poolt tegelikult esitatud hagi riigilt kahju hüvitamise nõudes ja selle hagi vahel, mille viimatinimetatu oleks võinud esitada põhiseaduse rikkumise alusel, mille on tuvastanud Tribunal Constitucional, siis sellest ainsast asjaolust ei piisa selleks, et neid kahte hagi võrdväärsuse põhimõtet silmas pidades eristada.
45 Niisuguses olukorras tuleb märkida, et eelnimetatud kaht hagi võib pidada sarnasteks käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud kohtupraktika tähenduses.
46 Siit järeldub, et eelotsusetaotluses kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes on niisuguse õigusnormi kohaldamine, nagu on põhikohtuasjas käsitlusel, võrdväärsuse põhimõttega vastuolus.
47 Seda järeldust arvesse võttes ei ole vaja uurida edasikaebamise võimaluste eelneva ammendamise nõuet, mida käsitletakse põhikohtuasjas seoses tõhususe põhimõttega.
48 Kõigest eeltoodust järeldub, et esitatud küsimusele tuleb vastata, et liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi niisuguse õigusnormi kohaldamine, mille alusel hagi riigilt kahju hüvitamise nõudes, mis tuleneb siseriikliku seadusega liidu õiguse rikkumisest, mis on tuvastatud Euroopa Kohtu poolt EÜ artikli 226 alusel langetatud otsusega, võib saada positiivse lahenduse üksnes juhul, kui taotluse esitaja on eelnevalt ammendanud kõik kahju tekitava haldusakti suhtes rakendatavad riigisisesed edasikaebamise võimalused, et vaidlustada selle seaduse alusel kehtestatud kahju tekitava haldusakti kehtivust, samas kui niisugune õigusnorm ei kehti hagile riigilt kahju hüvitamise nõudes, mis tuleneb sama seadusega põhiseaduse rikkumisest, mille on tuvastanud pädev kohus.
Kohtukulud
49 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
Liidu õigusega on vastuolus liikmesriigi niisuguse õigusnormi kohaldamine, mille alusel hagi riigilt kahju hüvitamise nõudes, mis tuleneb siseriikliku seadusega liidu õiguse rikkumisest, mis on tuvastatud Euroopa Kohtu poolt EÜ artikli 226 alusel langetatud otsusega, võib saada positiivse lahenduse üksnes juhul, kui taotluse esitaja on eelnevalt ammendanud kõik kahju tekitava haldusakti suhtes rakendatavad riigisisesed edasikaebamise võimalused, et vaidlustada selle seaduse alusel kehtestatud kahju tekitava haldusakti kehtivust, samas kui niisugune õigusnorm ei kehti hagile riigilt kahju hüvitamise nõudes, mis tuleneb sama seadusega põhiseaduse rikkumisest, mille on tuvastanud pädev kohus.
Allkirjad