EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

6. mai 2014

Kohtuasi F‑153/12

Claude Forget

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnik – Töötasu – Peretoetused – Majapidamistoetus –Määramise tingimus – Tsiviilpartnerlus Luksemburgi õiguse alusel – Püsivas vabaabielus olev paar, kes saab sõlmida seadusliku abielu – Ametnik, kes ei vasta personalieeskirja VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti iv tingimustele

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega C. Forget palub esiteks tühistada 25. septembri 2012. aasta otsuse, millega Euroopa Komisjon keeldus majapidamistoetuse ja tema partnerile toitjakaotuspensioni maksmisest, ning teiseks tunnistada õigusvastaseks Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkt iv ja VIII lisa artikli 17 esimene lõik.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta C. Forgetʼ kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Majapidamistoetus – Määramise tingimused – Püsivas vabaabielus ametnik – Võimalus seaduslikult abielluda – Iseseisvad mõisted

(Personalieeskirjad, artikkel 1d ja VII lisa artikli 1 lõike 2 punkt c)

2.      Ametnikud – Töötasu – Peretoetused – Majapidamistoetus – Määramise tingimused – Võrdse tasustamise põhimõte – Püsivas vabaabielus olev paar, kes saab sõlmida seadusliku abielu – Sooline diskrimineerimine – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 1d ja VII lisa artikli 1 lõike 2 punkt c)

1.      Personalieeskirjade artiklis 1d esinev mõiste „vabaabielu” on iseseisev mõiste, kuna asjaomane personalieeskirjade artikkel ei viita juhtumipõhiselt kohaldamisele kuuluva liikmesriigi õigusega kindlaks määratud tingimustele, vaid sellega kehtestatakse eraldiseisev õiguslik kord VII lisa artikli 1 lõike 2 punktis c selleks ette nähtud tingimustega.

See artikkel nõuab nimelt esiteks, et paar esitab asjaomasele administratsioonile õigusdokumendi, mida tunnustab liikmesriik või liikmesriigi mis tahes pädev asutus, teadvustades nende staatust vabaabielupartneritena, ning teiseks kehtestab täiendava tingimuse, et paar ei saa sõlmida seaduslikku abielu liikmesriigis. Mis puudutab viimati nimetatud tingimuse sisu ja ulatust, siis sama säte täpsustab, et paaril leitakse olevat võimalus seaduslikult abielluda üksnes sel juhul, kui osapooled täidavad kõiki liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimusi, mis võimaldavad sellisel paaril abielluda.

Mõiste „paar, kes saab sõlmida seadusliku abielu” on aga omane personalieeskirjadele ning seda saab tõlgendada üksnes iseseisvalt. Pealegi vastab see seadusandja tahtele, nagu see nähtub määruse nr 723/2004, millega personalieeskirjade see redaktsioon kehtestati, põhjendusele 8, mille kohaselt ametnikele, kes on vabaabielus, mida liikmesriik tunnustab püsiva paarissuhtena, ja kellel ei ole seaduslikult võimalik abielu sõlmida, tuleks võimaldada samad hüvitised kui abielus olevatele paaridele.

(vt punktid 22–24)

2.      Mis puudutab väidetavat diskrimineerimist, mis tuleneb sellest, et majapidamistoetuse määramisel koheldakse erinevalt esiteks ametnikke, kes on samast soost isikuga sõlminud vabaabielu ning kel kohaldatavad liikmesriigi õigusnormid ei luba abielu sõlmida, ning teiseks ametnikke, kes on erinevast soost ja kes saavad seadusliku abielu sõlmida, kuid kes eelistasid sõlmida püsiva vabaabielu, siis tuleb tõdeda, et võrdlus on ekslik, kuna personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkt c ei kehtesta ega ei saagi kehtestada iseseisvaid norme, mis lähevad vastuollu või lähevad kaugemale sätetest, mis reguleerivad igas liidu liikmesriigis õigusnormides ette nähtud abielusuhete või abielulaadsete suhete võimalikele kategooriatele omaseid õigusi ja kohustusi. Just nimelt liikmesriikide erinevate õigusnormide tõttu piirdub nimetatud artikkel hoopis sellega, et kehtestab kõikidele ametnikele, kes on liikmesriigis tunnustatud partnerluses ning kes taotlevad majapidamistoetust, eritingimuse ehk selle, et paar, mitte ametnik iseenesest, ei saa seaduslikku abielu sõlmida. See tingimus sõltub aga partnerluses oleva ametniku soo või seksuaalse sättumusega seoses üksnes õiguskorrast, mis on iga liikmesriigi õigusnormidega sellistele vabaabieludele ette nähtud, mistõttu personalieeskirjade seisukohalt on see tingimus täiesti neutraalne.

Pealegi, mis puudutab liikmesriikide selle valdkonna erinevaid õigusnorme, mis kuuluvad üksnes liikmesriikide pädevusse, siis tingimus, et paar ei saa sõlmida abielu, ei too kaasa kaudset diskrimineerimist, kuna õiguslikult tunnustatud erinevate isikutevaheliste võimalike suhete hulgas on abielu hetkel ainuke õigussuhe, mida tunnevad kõik liidu liikmesriigid, mida aga ei saa öelda partnerluse kohta.

On selge, et personalieeskirjade VII lisa artikli 1 lõike 2 punkti c alapunkti iv sätted kehtestavad nende kahe kategooria ametnike objektiivse erineva kohtlemise. Siiski tuleb märkida, et isegi kui need kaks isikute kategooriat pannakse sarnasesse olukorda majapidamistoetusega taotletud eesmärki silmas pidades, siis sellist erinevat kohtlemist tuleb pidada objektiivselt põhjendatuks, kuna liidu seadusandja soovis nimelt, et ametnikele, kes on vabaabielus, mida liikmesriik tunnustab püsiva paarissuhtena, ja kellel ei ole võimalik abielu sõlmida, tuleks võimaldada samad hüvitised kui abielus olevatele paaridele.

(vt punktid 27–29, 31 ja 32)