ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
12. jaanuar 2011(*)
Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Juurdepääsu osaline keelamine – Vaidlustatud akti asendamine kohtumenetluse ajal – Nõuete kohandamise keeld – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
Kohtuasjas T‑411/09,
Ioannis Terezakis, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: esialgu advokaat B. Lombart, hiljem advokaat P. Synoikis,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja C. ten Dam,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 3. augusti 2009. aasta otsus, millega keelati hagejal tutvumine teatavate Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) ning Kreeka Majandus‑ ja Rahandusministeeriumi vaheliste kirjade mõningate osade ja lisadega, mis puudutasid Ateenas (Kreeka) Spata lennujaama ehitamisega seonduvaid maksuõigusnormide rikkumisi,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees E. Moavero Milanesi, kohtunikud N. Wahl (ettekandja) ja S. Soldevila Fragoso,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust ja menetlus
1 Ioannis Terezakis esitas 24. aprilli 2009. aasta e-kirjas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel taotluse, et tutvuda Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Kreeka ametisasutuste kirjavahetusega, mis puudutas Ateenas (Kreeka) Spata lennujaama ehitamisega seonduvaid võimalikke maksuõigusnormide rikkumisi.
2 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) direktoraadi C „Operatiivtöö ja poliitika toetamine” direktori 8. juuni 2009. aasta e‑kirjaga anti hagejale luba tutvuda vaid osaliselt nende viie dokumendiga, millega tutvumist ta oli taotlenud. Viidatud dokumendid olid järgmised:
– OLAF‑i 15. oktoobri 2004. aasta kiri Kreeka Majandus‑ ja Rahandusministeeriumile;
– Kreeka Majandus‑ ja Rahandusministeeriumi 20. oktoobri 2006. aasta kiri OLAF‑ile;
– OLAF‑i 22. detsembri 2006. aasta kiri Kreeka Majandus‑ ja Rahandusministeeriumile;
– Kreeka Majandus‑ ja Rahandusministeeriumi 31. jaanuari 2007. aasta kiri OLAF‑ile;
– Kreeka Majandus‑ ja Rahandusministeeriumi 27. juuli 2007. aasta kiri OLAF‑ile.
3 19. juuni 2009. aasta kirjaga esitas hageja komisjoni peasekretärile kordustaotluse, milles ta palus, et komisjon muudaks oma vastust ja annaks talle loa tutvuda eespool punktis 2 nimetatud dokumentidega täies ulatuses, kaasa arvatud nende lisad ja üks 18. juuli 2007. aasta e-kiri, mille OLAF Kreeka ametiasutustele oli saatnud.
4 OLAF‑i peadirektor kinnitas oma 3. augusti 2009. aasta kirjas (edaspidi „vaidlustatud otsus”) juba 8. juuni 2009. aasta otsuses väljendatud keeldumist. Põhjenduseks viitas ta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ja lõikes 2 ette nähtud erandile. Mis puutus hageja taotlusse tutvuda 18. juuli 2007. aasta e‑kirjaga, siis leidis peadirektor, et esiteks ei olnud seda e‑kirja esialgses taotluses nimetatud ja teiseks ei olnud seda e‑kirja OLAF‑i toimikus registreeritud, kuna tegemist oli mitteametliku meeldetuletusega.
5 Hageja esitas vaidlustatud otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. oktoobril 2009.
6 Komisjon palus Üldkohtu kantseleisse 4. veebruaril 2010 esitatud kirjas, et kohus tuvastaks, et kuna komisjon võttis samal kuupäeval vastu otsuse, milles ta tunnistas vaidlustatud otsuse kehtetuks ja asendas selle uuega, siis on hagi ese ära langenud.
7 Komisjon kinnitab oma 4. veebruari 2010. aasta otsuses, et hagejale on antud luba tutvuda esialgses taotluses nimetatud dokumentidega suuremas ulatuses, kui seda lubati vaidlustatud otsuses.
8 Oma märkustes, mille hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 9. märtsil 2010 ja mis puudutasid otsuse tegemise vajaduse äralangemise tuvastamise taotlust, vaidles ta sellele taotlusele vastu. Ta märgib sellega seoses, et komisjoni 4. veebruari 2010. aasta otsus ei muutnud tema hagi eset täiesti olematuks, kuna komisjon ei andnud talle siiski luba tutvuda teatavate dokumentidega, mida tema 19. juuni 2009. aasta taotlus puudutas ning mille kohta oli tehtud vaidlustatud otsus.
9 Üldkohus liitis komisjoni taotluse tunnistada hagi ese äralangenuks oma 28. aprilli 2010. aasta määrusega põhimenetluses lahendatavate nõuetega ja lükkas kohtukulude üle otsustamise edasi.
10 Hageja rõhutab oma repliigis, et ta ei esitanud hagi komisjoni 4. veebruari 2010. aasta otsuse peale, ja palub Üldkohtul teha otsus vaidlustatud otsuse põhjal ning jätta komisjoni 4. veebruari 2010. aasta otsus arvesse võtmata. Teise võimalusena väidab hageja, et selle otsuse puhul võiks ta liituda komisjoni 4. veebruari 2010. aasta taotlusega tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, aga tingimusel, et komisjon nõustub võtma tema kohtukulud enda kanda. Komisjon märgib oma vasturepliigis eelkõige seda, et ta ei ole hagejaga kokkuleppele jõudnud summa osas, mis oleks menetluskulude katmiseks vastuvõetav.
Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
12 Komisjon palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena tuvastada, et hagi ese on ära langenud ning et enam ei ole vajadust otsust teha;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
13 Üldkohus leiab, et arvestades komisjoni 4. veebruari 2010. aasta taotlust tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, hageja 9. märtsi 2010. aasta märkusi selle kohta ja repliiki, tuleb vaidlus lahendada ilma suulise menetluseta vastavalt kodukorra artikli 114 lõikele 3.
14 Kõigepealt tuleb meenutada, et kui hagi ese langeb menetluse ajal ära, siis ei saa Üldkohus asjas sisulist otsust teha, kuna tema niisugune otsus ei saaks tuua hagejale mingisugust kasu (Üldkohtu 19. jaanuari 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑355/04 ja T‑446/04: Co‑Frutta vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1, punktid 43–45).
15 Hagi eseme äralangemine võib muu hulgas olla tingitud vaidlustatud õigusakti kehtetuks tunnistamisest või asendamisest kohtumenetluse ajal (Euroopa Kohtu 1. juuni 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 5/60, 7/60 ja 8/60: Meroni jt vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 201 ja 213, ning Euroopa Kohtu 11. novembri 1985. aasta määrus kohtuasjas 82/85: Eurasian Corporation vs. komisjon, EKL 1985, lk 3603, punkt 11; Üldkohtu 17. septembri 1997. aasta määrus kohtuasjas T‑26/97: Antillean Rice Mills vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1347, punktid 14 ja 15).
16 Selles kontekstis tuleb märkida, et kui kehtetuks tunnistatud akti õiguslikud tagajärjed lõpevad akti kehtetuks tunnistamise kuupäeval, kui ei ole ette nähtud teisiti (vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. veebruari 1960. aasta otsus liidetud kohtuasjades 16/59–18/59: Geitling jt vs. Ülemamet, EKL 1960, lk 45 ja 65), siis tühistatud ja asendatud õigusakt kaob täielikult liidu õiguskorrast. Seega on akti kehtetuks tunnistamisel enamasti toime ex tunc (vt selle kohta Üldkohtu 10. märtsi 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑184/01: IMS Health vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑817, punktid 34–41, ja 9. septembri 2010. aasta määrus kohtuasjas T‑120/09: Phoenix-Reisen ja DRV vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Lisaks tuleb tõdeda, et vaatamata selle akti kehtetuks tunnistamisele, mille tühistamist taotletakse, ei pruugi tühistamishagi ese erandjuhtudel ära langeda, kui hagejal jääb siiski alles piisav huvi, et tehtaks kohtuotsus, millega see akt formaalselt tühistatakse (vt Üldkohtu 27. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑211/02: Tideland Signal vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3781, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).
18 Käesoleval juhul on selge, et hageja taotleb vaid vaidlustatud otsuse tühistamist. Vaatamata sellele, et komisjon võttis vastu 4. veebruari 2010. aasta otsuse, millega asendati vaidlustatud otsus kohtumenetluse ajal, märkis hageja oma repliigis sõnaselgelt, et ta ei soovi oma nõudeid kohandada, et need hõlmaks ka komisjoni 4. veebruari 2010. aasta otsust, kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt oli tal selleks õigus (vt Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).
19 Lisaks tuleneb komisjoni 4. veebruari 2010. aasta otsuse ühemõttelisest sõnastusest, et komisjon oli otsustanud „tunnistada [vaidlustatud] otsus kehtetuks ja võtta selle asemel, vastuseks hageja 19. juuni 2009. aasta kordustaotlusele, vastu uus otsus”. Järelikult tuleb eespool punktides 15–17 viidatud kohtupraktikat arvestades tuvastada, et käesoleva hagi ese on ära langenud.
20 On kohane märkida, et vaidlustatud otsuse kehtetuks tunnistamine ja komisjoni 4. veebruari 2010. aasta otsuse vastuvõtmine andsid hagejale käesoleva hagiga saavutada soovitud tulemuse ehk vaidlustatud otsuse kadumise liidu õiguskorrast. Veel tuleb lisada, et hageja ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis tõendaks tema huvi selle vastu, et tehtaks kohtuotsus, mis tunnistaks vaidlustatud otsuse formaalselt õigusvastaseks.
21 Kõigest eeltoodust tuleneb, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
Kohtukulud
22 Kui kohtuasjas otsust ei tehta, jaotab Üldkohus kodukorra artikli 87 lõike 6 alusel kohtukulud omal äranägemisel.
23 Üldkohus on seisukohal, et käesoleva kohtuasja erilistel asjaoludel on eespool viidatud sätte õiglaseks kohaldamiseks sobiv jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
määrab:
1. Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.
2. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Luxembourg, 12. jaanuar 2011
Kohtusekretär | | Koja esimees |
E. Coulon | | E. Moavero Milanesi |