René Repasi 21. juunil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 30. augusti 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-628/22: René Repasi versus Euroopa Komisjon
(kohtuasi C-552/23 P)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: René Repasi (esindajad: Rechtsanwalt H.-G. Kamann, Rechtsanwältin D. Fouquet ning professorid F. Kainer ja M. Nettesheim)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 21. juuni 2023. aasta kohtumäärus Repasi vs. komisjon (kohtuasi T-628/22, EU:T:2023:353);
tühistada delegeeritud määrus (EL) 2022/12141 ;
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega: esiteks on vaidlustatud kohtumäärus vastuolus ELTL artikli 263 neljanda lõiguga ja teiseks rikub see apellandi põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimesest lõigust.
Vaidlustatud kohtumääruses eitab Üldkohus apellandi isiklikku puutumust ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel ja tema kaebeõigust sisuliselt põhjusel, et õigusi, millele apellant Euroopa Parlamendi liikmena tugineb, saab väidetav parlamendi seadusandlikku pädevusse sekkumine rikkuda vaid kaudselt ning apellant saab oma demokraatlik-parlamentaarseid osalemisõigusi kasutada üksnes parlamendi sisemenetlustes.
Esiteks tähendab see, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohast otsese puutumuse kriteeriumi on kohaldatud vääralt, mis tuleneb sellest, et Euroopa Parlamendi liikme õiguslikku staatust on valesti kvalifitseeritud.
Apellandil on individuaalne õigus osaleda nõuetekohaselt läbiviidavas seadusandlikus menetluses, mis tuleneb tema staatusest Euroopa Parlamendi liikmena, vastavalt ELL artiklile 2, artikli 10 lõikele 1, artikli 13 lõikele 1 ja artikli 14 lõikele 1, mida konkretiseerivad parlamendis osalemise õigused, eelkõige vastavalt otsese valimise akti artikli 6 lõike 1 esimesele lausele, parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 punktile f ning Euroopa Parlamendi kodukorra artiklile 177 ja artikli 218 lõikele 1. See on apellandi enda õigus, millele ta saab tugineda nii parlamendi sisemenetlustes kui ka komisjoni vastu institutsioonidevahelistes suhetes. Vaidlusaluse delegeeritud määruse vastuvõtmisega ELTL artikli 290 alusel selle asemel, et algatada nõuetekohane seadusandlik menetlus ELTL artikli 289 järgi komisjoni vastava ettepaneku alusel, on seda apellandi õigust otseselt riivatud.
ELTL artikli 263 neljandat lõiku on rikutud ka sellega, et Üldkohus on otsese puutumuse kriteeriumi vääralt tõlgendanud. Apellandi otsest puutumusest tuleb lähtuda ka siis, kui – nagu eeldab Üldkohus – õigust osaleda nõuetekohaselt läbiviidavas seadusandlikus menetluses tuleb pidada parlamendi seadusandliku pädevusega seotuks või sellest tulenevaks, mistõttu saaks vaidlusalune delegeeritud määrus seda vaid kaudselt rikkuda. Otsese puutumuse kriteerium puudutaks üksnes vaidlustatud akti, mitte aga apellandi õigust. Otsese puutumuse tunnustamine vaid otsese, mitte tuletatud õiguse riive korral on vastuolus ELTL artikli 263 neljanda lõigu sõnastuse, ülesehituse ja eesmärgiga.
Teiseks rikub vaidlustatud kohtumäärus põhiõiguste harta artikli 47 esimesest lõigust tulenevat apellandi õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, sest see võtab apellandilt igasuguse võimaluse pöörduda enda kui parlamendiliikme osalemisõiguste rikkumise korral kohtusse. Parlamendi sisemenetlused, millele Üldkohus viitab, ei kujuta endast sobivat õiguskatisevahendit põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses. ELTL artikli 263 teise lõigu kohaselt privilegeeritud kaebeõigusega parlamendi hagi ei ole apellandi jaoks tõhus õiguskaitsevahend, eriti kui parlamendi enamus hagi esitamisest keeldub.
____________
1 Komisjoni 9. märtsi 2022. aasta delegeeritud määrus (EL) 2022/1214, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) 2021/2139 seoses teatavate energiasektorite majandustegevusega ja delegeeritud määrust (EL) 2021/2178 seoses sellise majandustegevusega seotud teatava avalikustamisega (ELT 2022, L 188, lk 1).